KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JULIANE KOKOTT
esitatud 30. juunil 2016(1)
Kohtuasi C‑443/15
Dr David L. Parris
versus
Trinity College Dublin jt
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Labour Court (töökohus, Iirimaa))
Põhiõigused – Direktiiv 2000/78/EÜ – Võrdne kohtlemine töö saamisel ja kutsealale pääsemisel – Diskrimineerimine vanuse ja seksuaalse sättumuse alusel – Mitmekordne diskrimineerimine – Samasooliste isikute kooselu – Tööandjapension – Toitjakaotuspension – Üleelanud abikaasa või registreeritud elukaaslase õigus toitjakaotuspensionile – Nõue sõlmida abielu või registreerida kooselu enne 60. eluaasta täitumist – Takistused liikmesriigi õiguses
I. Sissejuhatus
1. Sünnipäevad on üldjuhul põhjus rõõmustada ja pidutseda. Samal ajal võivad need aga ajendada meenutama endisi aegu ja panna meeldivate mälestuste kõrval mõtlema kahjutundega ka sellele, mis jäi elus tegemata või mis jäi möödunud eluaastatel teatavate asjaolude tõttu kättesaamatuks.
2. Sellises hingeseisundis võis olla ka D. Parris mõne nädala eest oma 70. sünnipäeva tähistades. Tema rõõm selle üle, et tema pikaajalist kooselu teise mehega Iirimaal 2011. aastal vastu võetud seadusemuudatusest tulenevalt riiklikult tunnustati, segunes ilmselt märkimisväärse kibestumusega. Nimelt keeldub tööandjapensioniskeem, mille raames on D. Parris Trinity College Dublin’i (Dublini Trinity kolledž, edaspidi „TCD“) endise õppejõuna kindlustatud, andmast tema elukaaslasele õigust toitjakaotuspensionile. Otsust põhjendatakse sellega, et paar registreeris kooselu liiga hilja, nimelt alles pärast D. Parrise 60. eluaasta täitumist. D. Parris märgib vastuseks, et Iirimaa õigusliku olukorra tõttu ei olnud tal enne 60. eluaasta täitumist mingit võimalust samasoolise isikuga abielu sõlmida või kooselu registreerida.
3. D. Parrise olukorrast lähtudes annab käesolev menetlus Euroopa Kohtule võimaluse veelgi täpsustada oma nüansirikast praktikat seoses liidu õiguses sätestatud vanuse ja seksuaalse sättumuse alusel võrdse kohtlemise põhimõttega. Analoogiliselt mehe ja naise võrdse kohtlemisega on tegemist liidu õiguse aluspõhimõttega, mis on esmases õiguses sätestatud põhiõiguste harta artiklis 21(2) ja mida on täpsustatud direktiivis 2000/78/EÜ(3).(4)
4. Erilist tähelepanu tuleb käesolevas menetluses pöörata sellele, et asjaomase isiku võimalik diskrimineerimine võib tuleneda kahe teguri koosmõjust – vanus ja seksuaalne sättumus. Seetõttu saab Euroopa Kohus reaalset elu õiglaselt arvesse võtta vaid siis, kui ta hindab mõlemat tegurit koosmõjus, selle asemel et vanuse ja seksuaalse sättumuse aspekte eraldi luubi alla võtta. Peale selle tuleb arvestada, et vaidlusalune nõue sõlmida abielu või registreerida kooselu enne 60. eluaasta täitumist osutus Iirimaal ületamatuks takistuseks teatavale rahvastikurühmale tervikuna.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
5. Käesoleva kohtuasja õigusliku raamistiku määrab direktiiv 2000/78, mis selle direktiivi artikli 20 kohaselt jõustus 2. detsembril 2000, Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamise päeval.
6. Direktiivi artikli 1 kohaselt on direktiivi eesmärk
„kehtestada üldine raamistik, et võidelda usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise vastu töö saamisel ja kutsealale pääsemisel ning tagada liikmesriikides võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine.“
7. Direktiivi 2000/78 artikkel 2 „Diskrimineerimise mõiste“ sätestab:
„1. Käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab „võrdse kohtlemise põhimõte“, et ei esine otsest ega kaudset diskrimineerimist ühelgi artiklis 1 nimetatud põhjusel.
2. Lõike 1 kohaldamisel:
a) peetakse otseseks diskrimineerimiseks seda, kui ükskõik millisel artiklis 1 nimetatud põhjusel koheldakse ühte inimest halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist inimest samalaadses olukorras;
b) peetakse kaudseks diskrimineerimiseks seda, kui väliselt neutraalne säte, kriteerium või tava seab konkreetse usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumusega isikud teistega võrreldes ebasoodsamasse olukorda, välja arvatud juhul, kui:
i) kõnealusel sättel, kriteeriumil või taval on objektiivselt põhjendatav õigustatud eesmärk ja selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud või kui […]
[…]
5. Käesolev direktiiv ei piira siseriikliku õigusega sätestatud meetmeid, mis demokraatlikus ühiskonnas on vajalikud avaliku julgeoleku ja korra tagamiseks, kuritegude ennetamiseks, tervise ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.“
8. Direktiivi 2000/78 reguleerimisala on sätestatud artiklis 3:
„1. Ühendusele antud pädevuse piires kohaldatakse käesolevat direktiivi kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on:
[…]
c) töö saamise ja töö tingimused, kaasa arvatud töölt vabastamine ja töötasu;
[…]
3. Käesolevat direktiivi ei kohaldata mingite riigiabi- või samalaadsetest kavadest, kaasa arvatud riigi sotsiaalkindlustus- või sotsiaalkaitsekavadest tehtavate maksete suhtes.“
9. Direktiivi 2000/78 artikkel 6, milles käsitletakse „vanuse alusel erineva kohtlemise õigustatus[t]“, sätestab:
„1. Olenemata artikli 2 lõikest 2 võivad liikmesriigid ette näha, et erinevat kohtlemist vanuse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui sellel on siseriikliku õigusega objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud, tööhõivepoliitikat, tööturgu ja kutseõpet hõlmav õigustatud eesmärk ning kui selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud.
Selline erinev kohtlemine võib muu hulgas seisneda järgmises:
[…]
2. Olenemata artikli 2 lõikest 2 võivad liikmesriigid ette näha, et vanusepiiride kehtestamist kutsealaste sotsiaalkindlustuskavade pensioni- või invaliidsushüvitiste saamiseks, sealhulgas töötajatele või töötajate rühmadele või kategooriatele eri vanusepiiride kehtestamist nende kavade raames, ning vanusekategooriate kasutamist kindlustusstatistikas ei peeta vanuseliseks diskrimineerimiseks, kui sellest ei tulene soolist diskrimineerimist.“
10. Lõpuks tuleb viidata direktiivi 2000/78 põhjendusele 22, milles nõukogu märgib:
„Käesolev direktiiv ei piira siseriiklikke õigusnorme perekonnaseisu ning sellest sõltuvate soodustuste kohta.“
11. Direktiivi artikli 18 esimese lõigu kohaselt tuli direktiiv 2000/78 liikmesriikide siseriiklikku õigusse üle võtta 2. detsembriks 2003.
B. Siseriiklik õigus
12. Iiri õigusaktide hulgas on asjakohane eelkõige Pensions Act 1990(5), mida on muudetud 2004. aastal.(6) Pensions Act artikkel 66 näeb seoses tööandjapensioniskeemidega ette üldise diskrimineerimiskeelu, eelkõige vanuse, seksuaalse sättumuse ja perekonnaseisu alusel diskrimineerimise keelu.
13. Pensions Act artikkel 72 näeb ette erandid tööandjapensioniskeemide puhul kehtivast üldisest diskrimineerimiskeelust ja on sõnastatud järgmiselt:
„1. Võrdse pensionialase kohtlemise põhimõtte rikkumisega vanuse alusel ei ole tegemist juhul, kui skeem
[…]
c) näeb skeemist hüvitiste saamise tingimusena ette teatava vanuspiiri või arvessevõetava tööstaaži või mõlemad […], kui see ei too kaasa võrdse pensionialase kohtlemise põhimõtte rikkumist soo alusel.
[…]
3. Kindlustatu lesele soodsamate tööandjapensioni skeemi hüvitiste maksmine ei kujuta endast võrdse pensionialase kohtlemise põhimõtte rikkumist perekonnaseisu või seksuaalse sättumuse alusel, kui see ei too kaasa nimetatud põhimõtte rikkumist soo alusel.
[…]“
14. Peale selle tuleb viidata Civil Partnership and Certain Rights and Obligations of Cohabitants Act 2010‑le(7). Selle seadusega anti Iirimaal samasoolistele paaridele alates 2011. aastast esimest korda võimalus kooselu registreerida. Selle seaduse rakendamiseks antud 2010. aasta ministri määrus(8) lubas lisaks alates 1. jaanuarist 2011 Iirimaal tunnustada välisriigis registreeritud kooselu, kuid mitte tagasiulatuvalt.
15. Lõpuks anti Iirimaal samasoolistele paaridele 22. mai 2015. aasta rahvahääletuse tulemusel vastu võetud põhiseaduse muudatusega võimalus registreerida abielu. Seda võimalust saab kasutada alates 16. novembrist 2015, mil jõustusid vajalikud seadusemuudatused.
III. Asjaolud ja põhikohtuasi
16. Iiri Labour Court(9), eelotsusetaotluse esitanud kohus, menetleb D. Parrise kaebuse alusel kohtuasja, milles kaebaja taotleb tööandjapensioniskeemist makstavat toitjakaotuspensioni oma samasoolisele elukaaslasele, kui viimane peaks elama temast kauem. D. Parrise kaebus on esitatud ühelt poolt tema endise tööandja TCD vastu ja teiselt poolt Higher Education Authority, Department of Public Expenditure and Reform’i ning Department of Education and Skills’i vastu (viimati nimetatud kolm asutust edaspidi üheskoos „vastustajad“ või „HEA“).
A. D. Parrise isik ja perekonnaseis
17. D. Parris on sündinud 21. aprillil 1946 ja tal on nii Iiri kui ka Ühendkuningriigi kodakondsus. Ta on elanud samasoolise isikuga üle 30 aasta pühendunud kooselus. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on veendunud, et D. Parris ja tema kooselupartner oleksid abiellunud või registreerinud kooselu juba paljude aastate eest, kui see oleks olnud õiguslikult võimalik.
18. Kuna Ühendkuningriigis on alates 2005. aasta detsembrist võimalik kooselu registreerida(10), registreeris D. Parris seal kooselu oma partneriga 21. aprillil 2009, oma 63. sünnipäeval. Iirimaa õigusnormid ei võimaldanud aga tema registreeritud kooselu sellel ajal Iirimaal tunnustada. D. Parrise ja tema partneri registreeritud kooselu tunnustati Iiri õiguse kohaselt alles 12. jaanuarist 2011, kuid vastavalt 2010. aasta määrusele puudub tunnustamisel tagasiulatuv jõud.
19. Neli aastat pärast tunnustamist sõlmis D. Parris oma kooselupartneriga 12. jaanuaril 2015 Ühendkuningriigis ka abielu.
B. D. Parrise kindlustatus TCD tööandjapensioniskeemis
20. Aastatel 1972–2010 töötas D. Parris TCD‑s lektorina („Lecturer“). TCD töötajana liitus D. Parris ka TCD mitteosamakselise pensioniskeemiga.
21. Selle pensioniskeemi alusel saab D. Parris alates 31. detsembrist 2010, mil ta jäi eelpensionile, tööandjapensioni. Veidi rohkem kui aasta enne seda kuupäeva läks TCD pensionifond 3. detsembril 2009 märkimisväärse puudujäägi tõttu(11) üle National Treasury Management Agency’le (riigikassa haldamise amet; NTMA). Sellest ajast alates rahastatakse kõnealusest pensioniskeemist makstavaid hüvitisi riigi vahenditest.
22. Pensioniskeemi kindlustustingimuste 5. säte („Rule 5“) näeb ette, et kui skeemiga kindlustatu sureb enne abikaasat või registreeritud elukaaslast, on tema üleelanud abikaasal või registreeritud elukaaslasel õigus saada eluaegset pensioni summas, mis on võrdne kahe kolmandikuga kindlustatule enne surma makstud summast. Selline õigus eeldab siiski, et kindlustatu abiellus või registreeris kooselu enne 60aastaseks saamist või pensionile jäämist, olenevalt sellest, kumb toimus varem. Kui abielu sõlmitakse või kooselu registreeritakse hiljem, võib üleelanud abikaasa või partner saada toitjakaotuspensioni üksnes viie aasta jooksul, ja seda vaid juhul, kui surm saabub viie aasta jooksul pärast kindlustatu pensionile jäämise kuupäeva.
C. D. Parrise taotlus tunnustada tema kooselupartneri õigust toitjakaotuspensionile
23. D. Parris esitas 17. septembril 2010 TCD‑le ametliku taotluse tunnustada tema kooselupartneri õigust toitjakaotuspensionile.
24. Taotlus jäeti viitega pensioniskeemi kindlustustingimuste 5. sättele rahuldamata, kuna D. Parrise kooselu ei olnud registreeritud enne tema 60. eluaasta täitumist. HEA jättis TCD otsuse muutmata.
25. D. Parris esitas taotluse rahuldamata jätmise otsuste peale kaebuse Equality Tribunal’ile (vahekohus), väites, et teda on vastuolus Pensions Act 1990 muudetud redaktsiooniga tema vanuse ja seksuaalse sättumuse alusel otseselt ja/või kaudselt diskrimineeritud. Kuna ka see kaebus jäeti rahuldamata, esitas D. Parris apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.
IV. Eelotsusetaotlus ja menetlus Euroopa Kohtus
26. Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas 11. augusti 2015. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 13. augustil 2015, Euroopa Kohtule ELTL artikli 267 järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas tegemist on diskrimineerimisega seksuaalse sättumuse alusel, mis on vastuolus direktiivi 2000/78/EÜ artikliga 2, kui tööandjapensioni skeemi raames kohaldatakse sätet, mis piirab skeemis kindlustatu üleelanud registreeritud partnerile kindlustatu surma korral toitjakaotuspensioni maksmist nõudega, et kindlustatu ja tema üleelanud partneri kooselu peab olema registreeritud enne kindlustatu 60. sünnipäeva, kui riigisisene õigus ei võimaldanud neil enne kindlustatu 60. sünnipäeva kooselu registreerida ning kui kindlustatu ja tema registreeritud partner olid alustanud enne seda kuupäeva pühendunud kooselu?
2. Kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt:
Kas tegemist on diskrimineerimisega vanuse alusel, mis on vastuolus direktiivi 2000/78/EÜ artikliga 2 koostoimes artikli 6 lõikega 2, kui tööandjapensioni skeemi kindlustusandja piirab skeemiga kindlustatu üleelanud registreeritud partnerile kindlustatu surma korral toitjakaotuspensioni maksmist nõudega, et kindlustatu ja tema registreeritud partneri kooselu peab olema registreeritud enne kindlustatu 60. sünnipäeva, kui
a) tingimus, mis puudutab kindlustatu vanust kooselu registreerimise ajal, ei ole kindlustusmatemaatilistes arvutustes kasutatav kriteerium ja
b) riigisisene õigus ei võimaldanud kindlustatul ja tema registreeritud partneril enne kindlustatu 60. sünnipäeva kooselu registreerida ning kindlustatu ja tema registreeritud partner olid alustanud enne seda tähtaega pühendunud kooselu?
3. Kui teisele küsimusele vastatakse eitavalt:
Kas tegemist oleks diskrimineerimisega, mis on vastuolus direktiivi 2000/78/EÜ artikli 6 lõikega 2, kui esimeses või teises küsimuses kirjeldatud tööandjapensioni skeemist tulenevate õiguste piirangud tuleneksid skeemis kindlustatu vanuse ja seksuaalse sattumuse kombineeritud mõjust?“
27. Euroopa Kohtu menetluses esitasid D. Parris, TCD ja vastustajad ning Ühendkuningriigi valitsus ja Euroopa Komisjon kirjalikud seisukohad. Peale Ühendkuningriigi valitsuse olid samad menetlusosalised esindatud ka 28. aprilli 2016. aasta kohtuistungil.
V. Hinnang
28. Küsimust, kas töötajate üleelanud samasoolistel kooselupartneritel on õigus saada tööandjapensioniskeemist makstavat toitjakaotuspensioni, ei käsitle Euroopa Kohus esimest korda.(12) Erinevalt varasematest menetlustest ei ole aga käesolevas asjas enam vaja selgitada, kas selliseid kooselupartnereid tuleb üldse pidada samaväärseks klassikalise abielu leskedega. Nimelt on põhikohtuasjas tunnustatud, et kõikidel töötajate üleelanud abikaasadel ja kooselupartneritel – olenemata sellest, kas tegemist on samasooliste või erisooliste paaridega – on õigus saada tööandjapensioniskeemist makstavat toitjakaotuspensioni. Käesolevas asjas on vaidluse all vaid kindlustustingimuste säte, mille kohaselt peab asjaomane töötaja olema sõlminud abielu või registreerinud kooselu enne 60. eluaasta täitumist (edaspidi ka „60. eluaastale seatud vanusepiir“ või „vaidlusalune vanusepiir“).
29. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib eelotsusetaotlusega saada vastust küsimusele, kas viidatud vanusepiir on liidu õiguse kohaselt keelatud diskrimineerimine direktiivi 2000/78 tähenduses, kui pidada silmas seda, et Iirimaal ei saanud samasoolised paarid veel mõni aasta tagasi kasutada ei abielu ega registreeritud kooselu instituuti. Nimelt ei olnud Iirimaal sellistel enne 1. jaanuari 1951 sündinud homoseksuaalsetel töötajatel nagu D. Parris õigusnormidest tulenevalt võimalik täita nõuet, et abielu sõlmimine või kooselu registreerimine peab olema toimunud enne 60. eluaasta täitumist. Kuigi D. Parris oleks saanud välisriigis – nimelt Ühendkuningriigis – registreerida kooselu juba enne 60. eluaasta täitumist, kuid nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, ei oleks seda Iirimaal tunnustatud enne 60. eluaastale seatud vanusepiiri kättejõudmist.
30. Euroopa Kohtule esitletakse diskrimineerimise problemaatikat käesolevas asjas kolmest aspektist, millest igaüks on eraldi eelotsuse küsimuse ese: esiteks asjaomase töötaja seksuaalse sättumuse aspektist (vt allpool, jaotis B), teiseks tema vanuse aspektist (vt allpool, jaotis C) ja kolmandaks seksuaalse sättumuse ja vanuse koosmõju aspektist (vt allpool, jaotis D).
A. Direktiivi 2000/78 kohaldamisala (eelküsimus)
31. Enne kui asun kolme eelotsuse küsimust sisuliselt hindama, esitan mõned eelmärkused direktiivi 2000/78 kohaldamisala kohta.
1. Esemeline kohaldamisala
32. Direktiivi 2000/78 artikli 3 lõike 1 punkti c kohaselt kohaldatakse seda direktiivi „ühendusele antud pädevuse piires […] kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on […] töö saamise ja töö tingimused, kaasa arvatud töölt vabastamine ja töötasu“.
33. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hõlmab liidu õiguses sätestatud töötasu mõiste, nagu seda kasutatakse ELTL artiklis 157 ja diskrimineerimisvastastes direktiivides,(13) ka tööandjapensioni, sest see kujutab endast teatavat liiki edasilükatud tasu.(14) Just direktiivi 2000/78 artikli 3 lõike 1 punkti c kohta on Euroopa Kohus pealegi otsustanud, et tööandjapensioniskeemi alusel makstavad toitjakaotuspensionid kuuluvad töötasu mõiste alla.(15) Ka TCD ja komisjon tunnistasid kohtuistungil, et vaidlusaluse toitjakaotuspensioni puhul on tegemist tasuga.
34. Direktiivi 2000/78 artikli 3 lõike 3 kohaselt ei ole direktiiv kohaldatav riigi sotsiaalkindlustuskavadest tehtavate maksete suhtes.(16) Põhikohtuasjas vaidlusalune toitjakaotuspension on aga osa TCD tööandjapensioniskeemist, millega D. Parris liitus oma töölepingust tulenevalt.
35. Liigitamist tööandjapensioniskeemiks ei takista eelkõige ka see, et TCD pensionifond on nüüdseks üle läinud riiklikule asutusele ja hüvitisi rahastab nüüd riik. Nimelt on Euroopa Kohus juba korduvalt märkinud, et vastamisel küsimusele, kas pensioniskeem kuulub töötasu mõiste alla, ei ole määravad selle skeemi rahastamise ja haldamise tingimused.(17) Otsustav on vaid see, et toitjakaotuspensioni makstakse varasema töösuhte alusel, kui pension puudutab vaid üht erilist töötajate kategooriat, sõltub otseselt töötatud ajast ning kui pensionisumma arvutatakse viimase palga alusel.(18) Eelotsusetaotluses esitatud teabe kohaselt on kõik nimetatud tingimused käesoleval juhul täidetud.
36. Seega kuulub selline toitjakaotuspension, mille saamise õigust taotleb D. Parris käesolevas asjas oma kooselupartnerile, direktiivi 2000/78 esemelisse kohaldamisalasse.
2. Ajaline kohaldamisala
37. Direktiiv 2000/78 jõustus 2. detsembril 2000 (direktiivi artikkel 20). Liikmesriigid olid kohustatud võtma direktiivi siseriiklikku õigusse üle hiljemalt 2. detsembriks 2003 (direktiivi artikli 18 esimene lõik).
38. D. Parrise taotlus tunnustada tema kooselupartneri õigust toitjakaotuspensionile on esitatud 17. septembril 2010, seega rohkem kui kuus aastat pärast direktiivi 2000/78 ülevõtmise tähtaega. Seega kuulub see taotlus direktiivi kohaldamisalasse samamoodi nagu D. Parrise kooselupartnerile tulevikus maksta tulev toitjakaotuspension.
39. Ühendkuningriik väidab vastu, et D. Parrisel tekkinud õigused põhinevad peaaegu tervikuna enne direktiivi 2000/78 jõustumist täitunud töötamisperioodidel ja seega ei saa nende suhtes kohaldada viidatud direktiivis sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet.
40. See väide ei pea siiski paika. Nimelt on väljakujunenud kohtupraktikaga kooskõlas, et uus õigusnorm on kohaldatav alates selle õigusakti jõustumisest, milles norm sisaldub, ja seda ei kohaldata varasema õigusakti kehtivusajal tekkinud ja lõplikult väljakujunenud õiguslikele olukordadele; samas kohaldatakse õigusnormi nende olukordade tulevikus tekkivate tagajärgede suhtes ja ka uute õiguslike olukordade suhtes. Teisiti on üksnes siis, kui uue õigusnormiga kaasnevad erisätted, mis määravad konkreetselt kindlaks selle ajalise kohaldamise tingimused, kui õigusaktide tagasiulatuva jõu puudumise põhimõttest ei tulene teisiti.(19)
41. Need põhimõtted kehtivad ka direktiivi 2000/78 ajalise kohaldamise suhtes. Direktiivi ajalise kohaldamisala piiramise nimetatud üldpõhimõtetest kõrvale kaldudes oleks liidu seadusandja pidanud sõnaselgelt ette nägema. Selline erinorm aga puudub.
42. Seega tunnistas Euroopa Kohus direktiivi 2000/78 kohaldatavaks juba tööandjapensionide ja toitjakaotuspensionide sellistele juhtudele, mil aluseks olevad õigused tekkisid – samamoodi nagu käesoleval juhul – juba ammu enne direktiivi jõustumist ja võimalikud sissemaksete tegemised või võrdlusperioodid pärinevad samuti direktiivi jõustumise eelsest ajast.(20) Tööandjapensionit käsitleva kohtupraktika ajalise mõju piiramisest direktiivi 2000/78 alusel – erinevalt näiteks kohtuasjast Barber(21), mis käsitleb EMÜ asutamislepingu artiklit 119 (nüüd ELTL artikkel 157) – Euroopa Kohus sõnaselgelt loobus.(22) Lisan, et selliseks ajaliseks piiramiseks ei olnud enam ka alust, kuna alates kohtuotsusest Barber oli kõikidele huvitatud isikutele piisavalt selge, et tööandjapensionid kuuluvad liidu õiguses sätestatud tasu mõiste alla ja nende suhtes on kohaldatavad võimalikud diskrimineerimiskeelud.
43. Peab paika, et Euroopa Kohus selgitas, et direktiivis 2000/78 sisalduv diskrimineerimiskeeld ei saa anda õigusi hüvitistele möödunud perioodide eest, mis on täitunud enne viidatud direktiivi ülevõtmise tähtaja lõppemist.(23) See ei puuduta aga tulevikus makstava toitjakaotuspensioni õiguse tunnustamist, mis on vaidluse all käesolevas asjas, kuna see on seotud vaid kindlustusskeemist edaspidi tehtavate maksetega, isegi kui nende arvutamisel võetakse arvesse möödunud töötamisperioode või varasemaid sissemakseid.(24)
44. Järelikult kuulub põhikohtuasja olukord direktiivi 2000/78 ajalisse reguleerimisalasse.
B. Diskrimineerimine seksuaalse sättumuse alusel (esimene eelotsuse küsimus)
45. Esimese eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas tegemist on direktiivi 2000/78 alusel keelatud diskrimineerimisega seksuaalse sättumuse alusel, kui tööandjapensioniskeemis on samasoolise kooselupartneri õigus toitjakaotuspensionile seatud sõltuvusse tingimusest registreerida kooselu enne skeemis kindlustatud töötaja 60. eluaasta täitumist, kui samal ajal ei olnud asjaomastel isikutel enne selle vanusepiiri kättejõudmist õiguslikult võimalik sellist kooselu registreerida või abielu sõlmida.
46. Diskrimineerimine on erinev kohtlemine, mis ei ole õigustatud.(25) Direktiivis 2000/78 ei ole mõisteid „erinev kohtlemine“ ja „diskrimineerimine“ küll täpselt piiritletud, kuid liidu seadusandja lähtub ilmselgelt eeldusest, et „tingimata tuleb vahet teha erineval kohtlemisel, mis on […] õigustatud, ja diskrimineerimisel, mis tuleb keelata.“(26)
1. Otsese ja kaudse diskrimineerimise piiritlemine
47. Nagu direktiivi 2000/78 artiklist 1 koostoimes artikli 2 lõikega 1 tuleneb, võitleb see nii otsese kui ka kaudse seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise vastu tööle saamisel ja kutsealale pääsemisel.
48. Otsese ja kaudse diskrimineerimise piiritlemine on õiguslikult tähtis eelkõige seepärast, et õigustatuse põhjendamise võimalused võivad olla erinevad, sõltuvalt sellest, kas asjakohane erinev kohtlemine on seksuaalse sättumusega seotud otseselt või kaudselt. Eelkõige on võimalikud eesmärgid, millele võib tugineda seksuaalse sättumuse alusel otsese erineva kohtlemise õigustamisel, kitsamalt liigitatud kui need, millest lähtuvalt saab õigustada kaudset erinevat kohtlemist.(27)
a) Otsene diskrimineerimine seksuaalse sättumuse alusel
49. Otseseks diskrimineerimiseks direktiivi 2000/78 tähenduses peetakse seda, kui ühte inimest koheldakse seksuaalse sättumuse tõttu halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist inimest samalaadses olukorras (artikli 2 lõike 2 punkt a koosmõjus artikliga 1); seega on asjaomane erinev kohtlemine otseselt seotud seksuaalse sättumusega.
50. Erinevalt D. Parrise seisukohast ei ole käesolevas asjas sellega tegemist. Põhikohtuasjas vaidlusalune kindlustustingimus ei ole nimelt otseselt seotud töötajate seksuaalse sättumusega. Pigem on see sõnastatud neutraalselt ja puudutab ühtviisi nii homoseksuaalseid kui ka heteroseksuaalseid töötajaid, kuna võtab ka viimaste kooselupartneritelt õiguse toitjakaotuspensionile, kui abielu sõlmimine või kooselu registreerimine ei ole toimunud enne töötaja 60. eluaasta täitumist.
51. Ilmselgelt on Euroopa Kohus oma senises praktikas, mis puudutab liidu õiguses sätestatud mitmesuguseid diskrimineerimiskeelde, võtnud reeglina aluseks otsese diskrimineerimise laia tõlgenduse ja lähtunud sellest alati juba siis, kui asjaomane meede oli kõnealuse erineva kohtlemise alusega lahutamatult seotud.(28)
52. Kuid käesoleval juhul ei saa rääkida ka sellisest lahutamatust seosest seksuaalse sättumusega: pelk asjaolu, et töötaja ei ole enne 60. eluaasta täitumist sõlminud abielu ega registreerinud kooselu – kas õiguslike takistuste tõttu või vabast tahtest –, ei ole tema seksuaalse sättumusega otseselt seotud. Leidub palju erinevaid põhjusi, miks jäetakse abielu sõlmimata või miks tehakse seda alles hiljem. Kui D. Parris oleks pärast 60. eluaasta täitumist abiellunud naisega, oleks viimane jäänud kindlustustingimuste kohaselt õigusest toitjakaotuspensionile ilma samamoodi nagu D. Parrise praegune kooselupartner.
53. Seega on olukord käesoleval juhul teistsugune kui näiteks üldtuntud asjades seoses rasedusega, mis on kohtupraktika kohaselt töötaja sooga seotud sedavõrd lahutamatult, et mis tahes viide rasedusele võib olemuslikult puudutada vaid naisi ja annab seega alust otseseks diskrimineerimiseks.(29)
b) Kaudne diskrimineerimine seksuaalse sättumuse alusel
54. Kontrollida tuleb aga, kas selline kindlustustingimus, nagu on vaidluse all käesolevas asjas, võib kaasa tuua kaudse diskrimineerimise seksuaalse sättumuse alusel. Selliseks kaudseks diskrimineerimiseks peetakse seda, kui väliselt neutraalne säte, kriteerium või tava seab konkreetse seksuaalse sättumusega isikud teistega võrreldes ebasoodsamasse olukorda (direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 2 punkt b).
55. Kahtlemata on nõue sõlmida abielu või registreerida kooselu enne töötaja 60. eluaasta täitumist väliselt neutraalne kriteerium, millel puudub – nagu eespool näidatud – otsene seos töötaja seksuaalse sättumusega.
56. Pealiskaudsel vaatlusel näib pealegi, et see kriteerium mõjutab kõiki töötajaid ühtemoodi: see, kes sõlmis abielu või registreeris kooselu enne 60. eluaasta täitumist, sai oma üleelanud partnerile oma surma korral tööandjapensioniskeemist makstava toitjakaotuspensioni, samal ajal kui sellel, kes sõlmis sellise liidu alles kõrgemas vanuses, selline võimalus puudus.
57. Lähemal vaatlusel ilmneb aga, et 60. eluaastale seatud vanusepiir puudutab paljusid homoseksuaalseid töötajaid Iirimaal suuremal määral ja rängemalt kui nende heteroseksuaalseid kolleege.
58. Nimelt kui heteroseksuaalsetele inimestele oli ja on abiellumine enne või pärast 60. sünnipäeva vaid isikliku elu kavandamise ja vaba tahte küsimus, siis homoseksuaalsetel inimestel ei olnud Iirimaal pikka aega üldse võimalust valida, kas lasta kooselu oma partneriga riiklikult tunnustada või mitte. Enne 1951. aastat sündinud homoseksuaalsed töötajad ei saanud nimelt kooselu õigeaegselt enne 60. eluaasta täitumist registreerida, kuna registreeritud kooselu instituut on selles liikmesriigis kohaldatav alles alates 2011. aastast ja varasemal ajal oli samasoolistel paaridel võimalik koos elada vaid mitteametlikult. Nimetatud isikute rühmal ei olnud seega õiguslikel põhjustel võimalik tagada oma kooselupartneritele õigust tööandjapensioniskeemist makstavale toitjakaotuspensionile ja luua neile seeläbi sotsiaalseid tagatisi sellisel kujul, mis oli endastmõistetav nende heteroseksuaalsetele kolleegidele ja viimaste abikaasadele.
59. Seega kui selline toitjakaotuspension, nagu on vaidluse all käesolevas asjas, siduda nõudega sõlmida abielu või registreerida kooselu enne 60. eluaasta täitumist, siis seab see Iirimaal ebasoodsamasse olukorda eelkõige enne 1951. aastat sündinud homoseksuaalsed töötajad.
60. See järeldus on piisav, et lähtuda seksuaalse sättumuse alusel kaudsest diskrimineerimisest, mis on – õigustuse puudumise korral – vastavalt direktiivi 2000/78 artikli 2 lõikele 1 koosmõjus artikli 2 punktiga b keelatud.
61. Kaudsest diskrimineerimisest lähtumine ei eelda nimelt, et kõik homoseksuaalsed töötajad on seatud ebasoodsamasse olukorda, ega sõltu ka sellest, et heteroseksuaalsed töötajad ei satu kunagi ebasoodsamasse olukorda.(30) Pigem on direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 2 punktis b sisalduva kaudse diskrimineerimise määratluse kohaselt piisav, et vaidlusalused sätted, kriteeriumid või tavad seavad „konkreetse seksuaalse sättumusega isikud“ (käesoleval juhul homoseksuaalsed töötajad) „teistega võrreldes“ (käesoleval juhul heteroseksuaalsed töötajad) „ebasoodsamasse olukorda“.
62. Käesolevas asjas on see nii. Isegi kui võib leiduda mõningaid heteroseksuaalseid töötajaid, kellele on 60. eluaastale seatud vanusepiir takistuseks, ja isegi kui ümberpöördult leidub homoseksuaalseid töötajaid, kellele on 2010/2011. aastal kehtivast seadusemuudatusest tulenevalt võimalik sõlmida abielu või registreerida kooselu veel enne 60. eluaasta täitumist, puudutab selline kord nagu käesolevas asjas vaidlusalune homoseksuaalseid töötajaid eriti rängalt, kuna suur osa neist ei saanud oma olemasolevale kooselule riigi tunnustust taotleda ja seeläbi tööandjapensioniskeemist makstava toitjakaotuspensioni saamise põhitingimust täita neist endist mitteolenevatel põhjustel.
63. Kui käesoleval juhul soovitaks kaudsest diskrimineerimisest lähtumisele seada rangemaid nõudeid, ei oleks see vastuolus mitte ainult direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 2 punkti b sõnastuse („seavad […] ebasoodsamasse olukorda“) ja diskrimineerimisvastaste direktiivide laia tõlgendamise põhimõttega(31), vaid seda oleks ka raske viia kooskõlla Euroopa Kohtu aastatepikkuse praktikaga diskrimineerimise küsimustes – muu hulgas ka kodakondsuse(32) või soo alusel(33) diskrimineerimise küsimustes.
64. Kokkuvõttes tuleb sellist korda, nagu on vaidluse all käesolevas asjas, pidada kaudseks diskrimineerimiseks seksuaalse sättumuse alusel direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 2 punkti b tähenduses.
2. Õigustatuse kontrollimine
65. Kui sellist korda, nagu on vaidluse all käesolevas asjas, pidada vastavalt minu ettepanekule kaudseks diskrimineerimiseks seksuaalse sättumuse alusel, tuleb analüüsida, kas aluseks olev erinev kohtlemine on direktiivi 2000/78 alusel õigustatud või on õigustuse puudumisest tulenevalt tegemist keelatud diskrimineerimisega.
66. Kaudsel ebavõrdsel kohtlemisel seksuaalse sättumuse alusel võib olla objektiivselt põhjendatud õiguspärane (õigustatud) eesmärk, kui vaidlusalune meede – käesolevas asjas toitjakaotuspensioni saamise õiguse puudumine, kui abielu sõlmimine või kooselu registreerimine on toimunud pärast töötaja 60. eluaasta täitumist – on selle eesmärgi saavutamiseks asjakohane ja vajalik (direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 2 punkti b alapunkt i).
a) Õigustatud eesmärk
67. Vaidlusaluse korraga taotletud eesmärkide kohta ei anna tööandjapensioniskeemi kindlustustingimused näiliselt mingit teavet. Esmapilgul ei ole võimalik tuvastada, miks ei peaks alles pärast 60. eluaasta täitumist abielu sõlminud või kooselu registreerinud töötaja üleelanud kooselupartneril olema õigust toitjakaotuspensionile.
68. See üksinda ei tähenda küll, et sellist korda ei saaks direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 2 punkti b alapunkti i kohaselt üldse õigustada. Siiski on sellises olukorras oluline, et teised asjaomase meetme üldisest kontekstist tulenevad tegurid võimaldaksid tuvastada meetme aluseks oleva eesmärgi, et saaks kohtulikult kontrollida selle eesmärgi õiguspärasust ning selle saavutamiseks kasutatud vahendite asjakohasust ja vajalikkust.(34)
69. Pelgalt tõsiasi, et 60. eluaastale seatud vanusepiir oli „levinud“ varastel 1970. aastatel, mil tööandjapensioniskeemid loodi, ei ole kindlasti piisav alus eeldada, et järgitakse õigustatud eesmärki.(35)
70. Mõeldavad on juhtumid, mil selline vanusepiir abielu sõlmimiseks või kooselu registreerimiseks peab tagama, et toitjakaotuspensioni saavad vaid need üleelanud abikaasad või kooselupartnerid, kes on sellise hüvitise „ära teeninud“, kuna nad pakkusid töötajale aktiivse kutsetegevuse ajal tuge isiklikus elus ja pidid seetõttu enda tööalasest karjäärist suures osas loobuma. Traditsiooniliselt oli see naine, kes vastavalt traditsioonilisele soorollide jaotusele keskendus pärast abiellumist koduperenaisena kodule ja laste kasvatamisele. Selliselt kujundatud kindlustusskeemi puhul jääks kõnealusest õigusest ilma töötaja üleelanud abikaasa või kooselupartner, kellega töötaja sõlmis liidu alles vanemas eas, mil tema tööalane tegevus hakkas lõpule jõudma.
71. Käesoleval juhul ei ole asi aga nii. TCD selgitustest lähtudes märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus sõnaselgelt, et vanusepiir seati 60. eluaastale „kaitseks üksikkindlustatute ebasoodsa valiku tegemise eest tervislikel põhjustel, mis kahjustaks skeemi varasid või teisi kindlustatuid“. Nagu TCD Euroopa Kohtu menetluses täiendavalt märgib, oli selle taga oletus, et kindlustusskeemis kindlustatute tervis vanuse tõustes halveneb ja sihtotstarbelise abieluga taotlevad nad vaid eesmärki tagada oma elukaaslastele kindlustusskeemist tulenevad eelised.
72. Liialdatult öeldes peab seega 60. eluaastale seatud vanusepiir hoidma käesoleval juhul ära, et tööandjapensioniskeemiga liitunud töötajad sõlmivad nii-öelda „surivoodil“ veel abielu – või alates 2011. aastast registreerivad kooselu –, et tagada lähedasele inimesele tööandja või kindlustusettevõtja kulul toitjakaotuspension.(36)
73. Ilma et see piiraks eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrollimisõigust, tuleb märkida, et vaidlusaluse korraga taotletakse lihtsustatult öeldes eesmärki hoida ära kindlustusskeemi finantsstabiilsust kahjustavad kuritarvitused. Sellest kavatsusest, mida võib kindlasti pidada õigustatud eesmärgiks(37), lähtun järgnevalt, asudes hindama proportsionaalsust.
b) Proportsionaalsuse hindamine
74. Tuleb kontrollida, kas vaidlusalune kord oli kuritarvituste vältimiseks „asjakohane ja vajalik“. Nende kahe omadussõnaga direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 2 punkti b alapunktis i peetakse tegelikult silmas proportsionaalsuse põhimõtet.
75. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kuulub proportsionaalsuse põhimõte liidu õiguse üldpõhimõtete hulka. See nõuab, et meetmed oleksid vastava õigusaktiga taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik.(38) Juhul kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega.(39)
i) Sobivus
76. Esiteks tuleb selgitada, kas selline kord, nagu on vaidluse all käesolevas asjas, on sobiv(40), et aidata saavutada õigustatud eesmärki – seega hoida ära kuritarvitusi.
77. Kahtlemata piirab selline kord tööandjapensioniskeemi alusel maksete tegemise kohustust ning võimalusi kuritarvitamiseks on seeläbi vähem.
78. Tuleb siiski meeles pidada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on õigusnormid konkreetse eesmärgi saavutamiseks sobivad üksnes juhul, kui need vastavad tõepoolest huvile saavutada see eesmärk ühtselt ja süstemaatiliselt.(41)
79. Selles suhtes tekivad käesoleval juhul teatavad kahtlused, kui pidada silmas, et mõne töötaja tervislik seisund võib juba enne 60. sünnipäeva olla nii halb, et ta üritab kuritarvitaval viisil sõlmida sihtotstarbelist abielu vaid selleks, et tagada oma kooselupartnerile sotsiaaltoetusi. Ümberpöördult võiks aga rahvastiku üldiselt kasvanud keskmist eluiga ja pensioniea tõusmise suundumust(42) arvestades kahelda, kas üldine kuritarvituste oht tekib juba 60. eluaasta täitumisel või on sellist ohtu tänapäeval karta ehk alles pärast 65. eluaasta või koguni 70. eluaasta täitumist.
80. Selle kohta tuleb siiski esiteks märkida, et meetme sobivust tuleb alati hinnata selle meetme eesmärki arvesse võttes. Kui sellise meetmega nagu käesolevas asjas soovitakse välistada pensionikindlustushüvitiste võimalikku kuritarvitamist, siis ei saa selle meetme sobivuse hindamisel seada tingimuseks, et edaspidi ei toimu üldse ühtegi kuritarvitamise juhtumit.(43)
81. Teiseks tuleb tööandjale, kes loob vabatahtliku tööandjakindlustusskeemi ja kellel on seega põhimõtteliselt õigus seada toitjakaotuspensioni maksmisele täiendavaid tingimusi, anda tema eesmärkide saavutamiseks võetavate meetmete valikul lai kaalutlusõigus. Seega peaks käesolevas asjas vaidlustatud kindlustustingimuste asjakohasuse kontroll piirduma tuvastamisega, kas selles sisalduvad sätted on tööandja taotletud õigustatud eesmärgi saavutamiseks ilmselgelt ebasobivad või ebamõistlikud.(44)
82. Kindlasti ei ole käesolevas asjas vaidlustatud kord kuritarvituste ärahoidmiseks ilmselgelt ebasobiv.
ii) Vajalikkus
83. Teiseks tuleb küsida, kas selline kord, nagu on vaidluse all käesolevas asjas, oli taotletud eesmärgi saavutamiseks vajalik. Meede on vajalik siis, kui soovitud seaduslikku eesmärki ei ole võimalik saavutada vähem piirava, sama sobiva meetme abil.(45) Seega tuleb uurida, kas toitjakaotuspensioni kuritarvituslikul viisil kasutamise takistamiseks ei oleks saanud võtta vähem piiravat meedet.
84. Asjaomaste isikute jaoks oleks kindlasti kõige vähem piirav, kui tööandjapensioniskeem ei näeks abielu sõlmimiseks või kooselu registreerimiseks ette kindlat vanusepiiri, vaid lubaks igal üksikjuhtumil eraldi tõendada, et tegemist ei ole puhtalt sihtotstarbelise abielu või kooseluga ja seega ei ole karta toitjakaotuspensioni kuritarvitamist. Arvestades tohutut halduskoormust, mida selline lähenemisviis tekitaks, võib aga kahelda, kas see on taotletud eesmärgi saavutamiseks sama sobiv nagu vaidlusalune vanusepiir.
85. Selleks et tööandjapensioniskeemist makstava toitjakaotuspensioni saamise tingimusi kujundada ettenähtavalt ja praktikas rakendatavalt, peab tööandjal olema võimalik klassifitseerida erinevaid üksikjuhtumeid üldiste kriteeriumite alusel ja moodustada sellel eesmärgil kategooriaid.(46) See kehtib seda enam, et nagu juba mainitud, on tööandjal oma vabatahtliku tööandjapensioniskeemi kujundamisel lai kaalutlusõigus. Seepärast ei saa põhimõtteliselt esitada vastuväiteid sellele, et tööandjapensioniskeemi kindlustustingimused lähtuvad varasematest andmetest, mille kasutamisel näib tõenäoline, et vähemalt enamikul juhtudel täidavad võetud meetmed püstitatud eesmärki.
86. Isegi aga kui tööandjal on õigus klassifitseerida erinevaid üksikjuhtumeid üldiste kriteeriumite alusel, tundub jäigalt 60. eluaastale seatud vanusepiir olevat eriti piirav meede. Minu hinnangul tuleks vähem piirava ja ühtlasi sama sobiva meetmena kõne alla minimaalne ooteaeg abielu sõlmimise või kooselu registreerimise ja toitjakaotuspensioni õiguse tekkimise vahel.
87. Nii oleks võimalik pensioniskeemist makstavate hüvitiste kuritarvitamise eesmärki saavutada sama hästi või isegi paremini, kui jäiga vanusepiiri asemel määrataks kindlaks, et üleelav partner saab toitjakaotuspensioni vaid siis, kui töötajaga abielu sõlmimise või kooselu registreerimise ja töötaja surma vahele jääb teatav vähim arv aastaid, näiteks vähemalt viis aastat. Selline lähenemine oleks lihtsalt ja ilma bürokraatiata rakendatav ja peale selle ka skeemiga kooskõlas, kuna kindlustustingimused näevad ju muus osas nagunii ette kahe sündmuse vahelise ajavahemiku arvessevõtmise.(47)
88. Seda arvestades pean ma vaidlusalust 60. eluaastale seatud vanusepiiri meetmeks, mis – arvestades ka laia kaalutlusõigust ja kindlustusskeemi rakendamise praktilisi vajadusi – läheb kaugemale sellest, mis on tööandja taotletud õigustatud eesmärgi saavutamiseks vajalik.
iii) Töötajate ülemäärane kahjustamine
89. Isegi kui lähtuda sellest, et vaidlusalune vanusepiir on sellega taotletud eesmärgi saavutamiseks asjakohane ja vajalik, tuleb kolmandaks veel hinnata selle proportsionaalsust kitsamas tähenduses.
90. Selle kohaselt peavad vastuvõetud meetmetega, isegi kui need on õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ja vajalikud, tekitatud piirangud olema vastavuses seatud eesmärkidega. Teisisõnu tuleb seega tagada, et selline kord, nagu on vaidluse all käesolevas asjas, ei too kaasa töötajate õigustatud huvide ülemäärast kahjustamist.(48) Lõpuks tuleb leida töötajate nagu D. Parrise ja tööandjapensioniskeemi vastukäivate huvide vahel õiglane tasakaal.
91. Sellises kohtuasjas nagu käesolev tuleb viia õiglasesse tasakaalu tööandja õigustatud huvi vältida tööandjapensioniskeemi kuritarvitamist ja töötaja samamoodi õigustatud huvi tagada oma üleelanud kooselupartnerile asjakohane toitjakaotuspension.
92. Kui vaadelda esmalt vaid rahalisi tagajärgi, mis kaasnevad D. Parrise nõudega maksta tema kooselupartnerile toitjakaotuspensioni, tuleb kindlasti arvesse võtta, et iga täiendavalt makstav hüvitis kujutab endast lisasurvet tööandjapensioniskeemile, mis on nagunii märkimisväärses puudujäägis. Kuigi skeemist tulenevate kohustuste eest vastutab alates 2009. aasta lõpust Iiri riik, on ka riik 2008. aastal alanud globaalse majandus- ja rahanduskriisi tõttu kahtlemata väga raskes finantsolukorras.
93. Silmas tuleb aga pidada ka seda, et olemasoleva teabe kohaselt oli tööandjapensioniskeem algusest peale kujundatud nii, et igale skeemiga liitunud töötajale anti põhimõtteliselt ka õigus taotleda toitjakaotuspensioni oma üleelanud abikaasale – või nüüd ka üleelanud registreeritud kooselu partnerile –, ilma et selle eest oleks tulnud teha täiendavaid sissemakseid.
94. Seega kui selline töötaja nagu D. Parris esitab praegu nõude, et tunnustataks tema kooselupartneri õigust tööandjapensioniskeemist makstavale toitjakaotuspensionile, siis ei saa tema vastu tugineda väitele, et varasemal ajal ei ole tema kooselupartneri eest tehtud tööandjapensioniskeemi vajalikke sissemakseid. Nimelt isegi kui D. Parris oleks sõlminud abielu või registreerinud kooselu juba tükk aega enne oma 60. sünnipäeva, ei oleks tehtud rohkem sissemakseid ja järelikult ei oleks pensioniskeem olnud võimaliku toitjakaotuspensioni maksmiseks paremas rahalises olukorras kui praegu.(49)
95. Üldiselt tuleb pealegi lähtuda sellest, et pelgalt finantsilised kaalutlused ei saa olla ettekääne diskrimineerimiseks. Seega ei saa direktiivi 2000/78 artikli 2 kohase diskrimineerimiskeelu eiramist õigustada üksnes viitega finantskoormusele või võimalikele haldusprobleemidele.(50)
96. Peale selle võtaks vaidlusalune vanusepiir sellises kohtuasjas nagu käesolev tööandjapensioniskeemist hüvitiste saamise õiguse töötajate ühelt kategoorialt tervikuna.(51) Nimelt puudub kõikidel enne 1951. aastat sündinud homoseksuaalsetel töötajatel algusest peale võimalus kindlustada oma üleelanud kooselupartnerid sotsiaaltoetustega tööandjaskeemist makstava toitjakaotuspensioni kujul. Neile seab kindlustusskeem tingimuse, et abielu sõlmimine või kooselu registreerimine peab olema toimunud enne nende 60. eluaasta täitumist, kuid seda tingimust on neil – olenemata nende tahtest või isikliku elu planeerimise kavatsusest – võimatu täita.
97. Töötajate ühe kategooria huvide sedavõrd raske kahjustamine on täiesti ebaproportsionaalne vaidlusaluse vanusepiiriga taotletud eesmärgiga hoida ära kuritarvitusi üksikisikute poolt.
98. See kehtib vähemasti selliste juhtumite suhtes nagu käesolev, milles eelotsusetaotluses esitatud järelduste kohaselt ei ole tegemist puhtalt sihtotstarbelise abieluga (või sihtotstarbelise kooseluga). Nimelt on D. Parris ja tema partner paarina koos elanud juba üle 30 aasta ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu veendumuse kohaselt oleksid nad juba paljude aastate eest abiellunud, kui see oleks neil õiguslikult võimalik olnud.
99. Seega ei ole vaidlusaluse vanusepiiri puhul huvid õiglaselt tasakaalus ja see toob kaasa töötajate õigustatud huvide ülemäärase kahjustamise. Seda ei saa pidada proportsionaalseks. Seega on vastavalt direktiivi 2000/78 artikli 2 lõikele 1 koosmõjus lõike 2 punktiga b tegemist keelatud kaudse diskrimineerimisega seksuaalse sättumuse alusel.
c) Liikmesriikide autonoomia perekonnaseisu reguleerivate sätete vastuvõtmisel
100. TCD, vastustajad, Ühendkuningriigi valitsus ja komisjon märgivad, et seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise tunnistamine võiks käesoleval juhul viia selleni, et Iiri seadusandja poolt alles 2010. aastal kehtestatud registreeritud kooselu instituudile – mis on kohaldatav perioodile alates 2011. aastast – antaks faktiliselt tagasiulatuv jõud. Selline tulemus on nende väitel vastuolus direktiivi 2000/78 põhjendusega 22.
101. See vastuväide ei pea aga paika.
102. Viidatud põhjenduses 22 märkis liidu seadusandja vaid, et direktiiv 2000/78 ei piira siseriiklikke õigusnorme perekonnaseisu ning sellest sõltuvate soodustuste kohta.
103. Direktiivi 2000/78 tõlgendamine ja kohaldamine minu soovitatud viisil ei sunni Iiri riiki aga mingil viisil tagasiulatuvalt muutma sellise töötaja nagu D. Parris perekonnaseisu. Eelkõige ei sunni see tegema järeldust, et D. Parris ja tema kooselupartner olid abielus või elasid registreeritud kooselus juba varasematel perioodidel. Samuti ei kohusta direktiiv 2000/78 liikmesriigi asutusi andma asjaomastele isikutele soodustusi, mis ei vasta nende perekonnaseisule.
104. D. Parris ja tema partner on nüüd registreerinud Iiri riigi poolt tunnustatud kooselu ja nüüd esitavad nad – ainult tulevikku suunatud – nõude nende praegusele perekonnaseisule vastava hüvitise saamiseks tööandjapensioniskeemist. Mingil juhul ei nõua nad hüvitist, millele ei ole neil nende perekonnaseisu järgi õigust. Hoopiski mitte ei taotle nad sellist hüvitist tagasiulatuvalt. Ka ei nõua nad oma perekonnaseisu tagasiulatuvat muutmist. Pigem vaidlustavad nad üksnes varasemast ajast pärineva kindlustustingimuse, nimelt 60. eluaastale seatud vanusepiiri, mis neid praegusest vaatevinklist diskrimineerib.
105. Seega on olukord käesoleval juhul samasugune nagu kohtuasjades Maruko ja Römer(52), kus teatavate hüvitiste nõue puudutas samuti ainult samasooliste partnerite kooselu riikliku tunnustamise järgset perioodi, olgugi et kõnealuste hüvitiste alused (sissemaksed või asjaomased töötamisperioodid) ulatusid palju varasemasse perioodi, seega registreeritud kooselu instituudi loomise eelsesse perioodi.
106. Direktiivis 2000/78 ei leidu pidepunkte, mis annaksid alust eeldada, et direktiivi sätete kohaselt antakse kaitse vaid õigussuhetele, mis on tekkinud pärast direktiivi jõustumist või direktiivi ülevõtmise tähtaja lõppemist. Kui õiguslikke tagajärgi, mis kaasnevad sellise aluspõhimõttega nagu liidu õiguses sätestatud võrdse kohtlemise põhimõte, soovitaks kitsendada vaid täiesti uutele õigussuhetele, siis läheks aastaid – ja sellisel juhul nagu käesolev koguni aastakümneid –, kuni kaitse on kohaldatav kõikidele liidu kodanikele.
107. Nagu juba mainitud(53), on seega üldpõhimõttega kooskõlas, et uus õigusnorm nagu direktiivi 2000/78 artikli 2 kohane diskrimineerimiskeeld ei ole kohaldatav mitte ainult täiesti uutele õigussuhetele, vaid ka varasema õiguse alusel tekkinud õigussuhete praegustele ja tulevastele tagajärgedele. See võib kahtlemata viia selleni, et varasemast ajast pärinevaid diskrimineerivaid sätteid tuleb nüüdsest tõlgendada ja kohaldada kooskõlas liidu õigusega või tuleb need jätta koguni täielikult kohaldamata.(54)
108. Just sellega on tegemist käesolevas asjas. Nii on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud ka oma praktikas, mis käsitleb diskrimineerimisvastaste direktiivide sätete kohaldamist selliste asjaolude praegustele või tulevastele aspektidele, mis on alguse saanud palju varasemal ajal ja kindlasti enne kõnealuste direktiivide jõustumist.(55)
109. Õiguslikust aspektist ei ole veenev ka vastuväide, et Iiri riik oleks sellises olukorras nagu käesolev – vähemasti finantsiliselt – paremas olukorras, kui ta ei oleks registreeritud kooselu instituuti üldse loonud ega oleks andnud samasoolistele paaridele üldse õigust abielluda. Liidu õigus ei puuduta nimelt praegu liikmesriikide pädevust perekonnaseisu ja sellega seotud soodustuste osas. See-eest aga peavad liikmesriigid oma pädevuse teostamisel järgima liidu õigust ning eelkõige võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise põhimõtet.(56) Seega kui liikmesriik tunnustab samasooliste partnerite kooselu ja annab asjaomastele isikutele samasugused õigused ja kohustused nagu abikaasadele, ei või ta neid abikaasadega võrreldes enam erinevalt kohelda.(57)
3. Vahekokkuvõte
110. Kokkuvõttes tuleb seega esimesele eelotsuse küsimusele vastata, et kui tööandjapensioniskeemis seatakse samasoolise kooselupartneri õigus toitjakaotuspensionile sõltuvusse tingimusest, et kooselu peab olema registreeritud enne skeemiga liitunud töötaja 60. sünnipäeva, kui samal ajal ei võimaldanud liikmesriigi õigus asjaomastel isikutel enne selle vanusepiiri kättejõudmist kooselu registreerida ega abielu sõlmida, siis on tegemist vastavalt direktiivi 2000/78 artikli 2 lõikele 1 koosmõjus lõike 2 punktiga b keelatud kaudse diskrimineerimisega seksuaalse sättumuse alusel.
C. Diskrimineerimine vanuse alusel (teine eelotsuse küsimus)
111. Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas tegemist on direktiivi 2000/78 kohaselt keelatud diskrimineerimisega vanuse alusel, kui tööandjapensioniskeemis seatakse samasooliste kooselupartnerite õigus toitjakaotuspensionile sõltuvusse tingimusest, et kooselu peab olema registreeritud enne skeemiga liitunud töötaja 60. sünnipäeva, kui samal ajal ei olnud asjaomastel isikutel õiguslikult võimalik enne selle vanusepiiri kättejõudmist kooselu registreerida ega abielu sõlmida.
112. See küsimus esitatakse ainult puhuks, kui vastus esimesele küsimusele on eitav. Kuna esimese küsimuse raames lähtun liidu õiguse alusel keelatud diskrimineerimisest, ei tuleks teisele küsimusele rangelt võetuna enam vastata. Täielikkuse huvides käsitlen siiski ka seda küsimust.
1. Otsese ja kaudse diskrimineerimise piiritlemine
113. Nagu direktiivi 2000/78 artiklist 1 koostoimes artikli 2 lõikega 1 tuleneb, võitleb see nii otsese kui ka kaudse vanuse alusel diskrimineerimise vastu tööle saamisel ja kutsealale pääsemisel.
114. Direktiivi 2000/78 tähenduses peetakse otseseks diskrimineerimiseks vanuse alusel seda, kui vanuse tõttu koheldakse ühte inimest halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist inimest samalaadses olukorras (artikli 2 lõike 2 punkt a koostoimes artikliga 1); seega on aluseks olev erinev kohtlemine otseselt seotud vanusega. Kaudse diskrimineerimisega vanuse alusel on seevastu tegemist siis, kui väliselt neutraalne säte, kriteerium või tava seab konkreetse vanusega isikud teistega võrreldes ebasoodsamasse olukorda (artikli 2 lõike 2 punkt b).
115. Vaidlusalune vanusepiir on otseselt seotud vanusega, kuna see näeb sõnaselgelt ette, et tööandjapensioniskeemiga liitunud töötaja üleelanud partneril on õigus toitjakaotuspensionile ainult juhul, kui töötaja on abielu sõlminud või kooselu registreerinud enne 60. eluaasta täitumist.
116. Järelikult on tegemist kaudse diskrimineerimisega vanuse alusel direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 2 punkti a tähenduses: töötajaid, kes on abielu sõlminud või kooselu registreerinud alles pärast 60. eluaasta täitumist, koheldakse ebasoodsamalt kui töötajaid, kes on asjaomase liidu sõlminud nooremana.
117. Eeldust, et töötajat – käesoleval juhul D. Parrist – diskrimineeritakse vanuse alusel otseselt, ei saa kummutada väitega, et vaidlusalune vanusepiir ei sea ebasoodsamasse olukorda tegelikult mitte teda, vaid tema üleelava kooselupartneri, kellele keeldutakse maksmast toitjakaotuspensioni. Liidu õiguse seisukohast on toitjakaotuspension nimelt töötaja edasilükatud töötasu, olgugi et seda tasu ei maksta välja tema eluajal, vaid see läheb tema üleelanud partnerile.(58) Nagu käesolev juhtum eriti ilmekalt näitab, jääb töötaja vaidlusaluse vanusepiiri tõttu isiklikult ilma moraalsest hüvest, mis seisneb teadmises, et ta on oma kooselupartnerile veel oma eluajal taganud toitjakaotuspensioni, seega võimalusest lahkuda siit ilmast teadmisega, et kõik on korraldatud.
118. Isegi kui asuda seisukohale, et vaidlusalune vanusepiir kahjustab ainult sellise töötaja nagu D. Parrise leske – see tähendab tema üleelanud abikaasat või kooselupartnerit –, ei lükkaks see ümber oletust, et tegemist on otsese diskrimineerimisega vanuse alusel. Nimelt on kohtupraktikas tuvastatud, et otsene diskrimineerimine direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 2 punkti a tähenduses esineb alati juba siis, kui isiku seadmine ebasoodsamasse olukorda on seotud ühega direktiivis nimetatud erineva kohtlemise alustest.(59) Lihtsustatult öeldes võidakse isikut vanuse alusel otseselt diskrimineerida ka siis, kui tegemist ei ole tema vanusega, vaid tema lähedase vanusega. Nimelt ei kaitse direktiiv 2000/78 mitte ainult teatavat isikute kategooriat, vaid keelab diskrimineerimise vanuse alusel täielikult, nõudmata seejuures tingimata seost asjaomase ebasoodsamasse olukorda seatud isiku enda vanusega.(60)
2. Õigustatuse kontrollimine
119. Selline vanusepiir, nagu on vaidluse all käesolevas asjas, toob direktiiviga 2000/78 keelatud diskrimineerimise vanuse alusel kaasa siiski ainult juhul, kui selles sisalduv otsene erinev kohtlemine vanuse alusel ei ole õigustatud. Nõuded sellise erineva kohtlemise õigustatusele on liidu õiguses sätestatud direktiivi 2000/78 artikli 2 lõikes 5, artikli 4 lõikes 1 ja artiklis 6.(61)
120. Käesoleval juhul on oluline ainult viimane säte. Oma eelotsuse küsimustes viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus üksnes direktiivi 2000/78 artikli 6 lõikele 2 (vt selle kohta allpool jaotis a). Nagu aga tuleneb eelotsusetaotluse tervikkontekstist ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitavatest märkustest, on lisaks tarvilik kontrollida ka direktiivi artikli 6 lõiget 1 (vt selle kohta allpool jaotis b).
a) Direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 2 kohase õigustuse puudumine
121. Direktiivi 2000/78 artikli 6 lõikes 2 on sätestatud, millistel tingimustel võib tööandjakindlustusskeemides kindlaks määrata vanusepiire ja kohaldada vanuselisi kriteeriume, ilma et see tooks kaasa liidu õigusega keelatud diskrimineerimise vanuse alusel.
122. Säte on sõnaselgelt kohaldatav üksnes selliste tööandjakindlustusskeemide suhtes, mis hõlmavad vanadusest ja invaliidsusest tulenevaid riske.(62) Sellise skeemiga on tegemist käesolevas asjas, sest toitjakaotuspension, mille saamise õigust D. Parris oma kooselupartnerile taotleb, on vanaduspensioni üks vorm.
i) Direktiivi 2000/78 artikli 6 lõikes 2 ette nähtud kolm kategooriat
123. Artikli 6 lõike 2 kohaselt on sisuliselt olemas täpselt kolm kategooriat, mille raames on lubatud teha erandeid artikli 2 lõikes 1 koosmõjus lõikega 2 sätestatud vanuse alusel diskrimineerimise keelust: esiteks vanusepiiride kehtestamine kutsealaste sotsiaalkindlustuskavadega liitumiseks, teiseks vanusepiiride kehtestamine pensioni- või invaliidsushüvitiste saamiseks ning kolmandaks vanusekriteeriumide kasutamine kindlustusstatistikas.(63) Erinevalt eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvamusest on seejuures tegemist kolme iseseisva kategooriaga. Kui vanusepiir on seotud juba ainuüksi ühe nimetatud kategooriaga, võib asjaomane kord olla direktiivi artikli 6 lõike 2 alusel õigustatud.
124. Sellist vanusepiiri, nagu on vaidluse all käesolevas asjas, ei saa aga otseselt liigitada ühessegi nimetatud kolmest kategooriast.
125. Esiteks ei ole kõnealuse vanusepiiri puhul tegemist tööandjapensioniskeemiga liitumise tingimusega (esimene kategooria). Nimelt on kindlustusskeemiga liitunud D. Parris, nagu kohtuistungil rõhutasid ka TCD ja komisjon. Vastavalt TCD‑ga sõlmitud töölepingule liitus D. Parris kõnealuse pensioniskeemiga juba 1972. aastal ja tema kindlustatus ei sõltunud kunagi küsimusest, kas ja millal sõlmis ta abielu või registreeris kooselu.
126. Samuti ei määra kõnealune vanusepiir kindlaks hüvitiste saamiseks vajalikku vanust (teine kategooria). Selle kohta, kas D. Parrise kooselupartneri vanus annab talle õiguse saada toitjakaotuspensioni, ei anna vaidlusalune 60. eluaastale seatud vanusepiir mingit teavet, kuna see ei ole seotud mitte kooselupartneri vanusega, vaid üksnes D. Parrise vanusega kooselu registreerimise või abielu sõlmimise ajal.
127. Lõpuks ei ole 60. eluaastale seatud vanusepiir eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnaselgete selgituste kohaselt ka kriteerium, mida kasutatakse kõnealuses tööandjapensioniskeemis kindlustusmatemaatiliste arvutuste tegemiseks(64) (kolmas kategooria).
ii) Direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 2 analoogia alusel kohaldamise küsimus
128. Tuleb möönda, et direktiivi 2000/78 artikli 6 lõiget 2 oleks võimalik tõlgendada laiemalt ja 60. eluaastale seatud vanusepiiri võiks pidada samaväärseks skeemiga liitumise (esimene kategooria) või vanaduspensioni saamise (teine kategooria) tingimusega. Nimelt on vaidlusaluse vanusepiiri puhul kahtlemata tegemist tingimusega, mis peab olema täidetud, et pensioniskeem laieneks töötaja üleelanud abikaasale või kooselupartnerile (sarnaselt skeemiga liitumise tingimusele esimese kategooria tähenduses) ja et üleelanud abikaasa või kooselupartner omandaks õiguse toitjakaotuspensionile (sarnaselt vanaduspensioni saamise tingimusele teise kategooria tähenduses).
129. Tähelepanelikul analüüsides tuleb siiski nentida, et direktiivi artikli 6 lõike 2 kohaldamine analoogia alusel sellisele vanusepiirile nagu kõnesolev ei ole veenev.
130. Esiteks on direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 2 puhul tegemist kitsalt tõlgendatava erandiga(65), mida ei või analoogia alusel laiendada muudele olukordadele kui need, mida on liidu seadusandja konkreetselt ette näinud.(66) See kehtib seda enam, et direktiivi artikli 6 lõike 2 kohaselt lubatud meetmete puhul on erinevalt artikli 6 lõike 1 kohaselt lubatud meetmetest tegemist ammendava loeteluga ja mitte üksnes näidetega.(67)
131. Teiseks ei taotleta kõnealuse vanusepiiriga käesolevas kohtuasjas sama eesmärki nagu klassikaliste vanusepiiridega skeemiga liitumiseks või vanaduspensioni saamiseks, mida peetakse silmas direktiivi artikli 6 lõikes 2. Sellised klassikalised vanusepiirid tagavad tasakaalustatud suhte säilitamise ühelt poolt hüvitist saava isiku oodatava eluea – ja seega hüvitiste saamise eeldatava perioodi – ning teiselt poolt tasutud sissemaksete vahel. Sellist eesmärki ei saa selline vanusepiir, nagu on vaidluse all käesolevas asjas, algusest peale täita. Nimelt ei anna see mingit teavet selle kohta, millisest ajast alates on või on olnud töötaja (käesoleval juhul seega D. Parris) tööandjapensioniskeemis kindlustatud, samuti ei ütle see midagi toitjakaotuspensionit vajava isiku (käesoleval juhul D. Parrise kooselupartneri) vanuse kohta, ja sellega kaudselt tema oodatava eluea kohta.
132. Järelikult ei saa sellist vanusepiiri, nagu on vaidluse all käesolevas asjas, direktiivi artikli 6 lõike 2 kohaselt õigustada isegi siis, kui kohaldada viidatud sätet analoogia alusel.
b) Direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 kohase õigustuse puudumine
133. Kontrollida tuleb veel, kas 60. eluaastale seatud vanusepiiri, nagu on vaidluse all käesolevas asjas, saab õigustada direktiivi 2000/78 artikli 6 lõikele 1 tuginedes.
134. Direktiivi artikli 6 lõige 1 lubab sisuliselt erinevat kohtlemist vanuse alusel, kui see põhineb õigustatud eesmärgil ja on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, kusjuures õigustatud eesmärk on eelkõige „tööhõivepoliitikat, tööturgu ja kutseõpet hõlmav õigustatud eesmärk“.
135. Sellise vanusepiiriga nagu käesolevas asjas ei taotleta aga ilmselgelt tööhõivepoliitikat, tööturgu ja kutseõpet hõlmavat eesmärki. Meile teadaolevalt ei kasutata seda ka töötaja pikaaegse kooselupartneri „sotsiaalseks tunnustamiseks“ – märksõna „koduperenaise abielu“.(68) Pigem on selle eesmärk üksnes vältida tööandjapensioniskeemi kuritarvitamist ja seega tuleb direktiivi artikli 6 lõiget 1 käsitleda ainult seda eesmärki silmas pidades.
136. Kindlasti ei pruugi esmapilgul olla välistatud tugineda kuritarvitamisvastase meetme võtmisel direktiivi artikli 6 lõikele 1. Määrsõna „muu hulgas“ kasutamist viidatud sättes võiks nimelt tõlgendada nii, et „tööhõivepoliitikat, tööturgu ja kutseõpet hõlmav õigustatud eesmärk“, mida liidu seadusandja on sõnaselgelt nimetanud, ei ole ammendav ning on esitatud vaid näitena ega puuduta vanusepiiride kindlaksmääramist teiste õigustatud eesmärkide saavutamiseks.
137. Nagu Euroopa Kohus on siiski juba korduvalt otsustanud(69), on kõikidele „õigustatud eesmärkidele“ direktiivi artikli 6 lõike 1 tähenduses ühine, et need on olemuslikult sotsiaalpoliitilised. Vaid sotsiaalpoliitiliste eesmärkide kategoorias ei ole artikli 6 lõike 1 loetelu ammendav. Artikli 6 lõikest 1 ei tulene seevastu õiguslikku alust erinevale kohtlemisele vanuse alusel, kui sellega taotletakse muid kui sotsiaalpoliitilisi eesmärke.
138. Viidatud kohtupraktika on arusaadav, kui pidada silmas artikli 6 lõike 1 ülesannet ja asukohta direktiivi 2000/78 ülesehituses tervikuna. Tegemist on erinormiga, millega õigustatakse eelkõige otsest erinevat kohtlemist vanuse alusel direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti a tähenduses.
139. Isegi kui direktiivi artikli 6 lõike 1 kohaselt saab kahtlemata õigustada paljusid sellise erineva kohtlemise toiminguid, ei või kõnealust sätet siiski tõlgendada nii laialt, et seda saaks rakendada mis tahes õigustatud (õiguspärase) eesmärgi saavutamiseks. Vastasel korral omandaks direktiivi artikli 6 lõige 1 sama sisu, nagu on artikli 2 lõike 2 punkti b alapunktil i, mis õigustab kaudset erinevat kohtlemist. Sellega hägustuks erinevus vanuse alusel otsese ja kaudse diskrimineerimise vahel ja võimalikud õigustavad alused oleksid mõlema kategooria puhul samad. See oleks direktiivi ülesehitusega vastuolus.
140. Nimelt saab direktiivi ülesehituse kohaselt – nagu liidu õiguse kohaselt üldiselt – õigustada mis tahes õigustatud eesmärgile tuginedes vaid kaudset erinevat kohtlemist, tingimusel et järgitakse proportsionaalsuse põhimõtet, samal ajal kui otsese erineva kohtlemise õigustamiseks kehtivad rangemad kriteeriumid, millest tulenevalt tuleb selline õigustamine kõne alla vaid liidu õiguses sõnaselgelt sätestatud eesmärkide saavutamiseks.
141. Vastavalt sellele ei või direktiivi artikli 6 lõike 1 kohaldamisala laiendada nii, et see hõlmab seal sõnaselgelt nimetatud sotsiaalpoliitika valdkonnast kaugemale minnes mis tahes muid õiguspäraseid eesmärke.
142. Järelikult ei saa käesolevas asjas vaidlustatud vanusepiiri, millega meile teadaoleva teabe alusel ei taotleta olemuslikult sotsiaalpoliitilisi eesmärke, õigustada tuginemisega direktiivi artikli 6 lõikele 1.
c) Teist eelotsuse küsimust puudutav lõppmärkus
143. Ainult juhuks, kui Euroopa Kohus minu käsitusega ei nõustu ja otsustab tõlgendada direktiivi 2000/78 artikli 6 lõiget 1 või lõiget 2 laiemalt, märgin, et kindlasti tuleb järgida proportsionaalsuse põhimõtet, mis on liidu õiguse üldpõhimõte.(70)
144. Proportsionaalsuse hindamine seoses vanuse alusel diskrimineerimisega ei too minu arvates kaasa teistsugust järeldust kui see, mille esitasin eespool(71) seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise kohta.
145. Ei ole mingit alust hinnata 60. eluaastale seatud vanusepiiri proportsionaalsuse aspektist soodsamalt, kui seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise asemel on tegemist vanuse alusel diskrimineerimisega. Kui üldse, siis peaks proportsionaalsuse hindamine vanuse alusel diskrimineerimise korral olema rangem, kuna siin on tegemist otsese diskrimineerimisega direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti a alusel, samal ajal kui seksuaalse sättumuse puhul esineb vaid kaudne diskrimineerimine vastavalt direktiivi artikli 2 lõike 2 punktile b. Proportsionaalsuse hindamisel rangema kriteeriumi kohaldamist toetab pealegi ka tõsiasi, et selliste töötajate nagu D. Parrise ebasoodsamasse olukorda seadmine ei ole käesoleval juhul seotud mitte ainult vanusega, vaid ka asjaomase isiku seksuaalse sättumusega, seega süvendab kõnealust kohtlemist lõpuks teine alus direktiivi artikli 1 tähenduses.
3. Vahekokkuvõte
146. Kokkuvõttes tuleb teise eelotsuse küsimuse kohta järelikult märkida, et kui tööandjapensioniskeemis seatakse samasoolise kooselupartneri õigus toitjakaotuspensionile sõltuvusse tingimusest, et kooselu peab olema registreeritud enne skeemiga liitunud töötaja 60. sünnipäeva, kui samal ajal ei olnud asjaomastel isikutel enne selle vanusepiiri kättejõudmist õiguslikult võimalik kooselu registreerida ega abielu sõlmida, siis on tegemist vastavalt direktiivi 2000/78 artikli 2 lõikele 1 koosmõjus lõike 2 punktiga a keelatud otsese diskrimineerimisega vanuse alusel.
D. Mitme aluse diskrimineeriv koostoime (kolmas eelotsuse küsimus)
147. Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiiviga 2000/78 keelatud diskrimineerimist võib eeldada ka siis, kui asjaomast meedet ei saa küll pidada ainuüksi vanuse alusel või ainuüksi seksuaalse sättumuse alusel ebasoodsamaks kohtlemiseks, kuid tegemist on erineva kohtlemisega mõlema aluse koostoimest tulenevalt.
148. See küsimus on esitatud vaid juhuks, kui esimesele ja teisele küsimusele vastatakse eitavalt. Kuna mõlema eelmise küsimuse raames juba lähtun liidu õigusega keelatud diskrimineerimisest, ühelt poolt diskrimineerimisest seksuaalse sättumuse alusel (kaudne diskrimineerimine)(72) ja teiselt poolt diskrimineerimisest vanuse alusel (otsene diskrimineerimine)(73), ei tuleks kolmandale küsimusele rangelt võttes üldse enam vastata. Täielikkuse huvides käsitlen täiendavalt siiski ka seda küsimust.
149. Sisuliselt palutakse Euroopa Kohtul selle küsimusega selgitada, mil viisil tuleb liidu õiguses sätestatud diskrimineerimiskeelde arvesse võttes käsitleda isikute ebasoodsamat kohtlemist, mis tuleneb erineva kohtlemise kahe või mitme aluse koostoimest.(74) Kuigi Euroopa Kohtule on varemgi esitatud kohtuasju, milles on tegemist mitme aluse koostoimes kujunenud olukorraga(75), ei ole Euroopa Kohtul teadaolevalt olnud seni veel üheski kohtuasjas konkreetset vajadust selgitada käesolevas asjas kõne all olevat probleemistikku.
150. Kõnealune problemaatika on õigusteaduses juba pikemat aega arutusel nii Euroopa Liidus kui ka väljaspool Euroopa Liitu.(76) Näiteks Ameerika Ühendriikides toimus juba 1980. aastate lõpus debatt selle üle, kuidas käsitleda olukordi, kus teatavate meetmete tagajärjed seavad ebasoodsamasse olukorda eelkõige teatava konkreetse nahavärviga naised.(77)
151. Viimastel aastatel on kõnealust problemaatikat põgusalt käsitlenud ka Euroopa Parlament(78) ja komisjon(79). Seda rohkem paneb imestama, et komisjon ei võtnud käesolevas asjas selle teema kohta konkreetset seisukohta.
152. Liidu seadusandja ei võtnud käesolevas asjas huvipakkuva problemaatikaga seoses küll vastu sõnaselgeid õigusnorme. Selle põhjal ei tohiks siiski etteruttavalt teha järeldust, et erineva kohtlemise eri aluste koostoime puhul ei saa direktiivile 2000/78 tugineda. Direktiivi mitmest kohast saab nimelt välja lugeda, et direktiivi koostajatele oli kõnealune problemaatika täielikult teada ja et nende arvates saab seda asjakohaselt lahendada direktiivis ette nähtud vahenditega.(80)
153. Erineva kohtlemise kahe või enama aluse koostoime on eripära, mis annab sellisele juhule nagu käesolev uue mõõtme ja mida tuleb liidu õiguse alusel hindamisel asjakohaselt arvesse võtta. Direktiivi 2000/78 artiklis 1 koosmõjus artikliga 2 sätestatud diskrimineerimiskeelu tähtsust ei võetaks aga proportsionaalselt arvesse, kui selline olukord nagu käesolev oleks jaotatud osadeks ja seda vaadeldaks üksnes isoleeritult erineva kohtlemise ühe või teise aluse vaatevinklist. Seetõttu peab direktiivi põhireegel, mille kohaselt ei või esineda diskrimineerimist mitte ühelgi erineva kohtlemise alusel, mida direktiiv hõlmab (direktiivi artikli 2 lõige 1 koosmõjus artikliga 1), kehtima ka sellistel juhtudel, mil võimalik diskrimineerimine põhineb erineva kohtlemise mitme aluse koostoimel.
154. Kui ebasoodsamat kohtlemist vaid ühel direktiivi 2000/78 artiklis 1 nimetatud erineva kohtlemise alusel (usutunnistus, veendumused, puue, vanus või seksuaalne sättumus) ei saa tuvastada, nagu leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus oma kolmanda küsimuse eeldusena, siis tuleb olukorda minu hinnangul käsitleda kaudse diskrimineerimise aspektist. Sellisel juhul tuleb seega direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti b alusel hinnata, kas kõnealune meede võib asjaomased isikud seada ebasoodsamasse olukorda just erineva kohtlemise kahe või enama aluse koostoime tõttu.
155. Kui olukorra liigitamiseks kaudse diskrimineerimise kategooriasse direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti b tähenduses on piisav juba ebasoodsamasse olukorda seadmine ühel direktiivi 2000/78 artiklis 1 nimetatud alusel(81), siis ei saa asi olla teisiti juhul, kus asjaomaste isikute ebasoodsamasse olukorda seadmine ei põhine mitte ühel alusel, vaid kahe või enama aluse koostoimel. Nimelt ei või direktiivis 2000/78 sätestatud diskrimineerimiskeelu ulatust selle põhimõttelise tähtsusega olemust arvestades määratleda kitsalt.(82)
156. Sellisel juhul nagu käesolev tuleks seega direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 2 punkti b kohaldades eeldada selliste töötajate nagu D. Parrise ebasoodsamasse olukorda seadmist nende seksuaalse sättumuse ja vanuse alusel, ja seda nimelt põhjusel, et kindlustustingimuste tõttu jäävad just nende üleelanud kooselupartnerid süstemaatiliselt toitjakaotuspensionist de facto ilma(83): peab paika, et kõikide töötajate puhul sõltub toitjakaotuspensioni tagamine nende üleelanud partneritele küll (näiliselt neutraalsest) tingimusest, et nad peavad olema sõlminud abielu või registreerinud kooselu enne 60. eluaasta täitumist. Tegelikult aga võetakse selle tingimusega just enne 1951. aastat sündinud homoseksuaalsetelt töötajatelt – erinevalt kõikide teiste kategooria töötajatest – põhimõtteliselt õigus seda liiki toitjakaotuspensionile, ja seda nimelt seetõttu, et neil ei olnud võimalik nimetatud tingimust kunagi täita isegi juhul, kui nad oleksid seda teha soovinud.
157. Vähe sellest: direktiivi 2000/78 artiklis 1 nimetatud erineva kohtlemise kahe või enama aluse koostoime võib viia ka selleni, et proportsionaalsuse hindamise raames kaldub kaalukauss vastukäivate huvide kaalumisel ebasoodsamasse olukorda seatud töötajate kasuks, mis suurendab tõenäosust, et tegemist on asjaomaste isikute liigse kahjustamisega, mistõttu rikutakse nõudeid proportsionaalsusele kitsamas tähenduses.
158. Just nii on asi käesoleval juhul: nagu eespool märkisin(84), on vaidlusalune 60. eluaastale seatud vanusepiir ebaproportsionaalne, kuna sellega kahjustatakse liigselt selliseid töötajaid nagu D. Parris, kes on homoseksuaalsed ja on sündinud enne 1951. aastat.
159. Lõppkokkuvõttes tuleb seega märkida, et kui tööandjapensioniskeemi vaidlusalused kindlustustingimused ei too küll kaasa isiku ebasoodsamasse olukorda seadmist ainuüksi vanuse alusel või ainuüksi seksuaalse sättumuse alusel, kuid ebasoodsamasse olukorda seadmine tuleneb erineva kohtlemise mõlema aluse koostoimest, siis tuleb eeldada keelatud kaudset diskrimineerimist direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 1 tähenduses koosmõjus lõike 2 punktiga b.
E. Euroopa Kohtu otsuse ajaline kehtivus käesolevas asjas
160. Vastustajate väidetest lähtudes olgu meenutatud, et Euroopa Kohtul on põhimõtteliselt õigus piirata oma otsuse ajalist kehtivust õiguskindluse kaalutlustel erandkorras tulevikuga, seda eelkõige juhul, kui tegemist on paljude heauskselt põhistatud õigussuhetega ja oodata on raskeid rahalisi tagajärgi.(85)
161. Käesolevas asjas puuduvad aga konkreetsed andmed, mis sellist lähenemisviisi õigustaksid. Muude pidepunktide puudumise korral tuleb nimelt lähtuda sellest, et selline kord nagu käesolev, mis toob kaasa just enne 1951. aastat sündinud homoseksuaalsete töötajate seadmise ebasoodsamasse olukorda, puudutab töötajaid või leski tunduvalt väiksemal arvul kui näiteks soo alusel diskrimineerimise juhtumil, mis oli kohtuotsuse Barber(86) ese. Seega peaks ka võimalik suurem koormus tööandjapensioniskeemile ja muudele võrreldavatele pensioniskeemidele jääma käesoleval juhul mõõdukatesse piiridesse. Seda enam, et kõnealuse skeemi rahastamisel arvestati algusest peale sellega, et töötajad abielluvad. Kui D. Parris oleks abiellunud naisega, oleksid viimase toitjakaotuspensioni rahastamiseks ette nähtud summad pensioniskeemi kalkulatsioonis teadaolevalt kindlasti sisaldunud.
162. Lisaks sellele loobub Euroopa Kohus üldjuhul kohtuotsuse ajalise kehtivuse piiramisest, kui tegemist ei ole tema esimese otsusega teatava õigusprobleemi kohta.(87) Nii on see ka käesolevas asjas: alates kohtuotsusest Maruko on direktiivi 2000/78 kohaldatavus tööandjapensioniskeemist makstavale toitjakaotuspensionile selge. Kuna viidatud kohtuasjas jäeti kohtuotsuse ajaline kehtivus sõnaselgelt piiramata(88), ei tule selline piiramine kõne alla ka käesolevas asjas.
163. Kui Euroopa Kohus peaks otsuse ajalist kehtivust siiski piirama, siis tuleks selle piirangu kohaldamisalast kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga välja jätta vähemalt nende isikute nõuded, kes on oma õiguste kaitsmiseks õigel ajal samme astunud – esitanud kaebuse või kasutanud muid samaväärseid õiguskaitsevahendeid.(89) Selliste isikute hulka kuulub kaheldamatult ka D. Parris.
VI. Ettepanek
164. Eespool esitatud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele, lähtudes esimesest küsimusest, järgmiselt:
Kui tööandjapensioniskeemis seatakse samasoolise kooselupartneri õigus toitjakaotuspensionile sõltuvusse tingimusest, et kooselu peab olema registreeritud enne skeemiga liitunud töötaja 60. sünnipäeva, kui samal ajal ei olnud asjaomastel isikutel enne selle vanusepiiri kättejõudmist õiguslikult võimalik kooselu registreerida ega abielu sõlmida, siis on tegemist vastavalt direktiivi 2000/78/EÜ artikli 2 lõikele 1 koosmõjus lõike 2 punktiga b keelatud kaudse diskrimineerimisega seksuaalse sättumuse alusel.