Language of document : ECLI:EU:C:2020:331

Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

MACIEJ SZPUNAR

esitatud 30. aprillil 2020(1)

Kohtuasi C36/20 PPU

Kriminaalmenetlus, mis on algatatud järgmise isiku suhtes:

VL

Teine menetlusosaline:

Ministerio Fiscal

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado de Instrucción nº 3 de San Bartolomé de Tirajana (San Bartolomé de Tirajana eeluurimiskohus nr 3, Hispaania))

Eelotsusetaotlus – Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse seisundi andmise menetluse nõuded – Direktiiv 2013/32/EL – Artikkel 6 – Juurdepääs menetlusele – Muud asutused, kes tõenäoliselt võivad rahvusvahelise kaitse taotlusi saada, ent kellel puudub pädevus selliseid taotlusi registreerida – Mõiste „muud asutused“ – Rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded – Direktiiv 2013/33/EL – Artikkel 8 – Taotleja kinnipidamine – Tagasisaatmise lubamatuse põhimõte






I.      Sissejuhatus

1.        „Humaansus on pagulaste õiguste kaitseks kahtlemata vajalik. Selles avaldub soov hoolitseda ligimese eest, soov elada ühiselt […]. Kuid humanism ei ole piisav. See peegeldab üksnes positiivset külge reaktsioonist ebahumaansusele, mille negatiivne külg aga paljastub kiiresti maskide tagant, kui tsiviilsus vajaduse ees taganeb. Õigused on kohustuste positiivne külg. Need kohustused põhinevad kindlatel alusel. Alati on võimalik need kehtetuks tunnistada, kuid selleks on vaja kollektiivset otsust“.(2)

2.        Just seda silmas pidades ma käesolevat eelotsusetaotlust analüüsingi.

3.        Juzgado de Instrucción n° 3 de San Bartolomé de Tirajana (San Bartolomé de Tirajana eeluurimiskohus nr 3, Hispaania) küsimused puudutavad sisuliselt direktiivi 2013/32/EL(3) artikli 6 lõike 1 ja artikli 26 ning direktiivi 2013/33/EL(4) artikli 17 lõigete 1 ja 2 ning artikli 8 lõike 3 tõlgendamist.

4.        Käesolev kohtuasi on seotud tagasisaatmisotsusega muu hulgas sellise Mali kodaniku suhtes, kes esitas rahvusvahelise kaitse taotluse eelotsusetaotluse esitanud kohtule pärast seda, kui liikmesriigi ametiasutused olid selle liikmesriigi ranniku lähedal kinni pidanud paadi, milles ta viibis.

5.        Käesolev eelotsusetaotlus suunab esimest korda Euroopa Kohtu arutlema kõigepealt küsimuse üle, kas sellist kohtuasutust nagu eeluurimiskohtunik, kes on vastavalt riigisisesele õigusele pädev otsustama kolmandate riikide kodanike paigutamise üle kinnipidamiskeskusesse, võib käsitada „muu asutusena“, kes tõenäoliselt võib saada rahvusvahelise kaitse taotlusi direktiivi 2013/32 artikli 6 lõike 1 tähenduses. Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, palutakse Euroopa Kohtul seejärel määratleda, kas see asutus peab rahvusvahelise kaitse taotlejale andma teabe taotluse esitamise tingimuste kohta. Lõpuks on Euroopa Kohtul võimalus võtta seisukoht aja kohta, millal asjaomased isikud saavad rahvusvahelise kaitse taotleja staatuse, ning selle kohta, millised järeldused tuleb selle staatuse omandamisest teha kinnipidamise tingimuste kohta.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Rahvusvaheline õigus

6.        Genfis 28. juulil 1951 allkirjastatud pagulasseisundi konventsioon(5), millega on ühinenud kõik liikmesriigid(6), jõustus 22. aprillil 1954 (edaspidi „Genfi konventsioon“) ning seda on täiendatud ja muudetud 31. jaanuaril 1967 New Yorgis sõlmitud pagulasseisundi protokolliga, mis omakorda jõustus 4. oktoobril 1967 (edaspidi „protokoll“).

7.        Selle konventsiooni preambulis on märgitud, et ÜRO pagulaste ülemkomissari ülesanne on teostada järelevalvet pagulaste kaitset tagavate rahvusvaheliste konventsioonide kohaldamise üle. Selle artikkel 35 näeb ette, et „riigid kohustuvad tegema ülemkomissariga koostööd tema ülesannete täitmisel ja eelkõige hõlbustama tema ülesannet teostada järelevalvet nende õigusaktide sätete kohaldamise üle“.

8.        Nimetatud konventsiooni artikli 1 jaotises A on mõiste „pagulane“ määratletud nii, et see viitab eelkõige igale isikule, kes „põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada sellelt riigilt kaitset või kes nimetatud sündmuste tagajärjel viibib kodakondsusetuna väljaspool oma endist asukohariiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha sinna tagasi pöörduda“.

9.        Sama konventsiooni artikkel 3 sätestab, et „[o]salisriigid kohaldavad pagulastele konventsiooni sätteid, diskrimineerimata neid rassi, usu või päritolumaa pärast“.

10.      Genfi konventsiooni artikli 33 lõikes 1 on sätestatud, et „[o]salisriik ei saada pagulast oma territooriumilt välja ega tagasi („refouler“) mis tahes viisil selle territooriumi piiridele, kus tema elu või vabadus on ohus mingisse rassi, rahvusesse või usku või sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu“.

B.      Liidu õigus

1.      Euroopa Liidu põhiõiguste harta

11.      Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 18 „Varjupaigaõigus“ on sätestatud:

„Varjupaigaõigus tagatakse [Genfi konventsiooni] ja [protokolli] sätete ning Euroopa Liidu lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „aluslepingud“) kohaselt.“

12.      Harta artikkel 19 „Kaitse tagasisaatmise, väljasaatmise või väljaandmise korral“ sätestab:

„1.      Kollektiivne väljasaatmine on keelatud.

2.      Kedagi ei tohi tagasi saata, välja saata või välja anda riiki, kus teda tõsiselt ohustab surmanuhtlus, piinamine või muu ebainimlik või alandav kohtlemine või karistus.“

2.      Direktiiv 2013/32

13.      Direktiivi 2013/32 artikli 4 „Vastutavad ametiasutused“ lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid määravad kõikide menetluste jaoks menetleva ametiasutuse, kes vastutab taotluste asjakohase läbivaatamise eest kooskõlas käesoleva direktiiviga. Liikmesriigid tagavad, et kõnealuse ametiasutuse käsutusse antakse tema käesoleva direktiivi kohaste ülesannete täitmiseks asjakohased vahendid, sealhulgas piisaval arvul pädevaid töötajaid.“

14.      Direktiivi artiklis 6 „Juurdepääs menetlusele“ on sätestatud:

„1.      Kui isik esitab rahvusvahelise kaitse taotluse asutusele, kellel on siseriikliku õiguse kohane pädevus registreerida selliseid taotlusi, registreeritakse taotlus hiljemalt kolme tööpäeva möödumisel taotluse esitamisest.

Kui rahvusvahelise kaitse taotlus esitatakse muudele asutustele, kes tõenäoliselt võivad selliseid taotlusi saada, ent kellel puudub siseriikliku õiguse kohane pädevus selliseid taotlusi registreerida, tagavad liikmesriigid, et registreerimine toimub hiljemalt kuue tööpäeva möödumisel taotluse esitamisest.

Liikmesriigid tagavad, et muudel asutustel, kes tõenäoliselt võivad rahvusvahelise kaitse taotlusi saada, näiteks politseil, piirivalvel, sisserändeasutustel ja kinnipidamisasutuste töötajatel on asjakohane teave ning nende töötajad saavad oma tööülesannetele ja kohustustele vastavat vajalikul tasemel koolitust ning juhiseid taotlejate teavitamiseks, kuhu ja kuidas saab rahvusvahelise kaitse taotlusi esitada.

2.      Liikmesriigid tagavad, et rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud isikul on tegelik võimalus esitada see võimalikult kiiresti. Kui taotleja taotlust ei esita, võivad liikmesriigid vastavalt kohaldada artiklit 28.

3.      Ilma et see piiraks lõike 2 kohaldamist, võivad liikmesriigid nõuda rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist isiklikult ja/või kindlaksmääratud kohas.

4.      Ilma et see piiraks lõike 3 kohaldamist, loetakse rahvusvahelise kaitse taotlus esitatuks, kui asjaomase liikmesriigi pädevad asutused on saanud taotleja esitatud vormi või, kui see on ette nähtud siseriikliku õigusega, ametliku aruande.

5.      Kui rahvusvahelise kaitse taotlemine korraga suure hulga kolmanda riigi kodanike või kodakondsuseta isikute poolt muudab lõikes 1 sätestatud tähtajast kinnipidamise praktikas väga raskeks, võivad liikmesriigid ette näha kõnealuse tähtaja pikendamise kümne tööpäevani.“

15.      Direktiivi artikkel 8 „Teavitamine ja nõustamine kinnipidamisasutustes ja piiripunktides“ näeb ette:

„1.      Kui on märke sellest, et kinnipidamiskohtades või välispiiril asuvates piiripunktides, sealhulgas transiiditsoonis viibivatel kolmandate riikide kodanikel või kodakondsuseta isikutel võib olla soov esitada rahvusvahelise kaitse taotlust, annavad liikmesriigid neile teavet selle esitamise võimaluste kohta. Liikmesriigid kindlustavad kinnipidamisasutustes ja piiripunktides vajalikul määral suulise tõlke, et hõlbustada juurdepääsu varjupaigamenetlusele.

2.      Liikmesriigid tagavad, et taotlejaid nõustavatel organisatsioonidel ja isikutel on tegelik juurdepääs välispiiril asuvates piiripunktides, sealhulgas transiiditsoonis viibivatele taotlejatele. Liikmesriigid võivad kehtestada eeskirjad, millega reguleeritakse osutatud organisatsioonide ja isikute kohalolu piiripunktides, ja eelkõige võivad ette näha, et juurdepääsu lubatakse vastavalt liikmesriigi pädevate ametiasutustega sõlmitud kokkuleppele. Juurdepääsupiiranguid võib kehtestada üksnes juhul, kui see on siseriikliku õiguse kohaselt objektiivselt vajalik asjaomase piiripunkti julgeoleku, avaliku korra või halduskorralduse huvides, tingimusel et juurdepääsu ei piirata seejuures märkimisväärselt või ei muudeta päris võimatuks.“

16.      Sama direktiivi artikkel 26 „Kinnipidamine“ sätestab:

„1.      Liikmesriigid ei pea isikut kinni ainult sel põhjusel, et ta on taotleja. Taotleja kinnipidamise alused ja tingimused ning kinnipeetud taotleja tagatised on kooskõlas direktiiviga [2013/33].

2.      Kui taotlejat peetakse kinni, tagavad liikmesriigid võimaluse asja kiireks kohtulikuks läbivaatamiseks vastavalt direktiivile [2013/33].“

3.      Direktiiv 2013/33

17.      Direktiivi 2013/33 artikkel 8 „Kinnipidamine“ sätestab:

„1.      Liikmesriigid ei tohi isikut kinni pidada ainult sel põhjusel, et ta on taotleja vastavalt direktiivile [2013/32].

2.      Liikmesriigid võivad vajaduse korral ja igat juhtumit eraldi hinnates pidada taotlejat kinni, kui muid leebemaid alternatiivseid sunnimeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada.

3.      Taotlejat võib pidada kinni üksnes:

a)      selleks, et tuvastada tema isik või kodakondsus või seda kontrollida;

b)      selleks, et määrata kindlaks tema rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevad asjaolud, mida ilma kinnipidamiseta ei olnud võimalik kindlaks teha, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht;

c)      selleks, et otsustada menetluse raames taotleja õiguse üle siseneda riigi territooriumile;

d)      siis, kui ta peetakse kinni Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivis 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel(7) sätestatud tagasisaatmiskorra kohaselt tagasisaatmise ettevalmistamiseks ja/või väljasaatmise läbiviimiseks ning asjaomane liikmesriik saab objektiivsete kriteeriumite alusel, sealhulgas selle alusel, et tal on juba olnud võimalus saada juurdepääs varjupaigamenetlusele, põhjendada, et on olemas piisavalt alust arvata, et ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi või nurjata tema tagasisaatmist käsitleva otsuse täideviimist;

e)      siis, kui seda nõuab riikliku julgeoleku või avaliku korra kaitsmine;

f)      vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest(8), artiklile 28.

Kinnipidamise alused sätestatakse siseriiklikus õiguses.

4.      Liikmesriigid tagavad, et siseriikliku õigusega on ette nähtud eeskirjad, mis käsitlevad kinnipidamise alternatiive, nagu korrapärane ilmumine ametiasutustesse, rahalise tagatise andmine või keeld lahkuda kindlaksmääratud kohast.“

18.      Selle direktiivi artikli 9 „Tagatised kinnipeetud taotlejatele“ lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud:

„Taotleja peetakse kinni võimalikult lühikeseks ajaks ja teda hoitakse kinni ainult seni kuni artikli 8 lõikes 3 sätestatud alused on kohaldatavad.“

19.      Direktiivi artikli 17 „Materiaalsete vastuvõtutingimuste ja tervishoiu üldised eeskirjad“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid tagavad, et materiaalsed vastuvõtutingimused on taotlejatele nende rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise ajal kättesaadavad.“

C.      Hispaania õigus

20.      Hispaania õigusraamistik koosneb 11. jaanuari 2000. aasta konstitutsioonilise seaduse 4/2000, mis käsitleb välismaalaste õigusi ja vabadusi Hispaanias ja nende sotsiaalset integratsiooni (Ley Orgánica 4/2000 sobre derechos y libertades de los extranjeros en España y su integración social)(9), mida on muudetud 11. detsembri 2009. aasta konstitutsioonilise seadusega 2/2009, millega muudetakse konstitutsioonilist seadust 4/2000 (Ley Orgánica 2/2009 de reforma de la Ley Orgánica 4/2000)(10) (edaspidi „konstitutsiooniline seadus 4/2000“) artikli 58 lõigetest 3, 4 ja 6, artiklitest 61 ja 62 ning artikli 64 lõikest 5.

21.      Konstitutsioonilise seaduse 4/2000 artikli 58 lõikes 3 on ette nähtud lihtsustatud menetlus Hispaaniasse ebaseaduslikult siseneda püüdvate välismaalaste väljasaatmiseks. Selle seaduse artikli 58 lõikes 4 on sätestatud, et lõikes 3 nimetatud isikuid ei või välja saata seni, kuni võimalik rahvusvahelise kaitse taotlus on tunnistatud vastuvõetamatuks, ja selle seaduse artikli 58 lõikes 6 on sätestatud, et kui väljasaatmine ei ole võimalik 72 tunni jooksul, tuleb taotleda kohtult isiku kinnipidamist.

22.      Konstitutsioonilise seaduse 4/2000 artikkel 61 näeb ette väljasaatmismenetluste raames võetavad ajutised meetmed. Selle seaduse artiklis 62, mis käsitleb kinnipidamist, ja artikli 64 lõikes 5 on ette nähtud väljasaatmise otsuste peatamine seni, kuni rahvusvahelise kaitse taotlust ei ole tunnistatud vastuvõetamatuks.

23.      30. oktoobri 2009. aasta seaduse 12/2009 varjupaigaõiguse ja täiendava kaitse kohta (Ley 12/2009, reguladora del derecho de asilo y de la protección imposaria)(11), mida on muudetud 25. märtsi 2014. aasta seadusega 2/2014 riigi välistegevuse ja -teenistuse kohta (Ley 2/2014, de la Acción y del Servicio Exterior del Estado)(12) (edaspidi „varjupaigaseadus“) artiklites 2 ja 3 on määratletud vastavalt varjupaigaõigus ja pagulasseisund. Nimetatud seaduse artikkel 5 näeb muu hulgas ette, et täiendava kaitse andmine eeldab, et asjaomast isikut ei saadeta välja, ja sama seaduse artikkel 30 näeb ette sotsiaal- ja vastuvõtuteenuste kättesaadavuse rahvusvahelise kaitse taotlejatele, kellel on selleks vajadus.

III. Põhikohtuasja asjaolud ja eelotsuse küsimused

24.      Salvamento Marítimo (Hispaania merepäästeamet) pidas 12. detsembril 2019 umbes tuhat meremiili Gran Canaria (Hispaania) saarest lõuna pool kinni paadi, mis vedas 45 Sahara-tagusest Aafrikast pärit kodanikku, sealhulgas VL, kes on kostjaks põhikohtuasjas. Pärast esmaabi saamist toimetati need kodanikud Comisaría de Policía Nacional de Maspalomase (Maspalomase riiklik politseiprefektuur, Hispaania) Brigada Local de Extranjería y Fronteras’sse (kohaliku välismaalaste ja piiride üksus, Hispaania).

25.      Nagu nähtub nende kinnipidamise ja õigustest teavitamise protokollist, anti need kodanikud 13. detsembril 2019 üle Jefatura Superior de Policía de Canariasele (Kanaari saarte kõrgem politseiprefektuur, Hispaania). Samal päeval võttis Subdelegación del Gobierno en Las Palmas (valitsuse alaline esindus Las Palmases, Hispaania) konstitutsioonilise seaduse 4/2000 artikli 58 lõike 3 punkti b alusel vastu nende kodanike tagasisaatmise otsuse, kuna nad olid üritanud siseneda ebaseaduslikult Hispaaniasse. Et seda otsust ei saanud täita selle seaduse artikli 58 lõikes 6 ette nähtud 72-tunnise tähtaja jooksul, esitati Juzgado de Instrucción n° 3 de San Bartolomé de Tirajanale (Tirajana San Bartolomé eeluurimiskohus nr 3, Hispaania) taotlus kinnipidamiskeskusse paigutamiseks.

26.      Selles kohtus algatatud eeluurimise raames tegi see kohus 14. detsembril 2019 otsuse, millega otsustas vastu võtta avalduse VL-ilt, keda teavitati tema õigustest ja keda abistas advokaat ja bambara keele(13) tõlk (edaspidi „esimene 14. detsembri 2019. aasta otsus“). See avaldus tehti kohtuniku, kohtusekretäri, kohtukantselei ametniku, VL-i advokaadi ja tõlgi juuresolekul. Samal päeval koostati protokoll, milles märgiti, et pärast seda, kui VL‑i oli teavitatud tema õigustest, teatas ta oma avalduses kavatsusest taotleda rahvusvahelist kaitset. Ta teatas, et kardab tagakiusamist rassi või teatavasse sotsiaalsesse gruppi kuulumise tõttu päritoluriigis Mali käiva sõja tõttu ning seda, et ta tapetakse, kui ta sinna tagasi pöördub.

27.      Kuna Juzgado de Instrucción n° 3 de San Bartolomé de Tirajana (Tirajana San Bartolomé eeluurimiskohus nr 3) ei ole riigisisese õiguse kohaselt pädev asutus rahvusvahelise kaitse taotluse registreerimiseks, tegi ta samal päeval uue otsuse (edaspidi „teine 14. detsembri 2019. aasta otsus“), milles märgiti, et direktiivi 2013/32 artikli 6 lõike 1 täitmiseks edastati VL-i rahvusvahelise kaitse taotlemise sooviavaldus välismaalaste ja piirivalve üksusele ja sellest teavitati HCR-i (ÜRO pagulasamet). Selle otsusega taotles nimetatud kohus valitsuse esinduselt Kanaaridel, välismaalaste ja piiride üksuselt ning Ministerio de Trabajo, Migraciones y Seguridad Socialilt (töö-, migratsiooni- ja sotsiaalkindlustusministeerium), et VL-ile antaks koht humanitaarvastuvõtukeskuses. Neile ametiasutustele edastati nimekiri, mis sisaldas 25 teise Sahara-tagusest Aafrikast pärit kodaniku nimesid, kes samuti taotlesid rahvusvahelist kaitset samadel tingimustel.

28.      Neist 26 isikust 12 paigutati humanitaarvastuvõtukeskusesse ning kohtade puudumisel paigutati 14 isikut, sh VL, 14. detsembri 2019. aasta teise otsusega kinnipidamiskeskusesse. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et välismaalaste ja piirivalve üksuse ametnik teatas VL-ile enne tema toimetamist kinnipidamiskeskusesse, et ta on kutsutud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise vestlusele.

29.      Ministerio fiscal (prokuratuur, Hispaania) kaebas seejärel eelotsusetaotluse esitanud kohtus teise 14. detsembri 2019. aasta otsuse edasi, väites, et eeluurimiskohtunik ei ole pädev võtma vastu varjupaigataotlusi ega otsima rahvusvahelise kaitse taotlejate esmavastuvõtu majutuslahendusi.

30.      VL-i advokaat kaebas samuti selle otsuse edasi, väites, et VL-i kinnipidamine on vastuolus direktiivide 2013/32 ja 2013/33 sätetega.

IV.    Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimused

31.      Neil asjaoludel esitas Juzgado de Instrucción n° 3 de San Bartolomé de Tirajana (San Bartolomé de Tirajana eeluurimiskohus nr 3) 20. jaanuari 2020. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 25. jaanuaril 2020, järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Direktiivi [2013/32] artikli 6 lõike 1 teises lõigus on ette nähtud olukord, kus rahvusvahelise kaitse taotlus esitatakse muudele asutustele, kes ei ole pädevad seda vastavalt oma riigisisesele õigusele registreerima, millisel juhul tagavad liikmesriigid, et registreerimine toimub hiljemalt kuue tööpäeva jooksul alates taotluse esitamisest.

Kas seda tuleb tõlgendada nii, et eeluurimiskohtunikke, kes on pädevad otsustama, kas välismaalast tuleb vastavalt Hispaania riigisisesele õigusele kinni pidada või mitte, tuleb käsitada ühena nendest „muudest asutustest“, kes ei ole küll pädevad rahvusvahelise kaitse taotlust registreerima, kuid kellele võivad taotlejad avaldada soovi seda taotlust esitada?

2.      Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas […] direktiivi [2013/32] artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et eeluurimiskohtunik peab taotlejale teatama, kuhu ja kuidas saab rahvusvahelise kaitse taotlust esitada, ning taotluse esitamise korral peab selle edastama asutusele, kes on vastavalt riigisisesele seadusele pädev rahvusvahelise kaitse taotlust registreerima ja menetlema, ja pädevale haldusasutusele, selleks et taotlejale tagataks direktiivi [2013/33] artiklis 17 nimetatud vastuvõtumeetmed?

3.      Kas direktiivi [2013/32] artiklit 26 ja direktiivi [2013/33] artiklit 8 tuleb tõlgendada nii, et kolmanda riigi kodanikku ei tohi kinni pidada, välja arvatud juhul, kui direktiivi [2013/33] artikli 8 lõikes 3 sätestatud nõuded on täidetud, kuna taotlejat kaitseb alates hetkest, kui ta teeb selle avalduse eeluurimiskohtus, tagasisaatmise lubamatuse põhimõte?“

V.      Kiirmenetlus

32.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus on palunud, et käesoleva eelotsusetaotluse suhtes kohaldataks Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 107 ette nähtud kiirmenetlust. Ta põhjendas seda taotlust rõhutades, et VL on praegu kinnipidamiskeskuses ja et temalt on seega võetud vabadus. Lisaks märkis see kohus, et VL-i suhtes on 13. detsembril 2019. aastal tehtud väljasaatmisotsus, mille võib täide viia igal ajal.

33.      Euroopa Kohtu neljas koda otsustas 6. veebruaril 2020 ettekandja‑kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist rahuldada eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotluse lahendada eelotsusetaotlus kiirmenetluses. Põhikohtuasja pooled, samuti Hispaania valitsus ja Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad.

34.      SARS-CoV-2 viiruse leviku kontekstis tegi Euroopa Kohtu neljanda koja president 17. märtsil 2020 otsuse tühistada käesolevas kohtuasjas 23. märtsile 2020 määratud kohtuistung. Menetlust korraldavate meetmete raames otsustas neljas koda erandkorras asendada see istung kirjalikuks vastamiseks esitatud küsimustega. Kohtuasja pooled, samuti Hispaania valitsus ja komisjon vastasid Euroopa Kohtu esitatud küsimustele(14).

VI.    Analüüs

A.      Vastuvõetavus

35.      Hispaania valitsus vaidlustab oma kirjalikes seisukohtades eelotsusetaotluse vastuvõetavuse käesolevas kohtuasjas. See valitsus väidab, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevuses on üksnes lubada või mitte kolmanda riigi kodanik tagasisaatmisotsuse täitmiseks kinni pidada. Seetõttu leiab ta, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimustel puudub igasugune seos vaidluse esemega.

36.      On kindlalt välja kujunenud, et liidu õigust puudutavate eelotsusetaotluste suhtes kehtib eeldus, et need on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õigusnormi tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele.(15)

37.      Tulles tagasi käesoleva kohtuasja juurde, siis minu hinnangul need kolm küsimust sellisena formuleerituna puudutavad selgelt direktiivi 2013/32 artikli 6 lõike 1 ja artikli 26 ning direktiivi 2013/33 artikli 17 lõigete 1 ja 2 ning artikli 8 lõike 3 tõlgendamist. Sellises olukorras ei näe ma ühtegi takistust, miks Euroopa Kohus ei võiks käesolevas asjas teha otsust, tõlgendades direktiivide 2013/32 ja 2013/33 sätteid. Igal juhul ei ole Euroopa Kohtu ülesanne otsustada riigisisese kohtualluvuse jaotuse üle. Käesolevas kohtuasjas eelotsusetaotluse eeldatavat asjakohasust Hispaania valitsuse esitatud vastuväited seega ümber ei lükka. Seetõttu leian, et eelotsusetaotlus käesolevas kohtuasjas on vastuvõetav.

B.      Sisulised küsimused

1.      Sissejuhatav märkus direktiivide 2013/32 ja 2013/33 tõlgendamise kohta

38.      Mulle näib enne eelotsuse küsimuste analüüsimist olevat tarvilik lühidalt meelde tuletada direktiivide 2013/32 ja 2013/33 konteksti.

39.      Esiteks sooviksin märkida, et need direktiivid võeti vastu ELTL artikli 78 lõike 2 punktide d ja f alusel. Nagu on sätestatud ELTL artikli 78 lõikes 1, peab varjupaiga, täiendava kaitse ja ajutise kaitsega seotud ühine poliitika, mille eesmärk on „tagada sobiv seisund kõikidele rahvusvahelist kaitset vajavatele kolmandate riikide kodanikele ning tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte järgimine“, „vastama [Genfi konventsioonile] ja [protokollile] ning teistele asjakohastele lepingutele“.

40.      Teiseks soovin viidata ka harta artiklile 18, milles on sätestatud, et „varjupaigaõigus tagatakse [Genfi konventsiooni] ja [protokolli] sätete ning [EL lepingu] ja [EL toimimise lepingu] kohaselt“.(16)

41.      Sellega seoses on välja kujunenud kohtupraktika, et kuigi liit ei ole Genfi konventsiooni osaline, kohustavad ELTL artikli 78 lõige 1 ja harta artikkel 18 teda siiski selle konventsiooni eeskirju järgima(17). Seetõttu on selge, et direktiivid 2013/32 ja 2013/33 peavad nende esmase õiguse sätete kohaselt vastama nendele eeskirjadele(18).

42.      Lisaks nähtub nende kahe direktiivi põhjendustest 3, et pärast Euroopa Ülemkogu Tampere istungi järeldusi(19) soovis liidu seadusandja rajada Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomise „Genfi konventsiooni täielikule kohaldamisele“, kinnitades sellega tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte järgimist.

43.      Osa doktriinist tunnustab seda põhimõtet rahvusvahelise tavaõiguse põhimõttena(20), millel on jus cogens’i normi väärtus(21). Nimetatud põhimõte sisaldub eelkõige Genfi konventsiooni artiklis 33(22) ja on üks põhimõtetest, mis on mõjutanud Euroopa ühist varjupaigasüsteemi(23), võimaldades tagada ühtsete menetluste tegeliku kättesaadavuse varjupaiga või täiendava kaitse ühtse staatuse andmisel ja äravõtmisel(24).

44.      Direktiivi 2013/32 põhjenduses 15 ja direktiivi 2013/33 põhjenduses 10 on märgitud, et nende direktiivide kohaldamisalasse kuuluvate isikute kohtlemisel on liikmesriigid seotud kohustustega, mis tulenevad rahvusvahelistest õigusaktidest, mille osalised nad on(25).

45.      Lisaks on direktiivi 2013/32 põhjenduses 60 ja direktiivi 2013/33 põhjenduses 35 täpsustatud, et neis direktiivides austatakse põhiõigusi ja järgitakse iseäranis Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid, ning et eelkõige püütakse nende direktiividega tagada inimväärikuse täielik austamine ning edendada kõnealuse harta artiklite 1, 4, 6, 7, 18, 19, 21, 23, 24 ja 47 kohaldamist ja sellest tuleks lähtuda ka direktiivi rakendamisel.

46.      Neil asjaoludel on Euroopa Kohus juba mitu korda otsustanud, et tagasisaatmise lubamatuse põhimõte kui põhiõigus on tagatud harta artiklis 18 ja artikli 19 lõikes 2(26).

47.      Selline on seega kontekst, millesse direktiivid 2013/32 ja 2013/33 üldiselt kuuluvad.

2.      Mõiste „muu asutus“ direktiivi 2013/32 artikli 6 lõike 1 tähenduses

48.      Esimese eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2013/32 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellist kohtuasutust nagu eeluurimiskohus võib käsitata „muu asutusena“ selle sätte tähenduses.

49.      Sellega seoses, kuigi mõistet „muud asutused“ on direktiivi 2013/32 artikli 6 lõikes 1 sõnaselgelt kasutatud, ei ole selles sättes sõnaselgelt täpsustatud, kas see mõiste hõlmab kohtuasutusi või mitte.

50.      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada mitte üksnes sätte sõnastust, vaid ka selle konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa see säte on(27). Seetõttu jätkan direktiivi 2013/32 artikli 6 lõike 1 grammatilise, kontekstipõhise ja teleoloogilise tõlgendamisega.

51.      Märgin kohe, et mis puudutab mõistet „muud asutused“ selle sätte tähenduses, siis VL ja komisjon väljendasid oma kirjalikes seisukohtades arvamust, et see mõiste ei välista kohtuasutusi. Sellega seoses tugines komisjon nimelt direktiivi 2013/32 artikli 6 lõike 1 sõnastusele. Prokuratuur leiab direktiivi põhjendustele 22 ja 26 tuginedes, et on vastuvõetav käsitada kohtuasutust, kui see on esimene kontakt isikule, kes rahvusvahelist kaitset taotleb, „muu asutusena“ selle direktiivi artikli 6 lõike 1 tähenduses(28). Hispaania valitsus selle seisukohaga ei nõustunud ja leidis, et kohtuasutust ei saa pidada „muuks asutuseks“ selle sätte tähenduses. See valitsus väidab, et eeluurimiskohtuniku käsitamine „muu asutusena“ tähendaks konstitutsioonilises seaduses 4/2000 ette nähtud rahvusvahelise kaitse süsteemi muutmist.

a)      Direktiivi 2013/32 artikli 6 lõike 1 sõnastus

52.      Direktiivi 2013/32 artikli 6 lõike 1 grammatilise tõlgenduse põhjal leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et eeluurimiskohtunik, kes peab vastavalt Hispaania õigusele tegema otsuse kinnipidamise kohta, on „muu asutus“, kes ei ole küll pädev taotlust riigisisese õiguse alusel registreerima, kuid võib selle direktiivi artikli 6 lõike 1 alusel siiski pöörduda pädeva asutuse poole, et registreerimine toimuks hiljemalt kuus tööpäeva pärast taotluse esitamist.

53.      See tõlgendus näib mulle a priori mõistlik.

54.      Esiteks tuleneb direktiivi 2013/32 artikli 6 lõike 1 sõnastusest, et liidu seadusandja valik kasutada väljendit „muud asutused“ tähendab kõigepealt soovi eristada ühelt poolt asutusi, „kellel on siseriikliku õiguse kohane pädevus“ registreerida rahvusvahelise kaitse taotlusi ja teiselt poolt „muid asutusi“, kes võivad selliseid taotlusi saada, kuid kellel puudub riigisisese õiguse kohaselt pädevus neid registreerida.

55.      Seega nähtub sellest sättest selgelt, et asutus, kes on pädev rahvusvahelise kaitse taotlusi registreerima, on määratletud riigisiseses õiguses. See õigus kehtestab nii selliste taotluste registreerimise kui ka esitamise haldusformaalsused. Nagu märkis komisjon, peavad liikmesriigid direktiivi 2013/32 ülevõtmise raames määrama taotluste registreerimise eest vastutavad asutused.

56.      Vastupidi sellele, mida näib väitvat Hispaania valitsus, ei viita direktiivi artikli 6 lõige 1 selleks, et teha kindlaks, kes on need „muud asutused“, kes võivad rahvusvahelise kaitse taotlusi saada, mingil moel riigisisesele õigusele ega näe seega ette, et liikmesriigid peavad nimetama need „muud asutused“. See säte piirdub teises lõigus sätestatuga, et kui taotlus esitatakse „muudele asutustele“, „tagavad liikmesriigid, et registreerimine toimub hiljemalt kuus tööpäeva pärast taotluse esitamist“(29).

57.      Teiseks märgin, et sõna „muud“ kasutamine direktiivi artikli 6 lõikes 1 väljendab liidu seadusandja tahet mitte allutada „muude asutuste“ nimetamist numerus claususe põhimõttele. Nimelt on sama direktiivi artikli 6 lõike 1 kolmandas lõigus nimetatud politsei, piirivalve, sisserändeasutused ja kinnipidamisasutuste töötajad esitatud üksnes näitena.

58.      Kolmandaks leian, et seadusandja valikut kasutada paljusid asutusi hõlmavat laia väljendit nagu „muud asutused“ ei saa mõista nii, et see viitab üksnes haldusasutustele, kuna see väljend ei välista, et direktiivi 2013/32 artikli 6 lõige 1 võib hõlmata ka kohtuasutusi. Märgin selles osas, et ühestki uuritud keeleverisoonist ei näi ilmnevat vastupidist(30). Seetõttu olen arvamusel, et selle sätte sõnastus ei võimalda järeldada, et kohtuasutused oleks välistatud.

59.      Siiski tuleb nüüd uurida, kas direktiivi 2013/32 artikli 6 lõike 1 kontekst ning selle sätte eesmärk ja tekkelugu kinnitavad seda tõlgendust või mitte.

b)      Direktiivi 2013/32 artikli 6 lõike 1 kontekst ja eesmärk

60.      Eespool toodud tõlgendus on minu arvates ainus, mis suudab tagada direktiiviga 2013/32 silmas peetud eesmärgi saavutamise. See eesmärk, nagu see nähtub selle direktiivi artiklist 1 koosmõjus selle põhjendusega 12, on kehtestada liidu rahvusvahelise kaitse andmise ja äravõtmise menetluse ühised nõuded.

61.      Tuletan meelde, et direktiivi 2013/32 artikli 6 lõike 1 eesmärk on tagada isikutele, kes soovivad saada rahvusvahelise kaitse taotleja staatust, tegelik, võimalikult kiire ja lihtne läbivaatamismenetluse kättesaadavus, võimaldades neil isikutel esitada oma taotlused, see tähendab väljendada oma soovi esitada taotlus kõigile liikmesriigi ametiasutustele, kellega nad esimesena kokku puutuvad, eelkõige neile, kes tegelevad piirikontrolli ja sisserändega.

62.      See säte illustreerib seega menetluse kättesaadavuse lihtsuse ja kiiruse üldpõhimõtet. Selline tegelik, lihtne ja kiire menetluse kättesaadavus peab olema tagatud mitte teoreetiliselt, vaid tegelikult. Direktiivi 2013/32 artikli 6 lõige 2 näeb ette, et „[l]iikmesriigid tagavad, et rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud isikul on tegelik võimalus esitada see võimalikult kiiresti.“(31) Ka tuleneb eelkõige selle direktiivi põhjendusest 18, et „rahvusvahelise kaitse taotluse kohta võimalikult kiiresti otsuse tegemine, ilma et see piiraks taotluse piisavat ja täielikku läbivaatamist, on nii liikmesriikide kui ka rahvusvahelise kaitse taotlejate huvides“.

63.      Seega ei näe ma, kuidas saaks direktiivi 2013/32 artikli 6 lõikest 1 mõistlikult järeldada, et kohtuasutused ei ole hõlmatud mõistega „muu[d] asutus[ed], kes tõenäoliselt võivad selliseid taotlusi saada“. Selline välistamine näib mulle seda ebatõenäolisem, nagu märgib ka eelotsusetaotluse esitanud kohus, et käesoleval juhul on de facto tegemist ainsa asutusega, kus kolmanda riigi kodanikul on võimalus taotleda rahvusvahelist kaitset enne kinnipidamiskeskusesse suunamist. Lisaks rõhutab see kohus, et 13. detsembri 2019. aasta kinnipidamisprotokollist nähtub, et VL-i ei teavitatud tema õigusest taotleda rahvusvahelist kaitset.(32) Igal juhul tuleb rõhutada, et isegi kui VL-i oleks kinnipidamise ajal sellest õigusest teavitatud, oleks menetluse tegeliku kättesaadavuse tagamiseks veel vaja, et teda oleks teavitatud ja ta oleks avaldanud soovi taotleda sellist kaitset talle arusaadava keele tõlgi juuresolekul. Eelotsusetaotlusest ega Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust ei nähtu, et käesolevas asjas oleks see nii olnud. Seega näib mulle mõistlik küsida, kas VL sai selle teabe sisust aru. Sellega seoses väidab VL oma vastuses Euroopa Kohtu esitatud küsimustele, et kinnipidamisasutusse paigutamisel abistas teda üksnes tõlk prantsuse keeles, millest ta ei saa aru.(33)

64.      Lisaks ühinen komisjoni seisukohaga selles, et sellises väga kiires menetluses nagu põhikohtuasjas toimus, kus tagasisaatmise otsus tehti 24 tunni jooksul peale otsuse adressaatide saabumist Hispaaniasse ja kus neid järgmisel päeval kuulas ära eeluurimiskohtunik(34), on see ärakuulamine advokaadi ja tõlgi abistamisel sobiv aeg esitada rahvusvahelise kaitse taotlus, ja nagu märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus, võib olenevalt olukorrast olla esimene võimalus seda teha(35). Pealegi ei ole asjaolu, et puudutatud isik võiks oma taotluse esitada hiljem kinnipidamiskeskuses kohane õigustus selleks, et ta ei võiks seda teha tema kinnipidamise üle otsustamiseks pädeva eeluurimiskohtuniku juures.

65.      Järelikult on minu arvates ilmne, et kui liikmesriigil lubataks jätta mõistest „muud asutused“ välja teatavad haldus- või kohtuasutused, eelkõige eeluurimiskohtunikud, kes on riigisisese õiguse kohaselt pädevad otsustama ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike kinnipidamisasutusse paigutamise üle, nagu käesoleval juhul, läheks see vastuollu direktiivi 2013/32 eesmärgiga ja muudaks sisutühjaks selle direktiivi artikli 6 lõike 1.

3.      Rahvusvahelise kaitse taotluse esitamiseks vajalik teave ja materiaalsete vastuvõtutingimuste kättesaadavus

66.      Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2013/32 artikli 6 lõiget 1 ja direktiivi 2013/33 artiklit 17 tuleb tõlgendada nii, et asutus, kes sai rahvusvahelise kaitse taotluse, kuid kes ei ole riigisisese õiguse kohaselt pädev taotlust registreerima, peab taotlejale teatama, kuhu ja kuidas saab sellise taotluse esitada, ning edastama toimiku registreerimiseks pädevale asutusele, et taotlejale oleks materiaalsed vastuvõtutingimused kättesaadavad.

67.      Hispaania valitsus väidab nii oma kirjalikes seisukohtades kui ka Euroopa Kohtu küsimustele antud vastustes, et ta leiab, et direktiiv 2013/32 ei kohusta andma teavet rahvusvahelise kaitse kohta kõikidele kolmanda riigi kodanikele, kes saabuvad liikmesriigi territooriumile.

68.      Mis puudutab esiteks kohustust esitada asjakohast teavet rahvusvahelise kaitse kohta, siis tuleneb vaieldamatult direktiivi 2013/32 artikli 6 lõike 1 kolmandast lõigust koostoimes direktiivi põhjendusega 26, et „muud asutused“, kes võivad selliseid taotlusi saada, kuid kes ei ole riigisisese õiguse kohaselt pädevad selliseid taotlusi registreerima, peavad andma taotlejatele, sealhulgas piiril, eelkõige territoriaalvetes(36) asjakohast teavet taotluse esitamise tingimuste kohta.

69.      Käesoleval juhul, nagu eelmistes punktides selgitasin, ja nagu on märkinud komisjon oma seisukohtades ja nagu on tähendanud eelotsusetaotlus esitanud kohus isegi, on eeluurimiskohtunikud, kelle juures riigi ametiasutused taotlevad kolmandate riikide kodanike kinnipidamist seaduse rikkumise korral, kahtlemata asutused, kellele rahvusvahelise kaitse taotlused võidakse esitada, samadel alustel kui asutused, millised on lahtise loeteluna esitatud direktiivi 2013/32 artikli 6 lõikes 1. Järelikult, kuna selline riigi ametiasutus nagu eeluurimiskohtunik võib mõnel juhul olla esimene asutus või vähemalt üks esimesi asutusi, kellele asjaomasel isikul on võimalik selliseid taotlusi esitada, on ta selle sätte alusel kohustatud andma asjakohast teavet nende taotluste ametlikult esitamise kohta(37).

70.      Mis puudutab teiseks kohustust edastada toimik registreerimiseks pädevale asutusele, siis tuleb silmas pidada, et selle direktiivi põhjenduse 27 kohaselt „[k]una kolmanda riigi kodanikud ja kodakondsuseta isikud, kes on avaldanud soovi taotleda rahvusvahelist kaitset, on rahvusvahelise kaitse taotlejad, peaksid nad täitma [direktiivis 2013/32] ning direktiivis 2013/33 sätestatud kohustusi ning neil peaks olema võimalik kasutada nendes sätestatud õigusi. Selleks peaksid liikmesriigid võimalikult kiiresti registreerima kõnealused isikud rahvusvahelise kaitse taotlejatena.“(38).

71.      Sellega seoses on Euroopa Kohus juba otsustanud, et direktiivi 2013/32 artikli 6 lõigetest 1 ja 2 tuleneb, et liikmesriigid on üldiselt kohustatud registreerima kõik rahvusvahelise kaitse taotlused, mille kolmanda riigi kodanik on esitanud selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluvatele riigisisestele ametiasutustele, ning et nad peavad seejärel tagama, et asjaomastel isikutel oleks konkreetne võimalus esitada oma taotlus võimalikult kiiresti.(39)

72.      Seega on iseenesestmõistetav, et rahvusvahelise kaitse taotluse registreerimise kohustust hiljemalt kuue tööpäeva jooksul alates selle taotluse esitamist ei saa täita, kui „muud asutused“, kes võivad taotluse saada, ei võiks seda edastada pädevatele ametiasutustele registreerimiseks. Sel viisil kahjustataks tõsiselt direktiivi 2013/32 ja eelkõige selle artikli 6 lõike 1 eesmärki, milleks on rahvusvahelise kaitse menetluse tegelik, lihtne ja kiire kättesaadavus.

73.      Kolmandaks ja viimaseks, mis puudutab direktiivi 2013/33 artikli 17 lõikeid 1 ja 2, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimuses viitab, siis tuletan meelde, et liikmesriigid peavad tagama, et materiaalsed vastuvõtutingimused oleks taotlejatele nende rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise ajal kättesaadavad ja selleks võetud meetmed võimaldaks taotlejatele piisava elatustaseme, mis tagab neile toimetuleku ja kaitseb nende füüsilist ja vaimset tervist.(40)

74.      Sellega seoses, nagu juba märgitud käesoleva ettepaneku punktis 70, nähtub direktiivi 2013/32 põhjendusest 27, et rahvusvahelise kaitse taotlejad peavad „täitma [mitte ainult] [direktiivis 2013/32], [vaid ka] [direktiivis 2013/33] sätestatud kohustusi ning neil peaks olema võimalik kasutada nendes sätestatud õigusi“. Direktiivi 2013/33 artiklis 17 taotletav eesmärk, nimelt materiaalsete vastuvõtutingimuste tegelik kättesaadavus taotlejatele, oleks samuti ohus, kui taotluse saanud asutus ei saaks seda edastada pädevatele asutustele registreerimiseks.(41)

75.      Kõikidest esitatud põhjendustest lähtudes leian, et direktiivi 2013/32 artikli 6 lõiget 1 ja direktiivi 2013/33 artiklit 17 tuleb tõlgendada nii, et „muu asutus“, kes võib rahvusvahelise kaitse taotluse saada, kuid kes ei ole riigisisese õiguse kohaselt pädev seda taotlust registreerima, peab esiteks andma taotlejale asjakohast teavet sellise taotluse esitamise tingimuste kohta, ja teiseks edastama toimiku registreerimiseks pädevale asutusele, et taotlejale oleks materiaalsed vastuvõtutingimused kättesaadavad.

4.      Rahvusvahelise kaitse taotleja staatuse saamine

76.      Kolmanda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2013/32 artiklit 26 ja direktiivi 2013/33 artiklit 8 tuleb tõlgendada nii, et alates hetkest, mil kolmanda riigi kodanik väljendab oma tahet taotleda rahvusvahelist kaitset „muus asutuses“ direktiivi 2013/32 artikli 6 lõike 1 tähenduses, võib taotlejat paigutada kinnipidamiskeskusesse üksnes direktiivi 2013/33 artikli 8 lõikes 3 ette nähtud alustel, kuna taotlejat kaitseb tagasisaatmise lubamatuse põhimõte.

77.      Sellele küsimusele vastamiseks on minu arvates oluline välja tuua rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise etapid direktiiviga 2013/32 kehtestatud korra raames.

a)      Rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise etapid: taotluse esitamine ja taotluse ametlikult esitamine

78.      Märgin, et mis puudutab rahvusvahelise kaitse andmise menetluse algstaadiumi, siis direktiivi 2013/32 artikli 6 lõikes 1 on selgelt eristatud kahte etappi, nimelt esiteks taotluse esitamine ja teiseks selle ametlikult esitamine(42). Käesolev kohtuasi puudutab esimest etappi.

1)      Esimene etapp: taotluse esitamine

79.      Direktiivi 2013/32 artikli 6 lõike 1 kohaselt esitab kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik rahvusvahelise kaitse taotluse asutusele, kes on pädev taotlust registreerima, või „muule asutusele“, kes tõenäoliselt võib selliseid taotlusi saada, ent kellel puudub pädevus selliseid taotlusi registreerida.(43)

80.      Selle esimese etapi raames tuleb eristada kahte erinevat toimingut, mida tuleb teha kahel erineval ajahetkel: esiteks kolmanda riigi kodaniku poolt rahvusvahelise kaitse kitsas tähenduses taotluse esitamine, see tähendab sellise kaitse taotlemise soovi väljendamine asutusele, kes on pädev seda registreerima, või „muule asutusele“ direktiivi 2013/32 artikli 6 lõike 1 tähenduses, ja teiseks taotluse registreerimine riigisisese õiguse alusel pädeva asutuse poolt. Märgin sellega seoses, et selle direktiivi põhjenduses 27 on selgelt eristatud rahvusvahelise kaitse taotlemise soovi väljendust ja pädeva asutuse kohustust see registreerida.

81.      Mis puudutab esimest toimingut, nimelt taotluse esitamist või soovi avaldamist taotleda rahvusvahelist kaitset(44), siis on direktiivi 2013/32 põhjenduses 27 märgitud, et „kolmanda riigi kodanikud […], kes on avaldanud soovi taotleda rahvusvahelist kaitset, on [sellise] kaitse taotlejad […]“(45). Seega väljendavad direktiivi 2013/32 artikli 6 lõige 1 ja põhjendus 27 liidu seadusandja tahet asuda seisukohale, et rahvusvahelise kaitse taotlus loetakse esitatuks pädevale asutusele või „muule asutusele“ selle sätte tähenduses, kui asjaomane isik on neile asutustele teatanud, et ta soovib taotleda rahvusvahelist kaitset.

82.      Direktiivi 2013/32 artikli 6 lõike 1 ettevalmistavad materjalid kinnitavad seda tõlgendust. Komisjoni muudetud ettepanekust tuleneb tõepoolest, et „[s]elleks et tagada, et isikul, kes avaldab soovi taotleda rahvusvahelist kaitset, oleks tegelik võimalus seda taotleda, parandatakse muudetud ettepanekus varjupaigamenetluse alustamise esimesi samme käsitlevaid eeskirjasid“(46).  Lisaks ilmneb sellest muudetud ettepanekust, et rahvusvahelise kaitse taotluse „esitamise“ toiming ei nõua mingeid haldusformaalsusi(47), kuna neid asjaomaseid haldusformaalsusi tuleb täita taotluse „ametlikult esitamisel“(48).

83.      Mis puudutab teist toimingut, nimelt taotluse registreerimist, siis selle peab tegema riigisisese õiguse alusel pädev asutus(49) kolme või kuue tööpäeva pikkuse tähtaja jooksul alates selle esitamisest(50). Seoses sellega tuleneb käesoleva direktiivi muudetud ettepanekust, et selleks, et tagada juurdepääs rahvusvahelisele kaitsele, kõrvaldatakse selle muudetud ettepanekuga võimalus segiajamiseks ühelt poolt isiku taotlejana registreerimise toimingu ja teiselt poolt täieliku varjupaigataotluse ametlikult esitamise vahel. Sellest ettepanekust nähtub samuti, et tänu sellisele eristamisele on liikmesriikidel lihtsam täita taotleja registreerimise kolmepäevast tähtaega pärast seda, kui asjaomane isik on avaldanud soovi taotleda rahvusvahelist kaitset(51), see tähendab pärast seda, kui ta on esitanud oma taotluse(52).

2)      Teine etapp: taotluse ametlikult esitamine

84.      Teiseks peab taotluse esitamise soovi avaldanud isikul pärast seda, kui pädev asutus on taotluse registreerinud, olema tegelik võimalus esitada taotlus võimalikult kiiresti (direktiivi 2013/32 artikli 6 lõige 2)(53).

85.      Mis puudutab seda teist etappi, siis selle direktiivi artikli 6 lõikest 4 tuleneb, et „rahvusvahelise kaitse taotlus [loetakse] esitatuks, kui asjaomase liikmesriigi pädevad asutused on saanud taotleja esitatud vormi või, kui see on ette nähtud siseriikliku õigusega, ametliku aruande“.(54)

86.      Tuleb märkida, et direktiivi 2013/32 artikli 6 lõikes 3 ette nähtud võimalus, mille kohaselt võivad liikmesriigid, ilma et see piiraks artikli 6 lõike 2 kohaldamist, nõuda, et rahvusvahelise kaitse taotlused esitataks isiklikult ja/või kindlaksmääratud kohas, puudutab üksnes teist etappi, st taotluse ametlikult esitamist. Seevastu ei ole see nõue kohaldatav taotluse esitamisele, olgu see siis taotluse registreerimiseks „pädevatele asutustele“ või „muudele asutustele“ selle direktiivi artikli 6 lõike 1 tähenduses.

87.      Lisaks tuleb märkida, et määruse 604/2013 artikli 20 lõige 2 sätestab samuti, et „[r]ahvusvahelise kaitse taotlus loetakse esitatuks, kui taotleja esitatud vorm või asutuste koostatud aruanne on laekunud asjaomase liikmesriigi pädevatele asutustele“.(55) Nii on Euroopa Kohus seda sätet tõlgendades otsustanud, et rahvusvahelise kaitse taotlus loetakse esitatuks siis, kui kirjalik dokument, mille koostas ametiasutus ja mis tõendab, et kolmanda riigi kodanik on soovinud rahvusvahelist kaitset, laekub sellest määrusest tulenevate kohustuste täitmise eest vastutavale asutusele ja olenevalt olukorrast ka siis, kui nimetatud asutusele laekub ainult selle dokumendi põhisisu, kuid mitte dokument ise või selle dokumendi koopia(56).

88.      Kokkuvõtteks tuleb märkida, et liidu seadusandja soovis rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise menetluses kehtestada kaks eraldi etappi: taotluse esitamine ja selle ametlikult esitamine. Esitamine ise koosneb kahest momendist: sooviavaldusest esitada rahvusvahelise kaitse taotlus ja selle registreerimisest. Registreerimine võib toimuda kohe, kui taotlus on esitatud pädevale asutusele, või hiljem, kui taotlus on esitatud „muule asutusele“ direktiivi 2013/32 artikli 6 lõike 1 tähenduses.

89.      Pean rõhutama, et taotluse esitamise ja ametlikult esitamise eristamine on oluline, et teha kindlaks, millisel rahvusvahelise kaitse andmise esimese etapi konkreetsel hetkel tuleb asjaomast isikut käsitada taotlejana. Selle küsimuse kohta esitan järgmised kaalutlused.

b)      Hetk, mil asjaomast isikut tuleb käsitada taotlejana

90.      Eeltoodud kaalutluse põhjal tõusetub järgmine küsimus: kas kolmanda riigi kodanikul, kes on väljendanud direktiivi 2013/32 artikli 6 lõike 1 tähenduses „muule asutusele“ soovi esitada rahvusvahelise kaitse taotlus, on rahvusvahelise kaitse taotleja staatus?

91.      Olen veendunud, et vastus sellele küsimusele peab olema jaatav.

92.      Esiteks näib mulle oluline korrata, et direktiivi 2013/32 artikli 3 lõige 1 näeb ette, et seda direktiivi kohaldatakse kõikide liikmesriikide territooriumil, kaasa arvatud piiril, eelkõige territoriaalvetes esitatud rahvusvahelise kaitse taotluste suhtes. Sarnaselt sätestab direktiivi 2013/33 artikli 3 lõige 1, et direktiivi kohaldatakse kõikide kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute suhtes, kes esitavad rahvusvahelise kaitse taotluse liikmesriigi territooriumil, sealhulgas piiril, eelkõige territoriaalvetes. Nendest sätetest tuleneb, et direktiivide 2013/32 ja 2013/33 kohaldamisala määrab kindlaks rahvusvahelise kaitse taotluse „esitamine“.

93.      Direktiivi 2013/32 artikli 2 punktis b on „rahvusvahelise kaitse taotlus“ omakorda määratletud kui kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud selline taotlus kaitse saamiseks liikmesriigilt, mida võib käsitada pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi taotlemisena. Sellest sättest tuleneb, et direktiiv 2013/32 on selle määratlusega hõlmatud taotluste suhtes kohaldatav.

94.      Direktiivi 2013/32 artikli 2 punktis c on omakorda „taotleja“ määratletud kui kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, mille kohta ei ole lõplikku otsust veel tehtud. Direktiivi 2013/33 artikli 2 punktis b on samuti ette nähtud analoogne määratlus.

95.      Seega nõustun täielikult komisjoni seisukohaga, et nendest sätetest tuleneb, et isik saab rahvusvahelise kaitse taotleja või täiendava kaitse seisundi niipea, kui ta „esitab“ rahvusvahelise kaitse taotluse, st hetkest, mil ta teatab „pädevale asutusele“ või direktiivi 2013/32 artikli 6 lõike 1 tähenduses „muule asutusele“, et ta soovib taotleda rahvusvahelist kaitset.(57)

96.      Teiseks tuleb rõhutada, nagu nähtub minu kaalutlustest käesoleva ettepaneku punktides 79–83, et kuigi direktiivi 2013/32 artikli 6 lõige 1 teeb selgelt vahet taotluse „esitamise“, „registreerimise“ ja „[ametlikult] esitamise“ vahel, ei viita selle direktiivi artikli 3 lõige 1 ega artikli 2 punktid b ja c mitte „registreeritud“ või „[ametlikult] esitatud“ taotlustele, vaid „esitatud“ taotlustele.

97.      Järelikult ei saa ei taotluse „registreerimist“ ega „[ametlikult] esitamist“ pidada toiminguteks, mis annavad õiguse saada taotleja staatus. Ei direktiivi 2013/32 sõnastusest, ülesehitusest ega eesmärgist ega selle direktiivi ettevalmistavatest materjalidest ei tulene vähimatki elementi, millel selline seisukoht võiks põhineda. Nagu sõnaselgelt nähtub selle direktiivi põhjendusest 27, „[k]una kolmanda riigi kodanikud ja kodakondsuseta isikud, kes on avaldanud soovi taotleda rahvusvahelist kaitset, on rahvusvahelise kaitse taotlejad, peaksid nad täitma [selles] direktiivis ning […] direktiivis 2013/33 […] sätestatud kohustusi ning neil peaks olema võimalik kasutada nendes sätestatud õigusi“(58). Nagu ma juba rõhutasin, tuleneb direktiivi 2013/32 artikli 6 lõikest 1 selgelt, et rahvusvahelise kaitse taotluse registreerimine kolme või kuue tööpäeva jooksul taotluse „esitamisest“ on kohustus, mis ei puuduta mitte isikut, kes „esitab“ taotluse, nimelt sellise kaitse „taotlejat“, vaid üksnes selle taotluse registreerimiseks pädevat riigi ametiasutust(59).

98.      Kolmandaks tuleneb ka direktiivi 2013/32 artikli 6 lõikest 1, et liidu seadusandja tahe oli selgelt lihtsustada rahvusvahelise kaitse taotluste esitamist liikmesriigi piiril, eelkõige territoriaalvetes, kusjuures juurdepääs läbivaatamismenetlusele peab olema tõhus, lihtne ja kiire. Seega on liikmesriigid üldiselt kohustatud registreerima kõik rahvusvahelise kaitse taotlused, mille kolmanda riigi kodanik on esitanud selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluvatele riigisisestele ametiasutustele, ja peavad seejärel tagama, et asjaomastel isikutel oleks tegelik võimalus esitada taotlus võimalikult kiiresti(60).

99.      Kõikidest esitatud põhjendustest lähtudes olen arvamusel, et kolmanda riigi kodanikul on rahvusvahelise kaitse taotleja staatus alates hetkest, mil ta väljendab soovi taotleda sellist kaitset „muudelt asutuselt“ direktiivi 2013/32 artikli 6 lõike 1 tähenduses, nagu see on käesoleval juhul eeluurimiskohus, kes peab tegema otsuse kinnipidamise kohta. Vastupidine tõlgendus läheks nimelt vastuollu liidu seadusandja poolt selles direktiivis ette nähtud menetluse tegeliku kättesaadavuse põhimõttega. Väljakujunenud kohtupraktika järgi on liikmesriigi kohustus saavutada direktiivis ette nähtud eesmärgid ning ELL artikli 4 lõikest 3 tulenev kohustus võtta kõik vajalikud üld‑ või erimeetmed, et tagada selle kohustuse täitmine, siduv kõigile liikmesriigi ametiasutustele, kaasa arvatud kohtutele nende pädevuse piirides(61).

100. Seda arvestades tõstatan nüüd küsimuse, kas juhul, kui rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud „muule asutusele“ direktiivi 2013/32 artikli 6 lõike 1 tähenduses, saab sellise kaitse taotlejat paigutada kinnipidamiskeskusesse üksnes direktiivi 2013/33 artikli 8 lõikes 3 ette nähtud alustel.

c)      Taotleja staatuse saamise tagajärjed

101. Käesolevas kohtuasjas paluti eelotsusetaotluse esitanud kohtul teha otsus kolmanda riigi kodaniku kinnipidamise kohta tagasisaatmisotsuse täitmiseks põhjusel, et seda otsust ei olnud võimalik täita riigisiseses õiguses kehtestatud 72 tunni jooksul(62). Eelotsusetaotlusest nähtub, et see kodanik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse sellele kohtule 48 tunni jooksul pärast Hispaania territooriumile saabumist.

102. Selles küsimuses märgin esiteks, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et direktiivi 2008/115 artikli 2 lõiget 1 koostoimes selle direktiivi põhjendusega 9 tuleb tõlgendada nii, et „seda direktiivi ei kohaldata kolmanda riigi kodanikule, kes on taotlenud rahvusvahelist kaitset vastavalt direktiivile [2005/85/EÜ(63)] niikaua, kuni kulgeb ajavahemik nimetatud taotluse [ametlikult] esitamisest(64) kuni selle taotluse osas esimese astme otsuse langetamiseni või vajaduse korral kuni nimetatud otsuse peale esitatud kaebuse tulemuse selgumiseni“(65).

103. Lisaks, nagu nähtub Euroopa Kohtu praktikast, tuleb nii direktiivi 2008/115 kui ka direktiivi 2005/85 (mis eelnes direktiivile 2013/32) „tõlgendada – nagu ilmneb ka esimesena nimetatud direktiivi põhjendusest 24 ja teisena nimetatud direktiivi põhjendusest 8(66) –, austades põhiõigusi ja eelkõige hartaga tunnustatud põhimõtteid“(67), mille artikliga 18 tagatakse varjupaigaõigus(68) ja tagasisaatmise lubamatuse põhimõte(69).

104. Konkreetselt kinnipidamise kohta on Euroopa Kohus otsustanud, et direktiiviga 2008/115 reguleeritud kinnipidamisele väljasaatmise eesmärgil ja varjupaigataotleja kinnipidamisele kehtib erinev õiguslik režiim(70).

105. Teiseks, nagu ma eespool(71) selgitasin, olen arvamusel, et isik saab taotleja staatuse niipea, kui ta „esitab“ rahvusvahelise kaitse taotluse. Seega reguleerivad alates sellest hetkest kaitse taotleja kinnipidamise tingimusi direktiivi 2013/33 artiklid 8–11.

106. Käesoleval juhul tuleneb sellest, et isegi kui VL-i kinnipidamistingimusi kuni hetkeni, mil ta „esitas“ rahvusvahelise kaitse taotluse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, reguleeris direktiiv 2008/115(72), on selle taotluse esitamise hetkest tema suhtes kohaldatavad direktiivi 2013/32 artikli 26 lõige 1 ja direktiivi 2013/33 artikli 8 lõige 1. Nimelt näevad need sätted ette, et liikmesriigid ei tohi isikut kinni pidada üksnes sel põhjusel, et ta on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse.

107. Lisaks on Euroopa Kohus juba selgitanud, et direktiivi 2013/33 artikli 8 ülejäänud lõiked seavad liikmesriikidele antud kinnipidamisõigusele olulisi piire.(73) Nimelt on selle direktiivi artikli 8 lõike 3 esimeses lõigus ammendavalt loetletud erinevad alused(74) mis õigustavad kinnipidamist, ja igaüks neist alustest vastab konkreetsele vajadusele ning on teistest sõltumatu(75). Nii nõuab selle direktiivi artikli 8 lõige 2, et kui on olemas alus, mis õigustaks kinnipidamist, võib kinnipidamist kohaldada üksnes vajaduse korral ja igat juhtumit eraldi hinnates ning kui muid leebemaid alternatiivseid sunnimeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada(76).

108. Eelkõige on nende aluste hulgas, mis võivad kinnipidamist põhjendada, direktiivi 2013/33 artikli 8 lõike 3 punktis d ette nähtud alus, mis tuleneb asjaolust, et taotleja peetakse kinni tagasisaatmismenetluses direktiivi 2008/115 alusel tagasisaatmise ettevalmistamiseks ja/või väljasaatmise läbiviimiseks ning asjaomane liikmesriik saab objektiivsete kriteeriumide alusel, sealhulgas selle alusel, et tal on juba olnud võimalus saada juurdepääs varjupaigamenetlusele, põhjendada, et on olemas piisavalt alust arvata, et ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi või nurjata tema tagasisaatmist käsitleva otsuse täideviimist.

109. Mis puudutab käesoleval juhul esiteks võimalust saada juurdepääs varjupaigamenetlusele, siis tuleb rõhutada, et kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kindlaks teha, kas selline põhjendus on olemas, on siiski selge, et eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib oma eelotsusetaotluses selgelt, et 13. detsembri 2019. aasta kinnipidamisprotokollist nähtub, et enne eelotsusetaotluse esitanud kohtusse ilmumist ei olnud VL-i teavitatud võimalusest taotleda rahvusvahelist kaitset, täpsustades lisaks, et „eeluurimiskohtunik, kes kuulab ära Hispaanias ebaseaduslikult viibivad kolmandate riikide kodanikke nende kinnipidamise üle otsustamiseks, on […] ainus asutus, kelle ees [ta] võis esitada rahvusvahelise kaitse taotluse enne kinnipidamiskeskusesse toimetamist“(77).

110. Mis puudutab teiseks mõistlikke põhjusi arvata, et taotleja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi või takistada tagasisaatmisotsuse täideviimist või väljasaatmist, siis ei nähtu ei eelotsusetaotlusest ega Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et see käesoleval juhul nii oleks.

111. Igal juhul näib mulle olevat oluline täpsustada, nagu nähtub ka Euroopa Kohtu praktikast, et ainuüksi asjaolu, et varjupaigataotleja suhtes on tema taotluse ametlikult esitamise ajal tehtud tagasisaatmis- või väljasaatmisotsus ning et ta paigutatakse kinnipidamisasutusse direktiivi 2008/115 artikli 15 alusel, ei võimalda ilma kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid ükshaaval hindamata eeldada, et varjupaigataotleja esitas selle taotluse ainsa eesmärgiga lükata edasi või nurjata tagasisaatmisotsuse täideviimist ning kinnipidamise jätkamine on objektiivselt vajalik ja proportsionaalne(78). Selles osas lasub tõendamiskoormis riigisisestel ametiasutustel(79).

112. Seetõttu olen arvamusel, et VL-i tuleb käsitada rahvusvahelise kaitse taotlejana alates hetkest, mil ta esitas oma taotluse eelotsusetaotluse esitanud kohtule kui „muule asutusele“ direktiivi 2013/32 artikli 6 lõike 1 tähenduses, välja arvatud juhul, kui asjaomased riigisisesed ametiasutused tõendavad tema isikliku olukorra hindamise põhjal, et on kohaldatav mõni direktiivi 2013/33 artikli 8 lõikes 3 ette nähtud alustest; see ei näi tulenevat eelotsusetaotlusest ega Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust.

113. Seevastu nähtub eelotsusetaotlusest, et ainus põhjus, miks eeluurimiskohtunik VL-i kinni pidas, on see, et vastuvõtukeskustes ei olnud vabu kohti. Rõhutan, et sellist põhjust direktiivi 2013/33 artikli 8 lõikes 3 ei nimetata. Seetõttu on raske nõustuda, et rahvusvahelise kaitse taotleja võiks paigutada kinnipidamisasutusse üksnes põhjusel, et vastuvõtukeskustes ei olnud vabu kohti. Võttes arvesse harta artiklis 6 sätestatud õiguse vabadusele tähtsust ja seda, kui rasket selle õiguse riivet kujutab endast kinnipidamine, tuleb selle õiguse teostamise piirangute puhul piirduda rangelt vajalikuga.(80)

114. Teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku vastata, et direktiivi 2013/32 artiklit 26 ja direktiivi 2013/33 artiklit 8 tuleb tõlgendada nii, et alates hetkest, mil kolmanda riigi kodanik väljendab oma tahet taotleda rahvusvahelist kaitset „muus asutuses“ direktiivi 2013/32 artikli 6 lõike 1 tähenduses, võib taotlejat paigutada kinnipidamiskeskusesse üksnes direktiivi 2013/33 artikli 8 lõikes 3 ette nähtud alustel.

VII. Ettepanek

115. Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Juzgado de Instrucción n° 3 de San Bartolomé de Tirajana (Tirajana San Bartolomé eeluurimiskohus, Hispaania) küsimustele järgmiselt:

1.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellist kohtuasutust nagu eeluurimiskohus tuleb käsitada „muu asutusena“ selle sätte tähenduses.

2.      Direktiivi 2013/32 artikli 6 lõiget 1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded, artiklit 17 tuleb tõlgendada nii, et asutus, kes sai rahvusvahelise kaitse taotluse, kuid kes ei ole riigisisese õiguse kohaselt pädev seda registreerima, peab taotlejale teatama, kuhu ja kuidas ta võib sellise taotluse esitada, ning edastama toimiku registreerimiseks pädevale asutusele, et taotlejal oleks kättesaadavad materiaalsed vastuvõtutingimused.

3.      Direktiivi 2013/32 artiklit 26 ja direktiivi 2013/33 artiklit 8 tuleb tõlgendada nii, et alates hetkest, mil kolmanda riigi kodanik väljendab oma tahet taotleda rahvusvahelist kaitset „muus asutuses“ direktiivi 2013/32 artikli 6 lõike 1 tähenduses, võib taotlejat paigutada kinnipidamiskeskusesse üksnes direktiivi 2013/33 artikli 8 lõikes 3 ette nähtud alustel.


1      Algkeel: prantsuse.


2      Carlier, J.-Y, „Droit d’asile et des réfugiés. De la protection aux droits“, Recueil des cours, Académie de droit international de La Haye, vol. 332, 2008 (Leiden, Boston: Martinus Nijhoff Publishers), lk 9–354, eriti lk 34.


3      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (ELT 2013, L 180, lk 60).


4      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (ELT 2013, L 180, lk 96).


5      United Nations Treaty Series, 189. kd, lk 150, nr 2545 (1954).


6      Seevastu Euroopa Liit ei ole selle konventsiooni osaline.


7      ELT 2008, L 348, lk 98.


8      ELT 2013, L 180, lk 31.


9      BOE nr 10, 12.1.2000, lk 1139.


10      BOE nr 299, 12.12.2009, lk 104986.


11      BOE nr 263, 31.10.2009, lk 90860.


12      BOE nr 74, 26.3.2014, lk 26531.


13      Bambara keel on üks Mali riigikeeltest.


14      VL-i vastusest Euroopa Kohtu küsimustele nähtub, et „pärast seda, kui ta oli esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse [eelotsusetaotluse esitanud kohtule], peeti ta Barranco Seco kinnipidamiskeskuses kinni ja saadeti 9. jaanuaril 2020 otse välja, saamata teada, kas tal oli õigus Hispaania õigusaktides ja direktiivides ette nähtud menetlusele“. 20. jaanuari 2020. aasta eelotsusetaotlusest nähtub siiski selgelt, VL-ilt võeti vabadus ning et „enne VL-i viimist kinnipidamisasutusse ilmus välismaalaste ja piiride üksuse ametnik San Bartolomé de Tirajana kohtusse, et teatada [VL-ile] kohtu korralduse alusel, et VL on kutsutud tema rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise vestlusele“.


15      10. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Wightman jt (C‑621/18, EU:C:2018:999, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).


16      Vt direktiivi 2013/32 põhjendus 60, ja direktiivi 2013/33 põhjendus 35. Vt selle kohta käesoleva ettepaneku punkt 45.


17      Vt 14. mai 2019. aasta kohtuotsus M jt (pagulasseisundi tühistamine) (C‑391/16, C‑77/17 ja C‑78/17, EU:C:2019:403, punkt 74 ja seal viidatud kohtupraktika).


18      Varjupaigaõigust puudutava teisese õiguse ja harta artikli 18 vahelise suhte kohta vt den Heijer, M., „Artikkel 18“, The EU Charter of Fundamental Rights. A Commentary, Peers, S., jt (toim), Hart Publishing, Oxford, 2014, lk 519–541, eriti punkt 18.41.


19      Vt Tampere Ülemkogu 15. ja 16. oktoobril 1999. Eesistuja järeldused. Kättesaadav: https://www.europarl.europa.eu/summits/tam_en.htm.


20      Genfi konventsiooni ja/või protokolli 50. aastapäeva puhul tunnistasid osalisriigid ühisdeklaratsioonis, et „tagasisaatmise lubamatuse põhimõte, mille kohaldatavus on sätestatud rahvusvahelises tavaõiguses“ on rahvusvahelise pagulaste kaitse süsteemi keskmes (ÜRO, dokument HCR/MMSP/2001/09, 16.1.2002). Vt ka „1951. aasta konventsiooni ja/või selle 1967. aasta protokolli pagulasseisundi kohta osalisriikide ministrite 12.–13. detsembri 2001. aasta kohtumise aruanne“, HCR/MMSP/2001/10, kättesaadav veebilehel www.unhcr.org. Tagasisaatmise lubamatuse põhimõtte tunnustamise kohta rahvusvahelise tavaõiguse põhimõttena vt Lauterpacht, E. ja Bethlehem, D., „The Scope and Content of the Principle of Non-Refoulement“, E. Feller jt (toim), Refugee Protection in International Law, Cambridge University Press, 2003, lk 87–177, eriti lk 149 ja lk 163: „[tavaõiguses sätestatud tagasisaatmise lubamatuse põhimõte] ei võimalda piiranguid või välistusi“. Vt samamoodi Goodwin‑Gill, G. S. ja McAdam, J.,  The Refugee in International Law, 3rd ed., Oxford University Press, lk 345–354, eriti lk 347; Mikołajczyk, B., Osoby ubiegające się o status uchodźcy: ich prawa i standardy traktowania, Katowice 2004, lk 110–117; Łachacz, O., „Zasada non-refoulement  w międzynarodowym prawie uchodźczym –wyczaj międzynarodowy czy też peremptoryjna norma prawa międzynarodowego?“, Problemy Współczesnego Prawa Międzynarodowego, Europejskiego i Porównawczego, vol. XV, A.D. MMXVII, lk 134–142; Ineli-Ciger, M. ja Skordas, A., „Temporary protection“, Max Planck Encyclopedias of Public International Law [MPIL], R. Wolfrum (toim), võrguväljaanne http://opil.ouplaw.com (viimati uuendatud: oktoobris 2019), punkt 23: „Tänapäeval on valdav teadlaste arvamus, et tagasisaatmise lubamatuse põhimõte on muutunud tavanormiks“. Teistsuguse arvamuse kohta vt Carlier, J.-Y, op. cit., lk 123.


21      Vt eelkõige Allain, J., „The Jus Cogens  Nature of Non-refoulement“, International Journal of Refugee Law, vol. 13, 2001, lk 533–538, ja Jaumotte, J., „Article 19. Protection en cas d’éloignement, d’expulsion et d’extradition“, Charte des droits fondamentaux de l’Union européenne. Commentaire article par article, Bruylant, 2018, lk 445–467, eriti lk 466: „Tagasisaatmise lubamatuse põhimõtte jus cogens’i normi väärtus koos selle absoluutse olemusega lubab väita, et kõik sellega vastuolus olevad normid tuleb kõrvale jätta.“ Vt ka „Advisory Opinion on the Extraterritorial Application of Non-Refoulement Obligations under the 1951 Convention relating to the Status of Refugees and its 1967 Protocol“, UNHCR, Genf, 26.1.2007.


22      Vt käesoleva ettepaneku punkt 8. Tagasisaatmise lubamatuse põhimõtet kohaldatakse ka osana piinamise või julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside keelust. Piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase 1984. aasta konventsiooni artikli 3 kohaselt „[o]salisriik ei tohi ühtki isikut teise riiki välja või tagasi saata („refouler) ega teda teisele riigile välja anda, kui on põhjendatud alus arvata, et seal võib teda ähvardada piinamine“ (United Nations Treaty Series, A/RES/39/46, 10.12.1984).


23      Vt direktiivi 2013/32 artikli 28 lõige 2.


24      Vt käesoleva ettepaneku punkt 65.


25      Kuigi tagasisaatmise keelu põhimõte „pani aluse õigusele olla mitte tagasi saadetud, ei võimalda [Genfi konventsiooni artikkel 33] järeldada, et põgenik võiks konkreetsel juhul nõuda riigilt varjupaika“, vt Bodart, S, „Article 18. Droit d’asile“, Charte des droits fondamentaux de l’Union européenne. Commentaire article par article, op. cit., lk 415–443, lk 439. Vt ka den Heijer, M., Rijpma, J. ja Spijkerboer, T., „Coercion, Prohibition, and Great Expectations: The Continuing Failure of the Common European Asylum Failure“, Common Market Law Review, vol. 53, lk 607–642, eriti lk 617.


26      Vt 19. juuni 2018. aasta kohtuotsus Gnandi (C‑181/16, EU:C:2018:465, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).


27      Vt eelkõige 17. novembri 1983. aasta kohtuotsus Merck (292/82, EU:C:1983:335, punkt 12) ja 26. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Rimšēvičs ja EKP vs. Läti (C‑202/18 ja C‑238/18, EU:C:2019:139, punkt 45).


28      Prokuratuuri sõnul ei viitaks vastupidine olukord siiski sellele, et rahvusvahelise kaitse taotleja õigusi oleks rikutud, kuna kolmanda riigi kodanik saab kinnipidamisasutuses asjakohast teavet sellise kaitse taotlemiseks. Lisaks väitis ta, et eeluurimiskohtunik peab saama teha otsuse rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise kohta vastavalt direktiivi 2013/32 artikli 8 lõike 3 punktidele a ja b.


29      Kohtujuristi kursiiv.


30      Vt eelkõige keeleversioonid hispaania („otras autoridades“), saksa („anderen Behörden“), inglise („other authorities“), itaalia („altre autorita“), poola („innych organów“), portugali („outras autoridades“) ja rumeenia („altor autorități“) keeles.


31      Kohtujuristi kursiiv. Vt selle kohta 25. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Hasan (C‑360/16, EU:C:2018:35, punkt 76).


32      Vt käesoleva ettepaneku punktid 24 ja 26. Selles osas on Hispaania valitsus seisukohal, et „VL ei olnud väljendanud soovi taotleda rahvusvahelist kaitset 13. detsembril 2019 esmase humanitaarabi andmisel politsei ruumides“. Siiski nähtub prokuratuuri vastusest Euroopa Kohtu küsimustele, et õigus taotleda rahvusvahelist kaitset ei ole nende õiguste hulgas, millest kolmanda riigi kodanikku, kes viibib riigis ebaseaduslikult, tema kinnipidamise ajal teavitatakse.


33      Seevastu nähtub eelotsusetaotlusest ja 14. detsembril 2019. aastal eeluurimiskohtunikule tehtud avalduse protokollist, et just selle avalduse raames teavitati VL-d direktiivi 2013/32 artikli 6 alusel bambara keele tõlgi juuresolekul tema õigusest taotleda rahvusvahelist kaitset ning et selle tõlgi abiga väljendas ta soovi sellist kaitset taotleda.


34      Vt käesoleva ettepaneku punktid 25 ja 26.


35      Minu arvates on ilmne, et kui kolmandate riikide kodanikke, kes püüavad siseneda liikmesriiki ebaseaduslikult, peetakse kinni, ei saa teave nende õiguste ja võimalike rahvusvahelise kaitse taotluste kohta, mida nad võivad sellele ametiasutusele avaldada, olla tõhus, kui neid ei abistata nende kinnipidamise ajal tõlgi poolt keeles, millest nad aru saavad.


36      Mulle näib oluline juhtida tähelepanu, et sellest põhjendusest nähtub samuti, et „[k]ui selline isik asub liikmesriigi territoriaalvetes, tuleks ta maismaale toimetada ja tema taotlus käesoleva direktiivi kohaselt läbi vaadata“. Vt selle kohta Trevisanut, S, „The Principle of Non-Refoulement at Sea and the Effectiveness of Asylum Protection“, Max Planck Yearbook of United Nations Law, 2008, lk 210. Vt ka UNHCR ja IMO, Rescue at Sea, A guide to Principles and Practice as Applied to Migranes and Refugees, 2015, kättesaadav veebilehel https://www.unhcr.org.


37      Vt käesoleva ettepaneku 34. joonealune märkus.


38      Kohtujuristi kursiiv.


39      25. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Hasan (C‑360/16, EU:C:2018:35, punkt 76).


40      12. novembri 2019. aasta kohtuotsus Haqbin (C‑233/18, EU:C:2019:956, punkt 33). Vt ka direktiivi 2013/33 põhjendus 11. Nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/9/EÜ, millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded (ELT 2003, L 31, lk 18), tõlgendamise kontekstis vt 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Saciri jt (C‑79/13, EU:C:2014:103, punkt 35) ja 27. septembri 2012. aasta kohtuotsus Cimade ja GISTI (C‑179/11, EU:C:2012:594, punkt 42). Seda arvestades tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on otsustanud, et „[l]iikmesriikide kohustus tagada taotlejatele materiaalsed vastuvõtutingimused ei ole siiski absoluutne. Liidu seadusandja on direktiivi 2013/33 III peatükis „Materiaalsete vastuvõtutingimuste kitsendamine või tühistamine“ asuvas sama pealkirja kandvas artiklis 20 nimelt ette näinud asjaolud, mille korral saab selliseid tingimusi kitsendada või need tühistada“. 12. novembri 2019. aasta kohtuotsus Haqbin (C‑233/18, EU:C:2019:956, punkt 35).


41      Direktiivi 2013/33 põhjendusest 8 nähtub, et „[t]aotlejate võrdse kohtlemise tagamiseks kogu liidus peaks direktiivi kohaldama rahvusvahelise kaitse taotluste menetluste kõikide etappide ja liikide suhtes, kõikides taotlejaid vastuvõtvates kohtades ja asutustes ning niikaua kuni taotlejatel on lubatud viibida asjaomase liikmesriigi territooriumil taotlejana“.


42      Nii nähtub komisjoni muudetud ettepanekust, et selle direktiivi artikli 6 terminoloogiat selgitati tema esialgses ettepanekus kasutatud terminoloogiaga võrreldes, puudutavalt rahvusvahelise kaitse taotlust „eristatakse [selgemini] mõisteid „esitama“ (make) ja „ametlikult esitama“ (lodge)“. Selles osas pean täpsustama, et selle sätte lõplikus prantsuskeelses versioonis asendati sõna „esitama“ (déposer) sõnaga „introduire“. Vt direktiivi 2013/32 artikli 6 lõike 1 kolmas lõik ja artikli 6 lõige 2.


43      Mis puudutab küsimust, kas rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise õigust peab saama kasutada viivitamata, isegi kolmandate riikide kodanike, kes soovivad sellist taotlust esitada, massilise sissevoolu korral, vt kohtuasi C‑808/18: komisjon vs. Ungari, mis on Euroopa Kohtus pooleli.


44      Direktiivi 2013/32 artikli 6 lõike 1 prantsuskeelses versioonis on kasutatud tegusõna „esitama“ („présenter“). Teistes keeleversioonides on kasutatud samaväärseid sõnu. Vt eelkõige hispaania- („formule“), saksa- („stellt“), inglise- („makes“), itaalia- („presenti“), poola- („występuje“), portugali- („apresenta“) ja rumeeniakeelseid („înaintată“) keeleversioone.


45      Kohtujuristi kursiiv.


46      KOM(2011) 319 (lõplik), lk 8. Vt selle kohta ka selle ettepaneku lisa, lk 3: „Kooskõlas lõikega 2 tagavad liikmesriigid, olenemata lõikes 1 sätestatud praktilistest piirangutest, igale taotlust esitada soovivale isikule tegeliku võimaluse see võimalikult kiiresti ametlikult esitada.“ Kohtujuristi kursiivid.


47      Õiguskirjanduses on märgitud, et kui direktiivi 2013/32 artikli 6 lõige 1 ei viita taotluse kui sellise esitamise osas riigisisesele õigusele, siis seda seepärast, et liidu seadusandja leidis, et rahvusvahelise kaitse taotlemise soovi väljendamiseks „ei ole vaja mingit haldusformaalsust“. Vt eelkõige Vedsted-Hansen, J., „Asylum Procedurce Directive 2013/32/EU“, EU Immigration and Asylum Law: A Commentary, K. Hailbronner ja D. Thym (toim), 2nd ed., C.H. Beck/Hart/Nomos, 2016, lk 1281–1381, eriti lk 1305.


48      KOM(2011) 319 (lõplik), lisa, lk 3. Mõiste „esitama“ asendamist mõistega „sisse andma“, vt käesoleva ettepaneku 42. joonealune märkus.


49      Vt vastavalt direktiivi 2013/32 artikli 6 lõike 1 esimest ja teist lõiku. Pean veel kord märkima, et selle direktiivi artikli 6 lõike 5 kohaselt pikenevad need kolme- või kuuepäevased tähtajad kümnele päevale, kui rahvusvahelise kaitse taotlemine korraga suure hulga kolmanda riigi kodanike või kodakondsuseta isikute poolt muudab selle direktiivi artikli 6 lõikes 1 sätestatud tähtajast kinnipidamise praktikas väga raskeks.


50      Direktiivi 2013/32 artikli 6 lõike 1 prantsuskeelses versioonis kasutatud sõnaga „enregistrer“ samaväärset sõna on kasutatud ka hispaania- („registro“), saksa- („Registrierung“), inglise- („registering“), itaalia- („registrare“), poola- („rejestracja“), portugali- („Registo“) ja rumeeniakeelses („înregistreze“) keeleversioonis.


51      KOM(2011) 319 (lõplik), lk 8.Vt komisjoni muudetud ettepaneku artikkel 6, lk 28.


52      Tuleb lisada, et direktiivi 2013/32 artikli 6 lõikes 1 ette nähtud registreerimine peab olema seotud liikmesriikide kohustusega, mis on ette nähtud direktiivi 2013/33 artikli 6 lõikes 1, anda kolme päeva jooksul pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist taotlejale temanimeline dokument, mis tõendab eelkõige tema taotleja staatust. Seega hõlbustab direktiivi 2013/32 artikli 6 lõikes 1 nõutav registreerimine liikmesriikide puhul direktiivi 2013/33 artiklis 6 sätestatud kohustust väljastada tõend kolme päeva jooksul.


53      Direktiivi 2013/32 artikli 6 lõike 2 prantsuskeelses versioonis on kasutatud tegusõna „introduire“. Teistes keeleversioonides näib olevat kasutatud samaväärset sõna, vt selle kohta hispaania- („presentarla“), saksa- („förmlich zu stellen“), inglise- („to lodge“), itaalia- („inoltrarla“), poola- („złożyć“) ja rumeeniakeelne („a depune“) keeleversioon. Vt direktiivi 2013/32 artikli 6 lõike 1 kolmas lõik ja artikli 6 lõiked 2–4.


54      Tuleb märkida, et direktiivi 2013/32 artikli 6 lõige 4 kujutab endast erandit selle direktiivi artikli 6 lõikes 3 sätestatud reeglist, mille kohaselt võivad liikmesriigid nõuda rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist isiklikult ja/või kindlaksmääratud kohas.


55      Kohtujuristi kursiiv.


56      26. juuli 2017. aasta kohtuotsus Mengesteab (C‑670/16, EU:C:2017:587, punkt 103). Pean täpsustama, nagu tegi ka Euroopa Kohus selle kohtuotsuse punktis 101, et direktiivi 2013/32 artikli 6 lõikes 4 ning määruse nr 604/2013 artikli 20 lõikes 2 on ette nähtud kaks erinevat menetlust, mille suhtes kehtivad eraldi nõuded ning mis on allutatud erinevatele režiimidele, eelkõige tähtaegade osas, nagu seda näeb ette direktiivi artikli 31 lõige 3.


57      Vt ka direktiivi 2013/32 põhjendus 27.


58      Kohtujuristi kursiiv.


59      Vt selle kohta käesoleva ettepaneku punkt 83.


60      25. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Hasan (C‑360/16, EU:C:2018:35, punkt 76).


61      Vt eelkõige 10. aprilli 1984. aasta kohtuotsus von Colson ja Kamann (14/83, EU:C:1984:153, punkt 26); 5. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Pfeiffer jt (C‑397/01–C‑403/01, EU:C:2004:584, punkt 110) ning 14. mai 2019. aasta kohtuotsus CCOO (C‑55/18, EU:C:2019:402, punkt 68).


62      Vt käesoleva ettepaneku punkt 26.


63      Nõukogu 1. detsembri 2005. aasta direktiiv liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta (ELT 2005, L 326, lk 13).


64      Eelkõige tuleb märkida, et direktiivi 2005/85 artikli 2 punktis b ja artikli 3 lõikes 1 kasutatud sõna „[ametlikult] esitatud“ asendati direktiivi 2013/32 artikli 2 punktis b ja artikli 3 lõikes 1 kasutatud sõnaga „esitatud“. Vt käesoleva ettepaneku punktid 78–89.


65      30. mai 2013. aasta kohtuotsus Arslan (C‑534/11, EU:C:2013:343, punkt 49).


66      Vt direktiivi 2013/32 põhjendus 60 ja käesoleva ettepaneku punkt 45.


67      Vt selle kohta 19. juuni 2018. aasta kohtuotsus Gnandi (C‑181/16, EU:C:2018:465, punkt 51) ja 26. septembri 2018. aasta kohtuotsus Belastingdienst vs. Toeslagen (apellatsioonkaebuse peatav toime) (C‑175/17, EU:C:2018:776, punkt 31).


68      Vt ka harta artikli 19 lõige 2 ja käesoleva ettepaneku punktid 38–46.


69      Tagasisaatmise lubamatuse põhimõtte kohta vt minu kaalutlusi käesoleva ettepaneku punktides 38–47.


70      Seoses direktiiviga 2005/85 vt 30. novembri 2009. aasta kohtuotsus Kadzoev (C‑357/09 PPU, EU:C:2009:741, punkt 45) ja 30. mai 2013. aasta kohtuotsus Arslan (C‑534/11, EU:C:2013:343, punkt 52). Väärib kordamist, et direktiivi 2008/115 artikli 4 lõige 2 sätestab, et see direktiiv „ei piira ühegi sellise sätte kohaldamist, mis võib olla soodsam kolmanda riigi kodaniku suhtes ja mis on sätestatud ühenduse sisserände- ja varjupaigaalases õigustikus“.


71      Vt käesoleva ettepaneku punktid 90–99.


72      Vt selle direktiivi artikkel 15.


73      14. septembri 2017. aasta kohtuotsus K. (C‑18/16, EU:C:2017:680, punkt 44).


74      Nimelt, kuigi direktiivi 2013/33 artikli 8 lõike 3 teises lõigus on sätestatud, et kinnipidamise alused sätestatakse riigisiseses õiguses, tuleb arvestada, et kui direktiivi sätted annavad liikmesriikidele hindamisruumi erinevate võimalike olukordade lahendamiseks sobivate ülevõtmismeetmete kindlaksmääramisel, ei pea nad nende meetmete rakendamisel mitte ainult tõlgendama oma riigisisest õigust kooskõlas vastava direktiiviga, vaid peavad ka tagama, et nad ei tugineks direktiivi sellisele tõlgendusele, mis läheb vastuollu kõnealuste põhiõigustega või muude liidu õiguse üldpõhimõtetega (15. veebruari 2016. aasta kohtuotsus N., C‑601/15 PPU, EU:C:2016:84, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).


75      15. veebruari 2016. aasta kohtuotsus N. (C‑601/15 PPU, EU:C:2016:84, punkt 59) ja 14. septembri 2017. aasta kohtuotsus K. (C‑18/16, EU:C:2017:680, punkt 42).


76      15. veebruari 2016. aasta kohtuotsus N. (C‑601/15 PPU, EU:C:2016:84, punkt 61) ja 14. septembri 2017. aasta kohtuotsus K. (C‑18/16, EU:C:2017:680, punkt 44).


77      Vt käesoleva ettepaneku punktid 63 ja 64.


78      30. mai 2013. aasta kohtuotsus Arslan (C‑534/11, EU:C:2013:343, punkt 62).


79      Samamoodi, vt eelkõige Peek, M. ja Tsourdi, E., „Asylum retration contributions Directive 2013/33/EU“, EU Immigration and Asylum Law: A Commentary, op. cit., lk 1381–1477, eriti lk 1415.


80      15. veebruari 2016. aasta kohtuotsus N. (C‑601/15 PPU, EU:C:2016:84, punkt 56) ja 14. septembri 2017. aasta kohtuotsus K. (C‑18/16, EU:C:2017:680, punkt 40).