AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(kolmas koda)

7. oktoober 2009

Kohtuasi F‑29/08

Y

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Avalik teenistus – Lepingulised töötajad – Selge mittevastavuse tõttu teenistusest vabastamine – Ebapädev käitumine teenistuses

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, milles Y palub tühistada teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse 24. mai 2007. aasta otsus tema teenistusest vabastamise kohta ning mõista komisjonilt tema kasuks välja esiteks töötasu, mida ta oleks jätkuvalt saanud, kui tema lepingut ei oleks ennetähtaegselt lõpetatud, ja teiseks 500 000 euro suurune summa mittevaralise kahju hüvitamiseks, mis tema hinnangul vaidlusaluse otsusega talle tekitati.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Jätta kõik kohtukulud hageja kanda.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Lepingulised töötajad – Töölevõtmine – Katseaeg – Enne katseaja lõppu tehtud teenistusest vabastamise otsus – Hindamiskomitee arvamuse edastamata jätmine

(Personalieeskirjad, artikli 34 lõige 2; muude teenistujate teenistustingimused, artikli 84 lõige 4)

2.      Ametnikud – Lepingulised töötajad – Töölevõtmine – Katseaeg – Enne katseaja lõppu tehtud teenistusest vabastamise otsus – Selge mittevastavus – Mõiste

(Muude teenistujate teenistustingimused, artikli 84 lõige 4)

3.      Ametnikud – Lepingulised töötajad – Töölevõtmine – Katseaeg

(Muude teenistujate teenistustingimused, artikli 84 lõige 4)

4.      Ametnikud – Lepingulised töötajad – Töölevõtmine – Katseaeg – Enne katseaja lõppu tehtud teenistusest vabastamise otsus – Selge mittevastavus

(Muude teenistujate teenistustingimused, artikli 84 lõige 4)

1.      Kaitseõiguste tagamise põhimõte on ühenduse õiguse aluspõhimõte, mis peab ka erinormide puudumisel olema tagatud kõigis isiku vastu algatatud menetlustes, mille tagajärjel võidakse võtta seda isikut kahjustav meede. Selle põhimõtte järgi peab ühenduste kohus tagama selle, et asjaomasel isikul oleks enne teda puudutava otsuse koostamist võimalus esitada tulemuslikult oma seisukoht nende faktiliste asjaolude tõelevastavuse ning asjakohasuse kohta, mille alusel selline otsus on tehtud. Peale selle peab kaitseõiguste tagamise üldpõhimõtte kohaselt olema ametnikul võimalus võtta seisukoht kõigi dokumentide kohta, millele institutsioon kavatseb tema vastu tugineda. Järelikult juhul, kui talle ei ole sellist võimalust antud, ei saa dokumentidele, millele ei antud juurdepääsu, tõendusmaterjalina tugineda.

Kui lepingulisele töötajale ei saadeta hindamiskomitee arvamust, mille viimane peab asjaomase töötaja teenistusest vabastamise ettepaneku kohta andma, ei too see kaasa kaitseõiguste rikkumist, kui teatavad tingimused on täidetud. Esiteks peab selles arvamuses olema esitatud faktilised asjaolud või väited, millele on teenistusest vabastamise otsuses tuginetud. See võib sisaldada ka asjaomase isiku kasuks rääkivaid asjaolusid, juhul kui need ei lange kokku kõnealuses otsuses tehtud mahaarvamistega. Teiseks ei pea asjaomasele isikule olema antud hindamiskomitee arvamuse edastamata jätmise korral võimalust teha oma seisukoht nende faktide, väidete või asjaolude kohta tulemuslikult teatavaks. See on nii juhul, kui need asjaolud on esitatud vaid komitee arvamuses.

Rohkem kui üksinda hindamiskomitee arvamuse esitamata jätmine võib kaitseõiguste rikkumise kaasa tuua teenistusest vabastamise otsuse aluseks oleva faktilise asjaolu või väite esitamata jätmine või asjassepuutuva teenistuja kaitseks vajaliku asjaolu esitamata jätmine, juhul kui niisugune asjaolu või väide on esitatud vaid hindamiskomitee arvamuses.

Järelikult ei kujuta hindamiskomitee arvamuse esitamata jätmine ka teenistusest vabastamise otsuses vastava viite puudumisel endast kaitseõiguste rikkumist, kui asjaomase otsuse sõnastusest tuleneb, et institutsioon on tuginenud ainult väidetele ja faktilistele asjaoludele, mis on esitatud katseaja aruandes, mis teenistujale enne teenistusest vabastamise otsuse tegemist esitati.

Lisaks ei ole vastupidi ametnikele kohaldatavate personalieeskirjade artikli 34 lõikele 2 lepingulistele töötajatele kohaldatavate muude teenistujate teenistustingimuste artikli 84 lõikes 4 ette nähtud, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus on kohustatud konsulteerima hindamiskomiteega. Kuigi personalieeskirjade artikli 34 lõikes 2 on ametnike kohta sätestatud, et administratsioon küsib hindamiskomitee arvamust, ei ole siiski sätestatud seda, et see arvamus tuleks asjaomasele isikule edastada. Seega ei saa nõustuda, et hindamiskomitee arvamuse esitamata jätmise tõttu oleks tegemist eraldi menetlusnormide rikkumisega.

(vt punktid 34, 36–38, 41–46, 51 ja 53)

Viited:

Euroopa Kohus: 15. juuli 1970, kohtuasi 44/69: Buchler vs. komisjon (EKL 1970, lk 733, punkt 9); 10. juuli 1986, kohtuasi 234/84: Belgia vs. komisjon (EKL 1986, lk 2263, punkt 27); 12. veebruar 1992, liidetud kohtuasjad C‑48/90 ja C‑66/90: Madalmaad jt vs. komisjon (EKL 1992, lk I‑565, punkt 44); 18. november 1999, kohtuasi C‑191/98 P: Tzoanos vs. komisjon (EKL 1999, lk I‑8223, punkt 34); 3. oktoober 2000, kohtuasi C‑458/98 P: Industrie des poudres sphériques vs. nõukogu (EKL 2000, lk I‑8147, punkt 99)

Esimese Astme Kohus: 1. aprill 1992, kohtuasi T‑26/91: Kupka‑Floridi vs. MSK (EKL 1992, lk II‑1615, punkt 38); 10. oktoober 2006, kohtuasi T‑182/04: Van der Spree vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑205 ja II‑A‑2‑1049, punkt 56)

2.      Vastavalt muude teenistujate teenistustingimuste artikli 84 lõikele 4 võib lepingulise töötaja „selge mittevastavuse” korral teenistusest vabastada aruande põhjal, mis on koostatud ükskõik millal katseaja vältel. Niisuguse tuvastatud selge mittevastavuse olemasolu peab mõiste „selge” kasutamisest lähtudes olema teatud määral ilmselge.

Seega juhul, kui institutsioon teeb teenistustingimuste artikli 84 lõike 4 alusel teenistusest vabastamise otsuse, peab ta tuginema piisavalt põhjalikele faktilistele asjaoludele, mida võib objektiivselt käsitada selge mittevastavusena. Niisiis peab ühenduste kohus tagama selliste asjaolude olemasolu, kui ta kontrollib, kas on tehtud ilmselge hindamisviga, ning võttes arvesse administratsioonile antud kaalutlusruumi teenistuja sobivuse hindamisel katseajal.

Seetõttu üksnes viide käimasolevale kriminaalmenetlusele – mis ei anna seega veel alust lõplikult jõustunud kohtulahendis tuvastatud asjaoludele – mitte aga faktilistele asjaoludele, mida institutsioon oleks võinud kindlaks teha või mis asjaomane isik oleks saanud omaks võtta, ei tugine tuvastatud faktilistele asjaoludele, mis võiksid tuvastatud selget mittevastavust põhjendada.

Mis puudutab teenistujat, kes peab täitma töökohustusi, mis nõuavad tugevamat usaldussuhet institutsiooniga, mille kasuks ta töötab ja kes on kohustuste täitmata jätmise tuvastamise kohta oma teenistustes läbi viinud juurdluse, teavitamata sellest ühtegi institutsiooni töötajat ja järgides meetodit, mis põhjustab arusaamatusi ja võib kahjustada institutsiooni mainet, siis asjaolu, et kõnesolev juurdlus hoitakse saladuses ja sellist saladuses hoidmist õigustatakse usalduse puudumise suhetes ülemusega, võib teenistuja tööülesandeid ja –kohustusi arvesse võttes tähendada institutsiooni jaoks õigustatult seda, et teenistuja on selgelt mittevastav oma tööülesannete täitmiseks. Seesuguse järelduse tegemine võib niisiis viia institutsiooni selleni, et ta otsustab isiku teenistuja teenistusest vabastada, ilma et ta teeks sealjuures ilmse hindamisvea, ning olenemata põhjustest, miks teenistuja sel viisil tegutses.

(vt punktid 68, 70, 71, 75, 81 ja 82)

3.      Lepingulise töötaja katseaja aruande koostamiseks kasutataval vormil esitatud teabel puudub normatiivne ulatus ja asjaomane institutsioon võib seega võtta asjaomase isiku teenistuses käitumise hindamiseks arvesse ka muid oskusi, sealhulgas eelkõige tema võimet järgida lojaalsuskohustust, milleks ta on suhetes teda tööle võtnud institutsiooniga kohustatud.

Lisaks ei ole tõsiasi, et faktilised asjaolud leidsid aset enne asjaomase teenistuja töölevõtmist, tingimata ja igal juhul institutsioonile takistuseks võtta need asjaolud arvesse hindamaks, kas asjaomane isik on oma töökohustuste täitmiseks sobiv, kuna mõiste „sobivus” on laiem mõiste kui „tulemuslikkus” ja „käitumine teenistuses”.

(vt punktid 83 ja 86)

4.      Kui lepingulise teenistuja käitumise hindamisel jõutakse järeldusele, et muude teenistujate teenistustingimuste artikli 84 lõike 4 kohaldamise tingimused on täidetud, on administratsioonil õigus rakendada osutatud artiklis sätestatud teenistusest vabastamise korda, isegi kui asjaolud, millest lähtudes administratsioon tuvastas selge mittevastavuse, võivad olla aluseks distsiplinaarmenetluse alustamisele.

(vt punkt 111)

Viited:

Euroopa Kohus: 21. oktoober 1980, kohtuasi 101/79: Vecchioli vs. komisjon (EKL 1980, lk 3069, punkt 8)