AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(kolmas koda)

24. veebruar 2010

Kohtuasi F‑89/08

P

versus

Euroopa Parlament

Avalik teenistus – Ajutised teenistujad – Euroopa Parlament – Teenistusest vabastamine – Usalduse kaotus

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, milles hageja palub esiteks tühistada parlamendi 15. aprilli 2008. aasta otsus, millega lõpetati hageja ajutise teenistuja leping, teiseks ennistada ta tagasiulatuvalt teenistusse, kolmandaks maksta välja tema töötasu alates 15. juulist 2008, neljandaks hüvitada mittevaraline ja karjäärile tekitatud kahju, mis talle väidetavalt teenistusest vabastamise otsusega tekitati, ning viiendaks mõista kohtukulud välja parlamendilt.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Pooled kannavad ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Ajutised teenistujad – Muude teenistujate teenistustingimuste artikli 2 punkti c kohaldamisalasse kuuluvad ajutised teenistujad – Parlamendi poliitilise fraktsiooni teenistuses olev ajutine teenistuja

(Muude teenistujate teenistustingimused, artikli 2 punkt c)

2.      Ametnikud – Ajutised teenistujad – Muude teenistujate teenistustingimuste artikli 2 punkti c kohaldamisalasse kuuluvad ajutised teenistujad – Parlamendi poliitilise fraktsiooni teenistuses olev ajutine teenistuja

(Muude teenistujate teenistustingimused, artikli 2 punkt c)

3.      Ametnikud – Ajutised teenistujad – Teenistusest vabastamise otsus – Põhjendamiskohustus – Ulatus

(Personalieeskirjad, artikli 25 teine lõik ja artikli 90 lõige 2; muude teenistujate teenistustingimused, artikli 2 punkt c)

4.      Tühistamishagi – Väited – Võimu kuritarvitamine – Mõiste

5.      Ametnikud – Haldusorgani hoolitsemiskohustus – Ulatus – Piirid

(Muude teenistujate teenistustingimused, artikli 2 punkt c)

6.      Ametnikud – Hagi – Ese – Ettekirjutus haldusorganile – Vastuvõetamatus

(EÜ artikkel 233; personalieeskirjad, artikkel 91)

1.      Kaitseõiguste tagamine isiku vastu alustatud mis tahes menetluses, mille tulemusena võidakse teha tema huve kahjustav otsus, on ühenduse õiguse üldpõhimõte ja see tuleb tagada ka siis, kui asjaomast menetlust ei ole kuidagi reguleeritud. Selle põhimõtte järgi tuleb huvitatud isikule anda enne teda puudutava akti vastuvõtmist võimalus teha tõhusalt teatavaks oma seisukoht nende faktiliste asjaolude ja olukordade tõelevastavuse ja asjakohasuse kohta, mille alusel asjaomane otsus tehti.

Kaitseõiguste rikkumise kohta esitatud väitele ei saa siiski tulemuslikult tugineda, kui tegemist on otsusega, millega lõpetatakse ametniku lähetus parlamendi poliitilise fraktsiooni juures. Tõepoolest, võttes arvesse poliitilise fraktsiooni juures täidetavate tööülesannete eripära ja vajadust säilitada niisuguses poliitilises keskkonnas asjaomase fraktsiooni ja sinna lähetatud ametnike vahel vastastikune usaldus, ei ole niisugusel juhul kohustuslik asjassepuutuv isik enne kõnealuste tööülesannete täitmist lõpetava otsuse tegemist üle kuulata.

Seda erandit kohaldatakse alati siis, kui on vaja säilitada „usalduslike suhete” olemasolu, s.o kõikide ajutiste teenistujate puhul, kes on tööle võetud muude teenistujate teenistustingimuste artikli 2 punkti c alusel – võttes arvesse, et vastastikune usaldus on osutatud sättes viidatud ajutiste teenistujate lepingute tähtis element –, kui nende leping on usaldusliku suhte katkemise tõttu üles öeldud. Seega ei ole otsuse, millega lõpetatakse usaldusliku suhte katkemise tõttu muude teenistujate teenistustingimuste artikli 2 punkti c alusel sõlmitud leping, tegemise eelduseks asjaomase isiku eelnev ärakuulamine.

(vt punktid 29–33)

Viited:

Euroopa Kohus: 15. juuli 1970, kohtuasi 44/69: Buchler vs. komisjon (EKL 1970, lk 733, punkt 9); 10. juuli 1986, kohtuasi 234/84: Belgia vs. komisjon (EKL 1986, lk 2263, punkt 27); 3. oktoober 2000, kohtuasi C‑458/98 P: Industrie des poudres sphériques vs. nõukogu (EKL 2000, lk I‑8147, punkt 99); 5. oktoober 2000, kohtuasi C‑288/96: Saksamaa vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑8237, punkt 99); 29. aprill 2004, kohtuasi C‑111/02 P: parlament vs. Reynolds (EKL 2004, lk I‑5475, punktid 50−60); 9. november 2006, kohtuasi C‑344/05 P. komisjon vs. De Bry (EKL 2006, lk I‑10915, punkt 37).

Esimese Astme Kohus: 28. jaanuar 1992, kohtuasi T‑45/90: Speybrouck vs. parlament (EKL 1992, lk II‑33, punkt 94); 17. oktoober 2006, kohtuasi T‑406/04: Bonnet vs. Euroopa Kohus (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑213 ja II‑A‑2‑1097, punkt 79).

2.      Vastavalt parlamendi juhatuse 3. mai 2004. aasta otsuse volituste andmise kohta ametisse nimetavale asutusele või ametiisikule ja teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusele (muudetud parlamendi juhatuse 26. oktoobri 2004. aasta otsusega) artiklile 4, mis puudutab fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmeid, on parlamendi peasekretär selle ametiisiku ülesannetes, kes sõlmib lepingud muude teenistujate teenistustingimuste artikli 2 punktis c osutatud ajutiste teenistujatega, kes on eespool nimetatud parlamendiliikmete juurde tööle võetud. Seega on parlamendi peasekretär isik, kes on pädev tegema otsuse vabastada teenistusest ajutine teenistuja, kes töötab mõne fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikme juures. Poliitilistel fraktsioonidel on siiski kaalutlusõigus valida välja töötajad, keda nad soovivad enda juurde ajutiste ülesannete täitmiseks tööle võtta, kui ka nendega teenistussuhe lõpetada.

Mis puutub fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmetesse, kes ei ole poliitilist fraktsiooni moodustanud, siis on haldustöötaja „fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmete koordinaator”, kelle ülesanne on hoida sidet nii fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmete vahel kui ka fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmete ja muude poliitiliste fraktsioonide või parlamendi haldusteenistuste vahel. See koordinaator haldab ka fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmete kasutada olevaid ühiseid ressursse ning peab seega tagama nende liikmete juures töötavate ajutiste teenistujate suhtes muude teenistujate teenistustingimuste kohaldamise.

Kõnealused ajutised teenistujad töötavad valdavalt ühe parlamendiliikme juures, kes on nende vahetu administratiivne ülemus. Ta kirjutab muu hulgas alla nende lähetuskorraldustele. Järelikult, kuigi praktikas selleks, et tagada fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmete „rühma” igapäevane administratiivne toimimine, täidab ajutine teenistuja kahtlemata ülesandeid, mis puudutavad lisaks tema enda vahetule administratiivsele ülemusele ka teisi fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmeid, on nimetatud ülemus siiski ainus isik, kellega tal peab olema usalduslik suhe. Seega juhul, kui teenistuja vahetu administratiivse ülemuse ja teenistuja vaheline usalduslik suhe katkeb, esitab fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmete koordinaator parlamendi peasekretäril taotluse teenistusest vabastamiseks ning parlamendi peasekretär teeb selle taotluse alusel teenistusest vabastamise otsuse. Kui selle otsuse aluseks on teenistuja vahetu administratiivse ülemuse usalduse kaotus, ei saa seda otsust tühistada üksnes põhjusel, et usalduse kaotus puudutab vaid ühte fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliiget.

(vt punktid 39–43, 45 ja 46)

Viited:

Euroopa Kohus: eespool viidatud kohtuotsus parlament vs. Reynolds (punkt 50).

3.      Ükski ülekaalukas põhjus ei luba jätta ajutisi teenistujaid kaitseta põhjendamatu teenistusest vabastamise eest, eriti kui nad on seotud tähtajatu töölepinguga või kui nad tähtajalise töölepingu korral vabastatakse teenistusest enne lepingu lõppemist. Piisava kaitse tagamiseks on sellega seoses oluline võimaldada ühelt poolt asjaomastel isikutel kontrollida, kas nende õigustatud huvidega on arvestatud või kas neid on kahjustatud, ning hinnata võimalust kohtusse pöörduda, ja teiselt poolt võimaldada kohtul kontrolli teostada, mis tähendab tunnistada, et asutusel on põhjendamiskohustus.

Kui teenistusest vabastamise otsus tehakse usalduse kaotuse tõttu, ei ole asjaomasel isikul menetluslikke tagatisi, nagu õigus olla haldusmenetluses ära kuulatud. Seetõttu on põhjendamiskohustus ja selle järgimine administratsiooni poolt ainus tagatis, mis võimaldab sellel isikul vähemalt pärast tema huve kahjustava otsuse tegemist kasutada olemasolevaid õiguskaitsevahendeid otsuse õiguspärasuse vaidlustamiseks.

Usaldusliku suhte kui isiklikku laadi katkemine ei tugine siiski tingimata objektiivsetel asjaoludel. Seega piisab teenistusest vabastamise otsuse põhjendamiseks üksnes sellest, kui ollakse seisukohal, et usalduslik suhe on katkenud. Järelikult, kui teenistusest vabastamise otsus tugineb üksnes niisugusel järeldusel, siis võib olla piiratud nõue, et otsuse põhjendustes peab täpsustama usaldusliku suhte katkemist puudutavaid või neid õigustavaid faktilisi asjaolusid.

Siiski peab eelkõige parlamendi fraktsioonilise kuuluvuseta liikmete juures töötavate ajutiste teenistujatega seoses usalduse kaotusel tugineva teenistusest vabastamise otsuse põhjendus tingimata sisaldama piisavaid selgitusi isiku kohta, kellega usalduslik suhe on lõppenud. Asjaomane teenistuja saab seeläbi kindel olla, et otsus puudutab tema vahetut administratiivset ülemust, st fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliiget, kellega tal peab olema usalduslik suhe.

Ajutine teenistuja ei pea ebapiisavalt põhjendatud otsuse korral selle otsuse põhjendustega ise tutvuma. Seega, kui otsus on ebapiisavalt põhjendatud, ei saa administratsioon viidata asjaolule, et otsuse põhjendused olid asjaomase teenistuja isikutoimikus kättesaadavad, et kohus jätaks ebapiisava põhjenduse kohta esitatud väite kohtumenetluses kõrvale. Kuna personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel teenistuja esitatud kaebuse sõnastuse kohaselt sai ta otsuse põhjendustest teada oma isikutoimikuga tutvudes, oleks siiski üleliigne tühistada see otsus põhjusel − mis väärib küll kriitikat −, et institutsioon ei ole neid põhjendusi kaebuse rahuldamata jätmise otsuses sõnaselgelt esitanud.

(vt punktid 69–74, 77 ja 81–83)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 8. detsember 2005, kohtuasi T‑237/00: Reynolds vs. parlament (EKL AT 2005, lk I‑A‑385 ja II‑1731, punkt 95); 8. september 2009, kohtuasi T‑404/06 P: ETF vs. Landgren (EKL 2009, lk II‑2841).

Avaliku Teenistuse Kohus: 26. oktoober 2006, kohtuasi F‑1/05: Landgren vs. ETF (EKL AT 2006, lk I‑A‑1‑123 ja II‑A‑1‑459, punktid 73 ja 74).

4.      Õigusakti puhul on võimu kuritarvitamisega tegemist vaid siis, kui objektiivsete, asjakohaste ja ühtelangevate tõendite põhjal selgub, et õigusakt on vastu võetud eranditult või peamiselt teiste eesmärkide saavutamiseks, kui need, millele toetuti, või asutamislepingus spetsiaalselt ette nähtud menetluse vältimiseks.

(vt punkt 87)

Viited:

Euroopa Kohus: 21. juuni 1958, kohtuasi 8/57: Groupement des hauts fourneaux et aciéries belges vs. Ülemamet (EKL 1958, lk 223, 256); 10. märts 2005, kohtuasi C‑342/03: Hispaania vs. nõukogu (EKL 2005, lk I‑1975, punkt 64); 7. september 2006, kohtuasi C‑310/04: Hispaania vs. nõukogu (EKL 2006, lk I‑7285, punkt 69).

5.      Administratsiooni hoolitsemiskohustus peegeldab vastastikuste õiguste ja kohustuste tasakaalu, mille personalieeskirjad on ametiasutuse ja avalike teenistujate vahelistes suhetes kehtestanud. Niisugune tasakaal tähendab eelkõige seda, et ametiasutus võtab ametniku seisundit puudutavat otsust langetades arvesse kõiki otsust mõjutada võivaid asjaolusid ja arvestab sealjuures lisaks teenistusüksuse huvidele ka asjassepuutuva ametniku huve. Vastastikune usaldus on muude teenistujate teenistustingimuste artikli 2 punktis c sätestatud ajutiste teenistujate lepingutes siiski oluline element. Seega, kui erandlikud asjaolud kõrvale jätta, ei saa hoolitsemiskohustustest tulenevad võimalikud piirangud administratsiooni tegevusele usaldusliku suhte katkemise korral takistada sellel põhjusel teenistusest vabastamise otsuse tegemist.

(vt punktid 112 ja 113)

Viited:

Euroopa Kohus: 28. mai 1980, liidetud kohtuasjad 33/79 ja 75/79: Kuhner vs. komisjon (EKL 1980, lk 1677, punkt 22); 29. juuni 1994, kohtuasi C‑298/93 P: Klinke vs. Euroopa Kohus (EKL 1994, lk I‑3009, punkt 38).

Esimese Astme Kohus: eespool viidatud kohtuotsus Speybrouck vs. parlament (punkt 94); eespool viidatud kohtuotsus Bonnet vs. Euroopa Kohus (punkt 47).

6.      Personalieeskirjade artikli 91 alusel esitatud hagi raames ei ole ühenduste kohtu ülesanne teha liidu institutsioonidele ettekirjutusi. Esiteks on ta institutsioonidele ettekirjutuste tegemiseks selgelt ebapädev ja teiseks on asjassepuutuv institutsioon kohustatud akti tühistamise korral võtma kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed.

(vt punkt 120)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 27. juuni 2002, liidetud kohtuasjad T‑373/00, T‑27/01, T‑56/01 ja T‑69/01: Tralli vs. EKP (EKL AT 2002, lk I‑A‑97 ja II‑453, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).