EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)
19. juuni 2008(*)
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Töötajate lähetamine – Teenuste osutamise vabadus – Direktiiv 96/71/EÜ – Avaliku korra sätted – Iganädalane puhkeaeg – Kohustus esitada lähetusega seotud dokumendid siseriiklike asutuste korraldusel – Kohustus määrata ad hoc esindaja, kes asub Luksemburgis ja kelle käes on hoiul kõik kontrollimiseks vajalikud dokumendid
Kohtuasjas C‑319/06,
mille ese on EÜ artikli 226 alusel 20. juulil 2006 esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: J. Enegren ja G. Rozet, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
hageja,
versus
Luksemburgi Suurhertsogiriik, esindaja: C. Schiltz,
kostja,
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja esimees P. Jann, kohtunikud A. Tizzano, A. Borg Barthet, M. Ilešič ja E. Levits (ettekandja),
kohtujurist: V. Trstenjak,
kohtusekretär: R. Grass,
arvestades kirjalikku menetlust,
olles 13. septembri 2007. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Oma hagis palub Euroopa Ühenduste Komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et Luksemburgi Suurhertsogiriik on rikkunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ „Töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega” (EÜT 1997, L 18, lk 1; ELT eriväljaanne 05/02, lk 431) artikli 3 lõigetest 1 ja 10 ning EÜ artiklitest 49 ja 50 tulenevaid kohustusi, kuna ta:
– on kuulutanud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ „Töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega” ülevõtmist ja tööõiguse kohaldamise järelevalvet käsitleva 20. detsembri 2002. aasta seaduse (Mémorial A 2002, lk 3722, edaspidi „20. detsembri 2002. aasta seadus”) artikli 1 lõike 1 punktid 1, 2, 8 ja 11 kohustuslikeks säteteks, mis kuuluvad siseriikliku avaliku korra kohaldamisalasse;
– on võtnud direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punkti a sätted üle mittetäielikult;
– on 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 7 lõikes 1 sätestanud kontrollimiseks vajalikele andmetele pädevate siseriiklike asutuste juurdepääsu käsitlevad tingimused viisil, mis ei ole piisavalt selge, et tagada töötajaid Luksemburgi lähetada soovivatele ettevõtjatele õiguskindlus, ning
– on nimetatud seaduse artiklis 8 sätestanud, et kontrollimiseks vajalikud dokumendid peavad olema hoiule antud Luksemburgis asuva ad hoc esindaja kätte.
Õiguslik raamistik
Ühenduse õigus
2 Direktiivi 96/71 artikkel 3 „Töötingimused” sätestab:
„1. Liikmesriigid tagavad olenemata töösuhte suhtes kohaldatavatest õigusaktidest, et artikli 1 lõikes 1 nimetatud ettevõtjad kindlustavad oma territooriumile lähetatud töötajatele töötingimused, mille liikmesriik, milles töö tehakse, on sätestanud:
– õigusnormidega
ja/või
– lõike 8 tähenduses üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivlepingutega või vahekohtu otsustega, niivõrd kuivõrd need käsitlevad lisas nimetatud toiminguid, järgmistes küsimustes:
a) maksimaalne tööaeg ja minimaalne puhkeaeg;
b) tasulise põhipuhkuse minimaalne pikkus;
c) töötasu miinimummäärad, kaasa arvatud ületunnitöötasud; seda punkti ei kohaldata täiendavate kutsealaste vanaduspensioniskeemide suhtes;
d) töötajate vahendamise tingimused, eelkõige ajutist tööjõudu vahendavate ettevõtjate poolt vahendatavate töötajate puhul;
e) töötervishoid, -ohutus ja -hügieen;
f) rasedate või hiljuti sünnitanud naiste ning laste ja noorukite töötingimuste suhtes kohaldatavad kaitsemeetmed;
g) meeste ja naiste võrdne kohtlemine ning muud mittediskrimineerimise sätted.
Käesoleva direktiivi kohaldamisel määratletakse lõike 1 punktis c nimetatud töötasu miinimummäärade mõiste vastavalt selle liikmesriigi siseriiklikele õigusaktidele ja/või tavadele, mille territooriumile töötaja lähetatakse.
[...]
10. Käesolev direktiiv ei takista liikmesriike kooskõlas asutamislepingu ja võrdse kohtlemise põhimõttega kohaldamast oma riigi ja muude riikide ettevõtjate suhtes:
– töötingimusi muudes kui lõike 1 esimeses lõigus nimetatud küsimustes, kui tegemist on avaliku korra sätetega,
– töötingimusi, mis on ette nähtud kollektiivlepingute või vahekohtu otsustega lõike 8 tähenduses ning on seotud muude kui lisas loetletud toimingutega.”
3 Direktiivi 96/71 vastuvõtmisel kanti Euroopa Liidu Nõukogu protokolli nimetatud direktiivi artikli 3 lõiget 10 käsitlev deklaratsioon (edaspidi „deklaratsioon nr 10”), mis on sõnastatud järgmiselt:
„Nõukogu ja komisjon kinnitasid järgmist:
„Avaliku korra sätete” all tuleb mõista kohustuslikke eeskirju, millest ei saa kõrvale kalduda ja mida nende olemuse ja eesmärgi kohaselt õigustab ülekaalukas avalik huvi. Nimetatud eeskirjad võivad hõlmata eelkõige sunniviisilise töö keelustamist või ametivõimude kaasamist töötingimusi puudutavatest õigusaktidest kinnipidamise järelevalves.”
Luksemburgi õigus
4 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikkel 1 sätestab:
„(1) Siseriikliku avaliku korra kohaldamisalasse kuuluvateks kohustuslikeks säteteks – eelkõige lepinguid ja kokkuleppeid puudutavate sätete osas vastavalt 27. märtsi 1986. aasta seadusele, millega kiidetakse heaks 19. juuni 1980. aasta Rooma konventsioon lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta –, mis on kohaldatavad kõigi Luksemburgi Suurhertsogiriigi territooriumil töötavate ja samuti sinna ajutiselt lähetatud töötajate suhtes, olenemata lähetuse kestusest või eesmärgist, peetakse järgmisi sätteid: kõik õigus- ja haldusnormid ning üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivlepingutest või üldkohaldatavate kollektiivlepingutega sarnase kohaldamisalaga vahekohtu otsustest tulenevad sätted, mis puudutavad järgmisi valdkondi:
1) kirjalik tööleping või [nõukogu] 14. oktoobri 1991. aasta direktiivi 91/533/EMÜ „Tööandja kohustuse kohta teavitada töötajaid töölepingu või töösuhte tingimustest” [(EÜT L 288, lk 32; ELT eriväljaanne 05/02, lk 3)] alusel koostatud dokument;
2) miinimumpalk ja palga automaatne kohandamine lähtuvalt elukalliduse muutumisest;
3) tööaeg ja iganädalane puhkeaeg;
4) tasuline puhkus;
5) kollektiivpuhkus;
6) ametlikud puhkepäevad;
7) ajutise töö tingimused ja töötajate vahendamine;
8) osalise tööajaga ja määratud tähtajaga töötamise tingimused;
9) rasedate või hiljuti sünnitanud naiste ning laste ja noorukite töötingimuste suhtes kohaldatavad kaitsemeetmed;
10) mittediskrimineerimine;
11) kollektiivlepingud;
12) ilmastikumõjust ja tehnilistest oludest tingitud tööpuudust käsitlevatest õigusaktidest tulenev töökatkestus;
13) varjatud või ebaseaduslik töötamine, sealhulgas Euroopa Majanduspiirkonda mittekuuluva riigi töötaja tööluba puudutavad sätted;
14) töötajate tööohutus ja töötervishoid üldiselt ning õnnetuskindlustusühingu (Association d’assurance contre les accidents) poolt sotsiaalkindlustusseaduse artikli 154 alusel kehtestatud tööõnnetuste vältimist käsitlevad sätted, samuti minimaalsed ohutus- ja tervishoiunõuded, mis kehtestati suurhertsogi määrusega pärast riiginõukogu arvamuse kohustuslikku ärakuulamist ja saadikutekoja esimeeste kogu nõusolekul tööohutust ja töötervishoidu käsitleva 17. juuni 1994. aasta seaduse artikli 14 alusel.
(2) Käesoleva artikli lõike 1 sätteid kohaldatakse iga ettevõtja kõikide töötajate suhtes olenemata nende kodakondsusest ja samuti olenemata ettevõtja riikkondsusest ja juriidilisest või tegelikust asukohast.”
5 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikkel 2 sätestab:
„(1) Käesoleva seaduse artikli 1 sätteid kohaldatakse ka ettevõtjate suhtes, kes seoses riikidevahelise teenuste osutamisega lähetavad töötajaid Luksemburgi Suurhertsogiriigi territooriumile, välja arvatud merekaubaveo ettevõtjate merdsõitvad töötajad.
(2) Lähetamise all lõike 1 tähenduses mõistetakse asjaomase ettevõtja järgmisi tegevusi, kui lähetav ettevõtja ja töötaja on lähetamise ajal töösuhtes:
1) töötaja lähetamine käesoleva artikli lõikes 1 nimetatud ettevõtja nimel ja juhtimisel ajutiselt või eelnevalt kokkulepitud ajaks Luksemburgi Suurhertsogiriigi territooriumile lepingu alusel, mis on sõlmitud lähetava ettevõtja ja Luksemburgis asuva või tegutseva teenuse saaja vahel;
2) töötaja lähetamine ajutiselt või eelnevalt kokkulepitud ajaks lähetava ettevõtja tegevuskohta või lähetava ettevõtjaga samasse kontserni kuuluva ettevõtja juurde Luksemburgi Suurhertsogiriigi territooriumil;
3) töötaja lähetamine, sh ka ajutiselt või eelnevalt kokkulepitud ajaks, Luksemburgi Suurhertsogiriigi territooriumil asutatud või tegutseva ettevõtja juurde ajutist tööjõudu vahendava ettevõtja kaudu või ajutise tööjõu kasutamise raames, ilma et eelöeldu piiraks 19. mai 1994. aasta seaduse tööjõu vahendamise ja ajutise tööjõu kasutamise kohta kohaldamist.
(3) Lähetatud töötajaks loetakse iga töötajat, kes töötab tavaliselt välismaal ja teeb kindlal ajavahemikul ajutiselt tööd Luksemburgi Suurhertsogiriigi territooriumil.
(4) Mõiste „töösuhe” määratletakse kooskõlas Luksemburgi õigusega.”
6 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikkel 7 sätestab:
„(1) Käesoleva seaduse kohaldamise eesmärgil peab ka väljaspool Luksemburgi Suurhertsogiriigi territooriumi asuv või tegutsev ettevõtja, kelle üks või enam töötajat töötavad Luksemburgis, sealhulgas töötajad, kes on lähetatud Luksemburgi käesoleva seaduse artiklite 1 ja 2 sätete alusel ajutiselt, tegema tööinspektsioonile viimase korraldusel ja nii kiiresti kui võimalik enne töö algust kättesaadavaks kontrolliks vajalikud andmed, sealhulgas eeskätt:
– töötajate perekonna- ja eesnimi, sünniaeg ja -koht, perekonnaseis, kodakondsus ja amet;
– iga töötaja täpne kutsekvalifikatsioon;
– töökoht, kuhu nad on tööle võetud ja sellel kohal järjepidevalt sooritatav põhitegevus;
– töötajate elukoht ja vajaduse korral alaline viibimiskoht;
– vajaduse korral elamis- või tööluba;
– töökoht (töökohad) Luksemburgis ja tööde kestus;
– vormi E 101 koopia või vajaduse korral andmed sotsiaalkindlustusasutuste kohta, kus töötajad on Luksemburgi Suurhertsogiriigi territooriumil viibimise ajal kindlustatud;
– kirjaliku töölepingu koopia või 14. oktoobri 1991. aasta direktiivi 91/533/EMÜ „Tööandja kohustuse kohta teavitada töötajaid töölepingu või töösuhte tingimustest” alusel koostatud dokument.
(2) Käesoleva artikli rakendamist võib edaspidi täpsustada suurhertsogi määrusega.”
7 Sama seaduse artikkel 8 sätestab:
„Iga ettevõtja, kes on asutatud välismaal, kelle registrijärgne asukoht on välismaal või kelle püsiv tegevuskoht maksuseaduse tähenduses ei ole Luksemburgis ja kelle üks või enam töötajat teeb Luksemburgis mis tahes tööd, peab andma Luksemburgis asuvale ad hoc esindajale hoiule vajalikud dokumendid, mille alusel saab kontrollida käesolevast seadusest ja eriti selle artiklist 7 tulenevate kohustuste täitmist.
Nimetatud dokumendid tuleb esitada tööinspektsiooni korraldusel ja nii kiiresti kui võimalik. Ettevõtja või eelmises lõikes nimetatud esindaja peab tööinspektsioonile vastuvõtuteatisega tähitud kirja teel teatama hoiuleandmise täpse koha.”
Kohtueelne menetlus
8 1. aprilli 2004. aasta märgukirjas juhtis komisjon Luksemburgi ametiasutuste tähelepanu kahtlusele, et 20. detsembri 2002. aasta seadus võib olla ühenduse õigusega vastuolus. See seadus:
– sunnib teises liikmesriigis asutatud ettevõtjaid, kes lähetavad töötajaid Luksemburgi, pidama kinni töötingimustest, mis lähevad kaugemale nendest, mis on ette nähtud direktiivi 96/71 artikli 3 lõigetes 1 ja 10;
– ei taga lähetatud töötajatele peale iganädalase puhkeaja ühtegi teist puhkeperioodi (igapäevane puhkeaeg);
– ei ole õiguskindluse tagamiseks piisavalt selge, kohustades ettevõtjaid, kes lähetavad töötajaid Luksemburgi, tegema enne töö algust tööinspektsioonile viimase korraldusel ja nii kiiresti kui võimalik kättesaadavaks kontrolliks vajalikud andmed, ning
– piirab teenuste osutamise vabadust, kohustades ettevõtjaid, kelle registrijärgne asukoht on väljaspool Luksemburgi Suurhertsogiriigi territooriumi või kellel ei ole seal püsivat tegevuskohta, andma Luksemburgis asuva ad hoc esindaja kätte hoiule kontrollimiseks vajalikud dokumendid.
9 30. augusti 2004. aasta vastuses väitis Luksemburgi Suurhertsogiriik, et esimeses märgukirja etteheites käsitletud töötingimused kuuluvad direktiivi 96/71 artikli 3 lõikes 10 ette nähtud „avaliku korra sätete” alla.
10 Märgukirja teise etteheite põhjendatust ta tunnistas.
11 Märgukirja kolmanda ja neljanda etteheite kohta märkis nimetatud liikmesriik, et esiteks ei kohusta 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikkel 7 esitama eelnevat teatist ja teiseks on kohustus teatada tööinspektsioonile isiku nimi, kelle käes on hoiul seaduses ette nähtud dokumendid, mittediskrimineeriv nõue ning tööinspektsioonipoolse kontrolli läbiviimiseks vajalik.
12 Need vastused ei rahuldanud komisjoni ja seetõttu kordas ta oma etteheiteid 12. oktoobri 2005. aasta põhjendatud arvamuses, milles ta palus Luksemburgi Suurhertsogiriigil täita oma kohustused kahe kuu jooksul arvamuse kättesaamisest.
13 Olles palunud vastamistähtaega kuue nädala võrra pikendada, ei pidanud Luksemburgi Suurhertsogiriik siiski vajalikuks põhjendatud arvamusele vastata.
14 Seejärel esitas komisjon kohustuste rikkumise hagi EÜ artikli 226 alusel.
Hagi
Esimene väide, et direktiivi 96/71 artikli 3 lõiked 1 ja 10 on üle võetud ebaõigesti
Poolte argumendid
15 Esimese väitega kinnitab komisjon, et Luksemburgi Suurhertsogiriik on võtnud direktiivi 96/71 artikli 3 lõiked 1 ja 10 üle ebaõigesti.
16 Konkreetsemalt väidab komisjon, et Luksemburgi Suurhertsogiriik, olles ebaõigesti kuulutanud kõik vaidlusalustes õigusnormides käsitletud valdkondi puudutavad siseriiklikud sätted kohustuslikeks säteteks, mis kuuluvad siseriikliku avaliku korra kohaldamisalasse, paneb ettevõtjatele kohustusi, mis lähevad kaugemale nendest, mis on ette nähtud direktiivis 96/71. Komisjoni arvates ei või artikli 3 lõikes 10 kasutatud avaliku korra mõistet määratleda liikmesriik ühepoolselt, kuna tal ei ole õigust ühepoolselt kohustada teises liikmesriigis asutatud teenuseosutajaid järgima kõiki oma tööõiguse kohustuslikke sätteid.
17 Esiteks, selline kohustus on 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 punktis 1 sätestatud kohustus lähetada ainult niisuguseid töötajaid, keda seob ettevõtjaga kirjalik tööleping või muu dokument, mida vastavalt direktiivi 91/533 sätetele käsitletakse analoogsena.
18 Sellega seoses märgib komisjon, et direktiivi 91/533 sätete järgimist peavad lähetamise korral igal juhul kontrollima asjassepuutuva ettevõtja asukohajärgse, direktiivi üle võtnud liikmesriigi ametiasutused, mitte vastuvõtva liikmesriigi ametiasutused.
19 Teiseks märgib komisjon seoses 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 punktis 2 sätestatud palga automaatse kohandamisega lähtuvalt elukalliduse muutumisest, et Luksemburgi õigusakt on vastuolus direktiiviga 96/71, mis näeb ette üksnes palga alammäära reguleerimist vastuvõtva liikmesriigi poolt.
20 Kolmandaks, 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 punktis 8 sätestatud osalise tööajaga ja määratud tähtajaga töötamise tingimuste järgimise kohta märgib komisjon, et direktiivi 96/71 kohaselt ei saa vastuvõttev riik kohustada tema territooriumile töötajaid lähetavaid ettevõtjaid järgima tema õigusakte, mis reguleerivad osalise tööajaga ja määratud tähtajaga töötamist.
21 Neljandaks märgib komisjon seoses 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 punktis 11 sätestatud kollektiivlepingutest kinnipidamise kohustusega, et sätted ei saa olla siseriikliku avaliku korra kohaldamisalasse kuuluvad kohustuslikud sätted üksnes teatud aktide kategooriasse kuulumise alusel, olenemata nende materiaalõiguslikust sisust.
22 Luksemburgi Suurhertsogiriik väidab, et kõik komisjoni esimeses väites silmas peetud sätted on kohustuslikud avaliku korra sätted direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 10 esimese taande tähenduses. Sellega seoses väidab Luksemburg esiteks, et deklaratsioonil nr 10 ei ole mingit õiguslikult siduvat tähendust ning teiseks tähendab avaliku korra sätete mõiste kõiki sätteid, mis vastuvõtva riigi arvates vastavad ülekaaluka avaliku huvi nõuetele. Peale selle viitab Luksemburgi Suurhertsogiriik õigusloomeprotsessile, mille tulemusel võeti vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiiv 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (ELT L 376, lk 36).
Euroopa Kohtu hinnang
– Sissejuhatavad märkused
23 Vastamaks Luksemburgi Suurhertsogiriigi peamisele kaitseväitele, tuleb kõigepealt toonitada, et direktiivi 2006/123 artikli 3 lõike 1 punkti a kohaselt ei ole direktiivi 2006/123 mõte asendada direktiivi 96/71, sest kollisiooni korral nende direktiivide vahel on direktiiv 96/71 ülimuslik. Järelikult ei saa see liikmesriik direktiivi 96/71 sätete omapoolse tõlgenduse toetuseks viidata õigusloomeprotsessile, mille tulemusel võeti vastu direktiiv 2006/123.
24 Direktiivi 96/71 põhjendusest 13 nähtub, et liikmesriikide õigusaktid tuleb kooskõlastada, sätestades minimaalset kaitset tagavad põhilised kohustuslikud reeglid, mida peavad vastuvõtjariigis täitma sinna töötajaid lähetavad tööandjad (vt 18. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑341/05: Laval un Partneri, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 59).
25 Nii sätestab selle direktiivi artikli 3 lõike 1 esimene lõik, et liikmesriigid tagavad olenemata töösuhte suhtes kohaldatavatest õigusaktidest, et teises liikmesriigis asutatud ning riikidevahelise teenuste osutamise raames nende territooriumile töötajaid lähetavad ettevõtjad kindlustavad lähetatud töötajatele samas artiklis loetletud valdkondades töötingimused, mille on sätestanud liikmesriik, milles töö tehakse (18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑490/04: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2007, lk I‑6095, punkt 18).
26 Sel eesmärgil on nimetatud sättes ammendavalt loetletud valdkonnad, kus liikmesriigid võivad eelistada vastuvõtvas liikmesriigis kehtivate reeglite kohaldamist.
27 Direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 10 esimene taane jätab liikmesriikidele siiski võimaluse kohaldada nende territooriumile töötajaid lähetavatele ettevõtjatele kooskõlas EÜ asutamislepingu ja võrdse kohtlemise põhimõttega töötingimusi muudes kui selle artikli lõike 1 esimeses lõigus nimetatud küsimustes, kui tegemist on avaliku korra sätetega.
28 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõikest 1 – mille järgi on kohustuslikeks säteteks, mis kuuluvad siseriikliku avaliku korra kohaldamisalasse, selle lõike punktides 1–14 loetletud valdkondi puudutavad sätted – nähtub, et Luksemburgi Suurhertsogiriik on soovinud kasutada kõnesoleva direktiivi artikli 3 lõike 10 esimeses taandes ette nähtud võimalust.
29 Sellega seoses tuleb märkida, et liikmesriik võib kvalifitseerida avalikku korda ja julgeolekut puudutavateks kohustuslikeks säteteks sätted, mille järgimisel on otsustav tähtsus vastava liikmesriigi poliitilise, ühiskondliku või majandusliku korralduse kaitsmisel, mistõttu võib nende järgimise teha kohustuslikuks kõigile selle liikmesriigi territooriumil olevatele isikutele või kõigi tema territooriumil aset leidvate õigussuhete puhul (23. novembri 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑369/96 ja C‑376/96: Arblade jt, EKL 1999, lk I‑8453, punkt 30).
30 Vastupidi sellele, mida väidab Luksemburgi Suurhertsogiriik, tuleb avaliku korra erandit kui erandit teenuste osutamise vabaduse aluspõhimõttest tõlgendada kitsalt ning selle ulatust ei või liikmesriigid ühepoolselt määrata (vt seoses isikute vaba liikumisega 31. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑503/03: komisjon vs. Hispaania, EKL 2006, lk I‑1097, punkt 45).
31 Direktiivi 96/71 süsteemis on artikli 3 lõike 10 esimene taane erandiks põhimõttest, et küsimused, milles vastuvõttev liikmesriik võib nõuda tema territooriumile töötajaid lähetavatelt ettevõtjatelt tema õigusaktide järgimist, on direktiivi artikli 3 lõike 1 esimeses taandes ammendavalt loetletud. Järelikult tuleb esimesena nimetatud sätet tõlgendada kitsalt.
32 Olgu lisatud, et deklaratsioonis nr 10 – mille kohta kohtujurist oma ettepaneku punktis 45 õigesti märkis, et sellest võib direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 10 esimese taande tõlgendamisel lähtuda – on öeldud, et avaliku korra sätete all tuleb mõista kohustuslikke eeskirju, millest ei saa kõrvale kalduda ja mida nende olemuse ja eesmärgi kohaselt õigustab ülekaalukas avalik huvi.
33 Igatahes näeb see direktiivi 96/71 säte ette, et selles väljendatud võimaluse kasutamine ei vabasta liikmesriike asutamislepingust tulenevatest kohustustest, eelkõige kohustustest, mis on seotud teenuste osutamise vabadusega, mille edendamist on toonitatud direktiivi põhjenduses 5.
34 Toodud kaalutlusi silmas pidades tuleb uurida 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 sätteid, mille kvalifitseerimise siseriikliku avaliku korra kohaldamisalasse kuuluvateks säteteks on komisjon vaidlustanud.
– 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 punkti 1 säte, mis käsitleb kirjalikku töölepingut või direktiivi 91/533 alusel koostatud dokumenti
35 Kõigepealt tuleb toonitada, et mainitud säte puudutab küsimust, mida ei ole direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus toodud loetelus nimetatud.
36 Luksemburgi Suurhertsogiriik väidab, et vaidlusalune säte üksnes kajastab direktiivi 91/533 artiklites 2 ja 3 sätestatud tingimust ning on seotud avaliku korraga, kuna selle eesmärk on töötajate kaitse.
37 Nagu on rõhutatud direktiivi 91/533 põhjenduses 2, on töösuhete allutamine teatud vorminõuetele esmatähtis, et tagada töötajatele parem kaitse nende õiguste võimaliku rikkumise korral ning muuta tööturg läbipaistvamaks.
38 Nimetatud direktiivi artikli 9 lõikest 1 nähtub aga veel, et liikmesriigid võtavad vastu selle direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid.
39 Järelikult kehtivad direktiivi 91/533 artikli 4 lõikes 1 sätestatud kohustused kõigile tööandjatele, kaasa arvatud töötajaid lähetavatele tööandjatele nende asukohajärgse liikmesriigi õigusaktidest tulenevalt.
40 Seetõttu tuleb tõdeda, et 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 punktis 1 sätestatud nõude järgimise tagab liikmesriik, kust on pärit lähetatud töötajad.
41 Niisiis kehtestavad vaidlusalused sätted töötajaid Luksemburgi lähetavatele ettevõtjatele kohustuse, mis neile nende asukohajärgses liikmesriigis juba kehtib. Direktiivi 96/71 eesmärk, mis seisneb töötajate kaitse miinimumnõuete järgimise tagamises, muudab ülearuseks selle täiendava kohustuse, mis sellega kaasnevaid menetlusi arvestades võib teistes liikmesriikides asutatud ettevõtjaid sundida loobuma oma teenuste osutamise vabaduse kasutamisest.
42 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole ühenduse õigusega vastuolus, kui liikmesriigid kohaldavad oma õigusakte või tööturu osapoolte vahel sõlmitud kollektiivlepinguid kõigile kasvõi ajutiselt töötavatele isikutele, sõltumata nende tööandja asukohariigist, kuid sellise võimaluse kasutamise eelduseks on see, et asjassepuutuvatel töötajatel, kes töötavad vastuvõtvas liikmesriigis ajutiselt, ei oleks juba samasugust või olemuselt samalaadset kaitset kohustuste alusel, mis nende tööandja suhtes selle asukohajärgses liikmesriigis juba kehtivad (vt selle kohta 21. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑445/03: komisjon vs. Luksemburg, EKL 2004, lk I‑10191, punkt 29 ja viidatud kohtupraktika).
43 On juba leitud, et teenuste osutamise vabadust kui asutamislepingu aluspõhimõtet võib piirata vaid ülekaaluka avaliku huvi alusel õigustatud sätetega, mida kohaldatakse kõigile vastuvõtva liikmesriigi territooriumil tegutsevatele isikutele ja ettevõtjatele, juhul kui see huvi ei ole juba kaitstud teenuseosutajale tema asukohajärgses liikmesriigis kohaldatavate eeskirjadega (vt eespool viidatud Arblade jt kohtuotsus, punkt 34, ning 25. oktoobri 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑49/98, C‑50/98, C‑32/98–C‑54/98 ja C‑68/98–C‑71/98: Finalarte jt, EKL 2001, lk I‑7131, punkt 31).
44 Kuna eelöeldu kehtib direktiiviga 91/533 tagatud kaitse puhul, millele Luksemburgi Suurhertsogiriik tugineb, tuleb tõdeda, et 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 punkt 1 ei ole kooskõlas direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 10 esimese taandega, sest see ei ole kehtestatud asutamislepingut järgides.
– 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 punkti 2 säte, mis käsitleb palga automaatset kohandamist lähtuvalt elukalliduse muutumisest
45 Komisjoni hagiavaldusest nähtub, et komisjon ei vaidlusta miinimumpalga indekseerimist vastavalt elukallidusele, mis vaieldamatult kuulub direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punkti c kohaldamisalasse, nagu märgib Luksemburgi Suurhertsogiriik, vaid seda, et selline indekseerimine puudutab kõiki palkasid, sealhulgas ka palkasid, mis ei kuulu miinimumpalga kategooriasse.
46 Luksemburgi Suurhertsogiriik väidab siiski, et see direktiivi 96/71 säte kaudselt lubab vastuvõtval liikmesriigil kehtestada tema territooriumile töötajaid lähetavate ettevõtjate suhtes oma süsteemi, mis puudutab kõigi palkade kindlaksmääramist.
47 Sellega seoses tuleb toonitada, et ühenduse seadusandja on direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punktiga c soovinud piirata liikmesriikide sekkumisvõimalust palkade osas palga alammääraga. Sellest tuleneb, et elukalliduse muutumisest lähtuvalt palga – v.a miinimumpalga – automaatset kohandamist käsitlev 20. detsembri 2002. aasta seaduse säte ei kuulu direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus loetletud küsimuste alla.
48 Luksemburgi Suurhertsogiriik leiab siiski, et 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 punkti 2 eesmärk on sotsiaalse rahu tagamine Luksemburgis ning et seetõttu on tegemist direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 10 esimese taande mõttes avaliku korra sättega, kuna see kaitseb töötajaid inflatsiooni tagajärgede eest.
49 Sellega seoses tuleb meenutada, et kõnesolev direktiivi 96/71 säte annab vastuvõtvale liikmesriigile võimaluse kohaldada tema territooriumile töötajaid lähetava ettevõtja suhtes töötingimusi muudes kui direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus nimetatud küsimustes, tingimusel et tegemist on avaliku korra sätetega. See direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 10 esimeses taandes sätestatud reservatsioon on erand direktiiviga kehtestatud süsteemist ning erand selle direktiivi aluseks olevast teenuste osutamise vabaduse aluspõhimõttest, mistõttu tuleb seda tõlgendada kitsalt.
50 Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus täpsustada, et kuigi põhimõtteliselt on liikmesriikidel vabadus määrata avaliku korra sätted kindlaks oma siseriiklikest vajadustest lähtuvalt, tuleb avaliku korra mõistet ühenduse õiguse kontekstis ja eelkõige kui teenuste osutamise põhivabadusest tehtava erandi põhjendust tõlgendada kitsalt, nii et selle ulatust ei saaks iga liikmesriik ühepoolselt määrata, ilma et seda kontrolliksid Euroopa Ühenduse institutsioonid (vt selle kohta 14. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑36/02: Omega, EKL 2004, lk I‑9609, punkt 30). Sellest järeldub, et avalikule korrale saab tugineda vaid siis, kui ühiskonna põhihuvisid ähvardav oht on reaalne ja piisavalt tõsine (vt 14. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑54/99: Èglise de scientologie, EKL 2000, lk I‑1335, punkt 17).
51 Oluline on meenutada, et koos õigustustega, millele liikmesriik võib teenuste osutamise vabaduse põhimõttest kõrvalekaldumise põhjendamiseks tugineda, tuleb esitada ka analüüs liikmesriigi võetud piirava meetme sobivuse ja proportsionaalsuse kohta ning argumentatsiooni toetavad täpsed andmed (vt selle kohta 7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑254/05, EKL 2007, lk I‑4269, punkt 36 ja viidatud kohtupraktika).
52 Selleks et Euroopa Kohus saaks hinnata, kas kõne all olevad meetmed on avaliku korra kaitsmise eesmärgi saavutamiseks vajalikud ja proportsionaalsed, oleks Luksemburgi Suurhertsogiriik pidanud esitama andmed, mis võimaldaksid kindlaks teha, kas ja mil määral võis sellise eesmärgi saavutamisele kaasa aidata elukalliduse muutumisest lähtuvalt palga automaatset kohandamist käsitleva sätte kohaldamine Luksemburgi lähetatud töötajate suhtes.
53 Antud juhul tuleb tõdeda, et Luksemburgi Suurhertsogiriik on piirdunud üldise viitamisega töötajate ostujõu ja sotsiaalse rahu kaitsmise eesmärgile ega ole esitanud mingeid andmeid, mis võimaldaksid hinnata võetud meetmete vajalikkust ja proportsionaalsust.
54 Järelikult ei ole Luksemburgi Suurhertsogiriik tõendanud, et 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 punkt 2 kuulub direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 10 esimese taande mõttes avaliku korra sätete hulka.
55 Niisiis ei saa see liikmesriik tugineda direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 10 esimeses taandes ette nähtud avaliku korra erandile, et kohaldada tema territooriumile töötajaid lähetavate ettevõtjate suhtes elukalliduse muutumisest lähtuvalt palga – v.a miinimumpalga – automaatset kohandamist käsitlevat sätet.
– 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 punkti 8 säte, mis käsitleb osalise tööajaga ja määratud tähtajaga töötamise tingimusi
56 Luksemburgi Suurhertsogiriik väidab, et selle sätte eesmärk on töötajate kaitse tagamine, tagades täistööajaga ja osalise tööajaga töötajate võrdse kohtlemise ja tasustamise, nagu näevad ette nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiiv 97/81/EÜ Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt sõlmitud osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe kohta (EÜT L 14, lk 9; ELT eriväljaanne 05/03, lk 267) ja nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiiv 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (EÜT L 175, lk 43; ELT eriväljaanne 05/ 03, lk 368).
57 Olgu rõhutatud, et kõne all olev säte puudutab küsimust, mida ei ole direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu loetelus mainitud.
58 Vaidlustatud ei ole seda, et 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 punktist 8 tulenevad kohustused võivad nendega kaasnevate piirangute tõttu takistada töötajaid Luksemburgi lähetada soovivatel ettevõtjatel oma teenuste osutamise vabadust kasutada.
59 Selle kohta tuleb tõdeda, et direktiivi 97/81 artikli 2 lõike 1 ja direktiivi 1999/70 alusel jõustavad liikmesriigid nende direktiivide järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid.
60 Kuna vaidlusaluses siseriiklikus sättes ette nähtud tingimusest kinnipidamist kontrollitakse liikmesriigis, kus on asutatud töötajaid Luksemburgi lähetada sooviv ettevõtja, ei saa Luksemburgi Suurhertsogiriik samadel põhjustel nagu need, mida on nimetatud käesoleva otsuse punktides 41–43, tugineda vaidlusaluse siseriikliku sätte õigustamiseks direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 10 esimeses taandes sätestatud avaliku korra erandile.
61 Sellest tulenevalt ei ole 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 punkt 8 kooskõlas direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 10 esimese taandega.
– 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 punkt 11, mis käsitleb siseriikliku õiguse kohustuslikke sätteid kollektiivlepingute valdkonnas
62 Direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimene lõik määratleb vahendid, millega määratakse kindlaks vastuvõtva liikmesriigi töötingimused sama lõigu punktides a–g nimetatud küsimustes, mis tuleb lähetatud töötajatele tagada. Selle sätte teises taandes on mainitud üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivlepinguid.
63 Selle sätte eeskujul näeb 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõige 1 ette, et siseriikliku avaliku korra kohaldamisalasse kuuluvateks kohustuslikeks säteteks peetakse muu hulgas üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivlepingutest tulenevaid sätteid, mis puudutavad selle lõike punktides 1–14 loetletud valdkondi. Punktis 11 on nimetatud kollektiivlepinguid puudutavaid sätteid.
64 Siiski ei saa selline säte olla avaliku korra erandiks direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 10 esimese taande mõttes.
65 Esiteks ei õigusta miski seda, et kollektiivlepinguid puudutavad sätted, s.o nende väljatöötamist ja ellurakendamist käsitlevad sätted, võiksid iseenesest ja ilma muu täpsustuseta kuuluda avaliku korra mõiste alla.
66 Teiseks kehtib sama tõdemus kollektiivlepingute sätete kohta, mis ei saa samuti tervikuna ning ainuüksi põhjusel, et need tulenevad seda tüüpi õigusaktidest, kuuluda avaliku korra mõiste alla.
67 Kolmandaks ei saa Luksemburgi Suurhertsogiriik kaitsta väidet, et 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 punkt 11 täpsustab luba, mis on liikmesriikidele antud direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 10 teise taande alusel. Nimetatud säte puudutab üksnes töötingimusi, mis on ette nähtud üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivlepingutega. Nii ei ole see aga kõnesoleva artikli 1 lõike 1 punkti 11 puhul, mis sõnaselgelt ning erinevalt artikli 1 algusosast mainib lihtsalt kollektiivlepinguid.
68 Järelikult ei ole 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 punkt 11 kooskõlas direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 10 esimese taandega.
69 Seega tuleneb eeltoodust, et esimene komisjoni väide on põhjendatud.
Teine väide, et direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 punkt a, mis puudutab maksimaalset tööaega ja minimaalset puhkeaega, on üle võetud mittetäielikult
Poolte argumendid
70 Teise väitega heidab komisjon Luksemburgi Suurhertsogiriigile ette direktiivi 96/71 maksimaalset tööaega ja minimaalset puhkeaega käsitleva artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punkti a mittetäielikku ülevõtmist.
71 Luksemburgi Suurhertsogiriik on selle väite põhjendatust tunnistanud ning märkinud, et siseriikliku regulatsiooni kooskõlla viimiseks vastavate ühenduse õigusnormidega on ta vastu võtnud 20. detsembri 2002. aasta seadust muutva 19. mai 2006. aasta seaduse artikli 4 (Mémorial A 2006, lk 1806).
Euroopa Kohtu hinnang
72 Olgu meenutatud, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb liikmesriigi kohustuste rikkumist hinnata põhjendatud arvamuses antud tähtaja lõppemisel esineva olukorra alusel ning Euroopa Kohus ei saa arvestada hiljem toimunud muutusi (vt eelkõige 14. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑168/03: komisjon vs. Hispaania, EKL 2004, lk I‑8227, punkt 24; 14. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑433/03: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2005, lk I‑6985, punkt 32, ning 27. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑354/06: komisjon vs. Luksemburg, EKL 2007, lk I‑116, punkt 7).
73 Käesoleval juhul ei ole vaidlustatud seda, et põhjendatud arvamuses antud tähtaja lõpul ei olnud Luksemburgi Suurhertsogiriik võtnud vajalikke meetmeid, et tagada direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punkti a täielik ülevõtmine oma õiguskorda.
74 Järelikult on komisjoni teine väide põhjendatud.
Kolmas väide, et rikutud on EÜ artiklit 49, kuna 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 7 lõikes 1 sätestatud kontrollikorras puudub õigusselgus
Poolte argumendid
75 Kolmanda väitega kinnitab komisjon, et kuna 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 7 lõikes 1 puudub õigusselgus, võib sellega kaasneda õiguskindluse puudumine oma töötajaid Luksemburgi lähetada soovivate ettevõtjate jaoks. Iga ettevõtja kohustus esitada tööinspektsioonile viimase korraldusel ja nii kiiresti kui võimalik enne töö algust kontrolliks vajalikud andmed, tähendab lähetamise puhul eelneva teatise nõuet, mis ei ole EÜ artikliga 49 kooskõlas. Kui see ka nii ei peaks olema, tuleks ikkagi muuta vaidlusaluse sätte sõnastust, et kõrvaldada õiguslik ebaselgus.
76 Luksemburgi Suurhertsogiriik on seisukohal, et 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 7 lõike 1 sõnastus on piisavalt selge ning et igal juhul ei näe see ette mingit eelneva teatise esitamise kohustust. Sellega seoses märgib ta, et kontrolliks vajalike andmete esitamine „enne töö algust” tähendab seda, et nimetatud andmed võib esitada töö alguse päeval.
Euroopa Kohtu hinnang
77 Esiteks tuleb tõdeda, et kuna 20. detsembri 2002. aasta seadus ei näe ette mingit muud teabevahetust töötajaid lähetava ettevõtja ja tööinspektsiooni vahel, siis on raske mõista, mil viisil saaks tööinspektsioon nõuda ettevõtjalt andmeid enne töö algust, kuna talle ei peaks olema teada ettevõtja kohalolu Luksemburgi territooriumil, kui ettevõtja ei ole eelnevalt oma tulekust teatanud. Seetõttu tekib küsimus, nagu on märkinud kohtujurist oma ettepaneku punktis 76, milline on töötajaid lähetada soovivale ettevõtjale pandud ülesanne, mis eelneb tööinspektsiooni teabenõudele ja mida ei ole 20. detsembri 2002. aasta seaduses määratletud.
78 Seetõttu ei ole asjassepuutuv tõlgendus, mille Luksemburgi Suurhertsogiriik annab nimetatud seaduse artikli 7 lõikes 1 kasutatud väljendile „enne töö algust”. On selge, et see väljend tähendab mitte üksnes seda, et teave tuleb esitada töö algusega samal päeval, vaid see võimaldab arvesse võtta ka sellele päevale eelnevat pikemat või lühemat ajavahemikku.
79 Teiseks, nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 74, nähtub 4. aprilli 1974. aasta seadusest tööinspektsiooni ümberkorraldamise kohta (Mémorial A 1974, lk 486), millele on viidatud 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 9 lõikes 2 selle ametiasutuse kontrollipädevuse määratlemiseks, eelkõige 4. aprilli 1974. aasta seaduse artiklitest 13–17, et tööinspektsioon võib käskida viivitamatult peatada lähetatud töötajate töö, kui nende tööandja ei täida talle adresseeritud teabenõuet. Peale selle näeb nimetatud seaduse artikkel 28 ette, et teabe esitamise kohustuse täitmata jätmine võib asjaomasele ettevõtjale kaasa tuua karistusõigusliku järelmi.
80 Neid asjaolusid arvesse võttes tuleb rõhutada, et eelneva teatise esitamise kord, mida peab järgima töötajaid Luksemburgi territooriumile lähetada sooviv ettevõtja, ei ole üheselt mõistetav.
81 See mitmetimõistetavus, mis iseloomustab 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 7 lõiget 1, võib sundida töötajaid Luksemburgi lähetada soovivaid ettevõtjaid loobuma oma teenuste osutamise vabaduse kasutamisest. Esiteks ei nähtu nimetatud sättest selgesti selliste ettevõtjate õiguste ja kohustuste ulatus. Teiseks kohaldatakse selles sättes ette nähtud kohustused täitmata jätnud ettevõtjate suhtes sanktsioone, mis ei ole leebed.
82 Kuna 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 7 lõige 1 on ebaselguse ja mitmetimõistetavuse tõttu EÜ artikliga 49 vastuolus, on komisjoni kolmas väide järelikult põhjendatud.
Neljas väide, et rikutud on EÜ artiklit 49, kuna asjassepuutuvatele ettevõtjatele on kehtestatud kohustus määrata ad hoc esindaja, kes asub Luksemburgis ja kelle käes on hoiul dokumendid, mida pädevad siseriiklikud asutused kontrollimiseks vajavad
Poolte argumendid
83 Neljanda väitega leiab komisjon, et pannes ettevõtjatele, kelle registrijärgne asukoht on väljaspool Luksemburgi territooriumi ja kes lähetavad sinna töötajaid, kohustuse anda enne töötajate lähetamist Luksemburgis asuva ad hoc esindaja kätte hoiule ettevõtjatel 20. detsembri 2002. aasta seaduse kohaselt lasuvate kohustuste täitmise kontrollimiseks vajalikud dokumendid ja jätta need sinna määramata ajaks pärast teenuste osutamise lõpetamist, piirab selle seaduse artikkel 8 teenuste osutamise vabadust. Direktiivi 96/71 artiklis 4 sätestatud koostöö ja teavitamise süsteem muudab sellise kohustuse ülearuseks.
84 Luksemburgi Suurhertsogiriik väidab esiteks, et koostöömehhanism, millele komisjon viitab, ei võimalda pädevatel haldusasutustel viia tavalist kontrolli läbi nõutava tulemuslikkusega. Teiseks täpsustab ta, et vaidlusalune siseriiklik säte ei näe esindaja ülesannete täitmiseks ette mingit kindlat juriidilist vormi. Kolmandaks märgib ta, et arvestamata seda, et kontrollimiseks vajalikud dokumendid peavad olema esindaja käes hoiul lähetamisele järgneva ajavahemiku jooksul, eeldatakse nende hoiuleandmist alles alates vastava teenuse osutamise alguskuupäevast.
Euroopa Kohtu hinnang
85 Vaidlustatud ei ole seda, et 20. detsembri 2002. aasta seaduse artiklis 8 sätestatud kohustus tekitab teises liikmesriigis asutatud ettevõtjatele täiendava haldus- ja finantskoorma, nii et nad ei ole konkurentsi seisukohast võrdses olukorras vastuvõtvas liikmesriigis asutatud tööandjatega ning nad võivad olla sunnitud loobuma teenuste osutamisest viimati nimetatud liikmesriigis.
86 Ühelt poolt nõuab vaidlusalune säte, et esindaja, kelle kätte antakse hoiule nõutavad dokumendid, asuks Luksemburgis.
87 Teiselt poolt kehtestab see säte kohustuse säilitada eelkõige dokumente, mis puudutavad 20. detsembri 2002. aasta seaduse artiklis 7 ette nähtud andmeid, määramata siiski kindlaks, millise ajavahemiku jooksul tuleb neid dokumente säilitada, ja täpsustamata, kas selline kohustus puudutab üksnes ajavahemikku pärast teenuste osutamist või ka ajavahemikku enne teenuste osutamise algust.
88 Õigustamaks sellist teenuste osutamise vabaduse piirangut, viitab Luksemburgi Suurhertsogiriik vajadusele võimaldada tööinspektsioonil teostada tõhusat kontrolli tööseaduste täitmise üle.
89 Selles küsimuses on Euroopa Kohus otsustanud, et töötajate tõhusaks kaitseks võib olla vajalik, et teatud dokumendid oleksid kättesaadavad teenuste osutamise kohas või vähemalt vastuvõtva liikmesriigi territooriumil asuvas kohas, kuhu selle riigi kontrolliasutustel on kerge ligi pääseda ja mis on selgelt identifitseeritud (vt selle kohta eespool viidatud Arblade jt kohtuotsus, punkt 61).
90 Eespool viidatud Arblade jt kohtuotsuse punktis 76 on Euroopa Kohus – seoses kohustusega hoida kättesaadavana ja säilitada teatud dokumente vastuvõtvas liikmesriigis elava füüsilise isiku elukohas, kes hoiab neid dokumente teda määranud tööandja esindajana ka pärast seda, kui sellel tööandjal ei ole kõnesolevas riigis enam töötajaid – siiski täpsustanud, et teenuste osutamise vabaduse piirangu õigustamiseks ei piisa sellest, kui selliste dokumentide olemasolu vastuvõtva liikmesriigi territooriumil hõlbustab üldiselt selle riigi kontrolliasutustel oma ülesannete täitmist. On vaja, et need asutused ei saaks oma kontrolliülesannet tõhusalt täita ilma selleta, et ettevõtjal on selles liikmesriigis kõnesolevaid dokumente säilitav esindaja. Sellega seoses leidis Euroopa Kohus, et kohustus säilitada dokumente vastuvõtva liikmesriigi territooriumil elava füüsilise isiku juures ei ole õigustatud (vt eespool viidatud Arblade jt kohtuotsus, punkt 77).
91 Antud juhul ei ole Luksemburgi Suurhertsogiriik toonud esile ühtegi konkreetset asjaolu, mis toetaks teesi, et üksnes kõnesolevate dokumentide säilitamine Luksemburgis asuva esindaja poolt võimaldaks ametiasutustel kontrolli teostada. Igatahes oleks teenuste osutamise kohas viibiva töötaja määramine, et tagada kontrolliks vajalike dokumentide kättesaadavus pädevatele siseriiklikele asutustele, teenuste osutamist vähem piirav, kuid sama tõhus meede kui vaidlusalune kohustus.
92 Veel tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on eespool viidatud Arblade jt kohtuotsuse punktis 79 toonitanud, et direktiivi 96/71 artiklis 4 sätestatud liikmesriikidevahelise koostöö ja teavitamise süsteem muudab ülearuseks selliste dokumentide säilitamise vastuvõtvas liikmesriigis pärast seda, kui tööandjal ei ole seal enam töötajaid.
93 Järelikult ei saa Luksemburgi Suurhertsogiriik töötajaid lähetavatelt ettevõtjatelt nõuda, et need võtaksid vajalikke meetmeid kõnesolevate dokumentide säilitamiseks Luksemburgi territooriumil pärast teenuste osutamise lõpetamist.
94 Seetõttu ei saa ka nõuda, et neid dokumente säilitaks Luksemburgis asuv esindaja, kuna asjassepuutuva ettevõtja füüsilise kohalolu tõttu Luksemburgi territooriumil teenuste osutamise ajal võivad need dokumendid olla hoiul lähetatud töötaja käes.
95 Viimaseks tuleb rõhutada, et kuigi 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 8 lõige 2 ei näe sõnaselgelt ette kohustust säilitada kontrollimiseks vajalikke dokumente Luksemburgis enne töö algust, täpsustab see säte, et esindaja isik tuleb teatada pädevatele asutustele hiljemalt enne kavandatud tasustatava töö algust. Luksemburgi Suurhertsogiriigi pakutud tõlgendus, et need dokumendid peavad olema kättesaadavad alles töö alguse päeval, ei leia seega vaidlusalusest sättest tuge. Igatahes kujutab selline kohustus – säilitada dokumente enne töö algust – endast teenuste osutamise vabaduse piirangut, mida Luksemburgi Suurhertsogiriik peab õigustama teistsuguste argumentidega kui pelk kahtlus, kas direktiivi 96/71 artiklis 4 sätestatud liikmesriikidevahelise koostöö ja teavitamise süsteem on tõhus.
96 Eeltoodust tuleneb, et 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikkel 8 on EÜ artikliga 49 vastuolus ning hagi tuleb tervikuna rahuldada.
97 Seetõttu tuleb tuvastada, et Luksemburgi Suurhertsogiriik on rikkunud direktiivi 96/71 artikli 3 lõikest 1 koostoimes sama artikli lõikega 10 ning EÜ artiklitest 49 ja 50 tulenevaid kohustusi, kuna ta
– on kuulutanud 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 punktid 1, 2, 8 ja 11 kohustuslikeks säteteks, mis kuuluvad siseriikliku avaliku korra kohaldamisalasse;
– on võtnud direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punkti a sätted üle mittetäielikult;
– on 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 7 lõikes 1 sätestanud kontrollimiseks vajalikele andmetele juurdepääsu käsitlevad tingimused viisil, mis ei ole piisavalt selge, et tagada töötajaid Luksemburgi lähetada soovivatele ettevõtjatele õiguskindlus;
– on nimetatud seaduse artiklis 8 sätestanud, et kontrollimiseks vajalikud dokumendid peavad olema hoiule antud Luksemburgis asuva ad hoc esindaja kätte.
Kohtukulud
98 Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Luksemburgi Suurhertsogiriik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista Luksemburgi Suurhertsogiriigilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
1. Luksemburgi Suurhertsogiriik on rikkunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ „Töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega” artikli 3 lõikest 1 koostoimes sama artikli lõikega 10 ning EÜ artiklitest 49 ja 50 tulenevaid kohustusi, kuna ta
– on kuulutanud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ „Töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega” ülevõtmist ja tööõiguse kohaldamise järelevalvet käsitleva 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 punktid 1, 2, 8 ja 11 kohustuslikeks säteteks, mis kuuluvad siseriikliku avaliku korra kohaldamisalasse,
– on võtnud direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punkti a sätted üle mittetäielikult,
– on 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 7 lõikes 1 sätestanud kontrollimiseks vajalikele andmetele pädevate siseriiklike asutuste juurdepääsu käsitlevad tingimused viisil, mis ei ole piisavalt selge, et tagada töötajaid Luksemburgi lähetada soovivatele ettevõtjatele õiguskindlus,
– on nimetatud seaduse artiklis 8 sätestanud, et kontrollimiseks vajalikud dokumendid peavad olema hoiule antud Luksemburgis asuva ad hoc esindaja kätte.
2. Mõista kohtukulud välja Luksemburgi Suurhertsogiriigilt.
Allkirjad