ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda laiendatud koosseisus)
15. september 2016(*)
Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Piiravad meetmed seoses olukorraga Ukrainas – Rahaliste vahendite külmutamine – Nende isikute, üksuste ja asutuste loetelu, kelle suhtes kohaldatakse rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamist – Hageja nime lisamine – Põhjendamiskohustus – Õiguslik alus – Kaitseõigused – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Võimu kuritarvitamine – Loetellu kandmise kriteeriumide mittejärgimine – Ilmne hindamisviga – Omandiõigus
Kohtuasjas T‑348/14,
Oleksandr Viktorovych Yanukovych, elukoht Donetsk (Ukraina), esindajad: T. Beazley, P. Saini, S. Fatima, QC, J. Hage, K. Howard, barristers, ja C. Kennedy, solicitor,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: E. Finnegan ja J.-P. Hix, hiljem J.-P. Hix ja P. Mahnič Bruni,
kostja,
keda toetavad
Euroopa Komisjon, esindajad: S. Bartelt ja D. Gauci,
menetlusse astuja,
mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada esiteks nõukogu 5. märtsi 2014. aasta otsus 2014/119/ÜVJP teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT 2014, L 66, lk 26) ja nõukogu 5. märtsi 2014. aasta määrus (EL) nr 208/2014 teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT 2014, L 66, lk 1), mida on muudetud vastavalt nõukogu 14. aprilli 2014. aasta rakendusotsusega 2014/216/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2014/119 (ELT 2014, L 111, lk 91), ja nõukogu 14. aprilli 2014. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 381/2014, millega rakendatakse määrust nr 208/2014 (ELT 2014, L 111, lk 33); teiseks nõukogu 29. jaanuari 2015. aasta otsus (ÜVJP) 2015/143, millega muudetakse otsust 2014/119 (ELT 2015, L 24, lk 16), ja nõukogu 29. jaanuari 2015. aasta määrus (EL) 2015/138, millega muudetakse määrust nr 208/2014 (ELT 2015, L 24, lk 1), ning kolmandaks nõukogu 5. märtsi 2015. aasta otsus (ÜVJP) 2015/364, millega muudetakse otsust 2014/119 (ELT 2015, L 62, lk 25), ja nõukogu 5. märtsi 2015. aasta rakendusmäärus (EL) 2015/357, millega rakendatakse määrust nr 208/2014 (ELT 2015, L 62, lk 1), osas, mis puudutab hageja nime kandmist või jätmist isikute, üksuste ja asutuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid,
ÜLDKOHUS (üheksas koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: president G. Berardis (ettekandja), kohtunikud O. Czúcz, I. Pelikánová, A. Popescu ja E. Buttigieg,
kohtusekretär: ametnik L. Grzegorczyk,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 29. aprilli 2016. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Oleksandr Viktorovych Yanukovych on ärimees ning ta on endise Ukraina presidendi poeg.
2 Käesolev kohtuasi käsitleb piiravaid meetmeid, mis on kehtestatud seoses olukorraga Ukrainas pärast 2014. aasta veebruaris Kiievis Iseseisvuse väljakul toimunud meeleavalduste mahasurumist.
3 Euroopa Liidu Nõukogu võttis 5. märtsil 2014 ELL artikli 29 alusel vastu otsuse 2014/119/ÜVJP teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT 2014, L 66, lk 26). Samal kuupäeval võttis nõukogu ELTL artikli 215 lõike 2 alusel vastu määruse (EL) nr 208/2014 teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT 2014, L 66, lk 1).
4 Otsuse 2014/119 põhjenduses 2 on täpsustatud:
„3. märtsil 2014 leppis nõukogu kokku piiravate meetmete keskendamises Ukraina riigivara seadusevastase omastamise eest vastutavatena tuvastatud isikute ja inimõiguste rikkumise eest vastutavate isikute vara külmutamisele ja sissenõudmisele eesmärgiga tugevdada õigusriigi ja inimõiguste asutamise põhimõtteid Ukrainas.“
5 Otsuse 2014/119 artikli 1 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:
„1. Külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad või milles kontroll või kasutusõigus kuulub isikutele, kes on tuvastatud kui Ukraina riigivara seadusevastase omastamise eest vastutajad, Ukrainas inimõiguste rikkumise eest vastutavatele isikutele ning nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele, nii nagu nad on lisas loetletud.
2. Rahalisi vahendeid ega majandusressursse ei anta otse ega kaudselt lisas loetletud füüsiliste või juriidiliste isikute, üksuste või asutuste käsutusse ega nende toetamiseks.“
6 Sama artikli järgmistes lõigetes on määratud kindlaks rahaliste vahendite külmutamise tingimused.
7 Kooskõlas otsusega 2014/119 näeb määrus nr 208/2014 ette rahaliste vahendite külmutamise meetmete võtmise ja määrab kindlaks rahaliste vahendite külmutamise tingimused sõnastuses, mis on sisuliselt identne nimetatud otsuse sõnastusega.
8 Otsuses 2014/119 ja määruses nr 208/2014 (edaspidi „2014. aasta märtsikuu aktid“) käsitletud isikute nimed on esitatud otsuse 2014/119 lisas ja määruse nr 208/2014 I lisas toodud identses loetelus (edaspidi „loetelu“), kus on eelkõige esitatud nende loetellu kandmise põhjendused.
9 Hageja nimi on kantud loetellu koos tuvastamisandmetega „endise presidendi [Yanukovych] poeg, ärimees“ ja järgmise põhjendusega:
„Isik, kelle suhtes algatati Ukrainas uurimine tema osalemise kohta kuritegudes, mis on seotud Ukraina riigile kuuluvate rahaliste vahendite omastamise ja nende ebaseadusliku ülekandmisega Ukrainast välja.“
10 Nõukogu avaldas 6. märtsil 2014 Euroopa Liidu Teatajas teatise isikutele, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, mis on sätestatud 2014. aasta märtsikuu aktides (ELT 2014, C 66, lk 1). Teatise kohaselt „[võivad a]sjaomased isikud esitada nõukogule koos täiendavate dokumentidega taotluse, et otsus nende kandmise kohta [...] loetelusse uuesti läbi vaadataks“.
11 Otsust 2014/119 ja määrust nr 208/2014 muudeti vastavalt nõukogu 14. aprilli 2014. aasta rakendusotsusega 2014/216/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2014/119 (ELT 2014, L 111, lk 91), ja nõukogu 14. aprilli 2014. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 381/2014, millega rakendatakse määrust nr 208/2014 (ELT L 111, lk 33). Rakendusotsusega 2014/216 ja rakendusmäärusega nr 381/2014 muudeti hageja tuvastamisandmeid.
12 Aastal 2014 vahetatud kirjades vaidlustas hageja oma nime loetellu kandmise põhjendatuse ja taotles, et nõukogu vaataks selle uuesti läbi. Ta taotles samuti võimalust tutvuda teabe ja tõenditega, millele loetelusse kandmine tugineb.
13 Nõukogu vastas hageja taotlusele uuesti läbivaatamise kohta. Ta märkis, et tema arvates oli hageja suhtes võetud piiravate meetmete jätkamine 2014. aasta märtsikuu aktides esitatud põhjendustel õigustatud. Vastuseks hageja taotlusele tutvuda toimikuga edastas nõukogu talle toimikusse kuuluvaid dokumente, sealhulgas Ukraina ametiasutuste dokumendid 3. märtsist 2014 (edaspidi „3. märtsi 2014. aasta kiri“), 8. juulist 2014 ja 10. oktoobrist 2014.
14 Nõukogu võttis 29. jaanuaril 2015 vastu otsuse (ÜVJP) 2015/143, millega muudetakse otsust 2014/119 (ELT 2015, L 24, lk 16), ja määruse (EL) 2015/138, millega muudetakse määrust (EL) nr 208/2014 (ELT 2015, L 24, lk 1, edaspidi „2015. aasta jaanuarikuu aktid“).
15 Otsusega 2015/143 täpsustati alates 31. jaanuarist 2015 nende isikute nimetamise kriteeriume, kelle rahalised vahendid külmutatakse. Muu hulgas asendati otsuse 2014/119 artikli 1 lõige 1 järgmise tekstiga:
„1. Külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad või mille kontroll või kasutusõigus kuulub Ukraina riigivara seadusevastase omastamise eest vastutavatena tuvastatud isikutele ja Ukrainas inimõiguste rikkumise eest vastutavatele isikutele ning nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele, nii nagu on loetletud lisas.
Käesoleva otsuse kohaldamise eesmärgil kuuluvad Ukraina riigivara seadusevastase omastamise eest vastutavatena tuvastatud isikute hulka isikud, kelle suhtes Ukraina ametiasutused on algatanud uurimise seoses järgmisega:
a) Ukraina avaliku sektori vahendite või vara seadusvastane omastamine või sellele kaasaaitamine või
b) ametiseisundi kuritarvitamine avaliku võimu kandjana eesmärgiga saavutada põhjendamatu eelis endale või kolmandale isikule ja põhjustades sellega Ukraina avaliku sektori vahendite või vara vähenemise või sellele tegevusele kaasaaitamine.“
16 Kooskõlas otsusega 2015/143 muudeti määrust nr 208/2014 määrusega 2015/138.
17 Nõukogu teatas hagejale 2. veebruari 2015. aasta kirjas, et ta kavatseb säilitada piiravad meetmed hageja suhtes, ning edastas talle Ukraina ametiasutuste 30. detsembri 2014. aasta kirja (edaspidi „30. detsembri 2014. aasta kiri“), teavitades hagejat võimalusest esitada märkusi. Hageja palus 17. veebruari 2015. aasta kirjas, et nõukogu kaaluks oma seisukohta ning esitaks hagejale muid võimalikke tõendeid, mis põhjendavad nõukogu seisukohta.
18 Nõukogu võttis 5. märtsil 2015 vastu otsuse (ÜVJP) 2015/364, millega muudetakse otsust 2014/119 (ELT 2015, L 62, lk 25) ja rakendusmääruse (EL) 2015/357, millega rakendatakse määrust (EL) nr 208/2014 (ELT 2015, L 62, lk 1, edaspidi „2015. aasta märtsikuu aktid“).
19 Otsusega 2015/364 muudeti otsuse 2014/119 artiklit 5, pikendades piiravate meetmete kohaldamist hageja suhtes kuni 6. märtsini 2016. Sellest tulenevalt asendati otsusega 2015/364 ja rakendusmäärusega 2015/357 loetelu.
20 Nende muudatuste järel on hageja nimi kantud loetellu koos tuvastamisandmetega „endise presidendi poeg, ärimees” ja uue põhjendusega, mis on sõnastatud järgmiselt:
„Isik, kelle suhtes Ukraina asutused on algatanud kriminaalmenetluse seoses riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamisega.“
21 Nõukogu teatas 6. märtsi 2015. aasta kirjas hagejale tema suhtes piiravate meetmete säilitamisest.
22 Viimati muudeti otsust 2014/119 ja määrust nr 208/2014 nõukogu 4. märtsi 2016. aasta otsusega (ÜVJP) 2016/318 (ELT 2016, L 60, lk 76), ja nõukogu 4. märtsi 2016. aasta rakendusmäärusega (EL) 2016/311, millega rakendatakse määrust nr 208/2014 (ELT 2016, L 60, lk 1).
23 Otsusega 2016/318 muudeti otsuse 2014/119 artiklit 5, pikendades piiravate meetmete kohaldamist hageja suhtes kuni 6. märtsini 2017.
Menetlus ja poolte nõuded
24 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 14. mail 2014.
25 Nõukogu esitas kostja vastuse 22. septembril 2014. Seejärel esitas nõukogu 26. septembril 2014 addendum’i kostja vastuse lisadele ning 3. oktoobril 2014 lisadokumendi. Ta esitas samuti Üldkohtu kohtusekretäri ametijuhendi artikli 18 lõike 4 teise lõigu alusel põhjendatud taotluse, et nende dokumentide sisu ei tsiteeritaks kohtuasjaga seotud dokumentides, millele üldsusel on juurdepääs. Hageja esitas konfidentsiaalsena käsitlemise taotlusele vastuväited.
26 Euroopa Komisjon esitas 16. septembril 2014 Üldkohtu kantseleisse avalduse käesolevas asjas menetlusse astumiseks nõukogu nõuete toetuseks. Üldkohtu üheksanda koja president andis 12. novembri 2014. aasta määrusega menetlusse astumiseks loa. Komisjon esitas 22. detsembril 2014 menetlusse astuja seisukohad. Hageja ja nõukogu esitasid nende kohta oma märkused määratud tähtaja jooksul.
27 Ukraina esitas Üldkohtu kantseleisse 16. septembril 2014 saabunud avalduse astuda nõukogu nõuete toetuseks menetlusse. Üldkohtu kantseleisse 24. detsembril 2014 saabunud kirjaga teatas Ukraina, et ta loobub menetlusse astumisest. Üldkohtu üheksanda koja presidendi 11. märtsi 2015. aasta määrusega kustutati Ukraina kui menetlusse astuja registrist.
28 Hageja esitas repliigi 21. novembril 2014 ja nõukogu esitas vasturepliigi 15. jaanuaril 2015.
29 Üldkohtu kantseleisse 8. aprillil 2015 esitatud dokumendis muutis hageja oma nõudeid, taotledes ühtlasi otsuse 2015/143, määruse 2015/138, otsuse 2015/364 ja määruse 2015/357 tühistamist teda puudutavas osas. Ülejäänud pooled esitasid oma märkused ettenähtud tähtaja jooksul. Üldkohtu kantseleisse 30. novembril 2015 saabunud menetlusdokumendiga esitas hageja uusi tõendeid.
30 Üldkohtu kodukorra artikli 28 kohaselt otsustas Üldkohus üheksanda koja ettepanekul anda kohtuasja lahendamiseks laiendatud koosseisule.
31 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (üheksas koda laiendatud koosseisus) avada menetluse suulise osa.
32 Üldkohtu laiendatud koosseisus üheksanda koja presidendi 5. aprilli 2016. aasta otsusega liideti käesolev kohtuasi pärast poolte ärakuulamist vastavalt kodukorra artiklile 68 menetluse suulise osa huvides kohtuasjaga T‑346/14, Yanukovych vs. nõukogu.
33 Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 29. aprilli 2016. aasta kohtuistungil.
34 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada teda puudutavas osas esiteks otsus 2014/119, mida on muudetud rakendusotsusega 2014/216, ja määrus nr 208/2014, mida on muudetud rakendusmäärusega nr 381/2014, teiseks otsus 2015/143 ja määrus 2015/138 ning kolmandaks otsus 2015/364 ja rakendusmäärus 2015/357;
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
35 Nõukogu, keda toetab komisjon, palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– teise võimalusena, et 2014. aasta märtsikuu aktide osalise tühistamise korral säilitataks hagejat puudutavas osas otsuse 2014/119 kehtivus kuni määruse nr 208/2014 osalise tühistamise jõustumiseni ning 2015. aasta märtsikuu aktide osalise tühistamise korral säilitataks hagejat puudutavas osas otsuse 2014/119 (muudetud redaktsioonis) kehtivus kuni määruse nr 208/2014 (rakendusmäärusega 2015/357 muudetud redaktsioonis) osalise tühistamise jõustumiseni;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
1. Nõue tühistada hagejat puudutavas osas 2014. aasta märtsikuu aktid, mida on muudetud rakendusotsusega 2014/216 ja rakendusmäärusega nr 381/2014
36 Rakendusotsusega 2014/216 ja rakendusmäärusega nr 381/2014 muudetud 2014. aasta märtsikuu aktide tühistamise nõuet põhjendab hageja seitsme väitega. Esimese väite kohaselt puudub neil õiguslik alus. Teine väide puudutab võimu kuritarvitamist. Kolmas väide käsitleb puudulikku põhjendamist. Neljanda väite kohaselt ei ole järgitud loetellu kandmise kriteeriume. Viies väide käsitleb ilmset hindamisviga. Kuuenda väite kohaselt on rikutud kaitseõigusi ja õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ning seitsmenda väite kohaselt on rikutud omandiõigust.
37 Neljanda väitega, mida tuleb analüüsida kõigepealt, kinnitab hageja eelkõige, et tema nime kandmine loetellu ainuüksi seetõttu, et tema suhtes oli algatatud uurimine, ei vasta kohaldatavat kohtupraktikat arvesse võttes 2014. aasta märtsikuu aktides ette nähtud kriteeriumidele, mis mainivad riigivara seadusevastase omastamise eest „vastutavatena tuvastatud isikuid“, ning igatahes ei ole nõukogu täitnud temal lasuvat tõendamiskoormist.
38 Nõuete muutmise avalduses väidab hageja lisaks, et ka ajavahemikul 31. jaanuarist 6. märtsini 2015, st alates 2015. aasta jaanuarikuu aktide jõustumisest kuni 2015. aasta märtsikuu aktide jõustumiseni ei vasta tema nime loetellu kandmise algsed põhjendused loetellu kandmise kriteeriumidele, mida muudeti otsusega 2015/143.
39 Nõukogu, keda toetab komisjon, toonitab kõigepealt, et asjakohase kohtupraktika kohaselt on nõukogu ülesanne ise tuvastada kokkulangeva teabe põhjal isikud, keda saab pidada vastutavaks riigivara seadusevastase omastamise eest, ning sõnale „tuvastatud“ on vaja anda lai tõlgendus, mis võimaldaks hõlmata riigivara omastamises süüdistatavaid isikuid.
40 Seejärel väidab ta, et tema käsutuses olevad tõendid kinnitavad, et hageja suhtes oli algatatud kriminaalmenetlus, ning tuvastatud on faktilised asjaolud, mis puudutavad riigivara omastamist suures summas ja selle hilisemat ebaseaduslikku ülekandmist väljapoole Ukraina territooriumi. Lisaks on ta vastu sellele, et üldiselt kohaldataks väidetavat kohustust kontrollida, kas asjaomase riigi õigusnormidega on tagatud kaitseõigused ja õigus tõhusale kohtulikule kaitsele.
41 Selle kohta olgu meenutatud, et ehkki nõukogul on ulatuslik kaalutlusõigus seoses üldiste kriteeriumidega, mida peab piiravate meetmete võtmisel arvestama, nõuab Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 tagatud kohtuliku kontrolli tõhusus, et nende põhjenduste õiguspärasuse kontrollimisel, millel rajaneb otsus kanda või jätta isiku nimi nende isikute loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, tagab Euroopa Liidu kohus, et see otsus, mis puudutab seda isikut isiklikult, põhineb piisavalt kindlal faktilisel alusel. See tähendab kõnesoleva otsuse aluseks olevas põhjenduste ülevaates väidetud asjaolude kontrollimist, mistõttu kohtulik kontroll ei ole piiratud esitatud põhjenduste tõepärasuse abstraktse hindamisega, vaid käsitleb küsimust, kas need põhjendused või vähemalt üks neist, mida iseenesest peetakse selle otsuse põhjendamise jaoks piisavaks, on piisavalt täpselt ja konkreetselt tõendatud (vt selle kohta kohtuotsus, 21.4.2015, Anbouba vs. nõukogu, C‑605/13 P, EU:C:2015:248, punktid 41 ja 45 ning seal viidatud kohtupraktika).
42 Käesolevas asjas näeb otsuse 2014/119 artikli 1 lõikes 1 sätestatud kriteerium ette, et piiravad meetmed kehtestatakse isikutele, kes on tuvastatud kui riigivara seadusevastase omastamise eest vastutajad. Lisaks nähtub kõnealuse otsuse põhjendusest 2, et nõukogu võttis need meetmed „eesmärgiga tugevdada õigusriigi [...] põhimõtteid Ukrainas“.
43 Hageja nimi kanti loetellu põhjusel, et ta on „[i]sik, kelle suhtes algatati Ukrainas uurimine tema osalemise kohta kuritegudes, mis on seotud Ukraina riigile kuuluvate rahaliste vahendite omastamise ja nende ebaseadusliku ülekandmisega Ukrainast välja“.
44 Nõukogu viitab hageja loetellu kandmise põhjendamiseks 3. märtsi 2014. aasta kirjale. Selle kirja esimeses osas on täpsustatud, et „Ukraina õiguskaitseorganid“ on algatanud rea kriminaalmenetlusi, et uurida kuritegusid, mille on toime pannud endised kõrged riigiametnikud, kelle nimed on seejärel loetletud ja kelle puhul on uurimine võimaldanud tuvastada suurte summade ulatuses riigivara omastamist ja hilisemat õigusvastast ülekandmist Ukrainast välja. Kirja teises osas on lisatud, et „uurimise käigus kontrollitakse teiste varasemaid ametivõime esindavate kõrgete riigiametnike osalust sama liiki kuritegudes“ ja et lähiajal on plaanis teavitada neid selle uurimise algatamisest. Seejärel on loetletud ka nende teiste isikute nimed, sealhulgas hageja nimi.
45 Vaidlust ei ole selle üle, et ainult sel alusel on hageja tuvastatud kui „vastutav Ukraina riigile kuuluvate vahendite omastamise eest“ otsuse 2014/119 artikli 1 lõike 1 tähenduses. Käesolevas menetluses nõukogu esitatud tõendite hulgas on 3. märtsi 2014. aasta kiri nimelt ainus, mis on 2014. aasta märtsikuu aktidest varasem, mistõttu tuleb nende aktide seaduslikkust hinnata ainuüksi selle tõendi alusel.
46 Tuleb asuda seisukohale, et ehkki nimetatud kiri pärineb kolmanda riigi kõrgest justiitsasutusest, on selles kirjas üksnes üldine ja ebamäärane kinnitus, et endiste kõrgete riigiametnike (sh hageja) suhtes toimub uurimine, mille käigus tahetakse sisuliselt kontrollida nende isikute osalust riigivara omastamises. Kirjas ei ole ühtegi täpsustust nende tegude tuvastamise kohta, mis olid Ukraina ametivõimude teostatava uurimise esemeks, ning veelgi vähem hageja kas või eeldatava isikliku vastutuse kohta seoses nende tegudega (vt selle kohta kohtuotsus, 28.1.2016, Azarov vs. nõukogu, T‑332/14, ei avaldata, EU:T:2016:48, punkt 46; vt ka analoogia alusel kohtuotsus, 26.10.2015, Portnov vs. nõukogu, T‑290/14, EU:T:2015:806, punktid 43 ja 44).
47 Olgu lisatud, et erinevalt nõukogu viidatud asjaoludest kohtuasjas, milles tehti 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Ezz jt vs. nõukogu (T‑256/11, EU:T:2014:93, punktid 57–61), mida on apellatsioonimenetluses kinnitatud 5. märtsi 2015. aasta kohtuotsusega Ezz jt vs. nõukogu (C‑220/14 P, EU:C:2015:147), ei olnud nõukogul käesolevas asjas esiteks teavet asjaolude ja tegude kohta, milles Ukraina ametiasutused hagejat süüdistavad, ja teiseks ei ole 3. märtsi 2014. aasta kiri – isegi kui seda analüüsida kontekstis, millesse see kuulub – eespool punktis 41 viidatud kohtupraktika tähenduses piisavalt kindel faktiline alus hageja nime loetellu kandmiseks põhjendusel, et tema kohta on kindlaks tehtud, et ta „vastutab“ riigi rahaliste vahendite omastamise eest (vt selle kohta kohtuotsus, 26.10.2015, Portnov vs. nõukogu, T‑290/14, EU:T:2015:806, punktid 46–48).
48 Olenemata sellest, millises etapis oli parajasti menetlus, mida hageja suhtes läbi viidi, ei saanud nõukogu võtta hageja suhtes piiravaid meetmeid, kui talle ei olnud teada need riigile kuuluvate rahaliste vahendite omastamise teod, milles Ukraina ametivõimud hagejat konkreetselt süüdistasid. Ainult neid tegusid teades oleks nõukogu olnud võimeline tuvastama, et neid võis esiteks kvalifitseerida riigivara omastamiseks ja teiseks, et need võisid kahtluse alla seada Ukraina õigusriigi, mille tugevdamine ja toetamine – nagu eespool punktis 42 märgitud – on kõnealuste piiravate meetmete võtmisega taotletud eesmärk (kohtuotsused, 28.1.2016, Klyuyev vs. nõukogu, T‑341/14, EU:T:2016:47, punkt 50, ja 28.1.2016, Azarov vs. nõukogu, T‑331/14, EU:T:2016:49, punkt 55).
49 Liidu pädev asutus peab nimelt vaidlustamise korral tõendama puudutatud isiku vastu kasutatud põhjenduste põhjendatust, mitte puudutatud isik ise ei pea vastupidi tõendama nende põhjenduste alusetust (kohtuotsused, 18.7.2013, komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punktid 120 ja 121, ning 28.11.2013, nõukogu vs. Fulmen ja Mahmoudian, C‑280/12 P, EU:C:2013:775, punktid 65 ja 66).
50 Kõike eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et hageja nime kandmine loetellu ei rajane piisaval faktilisel alusel, et tagada kriteeriumide järgimine, mis on otsuses 2014/119 kehtestatud nende isikute kindlaksmääramiseks, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse.
51 Olgu lisatud, et selline õigusvastasus vältas seni, kuni jõustusid 2015. aasta märtsikuu aktid, millega asendati loetelu ja muudeti hageja loetellu kandmise põhjendusi.
52 Seda järeldust silmas pidades ei ole vaja võtta seisukohta hageja nõude osas, et tema nime kandmine loetellu 2014. aasta märtsikuu aktidega tunnistataks õigusvastaseks ajavahemikul 31. jaanuarist 6. märtsini 2015, st alates 2015. aasta jaanuarikuu aktide jõustumisest kuni 2015. aasta märtsikuu aktide jõustumiseni. Arvestades 2014. aasta märtsikuu aktide tühistamist hagejat puudutavas osas ei saa hagejat pidada sel ajavahemikul allutatuks piiravatele meetmetele.
53 Järelikult tuleb nõustuda neljanda väitega ja tühistada otsus 2014/119 (muudetud rakendusotsusega 2014/216) hagejat puudutavas osas, ilma et oleks vaja võtta seisukohta teise väidete osas.
54 Otsuse 2014/119 tühistamise tagajärjel tuleb hagejat puudutavas osas tühistada ka määrus nr 208/2014 (muudetud rakendusmäärusega nr 381/2014), mis ELTL artikli 215 lõike 2 järgi eeldab vastavalt EL lepingu V jaotise 2. peatükile vastu võetud otsust.
2. Nõue tühistada hagejat puudutavas osas 2014. aasta märtsikuu aktid, mida on muudetud 2015. aasta jaanuarikuu ja märtsikuu aktidega
55 Hageja taotles nõuete muutmise avalduses oma hagi ulatuse laiendamist, nii et see hõlmaks ka 2015. aasta jaanuarikuu ja märtsikuu aktide tühistamist teda puudutavas osas.
56 Nõukogu leiab oma seisukohtades nõuete muutmise avalduse kohta esiteks, et Üldkohtul puudub ELTL artikli 275 alusel pädevus otsustada nõuete laiendamise üle otsusele 2015/143, mis on vastu võetud muu hulgas ELL artikli 29 alusel, ning teiseks, et nõuete laiendamine määrusele 2015/138 on vastuvõetamatu, kuna hagejal puudub locus standi. Ülejäänud osas vaidlustab nõukogu hagi muutmise põhjendatuse.
Üldkohtu pädevus kontrollida otsuse 2015/143 seaduslikkust
57 Olgu märgitud, et edaspidisest esimese väite analüüsist nähtuvalt väidab hageja – esitamata vormikohaselt ELTL artikli 277 alusel õigusvastasuse vastuväidet – seoses tema nime loetelus säilitanud 2015. aasta märtsikuu aktide tühistamist puudutavate nõuetega, et loetellu kandmise kriteerium on vastuolus EL lepingu eesmärkidega. Kuna seda kriteeriumi muudeti just otsusega 2015/143, siis tuleb asuda seisukohale, et otsuse 2015/143 tühistamist nõudes soovib hageja tegelikult tugineda õigusvastasuse vastuväitele, mis toetab tema nõuet tühistada 2015. aasta märtsikuu aktid (vt analoogia alusel kohtuotsus, 6.9.2013, Post Bank Iran vs. nõukogu, T‑13/11, EU:T:2013:402, punkt 37).
58 Seoses sellega olgu meenutatud, et ELTL artikli 275 teises lõigus on sõnaselgelt ette nähtud, et erandina selle artikli esimese lõigu sätetest on liidu kohus pädev „tegema otsuseid [ELTL] artikli 263 neljandas lõigus sätestatud tingimuste kohaselt algatatud kohtuasjades, mis puudutavad füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes nõukogu poolt [EL] lepingu V jaotise 2. peatüki alusel vastuvõetud piiravaid meetmeid sätestavate otsuste seaduslikkust“. Vastupidi nõukogu väidetule peetakse nimetatud sättega järelikult silmas kõiki nõukogu poolt füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes EL lepingu V jaotise 2. peatüki alusel vastu võetud piiravaid meetmeid sätestavaid otsuseid, tegemata vahet, kas tegemist on üldkohaldatava või üksikotsusega. Eelkõige ei ole selles sättes välistatud võimalust vaidlustada vastuväites üldsätte seaduslikkust, et põhjendada piirava üksikmeetme tühistamiseks esitatud hagi (vt kohtuotsus, 16.7.2014, National Iranian Oil Company vs. nõukogu, T‑578/12, ei avaldata, EU:T:2014:678, punktid 92 ja 93; vt selle kohta ka kohtuotsus, 28.1.2016, Azarov vs. nõukogu, T‑331/14, EU:T:2016:49, punkt 62).
59 Vastupidi nõukogu väidetele on Üldkohus järelikult pädev kontrollima otsuse 2015/143 seaduslikkust osas, milles sellega muudetakse otsuse 2014/119 artikli 1 lõiget 1.
60 Seda 2015. aasta märtsikuu aktide tühistamise nõude põhjendamiseks esitatud õigusvastasuse vastuväidet analüüsitakse seega esimese väite kontekstis, milles hageja leiab, et tema suhtes kohaldatud loetellu kandmise kriteerium on vastuolus EL lepingu eesmärkidega.
Asja läbivaatamist takistav asjaolu, et hagejal puudub määruse 2015/138 osas locus standi
61 Mis puudutab määruse 2015/138 osas nõukogu tõstatatud küsimust hageja locus standi kohta, siis olgu märgitud, et määrust nr 208/2014 muudeti määrusega 2015/138 ainult selles osas, milles täpsustati nende isikute nimetamise kriteeriume, kelle rahalised vahendid külmutatakse, sest nad vastutavad Ukraina riigivara seadusevastase omastamise eest.
62 Määruses 2015/138 ei ole hagejat nimeliselt mainitud ning määrust ei võetud vastu loetelu ulatusliku läbivaatamise tulemusel. See akt ei käsitle nimelt mitte hageja nime loetellu kandmist, vaid üksnes loetellu kandmise üldkriteeriume, mis on kohaldatavad objektiivselt kindlaks määratud olukordadele ning toovad endaga kaasa õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute kategooria suhtes. Järelikult ei puuduta see akt hagejat otseselt ega isiklikult ning hageja avaldus nõuete muutmiseks, et taotleda selle tühistamist, ei ole vastuvõetav (vt kohtuotsus, 28.1.2016, Azarov vs. nõukogu, T‑331/14, EU:T:2016:49, punktid 64 ja 65 ning seal viidatud kohtupraktika).
63 Nõukogu etteheitega tuleb nõustuda ja jätta hagi määruse 2015/138 tühistamist puudutavas osas vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
Sisulised küsimused
64 Hageja esitab seitse väidet, et põhjendada nõuet tühistada hagejat puudutavas osas 2014. aasta märtsikuu aktid, mida on muudetud 2015. aasta jaanuarikuu ja märtsikuu aktidega. Esimese väite kohaselt puudub neil aktidel õiguslik alus. Teine väide puudutab võimu kuritarvitamist. Kolmas väide käsitleb puudulikku põhjendamist. Neljanda väite kohaselt ei ole järgitud loetellu kandmise kriteeriume. Viies väide käsitleb ilmset hindamisviga. Kuuenda väite kohaselt on rikutud kaitseõigusi ja õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ning seitsmenda väite kohaselt on rikutud omandiõigust.
65 Kõigepealt tuleb analüüsida kuuendat väidet, et rikutud on kaitseõigusi ja õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, ning seejärel kolmandat väidet, et rikutud on põhjendamiskohustust, ning lõpuks ülejäänud väiteid nende esitamise järjekorras.
Kuues väide, et rikutud on kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele
66 Kuuendas väites kaebab hageja selle üle, et enne tema nime jätmist loetellu ei konsulteeritud temaga asjakohaselt, ning konkreetsemalt selle üle, et talle ei antud tähtaega ega piisavalt teavet, et vaidlustada oma nime jätmine loetellu.
67 Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb hageja argumentidele vastu.
68 Kõigepealt olgu meenutatud, et põhiõiguste harta – mille samaväärset õigusjõudu aluslepingutega on tunnustatud EL lepingus – artikli 41 lõike 2 punktis a sätestatud kaitseõiguste järgimine kätkeb endas õigust olla ära kuulatud ja õigust tutvuda toimikuga, samas kui harta artiklis 47 kinnitatud õigus tõhusale kohtulikule kaitsele eeldab, et puudutatud isik saab tutvuda tema suhtes tehtud otsuse põhjendustega (vt selle kohta kohtuotsus, 18.7.2013, komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punktid 98–100).
69 Sellest järeldub, et nõukogu peab otsuse vastuvõtmisel, millega isiku, üksuse või asutuse nimi jäetakse nende isikute, üksuste või asutuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, järgima selle isiku, üksuse või asutuse õigust olla eelnevalt ära kuulatud, kui nõukogu tugineb tema loetellu jätmise otsuses uutele asjaoludele ehk asjaoludele, mida ei olnud mainitud esmases loetellu kandmise otsuses (kohtuotsus, 4.6.2014, Sina Bank vs. nõukogu, T‑67/12, ei avaldata, EU:T:2014:348, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta kohtuotsus, 21.12.2011, Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran, C‑27/09 P, EU:C:2011:853, punkt 62).
70 Antud juhul tuleb märkida, et 2015. aasta märtsikuu aktide tulemusel hageja nime loetelus jätmine põhineb ainuüksi 30. detsembri 2014. aasta kirjal.
71 Veel olgu sellega seoses meenutatud, et enne hageja nime loetellu jätmise otsuse vastuvõtmist edastas nõukogu hagejale 30. detsembri 2014. aasta kirja (vt käesoleva otsuse punkt 17). Lisaks teatas nõukogu hagejale 2. veebruari 2015. aasta kirjas, et ta kavatseb säilitada piiravad meetmed hageja suhtes, ning teavitas hagejat võimalusest esitada märkusi (vt käesoleva otsuse punkt 17).
72 Sellest järeldub, et hagejal oli võimalus tutvuda teabe ja tõenditega, mille põhjal otsustas nõukogu säilitada piiravad meetmed hageja suhtes, ning tal oli võimalus esitada õigel ajal märkusi (vt käesoleva otsuse punkt 17).
73 Pealegi ei ole hageja tõendanud, et väidetavad raskused seoses saadud teabega ja nõukogu väidetele vastamiseks antud ajaga oleksid takistanud teda õigel ajal oma nõudeid muutmast või kaitseargumente arendamast.
74 Eeltoodust järeldub, et tõendite edastamine menetluse käigus oli piisav, et tagada hagejale võimalus teostada kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.
75 Seetõttu tuleb kuues väide tagasi lükata.
Kolmas väide, et rikutud on põhjendamiskohustust
76 Kolmandas väites kinnitab hageja, et esiteks ei ole tema nime loetellu kandmise põhjenduses esitatud ei vaidlustatud asjaolude ega teda puudutava menetluse kohta mingeid selgitusi, mis võiksid kinnitada tema kohta esitatud väidet, et ta on seotud riigile kuuluvate rahaliste vahendite omastamise ja nende ebaseadusliku ülekandmisega Ukrainast välja, ning teiseks on see põhjendus stereotüüpne.
77 Nõukogu ei nõustu hageja argumentidega.
78 Kõigepealt olgu meenutatud, et ELTL artikliga 296 ja põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktiga c nõutavad põhjendused peavad vastama asjaomase akti laadile ja selle vastuvõtmise kontekstile. Need peavad selgelt ja ühemõtteliselt näitama akti vastu võtnud institutsiooni kaalutlusi, nii et asjaomased isikud võiksid tutvuda võetud meetme põhjendustega ning pädev kohus saaks teostada kontrolli. Põhjendamisnõude hindamisel tuleb arvestada juhtumi asjaolusid (vt kohtuotsus, 14.4.2016, Ben Ali vs nõukogu, T‑200/14, ei avaldata, EU:T:2016:216, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika).
79 Ei ole nõutav, et põhjendustes oleks täpselt ära toodud kõik asjakohased faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna seda, kas akti põhjendused vastavad ELTL artikli 296 ja põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punkti c nõuetele, tuleb hinnata mitte ainult akti sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades. Esiteks on huve kahjustav akt piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud asjaomasele isikule teadaolevas kontekstis, mis võimaldab tal tema suhtes võetud meetme ulatust mõista. Teiseks peab otsuse põhjenduste täpsuse aste olema proportsionaalne materiaalsete võimaluste ja tehniliste tingimuste või tähtajaga, millest kinni pidades see tuleb teha (vt kohtuotsus, 14.4.2016, Ben Ali vs nõukogu, T‑200/14, ei avaldata, EU:T:2016:216, punkt 95 ja seal viidatud kohtupraktika).
80 Eelkõige ei saa reeglina seisneda vara külmutamise meetme põhjendused üldises ja stereotüüpses formuleeringus. Kui käesoleva otsuse punktist 79 toodud kaalutlustest ei tulene teisiti, peab sellise meetme puhul, vastupidi, olema ära näidatud spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, mille tõttu nõukogu leiab, et asjaomased õigusnormid on puudutatud isiku suhtes kohaldatavad (vt kohtuotsus, 14.4.2016, Ben Ali vs nõukogu, T‑200/14, ei avaldata, EU:T:2016:216, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika).
81 Antud juhul olgu esiteks märgitud, et samamoodi kui algses loetellu kandmise põhjenduses on ka 2015. aasta märtsikuu aktidega muudetud põhjenduses (vt käesoleva otsuse punkt 20) nimetatud asjaolud, mis on hageja loetellu kandmise aluseks, st asjaolu, et Ukraina asutused on tema suhtes algatanud kriminaalmenetluse seoses riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamisega.
82 Pealegi toimus hageja suhtes meetmete säilitamine kontekstis, mis on teada hagejale, kes võttis menetluses dokumentide vahetamise käigus teadmiseks 30. detsembri 2014. aasta kirja, millest nõukogu lähtus piiravate meetmete säilitamisel hageja suhtes ja milles nõukogu esitas hageja nime loetellu kandmise kohta täpsustusi (vt selle kohta kohtuotsused, 15.11.2012, nõukogu vs. Bamba, C‑417/11 P, EU:C:2012:718, punktid 53 ja 54 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 6.9.2013, Bank Melli Iran vs. nõukogu, T‑35/10 ja T‑7/11, EU:T:2013:397, punkt 88), sealhulgas üksikasjaliku kirjelduse asjaoludest, mida hagejale ette heideti.
83 Teiseks, mis puudutab loetellu kandmise põhjenduse väidetavat stereotüüpsust, siis olgu märgitud, et kuigi selles põhjenduses esitatud kaalutlused on samad kui need, mille põhjal kehtestati piiravad meetmed teiste loetelus nimetatud füüsiliste isikute suhtes, on nende eesmärgiks kirjeldada konkreetset olukorda, milles on hageja, kelle suhtes toimus samal alusel kui teiste isikute suhtes kohtumenetlus, millel oli seos Ukraina riigile kuuluvate rahaliste vahendite omastamist käsitleva uurimisega (vt selle kohta kohtuotsus, 27.2.2014, Ezz jt vs. nõukogu, T‑256/11, EU:T:2014:93, punkt 115).
84 Kõike eeltoodut arvestades peab järeldama, et 2014. aasta märtsikuu aktides, mida on muudetud 2015. aasta jaanuarikuu ja märtsikuu aktidega, on piisavalt esile toodud õiguslikud ja faktilised asjaolud, millel aktid vastuvõtja sõnul põhinevad.
85 Seetõttu tuleb kolmas väide tagasi lükata.
Esimene väide, mis käsitleb õigusliku aluse puudumist
86 Esimese väites kinnitab hageja, et otsus 2014/119, mida on muudetud 2015. aasta jaanuarikuu ja märtsikuu aktidega, ei ole ELL artiklis 29 sõnastatud eesmärkidega kooskõlas, mistõttu sellel puudub õiguslik alus, ning et otsuse 2014/119 kehtetuse tõttu on määrus nr 208/2014, mida on muudetud 2015. aasta jaanuarikuu ja märtsikuu aktidega, samuti kehtetu, sest puudub vastavalt EL lepingu V jaotise 2. peatükile vastu võetud otsus, mis võimaldaks tugineda ELTL artiklile 215.
87 Nõukogu ei nõustu hageja argumentidega.
– Hageja peamine argument, et loetellu kandmise kriteerium ei ole EL lepingu eesmärkide suhtes proportsionaalne
88 Hageja väidab oma peamises argumendis sisuliselt seda, et otsusega 2014/119 ei järgita kaht otsuses mainitud eesmärki – tugevdada õigusriigi ja inimõiguste asutamise põhimõtteid Ukrainas – ega muid ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) eesmärke, mis on loetletud ELL artikli 21 lõike 2 punktis b. Ta lisab, et teda puudutava põhjenduse muutmine 2015. aasta märtsikuu aktidega pärast loetellu kandmise kriteeriumi laiendamist 2015. aasta jaanuarikuu aktidega ei olnud õigustatud, sest nõukogu ei ole tõendanud, et hageja oleks õõnestanud Ukrainas demokraatiat, õigusriiki või inimõigusi või ohustanud Ukraina majanduse ja ühiskonna jätkusuutlikku arengut.
89 Järelikult on vaja analüüsida, kas otsusega 2015/143 muudetud otsuse 2014/119 artikli 1 lõikes 1 sätestatud loetellu kandmise kriteerium on ÜVJP eesmärkidega kooskõlas, ning konkreetsemalt selle kriteeriumi proportsionaalsust eespool mainitud eesmärkide suhtes.
90 Kõigepealt olgu meenutatud, et EL lepingu eesmärgid ÜVJP osas on sõnastatud ELL artikli 21 lõike 2 punktis b, mis sätestab:
„Liit määratleb ja viib ellu ühist poliitikat ja ühismeetmeid ning taotleb koostöö kõrget astet kõikides rahvusvaheliste suhete valdkondades, selleks et: […] tugevdada ja toetada demokraatiat ja õigusriigi põhimõtteid, inimõigusi ja rahvusvahelist õigust“.
91 Seejärel olgu meenutatud, et otsuse 2014/119 põhjendus 2 on sõnastatud järgmiselt:
„3. märtsil 2014 leppis nõukogu kokku piiravate meetmete keskendamises Ukraina riigivara seadusevastase omastamise eest vastutavatena tuvastatud isikute ja inimõiguste rikkumise eest vastutavate isikute vara külmutamisele ja sissenõudmisele eesmärgiga tugevdada õigusriigi ja inimõiguste asutamise põhimõtteid Ukrainas.“
92 Vastavalt sellele on otsuse 2014/119 (muudetud otsusega 2015/143) artikli 1 lõikes 1 sõnastatud kriteerium järgmine:
„Külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad või mille kontroll või kasutusõigus kuulub Ukraina riigivara seadusevastase omastamise eest vastutavatena tuvastatud isikutele ja Ukrainas inimõiguste rikkumise eest vastutavatele isikutele ning nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele, nii nagu on loetletud lisas.
Käesoleva otsuse kohaldamise eesmärgil kuuluvad Ukraina riigivara seadusevastase omastamise eest vastutavatena tuvastatud isikute hulka isikud, kelle suhtes Ukraina ametiasutused on algatanud uurimise seoses järgmisega:
a) Ukraina avaliku sektori vahendite või vara seadusvastane omastamine või sellele kaasaaitamine […]“.
93 Veel olgu meenutatud, et 2015. aasta märtsikuu aktide järel on hageja loetellu kandmise põhjendus sõnastatud järgmiselt:
„Isik, kelle suhtes Ukraina asutused on algatanud kriminaalmenetluse seoses riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamisega.“
94 Esmalt tuleb tõdeda, nagu märkis nõukogu esitatud menetlusdokumendis, et hageja suhtes võeti piiravad meetmed ainsa eesmärgiga: tugevdada õigusriigi põhimõtteid Ukrainas. Seetõttu on ainetu hageja argument, et otsuses 2014/119 sõnastatud loetellu kandmise kriteeriumiga ei taotleta muude ÜVJP eesmärkide saavutamist.
95 Järelikult on vaja kontrollida, kas otsuses 2014/119 ette nähtud ja otsusega 2015/143 muudetud loetellu kandmise kriteerium, mis viitab Ukraina riigivara seadusevastase omastamise eest vastutavatena tuvastatud isikutele, vastab samas otsuses mainitud eesmärgile tugevdada õigusriigi põhimõtteid Ukrainas.
96 Selle kohta olgu meenutatud, et seoses olukorraga Tuneesias ja Egiptuses võetud piiravaid meetmeid käsitlevas kohtupraktikas on asutud seisukohale, et eesmärke, mis kuuluvad ELL artikli 21 lõike 2 punktides b ja d nimetatud eesmärkide alla, on võimalik saavutada varade külmutamise meetmetega, mille kohaldamisala piirdub – nagu antud juhul – riigivara seadusevastase omastamise eest vastutavatena tuvastatud isikutega ja nendega seotud isikute, üksuste või asutustega, st isikutega, kelle tegevus tõenäoliselt ruineeris avalik-õiguslike asutuste ja nendega seotud organite nõuetekohase toimimise (vt selle kohta kohtuotsused, 28.5.2013, Trabelsi jt vs. nõukogu, T‑187/11, EU:T:2013:273, punkt 92; 27.2.2014, Ezz jt vs. nõukogu, T‑256/11, EU:T:2014:93, punkt 44, ning 14.4.2016, Ben Ali vs. nõukogu, T‑200/14, ei avaldata, EU:T:2016:216, punkt 68).
97 Antud juhul tuleb esiteks tõdeda, et loetellu kandmise kriteerium põhineb hageja osas riigivara seadusevastasel omastamisel, ning teiseks, et see kriteerium kuulub õiguslikku raamistikku, mis on selgelt piiritletud otsusega 2014/119 ja EL lepingu asjakohase eesmärgiga, mis on kirjas selle põhjenduses 2: tugevdada õigusriigi põhimõtteid Ukrainas.
98 Seoses sellega olgu meenutatud, et õigusriigi põhimõtete austamine on põhiväärtusi, millel liit rajaneb, nagu nähtub ELL artiklist 2 ning EL lepingu ja põhiõiguste harta preambulist. ELL artikli 49 kohaselt on õigusriigi põhimõtete austamine ka üks liiduga ühinemise eeltingimusi. Õigusriigi põhimõtet on mainitud ka 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni preambulis.
99 Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ning Euroopa Nõukogu koostatud dokumendid, mis põhinevad märkimisväärses ulatuses Euroopa Nõukogu komisjoni „Demokraatia õiguse kaudu“ eksperdihinnangutel, annavad mittetäieliku loetelu põhimõtetest ja normidest, mis võivad olla õigusriigi mõistega hõlmatud. Nende hulka kuuluvad seaduslikkuse põhimõte, õiguskindluse põhimõte ja täidesaatva võimu omavoli keelamise põhimõte; sõltumatute ja erapooletute kohtute olemasolu; tõhus kohtulik kontroll, sealhulgas põhiõiguste austamine, ja võrdsus seaduse ees (vt selle kohta õigusriigi kriteeriumide nimekiri, mille võttis vastu Euroopa Nõukogu komisjon „Demokraatia õiguse kaudu“ oma 106. täiskogu istungjärgul (Veneetsia, 11.–12.3.2016). Liidu välistegevuse kontekstis mainivad teatud õigusinstrumendid õigusriigi mõistega hõlmatud põhimõtete seas ka korruptsioonivastast võitlust (vt nt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1638/2006, millega kehtestatakse üldsätted Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi loomise kohta (ELT 2006, L 310, lk 1)).
100 Kuigi ei saa välistada, et teatavad riigivara seadusevastase omastamisega seotud teod võivad õõnestada õigusriigi põhimõtet, ei ole siiski lubatav, et igasugune kolmandas riigis toimunud riigivara seadusvastane omastamine oleks õigustuseks liidu sekkumisele talle ÜVJP valdkonnas antud pädevuse raames eesmärgiga tugevdada õigusriigi põhimõtteid selles riigis. Selleks et saaks tuvastada, et riigivara seadusevastase omastamise võib tuua põhjenduseks liidu tegevusele ÜVJP raames eesmärgiga tugevdada õigusriigi põhimõtteid, on tingimata vaja, et vaidlustatud faktidest võib tuleneda asjaomase riigi institutsiooniliste ja õiguslike aluste kahjustamine.
101 Selles kontekstis saab loetellu kandmise kriteeriumi pidada liidu õiguskorrale vastavaks vaid siis, kui sellele on võimalik omistada tähendust, mis on kooskõlas sellele kohalduvatest kõrgemalseisvatest normidest tulenevate nõuetega, konkreetsemalt eesmärgiga tugevdada õigusriigi põhimõtteid Ukrainas. Lisaks võimaldab niisugune tõlgendus austada ulatuslikku kaalutlusruumi, mis on nõukogul loetellu kandmise üldkriteeriumide määratlemisel, tagades samas põhimõtteliselt täieliku kontrolli liidu aktide seaduslikkuse üle põhiõiguste seisukohast (vt selle kohta kohtuotsus, 16.7.2014, National Iranian Oil Company vs. nõukogu, T‑578/12, ei avaldata, EU:T:2014:678, punkt 108 ja seal viidatud kohtupraktika).
102 Järelikult tuleb kõnesolevat kriteeriumi tõlgendada nii, et sellega ei peeta abstraktselt silmas kõiki riigivara seadusevastase omastamise juhtumeid, vaid selliseid riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamise juhtumeid, mis võivad omastatud rahaliste vahendite või vara väärtuse või liigi tõttu või toimumise asjaolude tõttu kahjustada Ukraina institutsioonilisi ja õiguslikke aluseid, eeskätt seaduslikkuse põhimõtet, täidesaatva võimu omavoli keelamise põhimõtet, tõhusat kohtulikku kontrolli ja võrdsust seaduse ees ning õõnestada õigusriigi põhimõtteid selles riigis (vt käesoleva otsuse punkt 100). Nii tõlgendatuna on loetellu kandmise kriteerium EL lepingu asjakohaste eesmärkidega kooskõlas ja proportsionaalne.
– Hageja muud argumendid
103 Esiteks väidab hageja, et õigusriigi tugevdamisega seotud eesmärki võeti esimest korda arvesse hilinenult, s.o välisasjade nõukogu 3. märtsi 2014. aasta järeldustes Ukraina kohta.
104 Kuna hageja soovib selle argumendiga väita, et tema loetellu kandmine oli tingitud poliitilistest kaalutlustest, siis olgu märgitud, et argument, et õigusriigi tugevdamise eesmärgile viidati hilinenult, ei ole iseenesest piisav tõendamaks, et 2014. aasta märtsikuu aktide vastuvõtmisel ei lähtunud nõukogu avaldatud legitiimsest eesmärgist tugevdada õigusriigi põhimõtteid Ukrainas ning et selle eesmärgiga ei saa põhjendada meetmete säilitamist hageja suhtes 2015. aasta märtsikuu aktidega.
105 Kuna tegelikult heidab hageja selle argumendiga ette võimu kuritarvitamist, siis piisab märkimisest, et seda analüüsitakse edaspidi seoses teise väitega.
106 Teiseks väidab hageja, et loetellu kandmise kriteeriumi laiendamist 2015. aasta jaanuarikuu aktidega (vt käesoleva otsuse punkt 15) ei saa tõlgendada nii, et selle kriteeriumi täitmiseks piisab lihtsalt uurimisest. Kui see nii ei oleks, delegeeriks nõukogu liidu piiravate meetmete kehtestamise pädevuse Ukraina ametiasutustele ilma liidupoolse kontrollita.
107 Kuigi liidu kohus on otsustanud, et isiku tuvastamine kuriteo eest vastutavana ei eelda tingimata sellise teo eest süüdimõistmist (vt selle kohta kohtuotsus, 5.3.2015, Ezz jt vs. nõukogu, C‑220/14 P, EU:C:2015:147, punktid 71 ja 72), nähtub käesoleva otsuse punktis 49 viidatud kohtupraktikast siiski, et vaidlustamise korral on liidu pädeva asutuse ülesanne tõendada puudutatud isiku vastu kasutatud põhjenduste põhjendatust, mitte puudutatud isik ise ei pea ise tõendama nende põhjenduste alusetust.
108 Antud juhul võimaldab 2014. aasta märtsikuu aktides, mida on muudetud 2015. aasta jaanuarikuu aktidega, sätestatud loetellu kandmise kriteerium nõukogul kooskõlas 27. veebruari 2014. aasta otsusega Ezz jt vs. nõukogu (T‑256/11, EU:T:2014:93) võtta arvesse riigivara ebaseadusliku omastamise uurimist kui asjaolu, millega saab vajaduse korral põhjendada piiravate meetmete võtmist, ilma et see mõjutaks seda, et käesoleva otsuse punktis 107 viidatud kohtupraktikat ja loetellu kandmise kriteeriumile käesoleva otsuse punktides 89–102 antud tõlgendust arvesse võttes ei ole pelgalt fakt, et isiku suhtes toimub uurimine seoses vara seadusevastase omastamisega, iseenesest piisav, et õigustada nõukogu tegevust ELL artiklite 21 ja 29 alusel. Niisiis ei saa loetellu kandmise kriteeriumi tõlgendada piiravate meetmete kehtestamise pädevuse delegeerimisena Ukraina võimuorganitele.
109 Kolmandaks väidab hageja, et 2015. aasta jaanuarikuu aktidega kriteeriumi laiendamine, nii et sellega oleks hõlmatud „isikud, kelle suhtes Ukraina ametiasutused on algatanud uurimise seoses järgmisega: [...] ametiseisundi kuritarvitamine avaliku võimu kandjana eesmärgiga saavutada põhjendamatu eelis endale või kolmandale isikule ja põhjustades sellega Ukraina avaliku sektori vahendite või vara vähenemise või sellele tegevusele kaasaaitamine“, ei vasta ÜVJP eesmärkidele.
110 Piisab, kui tõdeda, et see loetellu kandmise kriteeriumi laiendamine ei ole antud juhul asjassepuutuv, sest hageja nimi kanti loetellu üksnes põhjendusel, et Ukraina asutused on tema suhtes algatanud kriminaalmenetluse seoses riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamisega, mitte ametiseisundi kuritarvitamise tõttu avaliku võimu kandjana.
111 Neljandaks kahtleb hageja, kas režiimivahetus Ukrainas pärast 2014. aasta veebruarikuu sündmusi oli seaduslik. Ta väidab, et on arvukalt tõendeid selle kohta, et praegune režiim Ukrainas õõnestab ise demokraatiat ja õigusriiki ning on valmis süstemaatiliselt rikkuma inimõigusi, ja rõhutab, et Ukraina õiguskaitse- ja kohtuasutused ei ole teda kohelnud õiglaselt, sõltumatult ega erapooletult. Esiteks viitab ta sellele, et Ukrainas puuduvad kaitseõigused ja õigus õiglasele kohtulikule arutamisele, ning teiseks väga halvale inimõiguste olukorrale selles riigis.
112 Seoses sellega olgu meenutatud, et Ukraina on alates 1995. aastast Euroopa Nõukogu liige ja on ratifitseerinud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning liit ja rahvusvaheline üldsus on Ukraina uue režiimi legitiimsust tunnustanud. Järelikult ei ole nõukogu teinud viga, kui ta on lähtunud talle selle riigi kõrge justiitsasutuse edastatud tõenditest selle kohta, et hageja suhtes on algatatud kriminaalmenetlus seoses riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamist puudutavate süüdistustega, seadmata kahtluse alla Ukraina režiimi ja kohtusüsteemi seaduslikkust ja legitiimsust.
113 Ei saa muidugi välistada, et kui hageja esitab tõendeid selle kohta, et talle ette heidetavad faktid on ilmselgelt valed või moonutatud, tuleb nõukogul kontrollida talle esitatud teavet ja vajaduse korral nõuda teabe või tõendite täiendamist.
114 Hageja toob antud juhul siiski esile esiteks tema suhtes toimunud poliitilise tagakiusamise, mida tõendab talle esitatud süüdistuste suur hulk, millest osa süüdistusi on valed ja tingitud poliitilistest kaalutlustest, teiseks praeguse režiimi arvukad avaldused, milles kirjeldatakse hagejat kui süüdlast mitmes kuriteos, ning kolmandaks tema suhtes algatatud kohtumenetlustes toime pandud menetlusnormide rikkumise. Ta väljendab üldisemalt kahtlusi Ukraina uue režiimi legitiimsuse ja Ukraina kohtusüsteemi erapooletuse kohta ning inimõiguste olukorra kohta Ukrainas.
115 Need asjaolud ei võimaldanud aga hagejat puudutavates menetlustes, mis olid aluseks tema suhtes piiravate meetmete kehtestamisele, kahelda hagejale esitatud süüdistuste tõenäosuses, mis puudutavad konkreetseid fakte riigivara ebaseadusliku omastamise kohta – mida analüüsitakse edaspidi seoses neljanda väitega –, ega ole piisavad tõendamaks, et hageja konkreetset olukorda oleks mõjutanud tema viidatud probleemid seoses Ukraina kohtusüsteemiga. Järelikult ei pidanud nõukogu antud juhtumi asjaoludel täiendavalt kontrollima tõendeid, mida talle olid edastanud Ukraina ametiasutused.
116 Kuna ülejäänud osas eeldab hageja argumentide analüüsimine seda, et Üldkohus võtaks seisukoha Ukraina režiimivahetuse õiguspärasuse kohta ja analüüsiks selle kohta erinevate rahvusvaheliste instantside antud hinnangute, sealhulgas nõukogu poliitiliste hinnangute põhjendatust, siis olgu märgitud, et selline analüüs ei kuulu selle kontrolli ulatusse, mida Üldkohus viib läbi käesolevas kohtuasjas käsitletavate aktide osas (vt selle kohta kohtuotsus, 25.4.2013, Gbagbo vs. nõukogu, T‑119/11, EU:T:2013:216, punkt 75).
– Järeldus esimese väite kohta
117 Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb järeldada, et otsuse 2014/119 (muudetud otsusega 2015/143) artikli 1 lõikes 1 sõnastatud kriteerium on kooskõlas ELL artiklis 21 sõnastatud ÜVJP eesmärkidega osas, milles see puudutab isikuid, kes on tuvastatud vastutavatena riigivara seadusevastase omastamise eest, mis võib õõnestada õigusriigi põhimõtteid Ukrainas.
118 Samasugune järeldus tuleb teha seoses nõudega tühistada määrus nr 208/2014. Selle määrusega on kehtestatud rahaliste vahendite külmutamise meede, mille näeb ette vastavalt EL lepingu V jaotise 2. peatükile vastu võetud otsus ja mis on seetõttu kooskõlas ELTL artikliga 215, kuna on olemas kehtiv otsus selle sätte tähenduses.
119 Seega tuleb esimene väide tagasi lükata.
Teine väide, mis käsitleb võimu kuritarvitamist
120 Teises väites kinnitab hageja, et tegelik eesmärk, mida nõukogu püüdis kõnesolevate piiravate meetmetega saavutada, ei olnud tugevdada õigusriigi põhimõtteid Ukrainas, vaid võita väidetava Ukraina üleminekurežiimi poolehoid eesmärgiga saada liidusõbralik Ukraina valitsus, mis on liidu poliitiline eesmärk. Seda kinnitab fakt, et nõukogu ei tuvastanud ühegi kriminaalmenetluse toimumist hageja suhtes seoses riigile kuuluvate rahaliste vahendite omastamise ja nende ebaseadusliku ülekandmisega Ukrainast välja.
121 Konkreetsemalt 2015. aasta jaanuarikuu ja märtsikuu aktide osas on võimu kuritarvitamine veelgi ilmsem, sest esiteks laiendas nõukogu loetellu kandmise kriteeriume, selle asemel et hageja nimi loetelust kõrvaldada, ja teiseks, neid kriteeriume laiendades nõukogu sisuliselt delegeeris Ukraina valitsusele täieliku kontrolli nende kriteeriumide üle.
122 Nõukogu ei nõustu hageja argumentidega.
123 Sissejuhatuseks tuleb märkida, et õigusakti puhul on võimu kuritarvitamisega tegemist üksnes siis, kui objektiivsete, asjakohaste ja omavahel kokkusobivate tõendite põhjal selgub, et õigusakt on vastu võetud ainult või peamiselt muude eesmärkide saavutamiseks kui need, millele on viidatud, või aluslepingus spetsiaalselt vastava juhtumi lahendamiseks ette nähtud menetluse vältimiseks (vt kohtuotsus, 14.10.2009, Bank Melli Iran vs. nõukogu, T‑390/08, EU:T:2009:401, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).
124 Antud juhul olgu meenutatud, et 2014. aasta märtsikuu aktid nägid nii algses kui ka 2015. aasta jaanuarikuu ja märtsikuu aktidega muudetud redaktsioonis ette piiravad meetmed Ukraina riigivara seadusevastase omastamise eest vastutavatena tuvastatud isikute suhtes, et tugevdada õigusriigi põhimõtteid Ukrainas.
125 Vastavalt esimese väitega seoses sõnastatud järeldustele tuleb esiteks tõdeda, et otsusega 2014/119 taotletav eesmärk vastab ühele ELL artikli 21 lõike 2 punktis b loetletud eesmärgile, ning teiseks, et sellist eesmärki on vaidlusaluste meetmetega võimalik saavutada.
126 Järelikult ei ole hageja tõendanud, et nõukogu oleks 2014. aasta märtsikuu akte vastu võttes või neid 2015. aasta jaanuarikuu ja märtsikuu aktidega muutes taotlenud põhimõtteliselt teistsugust eesmärki kui tugevdada õigusriigi põhimõtteid Ukrainas.
127 Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja viidatud asjaolu, et kõnesolevad piiravad meetmed oleksid ühtlasi tegelikult või kavatsuslikult soodustanud Ukraina ja liidu lähenemist.
128 Olgu veel lisatud, et kriminaalmenetluse väidetav puudumine või lihtsalt eeluurimise toimumine Ukrainas on asjaolud, millest ei piisa, et tõendada nõukogupoolset võimu kuritarvitamist, kuna neljanda väite analüüsist (vt käesoleva otsuse punktid 131–153) nähtuvalt oli nõukogule kindlate faktide põhjal teada, milliseid tegusid hagejale ette heideti, ning need õigustasid sekkumist eesmärgiga tugevdada õigusriigi põhimõtteid Ukrainas.
129 Vastupidi hageja väidetule tuleb esiteks märkida, et nõukogu ei laiendanud 2015. aasta jaanuarikuu aktidega loetellu kandmise kriteeriume, vaid piirdus mõiste „rahaliste vahendite seadusvastane omastamine“ täpsustamisega, ning et igal juhul ei ole loetellu kandmise kriteeriumi täpsustamine asjassepuutuv 2014. aasta märtsikuu aktidega hageja nime esmakordse loetellu kandmise seaduslikkuse hindamisel (vt käesoleva otsuse punktid 50–52) ega tähenda, et hageja nimi tuleks loetelust kõrvaldada. Teiseks ei saa käesoleva otsuse punktist 108 nähtuvalt loetellu kandmise kriteeriumi tõlgendada piiravate meetmete kehtestamise pädevuse delegeerimisena Ukraina võimuorganitele.
130 Seega tuleb teine väide tagasi lükata.
Neljas väide, et ei ole järgitud loetellu kandmise kriteeriume
131 Neljandas väites kinnitab hageja, et tema nime loetellu kandmine ei vasta kriteeriumidele, mis on sõnastatud otsuses 2014/119, mida on muudetud otsusega 2015/143.
132 Nõukogu ei nõustu hageja argumentidega.
– Hageja peamine argument
133 Oma peamises argumendis väidab hageja sisuliselt, et tema nime loetellu kandmise põhjendused, mida on muudetud 2015. aasta märtsikuu aktidega, ei vasta loetellu kandmise kriteeriumidele, mida on muudetud 2015. aasta jaanuarikuu aktidega.
134 Kõigepealt olgu märgitud, et alates 7. märtsist 2015 kehtivad hageja suhtes uued piiravad meetmed, mis on kehtestatud 2015. aasta märtsikuu aktidega vastavalt otsuse 2014/119 artikli 1 lõikes 1 sõnastatud loetellu kandmise kriteeriumile, mida on „täpsustatud“ 2015. aasta jaanuarikuu aktidega. Otsus 2015/364 ei ole lihtsalt kinnitav akt, vaid autonoomne otsus, mille nõukogu on vastu võtnud otsuse 2014/119 artikli 5 kolmandas lõigus ette nähtud korrapärase läbivaatamise käigus.
135 Seetõttu on vaja kontrollida 2015. aasta märtsikuu aktidega hageja nime loetellu kandmise seaduslikkust, võttes arvesse esiteks loetellu kandmise kriteeriumi, mida on täpsustatud 2015. aasta jaanuarikuu aktidega, teiseks loetellu kandmise põhjendust ja kolmandaks tõendeid, millel loetellu kandmine põhineb.
136 Loetellu kandmise kriteeriumiga seoses olgu meenutatud, et 2015. aasta jaanuarikuu aktidega muudetuna näeb see kriteerium ette, et piiravaid meetmeid kohaldatakse Ukraina riigivara seadusevastase omastamise eest „vastutavatena tuvastatud“ isikute suhtes, mis hõlmab isikuid, „kelle suhtes Ukraina asutused on algatanud uurimise“ seoses riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamisega (vt käesoleva otsuse punkt 15). Nagu esimese väitega seoses täpsustatud, tuleb seda kriteeriumi tõlgendada nii, et sellega ei peeta abstraktselt silmas kõiki riigivara seadusevastase omastamise juhtumeid, vaid selliseid riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamise juhtumeid, mis võivad õõnestada õigusriigi põhimõtteid Ukrainas (vt käesoleva otsuse punkt 102).
137 Hageja nime loetellu kandmise põhjendusega seoses olgu meenutatud, et hageja on alates 7. märtsist 2015 kantud nimekirja põhjendusel, et tema suhtes on „Ukraina asutused algatanud kriminaalmenetluse seoses riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamisega“ (vt käesoleva otsuse punkt 20).
138 Seoses tõenditega, millel põhineb hageja nime kandmine loetellu, olgu meenutatud, nagu tunnistas nõukogu, et hageja nime loetellu kandmise muudetud põhjenduse seaduslikkust tuleb põhimõtteliselt hinnata lähtudes 30. detsembri 2014. aasta kirjast, milles on antud ülevaade mitme hagejat puudutava uurimise käigust.
139 Selles kirjas on käsitletud eeluurimist hageja suhtes algatatud kriminaalmenetluse raames seoses riigivara seadusevastaseks omastamiseks kvalifitseeritud tegudega, millel põhines tema nime loetellu kandmine. Uurimise all oli konkreetsemalt kaks rikkumist: maksudest ja muudest kohustuslikest maksetest kõrvalehoidumine eeskätt dokumentide võltsimise teel ja riigivara seadusevastase omastamise katse käibemaksu fiktiivse ümberarvutuse kaudu.
140 Neil asjaoludel tuleb esiteks märkida, et see kiri – mis on tõend, millest nõukogu lähtus 2015. aasta märtsikuu aktide vastuvõtmisel – on piisavaks tõendiks selle kohta, et 2015. aasta märtsikuu aktide vastuvõtmise kuupäeval oli hageja suhtes algatatud kriminaalmenetlus seoses riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamisega.
141 Teiseks on vaja kontrollida, kas hageja nime loetellu jätmine pärast 2015. aasta märtsikuu akte põhjendusel, et tema suhtes oli algatatud kriminaalmenetlus seoses selliste tegudega, vastab loetellu kandmise kriteeriumile, nagu seda on täpsustatud 2015. aasta jaanuarikuu aktidega ja tõlgendatud esimese väite raames (vt käesoleva otsuse punkt 136).
142 Võttes arvesse hagejale ette heidetud rikkumisi, millest annab ülevaate 30. detsembri 2014. aasta kiri, tuleb esiteks meenutada, et majanduskuritegude – nagu seda on riigivara seadusvastane omastamine – eest vastutusele võtmine on oluline vahend korruptsioonivastases võitluses ning liidu välistegevuse kontekstis on korruptsioonivastane võitlus õigusriigi mõistega hõlmatud põhimõte (vt käesoleva otsuse punkt 99).
143 Teiseks olgu meenutatud, et hagejale ette heidetud rikkumised kuuluvad laiemasse konteksti, kus suurt osa Ukraina endisest võimuladvikust kahtlustatakse raskete rikkumiste toimepanemises avaliku sektori vahendite haldamisel, ohustades niiviisi tõsiselt riigi institutsioonilisi ja õiguslikke aluseid ja kahjustades eeskätt seaduslikkuse põhimõtet, täidesaatva võimu omavoli keelamise põhimõtet, tõhusat kohtulikku kontrolli ja võrdsust seaduse ees (vt käesoleva otsuse punktid 100–102).
144 Sellest järeldub, et võttes hageja lähedust Ukraina võimuladvikule ja konkreetsemalt endisele presidendile, aitavad kõnealused piiravad meetmed tervikuna tõhusalt kaasa selliste kuritegude eest vastutusele võtmisele, mis seisnesid riigivara omastamises ja millega tekitati kahju Ukraina institutsioonidele, ning tagavad, et Ukraina ametiasutustel on kergem nõuda sellise omastamisega saadud tulu tagastamist. See hõlbustaks süüdistuste põhjendatuks osutumise korral endise režiimi liikmete poolt toime pandud väidetavate korruptsioonitegude eest kohtulikku karistamist, aidates niiviisi kaasa õigusriigi tugevdamisele selle riigis (vt selle kohta käesoleva otsuse punktis 96 viidatud kohtupraktika).
145 Seetõttu tuleb järeldada, et 2015. aasta märtsikuu aktidega hageja nime loetellu kandmine 30. detsembri 2014. aasta kirjas esitatud tõendite põhjal vastab loetellu kandmise kriteeriumile, nagu seda on muudetud 2015. aasta jaanuarikuu aktidega ja tõlgendatud lähtuvalt selle aluseks olevast eesmärgist tugevdada õigusriigi põhimõtteid Ukrainas.
– Hageja muud argumendid
146 Kõigepealt väidab hageja, et tema suhtes toimus lihtsalt uurimine, mis ei vasta loetellu kandmise kriteeriumile, kuna kohtumenetlust ei toimunud.
147 Seoses sellega olgu esiteks meenutatud, et 2014. aasta märtsikuu aktides, mida on muudetud 2015. aasta jaanuarikuu aktidega, sätestatud loetellu kandmise kriteerium võimaldab nõukogul võtta arvesse riigivara ebaseadusliku omastamise uurimist kui asjaolu, millega saab vajaduse korral põhjendada piiravate meetmete võtmist. Teiseks tuleb tõdeda, et nõukogu pidi eespool punktis 41 viidatud kohtupraktika tähenduses piisavalt kindlale faktilisele alusele tuginedes tuvastama puudutatud isiku vastu kasutatud põhjenduste põhjendatust, olenemata küsimusest, kas hageja suhtes algatatud esialgne uurimine oli osa tõelisest kohtumenetluses Ukraina kriminaalmenetluse seadustiku tähenduses (vt selle kohta kohtuotsused, 28.1.2016, Klyuyev vs. nõukogu, T‑341/14, EU:T:2016:47, punkt 50, ja 28.1.2016, Azarov vs. nõukogu, T‑331/14, EU:T:2016:49, punkt 55).
148 Ukraina kriminaalmenetluse seadustiku tähenduses kohtumenetluse algatamine on kahtlemata asjaolu, mida nõukogu võib arvesse võtta, et tuvastada, kas faktid, mis õigustavad piiravate meetmete võtmist liidu tasandil, on aset leidnud, ning hinnata selliste meetmete võtmise vajalikkust siseriiklike asutuste tegevuse mõju tagamiseks. On tõsi, et piiravate meetmete võtmise pädevus on nõukogul, kes ÜVJP eesmärke silmas pidades otsustab selliste meetmete võtmise vajalikkuse ja sobivuse üle autonoomselt, olenemata sellest, kas asjassepuutuva kolmanda riigi ametiasutused on algatanud sellekohase uurimise või võtnud riigi tasandil muid meetmeid, tingimusel et ta lähtub kindlast faktilisest alusest asjakohase kohtupraktika tähenduses (vt käesoleva otsuse punkt 41).
149 Seejärel väidab hageja esiteks, et erinevalt 30. detsembri 2014. aasta kirjas kinnitatust ei tähenda maksudest ja muudest kohustuslikest maksetest kõrvalehoidumine riigivara seadusevastast omastamist, ning teiseks, et selles kirjas mainitud süüdistus riigivara seadusevastase omastamise katses ei ole tõendatud ning kuriteokatsena ei vasta see loetellu kandmise kriteeriumile.
150 Kuigi on kahetsusväärne, et nõukogu ei ole hankinud täpsemat teavet hageja suhtes esitatud süüdistuste kohta, ei sea hageja esitatud argumendid kahtluse alla Ukraina ametiasutuste poolt uurimise läbiviimist ega Ukraina ametiasutuste läbi viidava uurimise objektiks olevate faktide paikapidavust, mis ajendasid nõukogu võtma kõnesolevaid piiravaid meetmeid. Pigem püütakse nende argumentidega vaidlustada menetluslikke aspekte, näiteks tõelise kohtumenetluse asetleidmist, või kummutada nimetatud ametiasutuste poolt hageja suhtes esitatud süüdistusi, sealhulgas talle ette heidetavate tegude kvalifitseerimist Ukraina kriminaalõiguse tähenduses – küsimus, mis puudutab nende süüdistuste põhjendatust.
151 Seoses sellega tuleb tõdeda, et nõukogu ülesanne ei ole mitte kontrollida hageja suhtes toimuvate uurimiste põhjendatust, vaid üksnes kontrollida, kas seoses nende uurimistega tehtud otsus rahalised vahendid külmutada on põhjendatud (vt selle kohta kohtuotsus, 5.3.2015, Ezz jt vs. nõukogu, C‑220/14 P, EU:C:2015:147, punkt 77).
152 Veel väidab hageja, et nõukogu oleks pidanud piiravate meetmete faktilist alust eriti põhjalikult kontrollima, võttes arvesse konkreetset olukorda Ukrainas. Eeskätt osutab ta järgmistele asjaoludele: esiteks asjaolu, et Ukraina ei ole liidu liige, teiseks talle esitatud süüdistuste poliitilisus, kolmandaks kriminaaltoimiku mittetäiendamine, neljandaks tasakaalustatud ja õiglase menetluse puudumine Ukrainas otsuste tegemisel süüdistuseelses staadiumis, viiendaks asjaolu, et kohtud olid tuvastanud, et osa Ukraina ametiasutuste edastatud teabest on vale, ja kuuendaks asjaolu, et nõukogul oli kindel tähtaeg tõendite ja tema uuesti loetellu jätmist õigustava teabe esitamiseks või kontrollimiseks.
153 Need argumendid on esimese väite analüüsimisel juba tagasi lükatud (vt käesoleva otsuse punktid 111–116). Osas, milles nendega püütakse näidata, et nõukogu on selles suhtes teinud ilmse hindamisvea, käsitletakse neid edaspidi viienda väite raames.
Viies väide, mis käsitleb ilmset hindamisviga
154 Viiendas väites kinnitab hageja, et nõukogu ei saa õiguspäraselt lähtuda ainuüksi väidetest, mille on talle esitanud liikmesriik või kolmas riik, ning ta on kohustatud talle esitatud väidete paikapidavust ise kontrollima. Seega on nõukogu teinud ilmse hindamisvea, kui ta lähtus kinnitamata väidetest hageja nime loetellu kandmisel ja sinna jätmisel.
155 Nõukogu ei nõustu hageja argumentidega.
156 Olgu tõdetud, et käesoleva otsuse punktis 41 viidatud kohtupraktikat arvese võttes on nõukogu täitnud tal lasuva tõendamiskoormise. 2015. aasta märtsikuu aktide vastuvõtmise ajal oli nõukogu käsutuses kindlam teave riigivara omastamise asjaolude kohta, mis Ukraina ametiasutuste arvates õigustas uurimise algatamist hageja suhtes. Nõukogu sai neist asjaoludest teada eeskätt 30. detsembri 2014. aasta kirjaga, mis enne nimetatud aktide vastuvõtmist edastati hagejale.
157 Pealegi, kuna hageja loetellu kandmine põhines Ukraina justiitsasutuste aktil, mida on kirjeldatud 30. detsembri 2014. aasta kirjas, s.o uurimise algatamisel seoses riigivara seadusevastase omastamisega, siis ei saa nõukogule ette heita, et ta ei kontrollinud, kas ühelt riigi kõrgeimalt justiitsasutustelt pärinev ja uurimise toimumist kinnitav teave oli õige ja tõendatud (vt käesoleva otsuse punktid 111–116).
158 Liiatigi ei ole nõukogu ülesanne mitte kontrollida hageja suhtes toimuvate uurimiste põhjendatust, vaid üksnes kontrollida, kas seoses nende uurimistega tehtud otsus rahalised vahendid külmutada on põhjendatud (vt selle kohta kohtuotsus, 5.3.2015, Ezz jt vs. nõukogu, C‑220/14 P, EU:C:2015:147, punkt 77), mida ta 2015. aasta märtsikuu aktide vastuvõtmisel ka tegi, lähtudes tõenditest, mis kinnitasid kriminaalmenetluste toimumist seoses konkreetsete faktidega riigivara ebaseadusliku omastamise kohta.
159 Eelnevat arvesse võttes tuleb viies väide tagasi lükata.
Seitsmes väide, et rikutud on omandiõigust
160 Seitsmendas väites kinnitab hageja esiteks, et tema suhtes kehtestati piiravad meetmed, andmata piisavaid tagatisi, mis oleks tal võimaldanud ennast nõukogu ees kaitsta. Teiseks võeti need meetmed loetellu kandmise kriteeriumi rikkudes. Kolmandaks ei hõlma loetellu kandmise põhjendus enam riigile kuuluvate rahaliste vahendite ebaseaduslikku ülekandmist Ukrainast välja. Neljandaks ei tõendanud nõukogu, et varade täielik külmutamine, erinevalt varade osalisest külmutamisest, oleks olnud antud juhul proportsionaalne, arvestades asjaolu, et esiteks ei nähtu hagejale esitatud süüdistustest, et väidetavalt omastatud kinnisvara oleks ära müüdud või oleks selle tagasisaamine muul põhjusel võimatu, ning teiseks, et ei ole õigustatud rahaliste vahendite külmutamine suuremas ulatuses kui väidetavalt omastatud vara väärtus, nagu see nähtub 30. detsembri 2014. aasta kirjast.
161 Nõukogu ei nõustu hageja argumentidega.
162 Kõigepealt tuleb tõdeda, et esimest ja teist argumenti on kuuenda ja neljanda väite raames käsitletud ja need on tagasi lükatud.
163 Tagasi tuleb lükata ka hageja kolmas argument, et loetellu kandmise põhjendus ei hõlma enam riigile kuuluvate rahaliste vahendite ebaseaduslikku ülekandmist Ukrainast välja. Kuigi riigile kuuluvate rahaliste vahendite ebaseaduslikku ülekandmist Ukrainast välja ei ole loetellu kandmise põhjenduses, nagu seda on muudetud 2015. aasta märtsikuu aktidega, enam mainitud, on viitamine riigivara seadusevastasele omastamisele – tingimusel et see on põhjendatud – iseenesest piisav, et õigustada piiravaid meetmeid hageja suhtes.
164 Seoses neljanda argumendiga, mis sisuliselt viitab piiravate meetmete ebaproportsionaalsusele, olgu meenutatud, et proportsionaalsuse põhimõte kui liidu õiguse üldpõhimõte nõuab, et liidu institutsioonide aktid ei ületaks selle piire, mis on sobiv ja vajalik asjaomaste õigusnormidega taotletavate eesmärkide saavutamiseks. Juhul kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega (vt kohtuotsus, 27.2.2014, Ezz jt vs. nõukogu, T‑256/11, EU:T:2014:93, punkt 205 ja seal viidatud kohtupraktika).
165 Antud juhul on tõsi, et hageja omandiõigust on piiratud, kuna ta ei saa oma Ukraina territooriumil asuvaid rahalisi vahendeid käsutada, välja arvatud konkreetse loa korral, ning tema käsutusse ei või otseselt ega kaudselt anda mingeid rahalisi vahendeid ega majandusressursse.
166 Seoses sellega olgu kõigepealt meenutatud, nagu tehti kindlaks esimese ja neljanda väite raames, et esiteks on otsuse 2014/119 (muudetud otsusega 2015/143) artikli 1 lõikes 1 sõnastatud kriteerium kooskõlas ÜVJP eesmärkidega ja teiseks vastab hageja nime loetellu kandmine loetellu kandmise kriteeriumile (vt käesoleva otsuse punktid 89–117 ja 135–145).
167 Tagasi tuleb lükata ka hageja argument, et esiteks ei ole kinnitatud, et väidetavalt omastatud kinnisvara oleks ära müüdud või oleks selle tagasisaamine muul põhjusel võimatu, ning teiseks, et rahaliste vahendite külmutamine suuremas ulatuses kui väidetavalt omastatud vara väärtus, nagu see nähtub 30. detsembri 2014. aasta kirjast, ei ole õigustatud.
168 Tuleb tõdeda, nagu toonitab nõukogu, et esiteks kirjeldavad selles kirjas toodud arvud omastatud vara väärtust vaid ligikaudselt, ja teiseks on külmutatud rahaliste vahendite summa piiritlemine praktikas väga raske, kui mitte võimatu.
169 Pealegi ei ole piiravatest meetmetest tingitud piirangud ebaproportsionaalsed taotletavate eesmärkide suhtes, võttes arvesse esiteks asjaolu, et need meetmed on oma olemuselt ajutised ja tagasipööratavad ega kahjusta seetõttu omandiõiguse „olemust“, ning teiseks võib neist teha erandi puudutatud isikute põhivajaduste, kohtukulude või erakorraliste kulutuste katteks (vt selle kohta kohtuotsus, 27.2.2014, Ezz jt vs. nõukogu, T‑256/11, EU:T:2014:93, punkt 209).
170 Seetõttu tuleb seitsmes väide tagasi lükata ja sellest tulenevalt jätta hagi tervikuna rahuldamata osas, milles see puudutab 2015. aasta märtsikuu aktidega hageja nime loetellu jätmise tühistamist.
Otsuse 2014/119 tagajärgede kehtivuse säilitamine
171 Teise võimalusena taotleb nõukogu, et 2014. aasta märtsikuu aktide osalise tühistamise korral jätaks Üldkohus otsuse 2014/119 tagajärjed kehtima kuni hetkeni, kui jõustub määruse nr 208/2014 osaline tühistamine. Veel taotleb ta, et 2015. aasta märtsikuu aktide osalise tühistamise korral jäetaks muudetud redaktsioonis otsuse 2014/119 tagajärjed kehtima seni, kui jõustub määrusega 2015/357 muudetud määruse nr 208/2014 osaline tühistamine.
172 Hageja nõukogu taotlusega ei nõustu.
173 Olgu meenutatud, et esiteks Üldkohus tühistas algversioonis otsuse 2014/119 ja määruse nr 208/2014 hagejat puudutavas osas ning teiseks jättis hagi rahuldamata osas, milles see oli suunatud määruse 2015/138 ja 2015. aasta märtsikuu aktide vastu hagejat puudutavas osas.
174 Selle kohta olgu märgitud, et käesoleva otsuse punktist 134 nähtuvalt ei ole otsus 2015/364 lihtsalt kinnitav akt, vaid autonoomne otsus, mille nõukogu on vastu võtnud korrapärase läbivaatamise käigus, mis on ette nähtud otsuse 2014/119 artikli 5 kolmandas lõigus. Kuigi neil asjaoludel kaasneb hagejat puudutavas osas 2014. aasta märtsikuu aktide tühistamisega hageja nime loetellu kandmise tühistamine 2015. aasta märtsikuu aktide jõustumisele eelneval perioodil, ei sea see tühistamine kahtluse alla tema nime loetellu kandmise õiguspärasust jõustumisele järgneval ajavahemikul.
175 Järelikult ei ole vaja võtta seisukohta nõukogu taotluse osas jätta otsuse 2014/119 tagajärjed kehtima.
Kohtukulud
176 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikes 2 on ette nähtud, et kui kaotanud poolel on mitu isikut, otsustab Üldkohus kohtukulud jagada.
177 Kuna käesolevas asjas on kohtuotsus seoses hagis esitatud tühistamisnõudega tehtud nõukogu kahjuks, tuleb vastavalt hageja nõudele mõista selle nõudega seotud kohtukulud välja nõukogult. Kuna hageja nõuete muutmise avalduses esitatud tühistamisnõuet ei rahuldatud, siis tuleb vastavalt nõukogu nõudele mõista selle nõudega seotud kohtukulud välja hagejalt.
178 Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Seetõttu kannab komisjon oma kohtukulud ise.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (üheksas koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Tühistada osas, millega Oleksandr Viktorovych Yanukovychi nimi kanti nende isikute, üksuste ja asutuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, nõukogu 5. märtsi 2014. aasta otsus 2014/119/ÜVJP teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (muudetud nõukogu 14. aprilli 2014. aasta rakendusotsusega 2014/216/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2014/119) ja nõukogu 5. märtsi 2014. aasta määrus (EL) nr 208/2014 teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (muudetud nõukogu 14. aprilli 2014. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 381/2014, millega rakendatakse määrust nr 208/2014), kuni jõustuvad nõukogu 5. märtsi 2015. aasta otsus (ÜVJP) 2015/364, millega muudetakse otsust 2014/119, ja nõukogu 5. märtsi 2015. aasta rakendusmäärus (EL) 2015/357, millega rakendatakse määrust nr 208/2014.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Hagis esitatud tühistamisnõude osas jätta Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja O. V. Yanukovychi kohtukulud.
4. Nõuete muutmise avalduses esitatud tühistamisnõude osas jätta O. V. Yanukovychi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja nõukogu kohtukulud.
5. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 15. septembril 2016 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord
Vaidluse taust
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
1. Nõue tühistada hagejat puudutavas osas 2014. aasta märtsikuu aktid, mida on muudetud rakendusotsusega 2014/216 ja rakendusmäärusega nr 381/2014
2. Nõue tühistada hagejat puudutavas osas 2014. aasta märtsikuu aktid, mida on muudetud 2015. aasta jaanuarikuu ja märtsikuu aktidega
Üldkohtu pädevus kontrollida otsuse 2015/143 seaduslikkust
Asja läbivaatamist takistav asjaolu, et hagejal puudub määruse 2015/138 osas locus standi
Sisulised küsimused
Kuues väide, et rikutud on kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele
Kolmas väide, et rikutud on põhjendamiskohustust
Esimene väide, mis käsitleb õigusliku aluse puudumist
– Hageja peamine argument, et loetellu kandmise kriteerium ei ole EL lepingu eesmärkide suhtes proportsionaalne
– Hageja muud argumendid
– Järeldus esimese väite kohta
Teine väide, mis käsitleb võimu kuritarvitamist
Neljas väide, et ei ole järgitud loetellu kandmise kriteeriume
– Hageja peamine argument
– Hageja muud argumendid
Viies väide, mis käsitleb ilmset hindamisviga
Seitsmes väide, et rikutud on omandiõigust
Otsuse 2014/119 tagajärgede kehtivuse säilitamine
Kohtukulud