Euroopa Kohtu (kolmas koda) 21. aprilli 2016. aasta otsus (Krajský soud v Praze’i eelotsusetaotlus - Tšehhi Vabariik) – Ernst Georg Radlinger, Helena Radlingerová versus FINWAY a.s.
(kohtuasi C-377/14)1
(Eelotsusetaotlus – Direktiiv 93/13/EMÜ – Artikkel 7 – Maksejõuetusmenetlust reguleerivad siseriiklikud normid – Tarbijakrediidilepingust tulenevad võlad – Tõhus õiguskaitsevahend – Lisa punkti 1 alapunkt e – Ülemäära suur hüvitussumma – Direktiiv 2008/48/EÜ – Artikli 3 punkt l – Krediidi kogusumma – I lisa I punkt – Kasutusele võetud krediidi suurus – Aastamäära arvutamine – Artikli 10 lõige 2 – Teabe esitamise kohustus – Uurimine omal algatusel – Karistus)
Kohtumenetluse keel: tšehhi
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Krajský soud v Praze
Põhikohtuasja pooled
Hagejad: Ernst Georg Radlinger, Helena Radlingerová
Kostja: FINWAY a.s.
Resolutsioon
Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis esiteks maksejõuetusmenetluses ei võimalda asja menetleval kohtul omal algatusel hinnata nimetatud menetluses esitatud nõuete aluseks olevate lepingutingimuste ebaõiglast laadi, isegi kui asjaomase kohtu käsutuses on selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud, ning teiseks annavad sellele kohtule õiguse kontrollida üksnes tagamata nõudeid, ja seda ainult nõuete aegumise või lõppemisega seotud väidete osas.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ, artikli 10 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et see paneb siseriiklikule kohtule, kes lahendab nimetatud direktiivi tähenduses krediidilepingust tulenevaid nõudeid käsitlevat vaidlust, kohustuse omal algatusel kontrollida kõnealuses sättes ette nähtud teabe esitamise kohustuse täitmist ning teha järeldused, mis tulenevad siseriikliku õiguse alusel selle kohustuse rikkumisest, tingimusel et karistused vastavad nimetatud direktiivi artiklis 23 esitatud nõuetele.
Direktiivi 2008/48 artikli 3 punkti l ja artikli 10 lõiget 2 ning selle direktiivi I lisa I punkti tuleb tõlgendada nii, et krediidi kogusumma ja kasutusele võetud krediidi suurus tähistavad üheskoos summasid, mis on antud tarbija käsutusse; see välistab summad, mis on krediidiandja poolt määratud asjaomase krediidiga seotud kulude tasumiseks ja mida ei ole sellele tarbijale tegelikult välja makstud.
Direktiivi 93/13 sätteid tuleb tõlgendada nii, et oma kohustusi mitte täitvalt tarbijalt nõutava hüvitussumma ülemäärase suuruse hindamisel selle direktiivi lisa punkti 1 alapunkti e tähenduses tuleb hinnata kõigi selles lepingus sisalduvate asjakohaste klauslite kumulatiivset mõju, olenemata sellest, kas võlausaldaja nõuab tegelikult nende kõigi täielikku täitmist, ning vajaduse korral tuleb siseriiklikul kohtul vastavalt nimetatud direktiivi artikli 6 lõikele 1 välja selgitada kõik tagajärjed, mis tulenevad mõnede tingimuste ebaõiglase laadi tuvastamisest, jättes kohaldamata kõik ebaõiglaseks tunnistatud tingimused, tagamaks, et need ei ole tarbijale siduvad.
____________1 ELT C 395, 10.11.2014.