KOHTUJURISTI ETTEPANEK
HENRIK SAUGMANDSGAARD ØE
esitatud 27. veebruaril 2020(1)
Kohtuasi C‑778/18
Association française des usagers de banques
versus
Ministre de l’Économie et des Finances
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu))
Eelotsusetaotlus – Tarbijakaitse – Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingud – Arveldus- või hoiukonto – Laenusaaja kohustus määrata laenulepingus sätestatud ajaks oma tulude laekumine arvelduskontole – Individuaalne soodustus – Direktiiv 2007/64/EÜ –Artikli 45 lõige 2 – Direktiiv (EL) 2015/2366 – Artikli 55 lõige 2 – Direktiiv 2014/17/EL – Artikli 4 punktid 26 ja 27 – Seosmüük – Komplektina müük – Artikli 12 lõige 1 – Artikli 12 lõike 2 punkt a – Artikli 12 lõige 3 – Direktiiv 2014/92/EL
I. Sissejuhatus
1. Conseil d’État’ (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) eelotsusetaotlus puudutab direktiivi 2014/17/EL(2) artikli 12 lõike 2 punkti a ja lõike 3, direktiivi 2007/64/EÜ(3) artikli 45 lõike 2, direktiivi (EL) 2015/2366(4) artikli 55 lõike 2 ja direktiivi 2014/92/EL(5) artikli 12 lõike 3 tõlgendamist. Nende sätete eesmärk on sisuliselt lihtsustada pangakontode liikuvust.
2. Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, milles on Association française des usagers de banques (Prantsuse pangaklientide ühing, edaspidi „AFUB“) vastandatud ministre de l’Économie et des Finances’ile (majandus- ja rahandusminister) ning milles AFUB vaidlustab riigisisesed õigusnormid, millega on lubatud krediidiandjal seada kinnisvaralaenu pakkumise tingimuseks, et laenuvõtja kõik töötasud või nendega samastatavad tulud laekuvad kümme aastat või, kui laenulepingu kestus on lühem, selle aja jooksul krediidiandja juures avatud maksekontole, tingimusel et krediidiandja annab vastusooritusena laenuvõtjale selle tulude laekumise eest individuaalse eelise.
3. AFUB leiab, et need õigusnormid eiravad pangakontode liikuvuse hõlbustamise eesmärki, mida eespool nimetatud direktiividega taotletakse. Selles kontekstis küsib Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) Euroopa Kohtult, kas niisugused õigusnormid on allpool esitatud liidu õigusnormidega kooskõlas.
4. Käesolevas ettepanekus selgitan, miks ma leian, et eeldusel, et niisugused õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, võimaldavad seosmüüki direktiivi 2014/17 tähenduses – mida tuleb põhikohtuasjas kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul –, ei ole selle direktiiviga niisugune seosmüük lubatud artikli 12 lõike 2 punkti a ega artikli 12 lõike 3 alusel. Seevastu, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et põhikohtuasjas kõne all olevad õigusnormid puudutavad komplektina müüki direktiivi 2014/17 tähenduses, siis ei ole sellised õigusnormid direktiivi 2007/64 artikli 45 lõikega 2, direktiivi 2015/2366 artikli 55 lõikega 2 ega direktiivi 2014/92 artikli 12 lõikega 3 vastuolus.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
1. Direktiiv 2007/64
5. Direktiivi 2007/64 artikli 45 „Lõpetamine“ lõikes 2 on ette nähtud:
„Pikemaks ajaks kui 12 kuuks või tähtajatult sõlmitud raamlepingu lõpetamine on pärast 12 kuu möödumist makseteenuse kasutajale tasuta. Kõigil teistel juhtudel peavad lõpetamise eest võetavad tasud olema kohased ja kuludega vastavuses.“
2. Direktiiv 2015/2366
6. Direktiiv 2007/64 tunnistati alates 13. jaanuarist 2018 kehtetuks direktiiviga 2015/2366, mille artikli 55 lõige 2 sisaldab direktiivi 2007/64 artikli 45 lõikega 2 sisuliselt identset sätet, ainult selle vahega, et ette nähtud ajavahemikku on vähendatud 12 kuult kuuele kuule.
3. Direktiiv 2014/17
7. Direktiivi 2014/17 põhjendused 24 ja 25 on sõnastatud järgmiselt:
„(24) Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute eripära tõttu on üldiseks tavaks, et krediidiandjad pakuvad tarbijatele tooteid või teenuseid, mida saab osta koos krediidilepinguga. Arvestades selliste lepingute olulisust tarbijate jaoks, on seetõttu asjakohane kehtestada konkreetsed eeskirjad seosmüügi kohta. Krediidilepingu kombineerimine ühe või enama finantsteenuse või -tootega üheks paketiks võimaldab krediidiandjatel mitmekesistada oma pakkumist ja omavahel konkureerida, eeldusel et paketi osasid on võimalik ka eraldi osta. Kuigi krediidilepingu kombineerimine ühe või enama finantsteenuse või -tootega üheks paketiks võib tarbijatele kasulik olla, võib see samuti kahjustada nende liikuvust ja võimet teha teadlikke valikuid, välja arvatud juhul, kui paketi osasid saab osta eraldi. Oluline on vältida tavasid, nagu teatavate toodete seosmüük, mis võivad viia selliste krediidilepingute sõlmimiseni, mis ei ole tarbijate parimates huvides, piiramata siiski komplektina müüki, millest võib tarbijaile kasu olla. Liikmesriigid peaksid siiski jätkama finantsteenuste jaeturgude hoolikat jälgimist, tagamaks et komplektina müük ei moonuta tarbijaile kättesaadavat tootevalikut ja turukonkurentsi.
(25) Üldreeglina ei tohiks seosmüüki lubada, välja arvatud juhul, kui koos krediidilepinguga pakutavat finantsteenust või -toodet ei ole võimalik pakkuda eraldi põhjusel, et see on krediidi lahutamatu osa, näiteks tagatud arvelduskrediidi puhul. Muudel juhtudel võib siiski olla põhjendatud, et krediidiandjad pakuvad või müüvad krediidilepingut ühes paketis maksekonto, hoiukonto, investeerimis- või pensionitootega, kui näiteks kontol hoitavat kapitali kasutatakse krediidi tagasimaksmiseks või kui see on eeltingimuseks krediidi saamiseks vajalike rahaliste vahendite koondamisele või kui investeerimistoode või erapensionisüsteemi toode on näiteks krediidi lisatagatiseks. […]“.
8. Selle direktiivi artiklis 4 on sätestatud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
26. „seosmüük“ – krediidilepingu pakkumine või müümine ühes paketis muude eristatavate finantstoodete või -teenustega, kusjuures krediidilepingut eraldiseisvalt tarbijale kättesaadavaks ei tehta;
27. „komplektina müük“ – krediidilepingu pakkumine või müümine ühes paketis muude eristatavate finantstoodete või -teenustega, tehes krediidilepingu samal ajal kättesaadavaks ka eraldiseisvana, kuid mitte tingimata samadel tingimustel kui komplektis kõrvalteenustega;
[…]“.
9. Selle direktiivi artiklis 12 on ette nähtud:
„1. Liikmesriigid lubavad komplektina müüki, kuid keelavad seosmüügi.
2. Olenemata lõikest 1 võivad liikmesriigid sätestada, et krediidiandjad võivad nõuda, et tarbija või tema pereliige või lähedane sugulane:
a) avab või säilitab arveldus- või hoiukonto, kui sellise konto ainus eesmärk on kapitali kogumine krediidi tagasimaksmiseks või teenindamiseks või vahendite koondamine krediidi saamiseks või täiendava tagatise andmine krediidiandjale makseviivituse korral;
[…]
3. Olenemata lõikest 1 võivad liikmesriigid lubada seosmüüki siis, kui krediidiandja suudab pädevale asutusele tõendada, et sarnastel tingimustel pakutavad seotud tooted või tootekategooriad, mis ei ole kättesaadavad eraldiseisvana, toovad tarbijatele selgelt kasu, võttes nõuetekohaselt arvesse kõnealuste toodete kättesaadavust ja hindu turul. Käesolev lõige kehtib üksnes toodete puhul, mida turustatakse pärast 20. märtsi 2014.
[…]“.
4. Direktiiv 2014/92
10. Direktiivi 2014/92 põhjendus 12 on sõnastatud järgmiselt:
„[…] Kõik käesoleva direktiivi sätted peaksid käsitlema maksekontosid, mille abil kliendid saavad teha järgmisi tehinguid: paigutada kontole raha ja võtta välja sularaha, teha kolmandatele isikutele suunatud maksetehinguid ja võtta vastu kolmandate isikute maksetehinguid, sealhulgas teha kreeditkorraldusi. Sellest tulenevalt ei tuleks käesolevat direktiivi kohaldada piiratumate funktsioonidega kontode suhtes. Näiteks sellised kontod nagu hoiukontod, krediitkaardikontod, millele tavaliselt makstakse raha üksnes krediitkaardivõlgnevuse tagasimaksmiseks, hüpoteegiarvelduskontod või e-raha kontod tuleks põhimõtteliselt käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja jätta. Kui aga neid kontosid peaks kasutatama igapäevasteks maksetehinguteks ja kui need peaksid võimaldama kõiki eespool loetletud funktsioone, kuuluvad need käesoleva direktiivi kohaldamisalasse. […]“.
11. Selle direktiivi artikli 1 „Reguleerimisese ja kohaldamisala“ lõikes 6 on ette nähtud:
„Käesolevat direktiivi kohaldatakse maksekontole, mille abil tarbija saab teha vähemalt järgmisi toiminguid:
a) paigutada raha maksekontole;
b) maksekontolt sularaha välja võtta;
c) teha kolmandatele isikutele suunatud maksetehinguid ja võtta vastu kolmandate isikute maksetehinguid, sealhulgas kreeditkorraldusi.
[…]“.
12. Nimetatud direktiivi artikli 12 „Vahetamisteenusega seotud tasud“ lõikes 3 on sätestatud:
„3. Liikmesriigid tagavad, et võimalikud tasud, mida edastav makseteenuse pakkuja nõuab tarbijalt tema juures oleva maksekonto sulgemise eest, määratakse kindlaks vastavalt direktiivi 2007/64[(6)] artikli 45 lõigetele 2, 4 ja 6.“
B. Prantsuse õigus
1. Seadus läbipaistvuse, korruptsioonivastase võitluse ja majanduselu moderniseerimise kohta
13. 9. detsembri 2016. aasta seaduse nr 2016‑1691 läbipaistvuse, korruptsioonivastase võitluse ja majanduselu moderniseerimise kohta (loi no 2016‑1691, du 9 décembre 2016, relative à la transparence, à la lutte contre la corruption et à la modernisation de la vie économique) artikli 67 II osa näeb ette:
„Valitsusel on põhiseaduse artiklis 38 ette nähtud tingimustel õigus võtta kuue kuu jooksul alates käesoleva seaduse väljakuulutamisest määrusega kõik seaduse valdkonda kuuluvad meetmed, mis võimaldavad raha- ja finantsseadustiku artikliga L. 312‑1-2 kooskõlas ette näha tingimused, mille korral võib tarbija poolt hüpoteeklaenulepingu sõlmimise ning selle intressimäära taseme siduda krediidi kestuse ajaks tarbija hoiukonto avamisega või tulude laekumisega kontole, olenemata tulude laadist või päritolust […]“.
2. Raha- ja finantsseadustik
14. Raha- ja finantsseadustiku (code monétaire et financier) artiklis L. 312‑1-2 on sätestatud:
„I.-l. Komplektis toodete või teenuste müümine või müügiks pakkumine on keelatud, välja arvatud juhul, kui komplektina pakkumisse kuuluvad tooteid või teenuseid saab osta eraldi või kui need on lahutamatult seotud.
2. Majandusministri määrusega pärast artiklis L. 614‑1 asutatud nõuandekomiteelt arvamuse saamist vastu võetud eeskirjaga on keelatud on igasugune toodete või teenuste müük või müügiks pakkumine kliendile, mis annab vahetult või aja jooksul tasuta õiguse saada rahalist lisatasu või mitterahalist hüvitist toodete, kaupade või teenuste kujul, mille väärtus on kindlaks määratud piirmäärast kõrgem, olenevalt klientidele pakutava toote või teenuse liigist.
Need sätted on kohaldatavad ka artikli L. 314‑1 II osas nimetatud makseteenustele.“
3. Tarbijakaitseseadustik
15. Tarbijakaitseseadustiku (code de la consommation) artiklis L. 313‑25, mida on muudetud 1. juuni 2017. aasta määrusega nr 2017‑1090 kinnisvaralaenupakkumiste kohta laenuvõtja töötasu või sellega samastatava tulu maksekontole laekumise tingimusel (ordonnance no 2017 1090, du 1er juin 2017, relative aux offres de prêt immobilier conditionnées à la domiciliation des salaires ou revenus assimilés de l’emprunteur sur un compte de paiement), on põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis ette nähtud:
„Artiklis L. 313‑24 nimetatud pakkumises:
[…]
10. Märgitakse, kas laenu tingimuseks on seatud artiklis L. 313‑25‑1 nimetatud tulude kontole laekumise nõue. Kui see on nii, siis märgitakse selle nõude kestus, vajaduse korral selle konto avamise ja pidamise kulud, millele peab töötasu ja sellega samastatav tulu laekuma, ning krediidiandja poolt vastusooritusena antud individuaalse eelise laad. Pakkumus peab võimaldama selle eelise selgelt kindlaks teha, märkides ära määra tingimused ja muud tingimused, mille alusel see on kehtestatud, ning mida krediidiandja kohaldab, kui laenusaaja tulude kontole laekumise tingimust enam ei täida.
[…]“.
16. Selle seadustiku artiklis L. 313‑25‑1, mis lisati eespool nimetatud 1. juuni 2017. aasta määrusega nr 2017‑1090, on põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis ette nähtud:
„Krediidiandja võib seada artiklis L. 313‑24 nimetatud laenupakkumise tingimuseks, et laenusaaja töötasu või sellega samastatav tulu peab laekub raha- ja finantsseadustiku artiklis L. 314‑1 nimetatud maksekontole, tingimusel et krediidiandja annab vastusooritusena laenusaajale individuaalse eelise.
Seda tingimust ei või laenusaajale kehtestada kauemaks kui Conseil d’État’ dekreediga kindlaks määratud maksimaalseks ajaks. Krediidilepingus ette nähtud tähtaja möödumisel on laenuvõtja omandanud individualiseeritud eelise kuni laenu lõpuni.
Kui laenusaaja ei täida eespool nimetatud tulu laekumise koha tingimust enam enne selle tähtaja lõppu, võib krediidiandja esimeses lõigus nimetatud individuaalse eelise kuni laenu lõpuni jäävate osamaksete puhul lõpetada ja kohaldada artikli L. 313‑25 punktis 10 nimetatud määratingimusi ja muid tingimusi. […]“.
17. Sellesse seadustikku 14. juuni 2017. aasta dekreediga nr 2017‑1099, millega kehtestatakse aeg, mille vältel krediidiandja võib nõuda laenusaajalt tema töötasu või sellega samastatava tulu laekumist maksekontole (décret n° 2017-1099, du 14 juin 2017, fixant la durée pendant laquelle le prêteur peut imposer à l’emprunteur la domiciliation de ses salaires ou revenus assimilés sur un compte de paiement), lisatud artiklis R. 313‑21‑1 on sätestatud:
„Artiklis L. 313‑25‑1 nimetatud töötasu või sellega samastatava tulu laekumise koha nõude maksimaalseks kestuseks on määratud kümme aastat pärast krediidilepingu või vajaduse korral algse krediidilepingu lisa sõlmimist.
See kestus ei või mingil juhul ületada krediidilepingu kestust.“
III. Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
18. Prantsuse parlament volitas 9. detsembri 2016. aasta seadusega nr 2016‑1691 läbipaistvuse, korruptsioonivastase võitluse ja majanduselu moderniseerimise kohta selle liikmesriigi valitsust võtma määrusega kõik seaduse valdkonda kuuluvad meetmed, mis võimaldavad raha- ja finantsseadustiku(7) artikliga L. 312‑1‑2 kooskõlas ette näha tingimused, mille korral võib tarbija poolt hüpoteeklaenulepingu sõlmimise ning selle intressimäära taseme siduda krediidi hoiukonto avamisega ja tarbija tulude laekumisega kontole.
19. 1. juuni 2017. aasta määrus nr 2017‑1090 kinnisvaralaenupakkumiste kohta laenuvõtja töötasu või sellega samastatava tulu maksekontole laekumise tingimusel võeti vastu selle volituse alusel.
20. Selle määrusega lisati tarbijakaitseseadustikku uus artikkel L. 313‑25‑1, milles on sisuliselt sätestatud, et krediidiandja võib seada laenupakkumise tingimuseks, et laenusaaja töötasu või sellega samastatav tulu laekub maksekontole, tingimusel et krediidiandja annab vastusoorituseks laenusaajale individuaalse eelise. Lisaks ei või panga otsekorralduse tingimust laenuvõtjale kehtestada pikemaks ajaks kui maksimaalne kestus, mille lõppedes on laenusaaja individuaalse eelise omandanud kuni laenu lõpuni.
21. Vastuseks Euroopa Kohtu selgitustaotlusele(8) täpsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus, et mõiste „maksekonto“ tarbijakaitseseadustiku artikli L. 313‑25‑1 tähenduses ei piirdu maksekontodega, mis on mõeldud ainult hüpoteeklaenu või üldisemalt kinnisvaralaenude tagasimaksmiseks, vaid hõlmab kontosid, mida laenuvõtjad kasutavad igapäevaste maksetehingute tegemiseks, nagu raha väljamaksmine, ülekandmine ja väljavõtmine.
22. 14. juuni 2017. aasta dekreediga nr 2017‑1099, mis võeti vastu käesoleva ettepaneku punktis 19 nimetatud määruse alusel, lisati tarbijakaitseseadustikku uus artikkel R-313‑21‑1, mis on kohaldatav alates 1. jaanuarist 2018 tehtud laenupakkumistele ja näeb ette, et panga otsekorralduse tingimus ei kesta üle kümne aasta või laenu kestuse, kui see on alla kümne aasta.
23. AFUB palub Conseil d’État’s (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) see dekreet võimupiiride ületamise tõttu tühistada.
24. AFUB väidab selle kohta ühelt poolt, et 1. juuni 2017. aasta määrus nr 2017‑1090, mille kohaldamisel on vaidlustatud dekreet vastu võetud, eirab direktiividega 2007/64, 2015/2366, 2014/92 ja 2014/17 taotletud pangakontode liikuvuse hõlbustamise eesmärki. Selle määrusega on nimelt lubatud krediidiasutustel näha panga otsekorralduse nõude korral ette eeliseid ja nendest eelistest loobumine oleks laenuvõtjatele üle jõu käivalt kulukas, mis on vastuolus pangakontode liikuvusega. Teiselt poolt väidab AFUB, et vaidlustatud dekreet eirab seda sama eesmärki, kuna see määrab maksimaalseks kestuseks, mille jooksul võivad krediidiasutused seada nende eeliste tingimused laenuvõtjate töötasu või sellega samastatava tulu laekumise koha nõude, kümme aastat.
25. Majandus- ja rahandusminister leiab, et need väited ei ole põhjendatud.
26. Analüüsides nõuet tühistada dekreet, mille õiguslik alus on 1. juuni 2017. aasta määrus nr 2017‑1090, soovib Conseil d’État teada, kas nendes kahes õigusaktis sisalduvad sätted on eespool viidatud direktiividega(9) kooskõlas.
27. Täpsemalt leiab see kohus, et vastus AFUB väidetele sõltub esiteks sellest, kas direktiivi 2014/17 artikli 12 lõike 2 punkti a sätetega – arvestades eelkõige nendes sätetes makse- või hoiukontole, mille avamine või pidamine on nendega lubatud, määratud eesmärki – või sama direktiivi artikli 12 lõike 3 sätetega on lubatud ühelt poolt krediidiandjal nõuda laenusaajalt vastusooritusena individuaalse eelise eest, et kõik laenusaaja palgatulud või nendega samastatavad tulud peavad lepingus kindlaks määratud aja jooksul laekuma maksekontole, olenemata laenu suurusest, maksetähtaegadest ja kestusest, ning teiselt poolt, et selliselt määratud ajaline kestus võib olla kuni kümme aastat või, kui see on lühem, siis sama pikk kui lepingu kestus.
28. Teiseks sõltub see vastus sellest, kas ühelt poolt direktiivi 2007/64 artikliga 45, mis oli tol ajal kohaldatav ja on nüüd üle võetud direktiivi 2015/2366 artiklisse 55, ja direktiivi 2014/92 artiklitega 9–14, mis käsitlevad pangakontode liikuvuse lihtsustamist ja maksekonto sulgemise kulusid, on vastuolus, kui selle konto sulgemisega – mille on laenusaaja avanud krediidilepingu raames krediidiandja juures vastusoorituseks individuaalse eelise eest selleks, et tema tulud laekuksid sellele kontole –, kui see toimub enne lepingus määratud aja lõppu, see eelis kaob, sealhulgas hiljem kui üks aasta pärast konto avamist, ja teiselt poolt, kas nende samade sätetega on vastuolus, et see kestus võib olla kuni kümme aastat või kogu krediidi kestusaeg, kui see on lühem kui kümme aastat.
29. Nendel asjaoludel otsustas Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) 5. detsembri 2018. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 11. detsembril 2018, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas direktiivi [2014/17] [artikli 12 lõike 2 punktiga a], eelkõige arvestades eesmärki, mis sellega on antud arveldus- või hoiukontole, mille avamine või pidamine on sellega lubatud, või sama artikli lõikega 3 on lubatud esiteks krediidiandjal nõuda krediidisaajalt individuaalse soodustuse vastusooritusena, et kogu tema töötasu või sellega samastatud tulu laekuks krediidilepingus kindlaks määratud ajavahemiku jooksul teatud maksekontole, olenemata laenu suurusest, maksetähtaegadest ja kestusest, ning teiseks on lubatud, et selliselt määratud ajavahemik võib kesta kuni kümme aastat või sama kaua kui lepingu kestus, kui see on lühem?
2. Kas sellel ajal kohaldatava direktiivi [2007/64] artikliga 45, mis on nüüd üle võetud direktiivi [2015/2366] artiklis 55, ning direktiivi [2014/92] artiklitega 9–14, mis käsitlevad pangakontode liikuvuse soodustamist ning maksekonto sulgemise tasu, on vastuolus see, et selle konto sulgemine, mille krediidisaaja avas krediidiandja juures, et sinna laekuks tema tulu, vastusooritusena krediidilepingu raames kokku lepitud individuaalse soodustuse eest, toob juhul, kui see sulgemine toimub enne selles lepingus määratud ajavahemiku lõppemist, kaasa selle soodustuse kaotamise, sealjuures enam kui aasta pärast konto avamist, ning teiseks, kas nende samade sätetega on vastuolus see, et kõnealune ajavahemik võib kesta kuni kümme aastat või kogu krediidilepingu kestusaja?“
30. Euroopa Kohtule esitasid kirjalikud seisukohad Prantsuse ja Tšehhi valitsus ning Euroopa Komisjon. Kohtuistungil, mis toimus 18. detsembril 2019, osalesid Prantsuse valitsus ja komisjon.
IV. Õiguslik analüüs
A. Direktiivi 2014/17 artikli 12 lõike 2 punkti a ja lõike 3 tõlgendamine (esimene küsimus)
31. Esimese eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2014/17 artikli 12 lõike 2 punktiga a või sama direktiivi artikli 12 lõikega 3 on lubatud sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja millega on krediidiandjal lubatud nõuda laenuvõtjalt vastusoorituseks individuaalse eelise eest, et kogu tema palga- või sellega samastatud tulu laekuks krediidilepingus kindlaks määratud ajavahemiku jooksul teatud maksekontole, olenemata laenu suurusest, maksetähtaegadest ja kestusest, ning millega on lubatud, et selliselt määratud ajavahemik võib kesta kuni kümme aastat või sama kaua kui lepingu kestus, kui see on lühem.
32. Direktiiviga 2014/17 kehtestatakse ühine raamistik, millega reguleeritakse liikmesriikide õigusnormide teatavaid aspekte selliste lepingute puhul, mis hõlmavad tarbijatele hüpoteegiga tagatud krediidi andmist või on muul viisil seotud elamukinnisvaraga(10), ja millega tagatakse tarbijatele, kes sõlmivad elamukinnisvaraga seotud krediidilepinguid, kõrgetasemeline kaitse(11).
33. Selles kontekstis on direktiivi 2014/17 artikli 12 lõikes 1 sätestatud, et liikmesriigid lubavad komplektina müüki, kuid keelavad seosmüügi(12).
34. Kuigi seosmüük on keelatud, on see direktiivi 2014/17 artikli 12 lõike 2 punktiga a ja lõikega 3 teatud tingimustel siiski lubatud. Esimese eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas sellised õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, võivad kuuluda neist kahest erandist ühe alla.
35. Sellega seoses märgin kõigepealt, et direktiiv 2014/17 on niisugustes kinnisvaralaenu puudutavates õigusnormides nagu põhikohtuasjas vaidlusalused õigusnormid käsitletud olukordadele kohaldatav. Nimelt on selle direktiivi artikli 3 lõike 1 punkti b kohaselt direktiiv kohaldatav krediidilepingutele, mille eesmärk on maa või olemasoleva või kavandatava ehitise omandiõiguse omandamine või säilitamine.
36. Seejärel nendin, et eelotsuse küsimus põhineb eeldusel, et põhikohtuasjas kõne all olevate riigisiseste õigusnormidega on seosmüük lubatud, kuna direktiivi 2014/17 artikli 12 lõike 2 punktis a ja lõikes 3 ette nähtud erandid puudutavad ainult seosmüüki.
37. Ent Prantsuse valitsus väidab, et vaidlusalused õigusnormid puudutavad komplektina müüki direktiivi 2014/17 tähenduses, mitte seosmüüki, ning seega on need riigisisesed õigusnormid lubatud selle direktiivi artikli 12 lõike 1 alusel. Nimetatud valitsus väidab, et krediidiandja on kohustatud pakkuma tarbijale samal ajal nii kinnisvaralaene koos panga otsekorralduse klausliga, vastusoorituseks individuaalse eelise eest, mis võib seisneda näiteks soodsas intressimääras, maksekonto või pangakaartide haldamise kulude vähendamises, ja kinnisvaralaene ilma panga otsekorralduse klauslita. Teisisõnu võib kinnisvaralaenu ja maksekontot osta eraldi(13).
38. Kui Conseil d’État’lt (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) selle kohta küsiti, märkis ta vastuseks Euroopa Kohtu selgitustaotlusele(14), et küsimus, kas tarbijaseadustiku artiklis L. 313‑25‑1 ette nähtud võimalust seada laenu tingimuseks, et tulud peavad laekuma krediidiandja juures avatud kontole, tuleb tõlgendada nii, et see võimaldab seosmüüki või komplektina müüki direktiivi 2014/17 tähenduses, on küsimus, „mis tuleb lahendada Conseil d’État’l (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) pärast seda, kui Euroopa Kohus on eelotsusetaotlusele vastanud“, ning et „see on raske küsimus, kuna seda ei ole siiani kohtupraktikas, kaasa arvatud Euroopa Kohtu praktikas mõistete „seosmüük“ ja „komplektina müük“ kohta liidu õiguse tähenduses kunagi varem käsitletud, aga ka selles osas, mis, arvestades täheldatud tavade konkreetset tegelikkust, kuulub liikmesriigi kohtu pädevusse“.
39. Seega näib, et Conseil d’État’l (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) on põhikohtuasjas käsitletavate õigusnormide ulatuse suhtes kahtlusi(15).
40. Sellega seoses rõhutan mõju, mis on põhikohtuasjas kõne all olevate õigusnormide ulatusel vastusele, mis tuleb eelotsuse küsimusele anda.
41. Nimelt, kui oletada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et põhikohtuasjas kõne all olevate õigusnormidega on direktiivi 2014/17 tähenduses seosmüük lubatud, siis oleksid need õigusnormid selle direktiivi alusel lubatud vaid siis, kui need vastaksid selle direktiivi artikli 12 lõike 2 punktis a või artikli 12 lõikes 3 ette nähtud tingimustele. Sellises olukorras tuleb mõistagi kontrollida, kas need kaks õigusnormi on põhikohtuasjas kohaldatavad. Seevastu, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et põhikohtuasjas kõne all olevad õigusnormid puudutavad komplektina müüki selle direktiivi artikli 4 punkti 27 tähenduses, siis on need õigusnormid iseenesest lubatud sama direktiivi(16) artikli 12 lõike 1 alusel, mis – tuletan meelde – lubab komplektina müüki(17).
42. Analüüsin allpool direktiivi 2014/17 artikli 12 lõike 2 punktis a (1. jagu) ja sama direktiivi artikli 12 lõikes 3 (2. jagu) sätestatud erandite kohaldatavust, eeldades, et põhikohtuasjas kõne all olevad õigusnormid võimaldavad seosmüüki selle direktiivi artikli 4 punkti 26 tähenduses(18).
1. Direktiivi 2014/17 artikli 12 lõike 2 punkti a kohaldatavus
43. Minu teada ei ole Euroopa Kohus direktiivi 2014/17 artikli 12 lõike 2 punkti a veel hinnanud(19).
44. Selles sättes on ette nähtud, et liikmesriigid võivad lubada krediidiasutustel nõuda tarbijatelt, et nad avaksid avavad või säilitavad arveldus- või hoiukonto, kui sellise konto ainus eesmärk on kapitali kogumine krediidi tagasimaksmiseks või teenindamiseks või vahendite koondamine krediidi saamiseks või täiendava tagatise andmine krediidiandjale makseviivituse korral.
45. Käesoleval juhul tuleb seega kontrollida, kas tarbijakaitseseadustiku artiklis L. 313‑25‑1 ette nähtud maksekontol on üks neist kolmest alternatiivsest eesmärgist, ja kui on, siis kas see on selle konto ainus eesmärk direktiivi 2014/17 artikli 12 lõike 2 punkti a tähenduses.
46. Nagu ma selgitan, leian ma, et see nii ei ole: esiteks kahtlen, kas tarbijakaitseseadustiku artiklis L. 313‑25‑1 ette nähtud maksekonto eesmärk on direktiivi 2014/17 artikli 12 lõike 2 punktiga a lubatud konto eesmärkidega kooskõlas (jagu a). Teiseks nähtub toimikust igal juhul, et tarbijakaitseseadustiku artiklis L. 313‑25‑1 ette nähtud maksekontol on muid funktsioone kui need, mis on nimetatud direktiivi artikli 12 lõike 2 punktiga a lubatud, mis minu arvates takistab selle sätte kohaldamist (jagu b).
a) Põhikohtuasjas kõne all oleva maksekonto eesmärk
47. Mis puutub maksekonto eesmärki tarbijakaitseseadustiku artikli L. 313‑25‑1 tähenduses, siis näib mulle Euroopa Kohtu käsutuses oleva toimiku põhjal, et huvitatud pooled on eriarvamusel.
48. Märgin kõigepealt, et Prantsuse valitsus märkis kohtuistungil teise võimalusena(20), et lubades kehtestada tarbijale tingimust, et tarbija tulu peab laekuma krediidiandja juures avatud maksekontole, ei tee riigisisesed õigusnormid muud, kui annavad krediidiandjale loa nõuda niisuguse konto avamist, mille ainus eesmärk on, et krediidiandja saaks makseviivituse korral täiendavad tagatised. Põhikohtuasjas kõne all olevates õigusnormides on teisisõnu silmas peetud viimast kolmest direktiivi 2014/17 artikli 12 lõike 2 punktis a ette nähtud eesmärgist.
49. Seejärel tuletan meelde, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on täpsustanud, et mõiste „maksekonto“ tarbijakaitseseadustiku artikli L. 313‑25‑1 tähenduses ei piirdu maksekontodega, mis on mõeldud ainult kinnisvaralaenu tagasimaksmiseks, vaid hõlmab ka kontosid, mida laenuvõtjad kasutavad igapäevaste maksetehingute tegemiseks, nagu raha väljamaksmine, ülekandmine ja väljavõtmine(21).
50. See eelotsusetaotluse esitanud kohtu täpsustus annab seega mõista, et maksekontol tarbijakaitseseadustiku artikli L. 313‑25‑1 tähenduses on mitu eesmärki, millest ainult üks on direktiivi 2014/17 artikli 12 lõike 2 punktis a ette nähtud, nimelt kapitali kogumine laenu tagasimaksmise tagamiseks.
51. Lõpuks nendin, et komisjon rõhutas, et tarbijakaitseseadustiku artikli L. 313‑25‑1 ja pakkumisele tulude laekumise tingimuse seadmise eesmärk on kaitsta laenusaajat kinnisvaralaenude valdkonnas tulude laekumise koha määramise ebaõiglaste tingimuste eest vastavalt liikmesriigi ebaõiglaste lepingutingimuste komisjoni soovitusele, kes leidis, et sellised tingimused võivad osutuda ebaproportsionaalseks, kui selle kohustusega ei kaasne ühtegi individuaalset vastusooritust.
52. Selle märkusega näib komisjon seega viitavat sellele, et maksekontol tarbijakaitseseadustiku artikli L. 313‑25‑1 tähenduses on muu kui direktiivi 2014/17 artikli 12 lõike 2 punktis a nimetatud eesmärk(22).
53. Seda arvestades tekib mul igal juhul küsimus, kuidas võib maksekontol tarbijakaitseseadustiku artikli L. 313‑25‑1 tähenduses olla üks direktiivi 2014/17 artikli 12 lõike 2 punktis a ette nähtud eesmärkidest, kui laenuvõtjad võivad seda samas kasutada maksetehingute tegemiseks, sealhulgas raha väljavõtmiseks, nagu täpsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus. Nimelt, kuna laenuvõtjatel on maksekontole täielik käsutusõigus, st ilma eriliste piiranguteta, ei anna nende tulude laekumine sellele kontole krediidiandjatele mingit tagatist selle kontoga seotud laenu tagasimaksmise suhtes.
54. See tähelepanek viib mind nõudeni, mis seondub sellega, et kontol peab olema ainus eesmärk direktiivi 2014/17 artikli 12 lõike 2 punkti a tähenduses.
b) „Ainsa eesmärgi“ nõue direktiivi 2014/17 artikli 12 lõike 2 punkti a tähenduses
55. Kas asjaolu, et laenuvõtjad võivad kasutada maksekontot tarbijakaitseseadustiku artikli L. 313‑25‑1 tähenduses maksetehingute tegemiseks, ei takista kohaldada direktiivi 2014/17 artikli 12 lõike 2 punkti a, mis nõuab, et sellel konto ainsaks eesmärgiks peab olema üks selles sättes nimetatud kolmest eesmärgist?
56. Direktiivi 2014/17 artikli 12 lõike 2 punkti a grammatiline, teleoloogiline ja kontekstipõhine tõlgendamine sunnib mind sarnaselt komisjoniga asuma seisukohale, et see on nii.
57. Kõigepealt nõuab nimelt selle direktiivi artikli 12 lõike 2 punkti a sõnastus, et konto ainus eesmärk peab olema üks selles sättes nimetatud kolmest eesmärgist.
58. Selles suhtes tuleneb kahe esimese eesmärgi sõnastusest selgelt, et maksekontot võib kasutada ainult vahendite kogumiseks või koondamiseks, mis välistab raha väljamaksmise ja tehingute tegemise. Direktiivi 2014/17 artikli 12 lõike 2 punktis a nimetatud viimane eesmärk eeldab analoogset välistamist, kuna see puudutab krediidiandjatele „tagatise [andmist] makseviivituse korral“. Määratluse kohaselt ei või laenuvõtjad kasutada kontot, mis on tagatiseks makseviivituse korral, muul otstarbel.
59. Seejärel, nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 53 märkisin, võib maksekonto kasutamine maksetehingute tegemiseks kahjustada direktiivi 2014/17 artikli 12 lõike 2 punktis a ette nähtud maksekonto eesmärke, mis õigustavad seosmüügi keelust erandi tegemist.
60. Nagu nimelt nähtub direktiivi 2014/17 põhjendustest 24 ja 25, võib seosmüük kahjustada tarbijate liikuvust ja nende võimet teha teadlikke valikuid. Sel põhjusel keelustab see direktiiv seosmüügi üldiselt ja lubab seda vaid teatavates täpselt piiritletud olukordades, kus Euroopa seadusandja on leidnud, et sellist ohtu ei ole. Kui aga lubada kasutada maksekontot muul otstarbel, nagu on silmas peetud põhikohtuasjas kõne all olevates õigusnormides, võimaldab see kahjustada direktiivi 2014/17 artikli 12 lõike 2 punkti a eesmärki.
61. Seega ei saa ma nõustuda Prantsuse valitsuse seisukohaga, kes märkis kohtuistungil, et kui välistada konto teatud kasutusviisid, näiteks need, mis on ette nähtud põhikohtuasjas kõne all olevates õigusnormides, tähendaks see, et krediidiandja piirab põhjendamatult oma maksekonto kasutamist tarbija poolt tema enda huve eirates.
62. Rõhutan sellega seoses, et minu pakutud tõlgendusest tuleneb praktikas, et krediidiandjad on kohustatud piirama tulude maksekontole laekumise nõuet ainult sellele osale tuludest, mis vastab summale, mis on vajalik laenu tagasimaksmiseks, laenu saamiseks või krediidiandjale makseviivituse korral täiendava tagatise andmiseks. See piirang on kasulik tarbijate pangakontode liikuvuse jaoks, kuna see võimaldab neil paigutada ülejäänud tulu krediidiasutustesse, mis ei ole kinnisvaralaenu krediidiandja.
63. Lõpuks kinnitab minu pakutud tõlgendust direktiivi 2014/17 artikli 12 lõike 2 punkti a kontekstipõhine tõlgendamine.
64. Tuletan nimelt esiteks meelde, et selle direktiivi artikli 12 lõike 2 punkt a kujutab endast erandit seosmüügi keelust, mis on ette nähtud selle direktiivi artikli 12 lõikes 1, ning seega tuleb seda tõlgendada kitsalt(23).
65. Teiseks toetab minu pakutud tõlgendust viis, kuidas on direktiiv 2014/17 suhestatud direktiiviga 2014/92 maksekontoga seotud kulude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhiteenustega varustatud maksekontole juurdepääsu kohta.
66. Nimelt, nagu komisjon kohtuistungil märkis, kuna maksekontot võib kasutada vahendite väljavõtmiseks, kohaldatakse sellele kontole direktiivi 2014/92 eeskirju konto vahetamise kohta. Seevastu konto, mis on mõeldud ainult laenu tagasimaksmiseks, on nende õigusnormide(24) kohaldamisalast sõnaselgelt välja jäetud, mille põhjuseks on – ma eeldan –, et selline konto võib olla direktiivi 2014/17 artikli 12 lõike 2 punkti a alusel lubatud seosmüügina.
67. Eeltoodust tuleneb, et direktiivi 2014/17 artikli 12 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole lubatud niisugused riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kui nende õigusnormidega on lubatud seosmüük sama direktiivi artikli 4 punkti 26 tähenduses, mida tuleb põhikohtuasjas kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.
2. Direktiivi 2014/17 artikli 12 lõike 3 kohaldatavus
68. Direktiivi 2014/17 artikli 12 lõikega 3 on omakorda nõutud, et krediidiandja peab suutma pädevale asutusele tõendada, et seosmüügil on tarbija jaoks ilmsed eelised. Lisaks on selles õigusnormis sätestatud, kuidas tuleb kontrollida, kas see on nii: selle hindamise käigus tuleb asjakohaselt arvesse võtta kõnealuste pakutavate toodete kättesaadavust ja hinda turul.
69. Sellega seoses märgin, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei nõua direktiivi sätte liikmesriigi õigusesse ülevõtmine tingimata selle sätte formaalset ja sõnasõnalist kordamist sõnaselges ja konkreetses õigusnormis ning see võib piirduda üldise õigusliku raamistikuga. See peab siiski piisavalt selgelt ja täpselt tagama direktiivi täieliku kohaldamise. Iga liikmesriik on ju kohustatud direktiive ellu viima viisil, mis vastab täielikult õiguslike olukordade selguse ja kindluse nõuetele, mille on Euroopa seadusandja liikmesriikides asuvate asjaomaste isikute huvides kehtestanud. Selleks tuleb direktiivi sätteid rakendada vaieldamatu kohustusliku jõuga ning nõutava konkreetsuse, täpsuse ja selgusega(25).
70. Põhikohtuasjas kõne all olevate õigusnormide puhul ma täheldan, et nendest ei ilmne, et individuaalset eelist tuleks hinnata turul pakutavate toodete kättesaadavuse ja hinna seisukohast. Lisaks nähtub Prantsuse valitsuse seisukohtadest, et kinnisvaralaenulepingus sätestatud panga otsekorralduse tingimus tuleneb krediidiandja ja tarbija vahelisest vabast kokkuleppest.
71. Sellest seisukohast leian, nagu komisjon kohtuistungil märkis, et need õigusnormid ei taga nõutava spetsiifilisuse, täpsuse ja selgusega, et individuaalsel eelisel on tarbija jaoks ilmsed eelised muude turul pakutavate toodete hinna suhtes(26). Seda enam, et direktiivi 2014/17 artikli 12 lõige 3 kujutab endast erandit seosmüügi keelust ja seega tuleb seda tõlgendada kitsalt(27).
72. Sellest järeldub, et direktiivi 2014/17 artikli 12 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et ka sellega ei ole niisugused riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, lubatud, kui nende õigusnormidega on lubatud seosmüük sama direktiivi artikli 4 punkti 26 tähenduses, mida peab põhikohtuasjas kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.
B. Direktiivi 2007/64 artikli 45 lõike 2, direktiivi 2015/2366 artikli 55 lõike 2 ja direktiivi 2014/92 artikli 12 lõike 3 tõlgendamine (teine küsimus)
73. Teise eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ühelt poolt direktiivi 2007/64 artikliga 45 ja direktiivi 2015/2366 artikliga 55, millega asendati esimene nimetatud säte alates 13. jaanuarist 2018, ja teiselt poolt direktiivi 2014/92 artiklitega 9–14 on vastuolus niisugused riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mille kohaselt selle konto sulgemisega – mille on laenusaaja avanud krediidilepingu raames krediidiandja juures vastusoorituseks individuaalse eelise eest selleks, et tema tulud laekuksid sellele kontole –, kui see toimub enne lepingus määratud aja lõppu, see eelis kaob, sealhulgas hiljem kui üks aasta pärast konto avamist, ja kas see ajavahemik võib kesta kuni kümme aastat või kogu krediidilepingu kestusaja.
74. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole täpsustanud, millised eespool nimetatud sätete aspektid on teda ajendanud nende tõlgendamist küsima.
75. Kui arvestada eelotsuse küsimuse sõnastust, võib siiski täheldada ühelt poolt, et on täpsustatud, et asjaomased liidu õigusnormid puudutavad „maksekonto sulgemise kulusid“, ja teiselt poolt, et on märgitud, et viidatud riigisisesed õigusnormid võimaldavad teatavatel tingimustel, konto sulgemise korral individuaalset eelist kaotada.
76. Seega mõistan ma eelotsuse küsimust nii, et Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) soovib sisuliselt teada, kas niisugune individuaalse eelise kaotamine kujutab endast maksekonto sulgemise kulusid direktiivide 2007/64, 2015/2366 ja 2014/92 tähenduses, ja kui see on nii, siis kas selle kaotamise viis vastab nendes direktiivides selleks ette nähtud tingimustele.
77. Seepärast, isegi kui eelotsuse küsimus, nagu see on sõnastatud, on esitatud direktiivi 2007/64 artikli 45 ja direktiivi 2015/2366 artikli 55 kohta tervikuna ning kõikide direktiivi 2014/92 artiklite 9–14 sätete kohta, mõistan ma seda nii, et tegelikult puudutab see direktiivi 2007/64 artikli 45 lõiget 2, mis on asendatud direktiivi 2015/2366 artikli 55 lõikega 2, ning direktiivi 2014/92 artikli 12 lõiget 3, mis käsitlevad maksekonto sulgemise kulusid.
78. Seega tuleks kontrollida, kas sellised õigusnormid, nagu on viidatud eelotsuse küsimuses, on nende sätetega vastuolus.
79. Märgin siinkohal, et erinevalt esimesest eelotsuse küsimusest, mis põhineb eelduselt, et põhikohtuasjas kõne all olevate õigusnormidega on seosmüük direktiivi 2014/17 tähenduses(28) lubatud, ei ole teises küsimuses sama selgelt märgitud, kas ka see küsimus põhineb samal eeldusel. Teise küsimuse sõnastust arvestades näib mulle siiski, et selles silmas peetud õigusnorm puudutab komplektina müüki direktiivi 2014/17(29) tähenduses. Seega analüüsin ma teist eelotsuse küsimust sellest aspektist(30).
80. Esiteks, mis puutub direktiivi 2007/64, millega ühtlustatakse makseteenused siseturul, siis mulle näib, et see on käesolevas asjas kohaldatav(31).
81. Direktiivi 2007/64 artikkel 45 kuulub selle direktiivi 3. peatükki „Raamlepingud“, mida kohaldatakse raamlepinguga hõlmatud maksetehingutele(32).
82. Selles kontekstis on artikli 45 „Lõpetamine“ lõikes 1 sätestatud, et makseteenuste kasutaja võib raamlepingu igal ajal lõpetada, välja arvatud juhul, kui osapooled on kokku leppinud etteteatamise aja, mis ei tohi olla pikem kui üks kuu. Lõikes 2 on lisatud, et niisuguse pikemaks ajaks kui 12 kuuks või tähtajatult sõlmitud lepingu lõpetamine on pärast 12 kuu möödumist makseteenuse kasutajale tasuta. Selle sätte eesmärk on lihtsustada klientide liikuvust(33).
83. Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et kui põhikohtuasjas kõne all olevate õigusnormidega on lubatud komplektina müük direktiivi 2014/17 tähenduses, on selles kehtestatud laenu saamisega seotud individuaalse eelise tingimused.
84. Seega on soodustuse kaotamine poolte vahel kokku lepitud laenulepingu tingimuse kohaldamise tagajärg, mille kohaselt sõltub selle eelise andmine sellest, kas töötasud ja tulud laekuvad krediidiandja juurde.
85. Nagu väidavad selle kohta Prantsuse ja Tšehhi valitsus ning komisjon, on selle eelise kaotamine üksnes tulude määratud kohta laekumise lõpetamise tagajärg ega kujuta endast seega raamlepingu lõpetamise kulusid direktiivi 2007/64 artikli 45 lõike 2 tähenduses.
86. Eespool esitatud märkused kehtivad ka direktiivi 2015/2366 artikli 55 lõike 2 kohta, mille kohaldamisala on põhikohtuasjas identne direktiivi 2007/64(34) kohaldamisalaga; see säte on sisuliselt identne direktiivi 2007/64 artikli 45 lõikega 2, ainult selle vahega, et ette nähtud ajavahemikku on vähendatud 12 kuult kuuele kuule.
87. Teiseks, mis puutub direktiivi 2014/92, siis see lisandub direktiividele 2007/64 ja 2015/2366, kuna sellega kehtestatakse muu hulgas eeskirjad maksekontode vahetamise kohta liikmesriigi piires ja eeskirjad, millega hõlbustatakse tarbijate jaoks kontode piiriülest avamist(35).
88. Sellega seoses tagavad liikmesriigid direktiivi 2014/92 artikli 12 lõike 3 kohaselt, et võimalikud tasud, mida edastav makseteenuse pakkuja nõuab tarbijalt tema juures oleva maksekonto sulgemise eest, määratakse kindlaks vastavalt direktiivi 2007/64 artikli 45 lõikele 2 ja direktiivi 2015/2366 artikli 55 lõikele 2.(36)
89. Direktiiv 2014/92 on vastavalt selle artikli 1 lõikele 6 koostoimes põhjendusega 12 niisuguste õigusnormide suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kohaldatav.(37)
90. Seepärast tuleb eespool direktiivi 2014/92 artikli 55 lõike 2 ja direktiivi 2007/64 artikli 45 lõike 2 kohta esitatud märkusi arvestades tõdeda, et eelise kaotamine ei kujuta endast maksekonto sulgemise kulusid direktiivi 2014/92 tähenduses.
91. Eeltoodust tuleneb, et sellised õigusnormid, nagu on viidatud eelotsuse küsimuses, ei ole vastuolus direktiivi 2007/64 artikli 45 lõikega 2, direktiivi 2015/2366 artikli 55 lõikega 2 ega direktiivi 2014/92 artikli 12 lõikega 3.
V. Ettepanek
92. Eespool esitatud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Conseil d’État’ (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010, artikli 12 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole lubatud riigisisesed õigusnormid, millega on lubatud seosmüük selle direktiivi artikli 4 punkti 26 tähenduses, mille kohaselt võib krediidiandja nõuda krediidisaajalt individuaalse soodustuse vastusooritusena, et kogu tema töötasu või sellega samastatav tulu laekuks laenulepingus kindlaks määratud ajavahemiku jooksul teatud maksekontole, kuna laenuvõtjad võivad seda kontot kasutada niisuguste igapäevaste maksetehingute tegemiseks, nagu raha väljamaksmine, ülekandmine ja väljavõtmine.
Direktiivi 2014/17 artikli 12 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole lubatud riigisisesed õigusnormid, millega on lubatud seosmüük selle direktiivi artikli 4 punkti 26 tähenduses, kuna need õigusnormid ei taga ühelt poolt, et seosmüügil on tarbija jaoks ilmsed eelised, ega teiselt poolt, et selle hindamisel võetakse nõuetekohaselt arvesse kõnealuste pakutavate toodete kättesaadavust ja hinda turul.
2. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta direktiivi 2007/64/EÜ makseteenuste kohta siseturul ning direktiivide 97/7/EÜ, 2002/65/EÜ, 2005/60/EÜ ja 2006/48/EÜ muutmise ning direktiivi 97/5/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta artikli 45 lõiget 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta artikli 55 lõiget 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta direktiivi 2014/92/EL maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta artikli 12 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt enne lepingus määratud aja lõppu konto sulgemise korral – mille on laenusaaja avanud krediidilepingu raames krediidiandja juures vastusoorituseks individuaalse eelise eest selleks, et tema tulud laekuksid sellele kontole – see eelis kaob, sealhulgas hiljem kui üks aasta pärast konto avamist, ja mille kohaselt see ajavahemik võib kesta kuni kümme aastat või kogu laenu kestusaja.