EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
21. märts 2019(*)
Eelotsusetaotlus – Transport – Avaliku reisijateveoteenuse osutamine raudteel ja maanteel – Määrus (EÜ) nr 1370/2007 – Artikli 5 lõiked 1 ja 2 – Otselepingu sõlmimine – Bussi või trammiga avaliku reisijateveoteenuse osutamise lepingud – Tingimused – Direktiiv 2004/17/EÜ – Direktiiv 2004/18/EÜ
Liidetud kohtuasjades C‑266/17 ja C‑267/17,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Oberlandesgericht Düsseldorfi (Düsseldorfi liidumaa kõrgeim kohus, Saksamaa) 3. mai 2017. aasta otsustega esitatud eelotsusetaotlused, mis saabusid Euroopa Kohtusse 17. mail 2017, menetlustes
Rhein-Sieg-Kreis
versus
Verkehrsbetrieb Hüttebräucker GmbH,
BVR Busverkehr Rheinland GmbH,
menetluses osales:
Regionalverkehr Köln GmbH (C‑266/17),
ja
Rhenus Veniro GmbH & Co. KG
versus
Kreis Heinsberg,
menetluses osales:
WestVerkehr GmbH (C‑267/17),
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: seitsmenda koja president T. von Danwitz neljanda koja presidendi ülesannetes, kohtunikud K. Jürimäe, C. Lycourgos, E. Juhász (ettekandja) ja C. Vajda,
kohtujurist: M. Campos Sánchez‑Bordona,
kohtusekretär: ametnik L. Carrasco Marco,
arvestades kirjalikku menetlust ja 31. mai 2018. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Rhein-Sieg-Kreis, esindajad: Rechtsanwalt G. Landsberg ja Rechtsanwalt J. Struß,
– Rhenus Veniro GmbH & Co. KG, esindaja: Rechtsanwalt C. Antweiler,
– Verkehrsbetrieb Hüttebräucker GmbH, esindaja: Rechtsanwalt C. Antweiler,
– BVR Busverkehr Rheinland GmbH, esindaja: Rechtsanwalt W. Tresselt,
– Kreis Heisberg, esindajad: Rechtsanwalt S. Schaefer ja Rechtsanwalt, M. Weber ja Rechtsanwalt D. Marszalek,
– Austria valitsus, esindaja: M. Fruhmann,
– Euroopa Komisjon, esindajad: W. Mölls, P. Ondrůšek ja J. Hottiaux,
olles 13. septembri 2018. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlused puudutavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1370/2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 1191/69 ja (EMÜ) nr 1107/70 (ELT 2007, L 315, lk 1), artikli 5 lõigete 1 ja 2 tõlgendamist.
2 Taotlused on esitatud kahes kohtuvaidluses, mille pooled on esimeses ühelt poolt Rhein-Sieg-Kreis (Rhein-Siegi piirkondlik omavalitsusüksus, Saksamaa) ja teiselt poolt Verkehrsbetrieb Hüttebräucker GmbH ja BVR Busverkehr Rheinland GmbH ning teises Rhenus Veniro GmbH & Co. KG (edaspidi „Rhenus Veniro“) ja Kreis Heinsberg (Heinsbergi piirkondlik omavalitsusüksus, Saksamaa), selle üle, et bussiga avaliku reisijateveoteenuse osutamiseks kavatsetakse sõlmida otselepingud.
Õiguslik raamistik
Määrus nr 1370/2007
3 Määruse nr 1370/2007 artikkel 1 „Eesmärk ja reguleerimisala“ sätestab:
„1. Käesoleva määruse eesmärgiks on määratleda, kuidas pädevad asutused võivad kooskõlas ühenduse õiguse eeskirjadega sekkuda avaliku reisijateveo valdkonda, et tagada üldhuviteenuste osutamine, mis oleksid muu hulgas mitmekesisemad, turvalisemad, parema kvaliteediga või odavamad kui üksnes turuseaduste poolt reguleeritud teenused.
Selleks sätestatakse käesoleva määrusega tingimused, mille kohaselt pädevad asutused hüvitavad transpordiettevõtjale, kellele nad avaliku teenindamise kohustuseks teevad või kellega lepingu sõlmivad, sellega kaasnevad kulud ja/või annavad neile avaliku teenindamise kohustuse eest ainuõigused.
2. Käesolevat määrust kohaldatakse riigisisestele ja rahvusvahelistele avalikele reisijateveoteenustele raudteel ja muudel rööbasteedel ning maanteel, välja arvatud teenuste puhul, mida osutatakse peamiselt nende ajaloolise huviväärsuse või turismiväärtuse tõttu. […]
[…]“.
4 Määruse artikkel 2 „Mõisted“ on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) „avalik reisijatevedu“ – üldist majandushuvi pakkuvad reisijateveoteenused, mida osutatakse avalikkusele mittediskrimineerivalt ja pidevalt;
b) „pädev asutus“ – liikmesriigi või liikmesriikide mis tahes ametiasutus või ametiasutuste rühm, kelle pädevuses on sekkuda avaliku reisijateveo korraldamisse antud geograafilises piirkonnas, või mis tahes selleks volitatud asutus;
c) „kohalik pädev asutus“ – mis tahes pädev asutus, kelle territoriaalne pädevusala ei hõlma kogu riiki;
[…]
h) „otselepingu sõlmimine“ – avaliku teenuse lepingu sõlmimine konkreetse avaliku teenuse pakkujaga ilma eelneva võistleva pakkumismenetluseta;
i) „avaliku teenindamise leping“ – üks või mitu õiguslikult siduvat õigusakti, mis kinnitavad kokkulepet pädeva asutuse ja avaliku teenuse osutaja vahel, mille kohaselt avaliku teenuse osutajale tehakse ülesandeks avaliku teenindamise kohustusest tulenevate avaliku reisijateveoteenuste haldamine ja osutamine; liikmesriigi õigussüsteemist olenevalt võib lepinguks olla ka pädeva asutuse poolt vastuvõetud otsus:
– eraldiseisva õigusakti või eeskirja kujul, või
– nii, et see otsus sisaldab tingimusi, mille korral pädev asutus võib osutada teenuseid ise või teha see ülesandeks sõltuvale teenusepakkujale;
j) „sõltuv teenusepakkuja“ – õiguslikult eraldiseisev üksus, kelle üle kohalik pädev asutus, või pädevate asutuste rühma korral vähemalt üks kohalik pädev asutus, teostab kontrolli, mis on sarnane tema enda osakondade üle teostatava kontrolliga;
[…]“.
5 Määruse artikkel 5 „Avaliku teenindamise lepingute sõlmimine“ on sõnastatud järgmiselt:
„1. Avaliku teenindamise lepingud reisijateveo kohta sõlmitakse vastavalt käesoleva määrusega sätestatud eeskirjadele. Teenuselepingud või teenuste riigihankelepingud nagu defineeritud [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta] direktiivis 2004/17/EÜ[, millega kooskõlastatakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate ostjate hankemenetlused (ELT 2004, L 134, lk 1; ELT eriväljaanne 06/07, lk 19),] või [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta] direktiivis 2004/18/EÜ [ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (ELT 2004, L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132)] avaliku reisijateveoteenuse osutamise osas bussi või trammiga sõlmitakse kooskõlas nimetatud direktiivides sätestatud menetlustega, kui selliseid lepinguid ei sõlmita nimetatud direktiivides määratletud kontsessioonilepingute kujul. Kui lepingud sõlmitakse kooskõlas direktiividega [2004/17] või [2004/18], ei kohaldata käesoleva artikli lõikeid 2–6.
2. Kui see ei ole siseriikliku õigusega keelatud, võib iga kohalik pädev asutus, olenemata sellest, kas tegemist on avalikku integreeritud reisijateveoteenust osutava üksiku asutuse või asutuste rühmaga, otsustada, kas osutada avalikku reisijateveoteenust ise või sõlmida avaliku teenindamise otselepingud õiguslikult eraldiseisva üksusega, kelle üle kohalik pädev asutus või asutuste rühma korral vähemalt üks kohalik pädev asutus teostab kontrolli, mis on sarnane tema enda osakondade üle teostatava kontrolliga. Juhul kui kohalik pädev asutus teeb sellise otsuse, kohaldatakse järgmist:
a) selleks, et määratleda, kas kohalik pädev asutus teostab sellist kontrolli, tuleb arvesse võtta selliseid tegureid nagu pädeva asutuse esindatuse tase teenusepakkuja haldus-, juht- või järelevalveorganites, teenusepakkuja põhikirjas esinevad sellekohased andmed, omandisuhe, pädeva asutuse tegelik mõju ja kontroll teenusepakkuja strateegiliste ja üksikute juhtimisotsuste üle. Kooskõlas ühenduse õigusega ei ole käesoleva lõike tähenduses kontrolli tuvastamiseks kohustuslik nõue, et pädeval riiklikul asutusel (eelkõige avaliku ja erasektori partnerluse korral) oleks 100% omandiõigus, tingimusel, et valdav avaliku sektori mõju on olemas ja et kontrolli võib tuvastada muude kriteeriumite põhjal;
b) käesoleva lõike kohaldamise tingimuseks on, et sõltuva teenusepakkuja ja iga üksuse, kelle üle sellel teenusepakkujal on kas või minimaalne mõju, avaliku reisijateveoga seotud tegevus toimub kohaliku pädeva asutuse haldusterritooriumil, olenemata väljuvatest liinidest või selle tegevuse muudest kõrvalelementidest, mis sisenevad naabruses asuva kohaliku pädeva asutuse territooriumile, ning et nad ei osale väljaspool kohaliku pädeva asutuse haldusterritooriumi korraldatavates pakkumismenetlustes avaliku reisijateveoteenuse osutamise kohta;
c) hoolimata punktist b võib sõltuv teenusepakkuja osaleda ausas võistlevas pakkumismenetlustes kaks aastat enne temaga sõlmitud avaliku teenindamise otselepingu lõppemist, kui on vastu võetud lõplik otsus algatada sõltuva teenusepakkuja lepinguga hõlmatud avalike reisijateveoteenuste suhtes aus võistlev pakkumismenetlus ning sõltuv teenusepakkuja ei ole sõlminud ühtegi teist avaliku teenindamise otselepingut;
d) kohaliku pädeva asutuse puudumisel kohaldatakse punkte a, b ja c riiklikule asutusele mitteüleriigilise territoriaalse piirkonna kasuks, kui sõltuv teenusepakkuja ei osale võistlevas pakkumismenetluses seoses avaliku reisijateveoteenuse osutamisega väljaspool piirkonda, mille kohta avaliku teenindamise leping oli sõlmitud;
e) kui kaalutakse artikli 4 lõike 7 kohase allhankelepingu sõlmimist, on sõltuv teenusepakkuja kohustatud osutama suurema osa avalikest reisijateveoteenustest ise.
3. Iga pädev asutus, kes pöördub kolmanda osapoole poole, kes ei ole sõltuv teenusepakkuja, peab avaliku teenindamise lepingud sõlmima võistleva pakkumismenetluse alusel, välja arvatud lõigetega 4, 5 ja 6 sätestatud juhtudel. Võistleva pakkumismenetluse jaoks vastuvõetud menetlus on avatud võrdselt kõikidele ettevõtjatele ning selles järgitakse läbipaistvuse ja mittediskrimineerimise põhimõtteid. Pärast pakkumiste esitamist ja võimalikku eelvalikut võib menetlus sisaldada läbirääkimisi vastavalt nimetatud põhimõtetele, et määrata kindlaks, kuidas kõige paremini spetsiifilistele või keerukatele nõuetele vastata.
[…]“.
6 Määruse artikli 7 „Avaldamine“ lõige 2 sätestab:
„Iga pädev asutus võtab vajalikud meetmed, et hiljemalt üks aasta enne pakkumiskutse väljakuulutamist või otselepingu sõlmimist oleks Euroopa Liidu Teatajas avaldatud vähemalt järgmine teave:
a) pädeva asutuse nimi ja aadress;
b) kavandatav lepingu sõlmimise laad;
c) lepingu sõlmimisega potentsiaalselt seotud teenused ja territooriumid.
Pädevad asutused võivad otsustada seda teavet mitte avaldada juhul, kui avaliku teenindamise lepingud käsitlevad avalike reisijateveoteenuste osutamist aastas vähem kui 50 000 kilomeetri ulatuses.
[…]“.
Direktiiv 2004/17
7 Direktiivi 2004/17 artikkel 1 „Mõisted“ sätestab:
„1. Direktiivis kasutatakse käesolevas artiklis toodud mõisteid.
2. a) Asjade, ehitustööde ja teenuste hankelepingud – kirjalikud rahaliste huvidega seotud lepingud, mis on sõlmitud ühe või mitme artikli 2 lõikes 2 nimetatud ostja ja ühe või mitme tarnija, töövõtja või teenuseosutaja vahel.
[…]
d) Teenuste hankelepingud – lepingud, mis pole ehitustööde ega asjade hankelepingud ja mille eesmärgiks on XVIII lisas nimetatud teenuste osutamine.
[…]
3. […]
b) Kontsessioon teenustele – samasugust tüüpi leping kui teenuste hankeleping, välja arvatud asjaolu, et tasu teenuste osutamise eest seisneb kas ainult õiguses kasutada seda teenust või sellises õiguses koos tasuga.
[…]“.
8 Direktiivi artikli 5 „Transporditeenused“ lõige 1 näeb ette:
„Käesolevat direktiivi rakendatakse tegevustele, mis on seotud niisuguste võrkude pakkumise või käitamisega, mis pakuvad elanikkonnale teenust raudtee-, automaatsüsteemide-, trammi-, trollibussi-, bussi- või kaabeltranspordi valdkonnas.
Veoteenuste puhul loetakse, et võrk on olemas siis, kui teenust osutatakse vastavalt liikmesriigi pädeva asutuse kehtestatud tingimustele, nagu näiteks teenindatavaid liine, pakutavat läbilaskevõimet või teenindussagedust käsitlevad tingimused.“
9 Nimetatud direktiivi artikkel 18 „Kontsessioonid ehitustöödele ja teenustele“ sätestab:
„Käesolevat direktiivi ei kohaldata ehitustööde ja teenuste kontsessioonidele, mis sõlmitakse ostjate poolt, kes tegutsevad ühel artiklites 3–7 viidatud aladest, kui need kontsessioonid sõlmitakse kõnealuste tegevuste sooritamiseks.“
10 Direktiivi artikkel 31 „XVII A lisas loetletud teenuste hankelepingud“ sätestab:
„Lepingud, mille objektiks on XVII A lisas loetletud teenused, sõlmitakse kooskõlas artiklitega 34–59.“
11 Direktiivi 2004/17 artikkel 32 „XVII B lisas loetletud teenuste hankelepingud“ näeb ette:
„Lepinguid, mille objektiks on XVII B lisas loetletud teenused, reguleeritakse üksnes artiklitega 34 ja 43.“
12 Direktiivi artiklis 34 „Tehnilised kirjeldused“ on eelkõige määratletud hankemenetluse alusdokumentides sisalduvate tehniliste kirjelduste koostamise viisid.
13 Direktiivi artikli 43 „Lepingu sõlmimise teated“ kohaselt:
„1. Ostjad, kes on sõlminud lepingu või raamlepingu, saadavad kahe kuu jooksul lepingu või raamlepingu sõlmimisest XVI lisas viidatud lepingu sõlmimise teate tingimustel, mille komisjon kehtestab artikli 68 lõikes 2 viidatud korra alusel.
[…]
4. XVII B lisas loetletud teenustele sõlmitavate lepingute puhul näitavad ostjad teates ära, kas nad on avaldamisega nõus.
[…]“.
14 Direktiivi 2004/17 XVII A ja XVII B lisades, mis kannavad vastavalt pealkirju „Teenused artikli 31 tähenduses“ ja „Teenused artikli 32 tähenduses“, on toodud tabelid, mis viitavad seal määratletud teenuste kategooriate puhul ÜRO ühtse tooteklassifikaatori numbritele (edaspidi „CPC numbrid“). XVII A lisa kategooria 2 puhul, mis vastab „maismaatransporditeenustele“, on CPC numbrid 712 (v.a 71235), 7512 ja 87304. XVII B lisa kategooria 18 puhul, mis vastab „raudteetransporditeenustele“, on CPC number 711. CPC number 712 viitab eelkõige sõitjate regulaarveo teenustele linnas ja linnalähiliinidel ning eriotstarbelistele regulaarveo teenustele ning linnadevahelistele regulaarveoteenustele, mis ei ole sõitjate linnadevahelise, linnaveo või linnalähiveo teenused raudteel, millele vastab CPC number 711.
Direktiiv 2004/18
15 Direktiivi 2004/18 artikkel 1 „Mõisted“ sätestab:
„1. Käesoleva direktiivi kohaldamisel kehtivad lõigetes 2–15 esitatud mõisted.
2. […]
d) Teenuste riigihankelepingud – muud riigihankelepingud kui ehitustööde või asjade riigihankelepingud, mille eesmärgiks on II lisas nimetatud teenuste osutamine.
[…]
4. Teenuste kontsessioon – sama liiki leping kui teenuste riigihankeleping, välja arvatud asjaolu, et vastutasuks teenuste osutamise eest antakse üksnes õigus teenust kasutada või see õigus koos tasuga.
[…]“.
16 Direktiivi artikkel 3 „Eri- või ainuõiguste andmine: mittediskrimineerimisklausel“ näeb ette:
„Kui ostja annab muule üksusele kui ostjale eri- või ainuõiguse osutada avalikke teenuseid, nähakse seda õigust andvas dokumendis ette, et oma tegevuse osana kolmandate isikutega asjade hankelepinguid sõlmides ei tohi asjaomane üksus neid riikkondsuse põhjal diskrimineerida.“
17 Direktiivi artikli 12 „Vee-, energeetika-, transpordi- ja postisideteenuste sektori lepingud“ esimene lõik näeb ette:
„Käesolevat direktiivi ei kohaldata hankelepingute suhtes, mis on sõlmitud direktiivi [2004/17], alusel ühe või mitme kõnealuse direktiivi artiklites 3–7 nimetatud tegevusalaga tegelevate ostjate poolt ja nende tegevuste sooritamiseks, ega hankelepingute suhtes, mis on kõnealuse direktiivi artikli 5 lõike 2 ning artiklite 19, 26 ja 30 alusel selle direktiivi reguleerimisalast välja jäetud.“
18 Direktiivi 2004/18 artikkel 17 „Teenuste kontsessioonid“ on sõnastatud järgmiselt:
„Ilma et see piiraks artikli 3 kohaldamist, ei kohaldata käesolevat direktiivi artikli 1 lõikes 4 määratletud teenuste kontsessioonide suhtes.“
19 Selle direktiivi artikkel 20 „II A lisas loetletud teenuste hankelepingud“ sätestab:
„Lepingud, mille objektiks on II A lisas loetletud teenused, sõlmitakse vastavalt artiklitele 23–55.“
20 Direktiivi artikkel 21 „II B lisas loetletud teenuste hankelepingud“ näeb ette:
„Lepingute suhtes, mille objektiks on II B lisas loetletud teenused, kehtivad üksnes artikli 23 ja artikli 35 lõike 4 sätted.“
21 Direktiivi II A ja II B lisades on direktiivi 2004/17 XVII A ja XVII B lisades toodud tabelitega sarnased tabelid.
Direktiiv 2014/24/EL
22 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiviga 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18 kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2014, L 94, lk 65) artikli 91 kohaselt tunnistati direktiiv 2004/18 alates 18. aprillist 2016 kehtetuks ja asendati.
23 Direktiivi 2014/24 artikkel 12 „Avaliku sektori üksuste vahelised lepingud“ näeb ette:
„1. Riigihankeleping, mille avaliku sektori hankija on sõlminud mõne teise avalik-õigusliku või eraõigusliku juriidilise isikuga, jääb käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja, kui on täidetud järgmised tingimused:
a) avaliku sektori hankija teostab asjaomase juriidilise isiku üle kontrolli, mis sarnaneb kontrolliga, mida ta teostab oma osakondade üle;
b) üle 80% asjaomase kontrollitava juriidilise isiku tegevusest on selliste ülesannete täitmine, mille talle on andnud kontrolliv avaliku sektori hankija või sama hankija kontrollitav muu juriidiline isik, ning
c) kontrollitaval juriidilisel isikul puudub otsene erakapitali osalus, välja arvatud kontrolliõiguseta ja mitteblokeerivad erakapitali osaluse vormid, mis on kooskõlas aluslepingutega nõutavad siseriiklike õigusaktidega ja mille puhul ei avaldata kontrollitavale juriidilisele isikule otsustavat mõju.
Esimese lõigu punkti a mõistes teostab avaliku sektori hankija juriidilise isiku üle kontrolli, mis sarnaneb kontrolliga, mida ta teostab oma osakondade üle esimese lõigu alapunkti a tähenduses, kui ta avaldab otsustavat mõju kontrollitava juriidilise isiku strateegilistele eesmärkidele ja olulistele otsustele. Sellist kontrolli võib teostada ka muu juriidiline isik, keda ennast kontrollib avaliku sektori hankija samal viisil.
2. Lõiget 1 kohaldatakse ka siis, kui kontrollitav juriidiline isik, kes on avaliku sektori hankija, sõlmib lepingu teda kontrolliva avaliku sektori hankijaga või muu sama avaliku sektori hankija poolt kontrollitava juriidilise isikuga, tingimusel et sellel juriidilisel isikul, kellega sõlmitakse riigihankeleping, puudub otsene erakapitali osalus, välja arvatud kontrolliõiguseta ja mitteblokeerivad erakapitali osaluse vormid, mis on kooskõlas aluslepingutega nõutavad siseriiklike õigusaktidega ja mille puhul ei avaldata kontrollitavale juriidilisele isikule otsustavat mõju.
3. Avaliku sektori hankija, kes ei teosta kontrolli avalik-õigusliku või eraõigusliku juriidilise isiku üle lõike 1 tähenduses, võib siiski käesolevat direktiivi kohaldamata sõlmida riigihankelepingu sellise juriidilise isikuga, kui täidetud on järgmised tingimused:
a) avaliku sektori hankijad teostavad ühiselt asjaomase juriidilise isiku üle kontrolli, mis sarnaneb kontrolliga, mida nad teostavad oma osakondade üle;
b) üle 80% asjaomase juriidilise isiku tegevusest on selliste ülesannete täitmine, mille talle on usaldanud kontrolliv avaliku sektori hankija või sama avaliku sektori hankija poolt kontrollitav muu juriidiline isik; ja
c) kontrollitaval juriidilisel isikul puudub otsene erakapitali osalus, välja arvatud kontrolliõiguseta ja mitteblokeerivad erakapitali osaluse vormid, mis on kooskõlas aluslepingutega nõutavad siseriiklike õigusaktidega ja mille puhul ei avaldata kontrollitavale juriidilisele isikule otsustavat mõju.
Esimese lõigu punkti a tähenduses kontrollivad avaliku sektori hankijad juriidilist isikut ühiselt juhul, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:
i) kontrollitava juriidilise isiku otsuseid tegevad organid koosnevad kõigi osalevate avaliku sektori hankijate esindajatest. Esindaja võib esindada mitut või kõiki osalevaid avaliku sektori hankijaid;
ii) kõnealused avaliku sektori hankijad saavad ühiselt avaldada otsustavat mõju kontrollitava juriidilise isiku strateegilistele eesmärkidele ja olulistele otsustele ning
iii) kontrollitav juriidiline isik ei lähtu huvidest, mis on vastuolus kontrollivate avaliku sektori hankijate huvidega.
4. Ainult kahe või enama avaliku sektori hankija vahel sõlmitud leping ei kuulu käesoleva direktiivi kohaldamisalasse, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:
a) leping kehtestab osalevate avaliku sektori hankijate vahelise koostöö või rakendab seda eesmärgiga tagada, et avaliku sektori hankijad osutavad oma ülesandeks olevaid avalikke teenuseid oma ühiste eesmärkide täitmiseks;
b) sellise koostöö tegemisel juhindutakse üksnes avaliku huviga seotud kaalutlustest ning
c) osalevate avaliku sektori hankijate sellise koostööga seonduvast tegevusest toimub avatud turul alla 20%;
5. Lõike 1 esimese lõigu punktis b, lõike 3 esimese lõigu punktis b ja lõike 4 punktis c osutatud tegevuse protsendimäära kindlakstegemisel võetakse arvesse asjaomase juriidilise isiku või avaliku sektori hankija keskmist lepingu sõlmimisele eelnenud kolme aasta kogukäivet seoses teenuste, asjade ja ehitustöödega või muud sobivat alternatiivset tegevusepõhist elementi, näiteks kantud kulusid.
Kui asjaomase juriidilise isiku või avaliku sektori hankija loomise või tegevuse alustamise aja või tegevuse ümberkorraldamise tõttu puuduvad andmed eelneva kolme aasta käibe kohta või alternatiivse tegevusepõhise elemendi, näiteks kulude kohta, või kui need ei ole enam asjakohased, siis piisab sellest, kui näidatakse, eelkõige majandustegevuse prognooside abil, et tegevuse suuruse hindamine on usaldusväärne.“
Direktiiv 2014/25/EL
24 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiviga 2014/25/EL, milles käsitletakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste riigihankeid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2004/17/EÜ (ELT 2014, L 94, lk 243), artikli 107 kohaselt tunnistati direktiiv 2004/17 alates 18. aprillist 2016 kehtetuks ja asendati.
25 Direktiivi 2014/25 artiklis 28 „Avaliku sektori hankijate vahelised hankelepingud“ asuvad sätted on sisuliselt samad direktiivi 2014/24 artikli 12 sätetega.
Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused
Kohtuasi C‑266/17
26 Rhein-Siegi piirkondlik omavalitsusüksus, kes on määruse nr 1370/2007 artikli 2 punkti b tähenduses pädev asutus, moodustas koos teiste sama pädevusega kohalike omavalitsusüksustega Nordrhein-Westfaleni reisijate lähivedu reguleeriva seaduse (Gesetz über den öffentlichen Personennahverkehr in Nordrhein-Westfalen) kohaste ülesannete täitmiseks reisijateveo korraldamise sihtotstarbelise liidu (Zweckverband Verkehrsverbund Rhein-Sieg).
27 Nimetatud liidu põhikirja kohaselt on tema ülesandeks muu hulgas ka tariifide kehtestamine.
28 Regionalverkehr Köln GmbH on ühistranspordiettevõtja, kelles osalus kuulub otseselt või kaudselt ametiasutustele, kes korraldavad reisijate vedu, sealhulgas Rhein-Siegi piirkondlik omavalitsusüksus.
29 Regionalverkehr Köln osutab Rhein-Siegi piirkondlikule omavalitsusüksusele ja teistele ametiasutustele, kellel on temas otsene või kaudne osalus, enne määruse nr 1370/2007 jõustumist sõlmitud lepingute alusel ühistransporditeenuseid. Peale selle osutab ta bussiveoteenust neljale kohalikust omavalitsusüksusest hankijale nende haldusalas olevatel linnabussiliinidel lepingute alusel, mis on sõlmitud enne nimetatud määruse jõustumist ja ilma eelnevat hankemenetlust korraldamata.
30 21. augustil 2015 toimunud Regionalverkehr Kölni osanike üldkoosolekul muudeti nimetatud äriühingu põhikirja nii, et veoteenuste lepingu sõlmimist, muutmist või lõpetamist käsitlevate otsuste tegemisel oleks hääleõigus vaid sellel osanikul, kes vastavalt nr 1370/2007 artikli 5 lõikele 2 sõlmib veoteenuste lepingu ise või teeb seda tema kaudne või otsene omanik. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tunnistati see lahendus Oberlandesgericht Düsseldorfi (Düsseldorfi liidumaa kõrgeim kohus, Saksamaa) jõustunud otsusega ajutiselt kehtetuks.
31 Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust selgub, et Rhein-Siegi piirkondlik omavalitsusüksus avaldas määruse nr 1370/2007 artikli 7 lõike 2 kohaselt 30. septembril 2015 Euroopa Liidu Teataja lisas eelteate sõlmida avaliku reisijateveoteenuse osutamiseks otseleping, mida ei sõlmita direktiivide 2004/17 ja 2004/18 tähenduses teenuste kontsessioonilepingu kujul.
32 See leping, mille maht oli mitu miljonit kilomeetrit aastas, pidi vastavalt määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõikele 2 sõlmitama sõltuva teenusepakkuja Regionalverkehr Kölniga 120 kuuks alates 12. detsembrist 2016.
33 Pärast nimetatud teate avaldamist vaidlustasid Verkehrsbetrieb Hüttebräucker ja BVR Busverkehr Rheinland selle otselepingu sõlmimise Vergabekammeris (riigihangete vaidlustuskomisjon, Saksamaa), väites eelkõige, et põhikohtuasjas käsitletav leping ei kuulu määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõike 2 kohaldamisalasse, kuna seda ei ole sõlmitud teenuste kontsessioonilepingu kujul.
34 Vergabekammer (riigihangete vaidlustuskomisjon) keelas põhikohtuasjas käsitletava otselepingu sõlmimise Regionalverkehr Kölniga, kuna määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõike 2 tingimused ei olnud täidetud. Ta märkis selles kontekstis, et sellise kontrolli tingimus, mida Rhein-Siegi piirkondlik omavalitsusüksus pidi selle äriühingu üle teostama, ei ole täidetud ning et lisaks osutas see äriühing avalikke reisijateveoteenuseid peale selle omavalitsusüksuse haldusterritooriumi ka mujal, mille tõttu ei tohtinud temaga üldse veoteenuste otselepingut sõlmida.
35 Rhein-Siegi piirkondlik omavalitsusüksus esitas selle peale kaebuse Oberlandesgericht Düsseldorfile (Düsseldorfi liidumaa kõrgeim kohus).
36 Oberlandesgericht Düsseldorf (Düsseldorfi liidumaa kõrgeim kohus) märgib, et veoteenuste hankelepingute puhul, mis ei ole sõlmitud teenuste kontsessioonilepingu kujul, on määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõiget 2 puudutav liikmesriigi kohtupraktika lahknev.
37 Nimelt ei kohaldata mõnede kohtute hinnangul neid sätteid bussi või trammiga avaliku reisijateveoteenuse osutamise lepingutele, mida ei sõlmita teenuste kontsessioonilepingu kujul, kuna määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõige 1 näeb sõnaselgelt ette, et kontsessioonilepinguid reguleerivad endiselt direktiivid 2004/17 ja 2004/18, mis ei takista siiski otselepingute sõlmimist vastavalt nendes direktiivides sätestatud üldisele korrale.
38 Teised kohtud, sealhulgas Oberlandesgericht Düsseldorf (Düsseldorfi liidumaa kõrgeim kohus) ise, leiavad seevastu, et kuna otselepingute sõlmimine ei ole direktiivide 2004/17 ja 2004/18 sätetega reguleeritud, siis tuleb määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõiget 2, mis reguleerib reisijateveoteenuste otselepingute sõlmimist, erinormina ja vastavalt 27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsusele Hörmann Reisen (C‑292/15, EU:C:2016:817) kohaldada selliste otselepingute sõlmimisele, mis puudutavad reisijateveoteenuste osutamist bussiga, isegi juhul, kui neid lepingud ei sõlmita avalike teenuste kontsessioonilepingute kujul.
39 Tõlgenduste lahknevuse tõttu tekib Oberlandesgericht Düsseldorfil (Düsseldorfi liidumaa kõrgeim kohus) küsimus, kas määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõige 2 on põhimõtteliselt kohaldatav sellises asjas nagu põhikohtuasi.
40 Kui sellele küsimusele tuleks vastata jaatavalt, siis tekib nimetatud kohtul küsimus, kas seda sätet saab tõesti, arvestades eelotsusetaotluses nimetatud erilisi ja konkreetseid asjaolusid, põhikohtuasjas kohaldada, ning ta küsib ka kuupäeva kohta, mil nimetatud sätte kohaldatavuse tingimused peavad olema täidetud.
41 Nendel asjaoludel otsustas Oberlandesgericht Düsseldorf (Düsseldorfi liidumaa kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõige 2 on kohaldatav lepingutele, mille puhul ei ole tegemist lepingutega, mis sõlmitakse sama määruse artikli 5 lõike 1 esimese lause tähenduses direktiivides [2004/17] või [2004/18] määratletud kontsessioonilepingute kujul?
Juhul kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis:
2. Kas juhul, kui üksik pädev asutus sõlmib vastavalt määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõikele 2 avaliku teenindamise otselepingu sõltuva teenusepakkujaga, ei saa see asutus koos sõltuva teenusepakkuja teiste osanikega teostada ühiskontrolli, kui pädevus sekkuda avaliku reisijateveo korraldamisse teatavas geograafilises piirkonnas (määruse nr 1370/2007 artikli 2 punktid b ja c) on jaotatud üksiku pädeva asutuse ja avalikku integreeritud reisijateveoteenust korraldava asutuste rühma vahel, näiteks kui pädevus sõlmida avaliku teenindamise lepinguid sõltuva teenusepakkujaga jääb üksikule pädevale asutusele, tariifimäärade kehtestamine antakse aga üle sihtotstarbelisele transpordiliidule (Zweckverband Verkehrsbund), kuhu lisaks üksikule pädevale asutusele kuuluvad teised oma haldusterritooriumil pädevad asutused?
3. Kas juhul, kui üksik pädev asutus sõlmib vastavalt määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõikele 2 avaliku teenindamise otselepingu sõltuva teenusepakkujaga, ei saa see asutus koos sõltuva teenusepakkuja teiste osanikega teostada ühiskontrolli, kui sõltuva teenusepakkuja põhikirja järgi on määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõike 2 kohase avaliku teenindamise lepingu sõlmimist, muutmist või lõpetamist käsitlevate otsuste tegemisel hääleõigus vaid teenusepakkuja sellel osanikul, kes vastavalt määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõikele 2 sõlmib sõltuva teenusepakkujaga avaliku teenindamise lepingu ise või teeb seda tema kaudne või otsene omanik?
4. Kas määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõike 2 teise lause punkti b kohaselt on lubatud, et sõltuv teenusepakkuja osutab ka teiste kohalike pädevate asutuste ülesandel nende haldusterritooriumidel avalikke reisijateveoteenuseid (sealhulgas väljuvad liinid või selle tegevusala muud kõrvalteenused, mis ulatuvad naabruses asuva kohaliku pädeva asutuse haldusterritooriumile), kui nende osutamiseks ei korraldata hankemenetlust?
5. Kas määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõike 2 teise lause punkti b kohaselt on lubatud, et sõltuv teenusepakkuja osutab väljaspool temaga lepingu sõlminud asutuse haldusterritooriumi avalikke reisijateveoteenuseid teistele hankijatele teenuste osutamise lepingute alusel, mis on hõlmatud määruse nr 1370/2007 artikli 8 lõike 3 üleminekusättega?
6. Milliseks ajahetkeks peavad määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõike 2 tingimused olema täidetud?“
Kohtuasi C‑267/17
42 Heinsbergi piirkondlik omavalitsusüksus, kes on määruse nr 1370/2007 artikli 2 punkti b tähenduses pädev asutus, kuulub koos teiste kohalike omavalitsusüksustega reisijateveo korraldamise sihtotstarbelisse liitu (Zweckverband Aachener Verkehrsverbund, Saksamaa), mis on moodustatud eesmärgiga edendada ja toetada oma liikmete avalikku reisijatevedu.
43 Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust selgub, et Heinsbergi piirkondlik omavalitsusüksus avaldas määruse nr 1370/2007 artikli 7 lõike 2 kohaselt 15. märtsil 2016 Euroopa Liidu Teataja lisas eelteate sõlmida otseleping avaliku reisijateveoteenuse osutamiseks bussiga ja muude mootorsõidukitega.
44 Selles eelteates oli ette nähtud, et leping, mille maht oli mitu miljonit kilomeetrit aastas ja mille täitmine pidi algama 1. jaanuaril 2018, sõlmitakse määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõike 2 kohaselt sõltuva teenusepakkuja, kelleks on antud juhul WestVerkehr GmbH.
45 Rhenus Veniro esitas kavandatava otselepingu sõlmimise peale vaidlustuse Vergabekammer Rheinlandile (Reinimaa riigihangete vaidlustuskomisjon, Saksamaa), kes jättis vaidlustuse rahuldamata.
46 Rhenus Veniro esitas kaebuse Oberlandesgericht Düsseldorfile (Düsseldorfi liidumaa kõrgeim kohus), väites, et bussi või trammiga osutatavate avalike veoteenuste valdkonnas kohaldatakse määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõiget 2 vaid juhul, kui asjaomased lepingud sõlmitakse teenuste kontsessioonilepingu kujul.
47 Samadel põhjustel, mida sai käsitletud kohtuasjas C‑266/17, tekkis nimetatud kohtul küsimus, kas määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõige 2 on põhimõtteliselt kohaldatav sellises asjas nagu kohtuasi C‑267/17.
48 Kui sellele küsimusele tuleks vastata jaatavalt, siis tekib nimetatud kohtul küsimus, kas seda sätet saab tõesti, eelotsusetaotluses nimetatud erilisi ja konkreetseid asjaolusid arvestades põhikohtuasjas kohaldada, ning ta küsib ka kuupäeva kohta, mil nimetatud sätte kohaldatavuse tingimused peavad olema täidetud.
49 Nendel asjaoludel otsustas Oberlandesgericht Düsseldorf (Düsseldorfi liidumaa kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõige 2 on kohaldatav avaliku teenindamise otselepingutele viidatud määruse artikli 2 punkti i tähenduses, mida ei ole sõlmitud selle määruse artikli 5 lõike 1 teise lause tähenduses direktiivides [2004/17] või [2004/18] määratletud kontsessioonilepingute kujul?
Juhul kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis:
2. Kas määruse nr 1370/2007 artikli 2 punkt b ja artikli 5 lõige 2 lähtuvad sõna „või“ kasutades üksiku asutuse või asutuste rühma ainupädevusest või võib viidatud sätete kohaselt olla üksik asutus ka asutuste rühma liige ja delegeerida ülesandeid rühmale, säilitades samal ajal sekkumisõiguse vastavalt artikli 2 punktile b, ja olla kohalik pädev asutus määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõike 2 tähenduses?
3. Kas määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõike 2 teise lause punktis e sätestatud kohustus, et sõltuv teenusepakkuja on kohustatud osutama suurema osa avalikest reisijateveoteenustest ise, ei luba sõltuval teenusepakkujal panna suurema osa avalike reisijateveoteenuste osutamist ülesandeks oma sajaprotsendilisele tütarettevõtjale?
4. Milliseks ajaks peavad olema täidetud määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõikes 2 sätestatud otselepingu sõlmimise tingimused – kas juba ajaks, mil avaldatakse teade otselepingu sõlmimise kavatsuse kohta vastavalt määruse nr 1370/2007 artiklile 7, või alles otselepingu sõlmimise ajaks?“
50 Euroopa Kohtu presidendi 6. märtsi 2018. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑266/17 ja C‑267/17 suulise menetluse ja kohtuotsuse huvides.
Menetluse suulise osa uuendamise taotlus
51 Verkehrsbetrieb Hüttebräucker ja BVR Busverkehr Rheinland kohtuasjas C‑266/17 ning Rhenus Veniro kohtuasjas C‑267/17 esitasid 20. septembril 2018 Euroopa Kohtu kantseleisse saabunud dokumentidega Euroopa Kohtu kodukorra artikli 83 alusel taotlused menetluse suulise osa uuendamiseks.
52 Verkehrsbetrieb Hüttebräucker ja Rhenus Veniro väidavad oma taotluste põhjenduseks, et kohtujuristi ettepanekus määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõikele 2 antud tõlgenduses ei ole piisavalt arvesse võetud esitatud argumente, eriti neid, mis esitati kohtuistungil ja mis räägivad selle tõlgenduse vastu. Pealegi ei arutatud kohtuistungil mõnda nende kirjalikes seisukohtades esitatud argumenti, eelkõige tähtsuse osas, mida nimetatud määruse artikli 9 lõige 1 omab selle määruse artikli 5 lõike 2 tõlgendamisel.
53 BVR Busverkehr Rheinland aga väidab, et kohtujurist eksis, kui ta leidis, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmas küsimus kohtuasjas C‑266/17 võib olla hüpoteetiline, samas kui Regionalverkehr Kölni põhikirjas 21. augustil 2015 tehtud muudatus on nüüdseks jõustunud.
54 Sellega seoses tuleb märkida, et esiteks ei ole Euroopa Liidu Kohtu põhikirjas ega Euroopa Kohtu kodukorras ette nähtud võimalust, et põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikud saaksid esitada seisukohti vastuseks kohtujuristi ettepanekule (6. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Achmea, C‑284/16, EU:C:2018:158, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).
55 Teiseks on ELTL artikli 252 teise lõigu kohaselt kohtujuristi ülesanne avalikul kohtuistungil täiesti erapooletult ja sõltumatult teha põhjendatud ettepanekuid kohtuasjades, mis Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohaselt nõuavad tema osalust. Euroopa Kohus ei ole seotud ei selle ettepanekuga ega ka kohtujuristi ettepaneku aluseks oleva põhjendusega. Seetõttu ei ole see, et huvitatud isik ei nõustu kohtujuristi ettepanekuga – olenemata sellest, milliseid küsimusi selles ettepanekus on analüüsitud –, iseenesest põhjus, mis annaks alust suulise menetluse uuendamiseks (6. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Achmea, C‑284/16, EU:C:2018:158, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).
56 Samas võib Euroopa Kohus igal ajal pärast kohtujuristi ärakuulamist teha kodukorra artikli 83 alusel määruse menetluse suulise osa uuendamiseks, eelkõige kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle huvitatud isikud ei ole vaielnud (6. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Achmea, C‑284/16, EU:C:2018:158, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).
57 Käesoleval juhul tuleb märkida, et Verkehrsbetrieb Hüttebräucker, BVR Busverkehr Rheinland ja Rhenus Veniro vaidlustavad menetluse suulise osa uuendamise taotlustes kohtujuristi ettepaneku, kasutades argumente, mida on nende kirjalikes seisukohtades või kohtuistungil juba käsitletud.
58 Seega, kuna Euroopa Kohtul on kogu vajalik teave eelotsuse küsimuste suhtes otsuse tegemiseks, siis tuleb pärast kohtujuristi ärakuulamist jätta menetluse suulise osa uuendamise taotlused rahuldamata.
Vastuvõetavus
59 Kohtuasjas C‑266/17 väidab Austria Vabariik, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole oma taotluses täpsustanud, millise transpordivahendiga on põhikohtuasjas käsitletavas hankes tegemist, ning seetõttu on võimatu teada saada, kas asjaomane vedu on veoteenus raudteel või bussiga või on tegemist neid kahte transpordiliiki kombineeriva teenusega.
60 Kohtuasjas C‑267/17 väidab Austria Vabariik, et eelotsusetaotlus on osaliselt vastuvõetamatu, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud andmetel puudutab põhikohtuasjas käsitletav hange mitte ainult busse, vaid ka muid mootorsõidukeid. Rhenus Veniro väidab samuti, et esimene küsimus selles kohtuasjas on vastuvõetamatu, kuna on hüpoteetiline.
61 Mis puutub kohtuasja C‑266/17, siis on tõsi, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole sõnaselgelt täpsustanud, et põhikohtuasjas käsitletav hange puudutab lepingut veoteenuse osutamiseks bussiga.
62 Samas selgub Euroopa Kohtu käsutuses oleva toimiku dokumentidest – eelkõige eelotsusetaotluses nimetatud 30. septembri 2015. aasta eelteatest –, et kohtuasi C‑266/17 puudutab bussiga osutatava reisijateveoteenuse hanget.
63 Kohtuasja C‑267/17 puhul on nii, et kui põhikohtuasjas käsitletav hange puudutab tõesti reisijateveoteenust bussiga „ja muude mootorsõidukitega“, siis jääb eelotsusetaotlus asjasse puutuvaks osas, milles see puudutab reisijateveoteenust bussiga, mistõttu Euroopa Kohus lähtub vastuse andmisel sellest eeldusest.
64 Pealegi on eelotsusetaotluses, vastupidi Rhenus Veniro kinnitusele, välja toodud selles kohtuasjas esitatud esimese küsimuse asjakohasus, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et talle on esitatud kaebus bussiga reisijateveoteenuse osutamiseks otselepingu sõlmimise peale, ning tal tekib küsimus, millised õigusnormid on sellise otselepingu sõlmimise suhtes kohaldatavad.
65 Järelikult on mõlemad eelotsusetaotlused vastuvõetavad.
Eelotsuse küsimuste analüüs
66 Esimese küsimusega kohtuasjas C‑266/17 ja esimese küsimusega kohtuasjas C‑267/17 palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõige 2 on kohaldatav selliste bussiga avaliku reisijateveo teenuste otselepingute sõlmimise suhtes, mida ei sõlmita kontsessioonilepingute kujul direktiivide 2004/17 ja 2004/18 tähenduses.
67 Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõike 1 esimene lause näeb ette, et „[a]valiku teenindamise lepingud reisijateveo kohta sõlmitakse vastavalt käesoleva määrusega sätestatud eeskirjadele“, on selle sätte teises lauses lisatud, et „[t]eenuselepingud või teenuste riigihankelepingud, nagu defineeritud direktiivides [2004/17] või [2004/18] avaliku reisijateveoteenuse osutamise osas bussi või trammiga, sõlmitakse kooskõlas nimetatud direktiivides sätestatud menetlustega, kui selliseid lepinguid ei sõlmita nimetatud direktiivides määratletud kontsessioonilepingute kujul“, ja selle sätte kolmandas lauses täpsustatud, et „[k]ui lepingud sõlmitakse kooskõlas direktiividega [2004/17] või [2004/18], ei kohaldata käesoleva artikli lõikeid 2–6“.
68 Käesoleval juhul näib eelotsusetaotluse esitanud kohus mõlemas põhikohtuasjas eeldavat olukorda, kus bussiga avaliku reisijateveo teenuste otselepingute sõlmimise suhtes kohaldatakse juhul, kuid neid lepinguid ei sõlmita teenuste kontsessioonilepingute kujul, mitte direktiivides 2004/17 ja 2004/18 ette nähtud hankemenetlusi reguleerivaid norme, vaid määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõike 2 norme, mistõttu asetuvad viimati nimetatud normid lex specialis’ena otselepingute sõlmimist käsitleva üldise korral asemele.
69 Samas tuleb märkida, et liidu riigihangete valdkonna õigusaktide üldine ülesehitus ja tekkelugu ei anna võimalust selliseks tõlgenduseks.
70 Nagu rõhutab komisjon oma seisukohtades, kohaldatakse bussi ja trammiga osutatavate reisijateveoteenuste lepingute suhtes – kooskõlas direktiivi 2004/17 artiklitega 5 ja 31, tõlgendatuna koosmõjus selle direktiivi XVII A lisa kategooriaga 2, ning direktiivi 2004/18 artiklitega 12 ja 20, tõlgendatuna koosmõjus selle direktiivi II A lisa kategooriaga 2 – kõiki nendes direktiivides ette nähtud hankemenetlusi reguleerivaid norme. Raudtee- ja metrooveoteenustele seevastu kohaldatakse direktiivi 2004/17 artiklite 5 ja 32, tõlgendatuna koosmõjus selle direktiivi XVII B lisa kategooriaga 18, ning direktiivi 2004/18 artikli 21, tõlgendatuna koosmõjus selle direktiivi II B lisa kategooriaga 18, kohaselt vaid väga piiratud arvu nende direktiivide sätteid, muu hulgas direktiivi 2004/17 artikleid 34 ja 43 ning direktiivi 2004/18 artikleid 23 ja 35. Mis puutub veoteenuste kontsessioonilepingutesse, siis nende suhtes ei kohaldata direktiivi 2004/17 artikli 18 kohaselt ühtegi selle direktiivi sätet, vaid nende suhtes kohaldatakse direktiivi 2004/18 artikli 17 kohaselt ainult selle direktiivi artiklit 3.
71 Need, mille suhtes kohaldatakse määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõike 1 kohaselt selle artikli lõigetes 2–6 ette nähtud korda, on aga kontsessioonilepingud ning reisijate raudtee- ja metrooveoteenuse lepingud, samas kui bussi või trammiga osutatavate veoteenuste lepingutega seoses on selles sättes viidatud direktiividele 2004/17 ja 2004/18.
72 Sellest järeldub, et kuna nendes direktiivides puuduvad sätted, mis reguleeriksid just hankelepingute sõlmimist avaliku reisijateveoteenuse osutamiseks raudteel ja metrooga ning nende teenuste kontsessioonilepingute sõlmimist, siis on liidu seadusandja loonud määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõigetega 2–6 konkreetse hankenormide kogumi, mida kohaldatakse nendele hankelepingutele ja kontsessioonilepingutele, sealhulgas juhtudeks, mil sõlmitakse otselepingud.
73 Kuna bussi ja trammiga osutatavate avalike reisijateveoteenuste lepingute suhtes, mis ei ole kontsessioonilepingud, kehtisid aga enne määruse nr 1370/2007 vastuvõtmist direktiivid 2004/17 ja 2004/18, nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktist 70, siis ei olnud vajadust uue regulatsiooni järele nende lepingute puhul, mis järelikult jäävad üldjuhul edasi vastavalt kas direktiivi 2004/17 või 2004/18 kohaldamisalasse.
74 Sellega seoses tuleb märkida, et otselepingute sõlmimist käsitlev kohtupraktika on välja kujunenud nende direktiivide alusel ja neid arvestades, mis tähendab, et otselepingute sõlmimise korra allikaks ja olemasolu põhjuseks on need direktiivid.
75 Euroopa Kohtu praktika kohaselt kujutab otselepingute sõlmimise kord, mida kohaldatakse direktiivide 2004/17 ja 2004/18 kohaldamisalasse jäävatele olukordadele, endast erandit nendes direktiivides ette nähtud menetluste kohaldamisest (vt selle kohta 8. mai 2014. aasta kohtuotsus Datenlotsen Informationssysteme, C‑15/13, EU:C:2014:303, punkt 25) ning on seega nende kahe õigusakti ja nendes sätestatud korraga lahutamatult seotud.
76 18. novembri 1999. aasta kohtuotsuses Teckal (C‑107/98, EU:C:1999:562, punkt 50) – mis oli esimene, kus mööndi, et otselepingute sõlmimise erisus võib olla aluseks riigihankelepingute sõlmimise korra kohaldamata jätmisele – leidis Euroopa Kohus, et nõukogu 14. juuni 1993. aasta direktiivi 93/36/EMÜ (millega kooskõlastatakse riiklike tarnelepingute sõlmimise kord) (EÜT 1993, L 199, lk 1; ELT eriväljaanne 06/02, lk 110) artikli 1 punktis a ette nähtud riigihankelepingute sõlmimise korra kohaldamiseks piisab põhimõtteliselt sellest, kui kohaliku omavalitsusüksuse ja temast juriidiliselt eraldiseisva isiku vahel on sõlmitud leping; see võib olla teisiti juhul, kui hankijaks oleval ametiasutusel on asjaomase eraldiseisva üksuse üle samasugune kontroll nagu oma osakondade üle ja kui põhiosa selle üksuse tegevusest toimub koos teda kontrolliva ametiasutusega. Pärast seda kohtuotsust täpsustas Euroopa Kohus selle korra kohaldamise tingimused eelkõige 11. jaanuari 2005. aasta kohtuotsuses Stadt Halle ja RPL Lochau (C‑26/03, EU:C:2005:5) ja 11. mai 2006. aasta kohtuotsuses Carbotermo ja Consorzio Alisei (C‑340/04, EU:C:2006:308) ning hiljem direktiivide 2004/17 ja 2004/18 kontekstis 10. septembri 2009. aasta kohtuotsuses Sea (C‑573/07, EU:C:2009:532) ja 8. mai 2014. aasta kohtuotsuses Datenlotsen Informationssysteme (C‑15/13, EU:C:2014:303).
77 Lisaks tuleb märkida, et direktiivides 2014/24 ja 2014/25, millega tunnistati kehtetuks ja asendati direktiivid 2004/17 ja 2004/18, on kummaski – esimese puhul artiklis 12 ja teise puhul artiklis 28 – Euroopa Kohtu praktikat otselepingute sõlmimise valdkonnas kodifitseeritud ja täpsustatud.
78 Kuigi seda otselepingute sõlmimise üldise korra kodifitseerimist ei saa ratione temporis põhikohtuasjadele kohaldada, ilmneb sellest, et liidu seadusandja soovis siduda selle korra direktiividega 2014/24 ja 2014/25.
79 Otselepingute sõlmimise korra inkorporeerimine riigihankealaste direktiivide kohaldamisalasse tähendab seda, et praktikas eeldab igasugune otselepingu sõlmimine nende direktiivide kohaldamist.
80 Sellest tuleneb, et määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõiget 2 ei kohaldata otselepingute sõlmimisele, mille esemeks on bussiga avaliku reisijateveo teenuste osutamine ja mida ei sõlmita teenuste kontsessioonilepingute kujul.
81 Eeltoodut arvestades tuleb esimesele küsimusele kohtuasjas C‑266/17 ja esimesele küsimusele kohtuasjas C‑267/17 vastata nii, et määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõige 2 ei ole kohaldatav selliste bussiga avaliku veoteenuste otselepingute sõlmimise suhtes, mida ei sõlmita kontsessioonilepingute kujul direktiivide 2004/17 ja 2004/18 tähenduses.
82 Kuna esimesele küsimusele kohtuasjas C‑266/17 ja esimesele küsimusele kohtuasjas C‑267/17 on vastatud eitavalt, siis ei ole vaja muudele esitatud küsimustele vastata.
Kohtukulud
83 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1370/2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel, artikli 5 lõige 2 ei ole kohaldatav selliste bussiga avalike reisijateveoteenuste otselepingute sõlmimise suhtes, mida ei sõlmita kontsessioonilepingute kujul Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/17/EÜ, millega kooskõlastatakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate ostjate hankemenetlused, ega Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta tähenduses.
Allkirjad