Language of document : ECLI:EU:C:2008:466

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JULIANE KOKOTT

esitatud 4. septembril 2008(1)

Kohtuasi C‑185/07

Allianz SpA (varem Riunione Adriatica Di Sicurta SpA) jt

versus

West Tankers Inc.

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud House of Lords (Ühendkuningriik))

Määrus (EÜ) nr 44/2201 – Kohaldamisala – Vahekohtumenetlus – Kohtumäärus, millega keelatakse vastaspoolel algatada või jätkata menetlust teise liikmesriigi riiklikus kohtus vahekohtu asemel (anti-suit injunction)





I.      Sissejuhatus

1.        House of Lords esitab Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse, kas vahekohtu kokkulepete täitmisele suunatud kohtulikud keelud teises kohtus menetluse algatamiseks või jätkamiseks (edaspidi „hagi esitamise keelud”) (anti-suit injunctions) on kooskõlas nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (edaspidi „määrus nr 44/2001”).(2)

2.        Kohtuasjas Turner(3) otsustas Euroopa Kohus juba muus kontekstis, et hagi esitamise keelud on Brüsseli konventsiooniga(4) vastuolus. Nimetatud kohtuasjas oli küsimus selles, kas Ühendkuningriigi riiklikus kohtus pooleliolevas kohtuasjas võis keelata ühte vaidluse poolt algatada või jätkata menetlust teise liikmesriigi kohtus. Nüüd peab Euroopa Kohus otsustama, kas hagi esitamise keelud on ka siis keelatud, kui neid kasutatakse vahekohtu kokkulepete kaitseks.

3.        Ka pärast otsust kohtuasjas Turner keelavad kohtud Ühendkuningriigis isikutel algatada või jätkata menetlust teises liikmesriigis, kui nad leiavad, et kohtuasja pool rikub menetluse algatamisega teise liikmesriigi kohtus vahekohtu kokkulepet, mille kohaselt on pädevaks kohtuks Ühendkuningriigi vahekohus.(5) Kohtud leiavad, et selline praktika ei ole vastuolus kohtuotsusega Turner, kuna määrus nr 44/2001 ei ole kohaldatav vahekohtutele.

II.    Õiguslik raamistik

A.      New Yorgi konventsioon

4.        Kõik Euroopa Ühenduse liikmesriigid on ühinenud 10. juunil 1958 New Yorgis sõlmitud välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooniga (edaspidi „New Yorgi konventsioon”).(6)

5.        New Yorgi konventsiooni artikkel 1 määrab lõikes 1 konventsiooni sisulise kohaldamisala:

„Käesolev konventsioon puudutab selliste vahekohtu otsuste tunnustamist ja täitmist, mis on tehtud mõne riigi territooriumil, milleks ei ole riik, kus nõutakse nende otsuste tunnustamist ja täitmist ja mis on tehtud seoses füüsiliste või juriidiliste isikute vaheliste lahkhelidega […].”

6.        New Yorgi konventsiooni artikkel 2 sätestab:

„(1) Iga lepinguosaline riik tunnustab kirjalikku lepingut, mille alusel pooled kohustuvad esitama vahekohtule iga lahkheli, mis on tekkinud või mis võib tekkida nende vahel teatud kindla õigusliku suhtega seoses, olgu tegemist lepingulise suhtega või mitte, mis puudutab sellist valdkonda, mida on võimalik lahendada vahekohtu korras.

(2) […]

(3) Kui ühe lepinguosalise riigi kohtu menetluses on asi, mille suhtes poolte vahel on sõlmitud leping selle artikli tähenduses, siis laseb see kohus neil ühe poole taotlusel pöörduda vahekohtu poole, kui ta ei leia, et nimetatud leping on kehtetu, mitte toimiv või seda ei ole võimalik täita.”

7.        New Yorgi konventsiooni artikkel V sätestab vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise, eelkõige tingimused, mille esinemisel võib erandkorras keelduda vahekohtu otsuse tunnustamisest ja täitmisest. Nende hulka kuuluvad muu hulgas ühe poole teovõimetus vastavalt tema kohta kehtivale seadusele, vahekohtu kokkuleppe kehtetus seaduse, mille alusel see on sõlmitud, või riigi, kus otsus tehti, õiguse järgi, õiguse olla ära kuulatud rikkumine riigi, kus otsus tehti, õiguse järgi ja vahekohtu kokkuleppe sisulise kohaldamisala ületamine. Peale selle võib vahekohtu otsuse tunnustamisest ja täitmisest keelduda, kui lahkheli põhiküsimust ei ole võimalik lahendada vahekohtu kaudu selle riigi seadusandluse alusel, kus vahekohtu otsust tuleb tunnustada ja täita, või kui otsuse tunnustamine või täitmine oleks vastuolus selle riigi poliitikaga.

B.      Määrus nr 44/2001

8.        Määruse nr 44/2001 põhjendused 14, 15, 16 ja 25 on järgmised:

„(14) Kui tegemist ei ole kindlustus‑, tarbija‑ või töölepinguga, mille puhul on pädeva kohtu kindlaksmääramisel lubatud vaid piiratud autonoomia, tuleb austada lepingupoolte autonoomiat, võttes arvesse käesoleva määrusega ette nähtud ainupädevuse aluseid.

(15) Harmoonilise kohtumõistmise huvides tuleb samaaegsete menetluste võimalust võimalikult vähendada ja tagada, et kahes liikmesriigis ei tehta vastuolulisi kohtuotsuseid. Pooleliolevate kohtuasjade ja nendega seotud kaebuste lahendamiseks [...] peab olema selge ja tõhus süsteem. […]

(16) Tulenevalt vastastikusest usaldusest õigusemõistmisse ühenduses tunnustatakse liikmesriikide kohtuotsuseid automaatselt ilma täiendavate menetlusteta, välja arvatud juhul, kui vaidluse aluseks on kohtuotsuse tunnustamine.

[…]

(25) Austus liikmesriikide rahvusvaheliste kohustuste vastu tähendab seda, et käesolev määrus ei tohiks mõjutada konkreetseid küsimusi käsitlevaid konventsioone, mille osalised liikmesriigid on.”

9.        Määruse artikkel 1 sätestab määruse kohaldamisala järgmiselt:

„(1) Käesolevat määrust kohaldatakse tsiviil‑ ja kaubandusasjade suhtes igat liiki kohtutes. Eelkõige ei kohaldata seda maksu‑, tolli‑ ja haldusasjade suhtes.

(2) Käesolevat määrust ei kohaldata:

[…]

d) vahekohtute suhtes.

[…]”

10.      Määruse artikkel 5 sätestab lepinguvälise kahju kohtualluvuse kohta järgmist:

„Isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib teises liikmesriigis kaevata:

[…]

3. lepinguvälise kahju puhul selle paiga kohtusse, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda; […]”

11.      Mainida tuleb ka määruse sätteid vastuoluliste otsuste vältimiseks. Määruse artikkel 27 sätestab kahes kohtus poolelioleva menetluse kohta järgmist:

„Kui eri liikmesriikide kohtutes algatavad ühe ja sama alusega hagide põhjal menetlusi ühed ja samad asjaosalised, peatab kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, oma menetlused omal algatusel seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi esitati esimesena.”

12.      Selle täiendusena sätestab määruse artikkel 28 vastuoluliste otsuste vältimiseks seotud menetluste puhul:

„(1) Kui eri liikmesriikide kohtutes on lahendamisel seotud menetlused, võivad kõik kohtud peale esimesena taotluse saanud kohtu oma menetlused peatada.

(2) Kui nimetatud menetlused on pooleli esimese astme kohtus, võivad kõik kohtud peale esimesena taotluse saanud kohtu ühe poole taotlusel pädevusest loobuda, kui esimesena taotluse saanud kohus on kõnealustes menetlustes pädev ja kui asjaomase riigi õigusaktid võimaldavad neid menetlusi liita.

(3) Menetlused loetakse seotuks käesoleva artikli tähenduses, kui nad on sedavõrd tihedalt seotud, et eri menetlustest tulenevate vastuoluliste otsuste ohu vältimiseks oleks soovitav neid menetleda ning otsuseid teha üheskoos.”

C.      Kohaldatav siseriiklik õigus

13.      Hagi esitamise keeldude õiguslik alus Inglise õiguses on Supreme Court Act 1981 (ülemkohtuseadus) artikli 37 lõige 1, mille sisu on järgmine: „High Court võib otsusega kohaldada (ajutisi või lõplikke) meetmeid [...] kõigil juhtudel, mil see näib talle sobilik.” Vahekohtu otsuste kaitseks tehtud hagi esitamise keeldude kohta selgitab Arbitration Act 1996 (vahekohtuseadus) artikli 44 lõige 1 ja lõike 2 punkt e, et siseriiklikud kohtud tohivad kohaldada samu ajutisi meetmeid nagu kohtumenetlustes.

14.      Hagi esitamise keelud on suunatud välismaise menetluse tegelikule või võimalikule hagejale. Temal keelatakse algatada või jätkata menetlust teatud kohtus. Juhul kui adressaat ei järgi keeldu, võib teda süüdistada kohtu solvamises (Contempt of Court). Selle eest võib rangelt karistada kuni aresti või Ühendkuningriigis asuva vara konfiskeerimiseni välja. Peale selle on oht, et Ühendkuningriigi kohtud ei tunnusta ega täida hagi esitamise keeldu rikkudes tehtud välismaiseid otsuseid.(7)

III. Asjaolud, eelotsusetaotlus ja menetlus Euroopa Kohtus

15.      Augustis 2000 põrkus Front Comor, West Tankers Inc’ile kuuluv laev, mille prahtija oli Erg Petroli SpA, Siracusas (Itaalia) vastu muuli, mille omanikuks oli Erg Petroli, ja kahjustas seda. Prahtimisleping sisaldas vahekohtu klauslit, mille kohaselt tuli kõik lepingust tulenevad vaidlused lahendada Londoni vahekohtus. Samuti oli kokku lepitud, et kohaldamisele kuulub Inglise õigus.

16.      Riunione Adriatica di Sicurtà SpA, alates 1. oktoobrist 2007 Allianz SpA, ja Generali Assicurazioni Generali (edaspidi „Allianz jt”) olid Erg Petroli kindlustanud ja hüvitasid kokkupõrkest tekkinud kahjud kindlustussumma ulatuses. Seda ületavat kahjusummat nõudis Erg Petroli Londoni vahekohtus West Tankers’ilt.

17.      30. juulil 2003 esitasid Allianz jt Siracusa kohtusse hagi West Tankers’i vastu, nõudes summa hüvitamist, mille nad olid kindlustushüvitisena Erg Petroli’le tasunud. Vastutuse küsimused, mis omavad Itaalia menetluses tähtsust, on olulises osas samad, mis vahekohtu menetluses. Mõlemas menetluses on põhiküsimuseks, kas West Tankers võib tugineda vastutuse puudumise osas navigatsioonivigade puhul prahtimislepingu punktile 19 või niinimetatud Haagi reeglitele.(8)

18.      10. septembril 2004 esitas West Tankers Ühendkuningriigis High Court’is Allianz’i jt vastu hagi asjaolu tuvastamiseks, et Siracusa menetluse esemeks olev kohtuvaidlus tuleneb prahtimislepingust ning et Allianz jt, kes esitasid hagi nõudeõiguse seaduse alusel ülemineku põhjal, on seetõttu seotud vahekohtuklausliga. West Tankers taotles ka esialgset õiguskaitset, et keelata kostjatel menetleda vaidlust muus kohtus kui vahekohtus ja eelkõige jätkata menetlust Siracusas.

19.      High Court viitas sellele, et Court of Appeal’i(9) kohtupraktika kohaselt ei välista kohtuotsus Turner hagi esitamise keeldu vahekohtu kokkulepete kaitseks ja rahuldas taotlused.

20.      House of Lords, kelle menetluses on selle otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus, esitas 21. veebruari 2007. aasta määrusega järgmise eelotsuse küsimuse:

Kas määrusega (EÜ) nr 44/2001 on kooskõlas see, kui liikmesriigi kohus keelab isikul algatada või jätkata menetlust teises liikmesriigis põhjusel, et selline menetlus on vastuolus vahekohtu kokkuleppega?

21.      Euroopa Kohtus toimuvas menetluses esitasid kirjalikud märkused põhikohtuasja pooled, Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi valitsused ning Euroopa Ühenduste Komisjon.

IV.    Eelotsuse küsimus

22.      Viidates kohtuotsusele Turner soovib House of Lords oma eelotsuse küsimusega välja selgitada, kas hagi esitamise keelud on ka siis vastuolus määrusega nr 44/2001, kui need on seotud kohtuasjaga, mille pooled on allutanud vahekohtumenetlusele.

A.      Kohtuotsus Turner

23.      Kohtuotsuses Turner otsustas Euroopa Kohus, et teise liikmesriigi kohtus hagi esitamise keeld on isegi siis vastuolus Brüsseli konventsiooniga, kui üks vaidluse osapool ei tegutse välismaises menetluses heas usus ja tema eesmärk on takistada pooleliolevat menetlust.

24.       Euroopa Kohus toob põhjenduseks põhiliselt vastastikuse usalduse põhimõtte, mis on konventsiooni süsteemi aluseks.(10) Euroopa Kohus selgitab:

„Kõigepealt tuleb meeles pidada, et Brüsseli konventsioon tugineb osalisriikide vastastikusele usaldusele teineteise õigussüsteemide ja kohtuorganite vastu. See vastastikune usaldus on võimaldanud luua konventsiooni kohaldamisalas kohtute jaoks siduva pädevussüsteemi ja vastavalt loobuda osalisriikidel välismaiste otsuste tunnustamist ja täitmist reguleerivatest siseriiklikest eeskirjadest kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise lihtsustatud korra kasuks.”(11)

25.      Seega viitab Euroopa Kohus kohtuotsusele Gasser,(12) kus tuli vastata küsimusele, kas asja teise kohtuna menetlev kohus peab Brüsseli konventsiooni artikli 21 kohaselt (mis vastab määruse nr 44/2001 artiklile 27) menetluse, mis on teises osalisriigis pooleli, ka siis peatama, kui asja esimesena menetlev kohus ei ole asja teisena menetleva kohtu arvates kohtualluvuse kokkuleppe tõttu ilmselt pädev asja arutama. Isegi kui kohtualluvuse väljaselgitamise menetlus kohtus, kuhu pöörduti esimesena, kestab kaua ja hagi esitati selles kohtus võib‑olla ainult protsessi venitamise eesmärgil, ei lubanud Euroopa Kohus erandeid poolelioleva kohtuasja (lis-pendens) reeglist. Kohus, kuhu pöörduti esimesena, peab ise oma pädevust kontrollima. Alles siis, kui see kohus on välja selgitanud, et ta ei ole pädev asja arutama, tohib kohus, kuhu pöörduti hiljem, pooleliolevat menetlust jätkata.(13)

26.      Ka kohtuotsuses Turner tuletab Euroopa Kohus meelde, et Brüsseli konventsioon ei luba – välja arvatud artikli 28 lõikes 1 sätestatud erandid –, et üks kohus kontrollib teise osalisriigi kohtu pädevust asja arutada.(14) Kui menetluse alustamine või jätkamine teise osalisriigi kohtus keelatakse, kujutab see endast vastava kohtu pädevusse sekkumist, mis ei ole kooskõlas konventsiooni süstemaatikaga ja mis õõnestab konventsiooni kasulikku mõju.(15) Seda ei muuda asjaolu, et keeld on suunatud menetluse teisele osapoolele ja mitte otseselt teise riigi kohtule.(16)

B.      Vahekohtu kokkuleppe jõustamiseks kehtestatud hagi esitamise keeldude kokkusobivus määrusega nr 44/2001

27.      Käesoleval juhul on otsustav küsimus, kas kohtuotsuses Turner viidatud põhimõtted on ülekantavad vahekohtu menetluste kaitseks kehtestatud hagi esitamise keeldudele.

28.      Seda ei takista asjaolu, et kohtuotsus Turner põhineb Brüsseli konventsioonil, kuid käesolevale asjale kohaldatakse ajalises mõttes määrust nr 44/2001. Määruse ülesanne on küll konventsiooni ajakohastamine, kuid ta peab säilitama konventsiooni ülesehituse ja põhimõtted(17) ja tagama järjepidevuse.(18) Olulises osas on säilinud sätted, mis on iseloomulikud reguleerimise süsteemile ja vastastikuse usalduse põhimõttele, millel see süsteem põhineb.(19)

29.      Eelkõige ei ole midagi muutunud ka selles osas, et vahekohtud on Brüsseli konventsiooni ja määruse nr 44/2001 kohaldamisalast välistatud.(20) Seetõttu võib vahekohtu mõiste tõlgendamise raames tugineda nii konventsiooni puudutavatele materjalidele kui ka Euroopa Kohtu sellekohasele praktikale.

30.      Eelkõige seetõttu, et vahekohtud on määruse nr 44/2001 kohaldamisalast artikli 1 lõike 2 punkti d kohaselt välistatud, leiab House of Lords, et kohtuotsusest Turner tulenev praktika ei ole käesolevale juhtumile ülekantav. Selles kohtuotsuses sidus Euroopa Kohus sõnaselgelt vastastikuse usalduse põhimõtte konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate menetlustega. Vahekohtumenetlus ei hõlma mitte ainult menetlust vahekohtus ning vahekohtu otsuste tunnustamist ja täitmist, vaid ka kõiki riiklikke kohtumenetlusi, mille esemeks on vahekohtumenetlus. Kuna hagi esitamise keelud toetavad vahekohtu menetluse läbiviimist, kuuluvad nende kehtestamisele suunatud menetlused määruse nr 44/2001 artikli 1 lõike 2 punktis d sätestatud erandi kohaldamisalasse.

1.      Vahekohtumenetluse välistamine määruse nr 44/2001 kohaldamisalast

31.      Enne määruse nr 44/2001 artikli 1 lõike 2 punktis d kasutatud vahekohtumenetluse mõiste tõlgendamist, tuleb välja selgitada, millise menetluse suhtes tuleb määruse kohaldamisala täpsemalt määratleda.

32.      House of Lords, West Tankers ja Ühendkuningriigi valitsus toovad esiplaanile hagi esitamise keelu kehtestamisega seotud poolelioleva menetluse Ühendkuningriigis. Nad lähtuvad sellest, et see menetlus ei saa olla vastuolus määrusega, sest see kuulub ise vahekohtumenetluse erandi alla.(21) Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei pea ilmselt oluliseks hagi esitamise keelu mõju Siracusa kohtus pooleliolevale menetlusele.

33.      See lähenemine on üllatav, kuna Euroopa Kohus hindas kohtuotsuses Turner just hagi esitamise keelu mõju välismaisele menetlusele Brüsseli konventsiooni rikkumisena, ja seda ka siis, kui eeldada, et hagi esitamise keeld ise allub menetlusmeetmena ainult siseriiklikule õigusele.(22) Seetõttu ei ole oluline, kas hagi esitamise keelu menetlus – käesoleval juhul menetlus Ühendkuningriigi kohtutes – kuulub määruse kohaldamisalasse, vaid otsustav on küsimus, kas määruse kohaldamisalasse kuulub menetlus, mille vastu hagi esitamise keeld on suunatud – käesoleval juhul menetlus Siracusa kohtus.

34.      Vastastikuse usalduse põhimõtte rikkumine, millele Euroopa Kohus kohtuotsuses Turner olulisel määral tugines, ei eelda ka, et nii hagi esitamise keelu menetlus kui ka menetlus, mida sellega tahetakse takistada, peavad kuuluma määruse kohaldamisalasse. Vastastikuse usalduse põhimõtet võib rikkuda ka sellega, et ühe liikmesriigi kohtu otsus, mis ei kuulu määruse kohaldamisalasse, takistab teise liikmesriigi kohut määruse kohaldamisalasse kuuluva pädevuse teostamisel.

35.      Liikmesriigi ametiasutused ei tohi kitsendada ühenduse õiguse kasulikku mõju ka siis, kui nad toimivad pädevuse raames, mis ei ole ühenduse õigusega reguleeritud.(23) Nii peab näiteks väljakujunenud kohtupraktika kohaselt siseriiklik seadusandja maksude alal võtma arvesse põhivabadusi, ehkki otsesed maksud on liikmesriikide pädevuses.(24)

36.      Ka Brüsseli konventsiooni suhtes kinnitas Euroopa Kohus juba kohtuotsuses Hagen, et siseriiklike normide rakendamine – kõne all olid hagi vastuvõetavuse eeldused – ei tohi kahjustada konventsiooni kasulikku mõju.(25) Seejuures ei ole oluline, et kohtuasjas Hagen olid vaidlusalused normid siseriiklikud ega kuulunud algusest peale Brüsseli konventsiooni kohaldamisalasse, samal ajal kui vahekohtumenetlus on määruse kohaldamisalast ainult välistatud.

37.      Oluline on hoopis, kas määrus on kohaldatav menetlusele, mille vastu on suunatud hagi esitamise keeld – käesolevas asjas niisiis Siracusas pooleliolevale menetlusele. Juhul kui see nii ei ole, ei saa hagi esitamise keeld ka määruse mõju kahjustada.

38.      House of Lords, West Tankers ja Ühendkuningriigi valitsus leiavad, et juhul kui pooled on lepingus kokku leppinud, et nad lahendavad lepingust tulenevad lahkarvamused ainult vahekohtus, on see õigussuhe algusest peale riiklike kohtute pädevusest täielikult välistatud – välja arvatud vahekohtu asukohas paiknevad kohtud. Juhul kui see arvamus on õige, ei saa hagi esitamise keeldu, mille mõju on suunatud riiklikule kohtumenetlusele, tõepoolest määruse kriteeriumidega hinnata.

39.      Küsimus, kas vahekohtumenetlust puudutavat erandit tuleb mõista selles laias tähenduses, on aga juba ammu vaidlusalune teema anglosaksi ja kontinentaaleuroopa õiguse koolkondade vahel, nagu nähtub juba professor Dr. P. Schlosser’i aruandest seoses Taani, Iirimaa ja Ühendkuningriigi ühinemisega:

„Läbirääkimistel selgus, et [Brüsseli konventsiooni] artikli 1 teise lõigu punkti 4 vastavate sätete tõlgendamisel on kaks erinevat põhiseisukohta, mida ei suudetud ühildada. Ühe seisukoha kohaselt, mida esindas eelkõige V. K., tähendab see säte kõiki vaidlusi, mille lahendamiseks on kehtival viisil kokku lepitud vahekohtu pädevus – kaasa arvatud kõik ettenähtud vahekohtumenetlusega seonduvad kõrvalvaidlused. Teine seisukoht, mida kaitsesid EMÜ asutajaliikmed, käsitleb menetlust riiklikes kohtutes ainult siis osana vahekohtumenetlusest, kui need puudutavad vahekohtu menetlusi, nii lõpetatud, jooksvaid kui ka tulevasi.”(26)

40.      Need erinevad arusaamad võivad mõjutada kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist, mida liikmesriigi kohus on teinud tunnustava riigi kohtu arvates vahekohtu kokkulepet eirates.(27) Peale selle tekib siin üldiselt küsimus, kes on pädev kontrollima vahekohtu kokkuleppe kehtivust ja ulatust.

41.      House of Lords’i eelistatud seisukoha kohaselt on selle küsimuse lahendamiseks pädevad ainult vahekohus ise ja selle vahekohtu tegevust toetavad riiklikud kohtud selle asukohas. Käesolevas põhikohtuasjas ei kehtestanud High Court mitte ainult hagi esitamise keeldu, vaid ka tuvastas, et vaidlus tulenes prahtimislepingust. Peale selle leidis ta, et kindlustusseltsidele, kes küll ise ei ole lepingu pooled, kuid kes esitavad lepingust tulenevaid ja neile üle läinud nõudeid, on vahekohtu kokkuleppe siduv.

42.      Kontinentaaleuroopa lähenemise kohaselt on aga oluline, et kahju hüvitamise hagi kuulub põhimõtteliselt määruse nr 44/2001 kohaldamisalasse ja et Siracusa kohus – võttes arvesse vahekohut puudutavat vastuväidet – on kahju tekkimise koha järgse kohtuna pädev kohus vastavalt määruse artikli 5 lõikele 3. Kui kostja selles menetluses esitab õigustatult vastuväite, et pooled olid vahekohtumenetluses kokku leppinud, siis on kohus New Yorgi konventsiooni artikli 2 lõike 3 kohaselt põhimõtteliselt kohustatud suunama vaidluse vahekohtusse.

43.      Niisiis on nende kahe lähenemise oluline erinevus selles, et vahekohtumenetlust puudutavat erandit mõistetakse esimese seisukoha järgi laias tähenduses: niipea kui esitatakse väide, et vahekohtu menetluses on kokku lepitud, alluvad kõik sellest õigussuhtest tulenevad vaidlused ainult vahekohtule, sõltumata menetluse materiaalsest esemest. Ainult vahekohus ja vahekohtu asukohas olevad kohtud on õigustatud kohtu pädevust kontrollima.

44.      Vastupidine seisukoht lähtub esmajoones menetluse materiaalsest esemest. Juhul kui see kuulub määruse nr 44/2001 kohaldamisalasse, on määruse kohaselt põhimõtteliselt pädeval kohtul õigus kontrollida artikli 1 lõike 2 punkti d erandi kohaldatavust ja vastavalt oma hinnangule vahekohtu kokkuleppe kehtivusele ja kohaldatavusele saata asi vahekohtusse või teha ise otsus.

45.      Määruse nr 44/2001 artikli 1 lõike 2 punkti d sõnastusest ei nähtu selgelt, millist tõlgendust tuleks eelistada. Vahekohtu mõiste kasutamisest võib aga järeldada, et mõeldud ei ole mitte ainult tegelikku menetlust vahekohtus, vaid et määruse kohaldamisalast võivad olla välistatud ka sellega seonduvad menetlused riiklikes kohtutes.

46.      Seda kinnitavad ka materjalid Brüsseli konventsiooni vastava varasema sätte kohta. Jenard’i(28) ja Evrigenis/Kerameus’i aruanded(29) selgitavad põhjusi vahekohtumenetluse välistamiseks Brüsseli konventsiooni kohaldamisalast, ehkki Euroopa Majandusühenduse asutamisleping nimetas vahekohtumenetlust tookordses artiklis 220 (nüüd EÜ artikli 65 punkti a teine taane). Aruannete kohaselt sätestati vahekohtumenetlus Brüsseli konventsioonis erandina (artikli 1 lõike 2 punkt 4), et võtta arvesse sel alal juba eksisteerivaid rahvusvahelisi lepinguid, eelkõige New Yorgi konventsiooni.

47.      New Yorgi konventsioon sisaldab sätteid, mida peavad järgima mitte vahekohtunikud ise, vaid vastavate riikide kohtud, nt reegleid vaidluse poolte suunamise kohta vahekohtusse või vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise kohta osalisriigi kohtutes. Nagu ka juba sõnastusest võib järeldada, soovisid Brüsseli konventsiooni osapooled niisiis välistada peale tegeliku menetluse vahekohtus ka vahekohtumenetluse tervikvaldkonnana, kaasa arvatud riiklikes kohtutes algatatud menetlused, mis on vahekohtumenetlusega seotud.(30)

48.      Schlosser’i aruandes(31) on selle kohta toodud järgmised näited: menetlused vahekohtunike määramiseks või tagasikutsumiseks, vahekohtu koha määramiseks või vahekohtu otsuse tegemiseks antud tähtaja pikendamiseks. Ka kohtuotsus, mis tuvastab vahekohtu kokkuleppe kehtivuse või kehtetuse või nõuab pooltelt vahekohtu menetluse lõpetamist vahekohtu kokkuleppe kehtetuse tõttu, ei kuulu Brüsseli konventsiooni kohaldamisalasse. Peale selle ei kohaldata Brüsseli konventsiooni menetlusele ja otsustele, mis puudutavad vahekohtu otsuste tühistamist, muutmist, tunnustamist ja täitmist.(32)

49.      Piiritlemaks menetlust, mille esemeks on vahekohtumenetlus, märgivad Evrigenis ja Karameus(33) oma aruandes järgmist:

„Seevastu tuleb lähtuda sellest, et konventsiooni alusel võib kaudselt kontrollida vahekohtu kokkuleppe kehtivust, millele pool tugineb, et vaidlustada selle kohtu pädevust, millele on konventsiooni järgi tema vastu esitatud hagi.”

50.      Euroopa Kohus käsitles seda menetluseseme piiritlemist eelnevat lahendamist nõudvatest küsimustest kohtuotsuses Rich:(34)

„Et teha kindlaks, kas kohtuvaidlus kuulub konventsiooni kohaldamisalasse, tuleb arvesse võtta ainult selle vaidluse eset. Juhul kui vaidlus on konventsiooni kohaldamisalast välistatud oma eseme tõttu, milleks võib näiteks olla vahekohtuniku määramine, ei saa ükskõik millise sisuga eelnevat lahendamist nõudev küsimus, millele kohus peab vaidluse lahendamiseks vastama, õigustada konventsiooni kohaldamist.”

51.      Kostja väitis selles kohtuasjas, et otsustav on tegelikult eelnevat lahendamist nõudev küsimus, kas poolte vahel on jõus vahekohtu kokkulepe. Euroopa Kohus leidis aga, et juhul kui erandsätte kohaldamine sõltub eelnevat lahendamist nõudvast küsimusest, mille pooled võivad igal ajal esitada, rikutakse õiguskindluse põhimõtet.(35)

52.      Nagu Euroopa Kohus kinnitas kohtuotsuses Van Uden, tuleb menetluse kuuluvus konventsiooni või määruse nr 44/2001 kohaldamisalasse niisiis välja selgitada vaidluse materiaalse eseme põhjal.(36)

53.      Siracusa kohtu menetluses nõuavad Allianz jt neile üle läinud nõude alusel kahju hüvitamist, mis tekkis kindlustatule Erg Petroli’le Front Comor’i kokkupõrkel sadamamuuliga. Hagi esemeks on niisiis lepinguvälise (võib‑olla ka lepingulise) kahju hüvitamise nõue, mis kuulub määruse nr 44/2001 kohaldamisalasse, mitte aga vahekohtumenetlus.

54.      Vahekohtu kokkuleppe olemasolu ja kohaldatavus moodustavad ainult eelnevat lahendamist nõudva küsimuse, mille asja arutav kohus peab oma pädevuse kontrolli käigus lahendama. Isegi kui lugeda seda küsimust vahekohtumenetluse valdkonda kuuluvaks,(37) ei saaks see eelnevat lahendamist nõudva küsimusena muuta menetluse liigitamist, mille ese kuulub määruse kohaldamisalasse.(38) Siinkohal võib jääda lahtiseks, kuidas tuleks hinnata menetlust, mille põhiasja esemeks oleksid vastavad küsimused.(39)

55.      Peale selle on New Yorgi konventsiooniga kooskõlas, kui määruse nr 44/2001 kohaselt menetluseseme arutamiseks pädev kohus kontrollib ise eelnevat lahendamist nõudvat küsimust vahemenetluse kokkuleppe olemasolu ja ulatuse kohta. New Yorgi konventsiooni artikli 2 lõige 3 kohustab nimelt riiklikke kohtuid asja vahekohtule saatma ainult siis, kui on täidetud kolm tingimust:

–        Vaidluseset on üldiselt võimalik vahekohtu korras lahendada. Juhul kui see ei ole nii, ei pea osalisriik (ja selle kohtud) New Yorgi konventsiooni artikli 2 lõike 1 kohaselt vahekohtu kokkulepet tunnustama.

–        Lepinguosalise riigi kohtu menetluses on asi, mille suhtes poolte vahel on sõlmitud leping selle artikli tähenduses.

–        Asja menetlev kohus ei leia, et nimetatud leping on kehtetu, mitte toimiv või seda ei ole võimalik täita.

56.      New Yorgi konventsiooni kohaselt on niisiis igal kohtul, kelle poole on pöördutud, õigus kontrollida nende kolme tingimuse täitmist, enne kui ta võimaldab pooltel pöörduda vahekohtusse. Konventsioonist ei nähtu, et see pädevus oleks antud ainult vahekohtule või riiklikele kohtutele vahekohtu asukohas. Kuna vahekohtumenetluse välistamine määruse nr 44/2001 kohaldamisalast ei tohi kahjustada New Yorgi konventsiooni kohaldamist, siis ei pea määruse kohaldamisala piirama rohkem võrreldes New Yorgi konventsiooniga.

57.      Kohtuotsuses Gasser tunnistas Euroopa Kohus, et kohus, kelle poole pöörduti hiljem, ei tohi ennetada selle kohtu pädevuskontrolli, kelle poole pöörduti samas asjas varem, ja seda ka siis, kui väidetakse, et on sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe hilisema kohtu kasuks.(40) Nagu komisjon õigesti märgib, võib sellest tuletada üldise põhimõtte, et igal kohtul on põhimõtteliselt õigus oma pädevust ise kontrollida (pädevuse kontrolli pädevus). Argument, et pooled on teisiti kokku leppinud – viidatud kohtuotsuses puudutas kokkulepe kohtualluvust, käesolevas asjas vahekohtu alluvust –, ei võta kohtult, kelle poole on pöördutud, seda õigust.

58.      Selle juurde kuulub ka õigus kontrollida väidetava kokkuleppe kehtivust ja ulatust eelnevat lahendamist nõudva küsimusena. Juhul kui kohus ei tohiks selliseid küsimusi hinnata, võiks üks pool vältida menetlust pelga argumendiga, et on sõlmitud vahekohtu kokkulepe. Samal ajal võetaks hagejalt, kes on kohtusse pöördunud, kuna ta peab kokkulepet kehtetuks või mitte täidetavaks, võimalus pöörduda riiklikusse kohtusse. See oleks vastuolus tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega, mis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kuulub ühenduse õiguse üldpõhimõtete ja ühenduses kaitstavate põhiõiguste hulka.(41)

59.      Ka kohtuotsus Van Uden jõuab samale järeldusele. Selles kohtuasjas pidi Euroopa Kohus võtma seisukoha pädevuse suhtes määrata ajutisi meetmeid kohtuvaidluses, kus põhikohtuasi oli üle antud vahekohtule. Selles kontekstis selgitas Euroopa Kohus, et ei ole olemas riiklikku kohut Brüsseli konventsiooni tähenduses, mis on pädev lahendama vaidlust põhikohtuasjas, kui pooled on lepingulise vaidluse riiklike kohtute pädevusest välistanud ja suunanud selle vahekohtumenetlusse.(42)

60.      See põhimõte on kindlasti õige. Vahekohtute ainupädevuse eelduseks on aga vaidluseset hõlmava kehtiva vahekohtu kokkuleppe olemasolu. Kohtuasjast Van Uden ei nähtu, et sellekohaste eelnevat lahendamist nõudvate küsimuste kontroll on riiklike kohtute pädevusest välistatud.

61.      Samuti ei ole selge, miks selline kontroll peaks olema ainult vahekohtu enda pädevuses, sest vahekohtu pädevus sõltub samal viisil vahekohtu kokkuleppe kehtivusest ja ulatusest nagu teise liikmesriigi riikliku kohtu pädevus. Asjaolu, et lepingule kohaldatava õigusena on valitud vahekohtu asukoha õigus, ei saa vahekohtule anda ainuõigust vahekohtu kokkuleppe kontrolliks. Teise liikmesriigi kohus – käesoleval juhul Siracusa kohus – võib nimelt põhimõtteliselt kohaldada ka välismaa õigust, mis ei ole rahvusvahelises eraõiguses sugugi ebatavaline.

62.      Lõpuks tuleb märkida, et kui pooled on sõlminud vahekohtu kokkuleppe, ei ole õigussuhe määruse nr 44/2001 kohaldamisalast välistatud ainult selle pärast. Määrust kohaldatakse, kui see on kohaldatav menetluse materiaalsele esemele. Sõltumata sellest peab kohus, kelle poole on pöördutud, tegema otsuse eelnevat lahendamist nõudvas küsimuses, kas ta on vahekohtu kokkuleppe tõttu ebapädev asja arutama ja peab vaidluse New Yorgi konventsioonist tulenevalt vahekohtusse saatma. Hagi esitamise keeld, mis keelab sellises olukorras poolel menetlust ühe liikmesriigi riiklikus kohtus algatada või jätkata, puudutab menetlust, mis kuulub määruse kohaldamisalasse.

2.      Vahekohtumenetluse tegeliku praktikaga seotud kaalutlustega õigustamine?

63.      House of Lords’i arvates nõuab eelkõige vahekohtumenetluse praktika kui kaubandusvaidluste lahendamise meetod, et Ühendkuningriigi kohtud võiksid vahekohtumenetluse toetuseks kehtestada hagi esitamise keelde.

64.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab veel, et riiklikud kohtud peavad respekteerima poolte eraautonoomset otsust lahendada vaidlused vahekohtus. Pooled soovivad vältida seotust kauakestvate menetlustega riiklikes kohtutes. Vahekohtu asukoha valikul võtavad ettevõtjad arvesse, kas kohalikel kohtutel on tõhusad protsessuaalsed vahendid vahekohtumenetluse toetuseks. Ka teised liikmesriigid võivad pakkuda oma kohtutele vastavaid vahendeid ja suurendada nii nende atraktiivsust vahekohtu asukohana.

65.      Lõpuks viitab House of Lords Londoni võimalikule ebasoodsamale olukorrale konkurentsis teiste rahvusvaheliste vahekohtu asukohtadega nagu New York, Bermuda ja Singapur, kui Ühendkuningriigi kohtud ei või enam erinevalt neis linnades asuvatest kohtutest väljastada hagi esitamise keelde.

66.      Kõigepealt tuleb rõhutada, et puht majanduslikud kaalutlused ei saa õigustada ühenduse õiguse rikkumist.(43) Seevastu võib määruse nr 44/2001 tõlgendamisel võtta arvesse lepingupoolte autonoomia põhimõtet, nagu Euroopa Kohus on rõhutanud seoses kohtualluvuse vaidlustega(44) ja nagu seda rõhutab samas kontekstis ka määruse nr 44/2001 põhjendus 14. Ehkki vahekohtumenetlus – vastupidi kohtualluvuse kokkulepetele – ei kuulu määruse kohaldamisalasse, võib nende normide ettevalmistavatest materjalidest siiski välja lugeda, et määruse nr 44/2001 eesmärk ei olnud kahjustada vahekohtu rahvusvahelisi reegleid.(45)

67.      Käesolevas ettepanekus esitatud tõlgendus on aga autonoomiaga kooskõlas ega sea kahtluse alla ka vahekohtumenetluse toimimist. Ainult juhul, kui poolte vahel on vaidlus selle üle, kas vahekohtu kokkulepe on kehtiv ja vastavale vaidlusele kohaldatav, võib menetlus toimuda riiklikus kohtus väljaspool vahekohtu asukohta. Selles olukorras ei ole niisiis selge, kas pooltel on ühine tahe allutada konkreetne vaidlus vahekohtumenetlusele.

68.      Juhul kui riikliku kohtu kontrolli tulemusel selgub, et vahekohtu kokkulepe on kehtiv ja vaidlusele kohaldatav, kohustab New Yorgi konventsioon suunama vaidluse vahekohtusse. Vahekohtumenetluse vältimise ohtu seega ei ole. Loomulikult tähendab riiklikusse kohtusse pöördumine ühte menetluse lisaastet. Eelpool nimetatud põhjustel ei saa aga võtta poolelt, kes leiab, et ta ei ole vahekohtu kokkuleppega seotud, võimalust pöörduda määruse nr 44/2001 järgselt pädevatesse kohtutesse.

69.      Juhul kui hagi esitamise keelu tõttu oli pöördumine võimalikesse pädevatesse riiklikesse kohtutesse takistatud, on veel oht, et need kohtud keelduvad hiljem vahekohtu otsuse tunnustamisest ja täitmisest, viidates New Yorgi konventsiooni artiklile 5. Niisiis võib hagi esitamise keeld viia mitterahuldavate tulemusteni ka menetlusökonoomia seisukohast.

70.      On õige, et vahekohtu kokkuleppe ulatuse kohta võib ette tulla erinevaid otsuseid ühest küljest vahekohtus või riiklikes kohtutes vahekohtu asukohas ja teisest küljest menetluseseme suhtes määruse nr 44/2001 alusel pädevates kohtutes teises liikmesriigis. Juhul kui nii vahekohus kui ka riiklik kohus leiavad, et nad on pädevad, võib ette tulla isegi erinevaid sisulisi kohtuotsuseid, nagu rõhutab House of Lords.

71.      Määruse nr 44/2001 kohaldamisalas tuleb võimaluste piires vältida üksteisega vastuolus olevaid otsuseid kahes liikmesriigis. Pädevuskonfliktide puhul kahe liikmesriigi riiklike kohtute vahel on määruse nr 44/2001 artiklitel 27 ja 28 koordineeriv toime, nagu rõhutab Prantsuse valitsus. Kuna aga vahekohtumenetlus ei kuulu määruse kohaldamisalasse, ei ole praegusel ajal mehhanisme, et sobitada vahekohtute ja riiklike kohtute pädevust üksteisega.

72.      Ühepoolne hagi esitamise keeld ei ole aga olukorra parandamiseks sobilik meede. Eelkõige, kui ka teised liikmesriigid järgiksid Ühendkuningriigi eeskuju ja võtaksid samuti kasutusele hagi esitamise keelud, oleksid tulemuseks vastastikused keelud. Lõpuks jääks peale see kohus, kes kehtestaks hagi esitamise keelu rikkumise eest suuremad sanktsioonid.

73.      Selliste sundmeetmete asemel tuleb lahendust otsida õigusest. Abiks oleks selles osas ainult vahekohtumenetluse kaasamisest määruse nr 44/2001 süsteemi. Selle ajani tuleb vajadusel leppida erinevate kohtuotsustega. Tuleb aga siiski veelkord rõhutada, et sellised juhtumid on erandlikud. Kui vahekohtu kokkulepe on üheselt sõnastatud ja kahtlust selle kehtivuses ei ole, puudub riiklikel kohtutel põhjus jätta vaidluse pooled saatmata pädevasse vahekohtusse vastavalt New Yorgi konventsioonile.

V.      Ettepanek

74.      Tuginedes eelnevale, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata House of Lords’i esitatud küsimusele järgmiselt:

Liikmesriigi kohtu määrus, mis keelab isikul teises liikmesriigis kohtumenetlust algatada või jätkata, kuna selline menetlus rikub selle kohtu arvates vahekohtu kokkulepet, on vastuolus nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades.


1 – Algkeel: saksa.


2 – EÜT 2001 L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42.


3 – 27. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑159/02: Turner (EKL 2004, lk I‑3565).


4 – 27. septembri 1968. aasta konventsioon kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32), muudetud 9. oktoobri 1978. aasta konventsiooniga Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja‑Iiri Ühendkuningriigi ühinemise kohta (EÜT L 304, lk 1; muudetud tekst lk 77), 25. oktoobri 1982. aasta konventsiooniga Kreeka Vabariigi ühinemise kohta (EÜT L 388, lk 1), 26. mai 1989. aasta konventsiooniga Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi ühinemise kohta (EÜT L 285, lk 1).


5 – Vt Through Transport Mutual Insurance Association (Eurasia) Ltd vs. India Assurance Co Ltd [2005] 1 Lloyd’s Rep 67.


6 – 10. juuni 1958. aasta New Yorgi välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsioon, United Nations Treaty Series (UNTS), köide 330, lk 3. Vt osalisriikide nimekiri: ww.uncitral.org/uncitral/en/uncitral_texts/arbitration/NYConvention_status.html.


7 – Vt Toepfer International GmbH vs Molino Boschi (Q.B.D.) [1996] 1 Lloyd’s Rep 510, [1996] C.L.C. 738, [1997] I.L.Pr. 133; Philip Alexander Securities and Futures Limited vs Bamberger (Court of Appeal) [1997] ILPr 73; [1996] CLC 1757.


8 – Rahvusvaheline konventsioon konossemente puudutavate reeglite ühtlustamiseks (International Convention for the Unification of Certain Rules of Law relating to Bills of Lading) (Brüssel, 25. august 1924), mida on muudetud protokolliga rahvusvahelise konventsiooni konossemente puudutavate reeglite ühtlustamise muutmise kohta (Visby eeskirjad) (Protocol to Amend the International Convention for the Unification of Certain Rules of Law relating to Bills of Lading (Visby-Rules) (Brüssel, 23. veebruar 1968) ning protokolliga konventsiooni ‑ mida on muudetud 23. veebruari 1968. aasta protokolliga ‑ muutmise kohta (Protocol amending the Convention, as amended by the Protocol of 23 February 1968) (Brüssel, 21. detsember 1979) (UNTS köide 1412, lk 127 [Nr. 23643]).


9 – Through Transport Mutual Insurance Association (Eurasia) Ltd vs New India Assurance Co Ltd [2005] 1 Lloyd’s Rep 67.


10 – Vt eelkõige eespool ettepaneku punktis 8 viidatud määruse nr 44/2001 põhjendus 16.


11 –      Eespool 3. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Turner, punkt 25.


12 – 9. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑116/02: Gasser (EKL 2003, lk I‑14693, punkt 72).


13 – Eespool 12. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Gasser, punktid 54 ja 73.


14– Eespool 3. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Turner, punktid 25 ja 26.


15 – Eespool 3. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Turner, punktid 27 ja 29.


16 – Eespool 3. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Turner, punkt 28.


17 – Euroopa Ühenduste Komisjoni 14. juuli 1999. aasta ettepanek võtta vastu nõukogu määrus (EÜ) kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades, KOM(1999) 348 lõplik (ELT C 376 E, lk 1, punktid 2.1. ja 4.1).


18 – Vt määruse nr 44/2001 põhjendus 19.


19 – Senistes otsustes määruse nr 44/2001 kohta on Euroopa Kohus seetõttu viidanud ka oma praktikale Brüsseli konventsiooni kohta, kui vastavaid norme ei ole muudetud (vt 13. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑103/05: Reisch Montage (EKL 2006, lk I‑6827, punkt 22) ja 11. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑98/06: Freeport (EKL 2007, lk I‑8319, punktid 23 ja 39). Vt siiski vastupidine 22. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑462/06: Glaxosmithkline jt (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 15 jj), kuna töölepingutele kohaldatavad sätted on muutunud.


20 – Määruse nr 44/2001 artikli 1 lõike 2 punkt d.


21 – Vahekohtumenetluse mõiste tõlgendamises osas viitab House of Lords 25. juuli 1991. aasta otsusele kohtuasjas C‑190/89: Rich (EKL 1991, lk I‑3855) ja 17. novembri 1998. aasta otsusele kohtuasjas C‑391/95: Van Uden Maritime (EKL 1998, lk I‑7091).


22 – Eespool 3. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Turner, punkt 29.


23 – Eespool 3. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Turner, punkt 29.


24 – Vt muu hulgas 13. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑446/03: Marks & Spencer (EKL 2005, lk I‑10837, punkt 29), 12. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑196/04: Cadbury Schweppes ja Cadbury Schweppes Overseas (EKL 2006, lk I‑7995, punkt 40) ja 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑374/04: Test Claimants in Class IV of the ACT Group Litigation (EKL 2006, lk I‑11673, punkt 36).


25 – 15. mai 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑365/88: Hagen (EKL 1990, lk I‑1845, punkt 20). Vt ka eespool 3. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Turner, punkt 29.


26 –      Schlosser, P. Aruanne, mis käsitleb konventsiooni Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja‑Iiri Ühendkuningriigi ühinemist konventsiooniga kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades ja protokolli konventsiooni tõlgendamisest Euroopa Kohtus (EÜT 1979, C 59, lk 71, punkt 61). Vt ka kohtujurist Darmon’i 19. veebruari 1991. aasta ettepanek kohtuasjas C‑190/89: Rich (EKL 1991, lk I‑3855, punkt 23) ja kohtujurist Léger’i 10. juuni 1997. aasta ettepanek eespool 21. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Van Uden (punktid 40 jj).


27 – Vt eespool 26. joonealuses märkuses viidatud Schlosser’i aruanne, punkt 62.


28 – Jenard, P., Aruanne 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades ja ametlike dokumentide täitmise kohta (EÜT 1979, C 59, lk 1, III peatükk, IV osa, punkt D).


29 – Evrigenis/Kerameus, Aruanne Kreeka Vabariigi ühinemise kohta EÜ konventsiooniga kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (EÜT 1986, C 298, lk 1, 10 punkt 35).


30 – Eespool 21. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Rich, punkt 18 ja kohtuotsus Van Uden Maritime, punkt 31.


31 – Eespool 26. joonealuses märkuses viidatud Schlosser’i aruanne, punkt 61.


32 – Eespool 26. joonealuses märkuses viidatud Schlosser’i aruanne, punktid 64 jj.


33 – Eespool 29. joonealuses märkuses viidatud, punkt 35.


34 – Eespool 21. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Rich, punkt 26.


35 – Eespool 21. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Rich, punkt 27.


36 – Eespool 21. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Van Uden, punktid 33 ja 34.


37 – Kohtuasjas Rich argumenteeris kostja, et vastav eelnevat lahendamist nõudev küsimus kuulub konventsiooni kohaldamisalasse ja toob endaga kaasa kogu menetluse kaasamise. Kohus jättis eelnevat lahendamist nõudva küsimuse kvalifitseerimise kokkuvõttes lahtiseks, kuna sellel ei olnud mõju menetluse kuulumisele konventsiooni kohaldamisalasse.


38 – Vt eespool 21. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Rich, punkt 27.


39 – Eespool 26. joonealuses märkuses viidatud Schlosser’i aruandes (punkt 64) on selle kohta kirjutatud: „Ka kohtuotsust, mis tuvastab vahekohtu kokkuleppe kehtivuse või kehtetuse või selle kehtetuse tõttu soovitab pooltel vahekohtumenetluse lõpetada, ei saa Brüsseli konventsiooni kriteeriumidega hinnata.” Sellele lõigule viitab Euroopa Kohus eespool 21. joonealuses märkuses viidatud otsuses Van Uden, punkt 32.


40 – Eespool 12. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Gasser, punkt 13.


41 – 15. mai 1986. aasta otsus kohtuasjas 222/84: Johnston (EKL 1986, lk 1651, punktid 18 ja 19), 25. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑50/00 P: Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu (EKL 2002, lk I‑6677, punkt 39) ja 13. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑432/05: Unibet (EKL 2007, lk I‑2271, punkt 37). Tõhusa kohtuliku kaitse tagamise kohta vt. 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artiklid 6 ja 13 ja 7. detsembril 2000 Nice’is välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 lõige 1 (EÜT C 364, lk 1).


42 – Eespool 21. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Van Uden, punkt 24.


43 – Vt põhiõiguste piiramise kohta 25. juuli 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑288/89: Collectieve Antennevoorziening Gouda (EKL 1991, lk I‑4007, punkt 10), 28. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑158/96: Kohll (EKL 1998, lk I‑1931, punkt 41) ja 17. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑109/04: Kranemann (EKL 2005, lk I‑2421, punkt 34).


44 – Vt 9. novembri 1978. aasta otsus kohtuasjas 23/78: Meeth (EKL 1978, lk 2133, punkt 5) ja 9. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑387/98: Coreck (EKL 2000, lk I‑9337, punkt 14).


45 – Vt eespool punkt 46.