EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
27. veebruar 2020(*)
Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2001/23/EÜ – Artikli 1 lõige 1 – Ettevõtte üleminek – Töötajate õiguste kaitse – Bussiliinide käitamine – Töötajate ülevõtmine – Käitusvahendite ülevõtmata jätmine – Põhjendused
Kohtuasjas C‑298/18,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Arbeitsgericht Cottbus – Kammern Senftenbergi (Cottbusi töökohus – Senftenbergi kohtumaja, Saksamaa) 17. aprilli 2018. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 2. mail 2018, menetluses
Reiner Grafe,
Jürgen Pohle
versus
Südbrandenburger Nahverkehrs GmbH,
OSL Bus GmbH,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja president M. Vilaras, kohtunikud S. Rodin, D. Šváby, K. Jürimäe ja N. Piçarra (ettekandja),
kohtujurist: E. Sharpston,
kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,
arvestades kirjalikku menetlust ja 21. märtsi 2019. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Südbrandenburger Nahverkehrs GmbH, esindajad: Rechtsanwälte A.‑K. Pfeifer, M. Sandmaier ja O. Grimm,
– OSL Bus GmbH, esindajad: Rechtsanwälte A. Braun ja D. Ledwon,
– Euroopa Komisjon, esindajad: M. Kellerbauer ja C. Hödlmayr,
olles 11. juuli 2019. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 14. veebruari 1977. aasta direktiivi 77/187/EMÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1977, L 61, lk 26) artikli 1 lõiget 1.
2 Taotlus on esitatud kohtuvaidluses ühelt poolt Reiner Grafe ja Jürgen Pohle ning teiselt poolt Südbrandenburger Nahverkehrs GmbH (edaspidi „SBN“) ja OSL Bus GmbH (edaspidi „OSL“) vahel selle üle, kas nende isikute töölepingute ülesütlemine SBNi poolt oli õiguspärane.
Õiguslik raamistik
3 Nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiiviga 2001/23/EÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 2001, L 82, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, lk 98), mis jõustus 11. aprillil 2001, kodifitseeriti direktiiv 77/187, nagu on märgitud direktiivi 2001/23 põhjenduses 1.
4 Direktiivi 2001/23 põhjenduses 3 on öeldud, et „tööandja vahetumise korral on vaja tagada töötajate kaitse, eriti nende õiguste kaitse“.
5 Direktiivi põhjenduses 8 on märgitud, et „[õ]iguskindluse ja läbipaistvusega seotud kaalutlused nõudsid ülemineku õigusliku määratluse selgitamist Euroopa Kohtu kohtupraktikat silmas pidades“ ning et „[k]õnealune selgitamine ei ole muutnud direktiivi [77/187] reguleerimisala sellisena, nagu Euroopa Kohus seda tõlgendab.“
6 Direktiivi 2001/23 artikli 1 lõikes 1 on ette nähtud:
„a) Käesolevat direktiivi kohaldatakse ettevõtja, ettevõtte või selle osa ülemineku suhtes teisele tööandjale lepingu alusel toimuva ülemineku või ühinemise tulemusena;
b) kui punktist a ja käesoleva artikli järgmistest sätetest ei tulene teisiti, on üleminek käesoleva direktiivi tähenduses oma identiteedi säilitava majandusüksuse üleminek, mis tähendab ressursside organiseeritud koondamist, mille eesmärk on majandustegevus põhi- või kõrvaltegevusena.
[…]“.
7 Direktiivi artikli 2 lõikes 1 on sätestatud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) võõrandaja – füüsiline või juriidiline isik, kes artikli 1 lõikes 1 nimetatud omandi üleminekul lakkab olemast tööandja ettevõtja, ettevõtte või ettevõtja või ettevõtte osa suhtes;
b) omandaja – füüsiline või juriidiline isik, kes artikli 1 lõikes 1 nimetatud üleminekul muutub tööandjaks ettevõtja, ettevõtte või ettevõtja või ettevõtte osa suhtes;
[…]
d) töötaja – isik, kes on asjaomases liikmesriigis töötajana kaitstud siseriikliku tööõiguse alusel.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
8 SBN osutas Landkreis Oberspreewald-Lausitzi (Oberspreewald-Lausitzi kohalik omavalitsusüksus, Saksamaa) ülesandel alates 1. augustist 2008 bussidega korraldatud ühistransporditeenust; 2016. aasta septembris korraldas see kohalik omavalitsusüksus asjaomase veoteenuse uue hanke.
9 SBN otsustas, et ta ei osale hankes, kuna ta leidis, et ta ei ole suuteline tegema majanduslikult jätkusuutlikku pakkumust. Ta lõpetas oma tegevuse ja esitas töötajatele teated töölepingu ülesütlemise kohta. Nimetatud äriühing sõlmis 19. jaanuaril 2017 töötajate esindajatest koosneva nõukoguga kokkuleppe huvide tasakaalu tagamise kohta ja sotsiaalkava, milles nähti ette lahkumishüvitiste maksmine, kui töötajad ei saa ülevõtmispakkumist uuelt, hanke võitnud käitajalt, või kui nad kannatavad uuele töökohale asumise tõttu rahalist kahju.
10 Hankeleping põhikohtuasjas kõne all olevate ühistransporditeenuste osutamiseks alates 1. augustist 2017 sõlmiti äriühinguga Kraftverkehrsgesellschaft Dreiländereck mbH. See äriühing asutas veoteenuse osutamise eesmärgil uue, täielikult tema omandis oleva tütarettevõtja OSLi. OSL võttis tööle suurema osa SBNi bussijuhtidest ja mõned juhtkonna liikmed.
11 Kraftverkehrsgesellschaft Dreiländereck teatas 2017. aasta aprillis SBNile, et ta ei kavatse osta ega üürida SBNi busse, depoosid ega muid rajatisi ega hakka kasutama tema remondi- ja hooldusteenuseid.
12 R. Grafe oli töötanud alates 1978. aasta juulist SBNi ja selle õiguseellase juures täistööajaga bussijuhi ja töödejuhatajana. SBN ütles 27. jaanuari 2017. aasta kirjaga tema töölepingu üles alates 31. augustist 2017. Alates 1. septembrist 2017 töötab ta bussijuhina OSLis. Viimane ei võtnud arvesse huvitatud isiku varasemat tööstaaži ja liigitas ta kohaldatava kollektiivlepingu astmiku kõige madalamale tasemele.
13 R. Grafe vaidlustab neil asjaoludel oma töölepingu ülesütlemise ja väidab, et tema liigitamisel peab OSL võtma arvesse tema varasemat tööstaaži SBNis. Nii põhikohtuasja hageja kui ka tema endine tööandja on seisukohal, et huvitatud isiku tööleping läks üle OSLile ettevõtte üleminekuga direktiivi 2001/23 tähenduses.
14 Ka J. Pohle oli töötanud SBNis alates 1979. aasta novembrist täistööajaga bussijuhi ja töödejuhatajana. SBN ütles 27. jaanuari 2017. aasta kirjaga tema töölepingu üles alates 31. augustist 2017. Uus käitaja J. Pohlele tööd ei pakkunud. Neil asjaoludel vaidlustab ta oma töölepingu ülesütlemise ja nõuab teise võimalusena SBNi sotsiaalkava alusel 68 034,56 euro suurust hüvitist. SBN väidab vastuhagis, et J. Pohle tööleping läks üle OSLile ettevõtte üleminekuga, mistõttu tema ei ole kohustatud hüvitist maksma.
15 OSL tugineb 25. jaanuari 2001. aasta kohtuotsusele Liikenne (C‑172/99, EU:C:2001:59) ja väidab, et materiaalset vara, eelkõige busse ei ole käesoleval juhul üle võetud, mistõttu ei saa olla tegemist ettevõtte üleminekuga direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 tähenduses.
16 SBN väidab, et kehtivate tehniliste ja keskkonnaalaste nõuete tõttu oli busside ülevõtmine uue käitaja poolt välistatud. Hanketingimuste kohaselt ei võinud bussid nimelt olla vanemad kui 15 aastat. Bussid pidid vastama ka vähemalt Euro 6 heitmestandardile. Hankeleping sõlmiti aga kümneks aastaks ja selle sõlmimise hetkel olid SBNi bussid tema sõnul keskmiselt 13 aastat vanad. Lisaks vastasid bussid ainult Euro 3 ja Euro 4 heitmestandardile. Pealegi ei vastanud nad puuetega inimestele juurdepääsu võimaldamise nõuetele. SBN lisab, et bussidepoo teenuste kasutamine pole enam vajalik, kuna busside hoolduse või remondi võiks usaldada spetsialiseeritud töökodadele.
17 SBNi sõnul tuleneb asjaomastest hanketingimustest, et bussijuhtidel peab olema kehtiv luba, nad peavad tundma kehtivaid õigusnorme ja ametialaseid eeskirju, olema võimelised andma sõitjatele teavet, olema hästi kursis teenindatava piirkonna liiklusvõrgustiku, marsruutide ja sõiduplaanidega, samuti piirkondlike bussiliinide, edasisõiduvõimaluste ja raudteeliinidega ning tariifitingimustega. SBN lisab, et bussijuhid on maapiirkondades „piiratud ressurss“. SBNi bussijuhtide oskusteave ja liiklusvõrgustiku tundmine oleks neil võimaldanud alates 1. augustist 2017 edasi töötada ja tagada nii piirkonna ühistransporditeenuse järjepidevuse. SBN järeldab sellest, et just bussijuhid on majandusüksusele iseloomulikud.
18 Eelotsusetaotluse esitanud kohtul, kelle arvates peab paika SBNi esitatud õigusliku ja faktilise olukorra kirjeldus, tekib siinkohal küsimus, kas lahendus, milleni jõuti 25. jaanuari 2001. aasta kohtuotsuses Liikenne (C‑172/99, EU:C:2001:59), on kõne all olevas põhikohtuasjas kohaldatav.
19 Neil asjaoludel otsustas Arbeitsgericht Cottbus – Kammern Senftenberg (Cottbusi töökohus – Senftenbergi kohtumaja, Saksamaa) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas bussiliinide käitamise üleminek ühelt bussiettevõtjalt teisele hankemenetluses, mis toimub vastavalt nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiivile 92/50/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike teenuslepingute sõlmimise kord [(EÜT 1992, lk 209, lk 1; ELT eriväljaanne 06/01, lk 322)], kujutab endast ettevõtte üleminekut direktiivi [77/187] artikli 1 lõike 1 tähenduses ka juhul, kui üks ettevõtja ei andnud teisele ettevõtjale üle märkimisväärset vara, eelkõige busse?
2. Kas oletus, et tähtajalise teenuse osutamise hankelepingu sõlmimisel ei ole bussidel nende vanust ja karmistunud tehnilisi nõudeid arvestades (heitmete piirnormid, madala põrandaga sõidukid) mõistlikel majanduslikel kaalutlustel enam olulist mõju ettevõtte väärtusele, õigustab kõrvalekaldumist Euroopa Kohtu 25. jaanuari 2001. aasta otsusest Liikenne (C‑172/99, EU:C:2001:59) nii, et neil tingimustel tuleb ka olukorras, kus üle on võetud oluline osa töötajatest, kohaldada direktiivi [77/187]?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
20 Kõigepealt tuleb märkida, et kuigi küsimus puudutab direktiivi 77/187 tõlgendamist, oli põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal kohaldatav direktiiv 2001/23, mille täpsem eesmärk on direktiivi põhjenduse 8 kohaselt kodifitseerida direktiiv 77/187, selgitamaks ettevõtte ülemineku õiguslikku määratlust Euroopa Kohtu praktikat silmas pidades.
21 Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma kahe küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, sisuliselt teada, kas direktiivi 2001/23 artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui majandusüksus võtab hankemenetluse tulemusena üle tegevuse, ilma et ta võtaks üle käitusvahendeid, mis kuulusid seda tegevust varem läbi viinud majandusüksusele, siis välistab see selle tehingu kvalifitseerimise ettevõtte üleminekuks.
22 Tuletagem meelde, et direktiivi artikli 1 lõike 1 punkti b kohaselt on üleminek oma identiteedi säilitava majandusüksuse üleminek, mis tähendab ressursside organiseeritud koondamist, mille eesmärk on majandustegevus põhi- või kõrvaltegevusena. Üksuse mõiste tähendab seega inimeste ja vara organiseeritud kogumit, mis võimaldab ellu viia majandustegevust, millel on eraldiseisev eesmärk.
23 Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et selle kindlakstegemisel, kas tegemist on taolise üleminekuga, on otsustav kriteerium see, kas asjaomane üksus säilitab oma identiteedi, mis tuleneb eelkõige sellest, et tema tegevus kas jätkub reaalselt või seda alustatakse uuesti (vt selle kohta 9. septembri 2015. aasta kohtuotsus Ferreira da Silva e Brito jt, C‑160/14, EU:C:2015:565, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).
24 Selleks et otsustada, kas see tingimus on täidetud, tuleb arvestada kõiki kõnealust toimingut iseloomustavaid faktilisi asjaolusid, sealhulgas eelkõige ettevõtte või käitise tüüpi, seda, kas materiaalne vara, see tähendab ehitised ja vallasvara on üle läinud või mitte, immateriaalse vara väärtust ülemineku ajal, kas uus tööandja võttis üle suurema osa töötajaid või mitte, kas toimus klientide üleminek või mitte, samuti enne ja pärast üleminekut teostatud tegevuse sarnasust ning seda, kas tegevus oli vahepeal peatatud ja kui, siis kui kaua. Siiski on need tingimused vaid kohustusliku tervikliku hindamise üksikelemendid ning seega ei saa neid hinnata eraldiseisvana (9. septembri 2015. aasta kohtuotsus Ferreira da Silva e Brito jt, C‑160/14, EU:C:2015:565, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).
25 Eelkõige varieerub kindlasti tähtsus, mis tuleb erinevatele kriteeriumidele anda, sõltudes tegevusalast või isegi ettevõttes, käitises või selle osas kasutatavatest tootmis- või käitamismeetoditest (9. septembri 2015. aasta kohtuotsus Ferreira da Silva e Brito jt, C‑160/14, EU:C:2015:565, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).
26 Lisaks tuleb täpsustada, et ainuüksi asjaolu, et majandusüksus võtab üle teise üksuse majandustegevuse, ei võimalda järeldada selle majandusüksuse identiteedi säilimist. Tegelikult ei saa sellise üksuse identiteeti võrdsustada vaid tegevusega, mille eest ta vastutab. See identiteet on seotud ka muude lahutamatult seotud elementidega, nagu personal, juhtkond, töö korraldamine, tegevusmeetodid või teatavatel juhtudel ka üksuse käsutuses olevad töövahendid (20. jaanuari 2011. aasta kohtuotsus CLECE, C‑463/09, EU:C:2011:24, punkt 41, ja 20. juuli 2017. aasta kohtuotsus Piscarreta Ricardo, C‑416/16, EU:C:2017:574, punkt 43).
27 Eeltoodust nähtub, et kuna ettevõtte ülemineku kindlakstegemine nõuab teatud hulga faktiliste asjaolude tuvastamist, siis peab seda konkreetsel juhul hindama liikmesriigi kohus, võttes arvesse Euroopa Kohtu välja töötatud kriteeriume (vt selle kohta 7. augusti 2018. aasta kohtuotsus Colino Siguënza, C‑472/16, EU:C:2018:646, punkt 45) ning direktiivi 2001/23 eesmärke, mis on eelkõige nimetatud direktiivi põhjenduses 3.
28 Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib siinkohal eeskätt teada, kas käesolevas asjas saab kohaldada lahendust, milleni jõuti 25. jaanuari 2001. aasta kohtuotsuses Liikenne (C‑172/99, EU:C:2001:59), mis käsitles hankelepingu sõlmimist seitset kohalikku bussiliini hõlmava veoteenuse kohta kolmeks aastaks. Uus käitaja ostis ära mõne tema juurde tööle tulnud bussijuhi vormiriided ja rentis eelmiselt käitajalt vaid paar kuud kahte bussi kuni tema tellitud busside saabumiseni.
29 Vastates küsimusele, kas tegemist on ettevõtte üleminekuga direktiivi 77/187 artikli 1 lõike 1 tähenduses, rõhutas Euroopa Kohus 25. jaanuari 2001. aasta kohtuotsuse Liikenne (C‑172/99, EU:C:2001:59) punktis 39 alustuseks, et bussitransporti ei saa pidada peamiselt tööjõul põhinevaks tegevuseks, kuivõrd see eeldab olulisi vahendeid ja seadmeid. Euroopa Kohus lisas, et asjaolu, et asjaomaste bussiliinide käitamiseks kasutatud materiaalne vara ei läinud endiselt teenuseosutajalt üle uuele teenuseosutajale, kujutab endast seepärast asjaolu, mida tuleb ettevõtte ülemineku hindamisel arvesse võtta. Järgnevalt asus Euroopa Kohus selle otsuse punktis 42 seisukohale, et kuna materiaalne vara aitab tegevusele oluliselt kaasa, peab see, kui majandusüksuse asjakohaseks toimimiseks vajalik vara ei ole olulises ulatuses bussiliinide vanalt käitajalt uuele üle läinud, viima järeldusele, et majandusüksus ei ole oma identiteeti säilitanud. Lõpuks järeldas Euroopa Kohus kõnealuse otsuse punktis 43, et direktiiv 77/187 ei ole kohaldatav niisuguses olukorras, nagu oli kõne all selles kohtuasjas, kui materiaalne vara ei ole olulisel määral vanalt teenuseosutajalt uuele üle läinud.
30 Oluline on siiski märkida, et kuigi Euroopa Kohus pidas 25. jaanuari 2001. aasta kohtuotsuse Liikenne (C‑172/99, EU:C:2001:59) punktis 39 vajalikuks rõhutada, et arvesse tuleb võtta asjaolu, et asjaomaste bussiliinide käitamiseks kasutatud materiaalne vara ei ole vanalt käitajalt uuele üle läinud, ei saa sellest punktist järeldada, et busside ülevõtmist tuleks lugeda in abstracto ainsaks teguriks, mis määrab kindlaks, kas ettevõte, mis osutab bussidega korraldatud ühistransporditeenust, on üle läinud.
31 Seega peab liikmesriigi kohus võtma arvesse tema menetluses oleva kohtuasja konkreetseid asjaolusid, et teha kindlaks, kas busside kui käitusvahendite ülevõtmata jätmise tõttu on ettevõtte üleminek välistatud.
32 Eelotsusetaotlusest tuleneb sellega seoses, et kuna hankija oli käitusvahenditele kehtestanud uued tehnilised ja keskkonnaalased nõuded, siis ei võimaldanud nende nõuete järgimine uuel käitajal majanduslikust ega juriidilisest aspektist võtta üle selle ettevõtte käitusvahendeid, kes osutas varem põhikohtuasjas kõne all olevat ühistransporditeenust. Uuel käitajal ei oleks olnud nimelt majanduslikus mõttes tasuv võtta üle endise ettevõtja olemasolevat bussiparki, mis koosnes sõidukitest, mis olid ületanud lubatud käitamisaega ega vastanud hankija kehtestatud tingimustele ning olid seetõttu kasutamiskõlbmatud.
33 Uue käitaja otsus jätta selle ettevõtte käitusvahendid üle võtmata oli teisisõnu tingitud välistest piirangutest, samas kui 25. jaanuari 2001. aasta kohtuotsuse Liikenne (C‑172/99, EU:C:2001:59) aluseks olnud faktilistes asjaoludes ei viita miski sellele, et tolles kohtuasjas oleks see nii olnud, nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 54.
34 Muu hulgas selgub eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetest, mis on kokkuvõtvalt esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 16, et võttes arvesse hankija kehtestatud tehnilisi ja keskkonnaalaseid nõudeid, oleks ka varem põhikohtuasjas kõne all olevat ühistransporditeenust osutanud ettevõtja ise olnud hankes osalemise ja edukaks tunnistamise korral sunnitud oma käitusvahendid lähiajal välja vahetama.
35 Niisugustel asjaoludel ei takista seega käitusvahendite ülevõtmata jätmine, mille tingisid õiguslikud, keskkonnaalased või tehnilised piirangud, tingimata asjaomase tegevuse ülevõtmise kvalifitseerimist „ettevõtte üleminekuks“ direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 tähenduses.
36 Järelikult peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, kas muud käesoleva kohtuotsuse punktides 24–26 nimetatud asjaolud võimaldavad järeldada, et asjaomase üksuse identiteet säilib, ja seega on tegu ettevõtte üleminekuga.
37 Siinkohal tuleb esiteks märkida nagu kohtujuristki oma ettepaneku punktis 40, et eelotsusetaotlusest nähtub, et uus käitaja osutas sisuliselt samalaadseid bussiveoteenuseid nagu need, mida osutas eelmine käitaja, et teenuse osutamine ei katkenud ning et teenust osutati tõenäoliselt enamjaolt samadel marsruutidel ja samade reisijate jaoks.
38 Teiseks toob eelotsusetaotluse esitanud kohus esile, et kogenud bussijuhtide olemasolu maapiirkonnas nagu Oberspreewald-Lausitz on olulise tähtsusega selleks, et tagada asjaomase ühistransporditeenuse kvaliteet. Kohus nendib eelkõige, et bussijuht peab olema piisavalt hästi kursis marsruutide, teenindatava piirkonna sõiduplaanide ning tariifitingimustega, samuti muude piirkondlike bussiliinide, raudteeliinide ja olemasolevate ühendustega, et olla lisaks bussipileti müümisele võimeline andma sõitjatele kavandatud teekonna jaoks vajalikku teavet.
39 Siinkohal väärib märkimist, et kuna ühise tegevuse raames pidevalt töötavate töötajate rühm võib moodustada majandusüksuse, võib selline üksus säilitada oma identiteedi pärast üleminekut, kui uus tööandja mitte ainult ei jätka kõnealust tegevust, vaid võtab ka üle nii arvu kui oskuste poolest olulise osa tööjõust, keda tema eelkäija eelnevalt selle ülesande jaoks kasutas. Sellisel juhul omandab uus tööandja tegelikult vara organiseeritud kogumi, mis võimaldab üleantava ettevõtte tegevust tervikuna või osaliselt stabiilselt jätkata (20. jaanuari 2011. aasta kohtuotsus CLECE, C‑463/09, EU:C:2011:24, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).
40 Kuna põhikohtuasjas ei takista majandustegevuse jätkamiseks vajalike käitusvahendite ülevõtmata jätmine tingimata kõne all oleva majandusüksuse identiteedi säilimist, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 32 ja 35, siis tuleb suurema osa bussijuhtide ülevõtmist pidada niisiis faktiliseks asjaoluks, mida tuleb asjaomase tehingu kvalifitseerimisel ettevõtte üleminekuks arvesse võtta. Põhikohtuasjas kõne all olevatest asjaoludest nähtub siinkohal, et töötajad, kelle uus käitaja üle võttis, täidavad identseid või sarnaseid tööülesandeid ning neil on asjaomase majandustegevuse katkestuseta jätkamiseks hädavajalikud spetsiifilised teadmised ja oskused.
41 Eeltoodud kaalutlustest lähtuvalt tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 2001/23 artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui majandusüksus võtab hankemenetluse tulemusena üle olulisi käitusvahendeid nõudva tegevuse, ilma et ta võtaks hankija kehtestatud õiguslike, keskkonnaalaste või tehniliste piirangute tõttu üle käitusvahendeid, mis kuulusid seda tegevust varem läbi viinud majandusüksusele, siis ei takista see tingimata taolise majandustegevuse ülevõtmise kvalifitseerimist ettevõtte üleminekuks, kui muud faktilised asjaolud, nagu suurema osa töötajate ülevõtmine ja kõnealuse tegevuse jätkamine katkestuseta, võimaldavad tuvastada, et asjaomase majandusüksuse identiteet on säilinud; seda peab hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus.
Kohtukulud
42 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
Nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/23/EÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui majandusüksus võtab hankemenetluse tulemusena üle olulisi käitusvahendeid nõudva tegevuse, ilma et ta võtaks hankija kehtestatud õiguslike, keskkonnaalaste või tehniliste piirangute tõttu üle käitusvahendeid, mis kuulusid seda tegevust varem läbi viinud majandusüksusele, siis ei takista see tingimata taolise majandustegevuse ülevõtmise kvalifitseerimist ettevõtte üleminekuks, kui muud faktilised asjaolud, nagu suurema osa töötajate ülevõtmine ja kõnealuse tegevuse jätkamine katkestuseta, võimaldavad tuvastada, et asjaomase majandusüksuse identiteet on säilinud; seda peab hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus.
Allkirjad