Language of document : ECLI:EU:C:2008:189

Kohtuasi C‑346/06

Dirk Rüffert, Objekt und Bauregie GmbH & Co. KG pankrotihaldur

versus

Land Niedersachsen

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberlandesgericht Celle)

EÜ artikkel 49 – Teenuste osutamise vabadus – Piirangud – Direktiiv 96/71/EÜ – Töötajate lähetamine seoses teenuste osutamisega – Ehitustööde riigihankemenetlus – Töötajate sotsiaalne kaitse

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Teenuste osutamise vabadus – Töötajate lähetamine seoses teenuste osutamisega – Direktiiv 96/71

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 96/71, artikli 3 lõiked 1 ja 8)

2.        Teenuste osutamise vabadus – Töötajate lähetamine seoses teenuste osutamisega – Direktiiv 96/71

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 96/71, artikkel 3)

3.        Teenuste osutamise vabadus – Töötajate lähetamine seoses teenuste osutamisega – Direktiiv 96/71

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 96/71)

4.        Teenuste osutamise vabadus – Piirangud – Töötajate lähetamine seoses teenuste osutamisega

(EÜ artikkel 49; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 96/71, artikli 3 lõige 1)

1.        Õigusnormidega, millega antakse hankijale õigus sõlmida ehitustööde riigihankelepinguid üksnes ettevõtjatega, kes kohustuvad pakkumuse esitamisel kirjalikult kinnitama, et nad maksavad asjaomaste ehitustööde teostamisel oma töötajatele vähemalt nende teostamise koha järgsetes kollektiivlepingutes ette nähtud tasu, ilma et neid lepinguid saaks kvalifitseerida üldiselt kohaldatavatena, ei ole töötasu kindlaks määratud mõnel direktiivi 96/71 töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega artikli 3 lõike 1 esimese lõigu esimeses ja teises taandes või lõike 8 teises lõigus ette nähtud viisil. Järelikult ei saa sellist palgamäära käsitleda palga alammäärana sama direktiivi artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punkti c tähenduses, mida liikmesriigid võivad selle sätte alusel teistes liikmesriikides asutatud ettevõtjatele seoses riikidevahelise teenuse osutamisega kehtestada.

(vt punktid 26, 30 ja 31)

2.        Direktiivi 96/71 töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega artikli 3 lõiget 7 ei saa tõlgendada nii, et see lubab vastuvõtval liikmesriigil seada oma territooriumil teenuste osutamise sõltuvusse töötingimustest, mis lähevad kaugemale minimaalset kaitset tagavatest kohustuslikest sätetest.

Direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punktides a–g nimetatud valdkondades näeb see direktiiv nimelt otseselt ette kaitse taseme, mille järgimist vastuvõttev liikmesriik võib oma territooriumile lähetatud töötajate huvides muus liikmesriigis asutatud ettevõtjatelt nõuda. Järelikult, kui muudes liikmesriikides asutatud ettevõtjad ei kasuta õigust ühineda vastuvõtvas liikmesriigis vabatahtlikult eelkõige oma lähetatud töötajate suhtes võetud kohustuse täitmiseks võimaliku soodsama kollektiivlepinguga, on kaitstuse tase, mis peab olema tagatud vastuvõtva liikmesriigi territooriumile lähetatud töötajaile, põhimõtteliselt piiratud sellega, mis on ette nähtud direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punktides a–g, välja arvatud juhul, kui nendel töötajatel ei ole juba päritoluliikmesriigi õigusest või kollektiivlepinguist tulenevalt selles sättes loetletud valdkondades soodsamaid töötingimusi.

(vt punktid 33 ja 34)

3.        Liikmesriikidel ei ole õigust kehtestada direktiivi 96/71 alusel teistes liikmesriikides asutatud ettevõtjatele palga alammäära, mis on sätestatud asjaomaste tööde teostamise koha järgses ehitustööde kollektiivlepingus, mida ei ole tunnistatud üldiselt kohaldatavaks, andes seadusandliku meetmega hankijale õiguse sõlmida ehitustööde riigihankelepinguid üksnes ettevõtjatega, kes kohustuvad pakkumuse esitamisel kirjalikult kinnitama, et nad maksavad nende ehitustööde teostamisel oma töötajatele vähemalt kollektiivlepingus ettenähtud tasu.

(vt punkt 35)

4.        Direktiiviga 96/71 töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega, tõlgendatuna EÜ artiklit 49 silmas pidades, on vastuolus liikmesriigi ametiasutuste võetud seadusandlik meede, millega antakse hankijale õigus sõlmida ehitustööde riigihankelepinguid üksnes ettevõtjatega, kes kohustuvad pakkumuse esitamisel kirjalikult kinnitama, et nad maksavad asjaomaste ehitustööde teostamisel oma töötajatele vähemalt nende teostamise koha järgsetes kollektiivlepingutes ettenähtud tasu, kuna seda töötasu ei ole kindlaks määratud mõnel kõnealuse direktiivi artikli 3 lõigetes 1 ja 8 ette nähtud viisil.

Kohustades ehitustööde riigihangete pakkujaid ja kaudselt nende alltöövõtjaid kohaldama sellises kollektiivlepingus ette nähtud palga alammäära, võib niisugune õigusnorm teenuste osutajatele, kes on asutatud teises liikmesriigis, kus palga alammäär on madalam, tuua kaasa täiendavaid majanduslikke kulutusi, mis võivad nende teenuste osutamist vastuvõtvas riigis keelata, takistada või muuta vähem soodsaks. Järelikult võib selline meede kujutada endast piirangut EÜ artikli 49 tähenduses.

Sellist piirangut ei saa käsitleda piiranguna, mis võib olla õigustatud töötajate kaitse eesmärgiga, kuna sellise kollektiivlepinguga kindlaks määratud palga alammäär on kõnesoleva õigusnormi alusel kehtestatud üksnes ühele osale ehitussektorist, kuna ühelt poolt kohaldatakse seda õigusnormi vaid riigihankelepingute suhtes, jättes välja erahanketuru, ja teiselt poolt ei ole kõnealust kollektiivlepingut tunnistatud üldiselt kohaldatavaks ning kuna ühegi asjaolu põhjal ei saa järeldada, et sellisest palga alammäärast tulenevat kaitset vajab ehitussektoris tegutsev töötaja üksnes siis, kui ta võetakse tööle ehitustööde riigihankelepingu raames, ja mitte siis, kui ta töötab erahankelepingu raames.

Samadel põhjustel ei saa kõnealust piirangut pidada ka selliseks, mis võib olla õigustatud eesmärgiga tagada kaitse kutsetegevuse iseseisvale korraldamisele ametiühingute poolt.

(vt punktid 36–43 ja resolutiivosa)