Kohtuasi C‑443/16

Francisco Rodrigo Sanz

versus

Universidad Politécnica de Madrid

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado de lo Contencioso-Administrativo n° 8 de Madrid)

Eelotsusetaotlus – Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 99 – Direktiiv 1999/70/EÜ – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Klausel 4 – Järjestikused tähtajalised töölepingud avalikus sektoris – Ülikoolikorralduse ümberstruktureerimine – Riigisisesed õigusnormid – Ülikooli kolledžite õppejõudude integratsioon ülikooliõppejõudude teenistusgruppi – Tingimus – Doktorikraadi saamine – Täisajaga ametikohtade muutmine poole ajaga ametikohtadeks – Kohaldamine ainult määratud ajaks ametisse nimetatud ametnikest õppejõudude suhtes – Diskrimineerimiskeelu põhimõte

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (kümnes koda) 9. veebruari 2017. aasta määrus

Sotsiaalpoliitika – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Direktiiv 1999/70 – Tähtajaliste töötajate diskrimineerimise keeld – Ülikoolikorralduse ümberstruktureerimine – Riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette ülikooli kolledžite õppejõudude integratsiooni ülikooliõppejõudude teenistusgruppi – Tingimus – Doktorikraadi saamine – Täisajaga ametikohtade muutmine poole ajaga ametikohtadeks selle kraadi puudumisel – Kohaldamine ainult määratud ajaks ametisse nimetatud ametnikest õppejõudude suhtes – Lubamatus

(Nõukogu direktiiv 1999/70, lisa, klausli 4 punkt 1)

Nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, lisas toodud 18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta klausli 4 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis lubavad asjaomase liikmesriigi pädevatel asutustel ülikoolide korralduse ümberstruktureerimismeetmete raames lühendada määratud ajaks ametisse nimetatud ametnikest ülikooli kolledžite õppejõudude tööaega poole võrra põhjendusel, et neil puudub doktorikraad, samas kui seda meedet ei kohaldata alalistest ametnikest ülikooli kolledžite õppejõudude suhtes, kellel samuti doktorikraad puudub.

Sellise normi kohaldamine tugineb nimelt üldisele eeldusele, mille kohaselt ülikooli kolledžite õppejõudude teenistussuhte tähtajalisus õigustab iseenesest selle õppejõukategooria erinevat kohtlemist võrreldes alalistest ametnikest õppejõududega, samas kui need kaks õppejõukategooriat teevad sarnast tööd. Selline eeldus on vastuolus direktiivi 1999/70 ja raamkokkuleppe eesmärkidega.

Seda tõdemust ei sea kahtluse alla argument, mille kohaselt määratud ajaks ametisse nimetatud ametnike erinevat kohtlemist õigustavad nii ülikooliõppejõudude teenistusgrupi juhtimismeetmed kui ka asjaomase liikmesriigi tehtud eelarvekärped, sest Euroopa Kohus on juba sedastanud, et eelarvekaalutlused, sealhulgas range personalijuhtimise vajadus, ei saa õigustada diskrimineerimist (vt selle kohta kohtuotsused, 23.10.2003, Schönheit ja Becker, C‑4/02 ja C‑5/02, EU:C:2003:583, punkt 85, ja 22.4.2010, Zentralbetriebsrat der Landeskrankenhäuser Tirols, C‑486/08, EU:C:2010:215, punkt 46).

Kuigi eelarvekaalutlused võivad olla liikmesriigi sotsiaalpoliitiliste valikute aluseks ning mõjutada nende meetmete laadi või ulatust, mida liikmesriik soovib vastu võtta, ei saa need kaalutlused ise siiski olla selle poliitika eesmärk ja seega ei saa need õigustada selliste riigisiseste õigusnormide kohaldamist, mis tingivad tähtajaliste töötajate jaoks ebasoodsa erineva kohtlemise (vt analoogia alusel kohtuotsused, 24.10.2013, Thiele Meneses, C‑220/12, EU:C:2013:683, punkt 43; 26.11.2014, Mascolo jt, C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 110, ning samuti kohtumäärus, 21.9.2016, Popescu, C‑614/15, EU:C:2016:726, punkt 63). Lõpetuseks tuleb lisada, et raamkokkuleppe klausli 4 lõige 1 on tingimusteta ja piisavalt selge, et eraõiguslikud isikud saaksid sellele liikmesriigi kohtus riigi vastu tugineda (vt selle kohta kohtuotsused, 22.12.2010, Gavieiro Gavieiro ja Iglesias Torres, C‑444/09 ja C‑456/09, EU:C:2010:819, punktid 78–83; 8.9.2011, Rosado Santana, C‑177/10, EU:C:2011:557, punkt 56, ning samuti kohtumäärus, 21.9.2016, Álvarez Santirso, C‑631/15, EU:C:2016:725, punkt 59).

(vt punktid 51–53, 55 ja 56 ning resolutsioon)