Language of document : ECLI:EU:C:2008:575

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

DÁMASO RUIZ-JARABO COLOMER

esitatud 16. oktoobril 20081(1)

Kohtuasi C‑339/07

Rechtsanwalt Christopher Seagon als Insolvenzverwalter über das Vermögen der Frick Teppichboden Supermärkte GmbH

versus

Deko Marty Belgium NV

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesgerichtshof (Saksamaa))

Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Määrus (EÜ) nr 1346/2000 – Maksejõuetusmenetlused – Maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagi – Pädev kohus – Likvideerija volitused – Lünkade puudumise põhimõte





I.      Sissejuhatus

1.        Kõigil võlgnikel ei ole sellist isa nagu Goriot. Suuremeelsust ja õilsaid hingi ei leidu just külluses turuimpeeriumis, sest kaupmeestel ei ole eeliseid, mis võimaldasid tänamatutel ja edevatel tütardel Delphine’il ja Anastasie’l elada ja hullumoodi võlgu võtta oma ennastsalgava vanema kulul, kes suri täiesti laostunult, õnnistades oma järeltulijaid.(2)

2.        Ettevõtte maksejõuetus ei ole inimlik komöödia, kuid maksetega kimpu jäänute meeleheitlik käitumine ulatub inimkonna algusaegadesse. Õiguses püütakse võidelda hätta sattunud ja lootuse kaotanud võlgnike trikkidega, kuigi mõnikord takerdutakse õigusnormide rakendamisel raskustesse nagu need, mille tuvastas Bundesgerichtshof (Saksa ülemkohus) käesolevat asja arutades.

3.        Sellega seoses esitas nimetatud kõrgem organ EÜ artikli 234 alusel Euroopa Kohtule kaks eelotsuse küsimust, et viimane tõlgendaks määruse (EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta(3) artikli 3 lõiget 1, ning määruse (EÜ) nr 44/2001, kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, artikli 2 lõikeid 1 ja 2.(4)

4.        Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib selgitada, kas piiriülest vaidlust arutama pädeva kohtu kindlaksmääramisel reguleerivad maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagi määruse nr 1346/2000 või määruse nr 44/2001 eeskirjad.

5.        Maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagi juured ulatuvad actio pauliana’sse [võlgniku õigustoimingute vaidlustamine võlausaldajate poolt], mis on tsiviilkaitsemehhanism, mis kaitseb võlausaldajaid nende võlgnike petturlike varakäsutustoimingute eest. Seega on vaja põhjalikult uurida mõlema valdkonna arengut ja praegust seisu, tõlgendades nimetatud määruseid, mille tulemusel saab kindlaks määrata õige kohtu.

II.    Asjaolud

6.        Frick Teppichboden Supermärkte GmbH (edaspidi „võlgnik”) maksis 14. märtsil 2002 äriühingule Deko Marty Belgium NV (edaspidi „kostja”) 50 000 eurot. Kuigi kostja on Belgias asuv Belgia äriühing, laekus summa tema nimel KBC Bank de Düsseldorfis Saksamaal avatud pangakontole.

7.        Järgmisel päeval taotles võlgnik Amtsgericht Marburgis maksejõuetusmenetluse algatamist ja tema taotlus rahuldati sama aasta 1. juunil. Menetluse algatamise määruses nimetati likvideerijaks Christopher Seagon (edaspidi „hageja”).

8.        Landgericht Marburgile esitatud tagasivõitmise hagis nõudis hageja kostjalt viimase saadud 50 000 euro tagastamist.

9.        Landgericht menetles hageja nõuet eraldi asjana, jättes selle vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata ja otsustas, et Saksa kohtud ei saa hagi üle otsustada, sest kostja asukoht on teises riigis (Belgia) ja määrus nr 1346/2000 ei ole maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagide suhtes kohaldatav. Selle otsuse peale kaevati edasi kuni viimase astme kohtu Bundesgerichtshofini.

III. Õiguslik raamistik

A.      Ühenduse õiguslik raamistik

1.      Määrus nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta

10.      Kohtuvaidlus puudutab rahvusvahelise kohtualluvuse õigusnormide tõlgendamist ühenduse maksejõuetusõiguses. Sellegipoolest tuleks hinnata selle valdkonna kollisiooninormide globaalset õiguskonteksti, uurides ka kohaldatava seaduse ja otsuste tunnustamise eeskirju.

11.      Määruse nr 1346/2000 artikli 3 lõigetes 1 ja 2 sätestatakse ühenduse seostega maksejõuetusmenetluste suhtes kohaldatavad kohtualluvuse õigusnormid.

„Artikkel 3

Rahvusvaheline kohtualluvus

1.      Maksejõuetusmenetluste algatamiseks on pädevad selle liikmesriigi kohtud, kus asub võlgniku põhihuvide kese. Äriühingu või muu juriidilise isiku puhul peetakse vastupidiste tõendite puudumisel tema põhihuvide keskmeks registrijärgset asukohta.

2.      Kui võlgniku põhihuvide kese asub liikmesriigi territooriumil, on teise liikmesriigi kohus võlgniku vastu maksejõuetusmenetluse algatamiseks pädev ainult juhul, kui kõnealusel võlgnikul on tegevuskoht selles riigis. See menetlus mõjutab ainult selliseid võlgniku varasid, mis asuvad viimati nimetatud liikmesriigi territooriumil.

[…]”.

12.      Määruse nr 1346/2000 kohaldatavat seadust käsitlevad normid on tihedalt seotud äsja viidatud sätetega. Nii näeb artikkel 4 ette:

„Artikkel 4

Kohaldatav seadus

1.      Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse maksejõuetusmenetluse ja selle mõjude suhtes selle liikmesriigi seadust, kelle territooriumil menetlus on algatatud, edaspidi „menetluse algatanud riik.”

2.      Menetluse algatanud riigi seadustes sätestatakse menetluste algatamise, läbiviimise ja lõpetamise tingimused. Tingimustes määratakse eelkõige kindlaks:

[…]

m)      eeskirjad, mis käsitlevad kõiki võlausaldajaid kahjustavate õigustoimingute tühiseks tunnistamise korda.”

13.      Artikkel 13 täpsustab võlausaldajaid kahjustava tegevuse kohta eelmises punktis tsiteeritud artikli sisu.

„Artikkel 13

Kahjustav tegevus

Artikli 4 lõike 2 punkti m ei kohaldata juhul, kui kõiki võlausaldajaid kahjustanud tegevusest kasu saanud isik tõendab, et:

–      kõnealuse tegevuse suhtes kohaldatakse menetlust algatava riigi seaduse asemel mõne teise liikmesriigi seadust, ning

–      kõnealuse seaduse alusel ei ole võimalik tema tegevust mingil viisil vaidlustada.”

14.      Määruse nr 1346/2000 II peatükk käsitleb otsuste tunnustamist ja täitmist. Selles kohtuasjas omandavad erilise tähtsuse artikli 16 lõige 1 ja artikli 25 lõiked 1 ja 2.

„Artikkel 16

Põhimõte

1.      Maksejõuetusmenetluse algatamist käsitlevat otsust, mille on teinud artikli 3 alusel otsustamiseks pädev liikmesriigi kohus, tunnustavad kõik teised liikmesriigid alates selle jõustumisest menetluse algatanud riigis.

[…]

Artikkel 25

Muude otsuste tunnustamine ja täitmine

1.      Sellise kohtu otsust, kelle otsust menetluse algatamise kohta tunnustatakse vastavalt artiklile 16 ja mis käsitleb maksejõuetusmenetluse läbiviimist ja lõpetamist või kohtu heakskiidetud kompromisse, tunnustatakse ilma lisaformaalsusteta. Sellist otsust täidetakse vastavalt kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmist tsiviil- ja kaubandusasjades käsitleva Brüsseli konventsiooni (muudetud selle konventsiooniga ühinemist käsitlevate konventsioonidega) artiklitele 31–51, välja arvatud artikli 34 lõige 2.

         Esimest lõiku kohaldatakse ka otseselt maksejõuetusmenetlusest tuleneva või sellega tihedalt seotud otsuse suhtes isegi juhul, kui selle on teinud mõni teine kohus.

         Esimest lõiku kohaldatakse ka otsuse suhtes, mis käsitleb pärast menetluse algatamise taotluse esitamist võetud kaitsemeetmeid.

2.      Lõikes 1 nimetamata otsuste tunnustamine ja täitmine on reguleeritud lõikes 1 nimetatud konventsiooniga selles osas, mil määral see neid puudutab.”

2.      Määrus nr 44/2001

15.      Kohtualluvuse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise üldeeskirjad on esitatud viidatud määruses nr 44/2001, mille sätted kujutavad endast 1968. aasta Brüsseli konventsiooni väljendust ühenduse õiguses. Selle esimeses artiklis, kus määratletakse määruse kohaldamisala, on sätestatud:

„Artikkel 1

1.      Käesolevat määrust kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjade suhtes igat liiki kohtutes. Eelkõige ei kohaldata seda maksu-, tolli- ja haldusasjade suhtes.

2.      Käesolevat määrust ei kohaldata:

         […]

b)      pankrotimenetluste, maksejõuetute äriühingute või teiste juriidiliste isikute likvideerimismenetluste, kohtumenetluse, kompromissi tegemise ja muude selliste menetluste suhtes;

[…]”.

B.      Siseriiklik õiguslik raamistik

16.      Saksa maksejõuetusõiguses on vara kaitse meetmed sätestatud 5. oktoobri 1994. aasta Insolvenzordnungi (maksejõuetusmenetluse seadustik) §‑s 129 jj.

17.      Saksa õiguskorras puuduvad siiski erinormid maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagide rahvusvahelise kohtualluvuse kohta. Nagu määruses nr 1346/2000, ei ole ka Insolvenzordnungi §‑des 3 ja 102 rahvusvahelise kohtualluvuse osas sätestatud ühtegi erinormi actio pauliana kohta.

18.      Õigusaktides valitsevale vaikusele vaatamata kinnitas Bundesgerichtshof 11. jaanuari 1990. aasta kohtuotsuses, et need hagid tulenevad maksejõuetusmenetlusest ja on tihedalt seotud selle läbiviimisega.(5) Nimetatud kohtuotsus tehti kohtuvaidluses, mis käsitles Liitvabariigi kohtute pädevust maksejõuetusmenetluse osas, millel oli seoseid teiste liikmesriikidega. Saksa ülemkohus annab tagasivõitmise hagidele õigusliku kvalifikatsiooni, olles analüüsinud eespool viidatud Brüsseli konventsiooni artiklit 1 (nüüd määrus nr 44/2001), mis jättis pankrotimenetlused konventsiooni kohaldamisalast välja. Kohus otsustas, et konventsioon ei olnud kohaldatav, sest tagasivõitmise hagi kuulub „pankrotimenetluse” alla ja järelikult jääb konventsiooni kohtualluvuse eeskirjade kohaldamisalast välja.

IV.    Eelotsuse küsimused

19.      Bundesgerichtshof esitas 21. juuni 2007. aasta otsusega kohtuasja raames, mille likvideerija Christopher Seagon algatas äriühingu Deko Marty Belgium NV vastu, Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas [maksejõuetusmenetlust käsitleva] määruse […] kohaselt on selle liikmesriigi kohtud, mille territooriumil algatati võlgniku maksejõuetusmenetlus, rahvusvaheliselt pädevad arutama tagasivõitmise hagi isiku vastu, kelle registrijärgne asukoht on teises liikmesriigis?

         Juhul kui vastus esimesele küsimusele on eitav:

2.      Kas tagasivõitmise hagi kuulub [kohtualluvust käsitleva määruse] artikli 1 lõike 2 punkti b reguleerimisalasse?”

20.      Euroopa Ühenduste Kohtu põhikirja artiklis 23 sätestatud tähtajaks esitasid märkusi põhikohtuasja hageja ja kostja, Kreeka valitsus ja Tšehhi Vabariigi valitsus ning komisjon.

21.      11. septembri 2008. aasta kohtuistungil osalesid suuliste märkuste esitamiseks C. Seagoni seaduslik esindaja ning Kreeka Vabariigi valitsuse ja Euroopa Komisjoni esindajad.

V.      Esimene eelotsuse küsimus

22.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas Euroopa Kohtule küsimuse, mis nõuab eelnevat kontseptuaalset analüüsi. Sisuliselt on vaja välja selgitada, kas tsiviilhagi, käesolevas kohtuasjas maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagi, kuulub maksejõuetusmenetlusse selle seose tõttu pankrotiga. Alustuseks tuleks erilist tähelepanu pöörata nimetatud hagile, uurides selle sündi ja hilisemat arengut.

A.      Maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagi ühenduse kollisiooninormides

1.      Tagasivõitmise hagi päritolu ja areng maksejõuetusõiguses

23.      Võlausaldaja kaitset võlgnike pettusevõtete eest on aegade jooksul märkimisväärselt täiustatud. Rooma õiguses võttis kuju selle murettekitava küsimuse esimene õiguslik käsitlus, kuigi selle algusaegu ei saa iseloomustada mõõdukuse ja õigluse mudeliga.(6)

24.      Tagasivõitmise hagi primitiivne avaldumisvorm nn actio per manus iniectio oli täiteinstrument, mis andis võlausaldajale juhul, kui võlga tõendati kohtuotsusega või ülestunnistusega, õiguse võlgnikku orjaks müüa, sealhulgas koos tema perega, või teda tappa.(7) Kaheteistkümne tahvli seaduste III tahvlis kinnitati väga ilmekalt Rooma protsessikorra karmust, lõpetades võlgadele pühendatud peatüki kuulsa maksiimiga adversus hostem aeterna auctoritas esto (nõue vaenlase vastu on igavene).(8)

25.      Aastatel 150–125 eKr aitas Rooma preetor nimega Paulus, kellest on vähe teada,(9) kaasa algeliste tsiviilhagide formalismi ületamisele, kasutades selleks isikliku ja kaalutlusõigusliku olemusega ideed, mis võimaldas võlausaldajal tühistada petturlikult ja tema kahjuks toime pandud võlgniku toimingud.(10) Sajandeid hiljem kinnitasid Digestid actio pauliana keerukamat versiooni, mis saadi selle hagi klassikalise konfiguratsiooni ja interdictum fraudatorium’i ühendamisel.(11) Sellest ajast peale on actio pauliana arenenud alienatio (võõrandamise), eventus fraudis (kahju), fraus (pettuse) ja participatio fraudis (pettuse tunnistamise) põhjal.

26.      Kaks tuhat aastat on õiguse ja juristide edasi arenemiseks piisav aeg. Sellegipoolest on Rooma juristide andekus võimaldanud säilitada actio pauliana põhilised tunnusjooned tänaseni muutumatuna. Vaatamata liikmesriikide õiguskordade erinevustele on olemas ühine geneetiline kood lahendustes, mida nad pakuvad võlausaldajate petturlike varakäsutustoimingute vastu. Nii käsitatakse actio pauliana’t tänapäeval sellise erandina lepingu pooltevahelisuse põhimõttest, millega välistatakse reegli kohaldamine, et isik, kes ei ole lepingu pool, ei või lepingu õiguslikest tagajärgedest kasu saada ega kahju kannatada.(12) Enamik siseriiklikke õiguskordi tunnistavad, et actio pauliana sisu ei eelda võlausaldajal võlgniku varale olevate õiguste hüvitamist, vaid säilitamist. Menetluslikust seisukohast algatatakse hagi vaidlusaluse vara omandajast kolmanda isiku vastu, kuigi sageli kutsutakse võlgnik kohtusse selleks, et tehtav kohtuotsus oleks talle vastandatav.

27.      Actio pauliana on maksujõuetuse valdkonnas ajaga oluliselt muutunud.(13) Esimene muutus ilmneb nomen’is, sest maksejõuetusõiguses nimetati see institutsioon „tagasivõitmise hagiks”.(14) Tsiviilõiguse actio pauliana ja maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagi põhierinevus seisneb nende tagajärgedes, sest üldises tsiviilõiguses piirduvad need tagajärjed üksikutest võlausaldajatest nõudjatega, samas kui maksejõuetusõigusnormid laiendavad need kogu varale, millest saavad seega kasu kõik võlausaldajad, mis on tüüpilise joonena saanud maksejõuetusõiguse üldpõhimõtteks vastavalt ladina mõtteterale par conditio creditorum.(15)

28.      Mõne riigi, näiteks Prantsuse õiguses laiendatakse tsiviilõiguse ja maksejõuetusõiguse hagi erinevust ka õigustühisuse korrale, sest likvideerija võib saavutada teatavate aktide tühisuse algusest peale, samas kui üldise tsiviilõiguse actio pauliana kord piirdub aktide tühistatavusega.(16) See viimane eripära on ka briti süsteemis, kus käsutamisaktid tunnistatakse algusest peale tühiseks, siiski tingimusel, et see on põhjendatud.(17) Tuleb samuti märkida, et maksejõuetusõiguse valdkond on kaugenenud actio pauliana subjektiivsest elemendist, milles hageja pidi võlgniku petturlikke kavatsusi tõendama. Erinevalt tsiviilhagist näevad maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagi normid tavaliselt ette pettuse eelduse, pöörates nii tõendamiskohustuse ümber.(18)

29.      Veel üks tõend tagasivõitmise hagi tavalisest actio pauliana’st sõltumatuse kohta seisneb viimase täiendavuses, sest likvideerija võib tsiviilhagi esitada ainult siis, kui maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagi esitamiseks ette nähtud tingimused ei ole täidetud (tavaliselt maksejõuetusalastes õigusaktides ette nähtud aegumistähtajad).(19)

2.      Maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagi ja rahvusvahelise kohtualluvuse alased ühenduse õigusnormid

30.      Ühenduse teiseses õiguses ja Euroopa Kohtu praktikas on käsitletud tsiviilõiguse actio pauliana’t ja selle homoloogi maksejõuetusõiguses, tuvastades, et liidus on säilinud üldises võlaõiguses ette nähtud hagi ja konkreetselt maksejõuetusvaldkonnas ette nähtud hagi vahe, mis on eriti suur kollisiooninormides, sest hagi üheks või teiseks kvalifitseerimine annab erinevad tulemused.

31.      Kohtuasjas Reichert(20) käsitles Euroopa Kohus tõlgendamisprobleemi, arutades, kas actio pauliana kuulub endises Brüsseli konventsioonis (nüüd määrus nr 44/2001) võlaõigusliku või asjaõigusliku hagi puhul määratud kohtualluvusse. Kohtuvaidluses olid abikaasad Reichertid vastandatud Dresdner Bank’ile seoses Prantsusmaal asuva kinnisvara petturliku kinkimisega abikaasade pojale. Dresdner Bank algatas abikaasade Reichertite vastu actio pauliana kinnisvara asukoha järgsetes Prantsuse Vabariigi kohtutes locus rei sitae alusel. Kuna Prantsuse kohtu pädevus vaidlustati, esitas Tribunal de grande instance de Grasse Euroopa Kohtule eelotsuseküsimuse tsiviilõiguse actio pauliana suhtes Brüsseli konventsiooni kohaldamise kohta.

32.      Euroopa Kohus uuris hagi kvalifitseerimist ja leidis, et tegemist on võlaõigusliku ja mitte asjaõigusliku hagiga, mistõttu see ei kuulu locus rei sitae kohtualluvusse. Kohtuotsuses uuriti actio pauliana olemust Prantsuse õiguses ja otsustati, et see „tuleneb võlausaldaja isiklikust nõudest võlgniku vastu ja selle eesmärk on kaitsta võlausaldaja tagatist võlgniku vara suhtes. Kui hagi rahuldatakse, ei saa hagi algatanud võlausaldaja vastu kasutada võlgniku varakäsutamisakti, mis on teostatud võlausaldaja õigusi rikkudes.”(21) Kuigi kohus ei otsustanud seda konkreetselt, nähtub kohtuotsusest, et pädevad on kostja elukohariigi kohtud.(22)

33.      Pärast hagi tsiviilaspektist uurimist olid asjad märkimisväärselt erinevad maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagi puhul. Veel kord võimaldasid Brüsseli 1968. aasta konventsiooni õigusnormid Euroopa Kohtul seda tüüpi hagi kindlaks määrata kohtuasjas Gourdain(23) ja kohus otsustas, et Brüsseli konventsiooni ei kohaldata, kui esitatud hagi on seotud likvideerimis‑ või saneerimismenetlusega.

34.      On juba teada, et Brüsseli konventsiooni artikli 1 teise lõigu punktis 2, samamoodi nagu nüüd kehtiva määruse nr 44/2001 artikli 1 lõike 2 punktis b jäeti nende kohaldamisalast välja teatavad valdkonnad, nagu „pankrotimenetlus[ed], maksejõuetute äriühingute või teiste juriidiliste isikute likvideerimismenetlus[ed], kohtumenetluse[d], kompromissi tegemise ja [muud sellised menetlused]”. Kohtuotsuses Gourdain otsustati, et maksejõuetusmenetlusega seonduvad hagid kuuluvad „selliste menetluste” hulka, aga selle tingimuseks seati, et nimetatud hagid „on maksejõuetuse otsene tagajärg ja jäävad rangelt nimetatud tunnustega likvideerimis- või saneerimismenetluse raamesse”(24).

35.      Järelikult, kui Euroopa Kohus asetas tsiviilõiguse actio pauliana Brüsseli konventsiooni konteksti, jättis ta maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagid selle mõjualast välja, sest ta leidis, et artikli 1 teise lõigu punkti 2 kohaselt olid need konventsiooni kollisiooninormide kohaldamisalast välja jäetud.

36.      Pean rõhutama, et kohtuotsuses Gourdain põhjendati seda väljajätmist hagi ja maksejõuetusmenetluse vahelise otsese seosega.(25) Sellegipoolest ei esitata Euroopa Kohtu otsuses autonoomset tagasivõitmise hagide ühenduse mõistet. Vastupidi, kohus eelistab kehtestada mõned, sedapuhku küll ühenduse üldkriteeriumid võimalikuks kohaldamiseks riikide õiguskordades ette nähtud hagidele.(26) Sellise meetodi alusel tunnistas Euroopa Kohus seost maksejõuetusmenetluse ja Prantsuse õiguses ette nähtud hagi vahel (mis oli põhikohtuasjas arutamisel), lähtudes mitmest argumendist: esiteks, et põhikohtuasjas kohaldatava Prantsuse õiguse alusel esitatakse hagi ainult maksejõuetuse välja kuulutanud kohtus; teiseks, et hagi võivad esitada ainult likvideerija või kohus (omal algatusel); kolmandaks, et see hagi esitatakse vara nimel ja huvides; ja neljandaks, et maksejõuetusõiguse normides nähakse ette erinev aegumistähtaeg.(27)

37.      Teiseses õiguses ei ole maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagid sama suurt tähelepanu pälvinud. Määrus nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta paistab selles aspektis kindlasti mitmetähenduslik, millel ma peatun edaspidi.

38.      Eraldi märkimist väärib siiski Brüsseli 1995. aasta konventsioon maksejõuetusmenetluse kohta, mis arendati välja Euroopa Ühenduse algatusel ja mis kukkus läbi, sest sellega ei ühinenud kõik liikmesriigid.(28) Kuigi selle nurjunud õigusakti sisu on täpselt sama mis määrusel nr 1346/2000, kaasnes selle sätetega seletuskiri, mis koostati liikmesriikidevahelistel läbirääkimistel.(29) Dokumendi koostasid Universidad Autónoma de Madridi professor Miguel Virgós Soriano ja Luksemburgi kohtunik Etienne Schmit, kes osalesid ka konventsiooni koostamisel.(30) Seletuskirja punktis 77 märgivad autorid kindlalt, et kuigi vis atractiva concursus menetluspõhimõtet tekstis välja ei kuulutata, käsitletakse seda siiski osaliselt. Tsiteerides sõnasõnalt kohtuotsust Gourdain, rõhutavad nad, et hagisid koondav element on olemas, kui „hagid [...] tulenevad otseselt maksejõuetusõigusest ja […] on tihedalt maksejõuetusmenetlusega seotud”. Lõpetuseks lisavad nad, et loogiliselt „jäävad sellised hagid mõlema konventsiooni vaheliste põhjendamatute lünkade vältimiseks nüüd maksejõuetusmenetlusi käsitleva konventsiooni ja selle kohtualluvust käsitlevate eeskirjade kohaldamisalasse”.(31)

3.      Kokkuvõte

39.      Maksejõuetusmenetluste regulatsioon on tsiviilõiguse üldsätetest märkimisväärselt kaugenenud, niivõrd, et traditsiooniline actio pauliana on muutunud liikmesriikide maksejõuetusõiguses üsna teistsuguseks mehhanismiks. Euroopa Kohus otsustas mõlema hagi üle ühenduse raames toimuvate kohtualluvuse vaidluste raames, kohaldades tsiviilhagidele Brüsseli konventsioonis (nüüd määrus nr 44/2001) ette nähtud üldist kohtualluvust ja jättes maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõtmise hagid selle kohaldamisalast välja. Kuna rahvusvahelise kohtualluvuse õigusnorme ei kohaldata pankrotimenetlusele ega „[muudele] sellistele menetlustele”, on Euroopa Kohus otsustanud, et tagasivõitmise hagid, kuigi nende kohta puudub autonoomne ühenduse määratlus, kuuluvad selliste menetluste alla, kui need on tihedalt seotud nende läbiviimisega. See seos määratletakse iga hagi olemuse põhjal, nagu seda käsitatakse vastavas siseriiklikus õiguskorras.

40.      See õiguslik ja kohtupraktikal põhinev raamistik moodustas kehtiva õiguse enne määrust nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluste kohta. Pean tingimata vajalikuks selgitada edaspidi, kas selle õigusakti vastu võtmine kinnitab või muudab esitatud väiteid.

B.      Maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagid ja määrus nr 1346/2000

41.      Bundesgerichtshofi küsimuse võib lühendada lihtsaks küsimuseks: kas määruse nr 1346/2000 artikli 3 lõige 1, milles on sätestatud maksejõuetusküsimuste kohtualluvus, hõlmab maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagisid, kuigi seda ei ole seal konkreetselt öeldud?

42.      Vastupidi hageja ja kostja väidetule, ei usu ma, et käesolevas kohtuasjas on ühenduse õiguskorras lünki. Analoogia tuleb mängu, kui õiguses ei ole dilemmale lahendust. Kuna kohaldatavat õigusnormi ei ole, võimaldab analoogia juristil tugineda teisele õigusnormile, mis on mõtte ja sisu poolest identne,(32) millega aga ei ole tegemist käesolevas kohtuvaidluses, sest on olemas kohaldatavad eeskirjad (määruse nr 1346/2000 artikli 3 lõige 1) ja teised sätted samas tekstis, mis aitavad kohtuvaidlust lahendada.

43.      Käesolevas kohtuasjas tõusetub pigem tõlgenduslik raskus, mis nõuab viidatud artikli 3 lõike 1 tõlgendamist. Eelotsusetaotluse esitanud kõrge kohtuorgani kahtlused seisnevadki selles tõlgendamises. Ei ole lünka, on vaid vaja teha tõlgendamistööd.

1.      Määrus nr 1346/2000 ja selle kollisiooninormid

44.      Näib, et määrus nr 1346/2000 vaikib maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagi kohtualluvuse teemal, aga selle artikli 3 lõikes 1 on sätestatud üldise kohtualluvuse kriteerium, mille kohaselt on pädev see riik, mille territooriumil asub võlgniku põhihuvide kese.(33)

45.      See kriteerium võiks anda lihtsa tulemuse, mida kinnitab teine kostja esitatud argument. Määruse nr 1346/2000 artikli 18 lõikes 2, kus määratletakse likvideerija volitused, antakse talle võimalus „võtta võlausaldajate huvides ka tühistavaid meetmeid”, millest tuleneb, et kuna ühenduse õiguses lubatakse likvideerijal neid hagisid kasutada, kuid ei kehtestata sellealase kohtualluvuse eeskirja, on tagasivõitmise hagid määruse kohaldamisalast välja jäetud. Selline argument tähendab, et rahvusvaheline kohtualluvus tuleneb määrusest nr 44/2001 või riigi autonoomsest süsteemist.

46.      Vaatamata kostja selle argumendi loogikale pean veenvamaks hageja repliiki, sest määruse nr 1346/2000 artikli 18 lõikes 2 nimetatakse konkreetselt tühistavaid meetmeid, erinevalt artikli 3 lõikest 1, aga seda a contrario tõlgendamist tuleb käsitada ettevaatlikult.(34) Samast ettevaatusest annab tunnistust määruse nr 1346/2000 põhjenduse 6 sõnastus, mis kajastab institutsioonide kahtlusi kohtualluvuse ja maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagide suhtes. Pärast meeldetuletust, et määruse sätted vastavad proportsionaalsuse põhimõttele, lisatakse, et määruse sisu „[peaks] piirduma sätetega, mis reguleerivad maksejõuetusmenetluste algatamise pädevust ning otsuseid, mis tehakse otseselt maksejõuetusmenetluse alusel ja on sellega tihedalt seotud”. Nagu sellest oleks veel vähe, korratakse selles põhjenduses, et määrus ei piirdu sellega, sest see sisaldab „nende otsuste tunnustamist ja kohaldatavat õigust käsitlevaid sätteid, mis samuti vastavad kõnealusele põhimõttele”.

47.      Nõukogu kavatsust lahendada käesoleva kohtuvaidluse raskused väljendatakse selgelt ja täpselt, mistõttu ma kaldun arvama, et artikli 18 lõige 2 ei olegi artikli 3 lõike 1 tõlgendamisel eriti tähtis.

48.      Määruse nr 1346/2000 süstemaatiline analüüsimine annaks pigem kostja välja pakutust hoopis erineva lahenduse,(35) sest nii artikli 4 lõike 2 punkt m kui ka artikli 25 lõike 1 teine lõik sisaldavad kohaldatava seaduse eeskirja, nagu ka kohtuotsuste tunnustamise kohustust, kui ese on maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagi. Erilise tähendusega on selles aspektis artikli 25 lõike 1 teises lõigus sätestatu, sest määruses nr 44/2001 tunnustamise ja täitmise kohta sätestatud õigusnormidele viidates näeb see säte ette, et neid sätteid „kohaldatakse ka otseselt maksejõuetusmenetlusest tuleneva või sellega tihedalt seotud otsuse suhtes isegi juhul, kui selle on teinud mõni teine kohus”. Ilmne vihje kohtuotsusele Gourdain, mis kinnitab hageja seisukohta.(36)

49.      Määruses nr 1346/2000 ei tehta kohtualluvuse ja otsuste tunnustamise sätetel vahet. Tegelikkuses on need vastastikkuses sõltuvuses: artikli 25 alusel tunnustatavad otsused kajastavad ka valdkondi, mis kuuluvad maksejõuetust arutava kohtu pädevusse.(37)

50.      Esitatud põhjendustest ilmneb nõukogu soov reguleerida ühenduse ulatusega maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagide menetlemist. Määruse nr 1346/2000 uurimisel selgub, et vaikus ei ole täielik, vaid osaline. See kinnitab lahendust, mida ma soovitan Euroopa Kohtule, aga enne tuleb peatuda rollil, mida peab täitma määrus nr 44/2001.

2.      Määruste nr 1346/2000 ja nr 44/2001 koos tõlgendamine

51.      Kinnituseks, et määruse nr 1346/2000 artikli 3 lõige 1 annab koondava pädevuse maksejõuetust arutavale kohtule, tuleb kontrollida, kas Gourdaini kohtupraktika kohaselt jäävad maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagid määruse nr 44/2001 kohaldamisalast välja.

52.      Kostja väidab, et määruse nr 1346/2000 jõustumine tõi õiguslikku konteksti olulise muudatuse, mis muutis eespool kommenteeritud kohtuotsuses Gourdain sätestatud tingimusi, sest Brüsseli 1968. aasta konventsiooni artikli 1 teise lõigu punkti 2 tõlgendati laialt, kuna ei olnud mitut ühenduse teksti ega sellest tulenevat nende kattuvuse riski. Kohtuotsus Gourdain oli seega viimane lüli ahelas, mille ainsaks pidepunktiks oli üksik õigusakt selles valdkonnas. Kostja on seisukohal, et määruse nr 1346/2000 vastuvõtmisega sundis kohtualluvuseeskirjades lünkade vältimise vajadus nimetatud sätet, nüüd määruse nr 44/2001 artikli 1 lõike 2 punkt b, teisiti mõistma. Kuna maksejõuetuse valdkonnas on kohtualluvuse kohta üks õigusnorm juba olemas, tuleks seda artiklit tõlgendada kitsalt. See teooria jätaks rahvusvahelise kohtualluvuse kindlaksmääramise riigi, käesoleval juhul Saksamaa autonoomse korra otsustada.

53.      Aga kostja selline lähenemisviis ei veena kedagi, sest sellega saaks nõustuda üksnes siis, kui määruse nr 1346/2000 artikli 3 lõikes 1 oleks tõepoolest loobutud maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagide suhtes kohtualluvuse eeskirja kehtestamisest. Nagu väidab Tšehhi valitsus oma kirjalikes märkustes, ei viita miski sellele, et maksejõuetust käsitlev ühenduse õiguskord selle koha pealt vaikib; pealegi kindlustab mõlema määruse koos eksisteerimine lünkade puudumise põhimõtet, aga mitte kostja argumendi tähenduses.(38)

54.      Ühenduse õiguskorra sidususega kaasneb kaks tagajärge: esiteks, kui üldnorm vaikib või viitab kaudselt või otseselt teisele õigusnormile, tuleb kohtualluvuse kriteeriumi otsida erinormidest. Ja teiseks on Euroopa õigusnormide täiuslikkust arvestades viited siseriiklikule õigusele ülearused mitte üksnes sätete sisu seose loogika tõttu, vaid ka kohtualluvuse eeskirjade tõhususe ja Euroopa kollisiooninormide tunnustamise põhjustel.(39)

55.      Järelikult on kohtuotsus Gourdain täies jõus ja annab käesoleva kohtuvaidluse lahendamiseks väärtuslikke suuniseid.(40) Määruse nr 1346/2000 vastuvõtmine ei nõrgenda, vaid suurendab selle kohtuotsuse tarvilikkust. Kuna ühenduse tasandil ei ole kinnitatud ühtset tagasivõitmise hagi vormi, omandavad erilise tähtsuse hagi olemus ja selle järgnev seos maksejõuetusega.(41) Nii annab Saksa tagasivõitmise hagi uurimine piisavad elemendid kohtuotsusest Gourdain lähtumiseks ja välja selgitamiseks, kas kohtualluvuse eeskiri on sätestatud ühes või teises määruses.(42)

56.      1994. aasta Insolvenzordnungi §‑s 129 jj on Saksa maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagi piiritletud teatavate joontega: seda reguleerib üksnes maksejõuetusõigus ja seda saab esitada üksnes maksejõuetuse kontekstis;(43) seda on õigus esitada üksnes likvideerijal, alati kõigi võlausaldajate ja vara huvide kaitsmiseks.(44) Võlgniku vara kaitse eesmärgil kasutatakse hagi enne maksejõuetusmenetlust teostatud varakäsutusaktide vastu, mille suhtes on kehtestatud aegumistähtaeg.(45)

57.      Asjaolust, et tegemist on võistleva ja mitte ühismenetlusega, nagu toimub maksejõuetusõiguses, ei piisa hagi ja maksejõuetusmenetluse vahelise seose puudumise tuvastamiseks.(46) Kõik viitab sellele, et tegemist on kohtus maksejõuetuse väljakuulutamisega tihedalt seotud hagiga, mida on õigus esitada ainult likvideerijal, mis näitab selle kindlat seost maksejõuetusega.

58.      Seega paneb määruste nr 44/2001 ja nr 1346/2000 koos tõlgendamine Gourdaini kohtupraktika alusel mind arvama, et maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagi ei kuulu ühenduse üldise kohtualluvuskorra alla. Järelikult seisneb lahendus nimetatud määruse nr 1346/2000 sätetes, konkreetselt selle artikli 3 lõikes 1. Seda teesi kinnitab ka rida Euroopa maksejõuetusõiguse aluseks oleva õigusloomepoliitikaga seotud kaalutlusi. Seda teemat käsitlen ma järgmises punktis, jätmata lõpetuseks andmast öeldule olulist nüanssi.

3.      Maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagi eesmärgid ja määruse nr 1346/2000 õigusloomepoliitika

59.      Ühenduse sekkumine maksejõuetusvaldkonnas on tõhususe ja õiguskindluse taotluse kohane. Selleks, et vältida segadust tekitavat õiguslikku raamistikku, mis pärsib majandustehinguid liidus, antakse määruses nr 1346/2000 selged suunised, mis tagavad nii oluliste aspektide nagu kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise stabiilsuse ning järjekindluse. Teiseses õiguses on selles valdkonnas veel teisi algatusi, mis on kõik sama eesmärgiga ja mis kokku moodustavad Euroopa maksejõuetusõiguse süsteemi.(47) Kokkuvõttes on see üks corpus, mis kannab üheselt hoolt kohtuotsuste sidususe eest.(48)

60.      Määruse nr 1346/2000 põhjenduses 4 väljendatakse seda muret kohtuvaidluste osas, sedastades, et „[s]iseturu nõuetekohaseks toimimiseks on vaja vältida selliste olukordade teket, mis motiveerivad osapooli viima varasid või kohtumenetlusi ühest liikmesriigist teise enda jaoks soodsama õigusliku seisundi leidmiseks (forum shopping — meelepärase kohtualluvuse valimine)”. Seda silmas pidades on määruses mudeliks valitud rahvusvaheline universaalne maksejõuetusmenetlus, mis lähtub ühest kontseptsioonist kõikide ühismenetluste jaoks, olenemata sellest, kelle territooriumil need on algatatud.(49) Selle mudeli eeliseid on lihtne näha, sest see annab ettearvatava korra, hoiab ära forum shopping’ut ja vähendab menetluskulusid.(50) Aga universaalsusel on omad vead, eelkõige olukord, millesse see paneb mõned kohalikud võlausaldajad, eriti kui nad asuvad kaugel ja neil on vähem vahendeid kui teistel võlausaldajatel kohtuvaidluse pidamiseks liikmesriigis, kus nad ei ela. Sellegipoolest räägivad universaalse mudeli üldised eelised ise enda eest, eriti kui arvestada igasuguse maksejõuetusmenetluse tõelist eesmärki: ettevõtte saneerimine ja võlgade tagamine. Selge kulude vähenemine, mille tingib kõikide menetluste koondamine, on otsustavaks stiimuliks valiku hetkel, mis on üldjoontes tehtud määruses nr 1346/2000 rahvusvahelise universaalse maksejõuetusmenetluse kasuks.(51)

61.      Maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagide maksejõuetusmenetlusest eraldamise majanduslik mõte tekitab teatud kahtlusi. Kreeka ja Tšehhi Vabariigi valitsus(52) on seisukohal, et see kahjustab väga oluliselt määruses nr 1346/2000 sätestatud universaalsuse põhimõtet, sest see kohustab likvideerijat kohtusse pöörduma mitmes riigis vastavalt nimetatud õigusaktist erinevates teistes õigusaktides ette nähtud rahvusvahelise kohtualluvuse kriteeriumidele. Samuti soosiks see õigusnormide erinevust, sest ettevõtjad püüaksid leida neile kõige soodsamat kohtualluvust, mis häiriks maksejõuetusmenetluse normaalset käiku.(53) Kuigi eraldamine annaks mõningaid eeliseid võlausaldajatele, kes elavad selles riigis, kus likvideerija hagi esitab, ei või unustada maksejõuetusmenetlusega kaitstavat üldist huvi, mis ei ole ainult üksikute võlausaldajate huvi, vaid ka vara ja kogupassiva huvi.(54)

62.      Aga esineb juhtumeid, kus universaalne mudel ei paista rahuldav. Kui mõelda näiteks ühendusevälise seosega olukordadele, kus väheneb tagatis, et menetluse algatamise liikmesriigis tehtud kohtuotsust tunnustatakse kolmandas riigis, kus asub võlgniku vara. Pealegi ei vähene maksejõuetusmenetluse kohtualluvuse koondamisel kohtukulud alati, sest on juhtumeid, kus oleks kasulikum hagisid käsitleda liikmesriigis, kus vara asub, et mitte raisata aega ja raha tunnustamise ning täitmise menetlusele.

63.      Kõike eespool öeldut arvestades on asjakohane nüansseerida määruse nr 1346/2000 universaalsust maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagide puhul.

4.      Määruses nr 1346/2000 sätestatud pädevus: alternatiivne või ainupädevus?

64.      Maksejõuetust käsitlevad ühenduse õigusnormid sisaldavad palju eri laadi kohtualluvuse eeskirju. Nende sätetest nähtub, et menetluse algatamiseks, läbiviimiseks ja lõpetamiseks, nagu ka otseselt menetluse läbiviimisest tulenevate hagide jaoks, on ette nähtud ainupädevus. Seevastu kaitsemeetmete puhul ette nähtud pädevus on alternatiivne.

65.      Maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagide eripära nõuab, et kohtualluvus nende lahendamiseks ei oleks alati ainupädevus. Nagu on märkinud mõned autorid, on tegemist suhtelise ainupädevusega, mida tuleb mõista likvideerija privileegina.(55) Nõustun nendega, kes väidavad, et maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagi esitamine likvideerija poolt on likvideerijale jäetud eelisõigus. Seega on ainult temal õigus võtta menetluse käigus ja vara kaitseks kõige asjakohasemaid meetmeid.

66.      See väide põhineb määruse nr 1346/2000 artikli 18 lõikel 2, milles on lubatud, et „likvideerija võib esitada teises liikmesriigis kohtu kaudu või kohtuväliselt nõude, mille aluseks on vallasvara toimetamine menetluse algatanud riigist kõnealuse teise liikmesriigi territooriumile pärast maksejõuetusmenetluse algatamist”(56). Seejärel on selles artiklis tal lubatud „võtta võlausaldajate huvides ka tühistavaid meetmeid”, mille suhtes võib loogiliselt oletada, et seda võtet võib kasutada „teises liikmesriigis”, nagu nähtub selle lõike esimesest lausest.(57)

67.      Sama hinnang tuleneb viidatud määruse artikli 25 lõike 1 teisest lõigust. Selles artiklis on sätestatud otsuste tunnustamine ja täitmine ning selles kehtestatakse kohustus tunnustada „otseselt maksejõuetusmenetlusest tuleneva[t] või sellega tihedalt seotud [otsust] isegi juhul, kui selle on teinudmõni teine kohus”(58). Määruses tunnistatakse seega, et maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagi alusel teeb kohtuotsuseid maksejõuetusmenetlust läbiviiv kohus või teine kohus, mis asub samas riigis või teises liikmesriigis.

68.      See likvideerija eelisõigus on kooskõlas tema ülesannetega maksejõuetusmenetluses. Määruse nr 1346/2000 artikli 2 punktis b on ta määratletud kui isik või organ, kelle ülesanne on „hallata või likvideerida võlgniku vara […] või kontrollida tema asjaajamist”. Likvideerijate õigused ja kohustused on liikmesriigiti erinevad, aga nende ühiseks tunnuseks on igasuguse maksejõuetusmenetluse põhitoimingute monopol. Ta on vara tagaja, par conditio creditorum, samuti ettevõtet kriisist välja tuua aitavate kokkulepete või saneerimisplaanide eestvedaja. Kooskõlas strateegiliste otsustega, mis ta võtab, peab ta vara kaitseks kohtusse pöördudes valima erinevate kohtualluvuste vahel.

C.      Järeldus

69.      Nendel tingimustel leian ma, et vastavalt määruse nr 1346/2000 artikli 3 lõikele 1 on see liikmesriigi kohus, kus algatati maksejõuetusmenetlus, pädev menetlema maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagi, mis on algatatud kostja vastu, kelle elukoht on teises liikmesriigis. Kuna see on suhteline ainupädevus, valib likvideerija kohtualluvuse, mis on vaidlustatud varakäsutusakti seoseid arvestades sobiv vara parimaks kaitseks.

VI.    Teine eelotsuse küsimus

70.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu teine küsimus on esitatud tingimusel, et Euroopa Kohus vastab esimesele eelotsuse küsimusele eitavalt, mistõttu ei ole esimesele küsimusele minu soovitatud vastust arvestades vaja teist küsimust analüüsida.

71.      Kui siiski Euroopa Kohus otsustab siin soovitatust eemalduda, tuleks kohaldada põhimõtet, et määruse nr 44/2001 ja määruse nr 1346/2000 vahel lüngad puuduvad. Selle põhimõtte ja ühenduse õiguskorra sidususe põhimõtte alusel hõlmavad need õigusaktid ühendusega seotud maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagide suhtes kohaldatavaid kohtualluvuse eeskirju. Kui Euroopa Kohus leiab, et seda tüüpi hagid määruse nr 1346/2000 artikli 3 lõike 1 alla ei kuulu, siis reguleerib neid määrus nr 44/2001 ja selles sätestatud rahvusvahelise kohtualluvuse eeskirjad.

72.      Selline lahendus ei ole kõige soovitavam, sest see tähendaks otsustada, et Gourdaini kohtupraktika on pärast määruse nr 1346/2000 vastuvõtmist iganenud. Sel juhul peaks Euroopa Kohus looma ühtse ja tervikliku kohtupraktika, mis pakub nimetatud kohtuotsuses sedastatule veenva alternatiivi.(59)

73.      Teine võimalus – delegeerida rahvusvahelise kohtualluvuse kriteeriumid liikmesriikide kollisiooninormidele – oleks vastuolus mõlema määruse kasuliku mõjuga, nagu ma selgitasin käesoleva ettepaneku punktis 53.

74.      Arvestades esimesele eelotsuse küsimusele eitavalt vastamise kohutavaid tagajärgi, on minu ettepanek seda kindlam, nagu oleks tegemist reductio ad absurdum’iga. Kaldun seega veelgi kindlamalt rõhutama argumente, mis ma esitasin eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimese küsimuse kohta.

VII. Ettepanek

75.      Esitatud argumentidest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesgerichtshofi eelotsuse küsimustele, et:

nõukogu 29. mai 2000. aasta määruse (EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see liikmesriigi kohus, kus algatati maksejõuetusmenetlus, on pädev menetlema maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagi, mis on esitatud kostja vastu, kelle elukoht on teises liikmesriigis.


1 – Algkeel: hispaania.


2 – De Balzac, H., „Isa Goriot”, Tallinn, Eesti Raamat, 1971.


3 – Nõukogu 29. mai 2000. aasta määrus (EÜ) nr 1346/2000 (EÜT L 160, lk 1; ELT eriväljaanne 19/01, lk 191).


4 – Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 44/2001 (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42).


5 – Bundesgerichtshofi 11. jaanuari 1990. aasta kohtuotsus (IX ZR 27/89).


6 – Hispaania suur Rooma õiguse teadlane Xavier D’Ors nimetas ühe teose alguses petturlike toimingute tagasivõitmist kogu Rooma õiguse üheks kõige raskemaks ja vaieldavamaks punktiks (El interdicto fraudatorio en el derecho romano clásico, Rooma-Madrid, 1974, lk 1).


7 – Manus iniectio menetlus toimus nii: kui võlgnik ei olnud 30 päeva jooksul pärast tuvastava kohtuotsuse tegemist võlga ära maksnud, viis võlausaldaja võlgniku, vajadusel vägisi, kohtusse ja teatas: „kuna sind mõisteti mulle maksma kümme tuhat sestertsi ja sa ei ole seda ära maksnud, võtan ma sind kümne tuhande sestertsi eest endale” (Gaius 4, 21).


8 – Mõned autorid on seisukohal, et see väljend tõendab, et oli olemas isiklike võlgade aegumatuse reegel. Teiste jaoks viitab „vaenlasele” vihjamine ilma Rooma kodakondsuseta isikutele, kelle vastu võlausaldaja võis pöörduda igal ajal. Milline Rooma õiguse õige tõlgendus ka ei oleks – ebaproportsionaalne või diskrimineeriv –, arenes see peenemaid võtteid järgides.


9 – Salapärane preetor Paulus on tekitanud Rooma õiguse teadlaste hulgas suuri vaidlusi: ühtede jaoks oli tegemist jurist Paulusega, kes oli pretoriaanide prefekt aastal 222 eKr. Teiste arvates on nimi välja arenenud bütsantsi ajal toimunud protsessist. Nii jutustab seda Planiol, M., Traité élémentaire de droit civil, 8. éd., Paris, LGDJ, 1920–1921, nr 1413, ja üksikasjalikumalt Collinet, P., „L’origine byzantine du nom de la Paulienne”, Nouvelle revue historique de droit français et étranger, 43, 1919.


10 – Ankum, J. A., De geschiedenis der „actio pauliana”, Zwolle Tjeenk Willink, 1962; Coing, H., „Simulation und Fraus in der Lehre des Bartolus und Baldus”, Festschrift P. Koschaker, III kd, 1939, lk 402 jj; D’Ors, A., op. cit., lk 203; Gutiérrez, F., Diccionario de Derecho Romano, Editorial Reus, Madrid, 1982, lk 25, ja Torrent, A., Manual de Derecho Privado Romano, Librería General, Zaragoza, 1995, lk 381.


11 – Digestid, 22. raamat, I peatükk, 38.4: „Tuleb tagastada actio fabiana ja actio pauliana – millega saab võlausaldajate vastu toime pandud pettusega võõrandatu tagasi võita – viljad, sest preetor sekkub selleks, et kõik jääks nii, nagu midagi ei oleks võõrandatud, mis näib õiglane, sest sõna „taastad”, mida preetor kasutab selles ediktis, on piisavalt laia tähendusega selleks, et hõlmata viljade taastamist” (Paulus 6 ad Plaut.).


12 – Ladina maksiimis on see põhimõte määratletud nii: res inter alios acta aliis neque nocere, neque prodesse potest. [ühtede vahel sõlmitud tehing või otsustatud asi ei või teisi kahjustada ega neile kasu tuua].


13 – Forner Delaygua, J. J. (toim), La protección del crédito en Europa: la actión pauliana, Bosch, Barcelona, 2000, analüüsib actio pauliana’t võrdlevalt, nii tsiviil- kui ka maksejõuetusõiguse tasandil.


14 – Nimetatud ka „tühistamishagiks”, mis hõlmab teisi spetsiaalseid hagisid vara taastamiseks.


15 – Seda põhimõtet nimetatakse mitut moodi, kuna sellest on ka erinevaid kontseptsioone, nagu märgib Beltrán, E., „Artículo 49”, Rojo, A. ja Beltrán, E., Comentario a la Ley Concursal, Thomson-Civitas, Pamplona, 2004, lk 990, võlausaldajate võrdne kohtlemine, kahjude ühisus, maksejõuetus või proportsionaalsus. Saksa õiguses, Balz, M. ja Landfermann, H.-G., Die neuen Insolvenzgesetze, 2. Aufl.., Düsseldorf, 1999.


16 – Prantsuse õiguses, Terré, F., Simler, P. ja Lequette, Y., Droit Civil. Les obligations, 7. éd., Dalloz, Paris, 1999, lk 969–970.


17 – Goode, R., Principles of Corporate Insolvency Law, Sweet & Maxwell, London, 2005, lk 411–413.


18 – Itaalia õiguskorras näiteks muudeti 1885. aasta äriseadustiku artiklit 708 jj kuninga dekreediga 267/1942 selleks, et kõrvaldada subjektiivsed nõudmised maksejõuetuse valdkonnas. Hispaania õiguses on 9. juuli 2003. aasta maksejõuetuse seaduse 22/2003 artiklis 71 samuti loobutud pettuse tõendamisest.


19 – Prantsuse süsteemist tuleks nimetada Cour de cassation’i (Chambre commerciale) 8. oktoobri 1996. aasta otsust. Samasugust lahendust pakub Hispaania õigus, kus õigusteooria järgi täiendab actio pauliana maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagi. Nii väidab León, F., „Artículo 71. Acciones de reintegración”, Rojo, A. ja Beltrán, E., op. cit., lk 1319 ja 1320.


20 – 10. jaanuari 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑115/88: Reichert ja Kockler (EKL 1990, lk I‑27).


21 – Ibid., punkt 12.


22 – Seisukohta korrati 26. märtsi 1992. aasta otsuses kohtuasjas C‑261/90: Reichert ja Kockler (EKL 1992, lk I‑2149). Borrás, A., Revista Jurídica de Catalunya, 1990, lk 1133 jj, ning 1992, lk 2149, kommenteeris mõlemaid kohtuotsuseid. Samamoodi Forner Delaygua, J. J., „La acción pauliana ante el TJCE”, Revista de Instituciones Europeas, Centro de Estudios Políticos y Constitucionales, 1991, lk 635–637.


23 – 22. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 133/78: Gourdain (EKL 1979, lk 733).


24 – Ibid., punkt 5.


25 – Bermejo Gutiérrez, N. ja Rodríguez Pineau, E., „Normas de protección de acreedores: entre el derecho de sociedades y el derecho concursal”, Indret, nr 4, 2006, lk 22–23, ning Enriques, L. ja Gelter, M., „Regulatory Competition in European Company Law and Creditor Protection”, European Business Organization Law Review, nr 7, 2006, lk 440.


26 – Mille tulemusel rakendati „riigi tasandil” Gourdaini kohtupraktikat, kohandatuna igale maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagile, nagu näitavad paljude hulgas Tribunal de Bari (Itaalia) 27. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus, RDIPP, 2004, lk 1386–1390; Arrondissementsrechtbank Leeuwarden’i 31. mai 1979. aasta kohtuotsus; High Court, Chancery Division’i (Manchester) 5. mai 2005. aasta kohtuotsus, ILP, 2005‑9, lk 552 jj; Cour de Cassation’i (Chambre commercial) 24. mai 2005. aasta kohtuotsus, RCDIP, kd 94, 2005, lk 489 jj. Selle kohta Bermejo Gutiérrez, N. ja Rodríguez Pineau, E., op.cit., lk 22–23.


27 – Kohtuotsus Gourdain, punkt 5.


28 – Brüsselis 22. novembril 1995 alla kirjutamiseks avatud konventsioonile on tänaseks alla kirjutanud Belgia, Taani, Saksamaa, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Luksemburgi, Austria, Portugali, Soome ja Rootsi täievolilised esindajad.


29 – Nõukogu dokument nr 6500/1/96 REV1 DRS (CFC).


30 – Selle dokumendi autorite nime järgi nimetatakse seda tavaliselt „Virgós/Schmiti seletuskiri”.


31 – Kohtujuristi kursiiv.


32 – Lünga mõiste ja analoogia kasutamise kohta õigusliku argumentatsiooni teoorias, Perelman Ch., (toim), Le problème des lacunes en droit, Bruylant, Bruxelles, 1968, ja Díez-Picazo, L., Experiencias jurídicas y teoría del derecho, Ariel, Barcelona, 1973, lk 280–283.


33 – See reegel ei tähenda, et määruses nr 1346/2000 kinnitatakse vis atractiva concursus põhimõtet. Seda väidetakse Virgós/Schmiti seletuskirja punktis 77, kus on märgitud, et „mõned lepinguosalised riigid tunnistavad oma siseriiklikus õiguses menetluspõhimõtet vis attractiva concursus, mille alusel kuulub maksejõuetusmenetluse algatanud kohtu alluvusse mitte ainult maksejõuetusmenetlus ise, vaid kõik maksejõuetusest tingitud hagid. Kuigi selle põhimõtte ülekandmine rahvusvahelisele tasandile tekitab poleemikat, sisaldas EMÜ 1982. aasta konventsiooni eelnõu artikkel 15 eeskirja, mis […] oli inspireeritud „vis attractiva teooriast” ja andis maksejõuetusmenetluse algatamise riigi kohtutele pädevuse suure arvu maksejõuetusest tingitud hagide osas. Käesolev konventsioon ei sisalda sellist sätet ega põhimõtet.”


34 – Kostja välja pakutud artikli 18 lõike 2 tõlgendust kritiseerib teravalt Pannen, K. (toim), European Insolvency Regulation, De Gruyter, Berlin, 2007, lk 125. Tema arvates olid määruse autorid täiesti teadlikud raskustest, mida põhjustavad maksejõuetusmenetlusega seotud hagid.


35 – Hagejat toetavad Kreeka ja Tšehhi Vabariigi valitsus, samuti komisjon.


36 – Sama seisukohta jagavad Duursma-Kepplinger, H.-C., Duursma, D. ja Chalupsky, E., Europäische Insolvenzverordnung, Springer, Wien, New York, 2002, lk 441.


37 – Selles suhtes tõuseb esile Virgós, M. ja Garcimartín, F. arvamus, Comentario al Reglamento Europeo de Insolvencia, Thomson-Civitas, Pamplona, 2003, lk 66: „piisab sellest, kui märkida, et maksejõuetusmääruses ei eristata kohtualluvuse eeskirju ja tunnustamis- ja täitmiseeskirju materiaalse kohaldamisala poolest: need on koostatud paralleelsete eeskirjadena. Selliselt, et artikli 25 alla kuuluvate otsuste loetelu on mõeldud selleks, et täpsustada, millised küsimused ja kohtuvaidlused kuuluvad selle kohtu pädevusse, kes arutab maksejõuetust”.


38 – Lünkade puudumise põhimõtte kohta Sánchez Lorenzo, S. ja Fernández Rozas, J. C., Derecho Internacional Privado, 3. éd., Thomson-Civitas, Pamplona, 2004, lk 64–67, ja samuti Virgós, M. ja Garcimartín, F., op. cit., lk 62 ja 63.


39 – Virgós, M. ja Garcimartín, F., op. cit., lk 63, toovad näiteks selle kontseptsiooni absurdsed tagajärjed.


40 – Kohtuotsus Gourdain ei piirdu siiski maksejõuetusmenetluse raames esitatud tagasivõitmise hagidega. Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses Gourdain kehtestatud kriteerium on täidetud kohtuvaidlustes likvideerija ja võlgniku vahel vara kuuluvuse üle maksejõuetusmenetluses käsitletava vara hulka; kohtuvaidlustes, mis puudutavad likvideerija volitusi otsustamiseks kehtivate lepinguliste suhete täitmise üle; või võlgniku algatatud kahju hüvitamise hagides likvideerijate vastu.


41 – Selle kohta Pannen, K. (toim), op. cit., lk 122 ja 123.


42 – Ibid., lk 124.


43 – Insolvenzordnung, § 129 jj.


44 – Insolvenzordnung, § 129 lõige 1.


45 – Insolvenzordnung, § 130, 132 ja 133.


46 – See argument võib põhjustada tõelisi rumalusi, sest maksejõuetusmenetluses tuleb tõhusa kohtuliku kaitse põhiõiguse lahutamatu tagatisena eranditult järgida võistlevuse printsiipi. Võidakse väita, et maksejõuetusmenetlus erineb tavalisest tsiviilkohtumenetlusest, aga see vastuväide kõlab mulle liiga formalistlikuna. Maksejõuetusmenetluses peavad olema garanteeritud kõik kohtuliku kaitse tagatised, ilma ühegi erandita määrusega nr 1346/2000 ette nähtud maksejõuetuse üldisest iseloomust.


47 – Peale määruse nr 1346/2000 sisaldab see süsteem Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/17/EÜ kindlustusseltside saneerimise ja likvideerimise kohta (EÜT L 110, lk 28; ELT eriväljaanne 06/04, lk 3); Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 1998. aasta direktiivi 98/26/EÜ arvelduse lõplikkuse kohta makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemides (EÜT L 166, lk 45; ELT eriväljaanne 06/03, lk 107); Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. aprill 2001. aasta direktiivi 2001/24/EÜ krediidiasutuste saneerimise ja likvideerimise kohta (EÜT L 125, lk 15; ELT eriväljaanne 06/04, lk 15), ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuni 2002. aasta direktiivi 2002/47/EÜ finantstagatiskokkulepete kohta (EÜT L 168, lk 43; ELT eriväljaanne 10/03, lk 89).


48 – Määruse nr 1346/2000 põhjenduses 8 rõhutatakse vajadust „[parandada p]iiriülese mõjuga maksejõuetusmenetluste tõhusus[t]”. Sama muret korratakse põhjenduses 16.


49 – Aga „forum shopping” ei ole, nagu näib väitvat määrus, selgelt õigusvastane toiming. Ühenduse õigusnorm võitleb kohtualluvuse valimise õiguste oportunistlikult ja petturlikult kasutamise vastu, mis on väga erinev selle toimingu enda halvustamisest, sest mõnikord tuleks seda hoopis edendada. Selles suhtes avaldasin seisukohta oma 6. septembri 2005. aasta ettepanekus kohtuasjas C‑1/04: Staubitz-Schreiber, milles otsus tehti 17. jaanuaril 2006 (EKL 2006, lk I‑701, ettepaneku punktid 70–77).


50 – Westbrook, J. L., „A Global Solution to Multinational Default”, Michigan Law Review, kd 98, 2000, lk 2313 jj; ja samas numbris Guzmán, A., „International Bankruptcy: in Defence of Universalism”, lk 2186 jj.


51 – Eespool viidatud kohtuotsuse Staubitz-Schreiber punktides 25 ja 26 korratakse seda teooriat, märkides kohtuvaidluse raames, milles käsitleti määruses nr 1346/2000 sätestatud rahvusvahelise kohtualluvuse õigusnormide universaalsust, et selle õigusnormiga tahetakse „vältida selliste olukordade teket, mis motiveerivad osapooli viima varasid või kohtumenetlusi ühest liikmesriigist teise enda jaoks soodsama õigusliku seisundi leidmiseks. Seda eesmärki ei saavutata, kui võlgnik võib menetluse algatamise taotluse ja menetluse algatamise otsuse vahelisel ajal oma põhihuvide keskme üle viia teise liikmesriiki ning seeläbi valida pädevat kohut ja kohaldatavat õigust. Selline pädevuse üleminek on samuti vastuolus määruse põhjendustes 2 ja 8 meelde tuletatud piiriüleste maksejõuetusmenetluste tõhususe ja tulemuslikkuse parandamise eesmärgiga selles osas, milles see kohustaks võlausaldajaid andma võlgnikku alati kohtusse seal, kus ta otsustab omada enam-vähem lõplikku elu- või asukohta, ning võib viia praktikas tihti menetluse pikenemiseni.”


52 – Kreeka valitsuse märkuste punkti IV alapunktid 2 ja 3; ja Tšehhi Vabariigi valitsuse märkuste punkt 4.2, lõige 16.


53 – Juba viidatud kohtuotsus Staubitz-Schreiber, punkt 28.


54 – Kuigi on olemas vastupidiseid maksejõuetuse kontseptsioone, millest mõned on likvideerivad ja teised säilitavad, nõustun ma õigusteooria selle osaga, kelle jaoks on mõlemal nägemusel ühine nimetaja: „õigluse ideaali teostamine”, nagu märgib Bermejo Gutiérrez, N. Créditos y quiebra, Civitas, Madrid, 2002, lk 467–468.


55 – Virgós, M. ja Garcimartín, F., op. cit., lk 69–71.


56 – Kohtujuristi kursiiv.


57 – Pannen, K., op. cit., lk 329 ja 330, nagu ka Virgós/Schmiti seletuskiri, punkt 167 jj.


58 – Kohtujuristi kursiiv.


59 – On ülearune lisada, et juhul kui kohtuotsuses Gourdain sedastatut tuleb muuta, peab Euroopa Kohus selles asjas otsuse tegema loogiliselt suurkoja koosseisus.