Language of document : ECLI:EU:C:2010:229

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JULIANE KOKOTT

esitatud 29. aprillil 20101(1)

Kohtuasi C‑550/07 P

Akzo Nobel Chemicals Ltd jt

versus

Euroopa Komisjon

Apellatsioonkaebus – Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni uurimispädevus – Uurimise käigus kopeeritud ja hiljem toimikusse lisatud dokumendid – Advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse (advokaadi kutsesaladus) – Kontsernisisene kirjavahetus ettevõtte juristiga – Ettevõtte juristina tegutsev advokaat – Määruse (EMÜ) nr 17 artikkel 14 – Määrus (EÜ) nr 1/2003





I       Sissejuhatus

1.        Kas põhiõigusena tagatud advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse (nn advokaadi kutsesaladus(2)) hõlmab Euroopa Liidu õiguse kohaselt ka ettevõttesisest arvamuste ja teabevahetust ettevõtja juhtkonna ning ettevõtte juristina tegutseva advokaadi vahel, kes on nimetatud ettevõtja palgatöötaja?(3) See on sisuliselt küsimus, mida Euroopa Kohus peab käesolevas apellatsioonimenetluses selgitama.(4) Sellel on Euroopa Liidu konkurentsiõiguse tulevase kohaldamise ja rakendamise seisukohast oluline praktiline tähtsus, mida ei tohi alahinnata, ning see ei ole kaotanud tähtsust ka pärast kartellikokkulepetega seotud menetlusnormide ajakohastamist määrusega (EÜ) nr 1/2003(5).

2.        Käesoleva asja alus on läbiotsimine (nn uurimine), mille Euroopa Komisjon kui konkurentsiasutus viis 2003. aasta veebruaris läbi Ühendkuningriigis asuvate Akzo Nobel Chemicals Ltd (edaspidi „Akzo”) ja Akcros Chemicals Ltd (edaspidi „Akcros”)(6) äriruumides. Läbiotsimise käigus võtsid komisjoni ametnikud kaasa teatud dokumentide koopiad, mida Akzo ja Akcrosi esindajate arvates ei oleks siiski tohtinud konfiskeerida, kuna need kuulusid nende arvates advokaadi kutsesaladuse alla.

3.        See põhjustas õigusliku vaidluse nende kahe ettevõtte ja komisjoni vahel. Akzo ja Akcros esitasid Esimese Astme Kohtusse (praegu „Üldkohus”) hagi esiteks komisjoni uurimist määrava otsuse peale ja teiseks komisjoni otsuse peale lisada toimikusse mitu vaidlusalust dokumenti. Esimese Astme Kohus jättis 17. septembri 2007. aasta otsusega(7) (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”) esimese hagi vastuvõetamatuse ja teise hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

4.        Käesolev apellatsioonimenetlus puudutab üksnes küsimust, kas Esimese Astme Kohus toimis õigesti, kui ta jättis teise hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Käesolevas menetluse etapis pakuvad huvi veel ainult kaks vaidlusalust dokumenti. Need on Akcrosi tegevjuhi ja Akzo kontserni õigusosakonna ühe töötaja (kes kuulus samal ajal Madalmaade advokatuuri) vaheliste e‑kirjade väljatrükid.

II      Õiguslik raamistik

5.        Käesoleva kohtuasja õigusliku raamistiku moodustab määrus nr 17(8), mille artikkel 14 oli sõnastatud järgmiselt:

„1.      Täites [ELTL artikliga 105] ja [ELTL artikli 103] alusel vastuvõetud sätetega talle pandud ülesandeid, võib komisjon ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste puhul ette võtta kõik vajalikud uurimised.

Selleks on komisjoni poolt volitatud ametnikel õigus:

a)      kontrollida raamatupidamis- ja teisi äridokumente;

b)      teha koopiaid või väljavõtteid raamatupidamis- ja äridokumentidest;

c)      nõuda kohapeal suulisi selgitusi;

d)      siseneda ettevõtte kõikidesse ruumidesse, territooriumile ja transpordivahenditesse.

2.      Komisjoni poolt uurimiseks volitatud ametnikud kasutavad oma võimu kirjaliku volituse esitamisel […].

3.      Ettevõtjad ja ettevõtjate ühendused peavad alluma komisjoni otsusega määratud uurimisele. Otsuses nimetatakse uurimise objekt ja eesmärk […].

[…]”

6.        Määrust nr 1/2003, millega ajakohastati kartellikokkulepetega seotud Euroopa Liidu menetlusnorme ja asendati määrus nr 17, ei saa käesolevas asjas ajaliselt kohaldada, kuna selle aluseks olevad asjaolud toimusid enne 1. maid 2004.(9)

III    Kohtuvaidluse asjaolud

A       Komisjoni läbiviidud uurimised ja nende halduslikud tagajärjed

7.        Nagu Esimese Astme Kohtu tuvastatud faktilistest asjaoludest ilmneb,(10) on käesoleva asja alus Euroopa Komisjoni kui konkurentsiasutuse läbiviidud uurimismenetlus. Komisjon võttis 2003. aasta alguses määruse nr 17 artikli 14 lõike 3 alusel vastu otsuse,(11) millega määrati Akzo ja Akcrosi ning nende filiaalide uurimine, mille eesmärk oli otsida tõendeid võimalikust konkurentsivastasest tegevusest (edaspidi „uurimist määrav otsus”). Kõnealuse otsusega määrati, et asjaomased ettevõtjad peavad alluma uurimisele.

8.        Uurimist määrava otsuse alusel viisid komisjoni ametnikud, keda abistasid Office of Fair Trading’u (edaspidi „OFT”)(12) esindajad, 12. ja 13. veebruaril 2003 läbi uurimise Akzo ja Akcrosi äriruumides Eccles’is, Manchesteris (Ühendkuningriik).(13) Uurimise käigus tegid komisjoni ametnikud koopiad suurest hulgast dokumentidest.

9.        Nende toimingute käigus juhtisid Akzo ja Akcrosi esindajad komisjoni ametnike tähelepanu sellele, et teatavatele dokumentidele võib kehtida advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse. Komisjoni ametnikud vastasid, et neil on vaja vaidlusaluste dokumentidega põgusalt tutvuda – ilma neid uurimata –, et nad saaksid kujundada oma arvamuse dokumentide võimaliku kaitse kohta. Pärast pikki vaidlusi ning seejärel, kui komisjoni ja OFT ametnikud juhtisid Akzo ja Akcrosi esindajate tähelepanu uurimismenetluse takistamise karistusõiguslikele tagajärgedele, otsustati, et uurimist juhtiv ametnik tutvub põgusalt vaidlusaluste dokumentidega nii, et Akzo ja Akcrosi esindaja seisab tema kõrval.

10.      Asjaomaste dokumentide uurimisel tekkis erimeelsus seoses mitme dokumendiga, mille Esimese Astme Kohus liigitas – Akzo ja Akcrosi väidetele tuginedes – kahte dokumentide rühma (A‑kategooria ja B‑kategooria).

11.      A‑kategooriasse kuulub kaks dokumenti. Esimene neist dokumentidest on Akcros Chemicalsi peadirektori märkmed, mille ta esitas ühele oma ülemustest kahel masinakirjas leheküljel 16. veebruaril 2000 ja mis hagejate ütluse kohaselt sisaldavad ettevõttesisestes vestlustes teiste töötajatega peadirektori kogutud teavet, et küsida väljaspool ettevõtet õigusalast nõu Akzo poolt eelnevalt koostatud konkurentsiõiguse järgimise programmi raames. Teine dokumentidest on nimetatud märkmete lisaeksemplar, millel olid ka käsikirjalised märkused kontaktide kohta Akzo ja Akcrosi advokaadiga, nimetades ühtlasi tema nime.

12.      Pärast apellantide selgituste ärakuulamist nende kahe dokumendi kohta teatasid komisjoni ametnikud, et nad ei saa kohapeal lõplikult otsustada, kas need dokumendid võivad olla kutsesaladusega kaitstud. Nad tegid neist koopiad ja panid need pitseeritud ümbrikusse, mille nad uurimise lõpus kaasa võtsid.

13.      B‑kategooriasse kuulub samuti mitu dokumenti. Esiteks on tegemist dokumendiga, mis koosnes Akcrosi peadirektori koostatud paljudest käsikirjalistest märkustest, mille kohta apellandid on sedastanud, et need on tehtud vestluste ajal alluvatega ja olid A‑kategooriasse kuuluva masinakirjas dokumendi koostamise aluseks. Teiseks on tegemist Akcrosi peadirektori ja S‑i, Akzo konkurentsiõiguse koordinaatori vahel vahetatud kahe elektroonilise kirjaga. Nimetatud koordinaator on Madalmaade advokatuuri kuuluv advokaat, kes oli nimetatud asjaolude toimumise ajal Akzo õigusosakonna liige ja seega nimetatud ettevõtja alaline töötaja.

14.      Pärast B‑kategooria dokumentide läbivaatamist ning Akzo ja Akcrosi selgituste ärakuulamist leidis uurimist juhtiv komisjoni ametnik kindlalt, et advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse nendele dokumentidele ei laiene. Seetõttu tegi ta neist toimikusse koopiad ning lisas ülejäänud toimikule, kuid ei eraldanud neid pitseeritud ümbrikusse.

15.      Akzo ja Akcros saatsid 17. veebruaril 2003 komisjonile kirja, milles nad selgitasid, miks nii A‑ kui ka B‑kategooriasse kuuluvad dokumendid olid nende arvates konfidentsiaalsusega kaitstud. Komisjon teatas 1. aprilli 2003. aasta kirjas asjaomastele ettevõtjatele, et nende 17. veebruari 2003. aasta kirjas esitatud argumentide põhjal ei olnud võimalik järeldada, et konfidentsiaalsus nendele dokumentidele tõepoolest laieneb. Komisjon andis neile siiski võimaluse esitada tema esialgsete järelduste kohta kirjalikke märkusi kahe nädala jooksul, mille järel komisjon kavatseb vastu võtta lõpliku otsuse.

16.      Komisjon jättis 8. mai 2003. aasta otsusega(14) rahuldamata Akzo ja Akcrosi taotluse vaidlusaluste dokumentide kaitseks advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse alusel (edaspidi „rahuldamata jätmise otsus”). Selle otsuse artiklis 1 jättis komisjon rahuldamata Akzo ja Akcrosi taotluse neile A‑ ja B‑kategooriatesse kuuluvate dokumentide tagastamiseks ning komisjonilt kinnituse saamiseks kõigi nende dokumentide tema valduses olevate koopiate hävitamise kohta. Sama otsuse artiklis 2 mainis komisjon oma kavatsust avada A‑kategooria dokumente sisaldav pitseeritud ümbrik ning lisada need toimikusse, kuid täpsustas sellega seoses, et ta ei tee seda enne nimetatud otsuse vaidlustamiseks ette nähtud tähtaja möödumist.

B       Kohtumenetlus

1.      Menetlus Esimese Astme Kohtus

17.      Akzo ja Akcros esitasid ühiselt Esimese Astme Kohtusse (praegu Üldkohus) kaks tühistamishagi, millest esimene oli suunatud uurimist määrava otsuse(15) (kohtuasi T‑125/03) ja teine rahuldamata jätmise otsuse(16) (kohtuasi T‑253/03) vastu. Nad esitasid lisaks mõlema otsuse suhtes ajutiste meetmete kohaldamise taotluse vastavalt EÜ artiklitele 242 ja 243 (nüüd ELTL artiklid 278 ja 279) (kohtuasjad T‑125/03 R ja T‑253/03 R).

18.      Ajutiste meetmete kohaldamisega seoses edastas komisjon 8. septembril 2003 Esimese Astme Kohtu presidendi taotlusel talle konfidentsiaalsena koopia B‑kategooria dokumentidest ja A‑kategooria dokumente sisaldava pitseeritud ümbriku.

19.      Esimese Astme Kohtu president jättis 30. oktoobri 2003. aasta määrusega ajutiste meetmete kohaldamise taotluse kohtuasjas T‑125/03 R(17) rahuldamata, samas kui ajutiste meetmete kohaldamise taotlus kohtuasjas T‑253/03 R osaliselt rahuldati. Seega peatas ta 8. mai 2003. aasta rahuldamata jätmise otsuse nende sätete kohaldamise, millega komisjon otsustas avada A‑kategooria dokumente sisaldava pitseeritud ümbriku; lisaks määras ta, et neid dokumente hoitakse Esimese Astme Kohtu kantseleis, kuni Esimese Astme Kohus on põhimenetluses lahendatava hagi kohta otsuse teinud. Lisaks võttis Esimese Astme Kohtu president arvesse komisjoni lubadust mitte võimaldada kolmandatele isikutele juurdepääsu B‑kategooria dokumentidele kuni otsuse tegemiseni kohtuasjas T‑253/03.

20.      Euroopa Kohtu president tühistas 27. septembri 2004. aasta määrusega(18) komisjoni määruskaebuse alusel Esimese Astme Kohtu presidendi 30. oktoobri 2003. aasta ajutiste meetmete kohaldamise määruse selles osas, millega peatati 8. mai 2003. aasta rahuldamata jätmise otsuse kohaldamine ja otsustati hoida A‑kategooria dokumente sisaldavat ümbrikku Esimese Astme Kohtu kantseleis. Lisaks võttis Esimese Astme Kohtu president teadmiseks komisjoni lubaduse mitte võimaldada kolmandatele isikutele juurdepääsu A‑kategooria dokumentidele kuni põhimenetluses lahendatava hagi kohta otsuse tegemiseni kohtuasjas T‑253/03.

21.      Pärast seda tagastas Esimese Astme Kohtu kantselei 15. oktoobri 2004. aasta kirjaga komisjonile A‑kategooria dokumente sisaldava pitseeritud ümbriku.

22.      Põhimenetlustes tegi Esimese Astme Kohus 17. septembril 2007 vaidlustatud kohtuotsuse, millega jättis Akzo ja Akcrosi tühistamishagi uurimist määrava otsuse peale (kohtuasi T‑125/03) vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja nende tühistamishagi rahuldamata jätmise otsuse peale (kohtuasi T‑253/03) põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

2.      Vaidlustatud kohtuotsusega seotud apellatsioonimenetlus

23.      Akzo ja Akzros esitasid 17. septembri 2007. aasta kohtuotsuse peale ühiselt apellatsioonkaebuse 30. novembril 2007(19). Apellatsioonkaebuse ese on üksnes küsimus, kas S‑i ja Akcrosi tegevjuhi vahel vahetatud kaks e‑kirja on konfidentsiaalsusega kaitstud või mitte. Apellandid paluvad Euroopa Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsus selles osas, millega on jäetud rahuldamata advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse taotlus Akzo Nobeli ettevõtte juristiga toimunud teabevahetuse osas;

–        tühistada komisjoni 8. mai 2003. aasta rahuldamata jätmise otsus selles osas, millega keelduti tagastamast Akzo Nobeli ettevõtte juristiga peetud elektroonilist kirjavahetust;

–        mõista komisjonilt välja käesoleva apellatsioonimenetluse ja Esimese Astme Kohtu menetluse kohtukulud selles osas, mis puudutab käesolevas apellatsioonkaebuses tõstatatud väidet.

24.      Komisjon palub:

–        jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

–        mõista kohtukulud välja apellantidelt.

25.      Apellatsioonkaebust arutati Euroopa Kohtus kõigepealt kirjalikus menetluses ja seejärel 9. veebruaril 2010 toimunud kohtuistungil.

3.      Teised Esimese Astme Kohtu menetluses osalenud pooled ja uued menetlusse astujad

26.      Juba esimeses kohtuastmes lubas Esimese Astme Kohus järgmistel ühendustel astuda menetlusse, et toetada Akzo ja Akcrosi nõudeid kohtuasjades T‑125/03 ja T‑253/03:(20) Conseil des barreaux européens (CCBE, Euroopa Advokatuuride ja Õigusliitude Nõukogu), Algemene Raad van de Nederlandse Orde van Advocaten (ARNOVA, Madalmaade advokatuur), European Company Lawyers Association (ECLA, Euroopa ettevõttejuristide ühendus), American Corporate Counsel Association – European Chapter (ACCE, Ameerika ettevõttejuristide ühendus – Euroopa sektsioon) ja International Bar Association (IBA, rahvusvaheline advokaatide assotsiatsioon). Need ühendused osalevad nüüd teiste menetlusosalistena ka käesolevas apellatsioonimenetluses, kus nad toetavad Akzot ja Akcrosit.

27.      Lisaks sellele lubas Euroopa Kohtu president Euroopa Kohtu põhikirja artikli 40 esimese lõigu ja kodukorra artikli 93 lõike 1 alusel koostoimes artikliga 123 apellatsioonimenetluses Akzo ja Akcrosi nõuete toetuseks menetlusse astuda järgmistel liikmesriikidel:(21) Iirimaa, Madalmaade Kuningriik ning Suurbritannia ja Põhja–Iiri Ühendkuningriik.

28.      Euroopa Kohtu president lükkas seevastu apellatsioonimenetluses tagasi järgmiste ühenduste menetlusse astumise avaldused Akzo ja Akcrosi nõuete toetuseks, kuna nad ei suutnud tõendada oma huvi kohtuasja tulemuste vastu (Euroopa Kohtu põhikirja artikli 40 teine lõik):(22) Association of General Counsel and Company Secretaries of the FTSE 100 (GC 100), Chamber of Commerce of the United States of America (CCUSA, Ameerika Ühendriikide kaubanduskoda), International Chamber of Commerce (ICC, rahvusvaheline kaubanduskoda), American Bar Association (ABA, Ameerika advokaatide assotsiatsioon), Law Society of England and Wales (LSEW) ja United States Council for International Business (USCIB).

29.      Juba Esimese Astme Kohus oli esimeses kohtuastmes jätnud rahuldamata kahe teise ühenduse menetlusse astumise avaldused Akzo ja Akcrosi nõuete toetuseks kohtuasjades T‑125/03 ja T‑253/03:(23) European Council on Legal Affairs (Euroopa õigusasjade nõukogu) ja Section on Business Law of the International Bar Association (Rahvusvahelise Advokaatide Assotsiatsiooni äriõiguse sektsioon).

C       Haldusmenetluse vahepealne lõpetamine komisjoni poolt

30.      Nagu komisjon teatas Euroopa Kohtule pärast apellatsioonkaebuse kirjaliku menetluse lõppu, on haldusmenetlus, millega seoses viidi 2003. aastal Akzo ja Akcrosi äriruumides läbi uurimised, vahepeal lõpetatud. Komisjon määras oma 11. novembri 2009. aasta otsusega, mis tugines EÜ artiklile 81 koostoimes määruse nr 1/2003 artikliga 7 ja artikli 23 lõikega 2, kokku 173 860 400 euro suurused trahvid 24 plastilisandite valmistajale.(24) Peale Akcros Chemicals Ltd olid selle otsuse adressaatideks ka mitu Akzo Nobeli kontserni ettevõtjat, kuid mitte Akzo Nobel Chemicals Ltd.

31.      Komisjoni seni vaidlustamata väidete kohaselt ei tuginenud ta eespool nimetatud 11. novembri 2009. aasta otsuses trahvi määramise kohta kummalegi vaidlusalusele e‑kirjale.

IV      Õiguslik hinnang

32.      Apellatsioonkaebuses ei käsitle Akzo ja Akcros enam kõiki esimeses kohtuastmes menetluse esemeks olnud küsimusi. Pigem piirdub õiguslik vaidlus apellatsioonimenetluses veel üksnes osaga B‑kategooria dokumentidest, nimelt kahe S‑i ja Akcrosi tegevjuhi vahel vahetatud e‑kirjaga, mille koopiad lisas komisjon uurimist läbi viies toimikusse.

A       Põhjendatud huvi olemasolu

33.      Enne apellatsioonkaebuse sisu hindamist tuleb otsustada, kas Akzo ja Akcros suudavad tõendada oma põhjendatud huvi käesolevas menetluses.

34.      Põhjendatud huvi kontrollimisega tagatakse menetluslikult, et kohtud ei tegeleks ainuüksi õigusliku arvamuse andmisega teoreetilistes õigusküsimustes. Põhjendatud huvi on seetõttu vastuvõetavuse kohustuslik tingimus, mida kohus peab omal algatusel kontrollima ja mis võib kerkida menetluse eri etappides. Põhjendatud huvi peab seega tingimata olemas olema hagi või apellatsioonkaebuse esitamise ajal, ent see peab jätkuma kuni kohtuasjas otsuse tegemiseni.(25)

35.      Põhjendatud huvi on olemas, kui apellatsioonkaebuse tulemusel võib selle esitanud pool saada mingit kasu.(26)

36.      Komisjon kahtleb selles käesolevas asjas kahel põhjusel. Esiteks on mõlemad e‑kirjad, millele vaidlus on praegu keskendunud, automaatselt välistatud advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse alt, kuna neid ei koostatud seoses kaitseõiguste teostamisega. Teiseks tehti vahepeal põhimenetluses 11. novembri 2009. aasta otsus trahvi määramise kohta, milles komisjon ei tuginenud kummalegi e‑kirjale; seega on Akzo ja Akcrosi põhjendatud huvi hiljemalt praeguseks ära langenud.

37.      Komisjoni kumbki vastuväide ei pea paika.

38.      Esimese väite osas ei ole küsimus, kas Esimese Astme Kohus toimis õigesti, kui ta keeldus andmast kahele vaidlusalusele dokumendile konfidentsiaalsuse kaitset, mitte apellatsioonkaebuse vastuvõetavuse küsimus, vaid selle põhjendatuse küsimus. Apellantidel võiks põhjendatud huvi puududa vaid juhul, kui oleks ilmne, et kumbki S‑i ja Akcrosi tegevjuhi vahel vahetatud e‑kirjadest ei ole ilma igasuguse kahtluseta oma sisu poolest mingis mõttes konfidentsiaalsusega kaitstud. Vaidlustatud kohtuotsus ei sisalda siiski ühtegi faktilist asjaolu e‑kirjade sisu ega konteksti kohta, milles need saadeti, kuna Esimese Astme Kohtu valitud lahendusviisi tõttu seda ei käsitletud. Seetõttu ei saa käesolevas apellatsioonimenetluses automaatselt välistada põhjendatud huvi olemasolu. Käesolevas menetluse etapis põhjustaks kõnealuste e‑kirjade sisu ja konteksti põhjalikum käsitlemine vältimatult vastuvõetavuse ja põhjendatuse küsimuste kokkusulamise, mis ei oleks ka menetlusökonoomia seisukohalt mõistlik.

39.      Samuti ei pea paika komisjoni teine väide, mille kohaselt langes apellantide huvi käesoleva apellatsioonimenetluse jätkamise suhtes ära siis, kui tehti 11. novembri 2009. aasta otsus trahvi määramise kohta.

40.      Nii pidi komisjon kohtuistungil esitatud küsimusele vastates möönma, et üks käesoleva kohtuasja apellantidest, nimelt Akzo Nobel Chemicals Ltd., ei ole üldse 11. novembri 2009. aasta trahvi määramise otsuse adressaat. Selle ettevõtja põhjendatud huvi ei saa seega eespool nimetatud otsuse tõttu trahvi määramise kohta mingil juhul kahtluse alla seada. Juba ainuüksi sellest asjaolust saab järeldada, et ka Akcros Chemicals Ltd., teise apellandi puhul ei tule enam käsitleda põhjendatud huvi olemasolu, kuna tegemist on ühiselt esitatud apellatsioonkaebusega.(27)

41.      Igal juhul ei või asjaomaste ettevõtjate õiguslikku kaitset läbiotsimismeetmete vastu seada sõltuvusse sellest, kas komisjon tugines hilisemas trahvi määramise otsuses dokumendile, mis võib-olla on konfidentsiaalsusega kaitstud, või mitte. Advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse põhimõtte võimalik rikkumine uurimise käigus kujutab endast põhiõiguse rasket rikkumist, mida ei panda toime alles siis, kui komisjon tõepoolest tugineb sisulises küsimuses tehtud otsuses dokumendile, mida ei oleks tohtinud konfiskeerida, vaid juba siis, kui komisjoni ametnik võtab dokumendi või selle koopia endaga kaasa. Sellest tulenevalt ei kõrvalda ega „heasta” kõnealust põhiõiguse rikkumist ka see, et komisjon ei kasutanud lõpuks kõnealust dokumenti tõendina. Pigem jätkub põhiõiguse rikkumine vähemalt seni, kuni kõnealune dokument või selle koopia on komisjoni valduses. Nii kaua on ka asjaomasel ettevõtjal põhjendatud huvi esitada hagi kõnealuse meetme vastu.(28)

42.      Sellega seoses tuleb viidata tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttele, mida on väljakujunenud kohtupraktikas tunnustatud kui ühenduse õiguse üldpõhimõtet,(29) mis tuleneb liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest ja on sätestatud EIÕK artiklites 6 ja 13.(30) See põhimõte on vahepeal lisatud ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta(31) artikli 47 esimesse lõiku; põhiõiguste harta on pärast Lissaboni lepingu jõustumist õiguslikult siduv (EL lepingu artikli 6 lõige 1) ja on seega menetluse käesolevas etapis alus, et hinnata, kas apellantidel on käesoleval hetkel veel põhjendatud huvi.

43.      Ettevõtjad, kelle äriruumides viib komisjon läbi uurimise, peavad saama võimaluse taotleda nii kõnealust uurimist määrava otsuse kui ka uurimise ajal rakendatavate üksikute meetmete õiguspärasuse põhjalikku ja tõhusat kohtulikku läbivaatamist.

44.      Üldjuhul võtavad komisjoni ametnikud uurimise käigus oma valdusesse mitmeid dokumente (või nende koopiaid). Uurimisele on iseloomulik see, et teatud dokumentide puhul, mis esialgse hinnangu kohaselt olid olulised, ilmneb pärast põhjalikku uurimist, et need ei kujuta endast sobivaid tõendeid. Samuti võib juhtuda, et teatud ettevõtjate suhtes algatatud kartellikokkuleppeid puudutavad menetlused lõpetatakse pärast uurimise tulemuste hindamist tõendite puudumise tõttu. Kui asjaomased ettevõtjad ei saaks sellistel juhtudel taotleda uurimise või komisjoni ametnike üksikute uurimisega seotud meetmete õiguspärasuse kontrolli liidu kohtus, tekiks „õiguskaitseta ala”.

45.      Apellantidel on seega endiselt huvi menetluse jätkamise suhtes. Nende apellatsioonkaebus on vastuvõetav.

B       Apellatsioonkaebuse sisuline hinnang

46.      Akzo ja Akcrosi apellatsioonkaebus põhineb kolmel väitel, mis on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 165–185 vastu. Apellandid väidavad peamiselt seda, et Esimese Astme Kohus keeldus õigustamatult andmast Akzo kontserni ettevõtte juristina tegutseva advokaadiga peetud kontsernisisesele kirjavahetusele konfidentsiaalsuse kaitset.

47.      Advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse puhul on Euroopa Liidu õiguses tegemist õiguse üldpõhimõttega, millel on põhiõiguslik iseloom. Esiteks tuleneb see liikmesriikide õiguskordade ühistest põhimõtetest:(32) praeguse seisuga tunnustatakse advokaadiga toimunud teabevahetuse konfidentsiaalsust kõigis 27 Euroopa Liidu liikmesriigis, seejuures põhineb selle kaitse mõnikord üksnes kohtupraktikal,(33) kuid sagedamini on see sätestatud vähemalt siseriiklikes seadustes või isegi põhiseaduses(34). Teiseks tuleneb advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse ka EIÕK artikli 8 lõikest 1 (sõnumite saladuse kaitse) koostoimes EIÕK artikli 6 lõikega 1 ja lõike 3 punktiga c(35) (õigus õiglasele kohtumenetlusele) ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 7(36) (edastatavate sõnumite saladuse austamine) koostoimes põhiõiguste harta artikli 47 esimese lõiguga, artikli 47 teise lõigu teise lausega ja artikli 48 lõikega 2 (õigus saada nõu ja kaitset ning olla esindatud, kaitseõiguste tagamine).

48.      Advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse eesmärk on kaitsta kliendi ja temast sõltumatu advokaadi teabevahetust. See kujutab endast esiteks kliendi kaitseõiguste vajalikku täiendust(37) ja teiseks tuleneb see advokaadi rollist, mille kohaselt teda peetakse õigusemõistmise kaastöötajaks,(38) kes peab täiesti sõltumatult ja õigusemõistmise kõrgematest huvidest lähtudes osutama õigusabi, mida klient vajab.(39)

49.      Advokaat ei saa tagada kliendi nõustamise, kaitsmise ja esindamise ülesannete piisavat täitmist ja kliendilt võetaks seetõttu EIÕK artikli 6 ning põhiõiguste harta artiklite 47 ja 48 alusel antud õigused, kui advokaat on kohtumenetluses või selle ettevalmistamisel kohustatud tegema koostööd avaliku võimuga, edastades sellele teavet, mida ta sellise menetluse jooksul toimunud õigusnõustamise käigus on saanud.(40)

50.      Advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsust ei ole kumbki käesoleva kohtumenetluse pool tõsiselt vaidlustanud. Tõsiselt vaieldakse siiski konfidentsiaalsuse alusel antud kaitse ulatuse üle. Tuleb konkreetselt selgeks teha, kas ja mil määral on liidu õiguses ettevõtte- või kontsernisisene teabevahetus ettevõtte juristina tegutsevate advokaatidega konfidentsiaalsusega kaitstud. Sellest sõltub lõpuks otsustaval määral see, kui ulatuslik on komisjoni uurimispädevus määruse nr 17 artikli 14 (tulevaste juhtumite puhul määruse nr 1/2003(41) artiklid 20 ja 21) kohases kartellikokkuleppeid puudutavas menetluses.

1.      Advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse ulatus ja võrdsuse põhimõtte väidetav rikkumine (esimene väide)

51.      Apellandid tuginevad peamiselt oma esimesele väitele. Akzo ja Akcros väidavad, et Esimese Astme Kohus tõlgendas vääralt advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse põhimõtet, nagu Euroopa Kohus on seda selgitanud kohtuotsuses AM & S(42), ja rikkus seega võrdsuse põhimõtet.

a)      Advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse ulatus vastavalt kohtuotsusele AM & S (esimese väite esimene osa)

52.      Akzo ja Akcros märgivad esimese väite esimeses osas(43) mitme teise menetlusosalise toetusel, et Esimese Astme Kohus eksis, kui ta tõlgendas Euroopa Kohtu kohtuotsust AM & S üksnes sõnasõnaliselt, selle asemel et tõlgendada ja kohaldada seda selle eset ja eesmärki arvesse võttes. Apellandid leiavad, et kohtuotsuse AM & S teleoloogilise tõlgendamise korral oleks Esimese Astme Kohus pidanud jõudma järeldusele, et vaidlusalune elektrooniline kirjavahetus Akzo ettevõtte juristina tegutseva advokaat S‑iga oli advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse alusel kaitstud.

53.      Kõigepealt tuleb nõustuda Ühendkuningriigi seisukohaga, et kohtuotsuse AM & S puhul ei ole tegemist õigustloova aktiga. Seda arvesse võttes tundub igal juhul kaheldav, kas apellantide viide sellistele tõlgendamisviisidele nagu sõnasõnaline või teleoloogiline tõlgendamine on käesolevas asjas asjakohane. Sellele küsimusele võib siiski vastamata jätta. Akzo ja Akcrosi tegelik etteheide puudutab seda, et Esimese Astme Kohus tõlgendas vääralt advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse ulatust, nagu seda on selgitatud kohtuotsuses AM & S. Seda väidet käsitlen ma allpool.

54.      Euroopa Kohus sedastas kohtuotsuses AM & S, et „advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsust” tuleb kaitsta ka ühenduse tasandil (praegu: liidu tasandil). Selle kaitse rakendamiseks määratles Euroopa Kohus kaks kumulatiivset tingimust („kriteeriumid”), mille ta tuletas kõigi tolleaegsete liikmesriikide õiguskordadest:(44)

–        esiteks peab teabevahetus advokaadiga olema seotud kliendi kaitseõiguste teostamisega: tegemist peab olema „kliendi kaitseõiguste raames ja huvides peetud kirjavahetusega” (seos kaitseõigustega);

–        teiseks peab olema teabevahetus toimunud sõltumatu advokaadiga, st advokaadiga, kes „ei ole oma kliendiga seotud töösuhte kaudu ” (advokaadi sõltumatus).

55.      Menetlusosalised on üksmeelel, et nendevaheline vaidlus puudutab praeguses menetlusstaadiumis veel üksnes viimast nimetatud kriteeriumidest, seega selle advokaadi sõltumatust, kellega teabevahetus toimub.(45) Nad vaidlevad siiski väga tõsiselt selle üle, kuidas tuleb sõltumatuse kriteeriumi tõlgendada. Iseäranis kohtuistungil heitis kumbki pool teisele ette liiga formaalsete seisukohtade esitamist ja sõltumatuse kriteeriumi aluseks olevate põhimõtete tähelepanuta jätmist.

56.      Vastupidi komisjoni väidetele leiavad apellandid ja neid toetavad menetlusse astujad ning teised menetlusosalised, et advokaadi sõltumatuse kriteeriumi ei või tõlgendada negatiivselt, jättes ettevõtte juristina tegutsevad advokaadid sellest välja, vaid positiivselt kutse-eetika ja kutsedistsipliini nõuete kaudu, mis üldjuhul kehtivad advokatuuri kuuluvate juristide suhtes.(46) Nad väidavad, et ettevõtte juristil, kes on ühtlasi advokatuuri liige, on juba tulenevalt kohustusest järgida advokaadi kutse-eetika nõudeid samasugune sõltumatus kui ettevõttevälisel advokaadil, kes tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana või töötab töölepingu alusel advokaadibüroos. Advocaat in dienstbetrekking’i(47) sõltumatuse tagatised (tuntud ka nime Cohen advokaat all(48)), nagu neid kohaldati käesolevas asjas S‑i suhtes, on Madalmaade õiguse kohaselt koguni eriti ulatuslikud.

57.      See argument ei ole minu arvates veenev.

58.      Sõltumatuse nõue seotakse kohtuotsuses AM & S üheselt mõistetavalt sellega, et kõnealune advokaat ei ole oma kliendiga teenistus– või töösuhte kaudu seotud. Selgesõnaline viide sellele kohtuotsuse põhjenduste(49) kahes kohas oleks olnud ülearune, kui Euroopa Kohus oleks juristi sõltumatuse tagatisena pidanud piisavaks üksnes vormilist advokatuuri kuulumist ja sellest tulenevat kohustust järgida kutse-eetika nõudeid.

59.      Euroopa Kohus tõlgendas seega kohtuotsuses AM & S advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsust teadlikult nii, et selle kaitse ei hõlma ettevõtte– või kontsernisisest teabevahetust ettevõtte juristina tegutsevate advokaatidega. See on eriti selge, kui võrrelda kohtuotsust kohtujurist Sir Gordon Slynni ettepanekuga: kohtujurist viitas ettevõtte juristide seisundit käsitlenud põhjalikule arutelule, mis oli kõnealuses asjas toimunud, ja väljendas otsesõnu oma seisukohta, et advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitset tuleks kohaldada ka „põhikohaga [...] eraettevõtte õigusosakonnas töötava kutsealaselt pädeva advokaadi suhtes, kellele kehtivad kutsedistsipliini nõuded”.(50) Euroopa Kohus ei nõustunud kohtuotsuses AM & S selle seisukohaga.

60.      Pigem ei määratleta advokaadi sõltumatuse mõistet kohtuotsuses AM & S mitte ainult positiivselt – viidates kohustusele järgida kutse-eetika nõudeid(51) –, vaid ka negatiivselt, rõhutades teenistus- või töösuhte(52) puudumist.(53) Vaid sel juhul, kui jurist, kes tegutseb advokaadina, on kohustatud järgima Euroopa Liidus tavapäraseid kutse-eetika nõudeid ja lisaks ei ole ta oma kliendiga töösuhte kaudu seotud, on nendevaheline teabevahetus liidu õiguse kohaselt konfidentsiaalsuse alusel kaitstud.

61.      See põhineb kaalutlusel, et ettevõtte juristina tegutsev advokaat ei ole, vaatamata advokatuuri kuulumisele ja sellest tulenevale kohustusele järgida kutse-eetika nõudeid, oma tööandjast samal määral sõltumatu kui ettevõttevälises advokaadibüroos töötav advokaat oma klientidest. Neis tingimustes ei suuda ettevõtte juristina tegutsev advokaat lahendada võimalikku huvide konflikti oma kutsekohustuste ning kliendi eesmärkide ja soovide vahel sama tõhusalt kui ettevõtteväline advokaat.

62.      Ettevõtte juristina tegutseva advokaadi piisava sõltumatuse vastu räägib kõigepealt see, et ta peab töötajana paljudel juhtudel järgima oma tööandja korraldusi, mis tulenevad tööõigusest, ning on igal juhul selle ettevõtte või kontserni struktuuriga tihedalt seotud. Esimese Astme Kohus on seda väljendanud järgmiselt: ettevõtte juristina tegutsev advokaat on „struktuuriliselt, hierarhiliselt ja funktsionaalselt”(54) seotud oma tööandjaga, samal ajal ei kehti see ettevõttevälise advokaadi suhete kohta oma klientidega.

63.      Apellandid ja osa menetlusosalisi väidavad, et Madalmaade õiguse kohaselt on selline advocaat in dienstbetrekking nagu S õigusalase nõu andmise korral sõnaselgelt vabastatud kohustusest järgida oma tööandja korraldusi. Selleks sõlmivad ettevõtja ja ettevõtte juristina tegutsev advokaat eraldi lepingu,(55) mille täitmist kontrollib advokatuur. Eriarvamused ettevõtte juristina tegutseva advokaadi antud õigusalase nõu laadi ja sisu kohta ei anna tööandjale õigust ettevõtte juristina tegutsevat advokaati distsiplinaarkorras karistada või koguni töösuhet lõpetada. Erimeelsuste korral võib asja esitada lahendamiseks kas advokatuuri asutatud organile Raad van Toezicht, kes teostab järelevalvet kutse-eetika nõuete täitmise üle, või teise võimalusena siseriiklikusse kohtusse.

64.      Sellised meetmed on kahtlemata järgimist väärivad. Need tugevdavad ettevõtte juristina tegutseva advokaadi seisundit selles ettevõttes, kus ta töötab. Need ei taga siiski ettevõtte juristina tegutsevale advokaadile ettevõttevälise advokaadiga võrdväärset sõltumatust. Sõltumatus on tagatud vaid paberil. Kuigi ettevõtjal on lepingujärgne kohustus mitte anda ettevõtte juristina tegutsevale advokaadile sisulisi korraldusi, ei ole sellega võimalik tagada, et ettevõtte juristina tegutseva advokaadi ja tema tööandja tööalane suhe on tõepoolest vaba otsest või kaudset laadi survest või mõjutustest. See, kas ettevõtte juristina tegutsev advokaat saab tegelikkuses anda sõltumatult õigusalast nõu, oleneb pigem igal üksikjuhul tema tööandja käitumisest ja heast tahtest.

65.      Peale selle on kaheldav, kas tegelikkuses on tõesti võimalik tõhusalt rakendada vastumeetmeid kõigil juhtudel, mil tööandja seab tahtlikult või tahtmatult kahtluse alla ettevõtte juristina tegutseva advokaadi sõltumatuse. Tõenäoliselt ei soovi asjaomased isikud lasta igal üksikul konfliktil eskaleeruda ja seega oma koostöö jätkamise aluseid pidevalt kahtluse alla seada. Lisaks valitseb reaalne oht, et ettevõtte juristina tegutsev advokaat annab ise justkui igaks juhuks tööandjale kuulekalt sellist nõu, mille sisu on tööandjale meelepärane.

66.      Isegi kui oletada sarnaselt apellantidega, et Madalmaade õiguses sätestatud eeskirjad on tõhusad, ei muuda see siiski asjaolu, et ettevõtte juristina tegutsev advokaat on üldjuhul oma tööandjast majanduslikult sõltuv; menetlusosalised olid selle teema üle vaieldes kirjalikus menetluses ja eelkõige ka Euroopa Kohtus toimunud istungil vastupidistel seisukohtadel.(56)

67.      On küll tõsi, et ka ettevõtteväline advokaat on oma klientidest teatud määral majanduslikult sõltuv. Kui klient ei ole rahul kas õigusalase nõu või kaitsega, mida ettevõtteväline advokaat talle annab, võib ta ülesande tühistada või hoiduda talle tulevikus uusi ülesandeid andmast; seejuures puudub ettevõttevälisel advokaadil – erinevalt ettevõtte juristina tegutsevast advokaadist ja muudest ettevõtte juristidest – vallandamiskaitse. See võib tõsiselt ohustada selliste advokaatide sõltumatust, kelle peamine tegevus on ühe või mitme suurkliendi õigusalane nõustamine ja esindamine kohtumenetlustes.

68.      Selline ohustamine on praegu ja ka edaspidi ettevõtteväliste advokaatide puhul siiski pigem erandlik ega vasta tüüpilisele ettekujutusele füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevast advokaadist või sõltumatust advokaadiühingust. Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseval advokaadil on üldjuhul palju kliente, mistõttu on tal juhul, kui tekib huvide konflikt tema kutsekohustuste ning kliendi eesmärkide ja soovide vahel, hõlpsamini võimalik enda algatusel loobuda osutamast oma teenuseid, et kaitsta oma sõltumatust.

69.      Ettevõtte juristina tegutseva advokaadi puhul on see seevastu teisiti. Palgatöötajana on ta üldjuhul – ja mitte vaid erandjuhtudel – majanduslikult täielikult sõltuv oma tööandjast, kellelt ta saab palgana olulise osa oma sissetulekust. Kui siseriiklike kutse-eetika eeskirjadega on üldse lubatud, et ettevõtte juristina tegutsev advokaat täidab lisaks ettevõttes töötamisele ka väljastpoolt antud ülesandeid,(57) siis võib oletada, et üldjuhul on sellised ülesanded tema jaoks majanduslikult vaid vähese tähtsusega ega muuda mingil määral tema majanduslikku sõltuvust oma tööandjast. Ettevõtte juristina tegutseva advokaadi majanduslik sõltuvus oma tööandjast on seega üldjuhul palju suurem kui ettevõttevälise advokaadi sõltuvus oma klientidest. Seda majanduslikku sõltuvust ei muuda mingil viisil ka teatud menetlusosaliste rõhutatud asjaolu, et ettevõtte juristina tegutseval advokaadil on tööõigusest tulenev vallandamiskaitse.

70.      Ettevõtte juristina tegutseva advokaadi majandusliku sõltuvusega oma tööandjast kaasneb tavaliselt asjaolu, et ta samastab end märksa tugevamalt asjaomase ettevõtte ning selle ettevõtluspoliitika ja –strateegiaga kui ettevõttevälised advokaadid oma klientide äritegevusega.

71.      Nii ettevõtte juristina tegutseva advokaadi oluliselt suurem majanduslik sõltuvus kui ka asjaolu, et ta samastab end märksa tugevamalt ülesande andjaga – oma tööandjaga –, räägivad selle vastu, et sellise advokaadiga toimunud ettevõtte- või kontsernisisene teabevahetus peaks olema konfidentsiaalsuse alusel kaitstud.(58)

72.      Seetõttu tuleb apellantide ja neid toetavate poolte sellekohased väited tagasi lükata.

73.      Osa menetlusosalisi, eelkõige Madalmaad ja ARNOVA väidavad, et on ebaproportsionaalne üldiselt keelduda andmast ettevõttesisesele teabevahetusele ettevõtte juristina tegutsevate advokaatidega konfidentsiaalsuse kaitset. Nad väidavad, et komisjon võiks „leebema meetmena” iga üksikjuhtumi puhul kindlaks teha, kas asjaomane ettevõtte jurist vastab sõltumatuse nõudele; sel eesmärgil võib ta võtta ühendust siseriiklike ametiasutustega. Madalmaad ja ARNOVA leiavad ilmselt, et ettevõtte juristi sõltumatuse küsimuse lõplikuks lahendamiseks piisab ainuüksi üldisest teabest konkreetses liikmesriigis kehtivate kutse-eetika nõuete kohta.

74.      Ka see väide on siiski ekslik. Nagu eespool juba mainitud, sõltub see, kas ettevõtte juristina tegutsev advokaat võib anda sõltumatult õigusalast nõu või avaldatakse talle survet ja teda mõjutatakse, kahtlemata ettevõtte igapäevasest tegelikust tavast. Sellega seoses ei piisa sellest, kui abstraktselt käsitleda konkreetses liikmesriigis kehtivaid õigusnorme ettevõtte juristina tegutsevate advokaatide seisundi kohta, kuna see ei anna teavet töösuhete tõelise olukorra kohta ettevõttes, ettevõtte juristina tegutseva advokaadi majandusliku sõltuvuse ega selle kohta, kui tugevalt samastab ta end oma tööandjaga.

75.      Seega ei ole esimese väite esimene osa põhjendatud.

b)      Võrdse kohtlemise põhimõtte väidetav rikkumine (esimese väite teine osa)

76.      Esimese väite teises osas väidavad Akzo ja Akcros ning enamik mõlemas kohtuastmes nende toetuseks menetlusse astujaid, et Esimese Astme Kohus rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna ta kohtles ettevõtte juriste ja ettevõtteväliseid advokaate erinevalt advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse seisukohalt.(59)

77.      Võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõte on Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõte,(60) mis on praeguseks lisatud ka põhiõiguste harta artiklitesse 20 ja 21. Sama põhimõte on sätestatud ka EIÕK artiklis 14 ja EIÕK 12. lisaprotokollis, millele täiendavalt viitasid ka mõned menetlusosalised.(61)

78.      Väljakujunenud kohtupraktika järgi nõuab võrdse kohtlemise ehk diskrimineerimiskeelu põhimõte, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud.(62)

79.      Eri olukordi iseloomustavad asjaolud ning nende olukordade sarnasus tuleb kindlaks teha ning neile tuleb anda hinnang, arvestades eeskätt selle akti eset ja eesmärki, mis kõnealuse vahetegemise sätestab. Lisaks tuleb arvestada selle valdkonna põhimõtteid ja eesmärke, kuhu vastav akt kuulub.(63)

80.      Nagu eespool juba mainitud,(64) on advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse eesmärk kaitsta kliendi ja temast sõltumatu advokaadi teabevahetust. See kujutab endast esiteks kliendi kaitseõiguste vajalikku täiendust ja teiseks tuleneb see advokaadi rollist, mille kohaselt teda peetakse „õigusemõistmise kaastöötajaks”, kes peab täiesti sõltumatult ja õigusemõistmise kõrgematest huvidest lähtudes osutama õigusabi, mida klient vajab.

81.      Vastupidi ECLA väitele on advokaadi ametialane seisund ettevõtte juristina tema sõltumatuse hindamisel äärmiselt oluline tegur. Nagu eespool juba põhjalikult käsitletud,(65) ei ole palgatöötajast ettevõtte jurist – vaatamata võimalikule advokatuuri kuulumisele ja sellest tulenevale kohustusele järgida kutse-eetika nõudeid – samal määral sõltumatu oma tööandjast kui ettevõtteväline advokaat oma klientidest. Enamikul juhtudel töötab ettevõtte juristina tegutsev advokaat üksnes või igal juhul peamiselt üheainsa „kliendi” – oma tööandja – heaks, samal ajal kui füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseva advokaadi kutsetegevusele on iseloomulik, et ta kaitseb oluliselt suuremat ja mitmekesisemat klientide rühma ning annab õigusalast nõu „kõigile, kes seda vajavad”.(66)

82.      Sõltumatuse määra osas õigusnõustamisel ja kohtus esindamisel esineb üldjuhul oluline erinevus füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseva või advokaadibüroos töötava advokaadi vahel ühelt poolt ja ettevõtte juristina tegutseva advokaadi vahel teiselt poolt. Ettevõtte juristina tegutseval advokaadil on tunduvalt väiksema sõltumatuse tõttu raskem tõhusalt lahendada huvide konflikti oma kutsekohustuste ning ettevõtte eesmärkide ja soovide vahel.

83.      Vastupidi ARNOVA seisukohale ei ole kõnealune erinevus ainuüksi seetõttu ebaoluline, et siseriiklik seadusandja – käesoleval juhul Madalmaade seadusandja – kohtleb ettevõtteväliseid advokaate ja ettevõtte juristina tegutsevaid advokaate (Advocaten in dienstbetrekking) seaduses võrdselt. Selline võrdne kohtlemine puudutab üksnes ettevõtte juristi vormilist advokatuuri kuulumist ja sellest tulenevat kohustust järgida kutse-eetika nõudeid. See õiguslik raamistik ei muuda seevastu asjaolu, et ettevõtte juristina tegutsev advokaat on majanduslikult sõltuv ja samastab end märksa tugevamalt ülesande andjaga,(67) kes on ühtlasi tema tööandja. Vaatamata võimalikule võrdsele õiguslikule kohtlemisele, tuleb siiski tõdeda, et füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate või advokaadibüroos töötavate advokaatide ja ettevõtte juristina tegutsevate advokaatide sõltumatuse määr on märkimisväärselt erinev.

84.      Just selle erinevuse tõttu leidis Esimese Astme Kohus õigusnormi rikkumata, et advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse laiendamine ettevõtte juristina tegutsevate advokaatidega toimunud ettevõtte- või kontsernisisesele teabevahetusele ei ole asjakohane. Seetõttu ei saa tuvastada võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.

85.      Seega ei ole ka esimese väite teine osa põhjendatud.

c)      Vahejäreldus

86.      Kuna esimene väide on tervikuna põhjendamatu, tuleb järgnevalt analüüsida teise võimalusena esitatud teist väidet.

2.      Advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse laiendamise väidetav vajalikkus (teine väide)

87.      Akzo ja Akcros märgivad oma teises väites, et Esimese Astme Kohus jättis advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse ulatust määratledes arvesse võtmata „õigusmaastikul” toimunud olulised arengud, mis eeldavad kohtuotsuses AM & S esitatud lahenduse ümbervaatamist, ka selleks, et vältida kaitseõiguste tagamise ja õiguskindluse põhimõtte rikkumise ohtu. Nende väidet toetavad mitu esimeses ja teises kohtuastmes nende toetuseks menetlusse astujat.

a)      „Õigusmaastikul” väidetavalt toimunud muudatused (teise väite esimene osa)

88.      Apellantide viidatud muudatused „õigusmaastikul” puudutavad esiteks ettevõtte juristina tegutsevate advokaatide seisundit liikmesriikide õiguskordades ja teiseks kartellikokkulepetega seotud menetlusnormide ajakohastamist määrusega nr 1/2003.

i)      Ettevõtte juristina tegutsevate advokaatide seisund liikmesriikide õiguskordades

89.      Esiteks on ettevõtte juristide seisundi osas üldiselt ja eriti ettevõtte juristina tegutsevate advokaatide seisundi osas siseriiklikes õiguskordades menetlusosalised üksmeelel, et vastavasisulised õigusnormid on nüüdseks 27 Euroopa Liidu liikmesriigis märkimisväärselt erinevad; iseäranis ei ole advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse osas võimalik täheldada üldist suundumust kohelda ettevõtte juristina tegutsevaid advokaate sarnaselt füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate advokaatidega. Eriti tabavalt väljendab seda ECLA: „Puudub ühtne, kõigis liikmesriikides kehtiv vastus küsimusele, mis puudutab ettevõtte juristidega toimunud teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitset”.(68) Analoogiliselt märgivad apellandid ise, et „puudub ühtne suundumus siseriiklikul tasandil”.(69)

90.      Esimese Astme Kohus nõustub selle hinnanguga. Ta sedastas, et „ei ole […] võimalik tuvastada selle kohta ühtset ega selget enamust hõlmavat suundumust liikmesriikide õiguskordades”. Muu hulgas sellele järeldusele tuginedes lükkas Esimese Astme Kohus tagasi väite, „mis puudutab advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse isikulise kohaldamisala laiendamist kaugemale Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses AM & S seatud piiridest”.(70)

91.      Vastupidi sellele leiavad apellandid ja paljud menetlusosalised, et ainuüksi juba mõne üksiku liikmesriigi õiguskorras toimunud muudatused, millega advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitset laiendatakse ettevõtte juristina tegutsevatele advokaatidele, annavad põhjust ümber vaadata kohtuotsuses AM & S esitatud lahendus liidu tasandil. Nad leiavad, et Esimese Astme Kohus sedastas vääralt, et asjaomase kohtupraktika edasiarendamine tuleb seada sõltuvusse valdavast suundumusest liikmesriikide õiguskordades.

92.      Sellele väitele vastates tuleb kõigepealt meenutada, et Euroopa Liidu Kohus – mis koosneb Euroopa Kohtust, Üldkohtust ja erikohtutest – tagab, et aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel järgitakse õigust (EL lepingu artikli 19 lõige 1).(71) Ühenduse (praegu: liit) kui õigusel põhineva ühenduse iseloomust järeldas Euroopa Kohus juba varakult, et selle jurisdiktsiooni alla kuuluval territooriumil peavad kehtima teatavad õigusriigi põhimõtted ning asjakohane põhiõiguste kaitse ka siis, kui neid ei ole veel kirjalikult sätestatud.(72)

93.      Kui Euroopa Kohus vastab liikmesriikide õiguskordadele tuginedes küsimusele, kas on olemas õiguse üldpõhimõte või mitte, tugineb ta üldiselt liikmesriikide ühesugustele riigiõiguslikele tavadele (ehk õiguslikele traditsioonidele)(73) või liikmesriikide õiguse ühistele üldpõhimõtetele.(74)

94.      Tuginemine ühistele riigiõiguslikele tavadele või õiguspõhimõtetele ei eelda tingimata, et tegemist oleks ühtse või selget enamust hõlmava suundumusega liikmesriikide õiguskordades. Pigem on oluline õiguskordade hindav võrdlus, millega seoses tuleb asjakohaselt arvesse võtta nii Euroopa Liidu eesmärke ja ülesandeid kui ka Euroopa integratsiooni ja liidu õiguse erijooni.(75)

95.      Seda arvesse võttes ei ole mingil juhul välistatud, et Euroopa Liidu kohtud võivad leida, et liidu õiguskorda kuulub ka õiguspõhimõte, mis on tuntud või juurdunud üksnes väiksemas osas siseriiklikest õiguskordadest. See kehtib eelkõige juhul, kui sellisel õiguspõhimõttel on eriline tähtsus,(76) võttes arvesse liidu õiguskorra erijooni, liidu eesmärke ja ülesandeid ning tema institutsioonide tegevust, või kui see vastab kasvavale suundumusele.

96.      Nii tunnustas Euroopa Kohus alles hiljuti vanuse alusel diskrimineerimise keeldu Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõttena,(77) kuigi see ei tundunud sel hetkel vastavat ühelegi ühtsele ega selget enamust hõlmavale suundumusele siseriiklikes õiguskordades, liiati liikmesriikide põhiseadustes.(78) See põhimõte oli siiski kooskõlas Euroopa Liidu spetsiifilise ülesandega võitluses diskrimineerimisega (ELTL artikkel 19, tookord EÜ artikkel 13), ja lisaks oli seda Euroopa Liidu seadusandja poolt direktiivi kujul täpsustatud;(79) peale selle kajastas see hiljutist suundumust põhiõiguste kaitses Euroopa Liidu tasandil, mida Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon ühiselt olid kinnitanud põhiõiguste harta (vt eelkõige selle artikkel 21) pidulikul väljakuulutamisel,(80) mille liikmesriikide riigipead ja valitsusjuhid olid eelnevalt heaks kiitnud Biarritzis 2000. aasta oktoobris kogunenud Euroopa Ülemkogul.

97.      Ka teatud menetlusosaliste poolt kohtuistungil mainitud õigus tutvuda toimikuga, nagu seda on Euroopa Liidu kohtud komisjoni kui konkurentsiasutuse läbiviidavat kartellikokkuleppeid puudutavat menetlust silmas pidades tunnustanud,(81) ei pruugi kõikides liikmesriikides sel kujul tuntud olla. Seda võib seletada sellega, et mõnes liikmesriigis oma konkurentsiasutused varem koguni puudusid ja mõnes liikmesriigis esinesid konkurentsi kontrollivad ametiasutused üksnes süüdistajana kohtumenetlustes. Komisjoni ülesanne on seevastu nii asja uurida kui ka teha menetlust lõpetav otsus; selliselt korraldatud haldusmenetluses on toimikuga tutvumise õigus kaitseõiguste oluline osa ja seega õigusriigile omase põhjapaneva menetlusliku garantii väljendus. Seetõttu oli loogiline, et Euroopa Liidu kohtud tunnustasid toimikuga tutvumise õigust Euroopa tasandil.

98.      Käesolevas asjas kõne all oleva advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse osas ei ilmne seevastu ühtegi sarnast asjaolu, mis räägiks selle poolt, et liidu õigus peaks juhinduma väiksemas osas liikmesriikidest kehtivast õiguslikust olukorrast. Advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse laiendamist ettevõtte– või kontsernisisesele teabevahetusele ettevõtte juristina tegutsevate advokaatidega ei saa õigustada Euroopa Komisjoni kui konkurentsiasutuse ülesannete ja tegevuste mis tahes iseärasustega ja see ei ole kooskõlas praegu liikmesriikide seas üha laiemalt leviva suundumusega konkurentsiõiguses või muus valdkonnas.

99.      Kõigepealt ei erine Euroopa Komisjoni kui konkurentsiasutuse ülesanded, volitused ja üldine tegevus kartellikokkuleppeid puudutavates menetlustes oluliselt liikmesriikide konkurentsiasutuste ülesannetest, volitustest ja tegevusest; iseäranis komisjoni läbiotsimispädevus seoses uurimisega on koguni väiksema ulatusega kui paljudel siseriiklikel ametiasutustel.(82) Kui suuremas osas liikmesriikidest puudub vajadus jätta ettevõtja ja selle ettevõtte juristina tegutseva advokaadi vaheline teabevahetus konkurentsiasutuste uurimispädevuse alt välja, võib seega lähtuda sellest, et ka liidu tasandil puudub tungiv vajadus laiendada advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitset.

100. Siseriiklikes õiguskordades viimasel ajal toimunud arengu osas ei ole endiselt võimalik täheldada selget – ega liiatigi kasvavat – suundumust anda ettevõtte juristina tegutsevate advokaatidega toimunud ettevõtte- või kontsernisisesele teabevahetusele konfidentsiaalsuse kaitse.

101. Praegusest 27 Euroopa Liidu liikmesriigist on endiselt suuremas osas üldse keelatud ettevõtte juristidel kuuluda advokatuuri;(83) enamikus neist liikmesriikidest järeldub sellest automaatselt, et selliste juristidega toimunud ettevõttesisesele teabevahetusele advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse ei laiene.(84)

102. Mõnes liikmesriigis ei ole õiguslik olukord ettevõtte juristina tegutsevate advokaatidega toimunud teabevahetuse osas veel piisavalt välja kujunenud, kuna selle kohta ei ole kehtestatud erisätteid või puudub väljakujunenud kohtupraktika või haldustava.(85) Teatud juhtudel tundub siseriiklik õigusloome, haldustava või kohtupraktika järgivat pigem liidu tasandil kohaldatud lahendusi, mitte vastupidi.(86)

103. Üksnes väikeses osas 27 liikmesriigist kohaldatakse praegu advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitset ka ettevõtte juristidega toimunud ettevõtte– või kontsernisisese teabevahetuse suhtes. Seejuures on tegemist anglosaksi õigussüsteemi(87) ning veel mõne üksiku liikmesriigiga – sealhulgas Madalmaad – piirduva praktikaga,(88) kuid kindlasti mitte liikmesriikides üha laiemalt leviva uue arenguga. Ka alates kohtuotsusest AM & S siseriiklikul tasandil(89) toimunud õiguslikud muudatused, mille kohaselt on advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitset laiendatud teatavatele ettevõtte juristidele, tunduvad minu arvates olevat liiga sporaadilised, et saaks rääkida selgest suundumusest.

104. Seda arvesse võttes leian, et õiguslik olukord Euroopa Liidu praeguses 27 liikmesriigis ei ole ligikaudu 28 aasta jooksul pärast kohtuotsust AM & S arenenud selliselt, et see nõuaks liidu tasandil – praegu või lähemas tulevikus – kohtupraktika muutmist, et kohaldada advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitset ettevõtte juristina tegutsevate advokaatide suhtes.

105. Lisaks on ka liidu seadusandja andnud viimasel ajal vihjeid, mis räägivad pigem selle vastu, mitte selle poolt, et kohelda füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevaid advokaate ja ettevõtte juristina tegutsevaid advokaate võrdselt konfidentsiaalsuse kaitse osas. Neid vihjeid arutasid menetlusosalised põhjalikult kohtuistungil.

106. Nii esitasid Euroopa Parlamendi liikmed Euroopa Liidu kartellikokkulepetega seotud menetlusnormide ajakohastamist hõlmavas õigusloomemenetluses (määrus nr 1/2003) ja seoses EÜ koondumismääruse (määrus nr 139/2004) uue redaktsiooni väljatöötamisega küll ettepanekuid eesmärgiga laiendada advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitset ettevõtte juristidele,(90) kuid seadusandja ei võtnud lõpuks neid ettepanekuid vastu.(91)

107. Vastupidi ECLA seisukohale ei ole liidu seadusandja sel viisil väljendatud seisukohad tähtsusetud ainuüksi sel põhjusel, et need võivad – vähemalt osaliselt – põhineda õiguspoliitilistel kaalutlustel(92). Vastupidi: just siis, kui Euroopa Kohut kutsutakse üles edasi arendama liidu õigust õiguse üldpõhimõtete tunnustamise kaudu, ei või ta eirata õiguspoliitilistel kaalutlustel põhinevaid liidu institutsioonide seisukohti.

108. Vastupidi apellantide ja mõne menetlusosalise seisukohale ei tulene kummastki direktiivist, mille eesmärk on hõlbustada tegutsemist advokaadi kutsealal, midagi sellist, mis räägiks imperatiivselt selle poolt, et füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevaid advokaate ja ettevõtte juristina tegutsevaid advokaate tuleks kohelda võrdselt advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse seisukohalt.

109. On küll tõsi, et direktiivi 98/5(93) kohaldatakse selle artikli 1 lõike 3 kohaselt advokaatide suhtes, kes tegutsevad füüsilisest isikust ettevõtjana või palgatöötajana. Kõnealuse direktiivi artiklis 8 on sätestatud, et vastuvõtvas liikmesriigis päritolumaa kutsenimetuse alusel registreeritud advokaat võib praktiseerida palgatöötajast advokaadina teise advokaadi, advokaatide ühenduse või advokaadiühingu või avalik-õigusliku või eraõigusliku ettevõtja teenistuses niivõrd, kui vastuvõttev liikmesriik lubab seda seal kasutatava kutsenimetuse alusel tegutsevatele advokaatidele. Sellega selgitatakse siiski üksnes seda, et liikmesriik, mille õiguskorras tunnustatakse ettevõtte juristina tegutsevaid advokaate, ei või keelata teiste liikmesriikide advokaatidel sellel kutsealal tegutseda. See säte ei tähenda mingil juhul, et füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevad advokaadid ja ettevõtte juristina tegutsevad advokaadid on liidu seadusandja arvates samal määral sõltumatud.

110. Juba direktiiv 77/249(94) sisaldas viidet „avalik–õigusliku või eraõigusliku ettevõtjaga töösuhtes olevale juristile”. Euroopa Kohus viitas viimati nimetatud direktiivile sõnaselgelt kohtuotsuses AM & S, kuid ei järeldanud sellest, et advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitset tuleb kohaldada ka ettevõtte juristina tegutsevate advokaatide suhtes.(95)

111. Kokkuvõttes ei räägi seega kumbki advokaatide tegevust käsitlev direktiiv selle poolt, et laiendada konfidentsiaalsuse kaitset ettevõtte juristina tegutsevatele advokaatidele.

112. Lõpuks käsitleti Euroopa Kohtus toimunud kohtuistungil rahapesu ja terrorismi rahastamise takistamist puudutavaid liidu õigusnorme, milles sõnaselgelt tunnustatakse konfidentsiaalsuse kaitset „sõltumatutel juriidilistel ametikohtadel töötajate” puhul.(96) Akzo tõlgendab seda normi nii, et see hõlmab ka ettevõtte juristina tegutsevaid advokaate. Selle poolt võiks esmapilgul rääkida direktiivi 2005/60 preambul, milles on viidatud „liikmesriikide määratletud juriidilistel ametikohtadel töötajatele”(97). Sellega on siiski vastuolus komisjoni esitatud ettepanekud, mille on töötanud välja töörühm Financial Action Task Force (FATF)(98), mida tuleb selle direktiivi tõlgendamisel arvesse võtta; neis jäetakse palgatöötajatest ettevõtte juristid sõnaselgelt kohustatud isikute hulgast välja.(99) Käesoleva asja raames ei ole kindlasti asjakohane võtta lõplikku seisukohta direktiivi 2005/60 tõlgendamise suhtes. Käesoleva asja seisukohast piisab siiski sellest, kui tuvastada, et rahapesu ja terrorismi rahastamist puudutavates liidu õigusnormides puuduvad igal juhul selged vihjed sellele, et advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitset tuleks laiendada ettevõtte juristina tegutsevatele advokaatidele.

113. Sel põhjusel tuleb kokkuvõttes tagasi lükata apellantide ja neid toetavate menetlusosaliste väited, et „õigusmaastik” on ettevõtte juristina tegutsevate advokaatide seisundi osas muutunud.

ii)    Kartellikokkulepetega seotud menetlusnormide ajakohastamine määrusega nr 1/2003

114. Apellandid nimetavad vaidlustatud kohtuotsuse punkte 172 ja 173 silmas pidades veel ühe põhjuse, mis õigustab advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse laiendamist ettevõtte juristina tegutsevate advokaatidega toimunud ettevõtte- või kontsernisisesele teabevahetusele: kartellikokkulepetega seotud menetlusnormide ajakohastamine määrusega nr 1/2003 tingib üha suureneva vajaduse ettevõttesisese õigusalase nõustamise järele, mille tõkestavat mõju konkurentsiõiguse rikkumise takistamisel ei või alahinnata. Ettevõtte juristina tegutsevate advokaatide antav õigusalane nõu on ettevõtete igapäevases äritegevuses eriti väärtuslik, kuna seda saab kiiremini ja odavamalt ning see põhineb asjaomase ettevõtte ja selle äritegevuse põhjalikul tundmisel. Lisaks sellele on mitu menetlusosalist märkinud, et nn konkurentsiõiguse järgimise programmide tähtsus ettevõtete jaoks üha suureneb ja nendega püütakse tagada ettevõtete õiguspärane ning eeskirjadekohane tegevus.

115. Tõhus ettevõttesisene õigusalane nõustamine ja edukad järgimisprogrammid eeldavad mitme menetlusosalise arvates seda, et on võimalik vaba ja usalduslik ettevõtte- või kontsernisisene teabevahetus ettevõtte juristina tegutsevate advokaatidega. Vastasel juhul võib esiteks ettevõtte juhtkond hoiduda andmast ettevõtte juristina tegutsevale advokaadile tundlikku teavet ja teiseks võib ettevõtte jurist püüda anda pigem suulist kui kirjalikku õigusalast nõu, mis kahjustaks selle kvaliteeti ja vähendaks sellest saadavat kasu.

116. Selle kohta tuleb kõigepealt märkida, et kartellikokkulepetega seotud menetlusnormide ajakohastamise raames tehtud õigusmuudatused komisjoni uurimisvolituste ulatuse osas ei kuulunud käesolevas asjas kõne all oleva, Akzo ja Akcrosi äriruumides läbiviidud läbiotsimise suhtes veel kohaldamisele. Uurimine viidi nimelt läbi 2003. aasta alguses, kui määrus nr 1/2003, mida kohaldatakse alates 1. maist 2004, ei kuulunud veel kohaldamisele (vt selle kohta määruse artikli 45 lõige 2). Siiski ei tule uutel kartellikokkulepetega seotud menetlusnormidel põhinevaid väiteid tagasi lükata ainuüksi määruse nr 1/2003 ajalisele kohaldamisele viidates. Suurenenud vajadus ettevõtte- ja kontsernisisese nõustamise järele võis tekkida ka juba enne uue süsteemi kehtestamist.

117. Käesolevas asjas ei räägi lõpuks siiski ei ettevõtte juristina tegutsevate advokaatide tähtsuse suurenemine ega nende antavast õigusalasest nõust vaieldamatult saadav kasu – samuti ja just nimelt määruse nr 1/2003 süsteemi raames – selle poolt, et anda nendega toimunud ettevõtte- või kontsernisisesele teabevahetusele konfidentsiaalsuse kaitse. Sama vähe saab advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse laiendamist ettevõtte juristina tegutsevatele advokaatidele põhjendada ainuüksi sellega, et viidata nende põhjalikele teadmistele asjaomase ettevõtte ja selle äritegevuse kohta.

118. Vastupidi, teatud menetlusosaliste viide ettevõtte juristina tegutseva advokaadi ja tema tööandja vahelisele usaldusele on kahe teraga mõõk: ühest küljest säästab see usaldus ettevõtte juristina tegutsevat advokaati sellest, et kulutada iga kord uuesti palju aega asjaoludega tutvumiseks ning võimaldab tal luua usalduslikud suhted ettevõttesiseste suhtluspartneritega. Teisest küljest seab just ettevõtte juristina tegutseva advokaadi eriline lähedus asjaomasele ettevõttele ja selle äritegevusele tema sõltumatuse üsna tõsiselt kahtluse alla.(100) Puudub vajalik distants tema ja ülesande andja – oma tööandja – vahel, mis iseloomustab tõeliselt sõltumatut õigusalast nõustamist.

119. Kui ettevõtja pöördub ettevõtte juristina tegutseva advokaadi poole, ei suhtle ta lõpuks mitte neutraalse kolmanda isikuga, vaid oma töötajaskonda kuuluva isikuga, vaatamata advokatuuri kuulumisest tulenevale kohustusele järgida kutse-eetika nõudeid. Selline „majasisene” teabevahetus ei vääri konfidentsiaalsuse kaitset, olenemata sellest, kui sageli see toimub ning kui suur on selle tähtsus ja sellest saadav kasu ettevõtja jaoks.

120. Ka paljude menetlusosaliste viide ettevõtete järgimisprogrammidele ei vii teistsuguse tulemuseni. Nagu komisjon on väitnud, ilma et talle oleks esitatud vastuväiteid, on suurem osa järgimisprogrammide kohaselt toimuvast ettevõttesisesest õigusnõustamisest üldist laadi ega ole mingil viisil konkreetselt seotud antud hetkel või tulevikus toimuva kaitseõiguste teostamisega. Ettevõtte ja selle ettevõtte juristina tegutseva advokaadi „järgimise eesmärgil” toimuv teabevahetus ei täida seega üldjuhul kohtuotsuses AM & S sätestatud esimest tingimust.(101) Seetõttu sedastas Esimese Astme Kohus õigesti, et sedalaadi ettevõttesisene õigusnõustamine „ei oma otsest mõju” advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse küsimusele.(102)

121. Kokkuvõttes ei õigusta seega ka viitamine ettevõttesisese õigusnõustamise eelistele ja tähtsusele ning menetlust puudutava õiguse ajakohastamisele määrusega nr 1/2003 lõpuks loobumist kohtuotsuses AM & S esitatud lahendusest.

b)      Kaitseõiguste ja õiguskindluse põhimõtte väidetav rikkumine (teise väite teine osa)

122. Apellandid ja veelgi enam mõned esimeses ja teises kohtuastmes neid toetanud menetlusse astujad rõhutavad, et see kujutab endast kaitseõiguste rikkumist, kui välistada ettevõtte juristina tegutseva advokaadiga toimunud ettevõtte- või kontsernisisene teabevahetus advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse alt. Lisaks on selline toimimine vastuolus ka õiguskindluse põhimõttega.

i)      Õiguskindluse põhimõte kaitseõiguste seisukohast

123. Akzo ja Akcros tuginevad oma väites kaitseõigustele koostoimes õiguskindluse põhimõttega. Nad viitavad asjaolule, et Euroopa Liidu konkurentsieeskirjades kohaldatakse sageli EÜ artiklit 81 (nüüd ELTL artikkel 101) paralleelselt siseriikliku õiguse vastavate eeskirjadega (vt selle kohta määruse nr 1/2003 artikkel 3). Nende sõnul on vastuvõetamatu, et ettevõtte juristina tegutseva advokaadiga toimuva teabevahetuse kaitse sõltub sellest, kas uurimised teostab komisjon või siseriiklik konkurentsiasutus.

124. Õiguskindluse põhimõte on liidu õiguse aluspõhimõte.(103) See põhimõte nõuab eelkõige, et üksikisikutele ebasoodsaid tagajärgi kaasa toov regulatsioon oleks selge ja täpne ning et õigussubjekt saaks selle kohaldamist ette näha.(104) Üksikisikul peab olema võimalik selgelt teada oma õigusi ja kohustusi ning toimida neile vastavalt.(105)

125. Selle põhimõtte kohaldamine käesolevas asjas tähendab, et ettevõtjad, kelle äriruumides teostab konkurentsiasutus seoses kartellijuhtumi uurimisega läbiotsimise, peavad kindlalt teadma, kas nad võivad ettevõtte juristina tegutseva advokaadiga toimunud ettevõtte- või kontsernisisese teabevahetuse puhul tugineda advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitsele.

126. Asjassepuutuv liidu õigus vastab nendele nõuetele. Kui tõlgendada liidu õigust eespool nimetatud kohtuotsuses AM & S esitatud lahendust(106) arvesse võttes, näeb see ette, et ettevõtte juristina tegutseva advokaadiga toimunud ettevõtte- või kontsernisisene teabevahetus ei ole kaitstud konfidentsiaalsusega. Selles suhtes puudub õiguslik ebakindlus.

127. Mis puudutab Euroopa Komisjoni teostatud uurimiste ja liikmesriigi tasandil läbiviidavate uurimiste vahelist seost, siis põhinevad nii määrus nr 17 kui ka määrus nr 1/2003 konkurentsiasutuste pädevuste selgel piiritlemisel. Läbiotsimise määrab ja viib läbi kas komisjon või liikmesriigi konkurentsiasutus. Läbiotsimise määranud ametiasutus nähtub alati selgelt läbiotsimist määravast otsusest (uurimist määrav otsus), mis tuleb esitada ettevõtjale kirjalikult (määruse nr 17 artikli 14 lõiked 2 ja 3 või määruse nr 1/2003 artikli 20 lõiked 3 ja 4).

128. Kui uurimise viib läbi komisjon, kohaldatakse sellele liidu õiguse vastavaid eeskirju; kui uurimise viib läbi siseriiklik ametiasutus, kohaldatakse liikmesriigi õiguse vastavaid eeskirju (nii on sõnaselgelt sätestatud määruse nr 1/2003 artikli 22 lõikes 2).(107) See hõlmab ka konfidentsiaalsuse kaitset käsitlevaid õigusnorme.

129. Liikmesriikide konkurentsiasutuste ametnikud võivad küll abistada komisjoni uurimise läbiviimisel (määruse nr 17 artikli 14 lõiked 5 ja 6 või määruse nr 1/2003 artikli 20 lõiked 5 ja 6), samuti nagu komisjoni ametnikud võivad abistada liikmesriikide konkurentsiasutusi uurimiste läbiviimisel (määruse nr 17 artikli 13 lõige 2 või määruse nr 1/2003 artikli 22 lõike 2 teine lõik). See ei muuda siiski midagi uurimise määramise ja läbiviimise pädevuse jaotuse osas ega kohaldatavate õigusnormide osas, kaasa arvatud advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitset käsitlevad eeskirjad.

130. Seega on järgitud õiguskindluse põhimõtet seoses kaitseõigustega, eriti seoses läbiotsimise suhtes kohaldatavate kutsesaladuse eeskirjadega.

131. Apellantide väitel ei ole vastuvõetav, et ühe ja sama ettevõttesisese dokumendi saatus sõltub sellest, kas selle võtab läbiotsimise käigus kaasa siseriiklik konkurentsiasutus või komisjon.

132. Kuigi selles väites on väljendatud täiesti mõistetavat muret, ei leia see õiguslikust seisukohast siiski kinnitust.

133. Õiguskindluse põhimõte ega kaitseõigused ei nõua, et liidu õigus ja siseriiklik õigus sätestaksid oma kohaldamisalal samasugused nõuded ja tagaksid seega samasuguse konfidentsiaalsuse kaitse. Liidu õiguse üldpõhimõtted ja liidu tasandil tagatud põhiõiguste kaitse võivad kehtida üksnes liidu õiguse kohaldamisalal.(108) Vastupidi sellele ei saa siseriiklikud õiguspõhimõtted ja siseriiklik põhiõiguste kaitse ulatuda kaugemale liikmesriigi pädevusest.

134. Kindlasti lihtsustaks see õiguslikku olukorda, kui konkurentsiõigusekohased läbiotsimisi puudutavad menetlusnormid ja nendega seonduvad advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitset käsitlevad eeskirjad oleksid liidu tasandil ühtlustatud. Liidu õiguses ei ole praegu sellist täielikku ühtlustamist siiski läbi viidud. See, kas seda tuleks teha, on õiguspoliitika küsimus, mille üle otsustamine on ainuüksi liidu seadusandja pädevuses; asjaomased ettevõtjad ei või sellist ühtlustamist kaitseõigustele ja õiguskindluse põhimõttele tuginedes mingil juhul ise läbi viia.(109)

135. Lõpuks väidavad apellandid muu hulgas Iirimaa toetusel, et siseriiklikul tasandil kehtiv ettevõtte juristina tegutseva advokaadiga toimunud ettevõtte- või kontsernisisese teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitset võib õõnestada määruse nr 1/2003 artiklis 12 sätestatud Euroopa Liidu konkurentsiasutuste vaheline teabevahetussüsteem.

136. Nagu komisjon väidab, ilma et sellele oleks vastuväiteid esitatud, ei ole konkurentsiasutused käesolevas asjas teavet üldse vahetanud. Määruse nr 1/2003 artiklile 12 tuginev väide on seega ainetu.

137. See, kas ja mil määral võib määruse nr 1/2003 artikli 12 alusel üldse vahetada selliseid dokumente ja teavet, mille suhtes kehtib advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse, võib seetõttu käesolevas apellatsioonimenetluses lahtiseks jääda. Siinkohal olgu vaid märgitud, et kõnealusele sättele – eriti selle viitele „konfidentsiaalse teabe” kohta – võib igal juhul anda tõlgenduse, mis on ühest küljest kooskõlas põhiõigustega ja teisest küljest ei nõua lojaalse koostöö tähenduses (EL lepingu artikli 4 lõige 3) üheltki asjaomaselt konkurentsiametilt midagi, mis oleks vastuolus kehtivate õigusnormidega advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse kohta.(110)

138. Seega on väide, et Esimese Astme Kohus rikkus õiguskindluse põhimõtet kaitseõiguste seisukohast, tervikuna põhjendamatu.

ii)    Õigus saada takistamatult nõu ja kaitset ning olla esindatud

139. Lisaks seisneb väidetav kaitseõiguste rikkumine – eriti Iirimaa, ACCE ja ECLA arvates – selles, et ettevõtja jaoks on õigusalase nõu küsimine ettevõtte juristina tegutsevalt advokaadilt vähem atraktiivne, kui ettevõtte- või kontsernisisene teabevahetus temaga ei ole konfidentsiaalsusega kaitstud. Kõnealused menetlusosalised leiavad, et sellega rikutakse eelkõige EIÕK artikli 6 lõike 3 punkti b või c, mille kohaselt on igal kuriteos süüdistataval õigus saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks ning kaitsta end enda valitud kaitsja abil.(111) Mõned menetlusosalised viitavad sellega seoses lisaks ka EIÕK artiklile 8 ning põhiõiguste harta artiklitele 47 ja 48.

140. Selle väitega ei saa nõustuda.

141. Kõigepealt nähtub EIÕK osas, et Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole seni tunnustanud advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse kohaldamist ettevõtte juristina tegutsevate advokaatidega toimunud ettevõtte- või kontsernisisese teabevahetuse suhtes. Vastupidi: Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohad kohtuotsuses André jt vs. Prantsusmaa advokaadi rolli kohta õigusemõistmise organina (auxiliaire de justice) ning kohtute ja õigussubjektide vahendajana (intermédiaire) viitavad sellele, et Euroopa Inimõiguste Kohus mõistab advokaadi sõltumatust samamoodi kui Euroopa Kohus kohtuotsuses AM & S.(112)

142. Sellises olukorras ei ole praeguses liidu õiguses tagatud kaitse EIÕK‑s tagatud kaitsest väiksema ulatusega, kui see piirab advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse ettevõtteväliste advokaatidega toimuva teabevahetusega. Seega ei nõua põhiõiguste harta artikli 52 lõike 3 esimese lause kohane ühtse kohaldamise kohustus, et advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitset tuleks liidu õiguses laiendada ettevõtte- või kontsernisisesele teabevahetusele ettevõtte juristina tegutsevate advokaatidega.

143. EIÕK tagab seoses põhiõiguste kaitsega kahtlemata üksnes miinimumnõuded, mis ei takista liidu õiguses ulatuslikuma kaitse kehtestamist (põhiõiguste harta artikli 52 lõike 3 teine lause). Sellele viitas õigesti Iirimaa. Siiski ei oleks järgnevalt esitatavatel põhjusel asjakohane laiendada liidu õiguse kohase advokaadiga toimunud teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitseala ettevõtte- või kontsernisisesele teabevahetusele ettevõtte juristina tegutsevate advokaatidega.

144. Esiteks on kaheldav, kas põhiõiguste harta artikli 47 teise lõigu teist lauset (vajaduse korral koostoimes artikli 48 lõikega 2) võib üldse tõlgendada nii, et see tagab ettevõtja õiguse saada nõu ja kaitset ning olla esindatud palgatöötajast ettevõtte juristina tegutsevate advokaatide poolt.

145. Isegi kui oletada, et põhiõiguste harta kohane õigus saada nõu ja kaitset ning olla esindatud hõlmab ka nõupidamist ettevõtte või kontserni enda juristina tegutsevate advokaatidega, ei välista see mingil juhul, et ettevõtte juristina tegutsevate advokaatide tegevusele kehtivad teatud piirangud, mis on objektiivselt põhjendatud. Põhiõigusega tagatud kaitse tase võib nimelt olla olukorrast olenevalt erinev.(113)

146. Näiteks ei ole ettevõtte juristidel alati lubatud esindada kohtus oma tööandjat – st ettevõtet, mille õigusosakonnas nad töötavad.(114) Samuti ei tähenda see põhiõiguse rikkumist, kui kõik advokaadid ei või esineda kõigis siseriiklikes kohtutes,(115) kuigi see kahtlemata vähendab võimalike klientide valikuvõimalusi, kui nad otsivad kohtumenetluse jaoks sobivat esindajat.

147. Samal viisil võib kliendi ja tema advokaadi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse ulatus olla erinev olenevalt sellest, kas nad on töösuhtega seotud või mitte. See ei tähenda, et ettevõtja ja tema ettevõtte juristina tegutseva advokaadi teabevahetus oleks selle kaitse alt täielikult välistatud. Nagu igasugusele eraisikutevahelisele tavapärasele teabevahetusele laieneb sellele põhiõiguste harta artiklis 7 (EIÕK artikkel 8) sätestatud üldise kirjavahetuse ja sõnumite saladuse kaitse. Vaidlus puudutab üksnes seda, kas ettevõtte- või kontsernisisesel teabevahetusel ettevõtte juristina tegutsevate advokaatidega on sellele lisaks ka erikaitse konfiskeerimise vastu advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse alusel, et oleks võimalik kasutada kaitseõigusi ja tagada hea õigusemõistmine.

148. ECLA rõhutab küll õigusega, et antud juhul asjassepuutuvaid põhiõigusi tuleb nende põhjapaneva tähenduse tõttu põhimõtteliselt laialt tõlgendada. Isegi laia tõlgendamise korral ei või siiski neist tulenevat advokaadiga toimunud teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitset laiendada kaugemale selle tegelikust mõttest ja eesmärgist. Advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse ei taga nimelt üksnes kliendi kaitseõigusi, vaid väljendab ka advokaadi seisundit sõltumatu õigusnõustajana ja „õigusemõistmise kaastöötajana”, kes annab õigusalast nõu „kõigile, kes seda vajavad”.(116) Seetõttu peab advokaat konfidentsiaalsuse kaitse all kliendiga segamatu ja usaldusliku teabevahetuse vabadust kasutama nii, et oleks tagatud hea õigusemõistmine. Selleks et tõhusalt vältida huvide konflikte oma kutsekohustuste ning kliendi eesmärkide ja soovide vahel, ei või advokaat olla oma kliendist sõltuvuses.(117)

149. Just sellises sõltuvuses on aga ettevõtte juristina tegutsev advokaat. Nagu eespool märgitud, ei ole ettevõtte juristina tegutsev advokaat üksnes tihedalt seotud selle ettevõtte struktuuriga, mille õigusosakonnas ta töötab, vaid ta on ka suuremas majanduslikus sõltuvuses sellest ettevõttest ja samastab end sellega märksa tugevamalt kui ettevõtteväline advokaat.(118) Seega valitseb struktuurist tingitud oht, et ettevõtte juristina tegutsev advokaat satub – isegi siis, kui ta on, nagu üldjuhul, kõrge moraaliga ja tal on parimad kavatsused – oma kutsekohustuste ning ettevõtte eesmärkide ja soovide vahelisse huvide konflikti.

150. Ettevõtte juristina tegutseva advokaadi seisundist tingitud kalduvus sattuda huvide konflikti raskendab tal ka tõhusalt vastu seista advokaadiga toimunud teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse võimalikele kuritarvitustele. Kuritarvitamine võib näiteks seisneda selles, et ettevõtte õigusosakonnale antakse õigusalase nõu küsimise kattevarjus tõendeid ja teavet üksnes või peamiselt selle kavatsusega, et jätta need välja konkurentsiasutuste uurimispädevuse alt. Halvimal juhul võivad ettevõtte operatiivosakonnad püüda kasutada ettevõtte või kontserni õigusosakonda kohana, kus hoitakse seadusevastaseid dokumente, nagu kartellikokkulepped ja ülestähendused kartellis osalejate kohtumiste või kartelli tegutsemisviiside kohta.

151. Võttes arvesse konkreetseid huvide konflikte ja kuritarvituste ohtu, mis võivad ettevõtte- või kontsernisiseselt tekkida, on minu arvates asjakohane, et liidu õigus ei laienda advokaadiga toimunud teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitset ettevõtte- või kontsernisisesele teabevahetusele ettevõtte juristina tegutsevate advokaatidega. Samu põhjendusi, mida esitasin eespool seoses põhiõiguste hartaga, võib minu arvates kohaldada ka EIÕK vastavatele sätetele.

152. Iirimaa viitab Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikale ja väidab, et kliendi ja tema advokaadi suhte konfidentsiaalsus kaalub üles üksnes teoreetilise kuritarvituste esinemise võimaluse.(119) Seejuures jätab Iirimaa siiski tähelepanuta, et tema viidatud kohtupraktika puudutab kliendi ja ettevõttevälise advokaadi vahelist tavapärast teabevahetust, mille puhul üldiselt ei esine eespool kirjeldatud konkreetset kuritarvituse ohtu seoses ettevõtte- või kontsernisisese teabevahetusega ettevõtte juristina tegutsevate advokaatidega ja kus üldjuhul ei valitse ka muus mõttes huvide konflikti ohtu.

153. ECLA väidab, et ettevõtte juristina tegutseva advokaadi sõltumatust ei või hinnata abstraktselt, võttes arvesse tema seisundit töötajana, vaid seda tuleb iga üksikjuhtumi puhul konkreetselt uurida, seejuures tuleb eelkõige arvesse võtta advokatuuri kuulumisest tulenevat kohustust järgida kutse-eetika nõudeid. See väide tuleb eespool juba esitatud põhjustel tagasi lükata:(120) ainuüksi kohustus järgida kutse-eetika nõudeid ei taga ettevõtte juristina tegutsevale advokaadile füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate advokaatidega võrdväärset sõltumatust. Need ei anna nimelt teavet tegelikest tavadest ettevõtte igapäevases tegevuses. Lisaks jätab ECLA tähelepanuta, et ettevõtte juristina tegutsevad advokaadid on üldjuhul oluliselt suuremas majanduslikus sõltuvuses oma tööandjast ja samastavad end temaga märksa tugevamalt kui füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev advokaat üldjuhul oma klientidega. Nende oluliste erinevuste tõttu on objektiivselt põhjendatud valida liigitusel põhinev käsitlus ning teha advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse puhul vahet ettevõtte juristina tegutsevate advokaatide ja ettevõtteväliste advokaatide vahel.

154. Seega on väide, et rikutud on õigust saada takistamatult nõu ja kaitset ning olla esindatud, põhjendamatu.

iii) Muud põhiõigused

155. Teatud menetlusosalised, eelkõige Iirimaa ja ECLA, väidavad, et rikutud on ka muid põhiõigusi, nimelt omandiõigust ja kutsevabadust.(121) Iirimaa ja ECLA väidete kohaselt on rikutud kutsevabadust, kuna ettevõtte- või kontsernisisese teabevahetuse välistamine konfidentsiaalsuse kaitse alt raskendab ettevõtte juristina tegutseva advokaadi tööd ja asetab ta ebasoodsamasse olukorda võrreldes füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate advokaatidega. ECLA arvates on rikutud omandiõigust, mis kujutab endast põhiõigust, kuna keeldumine anda ettevõtte juristina tegutsevate advokaatidega toimunud ettevõttesisesele teabevahetusele konfidentsiaalsuse kaitse sunnib ettevõtjaid teatud juhtudel kasutama ettevõttevälist õigusnõustamist, mis põhjustab suuri lisakulusid.

–       Väidete vastuvõetavus

156. Iirimaa kui menetlusse astuja esitatud väide kutsevabaduse rikkumise kohta on algusest saadik vastuvõetamatu. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib küll menetlusse astuja esitada uusi või erinevaid argumente võrreldes selle poole argumentidega, keda ta toetab, tingimusel et tema eesmärk on selle poole nõuete toetamine.(122) Ta ei või siiski esitada uusi väiteid, mida menetlusosaline, keda ta toetab, ei ole esitanud.(123) Kuna Akzo ja Akcros apellantidena ei ole esitanud väidet omandiõiguse ja kutsevabaduse rikkumise kohta, ei või ka Iirimaa menetlusse astujana esitada käesolevas apellatsioonimenetluses argumente kõnealuste põhiõiguste rikkumise kohta.

157. ECLA–l, kes astus menetlusse esimeses kohtuastmes, on küll – erinevalt Iirimaast – apellatsioonimenetluses „teiste menetlusosaliste” seisund, millest tulenevalt ei kohaldata tema suhtes enam menetlusse astujatele kehtivaid spetsiifilisi piiranguid (Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 115 ja artikli 116 lõige 1). Ka ECLA ei või siiski muuta oma vastuses apellatsioonkaebusele Esimese Astme Kohtu menetluses olnud hagi eset (Euroopa Kohtu kodukorra artikli 116 lõige 2). Kuna ECLA väidet omandiõiguse ja kutsevabaduse rikkumise kohta ei ole Akzo ja Akcros ega ECLA ise esimeses kohtuastmes hagi esemeks teinud, ei saa neid väiteid nüüd, apellatsioonimenetluse staadiumis esitada.(124)

–       Väidete põhjendatus

158. Ka sisuliselt ei saa Iirimaa ja ECLA väidetega nõustuda.

159. Kõigepealt ei saa kutsevabaduse osas eeldada, et ettevõtte- või kontsernisisese teabevahetuse välistamine konfidentsiaalsuse kaitse alt raskendab ülemäära ettevõtte juristina tegutsevate advokaatide kutsetegevust või muudab selle koguni võimatuks. Esiteks on, nagu paljud menetlusosalised on käesolevas apellatsioonimenetluses väitnud, ettevõttesisese õigusnõustamise tähtsus Euroopa Liidus viimastel aastatel pidevalt suurenenud, kuigi ettevõtte juristidega toimunud teabevahetus ei ole enamikus liikmesriikides konfidentsiaalsusega kaitstud. Teiseks ei ole – ka advokatuuri kuuluvate – ettevõtte juristide peamine tegevusvaldkond oma tööandja nõustamine ja esindamine kohtumenetlustes ning poolkohtulikes menetlustes, vaid üldise õigusalase nõu andmine, mis ei ole konkreetselt seotud kaitseõiguste teostamisega.

160. Omandiõiguse osas ei ole selge, kuidas saab liidu tasandil kehtiv õiguslik olukord advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse osas põhjustada selle põhiõiguse rikkumist. Keeldumine kaitsta ettevõtte juristina tegutsevate advokaatidega toimuvat ettevõtte- või kontsernisisest teabevahetust konfidentsiaalsusega ei vii selleni, et liidu institutsioonid vähendavad omandit või koguni võtavad selle ära. See, et ettevõtja kulutab raha ettevõttevälise õigusnõustamise peale, tuleneb pigem tema enda vabatahtlikust otsusest. Selle otsuse puhul võivad küll teatud rolli mängida õiguslikud raamtingimused, mis puudutavad advokaadiga toimunud teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitset. Seos ettevõtte omandiga on siiski liiga kaudne ja kauge, et võiks rääkida kõnealuse põhiõiguse rikkumisest.

161. Iirimaa ja ECLA väited põhiõiguste rikkumise kohta tuleb seega jätta ainuüksi juba vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, igal juhul tuleb need jätta põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

c)      Vahejäreldus

162. Kuna ka teine väide on seega põhjendamatu, tuleb järgnevalt uurida kolmanda võimalusena esitatud kolmandat väidet.

3.      Pädevuse omistamise põhimõte ja liikmesriigi menetlusautonoomia põhimõte (kolmas väide)

163. Kolmandas väites märgivad Akzo ja Akcros, keda toetavad mitu esimeses ja teises kohtuastmes menetlusse astujat, et ainuüksi liikmesriikidel on pädevus määratleda advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse täpne ulatus. Sellega seoses tuginevad nad eelkõige liikmesriigi menetlusautonoomiale. Lisaks tuginevad nad liikmesriikide pädevusele sätestada advokaatide suhtes kehtivad kutse-eetika nõuded ning pädevuse omistamise põhimõttele.

a)      Liikmesriigi menetlusautonoomia põhimõte ja liidu õiguse väidetav viide siseriiklikule õigusele

164. Esiteks väidetakse, et advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse kuulub kaitseõiguste hulka ja on seega menetlusõiguse osa. Liidu õigusnormide puudumise korral peavad liikmesriigid menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt määratlema konfidentsiaalsuse kaitse ulatuse. Samamoodi väidavad teised menetlusosalised, eelkõige ECLA ja CCBE, et liidu õigus sisaldab advokaadiga toimunud teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse osas viidet („renvoi”) advokaatide suhtes kehtivatele siseriiklikele kutse-eetika nõuetele. Liidu õiguses on küll sätestatud advokaadi sõltumatuse nõue; siseriiklike õigusnormidega tuleb aga määratleda, milliseid juriste tuleb asjaomases liikmesriigis advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse seisukohalt käsitada sõltumatu advokaadina.

165. See väide ei ole veenev.

166. Määruse nr 17 artikli 14 lõiked 1–3 ega üldine advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitset puudutav õiguspõhimõte ei viita mingil moel siseriiklikule õigusele. Kahtlemata viitab Euroopa Kohus kohtuotsuses AM & S liikmesriikide õiguskordadele. Ta teeb seda siiski selge eesmärgiga töötada, vaatamata siseriiklike õigusnormide erinevusele, välja ühtsed, liidu tasandil kehtivad standardid advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse osas.(125)

167. Liidu tasandil advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse ühetaoline tõlgendamine ja kohaldamine on kartellikokkuleppeid puudutava menetluse raames komisjoni teostatud uurimisi arvestades igal juhul tingimata vajalik.

168. Liidu õiguse ühtset toimet kahjustaks see, kui liidu institutsioonide võetud meetmete õiguspärasuse hindamisel võiks toetuda siseriiklikele õigusnormidele või põhimõtetele; selliste meetmete õiguspärasuse – käesoleval juhul: komisjoni kui Euroopa Liidu konkurentsiasutuse rakendatud läbiotsimismeetmete õiguspärasus – üle saab otsustada ainult liidu õiguse põhjal.(126) Teatud liikmesriigi õigusaktidel või põhiseaduslikul korral põhinevate eriliste hindamispõhimõtete kasutamine kahjustaks liidu õiguse ja siseturu sisulist ühtsust ja tõhusust.(127)

169. Erinevused advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse sisus ja ulatuses olenevalt sellest, millises liikmesriigis komisjon uurimise läbi viib, põhjustaks lõpuks õigusliku killustatuse, mis ei ole kooskõlas siseturu põhimõttega. Komisjoni määramine riikideüleseks konkurentsiasutuseks taotles just nimelt eesmärki kohaldada kõigi Euroopa Liidus tegutsevate ettevõtjate suhtes ühetaolisi konkurentsieeskirju ja luua neile siseturul samad konkurentsitingimused (nn level playing field).

170. Konfidentsiaalsuse kaitse kohaldamise ulatuse autonoomset tõlgendamist toetab ka see, et liidu õiguses on advokaadiga toimunud teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitsel põhiõiguslik iseloom. Liidu õiguse kohaldamisalal kehtivatel põhiõigustel peab olema kõigi liidu kodanike ja kõigi liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvate ettevõtjate jaoks sama sisu. Kartellikokkuleppeid puudutavates menetlustes peab kõigil ettevõtjatel, kelle suhtes viib komisjon läbi uurimise, olema asjaomase institutsiooni vastu samasugune liidu õiguse kohane põhiõiguste kaitse, olenemata läbiotsimise toimumise kohast.

171. Vastupidi CCBE seisukohale ei või konfidentsiaalsuse kaitse sisu ja ulatuse määratlemist konkurentsiõigust puudutavates menetlustes jätta subsidiaarsuse põhimõttele tuginedes liikmesriikide ülesandeks. Esiteks on kartellikokkulepetega seotud menetlusnormid (määrus nr 17 või määrus nr 1/2003) osa siseturu toimimiseks vajalikest konkurentsieeskirjadest, mille kehtestamine kuulub liidu ainupädevusse (ELTL artikli 3 lõike 1 punkt b); seetõttu ei kohaldata selles valdkonnas subsidiaarsuse põhimõtet (EL artikli 5 lõige 3). Teiseks ei või üksikisikule aluslepinguga antud õiguste kasutamine – käesoleval juhul tuginemine advokaadiga toimunud teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitsele – sõltuda subsidiaarsusega seotud kaalutlustest.(128)

172. Siseriiklikku õigust kohaldatakse komisjoni kui Euroopa Liidu konkurentsiasutuse läbiviidavate uurimiste puhul üksnes niivõrd, kuivõrd liikmesriikide ametiasutused pakuvad talle uurimiseks vajalikku abi, eelkõige siis, kui tegemist on asjaomaste ettevõtjate vastupanu murdmisega otsest sundi kasutades (määruse nr 17 artikli 14 lõige 6 või määruse nr 1/2003 artikli 20 lõige 6). Seevastu määrab ainuüksi liidu õigus kindlaks, milliseid dokumente ja äridokumente võib komisjon kartellikokkulepete uurimise raames läbi vaadata ja kopeerida.

173. Kokkuvõttes tuleb seega apellantide ja neid toetavate menetlusosaliste väide selle kohta, et advokaadiga toimunud teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse sisu ja ulatus sõltuvad siseriiklikust õigusest, tagasi lükata.

b)      Pädevuse omistamise põhimõte

174. Lisaks tuginevad apellandid ja mõned nende toetuseks menetlusse astujad, eelkõige ECLA, pädevuse omistamise põhimõttele. Nad väidavad, et liit ei ole pädev otsustama, milliste advokaatide teabevahetus oma klientidega on konfidentsiaalsusega kaitstud.

175. Kooskõlas pädevuse omistamise põhimõttega tegutseb liit aluslepingutes seatud eesmärkide saavutamiseks üksnes talle liikmesriikide poolt aluslepingutega antud pädevuse piires (EL artikli 5 lõike 2 esimene lause koostoimes lõike 1 esimese lausega, varem EÜ artikli 5 esimene lõik 1).(129) Pädevus, mida aluslepingutega ei ole liidule antud, kuulub liikmesriikidele (EL artikli 4 lõige 1 ja artikli 5 lõike 2 teine lause).

176. Väide, et liidul puudub pädevus otsustada advokaadiga toimunud teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse ulatuse üle seoses kartellikokkuleppeid puudutava menetluse raames komisjoni läbiviidud uurimistega, on täiesti alusetu.

177. Määruse nr 17 artikkel 14, mis sätestab komisjoni uurimispädevuse kartellikokkuleppeid puudutavates menetlustes, tugineb EMÜ asutamislepingu artiklile 87 (nüüd ELTL artikkel 103).(130) Vastavalt ELTL artikli 3 lõike 1 punktile b on tegemist koguni liidu ainupädevusega.

178. Advokaadiga toimunud teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse, mis piirab komisjoni uurimispädevust,(131) tugineb omakorda, nagu eespool mainitud, liidu õiguse üldpõhimõttele, millel on põhiõiguslik iseloom.(132) Selle sisu ja ulatuse üle otsustamiseks on pädev üksnes Euroopa Liidu Kohus, kes peab tagama, et aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel austatakse õigust (EL artikli 19 lõike 1 teine lause).

179. Seega tuleb apellantide ja mõne neid toetava menetlusse astuja väide liidu pädevuse puudumise kohta tagasi lükata.

180. Lisaks väidab ECLA koos teiste menetlusosalistega, et tegemist on sekkumisega liikmesriikide pädevusse, mis reguleerib advokaadi kutsealal tegutsemist, kui liidu õigus ei järgi siseriiklikke õigusnorme, mis käsitlevad ettevõtte juristidega toimunud teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitset.

181. Ka see vastuväide on ekslik. Vaieldamatult on liikmesriikidel praeguse liidu õiguse kohaselt pädevus reguleerida advokaadi kutsealal tegutsemist.(133) Seda pädevust kasutades peavad nad siiski, nagu ka muudes õigusvaldkondades,(134) võtma arvesse kohaldatavat liidu õigust ja austama liidu pädevust.(135)

182. Nagu eespool märgitud, kuulub liidu ainupädevusse siseturu toimimiseks vajalike konkurentsieeskirjade ning komisjoni kui Euroopa Liidu konkurentsiasutuse uurimispädevuse sisu ja piiride kindlaksmääramine. Viimati nimetatud meetmete sisu ega eesmärk ei ole eelkõige kutseala reguleerimine. Need võivad asjaomaste ettevõtjate ja nende volitatud advokaatide tegevusele avaldada äärmisel juhul kaudset mõju. Selline mõju on siiski vaid üldist laadi, samamoodi võivad ka paljud muud liidu ja liikmesriikide õigusnormid väga erinevates õigusvaldkondades – mainitagu vaid maksuõigust, karistusõigust, raamatupidamisõigust ja riigihankeõigust – üldjuhul mõjutada ettevõtjate ja advokaatide igapäevast tegevust. Seda ei saa lugeda sekkumiseks liikmesriigi pädevusse reguleerida advokaadi kutsealal tegutsemist.

183. Kokkuvõttes on mitme menetlusosalise väide pädevuse jaotuse rikkumise kohta seega põhjendamatu.

c)      Muud väited

184. Lõpetuseks käsitlen ma veel kahte väidet, mis on esitatud Esimese Astme Kohtu vaidlustatud otsuse vastu.

185. Esiteks väidab ECLA, et liidu õigus ei või „tühistada” ega „õõnestada” siseriiklikus õiguses antud konfidentsiaalsuse kaitset ettevõtte juristidega toimunud teabevahetusele.

186. Selle kohta tuleb märkida, et siseriiklik õigus võib anda sellise kaitse üksnes oma kohaldamisalal, seega eelkõige siseriiklike konkurentsiasutuste poolt kartellikokkuleppeid puudutavate menetluste raames läbiviidavate uurimiste puhul. Selliste siseriiklike menetluste ja läbiotsimismeetmete osas ei „tühista” ega „õõnesta” liidu õigus sel puhul advokaadiga toimunud teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitset, vaid jätab selle piiranguteta kehtima. Kohtuotsuses AM & S esitatud lahendus kehtib üksnes komisjoni läbiviidavate kartellikokkuleppeid puudutavate menetluste ja uurimiste suhtes; see ei mõjuta mingil moel siseriiklikele menetlustele kohaldatavat õigust.

187. Üldiselt on loomulik, et Euroopa Liidu taolises mitmetasandilises süsteemis võib olla kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja riikideülesel tasandil erineva sisuga õigusnorme, mille kohaldamisalad on siiski erinevad. Õigusliku olukorra ühtlustamine liidu tasandil ja liikmesriigi tasandil peab siiski, nagu eespool mainitud,(136) jääma liidu seadusandja pädevusse.

188. Teiseks väidab ACCE, et liidu õiguses tuleb advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitset laiendada ka teabevahetusele selliste ettevõtte juristidega, kes kuuluvad kolmandate riikide advokatuuri.

189. See seisukoht tuleb tagasi lükata. Isegi kui soovida – vastupidi minu väljapakutud lahendusele – laiendada konfidentsiaalsuse kaitset ettevõtte- või kontsernisisesele teabevahetusele selliste ettevõtte juristidega, kes on liitunud advokatuuriga Euroopa Majanduspiirkonna territooriumil, ei ole lisaks kolmandate riikide advokaatide kaasamine mingil juhul põhjendatud.

190. Erinevalt liikmesriikidevahelisest suhtest puudub suhetes kolmandate riikidega üldiselt piisav alus tunnustada vastastikku advokaatide kutsetunnistusi ja advokaadi kutse-eetika nõudeid, mida advokaadid on kohustatud oma kutsealal tegutsedes järgima. Teatud juhtudel ei saa isegi kindlaks teha, kas asjaomases kolmandas riigis on piisavalt väljakujunenud õigusriigi traditsioon, mis võimaldab advokaatidel tegutseda oma kutsealal vajaliku sõltumatusega, nii et nad suudavad täita õigusemõistmise kaastöötaja rolli. Komisjonile ega Euroopa Liidu kohtutele ei saa panna kohustust seda igal üksikjuhtumil kontrollida, käsitledes asjaomases kolmandas riigis kehtivaid õigusnorme ja tavasid, tehes selleks märkimisväärseid kulutusi, seda enam et ei ole tagatud tõhus halduskoostöö kolmandate riikide ametiasutustega.

d)      Vahejäreldus

191. Seega ei ole ka kolmas väide põhjendatud.

4.      Kokkuvõte

192. Kuna ühegi Akzo ja Akcrosi esitatud väitega ei saa nõustuda ja ükski menetlusse astujate esitatud väidetest ei leia kinnitust, tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

193. Kui Euroopa Kohus peaks siiski jõudma järeldusele, et ettevõtte- või kontsernisisene teabevahetus ettevõtte juristina tegutsevate advokaatidega on konfidentsiaalsuse alusel kaitstud, peaks ta saatma asja pärast vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist tagasi Üldkohtule asjaolude täpsustamiseks (Euroopa Kohtu põhikirja artikkel 61). Sel juhul tuleks nimelt veel tuvastada, kas mõlemad vaidlusalused e‑kirjad olid oma sisu ja konteksti poolest kaitseõiguste teostamiseks vajalikud.

V       Kohtukulud

194. Kui apellatsioonkaebus jäetakse rahuldamata, nagu ma teen ettepaneku käesolevas asjas, otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse (kodukorra artikli 122 esimene lõik), mida üksikasjalikult reguleerib kodukorra artikkel 69 koosmõjus artikliga 118.

195. Kodukorra artikli 69 lõike 2 esimesest lõigust koosmõjus artikliga 118 tuleneb, et kohtuvaidluse kaotanud pool on kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 69 lõike 2 teine lõik näeb ette, et kui kaotanud poolel on mitu isikut, otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotamise. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja apellatsioonkaebuse esitajad on kohtuvaidluse kaotanud, on nad kohustatud hüvitama kohtukulud; kohtukulud tuleb välja mõista solidaarselt, kuna apellandid esitasid kaebuse ühiselt.(137)

196. Seevastu kannavad Iirimaa, Madalmaade Kuningriik ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik kui menetlusse astujad kodukorra artikli 69 lõike 4 esimese lõigu kohaselt ise oma kohtukulud.

197. Ka apellatsioonkaebuse toetuseks Euroopa Kohtu menetlusse astunud teiste menetlusosaliste kohtukulud võib jätta kodukorra artikli 69 lõike 4 kolmanda lõigu alusel nende endi kanda.(138) Kuna CCBE, ARNOVA, ECLA, ACCE ja IBA toetasid oma väidetega Akzo ja Akcrosi apellatsioonkaebust ja kaotasid kohtuvaidluse, on asjakohane jätta – kaldudes kõrvale eespool punktis 195 märgitust – nende kohtukulud nende endi kanda.

VI      Ettepanek

198. Eelnevale tuginedes teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus:

1.      Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.      Jätta Iirimaa, Madalmaade Kuningriigi ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi kohtukulud nende endi kanda.

3.      Jätta Conseil des barreaux européensi, Algemene Raad van de Nederlandse Orde van Advocateni, European Company Lawyers Associationi, American Corporate Counsel Associationi (European Chapter) ja International Bar Associationi kohtukulud nende endi kanda.

4.      Mõista ülejäänud kohtukulud solidaarselt välja äriühingutelt Akzo Nobel Chemicals Ltd ja Akcros Chemicals Ltd.


1 – Algkeel: saksa.


2 – Kohtumenetluse keeles: legal professional privilege.


3 – Ettevõtte juristina tegutseva advokaadi all mõtlen siin ja edaspidi juristi, kes töötab ettevõtte või kontserni õigusosakonnas ja kuulub samal ajal vastavalt kohaldatavatele siseriiklikele õigusnormidele advokatuuri.


4 – Õiguskirjanduses on sellele juhtumile palju tähelepanu pööratud (vt nt Gray, M., „The Akzo Nobel Judgment of the Court of First Instance”, Irish Journal of European Law 14, 2007, lk 229–242; Prieto, C., „Pouvoirs de vérification de la Commission et protection de la confidentialité des communications entre avocats et clients”, La semaine juridique – édition générale, 2007, II‑10201, lk 35–37; Cheynel, B., „Heurs et malheurs du ‚legal privilege’ devant les juridictions communautaires”, Revue Lamy de la Concurrence – Droit, Économie, Régulation, 2008, nr 14, lk 89–93; Mykolaitis, D., „Developments of Legal Professional Privilege under the Akzo/Akcros Judgment”, International Trade Law and Regulation, 2008, lk 1–6; Weiß, W., „Neues zum legal professional privilege”, Europarecht, 2008, lk 546–557). Kõrgema astme kohtu otsuse ootus tundub kohati olevat nii suur, et õiguskirjanduses käsitleti juba eelmisel aastal kohtuotsust, mille Euroopa Kohus oletatavasti teeb (Brüssow, R., „Das Anwaltsprivileg des Syndikus im Wirtschaftsstrafverfahren”, teoses Arbeitsgemeinschaft Strafrecht des Deutschen Anwaltvereins (väljaandja), Strafverteidigung im Rechtsstaat, Baden-Baden, 2009, lk 91–106; vt selle kohta ka Huff, M., „Recht und Spiel”, Frankfurter Allgemeine Zeitung, nr 183, 10.8.2009, lk 28).


5 – Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205).


6 – Edaspidi „apellandid”.


7 – 17. septembri 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑125/03 ja T‑253/03: Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon (EKL 2007, lk II‑3523).


8 – Nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määrus (EMÜ) nr 17, esimene määrus asutamislepingu artiklite 85 ja 86 rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3).


9 – Määruse nr 17 asendamise kohta määrusega nr 1/2003 vt määruse nr 1/2003 artikli 43 lõige 1 koostoimes artikliga 45.


10 – Vt siin ja edaspidi vaidlustatud kohtuotsuse punktid 1–14.


11 – Komisjoni 30. jaanuari 2003. aasta otsus K (2003) 85/4, muudetud komisjoni 10. veebruari 2003. aasta otsusega K(2003) 559/4.


12 – Ühendkuningriigi konkurentsiamet.


13 – Uurimine viidi läbi kartellikokkuleppeid puudutava menetluse COMP/38.589 raames, mis käsitles plastilisandeid, eelkõige termostabilisaatoreid; vt selle kohta lisaks 14. veebruaril 2003 komisjoni avaldatud teave (MEMO/03/33).


14 – K(2003) 1533 (lõplik).


15 – Vt eespool käesoleva ettepaneku punkt 7.


16 – Vt eespool käesoleva ettepaneku punkt 16.


17 – Esimese Astme Kohtu presidendi 30. oktoobri 2003. aasta määrus liidetud kohtuasjades T‑125/03 R ja T‑253/03 R: Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon (EKL 2003, lk II‑4771).


18 – Euroopa Kohtu presidendi 27. septembri 2004. aasta määrus kohtuasjas C‑7/04 P(R): komisjon vs. Akzo ja Akcros (EKL 2004, lk I‑8739).


19 – Esialgu faksi teel edastatud apellatsioonkaebuse originaaleksemplar anti 8. detsembril 2007 hoiule Euroopa Kohtu kantseleisse.


20 – Esimese Astme Kohtu viienda koja esimehe 4. novembri 2003. aasta määrus ja 10. märtsi 2004. aasta määrus ning Esimese Astme Kohtu esimese koja esimehe 26. veebruari 2007. aasta määrus.


21 – Euroopa Kohtu presidendi 8. juuli 2008. aasta määrus kohtuasjas C‑550/07 P: Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon jt (kohtulahendite kogumikus ei avaldata).


22 – Vt kuus Euroopa Kohtu presidendi 5. veebruari 2009. aasta määrust kohtuasjas C‑550/07 P: Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon jt (kohtulahendite kogumikus ei avaldata) ning – LSEW uuesti esitatud avalduse kohta – Euroopa Kohtu presidendi 17. novembri 2009. aasta määrus kohtuasjas C‑550/07 P: Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon jt (kohtulahendite kogumikus ei avaldata).


23 – Esimese Astme Kohtu (viienda koja) 28. mai 2004. aasta määrused.


24 – Kartellikokkuleppeid puudutav menetlus COMP/38.589 – Termostabilisaatorid; vt selle kohta komisjoni 11. novembri 2009. aasta pressiteade (IP/09/1695).


25 – Põhjendatud huvi kontrollimise kohta apellatsioonimenetluses vt 19. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑19/93 P: Rendo jt vs. komisjon (EKL 1995, lk I‑3319, punkt 13) ja minu 13. detsembri 2007. aasta ettepanek kohtuasjas C‑413/06 P: Bertelsmann & Sony vs. Impala (EKL 2008, lk I‑4951, ettepaneku punkt 74).


26 – Eespool 25. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Rendo jt vs. komisjon, punkt 13; 13. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑174/99 P: parlament vs. Richard (EKL 2000, lk I‑6189, punkt 33); 25. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑50/00 P: Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu (EKL 2002, lk I‑6677, punkt 21); 3. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑277/01 P: parlament vs. Samper (EKL 2003, lk I‑3019, punkt 28); 10. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 33) ja 17. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑519/07 P: komisjon vs. Koninklijke Friesland Campina (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 63).


27 – Vt selle kohta 24. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑313/90: CIRFS jt vs. komisjon (EKL 1993, lk I‑1125, punktid 30 ja 31).


28 – Kui komisjoni ametnikud on tutvunud dokumendi sisuga, võib põhiõiguse rikkumise mõju kesta ka pärast dokumendi tagastamist või hävitamist. Ka põhjendatud huvi jääb sel juhul püsima.


29 – 15. mai 1986. aasta otsus kohtuasjas 222/84: Johnston (EKL 1986, lk 1651, punktid 18 ja 19); eespool 26. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, punkt 39; 13. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑432/05: Unibet (EKL 2007, lk I‑2271, punkt 37) ja 3. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑402/05 P ja C‑415/05 P: Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon (EKL 2008, lk I‑6351, punkt 335).


30 – Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (edaspidi „EIÕK”, alla kirjutatud Roomas 4. novembril 1950). EIÕK–l on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eriline tähendus põhiõiguste standardi kehtestamisel, mida Euroopa Liit peab järgima; vt nt 26. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑305/05: Ordre des barreaux francophones et germanophone jt (EKL 2007, lk I‑5305, punkti 29 viited kohtupraktikale); vt ka EL lepingu artikli 6 lõige 3.


31 – Euroopa Liidu põhiõiguste harta kuulutati esmalt välja 7. detsembril 2000 Nice’is (EÜT 2000, C 364, lk 1) ja seejärel pidulikult veel kord 12. detsembril 2007 Strasbourgis (ELT 2007, C 303, lk 1).


32 – Nii juba 18. mai 1982. aasta otsus kohtuasjas 155/79: AM & S vs. komisjon, nn kohtuotsus AM & S (EKL 1982, lk 1575, eelkõige punkt 18). Vt lisaks kohtujurist Léger’ 10. juuli 2001. aasta ettepanek kohtuasjas C‑309/99: Wouters jt (EKL 2002, lk I‑1577, punkt 182) ja kohtujurist Poiares Maduro 14. detsembri 2006. aasta ettepanek eespool 30. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Ordre des barreaux francophones et germanophone jt, punkt 39. Vt lisaks Esimese Astme Kohtu 4. aprilli 1990. aasta määrus kohtuasjas T‑30/89: Hilti vs. komisjon (EKL 1990, lk II‑163, punktid 13 ja 14).


33 – See puudutab Ühendkuningriiki ja Iirimaad, kelle õigussüsteem põhineb tavaõigusel.


34 – Põhiseaduses on advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse sätestatud eelkõige Bulgaarias (Bulgaaria põhiseaduse artikli 30 lõige 5) ja Hispaanias (Hispaania põhiseaduse artikli 24 lõige 2); lisaks sellele lähtutakse advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse puhul põhiseaduse sätetest mh ka Itaalias, Portugalis ja Rumeenias ning Rootsis lähtutakse põhiseaduse staatusega seaduse sätetest.


35 – Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas viidatakse üldjuhul küll üksnes EIÕK artiklile 8; vt selle kohta nt 25. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas Campbell vs. Ühendkuningriik (kaebus nr 13590/88, A‑seeria, nr 233); 16. detsembri 1992. aasta otsus kohtuasjas Niemietz vs. Saksamaa (kaebus nr 13710/88, A‑seeria, nr 251‑B); 20. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas Foxley vs. Ühendkuningriik (kaebus nr 33274/96); 7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas Smirnov vs. Venemaa (kaebus nr 71362/01) ja 24. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas André jt vs. Prantsusmaa (kaebus nr 18603/03). Siiski tuuakse mõnikord esile ka seos EIÕK artikliga 6 (vt nt samas joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Niemietz vs. Saksamaa, punkt 37, ja samas joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Foxley vs. Ühendkuningriik, punkt 50).


36 – Komisjoni vaidlustatud otsuse tegemise ajal ei loonud põhiõiguste harta küll veel esmase õigusega võrreldavaid siduvaid õiguslikke tagajärgi. Õiguse allikana andis see ometi juba tollal teada liidu õiguskorraga tagatud põhiõigustest (vt nt 13. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑432/05: Unibet, EKL 2007, lk I‑2271, punkt 37, ja 27. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑540/03: parlament vs. nõukogu, EKL 2006, lk I‑5769, punkt 38, ning minu 8. septembri 2005. aasta ettepanek viimati nimetatud kohtuasjas, ettepaneku punkt 108).


37 – Eespool 32. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus AM & S, punktid 20 ja 23; analoogiline eespool 35. joonealuses märkuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus André jt vs. Prantsusmaa, punkt 41.


38 – Saksa keeles kirjeldatakse advokaati pigem kui Organ der Rechtspflege’t (õigusemõistmise organ); sisulist erinevust selle mõiste ja Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses AM & S kasutatud mõiste „õigusemõistmises osaleja” vahel siiski ei ole, niivõrd kui see on käesolevas asjas asjakohane.


39 – Eespool 32. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus AM & S, punktid 20, 23 ja 24; analoogiline eespool 35. joonealuses märkuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus Niemietz vs. Saksamaa, punkt 37.


40 – Eespool 30. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Ordre des barreaux francophones et germanophone jt, punkt 32.


41 – Komisjoni kontrollimisvolitused Euroopa ettevõtjate koondumiste kontrollimisel vastavalt nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜ koondumismäärus; ELT L 24, lk 1) artiklile 13 sarnanevad määruse nr 1/2003 artiklis 20 sätestatud volitustega ja on neist vaid veidi väiksema ulatusega.


42 – Viidatud eespool 32. joonealuses märkuses.


43 – Selle all pean ma silmas apellatsioonkaebuse punkte 10–43.


44 – Eespool 32. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus AM & S, punktid 21 ja 22.


45 – Mis puudutab asjaolu, et komisjon seab käesolevas asjas kahtluse alla seose kaitseõigusega, siis teeb ta seda üksnes seoses apellantide põhjendatud huviga; vt selle kohta eespool käesoleva ettepaneku punktid 33–45.


46 – Iirimaa, kes läheb veel kaugemale, tundub soovivat laiendada advokaadi kutsesaladuse kaitset koguni sellistele ettevõtte juristidele, kelle „iseseisvus” on tagatud üksnes tööõiguse sätetega (menetlusse astuja seisukohtade punkt 12).


47 – Saksa keeles: Rechtsanwalt im Dienstverhältnis (töölepingu alusel töötav advokaat) või Syndikusanwalt (ettevõtte juristina tegutsev advokaat).


48 – Nimetus Cohen advokaat viitab eesistujale, kes juhtis ekspertkomisjoni, mis moodustati enne Madalmaade advokaadi ametialase seisundi reformi.


49 – Eespool 32. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus AM & S, punktid 21 ja 27.


50 – Kohtujurist Sir Gordon Slynni 26. jaanuari 1982. aasta ettepanek eespool 32. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas AM & S, lk 1655.


51 – Eespool 32. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus AM & S, punkt 24.


52 – Eespool 32. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus AM & S, punktid 21 ja 27.


53 – Vt ka eespool 32. joonealuses märkuses viidatud kohtujurist Léger’ ettepanek kohtuasjas Wouters jt, ettepaneku punkt 181: „[Advokaadi sõltumatus] avaldab mõju ka kliendile, kellest ei või saada oma advokaadi tööandja”.


54 – Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 168.


55 – See on nn professioneel statuut voor de advocaat in dienstbetrekking (advokaadi ametialane seisund töösuhtes).


56 – Vaidluse ajendiks olid poolte erinevad seisukohad ettevõtte juristina tegutsevate advokaatide ja ettevõtteväliste advokaatide tegevuse „ergutusstruktuuri” (incentive structure) kohta.


57 – Selline olukord valitseb eriti Saksamaal. Euroopa Kohtule kohtuistungil esitatud teabe kohaselt on ka Madalmaades lubatud, et advocaat in dienstbetrekking osutab teenuseid ettevõttevälistele klientidele.


58 – Teisiti on see üksnes juhul, kui ettevõtte juristina tegutsev advokaat osutab lisaks oma tööle ettevõtte või kontserni õigusosakonnas teenuseid ka ettevõttevälistele klientidele, kes ei ole tema tööandjaga seotud. Tema teabevahetus selliste ettevõtteväliste klientidega on kutsesaladusega kaitstud, kuna ettevõtte juristina tegutsev advokaat on neist klientidest sõltumatu.


59 – Apellatsioonkaebuse punktid 44–48.


60 – 20. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑334/05: komisjon vs. Portugal (EKL 2005, lk I‑8911, punkt 24) ja 12. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑300/04: Eman ja Sevinger (EKL 2006, lk I‑8055, punkt 57); samuti juba 19. oktoobri 1977. aasta otsus liidetud kohtuasjades 117/76 ja 16/77: Ruckdeschel jt (EKL 1977, lk 1753, punkt 7); 12. märtsi 1987. aasta otsus kohtuasjas 215/85: Raiffeisen Hauptgenossenschaft (EKL 1987, lk 1279, punkt 23) ja 19. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑85/97: SFI (EKL 1998, lk I‑7447, punkt 30).


61 – EIÕK 12. lisaprotokoll avati allakirjutamiseks Roomas 4. novembril 2000 ja see jõustus 1. aprillil 2005. Kõik Euroopa Liidu liikmesriigid ei ole sellele veel alla kirjutanud ja vaid mõni neist (Hispaania, Luksemburg, Madalmaad, Rumeenia, Küpros ja Soome) on selle ratifitseerinud; vt selle kohta Euroopa Nõukogu veebilehel lingi http://conventions.coe.int all avaldatud ratifitseerimise seis (kontrollitud viimati 21. veebruaril 2010). Selline piiratud osalemine vähendab protokolli tähtsust käesoleva asja lahendamise jaoks.


62 – 10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑344/04: IATA ja ELFAA (EKL 2006, lk I‑403, punkt 95); 3. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑303/05: Advocaten voor de Wereld (EKL 2007, lk I‑3633, punkt 56); 16. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑127/07: Arcelor Atlantique ja Lorraine jt, nn kohtuotsus Arcelor (EKL 2008, lk I‑9895, punkt 23) ja 7. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑558/07: S.P.C.M. jt (EKL 2009, lk I–5783, punkt 74).


63 – Selle kohta eespool 62. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Arcelor, punkt 26.


64 – Vt eespool käesoleva ettepaneku punktid 48 ja 49.


65 – Vt esimese väite esimese osa kohta esitatud kaalutlused, eelkõige käesoleva ettepaneku punktid 61–72.


66 – Eespool 32. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus AM & S, punkt 18.


67 – Vt selle kohta veel kord esimese väite esimese osa kohta esitatud kaalutlused, eelkõige käesoleva ettepaneku punktid 66–71.


68 – Originaalkeeles: „[t]here is no uniform answer to the question of privilege of in-house lawyers in all Member States” (ECLA poolt apellatsioonkaebusele antud vastuse punkt 52).


69 – Originaalkeeles: „lack of uniform tendency at national level” (Akzo ja Akcrosi apellatsioonkaebuse punkt 52).


70 – Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 170 koostoimes punktiga 177.


71 – Vt selle kohta juba EÜ artikli 220 esimene lõik ja EMÜ asutamislepingu artikkel 164.


72 – Nii nt – soodustusi andvate haldusmeetmete tühistamise kohta – 12. juuli 1957. aasta otsus liidetud kohtuasjades 7/56 ja 3/57–7/57: Algera jt vs. ESTÜ parlamentaarne assamblee, nn Algera kohtuotsus (EKL 1957, lk 85, 118) ja – põhiõiguste kaitse kohta liidu tasandil – 17. detsembri 1970. aasta otsus kohtuasjas 11/70: Internationale Handelsgesellschaft (EKL 1970, lk 1125, punkt 4).


73 – Vt nt eespool 72. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Internationale Handelsgesellschaft, punkt 4; 14. mai 1974. aasta otsus kohtuasjas 4/73: Nold vs. komisjon (EKL 1974, lk 491, punkt 13); 13. detsembri 1979. aasta otsus kohtuasjas 44/79: Hauer (EKL 1979, lk 3727, punkt 15); 21. septembri 1989. aasta otsus liidetud kohtuasjades 46/87 ja 227/88: Hoechst vs. komisjon (EKL 1989, lk 2859, punkt 13); 3. mai 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑387/02, C‑391/02 ja C‑403/02: Berlusconi jt (EKL 2005, lk I‑3565, punktid 68 ja 69); eespool 62. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Advocaten voor de Wereld, punkt 45, ja 19. jaanuari 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑555/07: Kücükdeveci (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 20).


74 – Vt nt eespool 72. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Algera, lk 118; eespool 32. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus AM & S, punktid 18–21, ja 9. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑120/06 P ja C‑121/06 P: FIAMM ja FIAMM Technologies vs. nõukogu ja komisjon, nn kohtuotsus FIAMM (EKL 2008, lk I‑6513, punktid 170, 171 ja 176).


75 – Vt selle kohta nt eespool 72. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Internationale Handelsgesellschaft, punkt 4; kohtujurist Roemeri 13. juuli 1971. aasta ettepanek kohtuasjas 5/71: Zuckerfabrik Schöppenstedt vs. nõukogu (EKL 1971, lk 975, 990) ja kohtujurist Poiares Maduro 20. veebruari 2008. aasta ettepanek eespool 74. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas FIAMM, ettepaneku punktid 55 ja 56.


76 – Vt selle kohta eespool 75. joonealuses märkuses viidatud kohtujurist Roemeri ettepanek kohtuasjas Zuckerfabrik Schöppenstedt vs. nõukogu, lk 990, ja eespool 74. joonealuses märkuses viidatud kohtujurist Poiares Maduro 20. veebruari 2008. aasta ettepanek kohtuasjas FIAMM, ettepaneku punktid 55 ja 56.


77 – 22. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑144/04: Mangold (EKL 2005, lk I‑9981, punkt 75) ja eespool 73. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Kücükdeveci, punkt 21.


78 – Vanuselise diskrimineerimise keeld on sätestatud eelkõige Soome põhiseaduse artiklis 6 ja – eriti töösuhete puhul – Portugali põhiseaduse artikli 59 lõikes 1.


79 – Nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiiv 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (EÜT L 303, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, lk 79); vt selle kohta eespool 73. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Kücükdeveci, punkt 21.


80 – Nüüd ka sõnaselgelt eespool 73. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsuses Kücükdeveci, punkt 22.


81 – Põhjapaneva tähtsusega on Esimese Astme Kohtu 17. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑7/89: Hercules Chemicals vs. komisjon (EKL 1991, lk II‑1711, punkt 54); 18. detsembri 1992. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑10/92–T‑12/92 ja T–15/92: Cimenteries CBR jt vs. komisjon (EKL 1992, lk II‑2667, punkt 38) ja 1. aprilli 1993. aasta otsus kohtuasjas T‑65/89: BPB Industries ja British Gypsum vs. komisjon (EKL 1993, lk II‑389, punktid 29 ja 30), viimati nimetatud kohtuotsuse jättis Euroopa Kohus muutmata 6. aprilli 1995. aasta otsusega kohtuasjas C‑310/93 P: BPB Industries ja British Gypsum vs. komisjon (EKL 1995, lk I‑865).


82 – Iseäranis puudub komisjonil, nagu kohtuistungil märgiti, vastavalt määruse nr 17 artiklile 14 või määruse nr 1/2003 artiklitele 20 ja 21 pädevus kasutada otsest sundi.


83 – See kehtib eelkõige Bulgaaria, Tšehhi Vabariigi, Eesti, Kreeka, Prantsusmaa, Itaalia, Küprose, Luksemburgi, Ungari, Austria, Rumeenia, Sloveenia, Slovaki Vabariigi, Soome ja Rootsi kohta. Iseäranis Küprose õigusliku olukorra kohta tuleb veel märkida, et practising advocates (praktiseerivad advokaadid) võivad küll olla ettevõtte juhatuse liikmed (board of directors), kuid nad ei või olla sama ettevõtte töötajad (employees) ega tegevjuhid (managing directors).


84 – Saksa õigus lubab küll ettevõtte juristidel kuuluda advokatuuri (nn Syndikusanwälte), kuid ei anna neile tööandjaga toimunud ettevõttesisese teabevahetuse osas konfidentsiaalsuse kaitset. Kreeka puhul, vastupidi, tundub, et kuigi ettevõtte juristid ei või olla advokatuuri liikmed, kohaldatakse nende suhtes teatud tingimustel suhteliselt ulatuslikku kutsesaladuse kaitset.


85 – Sellesse kategooriasse võib liigitada Taani, Hispaania, Läti, Leedu, Malta ja Rumeenia. Lisaks valitseb praegu äärmiselt ebaselge õiguslik olukord Belgias. Belgias kehtivad küll alates 2000. aastast erisätted juristes d’entreprise’ide (ettevõtte juristid) kutseala kohta, millel tegutsevad juristid on kohustatud järgima kutse-eetika nõudeid, kui nad on kantud Institut des juristes d’entreprise’i (IJE; ettevõtte juristide ühing) registrisse. Belgia juristes d’entreprise’ide suhtes kohaldatav konfidentsiaalsuse kaitse tundub siiski olevat – kui võtta eelkõige arvesse seda, et 1. märtsil 2000 vastu võetud seaduse artiklis 5 ei viidata Belgia kriminaalkoodeksi (Code pénal) artiklile 458 – vähem ulatuslik kui avocats’ide (advokaadid) puhul, ja lisaks tundub, et Belgia konkurentsiasutus (Auditoriat du Conseil de la concurrence) ei tunnusta praegu seda ettevõtte juristidega toimunud ettevõttesisese teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse tähenduses (vt selle kohta Marchandise, P. ja Sabbe, S., „Akzo ‚op zijn Belgisch’: de renaissance van het surrealisme?”, TBM-RCB, 2009, lk 54, ja Cattaruzza, J., „Reactie IBJ op het gewijzigd standpunt van het Auditoriaat inzake vertrouwelijkheid adviezen bedrijfsjurist”, TMB-RCB, 2008, lk 42); küsimus ootab selgitamist Belgia kohtupraktikas.


86 – See tundub kehtivat nt Soome ja Sloveenia kohta. Ka Belgia konkurentsiasutuse (vt eespool 85. joonealune märkus) praegune seisukoht järgib lõpuks Euroopa Liidu kohtute kohtupraktikat, nimelt käesolevas asjas vaidlustatud Esimese Astme Kohtu otsust liidetud kohtuasjades T‑125/03 ja T‑253/03.


87 – See puudutab Ühendkuningriiki ja Iirimaad, kuid mitte Küprost (vt eespool 83. joonealune märkus); Malta õiguslik olukord tundub olevat ebaselge. Lisaks tuleb märkida, et teatud kolmandates riikides, kus kehtib anglosaksi õigussüsteem, nimelt Ameerika Ühendriikides, laieneb samuti advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse teatud tingimustel ettevõtte juristidele (vt selle kohta põhjapanev US Supreme Courti 31. jaanuari 1981. aasta otsus kohtuasjas Upjohn vs. Ühendriigid, 449 U.S 383 (1981); vt ka Walkowiak, V. S., „Attorney-client privilege in civil litigation”, American Bar Association, Illinois, 2008, lk 7). See ei tundu siiski olevat katkematu suundumus anglosaksi õigussüsteemis; nt tundub, et Austraalia föderaalkohus on, vaatamata sellele, et ta põhimõtteliselt tunnustab mõistet „legal professional privilege for in-house counsel”, viimasel ajal seadnud üha enam kahtluse alla ettevõtte juristide sõltumatuse (vt Federal Court of Australia 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas Telstra vs. Minister for Communications, Information Technology and the Arts (No 2) (2007) FCA 1445, ja 13. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas Rich vs. Harrington (2007) FCA 1987).


88 – Lisaks Madalmaadele on tegemist eelkõige Kreeka, Portugali ja Poolaga. Poola puhul tuleb märkida, et sealses õiguses tuntakse erilist õigusnõustajate (radcowie prawni) kutseala, kelle esindajad on kohustatud järgima samasuguseid kutse-eetika nõudeid kui advokaadid (adwokaci); kui nad töötavad ettevõtte juristidena, kohaldatakse nende suhtes konfidentsiaalsuse kaitset, mis sarnaneb advokaadi kutsesaladusega.


89 – Vt eelkõige Madalmaad ja Poola. Ka Belgia õiguslik olukord põhineb uuemal seadusel, kuid on praegu ebaselge, nagu eespool juba märgitud (vt eespool 85. joonealune märkus). Prantsusmaal arutletakse õigusvaldkonna ametite reformi (réforme des professions du droit) üle (vt selle kohta mh nn Darrois-komitee aruanne, mis esitati 8. aprillil 2009 Prantsusmaa presidendile), kuigi tundub, et see ei ole senini viinud advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitsega seotud õigusliku olukorra muutmiseni ega isegi seda spetsiifilist küsimust käsitleva seaduseelnõu vastuvõtmiseni; 2010. aasta märtsis esitatud seaduseelnõu nr 2383 õigusvaldkonna ametite ajakohastamise kohta (projet de loi de modernisation des professions judiciaires et juridiques réglementées) puudutab igal juhul üksnes selle reformi teatud muid aspekte, mitte advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitset.


90 – Määruse nr 1/2003 kohta vt parlamendi dokument A5‑0229/2001 (lõplik) (Evansi aruanne), mis sisaldab muudatusettepanekut nr 10 komisjoni määruse ettepaneku KOM(2000) 582 (lõplik) artikli 14 lõike 3 kohta; määruse nr 139/2004 kohta vt parlamendi dokument A5‑0257/2003 (lõplik) (Della Vedova aruanne), mis sisaldab muudatusettepanekut nr 5 komisjoni määruse ettepaneku KOM(2002) 711 (lõplik) põhjenduse 34 kohta ja muudatusettepanekut nr 25 sama määruse ettepaneku artikli 13 lõike 1 kohta.


91 – Määruse nr 1/2003 puhul jättis juba parlament tervikuna toetuseta tema enda liikmete esitatud muudatusettepanekud. Määruse nr 139/2004 puhul kiitis parlament muudatusettepanekud heaks, kuid nõukogu jättis need määrusesse lisamata.


92 – Kohtumenetluse keeles: policy considerations.


93 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiiv 98/5/EÜ, millega hõlbustatakse alalist tegutsemist advokaadi kutsealal muus liikmesriigis kui see, kus omandati kutsekvalifikatsioon (EÜT L 77, lk 36; ELT eriväljaanne 06/03, lk 83).


94 – Vt eelkõige nõukogu 22. märtsi 1977. aasta direktiivi 77/249/EMÜ õigusteenuste osutamise vabaduse tulemuslikuma elluviimise kohta (EÜT L 78, lk 17; ELT eriväljaanne 06/01, lk 52) artiklid 2 ja 6 .


95 – Eespool 32. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus AM & S, punkt 26.


96 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005. aasta direktiivi 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (ELT L 309, lk 15) artikli 23 lõige 2 koostoimes artikli 2 lõike 1 punkti 3 alapunktiga b; vt selle kohta juba nõukogu 10. juuni 1991. aasta direktiivi 91/308/EMÜ rahandussüsteemi rahapesu eesmärgil kasutamise vältimise kohta (EÜT L 166, lk 77; ELT eriväljaanne 09/01, lk 153) artikli 6 lõike 3 teine lõik koostoimes artikli 2a punktiga 5 direktiiviga 2001/97/EÜ (EÜT L 344, lk 76) muudetud redaktsioonis, vt selle kohta ka eespool 30. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Ordre des barreaux francophones et germanophone jt.


97 – Direktiivi 2005/60 põhjendus 19.


98 – FATF (või Groupe d’action financière, GAFI) on valitsustevaheline organ, mille asutasid 1989. aastal Pariisis tollased G7‑riigid ja mis on vahepeal suurenenud 35 liikmeni, kelle hulgas on Euroopa Komisjon.


99 – Tõlgendamisjuhised sisalduvad dokumendis „40 soovitust”, mille FATF avaldas 2003. aastal (kättesaadav aadressil http://www.fatf-gafi.org, viimati külastatud 10. veebruaril 2010). Dokumendis sisalduva sõnastiku punktis e jäetakse employees (töötajad) mõiste „Designated non-financial businesses and professions” alt välja.


100 – Sõltumatuse kohta vt lisaks esimese väite kohta esitatud kaalutlused, eelkõige käesoleva ettepaneku punktid 61–72.


101 – Eespool 32. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus AM & S, punktid 21 ja 23; vt ka eespool 30. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Ordre des barreaux francophones et germanophone jt, punktid 32 ja 35, milles rõhutatakse advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse seost kohtumenetluste ja nende ettevalmistava etapiga; vt lisaks minu kaalutlused esimese väite kohta (eespool käesoleva ettepaneku punkt 54).


102 – Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 172 (lõpuosa).


103 – 14. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑110/03: Belgia vs. komisjon (EKL 2005, lk I‑2801, punkt 30); 12. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑2/06: Kempter (EKL 2008, lk I‑411, punkt 37) ja 10. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑201/08: Plantanol (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 43 ja 44).


104 – 14. jaanuari 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑226/08: Stadt Papenburg (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 45); samuti 15. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑63/93: Duff jt (EKL 1996, lk I‑569, punkt 20) ja 7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑76/06 P: Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon (EKL 2007, lk I‑4405, punkt 79).


105 – 21. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑158/06: ROM‑projecten (EKL 2007, lk I‑5103, punkt 25) ja 10. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑345/06: Heinrich (EKL 2009, lk I‑1659, punkt 44).


106 – Eespool 32. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus AM & S; vt selle kohta minu kaalutlused esimese väite kohta (eespool käesoleva ettepaneku punktid 52–75).


107 – Vt lisaks määruse nr 1/2003 põhjendus 5, mille kohaselt tuleb EÜ artikli 81 lõike 1 ja artikli 82 (praegu ELTL artikli 101 lõige 1 ja artikkel 102) rikkumist tõendada „tavapäraste õiguslike nõuete kohaselt”, mis ei mõjuta tõendamisnõudeid käsitlevaid siseriiklikke eeskirju.


108 – Vt selle kohta põhiõiguste harta artikli 51 lõige 1 ning 12. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑442/00: Rodríguez Caballero (EKL 2002, lk I‑11915, punkt 31); eespool 77. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Mangold, punkt 75, ja 23. septembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑427/06: Bartsch (EKL 2008, lk I‑7245, punktid 15 ja 25).


109 – Selletagi ei saa ainuüksi tuginemine kaitseõigusele mingil juhul viia õigusliku olukorra ühtlustamisele. Vastupidi, kohtuotsuses AM & S leitud lahenduse võimalik muutmine tingiks suuremas osas liikmesriikidest, kelle siseriiklik õigus ei anna praegu ettevõtte juristidega toimunud ettevõtte- või kontsernisisesele teabevahetusele konfidentsiaalsuse kaitset, siseriikliku ja liidu õigusliku olukorra lahknemise.


110 – Liidu õigusaktide põhiõigustega kooskõlas oleva tõlgendamise kohta vt nt eespool 30. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Ordre des barreaux francophones et germanophone jt, punkt 28, ja 19. novembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑402/07 ja C‑432/07: Sturgeon jt (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 47 ja 48); analoogia alusel 10. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑413/06 P: Bertelsmann & Sony vs. Impala (EKL 2008, lk I‑4951, punkt 174).


111 – Nagu komisjon õigesti väidab, ei ole liidu jaoks EIÕK artikkel 6 küll otseselt siduv, kuna ta ei ole selle konventsiooniga siiani veel ühinenud. Nimetatud säte väljendab siiski õigusriigi aluspõhimõtteid, mida ka liidu õigus tunnustab õiguse üldpõhimõtetena (vt nt 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑8417, punkt 21, ja 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punkt 68). Lisaks on põhiõiguste hartas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad EIÕK–ga tagatud õigustele, samad, mis neile EIÕK–ga ette on nähtud (põhiõiguste harta artikli 52 lõike 3 esimene lause).


112 – Eespool 35. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus André jt vs. Prantsusmaa, punkti 42 lõpuosa; nimetatud kohtuotsuse alguses (punkt 15) tsiteerib Euroopa Inimõiguste Kohus pealkirja „5. Le droit communautaire” („5. ühenduse õigus”) all koguni lõikude kaupa eespool 32. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsust AM & S, punktid 18–24.


113 – Nii laiendab Euroopa Inimõiguste Kohus EIÕK artiklis 8 sätestatud kaitse äriruumidele, kuid märgib samal ajal, et kaitse ei tarvitse tingimata olla sama ulatuslik kui eraruumide puhul (eespool 35. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Niemietz vs. Saksamaa, punkt 31, viimane osalause, mis kõlab järgmiselt: „[the entitlement of Contracting States to interfere] might well be more far-reaching where professional or business activities or premises were involved than would otherwise be the case”; analoogiline väljend „to a certain degree” sama kohtuotsuse punktis 29; vt lisaks Euroopa Inimõiguste Kohtu 16. aprilli 2002. aasta otsus kohtuasjas Société Colas Est jt vs. Prantsusmaa, kaebus nr 37971/97, Recueil des arrêts et décisions, 2002‑III, punktid 41 ja 49). Selle kohta on Bundesverfassungsgericht (Saksamaa põhiseaduskohus) eraelu kaitset käsitlevas otsuses leidnud, et üksnes „eraelu peamine sisu” tuleb avaliku võimu sekkumise alt välja jätta (14. septembri 1989. aasta määrus, BVerfGE 80, lk 367, milles nähakse nüanssideni ette päevikusse kantud isiklike märkuste kaitse õiguskaitseorganite poolt konfiskeerimise eest).


114 – Saksamaal keelab nt Bundesrechtsanwaltsordnung’i (liidumaa määrus advokaatide kohta) § 46 lõige 1 ettevõtte juristina tegutseval advokaadil esindada oma tööandjat advokaadina kohtutes ja vahekohtutes; seega võib ettevõtte juristina tegutsev advokaat esindada oma tööandjat üksnes sellistes kohtutes, kus ei ole advokaadi kasutamise kohustust, nii nagu seda võib mis tahes isik, ka selline, kes ei ole jurist. Samasugune praktika valitseb Euroopa Liidu kohtutes: hagide puhul, millele on alla kirjutanud hagejate tegevjuhid, kes kuuluvad advokatuuri, vt Esimese Astme Kohtu 8. detsembri 1999. aasta määrus kohtuasjas T‑79/99: Euro‑Lex vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EKL 1999, lk II‑3555, punktid 28 ja 29); 13. jaanuari 2005. aasta määrus kohtuasjas T‑184/04: Sulvida vs. komisjon (EKL 2005, lk II‑85, punktid 9 ja 10) ja 19. novembri 2009. aasta määrus kohtuasjas T‑40/08: EREF vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 25 ja 26), seejuures on viimati nimetatud määruse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlemine pooleli (kohtuasi C‑75/01 P: EREF vs. komisjon); hageja enda alla kirjutatud apellatsioonkaebuse kohta vt lisaks 5. detsembri 1996. aasta määrus kohtuasjas C‑174/96 P: Lopes vs. Euroopa Kohus (EKL 1996, lk I‑6401, punkt 11).


115 – Euroopa Inimõiguste Kohtu 26. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas Meftah jt vs. Prantsusmaa (kaebus nr 32911/96 jt, Recueil des arrêts et décisions, 2002‑VII, punktid 45–48 ja seal viidatud kohtupraktika).


116 – Eespool 32. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus AM & S, punkt 18.


117 – Vt veel kord eespool 32. joonealuses märkuses viidatud kohtujurist Léger’ ettepanek kohtuasjas Wouters jt, punkt 181.


118 – Vt minu kaalutlused esimese väite esimese osa kohta, eelkõige käesoleva ettepaneku punktid 61–72.


119 – „[t]he mere possibility of abuse is outweighed by the need to respect the confidentiality attached to the lawyer-client relationship” (eespool 53. joonealuses märkuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus Campbell vs. Ühendkuningriik, punkti 52 lõpuosa).


120 – Vt selle kohta minu kaalutlused esimese väite kohta käesoleva ettepaneku punktides 64–71.


121 – Iirimaa viitab sellega seoses põhiõiguste harta artiklile 15, ECLA viitab EIÕK 1. lisaprotokolli artiklile 1.


122 – 23. veebruari 1961. aasta otsus kohtuasjas 30/59: De Gezamenlijke Steenkolenmijnen in Limburg vs. Ülemamet (EKL 1961, lk 1, lk 41); 27. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑185/00: komisjon vs. Soome (EKL 2003, lk I‑14189, punkt 91) ja 26. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑113/07 P: Selex Sistemi Integrati vs. komisjon ja Eurocontrol (EKL 2009, lk I‑2207, punkt 54).


123 – 17. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑155/91: komisjon vs. nõukogu (EKL 1993, lk I‑939, punktid 23 ja 24) ja Esimese Astme Kohtu 3. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑114/02: BaByliss vs. komisjon (EKL 2003, lk II‑1279, punkt 417); vt analoogia alusel lõpuks ka 10. veebruari 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑301/06: Iirimaa vs. parlament ja nõukogu (EKL 2009, lk I‑593, punkt 34 koostoimes punktiga 57), milles Euroopa Kohus ei nõustunud Slovaki Vabariigi poolt menetlusse astujana esitatud väitega põhiõiguste rikkumise kohta.


124 – Väljakujunenud kohtupraktika; vt hiljutisest ajast 2. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑202/07 P: France Télécom vs. komisjon (EKL 2009, lk I‑2369, punktid 59 ja 60); eespool 26. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 38, ja 12. novembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑554/08 P: Carbone-Lorraine vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 32).


125 – Eespool 32. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus AM & S, eelkõige punktid 18–22, eriti punkt 21; samuti kohtujurist Warneri 20. jaanuari 1981. aasta ettepanek selles kohtuasjas (lk 1630 ja 1631). Vt lisaks väljakujunenud kohtupraktika ühenduse ja liidu õiguse mõistete autonoomse tõlgendamise kohta, nt 18. jaanuari 1984. aasta otsus kohtuasjas 327/82: Ekro (EKL 1984, lk 107, punkt 11); 18. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑195/06: Österreichischer Rundfunk (EKL 2007, lk I‑8817, punkt 24) ja 17. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑66/08: Kozlowski (EKL 2008, lk I‑6041, punkt 42).


126 – Eespool 72. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Internationale Handelsgesellschaft, punkt 3, ja eespool 73. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Hauer, punkt 14.


127 – Eespool 73. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Hauer, punkt 14.


128 – Vt selle kohta, mis puudutab siseturuga seotud põhivabaduste teostamist, 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑415/93: Bosman (EKL 1995, lk I‑4921, punkt 81).


129 – Vt ka 28. märtsi 1996. aasta arvamus 2/94 („ühinemine EIÕK–ga”; EKL 1996, lk I‑1759, punktid 23 ja 24) ja 23. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑403/05: parlament vs. komisjon (EKL 2007, lk I‑9045, punkt 49).


130 – Samamoodi põhinevad tulevaste juhtumite suhtes kohaldatava määruse nr 1/2003 artiklid 20 ja 21 aluslepingutel, õiguslik alus on nimelt EÜ artikkel 83 (nüüd ELTL artikkel 103).


131 – Eespool 32. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus AM & S, punktid 18 ja 22.


132 – Vt eespool käesoleva ettepaneku punkt 47.


133 – 12. juuli 1984. aasta otsus kohtuasjas 107/83: Klopp (EKL 1984, lk 2971, punkt 17) ja 19. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑309/99: Wouters jt (EKL 2002, lk I‑1577, punkt 99).


134 – Vt nt 14. veebruari 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑279/93: Schumacker (EKL 1995, lk I‑225, punkt 21, otseste maksude kohta); 23. oktoobri 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑11/06 ja C‑12/06: Morgan ja Bucher (EKL 2007, lk I‑9161, punkt 24, haridussüsteemi korralduse ja õpetuse sisu kindlaksmääramise kohta) ja 10. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑169/07: Hartlauer (EKL 2009, lk I–1721, punkt 29, sotsiaalkindlustussüsteemide korralduse kohta).


135 – Vt selle kohta eespool 133. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Klopp, punktid 17 ja 18; vt ka kohtujurist Poiares Maduro 1. veebruari 2006. aasta ettepanek liidetud kohtuasjades C‑94/04 ja C‑202/04: Cipolla jt (EKL 2006, lk I‑11421, punkt 82).


136 – Vt selle kohta eespool käesoleva ettepaneku punktid 133 ja 134.


137 – Vt selle kohta 31. mai 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑122/99 P ja C‑125/99 P: D ja Rootsi vs. nõukogu (EKL 2001, lk I‑4319, punkt 65); selles kohtuasjas olid D ja Rootsi Kuningriik esitanud koguni kaks eraldi apellatsioonkaebust, kuid kohtukulud mõisteti neilt välja ikkagi solidaarselt.


138 – Vt selle kohta nt 26. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑23/00 P: nõukogu vs. Boehringer (EKL 2002, lk I‑1873, punkt 56); 2. oktoobri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑172/01 P, C‑175/01 P, C‑176/01 P ja C‑180/01 P: International Power jt vs. NALOO (EKL 2003, lk I‑11421, punkt 187) ja 1. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑141/08 P: Foshan Shunde Yongjian Housewares & Hardware vs. nõukogu (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 118).