Language of document : ECLI:EU:C:2018:478

Arvamus 1/17

ELi ja Kanada vabakaubandusleping

 Euroopa Kohtu (täiskogu) 30. aprilli 2019. aasta arvamus

ELTL artikli 218 lõike 11 alusel antud arvamus – Laiaulatuslik majandus- ja kaubandusleping ühelt poolt Kanada ning teiselt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide vahel (CETA) – Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine – Kohtu ja apellatsioonikohtu loomine – Kooskõla liidu esmase õigusega – Nõue, et austataks liidu õiguskorra autonoomiat – Avalike huvide kaitse tase, mille liidu institutsioonid on liidu konstitutsioonilise raamistiku kohaselt kindlaks määranud – Kanada ja liidu investorite võrdne kohtlemine – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artikkel 20 – Õigus pöörduda nendesse kohtutesse ja nende sõltumatus – Harta artikkel 47 – Selle tagamine, et rahaliselt on võimalik kohtusse pöörduda – Kohustus tagada see võimalus füüsilistele isikutele ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtjatele – Sõltumatuse nõude sisemine ja välimine aspekt – Liikmete ametissenimetamine, tasustamine ja ametieetika – CETA ühiskomitee roll – CETA siduvad tõlgendused, mille see komitee on andnud

1.        Rahvusvahelised lepingud – Sõlmimine – Liidu pädevus – Ulatus – Kohtu või muu pädeva üksuse loomine lepingu sätete üle otsustamiseks – Hõlmamine – Tingimused – Liidu õiguskorra autonoomia kahjustamise puudumine

(ELL artikli 1 teine lõik, ELL artiklid 2 ja 19; ELTL artikkel 267)

(vt punktid 106–111)

2.        Rahvusvahelised lepingud – Liidu lepingud – ELi ja Kanada vabakaubandusleping – Investori ja riigi vaheliste investeeringuvaidluste lahendamise kord – Selliste kohtute loomine, mis asuvad väljaspool liidu kohtusüsteemi, kuid millel ei ole pädevust tõlgendada või kohaldada liidu õigust või takistada liidu institutsioonide toimimist – Lubatavus

(ELL artikkel 19)

(vt punktid 114–119, 122 ja 150–153)

3.        Liikmesriigid – Kohustused – Vastastikuse usalduse põhimõtte järgimine – Ulatus – Kohaldatavus liidu ja kolmanda riigi vahelistele suhetele – Välistamine

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47)

(vt punktid 128 ja 129)

4.        Rahvusvahelised lepingud – Sõlmimine – Kohtu eelnev arvamus – Ese – Küsimused selle kohta, kas leping on aluslepingu seisukohast sisuliselt või vormiliselt kehtiv – Lepingu kooskõla Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga

(ELL artikli 6 lõige 1; ELTL artiklid 217 ja 218)

(vt punkt 167)

5.        Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Võrdne kohtlemine – Diskrimineerimine kodakondsuse alusel – Keeld – Kohaldamisala – Liikmesriikide kodanike ja kolmandate riikide kodanike erinev kohtlemine – Välistamine

(ELTL artikli 18 esimene lõik; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 21 lõige 2)

(vt punktid 169 ja 170)

6.        Põhiõigused – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Võrdne kohtlemine – Kohaldamisala – Liidu ja kolmanda riigi vaheline rahvusvaheline leping – Hõlmamine – Piirid

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 20)

(vt punktid 171–174)

7.        Rahvusvahelised lepingud – Liidu lepingud – ELi ja Kanada vabakaubandusleping – Investori ja riigi vaheliste investeeringuvaidluste lahendamise kord – Üksnes Kanada investoritele ja mitte liidu investoritele ette nähtud võimalus liidu meetmeid vaidlustada – Kahe kategooria isikute olukorra võrreldavuse puudumine – Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine – Puudumine

(ELTL artiklid 101 ja 102; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 20)

(vt punktid 179–186)

8.        Rahvusvahelised lepingud – Liidu lepingud – ELi ja Kanada vabakaubandusleping – Investori ja riigi vaheliste investeeringuvaidluste lahendamise kord – Õigussubjektide võimalus pöörduda vaidluste lahendamise organite poole – Õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele austamine – Juurdepääsu, sõltumatuse ja erapooletuse nõuete rikkumine – Puudumine

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47)

(vt punktid 190–193, 201–204, 222 ja 244)

Kokkuvõte

Euroopa Liidu ja Kanada vabakaubanduslepingus (CETA) ette nähtud investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise kord on liidu õigusega kooskõlas

Euroopa Kohtu täiskogu leidis 30. aprilli 2019. aasta arvamuses ELi ja Kanada vaheline CETA leping (arvamus 1/17), et ühelt poolt Kanada ning teiselt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide vahelise laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu (CETA) kaheksanda peatüki F jagu, millega kehtestatakse investori ja riigi vaheliste investeeringuvaidluste lahendamise kord (edaspidi „ISDS‑süsteem“), on kooskõlas Euroopa Liidu esmase õigusega. Selles süsteemis on eelkõige ette nähtud kohtu ja apellatsioonikohtu loomine ning pikemas perspektiivis mitmepoolse investeerimiskohtu asutamine.

Euroopa Kohus tuletas kõigepealt meelde, et rahvusvaheline leping saab olla liidu õigusega kooskõlas vaid tingimusel, et see ei kahjusta liidu õiguskorra autonoomiat. See autonoomia, mis esineb nii liikmesriikide õiguse kui ka rahvusvahelise õiguse suhtes, tuleneb liidu ja selle õiguse põhitunnustest ning seisneb seega asjaolus, et liidul on talle omane konstitutsiooniline raamistik. Kõigepealt märkis Euroopa Kohus, et kavandatav ISDS‑süsteem asub väljaspool liidu kohtusüsteemi. CETAs ette nähtud kohus on Kanada, liidu ja liidu liikmesriikide sisemistest kohtutest eraldiseisev. Sellest tulenevalt otsustas Euroopa Kohus, et liidu õigusega ei ole vastuolus see, et CETA näeb ette kohtute loomise, ega ka see, et neile kohtutele antakse CETAga pädevus tõlgendada ja kohaldada selle lepingu sätteid. Seevastu ei või neile kohtutele anda pädevust tõlgendada ja kohaldada muid liidu õiguse sätteid kui CETA sätted või teha kohtuotsuseid, mis võivad takistada liidu institutsioonide toimimist kooskõlas liidu konstitutsioonilise raamistikuga. Euroopa Kohus märkis esiteks, et CETA ei anna kavandatavatele kohtutele pädevust tõlgendada või kohaldada muid liidu õiguse sätteid kui selle lepingu sätted. Mis puudutab mõju puudumist liidu institutsioonide toimimisele kooskõlas liidu konstitutsioonilise raamistikuga, siis nentis Euroopa Kohus teiseks, et kavandatavate kohtute pädevus kahjustaks liidu õiguskorra autonoomiat siis, kui see oleks ette nähtud selliselt, et need kohtud võiksid ettevõtlusvabaduse piirangut vaidlustava nõude hindamisel seada kahtluse alla selle avaliku huvi kaitse taseme, mille tõttu liit kehtestas niisugused piirangud kõigi ettevõtjate suhtes. Kuid CETAst tuleneb, et kavandatavate kohtute hindamisõigus ei ole nii ulatuslik, et võimaldaks neil kahtluse alla seada selle avaliku huvi kaitse taset, mille liit on määratlenud demokraatliku protsessi tulemusel. Seetõttu järeldas Euroopa Kohus, et CETA kaheksanda peatüki F jagu ei kahjusta liidu õiguskorra autonoomiat.

Mis puudutab ISDS‑süsteemi kooskõla võrdse kohtlemise üldpõhimõttega, siis viidati arvamusetaotluses erinevale kohtlemisele, mis tuleneb sellest, et liikmesriikide ettevõtjatel ja füüsilistel isikutel, kes liitu investeerivad, puudub võimalus liidu meetmeid CETAs ette nähtud kohtutes vaidlustada, samas kui liitu investeerivad Kanada isikud võivad need meetmed nimetatud kohtutes vaidlustada. Sellega seoses märkis Euroopa Kohus, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 20 sätestatud võrdsus seaduse ees ei näe ette ühtki sõnaselget piirangut enda kohaldamisalale ja on seega kohaldatav kõigile liidu õigusega reguleeritud olukordadele, sealhulgas nendele, mis kuuluvad liidu sõlmitud rahvusvahelise lepingu kohaldamisalasse. Lisaks laieneb see põhiõigus päritolust olenemata kõigile isikutele, kelle olukorra suhtes kuulub kohaldamisele liidu õigus. Võrdsusega seaduse ees väljendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet, mis nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt. Siiski tõdes Euroopa Kohus, et liitu investeerivad Kanada ettevõtjad ja füüsilised isikud ei ole sarnases olukorras liikmesriikide selliste ettevõtjate ja füüsiliste isikutega, kes investeerivad liitu, mistõttu arvamusetaotluses viidatud erinev kohtlemine ei kujuta endast diskrimineerimist.

Mis puudutab ISDS‑süsteemi kooskõla õigusega pöörduda sõltumatusse kohtusse, siis tuletas Euroopa Kohus esmalt meelde, et liit on kohustatud järgima harta artikli 47 teise ja kolmanda lõigu sätteid, milles see õigus on ette nähtud. Kuigi Kanada ei ole hartaga antud tagatistega küll seotud, on liit seda sellegipoolest ja ta ei tohiks seega sõlmida lepingut, millega luuakse sellised kohtud, kellel on pädevus teha liidu suhtes siduvaid otsuseid ja lahendada liidu õigussubjektide poolt talle esitatud vaidlusi, ilma et nimetatud tagatised oleksid ette nähtud. Niisiis märkis Euroopa Kohus, et sellise lepinguosaliste kohtusüsteemidest väljapoole jääva mehhanismi loomise eesmärk on tagada, et välismaiste investorite usaldus hõlmab ka organeid, kes on pädevad tuvastama CETA kaheksanda peatüki C ja D jao rikkumist nende investeeringuid vastuvõtva riigi poolt. Seetõttu on kavandatavate kohtute sõltumatus ja välismaiste investorite võimalus nendesse kohtutesse pöörduda lahutamatult seotud vaba ja ausa kaubanduse eesmärgiga, mis on sätestatud ELL artikli 3 lõikes 5 ja mida taotleb CETA. Seoses kavandatavatesse kohtutesse pöördumise võimalusega nentis Euroopa Kohus, et kui puudub kord, mis võimaldab füüsilistele isikutele või väikese või keskmise suurusega ettevõtjatele tagada, et neil on rahaliselt võimalik kohtutesse pöörduda, võib ISDS‑süsteem osutuda praktikas kättesaadavaks üksnes märkimisväärseid rahalisi vahendeid omavatele investoritele. Seejärel tõdes ta, et CETA ei sisalda ühtegi kohustust, mis näeks ette, et alates nende kohtute loomisest kehtib kord, mis tagab harta artiklis 47 nõutud tasemel võimaluse pöörduda kohtusse. Seevastu on avalduses nr 36 – mis moodustab lahutamatu osa kontekstist, milles nõukogu võtab vastu otsuse CETA liidu nimel allkirjastamise lubamise kohta – ette nähtud, et komisjon ja nõukogu võtavad endale kohustuse tagada väikese ja keskmise suurusega ettevõtjatele võimalus kavandatavatesse kohtutesse pöörduda. Euroopa Kohus asus seisukohale, et sellest kohustusest piisab, et järeldada, et CETA on kooskõlas nõudega tagada võimalus kohtutesse pöörduda. Lõpuks tõdes Euroopa Kohus, et CETA tagab piisavalt, et kavandatavad kohtud vastavad sõltumatuse nõudele nii selle välises aspektis, mis eeldab, et asjaomased kohtud täidavad oma ülesandeid täiesti iseseisvalt, kui ka sisemises aspektis, mille eesmärk on kohtu liikmete võrdse distantsi säilitamine menetlusosalistega ning liikmete isikliku huvi täielik puudumine konkreetse lahendi vastu.