Language of document : ECLI:EU:C:2006:755

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

ELEANOR SHARPSTON

esitatud 30. novembril 20061(1)

Kohtuasi C‑432/05

Unibet (London) Ltd,

Unibet (International) Ltd

versus

Justitiekanslern


Ühenduse õigusest tulenevate õiguste tõhus kohtulik kaitse – Siseriiklikud õigusnormid, mis ei näe ette iseseisvat õiguskaitsevahendit ühenduse õigusega vastuolus olevate siseriiklike õigusaktide kehtetuks tunnistamiseks – Õigus esialgsele õiguskaitsele





1.        Kas ühenduse õigus nõuab, et liikmesriigi õiguskord näeks esiteks ette võimaluse esitada hagi siseriikliku õigusnormi vastuolu tuvastamiseks ühenduse õigusega ning teiseks sellise õigusnormi kohaldamise peatamist esialgse õiguskaitse korras kuni selle seaduslikkuse kindlakstegemiseni? See on sisuliselt küsimus, mille esitas Euroopa Kohtule Högsta domstolen (Rootsi ülemkohus).

 Siseriiklikud õigusnormid

2.        Eelotsusetaotluses on esitatud järgmine teave siseriiklike õigusnormide kohta, mis reguleerivad ühelt poolt liikmesriigi kohtute pädevust ja menetluskorda ning teiselt poolt loteriide korraldamist.

3.        Esiteks on regeringsformen’i (Rootsi põhiseadus) 11. peatüki §-s 14 sätestatud eeskirjad, mis reguleerivad seaduslikkuse kontrolli. Kui kohus või muu avalik-õiguslik asutus leiab, et õigusnorm on vastuolus põhiseaduse või muu ülimusliku õigusnormiga, ei või seda õigusnormi kohaldada. Regeringsformeni 11. peatüki § 14 kohane kontroll ja võimalik kohaldamata jätmine eeldab küsimuse tõstatamist eelnevat lahendamist nõudva küsimusena põhiküsimust käsitlevas menetluses. Siseriiklike õigusnormide alusel ei ole võimalik esitada kohtule eraldi kaebust, milles taotletakse ainult teatud õigusnormi kehtetuks tunnistamist. Kui selle õigusnormi on aga vastu võtnud Riksdag (Rootsi parlament) või valitsus, võib selle kohaldamata jätta üksnes ilmse vastuolu korral. Viimase tingimuse täitmine ei ole siiski nõutav, kui asjaomane õigusnorm on vastuolus ühenduse õigusega.(2)

4.        Teiseks võib vastavalt rättegångsbalken’i (Rootsi kohtumenetluse seadustik) 13. peatüki §-le 2 esitada hagi teatud õigussuhte olemasolu tuvastamiseks, kui õigussuhte olemasolu on ebakindel ning see ebakindlus tekitab hagejale kahju.

5.        Kolmandaks reguleerib rättegångsbalkeni 15. peatükk esialgse õiguskaitse rakendamist tsiviilmenetluses. Vastavalt selle peatüki §-le 3 võib kohus juhul, kui isik tõendab selliste teisele isikule suunatud nõuete põhjendatust, mille alusel on esitatud või võib esitada hagi või mida tunnustatakse või võidakse tunnustada muu sarnase menetlusega, ning kui on põhjust kahtlustada, et see teine isik võib oma tegevuse või tegevusetusega või muu käitumisviisiga takistada või raskendada hageja õiguse teostamist või vähendada oluliselt selle õiguse väärtust, anda korralduse meetme võtmiseks hageja õiguste tagamiseks. Niisugused meetmed võivad hõlmata teatud tegevuse jätkamise keeldu rahalise sanktsiooni ähvardusel või korraldust rahalise sanktsiooni ähvardusel täita hageja nõuet või halduri määramist või korralduse andmist, millega suudetakse muul viisil kaitsta hageja õigust.

6.        Nii eelotsusetaotluse esitanud kohus kui ka Rootsi valitsus märgivad, et 15. peatüki kohane esialgne õiguskaitse peab olema põhinõude tagamiseks sobiv. Seetõttu ei võimaldata üldjuhul väidetavalt kehtetu seaduse kohaldamise peatamist kahju hüvitamise nõude raames. Esialgset õiguskaitset ei tagata, kui põhinõue on vastuvõetamatu (mis ei olegi ehk nii üllatav).

7.        Neljandaks ei ole vastavalt lotterilagen’i (nr 1994 :1000, hasartmänguseadus) §-le 38 lubatud ilma selgesõnalise nõusolekuta kutsetegevuse raames või muul tulu saamise eesmärgil reklaamida osalemist Rootsis või väljaspool Rootsit ebaseaduslikult korraldatavates loteriides. Viitan kõnealusele sättele edaspidi kui reklaamikeelule. Reklaamikeelust võib teha erandeid. Vastavalt lotterilageni §-le 45 võib esitada taotluse loterii korraldamise loa saamiseks. Paragrahvis 48 on sätestatud järelevalve seaduse järgimise üle ning § 52 näeb ette seaduse järgimiseks vajalike korralduste ja keeldude andmise, mille rikkumisele võib järgneda trahv. Paragrahvi 54 alusel võib määrata kriminaalkaristusi ka isikutele, kes kutsetegevuse raames või muul tulu saamise eesmärgil reklaamivad ebaseaduslikult osalemist väljaspool Rootsit korraldatavas loteriis, kui reklaam on konkreetselt seotud loteriis osalemisega Rootsis. Paragrahvis 59 on sätestatud lube käsitlevate otsuste kohtulik kontroll.

 Põhikohtuasja taust

8.        Põhikohtuasja aluseks olnud asjaolud on vastavalt eelotsusetaotlusele ja hageja kirjalikele märkustele järgmised.

9.        Unibet (London) Ltd ja Unibet (International) Ltd on kaks äriühingut, mis asuvad vastavalt Ühendkuningriigis ja Maltas. Nad korraldavad mängusid, nimelt spordiüritustega seotud kihlvedusid, pokkerit, kasiino- ja muid hasartmänge vastavalt nimetatud piirkondades välja antud lubadele, mis lubavad muu hulgas korraldada mänge klientidele väljaspool nimetatud piirkondi. Viitan neile äriühingutele edaspidi koos kui Unibetile.

10.      Unibet korraldab hasartmänge peamiselt Internetis. Tal ei ole kavas asutada tütarettevõtet Rootsis ega korraldada seal hasartmänge. Ta soovib Rootsis üksnes oma teenuseid reklaamida.

11.      6. novembril 2003 tegi Euroopa Kohus otsuse kohtuasjas Gambelli,(3) mille kohaselt on siseriiklikud õigusaktid, mis keelavad teatud mängude korraldamise ilma liikmesriigi loata, vastuolus EÜ artiklitega 43 ja 49. Sellele otsusele tuginedes ostis Unibet reklaamipinna mitmes Rootsi päevalehes. Lotteriinspektionen (Rootsi hasartmänguinspektsioon) märkis, et ta algatas nende ajalehtede suhtes menetluse selle alusel, et nad rikkusid hasartmänguseadust, avaldades välismaise hasartmänguettevõtte reklaame. Seejärel üritas Unibet osta veel reklaamipinda ajalehtedes ning reklaamiaega raadios ja televisioonis, kuid selle müügist keelduti reklaamikeelu ning Lotteriinspektioneni seisukoha alusel. Ilmselt pärast seda on Rootsi riik teinud ettekirjutusi ning algatanud kriminaalmenetlusi ajalehtede suhtes, kes olid avaldanud Unibeti reklaame. Unibeti enda vastu ei ole hagi esitatud.

12.      Unibet esitas Tingsrätt’ile (esimese astme üldkohus) hagi Rootsi riigi vastu. Sisuliselt nõudis ta selles, et Tingsrätt i) tuvastaks, et Unibetil on hoolimata reklaamikeelust õigus turustada Rootsis oma hasartmänguteenuseid, ii) kohustaks Rootsi riiki hüvitama Unibetile kahju, mida viimane on reklaamikeelu tagajärjel kandnud ja jätkuvalt kannab, ning iii) määraks kohe, et reklaamikeeld ja selle rikkumise eest määratavad sanktsioonid jäetaks Unibeti suhtes kohaldamata.

13.      Unibeti hagi aluseks on väide, et hasartmänge käsitlevad Rootsi õigusaktid on vastuolus EÜ artikliga 49 ning et ühenduse õiguse alusel on Unibetil õigus Rootsis oma hasartmänguteenuseid turustada. Kui hagi punktis i esitatud taotlust peetakse vastuvõetamatuks seetõttu, et see ei kuulu rättegångsbalkeni 13. peatüki § 2 kohaldamisalasse, väidab Unibet, et selle hagi esitamiseks annab talle õiguse ühenduse õigus ning nõuab, et seda õigust piiravad siseriiklikud õigusnormid jäetaks kohaldamata. Seoses hagiavalduse punktis iii esitatud taotlusega väidab Unibet, et ühenduse õigus nõuab siseriiklikelt kohtutelt esialgse õiguskaitse andmist isikute ühenduse õigusest tulenevate õiguste tagamiseks.

14.      Tingsrättis väitis Rootsi riik, et rättegångsbalkeni 13. peatüki § 2 kohase tuvastamishagi tingimused ei ole täidetud, kuna Unibeti ja riigi vahel ei ole konkreetset õigussuhet.

15.      Tingsrätt jõudis otsusele, et Unibeti hagiavalduse punktis i esitatud tuvastamisnõue eeldab abstraktse õiguspärasuse kontrolli tegemist ning on vastuvõetamatu, nagu ka punktis iii esitatud nõue. Punktis ii esitatud kahjunõue tunnistati vastuvõetavaks ning on praegu menetluses. Hovrätt (apellatsioonikohus) lükkas Unibeti hagiavalduse punkte i ja iii käsitleva apellatsioonkaebuse tagasi. Unibet esitas Högsta domstolenile kassatsioonkaebuse.

16.      Peagi pärast apellatsioonkaebuse tagasilükkamist Hovrätti poolt esitas Unibet Tingsrättile uue taotluse esialgse õiguskaitse saamiseks. Unibet nõudis, et kõnealune kohus määraks kohe, et Unibetil on hoolimata reklaamikeelust ja selle rikkumise eest määratavatest sanktsioonidest kuni lõpliku otsuseni õigus võtta määratud turustamismeetmeid, või teise võimalusena, et Tingsrätt annaks kohe korralduse rakendada meetmeid, mis hoiaksid ära Unibeti tegevuse jätkuva kahjustamise reklaamikeelu ja selle rikkumise eest määratavate sanktsioonide tagajärjel. Unibet väitis, et uus taotlus esialgse õiguskaitse saamiseks on otseselt seotud tema ühenduse õigusest tulenevate õiguste rikkumisega ning seega ka Tingsrätti menetluses oleva algse hagi punkti ii kohase hüvitusnõudega.

17.      Tingsrätt leidis, et uus taotlus esialgse õiguskaitse saamiseks on vastuvõetav. Tingsrätt sedastas samas, et Unibet ei ole tõendanud, et reklaamikeeld on vastuolus ühenduse õigusega või et selle sätte kooskõla ühenduse õigusega tekitaks tõsiseid kahtlusi. Seetõttu lükkas Tingsrätt kõnealuse taotluse tagasi sisulistel põhjustel. Hovrätt omakorda jättis Unibeti apellatsioonkaebuse rahuldamata. Unibet esitas kassatsioonkaebuse Högsta domstolenile, kes esitas käesoleva eelotsusetaotluse.

18.      Högsta domstolen kinnitab oma eelotsusetaotluses, et Unibetil ei ole siseriiklike õigusnormide alusel(4) õigust esitada esialgse hagiavalduse punktis i taotletud tuvastamisnõuet. Seetõttu küsib Högsta domstolen, kas siseriiklikud õigusnormid on kooskõlas ühenduse õiguses kehtestatud isikute tõhusa kohtuliku kaitse nõuetega.

19.      Högsta domstolen väidab, et Unibeti esialgse õiguskaitse taotlused tõstatavad ka ühenduse õigusega seotud küsimusi. Seoses Unibeti esimese esialgse õiguskaitse taotlusega (punkt iii), mille madalama astme kohtud rahuldamata jätsid, tuleneb siseriiklikust õigusest muu hulgas, et kui hageja põhinõuet ei saa uurida, ei saa rahuldada ka esialgse õiguskaitse taotlust. Seetõttu kerkivad seoses kõnesoleva esialgse õiguskaitse taotlusega samasugused küsimused kui need, mis tõstatati seoses Unibeti põhinõudega. Unibet on seisukohal, et tema teine esialgse õiguskaitse taotlus on otseselt seotud tema ühenduse õigusest tulenevate õiguste rikkumisega, millele ta käesolevas kohtuasjas tugineb, ning seetõttu ka tema esitatud kahju hüvitamise kohustuse määramise hagiga (esialgse hagiavalduse punkt ii), mis on praegu Tingsrätti menetluses. Seetõttu tekib küsimus, kas ühenduse õiguse alusel kohaldatakse esialgse õiguskaitse andmisel siseriiklikke õigusnorme või ühenduse õiguse kriteeriume, kui vaidlustatakse siseriiklike õigusnormide kooskõla ühenduse õigusega. Juhul kui kohaldatakse ühenduse õiguse kriteeriume, tekib küsimus nende kriteeriumide täpse olemuse kohta.

20.      Seetõttu peatas Högsta domstolen menetluse ning esitas järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas ühenduse õiguse nõuet, et siseriiklikud menetlusnormid peavad tagama isikule ühenduse õigusest tulenevate õiguste tõhusa kaitse, tuleb tõlgendada nii, et kaebus, mille ese on nõue tuvastada teatavate siseriiklike materiaalõigusnormide vastuolu EÜ artikliga 49, on vastuvõetav olukorras, kus nende normide vastavust nimetatud artiklile ei saa kontrollida teisiti, kui vaid näiteks kahju hüvitamise hagi, siseriiklike materiaalõiguse normide rikkumist või õiguspärasuse kohtulikku kontrolli puudutava kohtuasja läbivaatamisel esitatud täiendava taotluse põhjal?

2.      Kas ühenduse õigusest tulenev tõhusa kohtuliku kaitse nõue tähendab seda, et siseriiklik õiguskord peab pakkuma esialgset õiguskaitset nii, et siseriiklikke õigusnorme, mis takistavad isikule ühenduse õigusest väidetavalt tuleneva õiguse kasutamist, peab olema võimalik isiku suhtes kohaldamata jätta, et tal oleks võimalik kasutada niisugust õigust seni, kuni küsimus selle õiguse olemasolu kohta on siseriiklikus kohtus lõplikult lahendatud?

3.      Kui vastus teisele küsimusele on jaatav:

Kas siis, kui on tekkinud kahtlus, kas siseriiklikud sätted on ühenduse õigusega kooskõlas, nõuab ühenduse õigus, et liikmesriigi kohus peab ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitseks esitatud esialgse õiguskaitse taotluse läbivaatamisel kohaldama niisugust kaitset reguleerivaid siseriiklikke õigusnorme või peab kohus sellisel juhul kohaldama ühenduse õiguse kriteeriume?

4.      Kui vastus kolmandale küsimusele on, et kohaldada tuleb ühenduse õiguse kriteeriume, siis millised need on?”

21.      Kirjalikke märkusi esitasid Unibet ning Austria, Belgia, Tšehhi, Soome, Saksamaa, Kreeka, Itaalia, Madalmaade, Portugali, Rootsi ja Ühendkuningriigi valitsus ning komisjon. Kohtustungil esitasid täiendavaid märkusi Unibet ning Belgia, Kreeka, Rootsi ja Ühendkuningriigi valitsus ning komisjon.

 Vastuvõetavus

22.      Belgia valitsus väidab esiteks, et eelotsusetaotlus on kunstlik ja hüpoteetiline ning seetõttu vastuvõetamatu: Unibeti poolt siseriiklikule kohtule esitatud hagis taotletakse pelgalt vastuolu tuvastamist ning selle aluseks ei ole tegelik õiguslik vaidlus. Olukord kuulub selgelt kohtuasjas Foglia(5) tehtud otsuse kohaldamisalasse, milles Euroopa Kohus otsustas, et tal puudub pädevus esitada „nõuandvaid arvamusi üldistes või hüpoteetilistes küsimustes” või vastata „tõlgendamist käsitlevatele küsimustele, mis esitatakse talle poolte vahel kokku lepitud kunstlike menetluslike vahendite raames, mille eesmärk on saada Euroopa Kohtult seisukoht teatud ühenduse õiguse probleemide kohta, mis ei ole vaidluse lahendamise seisukohast tegelikult objektiivselt vajalik”.

23.      Belgia valitsuse seisukohaga ei saa nõustuda. Käesolevas asjas on tegelik lahendamist vajav vaidlus ilmselgelt olemas. Unibet leiab, et reklaamikeeld on vastuolus EÜ artikliga 49. Ta soovib selle keelu õigusvastaseks tunnistamist, et ta saaks oma loteriiäri Rootsis seaduslikult reklaamida. Asjaolu, et seda saab kirjeldada kui „menetlusliku vahendi” kasutamist selles mõttes, et Unibet üritab kasutada õiguskaitsevahendi vormi, mis ei sisaldu Rootsi menetluseeskirjades, ei vähenda aluseks oleva probleemi tegelikkust.

24.      Sellest tulenevalt leian, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

 Esimene küsimus

25.      Oma esimeses küsimuses küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas ühenduse õiguse nõue, et siseriiklikud menetlusnormid peavad tagama isikule ühenduse õigusest tulenevate õiguste tõhusa kaitse, tähendab seda, et kaebus, mille ese on nõue tuvastada teatavate siseriiklike materiaalõigusnormide vastuolu EÜ artikliga 49, on vastuvõetav olukorras, kus nende normide vastavust nimetatud artiklile ei saa kontrollida teisiti, kui vaid näiteks kahju hüvitamise hagi, siseriiklike materiaalõigusnormide rikkumist või õiguspärasuse kohtulikku kontrolli puudutava kohtuasja läbivaatamisel esitatud täiendava taotluse põhjal.(6)

26.      Unibeti väitel peaks vastus sellele küsimusele olema jaatav. Kõik märkusi esitanud riikide valitsused ning komisjon on vastupidisel seisukohal.

27.      Kõigepealt väidab Unibet, et ühenduse õiguse ülimuslikkuse põhimõttest siseriikliku õiguse üle ning ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitse põhimõttest tuleneb, et isikul peab alati olema tegelik õigus nõuda nende õiguste kaitset.(7) Unibetil on EÜ asutamislepingust tulenev õigus turustada Rootsis oma mänge ning reklaamikeeld takistab ebaseaduslikult tal seda teha. Seetõttu on Unibetil õigus esitada hagi, milles ta palub tuvastada, et tal on õigus oma mänge Rootsis takistamatult turustada, või teisiti öelduna, et Rootsil keelataks kohaldada reklaamikeeldu.

28.      Unibet viitab eelkõige otsusele kohtuasjas Muñoz ja Superior Fruiticola,(8) milles Euroopa Kohus leidis, et ühenduse õigusest tuleneva keelu pakkuda puu- ja köögivilju müügiks muul viisil kui kehtestatud kvaliteedistandardite kohaselt täielik toime tähendab, et ettevõtjal peab olema võimalik konkurendilt tsiviilkohtumenetluses nõuda kõnealuse keelu järgimist isegi siis, kui siseriiklik õigus ei anna talle õigust esitada tsiviilhagi õigusnormi rikkumise alusel.

29.      Teiseks väidab Unibet, et siseriiklik kohus peab tulenevalt oma kohustusest tõlgendada siseriiklikku õigust kooskõlas ühenduse õigusega(9) laiendama siseriiklikust õigusest tulenevat õigust taotleda tuvastavat kohtuotsust(10) sellistele hagejatele nagu Unibet.

30.      Kolmandaks märgib Unibet, et muud Rootsi õiguse alusel olemasolevad õiguskaitsevahendid ei ole tõhusad. Kahju, sh intressi hüvitamise nõue ei ole piisav asendus reklaamikeelu kohaldamise keelule, kuna sageli on seda väga keeruline välja arvutada selliselt, et tekitatud kahju hüvitataks täielikult. Lisaks tähendab asjaolu, et keelu tühistamise hagi ei ole võimalik esitada, seda, et asjaomane isik peab esitama jätkuva rikkumise korral uue kahjunõude. Samuti ei ole mõistlik nõuda isikult, et ta rikuks oma õiguste tagamise eesmärgil õigusnorme. Haldusotsuste kohtuliku kontrolli sätet kohaldatakse üksnes valitsuse või haldusasutuse otsuste suhtes. Seda kohaldataks ainult juhul, kui Unibet taotleks ja talle keeldutaks andmast luba korraldada loteriisid Rootsis, mis ei ole tema äriline eesmärk. Kui Rootsi kohus jõuakski enne põhiküsimuse lahendamist otsusele, et reklaamikeeld on ühenduse õigusega vastuolus, ei oleks sel otsusel õiguslikku mõju teiste Rootsi kohtute või ametiasutuste suhtes, kui sama küsimus tekiks teistsugustel asjaoludel, ka juhul, kui see puudutaks Unibetti, näiteks kriminaalmenetluses või lotterilageni alusel trahvi määramise korral. See ei kujutaks endast õigusvastasuse tuvastamist laiemas tähenduses, ka mitte Unibeti osas, ega nõuaks Rootsilt reklaamikeelu tühistamist või selle kohaldamise peatamist. Seevastu on otsus, mis keelab Rootsi riigil kohaldada Unibeti suhtes reklaamikeeldu, siduv kõigis olukordades, kus küsimus võiks üles kerkida, näiteks lotterilageni rikkumist puudutavas menetluses.

31.      Kõik märkusi esitanud liikmesriikide valitsused ja komisjon on seisukohal, et siseriikliku kohtu esimesele küsimusele tuleb vastata eitavalt. Jagan nende seisukohta ühe olulise reservatsiooniga alljärgnevalt esitatud põhjustel, millest kõik on esitatud mõne märkuse esitaja või kõigi nimetatud märkuste esitajate poolt.

32.      Leian, et lähtepunktiks tuleb võtta esmalt Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses Rewe I(11) kehtestatud põhimõte, et iga liikmesriigi siseriiklikus õiguskorras tuleb kehtestada menetlusnormid nende kohtuasjade läbivaatamiseks, mille eesmärk on tagada isikutele ühenduse õiguse vahetust mõjust tulenevate õiguste kaitse, tingimusel et need ei ole ebasoodsamad kui samalaadsete siseriiklike kaebuste puhul (võrdväärsuse põhimõte) ega muuda nende õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks (tõhususe põhimõte). Seda lähenemisviisi kinnitati kohtuotsuses Rewe II,(12) milles Euroopa Kohus sedastas, et asutamislepingu eesmärk ei olnud luua siseriiklikes kohtutes ühenduse õiguse järgimise tagamiseks muid õiguskaitsevahendeid kui need, mis on sätestatud siseriiklikus õiguses ning et asutamislepingus kehtestatud õiguskaitse süsteem tähendab, et ühenduse õigusnormide järgimise otsese mõju tagamise eesmärgil peab olema võimalik kasutada kõiki siseriiklikus õiguses sätestatud õiguskaitsevahendeid.

33.      Samuti on kohtuotsuses Simmenthal,(13) milles kinnitati siseriiklike kohtute kohustust mitte kohaldada ühenduse õigusega vastuolus olevaid siseriiklikke õigusnorme, see kohustus piiratud asjaomase siseriikliku kohtu pädevusse kuuluvate kohtuasjadega või kohtutega, kellel on pädevus kohaldada asjaomast ühenduse õigust.

34.      Euroopa Kohus on eeltoodud põhimõtteid järjekindlalt rõhutanud; vt näiteks kohtuotsus Peterbroeck,(14) milles ta sedastas, et teatavat valdkonda reguleerivate ühenduse õigusnormide puudumisel tuleb iga liikmesriigi õiguskorras määrata pädevad kohtud ning kehtestada üksikasjalikud menetlusnormid nende kohtuasjade läbivaatamiseks, mille eesmärk on tagada isikutele ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitse, kusjuures need normid ei tohi olla ebasoodsamad kui samalaadsete siseriiklike kaebuste puhul ega muuta ühenduse õiguskorraga antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks.

35.      Neist väidetest tuleneb selgelt, et siseriiklike õigussüsteemide üle on võimalik teostada ühenduse kohtulikku kontrolli. Esiteks peavad siseriiklikud õigusnormid järgima võrdsuse ja tõhususe põhimõtet. Teiseks, kuigi põhimõtteliselt peab isiku õigus olla menetlusosaline ning tema põhjendatud huvi olema määratletud siseriiklikus õiguses, nõuab ühenduse õigus siiski, et liikmesriigi õigusnormid ei kahjustaks õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.(15) Seetõttu võib ühenduse õigus teatud juhtudel nõuda uue õiguskaitsevahendi kohaldamist, kui see on ainus viis tagada ühenduse õigusest tuleneva õiguse kaitset.(16) Näiteks kohtuotsuses Heylens sedastas Euroopa Kohus, et kuna vaba juurdepääs töökohtadele on asutamislepinguga igale ühenduse töötajale individuaalselt antav põhiõigus, on „tõhusa kohtuliku kaitse olemasolu siseriiklike ametiasutuste otsuste suhtes, millega keeldutakse lubamast kasutada ühenduse õigusest tulenevat hüve, üksikisiku õiguse kaitsmise tagamisel määrava tähtsusega”.(17) Samuti sedastas Euroopa Kohus kohtuotsuses Vlassopoulou, et „mis tahes [diplomite tunnustamise kohta] võetud otsuse suhtes peab olema võimalik algatada kohtumenetlust, et teha kindlaks, kas kõnealune otsus on ühenduse õigusega kooskõlas”.(18)

36.      Seetõttu on hinnates seda, kas siseriiklikud menetlusnormid vastavad Euroopa Kohtu poolt kehtestatud kriteeriumidele, oluline uurida õiguslikku raamistikku tervikuna. Euroopa Kohus sedastas Peterbroecki kohtuasjas, et „iga juhtumit, mil tekib küsimus, kas mõni siseriiklik menetlusnorm muudab ühenduse õiguse kohaldamise võimatuks või ülemäära raskeks, tuleb analüüsida võttes arvesse selle sätte rolli menetluses tervikuna, menetluse kulgu ja eripära”.(19) Asjaolu, et asjaomases õigussüsteemis ei sisaldu üht teatavat õiguskaitsevahendit ühenduse õigusest tuleneva õiguse tagamiseks, ei tähenda veel tingimata, et tõhusa kaitse põhimõtet oleks rikutud.

37.      Üks selle põhimõtte rakendamise näiteid on kohtuotsus Safalero.(20) See kohtuasi puudutas haldusmeedet, millega lubati jaemüüjale müüdud kaupade arestimist selle alusel, et neil kaupadel puudusid siseriiklike õigusaktidega nõutavad siseriiklikud tüübikinnitusmärgid. Oli selge, et selline siseriikliku õiguse nõue oli ühenduse õigusega vastuolus. Importija taotles jaemüüjalt arestitud kauba tagastamist; siseriiklik kohus otsustas aga, et importijal ei olnud õigust vaidlustada jaemüüjale suunatud otsust. Euroopa Kohus otsustas, et importija huvi mitte lasta oma majandustegevust ühenduse õigusega vastuolus oleva siseriikliku normi tõttu tõkestada oli piisavalt kaitstud, kui tal oli võimalik saavutada sellise kohtuotsuse tegemine, milles tuvastatakse mainitud sätete vastuolu ühenduse õigusega. Kõnesoleval juhul oli importijal võimalik tõstatada see küsimus ametiasutuste vastu algatatud menetluses, milles ta vaidlustas talle kõnealuse tüübikinnitusmärgi puudumise eest määratud trahvi õiguspärasuse. Euroopa Kohus järeldas, et sellistel asjaoludel ole isikutele ühenduse õiguskorraga antud õiguste tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt importija ei saa algatada kohtumenetlust vaidlustamaks ametiasutuse võetud meedet, millega arestiti jaemüüjale müüdud kaubad, kui sel importijal on võimalik kasutada õiguskaitsevahendit, mis tagab, et järgitakse talle ühenduse õigusest tulenevaid õigusi.

38.      Selline lähenemisviis kajastab seda, et tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte kajastab ise õiguse üldpõhimõtet, mis on aluseks liikmesriikide ühistele põhiseaduslikele tavadele. Nimetatud põhimõte, s.o õigus õiglasele kohtumenetlusele, on sätestatud Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõikes 1 ning tunnustatud nüüd EÜ artikli 6 lõikes 2 ühenduse õiguse üldpõhimõttena. Konventsiooni artikli 6 lõige 1, mis käsitleb õigust kohtulikule arutamisele, mille üks aspekt on õigus kohtusse pöörduda, mis ei ole absoluutne, näeb kaudselt ette õiguse konkreetses asjas kohtuliku kontrolli teostamiseks kohtusse pöörduda. Selle õiguse piirangud on artikli 6 lõikega 1 kooskõlas üksnes juhul, kui need ei kahjusta kõnealuse õiguse olemust, kui neil on õigustatud eesmärk ja kui kasutatud meetmete ja silmas peetud eesmärgi vahel on mõistlik proportsionaalsuse seos. (21)

39.      Eelöeldut silmas pidades pöördun konkreetse probleemi juurde, mis tõstatati eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimeses küsimuses.

40.      Käesolevas kohtuasjas on esiteks selge, et Rootsi menetlusnormid vastuolu tuvastamiseks ülimusliku siseriikliku õigusaktiga ei ole soodsamad kui need, mida kohaldatakse vastuolu tuvastamiseks ühenduse õigusega; tegelikult nähtub, et olukord on vastupidine.(22)

41.      Teiseks ilmneb eelotsusetaotlusest veel,(23) et tegelikkuses ei ole Unibeti olukorras oleval isikul võimatu tugineda oma ühenduse õigusest tulenevatele õigustele.

42.      Siinkohal tuleb rõhutada, et Euroopa Kohus peab aktsepteerima eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt esitatud siseriiklike menetlusnormide analüüsi. Seetõttu pean jätkama oma analüüsi, arvestades seda, et siseriiklike menetlusnormide kohaselt ei ole Unibetil võimalik esitada hagi üksnes reklaamikeelu vastuolu tuvastamiseks ühenduse õigusega, kuigi Unibet on selle seisukoha kahtluse alla seadnud.(24)

43.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab lisaks, et kuigi siseriiklikud normid ei luba Unibetil esitada eraldi hagi reklaamikeelu kohaldamise kehtivuse suhtes, on tal kolm muud võimalust selle küsimusega kohtusse pöörduda. Esiteks, kui Unibet rikub reklaamikeeldu ja Rootsi ametiasutus esitab tema vastu kaebuse, võib Unibet taotleda, et kohus analüüsiks selle keelu kokkusobivust ühenduse õigusega. Teiseks võib Unibet taotleda ühenduse õigusega kokkusobivuse analüüsi praegu ringkonnakohtus menetluses oleva kahju hüvitamise hagi raames. Kolmandaks väidab eelotsusetaotluse esitanud kohus: „seoses sellega tuleks arvesse võtta ka võimalust saavutada asja arutamine kohtuliku kontrolli menetluses eelnimetatud viisidel”, viidates ilmselt lotterilagenile.

44.      Esimese võimaluse puhul ei leia ma, et siseriiklik õiguskord on kooskõlas ühenduse õigusest tulenevate õiguste tõhusa kaitse nõudega, kui isiku jaoks on võimalik siseriiklikus kohtus oma õigustele tugineda üksnes kõigepealt siseriiklikke õigusnorme rikkudes. Isikut ei tohi panna olukorda, kus tema ainus võimalus õigusnormi õiguspärasuse hindamiseks on seda rikkuda. Eelkõige ei nõustu ma mitme liikmesriigi valitsuse argumendiga, et analoogselt võib kohaldada ühenduse õigusega ette nähtud vahetult esitatavate hagide vastuvõetavuse piire, mille kohaselt isikul ei ole võimalik esitada ühenduse kohtusse hagi üldkohaldatava ühenduse meetme tühistamiseks, isegi kui siseriiklike õigusnormide kohaselt peab ta ühenduse meedet rikkuma, enne kui ta saab vaidlustada selle kehtivuse siseriiklikus kohtus.(25)

45.      Eeltoodust tulenevalt ei saa nõustuda eelotsusetaotluse esitanud kohtu väitega, et Unibeti ühenduse õigusest tulenevaid õigusi kaitseb tõhusalt asjaolu, et kui ta rikub reklaamikeeldu ja Rootsi ametiasutus esitab tema vastu kaebuse, siis võib ta taotleda, et kohus kontrolliks selle keelu kokkusobivust ühenduse õigusega.

46.      Ma ei ole ka kindel selles, kas kolmas eelotsusetaotluse esitanud kohtu nimetatud võimalus, nimelt kohtulik kontroll lotterilageni kontekstis, on Unibeti jaoks rahuldav viis oma õiguste kaitseks kohtus. Eelotsusetaotlusest ei selgu täpselt, millised on õigusaktides sätestatud erandid reklaamikeelust ning kuidas neid saab kasutada. Kohtuistungil möönis Rootsi valitsus, et need erandid ei ole mõeldud põhikohtuasjataoliste olukordade lahendamiseks; samuti ei suutnud Rootsi valitsus öelda, kas kõnesolevas olukorras oleks vastava taotluse esitamise korral erand tehtud. Pealegi ei veena mind Rootsi valitsuse poolt Euroopa Kohtu korduvate küsimuste peale esitatud vastustest saadud teave, et kui Unibet oleks taotlenud tema kasuks erandi tegemist, oleks see taotlus tingimata toonud kaasa haldusotsuse, mille suhtes oleks võinud rakendada kohtulikku kontrolli.

47.      Seega jääb üle analüüsida veel küsimust, kas kahjunõue (Unibeti algse hagiavalduse punkt ii) kujutab Unibeti jaoks rahuldavat viisi oma ühenduse õigusega seotud nõude kohtulikuks arutamiseks Rootsis. Kõnealune nõue tunnistati tõesti vastuvõetavaks. See on praeguseni menetluses ning on Unibeti teise esialgse õiguskaitse taotluse aluseks.

48.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus, Unibet ja Rootsi valitsus näivad olevat ühel meelel selles, et kõnesolevat hagi menetlev kohus peab analüüsima Unibeti väidet, mille kohaselt reklaamikeeld on ühenduse õigusega vastuolus, ning et selle väitega nõustumisel oleks nimetatud kohus kohustatud jätma regeringsformeni 11. peatüki § 14 kohaselt keelu kohaldamata.

49.      Unibet väidab vastu, et kahju hüvitamise hagi menetlemine on raskendatud, kuna majandusliku kahju suuruse kindlaksmääramine on ebamäärane ja keeruline protsess. Menetlusliku autonoomia põhimõtte kohaldamisel ei ole aga küsimus selles, kas menetlus on raskendatud (kahjunõuded on oma olemuselt keerulised), vaid kas see on vastavuses võrdsuse ja tõhususe põhimõtetest tulenevate tingimustega. Leian, et on. Eelkõige ei ole võimalik Euroopa Kohtule käesolevas eelotsusetaotluses esitatud teabe põhjal nõustuda sellega, et kahju suuruse kindlaksmääramisega seotud probleemidest piisab, et muuta kahju nõudmine „praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks”.(26) Kui olukord olekski põhimõtteliselt selline, seaks see olulise kahtluse alla Eurpooa Kohtu praktika, mille kohaselt on liikmesriik kohustatud hüvitama talle omistatava ühenduse õiguse rikkumisega üksikisikutele tekitatud kahju ning mille kohaselt kõnealune kohustus tagab asjaomasele isikule tõhusa kaitse.(27)

50.      Kuidas suhtuda Unibeti väitesse, et isegi kui ta kahju hüvitamise nõue rahuldatakse, on selle tulemus siduv üksnes konkreetsel juhul – sel ei oleks erga omnes mõju ning see ei aitaks Unibetti tulevikus, nii et ta oleks sunnitud korduvaid hagisid esitama?

51.      Minu ülesanne ei ole spekuleerida konkreetse kohtu konkreetse otsuse mõju üle Rootsi õiguses – see kuulub siseriikliku kohtu teadmiste ja pädevuse hulka. Kohtuistungil väitis Rootsi valitsus, et olenemata selle õiguslikust mõjust tooks siseriikliku kohtu otsus, mille kohaselt oli reklaamikeeld vastuolus ühenduse õiguse ülimusliku normiga, vältimatult kaasa põhjaliku valitsusepoolse analüüsi ning väga tõenäoliselt seaduse muutmise. Teadamata sellele küsimusele vastust, näib ühenduse õiguse seisukohast, et kui Unibeti kahju hüvitamise nõue rahuldataks, kuid sellele ei järgneks seaduse muutmist, mistõttu ta peaks esitama teise (või kolmanda) kahjunõude, oleks tal sobiv alus väita, et liikmesriik eiras oluliselt ja ilmselgelt oma ühenduse õigusest tulenevaid kohustusi ning et Unibetil on igal juhul õigus täiendavale kahju hüvitamisele. Näib, et neil asjaoludel võib Unibetil sellise hagi raames olla ka õigus esialgsele õiguskaitsele, et tagada oma ühenduse õigusest tulenevate õiguste tõhus kaitse.(28)

52.      Eeltoodu põhjal leian, et Unibeti võimalus esitada kahju hüvitamise hagi, mille raames uuritakse tingimata tema väidet, mille kohaselt reklaamikeeld on ühenduse õigusega vastuolus, tähendab, et tema ühenduse õigusest tulenevad õigused on piisavalt kaitstud isegi siis, kui siseriiklikest menetlusnormidest tuleneb, et ta ei saa esitada eraldi hagi selle vastuolu tuvastamiseks.

53.      Ma ei ole veendunud, et kohtuotsus Muñoz ja Superior Fruiticola,(29) millele Unibet tugineb, viib teistsuguse järelduseni. Kõnealuses kohtuasjas leidis kohus, et hagejatest puuviljakaupmeestel oli õigus nõuda konkurendilt tsiviilkohtumenetluse teel vahetult kohaldatavatest ühenduse õigusaktidest(30) tuleneva kohustuse mitte pakkuda müügiks puuvilju, mis ei vasta ette nähtud kvaliteedistandarditele täitmist. Näib siiski, et sellise hagi esitamise õiguse puudumisel ei oleks hagejatel olnud mingit võimalust kõnesolevat õigust kaitsta.(31) Nagu eespool viidatud, ei ole see käesoleval juhul nii.

54.      Samuti ei veena mind Unibeti argument, et siseriiklik kohus peab tulenevalt oma kohustusest tõlgendada siseriiklikku õigust kooskõlas ühenduse õigusega laiendama siseriiklikust õigusest tulenevat õigust taotleda tuvastava kohtuotsuse tegemist(32) sellistele taotlejatele nagu Unibet.

55.      Unibet viitab seda seisukohta toetavale kohtuotsusele Marleasing.(33) Nimetatud asjas sedastas kohus, et siseriiklikku õigust kohaldades „peab siseriiklik kohus, kes saab ülesandeks seda tõlgendada, tegema seda niipalju kui võimalik ühenduse õigusaktide sõnastust ja eesmärki silmas pidades”.(34) Kõnealune sedastus on minu arvates määrava tähtsusega.(35) Euroopa Kohus ei nõua siseriiklikelt kohtutelt siseriikliku õiguse kunstlikku või moonutatud tõlgendamist. Nagu Euroopa Kohus nentis kohtuotsuses Murphy,(36) kehtib see kohustus „[siseriikliku kohtu] siseriiklikust õigusest tuleneva kaalutlusõiguse piires”. On selge, et Euroopa Kohus arvestab seda, et mõnes olukorras ei pruugi tõlgendamise kaudu olla võimalik saavutada kohaldatavates ühenduse õigusnormides ette nähtud tulemust.(37) Käesoleval juhul eitab Rootsi valitsus sõnaselgelt ja ühemõtteliselt seda, et siseriikliku õiguse kohaselt on võimalik anda tõlgendus, millele Unibeti tugineb. Eelotsusetaotluse esitanud kohus(38) on samal seisukohal, viidates eelotsusetaotluses mitmele õiguskirjanduse teosele.

56.      Kõigi eeltoodud kaalutluste põhjal leian, et eelotsusetaotluse esimesele küsimusele tuleks vastata eitavalt. Seda öeldes lähtun kahetahulisest eeldusest, et kui siseriiklik kohus teeb täiendava taotluse põhjal otsuse reklaamikeelu ühenduse õigusega kokkusobivuse kohta Unibeti kasuks, võimaldab ta Unibetile teatud tegeliku õiguskaitsevahendi ning et see õiguskaitsevahend on tõhus.(39) Euroopa Kohtule käesoleva eelotsusetaotluse raames esitatud materjalist nähtub, et tõenäoliselt on see nii, kuid kumbki nimetatud teguritest ei ole täiesti kindel. Rõhutan, et kui kahju hüvitamise nõue ei anna kaitset, mis võimaldaks Unibetil tegelikult teostada enda ühenduse õigusest tulenevaid õigusi pärast seda, kui siseriiklik kohus on neid tunnustanud, tuleb luua uus õiguskaitsevahend, mis võimaldaks Rootsil oma ühenduse õigusest tulenevaid kohustusi täita.(40)

57.      Lõpuks tuleb märkida, et käsitletava eelotsuse küsimusega, tulenevalt selle sõnastusest, küsiti, kas ühenduse õiguse nõue, mille kohaselt peavad siseriiklikud menetlusnormid tagama isikule ühenduse õigusest tulenevate õiguste tõhusa kaitse, tähendab seda, et kaebus, mille ese on nõue tuvastada teatavate siseriiklike materiaalõigusnormide vastuolu EÜ artikliga 49 olukorras, kus nende normide vastavust nimetatud artiklile ei saa kontrollida teisiti kui vaid näiteks kahju hüvitamise hagi, siseriiklike materiaalõiguse normide rikkumist või õiguspärasuse kohtulikku kontrolli puudutava kohtuasja läbivaatamisel esitatud täiendava taotluse põhjal.(41)

58.      Olen eespool selgitanud, et minu arvates ei ole siseriiklik õiguskord vastavuses ühenduse õigusest tulenevate õiguste tõhusa kaitse nõudega, kui isik saab siseriiklikus kohtus kõnealustele õigustele tugineda üksnes siseriiklikke õigusnorme rikkudes.

59.      Samuti ei ole ma Euroopa Kohtule esitatud teabe alusel veendunud, et õiguspärasuse kontrolli menetlus oleks käesoleva kohtuasja asjaoludel võimalik.

60.      Sellele vastates sõnastaksin esimese eelotsuse küsimuse ümber. Eeltoodud põhjustel leian, et esimesele küsimusele tuleks vastata nii, et ühenduse õigus ei nõua, et liikmesriigi õiguskorras oleks olemas iseseisev õiguskaitsevahend, mille peamine eesmärk on kontrollida siseriiklike materiaalõigusnormide vastavust EÜ artiklile 49, kui seda vastavust on võimalik täiendava taotluse põhjal hinnata kahju hüvitamise hagi raames tingimustel, mis ei ole ebasoodsamad kui samalaadsete siseriiklike kaebuste puhul ning mis ei muuda hageja jaoks oma ühenduse õigusest tulenevate õiguste teostamist võimatuks ega ülemäära keeruliseks.

 Teine küsimus

61.      Teise küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas ühenduse õigusest tulenev tõhusa kohtuliku kaitse nõue tähendab seda, et liikmesriigi õiguskord peab pakkuma esialgset õiguskaitset nii, et siseriiklikke õigusnorme, mis takistavad isikule ühenduse õigusest väidetavalt tuleneva õiguse kasutamist, peab olema võimalik isiku suhtes kohaldamata jätta, et tal oleks võimalik kasutada seda õigust seni, kuni küsimus kõnealuse õiguse olemasolu kohta on siseriiklikus kohtus lõplikult lahendatud.

62.      Unibeti arvates tuleks sellele küsimusele vastata jaatavalt. Ühenduse õigus annab talle absoluutse õiguse taotleda siseriiklikult kohtult tema esialgse õiguskaitse taotluse arutamist, kuna isikutele tõhusa kaebeõiguse andmine nende ühenduse õigusest tulenevate õiguste rikkumisel on siseriiklike kohtute ülesanne. Kohus otsustas kohtuotsuses Factortame I(42) ja kohtuotsuses Zuckerfabrik,(43) et ühenduse õigusest tulenevate õiguste tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte annab õiguse esialgsele õiguskaitsele.

63.      Märkusi esitanud valitsused ja komisjon on sisuliselt arvamusel, et teisele küsimusele tuleks vastata eitavalt. Kõik nad möönavad, et tulenevalt kohtuotsuest Factortame I võib esialgse õiguskaitse andmise kohustus olemas olla, kuid nad ei arva, et sellest arusaamast tuleneb tingimata jaatav vastus teisele küsimusele. Nõustun sellega. Ühenduse õigus ei anna hagejale absoluutset õigust taotleda siseriiklikul kohtul oma esialgse õiguskaitse taotluse läbivaatamist asjaoludest olenemata.

64.      Analüüsi lähtepunktiks on mõistagi kohtuotsus Factortame I. Selles kohtuasjas taotlesid hagejad esiteks, et tuvastataks ühe siseriikliku õigusakti teatud sätete vastuolu EÜ asutamislepinguga, teiseks kahju hüvitamist, ning kolmandaks esialgset õiguskaitset kuni vaidlusaluste küsimuste lõpliku lahendamiseni. Vastuvõetavaks peeti väidet, et siseriiklikud kohtud olid põhimõtteliselt pädevad vastuolu tuvastama; paluti siiski eelotsust selle kohta, kas asjaomased sätted olid tegelikult EÜ asutamislepinguga vastuolus.(44) Erinevalt sellest ei olnud esialgse õiguskaitse küsimuses siseriiklikel kohtutel aga siseriikliku õiguse raames pädevust lubada siseriikliku õigusakti kehtivuse peatamist. Seetõttu esitati eraldi eelotsusetaotlus küsimuses, kas ühenduse õigus nõuab, et siseriiklikul kohtul peaks olema võimalus asjakohasel juhul sellist õiguskaitset pakkuda.

65.      Euroopa Kohus väitis, et see kahjustaks ühenduse õiguse täielikku tõhusust, kui mõni siseriiklik õigusnorm võiks takistada kohtul, kes arutab ühenduse õiguse kohaldamisalasse kuuluvat asja, andmast esialgset õiguskaitset, et tagada väidetavalt ühenduse õigusest tulenevate õiguste olemasolu kohta veel tegemata otsuse täielikku mõju. Sellest järeldus, et kohus, mis neil asjaoludel annaks esialgse õiguskaitse, kui seda ei takistaks mõni siseriiklik õigusnorm, on kohustatud selle normi kohaldamata jätma. Sellest tulenevalt otsustas Euroopa Kohus, et siseriiklik kohus, kes leiab enda menetletavas ühenduse õigust puudutavas kohtuasjas, et ainus takistus esialgse õiguskaitse andmisel on mõni siseriiklik õigusnorm, peab selle normi kohaldamata jätma.

66.      Erinevalt kohtuasjast Factortame I, mis puudutas asutamislepingust tulenevate õigustega väidetavalt vastuolus olevat siseriiklikku õigusnormi, käsitleti kohtuasjas Zuckerfabrik(45) ühenduse määrusel(46) põhinevat siseriiklikku meedet, mille kehtivus oli siseriiklikus kohtus kahtluse alla seatud. Kõnealune kohus küsis, kas praeguse EÜ artikli 249 teine lõik, milles on sätestatud, et määrus peab olema üldiselt kohaldatav ning tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõigis liikmesriikides, võttis siseriiklikelt kohtutelt pädevuse peatada ühenduse määruse alusel vastu võetud siseriikliku meetme jõustamine.

67.      Euroopa Kohus viitas kohtuotsusele Factortame I ning sedastas, et esialgne õiguskaitse, mille ühenduse õigus isikutele siseriiklikes kohtutes tagab, peab jääma samaks, olenemata sellest, kas nad vaidlustavad siseriiklike õigusnormide kokkusobivuse ühenduse õigusega või teisese ühenduse õiguse kehtivuse, arvestades seda, et vaidlus põhineb mõlemal juhul ühenduse õigusel endal. Sellest järeldub, et EÜ artikkel 249 ei välista siseriiklike kohtute õigust peatada ühenduse määruse alusel vastu võetud siseriiklike haldusmeetmete jõustamist.

68.      Seetõttu saab eristada kaht olukorda. Esimesel juhul, nagu kohtuasjas Zuckerfabrik, vaidlustatakse ühenduse meede ning hageja taotleb seda rakendava siseriikliku meetme kohaldamise ajutist peatamist. Teisel juhul, nagu kohtuasjas Factortame I, vaidlustatakse siseriiklik õigusnorm selle alusel, et see ei ole ühenduse õigusega kooskõlas ning hageja taotleb kõnealuse siseriikliku õigusnormi kohaldamise ajutist peatamist. Käesolev asi kuulub selgelt viimasesse kategooriasse.

69.      Nagu komisjon märgib, on Unibet esitanud kaks ajutise meetme kohaldamise taotlust: esimese koos oma põhihagiga, milles taotleti selle tuvastamist, et Unibetil on õigus turustada oma teenuseid ilma reklaamikeeluta, ning teine taotlus esitati seoses ühenduse õiguse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega.

70.      Esimese taotlusega seoses nähtub eelotsusetaotlusest, et siseriiklik kohus soovib eelkõige teada saada seda, kas ühenduse õigus nõuab siseriiklikult kohtult reklaamikeelu kohaldamise ajutist peatamist olukorras, kus põhihagiga taotletakse vastuolu tuvastamist ja kus hagi on siseriikliku õiguse seisukohast vastuvõetamatu.

71.      Eelnevast lähtudes leian, et käesoleva kohtuasja asjaoludel ei nõua ühenduse õigus sellise (eraldi) põhihagi vastuvõetavust. Olen ka arvamusel, et ühenduse õigus ilmselt ei nõua, et sellises olukorras tuleks võimaldada esialgset õiguskaitset. Seda seisukohta jagavad Belgia, Soome, Saksamaa, Kreeka ja Rootsi valitsus ning komisjon.

72.      Minu arvates tuleneb eelnimetatud järeldus esialgse õiguskaitse olemusest endast. Samuti kajastub see Euroopa Kohtu praktikas. Kohtuotsuses Factortame I, mis puudutas, nagu ka käesolev asi, siseriikliku õigusakti kohaldamise ajutise peatamise taotlust, sedastas Euroopa Kohus, et ühenduse õiguse täielikku tõhusust kahjustataks […] ka juhul, kui siseriiklik õigusnorm võiks takistada kohtunikul, kelle lahendada on ühenduse õigusega reguleeritav vaidlus, esialgse õiguskaitse andmist(47) „sellise kohtuotsuse täieliku toime kindlustamiseks, mis tehakse väidetavalt ühenduse õigusest tulenevate õiguste olemasolu kohta”(48). Ma ei arva, et kohut võiks pidada kohtuks, „kelle lahendada on vaidlus” olukorras, kus põhitaotlus on esitatud hagi vormis, mida ei tunnusta siseriiklik õigus ning mille võimaldamist ei nõua ka ühenduse õigus.

73.      Teise taotluse puhul on olukord vastupidine. Ühenduse õiguse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõue (mille raames uuritakse reklaamikeelu vastavust ühenduse õigusele) on siseriikliku õiguse kohaselt vastuvõetav.

74.      On ilmne, et sellistel asjaoludel peab kõnealust nõuet arutaval siseriiklikul kohtul olema võimalik pakkuda esialgset õiguskaitset.

75.      See ei tähenda siiski seda, et vastavat nõuet arutav siseriiklik kohus peab tingimata saama võimaldada (veel vähem on kohustatud võimaldama) esialgset õiguskaitset selle kõikvõimalikes vormides. Euroopa Kohtu poolt vastu võetud sõnastusest järeldub seevastu, et õiguskaitse, mida siseriiklik kohus peab suutma pakkuda, peab olema taotletava lõpliku otsuse täieliku toime tagamiseks sobiv.

76.      Unibet kinnitas kohtuistungil, et käesolev kohtuasi on kohtuasja Factortome I Rootsi versioon ning et põhiküsimus on mõlemas kohtuasjas ühesugune. Minu arvates on nende kahe kohtuasja vahel aga üks väga oluline erinevus. Kuigi kohtuasjas Factortome I, nagu ka käesolevas kohtuasjas, taotlesid hagejad kahju hüvitamist ning kahtluse alla seatud siseriikliku õigusakti kohaldamise ajutist peatamist, oli nende peamine nõue see, et tuvastataks, et asjaomane õigusakt tuleb kohaldamata jätta.(49) See hagi oli siseriikliku õiguse seisukohast vastuvõetav.(50) Seetõttu oli taotletud esialgne õiguskaitse otseselt seotud põhikohtuasja lahendamisega. Peale selle leidis siseriiklik kohus, et hagejate väited, mille kohaselt nad kannaksid korvamatut kahju juhul, kui neile ei võimaldataks taotletud esialgset õiguskaitset ja kui põhikohtuasjas tehtaks otsus nende kasuks, olid põhjendatud.(51)

77.      Käesoleval juhul puudutab teine eelotsuse küsimus seevastu peamiselt Unibeti esialgse õiguskaitse taotlust, mille ta esitas reklaamikeelu tõttu saadud kahju riigipoolse hüvitamise taotluse raames (Unibeti algse hagi punkt ii). Ei ole selge, kuidas kahju hüvitamist määrava lõpliku kohtuotsuse toime saaks olla täielik Unibeti taotletud esialgse õiguskaitsemeetme kaudu, nimelt korraldusega, et Unibetil on hoolimata reklaamikeelust ja selle rikkumise eest määratavatest sanktsioonidest õigus kuni lõpliku otsuse tegemiseni võtta konkreetseid turustamismeetmeid. Esialgsete meetmete võtmise taotlus ei vasta seega põhihagile. Sellises olukorras ei leia ma, et ühenduse õigus nõuaks niisuguste esialgsete meetmete määramist.

78.      Pealegi ei „vaja” käesolevas asjas kahju hüvitamise hagis tehtava lõpliku otsuse täielik toime kaitset. Kui Högsta domstolen leiab selles kohtuasjas, et Unibeti ühenduse õigusest tulenevaid õigusi on rikutud selliselt, et Rootsi riik peab maksma kahjuhüvitist, võib eeldada, et Rootsi riik täidab sellisest otsusest tulenevaid kohustusi.

79.      Unibet möönis, et vastavalt Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas ABNA(52) peab võimaldama isikule juhul, kui siseriiklike õigusnormide kokkusobivus ühenduse õigusega on kahtluse alla seatud, samaväärset esialgset kaitset kui ühenduse õigusakti kehtivuse vaidlustamise korral. Kuna isikutel on õigus esialgsele õiguskaitsele ühenduse meetme õiguspärasuse vaidlustamise korral EÜ artikli 234 alusel, tuleb tagada samaväärne kohtulik kaitse juhtudel, kus siseriiklikud meetmed vaidlustatakse selle alusel, et need on ühenduse õigusega vastuolus.

80.      See väide tuleneb tegelikult otsusest kohtuasjas Zuckerfabrik.(53) Kõnealusel juhul arutas siseriiklik kohus taotlust tühistada siseriiklik meede, millega rakendati ühenduse määrust, mille kehtivus oli vaidlustatud. Miski ei viita sellele, et kõnealuse hagi vastuvõetavusega oleks olnud probleeme. Seega oli esialgne õiguskaitse lõpliku otsuse toime säilitamiseks täielikult asjakohane. Nagu juba eespool märkisin, ei saa minu meelest väita sama juhul, kui taotletud lõplik otsus on kahju hüvitamise määramine, nagu käesolevas asjas.

81.      Lõpuks väidab Unibet, et Euroopa Kohtu poolt kohtuasjas Antonissen tehtud määruse(54) põhjal on selge, et ühenduse õigusega antud kohtuliku kaitse eesmärk on lõpetada jätkuv rikkumine, mis tekitab isikule kahju. Esialgse õiguskaitse taotlust menetleval kohtul on ulatuslik kaalutlusõigus taotluse läbivaatamisel ning isiku kohtuliku kaitse õiguse tagamiseks vajalike meetme uurimisel. Seetõttu järeldub kohtuotsusest Factortame I ja kohtuasjas Antonissen antud määrusest, et isikul, kes kannab jätkuvat kahju, on alati õigus taotleda esialgset õiguskaitset; seda taotlust menetleval kohtunikul on ulatuslik kaalutlusõigus sellise õiguskaitse tingimuste ja liigi osas. Käesoleval juhul oleks kõige tõhusam õiguskaitsevahend ajutine korraldus keelata Rootsi riigil kohaldada Unibeti suhtes reklaamikeeldu.

82.      On tõsi, et kohtuotsus Antonissen puudutas kahju hüvitamise nõuet. Selles asjas taotletud esialgne õiguskaitse oli põhinõudena esitatud kahjuhüvitisnõude arvelt tehtav ettemakse. Ajutiste meetmete kohaldamise taotluses taotletud meetmed vastasid seega osale põhihagis taotletud meetmetest.(55) Samuti vastab tõele, et Euroopa Kohus järeldas, et esialgse õiguskaitse taotlust menetleval kohtunikul on sellise õiguskaitse andmise tingimuste uurimisel ulatuslik kaalutlusõigus.

83.      Kohtuasjas Antonissen tehtud määruses sedastas Euroopa Kohus tegelikult, et „[esialgse õiguskaitse] andmise absoluutne keeld oleks olenemata kohtuasja asjaoludest vastuolus ühenduse õiguse alusel isikutele kuuluva õigusega täielikule ja tõhusale kohtulikule kaitsele, mis tähendab seda, et esialgne õiguskaitse peaks olema nende jaoks kättesaadav juhul, kui see on vajalik tulevase lõpliku otsuse täieliku toime tagamiseks […]. Seetõttu ei ole võimalik eelnevalt üldiselt ja abstraktselt välistada, et ettemakse […] võib olla vajalik […] ning võib teatud juhtudel olla põhjendatud seoses asjaga seotud huvidega.”(56)

84.      Seega muutis kohtuasjas Antonissen antud määrus seaduse väärat tõlgendust, mille kohaselt sisaldab see absoluutset esialgse õiguskaitse andmise keeldu juhul, kui põhimenetluse esemeks on kahjunõue. Euroopa Kohtu määrusest nähtub selgelt, et niisuguse esialgse õiguskaitse andmine on nii ebatavaline kui ka ennekõike meelevaldne. Käesoleva kohtuasja raames esitatud teises eelotsuse küsimuses küsitakse peamiselt seda, kas siseriiklik õiguskord peab pakkuma esialgset õiguskaitset, kui põhimenetluse ese on kahjunõue. Ma ei näe kohtuasjas Antonissen tehtud määruses midagi, mis aitaks vastata sellele küsimusele, kõnealune määrus näib pigem viitavat vastupidisele järeldusele.

85.      Küsimuse tervikliku käsitluse huvides lisan siiski, et kui käesolevas asjas Unibeti kahjunõue rahuldataks, kuid viimasel tuleks oma ühenduse õigusest tulenevate õiguste jõustamiseks esitada teine hagi, siis võiks esialgne õiguskaitse olla tõhusa kaitse võimaldamiseks tõepoolest vajalik.(57) Sellises (erandlikus) olukorras koosneks kõnealune esialgne õiguskaitse minu arvates tingimata selliste siseriikliku õigusakti asjaomaste sätete kohaldamise peatamisest, mis on (hüpoteetiliselt) juba tunnistatud vahetult kohaldatatavast ühenduse õigusest tulenevate õigustega vastuolus olevaks.(58)

86.      Eeltoodust lähtuvalt leian, et teisele küsimusele tuleks vastata, et esiteks ei nõua ühenduse õigus, et liikmesriigid peataksid ajutiselt või lõpetaksid selliste siseriiklike õigusnormide kohaldamise, mis takistavad väidetavalt ühenduse õigusel põhineva õiguse kasutamist, kui hageja põhimenetluses esitatud nõue on siseriikliku õiguse alusel vastuvõetamatu. Teiseks, kui põhikohtuasjas esitatud nõue on vastuvõetav, kuid sellega taotletakse kõnesolevate siseriiklike eeskirjade tulemusel tekitatud kahju hüvitamist, nõuab ühenduse õigus, et siseriiklikul kohtul peab olema kaalutlusõigus pakkuda asjakohasel juhul sellist esialgset õiguskaitset.

 Kolmas ja neljas eelotsuse küsimus

87.      Kolmandale eelotsuse küsimusele tuleb vastata ainult juhul, kui teisele küsimusele antud vastuse kohaselt peavad liikmesriigid tagama selliste siseriiklike õigusnormide kohaldamise peatamise või kohaldamata jätmise, mis takistavad väidetavalt ühenduse õigusest tuleneva õiguse kasutamist. Selles küsimuses küsib siseriiklik kohus, kas juhul, kui on tekkinud kahtlus, kas siseriiklikud sätted on ühenduse õigusega kooskõlas, nõuab ühenduse õigus, et liikmesriigi kohus peab ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitseks esitatud esialgse õiguskaitse taotluse läbivaatamisel kohaldama niisugust kaitset reguleerivaid siseriiklikke õigusnorme või peab kohus sellisel juhul kohaldama ühenduse õiguse kriteeriume. Neljandas küsimuses küsitakse, millised need kriteeriumid on.

88.      Kuigi minu poolt teisele eelotsuse küsimusele antud vastus tähendaks, et kolmandale ja neljandale eelotsuse küsimusele ei ole vaja vastata, käsitlen neid küsimusi siiski lühidalt.

89.      Unibet ja Portugali valitsus väitsid, et kohaldada tuleb ühenduse õiguse kriteeriume. Unibeti arvates on väga oluline, et esialgne õiguskaitse oleks võimaluse piires kogu ühenduses ühetaoliselt kättesaadav. Seetõttu tuleks Euroopa Kohtul kehtestada vajalikud põhitingimused. Unibeti arvates on asjakohasteks kriteeriumideks tõsiste kahtluste olemasolu siseriikliku meetme vastavuses ühenduse õigusele ning asjaolu, et hageja kannatab selle tulemusel kahju. Ühenduse õiguse nõue, et nimetatud kahju peab olema „korvamatu”, on ebaselge; kui see tingimus kuulub kohaldamisele, tuleb Euroopa Kohtul seda täpsustada. Portugali valitsus viitab kohtuotsusele Zuckerfabrik ja kohtuotsusele Atlanta(59) ning väidab, et ühenduse õigusest tulenev ühtse tõlgendamise ja kohaldamise nõue tähendab seda, et esialgsete meetmete määramise tingimused peaksid olema need, mida järgivad ühenduse kohtuorganid, nimelt fumus boni iuris, kiireloomulisus, huvide tasakaal ning taotletava õiguskaitse ja põhimenetluse eseme seos.(60)

90.      Austria, Tšehhi, Soome, Saksamaa, Itaalia ja Rootsi valitsus ning komisjon ei esitanud kolmanda ja neljanda eelotsuse küsimuse kohta märkusi. Belgia, Kreeka, Madalmaade valitsus ning Ühendkuningriigi valitsus leidsid, et kohaldada tuleb siseriiklikke norme. Olen selle seisukohaga nõus.

91.      See lähenemisviis tuleneb Euroopa Kohtu poolt kehtestatud ning esimese eelotsuse küsimuse juures käsitletud üldreeglist, et ühenduse õigusnormide puudumisel tuleb iga liikmesriigi siseriiklikus õiguskorras kehtestada üksikasjalikud menetlusnormid, mis reguleerivad ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitsmise menetlusi, võttes arvesse tõhususe ja võrdsuse põhimõtteid.

92.      Sellist järeldust toetab ka asjaolu, et Euroopa Kohus ei kehtestanud eelnimetatud otsuses Factortame I konkreetseid esialgse õiguskaitse andmise tingimusi. Kohtujurist Tesauro oli kõnealuse kohtuasja kohta esitatud ettepanekus seisukohal, et esialgse kaitse meetodid ja tähtajad kehtestatakse ühtlustamismeetme puudumisel nüüd ja edaspidi siseriiklikes õiguskordades, tingimusel et need ei ole sellised, mis muudaksid võimatuks kasutada õigusi, mida siseriiklikel kohtutel on kohustus kaitsta.(61)

93.      On tõsi, et kohtuotsuses Zuckerfabrik ja kohtuotsuses Atlanta kehtestas Euroopa Kohus ühenduse õigusest tulenevad tingimused siseriiklike kohtute poolt esialgse õiguskaitse andmiseks, sh ühenduse meetmel põhineva siseriikliku meetme kohaldamise peatamiseks. Kõnealused kohtuasjad puudutasid vastavate ühenduse õigusaktide väidetavat kehtetust. Niisugustes olukordades on mõistagi üksnes Euroopa Kohus pädev ühenduse meedet kehtetuks tunnistama.(62) Sellisel juhul on olemas ühenduse selge huvi, et olemas oleksid ranged ühetaolised kriteeriumid.(63) Erinevalt neist puudutab käesolev kohtuasi siseriikliku meetme kehtivust, mida määratluse järgi kohaldatakse üksnes ühes liikmesriigis. Sellisel juhul ei näe ma põhjust kalduda kõrvale menetlusliku autonoomia üldreeglist.(64) Loogilisem oleks, kui menetlus, mis reguleerib siseriikliku õigusakti kohaldamise ajutist peatamist väidetava vastuolu tõttu ühenduse õigusega, oleks sama kui menetlus, mis reguleerib siseriikliku õigusakti kohaldamise ajutist peatamist teistel, puhtalt siseriiklikel põhjustel (võrdsuse põhimõtet kohaldades), tingimusel et järgitakse ka tõhususe põhimõtet.

94.      Peale selle märkis Euroopa Kohus kohtuotsuses Zuckerfabrik, et siseriiklike kohtute õigus lubada ühenduse meetme rakendamise peatamist vastab Euroopa Kohtule EÜ artikliga 242 antud pädevusele. Seetõttu otsustas Euroopa Kohus, et siseriiklikud kohtud võivad määrata sellist esialgset õiguskaitset üksnes samadel tingimustel kui need, mida peab ajutiste meetmete määramiseks järgima Euroopa Kohus.(65) Sellise lähenemisviisiga tagatakse esialgse õiguskaitse andmist reguleerivate eeskirjade kooskõla, olenemata sellest, kas hagi on esitatud EÜ artikli 230 või artikli 234 alusel. Kuid käesolevas kohtuasjas ei esine niisugust analoogiat Euroopa Kohtu pädevusega. Nagu Ühendkuningriik märgib, võib paralleeli tuua liikmesriikide kohtute õigusega lahendada kokkusobimatusega seotud sisulisi küsimusi. Sellisel juhul reguleeritakse menetlust siseriiklike õigusnormidega, arvestades võrdsuse ja tõhususe põhimõtteid.

95.      Loomulikult tuleb meenutada ka seda, et Euroopa Kohus leidis oma otsuses Zuckerfabrik, et „esialgne õiguskaitse, mille ühenduse õigus isikutele siseriiklikes kohtutes tagab, peab jääma samaks olenemata sellest, kas nad vaidlustavad siseriiklike õigusnormide kokkusobivuse ühenduse õigusega või teisese ühenduse õiguse kehtivuse, arvestades, et mõlemal juhul on vaidluse aluseks ühenduse õigus ise.”(66) Leian, et see sedastus ei lahenda käesoleva kohtuasja kolmandas eelotsuse küsimuses tõstatatud probleemi. Kohtuasjas Zuckerfabrik pidi Euroopa Kohus vastama küsimusele, kas esialgset õiguskaitset – mida siseriiklikul kohtul tuleb vastavalt kohtuotsusele Factortame I kuni Euroopa Kohtu poolt ühenduse õigusega kokkusobivuse küsimuses otsuse tegemiseni tagada – tuleb võimaldada juhul, kui siseriikliku meetme aluseks oleva ühenduse määruse kehtivus vaidlustatakse. Euroopa Kohtul ei palutud siiski määratleda siseriikliku kohtu poolse esialgse õiguskaitse andmise tingimusi menetluses, mis puudutab siseriikliku meetme väidetavat kokkusobimatust ühenduse õigusega.

96.      Eeltoodud kaalutlustest tulenevalt olen seisukohal, et eelotsusetaotluse kolmandale küsimusele tuleks vastata nii, et juhul, kui on tekkinud kahtlus, kas siseriiklikud sätted on ühenduse õigusega kooskõlas, tuleb liikmesriigi kohtul ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitseks esitatud esialgse õiguskaitse taotluse läbivaatamisel kohaldada niisugust kaitset reguleerivaid siseriiklikke õigusnorme, tingimusel et ka tõhususe põhimõte on alati täidetud.

97.      Sellest tulenevalt ei ole vaja neljandale eelotsuseküsimusele vastata. Kui aga Euroopa Kohus peaks võtma seisukoha, et eespool kirjeldatud olukordades kohaldatakse ühenduse õiguse kriteeriume, näib mulle, et kohtuasjas Zuckerfabrik(67) sätestatud kriteeriumid oleksid ilmselt asjakohased.

 Ettepanek

98.      Esitatud põhjendustest lähtuvalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Högsta domstoleni (Rootsi ülemkohus) esitatud küsimustele järgmiselt:

1.      Ühenduse õigus ei nõua, liikmesriigi õiguskorras oleks olemas iseseisev õiguskaitsevahend, mille peamine eesmärk on kontrollida siseriiklike materiaalõigusnormide vastavust EÜ artiklile 49, kui seda vastavust on võimalik täiendava taotluse põhjal hinnata kahju hüvitamise hagi raames tingimustel, mis ei ole ebasoodsamad kui samalaadsete siseriiklike kaebuste puhul ning mis ei muuda hageja jaoks oma ühenduse õigusest tulenevate õiguste teostamist võimatuks ega ülemäära keeruliseks.

2.      Ühenduse õigus ei nõua, et liikmesriigid peaksid ajutiselt peatama või lõpetama väidetavalt ühenduse õigusel põhineva õiguse kasutamist takistavate siseriiklike õigusnormide kohaldamise, kui hageja põhihagi on siseriiklikus õiguses vastuvõetamatu. Kui põhihagi on vastuvõetav, kuid selles taotletakse vastavate siseriiklike eeskirjade tõttu tekitatud kahju hüvitamist, nõuab ühenduse õigus, et siseriiklikul kohtul peab olema kaalutlusõigus võimaldada asjakohasel juhul sellist esialgset õiguskaitset.

3.      Juhul kui on tekkinud kahtlus, kas siseriiklikud sätted on ühenduse õigusega kooskõlas, tuleb liikmesriigi kohtul ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitseks esitatud esialgse õiguskaitse taotluse läbivaatamisel kohaldada niisugust kaitset reguleerivaid siseriiklikke õigusnorme, tingimusel et ka tõhususe põhimõte on alati täidetud.


1 – Algkeel: inglise.


2 – Rootsi valitsuse eelnõu 1993/94:114 Grundlagsändringar inför ett svenskt medlemskap i Europeiska unionen (põhiseaduse muudatused enne Rootsi ühinemist Euroopa Liiduga), lk 27.


3 – 6. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑243/01: Gambelli (EKL 2003, lk I‑13031).


4 – S.o rättegångsbalkeni 13. peatüki § 2: vt käesoleva ettepaneku punktid 13 ja 14.


5 – 16. detsembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 244/80: Foglia (EKL 1981, lk 3045, punkt 18).


6 – Kuigi küsimuses tuuakse need kolm menetlusliiki näidetena, ilmneb, et need on käesoleva kohtuasja puhul ainsad võimalikud menetlused.


7 – 9. märtsi 1978. aasta otsus kohtuasjas 106/77: Simmenthal (EKL 19778, lk 629, punktid 21 ja 22); 19. juuni 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑213/89: Factortame (edaspidi „kohtuotsus Factortame I”, EKL 1990, lk I‑2433); 11. juuli 1991. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-87/90, C‑88/90 ja C‑89/90: Verholen (EKL 1991, lk I‑3757, punkt 24) ning 22. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/97: Coote (EKL 1998, lk I‑5199).


8 – 17. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑253/00: Muñoz ja Superior Fruiticola (EKL 2002, lk I‑7289).


9 – 13. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑106/89: Marleasing (EKL 1990, lk I‑4135).


10 – Vastavalt rättegångsbalkeni 13. peatüki §-le 2: vt käesoleva ettepaneku punktid 4 ja 13.


11 – 16. detsembri 1976. aasta otsus kohtuasjas 33/76: Rewe vs. Landwirtschaftskammer für das Saarland (EKL 1976, lk 1989, punkt 5).


12 – 7. juuli 1981. aasta otsus kohtuasjas 158/80: Rewe vs. Hauptzollamt Kiel (EKL 1981, lk 1805, punkt 44, kohtujuristi kursiiv).


13 – Viidatud eespool 7. joonealuses märkuses, punktid 21 ja 22 (kohtujuristi kursiiv).


14 – 14. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑312/93: Peterbroeck (EKL 1995, lk I‑4599, punkt 12).


15 – Eespool 7. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Verholen, punkt 24.


16 – Nagu see oli tegelikult kohtuasjas Factortame I.


17 – 15. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 222/86: Heylens (EKL 1987, lk 4097, punkt 14, kohtujuristi kursiiv).


18 – 7. mai 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑340/89: Vlassopoulou (EKL 1991, lk I‑2357, punkt 22).


19 – Viidatud eespool 14. joonealuses märkuses, punkt 14.


20 – 11. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑13/01: Safalero (EKL 2003, lk 8679).


21 – Vt üldiselt Euroopa Inimõiguste Kohtu 21. veebruari 1985. aasta otsus kohtuasjas Golder vs. Ühendkuningriik, A-seeria, nr 18, punkt 36; Euroopa Inimõiguste Kohtu 6. septembri 1978. aasta otsus kohtuasjas Klass jt vs. Saksamaa, A-seeria, nr 28, punkt 49; Euroopa Inimõiguste Kohtu 28. mai 1985. aasta otsus kohtuasjas Ashingdane vs. Ühendkuningriik, A‑seeria, nr 93, punktid 55 ja 57, ning Euroopa Inimõiguste Kohtu 8. juuli 1986. aasta otsus kohtuasjas Lithgow jt vs. Ühendkuningriik, A-seeria, nr 102, punkt 194.


22 – Vt eespool punkt 3.


23 – See sobib kohtuistungil esitatud märkustega: vt käesoleva ettepaneku punkt 46.


24 – Vt 5. juuni 1985. aasta otsus kohtuasjas 116/84: Roelstraete (EKL 1985, lk 1705, punkt 10); 17. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑412/96: Kainuun Liikenne ja Pohjalan Liikenne (EKL 1998, lk I‑5141, punkt 22) ja 9. veebruari 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑343/96: Dilexport (EKL 1999, lk I‑579, punkt 51).


25 – 1. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑263/02 P: komisjon vs. Jégo-Quéré (EKL 2004, lk I‑3425, punktid 33 ja 34).


26 – Eespool 14. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Peterbroeck, punkt 12.


27 – 19. novembri 1991. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑6/90 ja C-9/90: Francovich (EKL 1991, lk I‑5357, punkt 37). 14. juuli 1994. aasta otsuses kohtuasjas C‑91/92: Faccini Dori (EKL 1994, lk I‑3325) keeldus kohus laiendamast direktiivide vahetut mõju horisontaalselt, jõudes selle asemel järeldusele, et tõhusat kaitset võib tagada ühesuguse tõlgendamise põhimõttega, mida toetab kahjunõude esitamise võimalus (vt punkt 27).


28 – Vt eespool punkt 85.


29 – Viidatud eespool 8. joonealuses märkuses.


30 – Nõukogu 18. mai 1972. aasta määrus (EMÜ) nr 1035/72 puu- ja köögiviljaturu ühise korralduse kohta (EÜT L 118, lk 1) ning nõukogu 28. oktoobri 1996. aasta määrus (EÜ) nr 2200/96 puu- ja köögiviljaturu ühise korralduse kohta (EÜT 1996 L 297, lk 1).


31 – Kuigi otsus on lakooniline, võib Euroopa Kohtu kirjeldatud faktide põhjal eeldada, et põhjuslik seos oleks olnud kahju hüvitamise nõude jaoks liiga nõrk.


32 – St rättegångsbalkeni (kohtumenetluse seadustik) 13. peatüki §-s 2 nimetatud hagi: vt punktid 4 ja 13.


33 – Viidatud eespool 9. joonealuses märkuses.


34 – Otsuse punkt 8, kohtujuristi kursiiv. Kuigi kohtuasi Marleasing puudutas kohustust tõlgendada siseriiklikke õigusakte direktiivi silmas pidades, on Euroopa Kohus järginud sama põhimõtet asutamislepingu sätete puhul: 4. veebruari 1988. aasta otsuses kohtuasjas 157/86: Murphy (EKL 1988, lk 673).


35 – Kuigi see sedastus ei sisaldu otsuse resolutsioonis, tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt otsuse resolutsiooni mõista otsuse varasemat punkti arvesse võttes (vt 16. märtsi 1978. aasta otsus kohtuasjas 135/77: Bosch (EKL 1978, lk 855, punkt 4). Igal juhul kajastatakse seda sedastust mitme hilisema otsuse resolutsioonis: vt eespool 27. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Faccini Dori, 27. juuni 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑240/98–C‑244/98: Océano Grupo Editorial ja Salvat Editores (EKL 2000, lk I-4941) ning 5. oktoobri 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑397/01–C‑403/01: Pfeiffer jt (EKL 2004, lk I‑8835).


36 – Viidatud eespool 34. joonealuses märkuses.


37 – Vt nt 16. detsembri 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑334/92: Wagner Miret (EKL 1993, lk I‑6911, resolutsiooni punkt 22 ja punkti 2 alapunkt b); eespool 27. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Faccini Dori, punkt 27, ning 22. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑462/99: Connect Austria (EKL 2003, lk I‑5197, resolutsiooni punkt 1).


38 – Ja tegelikult ka kaks madalama astme kohut.


39 – Vt eespool punkt 51.


40 – Vt kohtuotsus Factortame I.


41 – Kohtujuristi kursiiv.


42 – Viidatud eespool 7. joonealuses märkuses.


43 – 21. veebruari 1991. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑143/88 ja C‑92/89: Zuckerfabrik Süderdithmarschen ja Zuckerfabrik Soest (EKL 1991, lk I‑415).


44 – Euroopa Kohus sedastas 25. juuli 1991. aasta otsuses kohtuasjas C‑221/89: Factortame (edaspidi „kohtuasi Factortame II”, EKL 1991, lk I‑3905), et teatud materiaalõiguslikud sätted olid vastuolus EÜ artikliga 52 (muudetuna EÜ artikkel 43).


45 – Viidatud eespool 43. joonealuses märkuses.


46 – Nõukogu 2. juuli 1987. aasta määrus (EMÜ) nr 1914/87, millega kehtestatakse suhkrusektoris turustusaastaks 1986–1987 spetsiaalne kõrvaldamislõiv (EÜT 1987, L 183, lk 5).


47 – Otsuse punkt 21, kohtujuristi kursiiv. Resolutsioonis sedastatakse kohustuse kohta järgmist: „siseriiklik kohus, kelle menetleda onühenduse õigust puudutav kohtuasi ja kes leiab, et ainus, mis takistab tal esialgse õiguskaitse pakkumist, on siseriiklik õigusnorm” (kohtujuristi kursiiv). Asja „menetletakse” ainult juhul, kui see on eeltingimusena vastuvõetav. Selline lähenemine nähtub ka otsuse prantsuskeelsest versioonist, milles öeldakse „le juge saisi d’un litige” (punkt 21) ja „la juridiction nationale [...] saisie d’un litige” (resolutsioon).


48 – Kohtuotsus Factortame I, punkt 21.


49 – Vt kohtuistungi ettekanne, punkt 7, ning otsuse punkt 10.


50 – Vt kohtuistungi ettekanne, punkt 23. Ühendkuningriigi haldusõigus võimaldab tuvastamist taotleva hagi esitamist põhihagina. Rootsi haldusõigus seda ei võimalda.


51 – Ibidem, punkt 10.


52 – 6. detsembri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑453/03, C-11/04, C‑12/04 ja C‑194/04 (EKL 2005, lk I‑10423).


53 – Viidatud eespool 43. joonealuses märkuses.


54 – Euroopa Kohtu presidendi 29. jaanuari 1997. aasta määrus kohtuasjas C‑393/96 P(R): Antonissen vs. nõukogu ja komisjon (EKL 1997, lk I‑441).


55 – Vt otsuse punkt 7. Kahjunõudega kaasnev rahaliste ettemaksete taotlus tekitab omi probleeme, mida käeolevas kohtuasjas ei käsitleta.


56 – Otsuse punktid 36 ja 37. Otsuse punktides 38–43 uuris Euroopa Kohus hoolikalt parameetreid, mille alusel peaks kohtunik esialgse õiguskaitse taotlust arutades rakendama oma ulatuslikku kaalutlusõigust.


57 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 51.


58 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 6.


59 – 9. novembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑465/93: Atlanta Fruchthandelsgesellschaft (EKL 1995, lk I‑3761).


60 – Vt eespool 54. joonealuses märkuses viidatud määrus kohtuasjas Antonissen vs. nõukogu ja komisjon.


61 – Vt ettepaneku punkt 33, vt ka punkt 30.


62 – 22. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 314/85: Foto-Frost (EKL 1987, lk 4199, punkt 20).


63 – Seda kinnitati hiljuti 10. jaanuari 2006. aasta otsuses kohtuasjas C‑344/04: International Air Transport Association ja European Low Fares Airline Association (EKL 2006, lk I‑403, punkt 27), milles kohus sedastas, et ühenduse õiguse ühetaoline kohaldamine siseriiklike kohtute poolt „on eriti tähtis juhul, kui ühenduse õigusakti kehtivus on vaidlustatud. Liikmesriikide kohtute vahelised eriarvamused ühenduse õigusaktide kehtivuse osas võivad ohustada ühenduse õiguskorra ühtsust ning õõnestada õiguskindluse põhinõuet”.


64 – Kohtuotsus Factortame, punkt 19.


65 – Otsuse punkt 27.


66 – Otsuse punkt 20. Vt ka kohtuotsus Atlanta, punkt 24.


67 – Vt otsuse punkt 33 ja selle resolutiivosa.