Language of document : ECLI:EU:C:2007:816

Kohtuasi C‑281/06

Hans-Dieter Jundt ja Hedwig Jundt

versus

Finanzamt Offenburg

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesfinanzhof)

Teenuste osutamise vabadus – Kõrvaltegevus õppejõuna – Mõiste „tasu” – Kuluhüvitis – Maksuvabastust käsitlevad õigusnormid – Tingimused – Tasu, mida maksab asjaomase liikmesriigi ülikool

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Teenuste osutamise vabadus – Asutamislepingu sätted – Kohaldamisala

(EÜ artikli 45 esimene lõik, EÜ artiklid 49 ja 50)

2.        Teenuste osutamise vabadus – Piirangud – Maksuõigusnormid

(EÜ artikkel 49)

1.        Ühe liikmesriigi maksumaksja tegevus õppejõuna teises liikmesriigis asuva sellise avalik-õigusliku juriidilise isiku nagu ülikooli teenistuses kuulub EÜ artikli 49 kohaldamisalasse isegi juhul, kui see on missioonitundest ajendatud kõrvaltegevus.

Otsustav tegur, millest tulenevalt jääb tegevus teenuste osutamise vabadust käsitlevate asutamislepingu sätete kohaldamisalasse, on selle tegevuse majanduslik laad, st et teenus ei tohi olla osutatud tasuta. Samas ei ole selles osas vajalik, et teenuseosutajal oleks kasu saamise eesmärk. Lisaks, asjaolu, et tasustatud õppejõutegevus toimub avalik-õiguslikust juriidilisest isikust ülikooli käsundi alusel, ei vii osutatud teenust EÜ artikli 49 kohaldamisalast välja, sest õpetamistegevus ülikoolis ei kuulu EÜ artikli 45 esimeses lõigus koostoimes EÜ artikliga 50 ette nähtud erandi kohaldamisalasse, kuna see erand piirdub tegevusega, mis iseenesest on otseselt ja eriomaselt seotud avaliku võimu teostamisega.

(vt punktid 32 ja 33, 35, 37–39, resolutiivosa punkt 1)

2.        Teenuste osutamise vabaduse piirang, mis seisneb selles, et siseriiklike õigusnormide kohaselt ei maksustata tulumaksuga tasu, mida vastusooritusena kõrvaltegevuse eest õppejõuna maksab oma riigi territooriumil asuv avalik-õiguslikust juriidilisest isikust ülikool, kuid seda maksuvabastust ei anta, kui seda tasu maksab teises liikmesriigis asuv ülikool, ei ole ülekaaluka üldise huvi tõttu õigustatud.

Sellised õigusnormid, mida kohaldatakse samamoodi oma riigi kodanikele ja välismaalastele, kes tegutsevad liikmesriigi avalik-õiguslike juriidiliste isikute juures, toovad kaasa teistes liikmesriikides asuvatele teenusesaajatele osutatud teenuste vähemsoodsa kohtlemise võrreldes nende teenuste kohtlemisega, mida osutatakse oma territooriumil. Nimetatud teenuste osutamise vabaduse piirangut ei saa õigustada hariduse ja teadusuuringute ning arendustegevuse edendamisega, kuna see rikub õppejõutööga kõrvaltegevusena tegelevate õppejõudude vabadust valida teenuste osutamise asukohta ühenduses, ilma et oleks tuvastatud, et väidetava hariduse edendamise eesmärgi saavutamiseks on vaja põhikohtuasjas kõne all olevat maksusoodustust kohaldada vaid nende maksumaksjate suhtes, kes tegelevad õppejõutööga kõrvaltegevusena oma riigi territooriumil asuvates ülikoolides. Seda piirangut ei saa õigustada ka vajadusega tagada maksusüsteemi ühtsus, sest maksuõiguslikust vaatepunktist ei esine siseriiklike ülikoolide poolt tasutud kuluhüvitiste maksust vabastamise ja selle eelise konkreetse maksuga tasakaalustamise vahel otsest seost.

Asjaolu, et liikmesriigid on pädevad ise korraldama oma haridussüsteemi, ei muuda ühenduse õigusega kooskõlas olevaks nimetatud õigusnorme, mis võimaldavad maksusoodustust maksumaksjatele, kes on tegevad asjaomase liikmesriigi riiklike ülikoolide teenistuses või nende käsundi alusel. Need õigusnormid ei ole meede, mis käsitleb õpetuse sisu või haridussüsteemi korraldamist, vaid tegemist on üldise maksumeetmega, mis annab maksusoodustuse, kui isik tegutseb ühiskonna huvides. Isegi kui need õigusnormid kujutavad endast haridussüsteemi korraldamisega seotud meedet, on need normid siiski asutamislepinguga vastuolus selles osas, milles need mõjutavad õppejõutööd kõrvaltegevusena tegevate õppejõudude valikut koha suhtes, kus nad oma teenuseid osutavad.

(vt punktid 54, 56 ja 57, 61, 69, 71, 73, 83–85, 88 ja 89, resolutiivosa punktid 2 ja 3)