Language of document :

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sąd Okręgowy w Gdańsku (Poola) 16. jaanuaril 2020 – I.W., R.W. versus Bank BPH S.A.

(kohtuasi C-19/20)

Kohtumenetluse keel: poola

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Sąd Okręgowy w Gdańsku

Põhikohtuasja pooled

Hagejad: I.W., R.W.

Vastustaja: Bank BPH S.A.

Eelotsuse küsimused

Kas nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes1 artikli 3 lõikeid 1 ja 2 koostoimes artikli 4 lõikega 1 koostoimes artikli 6 lõikega 1 ja artikli 7 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohtul on kohustus tunnistada tarbijaga sõlmitud lepingu tingimus ebaõiglaseks (direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses) ka juhul, kui kohtuotsuse tegemise päevaks on pooled lepingu sisu muutva lepingu lisaga muutnud lepingutingimust nii, et see ei ole enam ebaõiglase iseloomuga, ja lepingutingimuse esialgse sõnastuse ebaõiglaseks lugemine võiks tuua kaasa kogu lepingu tühistamise (kehtetuks tunnistamise)?

Kas nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 6 lõiget 1 koostoimes artikli 3 lõikega 1 ja lõike 2 teise lausega ning artikliga 2 tuleb tõlgendada nii, et see võimaldab liikmesriigi kohtul tunnistada kehtetuks ainult teatavad sellise lepingutingimuse elemendid, mis puudutab panga määratud valuutavahetuskurssi, millega indekseeritakse tarbijale antud laen (nagu põhikohtuasjas), ehk eemaldada lepingust säte, mis puudutab ühepoolselt ja ebaselgelt määratud panga marginaali vahetuskursi osana, ja jätta alles ühetähenduslik säte Narodowy Bank Polski (Poola keskpank) keskmise vahetuskursi kohta, mistõttu ei teki vajadust asendada kõrvaldatud sisu mistahes õigusnormiga, […] ning selle tulemusena taastatakse tegelik tasakaal tarbija ja ettevõtja vahel, kuigi see muudab olemuslikult tarbija kasuks sätet, mis käsitleb tarbijapoolset kohustuse täitmist?

Kas nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 6 lõiget 1 koostoimes artikli 7 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et isegi olukorras, kus liikmesriigi seadusandja on kehtestanud meetmed selliste ebaõiglaste lepingutingimuste püsiva kasutamise vältimiseks nagu põhikohtuasjas analüüsitav lepingutingimus, kehtestades õigusnormid, millega pannakse pankadele kohustus määratleda üksikasjalikult laenusumma, põhi- ja intressimaksete aluseks oleva valuutakursi arvutamise viis ja tähtaeg ning laenu välja- või sissemaksete valuutaks ümberarvestamise põhimõtted, on avaliku huviga vastuolus ainult mõnede lepingutingimuse elementide ebaõiglasteks tunnistamine teises küsimuses kirjeldatud viisil?

Kas kehtiva lepingu puudumist, millele on viidatud nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 6 lõikes 1 ja mis on direktiivi artikli 2 punktis a koostoimes artikliga 3 loetletud ebaõiglaste lepingutingimuste väljajätmise tulemus, tuleb tõlgendada nii, et see on sanktsioon, mis võib tuleneda tarbija sõnaselgel taotlusel tehtud konstitutiivsest kohtulahendist, mille tagajärjed kehtivad alates lepingu sõlmimise hetkest ehk ex tunc, ning tarbija ja ettevõtja tagasinõuded on sissenõutavad alates kohtuotsuse jõustumisest?

Kas nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 6 lõiget 1 koostoimes 30. märtsi 2010. aasta Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et sellega pannakse liikmesriigi kohtule kohustus teavitada tarbijat, kes on taotlenud lepingu kehtetuks tunnistamist seoses ebaõiglaste lepingutingimuste kõrvaldamisega, sellise lahenduse õiguslikest tagajärgedest, sh ettevõtja (panga) võimalikest tagasinõuetest, isegi kui selliseid nõudeid ei ole kõnealuses menetluses esitatud, samuti sellistest nõuetest, mille seaduslikkus ei ole selgelt määratletud, isegi olukorras, kus tarbijal on professionaalne esindaja?

____________

1 EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288.