KOHTUJURISTI ETTEPANEK
PAOLO MENGOZZI
esitatud 30. novembril 20061(1)
Kohtuasi C-170/04
Klas Rosengren jt
versus
Riksåklagaren
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Högsta domstolen (Rootsi))
Alkohoolsed joogid – Rootsi jaemüügimonopol – Üksikisikutele kehtestatud impordikeeld – Monopoli olemasolust ja toimimisest eraldi käsitlemise võimalikkus – EÜ artikkel 31 – EÜ artikkel 28 – Kooskõla
I. Sissejuhatus
1. 30. märtsi 2004. aasta eelotsusetaotlusega esitas Högsta domstolen (Ülemkohus) (Rootsi) Euroopa Kohtule neli eelotsuse küsimust EÜ artiklite 28, 30 ja 31 tõlgendamise kohta.
2. Sisuliselt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas 16. detsembri 1994. aasta alkoholiseaduse (alkohollag (1738:1994); edaspidi „alkoholiseadus”) sätetega sarnaseid sätteid, mille kohaselt on eelotsusetaotluses kirjeldatud tingimustel üksikisikutel keelatud eraviisiliselt importida alkohoolseid jooke, mille müük Rootsis allub monopolisüsteemile, tuleb hinnata kaubanduslike riigimonopolide kohandamist käsitleva EÜ artikli 31 alusel või liikmesriikidevahelised koguselised impordipiirangud ja kõik samaväärse toimega meetmed keelava EÜ artikli 28 alusel (esimene küsimus) ja kas sellised sätted on vastavalt vastuolus ühe või teise kõnealuse artikliga (teine, kolmas ja neljas küsimus).
3. Kõnealune eelotsusetaotlus esitati ühelt poolt üheteistkümne Rootsi kodaniku – nende hulgas K. Rosengren – ning teiselt poolt Riksåklagaren’i (Kuningriigi peaprokurör) vahelises kohtuvaidluses seoses selliste posti teel imporditud veinikastide konfiskeerimisega, millest osa oli alkoholiseadust rikkudes tellitud Taani levitaja Interneti-leheküljelt, osa aga otse Hispaania tootjalt.
4. Kohtuasi määrati algselt Euroopa Kohtu kolmandale kojale, mille istung toimus 30. novembril 2005.
5. 30. märtsi 2006. aasta kohtuistungil esitas kohtujurist Tizzano, kellele käesolev kohtuasi algselt määrati, oma ettepaneku.
6. Kõnealuses ettepanekus ja vastusena eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele küsimusele tegi kohtujurist Tizzano esiteks ettepaneku EÜ artikli 31 alusel hinnata alkoholiseaduse 4. peatüki sätteid, mis käsitlevad üksikisikutele kehtestatud keeldu alkohoolseid jooke eraviisiliselt importida.(2) Selle järelduse toetuseks ja viidates Rootsi alkoholi jaemüügi monopoli käsitlevale otsusele kohtuasjas Franzén(3), leidis kohtujurist Tizzano, et alkoholiseaduse 4. peatüki sätteid ei ole võimalik käsitleda monopoli – Systembolaget Aktiebolag (edaspidi „Systembolaget”) – toimimisest eraldi, kuna need on olemuslikult seotud alkoholiseadusega kõnealusele monopolile antud erifunktsiooni täitmisega ning kõnealune funktsioon ei ole mitte ainult alkohoolsete jookide müük Rootsi turul, vaid ka ainsa ja kontrollitud kanali loomine kõnealuste jookide ostmiseks.(4)
7. Küsimuse osas, kas alkoholiseaduse 4. peatükiga üksikisikutele kehtestatud keeld importida alkohoolseid jooke oli kooskõlas EÜ artikliga 31 – problemaatika, mida käsitleti eelotsusetaotluse esitanud kohtu teises küsimuses –, leidis kohtujurist Tizzano, et see ei olnud nii.
8. Sellega seoses vaatles kohtujurist Tizzano alkoholiseadusega kehtestatud kogu süsteemi ning tõi esile, et kõnealuse seaduse 5. peatüki § 5 sätete põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kohaldatav redaktsioon võimaldas Systembolagetil „tõsistel põhjustel” seista vastu klientide esitatud selliste alkohoolsete jookide eritellimustele ja imporditaotlustele, mida ei leidu jaemüügimonopoli valikus, välistamata samas võimalust, et sellisel kujul Systembolagetile antud kaalutlusõigust võidakse kasutada diskrimineerivalt teistest liikmesriikidest pärinevate alkohoolsete jookide suhtes.
9. Neil tingimustel, juhuks kui seda võimu võidakse kasutada diskrimineerivalt, ja kuna Rootsi Kuningriik ei olnud esitanud ühtegi objektiivset nõuet, millega saaks õigustada ebasoodsamat olukorda, mis võib teiste liikmesriikide toodetele tuleneda alkoholiseaduse 4. peatüki ja 5. peatüki § 5 sätete koosmõjust, tegi kohtujurist Tizzano ettepaneku järeldada, et üksikisikutele kehtestatud keeld alkohoolseid jooke Rootsi importida on vastuolus EÜ artikliga 31.(5)
10. Kuna on äärmiselt oluline teada, kas alkoholiseaduse 4. peatüki sätete tunnused võimaldavad järeldada, et neid võib käsitleda eraldi sama seaduse sätetest, millega kinnitatakse alkoholi jaemüügi monopoli toimimist puudutavad õigusnormid, ning kas neid tuleb analüüsida EÜ artikli 28 või EÜ artikli 31 alusel, siis otsustas Euroopa Kohtu kolmas koda 27. aprillil 2006 vastavalt kodukorra artikli 44 lõigetele 3 ja 4 saata käesolev kohtuasi tagasi Euroopa Kohtule, kes määras selle suurkojale.
11. 14. juunil 2006 otsustas suurkoda uuendada suulise menetluse ning määras kohtuistungi toimumise ajaks 19. septembri 2006.
12. Samuti palus ta põhikohtuasja pooltel ja Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikutel, kes olid esitanud kirjalikke märkusi enne 30. novembri 2005. aasta kohtuistungit või suulisi märkusi selle ajal, keskenduda kohtukõnedes küsimusele, kas alkoholiseaduse 4. peatüki sätete sarnaste sätete – millega keelatakse üksikisikutel alkoholi importimine Rootsi – tunnuste alusel võib arvata, et selliseid sätteid võib käsitleda eraldi sama seaduse sätetest, millega kinnitatakse alkoholi jaemüügi monopoli toimimist puudutavad õigusnormid.
13. Suuliste avalduste kokkuvõte, mille Euroopa Kohus palus käesolevas kohtuasjas esitada, vastab otseselt kriteeriumile, mida ta kohaldas eespool viidatud kohtuotsuses Franzén.
14. Kõnealuse kohtuotsuse punktides 35 ja 36 on Euroopa Kohus võtnud seisukoha, et „monopoli olemasolu ja toimimist puudutavaid õigusnorme tuleb analüüsida, lähtudes [EÜ artikli 31] sätetest, mis on kaubandusliku riigimonopoli poolt ainuõiguse teostamist käsitlev erisäte”,(6) samas kui „mõju, mida võivad ühendusesisesele kauplemisele avaldada siseriiklike õigusaktide muud sätted, mida on võimalik käsitleda monopoli toimimisest eraldi, kuigi need võivad seda mõjutada, tuleb analüüsida, lähtudes [EÜ artiklist 28]”.(7)
15. Vastavalt 14. juuni 2006. aasta määrusele kuulati põhikohtuasja hagejad – Rootsi Kuningriik, Soome Vabariik, Norra Kuningriik, Euroopa Ühenduste Komisjon ja EFTA järelevalveamet – ära 19. septembri 2006. aasta kohtuistungil.
16. Sisuliselt väidavad kolm menetlusse astunud valitsust, et põhikohtuasjas arutusel olevaid õigusnorme ei ole võimalik käsitleda alkoholi jaemüügi monopoli olemasolust ja toimimisest eraldi ning seega tuleb neid vastavalt eespool viidatud kohtuotsuses Franzén sedastatud kriteeriumile analüüsida EÜ artikli 31 alusel.
17. Seega ühinevad nad kohtujurist Tizzano käesolevas kohtuasjas esitatud ettepanekus väljendatud arvamusega selle kohta, milline vastus tuleks anda eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele küsimusele.
18. Põhikohtuasja hagejad, komisjon ja EFTA järelevalveamet toetuvad samuti eespool viidatud kohtuotsusele Franzén, kuid esitavad menetlusse astunud valitsuste väidetele täpselt vastupidiseid väiteid.
19. Nad leiavad, et ehkki arutusel olevad õigusnormid avaldavad mõju alkoholi jaemüügi monopolile, on neid siiski võimalik käsitleda monopoli olemasolust ja toimimisest eraldi ning seega tuleb neid analüüsida EÜ artiklite 28 ja 30 alusel. Sisuliselt põhineb nende seisukoht eeldusel, et ainult kaubandusliku riigimonopoli poolt ainuõiguse teostamist käsitlevaid erisätteid ei ole võimalik käsitleda eraldi kõnealusest monopolist. Kõnealused pooled leiavad, et käesoleval juhul ei ole see nii. EFTA järelevalveamet lisab esiteks, et EÜ artiklit 31 tuleb tõlgendada kitsalt, ning teiseks, et monopoli erifunktsioon kattub tema ainuõiguste ulatusega.
20. Käesoleva ettepaneku raames kavatsen ma peamiselt keskenduda teatavatele seikadele, mille 19. septembri 2006. aasta kohtuistungil menetlusse astunud pooled on vastusena eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele küsimusele esile toonud.
21. Nagu ma täpsustan kõnealuse küsimuse alljärgnevas analüüsis, on minu arvamus sarnane kohtujurist Tizzano käesolevas kohtuasjas esitatud ettepanekus esmajärjekorras esitatud arvamusega.
22. Siiski pean ma vajalikuks esitada ka mõned märkused eelotsusetaotluse esitanud kohtu teisele küsimusele antava vastuse kohta, kuna minu lähenemine erineb kohtujurist Tizzano käesolevas kohtuasjas esitatud ettepanekus välja toodud argumentidest.
23. Võttes arvesse minu ettepanekut kahele esimesele küsimusele antavate vastuste kohta, ei ole minu arvates vaja analüüsida kolmandat ja neljandat küsimust, mis käsitlevad EÜ artiklite 28 ja 30 tõlgendamist ja mille on siseriiklik kohus esitanud ainult teise võimalusena.
II. Õiguslik analüüs
A. Esimene eelotsuse küsimus
24. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib esimese küsimusega, kas „võib oletada, et [eelotsusetaotluses] nimetatud üksikisikutele kehtiv impordikeeld moodustab osa jaemüügimonopoli tegevusest ja et seetõttu EÜ artikli 28 sätted seda ei keela ning et seda tuleb hinnata üksnes EÜ artikli 31 alusel”.
1. EÜ artikli 31 tõlgendamine
25. EFTA järelevalveamet väitis oma suulistes märkustes, et kuna EÜ artikli 31 näol on tegemist lex specialis’ega, mis teeb erandi EÜ artikli 28 sätetest, siis tuleb seda tõlgendada kitsalt. EFTA järelevalveamet viitab eespool viidatud kohtuotsuse Franzén punktile 35 ja järeldab sellest, et EÜ artiklit 31 kohaldatakse ainult sellistele siseriiklikele sätetele, mida kohaldatakse konkreetselt kaubandusliku monopoli poolt tema ainuõiguse teostamisele; seda järeldust toetavad ka põhikohtuasja hagejad ja komisjon. EFTA järelevalveameti arvates kattub monopoli erifunktsioon tema ainuõiguste ulatusega.
26. Arvan, et see seisukoht tuleneb Euroopa Kohtu praktika ühekülgsest tõlgendamisest.
27. Esiteks, isegi kui EÜ artiklit 31 võiks määratleda lex specialis’ena,(8) mille eesmärk on kujundada kaubanduslikke riigimonopole, ei tulene sellisest määratlusest, et kõnealust sätet tuleks tõlgendada kitsalt.
28. Euroopa Kohus on korduvalt meenutanud, et EÜ artikli 31 eesmärk on tagada kaupade vaba liikumise aluspõhimõtte järgimine kogu ühisturu territooriumil juhul, kui teatav toode mõnes kõnealuses liikmesriigis allub kaubanduslikule monopolile.(9) Euroopa Kohus on aga ka täpsustanud, et EÜ artikli 31 eesmärk on ühildada liikmesriikide võimalus säilitada teatud kaubanduslikud monopolid, mis on vahendid avaliku huvi eesmärkide teenimiseks, ühisturu rajamise ja toimimise nõuetega.(10) Seega ei ole tegemist kaupade vaba liikumist käsitleva erandsättega, erinevalt näiteks EÜ artiklist 30, mille puhul senini kehtib kitsa tõlgendamise põhimõte.
29. Seega ei arva ma siiski, et kõnealuse artikli sätteid tuleb tõlgendada kitsalt, ehkki võib nõustuda sellega, et EÜ artikli 31 kohaldamisala on just eesmärgist tulenevalt piiratud.
30. Teiseks ei saa minu arvates nõustuda põhikohtuasja hagejate, komisjoni ja EFTA järelevalveameti väitega, mis põhineb eespool viidatud kohtuotsuse Franzén punktil 35 ning mille kohaselt kuuluvad EÜ artikli 31 reguleerimisalasse ainult monopoli olemasolu ja toimimist puudutavad õigusnormid, mida kohaldatakse konkreetselt monopoli poolt ainuõiguse teostamisele.
31. Nagu kohtujurist Tizzano on märkinud käesolevas kohtuasjas esitatud ettepaneku punktis 38, tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et selles rõhutatakse tegevust, mis on „olemuslikult seotud selle erifunktsiooni täitmisega”, mis on antud asjaomasele monopolile.(11) Ükski käesoleva kohtuasja menetlusosalistest ei ole kõnealust kohtupraktikat kahtluse alla seadnud.
32. Siiski tuleb märkida, et Euroopa Kohtu praktikas, kaasa arvatud selles, millele on viidatud eespool viidatud kohtuotsuse Franzén punktides 35 ja 36, valitseb teatav ebamäärasus monopoli „erifunktsiooni” mõiste täpse ulatuse suhtes. Mulle tundub, et just sellepärast teeb EFTA järelevalveamet ka ettepaneku otsustada, et monopoli erifunktsioon kattub tema ainuõiguste ulatusega.
33. Kui vaadelda teatavaid Euroopa Kohtu otsuseid, siis näib see tõlgendus esmapilgul veenev. Näiteks nn Cassis de Dijoni kohtuotsuse(12) punktis 7, millele viidatakse eespool viidatud kohtuotsuse Franzén punktis 35, sedastas Euroopa Kohus, et EÜ artikkel 31 „ei ole asjakohane nende siseriiklike sätete seisukohalt, mis ei ole seotud monopoli erifunktsiooni täitmisega – st tema poolt ainuõiguse teostamisega [...]”.
34. Euroopa Kohus on siiski ka otsustanud, et EÜ artikli 31 kohaldamine „ei ole piiratud impordi ja ekspordiga, mis alluvad otseselt monopolile, vaid laieneb kogu monopoli olemasoluga seotud tegevusele, mis mõjutab teatavate toodete liikmesriikidevahelist kaubavahetust [...]”.(13)
35. Euroopa Kohus on ka vaadelnud EÜ artiklist 31 lähtuvalt kaubanduslikku monopoli, mille erifunktsioon oli kohustada teatavate alkohoolsete jookide kodumaiseid tootjaid tootma kõnealuseid alkohoolseid jooke ametivõimude sätestatud aastaste kvootide piires ning tarnima oma toodangut üksnes monopolile, millega kaasnes monopoli kohustus osta kõnealuseid tooteid ametlikult kindlaks määratud hindadega.(14) Euroopa Kohus on seega hinnanud EÜ artiklist 31 lähtuvalt siseriiklikke õigusnorme, mis kitsas tähenduses ületasid kõnealusele monopolile antud alkoholi ostmise ainuõiguse teostamise. Nagu kohtujurist Tizzano on rõhutanud käesolevas kohtuasjas esitatud ettepaneku punktides 41 ja 42, on Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses Franzén toiminud samal moel.
36. Minu arvates on õige arutluskäik, mille kohaselt välistatakse monopoli erifunktsiooni samastamine monopoli ainuõiguste ulatusega. Ühelt poolt on liikmesriikide ülesanne Euroopa Kohtu järelevalve all määratleda monopolile antud erifunktsioon, kuna monopoli ainuõigused on tegelikult vaid vahend talle antud erifunktsiooni täitmiseks. Teiselt poolt, juhul kui monopoli erifunktsioon tõepoolest piirduks monopoli ainuõiguste ulatusega, oleks selle arutluskäigu tulemuseks raskesti mõistetav tautoloogia, mille sisu oleks väide, et monopoli erifunktsioon on monopol ise! Sellisel juhul jääks arusaamatuks, miks on Euroopa Kohtu praktikas rohkem kui kolmekümne aasta jooksul rõhutatud mõistet „erifunktsioon” ja mitte lihtsalt ainuõigus(t)e mõistet.
37. Seega arvan, et EÜ artikli 31 kohaldamisalasse kuuluvate õigusnormide hulka kuuluvad kõik sätted, mis on seotud alkoholi jaemüügi monopoli olemasolu ja toimimisega, kaasa arvatud sätted, mis kitsas tähenduses ei vasta kõnealusele monopolile antud ainuõiguse ulatusele, kuna need on olemuslikult seotud kõnealusele monopolile antud erifunktsiooni täitmisega.
38. Järelikult tuleb analüüsida, kas üksikisikutele kehtestatud keeld eraviisiliselt importida alkohoolseid jooke vastab käesoleva ettepaneku eelmises punktis esitatud kriteeriumile ehk kas olenemata sellest, et see ei vasta kitsas tähenduses Systembolagetile antud ainuõiguse ulatusele, on see olemuslikult seotud alkoholi jaemüügi monopoli erifunktsiooni täitmisega. Juhul kui see on nii, on see keeld seotud kõnealuse monopoli olemasolu ja toimimisega ning kuulub järelikult EÜ artikli 31 kohaldamisalasse.
2. EÜ artikli 31 kohaldatavus põhikohtuasjas käsitletavale olukorrale
39. Alkoholiseaduse 4. peatükk reguleerib alkohoolsete jookide importi juhul, kui tegemist on üksikisikutega. Selles täpsustatakse, millal on kõnealune import lubatud, eelkõige isiklikuks tarbimiseks juhul, kui impordib vähemalt 20-aastane reisija, kelle elukoht on Rootsis. Muudel kui ammendavalt sätestatud juhtudel on üksikisikutel keelatud alkohoolseid jooke eraviisiliselt importida. Seega puudutab kõnealune keeld Rootsi tarbija tehtud kaugtellimusi, mis on sooritatud teise liikmeriiki reisimata. Siiski kohustab alkoholiseaduse 5. peatüki § 5 juhul, kui tegemist on alkohoolsete jookidega, mida ei leidu Systembolageti valikus, kõnealust ettevõtjat üksikisiku taotlusel vastavat tellimust teostama, kui keeldumiseks ei ole tõsiseid põhjuseid.
40. 19. septembri 2006. aasta kohtuistungil osalenud poolte arvamused erinevad kõnealuste õigusnormide ulatuse osas.
41. Komisjon leiab, et alkoholiseaduse 4. peatüki sätted, mida ta nimetab „üksikisikutele kehtestatud impordikeeluks”, puudutavad (ainuõiguse süsteemi alusel toimuvale) alkoholi jaemüügile eelnevat etappi ega kuulu seega EÜ artikli 31 kohaldamisalasse.
42. EFTA järelevalveamet väidab, et kõnealuste õigusnormide eesmärk ei ole kehtestada üksikisikutele keeldu eraviisiliselt importida alkohoolseid jooke, vaid nendega soovitakse reguleerida kõnealuste üksikisikute imporditud jookide transporti, kuna üksikisik võib neid vedada vaid juhul, kui ta ise kõnealuste jookidega ühest kohast teise liigub. Kuna kõnealuseid õigusnorme on võimalik käsitleda eraldi alkoholi jaemüügi monopoli olemasolust ja toimimisest, siis ei kuulu need EFTA järelevalveameti arvates EÜ artikli 31 kohaldamisalasse. Tundub, et põhikohtuasja hagejad pooldavad sisuliselt samasugust seisukohta. Lisaks põhjendab EFTA järelevalveamet oma väiteid EFTA kohtu otsusega kohtuasjas HOB-vín.(15)
43. Seevastu Rootsi valitsus, keda toetavad teised kaks menetlusse astunud valitsust, väidab, et üksikisikutele kehtestatud keeld eraviisiliselt importida alkohoolseid jooke on vaid üks tahk selliste siseriiklike sätete puhul, mis reguleerivad alkoholi kaugostu ning mis kuuluvad alkoholi jaemüügi monopoliseeritud süsteemi.
44. Esiteks on minu arvates väga selge, et kõnealused õigusnormid ei kujuta endast alkohoolsete jookide transporti reguleerivaid õigusnorme.
45. Meenutagem, et kohtuistungil osalenud pooled ei seadnud Rootsi alkoholi jaemüügi monopoli olemasolu õiguspärasust kahtluse alla. Selle õiguspärasust kinnitati eespool viidatud kohtuotsuses Franzén. Nagu Rootsi valitsus on märkinud, toimub Rootsis alkohoolsete jookide müük, v.a koha peal tarbimiseks, Systembolageti turustusvõrgu kaudu. Systembolaget on seega ainuke vahendaja, kes varustab üksikisikuid Rootsis alkohoolsete jookidega.(16) See tähendab ühtlasi, et üksikisik, kes soovib Rootsis tellida alkohoolseid jooke, peab tingimata esitama vastava tellimuse Systembolagetile. Juhul kui kõnealused joogid on alkoholi jaemüügi monopoli valikus saadaval, võib üksikisik neid osta otse Systembolageti müügipunktist, või vajadusel esitada kaugtellimuse.(17) Juhul kui kõnealuseid jooke alkoholi jaemüügi monopoli valikus ei leidu, kohaldatakse alkoholiseaduse 5. peatüki §-s 5 sätestatud õigusnormi, mis on juba eespool viidatud kohtuotsuses Franzén tunnistatud alkoholi jaemüügi monopoli toimimisega seotuks.(18)
46. Üksikisikutele kehtestatud keeldu eraviisiliselt importida alkohoolseid jooke, nii nagu seda on käsitletud eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud esimeses küsimuses, tuleb vaadelda selles kontekstis. Kõnealuse keelu eesmärk ei ole reguleerida jaemüügile eelnevat etappi, nagu väidab komisjon, vaid tagada, et üksikisikud ei hoia otse teiste liikmesriikide tootjatele esitatud kaugtellimuste kaudu kõrvale Rootsis rakendatud alkohoolsete jookide müügi suunamise süsteemist, mis on eespool viidatud kohtuotsuses Franzén tunnistatud EÜ artikliga 31 kooskõlas olevaks.
47. Selles mõttes, nagu kohtujurist Tizzano on õigesti märkinud käesolevas kohtuasjas esitatud ettepanekus, on tellitud alkohoolsete jookide importimise ülesanne olemuslikult seotud alkoholiseadusega Systembolagetile antud erifunktsiooni täitmisega; kõnealune erifunktsioon seisneb ainsa ja kontrollitud kanali loomises kõnealuste jookide ostmiseks.(19) Õigusnorm, mis käsitleb alkohoolsete jookide tellimuste esitamist Systembolagetile (alkoholiseaduse 5. peatüki § 5), ja õigusnorm, mis käsitleb üksikisikutele kehtestatud keeldu importida kõnealuseid jooke (alkoholiseaduse 4. peatükk), täiendavad üksteist ning on lahutamatud: mõlema eesmärk on tagada, et Rootsi tarbijate nõudlus alkohoolsete jookide järele piirduks Systembolageti kontrolli all oleva jaemüügisüsteemiga.(20)
48. Loomulikult võiks üritada EFTA järelevalveameti kombel vastu väita, et Rootsi õigusaktid ei keela sõnaselgelt üksikisikutel esitada otse ja eelkõige Interneti kaudu kaugtellimusi omal valikul Rootsi või välismaisele tootjale või levitajale.
49. Mulle tundub siiski, et selline sõnaselge keeld oleks üleliigne. Kuna alkohoolsete jookide müük alkoholi jaemüügi monopoli kaudu on ainus alkoholiseaduses sätestatud turustusviis, mis on pealegi seotud kõnealusele monopolile antud erifunktsiooniga ning mida kohaldatakse olenemata toodete päritolust, siis ei ole mingit vajadust keelata üksikisikutel sõnaselgelt alkoholi ostmine kaugtellimustega teistelt tarnijatelt.
50. Ka komisjoni etteheitel, et Systembolaget ei toimeta kohale selliseid alkohoolseid jooke, mis üksikisik on otse tellinud ja ostnud teises liikmesriigis asuvalt tootjalt, ei ole erilist tähtsust.
51. Just seetõttu, et jaemüügimonopoli erifunktsioon on tagada alkohoolsete jookide ostmine ainsa ja kontrollitud kanali kaudu ning kuna Systembolaget ei ole kindlasti mitte kaupade veoga tegelev äriühing, ei saa ta talle siseriikliku seadusandja poolt antud erifunktsiooni eiramata vedada alkohoolseid jooke sellise üksikisiku nimel, kes ei ole tema poole pöördunud.
52. Järgnevalt tuleb minu arvates tagasi lükata see üldisemat laadi argument, mille EFTA järelevalveamet on tuletanud eespool viidatud kohtuotsusest HOB-vín, mis käsitleb Islandi alkoholi jaemüügi monopoli (ÁTVR) toimimist,
53. EFTA järelevalveameti arvates tuleneb kõnealusest kohtuotsusest, et siseriiklikku sätet on monopoli toimimisest eraldi võimatu käsitleda vaid juhul, kui see puudutab otseselt kõnealust monopoli. Aga sätteid, mis käsitlevad laiemas tähenduses ettevõtjate ja üksikisikute tegevust, on võimalik käsitleda kõnealuse monopoli toimimisest eraldi ning neid tuleb hinnata EÜ artiklist 28 lähtuvalt.
54. Meenutagem, et eespool viidatud kohtuasjas HOB-vín pöördus EFTA kohtu poole Islandi kohus ning küsis, kas kaht kaubanduslikku tingimust – mis Islandi monopol on kehtestanud otsustega ja lepingutega ning millele peavad vastama tema tarnijate kaubaalused(21) – tuleb vaadelda, lähtudes Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (edaspidi „EMP leping”) artiklist 11, mille sõnastus on sisuliselt identne EÜ artikli 28 sõnastusega, või lähtudes EMP lepingu artiklist 16, mille sõnastus on sisuliselt identne EÜ artikli 31 sõnastusega.
55. EFTA kohus otsustas eespool viidatud kohtuotsuse Franzén punktides 35 ja 36 sätestatud eristamisele tuginedes, et käsitletavas kohtuasjas oli määrav tegur, mille alusel teha kindlaks, kas arutusel olevaid kaubanduslikke tingimusi on võimatu käsitleda eraldi Islandi alkoholi jaemüügi monopoli toimimisest, tõsiasi, et kõnealuseid tingimusi kohaldati ainult ÁTVR-le ja mitte teistele ettevõtjatele, kes oma majandustegevusega tegelemiseks samuti ladusid haldasid. Kuna kõnealuste tingimustega reguleeriti üksnes ÁTVR lepingulisi suhteid, siis leiti, et neid on võimatu käsitleda eraldi monopoli toimimisest, ning neid vaadeldi EMP lepingu artikli 16 alusel.(22)
56. Arvan, et siiski oleks suhteliselt riskantne teha üldisemaid järeldusi eristamisest, mis EFTA kohus on teinud eespool viidatud kohtuotsuses HOB-vín. Kõnealune kohus märgib targu, et esitatud eraldusjoon kehtib „käesoleva kohtuasja puhul”. Teiste sõnadega: ehkki on tõsi, et regulatiivseid tingimusi või veelgi enam kaubanduslikke tingimusi, mis monopol on ise kehtestanud, nagu EFTA kohtule esitatud kohtuasjas, ning mida kohaldatakse üksnes monopolile, võib pidada sellisteks, mida ei saa käsitleda eraldi monopoli toimimisest, ei tähenda see, et siseriiklikke õigusnorme, mis puudutavad teisi ettevõtjaid või üksikisikuid, saab tingimata käsitleda eraldi kõnealuse monopoli toimimisest. Märgin siinkohal, et käesoleva ettepaneku punktis 35 viidatud kohtuasjades on Euroopa Kohus vaadelnud siseriiklikke õigusnorme EÜ artikli 31 alusel, ehkki kõnealused õigusnormid ei olnud otseselt suunatud asjaomasele monopolile. Nagu ma olen juba täpsustanud, sõltub minu arvates kõik lõppkokkuvõttes siseriikliku seadusega asjaomasele monopolile antud erifunktsioonist.
57. Lõpuks leiavad põhikohtuasja hagejad, komisjon ja EFTA järelevalveamet, et asjaolu, et Soomes täidab alkoholi jaemüügi monopol oma ülesandeid sõltumata keelust, mis on Soomes käesolevas kohtuasjas käsitletavaga samalaadne, tõendab, et kõnealust keeldu on võimalik käsitleda eraldi monopoli toimimisest.
58. Kohtujurist Tizzano on selle argumendi juba tagasi lükanud ning toonud õigustatult esile, et küsimus ei ole selles, kas monopol saab põhimõtteliselt toimida kõnealuse keeluta, vaid selles, kas kehtestatud keeld on olemuslikult seotud selle erifunktsiooni teostamisega, mille seadusandja on otsustanud anda monopolile.(23)
59. Kui seda mõtet pisut edasi arendada, seda loodetavasti siiski moonutamata, siis ma arvan, et eespool viidatud kohtuotsuses Franzén sõnastatud kriteerium, st see, et siseriiklikke sätteid on võimalik käsitleda eraldi alkoholi jaemüügi monopoli olemasolust ja toimimisest, peaks suunama Euroopa Kohtu vaatlema küsimust, kas kõnealusel keelul oleks mõtet Rootsi alkoholi jaemüügi monopoli olemasolust ja toimimisest sõltumata.
60. Nimelt kui tõdeda, et õigusnormi „saab käsitleda eraldi” alkoholi jaemüügi monopoli olemasolust ja toimimisest, tähendab see minu arvates seda, et kõnealuse õigusnormi olemasolul on sõltumatu põhjendus ning kui see on ühenduse õigusega kooskõlas, võib see kehtida, sõltumata kõnealuse monopoli olemasolust ja toimimisest.(24) Arutusel oleval keelul ei ole aga siiski mingit mõtet kõnealuse monopoli olemasolu ja toimimiseta, kuna, nagu ma juba eelnevalt olen maininud, see keeld on olemuslikult seotud alkoholi jaemüügi monopolile siseriikliku seadusega antud erifunktsiooni täitmisega.
61. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele, et üksikisikutele kehtestatud keeldu eraviisiliselt importida alkohoolseid jooke, mida käsitletakse eelotsusetaotluses, tuleb hinnata EÜ artikli 31 alusel.
B. Teine eelotsuse küsimus
62. Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas üksikisikutele kehtestatud keeld eraviisiliselt importida alkohoolseid jooke on kooskõlas EÜ artiklis 31 sätestatud tingimustega.
63. Meenutagem, et EÜ artikli 31 lõige 1 sätestab, et liikmesriigid kohandavad kaubanduslikke riigimonopole nii, et kaupade hankimis- ja turustamistingimuste suhtes ei oleks liikmesriikide kodanike vahelist diskrimineerimist. Müügimonopolide kohta on Euroopa Kohus juba seisukoha võtnud, et „lubatud ei ole monopolid, mille tegevus on korraldatud selliselt, et kauplemine teistest liikmesriikidest pärit toodetega on juriidiliselt või faktiliselt pandud ebasoodsamatesse tingimustesse võrreldes kauplemisega kodumaiste toodetega”.(25) Euroopa Kohus on ka märkinud, et selleks, et kontrollida, kas müügimonopol on korraldatud nii, et välistatud on igasugune diskrimineerimine EÜ artikli 31 lõike 1 tähenduses, tuleb analüüsida, kas kõnealune monopol võis teistest liikmesriikidest pärit tooted panna ebasoodsamatesse tingimustesse või kas ta tegelikult sellised tooted ebasoodsamatesse tingimustesse pani.(26)
64. Põhikohtuasjaga seoses jagan ma täielikult kohtujurist Tizzano arvamust, mille kohaselt alkoholiseaduse raames ei pane üksikisikutele kehtestatud keeld eraviisiliselt importida alkohoolseid jooke iseenesest teistest liikmesriikidest pärit tooteid ebasoodsamasse olukorda, vaid, vastupidi, kõnealused tooted võrdsustatakse täielikult kodumaiste toodetega. Ühelt poolt saavad üksikisikud osta nii esimesi kui ka teisi ainult Systembolageti kauplustest ja müügipunktidest ning teiselt poolt, juhul kui neid ei leidu Systembolageti valikus, tuleb mõlemaid tellida kõnealuse äriühingu kaudu vastavalt alkoholiseaduse 5. peatüki §-le 5.(27)
65. Vastupidi kohtujurist Tizzanole arvan ma aga, et eelnev hinnang on piisav, et anda tarvilik vastus eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele põhikohtuasja asjaolude kohta.
66. Ei tohi jätta tähelepanuta, et põhikohtuasja hagejad esitasid tellimused otse välismaisele levitajale ja tootjale, ilma et nad oleksid üritanudki esitada vastavat taotlust Systembolagetile, see aga on vastuolus alkoholiseaduse 5. peatüki §-s 5 sätestatud korraga.
67. Just sellepärast küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas EÜ artikli 31 lõikega 1 on kooskõlas üksikisikutele kehtestatud keeld eraviisiliselt importida alkohoolseid jooke koosmõjus just nimelt põhimõttega, mille kohaselt tuleb alkoholi jaemüügi monopoli valikus puuduvate alkohoolsete jookide saamiseks esitada tellimus Systembolagetile.
68. Pealegi ei küsi siseriiklik kohus Euroopa Kohtult, kas arutusel olev keeld on kooskõlas EÜ artikli 31 lõikega 1 sellisel hüpoteetilisel juhul, kui hagejad oleksid tõepoolest esitanud tellimused Systembolagetile ning kui Systembolaget oleks seejärel „tõsistel põhjustel” keeldunud tellimusi täitmast alkoholiseaduse põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal kohaldatava redaktsiooni 5. peatüki § 5 lõppsätete kohaselt.(28)
69. Pealegi on tõsi, et Systembolaget ei ole kunagi kasutanud võimalust keelduda „tõsistel põhjustel” alkoholiseaduse 5. peatüki § 5 lõppsätete kohaselt.
70. Minu arvates järeldub sellest, et selline üksikisikutele kehtestatud keeld eraviisiliselt importida alkohoolseid jooke, nagu on sätestatud alkoholiseaduses, ei ole põhimõtteliselt vastuolus EÜ artikliga 31.
71. Kui Euroopa Kohus peaks vaatamata eespool toodud kaalutlustele leidma, et ta peab tegema otsuse ka küsimuses, kas arutusel olev keeld on kooskõlas EÜ artikli 31 lõikega 1 siis, kui kõnealust keeldu võidakse kohaldada samaaegselt Systembolageti „tõsistel põhjustel” keeldumisega vastavalt alkoholiseaduse 5. peatüki § 5 lõppsätetele täita üksikisikute esitatud selliste alkohoolsete jookide tellimusi, mida ei leidu alkoholi jaemüügi monopoli valikus, siis tuleks sellele vastata järgmiselt: eelotsusetaotluses käsitletud keeluga sarnane keeld on EÜ artikli 31 lõikega 1 kooskõlas vaid juhul, kui see keeld ei too endaga kaasa teistest liikmesriikidest pärit toodete õiguslikult või faktiliselt diskrimineerivat kohtlemist. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas põhikohtuasjas on tegemist niisuguse juhtumiga.
III. Ettepanek
72. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Högsta domstoleni esitatud küsimustele järgmiselt:
1. Sellist üksikisikutele kehtestatud keeldu eraviisiliselt importida alkohoolseid jooke, nagu on sätestatud 16. detsembri 1994. aasta alkoholiseaduses (alkohollag (1738:1994)), tuleb kõnealuse seadusega sätestatud erisüsteemi raames pidada alkoholi jaemüügi monopoli olemasolu ja toimimisega olemuslikult seotud õigusnormiks. Sellisena tuleb seda vaadelda EÜ artikli 31 alusel.
2. Sellise erisüsteemi raames, nagu on sätestatud alkoholiseaduses, on üksikisikutele kehtestatud keeld eraviisiliselt importida alkohoolseid jooke põhimõtteliselt kooskõlas EÜ artikli 31 lõikega 1.
Juhul kui kõnealust keeldu võidakse kohaldada samaaegselt alkoholi jaemüügi monopolile jäetud võimalusega keelduda tõsistel põhjustel täitmast üksikisikute esitatud selliste alkohoolsete jookide tellimusi, mida ei leidu kõnealuse monopoli valikus, siis on kõnealune keeld EÜ artikli 31 lõikega 1 kooskõlas vaid juhul, kui see ei too endaga kaasa teistest liikmesriikidest pärit toodete õiguslikult või faktiliselt diskrimineerivat kohtlemist. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas põhikohtuasjas on tegemist niisuguse juhtumiga.