KOHTUJURISTI ETTEPANEK

ELEANOR SHARPSTON

esitatud 18. mail 2017(1)

Kohtuasi C225/16

Mossa Ouhrami

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaade kõrgeim kohus))

Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine – Direktiiv 2008/115/EÜ – Artikli 11 lõige 2 – Varasem sisenemiskeeld – Algushetk – Avalikul korral põhinev erand sisenemiskeelu viieaastasest maksimumkestusest






1.        Käesolevas Hoge Raad der Nederlandeni (Madalmaade kõrgeim kohus) eelotsusetaotluses palub eelotsusetaotluse esitanud kohus juhiseid selle kohta, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel(2) (edaspidi „tagasisaatmisdirektiiv“) ja eeskätt selle artiklit 11.

2.        Eelotsusetaotluses on esitatud tulenevalt kassatsioonkaebusest, mille kolmanda riigi kodanik on esitanud seoses oma süüdimõistmise ja vangistusega süüteo eest, mis seisnes asjaomase liikmesriigi (Madalmaade) territooriumil viibimises olukorras, kus ta teadis, et ta oli tunnistatud ebasoovitavaks kolmanda riigi kodanikuks, kelle suhtes oli tehtud otsus, milles kohustati teda riigi territooriumilt lahkuma ja kehtestati talle 10‑aastane (taas)sisenemiskeeld. Süüdimõistmise kehtivaks lugemine või tühistamine sõltub sellest, kas „varasem sisenemiskeeld“ (st sisenemiskeeld, mis kehtestati enne tagasisaatmisdirektiivi jõustumist)(3) oli endiselt kehtiv ajal, mil asjaomase kolmanda riigi kodaniku üle kohut peeti. Vastus sellele küsimusele sõltub sellest, mis hetk loetakse sisenemiskeelu kulgemise alguseks, ning samuti sellest, kas ja milline mõju on tagasisaatmisdirektiivil varasema sisenemiskeelu kestusele käesoleva asja konkreetsetel asjaoludel.

 Euroopa Liidu õigus

 Schengeni acquis

3.        Schengeni ala(4) on loodud 1985. aasta Schengeni lepinguga(5), millega lepinguosalised nõustusid täielikult kaotama igasuguse kontrolli sisepiiridel ning rajama ühise välispiiri. Schengeni alal kohaldatakse ühiseid nõudeid ja ühist korda muu hulgas seoses piirikontrolliga.

4.        Schengeni infosüsteem (edaspidi „SIS“) loodi Schengeni lepingut rakendava konventsiooni (edaspidi „CISA“)(6) artikli 92 alusel. See on nüüdseks asendatud SIS II-ga, mis võimaldab liikmesriikidel saada teavet hoiatusteadete kohta liikmesriikidesse sisenemise või seal viibimise keelamiseks.(7)

5.        Määruse nr 1987/2006 artikkel 24 käsitleb riiki sisenemise või riigis viibimise keelamist käsitlevate hoiatusteadete sisestamise tingimusi. See sätestab:

„1.      Andmed selliste kolmandate riikide kodanike kohta, kelle suhtes on sisestatud hoiatusteade riiki sisenemise või riigis viibimise keelamise eesmärgil, sisestatakse siseriikliku hoiatusteate alusel, mis põhineb pädeva haldusasutuse või kohtu poolt […] tehtud otsusel […].

2.      Hoiatusteade sisestatakse, kui lõikes 1 osutatud otsus põhineb avalikku korda ja julgeolekut või riigi julgeolekut ähvardaval ohul, mida kolmanda riigi kodaniku viibimine liikmesriigi territooriumil võib endast kujutada.

[…]

3.      Hoiatusteate võib samuti sisestada, kui lõikes 1 osutatud otsus põhines asjaolul, et kolmanda riigi kodaniku suhtes on kohaldatud väljasaatmist, sisenemisest keeldumist või tagasisaatmist hõlmavat meedet, mida ei ole tühistatud või mille täitmist ei ole peatatud ja milles sisaldub või millega kaasneb sisenemiskeeld või vajaduse korral riigis elamise keeld ning mis põhineb kolmandate riikide kodanike sisenemise või riigis elamisega seotud siseriiklike eeskirjade eiramisel.“

6.        Nõukogu 28. mai 2001. aasta direktiiv 2001/40/EÜ kolmandate riikide kodanike väljasaatmise otsuste vastastikuse tunnustamise kohta põhineb Schengeni acquis’l ja selle eesmärgiks on tagada väljasaatmisotsuste tõhusam täitmine.(8) Põhjenduses 5 märgitakse, et liikmesriikide tasandil ei ole võimalik saavutada piisavat koostööd kolmandate riikide kodanike väljasaatmisel. Seetõttu on direktiivi eesmärk võimaldada selliste väljasaatmisotsuste tunnustamist, mille üks liikmesriik on teinud teise liikmesriigi territooriumil viibiva kolmanda riigi kodaniku suhtes.(9)

 Tagasisaatmisdirektiiv

7.        Tagasisaatmisdirektiivi algatus tuli kahe Euroopa Ülemkogu poolt. Esimesel, mis toimus Tamperes 15. ja 16. oktoobril 1999, määratleti sisserände- ja varjupaiga valdkonna ühtne lähenemisviis.(10) Teisel, Brüsselis 4. ja 5. novembril 2004 toimunud Euroopa Ülemkogul nõuti tõhusat väljasaatmis- ja repatrieerimispoliitikat, mis põhineks ühistel nõuetel, et isikuid saaks tagasi saata inimlikult ja austades täielikult nende põhiõigusi ja väärikust.(11) Nendest poliitikatest tulenevalt vastu võetud tagasisaatmisdirektiiviga kehtestati horisontaalsed eeskirjad, mis on kohaldatavad kõigi kolmandate riikide kodanike suhtes, kes ei vasta või enam ei vasta liikmesriiki sisenemise, liikmesriigis viibimise või elamise tingimustele.(12) Tagasisaatmisdirektiiviga kehtestatud ühiste nõuete ja korra kohaldamisel tuleb muu hulgas jälgida kooskõla liidu õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluvate põhiõigustega.(13)

8.        Direktiivi üldine eesmärk on kehtestada selged, läbipaistvad ja õiglased eeskirjad, „millega nähakse ette tõhus tagasisaatmispoliitika, mis on hästihallatava rändepoliitika vajalik osa“. Ebaseaduslikult riigi territooriumil viibivate kolmandate riikide kodanike väljasaatmine peab toimuma õiglase ja läbipaistva korra kohaselt.(14) Vastavalt liidu õiguse üldistele põhimõtetele tuleb tagasisaatmisdirektiivi alusel tehtavad otsused võtta vastu juhtumipõhiselt ja lähtudes objektiivsetest kriteeriumitest, mis tähendab, et arvesse tuleks võtta muud kui üksnes ebaseadusliku riigisviibimise asjaolu.(15) Liikmesriikidel on siiski seaduslik õigus ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks, tingimusel et on olemas õiglased ja tõhusad varjupaigasüsteemid, mis täielikult järgivad mittetagasisaatmise põhimõtet.(16)

9.        Põhjendus 14 on eriti tähtis. Selles märgitakse:

„Siseriiklikel tagasisaatmismeetmetel peaks olema üleeuroopaline mõju, kehtestades sisenemiskeelu, mis keelaks sisenemise ja viibimise kõigi liikmesriikide territooriumidel. Sisenemiskeelu pikkus tuleks igal üksikjuhul määrata kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ja see ei tohiks üldjuhul ületada viit aastat. Seoses sellega tuleks eelkõige arvesse võtta asjaolu, kui asjaomase kolmanda riigi kodaniku suhtes on tehtud juba üle ühe tagasisaatmisotsuse või väljasaatmiskorralduse või ta on sisenenud liikmesriigi territooriumile sisenemiskeelu ajal.“

10.      Asjakohased on järgmised artiklis 3 sätestatud mõisted:

„[…]

1.      „kolmanda riigi kodanik“ – isik, kes ei ole Euroopa Liidu kodanik asutamislepingu artikli 17 lõike 1 tähenduses ja kes ei oma ühenduse vaba liikumise õigust vastavalt Schengeni piirieeskirjade artikli 2 lõikele 5;

2.      „ebaseaduslik riigisviibimine“ – kolmanda riigi kodaniku viibimine liikmesriigi territooriumil, kui ta ei vasta või enam ei vasta Schengeni piirieeskirjade artiklis 5 sätestatud sisenemise tingimustele või muudele asjaomasesse liikmesriiki sisenemise, selles viibimise või elamise tingimustele;

3.      „tagasisaatmine“ – kolmanda riigi kodaniku naasmine kas vabatahtlikult tagasipöördumiskohustust täites või sunniviisiliselt:

–        tema päritoluriiki või

–        transiidiriiki vastavalt ühenduse või kahepoolsetele tagasivõtulepingutele või muudele kokkulepetele või

–        muusse kolmandasse riiki, millesse asjaomane kolmanda riigi kodanik otsustab vabatahtlikult tagasi pöörduda ning milles ta vastu võetakse;

4.      „tagasisaatmisotsus“ – haldus- või kohtuotsus või -akt, millega sätestatakse, et kolmanda riigi kodaniku riigisviibimine on ebaseaduslik ja kehtestatakse või sätestatakse tagasipöördumiskohustus;

5.      „väljasaatmine“ – tagasipöördumiskohustuse täitmine, eelkõige füüsiline transport liikmesriigist välja;

6.      „sisenemiskeeld“ – haldus- või kohtuotsus või haldus- või kohtuakt, millega keelatakse sisenemine liikmesriigi territooriumile ja viibimine liikmesriigi territooriumil kindla tähtaja jooksul ning millega on kaasas tagasisaatmisotsus;

[…]“

11.      Liikmesriikidele on jäetud õigus võtta vastu soodsamaid sätteid, tingimusel et sellised sätted on tagasisaatmisdirektiiviga kooskõlas.(17)

12.      Artikli 6 lõige 1 nõuab, et liikmesriigid väljastaksid tagasisaatmisotsuse iga kolmanda riigi kodaniku kohta, kes viibib nende territooriumil ebaseaduslikult.(18) Artikli 6 lõige 6 annab liikmesriikidele võimaluse võtta vastu otsus seadusliku riigisviibimise lõpetamise kohta koos tagasisaatmis- ja/või väljasaatmisotsusega ja/või sisenemiskeeluga üheainsa oma siseriiklikus õiguses ette nähtud haldus- või kohtuotsuse või haldus- või kohtuaktiga.(19)

13.      Artikkel 11 näeb ette:

„1.      Tagasisaatmisotsustele lisatakse sisenemiskeeld:

a)      kui tähtaega vabatahtlikuks lahkumiseks ei ole määratud või

b)      kui tagasipöördumiskohustust ei ole täidetud.

Teistel juhtudel võib tagasisaatmisotsustele lisada sisenemiskeelu.

2.      Sisenemiskeelu kestus määratakse igal üksikjuhul kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ning see ei ületa põhimõtteliselt viit aastat. Sisenemiskeelu kestus võib siiski ületada viit aastat, kui asjaomane kolmanda riigi kodanik kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale, avalikule julgeolekule või riigi julgeolekule.

3.      Liikmesriigid kaaluvad sisenemiskeelu tühistamist või peatamist, kui kolmanda riigi kodanik, kellele väljastati lõike 1 teise lõigu kohaselt sisenemiskeeld, suudab tõestada, et ta on lahkunud liikmesriigi territooriumilt täielikus kooskõlas tagasisaatmisotsusega.

[…]“

 Siseriiklik õigus

14.      2000. aasta välismaalaste seaduse (Vreemdelingenwet 2000; edaspidi „välismaalaste seadus“) artikli 67 lõike 1 kohaselt võib kolmanda riigi kodaniku(20) tunnistada ebasoovitavaks (käesolevas asjas asjakohases ulatuses): 1) kui ta ei ela Madalmaades seaduslikult ning kui ta on korduvalt toime pannud tegusid, mis on välismaalaste seaduse alusel karistatavad; 2) kui tema suhtes on tehtud süüdimõistev kohtuotsus, mis on lõplik, ja kui süüdimõistmise aluseks on rikkumised, mille eest võidakse mõista kolmeaastane või pikem vanglakaristus; või 3) kui ta kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Tegemist on alternatiivsete alustega.

15.      Välismaalaste seaduse artikli 68 kohaselt tühistatakse ebasoovitava isiku staatus asjaomase kolmanda riigi kodaniku taotluse alusel, kui ta on katkematult kümme aastat viibinud väljaspool Madalmaid ja sellel ajavahemikul ei ole ilmnenud ühtegi artikli 67 lõikes 1 nimetatud alust.

16.      Välismaalaste seadust muudeti, et võtta tagasisaatmisdirektiiv üle siseriiklikku õigusse. Välismaalaste seaduse artikli 61 lõikes 1 on sätestatud, et kolmanda riigi kodanik, kes ei viibi või enam ei viibi Madalmaades seaduslikult, peab Madalmaadest sama seaduse artiklis 62 või artiklis 62c sätestatud tähtaja jooksul omal algatusel lahkuma. Viidatud seaduse artikli 62 lõike 1 kohaselt peab kolmanda riigi kodanik, kelle suhtes on tehtud tagasisaatmisotsus, Madalmaadest nelja nädala jooksul omal algatusel lahkuma.

17.      Välismaalaste seaduse artikli 66a lõige 1 ja 2000. aasta välismaalaste määruse (Vreemdelingenbesluit 2000, edaspidi „välismaalaste määrus“) artikli 6.5a lõige 5 lisati konkreetselt tagasisaatmisdirektiivi artikli 11 ülevõtmiseks siseriiklikku õigusse.

18.      Välismaalaste seaduse artikli 66a lõige 1 näeb ette sisenemiskeelu kehtestamise kolmanda riigi kodaniku suhtes, kes ei lahkunud Madalmaadest selleks ette nähtud tähtaja jooksul omal algatusel. Välismaalaste seaduse artikli 66a lõike 4 kohaselt kehtestatakse sisenemiskeeld konkreetseks ajavahemikuks, mis ei ületa viit aastat, välja arvatud juhul, kui asjaomane kolmanda riigi kodanik kujutab endast ohtu avalikule korrale, avalikule julgeolekule või riigi julgeolekule. See ajavahemik hakkab kulgema kuupäevast, mil kolmanda riigi kodanik Madalmaadest tegelikult lahkus.

19.      Välismaalaste seaduse artikli 66a lõige 7 näeb ette, et kolmanda riigi kodanikul, kelle suhtes kehtib sisenemiskeeld, puudub Madalmaades seaduslikult elamise õigus, muu hulgas: 1) kui tema suhtes on tehtud süüdimõistev kohtuotsus, mis on lõplik, ja kui süüdimõistmise aluseks on kuriteod, mille eest võidakse mõista kolmeaastane või pikem vanglakaristus; 2) kui ta kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule; või 3) kui ta kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule.

20.      Karistusseadustiku (Wetboek van Strafrecht) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni artikli 197 kohaselt võidakse kolmanda riigi kodanikule, kes jääb Madalmaadesse, kui ta teab või kui tal on tõsine põhjus arvata, et ta on seaduse alusel tunnistatud ebasoovitavaks kolmanda riigi kodanikuks, määrata vangistus kuni kuus kuud. Sama artikli praeguse redaktsiooni kohaselt võidakse kolmanda riigi kodanikule, kes jääb Madalmaadesse, kui ta teab või kui tal on tõsine põhjus arvata, et ta on seaduse alusel tunnistatud ebasoovitavaks kolmanda riigi kodanikuks või et tema suhtes on kehtestatud sisenemiskeeld vastavalt välismaalaste seaduse artikli 66a lõikele 7, samuti määrata vangistus kuni kuus kuud.

21.      Välismaalaste määruse põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni artikli 6.6 lõike 1 kohaselt kuulus ebasoovitavaks isikuks tunnistamise tühistamise taotlus rahuldamisele, kui kolmanda riigi kodanikule ei ole määratud kriminaalkaristust ega teda tunnistatud ebasoovitavaks isikuks muu hulgas vägivalla või narkootikumidega seotud õigusrikkumiste tõttu ja kui ta oli pärast ebasoovitavaks isikuks tunnistamist ja Madalmaadest lahkumist viibinud kümme järjestikust aastat väljaspool Madalmaid.

 Faktilised asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimused

22.      M. Ouhrami on tõenäoliselt Alžeeria kodanik. Ta tuli Madalmaadesse 1999. aastal, kuid ei omanud kunagi elamisluba. Aastatel 2000–2002 mõisteti ta viiel korral kriminaalkorras süüdi ja talle määrati ühtekokku ligikaudu 13 kuu pikkune vangistus raskendavatel asjaoludel varguse toimepaneku, varastatud vara käitlemise ja kangete narkootikumide omamise eest.

23.      Välismaalaste küsimuste ja sisserände ministri (Minister voor Vreemdelingenzaken en Immigratie) 22. oktoobri 2002. aasta otsuses (edaspidi „ministri otsus“) leiti, et M. Ouhrami kujutab endast ohtu avalikule korrale ja tunnistati ta ebasoovitavaks kolmanda riigi kodanikuks. Ministri otsus on sõnastatud järgmiselt:

„Asjaomasele isikule on määratud ühtekokku pikem kui kuuekuune reaalne vangistus. Sellele tuginedes tuleb lähtuda sellest, et asjaomane isik kujutab endast ohtu avalikule korrale, liiatigi kuna asjaomasel isikul puudub Madalmaades seaduslikult elamise õigus vastavalt välismaalaste seaduse artikli 8 punktidele a–e ja artiklile 1.

[…]

Otsuse õiguslikud tagajärjed

[…]

Vastavalt välismaalaste seaduse artikli 6.6 lõikele 1 peab asjaomane isik, kuna ta tunnistati muu hulgas narkootikumidega seotud õigusrikkumise tõttu välismaalaste seaduse artikli 67 alusel ebasoovitavaks isikuks, viibima kümme järjestikust aastat alates ebasoovitavaks isikuks tunnistamisest ja Madalmaadest lahkumisest väljaspool Madalmaid.“

24.      Ministri otsus toimetati M. Ouhramile kätte 17. aprillil 2003. Ta ei vaidlustanud seda. Ministri otsus jõustus 15. mail 2003.

25.      Ehkki ta teadis, et ta on tunnistatud ebasoovitavaks kolmanda riigi kodanikuks, jäi M. Ouhrami aastateks 2011 ja 2012 ministri otsuse vastaselt Amsterdami.(21) See on karistatav süütegu karistusseadustiku artikli 197 kohaselt ja M. Ouhramile mõisteti kaheksakuuline vangistus.

26.      Apellatsioonkaebuses väitis M. Ouhrami Gerechtshof Amsterdamis (Amsterdami teise astme kohus, Madalmaad), et tagasisaatmisdirektiivis ette nähtud tagasisaatmismenetlust ei ole täielikult lõpule viidud.

27.      Nimetatud kohus analüüsis M. Ouhrami puhul järgitud tagasisaatmismenetlust. Ta märkis, et: 1) tagasisaatmist ja riigist lahkumist korraldav amet (Dienst Terugkeer en Vertrek) pidas M. Ouhramiga 26 lahkumisvestlust; 2) teda on korduvalt esitletud Alžeeria, Maroko ja Tuneesia asutustele, kuid ükski nendest riikidest ei võtnud isikut vastu; 3) Interpoli kaudu on läbi viidud mitmesuguseid uurimisi, eeskätt sõrmejälgedega seoses; 4) teda püüti hinnata keeleoskuse põhjal; 5) tagasisaatmist ja riigist lahkumist korraldava ameti menetlus seoses väljasaatmisega on täielikult lõpule viidud; ent 6) kõik see ei viinud süüdistatava väljasaatmiseni, kuna M. Ouhrami puudus igasugune koostöövalmidus. Neile asjaoludele tuginedes otsustas Gerechtshof Amsterdam (Amsterdami apellatsioonikohus) oma 22. novembri 2013. aasta kohtuotsuses, et tagasisaatmismenetlust võis pidada lõpule viiduks ning vangistuse määramine M. Ouhramile ei olnud seega tagasisaatmisdirektiiviga vastuolus. Kohus vähendas siiski seda vangistust kahele kuule.

28.      M. Ouhrami esitas kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtusse. Vaidlustamata seda, et tagasisaatmismenetlust võis pidada lõpule viiduks, väitis ta, et 2002. aastal tehtud ministri otsus, millega ta tunnistati ebasoovitavaks kolmanda riigi kodanikuks, tuleks lugeda sisenemiskeeluks, mis jõustus selle tegemisel või hiljemalt siis, kui ta sellest teada sai. Kuna tagasisaatmisdirektiivi artikli 11 lõikes 2 on sätestatud, et sisenemiskeelu kestus ei tohiks põhimõtteliselt ületada viit aastat, siis järeldub sellest, et see sisenemiskeeld ei olnud aastatel 2011/2012 enam kehtiv.

29.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb enne tagasisaatmisdirektiivi jõustumist tehtud ebasoovitavaks tunnistamise otsust pidada nimetatud direktiivi artikli 3 punktis 6 määratletud sisenemiskeeluks ning artikli 11 lõike 2 kohaselt ei või selle kestus põhimõtteliselt ületada viit aastat.(22) Seega tekib küsimus, millal see ajavahemik algas. Välismaalaste seaduse artikli 66a lõike 4 kohaselt tuleb sisenemiskeelu kulgu arvutada alates kuupäevast, mil kolmanda riigi kodanik tegelikult Madalmaadest lahkus.

30.      Selles kontekstis küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas tagasisaatmisdirektiivi artikli 11 lõige 2 reguleerib mitte ainult sisenemiskeelu kestust, vaid ka ajahetke, mil selle keelu kulg algab. Ta on seisukohal, et oma olemusest tulenevalt muutub sisenemiskeeld asjakohaseks alles siis, kui kolmanda riigi kodanik on riigist lahkunud.

31.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kui sisenemiskeelu algushetk ei ole riigi territooriumilt lahkumise hetk, siis tekib küsimus, kas ministri otsus omas endiselt õiguslikku mõju M. Ouhramile vangistuse määramise ajal.

32.      Sellises olukorras otsustas Hoge Raad (Madalmaade kõrgeim kohus) menetluse peatada ja küsida juhiseid järgmistes küsimustes:

„1.      Kas tagasisaatmisdirektiivi artikli 11 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et selles nimetatud viie aasta pikkune ajavahemik hakkab kulgema alates:

a)      kuupäevast, mil sisenemiskeeld (või tagasiulatuvalt: sellega samaväärne ebasoovitavaks isikuks tunnistamise otsus) väljastati, või

b)      kuupäevast, mil asjaomane isik – lühidalt väljendudes – Euroopa Liidu liikmesriikide territooriumilt tegelikult lahkus, või

c)      mõnest muust kuupäevast alates?

2.      Kas tagasisaatmisdirektiivi artikli 11 lõiget 2 tuleb üleminekukorra kohaldamist silmas pidades tõlgendada nii, et sellest sättest tulenevalt ei ole enne direktiivi jõustumist tehtud otsustel, mille õigusliku tagajärjena peab otsuse adressaat viibima kümme järjestikust aastat väljaspool Madalmaid, samal ajal kui sisenemiskeeld väljastatakse konkreetse juhtumi asjassepuutuvaid asjaolusid arvestades ja on edasikaevatav, enam õigusmõju, kui viidatud kohustuse täitmise kestus on direktiivi ülevõtmise tähtajaks või kuupäevaks, mil tuvastati, et otsuse adressaat viibib Madalmaades, ületanud viidatud sättes nimetatud kestuse?“

33.      Kirjalikud seisukohad on esitatud M. Ouhrami, Taani, Madalmaade, Šveitsi ja Euroopa Komisjoni nimel. Peale Šveitsi esitasid ülejäänud nimetatud suulisi seisukohti kohtuistungil 16. märtsil 2017.

 Hinnang

 Sissejuhatavad märkused

34.      Tagasisaatmisdirektiiv kujutab endast Schengeni acquis’i edasiarendust seoses kolmandate riikide kodanikega, kes Schengeni piirieeskirjade kohaselt ei vasta või enam ei vasta sisenemistingimustele.(23) See direktiiv asendab CISA artiklid 23 ja 24, mis käsitlevad selliste kolmanda riigi kodanike tagasisaatmist, kes ei täida või enam ei täida Schengeni lepinguosalise territooriumil lühiajalise viibimise tingimusi.(24)

35.      Selles kontekstis on tagasisaatmisdirektiivis kehtestatud ühised nõuded, kord ja õiguslikud tagatised, mida tuleb kohaldada liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel, et isikuid saaks tagasi saata inimlikult ja austades täielikult nende põhiõigusi ja väärikust.(25) Siseriiklike tagasisaatmismeetmete mõjude „euroopastamise“ eesmärk on edendada tõeliselt üleeuroopalise tagasisaatmispoliitika usaldusväärsust.(26)

36.      Direktiivi 2008/115 artikli 3 punktis 2 sisalduvast mõistest „ebaseaduslik riigisviibimine“ tuleneb, et „iga kolmanda riigi kodanik, kes viibib liikmesriigi territooriumil nii, et ta ei vasta liikmesriigi territooriumile sisenemise, selles viibimise või elamise tingimustele, viibib riigis ebaseaduslikult juba üksnes selle asjaolu tõttu, ilma et see viibimine oleks seotud minimaalse kestusega või kavatsusega sellesse liikmesriiki jääda“.(27) Kõigepealt on liikmesriikide pädevuses otsustada vastavalt oma siseriiklikule õigusele, mis need tingimused on ning seega, kas konkreetse isiku viibimine nende territooriumil on seaduslik või ebaseaduslik.(28) Tagasisaatmisdirektiivi suhe Schengeni acquis’ga ning samuti selle direktiivi ülesehitus rõhutavad tagasisaatmisotsuste ja sisenemiskeeldude üleeuroopalist mõju, mis on loodud tõhusa tagasisaatmispoliitika tagamiseks.

37.      Tagasisaatmisotsusega kehtestatakse ebaseaduslikult liikmesriikide territooriumil(29) viibivatele kolmanda riigi kodanikele kohustus „naasta“, st naasta oma päritoluriiki, transiidiriiki või muusse kolmandasse riiki.(30) Sellest järeldub, et asjaomane kolmanda riigi kodanik ei või jääda otsuse teinud liikmesriigi territooriumile. Teised liikmesriigid võivad tagasisaatmisotsuseid tunnustada ja täita vastavalt direktiivile 2001/40.

38.      Sisenemiskeeldu ei saa kehtestada iseseisvalt, vaid selle võib lisada tagasisaatmisotsusele.(31) Tagasisaatmisdirektiivi põhjenduse 14 ja artikli 3 punkti 6 sõnastusest on selge, et sisenemiskeelu, ehkki selle kehtestab üks liikmesriik, mõte on keelata kõikide liikmesriikide territooriumitele sisenemine ja neil viibimine. Sellest tuleneb siseriiklike tagasisaatmismeetmete üleeuroopaline mõju.(32) Samuti on sisenemiskeeldude üleeuroopaline mõju ilmne asjaolust, et kui liikmesriik kaalub elamisloa või muu riigisviibimise õigust andva loa väljastamist kolmanda riigi kodanikule, kelle suhtes on mõni teine liikmesriik väljastanud sisenemiskeelu, siis peab ta kõigepealt konsulteerima sisenemiskeelu väljastanud liikmesriigiga ja võtma arvesse tema huve.(33) Selles kontekstis on tähtis, et liikmesriikidel oleks SIS II kaudu kiire juurdepääs teiste liikmesriikide väljastatud sisenemiskeelde käsitlevale teabele.(34)

39.      Eeltoodust tuleneb, et alates tagasisaatmisdirektiivi jõustumise kuupäevast omandasid siseriiklike asutuste kehtestatavad sisenemiskeelud üleeuroopalise mõju ja nad peavad seetõttu vastama selles direktiivis sätestatud eeskirjadele.

40.      Käesoleva kohtuasja esemeks on „varasem“ sisenemiskeeld, st sisenemiskeeluga võrdväärne siseriiklik akt, mille liikmesriik kehtestas enne tagasisaatmisdirektiivi ülevõtmist.

41.      Euroopa Kohtu praktikas on juba käsitletud tagasisaatmisdirektiivi ajalist mõju. Kohtuotsuses Filev ja Osmani luges Euroopa Kohus kohtupraktikas välja kujunenud seisukohaks selle, et uut õigusnormi kohaldatakse otsekohe, välja arvatud erandjuhtudel, varasemate õigusnormide kehtivusajal tekkinud olukorra edaspidiste tagajärgede suhtes.(35) Sellest tuleneb, et tagasisaatmisdirektiivi „kohaldatakse asjaomases liikmesriigis selliste sisenemiskeeldu kehtestavate otsuste suhtes, mis on vastu võetud enne direktiivi kohaldatavaks muutumise kuupäeva kehtinud siseriikliku õiguse alusel ja mille tagajärjed ulatuvad nimetatud kuupäevast kaugemale“.(36) Hindamaks „selliste otsuste mõju jätkumise kooskõla [tagasisaatmisdirektiivi] artikli 11 lõikega 2, mis puudutab eelkõige nimetatud sättes ette nähtud sisenemiskeelu põhimõtteliselt maksimaalselt viieaastast kestust, tuleb arvesse võtta ka ajavahemikku, mil see keeld kehtis enne [tagasisaatmisdirektiivi] kohaldatavaks muutumist“.(37)

42.      Seega leidis Euroopa Kohus seoses sellise varasema tähtajatu sisenemiskeeluga, mida käsitleti kohtuotsuses Filev ja Osmani, et tagasisaatmisdirektiiv keelab selle keelu mõju jätkumise nimetatud direktiivi artikli 11 lõikes 2 ette nähtud keelu maksimaalsest viieaastasest kestusest kauem, välja arvatud juhul, kui sisenemiskeeld kehtestati selliste kolmandate riikide kodanike suhtes, kes kujutavad endast tõsist ohtu avalikule korrale, avalikule julgeolekule või riigi julgeolekule.(38)

43.      See kohtupraktika on endastmõistetav lähtekoht, millest lähtudes tuleb analüüsida käesolevas asjas tõusetuvaid küsimusi, nimelt seda, mis hetkel sisenemiskeeld algab, ja tingimusi, mille puhul varasema sisenemiskeelu kestus võib ületada viit aastat. Ent see ei lahenda iseenesest eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusi.

 Esimene küsimus

44.      Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt juhiseid selle kohta, kuidas tõlgendada tagasisaatmisdirektiivi artikli 11 lõiget 2 sisenemiskeelu algamise osas.

45.      Selles sättes on kindlaks määratud, et sisenemiskeelud ei tohiks põhimõtteliselt ületada viit aastat. Ent samas ei määrata selles konkreetselt kindlaks selle ajavahemiku algushetke. Taani valitsus on seisukohal, et seetõttu on see küsimus jäetud liikmesriikide määrata vastavalt nende siseriiklikule õigusele.

46.      Ma ei nõustu sellega.

47.      Tagasisaatmispoliitika üleeuroopalisest mõjust(39) ning samuti tagasisaatmisdirektiivi eesmärkidest, milleks on „tagasisaatmise, väljasaatmise […] ja sisenemiskeeluga seotud ühiste eeskirjade kehtestamine“,(40) tuleneb, et direktiivi rakendamisel on nõutav ühtne üleeuroopaline lähenemine.

48.      Ühtne lähenemine on eriti tähtis seoses Schengeni alaga, millega on loodud ühine välispiir. Sellest järeldub, et kui akt määratletakse Schengeni acquis’sse kuuluvana või selle edasiarendusena, tuleb silmas pidada asjaolu, et see acquis peab olema ühtne, ja vajadust see ühtsus võimaliku arengu puhul säilitada.(41) Tagasisaatmisotsuseid ja sisenemiskeelde käsitlev liikmesriikide teabevahetus näib praegu olevat ebatäiuslik.(42) Nii selgitaski Euroopa Komisjon kohtuistungil, et esitatud on mitmeid parandusettepanekuid,(43) sealhulgas ettepanek muuta liikmesriikidele kohustuslikuks sisestada SIS II-e hoiatusteade kõikide kehtestatud sisenemiskeeldude kohta.(44) Selline teabevahetus on määrava tähtsusega ühise välispiiri haldamisel ning peab põhinema täpsel ja usaldusväärsel teabel. Sisenemiskeelu puhul peaks see teave loogiliselt hõlmama selle keelu kestust ja algushetke.

49.      Selles kontekstis on tagasisaatmisdirektiivi täpsest sõnastusest samuti selge, et selle eesmärk on ühtlustada sisenemiskeeldude pikkus. Selleks on kehtestatud maksimaalne kestus viis aastat, välja arvatud juhul, kui asjaomane kolmanda riigi kodanik kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale, avalikule julgeolekule või riigi julgeolekule. Ebajärjekindlus selles küsimuses võib seada ohtu tagasisaatmisdirektiivis sõnastatud eesmärgid, sisenemiskeeldude üleliidulise mõju ja Schengeni ala haldamise. Kui nõustuda sellega, et sisenemiskeeld, mille õiguslikuks aluseks on Euroopa tasandil ühtlustatud eeskirjad, võib hakata oma mõju avaldama erinevatel ajahetkedel sõltuvalt liikmesriikide siseriiklikes õigusaktides tehtud erinevatest valikutest, kahjustaks see Schengeni ala tõhusat toimimist.

50.      Rõhutan siinkohal, et tagasisaatmisdirektiivi artikli 3 punktis 6 ja artiklis 11, milles määratletakse mõiste „sisenemiskeeld“, ei viidata liikmesriikide õigusele. Seega on sisenemiskeeld selgelt liidu õiguse autonoomne mõiste. Liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest „ja võrdsuse põhimõttest tuleneb, et [liidu] õiguse sellist sätet, mis ei sisalda ühtki selgesõnalist viidet liikmesriikide õigusele sätte sisu ja ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb tavaliselt tõlgendada kogu liidus autonoomselt ja ühetaoliselt, arvestades sätte konteksti ja vastava regulatsiooniga taotletavat eesmärki“.(45)

51.      Seda põhimõtet kohaldatakse ka sisenemiskeelu konstitutiivsetele elementidele, nimelt selle ajalisele mõõtmele (algushetk ja kestus), territoriaalsele mõõtmele (liikmesriikide territoorium) ja ka õiguslikule mõõtmele (keeld siseneda ja viibida liikmesriikide territooriumil).

52.      Seetõttu ma ei pea liidu seadusandja vaikimist selles küsimuses teadlikuks ja selgeks valikuks. Pigem on tegemist lüngaga, mille Euroopa Kohus võib täita, võttes arvesse tagasisaatmisdirektiivi sõnastust, süsteemi ja eesmärki. Muidugi jääb liidu seadusandjale vabadus muuta Euroopa Kohtu lahendust, kui ta peab seda vajalikuks – näiteks selleks, et suurendada SIS II tõhusust ja sellega tugevdada Schengeni acquis’d.

53.      Euroopa Kohtule on välja pakutud mitu võimalikku algushetke. M. Ouhrami väidab, et sisenemiskeelu algushetk peaks olema hetk, mil keelust teatatakse isikule, keda see puudutab. Madalmaad, Šveits ja komisjon väidavad, et see peaks olema hetk, mil kolmanda riigi kodanik tegelikult lahkub liikmesriikide territooriumilt. Taani selgitas kohtuistungil, et Taani õiguse kohaselt jõustub sisenemiskeeld siis, kui kolmanda riigi kodanik tegelikult riigist lahkub, ent selle kestuse arvutamisel on lähtekohaks kolmanda riigi kodaniku riigist lahkumise esimese kuu esimene päev. Neid võimalusi võib leida peaaegu lõputult: otsuse vastuvõtmise kuupäev; otsuse jõustumise kuupäev; kolmanda riigi kodaniku tegelikule lahkumisele järgnev päev; kuupäev, mil ta väljasaatmiseks vahistatakse; kuupäev, mil ta tõendatult kolmandasse riiki saabub jne. Üheks võimaluseks võib olla ka kuupäev, mil hoiatusteade kantakse SIS II-e.(46)

54.      Komisjon kinnitas kohtuistungil minu enda mitteametliku uuringu käigus ilmnenut, et liikmesriikides valitsevad märkimisväärsed erinevused selles küsimuses kasutatud lahenduste vahel. Näib et liikmesriikide õiguses on peamiselt kasutatud kolme varianti, nimelt 1) sisenemiskeelust teatamise kuupäev; 2) sisenemiskeelu jõustumise kuupäev; ja 3) kuupäev, mil kolmanda riigi kodanik tegelikult lahkus asjaomase liikmesriigi territooriumilt.

55.      Kõik need variandid määratlevad konkreetse ajahetke, mil sisenemiskeelu mõju algab. Mulle näib, et teavitamise kuupäeva kasutamise negatiivseks aspektiks on see, et sisenemiskeelu õiguslik mõju omistatakse sellisele ajahetkele, mil see meede ei ole veel jõustunud (ning mis võidakse vähemalt teoreetiliselt ära muuta või isegi tühistada). Sisenemiskeelu jõustumiskuupäeva kasutamine seoks kõikide liikmesriikide territooriumi puudutava üleeuroopalise meetme õigusliku mõju ajahetkega, mis sõltub siseriiklikest menetluseeskirjadest. Need võivad eri õigussüsteemides suuresti erineda.

56.      Lisaks ei võeta neist kummagi puhul arvesse, et sisenemiskeeld ei ole eraldiseisev akt, vaid lisatakse tagasisaatmisotsusele, nagu nähtub tagasisaatmisdirektiivi artikli 3 punkti 6 ja artikli 11 lõike 1 sõnastusest. Sellest tuleneb, et menetluse esimene samm on tagasisaatmisotsuse tegemine, mille õiguslikuks sisuks on kolmanda riigi kodaniku kohustamine „naasta“. Teine samm, sisenemiskeelu kehtestamine, on valikuline. Selle võib tagasisaatmisdirektiivi artikli 6 lõike 6 kohaselt võtta samal ajal esimese sammuga. Sisenemiskeelul on kaks õiguslikku tagajärge: 1) keeld siseneda ja 2) keeld viibida pärast teistkordset ebaseaduslikku sisenemist liikmesriigi territooriumil. Sisenemiskeelu õiguslikud tagajärjed saavad alata alles siis, kui tagasisaatmisotsus on täidetud. Kuni selle ajani hõlmab kolmanda riigi kodaniku ebaseaduslikku viibimist tagasisaatmisotsus.

57.      Sellest järeldub, et kui määrata sisenemiskeelu algushetkeks sellest teatamine või selle jõustumine, siis läheks see vastuollu liidu tagasisaatmispoliitika loogikaga. See kahjustaks ka selle tõhusust, kuna liikmesriikide territooriumil ebaseaduslikult viibiv kolmanda riigi kodanik saaks vältida sisenemiskeelu õiguslikku mõju, pelgalt vältides selle keelu kehtivusajal tagasisaatmisotsuse täitmist. See ärgitaks kolmanda riigi kodanikke mitte täitma tagasisaatmisotsuseid, samas kui üks tagasisaatmisdirektiivi sõnastatud eesmärke on eelistada vabatahtlikku tagasipöördumist.(47)

58.      Kolmas variant on lugeda sisenemiskeelu algushetkeks see hetk, mil kolmanda riigi kodanik tegelikult lahkus liikmesriikide territooriumilt. Lähtun järgnevas eeldusest, et tagasisaatmisotsusest ja sellega kaasnevast sisenemiskeelust on kolmanda riigi kodanikku asjakohaselt teavitatud ja need on siseriikliku õiguse kohaselt jõustunud.

59.      Sellist lähenemist toetavad tagasisaatmisdirektiivi eesmärk, süsteem ja sõnastus ning samuti sisenemiskeelu õiguslik laad. Nagu olen juba selgitanud, ei ole sisenemiskeeld autonoomne akt, vaid see kõigest võidakse lisada tagasisaatmisotsusele.(48) Koos sõnaga „sisenemine“ tähendab see, et kolmanda riigi kodanik peab kõigepealt liikmesriikide territooriumilt lahkuma. Alles siis hakkab avalduma sisenemiskeelu (mis on sisuliselt taassisenemiskeeld) õiguslik mõju.

60.      Seda seisukohta kinnitab ka tagasisaatmisdirektiivi vastuvõtmise ajalugu. Nii komisjoni ettepaneku inglise, prantsuse, saksa ja veel mõnedes keeleversioonides(49), nõukogu ettepanekus(50) kui ka Euroopa Parlamendi raportis(51) kasutati mõistet „taassisenemiskeeld“. Mõiste „sisenemiskeeld“ ilmus alles hilisemas etapis.(52) See mõiste jäeti teksti lõppredaktsiooni. Näib siiski, et algne mõiste („taassisenemiskeeld“) kajastub endiselt mõne liikmesriigi rakendusaktides.(53)

61.      Pärast tagasisaatmisdirektiivi kehtestamist koostatud liidu tagasisaatmisdokumentide sõnastus kinnitab, et Euroopa seadusandja kavatses määratleda sisenemiskeeldu algushetkeks hetke, mil kolmanda riigi kodanik tegelikult lahkub liikmesriikide territooriumilt. Kõige hilisem soovitus kinnitab, et liikmesriigid peaksid sisenemiskeelde igati kasutama ja tagama, et need hakkavad kehtima „kolmandate riikide kodanike EList lahkumise päeval, nii et nende tegelik kestus alusetult ei lüheneks“.(54) Komisjoni tagasisaatmise käsiraamatus on kasutatud sama lähenemist: hetk, millest alates hakatakse kohaldama sisenemiskeeldu, tuleb eelnevalt kindlaks määrata: tavaliselt peaks keeld hakkama kehtima hetkest, mil asjaomane isik lahkub või saadetakse välja kolmandasse riiki, mitte sisenemiskeelu väljastamise kuupäevast, sest ELi sisenemiskeeld ei saa [veel] toimida olukorras, kus asjaomane isik ei ole veel ELi territooriumilt lahkunud“. Käsiraamatus on samuti arvestatud võimalusega, kus „konkreetset lahkumiskuupäeva ei ole võimalik eelnevalt kindlaks määrata“. Sellistel juhtudel „võivad liikmesriigid kasutada mõnda muud kuupäeva (nt väljastamise kuupäev)“.(55) Kohtuistungil märkis komisjon, et tagasisaatmise käsiraamatut ei tohiks tõlgendada nii, et selle kohaselt ei peaks sisenemiskeelu algushetk tavaliselt olema kolmanda riigi kodaniku lahkumishetk. Ainult erandlikel juhtudel, kui on võimatu tuvastada, kas kolmanda riigi kodanik tegelikult lahkus liikmesriikide territooriumilt, võib lugeda sisenemiskeelu algushetkeks mõne muu kuupäeva.(56)

62.      Tagasisaatmisdirektiivi eesmärk on kehtestada tõhus tagasisaatmispoliitika, mis põhineb ühtsetel, selgetel ja ausatel reeglitel. ning anda tagasisaatmismeetmetele üleeuroopaline mõju, seades sisse sisenemiskeelu, millega keelatakse kõikide liikmesriikide territooriumile sisenemine ja seal viibimine. Sellest järeldub, et sisenemiskeelu algushetk peaks olema hetk, mil kolmanda riigi kodanik lahkub liikmesriikide territooriumilt. Selline lähenemine põhineb ajahetkel, mis sõltub objektiivsest faktilisest elemendist (lahkumine) ning mitte iga liikmesriigi menetluseeskirjadest.(57) Samuti võib see motiveerida kolmanda riigi kodanikke tagasisaatmisotsuseid täitma.

63.      Seetõttu olen seisukohal, et tagasisaatmisdirektiivi artikli 11 lõikes 2 ette nähtud sisenemiskeelu kulgemise algushetk peaks olema hetk, mil kolmanda riigi kodanik tegelikult lahkub liikmesriikide territooriumilt.

 Teine küsimus

64.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu teine küsimus on asjakohane ainult juhul, kui Euroopa Kohus asub seisukohale, et sisenemiskeelu algushetk on mingi muu hetk kui see, mil kolmanda riigi kodanik lahkub liikmesriikide territooriumilt. Põhjendasin juba, et ma ei leia, et see nii oleks. Analüüsin siiski teist küsimust täielikkuse huvides.

65.      Teise küsimusega küsitakse sisuliselt seda, kas varasem sisenemiskeeld võib ületada tagasisaatmisdirektiivi artikli 11 lõikes 2 ette nähtud maksimaalset viieaastast tähtaega, kui see on kindla kestusega, jõustunud ja võeti vastu selle alusel, et kolmanda riigi kodanik kujutas endast ohtu avalikule korrale.

66.      Tagasisaatmisdirektiivi artikli 11 lõike 2 viimane lause lubab sisenemiskeeldu kestusega üle viie aasta, kui kolmanda riigi kodanik kujutab endast „tõsist ohtu avalikule korrale, avalikule julgeolekule või riigi julgeolekule“.

67.      Kohtuotsuses Filev ja Osmani laiendas Euroopa Kohus seda reeglit varasemale sisenemiskeelule. Ta leidis, et tagasisaatmisdirektiivi artikli 11 lõikega 2 on vastuolus see, kui varasema sisenemiskeelu mõju jätkub nimetatud sättes ette nähtud keelu maksimaalsest kestusest kauem, välja arvatud juhul, kui sisenemiskeeld kehtestati selliste kolmandate riikide kodanike suhtes, kes kujutavad endast „tõsist ohtu avalikule korrale, avalikule julgeolekule või riigi julgeolekule“.(58)

68.      Seega on selge nii tagasisaatmisdirektiivi artikli 11 lõike 2 sõnastusest kui ka kohtupraktikast, et varasema sisenemiskeelu kestus võib ületada selles sättes põhimõtteliselt ette nähtud viieaastast maksimaalset kestust. Tuleb siiski arvestada tingimusi, mille puhul see on võimalik.

69.      Liikmesriik võib seda võimalust kasutada, kui kolmanda riigi kodanik kujutab endast „tõsist ohtu avalikule korrale, avalikule julgeolekule või riigi julgeolekule“. Käesolevas asjas on asjakohane mõiste „avalik kord“ (ingliskeelses versioonis „public policy“).(59) Seda mõistet tuleb tõlgendada tagasisaatmisdirektiivi konkreetses kontekstis, võttes arvesse selle sõnastust, eesmärki, süsteemi ja konteksti.(60)

70.      Sisuliselt on liikmesriikidel vabadus määrata avaliku korra nõuded kindlaks lähtuvalt oma riigisisestest vajadustest, mis võivad varieeruda nii liikmesriigiti kui sõltuvalt ajajärgust.(61) Ent ma leian, et sellist erandit nagu tagasisaatmisdirektiivi artikli 11 lõike 2 viimane lause tuleb tõlgendada pigem kitsalt ja mitte laialt, kuna see puudutab isikuid, kellel ei ole elamisluba Euroopa Liidus. Lisaks satuvad kolmanda riigi kodanikud (sealhulgas need, kelle viibimine liikmesriikide territooriumil on ebaseaduslik), kelle suhtes kohaldatakse liidu õigust, sel põhjusel Euroopa Liidu põhiõiguste harta kohaldamisalasse. Hartaga tagatud põhiõigusi tuleb järgida samaväärse austusega kõikide isikute puhul, kes kuuluvad harta kohaldamisalasse. Seetõttu ei või iga liikmesriik määrata avaliku korra nõudeid kindlaks ühepoolselt, ilma et see alluks liidu institutsioonide kontrollile.(62)

71.      Karistusõiguse normid on kõik avaliku korra normid selles mõttes, et nende täitmine on kohustuslik. Nende normide rikkumine häirib liikmesriigi avalikku korda. Selle häirimise ulatus on väiksem või suurem olenevalt toimepandud teo laadist. Keelatud käitumise eest siseriiklikus õiguses sätestatud karistuse raskus väljendab üldjuhul tajutud mõju. Seetõttu võrdub liikmesriigi karistusõiguse normide rikkumine avaliku korra vastase teoga.(63)

72.      Ent pelk asjaolu, et selline tegu on oma määratluse kohaselt vastuolus avaliku korraga, ei ole piisav, õigustamaks viit aastat ületava sisenemiskeelu kehtestamist. Vaja on kahte lisatingimust. Esiteks peab eksisteerima „tõsine oht“ avalikule korrale. Teiseks on tagasisaatmisdirektiivi põhjendusest 14 selge, et sisenemiskeelu pikkus tuleks igal üksikjuhul määrata kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist.

73.      Mõistan fraasi „oht avalikule korrale“ selliselt, et selle kohaselt võib avalik kord ohtu sattuda ka kolmanda riigi kodaniku tulevase teo tõttu.(64) Omadussõna „tõsine“ kasutamisega nägi seadusandja ette, et viit aastat ületava sisenemiskeelu põhjendamise künnis on kõrgem kui sama direktiivi artikli 7 lõikes 4 ette nähtud vabatahtliku lahkumise tähtaja lühendamise oma.(65) Mitte iga (varasem) karistusõiguse rikkumine ei kujuta endast (tulevikus) „tõsist ohtu avalikule korrale“ artikli 11 lõike 2 tähenduses.(66) Siseriiklikud ametivõimud peavad hindama asjaomasest isikust lähtuvat tulevast arvatavat ohtu ühiskonnale. Sellele erandile tugineva liikmesriigi kohustus on tõendada, miks avaliku korraga seotud huvid võivad tõenäoliselt tõsisesse ohtu sattuda, kui ei kehtestata pikemat sisenemiskeeldu. Sellekohane menetlus tuleb läbi viia „kooskõlas ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluvatele põhiõigustega ja rahvusvahelise õigusega“.(67)

74.      Hindamine tuleb läbi viia in concreto, määrates sisenemiskeelu kestuse „igal üksikjuhul kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist“ […] „juhtumipõhiselt ja lähtudes objektiivsetest kriteeriumitest, mis tähendab, et arvesse tuleks võtta muud kui üksnes ebaseadusliku riigisviibimise asjaolu“.(68) Nii ei või liikmesriik tugineda üksnes oma üldisele praktikale ega üksnes eeldustele otsustamaks, et eksisteerib „tõsine oht avalikule korrale“. Individuaalse hindamise nõue ja proportsionaalsuse põhimõte kohustavad liikmesriiki võtma kohaselt arvesse asjaomase kolmanda riigi kodaniku isiklikku käitumist ja arvatavat tulevast ohtu, millesse see käitumine võib seada avaliku korra. Sellest järeldub, et asjaolu, et kolmanda riigi kodanikku kahtlustatakse siseriikliku õiguse kohaselt karistatavas süüteos või ta on sellise teo eest süüdi mõistetud, ei või sellisena olla põhjenduseks järeldusele, et see isik kujutab endast „tõsist ohtu avalikule korrale“ tagasisaatmisdirektiivi artikli 11 lõike 2 kohaselt.(69) Ent mitu varasemat karistust süütegude eest võivad olla piisavad tagasisaatmisdirektiivi artikli 11 lõikes 2 ette nähtud erandi kohaldamiseks, kui need tõendavad asjaomase isiku väljakujunenud käitumismustrit.

75.      Veel üks küsimus seisneb selles, kas tõsise ohu puhul „avalikule korrale, avalikule julgeolekule või riigi julgeolekule“ kehtestatud üle viie aasta pikkusel sisenemiskeelul on ka mingi kestuse piirang.

76.      Tagasisaatmisdirektiivi artikli 11 lõige 2 vaikib selles küsimuses. Euroopa Kohtu praktikas näib olevat aktsepteeritud võimalust kehtestada tähtajatu sisenemiskeeld. Kohtuotsuses Filev ja Osmani otsustas Euroopa Kohus, et „direktiivi 2008/115 artikli 11 lõikega 2 on vastuolus see, kui enne direktiivi 2008/115 kohaldatavaks muutumise kuupäeva vastu võetud sellise tähtajatu sisenemiskeelu […] mõju jätkub nimetatud sättes ette nähtud keelu maksimaalsest kestusest kauem, välja arvatud juhul, kui sisenemiskeeld kehtestati selliste kolmandate riikide kodanike suhtes, kes kujutavad endast tõsist ohtu avalikule korrale, avalikule julgeolekule või riigi julgeolekule“.(70) Seega võib sellest järeldada, et vähemalt varasemate sisenemiskeeldude osas, kui kolmanda riigi kodanik kujutab endast sellist ohtu, on tähtajatu sisenemiskeelu mõju jätkumine võimalik.

77.      Ma ei ole selle lähenemisega nõus. Tagasisaatmisdirektiivi artikli 11 lõiget 2 tuleks tõlgendada koos selle direktiivi artikli 3 punktiga 6, milles on sisenemiskeeld määratletud kui haldus- või kohtuotsus, millega määratud keeld kehtib „kindla tähtaja jooksul“. See välistab minu arvates võimaluse kehtestada tähtajatuid sisenemiskeelde.(71) Varasemate tähtajatute sisenemiskeeldude puhul võivad siseriiklikud ametivõimud olla kohustatud tagasisaatmisdirektiivi artikli 11 lõike 2 valguses asja uuesti läbi vaatama ja määrama kindlaks sisenemiskeelu kohase kestuse. Ent Euroopa Kohtule ei ole esitatud argumente sisenemiskeeldude kestuse võimalike variantide kohta ning seepärast ma ei võta selles küsimuses seisukohta.

78.      Kokkuvõtvalt järeldan, et siseriikliku kohtu ülesanne on vastavalt siseriiklikele menetluseeskirjadele tuvastada, kas varasema sisenemiskeelu kehtestamisel hindasid siseriiklikud ametivõimud kolmanda riigi kodaniku isiklikku käitumist ja järeldasid selle alusel, et ta kujutas endast tõsist ohtu avalikule korrale. Selles kontekstis võivad mitu varasemat karistust süütegude eest olla piisavad tagasisaatmisdirektiivi artikli 11 lõikes 2 ette nähtud erandi kohaldamiseks, kui need tõendavad asjaomase isiku väljakujunenud käitumismustrit. Siseriikliku kohtu ülesandeks on tuvastada, kas sisenemiskeelu kehtestamise menetluses austati Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluvaid põhiõigusi.

 Ettepanek

79.      Olen eeltoodud kaalutlustest lähtudes seisukohal, et Euroopa Kohus peaks vastama Hoge Raad der Nederlandeni (Madalmaade kõrgeim kohus) küsimustele järgmiselt:

–        Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel artikli 11 lõikes 2 ette nähtud sisenemiskeelu kulgemise algushetk peaks olema hetk, mil kolmanda riigi kodanik tegelikult lahkub liikmesriikide territooriumilt.

–        Direktiivi 2008/115 artikli 11 lõike 2 viimast lauset tuleks tõlgendada nii, et varasema sisenemiskeelu kestus võib ületada viit aastat, kui nimetatud sättes sätestatud tingimused on täidetud. Siseriikliku kohtu ülesanne on vastavalt siseriiklikele menetluseeskirjadele tuvastada, kas varasema sisenemiskeelu kehtestamisel hindasid siseriiklikud ametivõimud kolmanda riigi kodaniku isiklikku käitumist ja järeldasid selle alusel, et ta kujutas endast tõsist ohtu avalikule korrale. Selles kontekstis võivad mitu varasemat karistust süütegude eest olla piisavad direktiivi 2008/115 artikli 11 lõikes 2 ette nähtud erandi kohaldamiseks, kui need tõendavad asjaomase isiku väljakujunenud käitumismustrit. Siseriikliku kohtu ülesandeks on tuvastada, kas sisenemiskeelu kehtestamise menetluses austati Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluvaid põhiõigusi.


1 –      Algkeel: inglise.


2 –      ELT 2008, L 348, lk 98.


3 –      Seda mõistet kasutatakse Euroopa Komisjoni poolt komisjoni 1. oktoobri 2015. aasta soovituse, millega võetakse kasutusele ühine tagasisaatmise käsiraamat, mida liikmesriikide pädevad asutused peavad kasutama tagasisaatmisega seotud ülesannete täitmisel, C(2015) 6250 final, lisas lk 64, ja komisjoni 28. märtsi 2014. aasta teatises nõukogule ja Euroopa Parlamendile ELi tagasisaatmispoliitika kohta, COM(2014) 199 final, lk 27.


4 –      Schengeni acquis’le viidatakse nõukogu 20. mai 1999. aasta otsuse 1999/435/EÜ (EÜT 2000, L 239, lk 1; ELT eriväljaanne 19/01, lk 136) artikli 1 lõikes 2. „Schengeni ala“ hõlmab enamikke liidu liikmesriike, välja arvatud Bulgaaria, Horvaatia, Küpros, Iirimaa, Rumeenia ja Ühendkuningriik. Island, Norra, Šveits ja Liechtenstein on samuti ühinenud Schengeni alaga.


5 –      Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vaheline leping kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta nende ühispiiridel (ELT 2000, L 239, lk 13).


6 –      Konventsioon, millega rakendatakse 14. juuni1985. aasta Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta (ELT 2000, L 239, lk 19).


7 –      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1987/2006, mis käsitleb teise põlvkonna Schengeni infosüsteemi (SIS II) loomist, toimimist ja kasutamist (ELT 2006, L 381, lk 4), põhjendus 10. SIS II toimib kõikides liikmesriikides ning ühinenud riikides, kes kuuluvad Schengeni alasse. Bulgaaria, Iirimaa, Rumeenia ja Ühendkuningriik kasutavad SIS II-e ainult õiguskaitsealases koostöös.


8 –      EÜT 2001, L 149, lk 34, vt põhjendus 3. Sellele direktiivile järgnes nõukogu 23. veebruari 2004. aasta otsus 2004/191/EÜ, millega kehtestatakse kolmandate riikide kodanike väljasaatmise otsuste vastastikust tunnustamist käsitleva direktiivi 2001/40/EÜ kohaldamisest tuleneva rahalise tasakaalustamatuse kompenseerimise kriteeriumid ja praktiline kord (ELT 2004, L 60, lk 55; ELT eriväljaanne 01/05, lk 25).


9 –      Artikkel 1.


10 –      Põhjendus 1.


11 –      Põhjendus 2.


12 –      Põhjendus 5.


13 –      Põhjendus 24 ja artikkel 1.


14 –      Põhjendus 4.


15 –      Põhjendus 6.


16 –      Põhjendus 8.


17 –      Artikkel 4.


18 –      See kohustus ei piira artikli 6 lõigetes 2–5 sätestatud piiratud erandite kohaldamist. Ükski neist eranditest ei näi olevat põhikohtuasjas asjakohane.


19 –      Ilma et see piiraks III peatükis ning ühenduse ja siseriikliku õiguse muudes asjakohastes sätetes ette nähtu menetluslikke tagatisi.


20 –      Madalmaade õiguses kasutatakse mõistet „välismaalane“. Kasutan käesolevas ettepanekus sellise isiku kohta mõistet „kolmanda riigi kodanik“ (tagasisaatmisdirektiivis kasutatud mõiste).


21 –      Eelotsusetaotluses ei ole esitatud teavet M. Ouhrami elukoha kohta ajavahemikul 2003–2011. Kohtuistungil avaldas tema esindaja, et tema teada ei lahkunud M. Ouhrami kunagi Madalmaadest.


22 –      Kohtuotsus, 19.9.2013 (Filev ja Osmani, C‑297/12, EU:C:2013:569, punkt 26 jj).


23 –      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta määrus (EL) 2016/399, mis käsitleb isikute üle piiri liikumist reguleerivaid liidu eeskirju (Schengeni piirieeskirjad) (ELT 2016, L 77, lk 1). Selle määrusega tunnistati kehtetuks ja asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määrus (EÜ) nr 562/2006, millega kehtestatakse isikute üle piiri liikumist reguleerivad ühenduse eeskirjad (Schengeni piirieeskirjad) (ELT 2006, L 105, lk 1), millega omakorda tunnistati alates 13.10.2006 kehtetuks CISA artiklid 2–8. Vt lisaks tagasisaatmisdirektiivi põhjendused 25–30.


24 –      Artikkel 21.


25 –      Vt selle kohta põhjendused 2 ja 11 ning artikkel 1. Vt ka kohtuotsus, 5.6.2014, Mahdi (C‑146/14 PPU, EU:C:2014:1320, punkt 38).


26 –      Vt selle kohta komisjoni 1. septembri 2005. aasta ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviks ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel, KOM(2005) 391 lõplik (edaspidi „komisjoni ettepanek“), lk 7.


27 –      Vt kohtuotsus, 7.6.2016, Affum (C‑47/15, EU:C:2016:408, punkt 48).


28 –      Tuleb meeles pidada määruse 2016/399 artiklis 5 sätestatud tagasisaatmise tingimusi. Tagasisaatmisdirektiivi artikli 3 punktis 2 olev lai määratlus hõlmab kõiki kolmandate riikide kodanikke, kellel ei ole seaduslikku alust liikmesriigis viibimiseks. Liikmesriigi siseriiklik õigus selles valdkonnas peab austama liidu õigusest tulenevaid õigusi, mis puudutavad (näiteks) liidu kodanikke ja nende pereliikmeid, perede taasühinemist ja pikaajalistes elanikest kolmandate riikide kodanikke. Vt vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT 2004, L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46), nõukogu 22. septembri 2003. aasta direktiiv 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta (ELT 2003, L 251, lk 12; ELT eriväljaanne 19/06, lk 224) ja nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta (EÜT 2004, L 16, lk 44; ELT eriväljaanne 19/06, lk 272).


29 –      Tagasisaatmisdirektiivis selle kohaldamisala määratlemiseks kasutatud mõiste „liikmesrii[kide] territoorium“ on ebatäpne. Tagasisaatmisdirektiivi ei kohaldata Ühendkuningriigi ja Iirimaa suhtes. Seevastu kohaldatakse seda Taani suhtes (vaatamata selle liikmesriigi erilisele staatusele selles liidu õiguse valdkonnas) ning Schengeni alaga ühinenud riikide suhtes (Island, Norra, Šveits, Lichtenstein). Vt selle kohta põhjendused 25–30 ja artikkel 23. Mõistet „liikmesriikide territoorium“ tuleks mõista vastavalt.


30 –      Tagasisaatmisdirektiivi artikli 3 lõiked 3 ja 4.


31 –      Tagasisaatmisdirektiivi artikli 11 lõige 1.


32 –      Tagasisaatmisdirektiivi põhjendus 14. Vt selle kohta kohtuotsus, 1.10.2015, Celaj (C‑290/14, EU:C:2015:640, punkt 24).


33 –      Vastavalt CISA artiklile 25. Vt ka tagasisaatmisdirektiivi artikli 11 lõige 4.


34 –      Tagasisaatmisdirektiivi põhjendus 18.


35 –      Kohtuotsus, 19.9.2013, Filev ja Osmani (C‑297/12, EU:C:2013:569, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).


36 –      Punkt 41.


37 –      Punkt 42.


38 –      Punkt 44.


39 –      Vt käesoleva ettepaneku punktid 35–39.


40 –      Põhjendused 5 ja 20. Vt ka komisjoni ettepanek, lk 5.


41 –      Kohtuotsus, 26.10.2010, Ühendkuningriik vs. nõukogu (C‑482/08, EU:C:2010:631, punkt 48).


42 –      Kui näiteks direktiiv 2001/40 käsitleb väljasaatmisotsuste, sealhulgas tagasisaatmisotsuste vastastikust tunnustamist, siis praegu puudub liikmesriigil kohustus teavitada teisi liikmesriike sellise otsuse olemasolust SIS II-e lisatava hoiatusteate abil.


43 –      Vt mh ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Schengeni infosüsteemi kasutamise kohta ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks, 21. detsember 2016, COM(2016) 881 final;ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse Schengeni infosüsteemi (SIS) loomist, toimimist ja kasutamist politseikoostöös ja kriminaalasjades tehtavas õigusalases koostöös ning millega muudetakse määrust (EL) nr 515/2014 ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1986/2006, nõukogu otsus 2007/533/JSK ja komisjoni otsus 2010/261/EL, 21. detsember 2016, COM(2016) 883 final; ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteem Euroopa Liidu liikmesriikide välispiire ületavate kolmandate riikide kodanike riiki sisenemise ja riigist lahkumise andmete ja sisenemiskeelu andmete registreerimiseks ning määratakse kindlaks riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteemile õiguskaitse eesmärgil juurdepääsu andmise tingimused ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 767/2008 ja määrust (EL) nr 1077/2011, 6. aprill 2016, COM(2016) 194 final; ning komisjoni teatis Euroopa parlamendile ja nõukogule „Tõhusama tagasisaatmispoliitika kohta Euroopa Liidus – uuendatud tegevuskava“, 2. märts 2017, COM(2017) 200 final.


44 –      Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse Schengeni infosüsteemi (SIS) loomist, toimimist ja kasutamist riigipiiri ületamise kontrolli valdkonnas ning millega muudetakse määrust (EL) nr 515/2014 ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1987/2006, 21. detsember 2016, COM(2016) 882 final, lk 4.


45 –      Vt analoogia alusel kohtuotsus, 17.7.2008, Kozlowski (C‑66/08, EU:C:2008:437, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).


46 –      Kuigi see võib olla kooskõlas SIS II süsteemi üleeuroopalise loogikaga, puudub liikmesriigil praegu kohustus sisestada sellesse süsteemi sisenemiskeelu kohta hoiatusteade. Vt määruse nr 1987/2006 artikli 24 lõige 3.


47 –      Põhjendus 10.


48 –      Vt käesoleva ettepaneku punkt 56.


49 –      Artikli 3 punkt g ja artikkel 9.


50 –      Euroopa Liidu Nõukogu ettepanek seoses ettepanekuga Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviks ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel, 6.10.2006, 13451/06, ettepandud direktiivi artikli 2 punkt g ja artikkel 9.


51 –      Euroopa Parlamendi raport seoses ettepanekuga Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviks ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel, A6-0339/2007 final, ettepandud direktiivi artikkel 9.


52 –      Vt nt pärast 7. veebruari 2008 läbirääkimisi täiendatud nõukogu ettepanek seoses ettepanekuga Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviks ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel, 15. veebruar 2008, 6541/08, artikli 3 punkt g ja artikkel 9.


53 –      Nt Prantsusmaal välismaalaste riiki sisenemise ja riigis viibimise ning varjupaigaõiguse koodeksi (Code d’entrée et du séjour des étrangers et du droit d’asile) artiklis L. 511-1 on kasutatud mõistet „interdiction de retour“ ja Poolas on välismaalaste seaduse (Ustawa o Cudzoziemcach) artiklites 318–320 kasutatud mõistet „taassisenemise keeld“.


54 –      Komisjoni 7. märtsi 2017. aasta soovitus tagasisaatmise tõhususe suurendamise kohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/115/EÜ rakendamisel, C(2017) 1600, punkt 24.


55 –      Komisjoni 1. oktoobri 2015. aasta soovitus, millega võetakse kasutusele ühine tagasisaatmise käsiraamat, mida liikmesriikide pädevad asutused peavad kasutama tagasisaatmisega seotud ülesannete täitmisel, C(2015) 6250 final, lisa lk 60. Euroopa Kohtu praktikas on välja kujunenud, et kuigi soovituste eesmärk ei ole kohustuslike tagajärgede tekitamine, on neil siiski teatav õiguslik mõju. Näiteks on liikmesriikide kohtud kohustatud nende menetluses olevate asjade lahendamisel soovitusi arvesse võtma, eriti kui need toovad selgust nende rakendamiseks vastu võetud siseriiklike sätete tõlgendamisel või kui nende eesmärk on täiendada kohustusliku iseloomuga liidu õigusnorme. Vt selle kohta kohtuotsus, 15.9.2016, Koninklijke KPN jt (C‑28/15, EU:C:2016:692, punkt 41).


56 –      Märgin, et Schengeni alal tuleb kolmandate riikide kodanike reisidokumendid väljumisel tembeldada vastavalt Schengeni piirieeskirjade (määrus 2016/399) artiklile 8. Schengenisse mittekuuluvate liikmesriikide õiguses on tõenäoliselt ette nähtud samasugused sätted. Eeldusel, et kolmanda riigi kodanik ei lahkunud salaja, peaks tal olema võimalik tõendada, mis hetkest alates tuleks lugeda sisenemiskeeld alanuks.


57 –      SIS II tõhusaks toimimiseks peavad liikmesriigid sisestama määruse nr 1987/2006 artikli 24 kohaselt süsteemi hoiatusteated, ehkki nad ei pruugi veel teada kolmanda riigi kodaniku tegelikku lahkumiskuupäeva. Kohtuistungil selgitati, et Madalmaad toimivadki niimoodi.


58 –      Punkt 44.


59 –      Tagasisaatmisdirektiivi ingliskeelses versioonis kasutatakse mõistet „avalik poliitika“ (public policy), samas kui prantsuskeelses ja teistes keeleversioonides on kasutusel mõiste „avalik kord“ (ordre public). Olen juba käsitlenud seda sõnastuse erinevust oma ettepanekus kohtuasjas Zh ja O (C‑554/13, EU:C:2015:94, punktid 28–33). Selgitasin selle ettepaneku punktis 33: „Vaadeldes nii liidu õigusnorme kui ka Euroopa Kohtu praktikat on selge, et siin kasutatakse ingliskeelset mõistet „public policy” prantsuskeelse mõiste „ordre public” vastena. Kasutan siiski käesoleva ettepaneku ingliskeelses versioonis tagasisaatmisdirektiivis kasutatud mõistet „public policy“.


60 –      Vt minu ettepanek kohtuasjasZh ja O (C‑554/13, EU:C:2015:94, punkt 57).


61 –      Kohtuotsus, 11.6.2015, Zh ja O (C‑554/13, EU:C:2015:377, punkt 48).


62 –      Vt minu ettepanek kohtuasjas Zh ja O (C‑554/13, EU:C:2015:94, punktid 46 ja 59).


63 –      Vt minu ettepanek kohtuasjas Zh ja O (C‑554/13, EU:C:2015:94, punktid 61 ja 62).


64 –      Punkt 39.


65 –      Omadussõna „tõsine“ ei sisaldunud komisjoni ettepanekus. See lisati tagasisaatmisdirektiivi teksti seadusandliku menetluse käigus Belgia ettepanekul 2008. aastal. Vt selle kohta täiendatud nõukogu ettepanek pärast 7. veebruari 2008. aasta läbirääkimisi seoses ettepanekuga Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviks ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel, 6541/08, selles ettepanekus sisalduva direktiivi artikli 9 lõike 2 tekst ja 52. joonealune märkus.


66 –      Vt minu ettepanek kohtuasjas Zh ja O (C‑554/13, EU:C:2015:94, punkt 62) ning analoogia alusel kohtuotsus, 27.10.1977, Bouchereau (30/77, EU:C:1977:172, punkt 27).


67 –      Tagasisaatmisdirektiivi artikkel 1.


68 –      Vastavalt tagasisaatmisdirektiivi põhjendused 14 ja 6.


69 –      Kohtuotsus, 11.6.2015, Zh ja O (C‑554/13, EU:C:2015:377, punkt 50).


70 –      Kohtuotsus, 19.9.2013, Filev ja Osmani (C‑297/12, EU:C:2013:569, punkt 44).


71 –      Sisenemiskeeld ei ole kunagi eraldiseisev meede, vaid käib alati kaasas tagasisaatmisotsusega. Isegi kui viimati nimetatut ei täideta, võib see siseriiklike aegumiseeskirjade kohaselt aeguda. Seetõttu ma kahtlen, kas sellise kolmanda riigi kodaniku suhtes kehtestatud sisenemiskeeld, kes ei lahkugi kunagi liikmesriikide territooriumilt, saab olla „igavene sisenemiskeeld“ nagu M. Ouhrami väitis.