Language of document : ECLI:EU:C:2019:645

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

MICHAL BOBEK

esitatud 29. juulil 2019(1)

Kohtuasi C433/18

ML

versus

OÜ Aktiva Finants

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Korkein oikeus (Soome kõrgeim kohus)

Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviil- ja kaubandusasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Artikkel 43 – Tõhusa edasikaebeõiguse ja võistleva menetluse nõuded – Apellatsioonkaebus teise liikmesriigi kohtu poolt tehtud kohtuotsuse täidetavaks kuulutamise otsuse peale – Menetlusloa andmise menetlus apellatsiooniastmes






I.      Sissejuhatus

1.        Eesti kohus, nimelt Harju Maakohus (Eesti), tegi 7. detsembril 2009 kohtuotsuse, millega mõistis ML-ilt (edaspidi „apellant“) Eesti äriühingu OÜ Aktiva Finants kasuks välja 14 838,50 Eesti krooni (EEK) (ligikaudu 948 eurot). Aktiva Finantsi taotlusel kuulutas Helsingin käräjäoikeus (Helsingi esimese astme kohus, Soome) määruse (EÜ) nr 44/2001(2) alusel selle kohtuotsuse Soomes täidetavaks. Apellant vaidlustas selle otsuse Helsingin hovioikeuses (Helsingi apellatsioonikohus, Soome). Viimane ei andnud talle menetlusluba, mille apellant vaidlustas eelotsusetaotluse esitanud kohtus ehk Korkein oikeuses (Soome kõrgeim kohus).

2.        Soome õiguskaitsesüsteemis on esimese astme kohtute otsuste peale esitatud apellatsioonkaebuste puhul ette nähtud menetlusloa andmise menetlus. See menetlus on ette nähtud ka nende apellatsioonkaebuste puhul, mille esemeks on esimese astme kohtu otsused, millega kuulutatakse määruse nr 44/2001 alusel täidetavaks teises liikmesriigis tehtud kohtuotsus.

3.        Käesoleva eelotsusetaotlusega palutakse Euroopa Kohtul kindlaks teha, kas määrusega nr 44/2001 kehtestatud süsteemi puhul on selline menetlusloa andmise menetlus nagu põhikohtuasjas käsitletav kooskõlas määruse nr 44/2001 artikli 43 lõikest 1 tuleneva nõudega, et kummalegi poolele peab olema tagatud edasikaebeõigus, ning kas selline menetlus on kooskõlas võistleva menetluse nõuetega vastavalt nimetatud määruse artikli 43 lõikele 3.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus

4.        Määruse nr 44/2001 artiklis 41 on sätestatud:

„Kohtuotsus kuulutatakse täitmisele pööratavaks kohe pärast artiklis 53 nimetatud vorminõuete täitmist ilma artiklite 34 ja 35 kohase kontrollimiseta. Poolel, kelle vastu täitmist taotletakse, ei ole menetluse selles staadiumis õigust teha taotluse kohta mingeid esildisi.“

5.        Nimetatud määruse artikli 43 lõigetes 1–3 on sätestatud:

„1.      Kumbki pool võib täitmismääruse taotluse kohta tehtud otsuse edasi kaevata.

2.      Apellatsioonkaebus esitatakse III lisas nimetatud kohtusse.

3.      Apellatsioonkaebust menetletakse vaidlustatud kohtuasjade menetluskorra kohaselt.“

6.        Nimetatud määruse artiklis 45 on sätestatud:

„1.      Kohus, kellele esitatakse artikli 43 või artikli 44 alusel apellatsioonkaebus, keeldub kohtuotsuse täidetavaks kuulutamisest või tühistab selle ainult artiklites 34 ja 35 sätestatud põhjustel. Kohus teeb oma otsuse viivitamata.

2.      Mitte mingil juhul ei või kontrollida välismaise kohtuotsuse sisu.“

B.      Soome õigus

7.        Kohtumenetluse seaduse (oikeudenkäymiskaari) peatüki 25a § 5 esimese lõigu kohaselt on esimese astme kohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamiseks vaja saada menetlusluba.

8.        Selle peatüki § 11 esimene lõik on sõnastatud järgmiselt:

„Menetlusluba antakse:

1)      kui on põhjust kahelda esimese astme kohtu otsuse põhjendatuses;

2)      kui menetlusluba andmata ei ole esimese astme kohtu otsuse põhjendatust võimalik hinnata;

3)      kui konkreetsel juhul menetlusloa andmine on oluline teistes sarnastes kohtuasjades õiguse kohaldamise seisukohast, või

4)      kui menetlusloa andmiseks on muu kaalukas põhjus.“

9.        Nimetatud peatüki § 13 kohaselt „[e]nne menetlusloa andmise otsustamist nõuab apellatsioonikohus vajadusel vastaspoolelt apellatsioonkaebusele kirjalikku vastamist“.

10.      Kohtumenetluse seaduse peatüki 25a § 14 esimese lõigu kohaselt „apellatsioonikohus otsustab menetlusloa andmise kirjalikus menetluses, lähtudes esimese astme kohtu otsusest, esitatud apellatsioonkaebusest, selle olemasolul kirjalikust vastusest ning vajadusel teistest toimiku materjalidest“.

11.      Selle peatüki §-st 17 tuleneb, et kui menetlusluba ei anta, jääb esimese astme kohtu otsus muutmata ning otsuses peavad olema kajastatud poolte nõuded ja vastuväited.

12.      Nimetatud peatüki § 18 kohaselt antakse menetlusluba, kui loa andmise poolt on vähemalt üks kolmeliikmelise kohtukolleegiumi liige. Menetlusloa andmise võib otsustada ka üks kohtunik.

13.      Kohtumenetluse seaduse 26. peatüki § 1 kohaselt peab apellatsioonikohus menetlusloa andmise korral apellatsioonkaebuse läbivaatamisel hindama, kas ning kui, siis kuidas esimese astme kohtu otsust muuta. Selle peatüki § 3 kohaselt nõutakse vastaspoolelt kirjaliku vastuse esitamist apellatsioonikohtu määratud tähtaja jooksul, kui vastust ei ole nõutud juba enne menetlusloa andmise otsustamist või kui vastuse nõudmine on ilmselgelt mittevajalik.

III. Asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimused

14.      Apellant on füüsiline isik, kes elab enda väitel Soomes alates 26. novembrist 2007. Harju Maakohus mõistis 7. detsembril 2009 tehtud otsusega temalt Aktiva Finantsi kasuks välja 14 838,50 krooni (umbes 948 eurot).

15.      Vastavalt määrusele nr 44/2001 ja Aktiva Finantsi taotlusel kuulutas Helsingin käräjäoikeus (Helsingi esimese astme kohus) 7. detsembril 2009 apellandi suhtes tehtud otsuse Soomes täidetavaks.

16.      Olles selle otsuse kätte saanud, esitas apellant Helsingin hovioikeusele (Helsingi apellatsioonikohus) apellatsioonkaebuse ning taotles Helsingin käräjäoikeuse (Helsingi esimese astme kohus) otsuse tervikuna tühistamist. Helsingin hovioikeusele (Helsingi apellatsioonikohus) esitatud apellatsioonkaebuses väitis apellant, et Eesti kohtuotsus tehti tagaselja, et menetluse algatamist käsitlevat või võrdväärset dokumenti ei toimetatud talle kätte piisavalt aegsasti ja sellisel viisil, et ta oleks saanud end kaitsta. Samuti märkis apellant, et ta sai menetlusest teada alles siis, kui Helsingin käräjäoikeus (Helsingi esimese astme kohus) toimetas talle kätte kohtuotsuse täidetavaks kuulutamist käsitleva otsuse. Lisaks ei allunud kõnealune kohtuasi apellandi hinnangul Eesti kohtule, kuna alates 26. novembrist 2007 oli apellandi elukoht Soomes. Apellant viitas oma argumentide toetuseks ka määruse nr 44/2001 artiklitele 34 ja 35.

17.      Helsingin hovioikeus (Helsingi apellatsioonikohus) ei andnud apellandile menetlusluba, millega apellatsioonkaebuse menetlus lõppes.

18.      Apellant taotles eelotsusetaotluse esitanud kohtult luba Helsingin hovioikeuse (Helsingi apellatsioonikohus) otsuse vaidlustamiseks, mis anti talle 24. jaanuaril 2017. Korkein oikeusele (Soome kõrgeim kohus) esitatud kaebuses taotles ta Helsingin hovioikeuse (Helsingi apellatsioonikohus) otsuse tühistamist, menetlusloa andmist ning kohtuasja sellele kohtule läbivaatamiseks saatmist.

19.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et ta peab otsustama, kas selline apellatsiooniastme menetlusloa andmise menetlus nagu põhikohtuasjas on kohaldatav juhul, kui apellatsioonkaebuse esemeks on esimese astme kohtu otsus, millega kuulutatakse määruse nr 44/2001 alusel täidetavaks teises liikmesriigis tehtud kohtuotsus. Ta lisab, et ta peab võtma seisukoha ka küsimuses, kas selline menetlusloa andmise menetlus on kooskõlas määrusega nr 44/2001, täpsemalt selle määruse artikli 43 lõikes 3 sätestatud nõudega, et apellatsioonkaebus tuleb lahendada võistlevas menetluses.

20.      Neil asjaoludel otsustas Korkein oikeus (Soome kõrgeim kohus) menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas liikmesriigis kehtivas edasikaebesüsteemis ette nähtud kord apellatsioonkaebustele menetlusloa andmiseks on kooskõlas määruse nr 44/2001 artikli 43 lõikes 1 mõlemale poolele tagatud tõhusa edasikaebuse esitamise võimalusega, kui edasikaebus esitatakse esimese astme kohtu otsuse peale, mis puudutab kohtuotsuse tunnustamist või täitmist määruse nr 44/2001 alusel?

2.      Kas apellatsioonkaebustele menetlusloa andmise kord täidab võistleva kohtumenetluse tingimusi määruse nr 44/2001 artikli 43 lõike 3 tähenduses, kui enne edasikaebusele menetlusloa andmise kohta otsuse tegemist ei kuulata vastustajat esitatud apellatsioonkaebuse suhtes ära? Kas nimetatud tingimused on täidetud, kui vastustaja kuulatakse ära enne apellatsioonkaebusele menetlusloa andmise kohta otsuse tegemist?

3.      Kas tõlgendamisel on oluline asjaolu, et isikuks, kes edasikaebuse esitab, võib lisaks sellele poolele, kes on täitmist taotlenud ja kelle taotlus on rahuldamata jäetud, olla ka pool, kelle suhtes on täitmist taotletud, juhul kui kõnealune taotlus on rahuldatud?“

21.      Soome valitsus ja Euroopa Komisjon esitasid oma kirjalikud seisukohad, ning esitasid oma suulised seisukohad kohtuistungil, mis toimus 15. mail 2019.

IV.    Hinnang

22.      Käesolev ettepanek on struktureeritud järgmiselt. Esimese eelotsuse küsimusega seonduvalt jõuan määrusega nr 44/2001 kehtestatud süsteemi ning Soome apellatsiooniastme loamenetlust analüüsides järeldusele, et teatud tingimustel selle määruse artikkel 43 sellist menetlust lubab (A). Seonduvalt teise ja kolmanda eelotsuse küsimusega, mida käsitlen koos, leian võistlevuse põhimõtet analüüsides, et selline menetlusloa andmise menetlus nagu põhikohtuasjas ei ole võistleva menetluse nõudega vastuolus (B).

A.      Esimene eelotsuse küsimus

23.      Esimese eelotsuse küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt, kas Soome süsteemis ette nähtud menetlusloa andmise menetlus on kooskõlas määruse nr 44/2001 artikli 43 lõikest 1 tuleneva tõhusa edasikaebevõimaluse olemasolu nõudega.

1.      Määrusega nr 44/2001 kehtestatud süsteem

24.      Vastavalt vastastikuse usalduse põhimõttele ning juhindudes 27. septembri 1968. aasta konventsioonist kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(3), mida on muudetud konventsioonidega uute liikmesriikide ühinemisel kõnealuse konventsiooniga(4), on käesolevas asjas kohaldamisele kuuluva(5) määruse nr 44/2001 eesmärk muuta kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kiiremaks ja lihtsamaks. See teisese õiguse akt lihtsustab vorminõudeid, et teises liikmesriigis tehtud kohtuotsust tunnustataks automaatselt, ilma täiendavate menetlusteta, ning et ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsuse teises liikmesriigis täidetavaks muutmise menetlus oleks tõhus ja kiire(6).

25.      Kohtuotsuse täidetavaks kuulutamise menetlus võimaldab siiski tagada kontrolli selle üle, et teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse puhul ei esine kohtuotsuse täitmist välistavaid asjaolusid, mille liidu seadusandja on ammendavalt loendanud määruse nr 44/2001 artiklites 34 ja 35. Nõnda koosneb täidetavaks kuulutamise menetlus kahest eri etapist.

26.      Esimeses etapis taotleb pool teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse täitmist ilma võistleva kohtumenetluseta vastavalt määruse nr 44/2001 artiklile 41. Selles etapis ei või nimetatud määruse artiklites 34 ja 35 sätestatud kohtuotsuse täitmist välistavate asjaolude esinemist hinnata ei poolte taotlusel ega kohtu omal algatusel. Kui pool, kellel vastav õigus on, esitab kohtuotsuse täidetavaks kuulutamise taotluse sellise taotluse läbi vaatamiseks pädevale asutusele või kohtule, ning kui see taotlus vastab esitatud vorminõuetele, peab taotluse saanud kohus või asutus taotluse rahuldama. Nimetatud määruse põhjenduse 17 kohaselt antakse deklaratsioon kohtuotsuse jõustatavuse kohta välja „tegelikult […] automaatselt“.

27.      Teises etapis on määruse nr 44/2001 artiklis 43 ette nähtud võimalus täitmismääruse taotluse kohta tehtud otsus edasi kaevata. Määruse artikli 44 kohaselt saab apellatsioonkaebuse kohta tehtud otsuse omakorda edasi kaevata vastava liikmesriigi puhul selle määruse IV lisas nimetatud kaebusega. Määruse nr 44/2001 artiklis 43 nimetatud apellatsioonkaebuse võib esitada pool, kes kohtuotsuse täidetavaks kuulutamist taotles, kui täitmismääruse tegemisest esimeses etapis keelduti, ning pool, kelle vastu täitmist taotletakse. Erinevalt esimesest etapist on see teine etapp määruse nr 44/2001 artikli 43 lõike 3 kohaselt võistlev.

28.      Nimetatud määruse artiklis 43 ette nähtud edasikaebesüsteem ei ole siiski nii selge, nagu eelmist punkti lugedes arvata võiks.

29.      Ebaselgus ilmneb juba grammatilisel tasandil. Pidades silmas, et liidu seadusandja on määruse nr 44/2001 erinevates keeleversioonides kasutanud erinevaid mõisteid, on raske kindlaks teha, kas seadusandja eesmärk oli selle määruse artiklis 43 reguleerida „kaebuse“ või „apellatsioonkaebuse“ esitamist(7).

30.      Süstemaatilisel tasandil ei näi nende kohtuotsuse täidetavaks kuulutamise menetluse kahe etapi vahekord olevat siiski selline nagu esimese kohtuastme menetluse ja apellatsioonimenetluse vahel. Kohtuotsuse täidetavaks kuulutamise taotlust tuleb kontrollida formaalselt ning selles etapis ei luba määrus nr 44/2001 mitte kuidagi hinnata määruse artiklites 34 ja 35 sätestatud kohtuotsuse täidetavaks kuulutamisest keeldumise aluste esinemist. Niisiis pole tegu esimese astme kohtumenetlusega stricto sensu. Kuigi ükski määruse säte ei piira seda, millistele väidetele ja argumentidele esimeses astmes tehtud otsuse peale esitatavas kaebuses tugineda võib, saab määruse artiklis 43 sätestatud apellatsioonkaebuse saanud kohus selle läbi vaatamisel kohtuotsuse täidetavaks kuulutamisest keelduda või täitmismääruse tühistada ainult nimetatud määruse artiklites 34 ja 35 sätestatud põhjustel(8). Niisiis pole tegemist apellatsioonimenetlusega stricto sensu.

31.      See ebaselgus nähtub ka sellest, kuidas on määruse nr 44/2001 III lisas sisalduvast loetelust lähtuvalt kindlaks määratud need kohtud, kuhu tuleb selle määruse artikli 43 lõike 2 kohaselt apellatsioonkaebus esitada. Seda lisa lugedes ilmneb, et liikmesriikide poolt kindlaks määratud kohtud on võrdlemisi erinevad nii formaalses (vastava kohtu formaalne paiknemine liikmesriigi süsteemis – seal on esimese astme kohtuid, aga ka apellatsioonikohtuid) kui menetluslikus plaanis (otsene pöördumine apellatsioonikohtusse, kaudne pöördumine esimese astme kohtu poolt, ent ka pöördumine erinevatesse kohtutesse sõltuvalt sellest, kas apellatsioonkaebuse esitab kostja või hageja).

32.      Vaatamata sellele ebaselgusele on siiski selge, et menetlus neis kindlaksmääratud kohtutes peab vastama vähemalt kolmele määruse nr 44/2001 artikli 43 lõikes 3 sätestatud tingimusele.

33.      Esiteks, nagu komisjon oma kirjalikes seisukohtades rõhutas, annab nimetatud määruse artikkel 43 kummalegi poolele tingimusteta õiguse täitmismääruse taotluse kohta tehtud otsus edasi kaevata.

34.      Teiseks on määruse nr 44/2001 artiklis 43 sätestatud edasikaebemenetluse põhiline eesmärk võimaldada kontrollida, kas esinevad selle määruse artiklites 34 ja 35 sätestatud kohtuotsuse täitmist välistavad asjaolud(9), mis võivad takistada teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse täitmist.

35.      Kolmandaks, seonduvalt määruse nr 44/2001 artiklis 43 ette nähtud edasikaebevõimalustega tuleb seda sätet tõlgendada põhiõiguste ning eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste harta(10) artikli 47 teise lõigu valguses. Edasikaebevõimalus peab seega olema tõhus.

2.      Soome apellatsiooniastme menetlusloa andmise menetlus

36.      Euroopa Kohtul olevast toimikust ning Soome valitsuse poolt kohtuistungil antud selgitustest ilmneb, et menetlusloa andmise menetlusel on järgmised tunnused.

37.      See menetlus on ette nähtud kõigis apellatsioonimenetlustes, kus vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust, nii hagi- kui ka hagita menetluses, välja arvatud mõned kriminaalasjad. Samuti kohaldatakse seda, nagu Soome valitsus märkis, määruses nr 44/2001 nimetatud apellatsioonkaebuste puhul.

38.      Sellest tulenevalt toimub apellatsioonikohtusse pöördumine kahes etapis. Kõigepealt otsustab apellatsioonikohus seaduses sätestatud aluseid silmas pidades, kas menetlusloa andmise tingimused on täidetud. Kui see nii on, siis menetlus jätkub ning apellatsioonikohus vaatab apellatsioonkaebuse sisuliselt läbi.

39.      Apellatsioonimenetluse esimeses etapis peab apellatsioonkaebuse esitaja esialgses apellatsioonkaebuses täpsustama, millistele väidetele ja tõenditele ta esimese astme kohtu otsuse tühistamist nõudes tugineb. Samuti peab ta esialgses apellatsioonkaebuses märkima, millisel alusel ja millistel põhjendustel tuleks menetlusluba anda.

40.      Selle põhjal peab apellatsioonikohus omal algatusel kontrollima kõigi kohtumenetluse seaduse peatüki 25a §-s 11 sätestatud nelja menetlusloa andmise aluse esinemist. Seejuures lähtub ta esimese astme kohtu otsusest, menetluse algatusdokumendist, kohtuasja toimikust, sealhulgas välisriigi kohtuotsusest ja määruse nr 44/2001 artikli 54 alusel esitatud tõenditest.

41.      Kui üks menetlusloa andmise alustest esineb, ning kui vähemalt üks apellatsioonikohtu liige on menetlusloa andmise poolt, peab apellatsioonikohus andma menetlusloa, ilma et tal seejuures mis tahes kaalutlusõigust oleks. Menetlusluba ei anta, kui on selge, et ühtki neljast alusest ei esine.

3.      Menetlusloa andmise menetlus ja tõhususe põhimõte

42.      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb vastavalt liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõttele Euroopa Liidu õigusnormide puudumisel iga liikmesriigi sisemise õiguskorraga kehtestada menetlusnormid, mille eesmärk on tagada menetluse pooltele liidu õigusega antud õiguste kaitse(11).

43.      Põhikohtuasjas vaidluse all oleva menetlusloa andmise menetlusega seonduvalt tuleneb Soome valitsuse seisukohtadest, et selle menetluse on liikmesriigi seadusandja kehtestanud kaht liiki eesmärke silmas pidades. Esiteks on selle eesmärk toimetulek apellatsioonikohtute töökoormuse suurenemise ning sellega kaasneva kohtumenetluse kestuse pikenemisega. Teiseks on see tingitud vajadusest lahendada apellatsioonkaebus menetluses, mis on tõhus ja kaitseb poolte õigusi. Nõnda võetakse selles menetluses arvesse apellatsioonikohtule lahendamiseks saabunud kohtuasja laadi, et lihtsamas korras oleks võimalik lahendada need kohtuasjad, mille sisuliseks läbivaatamiseks apellatsioonikohtus ei ole apellandi õiguste kaitse või kohtuasjaga seotud avaliku huvi seisukohast tõsiseltvõetavat põhjendust.

44.      Minu meelest ei ole mingisugust kahtlust selles, et need eesmärgid, milleks on kokkuvõttes kohtumenetluse mõistliku aja ning õigusemõistmise ressursside parema kasutamise tagamine, on legitiimsed.(12)

45.      Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb siiski, et edasikaebeõigust käsitlevad liikmesriikide menetlusnormid ei tohi olla ebasoodsamad kui riigisisesel õiguskorral põhinevate õiguste puhul (võrdväärsuse põhimõte) ja need ei tohi muuta liidu õiguskorra alusel antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte)(13).

46.      Kuna käesoleval juhul nähtub, et Soome menetlusloa andmise menetlus kohaldub kõigi esimese astme kohtu otsuste peale esitatud apellatsioonkaebuste suhtes nii hagi- kui ka hagita menetluses, võib vastuolu võrdväärsuse põhimõttega käesoleval juhul kohe kõrvale heita.

47.      Tõhususe põhimõtte puhul tuleb kindlaks teha, kas menetlusloa andmise menetlus muudab määruse nr 44/2001 artiklis 43 nimetatud edasikaebeõiguse teostamise võimatuks või ülemäära raskeks.

48.      Kõigepealt tuleb märkida, et üldiselt ei hõlma tõhususe põhimõte nõudeid, mis lähevad kaugemale nõuetest, mis tulenevad hartaga tagatud õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele(14). See pole aga absoluutne õigus. Nii on Euroopa Kohus otseselt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale tuginedes juba asunud seisukohale, et õigus õigusemõistmisele(15), mille eriline osa on õigus pöörduda kohtusse, ei ole absoluutne ning sellega kaasnevad vaikimisi aktsepteeritavad piirangud, kuna see eeldab oma olemuselt riigipoolset reguleerimist, kusjuures riigil on selles suhtes teatav kaalutlusruum. Euroopa Kohtu hinnangul ei saa need piirangud kitsendada isikule antud õigust selliselt või sellisel määral, et riivataks tema õiguse õigusemõistmisele olemust. Lõpuks peavad piirangud taotlema õiguspärast eesmärki ning kasutatud vahendite ja taotletava eesmärgi vahel peab olema mõistlik proportsionaalsuse suhe(16).

49.      Käesoleval juhul nähtub, et põhikohtuasjas käsitletav menetlusloa andmise menetlus on tõhususe põhimõttega kooskõlas esiteks juhul, kui selles menetluses on võimalik kontrollida kohtuotsuse täitmist välistavate asjaolude esinemist, ning teiseks juhul, kui menetlusloa andmisest keeldumise otsus on nõuetekohaselt põhjendatud.

50.      Esiteks tuleb veenduda, et menetlusloa andmise menetlus ei kahjusta määruse nr 44/2001 artiklis 43 sätestatud edasikaebeõiguse eesmärki, milleks on võimaldada kontrollida, kas esinevad teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse täitmisest keeldumise aluseks olevad asjaolud, mis on sätestatud selle määruse artiklites 34 ja 35. Kuna üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevuses on hinnata, kas Soome õiguse kohaselt saab menetlusloa andmise taotluse läbi vaatamisel nende asjaolude esinemist kontrollida, on järgnevate punktide eesmärk anda mõned sellekohased suunised.

51.      Sellega seoses näib, et kohtumenetluse seaduse peatüki 25a § 11 esimeses lõigus sätestatud menetlusloa andmise alused võimaldavad määruse nr 44/2001 artikleid 34 ja 35 arvesse võtta.

52.      Eelkõige näib, et liidu seadusandja poolt määruse nr 44/2001 artiklites 34 ja 35 sätestatud kohtuotsuse täitmist välistavate asjaolude esinemine on hõlmatud menetlusloa andmise esimese ja neljanda alusega, mille kohaselt tuleb menetlusluba anda, kui on põhjust kahelda esimese astme kohtu otsuse põhjendatuses või kui esineb muu tõsiseltvõetav põhjus menetlusloa andmiseks.

53.      Seega näib apellatsioonikohtul olevat menetlusloa andmise otsustamise etapist alates võimalik määruse nr 44/2001 artikli 43 alusel esitatud apellatsioonkaebuse puhul kontrollida, kas selle määruse artiklites 34 ja 35 sätestatud täitmist välistavad asjaolud nõuavad kohtuotsuse täidetavaks kuulutamist puudutava esimese astme kohtu otsuse põhjalikku läbivaatamist.

54.      Teiseks näib menetlusloa andmise menetlus olevat korraldatud selliselt, et see võimaldab praktikas esimese astme kohtu otsuse põhjendatuse hindamist, ehkki menetlusökonoomia perspektiivist.

55.      Soome õiguses ette nähtud menetlusloa andmise menetlus ei ole sarnane sellise eelneva filtriga, mille eesmärk on hinnata apellatsioonkaebuse vastuvõetavust. Nagu Soome valitsus ka rõhutas, kontrollib apellatsioonikohus menetlusloa andmise otsustamise etapis eelkõige esimese astme kohtu otsuse ja kohtuasja toimiku põhjal,  kas esimese astme kohtu otsuse põhjendatuses on põhjust kahelda. Selles etapis toimuv apellatsioonikohtu hinnangu andmine sarnaneb seega väga esimese astme kohtu otsuse sisulise, kuigi kokkuvõtva esialgse läbi vaatamisega(17).

56.      Pealegi, kuigi õigus tõhusale kohtulikule kaitsele hõlmab võimalust kohtusse pöörduda, ei nõua see siiski asja läbivaatamist ühetaolises menetluses, isegi kui apellatsioonkaebus tuleb tagasi lükata. Näib, et praktikas keeldutakse menetlusloa andmisest vaid juhtudel, kui kõigi apellatsioonikohtu liikmete jaoks on ilmne, et apellatsioonkaebus on täiesti põhjendamatu. Nimelt tuleb Soome valitsuse väitel menetlusloa andmise aluseid tõlgendada paindlikult ja menetlusluba taotleva poole jaoks soodsalt(18). Niisiis võib menetlusloa andmise etapis apellatsioonkaebuse tagasi lükata vaid juhul, kui apellatsioonkaebus on ilmselgelt põhjendamatu. Kõigil muudel juhtudel vaadatakse apellatsioonkaebus lõpuks pärast apellatsioonikohtu poolt loa andmist põhjalikult läbi.

57.      Kolmandaks on põhikohtuasjas käsitletav menetlus määruse nr 44/2001 artikliga 43 kooskõlas vaid juhul, kui loa andmisest keeldumise otsused on nõuetekohaselt põhjendatud.

58.      Kohtuistungil ilmnes, et selles küsimuses on Soome valitsuse ja komisjoni vahel suur erimeelsus. Soome valitsus leidis, et sellist otsust tuleb kohtumenetluse seaduse kohaselt põhjendada, samas kui komisjon leidis samale seadusele tuginedes, et see ei pea tingimata nii olema.

59.      Euroopa Kohtu pädevuses ei ole otsustada selle üle, kumba neist liikmesriigi õiguse õiget tõlgendust puudutavast vastandlikust seisukohast eelistada, vaid määrata kindlaks, millised on liidu õigusest tulenevad nõuded. Viimane nõuab aga, et selliseid otsuseid nagu apellatsioonkaebusele menetlusloa andmisest keeldumine tuleb igal juhul põhjendada.

60.      Kõigepealt on põhjendamiskohustus üldiselt põhjendatav selle kohustuse kahe funktsiooniga. See võimaldab huvitatud isikul teada saada, miks kohus sellise otsuse tegi, ning annab kohtule, kellele selle otsuse peale saab edasi kaevata, piisavad andmed kohtuliku kontrolli teostamiseks(19). Selles osas on Euroopa Kohus juba leidnud, et kohustus tagada õigus õiglasele kohtulikule arutamisele nõuab, et iga kohtuotsus oleks põhjendatud, et kostjal oleks võimalik mõista põhjusi, miks kohtuotsus tema kahjuks tehti, ning selline kohtuotsus tõhusalt ja tegelikult vaidlustada(20).

61.      Kui apellatsioonikohus ei peaks eelkõige menetlusloa andmisest keeldumise korral oma otsust põhjendama, oleks Soome õiguses ette nähtud võimalus see keelduv otsus kõrgeimas kohtus vaidlustada suuresti teoreetiline. Põhjenduste puudumisel oleks vähemalt raske apellatsioonikohtu otsust tõhusalt vaidlustada ning kõrgeimal kohtul ei oleks võimalik selle põhjendatust hinnata.

62.      Teiseks on apellatsiooniastmes tehtava otsuse põhjendamise kohustus iseäranis põhimõttelise tähtsusega määrusega nr 44/2001 kehtestatud edasikaebesüsteemi seisukohast. Ühelt poolt tuleb tähele panna, et täitmismääruse taotluse kohta tehtav esimese kohtuastme otsus  ei pea olema põhjendatud. Teiseks ilmneb, et Soomes, nagu teisteski liikmesriikides, on apellatsioonikohtu otsuse peale kõrgeimasse kohtusse edasi kaebamiseks samuti vajalik eelnevalt saada luba.

63.      Seega on määruse nr 44/2001 artiklis 43 nimetatud apellatsioonkaebuse kohta tehtav otsus esimene (ja võimalik ka, et viimane) otsus, mille tegemisel nimetatud määruse artiklites 34 ja 35 sätestatud täitmist välistavaid asjaolusid täielikult arvesse võtta tuleb. Ei ole mõeldav, et pool saaks kasutada selles määruses ette nähtud võimalusi teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse täitmise takistamiseks, ilma et ta saaks kunagi põhjendatud otsust. (21)

64.      Viimaks on põhjendamiskohustuse seisukohast määrav tähtsus asjaolul, et käesoleval juhul puudutab menetlusloa andmise menetlus apellatsiooniastet. Seda asjaolu arvesse võttes ei saa Euroopa Inimõiguste Kohtu igati mõistlikku seisukohta, mille kohaselt ei pea kassatsiooniastmes (kõrgeimale kohtule esitatav „second appeal“, mis üldiselt piirdub õigusküsimustega) kohtuasjade filtreerimise menetluses tehtavaid otsuseid tingimata põhjendama(22), loogiliselt kohaldada menetlusloa andmise menetlusele apellatsiooniastmes, kui see on tegelikult esimene kaebevõimalus, mille raames saab kontrollida teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse täitmist välistavate asjaolude esinemist.

65.      Sellest tuleneb, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kontrollima, kas apellatsioonkaebusele menetlusloa andmisest keeldumise otsuseid tuleb tingimata põhjendada. Juhul kui apellatsioonikohtul sellist kohustust ei ole, on menetlusloa andmise menetlus minu hinnangul määruse nr 44/2001 artikliga 43 vastuolus. Kui peaks ilmnema, et liikmesriigi edasikaebesüsteemis on menetlusloa andmise menetlus loodud määrusega nr 44/2001 kehtestatud süsteemi eripärasid arvesse võtmata, võib selline asjaolu kaasa tuua selle menetluse mehaanilise rakendamise, mis oleks raskesti ühitatav määruse nr 44/2001 nõuetega.

66.      Kõiki neid kaalutlusi silmas pidades leian, et määruse nr 44/2001 artikli 43 lõige 1 lubab sellist menetlusloa andmise menetlust nagu põhikohtuasjas käsitletav, tingimusel et sisulises mõttes saab menetlusloa taotlemise ja andmise alusena tugineda määruse nr 44/2001 artiklites 34 ja 35 nimetatud täitmist välistavate asjaolude esinemisele, ning et menetluslikus mõttes tuleb menetlusloa andmisest keeldumise otsuseid tingimata põhjendada.

B.      Teine ja kolmas eelotsuse küsimus

67.      Teise eelotsuse küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt Euroopa Kohtul kindlaks teha, kas selline apellatsiooniastme menetlusloa andmise menetlus nagu põhikohtuasjas käsitletav, kus vastaspoolt või poolt, kes ei ole apellatsioonkaebuse esitaja, ära ei kuulata, on kooskõlas määruse nr 44/2001 artikli 43 lõikes 3 väljenduva võistlevuse põhimõttega.

68.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmandat küsimust mõistan ma aga nõnda, et selle eesmärk on kindlaks teha, milline mõju on asjaolul, et selle määruse artikli 43 lõikes 1 on sätestatud, et apellatsioonkaebuse võib lisaks täitmist taotlenud poolele esitada ka see pool, kelle suhtes täitmiseks luba anti.

69.      Sellest nähtub, et nende kahe küsimuse eesmärk on üldjoontes sama: nendega soovitakse kindlaks teha, kas põhikohtuasjas käsitletav menetlus on kooskõlas määruse nr 44/2001 artikli 43 lõikega 3. Seetõttu teen ettepaneku käsitleda neid koos.

70.      Kõigepealt ei näe ma, miks peaks võistlevuse põhimõttega vastuolus olema selline menetlus, mille eesmärk on hea õigusemõistmise tagamise legitiimsetel põhjustel ennekõike võimaldada ilmselgelt põhjendamatud apellatsioonkaebused kiiremini lahendada.

71.      Kuigi määruse nr 44/2001 artikli 43 lõikes 3 on ühemõtteliselt sätestatud, et apellatsioonkaebust menetletakse võistlevas menetluses, tuleb siiski tõdeda, et selle menetluse võistleva laadiga seonduvaid nõudeid ei ole liidu seadusandja selgelt väljendanud. Seetõttu kuulub apellatsioonimenetluse korraldus liikmesriikide menetlusautonoomia valdkonda, tingimusel et järgitakse võistlevuse põhimõtet, mida tuleb mõista määrusega nr 44/2001 kehtestatud kohtuotsuse täidetavaks kuulutamise süsteemi eripärasid silmas pidades.

72.      Selleks, et tagada kohtuotsuste vaba liikumine liidus, on võistlevuse põhimõttel määrusega nr 44/2001 kehtestatud süsteemis põhimõtteline tähtsus. Nagu eespool(23) märgitud, on kohtuotsuste täidetavaks kuulutamise menetluse eesmärk anda taotlejale võimalus saavutada lihtsalt ja kiiresti, ilma võistleva menetluseta(24) teises liikmesriigis vajalike tagatistega tehtud kohtuotsuse täidetavaks kuulutamine(25). Esimeses „astmes“ ei ole menetlus võistlev, seevastu on seadusandja sõnaselgelt nõudnud, et apellatsioonimenetlus seda oleks(26).

73.      Seonduvalt võistlevuse põhimõttest tulenevate nõuetega on Euroopa Kohus järjekindlalt leidnud, et nii haldus- kui kohtumenetlustes tähendab see põhimõte üldjuhul seda, et haldus- või kohtumenetluse pooltel on võimalik väljendada seisukohta asjaolude ja dokumentide kohta, millel haldus- või kohtuotsus põhineb, ning vaielda haldusorganile või kohtule esitatud tõendite ja seisukohtade ning haldusorgani või kohtu algatusel tõstatatud õiguslike seisukohtade üle, millele viimane kavatseb oma otsuses tugineda(27).

74.      Konkreetselt kaitseb see põhimõte poolt seoses määrava tähtsusega(28) asjaoludega tema huve mõjutava otsuse tegemisel(29). Nii on võistlevuse põhimõte lahutamatult seotud ideega, et asjaolud, millest lähtudes poole kahjuks tehtav otsus vastu võetakse, tuleb selle poolega läbi arutada(30).

75.      Võistlevuse põhimõtte sellist määratlust silmas pidades ei näe ma mingit põhjust leida, et selline menetlusloa andmise menetlus nagu põhikohtuasjas käsitletav selle põhimõttega vastuolus oleks.

76.      Kuivõrd apellatsioonikohus ei saa menetlusloa andmise etapis teha otsust, mis oleks ebasoodne või huve kahjustav vastaspoole jaoks ehk selle poole jaoks, kes ei ole apellatsioonkaebuse esitaja, ei rikuta selle poole õigust võistlevale menetlusele, kui ta selles menetlusetapis oma seisukohti ei esita.

77.      Esiteks, menetlusloa andmisest keeldumise korral jääb selle poole jaoks soodne esimese astme kohtu otsus muutmata ning jõustub, välja arvatud kõrgeimasse kohtusse edasi kaebamise korral. Seetõttu ei saa see otsus kahjustada poolt, kelle kasuks on tehtud esimese astme kohtu otsus(31).

78.      Teiseks kinnitas Soome valitsus kohtuistungil, ning komisjon ei vaielnud sellele vastu, et sõltumata sellest, kes pooltest apellatsioonkaebuse esitab, ei saa apellatsioonikohus menetlusloa andmise etapis otsuse sisu muuta. Eelkõige ei saa ta ilma vastaspoolt ära kuulamata näiteks otsustada, et apellatsioonkaebus on ilmselgelt põhjendatud(32), vastasel juhul oleks loomulikult tegemist võistlevuse põhimõtte rikkumisega.

79.      Kolmandaks on menetlusloa andmise etapis tehtav otsus esialgne ning piirdub juba nimetusest tulenevalt menetlusloa andmisega. See otsus ei määra etteulatuvalt ära seda, milline hinnang antakse apellatsioonkaebusele selle sisulise läbivaatamise tulemusena. Seega kui menetlusluba antakse, ilma et poolele, kes ei ole apellatsioonkaebuse esitaja – kelleks on sõltuvalt olukorrast kas kohtuotsuse täidetavaks kuulutamist taotlenud pool või pool, kelle vastu on täitmismäärus tehtud – oleks antud võimalus oma seisukoht esitada, ei saa see otsus selle poole huve kahjustada.

80.      Kohtuistungil väitis komisjon, lähtudes oma kirjalikust seisukohast, et võistlevuse põhimõte on sedavõrd oluline, et seda ei saa piirata ning seetõttu ei ole Soome menetlusloa süsteem selle põhimõttega kooskõlas.

81.      Lisaks sellele, et niisugune „absoluutne“ seisukoht ei võimaldaks leida tasakaalu kaitseõiguste tagamisega seotud nõuete ning teiste, samuti legitiimsete huvide vahel, milleks on näiteks kohtuasjade lahendamine mõistliku aja jooksul ja hea õigusemõistmise tagamine, märgin eelkõige, et komisjon ei ole ära näidanud, milles konkreetselt käesoleval juhul vastuolu võistlevuse põhimõttega seisneb.

82.      Viimaks rõhutan, et Soome valitsuse seisukohtadest tuleneb, et pool, kes ei ole apellatsioonkaebuse esitaja, peab tingimata oma seisukoha esitama apellatsioonkaebuse sisulise läbivaatamise etapis. Seetõttu näib, et määruse nr 44/2001 artikli 43 lõikest 3 tuleneva võistlevuse põhimõtte järgimine on tagatud etapis, kus tehtav apellatsioonikohtu otsus võib selle poole õigusi kahjustada.

83.      Kõiki neid kaalutlusi silmas pidades leian, et määruse nr 44/2001 artikli 43 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et selline menetlusloa andmise menetlus nagu põhikohtuasjas käsitletav ei ole vastuolus menetluse võistlevuse nõudega, kuna menetlusloa andmise etapis tehtav otsus ei saa iseenesest olla vastaspoole huve kahjustav.

V.      Ettepanek

84.      Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Korkein oikeuse (Soome kõrgeim kohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1.      Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 43 lõige 1 lubab sellist menetlusloa andmise menetlust nagu põhikohtuasjas käsitletav, tingimusel et sisulises mõttes saab menetlusloa andmise alusena tugineda selle määruse artiklites 34 ja 35 nimetatud täitmist välistavate asjaolude esinemisele, ning et menetluslikus mõttes tuleb menetlusloa andmisest keeldumise otsuseid tingimata põhjendada.

2.      Määruse nr 44/2001 artikli 43 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et selline menetlusloa andmise menetlus nagu põhikohtuasjas käsitletav ei ole vastuolus menetluse võistlevuse nõudega, kuna menetlusloa andmise etapis tehtav otsus ei saa iseenesest olla vastaspoole huve kahjustav.


1      Algkeel: prantsuse.


2      Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42).


3      EÜT 1998, C 27, lk 1.


4      Edaspidi „Brüsseli konventsioon“.


5      Kuna menetlus Eesti kohtus algatati enne 10. jaanuari 2015, kuulub Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1) artikli 66 lõike 1 kohaselt endiselt ratione temporis kohaldamisele määrus nr 44/2001.


6      Vt määruse nr 44/2001 põhjendused 16 ja 17. Vt ka 14. detsembri 2006. aasta kohtuotsus ASML (C‑283/05, EU:C:2006:787, punkt 23).


7      Mõnedes määruse nr 44/2001 keeleversioonides, nagu hispaania, prantsuse või itaalia keeles, kasutatakse selle teise astme puhul esimese astme kohtule viitavat mõistet „kaebus“, jäädes nii funktsionaalses mõttes truuks selle määruse struktuurile. Teistes keeleversioonides seevastu kasutatakse mõistet „apellatsioonkaebus“, nagu kinnitavad inglise („appeal“) või tšehhikeelne („opravný prostředek“) versioon, mis viitavad teisele kohtuastmele, tulenevalt asjaolust, et formaalselt on sageli tegemist teise astme kohtuga.


8      Vastavalt määruse nr 44/2001 artiklis 45 sätestatule.


9      Märgin siinkohal, et kuigi määrusega nr 1215/2012 kaotati kohtuotsuse täidetavaks kuulutamine, ei kaotatud määruse nr 44/2001 artiklites 34 ja 35 sisalduvate asjaolude esinemise kontrolli, millest annavad tunnistust määruse nr 1215/2012 artiklid 45 ja 46.


10      Edaspidi „harta“. Vt selle kohta 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus A (C‑112/13, EU:C:2014:2195, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika), võttes arvesse, et määruse nr 44/2001 artikli 43 kohast täidetavaks kuulutamise otsuse vaidlustamise menetlust tuleb käsitada liidu õiguse rakendamisena harta artikli 51 tähenduses (13. juuni 2012. aasta kohtumäärus GREP (C‑156/12, ei avaldata, EU:C:2012:342, punkt 31)).


11      Vt 8. novembri 2005. aasta kohtuotsus Leffler (C‑443/03, EU:C:2005:665, punkt 49).


12      Euroopa Inimõiguste Kohtu poole on varem pöördutud seonduvalt küsimusega, kas apellatsiooni- ja kassatsiooniastme filtrimehhanismid on kooskõlas Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklitega 6 ja 13. See kohus on järjepidevalt leidnud, et kohtusse pöördumise õigust võib piirata, kui piirangud ei lähe vastuollu konventsiooni artikli 6 kehtimise põhjusega ning nende kehtestamiseks on legitiimne eesmärk. Hea õigusemõistmisega ja kohtute ummistumise vältimisega seotud eesmärke on see kohus käsitanud legitiimsetena (EIÕK 13. juuli 1995. aasta kohtuotsus Tolstoy Miloslavsky vs. Ühendkuningriik (CE:ECHR:1995:0713JUD001813991, punkt 61); 11. oktoobri 2001. aasta kohtuotsus Rodríguez Valín vs. Hispaania (CE:ECHR:2001:1011JUD004779299, punkt 22); 19. detsembri 1997. aasta kohtuotsus Brualla Gómez de la Torre vs. Hispaania (CE:ECHR:1997:1219JUD002673795, punkt 36)).


13      Vt seonduvalt õigusalase koostööga tsiviilasjades 8. novembri 2005. aasta kohtuotsus Leffer (C‑443/03, EU:C:2005:665, punkt 50) ja 9. novembri 2016. aasta kohtuotsus ENEFI (C‑212/15, EU:C:2016:841, punkt 30).


14      Vt 26. septembri 2018. aasta kohtuotsus Belastingdienst vs. Toeslagen (apellatsioonkaebuse peatav toime) (C‑175/17, EU:C:2018:776, punkt 47) ja 26. septembri 2018. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Veiligheid en justitie (apellatsioonkaebuse peatav toime) (C‑180/17, EU:C:2018:775, punkt 43).


15      Mis ei tähenda õigust mitmele kohtuastmele. Sellega seonduvalt tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte annab isikule õiguse kohtusse pöörduda, mitte aga õiguse mitmeastmelisele kohtumenetlusele (28. juuli 2011. aasta kohtuotsus Samba Diouf (C‑69/10, EU:C:2011:524, punkt 69)).


16      Vt 16. novembri 2010. aasta kohtumäärus Internationale Fruchtimport Gesellschaft Weichert vs. komisjon (C‑73/10 P, EU:C:2010:684, punkt 53 ja seal viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika).


17      Nõnda on menetlusloa andmise menetlus võrreldav kohtuliku kontrolli loa taotlemise menetlusega, mida käsitleti kohtuasjas, milles tehti 15. märtsi 2018. aasta kohtuotsus North East Pylon Pressure Campaign ja Sheehy (C‑470/16, EU:C:2018:185).


18      Liiati näib kohtumenetluse seaduse peatüki 25a §‑st 18 tulenevat, et menetlusluba antakse, kui vähemalt üks kolmeliikmelise kohtukolleegiumi liige on loa andmise poolt.


19      Vt eelkõige 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Bamba (C‑417/11 P, EU:C:2012:718, punkt 49).


20      Vt 6. septembri 2012. aasta kohtuotsus Trade Agency (C‑619/10, EU:C:2012:531, punkt 53).


21      Põhjendatud otsuse saamise olulisust suurendab ka asjaolu, et määruse nr 44/2001 artikli 44 ja IV lisa koosmõjust tuleneb, et liikmesriigid ei pea ette nägema selle määruse artikli 43 alusel esitatud apellatsioonkaebuse kohta tehtud otsuse peale edasi kaebamise võimalust.


22      Vt järgmised vastuvõetavust puudutavad EIK otsused: 9. märtsi 1999. aasta otsus société anonyme Immeuble groupe Kosser vs. Prantsusmaa (CE:ECHR:1999:0309DEC003874897); 28. jaanuari 2003. aasta otsus Burg jt vs. Prantsusmaa (CE:ECHR:2003:0128DEC003476302), ning 6. septembri 2005. aasta otsus Glender vs. Rootsi (CE:ECHR:2005:0906DEC002807003).


23      Vt käesoleva ettepaneku punktid 24–26.


24      Määruse nr 44/2001 artiklis 41 on ühemõtteliselt sätestatud, et „[p]oolel, kelle vastu täitmist taotletakse, ei ole menetluse selles staadiumis õigust teha taotluse kohta mingeid esildisi“.


25      Vt Brüsseli konventsiooniga seonduvalt 21. mai 1980. aasta kohtuotsus Denilauler (125/79, EU:C:1980:130, punkt 14); 12. juuli 1984. aasta kohtuotsus P. (178/83, EU:C:1984:272, punkt 11), ja 10. juuli 1986. aasta kohtuotsus Carron (198/85, EU:C:1986:313, punkt 8).


26      Vt 11. mai 2000. aasta kohtuotsus Renault (C‑38/98, EU:C:2000:225, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).


27      Vt seonduvalt liikmesriikides liidu õiguse rakendamist puudutavate haldusmenetlustega 22. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Sabou (C‑276/12, EU:C:2013:678, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika); 5. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mukarubega (C‑166/13, EU:C:2014:2336, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika), ning 9. novembri 2017. aasta kohtuotsus Ispas (C‑298/16, EU:C:2017:843, punkt 26). Vt seonduvalt haldus- ja kohtumenetlustega liidu haldusorganites ja kohtutes 17. detsembri 2009. aasta kohtuotsus M vs. Euroopa Ravimiamet (uuesti läbivaatamine) (C‑197/09 RX‑II, EU:C:2009:804, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).


28      Vt 2. detsembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa jt (C‑89/08 P, EU:C:2009:742, punkt 56), ja 17. detsembri 2009. aasta kohtuotsus M vs. Euroopa Ravimiamet (uuesti läbi vaatamine) (C‑197/09 RX‑II, EU:C:2009:804, punkt 41). Vt analoogia alusel Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukoht 20. juuli 2001. aasta kohtuotsuses Pellegrini vs. Itaalia (CE:ECHR:2001:0720JUD003088296, punkt 44).


29      Haldusmenetluse puhul eeldab poole kaitseõiguste rikkumise tuvastamine ja selle tõttu liidu akti tühistamine selle poole huvide kahjustamist (vt näitena selle kohtupraktika kohaldamise kohta 2. oktoobri 2003. aasta kohtuotsus Corus UK vs. komisjon (C‑199/99 P, EU:C:2003:531, punktid 19–25)). Seonduvalt võistlevuse põhimõtte rikkumisega liidu kohtus juhin tähelepanu sellele, et Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimese lõigu kohaselt võib apellatsioonkaebuse aluseks olla menetlusnormide rikkumine Üldkohtus, kui see kahjustas kaebaja huve.


30      Nii Euroopa Kohtu kui Euroopa Inimõiguste Kohtu hinnangul võivad võistlevusega seotud tagatised kas eraldivõetuna või osana kaitseõigustest varieeruda eelkõige sõltuvalt konkreetse menetluse eripäradest (5. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mukarubega (C‑166/13, EU:C:2014:2336, punkt 54)). Vt üldiselt Fricero, N., „Le droit à une procédure civile contradictoire dans la jurisprudence de la Cour européenne des droits de l’homme“, Revue trimestrielle des droits de l’homme, Anthemis, Wavre, 2016, lk 381–393, eelkõige lk 388–390.


31      Kohtumenetluse seaduse peatüki 25a §-s 17 on sätestatud, et kui menetlusluba ei anta, jääb esimese astme kohtu otsus muutmata.


32      Siinkohal võib näha analoogiat apellatsioonkaebuste lihtsustatud korras läbi vaatamisega Euroopa Kohtus. Ilmselgelt põhjendamatu apellatsioonkaebuse korral võib Euroopa Kohus otsustada selle apellatsioonkaebuse põhjendatud määrusega rahuldamata jätta ilma pooli ära kuulamata. Seevastu ilmselgelt põhjendatud apellatsioonkaebuse korral võib Euroopa Kohus selle sedastada üksnes pärast poolte ära kuulamist (vt vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklid 181 ja 182).