Language of document : ECLI:EU:C:2010:274

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JÁN MAZÁK

esitatud 18. mail 2010 1(1)

Kohtuasi C-65/09

Gebr. Weber GmbH

versus

Jürgen Wittmer

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesgerichtshof (Saksamaa))

Tarbijakaitse – Tarbekaupade müük – Direktiivi 1999/44/EÜ artikli 3 lõiked 2 ja 3 – Lepingule mittevastavad tarbija poolt paigaldatud tarbekaubad – Õigus lepingule mittevastava kauba asendamisele – Ulatus – Müüja vastutuse puudumine puudusega kauba kõrvaldamisest tekkinud kulude eest – Ebamõistlikult suured kulud müüjale





I.      Sissejuhatus

1.        Bundesgerichtshof (ülemkohus, Saksamaa) esitas oma 14. jaanuari 2009. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 16. veebruaril 2009, EÜ artikli 234 alusel Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta direktiivi 1999/44/EÜ tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta(2) (edaspidi „direktiiv”) artikli 3 tõlgendamist.

2.        Eelotsusetaotlus esitati kohtumenetluses, mille pooled on ehitusmaterjaliäriga tegelev äriühing Gebr. Weber GmbH (edaspidi „Weber”) ning Weberi klient Jürgen Wittmer, kellele nimetatud äriühing andis üle puudusega põrandaplaadid.

3.        Siseriikliku kohtu eesmärk on esitatud küsimustega määratleda, kas direktiivi kohaselt võib puudustega eseme müüja keelduda sellisest tarbija nõutud parandusmeetmest nagu puudusega kauba asendamine käesoleva kohtuasja laadses olukorras, kus selle parandusmeetmega seoses tekiksid müüjal ebaproportsionaalselt suured kulud, ning kui keeldumine ei ole lubatud, kas siis peab müüja kandma kulud, mis tulenevad puudusega kauba eemaldamisest asjast, millega tarbija on selle ühendanud.

4.        Käesolevas kohtuasjas tõstatatud küsimused on väga sarnased kohtuasjas C‑87/09(3) tõstatatutega, mille suhtes ma esitan samuti oma ettepaneku täna.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Ühenduse õigus

5.        Direktiiv on vastu võetud EÜ artikli 95 alusel. Selle direktiivi põhjenduse 1 kohaselt on ühendus vastavalt EÜ artikli 153 lõigetele 1 ja 3 kohustatud tarbijate kaitstuse kõrge taseme tagamisele kaasa aitama vastavalt EÜ artiklile 95 võetavate meetmete abil.

6.        Direktiivi põhjenduses 10 on sedastatud, et „kui kaup ei vasta lepingule, peaks tarbijatel olema õigus lasta kauba lepingule vastavus tasuta taastada kas parandamise või ümbervahetamise teel, või kui see ei õnnestu, siis lasta alandada hinda või tühistada leping”.

7.        Direktiivi põhjendus 11 on sõnastatud järgmiselt:

„tarbija võib nõuda müüjalt eelkõige kauba parandamist või ümbervahetamist, kui kõnealused parandusmeetmed ei ole teostamatud või põhjendamatud; parandusmeetme põhjendatus tuleks kindlaks määrata objektiivselt; parandusmeede on põhjendamatu juhul, kui see tooks muu abinõuga võrreldes kaasa põhjendamatud kulud; kulude põhjendamatuse kindlaksmääramisel peaksid ühe parandusmeetme kulud olema teise parandusmeetme kuludest oluliselt suuremad.”

8.        Direktiivi artiklis 3 „Tarbija õigused” on sätestatud:

„1.      Müüja vastutab tarbija ees kõigi lepingule mittevastavuste eest, mis esinevad kauba üleandmise ajal.

2.      Lepingule mittevastavuse korral on tarbijal lõike 3 kohaselt õigus lasta kaup tasuta muuta lepingule vastavaks kas parandamise või ümbervahetamise teel või lasta lõigete 5 ja 6 kohaselt alandada kõnealuse kauba hinda või tühistada leping.

3.      Tarbija võib müüjalt nõuda eelkõige kauba parandamist või asendamist, mõlemal juhul tasuta, välja arvatud juhul, kui see on võimatu või põhjendamatu. [mõiste „põhjendamatu” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „ebaproportsionaalne”]

Parandusmeede loetakse ebaproportsionaalseks juhul, kui sellega seoses tekivad müüjale kulud, mis on võrreldes alternatiivse parandusmeetmega põhjendamatud, […]

Parandamine või asendamine peab toimuma mõistliku aja jooksul ning ilma märkimisväärsete ebamugavusteta tarbijale, kusjuures võetakse arvesse kauba laad ja eesmärk, milleks tarbija kaupa vajas.

4.      Lõigetes 2 ja 3 esitatud mõiste „tasuta” viitab kauba lepinguga vastavusse viimisel tekkivatele kuludele, eelkõige posti-, tööjõu- ja materjalikuludele.

5.      Tarbija võib nõuda hinna asjakohast alandamist või lepingu tühistamist, kui:

–        tarbijal ei ole õigust lasta kaupa parandada ega asendada või

–        müüja ei ole kohaldanud parandusmeedet mõistliku aja jooksul või

–        müüja ei ole kohaldanud parandusmeedet tarbijale märkimisväärseid ebamugavusi põhjustamata.

[…]”

9.        Direktiivi artiklis 8 „Siseriiklikud õigusaktid ja minimaalne kaitse” on sätestatud:

„1. Käesolevast direktiivist tulenevaid õigusi kasutatakse, ilma et see piiraks muude õiguste kohaldamist, mida tarbija võib kasutada lepingulist või lepinguvälist vastutust reguleerivate siseriiklike eeskirjade alusel.

2. Liikmesriigid võivad käesoleva direktiivi reguleerimisalas vastu võtta või säilitada asutamislepingule vastavad rangemad sätted, et tagada tarbijate kaitstuse kõrgem tase.”

B.      Siseriiklik õigus

10.      Puudusega kauba puhul sätestab Bürgerliches Gesetzbuch’i (Saksa tsiviilseadustik, edaspidi „BGB”) § 437 ostjale järgmised õigused:

„Kui asjal esinevad puudused, võib ostja, juhul kui on täidetud järgmistes normides sätestatud tingimused ja kui ei ole sätestatud teisiti:

1.      nõuda § 439 alusel tagantjärele täitmist;

2.      […] taganeda lepingust või alandada § 441 alusel ostuhinda;

3.      nõuda […] kahju või […] tehtud kulutuste hüvitamist […]”

11.      BGB §‑s 439 „Tagantjärele täitmine”, millega võeti Saksa õigusesse üle direktiivi artikkel 3, on sätestatud:

„1. Ostja võib tagantjärele täitmise korral nõuda enda valikul kas asja puuduste kõrvaldamist või puudusteta asja üleandmist.

2. Müüja tasub tagantjärele täitmisega seotud kulud, kaasa arvatud transpordi, veo-, tööjõu- ja materjalikulud.

3. Ilma et see piiraks § 275 lõike 2 ja 3 kohaldamist, võib müüja ostja poolt valitud viisil tagantjärele täitmisest keelduda vaid siis, kui sellega kaasnevad vältimatult ebaproportsionaalselt suured kulud. Eelkõige tuleb arvesse võtta eseme väärtust juhul, kui lepingule mittevastavust ei esineks, lepingule mittevastavuse olulisust ja võimalust kasutada alternatiivset parandusmeedet ilma märkimisväärsete ebamugavusteta ostjale. Ostja on sellisel juhul õigustatud nõudma üksnes muul viisil tagantjärele täitmist; müüjale jääb ka sel juhul õigus keelduda, kui täidetud on käesoleva lõike esimeses lauses sätestatud tingimus.

4. Müüja, kes täidab lepingu tagantjärele, andes üle puudusteta eseme, võib nõuda ostjalt puudustega eseme tagastamist vastavalt §‑dele 346–348.”

III. Asjaolud, menetlus ja esitatud küsimused

12.      J. Wittmer ostis 2005. aasta jaanuaris Weberilt hinnaga 1382,27 eurot 45,36 m² Itaalia päritolu poleeritud põrandaplaate, millest 33 m² lasi ta paigaldada oma majja.

13.      Seejärel ilmusid plaatide pealispinnale palja silmaga märgatavad varjundid. Wittmeri algatatud sõltumatus tõendamismenetluses jõudis ekspert järeldusele, et kõnealuste varjundite puhul on tegemist mikrolihvimise jälgedega, mida ei saa kõrvaldada, seega saab parandusmeetmeks olla ainult plaatide täielik asendamine. See läheks eksperdi hinnangul maksma 5830,57 eurot.

14.      Pärast seda kui J. Wittmer oli tulutult esitanud lepingu kohase täitmise nõude ja andnud selleks ka tähtaja, esitas ta Landgericht (esimese astme kohus) Kasselile Weberi vastu hagi, milles nõudis puuduseta plaatide üleandmist ja 5830,57 euro suuruse summa ning sellele lisanduva viivitusintressi tasumist. Nimetatud kohus alandas ainult müügihinda, kohustades Weberit maksma 273,10 eurot ja viivitusintressi ning jättis ülejäänud osas hagi rahuldamata.

15.      J. Wittmeri apellatsioonkaebuse alusel muutis Oberlandesgericht (teise astme kohus) Frankfurt am Main osaliselt esimese astme kohtu otsust, kohustades Weberit 14. veebruari 2008. aasta otsusega andma üle 45.36 m² puudusteta plaate ning maksma puudustega plaatide eemaldamise kulude katteks 2122,37 eurot ja viivitusintressi.

16.      Põhikohtuasjas peab Bundesgerichtshof lahendama selle otsuse peale esitatud kassatsioonkaebuse, milles Weber esitab vastuväite sellele, et temalt mõisteti välja 2122,37 eurot, millele lisandub viivitusintress. Selle kohtu hinnangul sõltub kassatsioonkaebuse üle otsuse tegemine küsimusest, kas Oberlandesgericht leidis õigesti, et J. Wittmeril on õigus nõuda Weberilt plaatide eemaldamise kulude hüvitamist.

17.      Eelotsust taotlev kohus märgib sisuliselt, et vastupidiselt Oberlandesgerichti seisukohale ei ole J. Wittmeril Saksa õiguse kohaselt õigus nõuda Weberilt plaatide eemaldamise kulude hüvitamist. Viimati nimetatu võis BGB § 439 lõike 3 alusel õigusega keelduda tagantjärele täitmisest puudusteta plaatide üleandmise teel ning seega ka puudustega plaatide eemaldamisest.

18.      Eelotsust taotleva kohtu selgituse kohaselt võib müüja selle sätte alusel keelduda ostja poolt valitud tagantjärele täitmise viisist, kui selline täitmine oleks võimalik ainult ebaproportsionaalselt suuri kulusid kandes. See ei kehti mitte ainult juhul, kui ostja valitud tagantjärele täitmise viis tekitab ebaproportsionaalselt suuri kulusid teiste tagantjärele täitmise viisidega võrreldes („suhteline ebaproportsionaalsus”), vaid ka juhul, kui ostja valitud või ainuvõimalik tagantjärele täitmise viis tekitab juba iseenesest ebaproportsionaalselt suuri kulusid („absoluutne ebaproportsionaalsus”).

19.      Kuna eelotsust taotleva kohtu esitatu kohaselt on käesolevas kohtuasjas tuvastatud, et üks tagantjärele täitmise viis, nimelt puudusega kauba parandamine, on võimatu, võib õigus keelduda järelejäänud täitmisviisist tuleneda üksnes absoluutsest ebaproportsionaalsusest, mida tuleb käesoleval juhul eeldada. Lisaks puudusteta plaatide tarnimise kulule, mis moodustab koos veoga umbes 1200 eurot, peaks müüja kandma puudustega plaatide eemaldamise kulud, mille maksumus on umbes 2100 eurot, mistõttu kogumaksumus oleks 3300 eurot, mis on märkimisväärselt rohkem kui 150% puudusteta plaatide väärtusest.

20.      Samas võib asjaolu, et Saksa õigus näeb BGB § 439 lõikes 3 ette müüja õiguse keelduda tagantjärele täitmisest mitte ainult juhul, kui valitud tagantjärele täitmise viis tekitab ebaproportsionaalselt suuri kulusid teiste tagantjärele täitmise viisidega võrreldes (suhteline ebaproportsionaalsus), vaid ka juhul, kui need kulud on juba iseenesest ebaproportsionaalselt suured (absoluutne ebaproportsionaalsus), olla vastuolus direktiivi artikli 3 lõikega 3, milles näib olevat sätestatud ainult suhteline ebaproportsionaalsus.

21.      Lõpuks on eelotsust taotlev kohus seisukohal, et niivõrd kui müüjal ei ole direktiivi kohaselt lubatud keelduda tagantjärele täitmisest absoluutse ebaproportsionaalsuse alusel, tekib käesolevas kohtuasjas küsimus, kas direktiivi artikli 3 kohaselt võib müüjalt asendamise mõistest lähtudes nõuda puudusega asja eemaldamist teisest asjast, millega see on otstarbekohaselt ühendatud, ja seega ka sellega seotud kahju hüvitamist. Kohaldatavas Saksa õiguses ei ole põhimõtteliselt sellist kohustust müüjale kehtestatud.

22.      Neil asjaoludel otsustas Bundesgerichtshof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

1.      Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta direktiivi 1999/44/EÜ tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatud aspektide kohta artikli 3 lõike 3 esimest ja teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt võib müüja tarnitud tarbekauba lepingule mittevastavuse korral keelduda tarbija poolt nõutud viisil parandusmeetmest juhul, kui sellega seoses tekivad müüjale kulud, mis oleksid ebamõistlikud (absoluutselt ebaproportsionaalsed) võrreldes väärtusega, mis kaubal oleks juhul, kui lepingule mittevastavust ei esineks, ja võrreldes lepingule mittevastavuse olulisusega?

2.      Juhul kui vastus esimesele küsimusele on jaatav: kas eespool nimetatud direktiivi artikli 3 lõiget 2 ja lõike 3 kolmandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et müüja peab kauba lepinguga vastavusse viimisel asendamise teel kandma kulud, mis tekivad seoses lepingule mittevastava tarbekauba eemaldamisega asjast, millega tarbija on kauba vastavalt selle laadile ja kasutusotstarbele ühendanud?”

IV.    Õiguslik analüüs

A.      Sissejuhatavad märkused

23.      Õiguslik probleem, mis Euroopa Kohtul palutakse käesolevas kohtuasjas lahendada, on olnud lepinguõiguse või täpsemalt ostu-müügiõiguse klassikaline teema juba alates ajast, mil sellised Rooma juristid nagu Julianus või Ulpianus arutlesid antiikmaailma turgudel aset leidnud „puudustega” kariloomade müümise õiguslike tagajärgede üle, nimelt küsimus müüja vastutuse ulatusest puudusega kauba üleandmise korral või, ostja kaitse vaatenurgast, küsimus, millised parandusmeetmed peaksid ostja käsutuses olema, kui talle on üle antud kaup, mis ei vasta müügilepingule.

24.      Nagu on ilmne mitte ainult poolte seisukohtadest käesolevas kohtuasjas, erinevad liikmesriikide selle valdkonna erinevad õigusnormid – vähemalt nende ühtlustamisele eelnenud kujul – märkimisväärselt üksteisest, ehkki pakuvad paljudel juhtudel nende praktilisel kohaldamisel samalaadseid tagajärgi ning võrreldavat õiguskaitse taset.(4) Need lahknevused ei puuduta mitte ainult kasutatavate õiguslike kontseptsioonide, tingimuste ja määratluste detaile, vaid ka üldisemal tasandil parandusmeetmete süsteeme kui selliseid, see tähendab nii lepingu rikkumise puhuks sätestatud parandusmeetmete vorme ning nende parandusmeetmete omavahelist suhet ja hierarhiat, kahjuhüvitise rolli nendes süsteemides või seoses nendega kui ka selliste lepinguliste ja lepinguväliste nõuete piiritlemist, mida võidakse esitada lepingule mittevastava kauba üleandmise korral.

25.      Nagu ilmneb Bundesgerichtshofi poolt käesolevas asjas antud teabest, eksisteerivad lepingule mittevastavuse ja selle tagajärgedega seotud spetsiifiliste probleemide puhul, nagu küsimuse puhul müüja vastutusest lepingule mittevastava kauba eemaldamise kulude eest, lisaks isegi ühe ja sama õiguskorra õiguskirjanduses ebakindlus ja erimeelsused, mis puudutavad ostja tegelikke õigusi ja nende õiguslikku alust.

26.      Olgu kuidas on, aga Euroopa Liidu õiguse tasandil kaalume me seda küsimust puudusega kauba eemaldamise kulude kohta direktiivi poolt tarbijatele pakutava kaitse spetsiifilisest perspektiivist.

27.      Selles osas tuleb meenutada, et ühelt poolt, nagu on deklareeritud direktiivi põhjenduses 1 ning nagu Euroopa Kohus põhjendatult rõhutas oma otsuses kohtuasjas Quelle, on direktiivi eesmärk tagada tarbijate kaitstuse kõrge tase.(5)

28.      Teiselt poolt tuleb meeles pidada, et direktiiv kujutab endast minimaalse ühtlustamise meedet – ning mitte kõikide, vaid ainult teatavate tarbekaupade müügi aspektide suhtes. Nii on direktiivi eesmärk, nagu ilmneb selle põhjendusest 6, ühtlustada tarbekaupade müüki reguleerivad siseriiklikud õigusaktid kauba lepingule mittevastavuse osas, ilma et see siiski mõjutaks lepingulist ja lepinguvälist vastutust käsitlevate siseriiklike õigusaktide sätteid ja põhimõtteid.

29.      Arvestades eeltoodut ning seda, et direktiivis puuduvad selles suhtes sõnaselged sätted, näib olevat igati põhjendatud küsida, kas eesmärk on olnud, et direktiiviga reguleeritud müüja vastutus tarbija ees „lepingule mittevastavuse” korral hõlmaks vastutust taoliste kulude eest nagu pärast üleandmist tarbija poolt paigaldatud puudusega kauba kõrvaldamine, nii et tarbija saab „asendamise” parandusmeetme alusel või direktiivi mõne muu sätte alusel nõuda, et müüja kannaks vastavad kulud, mida vähemalt mitmes siseriiklikus õiguskorras peetakse, nagu mõned menetlusosalised on avaldanud, pigem „kaudse kahju” kui puhtalt lepingu puuduliku täitmise küsimuseks.

30.      Arvestades direktiivi eesmärki tugevdada tarbijakaitset, näib olevat kohane vastata sellele küsimusele jaatavalt. Asi ei ole siiski nii lihtne. Nagu iga arenenud õiguskord, mis reguleerib lepingu puudulikust täitmisest tulenevaid ostja ja müüja õigusi ja kohustusi, ei või direktiivist tulenev parandusmeetmete süsteem lihtsalt eelistada tarbijat või müüjat, vaid see peab selle asemel püüdma saavutada õiglast tasakaalu nende mõlema huvide vahel.(6)

31.      Eeltoodut arvestades on need kaks küsimust direktiivi artikli 3 tõlgendamise kohta, millega eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib tuvastada, kas J. Wittmeril võib olla tarbijana õigus nõuda müüjalt põhikohtuasja esemeks olevate puudustega plaatide eemaldamise kulude kandmist, suunatud sisuliselt esiteks selle kindlakstegemisele, kas direktiivi kohaselt võib müüja, isegi kui puudusega kauba parandamine on võimatu, keelduda selle kauba asendamisest selle alusel, et see on ebaproportsionaalne, ning teiseks selle kindlakstegemisele, kas tarbijale direktiivi artikliga 3 antud õigused hõlmavad õigust nõuda puudusega kauba eemaldamise kulude hüvitamist.

32.      Mulle tundub loogilisem käsitleda neid kahte küsimust, mis on muidugi omavahel tihedalt põimunud, vastupidises järjekorras, see tähendab uurida esmalt, kas direktiivi artiklis 3 sätestatud tarbija õigused võimaldavad lepingule mittevastavuse korral käesolevas asjas käsitletavat nõuet ning kui see on nii, kas siis selle nõude puhul tuleb arvestada proportsionaalsuse nõudega, nagu seda on kirjeldanud eelotsusetaotluse esitanud kohus.(7)

B.      Kas tarbija võib nõuda müüjalt lepingule mittevastava kauba eemaldamise kulude kandmist (Teine küsimus)

33.      Teise küsimusega tahab eelotsust taotlev kohus teada, kas direktiivi artikli 3 lõikeid 2 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et nende kohaselt võib juhul, kui kaup viiakse lepinguga vastavusse asendamise teel, tarbija nõuda müüjalt, et too kannaks kulud, mis tulenevad lepingule mittevastava kauba eemaldamisest asjast, millega tarbija on kauba vastavalt selle laadile ja kasutusotstarbele ühendanud.

1.      Poolte peamised argumendid

34.      Käesolevas menetluses on kirjalikke märkusi esitanud Weber, komisjon ning Austria, Belgia, Hispaania, Poola ja Saksamaa valitsus. Weber, komisjon ning Austria ja Saksamaa valitsus olid esindatud ka 25. veebruari 2010. aasta kohtuistungil.

35.      Weber ning Austria, Belgia ja Saksamaa valitsus väidavad, et teisele küsimusele tuleks vastata eitavalt.

36.      Weber ning Saksamaa valitsus väidavad sisuliselt seda, et käesoleva kohtuasjaga sarnases olukorras vastutab müüja müügilepingule vastava kauba üleandmise eest. Seega peab müüja lepingule mittevastavuse korral, mida tuleb hinnata kauba üleandmise hetkel, viima direktiivi artikli 3 lõigete 2 ja 3 kohaselt puudusega kauba lepinguga vastavusse, mis asendamise korral tähendab lepingule vastava kauba üleandmist. Tema kohustusi ei saa laiendada sellest kaugemale nii, et need hõlmaksid, nagu käesolevas kohtuasjas on soovitud, pärast üleandmist tarbija poolt kasutatud puudusega kauba eemaldamist vastavalt tarbija tahtele. Sellega seoses on müüjal raske ette näha, kuidas tarbija üleantud kaupa kasutab, isegi kui seda tehakse kauba laadi ja kasutusotstarbega kooskõlas, nii et ühe ja sama kauba eemaldamise kulud võivad igal üksikjuhul suuresti erineda.

37.      Lisaks on nad seisukohal, et kohustus eemaldada puudusega kaup või hüvitada sellega seotud kulud ei tulene ei direktiivi artikli 3 lõigete 2 ja 3 sõnastusest, milles viidatakse puudusega kauba asendamisele, ega asjaolust, et direktiivi artikli 3 lõigete 3 ja 4 kohaselt peab selline asendamine toimuma „tasuta” ning „tarbijale märkimisväärseid ebamugavusi põhjustamata”. Need tingimused viitavad pelgalt müüja kohustusele anda uuesti üle puuduseta kaup ning neid ei saa tõlgendada nii, et müüjal on täiendav kohustus kanda eemaldamise kulud.

38.      Lõpuks rõhutavad nimetatud menetlusosalised, et puudusega kauba kasutamisest või eemaldamisest tulenev kahju võib olla aluseks tarbija poolt nõude esitamisele lepingulist või lepinguvälist vastutust reguleerivate siseriiklike eeskirjade kohaselt.

39.      Austria ja Belgia valitsus toetavad sisuliselt neid argumente. Belgia valitsus siiski täpsustab, et müüja peab kandma puudusega kauba veokulud.

40.      Komisjon ning Hispaania ja Poola valitsus on seevastu seisukohal, et lepingule mittevastava kauba asendamise korral peab müüja kandma ka nende kaupade eemaldamise kulud, ning sellest tulenevalt soovitavad vastata teisele küsimusele jaatavalt.

41.      Täpsemalt leiab komisjon, et parandamine või asendamine, millele tarbijal on õigus direktiivi artikli 3 lõike 3 kohaselt, viitab tingimata kaubale sellises seisundis ja keskkonnas, milles see oli lepingule mittevastavuse ilmnemise hetkel. Sellest tuleneb, et kui lepingule mittevastav kaup on vastavalt selle laadile ja kasutusotstarbele ühendatud teise asjaga, on parandamise või asendamise objektiks kõnealune kaup nimetatud seisundis. Seega tuleb tarbija asendamise teel asetada olukorda, milles ta oleks olnud, kui talle oleks antud üle puuduseta kaup, mis tähendab, et vajadusel tuleb lepingule mittevastav kaup eemaldada ja puudusteta kaup paigaldada. Sellist tõlgendust kinnitab ka sõna „asendamine” kasutamine direktiivi artikli 3 lõigetes 2 ja 3. Komisjon siiski möönis kohtuistungil, et see asjaolu, et asendamine peab direktiivi artikli 3 lõigete 3 ja 4 kohaselt toimuma tasuta ja ilma märkimisväärsete ebamugavusteta tarbijale, ei puutu asjasse nende kohustuste kindlaksmääramisel, mis tekivad seoses õigusega asendamisele.

42.      Kuigi Hispaania ja Poola valitsus tuginevad nendele viimatinimetatud sätetele, jagavad nad sisuliselt komisjoni seisukohta.

2.      Hinnang

43.      Kõigepealt tuleb märkida, et artikli 3 lõigete 2 ja 3 grammatiline tõlgendus ei ole otsustav selles suhtes, kas tarbija õigus lepingule mittevastava kauba „asendamisele” hõlmab õigust nõuda müüjalt kõnealuse kauba eemaldamist või vastavate kulude kandmist.

44.      Kui direktiivi tekstis mõnes keeles, näiteks inglise keeles (replacement) ja prantsuse keeles (remplacement) kasutatud termineid võib põhimõtteliselt mõista nii, et nende tähendus sisaldab ka puudusega kauba eemaldamist, näivad teistes keeltes, sealhulgas saksa keeles (Ersatzlieferung) ja slovaki keeles (sa […] nahradí) kasutatavad terminid toetavat mõneti kitsamat määratlust, viidates asendustarnele või asenduskauba tarnimisele, mitte kogu toimingute kogumile, mis võib tehniliselt tähendada puudusega kauba asendamist.

45.      Samas pakub direktiivi artikli 3 kontekstipõhine või süstemaatiline tõlgendamine minu arvates toetust pigem sellisele arusaamisele müüja kohustustest, mis ei hõlma lepingule mittevastava kauba eemaldamise kulusid.

46.      Selles suhtes loetleb direktiivi artikli 3 lõige 2 ammendavalt parandusmeetmed, mida tarbija võib lepingule mittevastavuse korral müüja vastu kasutada, nimelt parandamine, asendamine, hinna alandamine või lepingu tühistamine.

47.      Täpsemalt võib tarbija direktiiviga kehtestatud parandusmeetmete süsteemi kohaselt nõuda esmalt täitmisele suunatud parandusmeetmete alusel, mis seisnevad parandamises või asendamises, müüjalt puudusega kauba lepinguga vastavusse viimist. Sellega on algne lepingu aluseks olev synallagma taastatud ning tarbija saab täitmise, mille suhtes ta lepingu sõlmis. Kuna see teenib lepingu poolte peamisi huve, eelistatakse direktiivis seda lahendust hinna alandamisele ja lepingu tühistamisele.(8)

48.      Neid viimati nimetatud täiendavaid parandusmeetmeid iseloomustab aga saadud kasu vastastikune tagastamine. Nii taastatakse tarbija ja müüja vastastikuste huvide tasakaal, mida rikkus müüja puudusega tarne, kas siis tarbija kohustuste vastava vähendamisega – hinna alandamisega – või mõlema poole vabastamisega lepinguliste kohustuste täitmisest lepingu tühistamise teel.

49.      Igal juhul on ilmne, et mõlemal juhul jäävad tarbija õigused, nagu mina seda näen, põhimõtteliselt piiratuks müügilepingus kokku lepitud kohustustega.

50.      See lähenemine leiab kinnitust, kui võtta arvesse direktiivi artikli 3 laiemat konteksti.

51.      Need kõnealuses õigusnormis sätestatud tarbija õigused täpsustavad müüja vastutuse ulatust, mis müüjal on tarbija ees vastavalt direktiivi artikli 3 lõikele 1 kõigi lepingule mittevastavuste korral, mis esinevad kauba üleandmise ajal, ehk teisisõnu tulenevadki tarbija õigused sellest vastutusest.

52.      See vastutuse määratlus omakorda peegeldab selgelt direktiivi artikli 2 lõikes 1 sisalduvat müügilepingust tuleneva müüja põhikohustuse kirjeldust, mis on tarbijale lepingule vastava kauba üleandmine.

53.      Eelnimetatud sätetest ilmneb, et direktiivi artiklis 3 sätestatud tarbija õigused põhinevad lepingule vastavuse kontseptsioonil ning seega tuleb neid tõlgendada algses müügilepingus kokku lepitud õigusi ja kohustusi arvestades.

54.      Teisisõnu on direktiivi artikliga 3 tarbijale antud õiguste eesmärk parandada mittevastavus võrreldes sellega, mis algselt tarbijale müügilepingu alusel võlgneti, nimelt anda tarbija käsutusse puuduseta kaup.

55.      Seda müüja vastutust lepingu puuduliku täitmise või konkreetsemalt kauba enda puuduste korral, mida hõlmavad direktiiviga tarbijatele antud parandusmeetmed ning mille puhul müüja on kohustatud tasuta parandamise või asendamise teel asetama ostja (hilinenult) ostjale algselt võlgnetud olukorda, tuleb minu arvates eristada võimalikust käesolevas kohtuasjas soovitatud vastutusest, mis tuleneb seoses lepingule mittevastava kaubaga tehtavast lisatööst või vastavalt tekkinud kuludest pärast üleandmist, millele viitab direktiivi artikli 3 lõige 1, ning pärast kauba kasutamist tarbija poolt.

56.      Viimati nimetatud ulatuslikum vastutuse vorm nõuaks seega müüjalt, nagu komisjon on välja pakkunud, tarbija asetamist olukorda, kus too oleks olnud teataval hetkel pärast üleandmist, kui talle oleks üle antud puudusteta kaup, see tähendab käesoleval juhul olukorda, kus puudusega plaadid, mille tarbija oli põrandaga ühendanud, oleks eemaldatud ning puuduseta plaadid nende asemele paigaldatud. Nagu mitu menetlusosalist on märkinud, ulatuks selline vastutus seega asjaoludele ja olukordadele, mis leiavad aset pärast riski üleminekut tarbijale ning on seega sõltuvad tema tahtest ja eriti sellest, mida ta kõnealuse kaubaga ette võtab.

57.      Muidugi on mõeldav, et müüjat võib pidada vastutavaks ka selliste tema puuduliku täitmise kaudsemate tagajärgede või sellest tuleneva kahju eest, ning nii see ongi erinevatel tingimustel ette nähtud siseriiklikes õiguskordades ning samuti näiteks ÜRO konventsiooni kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta (edaspidi „CISG”) artiklis 45.(9)

58.      Nagu Saksamaa valitsus on avaldanud, võib tarbija Saksa õiguse kahju hüvitamise sätete alusel teatavatel tingimustel, mille hulka kuulub süü, nõuda puudusega kauba eemaldamisest tekkinud kulude hüvitamist.

59.      Direktiivi osas tuleb selles kontekstis ära märkida kõigepealt see, et lepingule mittevastavuse parandusmeetmete süsteem direktiivis ei sisalda kahju hüvitamise nõuet, erinevalt näiteks CISG artikli 45 lõike 1 punktist b või komisjoni ettepanekust Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi tarbija õiguste kohta artikli 27 osas.(10)

60.      Teiseks võib märkida, et just nimelt sellel põhjusel, et käesolevas asjas silmas peetav töö või kulu ei põhine pelgalt kauba lepingule mittevastavusel, vaid tuleneb ka tarbija vastutusega hõlmatud tegevusest, mis käesoleval juhul on puudusega plaatide ühendamine põrandaga, on selliste kulude eest müüja vastutuse kohaldamise tingimus ja alus tavaliselt põhjuslik seos, ennustatavus või isegi süü.

61.      On selge, et direktiivis isegi ei viidata sellistele tingimustele või lähenemisviisile.

62.      Väidetavalt võib seda ülesannet täita tingimus „kauba kasutamine vastavalt selle laadile ja kasutusotstarbele”, nagu soovitab eelotsust taotlev kohus ja kinnitab komisjon. See kontseptsioon on aga praktikas, nagu Weber ja Saksamaa valitsus on välja toonud, üsna ebatäpne ning selle võime piirata müüja vastutust ning võimaldada tal riski hinnata üsna piiratud.

63.      Kui võimalik „normaalsete” kasutusviiside hulk võib väga kindlaotstarbelise ja viimistletud kauba, näiteks arvuti või laua puhul olla üsna kindel ja ennustatav, siis mida lihtsam on kaup, seda suurem on võimalike „normaalsete” kasutusviiside hulk. Mida lähemal on kaup oma olemuselt ehitusdetailile või toormaterjalile, seda rohkematel ja määratlematumatel eesmärkidel võib seda kasutada, ilma et see oleks vastuolus selle kauba laadiga. Vastavalt võivad ühe ja sama toote eemaldamise kulud tohutult erineda.

64.      Eeltoodud kaalutlustest lähtudes ma ei leia, et tarbija õigus lasta müüjal eemaldada puudusega kaup asjast, millega tarbija on selle ühendanud, või lasta müüjal kanda vastavad kulud on tuletatav tema direktiivi artikli 3 lõigetes 2 ja 3 sätestatud õigusest lasta puudusega kaup viia asendamise teel vastavusse lepinguga.

65.      Samuti nõustun ma sellega, et seda järeldust ei sea kahtluse alla nõue „tasuta”, mis kehtib direktiivi artikli 3 lõigete 2 ja 4 kohaselt müüja kohustuse suhtes viia kaup asendamise teel lepinguga vastavusse. See nõue määratleb tingimused, mille kohaselt müüja peab pakkuma ja täitma tarbijale võlgnetava lepinguga vastavusse viimise, nimelt tasuta, kuid see ei või oluliselt laiendada kõnealust olemasolevat parandusmeedet ennast. Samamoodi määratleb direktiivi artikli 3 lõike 3 kolmandas lõigus sätestatud nõue „ilma märkimisväärsete ebamugavusteta”, kuidas lepinguga vastavusse viimine peab toimuma, ning mitte seda, mida see materiaalõiguslikult hõlmab.

66.      Lõpuks tuleb selles suhtes käesolevat juhtumit eristada Quelle kohtuasjast, milles tehtud otsuses Euroopa Kohus leidis, et nõue „tasuta” tähendab, et müüja ei või esitada rahalist nõuet seoses oma kohustuse täitmisega viia lepingu esemeks olev kaup lepinguga vastavusse.(11) Vastavalt järeldas Euroopa Kohus täiendavate argumentide alusel, et direktiiviga on vastuolus õigusnorm, mille kohaselt puudusega kauba müüja võib nõuda tarbijalt hüvitist selle puudusega kauba kasutamise eest enne selle asendamist. Käesolevas kohtuasjas ei ole tegemist müüja rahalise nõudega tarbija vastu seoses asendamisega, vaid sellega, kas tarbija võib nõuda puudusega kauba lepinguga vastavusse viimise osana lisaks uue puuduseta kauba tasuta üleandmisele müüjalt ka puudusega kauba eemaldamist või vastavate kulude hüvitamist.

67.      Eespool toodud järelduste kogumist tuleneb, et teisele eelotsusetaotluse küsimusele tuleks vastata nii, et kauba lepinguga vastavusse viimisel asendamise teel ei hõlma direktiivi artikli 3 lõigetes 2 ja 3 sätestatud tarbija õigused õigust nõuda müüjalt lepingule mittevastava kauba eemaldamist asjast, millega tarbija on kauba vastavalt selle laadile ja kasutusotstarbele ühendanud.

C.      Proportsionaalsuse nõue (esimene küsimus)

68.      Esimese küsimusega soovib eelotsust taotlev kohus sisuliselt teada seda, kas direktiivi artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt müüja, kes müüs tarbijale lepingule mittevastava kauba, võib, juhul kui puudusega kauba parandamist tuleb pidada võimatuks, keelduda tarbija valitud alternatiivsest parandusmeetmest see kaup asendada, kui kõnealune parandusmeede oleks ebaproportsionaalne seetõttu, et sellega seoses tekiksid müüjale ebamõistlikud kulud võrreldes puuduseta kauba väärtusega ja lepingule mittevastavuse olulisusega.

69.      Käesolevas asjas ei teki seda küsimust, kui, nagu ma välja pakun, tarbija ei või talle kuuluva õiguse – lasta puudusega kaup välja vahetada – osana nõuda müüjalt sellise puudusega kauba nagu käesolevas kohtuasjas eemaldamise kulude kandmist. Ma käsitlen siiski seda küsimust täielikult alternatiivse võimalusena selleks puhuks, kui Euroopa Kohus peaks jõudma teistsugusele järeldusele või otsustaks vastata küsimustele eelotsust taotleva kohtu poolt ette pandud järjekorras.

1.      Poolte peamised argumendid

70.      Weber, kes pealegi väidab, et see esimene küsimus on vastuvõetamatu, ning Austria ja Saksamaa valitsus on seisukohal, et vastavalt direktiivi artiklile 3 võib lepingule mittevastava kauba müüja isegi sellisel juhul nagu käesolev, kus alternatiivset parandusmeedet peetakse võimatuks, keelduda tarbija nõutud parandusmeetmest, kui see parandusmeede on ebaproportsionaalne seetõttu, et kohustab müüjat kandma ebamõistlikud kulud võrreldes puudusteta kauba väärtusega, ning et järelikult tuleks esimesele küsimusele vastata eitavalt.

71.      Tuginedes veidi varieeruvale argumentatsioonile, leiavad need menetlusosalised sellele tõlgendusele toetust direktiivi sõnastusest, ülesehitusest ja eriti eesmärgist, mis on tasakaalu saavutamine tarbija ja müüja huvide vahel. Kasutades peamiselt eelotsust taotleva kohtu poolt viidatud suhtelise ebaproportsionaalsuse mõistet, kinnitavad nad, et direktiivi artiklist 3 tulenevate müüja kohustuste suhtes kehtib alati, isegi juhtudel, kui mõni direktiivi artikli 3 lõikes 3 sätestatud parandusmeetmetest on võimatu, proportsionaalsuse tingimus, nii et müüjalt ei saa nõuda puudusega kauba asendamist, kui see nõuaks temalt selliste kulude kandmist, mis on täiesti ebamõistlikud.

72.      Sellega seoses Weber ning Austria ja Saksamaa valitsus sisuliselt nõustuvad, et ehkki direktiivi artikli 3 lõike 3 teine lõik nagu ka direktiivi põhjendus 11 näib viitavat ainult ühe parandusmeetme ebaproportsionaalsusele võrdluses teise parandusmeetmega, tuleb selles sättes sätestatud kriteeriumi mõista nii, et see on oma ulatuselt üldine ning hõlmab ka selliseid olukordi nagu käesolevas kohtuasjas, kus ainult ühte parandusmeedet peetakse võimalikuks. Weber täpsustab selles kontekstis, et võimatuse mõistet direktiivi artikli 3 lõike 3 esimeses lõigus võib mõista nii, et see hõlmab ka (absoluutse) proportsionaalsuse puudumise juhtumeid. Austria valitsuse hinnangul võib käesolevas kohtuasjas käsitletavas olukorras pidada asendamist kõnealuse sätte tähenduses võimatuks tulenevalt asjaolust, et plaate ei ole võimalik ilma neid rikkumata eemaldada ja tagastada.

73.      Lisaks on nende menetlusosaliste hinnangul sellisel juhul nagu käesolevas kohtuasjas käsitletav olukord, kus direktiivi artikli 3 lõikes 3 sätestatud parandusmeetmed on võimatud või ebaproportsionaalsed, tarbijale võimaldatud direktiivis piisav kaitse seeläbi, et ta võib direktiivi artikli 3 lõike 5 alusel nõuda hinna asjakohast alandamist või lepingu tühistamist.

74.      Lõpuks rõhutavad nad, et direktiivis sätestatud õigused ja kohustused igal juhul ei mõjuta, nagu kinnitatakse direktiivi kuuendas põhjenduses, lepingulist ja lepinguvälist vastutust käsitlevate siseriiklike õigusaktide sätteid ja põhimõtteid, mille kohaselt võib tarbija seega nõuda kahju hüvitamist.

75.      Komisjon ning Belgia, Hispaania ja Poola valitsus on seevastu sisuliselt seisukohal, et proportsionaalsuse tingimus kehtib ainult direktiivi artikli 3 lõikes 3 sätestatud kahe parandusmeetme vahel valides ning selle kohaldamine ei saa algatada hinna alandamist või lepingu tühistamist kui täiendavaid parandusmeetmeid, mis on sätestatud direktiivi artikli 3 lõikes 5. Seetõttu soovitavad nad vastata esimesele küsimusele jaatavalt.

76.      Konkreetsemalt tuleneb see lahendus komisjoni hinnangul esiteks artikli 3 lõike 3 teise lõigu sõnastusest ning põhjendusest 11. Lisaks on vastavalt artikli 3 ülesehitusele antud lepingu täitmisele prioriteet hinna alandamise või lepingu tühistamise ees, mistõttu tuleb selles artiklis sisalduvat viidet proportsionaalsusele tõlgendada kitsalt. Komisjon ei eita siiski, et äärmuslikel juhtudel, kus ainus võimalik ja nõutud parandusmeede oleks tõsiselt ebaproportsionaalne võrreldes tarbija huviga nõuda sellise parandusmeetme kasutamist, võib tekkida võimatus direktiivi artikli 3 lõike 3 esimese lõigu tähenduses.

77.      Belgia, Hispaania ja Poola valitsus toetavad sisuliselt komisjoni argumente, leides, et direktiivi eesmärgiks olevate tarbija õiguste ja kaitse kõrge tasemega oleks vastuolus, kui müüja võiks keelduda ainsast võimalikust parandusmeetmest selle alusel, et tal võivad tekkida suured kulud.

2.      Hinnang

78.      Nagu ma juba eespool märkisin,(12) on direktiiviga kehtestatud selles sätestatud parandusmeetmete süsteemile hierarhia, mis soosib parandamist ja asendamist ehk parandusmeetmeid, mille puhul tarbija saab lepingus kokku lepitud täitmise, hinna alandamise ja lepingu tühistamise ees, millede puhul algselt kokku lepitud õigusi ja kohustusi muudetakse vastavalt mittevastavusele või loobutakse neist hoopiski.

79.      Nii võib tarbija direktiivi artikli 3 lõike 3 esimese lõigu kohaselt „eelkõige” nõuda müüjalt kauba lepinguga vastavusse viimist parandamise või asendamise teel. Seejärel, nagu ilmneb direktiivi artikli 3 lõikest 5, saab tarbija parandusmeetmetena kasutada hinna alandamist või lepingu tühistamist, kui tal „ei ole õigust lasta kaupa parandada ega asendada” või kui müüja ei ole kohaldanud sellist parandusmeedet mõistliku aja jooksul või tarbijale märkimisväärseid ebamugavusi põhjustamata.

80.      Seega on tarbijal õigus, nagu on selge direktiivi artikli 3 lõike 3 esimesest lõigust, parandamisele ja asendamisele kui täitmisele suunatud parandusmeetmetele, „välja arvatud juhul, kui see on võimatu või ebaproportsionaalne”.

81.      Minu hinnangul tuleneb kõnealusest sättest selgelt, et see kohaldub igale „esmatasandi” parandusmeetmele, nii et kui tarbija valib kas parandamise või asendamise, peab parandusmeede mõlemal juhul olema nii võimalik kui ka proportsionaalne ning vastupidisel juhul võib müüja keelduda esmastest parandusmeetmetest ning tarbija valik on sellisel juhul piiratud hinna alandamise või lepingu tühistamisega.

82.      Kahtlemata näib direktiivi artikli 3 lõike 3 teise lõigu sõnastus, mille kohaselt tuleb parandusmeetme proportsionaalsus kindlaks määrata võrdluses „alternatiivse parandusmeetmega”, viitavat sellele, et proportsionaalsuse nõue reguleerib ainult kahe esmase parandusmeetme vahel valimist ning mitte valikut nende parandusmeetmete ning hinna alandamise või lepingu tühistamise vahel.

83.      Selline tõlgendus ei ole siiski kohustuslik ning tuleb tagasi lükata mitte ainult direktiivi artikli 3 lõike 3 esimese lõigu eelnimetatud sätete alusel.

84.      Kui direktiiv peaks tõesti vastavalt sellisele tõlgendusele tähendama, et taolistes olukordades nagu käesolevas kohtuasjas, kus üks kahest direktiivi artikli 3 lõikes 3 nimetatud esmasest parandusmeetmest on võimatu, võib tarbija valida teise parandusmeetme, olenemata sellest, kas see on proportsionaalne või mitte, siis oleks direktiivi artikli 3 lõike 5 esimeses lauses nimetatud hinna alandamise ja lepingu tühistamise kui täiendavate parandusmeetmete kasutamine ilmselt väga piiratud, nimelt juhtudele, kus nii parandamine kui ka asendamine on võimatud.

85.      Minu hinnangul jätaks selline tõlgendus põhjendamatult arvestamata müüja huvid ning ei saavutaks õiglast tasakaalu tarbija ja müüja huvide vahel.(13) Ka komisjon, kes märkis, et äärmiselt tõsistel ebaproportsionaalsuse juhtudel võib teha erandeid, pidi kaudselt möönma, et selline tõlgendus ei saa kehtida, ilma et see tooks müüjale kaasa probleeme, mida ei saa pidada vastuvõetavaks.

86.      Lisaks tuleb selles kontekstis meeles pidada, et Euroopa Kohus on sedastanud, et direktiivi kohaselt kaitseb müüja rahalisi huve muu hulgas direktiivi artikli 3 lõike 3 teises lõigus sätestatud võimalus keelduda kauba asendamisest juhul, kui see parandusmeede osutub ebaproportsionaalseks seetõttu, et tekitab müüjale ebamõistlikke kulutusi.(14)

87.      Lõpuks tuleb märkida, et otsustades, kas parandusmeetmega seoses tekivad müüjale ebamõistlikud kulud, mistõttu see tuleb lugeda ebaproportsionaalseks, peegeldavad eelotsust taotleva kohtu poolt kirjeldatud (absoluutse) ebaproportsionaalsuse mõiste puhul arvesse võetavad tegurid peamiselt neid, mis on nimetatud direktiivi artikli 3 lõike 3 teises lõigus.

88.      Kõiki eelnevaid asjaolusid silmas pidades tuleks Bundesgerichtshofi esitatud esimesele küsimusele vastata, et direktiivi artikli 3 lõike 3 esimest ja teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt võib müüja, kes on müünud tarbijale lepingule mittevastava kauba, juhul kui puudusega kauba parandamine on võimatu, keelduda tarbija valitud alternatiivsest parandusmeetmest see kaup asendada, kui kõnealune parandusmeede oleks ebaproportsionaalne seetõttu, et sellega seoses tekiksid müüjale ebamõistlikud kulud võrreldes puudusteta kauba väärtusega ja lepingule mittevastavuse olulisusega.

V.      Ettepanek

89.      Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele järgmiselt:

–      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta direktiivi 1999/44/EÜ tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta artikli 3 lõigetes 2 ja 3 sätestatud tarbija õigused ei sisalda, juhul kui kaup viiakse lepinguga vastavusse asendamise teel, õigust nõuda müüjalt kulude kandmist, mis tekivad lepingule mittevastava kauba eemaldamisel asjast, millega tarbija on kauba vastavalt selle laadile ja kasutusotstarbele ühendanud.

–        Direktiivi 1999/44/EÜ artikli 3 lõike 3 esimest ja teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt võib müüja, kes on müünud tarbijale lepingule mittevastava kauba, juhul kui puudusega kauba parandamine on võimatu, keelduda tarbija valitud alternatiivsest parandusmeetmest see kaup asendada, kui kõnealune parandusmeede oleks ebaproportsionaalne seetõttu, et sellega seoses tekiksid müüjale ebamõistlikud kulud võrreldes puudusteta kauba väärtusega ja lepingule mittevastavuse olulisusega.


1 – Algkeel: inglise.


2 – EÜT 1999, L 171, lk 12; ELT eriväljaanne 15/04, lk 223.


3 – Euroopa Kohtus pooleli olev kohtuasi C‑87/09: Ingrid Putz.


4 – Vt selles kontekstis ka komisjoni ettepanek, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide kohta (KOM(95) 520 (lõplik) – COD 1996/0161) (EÜT 1996, C 307, lk 8), punkt 4.


5 – Vt Euroopa Kohtu 17. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑404/06: Quelle AG vs. Bundesverband der Verbraucherzentralen und Verbraucherverbände (EKL 2008, lk I‑2685, punktid 30 ja 36).


6 – Direktiivis sätestatud müüja rahaliste huvide kaitset on käsitletud eespool 5. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsuses Quelle, punkt 42.


7 – Nende kahe aspekti vastasmõju toob põhimõtteliselt kaasa mitu võimalust seoses müüja võimaliku kohustusega tasuda puudusega kauba eemaldamise eest.


8 – See, et direktiivis on ette nähtud selline hierarhia, tuleneb selgelt direktiivi artikli 3 lõike 3 sõnastusest koos põhjendusega 11. Vt ka eespool 5. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Quelle, punkt 27.


9 – ÜRO konventsioon kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta võeti vastu 11. aprillil 1980 ja see jõustus 1. jaanuaril 1988.


10 – KOM(2008) 614 (lõplik) – COD 2008/0196.


11 – Viidatud eespool 5. joonealuses märkuses, punkt 34.


12 – Vt eespool punkt 47.


13 – Vt selles suhtes ka minu kommentaar eespool punktis 30.


14 – Vt selle kohta eespool 5. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Quelle, punkt 42.