Language of document : ECLI:EU:C:2019:931

Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

HENRIK SAUGMANDSGAARD ØE

esitatud 7. novembril 2019(1)

Kohtuasi C215/18

Libuše Králová

versus

Primera Air Scandinavia

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Obvodní soud pro Prahu 8 (Praha 8. piirkondlik kohus, Tšehhi Vabariik))

Eelotsusetaotlus – Kohtualluvus tsiviil‑ ja kaubandusasjades – Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Artikli 5 punkt 1 – Kohtualluvus lepingutega seotud asjades – II peatüki 4. jagu – Kohtualluvus tarbijalepingute puhul – Kohaldamisala – Määrus (EÜ) nr 261/2004 – Artiklid 6 ja 7 – Lennutransport – Hüvitis ja abi reisijatele – Lennu pikaajaline hilinemine – Majutusega kombineeritud veoleping reisija ja reisikorraldaja vahel – Kahju hüvitamise nõue, mis on esitatud lennuettevõtja vastu, kes ei ole selle lepingu osaline – Pakettreis – Direktiiv 90/314/EMÜ






I.      Sissejuhatus

1.        Obvodní soud pro Prahu 8 (Praha 8. piirkondlik kohus, Tšehhi Vabariik) eelotsusetaotlus on esitatud seoses hagiga, milles reisija, kelle elukoht on selle kohtu piirkonnas, nõuab määruse (EÜ) nr 261/2004(2) alusel pikaajalise hilinemise eest hüvitist Taanis asuvalt lennuettevõtjalt, kes teostas lennu, mille reisijale oli majutusega kombineeritult müünud üks Tšehhi reisibüroo.

2.        Sisuliselt küsitakse Euroopa Kohtult esiteks, kas niisugune hagi kuulub määruse (EÜ) nr 44/2001(3) artikli 5 punktis 1 ette nähtud lepinguga seotud asjades kohaldatavate kohtualluvuse eeskirjade kohaldamisalasse, ehkki hageja ei ole sõlminud lepingut kostjaga ning kõnesolev lend kuulub kolmandalt isikult ostetud teenuste rühma. Käesolevas ettepanekus esitatud põhjustel arvan, et sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt.

3.        Teiseks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas määruse nr 44/2001 II peatüki 4. jagu, millesse kuuluvad selle määruse artiklid 15–17, tuleb tõlgendada nii, et selles jaos sätestatud tarbijalepingute suhtes kohaldatavad kohtualluvuse eeskirjad hõlmavad niisugust hagi nagu põhikohtuasjas. Sellele küsimusele tuleb minu meelest vastata eitavalt.

4.        Kolmandaks peab Euroopa Kohus kindlaks tegema, kas reisija, kes ostis reisibüroolt lennu pakettreisi raames direktiivi 90/314/EMÜ(4) tähenduses, võib selle lennu pikaajalise hilinemise korral tugineda määruse nr 216/2004 artiklitest 6 ja 7 tulenevatele õigustele tegutseva lennuettevõtja suhtes. Arvan, et sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Määrus nr 44/2001

5.        Määruse nr 44/2001 II peatüki 2. jaos „Kohtualluvus erandjuhtudel“ paikneva artikli 5 punkt 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib teises liikmesriigis kaevata:

1.      a)      lepingutega seotud asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus;

b)      kui ei ole kokku lepitud teisiti, käsitatakse käesoleva sätte kohaldamisel asjaomase kohustuse täitmise kohana:

–        müügi puhul […],

–        teenuste osutamise puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või kus neid oleks tulnud osutada;

c)      kui ei kohaldata punkti b, kohaldatakse punkti a“.

6.        Määruse nr 44/2001 II peatüki 4. jaos „Kohtualluvus tarbijalepingute puhul“ asuvas artiklis 15 on nähtud ette:

„1.      Küsimustes, mis on seotud lepinguga, mille isik ehk tarbija on sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil, määratakse kohtualluvus kindlaks käesoleva jao alusel, ilma et see mõjutaks artikli 4 ja artikli 5 punkti 5 kohaldamist, kui tegemist on:

a)      kaupade järelmaksuga müügi lepinguga, või

b)      osamaksudena tasutava laenu või kaupade müügi rahastamiseks antava muud liiki krediidi lepinguga või

c)      kõigil ülejäänud juhtudel lepinguga, mis on sõlmitud isikuga, kes tegeleb tarbija alalise elukoha liikmesriigis kutse- või äritegevusega või kelle selline tegevus on mis tahes vahenditega suunatud nimetatud liikmesriiki või mitme liikmesriigi hulgas ka nimetatud liikmesriiki, ning kui leping kuulub sellise tegevuse raamesse.

[…]

3.      Käesolevat jagu kohaldatakse transpordilepingute suhtes ainult juhul, kui tegemist on pakettreisilepingutega.“

7.        Selles 4. jaos paikneva artikli 16 lõikes 1 on sätestatud, et „[t]arbija võib algatada menetluse teise lepinguosalise vastu selle liikmesriigi kohtutes, kus on nimetatud osalise alaline elukoht, või selle paiga kohtutes, kus on tarbija enese alaline elukoht“.

8.        Samas 4. jaos asuvas artiklis 17 on määratud kindlaks, millistel tingimustel võib tarbijaga sõlmitud kohtualluvuse kokkuleppe alusel selle jao sätetest kõrvale kalduda.

9.        Määrus nr 44/2001 on käesoleval juhul ratione temporis kohaldatav, kuigi see tunnistati määrusega (EL) nr 1215/2012(5) kehtetuks, sest see viimane õigusakt on vastavalt selle artikli 66 lõikele 1 kohaldatav alles alates 10. jaanuarist 2015 esitatud nõuete suhtes ning põhikohtuasjas esitatud hagi esitati enne seda kuupäeva.(6)

10.      Lisaks on määrus nr 44/2001 käesoleval juhul kohaldatav ratione loci, sest tuleb täpsustada, et alguses ei olnud need sätted Taani Kuningriigi suhtes siduvad, kuid nüüd kohaldatakse neid liidu ja selle liikmesriigi suhetele alates 1. juulist 2007 vastava lepingu alusel.(7)

B.      Määrus nr 261/2004

11.      Määruse nr 261/2004 artikli 1 lõike 1 punktis c on sätestatud, et selle määrusega „kehtestatakse siin nimetatud tingimustel reisijate minimaalsed õigused [konkreetselt juhuks, kui] lend hilineb“.

12.      Selle määruse tähenduses on mõiste „tegutsev lennuettevõtja“ määratletud artikli 2 punktis b nii, et see on „lennuettevõtja, kes teostab või kavatseb teostada lennu reisijaga sõlmitud lepingu alusel või sellise teise füüsilise või juriidilise isiku nimel, kes on sõlminud reisijaga lepingu“.

13.      Selle määruse artikli 3 „Kohaldamisala“ lõigetes 5 ja 6 on nähtud ette:

„5.      Seda määrust kohaldatakse mis tahes lennuettevõtja suhtes, kes korraldab lõigetes 1 ja 2 osutatud reisijatele reise. Kui tegutsev lennuettevõtja, kes ei ole sõlminud reisijaga lepingut, täidab käesolevast määrusest tulenevaid kohustusi, käsitatakse seda ettevõtjat tegutsevana selle isiku nimel, kes on kõnealuse reisijaga lepingu sõlminud.

6.      Käesolev määrus ei mõjuta direktiivi [90/314] kohaseid reisijate õigusi. Käesolevat määrust ei kohaldata juhtudel, kui ekskursioonipakett tühistatakse muul põhjusel kui lennu tühistamine.“

14.      Seoses viimati nimetatud sättes tehtud viitega direktiivile 90/314 tuleb täpsustada, et see tunnistati vastavalt direktiivi (EL) 2015/2302(8) artiklile 29 kehtetuks alates 1. juulist 2018. Käesoleval juhul on siiski kohaldatav nendest õigusaktidest esimene, võttes arvesse põhikohtuasja faktiliste asjaolude kuupäeva.

15.      Määruse nr 261/2004 artiklites 6 ja 7 on nähtud vastavalt ette õigus tegutseva lennuettevõtja abile lennu pikaajalise hilinemise korral ja õigus kindlasummalisele hüvitisele nendes artiklites sätestatud tingimustel.

III. Põhikohtuasi, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

16.      Libuše Králová, kes elab Prahas (Tšehhi Vabariik), sõlmis äriühinguga FIRO-tour a.s., mis on Tšehhi Vabariigis asuv reisibüroo, lepingu nii lennuks Prahast Keflaviki (Island), mis pidi toimuma 25. aprillil 2013 kell 12.40, kui ka majutuseks. Õhuvedu teostas äriühing Primera Air Scandinavia, mille asukoht on Taanis. See lend väljus kavandatud ajast neli tundi hiljem.

17.      L. Králová palus 24. juulil 2013 Primera Air Scandinavial hüvitada lennu hilinemisega talle tekitatud kahju. Lennuettevõtja keeldus seda tegemast, väites, et hilinemine oli tingitud erakorralistest asjaoludest, mida ei olnud võimalik ette näha.

18.      L. Králová pöördus 10. oktoobril 2013 Obvodní soud pro Prahu 8 (Praha 8. piirkondlik kohus) poole, et Primera Air Scandinavialt mõistetaks tema kasuks välja kindlasummaline hüvitis 400 eurot. Oma nõuete põhjendamiseks tugines ta kohtualluvuse osas määruse nr 44/2001 artikli 16 lõikele 1 ning sisulistes küsimustes määruse nr 261/2004 artikli 6 lõikele 1 ja artiklile 7 nii, nagu Euroopa Kohus tõlgendas neid kohtuotsuses Sturgeon  jt(9).

19.      See kohus leidis 1. aprilli 2014. aasta kohtuotsuses, et asi ei kuulu tema kohtualluvusse eelkõige seetõttu, et Primera Air Scandinavia asukoht on Taani Kuningriigi territooriumil, mille suhtes määrust nr 44/2001 ei kohaldata, ning pealegi ei saa selle õigusakti sätted anda rahvusvahelist kohtualluvust Tšehhi kohtutele, sest tundub, et menetlusosalisi ei seo lepinguline suhe ega ka vedu ja majutust kombineeriv leping vastavalt selle määruse artikli 15 lõikele 3.

20.      Městský soud v Praze (Praha linnakohus, Tšehhi Vabariik) jättis L. Králová apellatsioonkaebuse 4. augusti 2014. aasta kohtuotsusega rahuldamata, leides, et kuna määrus nr 44/2001 on Taani Kuningriigile siduv alates 1. juulist 2007(10), tuleb seda käesoleval juhul kohaldada, kuid see ei võimalda Tšehhi kohtutel saada kohtualluvust.

21.      L. Králová kassatsioonkaebust menetlev Nejvyšší soud (Tšehhi Vabariigi kõrgeim kohus) tühistas 15. septembril 2015 esimeses ja apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsused ning suunas asja tagasi Obvodní soud pro Prahu 8‑le (Praha 8. piirkondlik kohus), paludes tal täpsemalt kindlaks teha, kas Primera Air Scandinavia vastu võib esitada hagi Tšehhi kohtutesse määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 ning artiklite 15 ja 16 alusel, sealhulgas vajaduse korral eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtusse pöördudes.(11)

22.      Selles olukorras otsustas Obvodní soud pro Prahu 8 (Praha 8. piirkondlik kohus) 25. jaanuari 2018. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 26. märtsil 2018, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas [põhikohtuasja] hageja ja kostja vahel oli lepinguline suhe [määruse nr 44/2001] artikli 5 lõike 1 tähenduses, vaatamata sellele, et hageja ja kostja ei olnud sõlminud lepingut ning lennureis moodustas osa teenuste paketist, mida pakuti hageja ja kolmanda isiku (reisibüroo) vahel sõlmitud lepingu alusel?

2.      Kas selle suhte võib kvalifitseerida tarbijalepingust tulenevaks suhteks vastavalt [määruse nr 44/2001] [II peatüki] 4. jao artiklitele 15–17?

3.      Kas [põhikohtuasja] kostja saab õiguslikult olla isik, kelle peale saab esitada hagi [määrusest nr 261/2004] tulenevate õiguste kasutamiseks?“

23.      Kirjalikud seisukohad esitasid Euroopa Kohtule Tšehhi Vabariik ja Euroopa Komisjon. Kohtuistungit ei toimunud.

IV.    Õiguslik analüüs

24.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib sisuliselt teada, kas niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas, st juhul kui kahju hüvitamise hagi, mille reisija on määruse nr 261/2004(12) alusel esitanud, puudutab lendu, milles lepiti kokku kolmanda isiku müüdava teenuste rühma osana, tuleb kohaldada määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunktis b nimetatud lepingulise kohustuse täitmise kohal põhinevat kohtualluvuse eeskirja (A) või selle määruse artikli 16 lõikes 1 nimetatud tarbijale soodsat kohtualluvuse eeskirja (B).(13) Lisaks juhul, kui tema enda rahvusvaheline kohtualluvus ei saa tegelikult tuleneda mõnest nimetatud sättest, tekib sel kohtul küsimus, kas niisugune reisija saab määrusest nr 261/2004 tulenevate õiguste kasutamiseks esitada hagi tegutseva lennuettevõtja vastu, kes vastutas nende õiguste järgimise eest,(14) kuigi vaidlusalune lend müüdi reisibüroo vahendusel ja pakettreisi koosseisus direktiivi 90/314 tähenduses(15) (C)(16).

A.      Määruse nr 44/2001 artikli 5 punktis 1 sätestatud kohtualluvuse eeskirjade kohaldatavus (esimene küsimus)

25.      Oma esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt Euroopa Kohtul tõlgendada määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1, et teha kindlaks, kas selles õigusnormis sätestatud valikulise kohtualluvuse eeskirju „lepingutega seotud asjades“(17) kohaldatakse niisuguse kahju hüvitamise hagi suhtes nagu põhikohtuasjas käsitletav, mille reisija on määruse nr 261/2004 alusel esitanud tegutseva lennuettevõtja vastu,(18) ehkki selle asja hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud mingit lepingut ning kõnesolev lend oli osa teenuste rühmast, mida pakuti hageja ja reisibüroo vahel sõlmitud lepingu alusel.

26.      Tšehhi Vabariik ja komisjon on ühel meelel, et sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt, mida arvan ka mina järgnevatel põhjustel.

27.      Sellega seoses olgu märgitud, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunktis a on sätestatud, et isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib teises liikmesriigis kaevata „lepingutega seotud asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus“. Selle artikli 5 punkti 1 alapunkti b teises taandes on nähtud ette, et kui ei ole kokku lepitud teisiti, käsitatakse „teenuste osutamise puhul“ asjaomase kohustuse täitmise kohana „kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või kus neid oleks tulnud osutada“. Vastavalt selle artikli 5 punkti 1 alapunktile c kohaldatakse selle artikli 5 punkti 1 alapunktis a ette nähtud vaikimise seose kriteeriumi juhul, kui asjaomane lepinguline suhe ei kujuta endast „teenuste osutamist“ selle artikli 5 punkti 1 alapunkti b tähenduses.(19)

28.      Käesoleval juhul ilmneb eelotsusetaotluse põhjendustest, et selle esitanud kohtul on konkreetsemalt küsimus, kas tema enda pädevus põhikohtuasi lahendada võib tuleneda määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b teises lõigus sätestatud seose erikriteeriumist, mis on juba tunnistatud kohaldatavaks kahju hüvitamise nõude korral, mille on esitanud reisija lennuettevõtja vastu nii nendevahelise lepingu kui ka määruse nr 261/2004(20) alusel. Euroopa Kohus peab siin otsustama, kas see lähenemine on õige ka käesoleva juhtumi asjaoludel, mil asjaomase reisija lepingupartner ei olnud mitte tegutsev lennuettevõtja, vaid reisibüroo, kes müüs talle vaidlusaluse lennu majutusega kombineeritult.

29.      Märgin nagu ka Tšehhi valitsus ja komisjon, et kohtuotsuse flightright  jt(21) aluseks olnud liidetud kohtuasjades võttis Euroopa Kohus juba seisukoha olukorra kohta, mis on sarnane käesolevas kohtuasjas käsitletava olukorraga. Ka seal oli nimelt tegemist määrusel nr 261/2004 põhinevate kahju hüvitamise nõuetega niisuguste lendude pikaajalise hilinemise eest, mille teostas tegutsev lennuettevõtja, kes ei olnud sõlminud asjaomaste reisijatega lepingut, sest viimased olid ostnud oma lennupiletid teistelt lennuettevõtjatelt ning esitasid siis hagi lennuettevõtja vastu, kes oli teostanud ümberistumisega lennu selle segmendi, millega seoses esines vaidlusalune hilinemine.(22)

30.      Selles kontekstis selgitas Euroopa Kohus esiteks, et mõiste „lepingutega seotud asjad“ määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses hõlmab nõuet saada ümberistumisega lennu pikaajalise hilinemise eest hüvitist, mille reisija on määruse nr 261/2004 alusel esitanud tegutseva lennuettevõtja vastu, kes ei ole asjaomase reisija lepingupartner, võttes arvesse alljärgnevaid põhjuseid.(23)

31.      Kõigepealt märkis Euroopa Kohus, et mõistet „lepingutega seotud asjad“ ei tule tõlgendada mitte riigisisesest õigusest lähtudes, vaid autonoomselt ning selle mõiste alla kuuluvad kõik kohustused, mis tulenevad lepingust, mille täitmata jätmisega hageja nõuet põhjendatakse. Seejärel kinnitas ta, et selle artikli 5 punkti 1 alapunktis a ette nähtud kohtualluvuse eeskirja kohaldamine ei eelda, et menetlusosaliste vahel oleks sõlmitud leping, kuid eeldab siiski, et eksisteeriks õiguslik kohustus, mille üks isik on teise suhtes vabatahtlikult võtnud ja millel hageja nõue põhineb, ning seega rajaneb see kohtualluvuse eeskiri hagi alusel, mitte menetlusosaluste isikul.(24) Lõpuks rõhutas ta, et niisuguse tegutseva lennuettevõtja kohta, keda on peetud silmas määruse nr 261/2004 artikli 3 lõike 5 teises lauses – st vedaja kohta, kes ei ole sõlminud asjaomase reisijaga lepingut, vaid täidab sellest õigusaktist tulenevaid kohustusi ja keda võib seega lugeda selle reisijaga veolepingu sõlminud isiku nimel tegutsevaks – tuleb asuda seisukohale, et ta täidab kohustusi, mille ta on reisija lepingupartneri suhtes vabatahtlikult võtnud ja mis tulenevad selle viimasega sõlmitud õhuveolepingust.

32.      Teiseks esitas Euroopa Kohus samas kohtuotsuses flightright  jt määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b teise taande tõlgenduse, mis puudutab õhuveoteenuste osutamise koha kindlaksmääramist niisugusel juhul nagu põhikohtuasjas, st kui hilines ümberistumisega lend, mida teostasid kaks lennuettevõtjat, kellest üks ei ole asjaomaste reisijate lepingupartner.(25) Kohus tegi sellega seoses üldised järeldused, mis tunduvad mulle asjakohased ka käesoleval juhul.

33.      Euroopa Kohus märkis, kui oluline on piisavalt tihe seos kohtualluvuse ja igasuguse määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 kohaldamisalasse kuuluva vaidluse materiaalsete asjaolude vahel, kuna seda seost nõuavad kõik kõnealuses sättes ette nähtud valikulise kohtualluvuse eeskirjad ning nimetatud määruse põhjendus 12 kinnitab seda läheduse eesmärki.(26) Ta kontrollis ka, et valitud tõlgendus vastaks tõesti selle määruse põhjenduses 11 kirjeldatud ettenähtavuse põhimõttele, mida nende kohtualluvuse eeskirjadega püütakse tagada, et nii hageja kui ka kostja saaksid pädeva kohtu kergesti kindlaks teha. Lisaks rõhutas ta, et kaubanduskokkulepetes, mille on vabatahtlikult sõlminud niisugused lennuettevõtjad nagu käesolevas asjas, loetakse, et tegutsev lennuettevõtja, kes ei ole sõlminud lepingut reisijaga, tegutseb selle lennuettevõtja nimel, kes on asjaomase reisija lepingupartner.

34.      Olen arvamusel, et nõnda valitud kaalutlused ja tõlgendused on mutatis mutandis ülekantavad käesolevale kohtuasjale,(27) mistõttu niisugune hagi nagu põhikohtuasja hageja esitatu kuulub määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 kohaldamisalasse.

35.      Nagu ka käesoleval juhul, põhines kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus flightright jt, lennu pikaajalise hilinemise eest hüvitise saamise nõue kohustustel, mis tulenesid asjaomase reisijaga esialgu sõlmitud lepingust ja mille mittenõuetekohasele täitmisele see reisija oma nõude põhjendamiseks tugines. Ka nüüd on kostjaks tegutsev lennuettevõtja, kes ei ole selle reisijaga vaidlusaluse lepingu sõlminud isik, käesoleval juhul reisibüroo, kuid kes nõustus vabatahtlikult selle isiku suhtes lendu teostama ja võtma seega määrusest nr 261/2004 tulenevad kohustused selle reisibüroo nimel(28)– kohustused, millel see nõue põhineb. Leian, et siinkohal ei ole tähtsust sellel, et vaidlusalune lend müüdi majutusega kombineeritult, st osana „pakettreisist“ direktiivi 90/314 tähenduses(29), sest see eripära ei muuda kuidagi seda, et õiguslikud kohustused, millele hageja tugineb, tulenevad lepingust, ega tema hagi alust. Järelikult on niisugune hagi nagu põhikohtuasjas käsitletav minu hinnangul tõesti hõlmatud mõistega „lepingutega seotud asjad“ määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 tähenduses.(30)

36.      Konkreetsemalt on seda liiki hagi suhtes minu arvates kohaldatav teenuste osutamisele omase seose kriteerium, mis on sätestatud selle artikli 5 punkti 1 alapunkti b teises taandes, st asjaomase lennuteenuse osutamise koht. Võttes arvesse Euroopa Kohtu praktikat selle sätte tõlgendamisel määruse nr 261/2004 alusel(31) reisijate esitatud kahju hüvitamise nõuete raames, leian, et niisugust hagi nagu põhikohtuasjas arutusel on pädev lahendama kohus, kelle piirkonnas asub hilinenud lennu puhul kohustuste täitmise koht, mida tuleb mõista nii, et see on hageja valikul kas lennuki väljumis‑ või saabumiskoht, mis on asjaomase reisija ja reisibüroo vahel sõlmitud lepingus sätestatud,(32) kusjuures praktikas langeb neist kohtadest üks või teine tihti kokku reisija elukohaga.

37.      Nagu ka Euroopa Kohus kohtuotsuses flightright  jt rõhutas, olen arvamusel, et hoolimata sellest, et tegutsev lennuettevõtja ei ole reisija lepingupartner, järgib siin välja pakutud tõlgendus etteaimatavuse ja läheduse eesmärke, millele viidatakse kõikides määruse nr 44/2001 artikli 5 punktis 1 sätestatud valikulise kohtualluvuse eeskirjades, sest see vedaja nõustus täitma määrusest nr 261/2004 tulenevaid kohustusi nimetatud lepingupartneri nimel. Niisiis, kuna käesoleval juhul nõustus Taanis asuv lennuettevõtja vabatahtlikult teostama Tšehhi reisibüroo müüdud lendu, ei saanud talle olla teadmata ei lennuki väljumiskoht (Tšehhi Vabariigi territooriumil) ega saabumiskoht (Islandil) ning ta pidi seega sarnaselt asjaomase reisijaga olema mõistlikult valmis selleks, et võimalikus vaidluses pöördutakse Tšehhi kohtusse, kes on ka geograafiliselt sobiv kohus seda vaidlust lahendama.

38.      Järelikult tuleb esimesele eelotsuse küsimusele minu arvates vastata, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab kahju hüvitamise hagi, mille reisija on esitanud tegutseva lennuettevõtja vastu, kuigi need pooled ei ole omavahel lepingut sõlminud ning see lend oli osa teenustest, mida pakuti hageja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingu alusel.

B.      Määruse nr 44/2001 II peatüki 4. jaos sätestatud kohtualluvuse eeskirjade kohaldatavus (teine küsimus)

39.      Oma teise küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt seda, kas reisija ja tegutseva lennuettevõtja vaheline õigussuhe kuulub käesoleva juhtumi asjaoludel määruse nr 44/2001 II peatüki 4. jao kohaldamisalasse – jagu, mis sisaldab selle määruse artikleid 15–17, milles on nähtud ette valikulise kohtualluvuse eeskirjad „tarbijalepingute puhul“.

40.      Tšehhi valitsus teeb ettepaneku vastata esitatud küsimusele nii, et põhikohtuasjas käsitletavat suhet ei saa kvalifitseerida tarbijalepingust tulenevaks suhteks määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 tähenduses. Seevastu komisjon on arvamusel, et selle määruse II peatüki 4. jagu peaks olema selles kontekstis kohaldatav. Mina leian vastupidi, et 4. jaos toodud kohtualluvuse eeskirjad ei hõlma niisugust hagi, nagu põhikohtuasjas menetletav.

41.      Kõigepealt märgin, et eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib konkreetsemalt, kas põhikohtuasja lahendamine võib kuuluda tema kohtualluvusse nimetatud määruse artikli 16 lõike 1 alusel, mis võimaldab tarbijal esitada lepingupartneri vastu hagi kas oma enda alalise elukoha kohtusse, või selle liikmesriigi kohtusse, kus on kostja elu‑ või asukoht.

42.      Euroopa Kohtu praktikast ilmneb, et määruse nr 44/2001 artikli 16 lõikes 1 ette nähtud tarbija alalise elukoha järgse kohtualluvuse puhul peavad määruse artikli 15 lõikes 1 sätestatud kolm kohaldamise tingimust olema täidetud. Need kumulatiivsed tingimused on järgmised: esiteks on üks lepingupool tarbija, kes tegutseb oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil; teiseks on leping sellise tarbija ja oma äri‑ või kutsetegevuse raames tegutseva isiku vahel tõepoolest sõlmitud ning kolmandaks kuulub see leping ühte artikli 15 lõike 1 punktides a–c nimetatud kategooriatest.(33)

43.      Käesoleval juhul ei puuduta eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused otseselt neid kolme tingimust, mille puhul ei ole ilmselt vaidlust selles, et need on käesoleval juhul täidetud, vähemalt mis puudutab põhikohtuasja hageja ja reisibüroo vahel sõlmitud lepingut.(34) Sellel kohtul on siiski kahlus, mis on tingitud sellest, et ettevõtja, kelle vastu on põhikohtuasjas esitatud hagi, ei ole sama, kellega kõnesolev tarbija sõlmis lepingu, millest tulenevad menetluses käsitletavad õiguslikud kohustused.

44.      Seejärel märgin, et määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 3 järgi ei kohaldata II peatüki 4. jagu veolepingute suhtes, v.a „juhul, kui tegemist on pakettreisilepingutega“, kusjuures tuleb täpsustada, et seda väljendit tuleb tõlgendada, lähtudes mõistest „pakettreis“ direktiivi 90/314 tähenduses.(35) Järelikult ei saa lennureisija, kes ostis lihtsalt lennupileti, tugineda selles 4. jaos sätestatud tarbijalepinguid puudutava valikulise kohtualluvuse eeskirjadele – erinevalt reisijast, kes ostis lennupileti pakettreisi raames.(36)

45.      Et käesoleval juhul osteti asjaomase reisija kahju hüvitamise hagi aluseks olev hilinenud lend pakettreisilepingu raames ning seega on selge, et kui niisugune hagi oleks suunatud selleks lennuks lennupileti müünud reisibüroo vastu, oleksid selle 4. jao sätted olnud kohaldatavad. Ei ole aga täiesti ilmne, et nii peaks see olema ka hagi puhul, mis on – nagu põhikohtuasjas – esitatud kolmanda isiku vastu, kelleks on tegutsev lennuettevõtja.

46.      Sellega seoses on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud minu arvates peamiselt küsimus, kas kohtualluvus, mis võiks tuleneda tarbija ja reisibüroo vahel sõlmitud pakettreisilepingust, kui viimane oleks kostja, võib laieneda tegutsevale lennuettevõtjale(37) ning seega võib viimase peale, samamoodi nagu büroo peale, kelle huvides ta nõustus vaidlusaluse lennu tegema, esitada hagi selle paiga kohtusse, kus on tarbija elukoht.(38)

47.      Komisjon pooldab niisugust laia lähenemisviisi, millega nõustub ka L. Králová põhikohtuasjas. Komisjoni sõnul tuleks määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 3 lõpus ette nähtud erandit ja seega II peatüki 4. jagu põhikohtuasjas kohaldada, sest esiteks tarbija ja reisibüroo vahelised transporti ja majutust kombineerivast lepingust tulenevad kohustused ning teiseks selle büroo ja lennuettevõtja vahelisest kaubanduskokkuleppest tulenevad kohustused on lahutamatult seotud, kuigi need kohustused puudutavad erinevaid lepingupartnereid. Mina selle seisukohaga ei nõustu ja seda järgmistel kaalutlustel.

48.      Esimesena sunnib määruse nr 44/2001 II peatüki 4. jao „Kohtualluvus tarbijalepingute puhul“ kõikide sätete sõnastus mind – nagu ka Tšehhi valitsust – otsustama komisjoni seisukohale vastupidise seisukoha kasuks. Nendes õigusnormides on viidatud „lepingule, mille […] tarbija on sõlminud“, sellele, et „tarbija sõlmib lepingu poolega“, „teisele [tarbija sõlmitava lepingu osalisele]“ või ka kohtualluvuskokkulepetele „tarbija ja teise lepinguosalise vahel“(39) – väljendid, mille tõttu arvan, et mitte üksnes tarbijalepingu tegelik sõlmimine,(40) vaid ka menetlusosaliste isikuandmed(41) on määrava tähtsusega selles jaos sätestatud kohtualluvuse eeskirjade kohaldamisel – vastupidi sellele, kuidas on selle määruse artikli 5 punktiga 1, mis puudutab valikulist kohtualluvust „lepingutega seotud asjades“.(42) Sama mõtet on juba väljendanud Euroopa Kohus, otsustades, et „määruse [nr 44/2001] artikli 16 lõikes 1 seoses tarbijalepingutega kehtestatud kohtualluvuse eeskirjad [on] vastavalt selle sätte sõnastusele kohaldatavad ainult hagile, mille tarbija esitab teise lepinguosalise vastu, mis tähendab tingimata, et tarbijal peab olema sõlmitud leping asjaomase ettevõtjaga“.(43)

49.      Niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas ei saa aga asuda määruse nr 44/2001 II peatüki 4. jao kohaldamisel seisukohale, et kostja, st tegutsev lennuettevõtja on müüja või teenuste osutaja, kellega tarbija sõlmis asjaomase lepingu. Tšehhi Vabariik rõhutab minu arvates õigesti, et isegi kui hagi, mille reisija on esitanud vedaja vastu niisugustel õiguslikel asjaoludel, tuleb pidada esitatuks „lepinguga seotud asjades“ selle määruse artikli 5 punkti 1 tähenduses,(44) ei tähenda see sugugi, et nende poolte vahel on lepingulist laadi suhe selle II peatüki 4. jao tähenduses. Niisuguse seose puudumine tuleneb asjaolust, et selle artikli 5 punktis 1 sätestatud kohtualluvuse eeskirjade kohaldamisala ja rakendamise tingimused erinevad 4. jaos sätestatud kohtualluvuse eeskirjade kohaldamisalast ja rakendamise tingimustest, kusjuures viimased eeskirjad kujutavad endast erandit nendest esimestest eeskirjadest.(45)

50.      Teisena märgin, et põhikohtuasja hageja väitis siiski eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et kohtuotsuses Maletic tõlgendas Euroopa Kohus mõistet „teine lepinguosaline“ määruse nr 44/2001 artikli 16 lõikes 1 nii, et „käesoleva põhikohtuasjaga sarnastel asjaoludel on sellise mõistega hõlmatud ka selle ettevõtja, kellega tarbija antud lepingu sõlmis, lepingupartner, kelle asukoht on tarbija alalise elukoha liikmesriigis“.(46) Komisjon peab samuti seda kohtuotsust argumendiks, mis õigustab tõlgendust, mille tema käesolevas kohtuasjas välja pakub – ehkki minu arvates ekslikult.

51.      Märgin nagu ka eelotsusetaotluse esitanud kohus ja Tšehhi valitsus, et selle kohtuasja asjaolud, milles tehti kohtuotsus Maletic, erinesid mitmes mõttes kä esoleva juhtumi asjaoludest.(47) Ühes hilisemas kohtuotsuses(48) rõhutas Euroopa Kohus aga, et kohtuotsuses Maletic esitatud tõlgendus „lähtub […] konkreetsetest asjaoludest, mille kohaselt tarbija oli esialgu seotud eristamatult kahe teise lepinguosalisega“,(49) ning selle puhul on võetud arvesse, et „[k]ui üks lepinguosalistest, kelle asukoht oli tarbijaga samas liikmesriigis, oleks arvatud nimetatud artikli 16 kohaldamisalast välja, siis oleks asi allunud kahe lepinguosalise vastu solidaarselt esitatud hagi menetlevale kohtule ainult osas, mis puudutas teises liikmesriigis asunud ettevõtjat“.(50) Euroopa Kohus lisas, et „[n]iisugust tõlgendust ei saa laiendada põhikohtuasja asjaoludele, kus täielikult puudub kostjaga, kes on oma majandus-või kutsetegevuse raames tegutsenud isik, sõlmitud leping“.(51)

52.      Niisugune eitav järeldus kehtib minu arvates ka käesolevas kohtuasjas, sest esiteks ei olnud siin asjasse puutuv tarbija algusest peale lepinguliselt lahutamatult seotud kahe lepingupartneriga, vaid sõlmis lepingu ainult ühe reisibürooga, ning teiseks ei nõuta põhikohtuasjas esitatud hagiga mitte hüvitise väljamõistmist solidaarselt niisugustelt lepingupartneritelt, vaid üksnes ettevõtjalt, kes ei sõlminud selle tarbijaga lepingut ja asus lisaks teises liikmesriigis kui see tarbija.

53.      Kolmandaks rõhutan, et tõlgendus, mille ma välja pakun, ei ole vastuolus määruse nr 44/2001 eesmärkidega, millele komisjon viitab.

54.      Mis puudutab paralleelsete menetluste ja seega kokkusobimatute otsuste ohtu(52) – mille ärahoidmine on määruse nr 44/2001 üldeesmärk, nagu on märgitud selle põhjenduses 15 ja nagu on selgitatud eelkõige kohtuotsuses Maletic –, siis tõden ainult, et niisuguse hagi puhul nagu põhikohtuasjas seda ohtu ei ole ning selle ärahoidmine ei ole igal juhul sama määruse II peatüki 4. jao põhieesmärk.

55.      Mis puudutab tarbijakaitset, mille määruse nr 44/2001 II peatüki 4. jagu peab konkreetselt tagama, kehtestades sellele nõrgemale poolele soodsamad kohtualluvuse eeskirjad, nagu on märgitud ka selle määruse põhjenduses 13(53), siis juhin tähelepanu, et komisjon viitab oma seisukoha põhjendamiseks sõnaselgelt sellele eesmärgile,(54) kuid minu meelest ekslikult.

56.      Euroopa Kohus on korduvalt märkinud, et selles 4. jaos toodud sätteid tuleb tõlgendada kitsalt ja need ei saa seega viia tõlgenduseni, mis ületab selles sõnaselgelt nimetatud juhtumeid, sest need õigusnormid kujutavad endast erandeid(55) ning seda mitte üksnes selle määruse artikli 2 lõikes 1 sätestatud kohtualluvuse üldeeskirjast lähtudes,(56) vaid võttes ka arvesse sama määruse artikli 5 punktis 1 sätestatud valikulise kohtualluvuse eeskirju „lepingutega seotud asjades“.(57)

57.      Lisaks on Euroopa Kohus määruse nr 44/2001 artikli 16 lõike 1 kohta juba selgitanud, et „[t]ingimus, et tarbija ning asjaomase majandus- või kutsetegevuse raames tegutseva kostja vahel peab olema leping, võimaldab tagada kohtualluvuse etteaimatavuse, mis nähtuvalt [selle] määruse […] põhjendusest 11 on üks selle […] eesmärke“.(58) Seega on asjaolu, et ettevõtja vastu võib selle artikli 16 lõike 1 alusel esitada hagi selle paiga kohtusse, kus on nõrgema poole ehk tarbija elukoht, tasakaalustatud nende vahel sõlmitud lepingu nõudega, millest nimetatud etteaimatavus tulenebki.

58.      Sellest järeldub minu meelest, et selle määruse II peatüki 4. jaos ja konkreetselt selle artikli 16 lõikes 1 sätestatud kaitsvaid kohtualluvuse eeskirju ei tule kohaldada niisugustel asjaoludel nagu eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitatud hagis, st juhul kui asjaomane tarbija ei ole sõlminud lepingut ettevõtjaga, kelle vastu on esitatud kahju hüvitamise nõue.

59.      Teen seega ettepaneku vastata teisele eelotsuse küsimusele, et määruse nr 44/2001 II peatüki 4. jagu, millesse kuuluvad selle määruse artiklid 15–17, tuleb tõlgendada nii, et see ei ole niisuguse hagi suhtes kohaldatav.

C.      Võimalus, et tarbija, kelle direktiivi 90/314 kohaldamisalasse kuuluva pakettreisi raames ostetud lend hilines, esitab hagi tegutseva lennuettevõtja vastu määruse nr 261/2004 artiklite 6 ja 7 alusel (kolmas küsimus)

60.      Kolmanda küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt seda, kas reisija saab esitada tegutseva lennuettevõtja vastu hagi määrusest nr 261/2004 tulenevate õiguste kasutamiseks, ehkki need pooled ei ole sõlminud omavahel lepingut ja asjaomane lend osteti reisibüroolt pakettreisi raames, mis kuulub direktiivi 90/314 kohaldamisalasse.

61.      Nii Tšehhi valitsus(59) kui komisjon(60) teevad küll erinevas sõnastuses ja erinevatele alustele tuginedes ettepaneku vastata esitatud küsimusele jaatavalt. Ka mina arvan nii, et vastata tuleb jaatavalt, ja seda järgmiste asjaolude tõttu.

62.      Kõigepealt märgin, et eelotsusetaotluse kohtu küsimused puudutavad peamiselt kahte probleemi.

63.      Üks seisneb selle kindlaks tegemises, kas määrusest nr 261/2004 tulenevad kohustused tegutsevale lennuettevõtjale, kes tegi vaidlusaluse lennu reisijaga lepingu sõlminud isiku nimel,(61) isegi kui see isik müüs – nagu käesoleval juhul – reisijale reisiteenuste rühma, mitte lihtsalt lennutranspordi. Selles küsimuses märgin ainult, et nii see minu arvates tõesti on, ja viitan kaalutlustele juhiste kohta, mille võib leida kohtuotsusest flightright  jt ja mida ma tutvustasin esimese eelotsuse küsimuse raames.(62)Ka komisjon leiab sellele kohtuotsusele tuginedes(63), et niisuguses kontekstis saab reisija esitada hagi vedaja vastu, kes täidab pakettreisi kuuluva lennu müünud reisibüroo suhtes vabatahtlikult võetud kohustusi.

64.      Teine probleem, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus tõstatab ja millega on minu arvates seotud suuremad raskused, puudutab määrusest nr 261/2004 tulenevate õiguste ja direktiivist 90/314 tulenevate õiguste omavahelist suhet(64) niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas.

65.      Samalaadset nõuet käsitleti hiljuti kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Aegean Airlines(65), mis puudutas konkreetsemalt õigust sellele, et tegutsev lennuettevõtja hüvitab lennu tühistamise korral lennupileti hinna, eelkõige juhul, kui reisikorraldaja(66) on pankrotistunud. Selles kohtuotsuses tõlgendas Euroopa Kohus „määruse nr 261/2004 artikli 8 lõiget 2[(67)] […] nii, et reisija, kellel [on] direktiivi 90/314 alusel […] õigus nõuda oma lennupileti ostuhinna tagasimaksmist oma reisikorraldajalt, ei saa nimetatud määruse alusel enam nõuda selle pileti ostuhinna tagasimaksmist lennuettevõtjalt ka mitte siis, kui reiskorraldaja ei ole rahaliselt suuteline piletihinda tagasi maksma ega ole võtnud ka mingeid meetmeid selle tagamiseks“.(68) See tõlgendus tuleb minu meelest valida põhjustel, mille ma esitasin oma selles kohtuasjas esitatud ettepanekus.(69)

66.      Rõhutan, et käesolevas kohtuasjas puudutab esitatud küsimus küll määrusega nr 261/2004 reisijatele antud kõiki õigusi, kuid eelotsusetaotlusest ilmneb,(70) et põhikohtuasjas esitatud hagi põhineb konkreetselt artiklitel 6 ja 7, milles on sätestatud vastavalt tingimused, mis puhul peab tegutsev lennuettevõtja lennu pikaajalise hilinemise korral pakkuma reisijale abi selle artiklites 8 ja 9 ette nähtud korras ning maksma kindlasummalist hüvitist, vastavalt tõlgendusele kohtuotsuses Sturgeon  jt, milles kahju, mille põhjustas vähemalt kolm tundi hilinenud lend nagu käesoleval juhul, samastati kahjuga, mille põhjustab tühistatud lend. Võtan käesolevas ettepanekus seega seisukoha peamiselt nende artiklite 6 ja 7 tõlgendamise kohta niisugustel asjaoludel, kuid siiski täiendavatest õigusnormidest lähtudes.

67.      Määruse nr 261/2004 asjakohaste sätete sõnastuse ja ülesehituse kohta märgin, et selles määruses on sätteid, mis puudutavad üldiselt selle õigusakti suhet direktiiviga 90/314. Näiteks on selle määruse põhjenduses 5 märgitud, et sellega tagatud kaitset tuleks laiendada ka ekskursioonipakettides osalejatele, keda see direktiiv hõlmab. Ka on selle määruse artikli 3 lõikes 6 sätestatud, et määrus ei mõjuta direktiivi [90/314] kohaseid reisijate õigusi.(71)

68.      Mis puudutab määruse nr 261/2004 artikli 8 lõiget 2, tõlgendatuna kohtuotsuses Aegean Airlines, siis selles on sätestatud konkreetselt, et selle artikli lõike 1 punkti a(72) kohaldatakse samuti reisijate suhtes, kelle lennud on osa paketist, välja arvatud õigus piletihinna tagasimaksmisele, kui neil on sellele õigus direktiivi 90/314 alusel.(73) Selles kohtuotsuses viitas Euroopa Kohus kõigepealt määruse nr 261/2004 ettevalmistavatele materjalidele(74) ja märkis selle artikli 3 lõike 6 sisu ning otsustas siis, et selle artikli 8 lõige 2 eeldab, et sellest määrusest ja direktiivist 90/314(75) tulenevad õigused piletihinna tagasimaksmisele ei ole kumuleeritavad, kuna niisugune kumuleerimine võib pealegi tuua kaasa asjaomaste reisijate põhjendamatult ülemäärase kaitsmise, mis kahjustab tegutsevat lennuettevõtjat, kuna viimane riskib sel juhul nimelt sellega, et tema kanda jääb osa vastutusest, mis on reisikorraldajal oma klientide ees tulenevalt nende klientidega sõlmitud lepingust.(76)

69.      Seevastu määruse nr 261/2004 artiklites 6 ja 7 – mille tõlgendust käesolevas kohtuasjas palutakse, sest need on kohaldatavad niisugusele lennu pikaajalise hilinemise eest kindlasummalise hüvitise maksmise nõudele nagu põhikohtuasjas – ei ole sõnaselget tingimust, mis puudutaks direktiivi 90/314 sätteid ja oleks samaväärne selle määruse artikli 8 lõike 2 lõpus sätestatud tingimusega, mis on piiratud lennupileti hüvitamise nõuetega.(77)

70.      Sellest sõnastuslikust erinevusest ilmneb minu arvates väga selgelt, et määruse nr 261/2004 artiklis 7 ette nähtud õigus hüvitisele, mis hõlmab nii tühistatud kui ka vähemalt kolm tundi hilinenud lende,(78) on tõesti kohaldatav reisija suhtes, kelle lend oli osa pakettreisist, ning seda olenemata direktiiviga 90/314 tagatud õigusest hüvitisele või kahju hüvitamisele pakettreisi kuuluvate teenuste osutamata jätmise või mittenõuetekohase osutamise eest.(79) Teiste sõnadega võib niisugune reisija minu arvates tugineda tegutseva lennuettevõtja suhtes määruse nr 261/2004 alusel õigusele saada ühtlustatud hüvitist(80) ning pakettreisi müünud isiku suhtes direktiivi 90/134 alusel õigusele saada individuaalset hüvitist reisilepingus ette nähtud teenuste ja tegelikult osutatud teenuste vahe ulatuses.

71.      Käesoleval juhul ei saa lennu pikaajalisest hilinemisest tingitud kahju – nagu see, mida põhikohtuasja hageja väidetavalt kandis – iseenesest kuuluda seda viimast liiki hüvitise kohaldamisalasse minu meelest isegi siis, kui asjaomase lennu graafik oli tõenäoliselt ära näidatud reisija ja reisibüroo vahel sõlmitud lepingus. Leian, et küll aga võib niisuguse hilinemisega kaasneda kahju hüvitamise kohustus, mis reisikorraldajal direktiivi 90/314 järgi on, kui on tõendatud, et see hilinemine tõi kaasa muude pakettreisi kuuluvate teenuste mittenõuetekohase osutamise. Nagu ma aga märkisin juba kohtuasja Aegean Airlines(81) raames, tuleb hoolitseda selle eest, et määrusega nr 261/2004 ja direktiiviga 90/314 tagatud hüvitise saamise õiguste samaaegne kohaldamine ei viiks ülemäärase hüvitamiseni, ning seega tuleb summad, mis on vaja selle määruse kohasel maksta, vajaduse korral maha arvata summadest, mis on tarvis tasuda selle direktiivi järgi.(82)

72.      Ajaloolise konteksti kohta, millesse siin asjasse puutuvad sätted asetuvad, rõhutan sedasama, mida Euroopa Kohus märkis kohtuotsuses Aegean Airlines , ja vastavalt kaalutlustele, mille ma tõin ära oma selles kohtuasjas esitatud ettepanekus(83), et määruse nr 261/2004 ettevalmistavatest materjalidest ilmneb, et liidu seadusandjal ei kavatsenud jätta reisijaid, kelle lend kuulub pakettreisi sisse, selle määruse kohaldamisalast välja, vaid näha ette, et neil on selle määrusega tagatud õigused, säilitades samas piisavalt kaitsva süsteemi, mis oli varem nende reisijate kaitseks direktiiviga 90/314 loodud. Konkreetselt kuulub määruse nr 261/2004 artiklist 7 tulenev õigus ühtlustatud hüvitisele ilmselgelt põhiliste õiguste hulka, mis on selle õigusaktiga lennureisijatele tegutseva lennuettevõtja suhtes antud,(84) ning sellele ei ole minu arvates samaväärset reisikorraldaja suhtes direktiiviga 90/314 loodud süsteemis.

73.      Ikka sellest ajalisest perspektiivist tuleb minu arvates arvesse võtta direktiivi 90/314 asendatud direktiivi 2015/2302 sisu,(85) sest see uus pakettreise käsitlev direktiiv sisaldab sätteid, milles on selgelt näidatud, kuidas seda tuleks tõlgendada koostoimes määrusega nr 261/2004, mis puudutab selles ette nähtud õigust kahju hüvitamisele ja hinna alandamisele.(86) Sellest ilmneb eelkõige, et direktiivi 2015/2302 alusel reisiteenuste mittenõuetekohase osutamise korral makstavad summad ja muude viidatud liidu õigusaktide, sh määruse nr 261/2004 kohaselt makstavad summad tuleb üksteisest maha arvata, et vältida ülemäärast hüvitamist. Samalaadsed kaalutlused on toodud komisjoni määrust nr 261/2004 käsitlevas teatises, mis avaldati pärast direktiivi 2015/2302 vastuvõtmist.(87) See näitab minu arvates, et liidu seadusandja on nüüd sõnaselgelt nõustunud, et määruse nr 261/2004 artikliga 7 antud õigust hüvitisele võib kohaldada reisijatele, kelle lend on osa pakettreisist.

74.      Mis puudutab asjasse puutuvate sätete eesmärke,(88) siis määruse nr 261/2004 põhjendusest 1 ilmneb, et selle eesmärk on peamiselt tagada tarbijakaitse kõrge tase, sellest hoolimata, et nimetatud õigusakti eesmärk on ka tagada tasakaal kaitstud tarbijate huvide ja lennuettevõtjate huvide vahel.

75.      See, kui määruse nr 261/2004 artiklist 7 tulenevat õigust hüvitisele lubatakse kohaldada kõikide lennuettevõtjate kategooriate suhtes, sh lennuettevõtjad, kelle lend on osa pakettreisist, vastab aga täielikult selle määruse põhieesmärgile,(89) kahjustamata samas selle teisejärgulist eesmärki, kui võtta arvesse, et selle määruse artikkel 13 võimaldab tegutseval lennuettevõtjal, kes maksis reisijale selle õigusakti kohaselt hüvitist, nõuda kohaldatavate riigisiseste õigusaktide alusel hüvitist igalt isikult, kes oli süüdi selles, et see vedaja oma kohustusi rikkus.(90)

76.      Pealegi juhin praktilisest vaatevinklist tähelepanu nende raskuste erinevusele, mida põhjustab määruse nr 261/2004 artiklil 8 põhinev lennupileti hüvitamise nõue, mille korral võib tegutseval lennuettevõtjal olla raske teha kindlaks lennupileti ostuhinda, kui see lend on osa kolmanda isiku müüdud pakettreisist,(91) selle määruse artiklil 7 põhinev kahju hüvitamise nõue ei tekita samadel müügiasjaoludel niisuguseid probleeme arvutustega, sest siin tuleb reisijale maksta kindel summa ja seda selles viimases artiklis nimetatud ühtlustatud kriteeriumide põhjal.(92)

77.      Lõpuks täpsustan, et ma ei nõustu Tšehhi valitsuse seisukohaga, mille kohaselt peaks jaatav vastus kolmandale eelotsuse küsimusele olema piiratud juhtumitega, mil hilinemises on süüdi tegutsev lennuettevõtja,(93) sel põhjusel, et viimasel peab olema võimalus vastutusest vabaneda, kui ta tõendab, et esinesid tema tahtest sõltumatud asjaolud.(94) Mina leian, et selle küsimusega seoses on tarvis teha kindlaks, kas reisijad saavad esitada niisuguse vedaja vastu kahju hüvitamise hagi, mitte aga see, millistel tingimustel saab ta vabaneda reisijale hüvitise maksmise kohustusest, mis tal määruse nr 261/2004 kohaselt põhimõtteliselt on.

78.      Seetõttu arvan, et kolmandale küsimusele tuleb vastata, et määruse nr 261/2004 artikleid 6 ja 7 tuleb tõlgendada nii, et kolm või enam tundi hilinenud lennu reisijal on võimalik nõuda tegutsevalt lennuettevõtjalt selle määruse alusel hüvitist, ehkki need pooled ei ole sõlminud lepingut ja see lend on osa direktiivi 90/314 kohaldamisalasse kuuluvast pakettreisiteenusest, mis tuleb osutada selle reisija ja reisibüroo vahel sõlmitud lepingu alusel.

V.      Ettepanek

79.      Eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Obvodní soud pro Prahu 8 (Praha 8. piirkondlik kohus, Tšehhi Vabariik) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1.      Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 5 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab kahju hüvitamise hagi, mille reisija on esitanud tegutseva lennuettevõtja vastu, kuigi need pooled ei ole omavahel lepingut sõlminud ning see lend oli osa teenustest, mida pakuti hageja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingu alusel.

2.      Määruse nr 44/2001 II peatüki 4. jagu, millesse kuuluvad selle määruse artiklid 15–17, tuleb tõlgendada nii, et see ei ole niisuguse hagi suhtes kohaldatav.

3.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91, artikleid 6 ja 7 tuleb tõlgendada nii, et kolm või enam tundi hilinenud lennu reisijal on võimalik nõuda tegutsevalt lennuettevõtjalt selle määruse alusel hüvitist, ehkki need pooled ei ole sõlminud lepingut ja see lend on osa nõukogu 13. juuni 1990. aasta direktiivi 90/314/EMÜ reisipakettide, puhkusepakettide ja ekskursioonipakettide kohta kohaldamisalasse kuuluvast pakettreisiteenusest, mis tuleb osutada selle reisija ja reisibüroo vahel sõlmitud lepingu alusel.


1      Algkeel: prantsuse.


2      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määrus, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91 (ELT 2004, L 46, lk 1; ELT eriväljaanne 07/08, lk 10).


3      Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42).


4      Nõukogu 13. juuni 1990. aasta direktiiv reisipakettide, puhkusepakettide ja ekskursioonipakettide kohta (EÜT 1990, L 158, lk 59; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288).


5      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrus kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1).


6      Vt käesoleva ettepaneku punkt 18.


7      Selle kohta vt määruse nr 44/2001 põhjendus 21 ja artikli 1 lõige 3 ning Euroopa Ühenduse ja Taani Kuningriigi vaheline kohtualluvust ja kohtuotsuste täitmist tsiviil- ja kaubandusasjades käsitlev leping, mis sõlmiti Brüsselis 19. oktoobril 2005 (ELT 2005, L 299, lk 62). Vt ka 12. septembri 2013. aasta kohtuotsus Sunico jt (C‑49/12, EU:C:2013:545, punkt 5).


8      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiiv, mis käsitleb pakettreise ja seotud reisikorraldusteenuseid ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 90/314/EMÜ (ELT 2015, L 326, lk 1).


9      19. novembri 2009. aasta kohtuotsus (C‑402/07 ja C‑432/07, edaspidi „kohtuotsus Sturgeon jt“, EU:C:2009:716), milles Euroopa Kohus tõlgendas määruse nr 261/2004 artikleid 5, 6 ja 7 nii, et „hilinenud lendude reisijaid [võib] võrdsustada tühistatud lendude reisijatega ja seega võivad nad tugineda õigusele saada hüvitist, mis on ette nähtud selle määruse artiklis 7, kui nad hilinenud lennu tõttu kaotavad aega kolm tundi või rohkem“ (punkt 69). Vt ka 11. juuli 2019. aasta kohtuotsus České aerolinie (C‑502/18, EU:C:2019:604, punkt 19).


10      Vt selle kohta käesoleva ettepaneku punkt 10.


11      Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et kuna kostja ei ilmunud kutse peale kohtusse, ei saa asi kuuluda tema kohtualluvusse nimetatud määruse artikli 24 alusel. Pealegi ei puuduta tema eelotsusetaotlus seda õigusnormi.


12      Täpsustan, et õigus, millele põhikohtuasja hageja lennu hilinemise tõttu tugineb ning mis tuleneb määruse nr 261/2004 artiklitest 6 ja 7 nii, nagu Euroopa Kohus on neid tõlgendanud kohtuotsuses Sturgeon jt (punkt 69), kujutab endast õigust kindlasummalisele ja ühtlustatud hüvitisele (vt eelkõige 10. märtsi 2016. aasta kohtuotsus Flight Refund, C‑94/14, EU:C:2016:148, punkt 45). Lisaks ei ole vaidlust selles, et käesoleval juhul on täidetud selle määruse kohaldamisalasse kuulumise tingimused, mis on sätestatud selle artiklis 3. Lõpuks on Euroopa Kohtu praktika põhjal selge, et ainult määruse nr 261/2004 alusel esitatud kahju hüvitamise nõuet tuleb analüüsida, lähtudes määrusest nr 44/2001 (vt eelkõige 10. märtsi 2016. aasta kohtuotsus Flight Refund, C‑94/14, EU:C:2016:148, punkt 46, ja 11. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Ryanair, C‑464/18, EU:C:2019:311, punkt 24, ning minu ettepanek kohtuasjas Guaitoli jt, C‑213/18, EU:C:2019:524, punktid 32 ning 35 jj).


13      Kuigi käesolevas ettepanekus pakutud vastuseid arvesse võttes järgin ma siin analüüsijärjekorda, mida eelistas eelotsusetaotluse esitanud kohus, märgin siiski, et määruse nr 44/2001 tarbijalepinguid käsitlevad sätted kujutavad endast lex specialis’t ja neid tuleb põhimõtteliselt analüüsida enne lepingute valdkonda üldiselt käsitlevaid õigusnorme (vt kohtualluvust ja kohtuotsuste täitmist tsiviil- ja kaubandusasjades käsitleva 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohta 20. jaanuari 2005. aasta kohtuotsus Engler, C‑27/02, EU:C:2005:33, punktid 31 ja 32).


14      Kui Euroopa Kohus vastab kolmandale küsimusele eitavalt, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus tunnistama põhikohtuasja hageja hagi vastuvõetamatuks mitte kohtualluvuse puudumise tõttu – nagu see oleks kahe esimese küsimuse puhul –, vaid sellepärast, et kostja ei ole kostja.


15      Selle direktiivi artikli 2 punktis 1 on „pakettreis“ määratletud nii, et see on „vähemalt kahe järgmise teenuse valmiskombinatsioon, mida müüakse või pakutakse müügiks summaarhinnaga, kui teenus hõlmab pikemat ajavahemikku kui 24 tundi või sisaldab öist majutust:      
a) vedu;
b) majutus;
c) muud turismiteenused, mis pole seotud veo ega majutusega ja mis moodustavad pakettreisi olulise osa“.


16      Olukord võib olla veelgi keerulisem, kui reisija ostab reisi internetist, sest on võimalik, et tema tegelik lepingupartner on üks teine äriühing, st selle reisi tegelik korraldaja. Kõikide siin kerkinud probleemide kohta vt eelkõige Lambertye-Autrand, M.-C. de, „Contrats de prestations touristiques et for de protection des consommateurs dans l’espace judiciaire européen – Excursion sur les terres du for de protection du consommateur dans l’espace judiciaire européen en compagnie d’un voyageur de tourisme“, Mélanges offerts au professeur Pascale Bloch, Bruylant, Bruxelles, 2015, lk 381–397.


17      Need eeskirjad puudutavad erandjuhtusid sellepärast, et nendega kaldutakse kõrvale nimetatud määruse artikli 2 lõikes 1 sätestatud üldeeskirjast, mille kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse.


18      Määruse nr 261/2004 artikli 2 punktis b määratletud mõiste „tegutsev lennuettevõtja“ kohta vt 4. juuli 2018. aasta kohtuotsus Wirth jt (C‑532/17, EU:C:2018:527, punktid 17–20) ning 11. juuli 2019. aasta kohtuotsus České aerolinie (C‑502/18, EU:C:2019:604, punkt 23).


19      Vt selle kohta 23. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Falco Privatstiftung ja Rabitsch (C‑533/07, EU:C:2009:257, punkt 40), 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Corman-Collins (C‑9/12, EU:C:2013:860, punkt 42) ja 14. juuli 2016. aasta kohtuotsus Granarolo (C‑196/15, EU:C:2016:559, punkt 31).


20      Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab silmas konkreetselt 9. juuli 2009. aasta kohtuotsust Rehder (C‑204/08, EU:C:2009:439, punkt 47), milles Euroopa Kohus selgitas, et kohus, kes on pädev lahendama sellel tegutseva lennuettevõtjaga sõlmitud transpordilepingul ja määrusel nr 261/2004 põhinevat hüvitisenõuet, on hageja valikul see kohus, mille tööpiirkonnas asub lennuki väljumis- või saabumiskoht, nagu need on lepingus kokku lepitud.


21      7. märtsi 2018. aasta kohtuotsus (C‑274/16, C‑447/16 ja C‑448/16, edaspidi „kohtuotsus flightright jt“, EU:C:2018:160). Märgin, et see kohtuotsus on hilisem kuupäevast, mil tehti eelotsusetaotlus käesolevas kohtuasjas.


22      Kusjuures tuleb täpsustada, et kõik need reisijad olid broneerinud lennuettevõtjalt ümberistumisega lennu, millest see ettevõtja teostas ainult ühe osa, samas kui tegutsev lennuettevõtja teostas teise (vt kohtuotsus flightright jt, punktid 22–24, 37 ja 64).


23      Vt kohtuotsus flightright jt (punktid 58–65 ja seal viidatud kohtupraktika).


24      Lisaks kohtuotsusele flightright jt vt määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti a kohta, mis on määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunktiga a samaväärne, 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Feniks (C‑337/17, EU:C:2018:805, punktid 38 ja 39 ning 48) ning 8. mai 2019. aasta kohtuotsus Kerr (C‑25/18, EU:C:2019:376, punktid 20 ja 23–26), milles märgitakse eelkõige, et kohustuse kindlakstegemine on kõnesoleva kohtualluvuse eeskirja kohaldamiseks hädavajalik, sest nendel õigusnormidel põhinev kohtualluvus tehakse kindlaks paiga põhjal, kus see kohustus, mis on nõude aluseks, täideti või täidetakse.


25      Vt kohtuotsus flightright jt (punktid 66–78 ja seal viidatud kohtupraktika). Selle artikli 5 punkti 1 alapunkti b teist taanet on seal tõlgendatud nii, et ümberistumisega lennu puhul on „kohustuse täitmise kohaks“ teise lennu saabumiskoht, kui vedu nendel kahel lennul teostavad erinevad lennuettevõtjad ning kui selle ümberistumisega lennu pikaajalise hilinemise eest määruse nr 261/2004 alusel esitatud hüvitise saamise nõue põhineb vahejuhtumil, mis leidis aset nimetatud lendudest esimesega, mida teostas lennuettevõtja, kes ei ole asjaomaste reisijate lepingupartner.


26      See põhjendus näitab, et liidu seadusandja pidas vajalikuks, et lisaks kostja alalisele elukohale, mis põhimõtteliselt annab kohtualluvuse sama määruse artikli 2 järgi, oleks ka muid aluseid, mis toetuksid tihedale seosele kohtu ja menetluse vahel või aitaksid kaasa tõrgeteta õigusemõistmisel. Vt ka 4. septembri 2014. aasta kohtuotsus Nickel & Goeldner Spedition (C‑157/13, EU:C:2014:2145, punktid 40 ja 41) ning 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Feniks (C‑337/17, EU:C:2018:805, punktid 34–36).


27      Komisjon leiab ka, et faktilised erinevused käesoleva kohtuasja ja liidetud kohtuasjade vahel, milles tehti kohtuotsus flightright jt (selles mõttes, et siin ostis põhikohtuasja hageja esiteks oma lennupileti reisibüroo vahendusel, mitte lennuettevõtjalt, kellega ta oli sõlminud lepingu, ning teiseks kasutas ta oma õigust hüvitisele otselennu, mitte ümberistumisega lennu eest), ei takista niisugust ülevõtmist.


28      Vastavalt selle määruse artikli 2 punkti b lõpus ja artikli 3 lõike 5 teises lauses sätestatud õigusnormidele, mis käsitlevad tegutsevat lennuettevõtjat, kes teostab lennu asjaomase reisija lepingupartneri nimel.


29      Seevastu asjaolu, et asjaomase reisija sõlmitud lepingus on transport ja majutus kombineeritud, on teise ja kolmanda eelotsuse küsimuse puhul määrava tähtsusega (vt vastavalt käesoleva ettepaneku punkt 39 jj ning punkt 60 jj).


30      Vt selle kohta ka kohtujurist Bobeki ettepanek liidetud kohtuasjades flightright jt (C‑274/16, C‑447/16 ja C‑448/16, EU:C:2017:787, punktid 52–61).


31      Vt 9. juuli 2009. aasta kohtuotsus Rehder (C‑204/08, EU:C:2009:439, punktid 43–47), kohtuotsus flightright jt (punkt 68) ning 11. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Ryanair (C‑464/18, EU:C:2019:311, punkt 27). Vt ka minu ettepanek kohtuasjas Guaitoli jt (C‑213/18, EU:C:2019:524, punkt 46).


32      Märgin, et oma kirjalike seisukohtade lõpus teeb Tšehhi valitsus ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a tuleb tõlgendada nii, et mõiste „lepingutega seotud asjad“ selle sätte tähenduses hõlmab niisugust hagi, nagu käsitletud põhikohtuasjas, kuid märgib enne seda, et põhikohtuasjas võib kohtualluvuse ära määrata artikli 5 punkti 1 alapunkti b teine taane, mistõttu tuleb eelkõige juhinduda kõnesoleva teenuse osutamise kohast, st vastavalt Euroopa Kohtu praktikale lennuki väljumis‑ või saabumiskohast.


33      Vt 14. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Česká spořitelna (C‑419/11, EU:C:2013:165, punkt 30), 28. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Kolassa (C‑375/13, EU:C:2015:37, punkt 23) ning 23. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Hobohm (C‑297/14, EU:C:2015:844, punktid 23 ja 24).


34      Selles viimases küsimuses tuleb märkida, et eespool nimetatud tingimused tunduvad olevat käesoleval juhul täidetud, sest eelotsusetaotluses antud teabe põhjal tegutses L. Králová esiteks eraõigusliku lõpptarbijana, teiseks sõlmis ta lepingu reisibürooga, mis kolmandaks asub selle liikmesriigi territooriumil, kus on tarbija elukoht, vastavalt määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punktile c.


35      Vt selle kohta 7. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Pammer ja Hotel Alpenhof (C‑585/08 ja C‑144/09, EU:C:2010:740, punktid 35–46).


36      Vt määruse nr 1215/2012 II peatüki 4. jaos sätestatud samaväärsete õigusnormide kohta ka 11. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Ryanair (C‑464/18, EU:C:2019:311, punkt 29).


37      Selles küsimuses märgin, et määruse nr 44/2001 artiklis 6 on nähtud sõnaselgelt ette juhtumid, mil kostja suhtes võib kohaldada tuletatud kohtualluvust, kuid siin ei ole tegemist ühegagi nendest juhtudest (st kostjaid on mitu või on tegemist kolmanda osalisega tagatise realiseerimise või muu kolmandate isikutega seotud menetlusega, vastuhagi või siis hagiga, mis puudutab kinnisvara asjaõigust).


38      Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tema eelotsusetaotluse kohaselt küsimus, „kas lennuettevõtja vastu alustatud kahju hüvitamise menetlust iseloomustab jätkuvalt tarbijasuhe, nagu hageja (tarbija) ja teenuste paketi pakkuja vahelist peamist lepingulist suhet, mistõttu tarbija saab esitada kõiki sellest suhtest tulenevaid võimalikke nõudeid ühte [ja samasse] kohtusse“.


39      Väljendid, mida on kasutatud vastavalt määruse nr 44/2001 artikli 15 lõikes 1, artikli 15 lõikes 2, artikli 16 lõigetes 1 ja 2 ning artikli 17 punktis 3.


40      Vt selle kohta käesoleva ettepaneku punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika, samuti 14. mai 2009. aasta kohtuotsus Ilsinger (C‑180/06, EU:C:2009:303, punkt 52 jj).


41      See viimane kriteerium on minu arvates kooskõlas ka nende õigusnormide eesmärkidega (vt eriti käesoleva ettepaneku punkt 57).


42      Vt käesoleva ettepaneku punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika.


43      Vt 28. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Kolassa (C‑375/13, EU:C:2015:37, punkt 32) ja 25. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Schrems (C‑498/16, EU:C:2018:37, punkt 45), kohtujuristi kursiiv.


44      Käesoleva ettepaneku punktis 25 jj esitatud põhjustel.


45      4. jao sätete kui erandi ja selle tagajärgede kohta vt käesoleva ettepaneku punkt 56.


46      14. novembri 2013. aasta kohtuotsus (C‑478/12, edaspidi „kohtuotsus Maletic“, EU:C:2013:735, punkt 32).


47      Selles kohtuasjas oli tegemist pakettreisiga, mille müüs Saksamaal asuv turismiagentuur, kuid mida korraldas Austrias asuv äriühing, ning see reis viis hagini, mille esitas Austrias elav tarbijatest abielupaar, kes palus hüvitise solidaarselt välja mõista mõlemalt ettevõtjalt (vt kohtuotsus Maletic, punktid 11–14). Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib – viidates analüüsile, mille on esitanud Nejvyšší soud (Tšehhi Vabariigi kõrgeim kohus) –, et seevastu käesolevas kohtuasjas esiteks ei pakkunud vaidlusalust teenust tegelikult osutama pidanud ettevõtja kogu pakettreisi, vaid ainult vedu ning teiseks esitas põhikohtuasja hageja hagi ainult ühe ettevõtja vastu.


48      Vt 28. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Kolassa (C‑375/13, EU:C:2015:37, punkt 33).


49      Kohtuotsuse Maletic punktis 29 on nimelt leitud, et „[i]segi kui eeldada, et niisugune ühtne tehing nagu see, millega [asjaomased tarbijad] broneeris[id] pakettreisi lastminute.com veebisaidil ja tasus[id] selle eest, võib jaguneda kaheks eraldiseisvaks lepinguliseks suhteks, millest üks on veebipõhise reisibürooga lastminute.com ja teine reisikorraldaja TUIga, ei saa viimast lepingulist suhet klassifitseerida „puhtalt riigisiseseks“, kuna see on lahutamatult seotud esimese lepingulise suhtega, sest see sõlmiti teises liikmesriigis asuva nimetatud reisibüroo vahendusel“.


50      Kohtuotsuse Maletic punktides 30 ja 31 on märgitud, et „määruse nr 44/2001 põhjendustes 13 ja 15 sätestatud eesmär[kidega], et tarbijat kui lepingu „nõrgemat poolt“ peab kaitsma ning et „samaaegsete menetluste võimalust [tuleks] võimalikult vähendada [tagamaks], et kahes liikmesriigis ei tehta vastuolulisi kohtuotsuseid“[,] „oleks vastuolus lahendus, mille kohaselt võiks[id asjaomased tarbijad] esitada [kahes erinevas kohtus] kaks omavahel seotud hagi kahe paralleelse menetluse algatamiseks kahe ettevõtja vastu, kes mõlemad on seotud [vaidlusaluse reisi] broneerimise ja teostamisega“.


51      Vt 28. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Kolassa (C‑375/13, EU:C:2015:37, punktid 34 ja 35), milles Euroopa Kohus otsustas, et hageja kui tarbija, kes on omandanud tarbijana esitajavõlakirja oma majandus- või kutsetegevuse raames tegutsenud kolmandalt isikult, ilma et tarbija ja võlakirja emitendi vahel oleks sõlmitud lepingut (seda asjaolu peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus), ei saa tugineda määruse nr 44/2001 artikli 15 lõikes 1 toodud kohtualluvuse alusele.


52      Komisjon väidab selles küsimuses, et tema tõlgendus võimaldab juhul, kui tarbija otsustab esitada hagi nii reisibüroo kui ka teiste selle bürooga seotud isikute vastu, tugineda (ainult) ühes kohtus õigustele, mis tal kõikide lahutamatult seotud kohustuste tulemusena on.


53      Selle kaitse täpsete põhjenduste kohta vt eelkõige 14. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Česká spořitelna (C‑419/11, EU:C:2013:165, punkt 33) ja 23. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Hobohm (C‑297/14, EU:C:2015:844, punkt 31).


54      Komisjon märgib selle kohta, et reisibürooga lepingu sõlmimise hetkel ei pidanud põhikohtuasja hageja tingimata teadma, kas reisibüroo kasutab oma kohustuste täitmiseks kolmandaid isikuid.


55      Vt eelkõige 23. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Hobohm (C‑297/14, EU:C:2015:844, punkt 32) ning 25. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Schrems (C‑498/16, EU:C:2018:37, punktid 27 ja 43).


56      Olgu märgitud, et selle artikli 2 lõike 1 kohaselt allub asi üldiselt selle liikmesriigi kohtutele, mille territooriumil on kostja elukoht.


57      „Lepingutega seotud asjades“ kohaldatavate eeskirjade kohta vt käesoleva ettepaneku punkt 27 jj, mis käsitlevad esimest eelotsuse küsimust. Selles küsimuses rõhutan, et jaatavad vastused, mille komisjon soovitab anda nii esimesele kui ka teisele käesolevas kohtuasjas esitatud küsimusele, näivad mulle vastuolulised, sest need vastused näitavad, et niisugune hagi nagu põhikohtuasjas kuulub korraga nii selle artikli 5 punkti 1 kui ka selle 4. jao konkreetsesse kohaldamisalasse, ehkki viimase kohaldamisala on artikli 5 punkti 1 suhtes lex specialis (vt ka käesoleva ettepaneku 13. joonealune märkus).


58      Vt 28. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Kolassa (C‑375/13, EU:C:2015:37, punktid 29–32) ning 25. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Schrems (C‑498/16, EU:C:2018:37, punktid 45 ja 46).


59      See valitsus leiab, et „[m]äärust [nr 261/2004] tuleb tõlgendada nii, et kui hilineb lend, mis kuulub teenuste paketti vastavalt direktiivile [90/314], võib lennuettevõtja vastu esitada hagi reisijale hüvitise maksmiseks [selle määruse] alusel, tingimisel et lend hilines lennuettevõtja süül“ (kohtujuristi kursiiv).


60      Komisjoni sõnul „[s]aab niisuguse tegutseva lennuettevõtja vastu nagu [põhikohtuasja] kostja, kes ei ole sõlminud lepingut niisuguse reisijaga nagu [põhikohtuasja] hageja, hagi esitada, et kasutada määrusest [nr 261/2004] tulenevaid õigusi“ (kohtujuristi kursiiv).


61      Selle määruse artikli 2 punkti b alusel, tõlgendatuna koostoimes artikli 3 lõikega 5.


62      Vt käesoleva ettepaneku punkt 34 jj.


63      Täpsemalt viidates kohtuotsuse flightright jt punktidele 62 ja 63.


64      Täpsustan, et see probleem ei ilmne mitte kolmanda eelotsuse küsimuse sõnastusest, vaid eelotsusetaotluse seda küsimust käsitlevatest põhjendustest, milles viidatakse direktiivile 90/314 ja konkreetselt selle artikli 5 lõikele 1, milles on nähtud ette, et pakettreisilepingu korraldav ja/või vahendav pool vastutab tarbija ees lepingust tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmise eest isegi juhul, kui neid kohustusi peavad täitma muud teenuste osutajad nagu tegutsev lennuettevõtja käesoleval juhul, ilma et see piiraks võimaliku nõude esitamist nende viimaste vastu.


65      10. juuli 2019. aasta kohtuotsus (C‑163/18, edaspidi „kohtuotsus Aegean Airlines“, EU:C:2019:585).


66      „Korraldaja“ on direktiivi 90/314 artikli 2 lõikes 2 määratletud nii, et see on „isik, kes mitte juhuti korraldab pakettreise ja müüb neid või pakub neid müügiks kas otse või vahendaja kaudu“.


67      Määruse nr 261/2004 artikli 8 „Õigus tagasimaksmisele või teekonna muutmisele“ lõike 1 punktis a on sätestatud, et „[k]ui osutatakse käesolevale artiklile, pakutakse reisijatele [eelkõige] võimalust valida […] seitsme päeva jooksul kogu pileti ostuhinna tagasimaksmine artikli 7 lõikes 3 osutatud vahenditega ärajäänud reisi osa või osade puhul ning toimunud reisi osa või osade puhul, kui lennust ei ole reisija esialgse reisikava jaoks kasu, ning vajaduse korral koos, […] esimesel võimalusel toimuva tagasilennuga esimesse väljumiskohta“. Selle artikli 8 lõikes 2 on nähtud ette, et „[l]õike 1 punkti a kohaldatakse samuti reisijate suhtes, kelle lennud on osa paketist, välja arvatud õigus piletihinna tagasimaksmisele, kui neil on sellele õigus direktiivi [90/314] alusel“.


68      Kohtuotsus Aegean Airlines (punkt 44).


69      Vt minu ettepanek kohtuasjas Aegean Airlines (C‑163/18, edaspidi „minu ettepanek kohtuasjas“, EU:C:2019:275, punktid 35–67).


70      Vt käeoleva ettepaneku punktid 16–18 ning 9. joonealune märkus.


71      Määruse nr 261/2004 artikli 3 lõikes 6 on lisatud – nagu ka selle põhjenduses 16 –, et „ [k]ui ekskursioonipakett tühistatakse muudel põhjustel kui lennu tühistamine, [seda] määrust ei kohaldata“. Märgin siiski, et käesolevas põhikohtuasjas on tegemist ainult pakettreisi osaks oleva lennu pikaajalise hilinemise, mitte niisuguse pakettreisi tühistamisega.


72      Õigus lennupileti hüvitamisele, mis on eelkõige reisijal, kellele sai osaks hilinemine vähemalt viie tunni võrra, vastavalt määruse nr 261/2004 artikli 6 lõike 1 punktile iii, milles on viidatud artikli 8 lõike 1 punktile a.


73      Kohtuotsuse Aegean Airlines punkti 31 kohaselt „[piisab n]imetatud artikli 8 lõike 2 selgest sõnastusest tulenevalt […] ainult õigusest tagasimaksmisele direktiivi 90/314 alusel, et välistada olukord, et reisija, kelle lend on osa pakettreisist, võiks määruse nr 261/2004 alusel nõuda oma pileti ostuhinda tagasi tegutsevalt lennuettevõtjalt“.


74      Vt selle kohta käesoleva ettepaneku punkt 72.


75      Selle direktiivi artikli 4 lõike 6 esimeses lõigus on nähtud ette, et „[k]ui tarbija taganeb [pakettreisi]lepingust […] või kui korraldaja mõnel mitte tarbija süül tekkinud põhjusel tühistab pakettreisi enne kokkulepitud ärasõidukuupäeva, on tarbijal õigus:
a) võtta vastu samaväärse või kõrgema kvaliteediga asenduspakettreis, kui korraldaja ja/või vahendaja saab talle sellist asendust pakkuda. Kui pakutav asenduspakettreis on madalama kvaliteediga, hüvitab korraldaja tarbijale hinnavahe;
b) saada võimalikult kiiresti tagasi kõik tema poolt vastavalt lepingule makstud summa“.


76      Vt kohtuotsus Aegean Airlines (punktid 32–34), milles on selles küsimuses viidatud minu ettepanekule kohtuasjas Affaire Aegean Airlines (punktid 43, 44 ja 64).


77      Selle kohta, et artikli 8 lõikes 2 sätestatud tingimuse näeb ette erandi, vt ka minu ettepanek kohtuasjas Aegean Airlines (punktid 50 ja 51).


78      Vastavalt kohtuotsusele Sturgeon jt (punkt 69).


79      Reisilepingu lõpetamise või tühistamise korral on peale direktiivi 90/314 artikli 4 lõike 6 esimeses lõigus ette nähtud õiguse hüvitisele (viidatud käesoleva ettepaneku 75. joonealuses märkuses) selle lõike teises lõigus ette nähtud õigus selle kahju hüvitamisele, mille põhjustas lepingu täitmata jätmine. Juhul kui „oluline osa lepingujärgseid teenuseid“ jääb osutamata, on selle artikli 4 lõikes 7 ette nähtud õigus hüvitusele lepingu mittenõuetekohase täimise eest „pakutud ja osutatud teenuste vahe“ ulatuses. Selle direktiivi artikli 5 lõike 2 kolmandas ja neljandas lõigus on käsitletud piiranguid, mida liikmesriigid võivad lepingu täitmata jätmisest või mittenõuetekohasest täitmisest tuleneva kahju hüvitamise alal lubada. Vt ka nimetatud direktiivi põhjendused 16–19.


80      Määrusega nr 261/2004 loodud ühetaolise ja viivitamatu kahju hüvitamise süsteemi kohta vt eelkõige minu ettepanek kohtuasjas Guaitoli jt (C‑213/18, EU:C:2019:524, punkt 36 jj ning seal viidatud kohtupraktika) ning 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Rusu (C‑354/18, EU:C:2019:637, punkt 28).


81      Vt minu ettepanek kohtuasjas Aegean Airlines (punktid 63 ja 64).


82      Spetsiaalselt seda teemat käsitlevate õigusnormide kohta, mis on nüüd sätestatud direktiivis 2015/2302, vt käesoleva ettepanku punkt 73. Vt ka ettepaneku, mille komisjon esitas 13. märtsil 2013 määruse nr 261/2004 muutmiseks (COM(2013) 130 final), põhjendus 6 ja muudetud artikli 3 lõige 6, milles on esiteks ette nähtud, et määrust nr 261/2004 kohaldatakse ka pakettreisilepingu alusel veetavate reisijate suhtes, kuid see ei mõjuta direktiivist 90/314 tulenevaid reisijate õigusi; teiseks, et reisijal on õigus esitada nõudeid selle määruse ja direktiivi 90/314 alusel, kuid ta ei või samade asjaoludega seoses taotleda õigusi mõlema õigusakti alusel, kui nende õigustega kaitstakse samu huve või kui neil on sama eesmärk, ning lõpuks, et seda määrust ei kohaldata juhul, kui pakettreis tühistatakse või lükatakse hilisemale ajale muul põhjusel kui lennu tühistamise või hilinemise tõttu.


83      Vt kohtuotsus Aegean Airlines (punkt 32) ning minu ettepanek kohtuasjas Aegean Airlines (punktid 40–46 ja viidatud allikad).


84      Nõukogu 18. märtsi 2003. aasta ühise seisukoha (ELT 2003, C 125 E, lk 70) seletuskirjas ja komisjoni ühes 25. märtsi 2003. aasta teatises (SEK(2003) 361 lõplik, lk 3) on rõhutatud, et panna tulevasest määrusest nr 261/2004 tulenevad hüvitamise ja abistamise kohustused tegutsevale lennuettevõtjale oli lihtne ja praktiline lahendus, sest temal on tavaliselt kergem tagada, et lennud toimuvad vastavalt planeeritule ja ta on lennujaamades kohal.


85      Isegi kui see ei ole käesoleval juhul kohaldatav (vt käesoleva ettepaneku punkt 14).


86      Direktiivi 2015/2302 põhjenduses 36 ja artikli 14 lõikes 5 on esiteks märgitud, et õigus hüvitisele või hinna alandamisele selle direktiivi alusel ei mõjuta reisijate õigusi, mis tulenevad muu hulgas määrusest nr 261/2004; teiseks, et reisijatel on õigus esitada kahjunõudeid selle direktiivi ja selle määruste alusel, ning lõpuks, et selle direktiivi kohased hüvitised ja hinnaalandused ning selle määruse kohased hüvitised ja hinnaalandused arvatakse üksteisest maha eesmärgiga vältida ülemäärast hüvitamist.


87      Vt komisjoni teadaanne, mis käsitleb määruse nr 261/2004 tõlgendamise suuniseid ja avaldati 15. juunil 2016 (ELT 2016, C 214, lk 5), eriti jagu 2.2.6 „Määruse kohaldamisala seoses pakettreiside direktiiviga“.


88      Vt selle kohta kohtuotsus Aegean Airlines (punkt 38) ja lisaks minu ettepanek kohtuasjas Aegean Airlines (punkt 58 jj ning seal viidatud kohtupraktika).


89      Eeliste kohta reisijatele, mida hõlmab määruse nr 261/2004 artikkel 7, vt eelkõige 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Rusu (C‑354/18, EU:C:2019:637, punktid 26–31).


90      Vt eelkõige 11. juuli 2019. aasta kohtuotsus České aerolinie (C‑502/18, EU:C:2019:604, punkt 31). Pikaajalise hilinemise korral vastutuse ja tegutseva lennuettevõtja poolt makstava hüvitise kulude jagunemise kohta vt komisjoni 19. detsembri 2011. aasta teatis „Euroopa nägemus reisijate hüvanguks: Teatis reisijate õiguste kohta kõikide transpordiliikide puhul“ (KOM(2011) 898 lõplik, lk 12, punkt 7.1).


91      Vt minu ettepanek kohtuasjas Aegean Airlines (punkt 66).


92      Ma ei eita siiski, et määrusest nr 261/2004 koostoimes direktiiviga 90/314 tulenevat normatiivset süsteemi ei ole enne direktiiviga 2015/2302 antud selgitusi kõige lihtsam rakendada reisija puhul, kes sõlmis reisilepingu ühe äriühinguga, käesoleval juhul reisibürooga, kuid kes peab kindlasummalist hüvitist nõudma teiselt äriühingult, nimelt tegutsevalt lennuettevõtjalt (vt ka Lambertye-Autrand, M.-C. de, op. cit. 16. joonealune märkus, lk 397, punkt 29).


93      Vt selle valitsuse vastus, millele on viidatud käesoleva ettepaneku 59. joonealuses märkuses.


94      Tšehhi valitsus viitab selles küsimuses kohtuotsusele Sturgeon jt (punkti 69 lõpp), milles Euroopa Kohus otsustas, et vähemalt kolm tundi hilinenud lend „[ei anna] reisijatele õigust saada hüvitist, kui lennuettevõtja suudab tõendada, et pikaajalise hilinemise põhjustasid erakorralised asjaolud, mida ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed, ehk asjaolud, mis väljuvad lennuettevõtja tegeliku kontrolli alt“.