KOHTUJURISTI ETTEPANEK
VERICA TRSTENJAK
esitatud 16. detsembril 2010(1)
Kohtuasi C‑29/10
Heiko Koelzsch
versus
Luksemburgi Suurhertsogiriik
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour d’appel (Luksemburg))
19. juunil 1980 Roomas allakirjutamiseks avatud lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsioon – Artikkel 6 – Töölepingud – Töötajate kaitset reguleerivad imperatiivsed sätted – Riik, kus töötaja teeb oma põhitööd – Töötaja, kes tegutseb mitmes riigis – Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõiget 1 käsitlev kohtupraktika – Riik, kus või kust töötaja täidab peamise osa oma kohustustest tööandja ees – Rooma konventsiooni tõlgendamise esimene protokoll
Sisukord
I.Sissejuhatus4
II.Õiguslik raamistik5
ARooma konventsioon5
BBrüsseli konventsioon7
CLiidu õigus7
1.Rooma I määrus7
2.Määrus nr 44/20018
DSiseriiklik õigus9
III.Asjaolud, menetlus põhikohtuasjas ja eelotsuse küsimus9
IV.Menetlus Euroopa Kohtus11
V.Poolte argumendid12
AEuroopa Kohtu pädevus12
BEelotsuse küsimus12
VI.Kohtujuristi hinnang14
ASissejuhatus14
BEuroopa Kohtu pädevus15
CKüsimus, milline on käesolevas kohtuasjas riigi vastutuse õiguslik alus15
DEelotsuse küsimuse analüüs17
1.Rooma konventsioon ja töötaja kui nõrgema lepingupoole kaitse17
2.Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõiget 1 käsitlev Euroopa Kohtu praktika19
3.Võimalus kohaldada Brüsseli konventsiooni puudutavat kohtupraktikat Rooma konventsiooni tõlgendamisele22
a)Grammatiline tõlgendamine22
b)Ajalooline tõlgendamine23
c)Süstemaatiline tõlgendamine25
d)Teleoloogiline tõlgendamine27
e)Paralleelse tõlgendamise piirid28
4.Kriteeriumid, mida siseriiklik kohus peab arvesse võtma30
EJäreldus33
VII.Ettepanek34
I. Sissejuhatus
1. Käesolev kohtuasi käsitleb 19. juunil 1980 Roomas allakirjutamiseks avatud lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsiooni (edaspidi „Rooma konventsioon”)(2) tõlgendamist. See konventsioon sõlmiti eesmärgiga ühtlustada lepinguosaliste riikide kollisiooninormid; konventsioon suurendas õiguskindlust ja kõrvaldas ebakindluse lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse osas. Rooma konventsioon asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta(3) (edaspidi „Rooma I määrus”)(4); seda määrust kohaldatakse pärast 17. detsembrit 2009 sõlmitud lepingute suhtes.(5) Kuna käesolevas kohtuasjas kõne all olev tööleping sõlmiti 1998. aastal, kehtivad selle suhtes Rooma konventsiooni sätted.
2. Euroopa Liidu Kohtul (edaspidi „Euroopa Kohus”) palutakse käesolevas kohtuasjas vastata eelotsuse küsimusele Rooma konventsiooni artikli 6 tõlgendamise kohta seoses töölepingutele kohaldatava õigusega. See kohtuasi ei ole küll esimene, milles Euroopa Kohus peab tõlgendama Rooma konventsiooni(6), kuid see on esimene, milles ta tõlgendab konventsiooni artiklit 6 seoses töölepingute suhtes kohaldatava õigusega.(7) Selles kontekstis peab Euroopa Kohus eeskätt analüüsima, kas kohtupraktikat, mis käsitleb Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõike 1, täpsemalt selles artiklis sisalduva mõiste „paik, kus töötaja tavaliselt töötab” tõlgendamist, saab kasutada ühe lähteallikana Rooma konventsiooni artikli 6 tõlgendamisel.(8) Selleks peab kohus esiteks lähtuma asjaolust, et nendes kahes õigusinstrumendis on kasutatud sarnast terminoloogiat, ning teiseks võtma arvesse Brüsseli konventsiooni ja Rooma konventsiooni paralleelse tõlgendamise piire.
3. Käesolevas kohtuasjas tekib eelotsuse küsimus vaidluses, mille pooled on rahvusvaheliste vedude autojuht H. Koelzsch, kelle elukoht on Saksamaal, ja Luksemburgi Suurhertsogiriik ning mis puudutab kahju hüvitamise kaebust, mis esitati seetõttu, et Luksemburgi kohtud kohaldasid Rooma konventsiooni sätteid väidetavalt valesti. H. Koelzsch väidab selles vaidluses, et töölepingu ülesütlemise suhtes on kohaldatav Saksa, mitte Luksemburgi õigus, tuginedes selles suhtes Saksa õiguses sisalduvatele imperatiivsetele sätetele, mis reguleerivad töötajate õiguste kaitset. Kuna Luksemburgi töökohtud kohaldasid vaidluse suhtes Luksemburgi, mitte Saksa õigusnorme, esitas H. Koelzsch Luksemburgi riigi suhtes kahju hüvitamise kaebuse, mis rajaneb väitel, et Luksemburgi kohtute tegevus on õigusvastane.
II. Õiguslik raamistik
A. Rooma konventsioon
4. Rooma konventsiooni artiklis 3 „Valikuvabadus” on sätestatud:
„1. Lepingu suhtes kohaldatakse lepingupoolte valitud õigust. Valik peab olema väljendatud või nähtuma selgesti lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Omal valikul võivad pooled valida kas terve lepingu või üksnes mõne selle osa suhtes kohaldatava õiguse.
[…]”.
5. Rooma konventsiooni artikli 4 „Õiguse valiku puudumisel kohaldatav õigus” kohaselt:
„1. Kui lepingu suhtes kohaldatavat õigust ei ole artikli 3 kohaselt valitud, kohaldatakse lepingu suhtes selle riigi õigust, millega leping on kõige tugevamalt seotud. Lepingu eraldatava osa suhtes, mis on tugevamalt seotud mõne teise riigiga, võib erandina kohaldada kõnealuse teise riigi õigust.
[…]”
6. Vastavalt Rooma konventsiooni artiklile 6 „Individuaalsed töölepingud”:
„1. Olenemata artikli 3 sätetest, ei või töölepingu puhul poolte valitud õigus põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud imperatiivsete sätetega, mis õiguse valiku puudumisel kuuluksid kohaldamisele lõike 2 kohaselt.
2. Olenemata artikli 4 sätetest, kohaldatakse töölepingu suhtes artikli 3 kohase valiku puudumisel:
a) selle riigi õigust, kus töötaja lepingujärgselt oma põhitööd teeb, isegi kui ta ajutiselt töötab mõnes teises riigis, või
b) kui töötaja ei tee oma põhitööd ühes ja samas riigis, siis selle riigi õigust, kus asub tegevuskoht, mille kaudu töötaja on tööle võetud,
välja arvatud juhul, kui asjaoludest tervikuna ilmneb, et leping on tugevamalt seotud mõne teise riigiga; sel juhul kohaldatakse lepingu suhtes selle teise riigi õigust.”
7. Esimese protokolli 19. juunil 1980. aastal Roomas allakirjutamiseks avatud lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsiooni Euroopa Ühenduste Kohtus tõlgendamise kohta(9) (edaspidi „Rooma konventsiooni tõlgendamise esimene protokoll”) artiklis 1 on sätestatud:
„Euroopa Ühenduste Kohus on pädev tegema otsuseid järgmiste aktide tõlgendamise kohta:
a) 19. juunil 1980. aastal Roomas allakirjutamiseks avatud lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsioon […];
b) Euroopa ühenduste liikmeks saanud riikide Rooma konventsiooniga ühinemist käsitlev konventsioon, alates hetkest, mil see allakirjutamiseks avati;
[…]”.
8. Rooma konventsiooni tõlgendamise esimese protokolli artiklis 2 on sätestatud:
„Allpool loetletud kohtud võivad taotleda Euroopa Kohtult, et see teeks eelotsuse poolelioleva kohtuasja käigus üleskerkinud küsimuse kohta, mis käsitleb artiklis 1 osutatud dokumentide sätete tõlgendamist, kui see kohus leiab, et kõnealune küsimus on vaja lahendada kohtuotsuse tegemiseks:
[…]
b) lepinguosaliste riikide kohtud apellatsioonikohtuna tegutsedes”.
B. Brüsseli konventsioon
9. Brüsseli 1968. aasta konventsiooni tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ning neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta (edaspidi „Brüsseli konventsioon”)(10) artiklis 5 on sätestatud:
„Isiku, kelle alaline elukoht on osalisriigis, võib teises osalisriigis kaevata:
1) lepingutega seotud asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus; töölepingu puhul on selleks kohaks paik, kus töötaja tavaliselt töötab; kui töötaja ei tööta tavaliselt ainult ühes riigis, võib tööandja kaevata ka selle paiga kohtusse, kus asub või asus töötaja tööle võtnud ettevõte”(11).
[mitteametlik tõlge]
C. Liidu õigus(12)
1. Rooma I määrus
10. Rooma I määruse põhjenduses 7 on märgitud:
„Käesoleva määruse sisuline reguleerimisala ja sätted peaksid olema kooskõlas nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades („Brüssel I”) […]”
11. Vastavalt Rooma I määruse artiklile 3 „Valikuvabadus”:
„1. Lepingu suhtes kohaldatakse lepingupoolte valitud õigust. Valik tuleb teha sõnaselgelt või [peab] nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Omal valikul võivad pooled valida kas terve lepingu või üksnes mõne selle osa suhtes kohaldatava õiguse.
[…]”.
12. Vastavalt Rooma I määruse artiklile 8 „Individuaalsed töölepingud”:
„1. Individuaalne tööleping on reguleeritud õigusega, mille pooled on artikli 3 kohaselt valinud. Selline õiguse valik ei või siiski põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis valiku puudumisel oleks olnud kohaldatav vastavalt käesoleva artikli lõigetele 2, 3 ja 4.
2. Kui pooled on jätnud individuaalse töölepingu suhtes kohaldatava õiguse valimata, on leping reguleeritud selle riigi õigusega, kus või – kui seda ei ole võimalik kindlaks teha – kust töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset tööd. Riiki, kus töötaja harilikult töötab, ei loeta muutunuks, kui töötaja asub ajutiselt tööle teise riiki.
3. Juhul kui kohaldatavat õigust ei saa kindlaks määrata lõike 2 kohaselt, on leping reguleeritud selle riigi õigusega, kus asub töötaja tööle võtnud ettevõtja tegevuskoht.
4. Kui asjaoludest tervikuna ilmneb, et leping on tihedamalt seotud mõne teise, lõikes 2 või 3 osutamata riigiga, kohaldatakse asjaomase teise riigi õigust.”
2. Määrus nr 44/2001
13. Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(13) (edaspidi „määrus nr 44/2001”) 5. jagu reguleerib kohtualluvust töölepingute puhul. Selles jaos sisalduvas artiklis 18 on sätestatud:
„1. Töölepingutega seotud küsimuste puhul tehakse kohtualluvus kindlaks käesoleva jao kohaselt, ilma et see mõjutaks artikli 4 ja artikli 5 punkti 5 kohaldamist.
[…]”
14. Määruse nr 44/2001 artiklis 19 on sätestatud:
„Tööandja, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib kaevata kas:
1) selle liikmesriigi kohtusse, kus on tema alaline elukoht, või
2) teises liikmesriigis:
a) selle paiga kohtusse, kus töötaja tavaliselt töötab, või selle paiga kohtusse, kus ta viimati töötas, või
b) kui töötaja ei tööta või ei töötanud tavaliselt ainult ühes riigis, siis selle maa kohtutesse, kus asub või asus töötaja tööle võtnud ettevõte.”
D. Siseriiklik õigus
15. Saksa seaduse kaitse kohta töölepingu ülesütlemisel (Kündigungsschutzgesetz, edaspidi „KSchG”) §‑s 15 „Töölepingu ülesütlemise õigusvastasus” („Unzulässigkeit der Kündigung”) on sätestatud:
„Töötajate esindusorgani liikme töölepingu ülesütlemine […] on õigusvastane, välja arvatud juhul, kui teatud asjaolud võimaldavad tööandjal töölepingu mõjuvatel põhjustel üles öelda etteteatamistähtaega järgimata ja kui ettevõtete korraldamise seaduse [Betriebsverfassungsgesetz] § 103 kohaselt nõutav luba on antud või asendatud kohtuotsusega. Pärast mandaadi kestuse lõppemist on töötajate esindusorgani liikme töölepingu ülesütlemine […] õigusvastane ühe aasta jooksul […], välja arvatud juhul, kui teatud asjaolud võimaldavad tööandjal töölepingu mõjuvatel põhjustel üles öelda etteteatamistähtaega järgimata; need sätted ei ole kohaldatavad, kui liikmestaatuse lõppemine tuleneb kohtuotsusest.
[…]”.
III. Asjaolud, menetlus põhikohtuasjas ja eelotsuse küsimus
16. Äriühing Gasa Spedition Luxembourg S.A (edaspidi „Gasa Spedition”), asukoht Luksemburg, võttis H. Koelzschi, elukoht Osnabrück (Saksamaa), 1998. aastal tööle rahvusvaheliste vedude autojuhina. Selleks allkirjastasid H. Koelzsch ja äriühing Gasa Spedition 16. oktoobril 1998 töölepingu, mille kohaselt leppisid nad kokku Luksemburgi kohtute erandlikus kohtualluvuses. Leping sisaldas ka tingimust, milles oli viide Luksemburgi töölepingu seadusele.(14)
17. Äriühing Gasa Spedition on Taani äriühingu Gasa Odense Blomster A.m.b.a. tütarettevõtja. Tema tegevusala on lillede ja muude taimede vedu Odensest Taanis erinevatesse sihtkohtadesse eeskätt Saksamaal, kuid ka teistes Euroopa riikides. Vedu toimub veoautodega, mis paiknevad kolmes erinevas kohas Saksamaal (Kassel, Neukirchen/Vluyn, Osnabrück). Veoautod on kantud Luksemburgi autoregistrisse ja autojuhid on liitunud Luksemburgi sotsiaalkindlustussüsteemiga.
18. Taani õiguse alusel asutatud äriühing Ove Ostergaard võttis äriühingu Gasa Spedition Luxembourg 9. novembril 2001 üle nime all „Ove Ostergaard Lux S.A”.
19. Äriühingu Gasa Spedition direktor ütles 13. märtsi 2001. aasta kirjaga H. Koelzschi töölepingu üles alates 15. maist 2001. H. Koelzsch väitis siiski, et tema tööleping öeldi suuliselt viivitamatu toimega üles 23. märtsil 2001. Ta märkis, et ta on Saksamaal äriühingu Gasa Spedition töötajate esindusorgani (Betriebsrat) asendusliige ning et tema töölepingu ülesütlemine ei ole kooskõlas Saksa õiguse imperatiivsete sätetega, mis reguleerivad kaitset töölepingu ülesütlemise eest; ta rõhutas, et nii selle organi tegelikel liikmetel kui ka asendusliikmetel on vastavalt nendele sätetele õigus kõnealusele kaitsele. Ta viitas siinkohal KSchG § 15 lõikele 1, milles on keelatud töötajate esindusorgani liikmete töölepingu ülesütlemine, ning liitvabariigi töökohtu (Bundesarbeitsgericht) praktikale, mille kohaselt kehtib töölepingu ülesütlemise keeld ka töötajate esindusorgani asendusliikmete suhtes.(15)
20. H. Koelzsch algatas Osnabrücki töökohtus menetluse, milles ta vaidlustas töölepingu ülesütlemise õiguspärasuse. Kõnealune kohus leidis, et tal puudub ruumiline pädevus. H. Koelzsch esitas selle otsuse peale kaebuse, kuid jällegi edutult.
21. H. Koelzsch esitas seejärel Luksemburgi töökohtule kahju hüvitamise hagi töölepingu õigusvastase ülesütlemise tõttu ning saamata jäänud töötasu maksmise nõude. Ta väitis, et Luksemburgi õigus on küll üldiselt töölepingu ja tema palganõuete suhtes kohaldatav, kuid et töölepingu ülesütlemise suhtes kehtib Saksa õigus. Ta tugines selles väites argumendile, et ta on töötajate esindusorgani asendusliige ning et järelikult peab tema suhtes olema kohaldatav KSchG § 15 lõige 1, mis on töötajate õiguste kaitset reguleeriv imperatiivne säte Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 1 tähenduses ning mida ei saa seega kõrvale jätta. Ta leidis, et lepingu suhtes kohaldatav õigus tuleb seega kindlaks teha Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 alusel.
22. Luksemburgi töökohus leidis oma 4. märtsi 2004. aasta otsuses, et Luksemburgi õigus on kohaldatav kogu vaidluse suhtes; ta tunnistas H. Koelzschi hagi osaliselt põhjendamatuks ja jättis selle osaliselt läbi vaatamata. Apellatsioonikohus (cour d’appel) jättis selle otsuse oma 26. mai 2005. aasta otsusega muutmata, samas kui kassatsioonikohus (cour de cassation) jättis selle otsuse peale esitatud edasikaebuse oma 15. juuni 2006. aasta otsuses rahuldamata.
23. H. Koelzsch esitas seejärel Luksemburgi ringkonnakohtule (tribunal d’arrondissement) Luksemburgi Suurhertsogiriigi peale kaebuse, milles ta nõudis kohtute õigusvastase tegevuse eest 168 301,77 eurot kahjuhüvitisena koos seadusest tuleneva viivisega vastavalt Luksemburgi 1. septembri 1988. aasta seadusele riigi ja kohalike omavalitsusüksuste tsiviilvastutuse kohta (loi du 1er septembre 1988 relative à la responsabilité civile de l’État et des collectivités publiques)(16). H. Koelzsch märkis, et talle oli tekitatud kahju Luksemburgi kohtute otsustega, kuna nendega rikuti Rooma konventsiooni artikli 6 lõikeid 1 ja 2 seeläbi, et nendes ei võetud arvesse Saksa õiguse imperatiivseid sätteid, mis reguleerivad töötajate esindusorgani liikmete kaitset. Samuti on H. Koelzschi sõnul rikutud liidu õigust, kuna tema ettepanek esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimus lükati tagasi. Ringkonnakohus jättis kaebuse 9. novembri 2007. aasta otsusega põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
24. H. Koelzsch esitas selle otsuse peale kaebuse apellatsioonikohtule (edaspidi „eelotsusetaotluse esitanud kohus”).
25. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et esimese astme kohus oleks pidanud tunnistama H. Koelzschi kahju hüvitamise kaebuse vastuvõetamatuks, kuna kohtuotsus esimeses menetluses, milles H. Koelzsch vaidlustas töölepingu ülesütlemise õiguspärasuse, on jõustunud. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul vaidlustab H. Koelzsch käesolevas menetluses oma kahju hüvitamise nõudega tegelikult seda, mis otsustati juba lõplikult töökohtutes toimunud menetluses. Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab siiski, et H. Koelzschi kahju hüvitamise kaebust ei saa pidada vastuvõetamatuks, kuna Luksemburgi Suurhertsogiriik ei viidanud apellatsioonimenetluses selle kaebuse vastuvõetamatusele ning kuna kohus ei saa seda omal algatusel tuvastada. Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus kui apellatsioonikohus on seega esimese astme kohtu järeldustega seotud, on ta kohustatud lahendama H. Koelzschi kaebuse ning ta otsustas niisiis esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse.
26. Neil asjaoludel peatas eelotsusetaotluse esitanud kohus 15. jaanuari 2010. aasta määrusega menetluse ja esitas Euroopa Kohtule Rooma konventsiooni tõlgendamise esimese protokolli alusel järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas kollisiooninormi, mis on määratletud 19. juuni 1980. aasta lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punktis a, milles on nähtud ette, et töölepingu suhtes kohaldatakse selle riigi õigust, kus töötaja lepingujärgselt oma põhitööd teeb, tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui töötaja töötab mitmes riigis, kuid tuleb süstemaatiliselt tagasi ühte nendest, tuleb seda riiki pidada riigiks, kus töötaja teeb oma põhitööd?”
IV. Menetlus Euroopa Kohtus
27. Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtusse 18. jaanuaril 2010. Kirjalikus menetluses esitasid märkusi H. Koelzsch, Luksemburgi valitsus, Kreeka valitsus ja komisjon. 26. oktoobri 2010. aasta kohtuistungil esitasid H. Koelzschi esindaja, Luksemburgi valitsus ja komisjon suulisi märkusi ja vastasid Euroopa Kohtu küsimustele.
V. Poolte argumendid
A. Euroopa Kohtu pädevus
28. Küsimust, kas Euroopa Kohtul on pädevus vastata eelotsuse küsimusele, käsitleb ainult komisjon oma kirjalikes märkustes, leides, et Euroopa Kohtul on selleks pädevus, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus lahendab asjaomast kohtuasja apellatsioonikohtuna Rooma konventsiooni tõlgendamise esimese protokolli artikli 2 punkti b tähenduses.
B. Eelotsuse küsimus
29. H. Koelzsch leiab, et vastavalt Rooma konventsiooni artikli 6 lõikele 2 on töölepingu suhtes kohaldatav õigus juhul, kui pooled ei ole valikut teinud, selle riigi õigus, kus töötaja tavaliselt töötab. Võttes arvesse, et selle riigi/koha mõiste, kus töötaja „oma põhitööd teeb”, on Rooma konventsioonis ja Brüsseli konventsioonis sama, tuleb H. Koelzschi sõnul seda mõistet Rooma konventsioonis tõlgendada samamoodi, nagu Euroopa Kohus tõlgendas seda Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõike 1 tõlgendamist käsitlevas kohtupraktikas. H. Koelzsch rõhutab, et kohtupraktikast ilmneb, et juhul kui töötaja töötab rohkem kui ühes lepinguosalises riigis, ei saa Brüsseli konventsiooni tõlgendada nii, et pädevad on iga sellise osalisriigi kohtud, kus töötaja töötab;(17) pädev kohus on vastupidi selle paiga kohus, kus või kust töötaja täidab peamise osa oma kohustustest tööandja ees, või selle paiga kohus, kuhu töötaja on otsustanud viia oma kutsetegevuse keskme. H. Koelzsch on seisukohal, et rahvusvaheliste vedude juhul, kui autojuht veedab suurema osa oma ajast ühes lepinguosalises riigis, millest ta korraldab oma kutsetegevust ja kuhu ta süstemaatiliselt tagasi pöördub, on tema kutsetegevuse tegelik kese kõnealuses lepinguosalises riigis. Ta leiab, et nende kriteeriumide alusel on tema kutsetegevuse tegelik kese Saksamaal.
30. Luksemburgi valitsus leiab, et Rooma konventsiooni artiklit 6 tuleb tõlgendada nii, et poolte valik ei saa töötajat ilma jätta kaitsest, mis on talle tagatud objektiivselt kohaldatava õiguse imperatiivsete sätetega. See õigus võib Rooma konventsiooni artikli 6 kohaselt olla selle riigi õigus, kus töötaja oma põhitööd teeb (artikli 6 lõike 2 punkt a), või selle riigi õigus, kus asub tegevuskoht, mille kaudu töötaja on tööle võetud (artikli 6 lõike 2 punkt b). Luksemburgi valitsus väidab, et H. Koelzsch ei teinud oma põhitööd ainult ühes riigis, mistõttu tuleb kohaldatav õigus kindlaks määrata Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti b alusel. Seega on käesolevas kohtuasjas käsitletava töölepingu suhtes kohaldatav Luksemburgi õigus.
31. Kreeka valitsus rõhutab esiteks, et Rooma konventsiooni tuleb tõlgendada Rooma I määruse sätteid arvesse võttes, ning teiseks, et Rooma konventsiooni artikli 6 tõlgendamisel tuleb arvesse võtta ka Brüsseli konventsiooniga seotud kohtupraktikat. Ta rõhutab sellel alusel, et Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et juhul kui töötaja teeb tööd mitmes riigis, kuid pöördub süstemaatiliselt tagasi ühte neist, võib see riik olla see, kus või kust töötaja oma põhitööd teeb, tingimusel et tegemist on samal ajal riigiga, kus on tema kutsetegevuse kese. Selle hinnangu peab Kreeka valitsuse sõnul andma siseriiklik kohus. Kreeka valitsus märgib lisaks, et juhul kui ei ole võimalik kindlaks teha paika, kus töötaja oma põhitööd teeb, ning kui riik, kus asub tegevuskoht, mille kaudu töötaja on tööle võetud (Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkt b), ei ole töölepinguga seotud, võib siseriiklik kohus kohaldada Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 viimast lõiku, mille kohaselt kohaldatakse lepingu suhtes selle riigi õigust, millega leping on kõige tugevamalt seotud.
32. Komisjon on seisukohal, et Rooma konventsiooni mõistete ühetaolise tõlgendamise tagamiseks tuleb neid tõlgendada autonoomselt ning erinevate lepinguosaliste riikide õigusmõistetest sõltumatult. Komisjon leiab lisaks, et arvestades ühelt poolt Rooma konventsiooni ning teiselt poolt Brüsseli konventsiooni ja määruse nr 44/2001 vahelist tihedat seost ning samade mõistete sagedast kasutamist nendes instrumentides, tuleb võimalikult hästi tagada järjekindlus ja ühetaoline tõlgendamine. Ta rõhutab, et Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõike 1 vastuvõtmine, mille alusel lisati töölepingute kohtualluvust puudutavad erinormid, tulenes Euroopa Kohtu praktikast, mis käsitleb selle artikli tõlgendamist ja milles Euroopa Kohus lähtus muu hulgas Rooma konventsiooni artiklis 6 sisalduvatest töötajate kaitset reguleerivatest sätetest.
33. Seoses mõistega „paik, kus töötaja tavaliselt töötab”, rõhutab komisjon, et Euroopa Kohus otsustas kohtuasjas Mulox(18) ja kahes hilisemas kohtuasjas (kohtuasjad Rutten(19) ja Weber(20)), mis käsitlevad Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõike 1 tõlgendamist, et juhul kui töötaja teeb tööd mitme lepinguosalise riigi territooriumil, täidab ta oma lepingulist kohustust kohas, kus või kust ta täidab peamise osa oma lepingulistest kohustustest tööandja ees. Komisjon leiab seega, et Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et juhul kui töötaja teeb tööd mitmes lepinguosalises riigis, on paik, kus töötaja tavaliselt töötab, selle sätte tähenduses paik, kus asub tema tegevuse tegelik kese. Komisjon rõhutab, et selle paiga kindlaksmääramiseks tuleb arvesse võtta eelkõige asjaolu, et töötaja veedab suurema osa oma tööajast riigis, kus paiknevad kutsetegevusega tegelemiseks mõeldud sõidukid, kust korraldatakse autojuhtide vahetusi ning kuhu ta pöördub tagasi pärast iga töölähetust välismaale.
VI. Kohtujuristi hinnang
A. Sissejuhatus
34. Märkigem sissejuhatuseks, et Rooma konventsiooni preambulist tuleneb, et see konventsioon on sõlmitud selleks, et jätkata rahvusvahelise eraõiguse valdkonnas ühtlustamist, mis sai juba alguse Brüsseli konventsiooni vastuvõtmisega.(21) Lisaks nähtub ka sellest preambulist, et konventsiooni eesmärk on kehtestada ühtsed eeskirjad lepinguliste kohustuste õiguse kohaldamiseks, sõltumata kohast, kus kohtuotsus tuleb teha.(22) Nagu ilmneb Giuliano/Lagarde’i aruandest Rooma konventsiooni kohta(23), võeti see konventsioon vastu eesmärgiga kõrvaldada raskused, mis tekivad erinevate kollisiooninormide tõttu, ning suurendada õiguskindlust ja omandatud õiguste kaitset eraõiguses.(24)
35. Käesolevas kohtuasjas tekib Euroopa Kohtu praktikas esimest korda küsimus Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 tõlgendamise kohta. Rooma konventsiooni artikli 6 lõige 2 määrab kindlaks töölepingutele kohaldatava õiguse juhul, kui lepingu pooled ei ole seda valinud; seda artiklit võib kohaldada samuti siis, kui – nagu käesoleval juhul – lepingu poolte õiguse valik välistab töötajate õiguste kaitset reguleerivad imperatiivsed sätted, mis poolte õiguse valiku puudumisel kuuluksid kohaldamisele (artikli 6 lõige 1). Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 kohaselt kohaldatakse alusnormina selle riigi õigust, kus töötaja oma põhitööd teeb (punkt a), teise võimalusena juhul, kui töötaja ei tee oma põhitööd ühes ja samas liikmesriigis, kohaldatakse selle riigi õigust, kus asub tegevuskoht, mille kaudu töötaja on tööle võetud (punkt b). Erandkorras võib kohaldada ka selle riigi õigust, millega on leping kõige tihedamalt seotud (artikli 6 lõike 2 viimane lõik).
36. Samuti tuleb rõhutada – nagu komisjon õigesti märgib –, et Rooma konventsiooni mõisteid tuleb tõlgendada autonoomselt ja sõltumatult nende tõlgendusest lepinguosaliste riikide õiguses; seejuures tuleb lähtuda konventsiooni ülesehitusest ja eesmärgist, selleks et tagada selle ühetaoline kohaldamine kõigis lepinguosalistes riikides. Autonoomse tõlgendamise põhimõtet on Euroopa Kohus juba korduvalt kinnitanud Brüsseli konventsiooni tõlgendamise raames(25) ning määruse nr 44/2001 tõlgendamise raames,(26) samas kehtib see põhimõte minu arvates ka Rooma konventsiooni suhtes.
B. Euroopa Kohtu pädevus
37. Analüüsides Euroopa Kohtu pädevust anda vastus eelotsuse küsimusele, tuleb nõustuda komisjoni arvamusega, kes leiab, et Euroopa Kohus on pädev. 1. augustil 2004 jõustunud Rooma konventsiooni tõlgendamise esimese protokolli artikli 2 punkti b kohaselt võivad lepinguosaliste kohtud, kui nad tegutsevad apellatsioonikohtuna, taotleda Euroopa Kohtult, et see teeks eelotsuse poolelioleva kohtuasja käigus üleskerkinud küsimuse kohta, mis käsitleb Rooma konventsiooni tõlgendamist. Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus tegutseb käesolevas kohtuasjas apellatsioonikohtuna, on Euroopa Kohus pädev vastama eelotsuse küsimusele.
C. Küsimus, milline on käesolevas kohtuasjas riigi vastutuse õiguslik alus
38. Märkigem, et menetlus põhikohtuasjas toimub H. Koelzschi ja Luksemburgi Suurhertsogiriigi vahel. Seega on tegemist riigi vastu isiku esitatud kaebusega, milles isik palub välja mõista hüvitise liikmesriigi kohtute õigusvastasest tegevusest tekkinud kahju eest. Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus ei esita eelotsuse küsimust sellise vastutuse õigusliku aluse kohta, esitan ma mõne lühiselgituse, et vältida probleemi võimalikku vääritimõistmist.
39. Liikmesriigi kohtute selle vastutuse õigusliku aluse osas, mis tekib neil seoses Rooma konventsiooni sätete võimaliku vale kohaldamisega, viitas liikmesriigi esimese astme kohus Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas Köbler (27), milles Euroopa Kohus otsustas, et põhimõte, mille kohaselt peavad liikmesriigid hüvitama kahju, mis on isikule tekkinud ühenduse õiguse (nüüd liidu õiguse) rikkumise tõttu, mille eest nad on vastutavad, on kohaldatav teataval määral ka siis, kui kõnealune rikkumine tuleneb viimases kohtuastmes tehtud otsusest, kui rikutud õigusnormid annavad isikule õigusi, kui rikkumine on piisavalt raske ning kui selle rikkumise ja kannatanule tekkinud kahju vahel esineb otsene põhjuslik seos.(28) Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab erinevalt esimese astme kohtust siiski, et Euroopa Kohtu otsust asjas Köbler ei saa käesolevas kohtuasjas kohaldada.
40. Tuleb rõhutada, et käesolevas kohtuasjas ei ole kahel põhjusel võimalik tugineda kohtuotsusele Köbler.
41. Esiteks ei ole Rooma konventsioon liidu õiguse osa, vaid kujutab endast lepinguosaliste riikide sõlmitud rahvusvahelist lepingut.(29) Kohtuasjas Köbler Euroopa Kohtu tuletatud põhimõtet ei saa järelikult minu arvates käesolevas asjas kohaldada, kuna Euroopa Kohus on selle põhimõtte välja arendanud liidu õiguse raames.
42. Teiseks ei põhine Euroopa Kohtu pädevus Rooma konventsiooni tõlgendamisel ELTL artiklis 267 reguleeritud eelotsusetaotluse süsteemil, vaid lepinguosalised on selles osas sõltumatult sellest süsteemist kokku leppinud Rooma konventsioonile lisatud kahes eriprotokollis(30). Seoses sellega tuleb rõhutada, et Rooma konventsiooni tõlgendamise esimese protokolli kohaselt on liikmesriigi kohtutel üksnes võimalus, mitte aga kohustus esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimus. Selle protokolli artikkel 2 sätestab nimelt, et selles artiklis loetletud kohtud „võivad” taotleda Euroopa Kohtult, et see teeks eelotsuse.(31) Järelikult erineb eelotsuse küsimuste süsteem Rooma konventsiooni raames oluliselt süsteemist, mida kohaldatakse ELTL artikli 267 alusel liidu õiguse raames.
43. Liidu õigus ei kohusta seega Rooma konventsiooni lepinguosalisi riike, et nad hüvitaksid isikule kahju, mis on tekkinud selle konventsiooni rikkumise tõttu. Loomulikult ei keela konventsioon lepinguosalistel riikidel reguleerida seda liiki kohtute vastutust oma siseriiklike õigusnormidega, nagu seda tegi Luksemburg 1. septembri 1988. aasta seadusega riigi- ja avalik-õiguslike organite tsiviilvastutuse kohta.(32)
D. Eelotsuse küsimuse analüüs
44. Oma eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et juhul kui töötaja töötab mitmes riigis, kuid tuleb süstemaatiliselt tagasi ühte nendest, tuleb seda riiki pidada riigiks, kus töötaja teeb oma põhitööd.
45. Nagu komisjon rõhutab õigesti oma kirjalikes märkustes(33), tuleb seda küsimust mõista nii, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib sisuliselt teada, kas Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a tõlgendamisel on võimalik kasutada Euroopa Kohtu praktikas antud tõlgendust Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõike 1 kohta.(34) Selles kohtupraktikas ei võtnud Euroopa Kohus üksnes arvesse mitte kohta, kus töötaja töötab, vaid ka kohta, kust ta tööd teeb. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib järelikult teada, kas ka Rooma konventsiooni raames võib töölepingule kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel asjakohane olla see, et töötaja tuleb süstemaatiliselt tagasi konkreetsesse riiki. Käesoleva ettepaneku analüüsis jõuan ma seisukohale, et selle kohtupraktika kohaldamine Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a tõlgendamiseks on võimalik, kuid tõlgendust tuleb osaliselt täpsustada, mida soovitas eelotsusetaotluse esitanud kohus.
46. Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punktis a asuva mõiste „riik, kus töötaja lepingujärgselt oma põhitööd teeb” tõlgendamisel viin ma käesolevas ettepanekus läbi astmelise analüüsi. Kõigepealt esitlen ma lühidalt süsteemi, mis kehtestati Rooma konventsiooniga töötaja kui nõrgema lepingupoole kaitseks. Seejärel tutvustan ma Euroopa Kohtu praktikat Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõike 1 kohta ning argumenteerin erinevate tõlgendamismeetodite alusel, et seda kohtupraktikat on võimalik Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a tõlgendamisele kohaldada. Viimaks analüüsin ma kriteeriume, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab arvesse võtma selle riigi kindlaksmääramisel, kus või kust töötaja teeb oma põhitööd.
1. Rooma konventsioon ja töötaja kui nõrgema lepingupoole kaitse
47. Rooma konventsiooniga kehtestatud põhinorm lepingulistele kohustustele kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel on poolte vaba tahe valida lepingulises suhtes kohaldatav õigus; see norm on sätestatud Rooma konventsiooni artiklis 3.(35) Kui pooled ei ole õigust valinud, määratakse kohaldatav õigus konventsiooni artikli 4 alusel, mis põhikriteeriumina näeb ette selle riigi õiguse kohaldamise, millega leping on kõige tugevamalt seotud.
48. Rooma konventsiooni artikkel 6, mis reguleerib töölepingutele kohaldatavat õigust, on lex specialis konventsiooni artiklite 3 ja 4 suhtes. Ühelt poolt ei saa lepingupooled oma kokkuleppega töölepingus välistada imperatiivseid sätteid töötajate õiguste kaitse kohta riigi õiguse alusel, mis kuulub kohaldamisele siis, kui pooled ei ole õigust valinud (Rooma konventsiooni artikli 6 lõige 1)(36). Teiselt poolt asuvad konventsiooni artikli 6 lõikes 2 erinormid, mis kuuluvad kohaldamisele poolte valiku puudumisel: sel juhul kohaldatakse selle riigi õigust, kus töötaja teeb oma põhitööd, või – kui põhitöö tegemise riiki ei ole võimalik kindlaks määrata – selle riigi õigust, kus asub tegevuskoht, mille kaudu töötaja on tööle võetud. Rooma konventsiooni artikli 6 lõige 2 sisaldab siiski viimases lõigus eritingimust, mille kohaselt ei kuulu neist mitte ükski säte kohaldamisele, kui leping on tugevamalt seotud mõne teise riigiga – sel juhul kohaldatakse selle riigi õigust.(37)
49. Samuti tuleb rõhutada, et Euroopa Kohus on oma praktikas – täpsemalt seoses Brüsseli konventsiooniga – leidnud, et tööleping on teistest lepingutest, eelkõige teenuse osutamise lepingust erinev selle poolest, et see loob püsiva suhte, millega töötaja integreeritakse teataval viisil tööandja organisatsiooni; töötaja on seotud tegevuse toimumise kohaga.(38) Lisaks tuleb rõhutada, et Brüsseli konventsiooni vastavate sätete tõlgendamisel tuleb arvesse võtta nõuet tagada töötaja kui nõrgema lepingupoole kohane kaitse.(39) Üldised seisukohad töölepingu kohta on minu arvates samuti asjakohased Rooma konventsiooni sätete tõlgendamisel.
50. Rooma konventsiooni artikli 6 eesmärk on seega kaitsta töötajat, kes on sotsiaalselt ja majanduslikult nõrgem lepingupool.(40) See kaitse saavutatakse sellega, et lepingule kohaldatakse selle riigi õigust, millega tööleping on kõige tugevamalt seotud. Õigusteoorias rõhutatakse, et konkreetse riigi poliitiline ja töökeskkond mõjutab töötajaid nende tegutsemise tõttu selles riigis ning et neile tuleb seega tagada kaitse, mille seadusandja lõi selles riigis – arvestades seda keskkonda.(41) Sellest seisukohast järgib Rooma konventsioon seega selgelt favor laboratoris-põhimõtet. Seetõttu on loogiline, et Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada laialt, et paremini saavutada töötaja kui nõrgema lepingupoole kaitse eesmärk.
2. Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõiget 1 käsitlev Euroopa Kohtu praktika
51. Euroopa Kohus on Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõike 1 tõlgendamist puudutavas praktikas juba korduvalt võtnud seisukoha juhul, kui töötaja teeb tööd rohkem kui ühes lepinguosalises riigis. Nimetatud kohtupraktika areng ning järelikult selle koha kindlaksmääramise kriteeriumide areng, kus töötaja töötab, on toimunud aste-astmelt ning allpool toon ma välja kohtupraktika selle artikli tõlgendamise kohta.(42)
52. Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõike 1 tõlgendamise osas tuleb kõigepealt rõhutada, et selle artikli tõlgendamisel seoses töölepingutega on Euroopa Kohus kaldunud kõrvale oma varasemast praktikast kohtuasjades De Bloos ja Tessili, milles käsitleti kohtualluvuse üldist kindlaksmääramist lepingute puhul.(43) Euroopa Kohus eristas töölepinguid muudest lepingutest ning soovides töötajate suuremat kaitset, otsustas ta kohtuasjas Ivenel, et kohtualluvuse kindlaksmääramisel Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõike 1 raames tuleb arvesse võtta kohustust, mis on omane lepingule(44), seega kohustust teha tööd.
53. Juhtumi osas, mil töötaja teeb tööd rohkem kui ühes lepinguosalises riigis, võttis Euroopa Kohus esimest korda seisukoha 1993. aastal kohtuasjas Mulox.(45) Selles kohtuasjas otsustas Euroopa Kohus, et Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et töölepingu puhul, mille alusel teeb töötaja tööd rohkem kui ühes lepinguosalises riigis, on lepingule omase kohustuse täitmise kohaks koht, kus või kust töötaja täidab peamise osa oma kohustustest tööandja ees.(46)
54. Kohtuasjas Rutten 1997. aastal leidis Euroopa Kohus, et Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõige 1 puudutab kohta, mille töötaja on teinud oma kutsealase tegevuse keskuseks.(47) Oma argumentatsioonis rõhutas Euroopa Kohus samuti, et tegemist on kohaga, kus või kust töötaja täidab tegelikult peamiselt oma kohustusi oma tööandja ees.(48)
55. Kohtuasjas Weber 2002. aastal otsustas Euroopa Kohus siiski, et Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et paik, kus töötaja tavaliselt töötab selle artikli tähenduses, on koht, kus või kust – arvestades kõnesoleva juhtumi kõiki asjaolusid – ta täidab tegelikult olulist osa oma kohustustest oma tööandja ees.(49) Kohus rõhutas ka, et juhul kui töötaja töötab mitmes lepinguosalises riigis, tuleb üldjuhul arvesse võtta töösuhte kogu kestust, et kindlaks teha paik, kus töötaja tavaliselt töötab selle sätte tähenduses, ning et muude kriteeriumite puudumisel on tegemist kohaga, kus töötaja teeb tööd enamuse oma tööajast.(50)
56. Lisaks tuleb viidata kohtuasjale Pugliese, mis puudutas samuti Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõike 1 tõlgendamist, kuid mis erines kohtuasjadest Mulox, Rutten ja Weber selle poolest, et töötaja tegi tööd ainult ühes lepinguosalises riigis, kus ta viidi üle teise tööandja juurde, kusjuures selle koha puhul ei olnud tegemist esimese tööandjaga sõlmitud töölepingus kindlaksmääratud kohaga.(51) Vaidluses töötaja ja esimese tööandjaga otsustas Euroopa Kohus, et kohaks, kus töötaja täidab oma kohustusi teise tööandja ees, võib olla koht, kus ta tavaliselt tegi tööd, kui esimesel tööandjal oli teise töölepingu sõlmimise hetkel ise huvi selle vastu, et töötaja teeb teise tööandja jaoks tööd viimase kindlaksmääratud kohas.(52)
57. Kuigi selles kohtupraktikas kasutas Euroopa Kohus osaliselt erinevat terminoloogiat ja kriteeriume, et kindlaks määrata paik, kus töötaja tavaliselt töötab Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõike 1 tähenduses, võib minu arvates lähtuda sellest, et määrav kriteerium on koht, kus või kust töötaja täidab peamise osa oma kohustustest tööandja ees, ning et see koht tuleb kindlaks määrata iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades.
3. Võimalus kohaldada Brüsseli konventsiooni puudutavat kohtupraktikat Rooma konventsiooni tõlgendamisele
58. Käesolevas kohtuasjas tekib küsimus, kas Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a tõlgendamisel on võimalik analoogia alusel kasutada kohtuasjades Mulox, Rutten, Weber ja Pugliese Euroopa Kohtu antud tõlgendust Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõike 1 kohta. Minu arvates tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt kooskõlas õigusteooriaga, mis toetab samuti selle kohtupraktika kohaldamist.(53) Võimalust kohaldada seda kohtupraktikat Rooma konventsioonile analüüsin ma allpool erinevate tõlgendusmeetodite abil: grammatiline, ajalooline, süstemaatiline ja teleoloogiline. Viimaks juhin ma veel tähelepanu Brüsseli konventsiooni ja Rooma konventsiooni paralleelse tõlgendamise piiridele.
a) Grammatiline tõlgendamine
59. Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkt a sätestab, et lepingupoolte valiku puudumisel kohaldatakse töölepingule „selle riigi õigust, kus töötaja […] oma põhitööd teeb”(54).
60. Tõsi on küll see, et võttes üksnes arvesse selle sätte sõnastust, kus kasutatakse sõna „kus”, ei saa järeldada, et selle riigi õigus, „kust” töötaja oma tööd teeb, võib olla samuti asjakohane. Siiski leian ma, et lähtuda tuleb kolmest argumendist tõlgenduse kasuks, mille kohaselt võib ka arvesse võtta riiki, „kust” töötaja oma tööd teeb.
61. Esimene argument seisneb tõlgendatavate mõistete identsuses Brüsseli konventsioonis ja Rooma konventsioonis. Nii Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõikes 1 kui ka Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punktis a on küsimus kohas või riigis, kus töötaja teeb oma põhitööd, kuid see on määratlemata mõiste.(55) Euroopa Kohus on seega seoses Brüsseli konventsiooniga – sõltumata sõnastusest, mille kohaselt on tegemist paigaga, kus töötaja tavaliselt töötab – lubanud ka võtta arvesse kohta, kust töötaja oma tööd teeb.
62. Teiseks tuleb arvesse võtta asjaolu, et ka Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a sõnastus ning asjaolu, et see artikkel viitab selle riigi õigusele, „kus” töötaja tööd teeb, ei lähe vastuollu tõlgendusega, mille kohaselt töö riigis, „kust” töötaja oma tööd teeb, on samuti asjakohane. Töötaja võib nimelt teha oma põhitööd täpsemalt riigis, kust ta seda tööd teeb. Sellest seisukohast on Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a sõnastus minu arvates tõlgendatav.
63. Kolmandaks on oluline rõhutada, et pelgast asjaolust, et töötaja teeb oma tööd konkreetsest lepinguosalisest riigist, ei piisa, et selle riigi õigus oleks kohtuasjas kohaldatav. Kui analoogia alusel kohaldada kohtupraktikat Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõike 1 kohta, võib tõdeda, et Euroopa Kohus nõudis selles kohtupraktikas, et töötaja peab tõepoolest töötama konkreetses lepinguosalises riigis või täitma konkreetsest lepinguosalisest riigist peamise osa oma kohustustest tööandja ees.(56) Asjakohane põhikriteerium selle kohtupraktika kohaselt on seega tegelik kese, kus töötaja tegeleb oma kutsealase tegevusega. Näiteks kui töötaja pöördub korrapäraselt tagasi konkreetsesse lepinguosalisse riiki, kuid täidab peamiselt oma kohustusi mõnes muus riigis, ei saa esimene riik minu arvates olla riik, kus või kust töötaja oma põhitööd teeb.
64. Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a grammatiline tõlgendamine ei välista seega minu arvates seda, et töölepingule kohaldatava õiguse kindlaksmääramiseks võetakse arvesse selle riigi õigust, kus või kust töötaja oma põhitööd teeb.
b) Ajalooline tõlgendamine
65. Ajaloolise tõlgendamise käigus tuleb kõigepealt analüüsida Giuliano/Lagarde’i aruannet Rooma konventsiooni kohta(57) ja seda osas, mis puudutab Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkide a ja b vahekorda. Selles aruandes on märgitud, et kõnealuse artikli punkt a kuulub kohaldamisele, kui töötaja teeb oma põhitööd konkreetses riigis, isegi kui ta teeb seda ajutiselt teises riigis, samas kui punkt b on kohaldatav siis, kui töötaja ei tee põhitööd ühes ja samas riigis.(58)
66. Selle aruande alusel ei saa minu arvates järeldada, et Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab ka võimalust, et töötaja teeb oma põhitööd ka konkreetsest lepinguosalisest riigist, kuid samal ajal ei välista see aruanne minu arvates sellist tõlgendamist. See aruanne ei ole nimelt siduv, vaid vastupidi akadeemiline ja analüütiline, kuna selle valmistas ette ekspertide grupp ning see ei vasta seega konventsiooni allkirjastanud riikide lõplikule seadusandlikule tahtele.(59)
67. Tähelepanu tuleb juhtida sellele, et Cruz’i/Real’i/Jenard’i aruandest San Sebastiáni konventsiooni kohta(60), mis on koostatud Brüsseli konventsiooni kohta San Sebastiáni konventsiooniga muudetud versioonis(61), ei tulene, et Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõiget 1 saab tõlgendada nii, et töölepingute puhul kohtualluvuse kindlaksmääramisel võib asjakohane olla ka koht, kust töötaja oma tööd teeb.(62) See ei takistanud siiski Euroopa Kohut kohtuasjas Mulox – mida menetleti üksnes mõni aasta hiljem pärast eespool viidatud aruannet – tunnistada, et asjakohane võib olla ka koht, kust töötaja oma tööd teeb.(63)
68. Euroopa Kohtu praktikast kohtuasjades Mulox ja Rutten ning teistest kohtuasjadest Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõike 1 tõlgendamise kohta tuleneb järelikult, et Euroopa Kohus jõudis seoses nimetatud artikli tõlgendamisega teisele seisukohale kui eksperdid viidatud aruannetes. Minu arvates on selline tulemus samuti võimalik Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a tõlgendamisel.
69. Ajaloolisest tõlgendamisest ei saa seega järeldada, et Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõiget 1 puudutavat kohtupraktikat on võimalik kohaldada Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a tõlgendamisel, kuid siiski ei välista ajalooline tõlgendamine minu arvates selle kohtupraktika kohaldamist.
c) Süstemaatiline tõlgendamine
70. Süstemaatiline tõlgendamine toetab Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a ning Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõike 1 paralleelset tõlgendamist. Sellel tõlgendamisel on kaks aspekti. Ühelt poolt tuleb arvesse võtta asjaolu, et minevikus mõjutas Rooma konventsiooni artikli 6 sõnastus Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõike 1 tõlgendamist, ning teiselt poolt tuleb arvesse võtta ka hiljem vastu võetud Rooma I määruse artikli 8 lõike 2 sõnastust.
71. Erinevalt Rooma konventsioonist ei sisaldanud Brüsseli konventsioon selle vastuvõtmisel ega ka pärast muudatusi 1978.(64) ja 1982.(65) aastal veel erisätet kohtualluvuse kohta seoses töölepingutega, vaid sätestas üksnes, et lepingulisi suhteid puudutavates kohtuasjades saab hagi esitada lepinguliste kohustuste täitmise kohas.
72. Sellel perioodil tegi Euroopa Kohus otsuse kohtuasjas Ivenel(66), milles ta pidi võtma seisukoha küsimuses, millist kohustust tuleb arvesse võtta Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõike 1 kohaldamisel, kui tegemist on töölepinguga. Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõike 1 tõlgendamisel viitas Euroopa Kohus selles kohtuasjas Rooma konventsiooni artiklile 6. Ta rõhutas, et Rooma konventsiooni selle artikli alusel kohaldatakse töölepingutele selle riigi õigust, kus töötaja oma põhitööd teeb, välja arvatud siis, kui asjaoludest kogumis tuleneb, et lepingul on tihedamad seosed mõne teise riigiga.(67) Selles osas otsustas kohus, et Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõike 1 raames tuleb arvesse võtta seda kohustust, mis on omane lepingule,(68) kaldudes seoses töölepingutega kõrvale varasemast praktikast, milles käsitleti kohtualluvust lepingutest tingitud vaidluste puhul.(69)
73. See kohtupraktika ja kaudselt ka Rooma konventsiooni artikli 6 sõnastus mõjutasid seda, et hiljemalt 1989. aastal muudeti Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõiget 1 San Sebastiáni konventsiooniga(70) nii, et töölepingute jaoks nähti ette valikuline kohtualluvus. Sellega lisati ka Brüsseli konventsiooni erinorm kohtualluvuse kohta töölepingute puhul.(71)
74. Süstemaatilise tõlgendamise raames tuleb samuti tähelepanu juhtida täiendavale põhjusele, mis toetab konventsiooni artikli 5 lõiget 1 puudutava kohtupraktika kohaldamist Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a tõlgendamisel, ja nimelt asjaolule, et ühenduse seadusandja võttis seda kohtupraktikat arvesse Rooma konventsioonile järgnenud Rooma I määruse vastuvõtmise menetluses. Rooma I määruse artikli 8 lõige 2 sätestab nimelt, et kui pooled ei ole valinud töölepingule kohaldatavat õigust, kohaldatakse lepingule selle riigi õigust, kus või kust töötaja lepingu täitmise käigus oma põhitööd teeb.(72)
75. See seadusmuudatus on minu arvates oluline kahest seisukohast.
76. See on oluline esiteks selle tõttu, et see näitab selgelt, et seadusandja tahtis anda rahvusvahelise eraõiguse selle instrumendi viidatud sättele sama tähendust, mis on Euroopa Kohtu praktika alusel Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõike 1(73) mõistel „paik, kus töötaja tavaliselt töötab”. Rooma I määruse artikli 8 lõike 2 sõnastus on küll väga erinev Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a sõnastusest ja samuti Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõike 1 sõnastusest, kuid tegemist on siiski vaid selgema sõnastusega või Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõiget 1 puudutava senise kohtupraktika kodifitseerimisega.(74)
77. Teiseks on see seadusmuudatus oluline selle tõttu, et see kinnitab, et seadusandja tahtis, et Rooma I määruse artikli 8 lõike 2 punkti a tõlgendatakse laialt ning et töölepingule kohaldatav õigus määratakse võimalusel kindlaks selle artikli alusel.(75) Selle artikli punkti b tuleks ühenduse seadusandja hinnangul harvemini kohaldada.(76) Seega on oluline võtta arvesse töötaja tegevuse keset, isegi kui ta oma tegevust sellest kohast üksnes korraldab.(77)
78. Kollisiooninormide Rooma I määrusesse kodifitseerimise eesmärk oli asendada Rooma konventsioon(78) ning samal ajal laiaulatuslikult tagada järjepidevus selle konventsiooniga.(79) Seega on otstarbekas tõlgendada Rooma konventsiooni sätteid nii, et tagada selle järjepidevus ning et oleks võimalik hakata Rooma I määrust kohaldama märkimisväärsete muudatusteta tõlgendamisel.
79. Järelikult toetab süstemaatiline tõlgendamine minu arvates Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõiget 1 puudutava kohtupraktika kohaldamist Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a tõlgendamisel.
d) Teleoloogiline tõlgendamine
80. Põhjus, mis teleoloogilisest aspektist räägib selle kasuks, et kohaldada Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõiget 1 käsitlevat kohtupraktikat Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a tõlgendamisel, on forum’i ja ius’i vahelise sidususe poole püüdlemine ning seega see, et kohtuasjas otsuse tegemiseks pädev kohus kohaldaks omaenda riigi õigust.(80) Ideaalsetes tingimustes määratleks kohtualluvuse eeskiri pädeva kohtuna selle riigi kohtu, kelle õigus on kohaldatav rahvusvahelise eraõiguse normide alusel. Sel viisil kohaldaks see kohus õigust, mida ta tunneb kõige paremini, vähendades seega (välismaise) õiguse väära kohaldamise võimalust ja vältides samal ajal välismaise õigusega tutvumist, mis on aeganõudev, kuid ka kulukas.
81. Rooma konventsiooni artikli 6 lõikes 2 ja Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõikes 1 sisalduva mõiste – mis puudutab seda riiki ja paika, kus töötaja „teeb oma põhitööd” – ühetaoline tõlgendamine võib seega olla osa forum’i ja ius’i omavahelisest vastavusest, kuna niisuguse ühtse tõlgenduse alusel on selle paiga kohus, kus töötaja teeb oma põhitööd, üldreeglina pädev lahendama töölepingutest tulenevaid vaidlusi ning see kohus kohaldab samal ajal ka omaenda õigust (lex loci laboris (81)). Ma olen sellest tulenevalt seisukohal, et Brüsseli konventsiooni ja Rooma konventsiooni kõnealuseid mõisteid tuleb tõlgendada ühetaoliselt.
e) Paralleelse tõlgendamise piirid
82. Ma soovin siiski üldiselt rõhutada, et tuleb üles näidata teatud ettevaatlikkust, kui paralleelselt tõlgendada identseid või sarnaseid mõisteid, mis tulenevad kollisiooninormidest ja rahvusvahelise kohtualluvuse kindlaksmääramise normidest, kuna nende kahe normiderühma eesmärgid on erinevad.(82) Kui kollisiooninormide eesmärk on määrata kindlaks lepingulise kohustuse (käesoleval juhul tööleping) suhtes kohaldatav õigus, siis rahvusvahelise kohtualluvuse kindlaksmääramise normide eesmärk on määrata kindlaks pädev kohus. Kollisiooninormide (Rooma konventsiooni) tulemusel määratakse seega üldreeglina kindlaks üheainsa riigi õigus, kuid rahvusvaheliselt pädeva kohtu kindlaksmääramise normide kohaldamise alusel võib kaebajal siiski olla võimalus – vähemalt teatud juhtudel – valida kohus, kuhu ta pöördub.(83)
83. Ma soovin seetõttu tähelepanu juhtida sellele, et käesolevas kohtuasjas ei poolda ma kõikide Rooma ja Brüsseli konventsioonis sisalduvate identsete või sarnaste mõistete tõlgendamise üldist ühetaolisust. Minu hinnangul on oluline rõhutada eelkõige, et ei ole võimalik lähtuda üldisest eeldusest, et kõiki identseid või sarnaseid mõisteid tuleb tõlgendada ühetaoliselt; ühetaolise tõlgendamise küsimust tuleb just vastupidi alati käsitleda seoses iga üksikjuhtumiga.(84) Samuti tuleb rõhutada, et mõnikord valdkonnale täiesti omaseid mõisteid ei saa tõlgendada ühetaoliselt. Nii leidis Euroopa Kohus näiteks kohtuasjas C(85) määruse nr 2201/2003(86) tõlgendamise valdkonnas, et selles määruses sisalduval mõistel „tsiviilasi” on iseseisev tähendus, ning ei tuginenud selle mõiste määratlusele Brüsseli konventsioonis või määruses nr 44/2001. Sellegipoolest on tõsi, et valdkondades, kus kahe valdkonna õigusaktide normidel on sama kaitse-eesmärk (näiteks töötajate kaitse või tarbijakaitse), on ühetaoline tõlgendamine tõenäolisem.(87)
4. Kriteeriumid, mida siseriiklik kohus peab arvesse võtma
84. Selle riigi kriteerium, kus või kust töötaja oma põhitööd teeb, sõltub seega iga üksikjuhtumi asjaoludest.
85. Käesolevas kohtuasjas peab siseriiklik kohus seega otsustama, millises lepinguosalises riigis või millisest riigist töötaja oma põhitööd teeb. Eelotsusemenetluses, mis põhineb siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel jaotusel, on faktiliste asjaolude hindamine siseriikliku kohtu pädevuses.(88) Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõiget 1 käsitlevas praktikas on Euroopa Kohus rõhutanud, et siseriiklik kohus on kohustatud kindlaks määrama paiga või riigi, kus töötaja oma põhitööd teeb.(89) Euroopa Kohus peab siiski andma siseriiklikule kohtule selged kriteeriumid, mille põhjal viimane saab otsuse teha.
86. Võib nentida, et Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõiget 1 käsitlevas praktikas on Euroopa Kohus arvesse võtnud erinevaid kriteeriume, selleks et hinnata, kas töötaja teeb oma põhitööd kindlaks määratud lepinguosalises riigis, ning seda loomulikult kohtuasja aluseks olevate faktide põhjal.
87. Nii töötas töötaja kohtuasjas Mulox rahvusvahelise turustusjuhina. Tema kontor oli Prantsusmaal (Aix-les-Bains) ja ta müüs kaupu alguses Saksamaal, Belgias, Madalmaades ja Skandinaavia maades ning hiljem töötas üksnes Prantsusmaal.(90) Selles kohtuasjas võttis Euroopa Kohus selleks, et teha kindlaks, kus töötaja Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõike 1 tähenduses tavaliselt töötab, arvesse asjaolu, et töötajal oli kontor lepinguosalises riigis, et ta elas selles riigis, et ta tegi tööd sellest paigast, et ta pöördus sinna pärast töö lõpetamist tagasi ning vaidluse tekkimise ajal tegi tööd üksnes kõnealuses riigis.(91)
88. Kohtuasjas Rutten elas töötaja Madalmaades ning töötas Ühendkuningriigi ettevõtja Madalmaade filiaalis.(92) Ta töötas kaks kolmandikku tööajast Madalmaades, kus oli ka tema kontor, ning ülejäänud kolmandiku tööajast töötas ta Ühendkuningriigis, Belgias, Saksamaal ja Ameerika Ühendriikides.(93) Euroopa Kohus lähtus selles kohtuasjas sellest, et töötaja tegi kaks kolmandikku tööst ühes riigis, et selles riigis oli tal kontor, et ta korraldas tööandja jaoks oma tööd sellest riigist ning pöördus pärast iga töölähetust sinna tagasi.(94)
89. Kohtuasi Weber omakorda käsitles töötajat, kes töötas paljude aastate vältel kokana laevadel ja rajatistel Madalmaade mandrilava piirkonnas, kuid teatud kuude vältel ka Taani territoriaalvetes kasutatud kraanalaeval.(95) Kõnealuses kohtuasjas rõhutas Euroopa Kohus, et – vastupidi kohtuasjadele Mulox ja Rutten – ei olnud töötajal kontorit lepinguosalises riigis, mis oleks võinud olla tema tegevuse tegelik kese või kust ta täitis põhilise osa oma kohustustest tööandja ees.(96) Seetõttu oli ajaline kriteerium Euroopa Kohtu hinnangul otsustava tähtsusega – Euroopa Kohus nimelt tuvastas, millises riigis töötaja oli töötanud kõige suurema osa oma tööajast.(97)
90. Kohtuasi Pugliese puudutas Itaalia kodanikku, kes töötas Itaalia äriühingus, kes andis talle loa üleminekuks töökohale Saksamaal asuvasse äriühingusse, kellega ta sõlmis töölepingu.(98) Euroopa Kohus pidi seega otsuse tegema olukorras, kus töötaja sõlmis kaks järjestikust töölepingut kahe erineva tööandjaga, kusjuures esimest tööandjat teavitati lepingu sõlmimisest teise tööandjaga ning ta andis nõusoleku esimese töölepingu täitmise ajutiseks peatamiseks.(99) Kohtuasjas tekkis seoses selle kohtu kindlaksmääramisega, kes on pädev töötaja ja esimese tööandja vahelist vaidlust lahendama, küsimus, millises riigis töötaja tavaliselt töötab. Euroopa Kohus leidis, et paik, kus töötaja täitis oma kohustusi teise tööandja ees, sai olla paik, kus ta tavaliselt töötas, kui esimesel tööandjal oli teise töölepingu sõlmimise ajal huvi, et töötaja osutaks teisele tööandjale teenuseid viimase kindlaks määratud paigas.(100)
91. Õiguskirjandusest võib samuti leida erinevaid kriteeriume selle riigi või paiga kindlakstegemiseks, kus töötaja tavaliselt töötab. Õiguskirjanduses on näiteks töö tavalise tegemise ja ajutise tegemise eristamise kriteeriumina esile toodud aeg, mida töötaja vajab töö tegemiseks konkreetses riigis, ning asjaomase tegevuse tähendus.(101) Vaatamata asjaolule, et aeg on asjakohane kriteerium, ei ole tegemist määrava kriteeriumiga; peamine on see, et töötaja on konkreetsesse riiki viinud oma tegevuse keskme.(102) Õiguskirjanduses on asjakohase kriteeriumina esile toodud ka lepinguosaliste eesmärki.(103) Samuti on rõhutatud, et tuleb tuvastada, kas tegevuse toimumise kese saab asuda lepinguosalises riigis.(104)
92. Ka käesolevas kohtuasjas peab Euroopa Kohus siseriiklikule kohtule näitama, milliseid kriteeriume ta peab arvesse võtma, kui ta hindab, millises riigis töötaja teeb oma põhitööd.
93. Võimalike asjakohaste kriteeriumide osas tuleb kõigepealt rõhutada, et H. Koelzschi tehtava töö laad on erinev tegevustest, mida on käsitletud seni Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõikega 1 seoses lahendatud kohtuasjades, ning iseäranis erinev kohtuasjades Mulox ja Rutten käsitletud tööde laadist. Eelkõige on oluline rõhutada, et tegevuse laad on selline, et H. Koelzschil ei olnud vaja kontorit, ning sellest vaatenurgast on käesolev kohtuasi sarnane kohtuasjaga Weber. Käesolev kohtuasi puudutab nimelt veotegevust: H. Koelzsch veab lilli ja muid taimi Odensest Taanis erinevatesse sihtkohtadesse Saksamaal ja muudes riikides. Siseriiklik kohus peab käesolevas kohtuasjas seega arvesse võtma veotegevuse eripära nii tegevuse meetodite kui ka töövahendite liigi osas.
94. Nagu ma eespool juba rõhutasin,(105) ei piisa konkreetse lepinguosalise riigi õiguse kohaldamiseks sellest, et töötaja tuleb sellesse riiki süstemaatiliselt tagasi; ta peab vastupidi sellesse riiki viima ka oma tegevuse keskme. Ainuüksi asjaolust, et töötaja tuleb konkreetsesse lepinguosalisse riiki süstemaatiliselt tagasi, ei piisa seega selleks, et täita kriteerium, mille kohaselt ta teeb seal oma põhitööd või viib sinna oma tegevuse tegeliku keskme.
95. Riiki süstemaatiline tagasipöördumine ei ole siiski ainus tegur, mis võib olla käesolevas kohtuasjas asjakohane. Siseriiklik kohus peab selle kindlakstegemisel, millises riigis või millisest riigist H. Koelzsch teeb oma põhitööd, arvesse võtma kõiki käsitletava kohtuasja asjaolusid.
96. Käesolevas kohtuasjas peab siseriiklik kohus seega minu hinnangul arvesse võtma eelkõige järgmisi asjaolusid:
– ta peab analüüsima, millistes riikides H. Koelzsch tegeles veotegevusega, ning uurima selleks täpselt dokumente, milles on märgitud tema marsruudid (Kørselsrapport);
– nende riikide kindlakstegemisel, kus H. Koelzsch tegeles veotegevusega, peab kohus arvesse võtma esiteks riike, kus H. Koelzsch on kaupa vedanud, ilma et need riigid oleksid olnud lõppsihtkoht (st läbitud riigid), ning teiseks riike, mis olid veo lõppsihtkohaks; seoses viimati nimetatutega peab ta kontrollima, kas lõppsihtkohad olid peamiselt ühes riigis või olid need samuti jaotatud mitme erineva riigi vahel;
– ta peab kontrollima, millisest paigast H. Koelzsch korraldas oma tegevust ja kuidas toimus tegevuse korraldamine;
– tegevuse korraldamise osas peab kohus tuvastama, kus asusid töövahendid; käesolevas kohtuasjas on seega asjakohane fakt see, et veoautod paiknesid Saksamaal kolmes nn vahetuskohas (Wechselstandorte)(106) – Kassel, Neukirchen/Vluyn, Osnabrück – ning et H. Koelzschi veoauto paiknes Osnabrückis;
– tegevuse korraldamise osas peab ta muu hulgas silmas pidama, et Osnabrückis elavad töötajad teevad seal autojuhi vahetuse veo eesmärgil;
– tegevuse korraldamise osas on samuti oluline tuvastada, kus H. Koelzsch sai juhtnöörid kauba vedamiseks;
– tegevuse korraldamise osas peab kohus arvesse võtma ka asjaolu, et H. Koelzsch alustas oma veomarsruute Osnabrückist ja pöördus sinna pärast veo lõppu tagasi.
97. Siseriiklik kohus peab seega selle riigi kindlakstegemisel, kus või kust töötaja oma põhitööd teeb, arvesse võtma nii esemelist kui ka ajalist kriteeriumi.(107)
98. Siinkohal tuleb rõhutada, et selle riigi kindlakstegemisel, kus või kust töötaja oma põhitööd teeb, ei ole asjakohane küsimus, kas äriühingul Gasa Spedition oli Luksemburgis infrastruktuur või ainult postkast. Samamoodi ei ole minu hinnangul oluline see, kas H. Koelzsch sai oma juhtnöörid äriühingult Gasa Spedition, kelle asukoht on Luksemburgis, või äriühingult Gasa Odense Blomster, kelle asukoht on Taanis. Käesolevas kohtuasjas ei oma see nimelt tähtsust selle paiga tuvastamisel, kus töötaja teeb oma tööandja jaoks tööd.
E. Järeldus
99. Käesolev kohtuasi on Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a tõlgendamise seisukohalt otsustava tähtsusega, kuna töötajate kaitse kõrge tasemega seotud nõuete tõttu laiendab see kohtuasi kõnealuse artikli ulatust nii, et selle riigi kindlakstegemisel, kus töötaja teeb oma põhitööd nimetatud artikli tähenduses, on asjakohased asjaolud mitte ainult riik, kus töötaja tegelikult seda tööd teeb, vaid ka riik, kust töötaja seda tööd teeb. Sellest lähtudes on tõlgendus, mille Euroopa Kohus on Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõikele 1 oma praktikas andnud, analoogia alusel kohaldatav ka Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a tõlgendamisel.
100. Käesolevas ettepanekus tehtud järeldusi silmas pidades olen ma seega seisukohal, et eelotsuse küsimusele tuleb vastata selliselt, et Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et juhul kui töötaja teeb tööd mitmes lepinguosalises riigis, on riigiks, kus töötaja teeb lepingujärgselt oma põhitööd selle artikli tähenduses, riik, kus või kust töötaja – võttes arvesse käsitletava kohtuasja kõiki asjaolusid – täidab tegelikult peamise osa oma kohustustest tööandja ees, ning et selle hinnangu peab siseriiklik kohus andma kõiki faktilisi asjaolusid arvesse võttes.
VII. Ettepanek
101. Kõikidest eespool toodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Cour d’appel de Luxembourgi esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:
19. juuni 1980. aasta Rooma konventsiooni lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta artikli 6 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et juhul kui töötaja teeb tööd mitmes lepinguosalises riigis, on riigiks, kus töötaja teeb lepingujärgselt oma põhitööd selle artikli tähenduses, riik, kus või kust töötaja – võttes arvesse käsitletava kohtuasja kõiki asjaolusid – täidab tegelikult peamise osa oma kohustustest tööandja ees. Siseriiklik kohus peab selle hinnangu andma kohtuasja kõiki faktilisi asjaolusid arvesse võttes.