EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
7. juuni 2018(*)
Eelotsusetaotlus – Keskkond – Direktiiv 2001/42/EÜ – Artikli 2 punkt a – Mõiste „kavad ja programmid“ – Artikkel 3 – Teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamine – Piirkondlik tsooni linnaplaneerimise määrus Brüsseli Euroopa kvartali kohta (Belgia)
Kohtuasjas C‑671/16,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Conseil d’État’ (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) 14. detsembri 2016. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 29. detsembril 2016, menetluses
Inter‑Environnement Bruxelles ASBL,
Groupe d’animation du quartier européen de la ville de Bruxelles ASBL,
Association du quartier Léopold ASBL,
Brusselse Raad voor het Leefmilieu ASBL,
Pierre Picard,
David Weytsman
versus
Région de Bruxelles-Capitale,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja president M. Ilešič, kohtunikud A. Rosas, C. Toader (ettekandja), A. Prechal ja E. Jarašiūnas,
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: ametnik V. Giacobbo-Peyronnel,
arvestades kirjalikku menetlust ja 30. novembri 2017. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Inter-Environnement Bruxelles ASBL, Groupe d’animation du quartier européen de la ville de Bruxelles ASBL, Association du quartier Léopold ASBL, Brusselse Raad voor het Leefmilieu ASBL, P. Picard ja D. Weytsman, esindaja: avocat J. Sambon,
– Belgia valitsus, esindajad: M. Jacobs, L. Van den Broeck ja J. Van Holm, keda abistasid avocat P. Coenraets ja avocat L. Thommès,
– Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek, J. Vláčil ja L. Dvořáková,
– Taani valitsus, esindaja: J. Nymann-Lindegren,
– Euroopa Komisjon, esindajad: F. Thiran ja C. Zadra,
olles 25. jaanuari 2018. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiivi 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT 2001, L 197, lk 30; ELT eriväljaanne 15/06, lk 157) (edaspidi „keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiiv“) artikli 2 punkti a.
2 Taotlus on esitatud ühelt poolt Inter-Environnement Bruxelles ASBL, Groupe d’animation du quartier européen de la ville de Bruxelles ASBL, Association du quartier Léopold ASBLi, Brusselse Raad voor het Leefmilieu ASBL (kes on koondunud ühingusse „Coordination Bruxelles-Europe“), Pierre Picardi ja David Weytsmani ning teiselt poolt Région de Bruxelles-Capitale’i (Pealinna Brüsseli piirkond, Belgia) vahelises kohtuvaidluses selle piirkonna valitsuse 12. detsembri 2013. aasta käskkirja, millega kiidetakse heaks piirkondlik tsooni linnaplaneerimise määrus ning Loi tänava piiride ja ümbruse linnaplaneerimistõendi ja -loa taotluse puhul koostatud toimiku koosseis (Moniteur belge, 30.1.2014, lk 8390) (edaspidi „vaidlustatud käskkiri“), kehtivuse üle.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi põhjenduses 4 on märgitud:
„Keskkonnamõju hindamine on tähtis vahend keskkonnakaalutluste integreerimisel teatavate kavade ja programmide koostamisse ja vastuvõtmisse, mis tõenäoliselt mõjutavad oluliselt keskkonda liikmesriikides, sest see tagab kavade ja programmide rakendamisega kaasneva mõju arvessevõtmise nende koostamise ajal ja enne vastuvõtmist.“
4 Direktiivi artiklis 1 „Eesmärgid“ on ette nähtud:
„Käesoleva direktiivi eesmärk on tagada keskkonnakaitse kõrge tase ja aidata kaasa keskkonnakaalutluste integreerimisele kavade ja programmide koostamisse ja vastuvõtmisse, eesmärgiga edendada säästvat arengut, tagades vastavalt käesolevale direktiivile teatavate tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise.“
5 Selle direktiivi artikkel 2 on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) kavad ja programmid – kavad ja programmid, kaasa arvatud need, mida kaasrahastab Euroopa [Liit], ja nende mis tahes muudatused:
– mille koostab ja/või võtab vastu riigi, piirkondliku või kohaliku tasandi asutus või mille koostab asutus vastuvõtmiseks parlamendi või valitsuse õigusloomemenetluse kaudu, ja
– mida nõutakse siseriiklike õigusnormidega;
b) keskkonnamõju hindamine – keskkonnaaruande koostamine, konsultatsioonide pidamine, otsuste tegemisel keskkonnaaruande ja konsultatsioonide tulemustega arvestamine ning otsusest teavitamine vastavalt artiklitele 4–9;
[…]“.
6 Keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artiklis 3 „Reguleerimisala“ on sätestatud:
„1. Vastavalt artiklitele 4–9 korraldatakse lõigetes 2–4 osutatud tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga kavade ja programmide keskkonnamõju hindamine.
2. Kui lõikest 3 ei tulene teisiti, hinnatakse kõigi nende kavade ja programmide keskkonnamõju,
a) mis on koostatud põllumajanduse, metsanduse, kalanduse, energeetika, tööstuse, veonduse, jäätmehoolduse, veemajanduse, telekommunikatsiooni, turismi, asulaplaneerimise või maakasutuse valdkonnas ja millega luuakse raamistik tulevase nõusoleku saamiseks projektidele, mis on loetletud [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (ELT 2012, L 26, lk 1)] I ja II lisas […]
[…]“.
7 Keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 5 „Keskkonnamõju hindamise aruanne“ lõikes 3 on täpsustatud:
„I lisas osutatud teabe andmisel võib kasutada kavade ja programmide keskkonnamõju kohta asjakohast teavet, mida on saadud otsuse tegemise teistelt tasanditelt või ühenduse muude õigusaktide kaudu.“
8 Direktiivi artiklis 6 „Konsultatsioonid“ on sätestatud:
„1. Kava või programmi eelnõu ja vastavalt artiklile 5 koostatud keskkonnamõju hindamise aruanne tehakse kättesaadavaks käesoleva artikli lõikes 3 osutatud asutustele ja avalikkusele.
2. Lõikes 3 osutatud asutustele ja lõikes 4 osutatud avalikkusele antakse varakult tõhus võimalus avaldada kohase aja jooksul oma arvamus kava või programmi eelnõu ja sellele lisatud keskkonnaaruande kohta enne kava või programmi vastuvõtmist või menetlusse andmist.
3. Liikmesriigid määravad asutused, kellega tuleb konsulteerida ja keda nende ainuomaste keskkonnaalaste tööülesannete tõttu kavade või programmide rakendamisega kaasnev keskkonnamõju tõenäoliselt puudutab.
4. Liikmesriigid määravad kindlaks avalikkuse lõike 2 tähenduses, sealhulgas avalikkuse, keda käesoleva direktiivi alusel tehtavad otsused mõjutavad või tõenäoliselt mõjutavad või kellel on huvi nende otsuste vastu, kaasa arvatud asjakohased valitsusvälised organisatsioonid, näiteks keskkonnakaitset edendavad ja muud asjaomased organisatsioonid.
5. Liikmesriigid määravad avalikkuse ja asutuste teavitamise ning nendega konsulteerimise üksikasjaliku korra.“
9 Keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 11 „Seosed ühenduse muude õigusaktidega“ lõikes 1 on sätestatud:
„Käesoleva direktiivi alusel korraldatav keskkonnahindamine ei piira direktiivist [2011/92] tulenevate mis tahes nõuete ega mis tahes muude ühenduse õigusest tulenevate nõuete kohaldamist.“
10 Direktiivi 2011/92 (edaspidi „keskkonnamõju hindamise direktiiv“) artikli 4 lõike 2 kohaselt teevad liikmesriigid II lisas loetletud projektide puhul kindlaks, kas projekti hinnatakse direktiivi artiklite 5–10 kohaselt. Selle lisa peatükki 10 „Infrastruktuuriprojektid“ kuulvate projektide hulgas on punktis b nimetatud „linnaarendusprojektid, sealhulgas kaubanduskeskuste ja parklate ehitamine“.
Belgia õigus
11 Nagu selgub 9. aprilli 2004. aasta Brüsseli ruumilise planeerimise seadustiku (Code bruxellois de l’aménagement du territoire) (Moniteur belge, 26.5.2004, lk 40738; edaspidi „CoBAT“) artikli 1 teisest lõigust, on selle seadustiku eesmärk võtta Belgia õigusse üle keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiiv.
12 CoBATs eristatakse esiteks ruumilise planeerimise ja maakasutuse arendamise kavasid ja teiseks linnaplaneerimise kavasid. Esimesed neist kuuluvad CoBAT II peatükki „Planeerimine“, teised III peatükki „Linnaplaneerimise määrused“.
13 Ruumilise planeerimise ja maakasutuse arendamise kavade kohta on CoBAT artiklis 13 ette nähtud:
„Pealinna Brüsseli piirkonna arendamine ja ruumiline planeering määratletakse järgmiste kavadega:
1. piirkonna arengukava;
2. piirkonna maakasutuse kava;
3. kohalike omavalitsusüksuste arengukavad;
4. piirkonna maakasutuse kava. […]“.
14 Linnaplaneerimise kavade kohta on seadustiku artiklis 87 täpsustatud:
„Pealinna Brüsseli Piirkonna linnaplaneerimine toimub järgmiste määruste alusel:
1. piirkondlikud linnaplaneerimise määrused;
2. omavalitsuste asulaplaneerimise määrused.“
15 CoBAT artiklis 13 ette nähtud kavade väljatöötamise menetluse käigus tuleb vastavalt sama seadustiku artikli 18 lõikele 1, artikli 25 lõikele 1, artikli 33 esimesele lõigule ning artikli 43 lõikele 1 koostada ka keskkonnamõju hindamise aruanne.
16 Seevastu ei ole CoBAT artiklis 88 ja järgmistes artiklites, milles on kirjeldatud artiklis 87 nimetatud määruste koostamise korda, nähtud ette samasugust keskkonnamõju hindamise menetlust nende määruste puhul.
17 Nimetatud seadustiku artiklis 88 on sätestatud:
„Valitsus võib võtta vastu ühe või mitu piirkondlikku linnaplaneerimise määrust, mis sisaldab sätteid, tagamaks eelkõige:
1° hoonete, rajatiste ja nende ümbruse tervisesõbralikkus, säilimine, stabiilsus ja hea välisilme, samuti nende ohutus, eelkõige kaitse tulekahju ja üleujutuse korral;
2° konstruktsioonide soojus- ja heliisolatsiooni kvaliteet, energiasääst ja ‑tagastus;
3° üldkasutatavate teede, nendele juurdepääsuteede ja nende ümbruse säilitamine, tervisesõbralikkus, ohutus, sõidetavus ja hea välisilme;
4° hoonete varustatus üldist huvi teenivate tehnosüsteemidega, eelkõige vee- ja kanalisatsiooni-, gaasi-, elektri-, kütte- ja sidesüsteemiga ning prügiveoteenusega;
5° elamispindade elamiskõlblikkuse miinimumnõuded;
6° elamiskvaliteet ja aeglase liikluse mugavus, eelkõige vältides müra, tolmu, ehitustöödest tulenevaid heiteid ning keelates ehitustööd konkreetsetel tundidel ja päevadel;
7° piiratud liikumisvõimega isikute ligipääs mis tahes ehitusjärgus ehitistele, samuti nende avalikkusele ligipääsetavatele osadele, rajatistele ja üldkasutatavatele teedele;
8° avalikkusele ligipääsetava kinnisasja kasutamise turvalisus.
Need määrused võivad reguleerida maapealseid ja -aluseid ehitisi ja rajatisi, silte, reklaami- ja teadetetahvleid, antenne, kanalisatsioonirajatisi, tarasid, hoidlaid, hoonestamata alasid, taimede istutamist, pinnareljeefi muutmist ning väljaspool üldkasutatavaid teid asuvate liiklusteede ja sõidukite parkimise asukohti ja nende korraldust.
Need linnaplaneerimise määrused ei või kõrvale kalduda sätetest, mis on kehtestatud suurte ühendusteede kohta.
Määrused kuuluvad kohaldamisele kogu piirkonna territooriumi suhtes või selle määruse piiritletud ühe konkreetse piirkonna osa suhtes.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
18 Pealinna Brüsseli piirkonna valitsus võttis 24. aprillil 2008 vastu Brüsseli linna Euroopa kvartali (quartier européen; edaspidi „Euroopa kvartal“) lõpliku arengukava, et muuta see tihedalt asustatud segaotstarbega kvartaliks, milles on nii rahvusvahelised töökohad, elamisvõimalused kui ka kõigile ligipääsetav kultuuri- ja vabaajakeskus.
19 Nimetatud valitsus võttis 16. detsembril 2010 vastu nii suunised „Loi tänava linnaarengu projekti“ (Projet urbain Loi) kohta, mis on mittesiduva iseloomuga juhtnöörid, kui ka käskkirja viia Euroopa kvartali koosseisu kuuluva Loi tänava ja selle ümbruse planeerimisalase kujundamise kava ellu maakasutuse erikava abil, mille pidi kinnitama Brüsseli linna volikogu (Conseil communal).
20 Pealinna Brüsseli piirkonna valitsus kiitis piirkondliku tsooni linnaplaneerimise määruse esimese eelnõu eelmises punktis nimetatud Loi tänava piiride ja ümbruse kohta heaks 15. detsembril 2011. Avaliku arvamuse küsitluse käigus, mis viidi läbi ajavahemikul 2012. aasta 19. märtsist kuni 18. aprillini, esitati kaebusi ja seisukohti, eelkõige ühingu „Coordination Bruxelles-Europe“ poolt, milles muude etteheidete seas juhiti tähelepanu keskkonnamõju hinnangu puudumisele. Valitsus teatas 19. juulil 2012, et alustatakse piirkondliku tsooni linnaplaneerimise määruse esimese eelnõu mõju-uuringut.
21 Selle uuringu tulemusena koostas valitsus 28. veebruaril 2013 teise piirkondliku tsooni linnaplaneerimise määruse eelnõu, mille kohta viidi omakorda läbi küsitlus, ja selle käigus esitas kaebusi ja seisukohti muude hulgas ühing „Coordination Bruxelles-Europe“.
22 Pealinna Brüsseli piirkonna valitsus kiitis 12. detsembril 2013 piirkondliku tsooni linnaplaneerimise määruse vaidlustatud käskkirjaga heaks.
23 Põhikohtuasja kaebajad esitasid 31. märtsi 2014. aasta avaldusega Conseil d’État’le (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) nõude see käskkiri tühistada. Eelkõige heidavad nad ette, et kuna ei viidud läbi keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiiviga kooskõlas olevat keskkonnamõju hindamist, on nimetatud valitsus eiranud selles direktiivis ette nähtud menetlusi. Iseäranis ei vasta nende arvates direktiiviga kehtestatud nõuetele mõjuhinnang.
24 Oma kaebuses väidavad põhikohtuasja kaebajad sisuliselt, et Belgia õiguses eristatakse üksteisest ruumilise planeerimise ja linnaplaneerimise meetmeid, ja et üksnes esimesena nimetatute puhul on vaja läbi viia keskkonnamõju hindamine. Keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivis on aga nimetatud „kavasid ja programme“ ilma nende vahel vahet tegemata.
25 Pealinna Brüsseli piirkonna valitsus väidab vastu, et vaidlustatud käskkiri ei kujuta endast ei kava ega programmi selle direktiivi tähenduses ning järelikult ei kuulu direktiivi menetlusnõuded niisuguse käskkirja vastuvõtmisel kohaldamisele.
26 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et menetluses oleva kaebuse põhjendatus sõltub sellest, kas kõnealune käskkiri kuulub mõistepaari „kavad ja programmid“ alla keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi tähenduses.
27 Neil asjaoludel otsustas Conseil d’État (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et mõistepaar „kavad ja programmid“ hõlmab piirkondliku ametiasutuse vastu võetud linnaplaneerimise määrust,
– mis sisaldab kaarte, millel määratakse kindlaks selle kohaldamisala, mis piirdub ühe linnajaoga, ja määratakse nendes piirides kindlaks alad, mille suhtes kohaldatakse teistsuguseid õigusnorme, mis puudutab nende hoonete paigutust ja kõrgust; ning
– milles on nähtud ette ka linnaplaneerimise erinormid tsoonide kohta hoonete ümbruses, samuti täpsed juhised, kuidas kohaldada teatavaid norme, mis on selles sätestatud, võttes arvesse tänavaid, nende tänavatega risti asetsevaid sirgjooni ja vahemaid nende tänavate vahel, ning
– mille eesmärk on asjaomane linnajagu ümber kujundada ning
– millega määratakse kindlaks nõuded, mis peab olema nende linnaplaneerimise lubade taotluste toimikutes, millega seoses hinnatakse keskkonnamõju selles linnajaos?“
Eelotsuse küsimuse analüüs
28 Kõigepealt tuleb märkida, et kuigi eelotsuse küsimus viitab üksnes keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artiklile 2 – nagu väidab Euroopa Kohtus toimuva menetluse mitu menetlusosalist –, soovitakse eelotsusetaotlusega ka kindlaks teha, kas niisugune piirkondlik linnaplaneerimise määrus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kuulub mõistepaari „kavad ja programmid“ alla selle sätte tähenduses, ja kas kõnealune määrus kuulub nende hulka, mille suhtes tuleb läbi viia keskkonnamõju hindamine direktiivi artikli 3 tähenduses.
29 Asjaolu, et liikmesriigi kohus on eelotsuse küsimuses vormiliselt viidanud liidu õiguse teatavatele sätetele, ei takista Euroopa Kohut aga esitamast sellele kohtule kogu tõlgenduslikku teavet, mis võib viimasel aidata menetletavat kohtuasja lahendada, olenemata sellest, kas liikmesriigi kohus on neile aspektidele oma küsimustes viidanud või mitte. Sellisel juhul on Euroopa Kohtu ülesanne tuletada liikmesriigi kohtu esitatud teabest ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õiguse elemendid, mida on vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada (22. juuni 2017. aasta kohtuotsus E.ON Biofor Sverige, C‑549/15, EU:C:2017:490, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).
30 Lisaks ilmneb keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artiklist 3, et seda tuleb tõlgendada nii, et selles on konkreetse kava või programmi keskkonnamõju hindamise kohustus ette nähtud tingimusel, et selles sättes nimetatud kava või programm on tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga.
31 Seega tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimust mõista nii, et sellega soovitakse sisuliselt teada, kas keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 2 punkti a ja artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et niisugune piirkondlik linnaplaneerimise määrus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, milles on kindlaks määratud teatavad nõuded ehitusprojektide teostamisele, kuulub direktiivi tähenduses teatavate tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga „kavade ja programmide“ alla, ja et seega peab määruse keskkonnamõju hindama.
32 Alustuseks on oluline osutada, et keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi põhjendusest 4 nähtub, et keskkonnamõju hindamine on tähtis vahend keskkonnakaalutluste integreerimisel teatavate kavade ja programmide koostamisse ja vastuvõtmisse.
33 Järgmisena on kõnealuse direktiivi artikli 1 kohaselt direktiivi eesmärk tagada keskkonnakaitse kõrge tase ja aidata kaasa keskkonnakaalutluste integreerimisele kavade ja programmide koostamisse ja vastuvõtmisse eesmärgiga edendada säästvat arengut, tagades vastavalt kõnealusele direktiivile teatavate tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Associazione Italia Nostra Onlus, C‑444/15, EU:C:2016:978, punkt 47).
34 Arvestades viimaks direktiivi eesmärgiga, mis seisneb keskkonnakaitse kõrge taseme tagamises, tuleb seetõttu tõlgendada laialt sätteid, mis piiritlevad direktiivi kohaldamisala, ja eeskätt sätteid, milles sätestatakse direktiiviga hõlmatud aktide määratlused (27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus D’Oultremont jt, C‑290/15, EU:C:2016:816, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
35 Eelotsuse küsimusele tuleb vastata just eeltoodud kaalutluste pinnalt.
Keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 2 punkt a
36 Keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 2 punktis a antud „kavade ja programmide“ määratluse kohaselt peab olema täidetud kaks kumulatiivset tingimust, nimelt peab need ühelt poolt koostama ja/või vastu võtma riigi, piirkondliku või kohaliku tasandi asutus või koostama asutus vastuvõtmiseks parlamendi või valitsuse õigusloomemenetluse kaudu, ja teiselt poolt, et need peavad olema nõutud siseriiklike õigusnormidega.
37 Euroopa Kohus on kõnealust sätet tõlgendanud nii, et „nõutavaks“ keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi tähenduses ja selle kohaldamise raames tuleb pidada kavasid ja programme, mille vastuvõtmist reguleerivad siseriiklikud õigus- ja haldusnormid, millega määratakse kindlaks nende vastuvõtmiseks pädevad ametiasutused ning samuti nende koostamise menetlus, ning seega tuleb nende suhtes läbi viia keskkonnamõju hindamine direktiivis sätestatud tingimustel (22. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Inter-Environnement Bruxelles jt, C‑567/10, EU:C:2012:159, punkt 31).
38 Kui jätta keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi kohaldamisalast välja kavad ja programmid, mille vastuvõtmine ei ole kohustuslik, kahjustaks see direktiivi eesmärki arvestades – mis seisneb keskkonnakaitse kõrge taseme tagamises – kõnealuse direktiivi kasulikku mõju (vt selle kohta 22. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Inter-Environnement Bruxelles jt, C‑567/10, EU:C:2012:159, punktid 28 ja 30).
39 Käesoleval juhul ilmneb eelotsusetaotluse esitanud kohtu tuvastatud asjaoludest, et vaidlustatud käskkirja võttis vastu piirkondlik asutus CoBAT artikli 88 ja järgmiste artiklite alusel.
40 Seega on käesoleva kohtuotsuse punktis 36 nimetatud tingimused täidetud.
Keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikkel 3
41 Tuleb märkida, et keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 3 lõike 2 punkti a kohaselt tuleb süstemaatiliselt hinnata selliste kavade ja programmide keskkonnamõju, mis esiteks on koostatud kindlaksmääratud valdkondades ja millega teiseks määratletakse raamistik tulevase nõusoleku saamiseks projektidele, mis on loetletud keskkonnamõju hindamise direktiivi I ja II lisas (vt selle kohta 17. juuni 2010. aasta kohtuotsus Terre wallonne ja Inter-Environnement Wallonie, C‑105/09 ja C‑110/09, EU:C:2010:355, punkt 43).
42 Esimese tingimuse kohta nähtub keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 3 lõike 2 punktist a, et nimetatud sättes on eelkõige silmas peetud „asulaplaneerimise või maakasutuse valdkonda“.
43 Nagu väidab ka Euroopa Komisjon, viitab asjaolu, et selles sättes on nimetatud nii „planeerimist“ kui ka „maakasutust“, selgelt sellele, et antud valdkonna puhul ei ole piirdutud üksnes maakasutusega kitsas tähenduses ehk siis maa-ala tsoonideks jagamise ja nende tsoonides sees lubatud tegevuste määratlemisega, vaid et selle valdkonnaga on kaetud tunduvalt laiem spekter.
44 CoBAT artiklist 88 nähtub, et piirkondlik linnaplaneerimise määrus käsitleb eelkõige ehitisi ja nende ümbrust, muu hulgas üldkasutatavate teede, säilitamise, ohutuse, tervisesõbralikkuse, energia, heli, jäätmehoolduse ja esteetilisuse aspektist.
45 Seega kuulub niisugune akt „asulaplaneerimise või maakasutuse valdkonda“ keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 3 lõike 2 punkti a tähenduses.
46 Teise tingimuse puhul tuleb selleks, et välja selgitada, kas niisuguse piirkondliku linnaplaneerimise määrusega, nagu on kõne all põhikohtuasjas, määratletakse raamistik tulevase nõusoleku saamiseks projektidele, mis on loetletud keskkonnamõju hindamise direktiivi I ja II lisas, hinnata selle määruse sisu ja eesmärki, võttes arvesse nende projektide keskkonnamõju hindamise ulatust kõnealuse direktiivi tähenduses (vt selle kohta 17. juuni 2010. aasta kohtuotsus Terre wallonne ja Inter-Environnement Wallonie, C‑105/09 ja C‑110/09, EU:C:2010:355, punkt 45).
47 Esiteks tuleb keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi I ja II lisas loetletud projektidega seoses märkida, et viimati nimetatud lisa peatükk 10 sisaldab punktis b „linnaarendusprojekte“.
48 Tuleb rõhutada, et vaidlustatud õigusakt sisaldab kõigi ehitiste, s.t mis tahes laadi erakasutuses või avalikkuse ligipääsu võimaldavate ehitiste ja nende ümbruse suhtes, kaasa arvatud „avatud ruumi tsoonid“ ja „teede tsoonid“, kohaldatavaid eeskirju.
49 Kõnealune akt sisaldab samuti kaarte, millel ei ole piirdutud maa-ala piiride kehtestamisega, vaid piiritletud on ka alad, mille suhtes kohaldatakse teistsuguseid õigusnorme, mis puudutab nende hoonete paigutust ja kõrgust.
50 Täpsemalt sisaldab see õigusakt muu hulgas sätteid hoonete arvu, asukoha ja kõrguse kohta, samuti käsitleb see hoonete ehitusalust pindala, hoonestamata alasid, kaasa arvatud taimede istutamist neile aladele, vihmavee kogumist (k.a settebasseinide ja veekogumistsisternide ehitamist), ehitiste projekteerimist, arvestades nende tõenäolist kasutusala, nende kasutusiga ja lammutamist, biotoobi koefitsienti (s.t kogupindala ja ökoloogiliselt kujundavate alade suhet) ning katuste kujundamist, eelkõige ümbrusse sobivuse ja haljastuse aspektist.
51 Vaidlustatud õigusakti eesmärk on muuta kõnealune kvartal „linnaliseks, tihedalt asustatuks ja segaotstarbega“ kvartaliks ja „kujundada ümber kogu Euroopa kvartal“. Konkreetsemalt sisaldab õigusakt peatükki „Sätted linnaplaneerimistõendi ja -loa taotluse puhul koostatud toimiku koosseisu kohta“, milles ei ole sätestatud üksnes lubade andmisel kohaldatavad materiaalõigussätted, vaid ka linnaplaneerimistõendite ja -lubade taotluste koostamist käsitlevad menetluseeskirjad.
52 Eeltoodust ilmneb, et niisugune käskkiri, nagu on kõne all põhikohtuasjas, aitab nii oma sisu kui eesmärgi poolest kaasa kõnealuses lisas loetletud projektide elluviimisele.
53 Teiseks on Euroopa Kohus küsimuse puhul, kas vaidlustatud aktis on määratletud raamistik, mille alusel viiakse ellu projektid, millele võidakse tulevikus luba anda, juba asunud seisukohale, et mõistepaar „kavad ja programmid“ hõlmab mis tahes akti, mis asjaomase sektori suhtes kohaldatavaid eeskirju ja kontrollimenetlusi määratledes kehtestab tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga projektile või projektidele loa andmise ja selle või nende teostamise kriteeriumide ja tingimuste arvestatava suurusega kogumi (27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus D’Oultremont jt, C‑290/15, EU:C:2016:816, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).
54 Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 23, peab mõistepaari „kavad ja programmid“ see tõlgendus tagama olulist keskkonnamõju põhjustavate nõuete keskkonnamõju hindamise.
55 Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 25 ja 26, tuleb väljendit „kriteeriumide ja tingimuste arvestatava suurusega kogum“ mõista kvalitatiivselt ja mitte kvantitatiivselt. Ka on vaja takistada keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivist tulenevatest kohustustest kõrvale hoidmise võimalike strateegiate kasutamist, mis võivad väljenduda meetmete osadeks jagamises, vähendades nii direktiivi kasulikku mõju (vt selle kohta 27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus D’Oultremont jt, C‑290/15, EU:C:2016:816, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).
56 Vaidlustatud akti sõnastusest nähtub, et see sisaldab iseäranis nõudeid sellele, kuidas planeerida hoonete ümbruses asuvaid tsoone ja muid vabasid alasid, teid, õue- ja aiaalasid, tarasid, ehitiste ühendamist võrkude ja kanalisatsiooniga, vihmavee kogumist, hoonete erinevaid omadusi, näiteks nende muutmisvõimalusi ja kasutusiga, teatud aspekte, mis on seotud nende välisilmega või seda, kuidas pääseda neile ligi sõidukitega.
57 Olenevalt sellest, kuidas on need kriteeriumid ja tingimused niisuguses aktis määratletud, võivad need linnakeskkonda oluliselt mõjutada, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 30.
58 Nagu rõhutas komisjon, võivad niisugused kriteeriumid ja tingimused mõjutada valgust, tuuli, linnapilti, õhukvaliteeti, elurikkust, veemajandust, ehituse kasutusiga ja palju laiemalt võttes asjaomase tsooni heiteid. Nii nagu on mainitud ka vaidlustatud akti preambulas konkreetsemalt, võivad kõrghoonete gabariit ja paigutus tekitada soovimatut varju ja tuulega seotud mõju.
59 Neid kriteeriume arvestades – mille olemasolu ja ulatust asjasse puutuvas õigusaktis peab eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski veel hindama – kuulub niisugune akt, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mõistepaari „kavad ja programmid“ alla keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 3 lõigete 1 ja 2 tähenduses, mille keskkonnamõju peab hindama.
60 Seda seisukohta ei sea kahtluse alla ka Belgia valitsuse vastuväide, mis on seotud põhikohtuasjas käsitletavate õigusnormide üldise tähtsusega. Lisaks sellele, et juba keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 2 punkti a esimese taande sõnastusest nähtub, et mõistepaar „kavad ja programmid“ võib hõlmata seaduse või määrusena kehtestatud normatiivakte, ei sisalda see direktiiv just nimelt erisätteid poliitika või üldise regulatsiooni kohta, mis vajaksid eristamist „kavadest ja programmidest“ direktiivi tähenduses. Pealegi näitab asjaolu, et niisugune piirkondlik linnaplaneerimise määrus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, sisaldab üldisi eeskirju – millel on teatav abstraktsiooniaste ja millega soovitakse kvartal ümber kujundada – määruse programmilisust ja planeeringule suunatust ning ei takista selle hõlmamist mõistepaariga „kavad ja programmid“ (vt selle kohta 27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus D’Oultremont jt, C‑290/15, EU:C:2016:816, punktid 52 ja 53).
Keskkonnamõju hindamiste võimalik kumuleerumine
61 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et tulevaste linnaplaneerimise lubade taotluste puhul, mille toimikute koosseisu nõuded on põhikohtuasjas käsitletava piirkondliku linnaplaneerimise määrusega kindlaks määratud, viiakse läbi keskkonnamõju hindamine.
62 Olgu osutatud, et keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi peamine eesmärk on tagada tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga kavade ja programmide keskkonnamõju hindamine nende koostamise käigus ja enne nende vastuvõtmist (vt selle kohta 28. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Inter-Environnement Wallonie ja Terre wallonne, C‑41/11, EU:C:2012:103, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
63 Selle kohta nähtub direktiivi artikli 6 lõikest 2, et keskkonnamõju hindamine viiakse läbi nii vara kui võimalik, et selle tulemused saaksid võimalikke otsuseid veel mõjutada. Antud staadiumis on võimalik veel analüüsida erinevaid alternatiivseid võimalusi ja teha strateegilisi otsuseid.
64 Peale selle on keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 5 lõikes 3 ette nähtud võimalus kasutada asjakohast teavet, mida on saadud otsuse tegemise teistelt tasanditelt või liidu muude õigusaktide kaudu; selle direktiivi artikli 11 lõikes 1 on täpsustatud, et keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi alusel korraldatav keskkonnahindamine ei piira keskkonnamõju hindamise direktiivist tulenevate mis tahes nõuete kohaldamist.
65 Keskkonnamõju hindamise direktiivi alusel läbiviidud keskkonnamõju hindamine ei saa siiski vabastada kohustusest viia läbi keskkonnamõju hindamine, mida on nõutud keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivis; seda seetõttu, et oleks võimalik arvestada spetsiifiliste keskkonnaaspektidega.
66 Seega ei saa eelotsusetaotluse esitanud kohtu esiletõstetud asjaolu, et tulevaste linnaplaneerimise lubade taotluste puhul viiakse läbi keskkonnamõju hindamine keskkonnamõju hindamise direktiivi alusel, seada kahtluse alla vajadust viia läbi ka keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 3 lõike 2 punkti a kohaldamisalasse kuuluva niisuguse kava või programmi keskkonnamõju hindamine, milles kehtestatakse raamistik tulevaste linnaplaneerimise lubade andmiseks – välja arvatud juhul, kui selle kava või programmi keskkonnamõju on juba 22. märtsi 2012. aasta kohtuotsuse Inter-Environnement Bruxelles jt (C‑567/10, EU:C:2012:159) punkti 42 tähenduses hinnatud.
67 Eespool toodud kaalutluste alusel tuleb esitatud küsimusele vastata, et keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi artikli 2 punkti a ja artikli 3 lõiget 1 ning artikli 3 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada selliselt, et niisugune piirkondlik linnaplaneerimise määrus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, milles on kindlaks määratud teatavad nõuded ehitusprojektide teostamisele, kuulub teatavate tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga „kavade ja programmide“ alla direktiivi tähenduses ja seega peab selle keskkonnamõju hindama.
Kohtukulud
68 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiivi 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta artikli 2 punkti a ja artikli 3 lõiget 1 ning artikli 3 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada selliselt, et niisugune piirkondlik linnaplaneerimise määrus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, milles on kindlaks määratud teatavad nõuded ehitusprojektide teostamisele, kuulub teatavate tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga „kavade ja programmide“ alla direktiivi tähenduses ja seega peab selle keskkonnamõju hindama.
Allkirjad