EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (teine koda)
13. november 2014(*)
Avalik teenistus – Reguleeriva ameti tegevdirektori ametisse nimetamiseks algatatud valiku- ja ametisse nimetamise menetlus – Euroopa Ravimiamet (EMA) – Kaheetapiline valikumenetlus – Eelvalik komisjonis – Ametisse nimetamine EMA haldusnõukogu poolt – EMA haldusnõukogu kohustus valida tegevdirektor komisjoni välja valitud kandidaatide hulgast – Tühistamishagi – Eelvalikukomisjoni koosseis − Eelvalikukomisjoni liikme ja EMA haldusnõukogu liikme ülesannete samaaegne täitmine − EMA haldusnõukogu liikmetest kandidaadid, kes on kantud komisjoni välja valitud kandidaatide nimekirja − EMA haldusnõukogu liikmest kandidaadi ametissenimetamine – Erapooletuse kohustus − Rikkumine − Tühistamine − Kahju hüvitamise nõue − Mittevaraline kahju, mis on tühistamise aluseks olnud õigusvastasusest eraldiseisev − Tõend − Puudumine
Kohtuasjas F‑2/12,
mille ese on ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, menetluses
Emil Hristov, elukoht Sofia (Bulgaaria), esindajad: advokaadid M. Ekimdjiev, K. Boncheva ja G. Chernicherska,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: J. Currall ja D. Stefanov, hiljem J. Currall ja N. Nikolova,
ja
Euroopa Ravimiamet (EMA), esindajad: V. Salvatore ja T. Jablonski, hiljem J. Currall ja N. Nikolova,
kostjad,
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja president M. I. Rofes i Pujol (ettekandja), kohtunikud K. Bradley ja J. Svenningsen,
kohtusekretär: ametnik J. Tomac,
arvestades kirjalikus menetluses ja 17. oktoobri 2013. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 E. Hristov palub Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 9. jaanuaril 2012 saabunud hagiavaldusega esiteks tühistada mitu otsust, mille Euroopa Komisjon tegi Euroopa Ravimiameti (edaspidi „EMA”) tegevdirektori ametisse nimetamiseks algatatud valikumenetluse raames, ja EMA haldusnõukogu 6. oktoobri 2011. aasta otsus, millega see tegevdirektor ametisse nimetati, ning teiseks hüvitada mittevaraline kahju, mida ta nende otsuste tegemise tõttu väidetavalt kandis.
Õiguslik raamistik
2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta määruse (EÜ) nr 726/2004, milles sätestatakse ühenduse kord inim- ja veterinaarravimite lubade andmise ja järelevalve kohta ning millega asutatakse Euroopa ravimiamet (ELT L 136, lk 1; ELT eriväljaanne 13/34, lk 229), artikli 64 lõikes 1 on ette nähtud:
„Tegevdirektori määrab ametisse haldusnõukogu vastavalt komisjoni ettepanekule viieks aastaks kandidaatide nimekirja järgi, mille esitab komisjon pärast huvi avaldamise kutse ilmumist Euroopa Liidu Teatajas ja mujal. Enne ametisse nimetamist kutsutakse haldusnõukogu seatud kandidaat kohe esitama avaldust [p]arlamendile ja vastama selle liikmete mis tahes küsimustele. [...]”
3 Määruse nr 726/2004 artiklis 65 on sätestatud:
„1. Haldusnõukogu koosneb ühest iga liikmesriigi esindajast, kahest komisjoni esindajast ja kahest [p]arlamendi esindajast.
[...]
Haldusnõukogu liikmed määratakse ametisse nii, et oleks tagatud spetsialistide pädevuse kõrgeim tase ning asjakohaste teadmiste ja kogemuste suur ulatus ning et liikmed pärineksid Euroopa Liidu võimalikult eri liikmesriikidest.
2. Haldusnõukogu liikmed määratakse ametisse nende asjakohase juhtimiskogemuse põhjal ja, kui see on asjakohane, kogemuse põhjal inim- või veterinaarravimite valdkonnas.
3. Iga liikmesriik ja komisjon määravad ametisse oma haldusnõukogu liikmed, samuti asendusliikmed, kes asendavad liiget tema puudumisel ja hääletavad tema nimel.
[...]
7. Haldusnõukogu võtab vastu oma töökorra.
[...]”
4 Määruse nr 726/2004 artikkel 66 näeb ette, et haldusnõukogu nimetab ametisse tegevdirektori.
5 Määruse nr 726/2004 artiklis 75 on sätestatud:
„[EMA] töötajate kohta kehtivad reeglid ja normid, mida kohaldatakse Euroopa ühenduste ametnike ja teiste teenistujate suhtes. Amet kasutab oma töötajate suhtes ametisse nimetavale asutusele või ametiisikule antud volitusi.
Haldusnõukogu võtab kokkuleppel komisjoniga vastu vajalikud rakenduseeskirjad.”
6 EMA haldusnõukogu võttis määruse nr 726/2004 artikli 65 lõike 7 alusel 13. detsembril 2007 vastu oma töökorra, mida on hiljem mitu korda muudetud. Selle töökorra 10. detsembri 2009. aasta redaktsioonis, mis on vaidluse suhtes kohaldatav, on artikli 11 lõikes 3 ette nähtud:
„[Haldusnõukogu] liikmed deklareerivad igal koosolekul oma konkreetsed huvid, mis võivad mõjutada nende sõltumatust seoses päevakorrapunktidega. Need deklaratsioonid tehakse avalikkusele kättesaadavateks.”
7 Komisjoni 12. jaanuari 2009. aasta suunistes SEK(2009) 27/2 reguleerivate ametite, täitevametite ja ühisettevõtjate direktorite valimiseks ja ametisse nimetamiseks (edaspidi „suunised”) on kehtestatud enamiku Euroopa Liidu ametite direktorite valimiseks algatatavate valikumenetluste erinevad etapid. Reguleerivate ametite osas – mille hulka kuulub ka EMA – on nendes suunistes sätestatud, et tegevdirektori nimetab ametisse haldusnõukogu komisjoni välja pakutud kandidaatide nimekirjast.
8 Suuniste punktis 7 „Eelvalik” on ette nähtud:
„Tavapärasel juhul, mil komisjoni ülesanne on koostada kandidaatide lühinimekiri, viib eelvalikumenetluse läbi eelvalikukomisjon, kes peab selgitama välja kõrgeima kvalifikatsiooniga kandidaadid ja esitama ametisse nimetamise küsimustega tegelevale nõuandekomiteele [(edaspidi „nõuandekomitee”)] nimekirja projekti [...].
Vastutav peadirektoraat moodustab vastutava peadirektoraadi inimressursside üksuse ettepanekul eelvalikukomisjoni. Komisjonist pärit liikmed nimetab sellesse peadirektor.
7.1. Eelvalikukomisjon
– Liikmed
Eelvalikukomisjon koosneb kolmest ametnikust, kes on komisjoni tippjuhid ning kellel peab olema vähemalt sama palgaaste ja tegevusüksuse tase nagu ameti direktoril.
Reeglina koosneb eelvalikukomisjon järgmistest isikutest:
– vastutava peadirektoraadi peadirektor või selle peadirektoraadi peadirektori asetäitja, kes on eelvalikukomisjoni esimees;
– üks direktor vastutavast peadirektoraadist;
– üks direktor mõnest teisest, soovitavalt vastutava peadirektoraadiga samasse harusse kuuluvast peadirektoraadist, kellel võimaluse korral on eripädevus ameti tegevussektoris;
[...]
– Vaatleja
Kui direktori nimetab ametisse haldusnõukogu või [Euroopa Liidu N]õukogu, võivad nad nimetada vaatleja ennast eelvalikukomisjonis esindama.
[...]
7.2. Kandidaatide analüüsimine
[...]
7.2.1. Kvalifitseerumiskriteeriumide analüüsimine ja hindamistabeli koostamine [eel]valikukomisjoni poolt
Eelvalikukomisjon koostab lühinimekirja ja analüüsib kvalifitseerumiskriteeriume.
Eelvalikukomisjon koostab ka hindamistabeli teates vaba ametikoha kohta kindlaks määratud valikukriteeriumide põhjal. See tabel võimaldab võrrelda kandidaadi profiili ametikohal nõutava eripädevusega niisugusena, nagu seda on kirjeldatud teates vaba ametikoha kohta.
[...]
Selle hindamise tulemusena koostab eelvalikukomisjon nimekirja eelvaliku etapis välja valitud kandidaatidest, kellest leitakse, et nad vastavad otsitavale profiilile kõige paremini ja neil on teates vaba ametikoha kohta kindlaks määratud kvalifikatsioon.
[...]
7.2.4. Eelvalikukomisjoni aruanne
Eelvalikukomisjon koostab täieliku aruande, milles ta annab üksikasjalikku teavet iga vestluse kohta, kvalitatiivse hinnangu kõikidele kandidaatidele ja nende kandidaatide nimekirja ettepaneku, keda ta peab kõige kvalifitseeritumaks.
Aruande koostab eelvalikukomisjoni esimees. [...]
Eelvalikukomisjoni sekretariaat edastab aruande peasekretärile kui nõuandekomitee esimehele, nõuandekomitee sekretariaadile, personali ja halduse peadirektoraadile ja vastutava peadirektoraadi volinikule.
[...]” [Siin ja edaspidi on osundatud suuniseid tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]
9 Suuniste punkt 8 „Nõuandekomitee ette ilmumine ja vestlus voliniku/volinikega” on sõnastatud järgmiselt:
„Komisjoni rolli tõttu direktorite ametisse nimetamise menetlustes on nõuandekomiteel, mis peab tagama tippjuhi nõuetekohase töölevõtmise, ülesanne esitada komisjonile nimekiri kandidaatidest, keda peetakse ameti direktori ametikohta arvestades kõige kvalifitseeritumaks.
[...]
8.1. Nõuandekomitee koosseis
Ameti direktorite valimisel koosneb nõuandekomitee [...] järgmistest liikmetest:
– personali ja halduse peadirektoraadi peadirektor, kes on komisjoni esimees;
– personali ja halduse eest vastutava voliniku kabinetiülem;
– nõuandekomitee alaline raportöör;
– valikumenetluseks nimetatud raportöör;
– peasekretäri asetäitja;
– vastutava peadirektoraadi peadirektor [...];
[...]
8.2. Nõuandekomitee arvamus ja hindamiskeskus [...]
8.2.1. Nõuandekomitee menetluse [esimene] etapp: eelnev arvamus
a. Menetlus
Nõuandekomitee sekretariaat edastab aruande ja eelvalikukomisjoni koostatud kandidaatide nimekirja nõuandekomitee asjaomastele liikmetele, et viimased teeksid otsuse kirjalikus menetluses.
On kolm võimalust:
– nõuandekomitee kiidab aruande järeldused, sh eelvalikukomisjoni välja pakutud kandidaatide nimekirja heaks;
– nõuandekomitee kiidab aruande järeldused heaks, muutes eelvalikukomisjoni välja pakutud kandidaatide nimekirja. Nõuandekomitee võib jätta endale õiguse kas lisada eelvalikukomisjoni nimekirja kandidaate, kes on läbinud vestluse selle komisjoniga, kuid keda see komisjon ei valinud välja, või kandidaate nimekirjast eemaldada;
– nõuandekomitee või mõni selle liige esitab vastuväite eelvalikuaruande järeldustele. Viimasel juhul võib nõuandekomitee sekretariaat küsida eelvalikukomisjoni esimehelt kirjalikke selgitusi ja/või täiendavat teavet. Kui vastuväide säilitatakse, võib nõuandekomitee lisada ühe punkti mõne oma iganädalase eelvaliku etapis välja valitud kandidaatide nimekirja käsitleva koosoleku päevakorda. Sinna kutsutakse vastutava peadirektoraadi peadirektor ja raportöör, et arutada eelvalikukomisjoni aruannet.
Kui nõuandekomitee on aruande ja eelvalikukomisjoni välja valitud kandidaatide nimekirja projekti heaks kiitnud, esitab ta eelneva arvamuse.
b. Kandidaatide teavitamine
Nõuandekomitee sekretariaat kutsub väljavalitud kandidaadid vestlusele nõuandekomiteega ja hindamiskeskusesse testidele. [...]
Samal ajal teatab nõuandekomitee sekretariaat nõuandekomitee arvamusest kandidaadile/kandidaatidele, kes kutsuti vestlusele eelvalikukomisjoniga, kuid keda nõuandekomitee ei valinud välja kui kandidaati/kandidaate, kes kutsutakse vestlusele.
8.2.2. Hindamiskeskus
Kandidaadid, kes valiti välja ja kutsuti vestlusele nõuandekomiteega, kutsutakse testidele väljastpoolt institutsiooni valitud värbamiskonsultandi juurde [...].
8.2.3. Nõuandekomitee menetluse [teine] etapp: lõplik arvamus
Nõuandekomitee kuulab ära kandidaadid, kes on nimekirjas, mille ta koostas oma eelneva arvamuse esitamisel.
Nende vestluste tulemusena esitab nõuandekomitee oma lõpliku arvamuse nende kandidaatide nimekirja projektina, kelle profiil näib talle ameti direktori ametikohale sobivaim, kusjuures see nimekiri sisaldab võimaluse korral mitme kandidaadi nime. Nõuandekomitee arvamus, mille allkirjastab selle komisjoni esimees, edastatakse personali ja halduse eest vastutava voliniku kabinetile ja vastutava peadirektoraadi voliniku kabinetile vestluste läbiviimise alusdokumendiks.
[...]
8.3. Ärakuulamine voliniku/volinike poolt
Vastutava peadirektoraadi volinik/volinikud kuulab/kuulavad ära kandidaadid, kelle nõuandekomitee on oma lõpparvamuses välja valinud.
Ka personali ja halduse eest vastutav volinik võib soovi korral väljavalitud kandidaadid või ükskõik missuguse kandidaadi, kelle tema arvates võib välja valida, ära kuulata. Seda tehes tugineb ta avaldatud valikukriteeriumidele ja üldtunnustatud põhimõtetele, millest komisjoni tippjuhtide töölevõtmisel juhindutakse.
[...]”
10 Suuniste punkt 10 „Kandidaatide lühinimekirja vastuvõtmine ja direktori ametisse nimetamine ametisse nimetava asutuse poolt” on sõnastatud järgmiselt:
„10.1. Ettepaneku vastuvõtmine
Kui kandidaadid kuulatakse ära vastutava peadirektoraadi voliniku/volinike poolt, palub ta/paluvad nad personali ja halduse eest vastutava voliniku kabinetil esitada komisjonile väljavalitud kandidaatide nimekiri.
Komisjon võtab mitmesuguste haldus‑ ja eelarveküsimuste raames vastu kandidaatide nimekirja, mille vastutava peadirektoraadi volinik edastab ametisse nimetavale asutusele [...].
[...]
10.3. Kandidaatide vestlus ametisse nimetava asutusega
Ametisse nimetav asutus – kelleks enamiku ametite puhul on haldusnõukogu [...] – kuulab väljavalitud kandidaatide nimekirjas olevad kandidaadid ära. [...]
10.4. Ärakuulamine parlamendis
Kui algmäärus näeb ette, võidakse haldusnõukogu välja valitud kandidaadil paluda enne ametisse nimetamist esineda [p]arlamendi pädeva(te) komisjoni(de) ees avaldusega ning vastata selle komisjoni/nende komisjonide liikmete esitatud küsimustele.
Praegu peab parlament enne ametissenimetamist ära kuulama seitsme ameti direktorid: [...] [EMA] [...].
10.5. Kandidaatide ametisse nimetamine ametisse nimetava asutuse poolt
Nende vestluste ja [p]arlamendi pädeva(te)s komisjoni(de)s ärakuulamise tulemusena nimetab ametisse nimetav asutus ametisse kandidaadi, kelle ta on ameti direktori ametikohale välja valinud.
[...]”
11 Konkursikutses COM/2010/10286 Euroopa Ravimiameti tegevdirektori ametikoha (palgaaste AD 15) täitmiseks (ELT C 296 A, lk 1; edaspidi „teade vaba ametikoha kohta”) on ette nähtud:
„[...]
Pakutav ametikoht
Tegevdirektor on [EMA] seaduslik esindaja ning esindab seda avalikkuse ees. Ta annab aru ameti juhatusele.
[...]
Valikumenetlus ja ametisse nimetamine
Valikumenetluse jaoks luuakse eelvalikukomisjon. Eelvalikukomisjon kutsub vestlusele ametikoha konkreetsetele vajadustele kõige paremini vastavad kandidaadid, kes on valitud välja nende kutseoskuste ja eespool esitatud tingimuste põhjal. Eelvalikukomisjonis välja valitud kandidaadid kutsutakse seejärel vestlusele [...] nõuandekomiteesse ja nad peavad osalema hindamisel väliskonsultantide hallatavas [hindamis]keskuses. [Nõuandekomitees] välja valitud kandidaatidega vestlevad asjaomase valdkonna eest vastutavad Euroopa Komisjoni volinikud.
Pärast nimetatud vestlusi kiidab Euroopa Komisjon heaks edukate kandidaatide nimekirja, mis esitatakse ameti juhatusele. Juhatus kutsub nimekirja kantud kandidaadid vestlusele ja nimetab nende hulgast tegevdirektori. Nimekirja kandmine ei taga kandidaadi ametisse nimetamist.
Kandidaatidelt võib nõuda lisaks eespool nimetatutele täiendavate vestluste ja/või testide läbimist.
Enne ametisse nimetamist kutsutakse väljavalitud kandidaat [p]arlamendi ette esinema ning nimetatud institutsiooni liikmete küsimustele vastama.
[...]
Oluline teave kandidaatidele
Kandidaatidele tuletatakse meelde, et valimiskomiteede töö on konfidentsiaalne. Kandidaatidel on keelatud valimiskomiteede liikmetega ühendust võtta või paluda kellelgi teisel seda enda nimel teha.
[...]”.
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
12 Hageja oli EMA haldusnõukogu liige 2007. aasta jaanuarist kuni 2009. aasta aprillini, esindades selles liikmesriiki, mille kodanik ta on.
13 EMA haldusnõukogu nimetas 10. detsembril 2009 oma liikme A vastavalt suuniste punktile 7.1 ennast vaatlejana eelvalikukomisjonis esindama. Sama punkti kohaselt koosneb eelvalikukomisjon kolmest komisjoni tippjuhist, kellel peab olema vähemalt sama palgaaste ja tegevusüksuse tase nagu EMA direktoril.
14 Komisjon avaldas 15. jaanuaril 2010 Euroopa Liidu Teatajas konkursikutse Euroopa Ravimiameti tegevdirektori ametikoha (palgaaste AD 14) täitmiseks (ELT C 9 A, lk 1). Pakutav ametikoht oli ajutise teenistuja ametikoht palgaastmega AD 14 ja kandideerimistähtaeg lõppes 17. veebruaril 2010. Hageja esitas oma kandidatuuri 16. veebruaril 2010.
15 Eelvalikukomisjon analüüsis 31. märtsil 2010 vastavalt suuniste punktile 7.2.1 esitatud kandidatuure. Seda tehes leidis ta, et teadet vaba ametikoha kohta oli levitatud ebapiisavalt. Seetõttu otsustas komisjon teate vaba ametikoha kohta uuesti avaldada.
16 Komisjoni tervise- ja tarbijaküsimuste peadirektoraadi (edaspidi „tervise peadirektoraat”) inimressursside üksuse asejuhataja teatas 14. juuni 2010. aasta e‑kirjaga hagejale, et valikumenetlus algatatakse uuesti, et seda rohkem levitada, ja et 2010. aasta 25. juuni paiku avaldatakse uus teade vaba ametikoha kohta, milles on määratud kindlaks uus neljanädalane kandideerimistähtaeg. Samas e‑kirjas oli täpsustatud, et hageja ei pea oma kandidatuuri uuesti esitama, sest see jääb jõusse.
17 Hageja saatis tervise peadirektoraadi inimressursside üksuse asejuhatajale 12. septembril 2010 e‑kirja, et küsida, milline otsus on tema kandidatuuri suhtes tehtud. Viimane teatas talle järgmisel päeval, et teda hoitakse menetluse käiguga kursis.
18 EMA haldusnõukogu tuli kokku 7. oktoobril 2010. Sellel koosolekul, millel osalesid eelkõige B haldusnõukogu esimehe ja liikme ning C haldusnõukogu liikmena, tehti otsus algatada EMA tegevdirektori valimiseks valikumenetlus – otsus, milles oli üksikasjalikult käsitletud selle menetluse erinevaid etappe ja märgitud, et see avaldatakse EMA veebisaidil.
19 Komisjon avaldas 30. oktoobril 2010 vaidlusaluse teate vaba ametikoha kohta. Kandidaadid pidid vastama samadele valiku‑ ja kvalifitseerumiskriteeriumidele, nagu oli nähtud ette eelmises teates vaba ametikoha kohta, v.a üks valikukriteerium. Nimelt kui esimeses teates vaba ametikoha kohta oli sätestatud, et kandidaatidel peab olema „mitmekultuurilises asutuses personali juhtimise tõendatud kogemus kõrgemal tasemel”, siis vaidlusaluses teates vaba ametikoha kohta oli nõutud „suurearvulise meeskonna juhtimise tõendatud kogemus[t] kõrgemal tasemel; eeliseks on mitmekultuurilises asutuses omandatud kogemus”.
20 Hagejat informeeriti vaidlusaluse teate vaba ametikoha kohta avaldamisest tervise peadirektoraadi inimressursside üksuse asejuhataja 3. novembri 2010. aasta e‑kirjaga. Selles e‑kirjas tegi viimane hagejale ettepaneku saata uuesti tema töökogemust käsitlevate andmete ajakohastamiseks tõendavad dokumendid, mille ta oli lisanud oma esimese teate vaba ametikoha kohta avaldamise järel esitatud kandideerimistaotlusele, mida hageja tegi 23. novembri 2010. aasta kirjaga, mis saabus komisjoni järgmisel päeval.
21 B esitas oma kandidatuuri tegevdirektori ametikohale 1. novembril 2010. C tegi seda sama aasta 23. novembril.
22 Käesoleval juhul koosnes eelvalikukomisjon esimehest ja kolmest liikmest. Eelvalikukomisjoni esimehe ülesanded olid usaldatud tervise peadirektoraadi peadirektorile, kusjuures see peadirektoraat pidi EMA eest vastutava peadirektoraadina tegevust jälgima. Kolmest ülejäänud liikmest kaks olid tervise peadirektoraadi ametnikud ning kolmas teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadi ametnik. Eelvalikukomisjoni esimees, kelleks käesoleval juhul oli D, ja üks kahest tervise peadirektoraadi ametnikust olid komisjoni esindajatena ka EMA haldusnõukogu liikmed, nagu määruse nr 726/2004 artikli 65 lõige 3 ette näeb.
23 Eelvalikukomisjon analüüsis 12. jaanuaril 2011 EMA tegevdirektori ametikohale esitatud 62 kandidatuuri. Analüüsi tulemusena otsustas eelvalikukomisjon kutsuda vestlusele üheksa kandidaati, nende hulgas hageja. Ühe nendest üheksast kandidaadist jättis eelvalikukomisjon siiski enne vestlust kõrvale.
24 Hagejal ja seitsmel ülejäänud väljavalitud kandidaadil oli 8. veebruaril 2011 vestlus eelvalikukomisjoniga. Vestlusel kasutas eelvalikukomisjon hindamistabelit, mille ta oli ette valmistanud.
25 Vestluste raames hinnati neid kaheksat kandidaati 100 palli süsteemis ja nad reastati saadud punktiarvu järgi kasvavas järjekorras. Hageja sai kõige madalama punktiarvu, s.o 61 punkti 100‑st. Seitse ülejäänud kandidaati said 69−85 punkti 100‑st.
26 Eelvalikukomisjon koostas 7. märtsil 2011 oma aruande, milles esitas teavet iga ärakuulatud kandidaadi kohta, ning otsustas soovitada nelja kandidaati, kes said parimad tulemused (75−85 punkti 100‑st), nende hulgas B ja C.
27 Olles saanud eelvalikukomisjoni aruande, analüüsis komisjoni nõuandekomitee omakorda EMA tegevdirektori ametikohale esitatud 62 kandidaadi toimikuid. Analüüsi tulemusena esitas ta 14. märtsil 2011 suuniste punktis 8.2.1 ette nähtud eelneva arvamuse. Nõuandekomitee eelnev arvamus nägi ette, et hindamiskeskusesse katsetele ja vestlusele nõuandekomiteega kutsutakse ainult neli kandidaati, keda eelvalikukomisjon soovitas. Nõuandekomitee ülesandeid täitev sekretär teatas sama kuupäeva kirjaga hagejale, et nõuandekomitee otsustas mitte kõrvale kalduda eelvalikukomisjoni arvamusest, et teised kandidaadid suutsid oma pädevust ja kogemust paremini ühendada, nagu vaidlusaluses teates vaba ametikoha kohta nõutud, ning seega teda mitte vestlusele kutsuda.
28 Neli kandidaati, keda eelvalikukomisjon soovitas, kutsuti pärast teste vestlusele nõuandekomiteega, mis leidis aset 7. aprillil 2011. Samal kuupäeval esitas nõuandekomitee oma arvamuse, milles ta leidis, et eelvalikukomisjoni soovitatud neli kandidaati vastavad hästi EMA tegevdirektori ülesannete täitmiseks nõutavatele tingimustele.
29 Tervise ja tarbijakaitse eest vastutaval volinikul (edaspidi „vastutav volinik”) oli vestlus nelja kandidaadiga, keda eelvalikukomisjon ja nõuandekomitee olid soovitanud. Seejärel tegi personali ja turvalisuseküsimuste peadirektoraat volinikele komisjoni presidendi ja vastutava voliniku nõusolekul ettepaneku soovitada neid nelja kandidaati EMA haldusnõukogule.
30 Komisjon tegi 20. aprillil 2011 ametlikult otsuse pakkuda EMA haldusnõukogule välja nimekiri nelja kandidaadiga, keda olid soovitanud eelvalikukomisjon ja nõuandekomitee (edaspidi „komisjoni 20. aprilli 2011. aasta otsus”).
31 EMA haldusnõukogu pidas 5. mail 2011 erakorralise koosoleku eesmärgiga valida EMA uus tegevdirektor. Koosolekul muudeti tegevdirektori valimiseks 7. oktoobril 2010 vastu võetud valikumenetlust ja kuulati ära neli kandidaati, kelle komisjon oli välja pakkunud. Et nime osas kokkuleppele ei jõutud, leiti, et EMA haldusnõukogu tuleb taas kokku järgmisel kuul, et valida üks komisjoni pakutud neljast kandidaadist välja.
32 Hageja esitas 27. mai 2011. aasta kirjaga, mille komisjon registreeris 9. juunil 2011, kaebuse „selle peale, kuidas konkurss [komisjonis] toimunud oli”.
33 EMA haldusnõukogu valis 8. juunil 2011 EMA tegevdirektori ametisse C.
34 Parlamendi keskkonna, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon kuulas C ära 13. juulil 2011.
35 Parlamendi president teatas 22. septembri 2011. aasta kirjaga EMA‑le, et vestluse järel, mis C‑l eespool nimetatud komisjoniga oli, nõustub parlament C nimetamisega EMA uueks tegevdirektoriks.
36 Hageja 27. mai 2011. aasta kirjaga esitatud kaebus jäeti komisjoni 6. oktoobri 2011. aasta otsusega rahuldamata.
37 EMA haldusnõukogu nimetas C samal kuupäeval, s.o 6. oktoobril 2011 tehtud otsusega tegevdirektoriks (edaspidi „haldusnõukogu 6. oktoobri 2011. aasta otsus”).
38 Hageja esitas 6. jaanuari 2012. aasta kirjaga, mille ta saatis samal päeval faksiga ja posti teel, EMA teenistuslepingute sõlmimise pädevusega ametiisikule haldusnõukogu 6. oktoobri 2011. aasta otsuse peale kaebuse.
39 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 9. jaanuaril 2012 saabunud hagiavaldusega palus hageja ajutiste meetmetena peatada haldusnõukogu 6. oktoobri 2011. aasta otsuse kohaldamine. Ajutiste meetmete kohaldamise taotlus jäeti 20. märtsi 2012. aasta määrusega kohtuasjas Hristov vs. komisjon ja EMA (F‑2/12 R, EU:F:2012:35) rahuldamata.
40 6. jaanuari 2012. aasta kaebus jäeti EMA teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisiku 16. mai 2012. aasta otsusega rahuldamata.
Poolte nõuded ja menetlus
41 Hageja palub oma hagiavalduses Avaliku Teenistuse Kohtul sisuliselt:
– tühistada eelvalikukomisjoni otsus, millest talle teatati 14. märtsi 2011. aasta kirjaga ja millega koostati nimekiri nelja kandidaadiga, kelle hulgas teda ei ole;
– tühistada nõuandekomitee 14. märtsi 2011. aasta otsus kutsuda vestlusele ainult need neli kandidaati, kes olid kantud eelvalikukomisjoni nimekirja;
– tühistada „[nõuandekomitee] 14. märtsi 2011. aasta otsus” järgida eelvalikukomisjoni soovitusi;
– tühistada komisjoni 20. aprilli 2011. aasta otsus;
– tühistada komisjoni 6. oktoobri 2011. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata 27. mai 2011. aasta kaebus;
– tühistada haldusnõukogu 6. oktoobri 2011. aasta otsus;
– anda korraldus kantud mittevaraline kahju õiglaselt hüvitada;
– mõista haldus‑ ja kohtumenetluse kulud välja komisjonilt ja EMA‑lt;
– korraldada uus „konkurss”, mille puhul järgitakse õigusnormides sätestatud menetlusi.
42 Komisjon palub oma kostja vastuses Avaliku Teenistuse Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kõik kohtumenetlusega seotud kohtukulud välja hagejalt.
43 EMA palub oma kostja vastuses Avaliku Teenistuse Kohtul:
– jätta hagi ilmse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– või jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
44 Toimus teinegi kohtudokumentide vahetamine, mille raames käsitleti komisjoni ja EMA tõstatatud asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid. EMA loobus oma vasturepliigis oma esimesest nõudest tunnistada hagi ilmselgelt vastuvõetamatuks.
45 Kohtukantselei 23. juuli 2013. aasta kirjadega paluti pooltel vastata menetlust korraldavatele meetmetele. Pooled täitsid selle nõude neile määratud tähtaja jooksul.
46 Hageja märkis oma vastuses menetlust korraldavatele meetmetele, et oma kolmanda tühistamisnõudega palus ta tegelikult Avaliku Teenistuse Kohtul tühistada nõuandekomitee otsus järgida eelvalikukomisjoni soovitusi, mis anti 7. aprillil 2011, mitte 14. märtsil 2011, nagu on ekslikult märgitud hagiavalduses.
47 Komisjon esitas vastuseks menetlust korraldavatele meetmetele mitu dokumenti, mis olid koostatud muudes keeltes kui kohtumenetluse keel ja mida ei olnud hagejale seni edastatud. Et viimane ei olnud saanud teatava osaga nendest dokumentidest enne kohtuistungit tutvuda, palus Avaliku Teenistuse Kohus vastavalt hageja poolt kohtuistungil esitatud taotlusele komisjonil esitada hiljemalt 18. novembriks 2013 bulgaaria- või kui seda ei saa teha, siis ingliskeelsed tõlked teatavatest dokumentidest, mille komisjon oli lisanud oma vastusele menetlust korraldavatele meetmetele, eelkõige suuniste mõnest kohast.
48 Hageja esitas kohtuistungil ka täiendavaid tõendeid, mille Avaliku Teenistuse Kohus otsustas toimikule lisada. Kohtuistungi lõpus otsustas Avaliku Teenistuse Kohus suulist menetlust mitte lõpetada.
49 Komisjon täitis Avaliku Teenistuse Kohtu palve esitada teatavad tõlked 18. novembri 2013. aasta dokumendiga.
50 Hageja esitas 16. detsembri 2013. aasta dokumendiga märkused komisjoni 18. novembri 2013. aasta dokumendi kohta.
51 Komisjonil ja EMA‑l paluti kohtukantselei 30. jaanuari 2014. aasta kirjaga hageja 16. detsembri 2013. aasta dokumendile vastata, mida komisjon 13. veebruari 2014. aasta dokumendiga ka tegi.
52 Avaliku Teenistuse Kohus lõpetas suulise menetluse 5. märtsil 2014.
Õiguslik käsitlus
1. Korralduse andmise nõue
53 Mis puudutab üheksandat nõuet, et Avaliku Teenistuse Kohus annaks korralduse korraldada uus EMA tegevdirektori töölevõtmise menetlus, siis tuleb meenutada väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt Avaliku Teenistuse Kohus ei ole pädev andma liidu institutsioonile korraldusi, ja seda sõltumata ELTL artikliga 266 kehtestatud üldisest kohustusest, mille kohaselt tühistatud akti andnud institutsioon peab võtma tühistava kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed (kohtuotsus Pleijte vs. komisjon, F‑91/08, EU:F:2010:13, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).
54 Kuna eespool toodud hageja nõue seisneb korralduse andmise taotluses, tuleb see jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
2. Tühistamisnõuded
Vastuvõetavus
Poolte argumendid
55 Komisjon leiab, et kolm esimest nõuet on vastuvõetamatud, sest kolm vaidlustatud otsust on asutusesisesed otsused, millega valmistati ette komisjoni 20. aprilli 2011. aasta otsust, ega ole seega huve kahjustavad otsused, mille peale saab esitada hagi. Viienda nõude kohta väidab komisjon, et silmaspeetav otsus ei ole iseseisev vaidlustatav otsus. Mis puudutab kuuendat nõuet, millega vaidlustatakse haldusnõukogu 6. oktoobri 2011. aasta otsus, siis see nõue on tema sõnul vastuvõetamatu, sest on suunatud komisjoni vastu, ehkki selle otsuse tegi EMA, mitte komisjon.
56 Hageja väidab vastu, et vastavalt vaidlusalusele teatele vaba ametikoha kohta on komisjon kohustatud eelvalikukomisjoni ja nõuandekomitee soovitusi järgima. Seega on eelvalikukomisjoni ja nõuandekomitee otsused, mille tühistamist ta kolmes esimeses nõudes taotleb, komisjonile siduvad ega kujuta endast otsuseid, millega valmistati ette komisjoni 20. aprilli 2011. aasta otsust. Hageja lisab, et kuigi komisjon oleks tõesti saanud eelvalikukomisjoni ja nõuandekomitee otsustest kõrvale kalduda, kui ta oleks tuvastanud ilmse hindamisvea ja koostanud vastava põhjendatud arvamuse, ei koostanud komisjon käesoleval juhul hoolimata ilmse hindamisvea olemasolust siiski niisugust põhjendatud arvamust. Järelikult tuleb käesoleva juhtumi asjaoludel asuda seisukohale, et kolm esimest tühistamisnõuet on vastuvõetavad.
57 Oma viienda nõude kohta, milles ta palub tühistada komisjoni 6. oktoobri 2011. aasta otsuse, millega jäeti rahuldamata tema 27. mai 2011. aasta kaebus, kinnitab hageja, et see otsus sisaldab eelvalikukomisjoni otsuses mitte kanda teda eelvaliku etapis välja valitud kandidaatide nimekirja esitatud põhjendusi. See komisjoni otsus sisaldab tema sõnul ka faktilisi asjaolusid, mis olid talle enne nõuandekomitee ülesandeid täitva sekretäri 14. märtsi 2011. aasta kirja saamist teadmata, ning täiendab seega nõuandekomitee 14. märtsi 2011. aasta otsust mitte kalduda kõrvale eelvalikukomisjoni arvamusest ja järgida selle komisjoni soovitusi. Ta leiab seega, et komisjoni 6. oktoobri 2011. aasta otsus, millega kaebus rahuldamata jäeti, on iseseisev otsus ja selle õiguspärasust saab kontrollida ning seda peab tegema Avaliku Teenistuse Kohus.
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
58 Mis puudutab esiteks kolme tühistamisnõuet, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on juhul, kui tegemist on aktide või otsustega, mis töötatakse välja mitmes etapis – eelkõige asutusesiseses menetluses –, vaidlustatavad otsused ainult need meetmed, milles määratakse lõplikult kindlaks institutsiooni seisukoht hageja suhtes, ja välja jäävad vahemeetmed, mille eesmärk on lõppotsust ette valmistada. Viimased võivad küll avaldada mõju selle otsuse sisule, millega institutsiooni seisukoht lõplikult kindlaks määratakse, kuid nende peale ei saa esitada eraldi hagi ja need tuleb vaidlustada selle otsuse vastu suunatud hagiga (vt kohtuotsused N vs. parlament, F‑71/08, EU:F:2009:150, punkt 28, ja Pleijte vs. komisjon, EU:F:2010:13, punkt 27, ning kohtumäärus Possanzini vs. Frontex, F‑61/11, EU:F:2012:146, punktid 42 ja 43).
59 Käesoleval juhul meenutab Avaliku Teenistuse Kohus esiteks, et määruse nr 726/2004 artiklis 64 on sätestatud, et EMA tegevdirektori määrab ametisse EMA haldusnõukogu vastavalt komisjoni ettepanekule kandidaatide nimekirja järgi. Teiseks märgib Avaliku Teenistuse Kohus, et vastavalt suunistele on EMA tegevdirektori ametisse nimetamiseks algatatav valikumenetlus kaheetapiline. Esimene toimub komisjonis ja koosneb mitmest etapist. Kõigepealt moodustatakse eelvalikukomisjon, et koostada nende kandidaatide nimekirja projekt, kes leitakse olevad kõige kvalifitseeritumad. Seejärel edastatakse see nimekirja projekt arvamuse saamiseks nõuandekomiteele. Nõuandekomitee esitab eelneva arvamuse kandidaatide kohta, kelle eelvalikukomisjon on eelvaliku etapis välja valinud, ja koostab seejärel ise kandidaatide nimekirja, mis võib erineda eelvalikukomisjoni koostatud nimekirjast. Pärast seda, kui nõuandekomitee välja valitud kandidaadid on teinud testid väljastpoolt institutsiooni valitud värbamiskonsultandi juures, kuulab nõuandekomitee nad ära. Nende vestluste tulemusena esitab nõuandekomitee oma lõpparvamuse koos nende kandidaatide nimekirjaga, keda ta peab kõige sobivamaks. See nõuandekomitee lõpparvamus on dokument, millest lähtub oma vestlustel vastutav volinik, ning vajaduse korral personali ja halduse eest vastutav volinik. Lõpuks kuulavad vastutav volinik ning personali ja halduse eest vastutav volinik ära kandidaadid, kelle nõuandekomitee oma lõpparvamuses välja valis, või mis puudutab personali ja halduse eest vastutavat volinikku, siis ükskõik missuguse teise kandidaadi, kelle võib tema arvates välja valida. Seejärel edastab vastutav volinik komisjonile väljavalitud kandidaatide nimekirja ja komisjon peab siis vastu võtma enda soovitatud kandidaatide nimekirja, mille vastutav volinik edastab ametisse nimetavale asutusele, käesoleval juhul EMA haldusnõukogule.
60 Teine etapp leiab peamiselt aset EMA haldusnõukogus. Kui komisjoni edastatud nimekirjas olevad kandidaadid on ära kuulatud, valib EMA haldusnõukogu neist ühe välja. Seejärel palutakse väljavalitud kandidaadil teha parlamendi pädevale komisjonile avaldus. Kui parlament on andnud EMA haldusnõukogu välja valitud kandidaadile oma nõusoleku, nimetab EMA haldusnõukogu selle kandidaadi tegevdirektoriks.
61 Määruse nr 726/2004 artiklist 64, mida on suunistega edasi arendatud, ilmneb seega, et EMA haldusnõukogu saab tegevdirektori valida ainult komisjoni välja pakutud kandidaatide hulgast. Järelikult määrati komisjoni seisukoht kindlaks ja piirati EMA haldusnõukogu valikuvabadust komisjoni 20. aprilli 2011. aasta otsusega, millega võeti vastu nimekiri nelja kandidaadiga, keda EMA haldusnõukogule soovitati, sest sellega välistati lõplikult hageja osalemine valikumenetluse järgmistes etappides. Seega on hageja huve kahjustav otsus komisjoni 20. aprilli 2011. aasta otsus (vt analoogia alusel kohtuotsus Pleijte vs. komisjon, EU:F:2010:13, punkt 28).
62 Suunistest ilmneb aga ka, et eelvalikukomisjoni eelnevalt välja valitud kandidaatide nimekiri ei ole nõuandekomiteele siduv, kui viimane koostab oma nimekirja kandidaatidest, kes tuleks ära kuulata, ning ta võib eelvaliku etapis välja valitud kandidaadid jätta ära kuulamata või vastupidi kuulata ära kandidaate, keda ei ole eelvalikukomisjoni koostatud nimekirjas. Suuniste järgi ei ole ka nõuandekomitee välja valitud kandidaatide nimekiri siduv volinikele, kes peavad koostama kandidaatide nimekirja, mille nad komisjonile välja pakuvad, sest personali ja halduse eest vastutav volinik võib ära kuulata iga teise kandidaadi, kelle võib tema arvates välja valida.
63 Sellest järeldub, et eelvalikukomisjoni otsus, milles määrati kindlaks neli soovitatavat kandidaati, nõuandekomitee 14. märtsi 2011. aasta otsus kutsuda vestlusele üksnes need neli kandidaati, keda soovitas eelvalikukomisjon, ja nõuandekomitee 7. aprilli 2011. aasta otsus järgida eelvalikukomisjoni soovitusi ei määranud kuidagi kindlaks komisjoni seisukohta, vaid need kujutasid endast otsuseid, millega valmistati ette komisjoni 20. aprilli 2011. aasta otsust. Järelikult tuleb kolm esimest nõuet, milles taotletakse nende otsuste tühistamist, jätta vastavalt eespool punktis 58 viidatud kohtupraktikale vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
64 Mis puudutab teiseks viiendat nõuet, st nõuet tühistada komisjoni 6. oktoobri 2011. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata 27. mai 2011. aasta kaebus, siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on halduskaebus ja selle sõnaselge või kaudne tagasilükkamine osa keerukast menetlusest ning need kujutavad endast üksnes kohtusse pöördumise eeltingimust. Selles olukorras toob hagi – isegi kui see on vormiliselt suunatud kaebuse rahuldamata jätmise vastu − kaasa selle huve kahjustava otsuse vaidlustamise kohtus, mille peale kaebus esitati, v.a juhul, kui kaebuse rahuldamata jätmisel on muu ulatus kui otsusel, mille peale kaebus esitati. Korduvalt on leitud, et otsus, millega kaebus jäetakse sõnaselgelt rahuldamata, võib oma sisu tõttu olla otsus, mis ei kinnita hageja poolt vaidlustatud meedet. Nii on juhul, kui kaebuse rahuldamata jätmise otsusega vaadati hageja olukord uusi õiguslikke ja faktilisi asjaolusid arvesse võttes uuesti läbi või kui see muudab või täiendab esialgset otsust. Niisugustel juhtudel kujutab kaebuse rahuldamata jätmine endast akti, mida kontrollib kohus, kes võtab seda vaidlustatud akti õiguspärasuse hindamisel arvesse või peab seda isegi huve kahjustavaks aktiks, mis viimase asendab (kohtuotsused Adjemian jt vs. komisjon, T‑325/09 P, EU:T:2011:506, punkt 32, ja Arguelles Arias vs. nõukogu, F‑122/12, EU:F:2013:185, punkt 38).
65 Arvestades, et personalieeskirjade või teenistustingimuste süsteemis tuleb asjaomasel isikul esitada vaidlustatava otsuse peale kaebus ja selle kaebuse rahuldamata jätmise otsuse peale hagi, on Euroopa Liidu Kohus tunnistanud hagi vastuvõetavaks sõltumata sellest, kas see on esitatud üksnes kaebuse esemeks olnud otsuse, kaebuse rahuldamata jätmise otsuse või ühiselt nende kahe otsuse peale, kui kaebus ja hagi on esitatud Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artiklites 90 ja 91 ette nähtud tähtaegade jooksul. Sellegipoolest võib kohus vastavalt menetlusökonoomia põhimõttele sedastada, et konkreetselt kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vastu esitatud nõuete üle ei ole vaja otsust teha, kui ta tuvastab, et neil ei ole autonoomset sisu ja need kattuvad tegelikkuses selle otsusega seonduvate nõuetega, mille peale kaebus on esitatud (vt selle kohta kohtuotsus Vainker vs. parlament, 293/87, EU:C:1989:8, punktid 7 ja 8). Nii võib eelkõige olla juhul, kui kohus tuvastab, et kaebuse rahuldamata jätmise otsus vaid kinnitab – mõnikord seetõttu, et on kaudne – otsust, mille peale kaebus esitati, ja sellest tulenevalt ei tooks kaebuse rahuldamata jätmise otsuse tühistamine asjaomase isiku õiguslikus olukorras kaasa ühtegi muud tagajärge lisaks kaebuse esemeks olnud otsuse tühistamise tagajärgedele (kohtuotsused Adjemian jt vs. komisjon, EU:T:2011:506, punkt 33, ja Arguelles Arias vs. nõukogu, EU:F:2013:185, punkt 39).
66 Käesoleval juhul tõdeb Avaliku Teenistuse Kohus, et hageja ei näita oma 27. mai 2011. aasta kaebuses ära, millised otsused ta vaidlustab. Kohtutoimikust ilmneb aga, et nõuandekomitee ülesandeid täitva sekretäri 14. märtsi 2011. aasta kirja järel – millega talle teatati eelkõige sellest, et teda ei kutsuta vestlusele – ei saanud hageja ärakirja nõuandekomitee 7. aprilli 2011. aasta otsusest, millega see komisjon kinnitas eelvalikukomisjoni välja pakutud nelja kandidaadi nimekirja projekti, ega komisjoni 20. aprilli 2011. aasta otsusest. 27. mai 2011. aasta seisuga teadis hageja tänu 14. märtsi 2011. aasta kirjale seega ainult seda, et eelvalikukomisjon ei valinud teda eelvaliku etapis välja, et nõuandekomitee ei kutsu teda vestlusele ning et nõuandekomitee arvates ei olnud tema kandidatuur sobiv.
67 Järelikult tuleb asuda seisukohale, et hageja vaidlustas oma 27. mai 2011. aasta kaebuses otsuse, millega ta jäeti kõrvale valikumenetluse esimeses etapis, st etapis, mis toimus komisjonis. Et eelvalikukomisjoni otsus võtta vastu eelvaliku etapis välja valitud nelja kandidaadi nimekirja projekt, nõuandekomitee 14. märtsi 2011. aasta otsus kutsuda vestlusele ainult need neli kandidaati, kes olid kantud eelvalikukomisjoni nimekirja projekti, ning nõuandekomitee 7. aprilli 2011. aasta otsus mitte kalduda eelvalikukomisjoni arvamusest kõrvale ja järgida tema soovitusi on otsused, millega valmistati ette komisjoni 20. aprilli 2011. aasta otsust (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 63), tuleb mõista – nagu komisjon muide oma vastuseks menetlust korraldavatele meetmetele esitatud 2. septembri 2013. aasta dokumendis tunnistab –, et selle kaebusega vaidlustab hageja komisjoni 20. aprilli 2011. aasta otsuse.
68 Selles küsimuses märgib Avaliku Teenistuse Kohus, et komisjoni 6. oktoobri 2011. aasta otsuses, millega jäeti rahuldamata 27. mai 2011. aasta kaebus, on täpsustusi − eelkõige faktilisi asjaolusid − komisjoni 20. aprilli 2011. aasta otsust ette valmistavate otsuste kohta, samuti põhjendusi, millest lähtuvalt komisjon selle otsuse tegi. Seega tuleb järeldada, et Avaliku Teenistuse Kohus peab analüüsima nõuet tühistada komisjoni 20. aprilli 2011. aasta otsus niisugusena, nagu seda on täpsustatud 6. oktoobri 2011. aasta otsuses, millega jäeti rahuldamata 27. mai 2011. aasta kaebus (vt selle kohta kohtuotsus Eveillard vs. komisjon, T‑258/01, EU:T:2004:177, punktid 31 ja 32).
69 Mis puudutab kolmandaks kuuendat nõuet, mis on nõue tühistada haldusnõukogu 6. oktoobri 2011. aasta otsus, siis see nõue on vastuvõetamatu, sest see on suunatud komisjoni vastu, samas kui viimane seda otsust ei teinud.
Sisulised küsimused
70 Kõigepealt tuleb analüüsida neljandat nõuet, mis on nõue tühistada komisjoni 20. aprilli 2011. aasta otsus, ja seejärel kuuendat nõuet, mis on suunatud haldusnõukogu 6. oktoobri 2011. aasta otsuse vastu.
Neljas nõue ehk nõue tühistada komisjoni 20. aprilli 2011. aasta otsus
71 Hageja põhjendab seda nõuet nelja väitega, mis on vormiliselt esitatud järgmiselt:
„[−] rikutud on personalieeskirjade artiklit 30 ja personalieeskirjade III lisa artiklit 3, on kuritarvitatud võimu, rikutud menetlusnorme ning läbipaistvuse, erapooletuse, huvide konflikti puudumise, hea halduse, võrdse kohtlemise ja pädevuse jaotuse põhimõtteid;
[−] rikutud on [personalieeskirjade] artiklit 27, ei ole järgitud valikumenetlust, on rikutud õiguslikku raamistikku niisugusena, nagu see tuleneb [vaidlusaluse] teate vaba ametikoha kohta avaldamisest, ning [...] pädevuse jaotuse, erapooletuse, hea halduse, objektiivse hindamise, huvide konflikti puudumise, [...] võrdse kohtlemise ja võimu kuritarvitamise keelu põhimõtteid;
[−] rikutud on pädevuse jaotuse, võrdse kohtlemise, võimu kuritarvitamise keelu ja menetlusnormide rikkumise keelu põhimõtteid;
[−] tehtud on ilmne hindamisviga”.
72 Avaliku Teenistuse Kohus tuvastab esimese väite raames esitatud arutluskäiku lugedes, et selles esimeses väites tugineb hageja eelvalikukomisjoni koosseisu käsitlevate õigusnormide rikkumisele. Väide jaguneb kaheks osaks. Esimese kohaselt nimetati eelvalikukomisjoni paarisarv liikmeid; teise kohaselt täideti korraga EMA haldusnõukogu liikme ja eelvalikukomisjoni liikme ülesandeid.
73 Avaliku Teenistuse Kohus tõdeb ka, et teise väite raames tugineb hageja esiteks õigusnormi rikkumisele, mis seisneb selles, et eelvalikukomisjon ei jätnud automaatselt kõrvale kahte kandidaati, kes olid EMA haldusnõukogu liikmed, ning teiseks vaidlusaluse teate vaba ametikoha kohta rikkumisele, mis seisneb selles, et hindamiskriteeriume kindlaks määrates, kandideerimistoimikuid läbi vaadates ja hagejaga vesteldes pani eelvalikukomisjon toime rikkumisi.
74 Ka ilmneb hageja esitatud menetlusdokumentidest, et oma kolmanda väitega vaidlustab ta komisjoni seisukoha, et viimane võis jätta eelvalikukomisjoni koostatud nimekirja projekti heaks kiitmata ja nõuda selle muutmist. Seda väidet tuleb seega mõista nii, et väidetakse, et on rikutud õigusnormi, sest komisjon arvas, et ta ei pea järgima eelvalikukomisjoni otsust, millega koostati viimase soovitatavate kandidaatide nimekirja projekt.
75 Neljandas väites kinnitab hageja, et tema oskuste küsimuses tehti ilmne hindamisviga, mille tulemusena eelistati talle teisi kandidaate.
76 Avaliku Teenistuse Kohus analüüsib kõigepealt esimese väite teist osa, mille kohaselt täideti korraga EMA haldusnõukogu liikme ja eelvalikukomisjoni liikme ülesandeid.
– Poolte argumendid
77 Hageja väidab, et asjaolu, et eelvalikukomisjoni esimees D ja eelvalikukomisjoni üks teine liige, nimelt E, olid ka EMA haldusnõukogu liikmed, tekitas nende kahe isiku puhul huvide konflikti, millega rikuti erapooletuse kohustust, mis eelvalikukomisjoni liikmetel on. Käesoleval juhul on see tema arvates nii seda enam, et kaks teist EMA haldusnõukogu liiget, nimelt B ja C, olid esitanud oma kandidatuuri. Valides eelvalikukomisjoni EMA haldusnõukogu liikmed, tegi komisjon – hea halduse põhimõtet rikkudes − niisiis võimalikuks selle, et B ja C eespool nimetatud kandidatuure soositi.
78 Hageja lisab, et sellega, et EMA haldusnõukogu kaks liiget nimetati eelvalikukomisjoni, „kaalusid” erinevaid kandidaate ja küsitlesid neid eelvaliku etapis EMA haldusnõukogu liikmed, ilma et see oleks olnud lubatud, sest see etapp toimus komisjonis, mitte EMA haldusnõukogus. Asendades eelvalikukomisjoni hinnangu EMA haldusnõukogu kahe liikme omaga, kuritarvitas komisjon võimu ning rikkus menetlusnorme, samuti võrdse kohtlemise, hea halduse ning EMA haldusnõukogu ja eelvalikukomisjoni vahel pädevuse jaotumise põhimõtteid.
79 Komisjon väidab vastu, et ei ole ühtegi õigusnormi, mille kohaselt oleks keelatud nimetada EMA haldusnõukogu liiget eelvalikukomisjoni liikmeks. Ei ole ka sätet, mis keelaks EMA haldusnõukogu liikmetel kandideerida EMA tegevdirektori ametikohale. Järelikult ei ole sellega, kui kaks EMA haldusnõukogu liiget nimetati eelvalikukomisjoni liikmeks ning nad analüüsisid kandidaate ja tegid eelvaliku nende kandidaatide seast, kelle hulka kuulusid ka B ja C – kes olid samuti EMA haldusnõukogu liikmed –, rikutud ühtegi õigusnormi.
80 Komisjon lisab, et kui ametisse nimetatakse ameti tegevdirektorit väga spetsialiseerunud valdkonnas, peab eelvalikukomisjon koosnema asjaomase valdkonna asjatundjatest, kes töötavad kõrgetel ametikohtadel. Nõnda olidki eelvalikukomisjoni liikmed käesoleval juhul tervise peadirektoraadi ja komisjoni ühe teise teadusliku kallakuga peadirektoraadi, st teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadi tippjuhid ning just seepärast, et nad olid komisjoni tippjuhid vajaliku kvalifikatsiooni ja vajaliku kogemusega, kuulusidki mõned eelvalikukomisjoni liikmed ka EMA haldusnõukogusse. Asjatundjaid, keda sai eelvalikukomisjoni nimetada, oli piiratud arv ning seega ei ole üllatav, et nad tundsid kas kuulu järgi või isiklikult ühte või teist kandidaati. Käesoleval juhul oli ka EMA haldusnõukogusse kuuluva tervise peadirektoraadi peadirektori D ja selle peadirektoraadi ametniku E kui selle valdkonna asjatundjate nimetamine eelvalikukomisjoni liikmeteks objektiivselt põhjendatud, isegi vajalik. Komisjoni sõnul ei piisa ainult sellest asjaolust, et järeldada, et rikuti erapooletuse kohustust või et tegemist oli huvide konflikti või mõne muu rikkumisega. Säärase väite saab esitada ainult siis, kui on olemas täpsed tõendid selle kohta, et niisugune rikkumine pandi toime ja see avaldas valikumenetlusele mõju – tõendid, mida hageja ei ole esitanud.
– Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
81 Konkursside valdkonnas on leitud, et konkursikomisjonil kandidaatide suuliste katsete korra ja üksikasjaliku sisu kindlaksmääramise küsimuses olevat ulatuslikku kaalutlusõigust peab tasakaalustama nende katsete korraldamist reguleerivate õigusnormide range järgimine (kohtuotsused Girardot vs. komisjon, T‑92/01, EU:T:2002:220, punkt 24, ja Christensen vs. komisjon, T‑336/02, EU:T:2005:115, punkt 38).
82 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on konkursikomisjon kohustatud tagama, et tema hinnangud kõikidele suuliste katsete käigus eksamineeritavatele kandidaatidele antakse võrdsetes ja objektiivsetes tingimustes (kohtuotsus Pantoulis vs. komisjon, T‑290/03, EU:T:2005:316, punkt 90).
83 Kuigi käesoleval juhul ei ole eelvalikukomisjon tõesti konkursikomisjon ja tema arvamus ei ole siduv ei nõuandekomiteele ega komisjonile, saab seda kohtupraktikat käesolevas kohtuasjas siiski kohaldada, sest eelvalikukomisjoni eesmärk oli nagu konkursikomisjonilgi valida välja parimad kandidaadid nende hulgast, kes esitasid oma kandidatuuri, kui avaldati vaidlusalune teade vaba ametikoha kohta, ning tal oli ulatuslik kaalutlusruum eelvalikutestide korraldamisel (vt institutsioonisisese töölevõtmise valikukomisjoni kohta kohtuotsus CG vs. EIP, F‑115/11, EU:F:2014:187, punkt 60).
84 Seega oli komisjon kohustatud hea halduse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid arvestades tagama, et valikumenetluse esimene etapp, mis pidi toimuma valikukomisjonis, oleks korraldatud nõuetekohaselt. Selleks oli tarvis, et kõikidel komisjoni nimetatud eelvalikukomisjoni liikmetel oleks vajalik sõltumatus, et nende objektiivsust ei saaks kahtluse alla seada (vt kohtuotsus CG vs. EIP, F‑115/11, EU:F:2014:187, punkt 60).
85 Lisaks tuleb märkida, et hea halduse põhimõte, millega on seotud pädeva institutsiooni kohustus hinnata hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumi olulisi asjaolusid, on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, millel on alates Lissaboni lepingu jõustumisest 1. detsembril 2009 sama õigusjõud nagu aluslepingutel ja mille artiklis 41 „Õigus heale haldusele” on ette nähtud, et igaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult.
86 Avaliku Teenistuse Kohus peab niisiis kontrollima, kas eelvalikukomisjon moodustati ja tegi oma tööd nõuetekohaselt, järgides eelkõige oma erapooletuse kohustust, sest erapooletuse kohustus on üks nõudeid, mida konkursikomisjonid ja analoogia alusel eelvalikukomisjonid oma töös järgima peavad ning mille järgimist kontrollib liidu kohus (vt konkursikomisjonide kohta kohtumäärus Meierhofer vs. komisjon, F‑74/07 RENV, EU:F:2011:63, punkt 62).
87 Käesoleval juhul ilmneb esiteks suuniste punktist 7.2, et valikumenetlus saab alguse eelvalikukomisjoniga, kes arutab check-list’i abil, kas kandidaadid vastavad kvalifitseerumistingimustele, ning koostab siis teates vaba ametikoha kohta näidatud valikukriteeriumide põhjal hindamistabeli, mis võimaldab võrrelda kandidaatide profiili otsitava profiili ja konkreetse pädevusega, mida on selles teates nõutud. Hindamise tulemusena koostab eelvalikukomisjon nende väljavalitud kandidaatide esimese nimekirja, kellest ta arvab, et nad vastavad kõige paremini otsitavale profiilile, ja kutsub nad vestlusele. Pärast vestlusi edastab ta nõuandekomiteele täieliku aruande, mis sisaldab teavet iga vestluse kohta, kvalitatiivse hinnangu kõikidele kandidaatidele − nii neile, kes kuulati ära, kui ka neile, keda ära ei kuulatud − ning nende kandidaatide nimekirja ettepaneku, keda ta peab kõige kvalifitseeritumaks. Teisalt ilmneb määruse nr 726/2004 artiklist 64 ja suuniste punktist 10.3, et EMA haldusnõukogu peab omakorda välja valima tegevdirektori komisjoni välja pakutud kandidaatide hulgast.
88 Eelvalikukomisjon on seega pädev soovitama nõuandekomiteele mitut kandidaati, samas kui otsuse, keda EMA tegevdirektoriks nimetada, teeb EMA haldusnõukogu. Seega seisneb küsimus selles, kas D ja E, kes kuulusid samaaegselt eelvalikukomisjoni, mis teeb ettepaneku, ja EMA haldusnõukogusse, järgisid oma erapooletuse kohustust, võttes arvesse eelvalikukomisjoni ja EMA haldusnõukogu täiesti erinevat pädevust.
89 Selles küsimuses märgib Avaliku Teenistuse Kohus, et ehkki eelvalikukomisjoni soovitatud kandidaatide nimekirja projekt ei ole tõesti siduv ei nõuandekomiteele ega komisjonile, on sellel nimekirja projektil ja kvalitatiivsel hinnangul kõikidele kandidaatidele, keda eelvalikukomisjon oma aruandes käsitleb, siiski teatav tähtsus eelvalikumenetluse edasisele käigule, sest esiteks peab nõuandekomitee neid arvesse võtma ja teiseks kuulab vastutav volinik vastavalt suuniste punktile 8.3 ära ainult need kandidaadid, kelle nõuandekomitee oma lõpparuandes välja valis. Ei saa niisiis eitada, et eelvalikukomisjon avaldab määravat mõju nende kandidaatide lõplikule nimekirjale, kelle komisjon EMA haldusnõukogule välja pakub.
90 Ühtlasi tõdeb Avaliku Teenistuse Kohus esiteks, et eelvalikukomisjoni liikmed, kes on lisaks EMA haldusnõukogu liikmed, saavad haldusnõukogu koosolekul isiklikult või asendusliikme kaudu hääletada ühe komisjoni välja valitud kandidaadi poolt. Teiseks märgib Avaliku Teenistuse Kohus, et EMA haldusnõukogu liikmed võivad etendada haldusnõukogu nõupidamistes päris tähtsat rolli, sõltumata sellest, kas nad kasutavad oma hääleõigust või mitte, ning et igal juhul on nad otseses kontaktis EMA haldusnõukogu teiste liikmetega.
91 Eelnevate kaalutluste põhjal tuleb järeldada, et see, et samaaegselt täideti eelvalikukomisjoni liikme ja EMA haldusnõukogu liikme ametikohustusi, võib rikkuda nende isikute sõltumatust ja objektiivsust, kes neid ülesandeid samaaegselt täitsid.
92 Andmata hinnangut eelvalikukomisjoni liikmete vahel toimunud arueludele ja selle komisjoni erinevate liikmete, sh D ja E võetud seisukohtadele, tuleb seega järeldada, et D ja E rikkusid ainuüksi sellega, et olid eelvalikukomisjonis, oma erapooletuse kohustust. Et kõikidel eelvalikukomisjoni liikmetel peab olema vajalik sõltumatus selleks, et ei rikutaks eelvalikukomisjoni objektiivsust tervikuna, tuleb asuda seisukohale, et on rikutud eelvalikukomisjoni kui terviku erapooletuse kohustust.
93 Komisjoni argumendid ei lükka seda järeldust ümber.
94 Mis puudutab kõigepealt argumenti, et eelvalikukomisjoni nimetatud EMA haldusnõukogu liikmed ei esindanud ühelgi juhul eelvalikukomisjonis EMA haldusnõukogu ega tegutsenud viimase nimel, sest EMA haldusnõukogu oli eelvalikukomisjonis tegelikult esindatud vaatleja, käesoleval juhul A isikus, siis piisab, kui märkida, et hageja ei ole vaidlustanud A osalemist vaatlejana eelvalikukomisjoni töös. Nagu on leitud käesoleva kohtuotsuse punktis 92, kujutas ainuüksi asjaolu, et D ja E – kes mõlemad olid EMA haldusnõukogu liikmed – kuulusid eelvalikukomisjoni, endast nende erapooletuse kohustuse rikkumist. Lisaks ilmneb toimikust, et D osales EMA haldusnõukogu 5. mai ja 8. juuni 2011. aasta koosolekutel, kus arutati EMA uue tegevdirektori ametissenimetamist, ning ta osales seega nende nelja kandidaadi ärakuulamises, kes komisjoni 20. aprilli 2011. aasta otsusega välja pakuti, samuti nõupidamistes, mille tulemusena nimetati ametisse C. See asjaolu näitab, et hageja kahtles põhjendatult, kas D juhtis eelvalikukomisjoni tööd erapooletult.
95 Seejärel tuleb märkida, et nõustuda ei saa ka komisjoni argumendiga, et asjaolu, et ainult kaks EMA haldusnõukogu liiget selle 35 liikmest olid ka eelvalikukomisjoni liikmed, ei võimalda väita, et EMA haldusnõukogu liikmed asendasid eelvalikukomisjoni hinnangu enda omaga. Isegi juhul, kui D ega E ei oleks osalenud EMA haldusnõukogu 5. mai ja 8. juuni 2011. aasta koosolekutel, ei muuda see tõsiasja, et nad osalesid eelvalikukomisjoni koosolekutel ja võisid selle komisjoni liikmetena mõjutada hinnangut igale kandidaadile, mille andsid eelvalikukomisjoni teised liikmed.
96 Tagasi tuleb lükata ka komisjoni argument, et D ja E nimetamine eelvalikukomisjoni liikmeks oli objektiivselt põhjendatud ja isegi vajalik, sest nad mõlemad olid selle valdkonna asjatundjad. Nagu komisjon nimelt kohtuistungil tunnistas, oli eelvalikukomisjoni täiesti võimalik nimetada asjatundjaid, kes ei kuulunud EMA haldusnõukogusse. Avaliku Teenistuse Kohus märgib ka, et suunised võimaldavad vältida olukorda, kus eelvalikukomisjoni liikmed on ka EMA haldusnõukogu liikmed. Esiteks võimaldab suuniste punkt 7.1 vastutaval peadirektoraadil valida eelvalikukomisjoni liikmed mitme tippjuhi hulgast, nähes ette, et eelvalikukomisjon koosneb vastutava peadirektoraadi peadirektorist ja peadirektori asetäitjaist, vastutava peadirektoraadi veel ühest direktorist ja mõne teise peadirektoraadi ühest direktorist. Teiseks on selles õigusnormis ka ette nähtud, et eelvalikukomisjoni liikmed nimetatakse „[r]eeglina” eespool nimetatud ametnike hulgast. Järelikult, kui nagu käesoleval juhul selgub, et suuniste punktis 7.1 loetletud isikud, st vastutava peadirektoraadi peadirektor, peadirektori asetäitja ja üks direktor kuuluvad juba asjaomase ameti haldusnõukogusse, võib eelvalikukomisjoni nimetada muid isikuid.
97 Samuti tuleb tagasi lükata komisjoni argument, et ükski õigusnorm ei keela nimetada eelvalikukomisjoni EMA haldusnõukogu liikmeid. See, kui sama isik täidab mõlemaid ametikohustusi, kujutab endast eelvalikukomisjoni erapooletuse kohustuse rikkumist – nagu Avaliku Teenistuse Kohus äsja tõdes – ning on seega vastuolus harta artikliga 41.
98 Lõpuks tuleb märkida, et komisjoni argument, et eelvalikukomisjoni liikmete erapooletuse tagab personalieeskirjade artikkel 11a, on samuti tagasilükkamisele määratud. Kuigi personalieeskirjade artikli 11a kohaselt ei tegele ametnik oma kohustuste täitmisel küsimustega, milles tal on tema sõltumatust kahjustada võivad isiklikud huvid, ning kuigi toimikust ilmneb ka, et A ja eelvalikukomisjoni üks liige ei osalenud vestlusel ühe kandidaadiga, ei olnud D ja E personalieeskirjade artiklist 11a hoolimata siiski enda eelvalikukomisjoni liikmeks nimetamise vastu, nad osalesid kõikidel vestlustel kandidaatidega ning mis puudutab D‑d, siis ta ei andnud teada − nagu EMA haldusnõukogu töökorra artikli 11 lõige 3 ette näeb –, et tal on huvi, mis võib kahjustada tema sõltumatust EMA haldusnõukogu 5. mai ja 8. juuni 2011. aasta koosolekutel.
99 Eelnevate kaalutluste põhjal tuleb esimese väite teine osa, et täideti korraga EMA haldusnõukogu liikme ja eelvalikukomisjoni liikme ülesandeid, tunnistada põhjendatuks.
100 Seega tuleb nõue tühistada komisjoni 20. aprilli 2011. aasta otsus rahuldada, ilma et oleks vaja analüüsida ei esimese väite esimest osa ega teisi esitatud väiteid.
Kuues nõue – nõue tühistada haldusnõukogu 6. oktoobri 2011. aasta otsus
101 Määruse nr 726/2004 artiklist 64, mida on suunistega edasi arendatud, ilmneb, et EMA haldusnõukogu sai nimetada EMA tegevdirektoriks ainult mõne eelnevalt välja valitud ja komisjoni 20. aprilli 2011. aasta otsusega vastu võetud nimekirja kantud kandidaadi. Nii see käesoleval juhul oligi: haldusnõukogu 6. oktoobri 2011. aasta otsusega nimetati ametisse C, kes oli kantud komisjoni 20. aprilli 2011. aasta otsusega vastu võetud nimekirja. Kuna Avaliku Teenistuse Kohus leidis eelmises punktis, et komisjoni 20. aprilli 2011. aasta otsus on vaja tühistada, tuleb järeldada, et tühistama peab ka haldusnõukogu 6. oktoobri 2011. aasta otsuse.
102 Seega tuleb nõue tühistada haldusnõukogu 6. oktoobri 2011. aasta otsus samuti rahuldada.
3. Kahju hüvitamise nõue
Poolte argumendid
103 Hageja arvab sisuliselt, et komisjoni 20. aprilli 2011. aasta otsus ja haldusnõukogu 6. oktoobri 2011. aasta otsus põhjustasid talle mittevaralist kahju, mida ta rahaliselt siiski ei hinda.
104 Komisjon ja EMA paluvad jätta kahju hüvitamise nõue põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
105 On leitud, et õigusvastase otsuse tühistamine võib ise kujutada endast sobivat ja põhimõtteliselt piisavat hüvitist igasuguse mittevaralise kahju eest, mida see otsus võis põhjustada. Nii ei ole see siiski juhul, kui hageja tõendab, et ta kandis mittevaralist kahju, mis on tühistamise aluseks olnud õigusvastasusest eraldiseisev ja mida ei ole võimalik tühistamisega täielikult hüvitada (kohtuotsus Michail vs. komisjon, T‑49/08 P, EU:T:2009:456, punkt 88).
106 Kuna komisjoni 20. aprilli 2011. aasta otsus ja haldusnõukogu 6. oktoobri 2011. aasta otsus tühistati, peab Avaliku Teenistuse Kohus nüüd seda küsimust analüüsima.
107 Käesoleval juhul ei ole hageja oma kahju hüvitamise nõuet kuidagi täpsustanud. Asjaolu, et ta kandis mittevaralist kahju, mis on komisjoni 20. aprilli 2011. aasta otsuse ja haldusnõukogu 6. oktoobri 2011. aasta otsuse tühistamise aluseks olnud õigusvastasusest eraldiseisev ning mida ei hüvita täielikult nende kahe otsuse tühistamine, ei ilmne ka tema menetlusdokumentidest. Seepärast arvab Avaliku Teenistuse Kohus, et mittevaralise kahju, mida hageja võis nende kahe otsuse õigusvastasuse tõttu kanda, hüvitab sobivalt ja piisavalt ainuüksi nende otsuste tühistamine.
108 Kõigest eelnevast järeldub, et kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata.
Kohtukulud
109 Kodukorra artikli 101 alusel ja ilma, et see piiraks kodukorra teise osa kaheksanda peatüki teiste sätete kohaldamist, kannab kaotaja pool kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artiklis 102 on sätestatud, et kui õiglus seda nõuab, võib Avaliku Teenistuse Kohus otsustada, et kaotaja pool kannab vaid osa kohtukuludest või et ta ei kanna neid üldse.
110 Käesolevas kohtuotsuses esitatud põhjendustest ilmneb, et kuivõrd hagi rahuldati põhiosas, on komisjon ja EMA kohtuvaidluse kaotanud. Hageja palus oma nõuetes sõnaselgelt, et kohtukulud mõistetaks välja komisjonilt ja EMA‑lt. Kuna käesoleva kohtuasja asjaolud ei õigusta kodukorra artikli 102 kohaldamist, tuleb jätta komisjoni ja EMA kohtukulud nende endi kanda ja mõista nendelt välja hageja kohtukulud, sh ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Komisjoni 20. aprilli 2011. aasta otsus, millega ta pakub Euroopa Ravimiameti haldusnõukogule välja nimekirja nelja kandidaadiga, keda oli soovitanud eelvalikukomisjon ja kinnitanud nõuandekomitee.
2. Tühistada Euroopa Ravimiameti haldusnõukogu 6. oktoobri 2011. aasta otsus, millega nimetatakse ametisse tegevdirektor.
3. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
4. Jätta Euroopa Komisjoni ja Euroopa Ravimiameti kohtukulud nende endi kanda ning mõista nendelt välja kõik E. Hristovi kohtukulud, millest kumbki kannab poole.
Rofes i Pujol | Bradley | Svenningsen |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 13. novembril 2014 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja president |