Language of document : ECLI:EU:C:2019:1030

Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

MICHAL BOBEK

esitatud 28. novembril 2019(1)

Kohtuasi C702/18 P

Przedsiębiorstwo Produkcyjno-Handlowe „Primart“ Marek Łukasiewicz

versus

Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Apellatsioonkaebus – Euroopa Liidu kaubamärk – Määrus (EÜ) nr 207/2009 – ELi kujutismärgi „PRIMART Marek Łukasiewicz“ taotlus – Varasem riigisisene kaubamärk PRIMA – Artikli 8 lõike 1 punkt b – Suhteline keeldumispõhjus – Segiajamise tõenäosus – Artikli 76 lõige 1 – Üldkohtu kontrolli ulatus






I.      Sissejuhatus

1.        Käesolev apellatsioonkaebus käsitleb küsimust, millises ulatuses peab Üldkohus kontrollima Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) apellatsioonikoja poolt liidu kaubamärgi registreerimisest keeldumise suhteliste põhjustega seotud menetluses tehtud otsuseid. Konkreetne küsimus puudutab seda, mil määral võib Üldkohus arvesse võtta argumente, mida pooled ei ole EUIPOs esitanud.

2.        Selle küsimuse käsitlemiseks on vaja selgitada nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta(2) artikli 76 lõike 1 ning Üldkohtu kodukorra artikli 188 tähendust.

II.    Õiguslik raamistik

3.        Määruse nr 207/2009(3) artikli 8 lõike 1 punktis b on sätestatud:

„Suhtelised keeldumispõhjused

1. Varasema kaubamärgi omaniku vastuseisu korral ei registreerita taotletavat kaubamärki, kui:

[…]

b)      […] identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga ning identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenustega on tõenäoline, et territooriumil, kus varasem kaubamärk on kaitstud, võib avalikkus need omavahel segi ajada; segiajamise tõenäosus hõlmab ka tõenäosust, et kaubamärki seostatakse varasema kaubamärgiga.“

4.        Määruse nr 207/2009(4) artikli 76 käesolevas asjas kohaldatavas redaktsioonis on sätestatud:

„Faktide kontrollimine ameti omal algatusel

1. Asju menetledes kontrollib amet fakte omal algatusel; registreerimisest keeldumise suhteliste põhjustega seotud menetlustes piirdub amet siiski kontrollimisel osaliste esitatud faktide, tõendite ja väidetega ning esitatud nõudmistega.

2. Amet võib mitte arvesse võtta fakte ja tõendeid, mille asjaomased pooled on esitanud hilinenult.“

5.        Üldkohtu kodukorra artiklis 188 on sätestatud:

„Üldkohtu vaidluse ese

Üldkohtu menetluses poolte esitatud menetlusdokumendid ei või muuta apellatsioonikoja vaidluse eset.“

III. Faktilised asjaolud ja menetlus

A.      Menetlus EUIPOs

6.        Faktilised asjaolud, nagu need on esitatud vaidlustatud kohtuotsuses,(5) saab kokku võtta järgmiselt.

7.        Przedsiębiorstwo Produkcyjno-Handlowe „Primart“ Marek Łukasiewicz (edaspidi „Primart“) esitas 27. jaanuaril 2015 EUIPO-le ELi kaubamärgi registreerimise taotluse vastavalt määrusele nr 207/2009. Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgmine kujutismärk:

Image not found

8.        Kaubad, mille suhtes registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe läbivaadatud ja muudetud redaktsiooni klassi 30 ja vastavad järgmisele kirjeldusele: „Suhkur, looduslikud magusained, glasuurid ja täited, mesindustooted; kohv, teed, kakao ja nende aseained; jää, jäätised, külmutatud jogurtid ja sorbetid; sool, maitse- ja lõhnaained; küpsetatud kaubad, maiustused, šokolaad ja magustoidud; töödeldud teravili, tärklis ja neist valmistatud kaubad, küpsetusvahendid ja pärmid; küpsised, kuivikud“.

9.        Bolton Cile España SA esitas 29. aprillil 2015 määruse nr 207/2009 artikli 41 alusel taotletud kaubamärgi registreerimisele vastulause seoses kõikide eelmises punktis nimetatud kaupadega. Vastulause põhines eelkõige Hispaania kaubamärgil PRIMA, mis on registreeritud 22. septembril 1973 numbri 2 578 815 all ja uuendatud 9. aprillil 2013 ning tähistab klassi 30 kuuluvaid kaupu, mis vastavad järgmisele kirjeldusele: „Kastmed ja maitseained; kohv; tee; kakao; suhkur; riis; maniokijahu; saago, saagotangud, kohvi aseained; jahu ja teraviljavalmistised; leib; biskviidid, küpsised; koogid, keeksid, tordid; kondiitritooted ja maiustused; jäätis; mesi; siirup; pärm, küpsetuspulber, sool; sinep; pipar; äädikas; jää.“ Vastulause esitamise alusena tugineti määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punktile b.

10.      Vastulausete osakond lükkas 2. septembril 2016 vastulause tervikuna tagasi. Ent EUIPO neljas apellatsioonikoda tühistas Bolton Cile España kaebuse alusel oma 22. juuni 2017. aasta otsusega(6) vastulausete osakonna otsuse, rahuldas vastulause, jättis kaubamärgitaotluse rahuldamata ning mõistis Primartilt välja vastulausemenetluse ja kaebemenetluse kulud.

11.      Apellatsioonikoda leidis seoses varasema Hispaania kaubamärgiga, et segiajamise tõenäosuse analüüsimiseks asjakohane territoorium on Hispaania ning et asjaomane avalikkus on selle liikmesriigi lai avalikkus. Olles asjaomaseid tähiseid võrrelnud, järeldas apellatsioonikoda, et asjaomase avalikkuse seisukohalt eksisteerib segiajamise tõenäosus. Sellega seoses leidis ta, et sõna „prima“ tähendab kõnealuse Hispaania tarbija jaoks „tädi- või onutütart“ või „boonusmakset“. Seevastu taotletud kaubamärgil puudub igasugune tähendus. Apellatsioonikoda märkis samuti, et varasema riigisisese kaubamärgi olemusliku eristusvõime tase on keskmine. Tema hinnangul ei mõistaks Hispaania tarbija sõna „prima“ kui sõna, mis tähistab millegi kõrget kvaliteeti, nagu see on Euroopa Liidu teistes keeltes (näiteks saksa või hollandi keeles).

B.      Vaidlustatud kohtuotsus ja menetlus Euroopa Kohtus

12.      Primart esitas vaidlusaluse otsuse peale 24. augustil 2017 tühistamishagi Üldkohtusse. Primart väitis oma hagis, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b.

13.      Üldkohus jättis 12. septembril 2018 hagi rahuldamata, nõustudes apellatsioonikoja järeldustega kahe vaidlusaluse tähise segiajamise tõenäosuse kohta. Sellega seoses leidis Üldkohus, et Primarti argumendid varasema kaubamärgi väidetava nõrga eristusvõime kohta on määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 1 kohaselt vastuvõetamatud, kuna neid ei esitatud apellatsioonikoja menetluses.

14.      Euroopa Kohtusse 9. novembril 2018 esitatud apellatsioonkaebuses palub Primart Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsuse ja EUIPO neljanda apellatsioonikoja vaidlusaluse otsuse, mõista EUIPOlt ja Bolton Cile Españalt välja apellatsioonikoja ja Üldkohtu menetluses kantud kulud ning EUIPOlt Euroopa Kohtu menetluse kulud.

15.      EUIPO ja Bolton Cile España paluvad Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista menetluskulud välja Primartilt.

IV.    Hindamine

16.      Primart põhjendab apellatsioonkaebust üheainsa väitega, mille kohaselt on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 76 lõiget 1. Primart vaidlustab vaidlustatud kohtuotsuse punktid 87–90, milles Üldkohus leidis, et tema argumendid varasema kaubamärgi eristusvõime kohta on vastuvõetamatud.

17.      Käesoleva ettepaneku esimeses osas käsitlen Bolton Cile España väidet, et apellatsioonkaebus on vastuvõetamatu (A). Seejärel analüüsin apellatsioonkaebuse sisulisi küsimusi (B), võttes kokku poolte peamised argumendid (1) ja selgitades, miks olen seisukohal, et Üldkohus rikkus määruse nr 207/2009 artikli 76 lõiget 1 kohaldades õigusnormi (2). Ettepaneku teine osa käsitleb selle hinnangu tagajärgi. Olen seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsus tuleks tühistada ja asi tuleks saata tagasi Üldkohtule uueks läbivaatamiseks (C).

A.      Vastuvõetavus

18.      Bolton Cile España väitel on apellatsioonkaebus vastuvõetamatu kahel põhjusel. Esiteks väidab ta, et apellatsioonkaebus ei sisalda lühiülevaadet õigusväidetest, mistõttu on rikutud Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punkti d. Teiseks puudutavad Primarti põhiargumendid sõna „prima“ tähenduse ning seda sõna sisaldava kaubamärgi eristusvõime kohta fakti- ja mitte õigusküsimusi.

19.      Mind Bolton Cile España argumendid ei veena.

20.      Seoses esimese väitega täheldan, et apellatsioonkaebuse lehekülg 3 sisaldab lühiülevaadet Primarti õigusväidetest. Selles lühiülevaates selgitatakse lühidalt kuid selgelt Primarti kriitika põhjuseid ning viidatakse vaidlustatud kohtuotsuse punktidele, kus on tehtud viga.

21.      Teises väites heidab Primart ette, et Üldkohus jättis kaalumata, kas sõnal „prima“ on täiendavaid tähendusi (peale juba märgitute) ning kiitev kõrvaltähendus, ning kui see on nii, siis kas sellel on mõju varasema kaubamärgi olemuslikule eristusvõimele. Primart väidab, et see tegematajätmine kujutab endast määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 1 rikkumist. Pole kahtlust, et see on õigusküsimus ning kuulub seega läbivaatamisele apellatsioonimenetluses.

B.      Sisulised küsimused

1.      Poolte argumendid

22.      Primart on seisukohal, et Üldkohus kohaldas valesti määruse nr 207/2009 artikli 76 lõiget 1. Tema väitel oleks Üldkohus pidanud lugema tema argumendid varasema kaubamärgi väidetavalt nõrga eristusvõime kohta vastuvõetavaks ning seega neid sisuliselt analüüsima vaatamata sellele, et need esitati esimest korda alles selles menetlusetapis.

23.      Konkreetsemalt väidab Primart, et sõna „prima“ tähendus, mis vastab sellistele mõistetele nagu „esimene“, „parim“ või „kõige olulisem“ ning millel on seega kiitev kõrvaltähendus, kujutab endast üldtuntud fakti. Tema arvates ei ole vaja üldtuntud fakte menetluse haldusetapis tõstatada. Sellega seoses viitab Primart kohtupraktikale, mille kohaselt sellisel kaubamärgi taotlejal, kelle vastu EUIPO tugineb üldtuntud faktidele, peab olema võimalik vaidlustada nende faktide tõelevastavus Üldkohtus.(7)

24.      Primart märgib sellega seoses, et määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikes 1 sätestatud reegel, mis käsitleb EUIPO poolt vastulause menetluses faktide, tõendite ja argumentide uurimist, kujutab endast erandit reeglist, mille kohaselt „kontrollib amet fakte omal algatusel“. Seega peab seda reeglit tõlgendama kitsalt.

25.      Primart leiab samuti, et kuna apellatsioonikoda analüüsis sõna „prima“ tähendust omal algatusel, siis peab tal olema õigus Üldkohtus vaidlustada koja järeldused selles küsimuses.

26.      EUIPO üldiselt nõustub Primartiga selles küsimuses. Ta on seisukohal, et Üldkohus tõepoolest kohaldas valesti määruse nr 207/2009 artikli 76 lõiget 1.

27.      EUIPO nõustub, et kui tõlgendada määruse nr 207/2009 artikli 76 lõiget 1 rangelt grammatiliselt, siis toetaks see Üldkohtu tõlgendust. Ent sellise tõlgenduse on Üldkohus juba tagasi lükanud ja seda EUIPO arvates õigesti.(8) Kohtupraktikast tuleneb, et varasema kaubamärgi olemuslik eristusvõime on üks elemente, mida Üldkohus peab määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b õige kohaldamise tagamiseks analüüsima ning vajaduse korral tegema seda omal algatusel. EUIPO väidab, et varasema kaubamärgi eristusvõime küsimus kujutab endast õigusküsimust, mille saab tõstatada esimest korda Üldkohtus.

28.      Seevastu Bolton Cile España väidab sisuliselt, et apellatsioonkaebus tuleb põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta, kuna Üldkohus ei rikkunud õigusnormi. Üldkohtu menetluse ülesanne ei ole esimest korda sellele kohtule esitatavate dokumentide alusel faktilisi asjaolusid uuesti hinnata. Selle kohtumenetluse eesmärk on vaid kontrollida EUIPO otsuseid vaidluse fakti- ja õigusküsimuste kohta, nagu pooled on need apellatsioonikoja ette toonud.

29.      Bolton Cile España rõhutab, et Primart ei esitanud apellatsioonikojas argumente varasema kaubamärgi väidetavalt nõrga eristusvõime kohta. Kui lubada nende argumentide üle Üldkohtus esimest korda vaielda, siis rikuks see Üldkohtu kodukorra artiklit 188, kuna selle mõjul muutuks apellatsioonikoja menetluse ese.

2.      Analüüs

30.      Ulatus, milles Üldkohus EUIPO otsuseid kontrollib, on sätestatud Üldkohtu kodukorra artiklis 188. See säte, mis kannab pealkirja „Üldkohtu vaidluse ese“, näeb ette, et „Üldkohtu menetluses poolte esitatud menetlusdokumendid ei või muuta apellatsioonikoja vaidluse eset“.(9)

31.      Seega on vaidluse ese Üldkohtus määratletud viitega apellatsioonikoja vaidluse esemele. Sellega seoses on määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikes 1 sätestatud, et EUIPO „kontrollib […] fakte omal algatusel“. Ent „registreerimisest keeldumise suhteliste põhjustega seotud menetlustes“ piirdub tema kontrollimine „osaliste esitatud faktide, tõendite ja väidetega ning esitatud nõudmistega“.

32.      Seega, ehkki käesolev apellatsioonkaebus puudutab Üldkohtu väidetavat menetlusnormi rikkumist, on vaja kõigepealt kindlaks määrata määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 1 tähendus.

33.      Puudub vaidlus selle üle, et Primart ei väitnud EUIPOs, et varasema kaubamärgi olemuslik eristusvõime on nõrk, kuna sõnal „prima“ on kiitev tähendus. Järelikult ei esitanud ta samuti selle kohta mingeid tõendeid.

34.      Seetõttu võib määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 1 grammatiline tõlgendus eraldiseisvana ajendada tegema järeldust, et Üldkohus ei teinud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 87–90 viga. Selline mulje jääb eriti määruse artikli 76 lõike 1 ingliskeelsest versioonist ning inglise keel ongi käesoleva menetluse keel.

35.      Minu meelest oleks see aga ekslik järeldus.

36.      Kui analüüsida määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 1 sõnastust määruse erinevates keeleversioonides ning, mis veelgi tähtsam, kui tõlgendada seda sätet selle eesmärgi ning seda hõlmava süsteemi kontekstis, siis saab selgeks, et selle sätte kohaldamisala ei ole nii lai, kui võib paista esmapilgul.

a)      Määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 1 (eri) keeleversioonide sõnastus

37.      Määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 1 eri keeleversioonide vahel valitsevad märkimisväärsed erinevused. Kui ingliskeelses versioonis täpsustatakse, et vastulausemenetluses piirdub EUIPO ainult menetlusosaliste esitatud „faktide, tõendite ja väidetega“ (facts, evidence and arguments) ning nende poolt „esitatud nõudmistega“ (relief sought), siis selle normi teised keeleversioonid on minu arvates vähem ranged.

38.      Vaieldamatu on kõikide keeleversioonide põhjal minu arvates see, et vastulausemenetluses nagu ka muud liiki menetluses peab apellatsioonikoda jääma menetlusosaliste esitatud nõuete piiresse. Ehk teisisõnu ei või apellatsioonikoda lahendada vaidlust ultra petita.

39.      Mis aga puutub menetlusosaliste ja apellatsioonikoja suhtlemise üksikasjadesse ning menetlusosaliste poolt esitatavatesse faktilistesse ja õiguslikesse argumentidesse ning tõenditesse, siis ei ole määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 1 sõnastus minu arvates kuigi järjekindel.

40.      Näiteks mõnes keeleversioonis piirab see säte apellatsioonikoja kontrolli ulatuse „õigusväidetega“ ja mitte „argumentidega“.(10) See on üsna märkimisväärne erinevus, kuna ilmselt on üheainsa õigusväite toetuseks võimalik esitada erinevaid argumente. Lisaks, kui mõnes keeleversioonis viidatakse sama moodi nagu ingliskeelses versioonis nii õigus- kui faktiküsimustele (issues of both law and fact)(11) või kasutatakse termineid, mis võivad hõlmata mõlemat mõistet,(12) siis teistes versioonides on see reegel piiratud faktiväidetega (ega maini „õigusväiteid“ ega „argumente“),(13) või siis vastupidi, on piirdutud „õigusväidete“ või „argumentidega“ (viitamata sõnaselgelt „faktidele“ või „tõenditele“).(14)

41.      Määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 1 ingliskeelne versioon näib seega olevat apellatsioonikoja kontrolli ulatuse suhtes üks piiravamaid.(15) Mitu teist keeleversiooni on selles suhtes palju avatumad. Üldiselt valitseb ilmselge terminoloogiline ebaselgus selle suhtes, kuidas täpselt peaks kontroll olema piiratud.

42.      Kohtupraktikas on välja kujunenud, et kui eri keeleversioonides on erinevusi, tuleb asjaomast sätet tõlgendades lähtuda seda sätet sisaldava õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärgist.(16)

b)      Määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 1 eesmärk

43.      Määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 1 süsteemse tõlgendamise võti peitub absoluutsete keeldumispõhjuste (mis on sätestatud määruse nr 207/2009 artiklis 7) eristamises suhtelistest keeldumispõhjustest (mis on sätestatud nimetatud määruse artiklis 8). Esimesena nimetatud käsitlevad peamiselt avaliku huvi kaitse kaalutlusi ja kaubamärgile omast registreeritavust,(17) samas kui viimati nimetatud käsitlevad kaubanduslike erahuvide kaitset eraõiguslike isikute vahelistes vaidlustes.(18)

44.      EUIPO võib uurida (ja peab uurima) absoluutsete keeldumispõhjustega seotud küsimusi vajaduse korral omal algatusel. Absoluutsete keeldumispõhjuste aluseks olevate huvide kaitse ja jõustamine ei või põhimõtteliselt sõltuda selliste eraisikute tegevusest, kelle huvid konkreetses asjas võivad aga ei pruugi üldise huviga kokku langeda.

45.      Kui aga kaubamärgi registreeritavuse probleemid tulenevad pelgalt varasemate õiguste olemasolust, siis on mõistlik, et EUIPO hindamine piirdub õiguslike ja faktiliste argumentidega ning nõuetega, mille pooled esitavad EUIPOle. Lihtsamalt öeldes tekib neil juhtudel registreeritavuse probleem ainult juhul, kui varasemate õiguste omanik registreerimise vaidlustab, ning tema nõudega hõlmatud ulatuses.

46.      Seda arvestades näib mulle mõistlik tõlgendada määruse nr 207/2009 artikli 76 lõiget 1 nii, et üldiselt on viimati käsitletud olukorras menetlusosaliste ülesanne esitada EUIPOle oma nõuded ja neid tõendada. Nad peavad esitama kõik õiguslikud ja faktilised asjaolud, mida nad peavad vaidluse seisukohalt asjakohaseks, ning esitama kohastel juhtudel neid toetavad tõendid.

47.      Ent seejärel tekib küsimus, millise täpsuse ja konkreetsusega peavad menetlusosalised oma õiguslikud ja faktilised argumendid EUIPOle esitama.

48.      Minu arvates ei või määruse nr 207/2009 artikli 76 lõiget 1 tõlgendada nii, justkui see kohustaks apellatsioonikoda jätma läbi vaatamata õiguslikud või faktilised asjaolud, mida ei ole ehk küll mõni menetlusosaline konkreetselt tõstatanud, kuid mis on lahutamatult seotud menetlusosaliste esitatutega.

49.      Näiteks kui teatav asjaolu on apellatsioonikojale esitatud, siis ei saa kojalt oodata, et ta jätaks tähelepanuta määruse nr 207/2009 sätted, millele osalised ei ole ehk küll viidanud, ent mis on asjaomases olukorras kohaldatavad. Samamoodi võib õiguslik põhjenduskäik, mida apellatsioonikoda peab menetlusosaliste tõstatatud küsimuses otsuse tegemiseks järgima, nõuda apellatsioonikojalt eri sammude läbimist. Asjaolu, et menetlusosalised ei ole võibolla mõnda neist sammudest arutanud, ei tähenda, et apellatsioonikoda peaks nende käsitlemisest loobuma.

50.      Selline kõnealuse sätte tõlgendus tuleneb kohtupraktikast, mille kohaselt apellatsioonikojas esitatud õigusküsimused hõlmavad ka kõiki õigusküsimusi, mida on vaja tingimata analüüsida menetlusosaliste esitatud faktiliste asjaolude ja tõendite hindamiseks ning argumentidega nõustumiseks või nende tagasilükkamiseks, isegi kui menetlusosalised ei ole oma seisukohta neis küsimustes avaldanud ning isegi kui EUIPO ei ole asjaomast aspekti oma otsuses käsitlenud.(19)

51.      See peab minu arvates paika ühel tingimusel – et apellatsioonikojal on võimalik teha otsus nende õiguslike ja faktiliste asjaolude kohta. Ehk teisisõnu peab apellatsioonikojal olema kogu vajalik teave nende asjaolude kohta otsuse tegemiseks. Sel põhjusel võib apellatsioonikoda olenemata menetlusosaliste väidetest teha otsuse üldtuntud faktide alusel, tingimusel et sellest otsusest mõjutatud menetlusosalisele antakse võimalus tõendada nendel üldtuntud faktidel põhineva hinnangu ekslikkust.(20) Seevastu ei või EUIPO-lt eeldada, et ta ex officio tõstataks ja käsitleks küsimusi, mille peavad tõstatama menetlusosalised, kellel lasub nende osas tõendamiskoormis.

c)      Üldkohtu kodukorra artikkel 188

52.      Mõlemad eeltoodud põhimõtted on asjakohased ja olulised selle piiritlemisel, millises ulatuses peab Üldkohus oma kodukorra artikli 188 alusel läbi vaatama õiguslikke või fakte käsitlevaid argumente, mille menetlusosalised on esimest korda esitanud kohtumenetluses.

53.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab Üldkohus kontrollima apellatsioonikoja otsuste seaduslikkust, „võttes arvesse vaidluse faktilist ja õiguslikku raamistikku nii, nagu see oli apellatsioonikojale esitatud“.(21)

54.      See aga ei tähenda, et Üldkohus oleks otsuse õiguspärasuse kontrollimisel seotud eksliku hinnanguga, mille apellatsioonikoda on faktidele andnud, kuna see hinnang on osa järeldustest, mille õiguspärasus on Üldkohtus vaidlustatud.(22) Üldisemalt on liidu kohtud otsustanud, et ehkki nad peavad otsuse tegema üksnes nõuete kohta, mille on esitanud pooled, kelle ülesanne on piiritleda vaidluse raamistik, ei saa nad piirduda argumentidega, mille pooled esitavad oma nõuete toetuseks; vastasel korral võivad nad olla sunnitud oma otsuses tuginema vääradele õiguslikele kaalutlustele.(23)

55.      Selle kohtupraktika aluseks olev loogika seisneb selles, et liidu kohtuid ei saa sundida EUIPO järelduste läbivaatamisel „kandma silmaklappe“. Kontrollimaks, kas EUIPO on õigesti tõlgendanud ja kohaldanud määruse nr 207/2009 asjakohaseid sätteid, peavad liidu kohtud käsitlema teatavaid õigus- või faktiküsimusi, mida ei saa poolte seisukohtadele vaatamata jätta tähelepanuta. Teistsugune lähenemine võib panna need kohtud kinnitama asjaomaste sätete ilmselgelt ebaõiget tõlgendust või kohaldamist.

56.      Sellist tausta arvestades on liidu kohtud selgelt otsustanud, et eksisteerib rida küsimusi, mida EUIPO peab käsitlema ja mille võib järelikult esimest korda isegi Üldkohtus tõstatada, ehkki vastulausemenetluses esitatud poolte seisukohtades neid käsitletud ei ole.

57.      Esiteks moodustavad EUIPO väidetavad oluliste menetlusnõuete rikkumised osa asja õigusraamistikust olenemata sellest, kas pooled on need küsimused apellatsioonikojas tõstatanud ja seal nende üle vaielnud.(24)

58.      Teine ja käesolevas asjas olulisem asjaolu on see, et määruse nr 207/2009 artikli 76 lõiget 1 ja Üldkohtu kodukorra artiklit 188 ei või tõlgendada selliselt, et see keelab pooltel seada kahtluse alla EUIPO hinnangut õiguslikele või faktilistele asjaoludele, mida nimetatud amet pidi kaaluma (vajaduse korral omal algatusel) ning mille suhtes ta oli võimeline otsuse tegema.

59.      Sellega võib muu hulgas olla tegemist selliste küsimuste puhul, mis puudutavad varasema kaubamärgi eristusvõimet, millega seoses väidetakse, et taotletav kaubamärk põhjustab segiajamise tõenäosuse.

d)      Segiajamise tõenäosuse analüüs

60.      Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb kahe kaubamärgi segiajamise tõenäosust hinnata igakülgselt, võttes arvesse kõiki konkreetses asjas tähtsust omavaid tegureid.(25) Üheks selliseks oluliseks teguriks on varasema kaubamärgi eristusvõime, mis – nagu Euroopa Kohus on märkinud – „määrab kindlaks“ varasema kaubamärgi „kaitse ulatuse“: segiajamise tõenäosus on seda suurem, mida tugevam on kaubamärgi eristusvõime.(26) On ju varasema kaubamärgi eristusvõime tegur, mida „peab arvesse võtma selle hindamisel, kas asjaomase kahe kabamärgiga hõlmatud kaupade ja teenuste sarnasus on segiajamise tõenäosuse tekkimiseks piisav“.(27)

61.      Seega, kui pool tugineb taotletava kaubamärgi ja varasema kaubamärgi segiajamise tõenäosusele, siis ei saa EUIPO teha otsust sellise tõenäosuse olemasolu kohta, uurimata varasema kaubamärgi eristusvõimet. Samas ei tähenda see, et varasema kaubamärgi eristusvõimega seotud küsimused on apellatsioonikojas nõuetekohaselt tõstatatud, et mis tahes sellekohane argument oleks Üldkohtus vastuvõetav.

62.      Tuleb arvestada, et käesoleva ettepaneku punktis 54 viidatud kohtupraktika lähtub ideest, et eksisteerivad teatavad fakti- või õigusküsimused, mille käsitlemine on EUIPO läbiviidava hindamise möödapääsmatu etapp. Ehkki pooled võivad muidugi esitada oma seisukohti nendes küsimustes,(28) on EUIPO-l põhimõtteliselt võimalik hinnata neid omal algatusel. Kui mõni neist teguritest jäetakse arvesse võtmata või seda hinnatakse ebaõige kriteeriumi alusel, siis on tegemist õigusnormi rikkumisega, millele võib tugineda esimest korda Üldkohtus.

63.      Teisalt aga esineb ka selliseid kõnealuse analüüsi elemente, mida EUIPO-l ei ole võimalik hinnata, kui puuduvad poolte esitatud argumendid või tõendid. Poolte ülesanne on esitada oma seisukoht nende tegurite suhtes. EUIPO-le ei saa ette heita selliste fakti- või õigusküsimuste tähelepanuta jätmist, millele pooled ei ole tema tähelepanu juhtinud. Kui neile küsimustele EUIPOs õigel ajal tähelepanu ei juhita, muutuvad need Üldkohtus vastuvõetamatuks.

e)      Kohtuotsus Hooligan

64.      Nende kaht liiki küsimuste eristamine on ilmne kohtuasjas Hooligan,(29) mille faktilised asjaolud on sarnased käesoleva asjaga. Selles asjas oli vastulausete osakond rahuldanud kahe varasema kaubamärgi (OLLY GAN) omaniku vastulause, kuna ta leidis, et esines segiajamise tõenäosus taotletud kaubamärgiga (HOOLIGAN). Ent apellatsioonikoda tühistas kaubamärgi taotlejate kaebuse alusel vastulausete osakonna otsuse ja jättis vastulause rahuldamata. Varasemate kaubamärkide omanik, kes ei osalenud apellatsioonikoja menetluses, esitas viimati nimetatud otsuse peale hagi Üldkohtusse. Seejuures tugines ta oma kaubamärkide nii olemuslikule kui ka üldtuntusel põhinevale tugevale eristusvõimele. Tolleaegne Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) esitas omakorda Üldkohtule nõude, et need argumendid lükataks vastuvõetamatuina tagasi, kuna neid ei oldud apellatsioonikojas esitatud.

65.      Üldkohus rahuldas Siseturu Ühtlustamise Ameti vastuväite ainult osaliselt.

66.      Üldkohus leidis, et „tugevale eristusvõimele tuginemine on väide, mis põhineb nii õiguslike[l] kui faktiliste[l] asjaolude[l]“. Seda tähelepanekut arvestades tegi ta vahet selle põhjal, kas Siseturu Ühtlustamise Ametil oli või ei olnud võimalik teha otsus poolte esitatud väidete kohta, võttes arvesse nende esitatud tõendeid. Sellest lähtudes leidis ta, et kuna kaubamärgi väidetav maine on „a priori üksnes oletuslik“, siis pidid pooled selleks, et Siseturu Ühtlustamise Amet saaks nende väidete üle otsustada, esitama piisava teabe ja dokumendid. Kuna pooled ei olnud argumente ega tõendeid esitanud, siis ei saanud Siseturu Ühtlustamise Ametile ette heita, et ta vastavaid asjaolusid ei kaalunud. Seetõttu lükati hageja nõue, mis puudutas tema varasemate kaubamärkide mainet, ja sellega seotud tõendid vastuvõetamatuse tõttu tagasi.(30)

67.      Teisalt aga leidis Üldkohus, et varasema kaubamärgi olemusliku eristusvõime näol on tegemist asjaoluga, mida Siseturu Ühtlustamise Ametil tuleb vajaduse korral kas või omal algatusel vastulause alusel kontrollida. Ta rõhutas, et erinevalt mainest ei eelda olemusliku eristusvõime hindamine pooltelt faktiliste asjaolude esitamist. Ainult Siseturu Ühtlustamise Amet tuvastab ja hindab varasema kaubamärgi olemuslikku eristusvõimet. Sel põhjusel leidis Üldkohus, et segiajamise tõenäosuse hindamisel oli hageja varasemate kaubamärkide olemuslik eristusvõime üks neid õigusküsimusi, mis tuli lahendada, et tagada tollal kehtinud kaubamärgimääruse nõuetekohane kohaldamine, võttes arvesse hageja poolt Siseturu Ühtlustamise Ametile esitatud fakte, argumente ja tõendid. Seetõttu käsitleti hageja argumente selles küsimuses sisuliselt.(31)

68.      Neid põhimõtteid on seejärel kinnitatud teistes Üldkohtu kohtuotsustes seoses kõne all olevate tähiste olemusliku eristusvõime hindamisega(32) või seoses muude selliste asjaolude hindamisega, mis kujutavad endast EUIPO-lt nõutava analüüsi vältimatuid etappe ning mida ei saa seega jätta poolte endi hinnata, vaid mida tuleb kohasel juhul käsitleda ex officio.(33)

69.      Kuigi nende kahte liiki argumentide eristamine ei pruugi eespool esitatud põhjustel olla alati kerge, ei näe ma käesolevas asjas siiski põhjust kalduda Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast kõrvale. Järelikult rikkus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 87–90 õigusnormi, kui ta otsustas, et Primarti argumendid varasema kaubamärgi väidetava nõrga olemusliku eristusvõime kohta on vastuvõetamatud.

70.      See tõdemus ei tähenda Üldkohtu kodukorra artikli 188 rikkumist,(34) nagu väitis Bolton Cile España. Primarti argumendid varasema kaubamärgi olemusliku eristusvõime kohta olid seotud apellatsioonikojas käsitletud küsimusega ja need võis seega Üldkohtule õiguspäraselt esitada. Apellatsioonikoda leidis vaidlusaluses otsuses, et arvestades sõna „prima“ tähendust ja seda, kuidas asjaomane avalikkus seda sõna mõistab, on selle varasema kaubamärgi eristusvõime keskmine (vaidlusaluse otsuse punktid 22 ja 27).(35)

71.      Primart väidab õigesti, et kuna apellatsioonikoda arvestas kõnealuseid asjaolusid omal algatusel, peab tal olema õigus selles osas Üldkohtu järeldusi vaidlustada. Vaevalt on vaja rõhutada, et ELTL artikli 263 kohaselt, eriti kui lugeda seda Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47 arvestades, peab hageja põhimõtteliselt saama liidu kohtutes vaidlustada iga faktilise ja õigusliku asjaolu, millele liidu asutus oma otsuste tegemisel tugineb. See kehtib veel enam siis, kui liidu haldustasandi edasikaebemenetluses on asjaomasel edasikaebust lahendaval liidu haldusorganil õigus võtta omal algatusel ja esimest korda arvesse olulisi asjaolusid, mida ei käsitletud varem esimese tasandi haldusotsuses ning mille osas ei ole kaebajat või menetlusosalisi ära kuulatud.

72.      Lisaks leidub sellega seoses veel üks, ehkki täiendav kaalutlus, mis puudutab õiguspoliitikat. Kõnealuse põhimõtte range kohaldamine näib mulle veelgi olulisem nüüd, kui Euroopa Liidu Kohtu põhikirja (edaspidi „põhikiri“) on muudetud ja lisatud on mehhanism, mille abil tehakse valik apellatsioonkaebuste seast, mis on esitatud selliste Üldkohtu otsuste peale, milles on omakorda vaadatud läbi teatavate liidu ametite ja asutuste sõltumatute apellatsioonikodade (sealhulgas ühena olulistest EUIPO) otsuseid.(36) Hiljuti kehtestatud põhikirja artikli 58a kohaselt ei võeta sellist apellatsioonkaebust menetlusse, kui Euroopa Liidu Kohus ei otsusta, et seda peab tegema põhjusel, et „tõstatatud küsimus on liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse või edasiarendamise seisukohast oluline“.

73.      Seetõttu on väga tähtis, et Üldkohus säilitaks oma praktika horisontaalse järjepidevuse. Muidugi on Üldkohtul võimalik oma varasemast kohtupraktikast kõrvale kalduda. Ent selline kõrvalekaldumine peab olema teadlik ning seda tuleb kohaselt selgitada ja põhjendada, soovitavalt nimetatud kohtu laiendatud koosseisu poolt, et tagada selliste otsuste nähtavus ja legitiimsus.

74.      Kokkuvõttes leian, et Primarti väide määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 1 kohta on põhjendatud.

C.      Õigusnormi rikkumise tagajärjed käesolevas asjas

1.      Poolte argumendid

75.      Primart leiab, et kuna Üldkohus ei käsitlenud tema argumente varasema kaubamärgi eristusvõime kohta, hindas ta seda aspekti valesti, ning järelikult eksisteerib kahe kõnealuse tähise segiajamise tõenäosus. Seetõttu tuleks vaidlustatud kohtuotsus tühistada. Primarti väitel tuleks sedasama teha ka vaidlusaluse otsusega.

76.      EUIPO leiab, et vaatamata õigusnormi rikkumisele Üldkohtu poolt tuleks jätta vaidlustatud kohtuotsus kehtima. Ta väidab esiteks, et Üldkohtule esitatud tõendid, mille Primart esitas ja mis on mõeldud toetama tema argumente sõna „prima“ tähenduse kohta, on kas asjakohatud või vastuvõetamatud ning seega on Primarti väide varasema kaubamärgi nõrga eristusvõime kohta põhjendamatu. Teiseks tuleneb EUIPO sõnul vaidlustatud otsusest, et sõna „prima“ väidetavalt kiitev tähendus hispaania keeles seoses asjaomaste toodetega ei ole üldtuntud asjaolu, ning seega ei saa seda küsimust apellatsioonimenetluses kontrollida. Kolmandaks väidab EUIPO, et isegi kui nõustutaks, et kõnealusel varasemal kaubamärgil oli vaid nõrk eristusvõime, ei mõjutaks see vaidlustatud kohtuotsuses tehtud järeldust. Segiajamise tõenäosus võib eksisteerida ka siis, kui varasemal kaubamärgil on nõrk eristusvõime.

2.      Analüüs

77.      Hoolimata eespool mainitud õigusnormi rikkumisest, ei ole vaidlustatud kohtuotsuse tühistamata jätmise kasuks esitatud EUIPO argumendid veenvad.

78.      Nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 60, on Euroopa Kohus järjekindlalt rõhutanud, et varasema kaubamärgi eristusvõime on asjaolu, mida peab arvesse võtma igakülgse hindamise raames, mis on nõutav kahe tähise segiajamise tõenäosuse tuvastamiseks. Isegi kui see asjaolu ei ole võibolla alati määrav, on sellel selgelt oluline kaal. Ent isegi kui see on nii, ei ole hageja suutmatus vaidlustada Üldkohtus teatavaid EUIPO hinnangu aspekte kõnealusele asjaolule mingil juhul selle hindamise suhtes asjassepuutumatu, nagu EUIPO näib mõista andvat.

79.      On tõsi, nagu EUIPO väidab, et apellatsioonikoja järeldusega selles küsimuses võidakse lõppkokkuvõttes ikkagi nõustuda, isegi kui leitakse, et Primarti argumendid on põhjendatud. Tõepoolest võib segiajamise tõenäosus tekkida ka seoses kaubamärkidega, millel on nõrk eristusvõime.(37)

80.      See ei ole aga käesolevas kontekstis oluline. Pelgast võimalusest, et need järeldused võivad ikkagi kehtida, ei piisa apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmiseks. Vaidlustatud kohtuotsuse võib – vaatamata käesolevas ettepanekus nimetatud õigusnormi rikkumisele – jätta tühistamata ainult juhul, kui tõendatakse, et see rikkumine on asja lahendamise seisukohast täiesti asjassepuutumatu. Ehk teisisõnu ei tohiks see rikkumine mõjutada apellatsioonikoja järeldusi segiajamise tõenäosuse olemasolu kohta, vaatamata Primarti argumentide võimalikule õigsusele.

81.      Käesolevas asjas see nii ei ole. Praeguses staadiumis ei ole lihtsalt teada, kas Primarti argumendid on põhjendatud. Veelgi olulisem on, et ei ole teada, kas juhul, kui need argumendid on põhjendatud, oleks apellatsioonikoja järeldus segiajamise tõenäosuse kohta õiguspärane.

82.      Kahtlemata on oluline menetlusökonoomia põhimõte, mille kohaselt otsust ei ole vaja tarbetult tühistada kõrvalise küsimuse tõttu, kui uue hindamise tulemus oleks sama. Kuid käesolevas asjas muudab nõue viia läbi segiajamise tõenäosuse igakülgne hindamine selle põhimõtte kohaldamise võimatuks. See hinnang kujutab endast erinevate koostisosade (nagu varasema kaubamärgi eristusvõime, vaidlusaluste tähiste sarnasuse aste visuaalse, kõlalise ja kontseptuaalse võrdluse alusel, tähistatud kaupade ja teenuste sarnasus jne) segu.(38) Sõltuvalt iga juhtumi konkreetsetest asjaoludest võib ühe koostisosa muutmine muuta segu maitset või mitte.

83.      Samuti tuleb rõhutada, et igakülgne hindamine ei ole lihtne asjaolude üksteise järel kontrollituks märkimine. Hinnangu andmisel olulisi asjaolusid tuleb hinnata kogumis ja neid tuleb vajaduse korral üksteise suhtes kaaluda. Igakülgne hindamine ei saa seisneda iga teguri analüüsimises eraldi võetuna, vaid seejuures tuleb arvesse võtta ka nende omavahelist vastastikust sõltuvust.(39)

84.      Seetõttu on käesolevas asjas määrava tähtsusega see, et kui varasema kaubamärgi olemuslik eristusvõime on nõrk (nagu väidab Primart) ja mitte keskmine (nagu järeldas apellatsioonikoda), siis võib järeldus segiajamise tõenäosuse olemasolu kohta olla potentsiaalselt erinev.

85.      Üldkohus on hiljuti otsustanud, et „varasema kaubamärgi eristusvõime alahindamine apellatsioonikoja poolt võib põhjustada vaidlusaluses otsuses vea seoses segiajamise tõenäosuse hindamisega“.(40) Ka vastupidine on loomulikult tõsi: varasema kaubamärgi eristusvõime ülehindamine võib samuti mõjutada segiajamise tõenäosuse hindamist. Ka EUIPO ise märgib oma suunistes, et järeldus kaubamärgi vähese või väga vähese eristusvõime kohta on üldiselt „argument segiajamise tõenäosuse vastu“.(41)

86.      Leian, et kokkuvõttes tahetakse väita, et apellatsioonikohus, kes ei peaks tegelema faktiliste asjaolude hindamisega, on võimeline läbi viima segiajamise tõenäosuse täieliku ja sisuliselt esmase igakülgse hindamise muud küsimust käsitlevas apellatsioonimenetluses, ilma et ta oleks ära kuulanud poolte argumente segiajamise tõenäosuse kohta, ning seda tehes suuteline täpselt ennustama, milline oleks selle hindamise tulemus olnud, kui selle oleks korrektselt läbi viinud madalama astme kohus. See mõte meenutab vana tšehhi legendi pimeda kellameistri imepäraste oskuste kohta.(42)

87.      Lõpetuseks tuleb lisada veel kaks kaalutlust.

88.      Esiteks ei ole Euroopa Kohtu ülesanne hinnata Primarti poolt Üldkohtus oma argumentide põhjendamiseks esitatud tõendite vastuvõetavust, asjakohasust ja tõenduslikku väärtust. Igal juhul ei ole varasema kaubamärgi olemuslik eristusvõime asjaolu, mis nõuaks pooltelt tõendite esitamist – nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 67 –, ning EUIPO (ja sellest tulenevalt ka Üldkohus) võib seda seega hinnata omal algatusel. EUIPO ise rõhutas seda aspekti, kui ta selgitas, miks tema arvates kohaldas Üldkohus vääralt määruse nr 207/2009 artikli 76 lõiget 1. Seetõttu ei ole vahetult selge, miks peaks käesolevas kontekstis olema mõni selline argument asjakohane.

89.      Teiseks ei muuda Üldkohtu järeldused vaidlustatud kohtuotsuse punktis 91 Primarti apellatsioonkaebuse väidet edutuks.

90.      Üldkohtu otsuse punkti 91 kohaselt väitis Primart vastulausete osakonna menetluses, et mõiste „prima“ tähendus hispaania keeles on „boonus“ (makse) või „tädi- või onutütar“ ning et apellatsioonikoda lõppkokkuvõttes nõustus vaidlusaluses otsuses nende tähendustega. Seda arvestades otsustas Üldkohus, et varasema kaubamärgi asjaomaste toodetega seotud tähenduse puudumisel on tema olemuslik eristusvõime keskmine.

91.      Ehkki ei ole täiesti selge, mida Üldkohus sellega mõtles, näib mulle, et igal juhul ei heasta taoline Üldkohtu sedastus käesolevas ettepanekus eespool nimetatud õigusnormi rikkumist.

92.      Ehk võib seda lauset mõista nii, et Üldkohus analüüsis teise võimalusena Primarti argumente sisuliselt ja pidas neid põhjendamatuiks. Seega ta kinnitas, et ta pidas sõna „prima“ õigeks (ja võibolla ainsaks) tähenduseks „boonus“ ja „tädi- või onutütar“.

93.      Kui see on nii, siis ma nõustun EUIPOga, et Üldkohus hindas selles vaidlustatud kohtuotsuse osas sellist faktilist asjaolu, mida põhimõtteliselt ei saa apellatsioonimenetluses läbi vaadata. Ent kui see tõlgendus on õige, siis puudub vaidlustatud kohtuotsuses selle järelduse kohane põhjendus: miks pidas Üldkohus Primarti argumente põhjendamatuiks? Nagu hästi teada, kujutab ebapiisav põhjendamine endast avalikul huvil põhinevat väidet, mille liidu kohus peab omal algatusel tõstatama.(43)

94.      Asjaolu, et Primart nõustus EUIPO menetluses teatavate kõnealuse sõna tähendustega, saab vaevalt pidada ümberlükkamatuks tõendiks, et need on õiged ja ainsad võimalikud tähendused. Igal juhul esitab Primart erineva argumendi. Niivõrd kui mina aru saan, ei vaidlusta Primart sõna „prima“ neid tähendusi, millele EUIPO viitas ja mille seejärel Üldkohus aktsepteeris. Primart väidab hoopis, et arvestades selle sõna mitut tähendust ning selle etümoloogiat (pärinemine kaasaegsele hispaania keelele suuresti aluseks olevast ladina keelest), siis mõistab asjaomane üldsus, et sel sõnal on ka teisi tähendusi ning et üldisemalt on sellel kiitev alatoon.

95.      Vaidlustatud kohtuotsuses ei ole esitatud selgitusi, miks need argumendid tuleks põhjendamatuina tagasi lükata. Erinevalt EUIPOst ei mõista ma, kuidas selline hinnang Primarti argumentidele väljenduks kaudselt vaidlustatud kohtuotsuses. Vaevalt on vaja rõhutada, et sõnadel võib olla erinevaid tähendusi. Samuti ei või automaatselt eeldada, et asjaomane üldsus mõistab ainult vastava liikmesriigi ametlikku keelt.(44) Hinnates seda, kuidas asjaomane üldsus mingit sõna mõistab, võib selle sõna etümoloogia olla samuti asjakohane.(45)

96.      Igal juhul, kui on jõutud järeldusele, et Primart ei pidanud tõstatama kõnealust argumenti haldusmenetluses ja võis selle esitada esimest korda Üldkohtule, siis muutub väheoluliseks see, mida Primart selle küsimuse kohta EUIPOs märkis või ei märkinud.

97.      Kokkuvõttes kujutab see, et Üldkohus ei kaalunud, kas sõnal „prima“ on (peale märgitute) täiendavaid tähendusi ja kiitev kõrvaltähendus ning kas see asjaolu paikapidavuse korral mõjutab varasema kaubamärgi olemuslikku eristusvõimet, endast õigusnormi rikkumist, mis nõuab tingimata asja uuesti hindamist. Kaaluda tuleb argumente varasema kaubamärgi olemusliku eristusvõime kohta ning vajaduse korral uuesti hinnata kahe kõnealuse tähise segiajamise tõenäosust.

98.      Seetõttu tuleb käesolev kohtuasi saata Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 alusel tagasi Üldkohtusse. Primarti argumentide hindamine nõuab uute õigus- ja faktiväidete ning uute tõendite analüüsimist. Kas Üldkohus saab ise sellise hindamise läbi viia või tuleb asi saata tagasi apellatsioonikotta, on Üldkohtu otsustada, kaaludes selleks kummagi poole sisulisi argumente. Ainult pärast sellist hindamist saab Üldkohus otsustada, kas vaidlusalune otsus tuleb tühistada või mitte. Sel põhjusel tuleb käesolevas apellatsioonimenetluses jätta rahuldamata Primarti taotlus tühistada ka vaidlusalune otsus.

V.      Ettepanek

99.      Eeltoodust tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku:

–        tühistada 12. septembri 2018. aasta kohtuotsus Primart vs. Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO) – Bolton Cile España (PRIMART Marek Łukasiewicz) (T‑584/17, ei avaldata, EU:T:2018:530);

–        saata käesolev kohtuasi tagasi Üldkohtusse; ja

–        otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.


1      Algkeel: inglise.


2      ELT 2009, L 78, lk 1; nüüdseks asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1).


3      Nüüdseks sisuliselt asendatud määruse 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punktiga b.


4      Nüüdseks sisuliselt asendatud määruse 2017/1001 artikliga 95.


5      12. septembri 2018. aasta kohtuotsus Primart vs. Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO) – Bolton Cile España (PRIMART Marek Łukasiewicz) (T‑584/17, ei avaldata, EU:T:2018:530)


6      Otsus asjas R 1933/2016-4 (edaspidi „vaidlusalune otsus“).


7      Eelkõige 10. novembri 2011. aasta kohtuotsus LG Electronics vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (C‑88/11 P, ei avaldata, EU:C:2011:727, punkt 28) ja 22. juuni 2006. aasta kohtuotsus Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (C‑25/05 P, EU:C:2006:422, punkt 52).


8      Sellega seoses viitab EUIPO eelkõige 1. veebruari 2005. aasta kohtuotsusele SPAG vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Dann ja Backer (HOOLIGAN) (T‑57/03, EU:T:2005:29, punktid 22 ja 32) ning 24. veebruari 2016. aasta kohtuotsusele Tayto Group vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – MIP Metro (REAL HAND COOKED) (T‑816/14, ei avaldata, EU:T:2016:93, punktid 38–41).


9      Kohtujuristi kursiiv.


10      Nii on see eelkõige prantsuskeelses versioonis: „moyens invoqués et […] demandes présentées“.


11      Nt tšehhikeelne („skutečnosti, důvody a návrhy“) või slovakikeelne („dôvody, dôkazy a návrhy“) versioon.


12      Nagu on saksakeelses versioonis („das Vorbringen und die Anträge“).


13      Nii on see hispaaniakeelses („medios alegados y […] solicitudes presentadas“) ja portugalikeelses („alegações de facto e […] pedidos apresentados“) versioonis.


14      Nii on see prantsuskeelses (tsiteeritud eespool), itaaliakeelses („argomenti addotti e […] richieste presentate“), soomekeelses („seikkoihin, joihin osapuolet ovat vedonneet, ja osapuolten esittämiin vaatimuksiin“) ja rootsikeelses („vad parterna åberopat och yrkat“) versioonis.


15      Määruses 2017/1001, mis on nüüdseks asendanud määruse nr 207/2009, on endise artikli 76 lõike 1 tekst jäänud praeguses artikli 95 lõikes 1 sisuliselt muutumatuks.


16      Vt nt 24. juuni 2015. aasta kohtuotsus Hotel Sava Rogaška (C‑207/14, EU:C:2015:414, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).


17      Selle hiljutise näite kohta vt minu ettepanek kohtuasjas Constantin Film Produktion vs. EUIPO (C‑240/18 P, EU:C:2019:553).


18      Vt üldiselt Davis, R., Longstaff, B., Roughton, A., StQuintin, T., ja Tritton, G., Tritton on Intellectual Property in Europe, 4. trükk, Sweet & Maxwell, London, 2014, lk 441 ja 442.


19      Vt nt 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus Continental Wind Partners vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Continental Reifen Deutschland (CONTINENTAL WIND PARTNERS) (T‑185/13, ei avaldata, EU:T:2014:769, punkt 35); 3. juuni 2015. aasta kohtuotsus Lithomex vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Glaubrecht Stingel (LITHOFIX) (T‑273/14, ei avaldata, EU:T:2015:352, punkt 39), ja 11. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Hikari Miso vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Nishimoto Trading (Hikari) (T‑751/14, ei avaldata, EU:T:2015:956, punkt 42).


20      Vt mh 15. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Apple ja Pear Australia ja Star Fruits Diffusion vs. EUIPO – Pink Lady America (WILD PINK) (T‑164/17, ei avaldata, EU:T:2018:678, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).


21      Vt nt 3. juuni 2009. aasta kohtuotsus Zipcar vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (C‑394/08 P, ei avaldata, EU:C:2009:334, punkt 11).


22      Vt 18. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Les Éditions Albert René vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (C‑16/06 P, EU:C:2008:739, punkt 48). Vt ka 28. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus BSH vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Arçelik (AquaPerfect) (T‑123/14, ei avaldata, EU:T:2015:52, punkt 21).


23      Vt 27. septembri 2004. aasta kohtuotsus UER/M6 jt (C‑470/02 P, ei avaldata, EU:C:2004:565, punkt 69) ja 13. juuni 2006. aasta kohtuotsus Mancini vs. komisjon (C‑172/05 P, EU:C:2006:393, punkt 41). Vt ka 11. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Sherwin-Williams Sweden vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Akzo Nobel Coatings International (ARTI) (T‑12/13, ei avaldata, EU:T:2014:1054, punkt 34).


24      Vt nt 1. veebruari 2005. aasta kohtuotsus SPAG vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Dann ja Backer (HOOLIGAN) (T‑57/03, EU:T:2005:29, punkt 21).


25      Vt paljude hulgast 11. novembri 1997. aasta kohtuotsus SABEL (C‑251/95, EU:C:1997:528, punkt 22) ja 12. juuni 2019. aasta kohtuotsus Hansson (C‑705/17, EU:C:2019:481, punktid 41 ja 43).


26      Vt selle kohta 12. juuni 2019. aasta kohtuotsus Hansson (C‑705/17, EU:C:2019:481, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).


27      Vt 29. septembri 1998. aasta kohtuotsus Canon (C‑39/97, EU:C:1998:442, punkt 24) (kohtujuristi kursiiv). Selles asjas viitas Euroopa Kohus nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92) artikli 4 lõike 1 punktile b, mis vastab sisuliselt määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punktile b.


28      Vt nt 24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Bayer vs. EUIPO – Uni-Pharma (SALOSPIR) (T‑261/17, ei avaldata, EU:T:2018:710, punkt 19).


29      1. veebruari 2005. aasta kohtuotsus SPAG vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Dann ja Backer (HOOLIGAN) (T‑57/03, EU:T:2005:29).


30      Samas, punktid 28–31.


31      Samas, punktid 32 ja 33.


32      24. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Tayto Group vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – MIP Metro (REAL HAND COOKED) (T‑816/14, ei avaldata, EU:T:2016:93, punkt 41).


33      Vt mh 25. juuni 2015. aasta kohtuotsus Copernicus-Trademarks vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Maquet (LUCEA LED) (T‑186/12, EU:T:2015:436, punktid 37–39) ja 13. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Guiral Broto vs. EUIPO – Gastro & Soul (CAFE DEL SOL) (T‑549/15, ei avaldata, EU:T:2016:719, punktid 26–29).


34      Vt käesoleva ettepaneku punktid 5 ja 30.


35      Vt ka vaidlustatud kohtuotsuse punktid 17 ja 18.


36      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2019. aasta määrus (EL, Euratom) 2019/629, millega muudetakse protokolli nr 3 Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta (ELT 2019, L 111, lk 1).


37      Vt 8. novembri 2016. aasta kohtuotsus BSH vs. EUIPO (C‑43/15 P, EU:C:2016:837, punktid 62 ja 63 ja seal viidatud kohtupraktika).


38      12. juuni 2019. aasta kohtuotsus Hansson (C‑705/17, EU:C:2019:481, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).


39      Samas, punkt 43. Vt ka 19. oktoobri 2017. aasta kohtumäärus Hernández Zamora vs. EUIPO (C‑224/17 P, ei avaldata, EU:C:2017:791, punkt 7) ja 11. septembri 2007. aasta kohtumäärus Athinaïki Oikogeniaki Artopoiia vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (C‑225/06 P, ei avaldata, EU:C:2007:499, punkt 28).


40      25. septembri 2018. aasta kohtuotsus Küpros vs. EUIPO – M. J. Dairies (BBQLOUMI) (T‑384/17, ei avaldata, EU:T:2018:593, punkt 36).


41      Vt „Guidelines for Examination in the Office“, osa C-2-5, lk 8 (avaldatud EUIPO veebilehel). Vt samamoodi, Kur, A., ja Senftleben, M., European Trade Mark Law – A Commentary, Oxford University Press, Oxford, 2017, lk 227 ja 228.


42      Alois Jirásek toob oma teoses Staré pověsti české (vanad tšehhi legendid) ära keskaegse loo Praha vana raekoja kuulsa astronoomilise kella looja meister Hanuši kohta. Kui tema töö sai valmis, hakkasid Praha linnapea ja bürgermeistrid kartma, et meister Hanuš võib mõnes muus Euroopa linnas veel teisegi sellise kella valmistada. Legendi kohaselt käskisid nad meister Hanuši pimedaks torgata. Vahetult enne oma surma palus ta end viia kellatorni. Ehkki ta oli täiesti pime, pistis ta eksimatult käe kellamehhanismi sisse selle kõige keerulisema osa juurde ja peatas ühe täpse vajutusega mehhanismi aastakümneteks.


43      Vt selle kohta 11. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Mindo vs. komisjon (C‑652/11 P, EU:C:2013:229, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).


44      Vt selle kohta 3. juuni 2009. aasta kohtumäärus Zipcar vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (C‑394/08 P, ei avaldata, EU:C:2009:334, punkt 51).


45      Vt nt 16. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Poola vs. Stock Polska ja EUIPO (C‑162/17 P, ei avaldata, EU:C:2019:27). Vt ka Jaeger-Lenz, A., „Comment to article 8“, teoses Hasselblatt, G.N. (toim), European Union Trade Mark Regulation, Article-by-Article Commentary, 2. trükk, Beck-Hart-Nomos, München, 2018, lk 263.