EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
7. juuli 2016(*)
Eelotsusetaotlus – Õigusaktide ühtlustamine – Direktiiv 2004/48/EÜ – Intellektuaalomandi õiguste järgimine – Mõiste „vahendaja, kelle teenuseid kasutas kolmas osapool intellektuaalomandi õiguste rikkumisel“ – Turuhallide rentnik, kes annab müügikohti allkasutusse – Võimalus teha sellele rentnikule ettekirjutus – Artikkel 11
Kohtuasjas C‑494/15,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Nejvyšší soudi (Tšehhi Vabariigi kõrgeim kohus) 25. augusti 2015. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 21. septembril 2015, menetluses
Tommy Hilfiger Licensing LLC,
Urban Trends Trading BV,
Rado Uhren AG,
Facton Kft.,
Lacoste SA,
Burberry Ltd
versus
DELTA CENTER a.s.,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja president M. Ilešič (ettekandja), kohtunikud C. Toader, A. Rosas, A. Prechal ja E. Jarašiūnas,
kohtujurist: M. Wathelet,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Tommy Hilfiger Licensing LLC, Urban Trends Trading BV, Rado Uhren AG, Facton Kft., Lacoste SA ja Burberry Ltd, esindaja: advokátka L. Neustupná,
– Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek ja J. Vláčil,
– Prantsuse valitsus, esindajad: D. Colas ja D. Segoin,
– Euroopa Komisjon, esindajad: F. Wilman ja P. Němečková,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta (ELT 2004, L 157, lk 45; ELT eriväljaanne 17/02, lk 32) artikli 11 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud kohtuvaidluses ühelt poolt Tommy Hilfiger Licensing LLC, Urban Trends Trading BV, Rado Uhren AG, Facton Kft., Lacoste SA ja Burberry Ltd ning teiselt poolt Delta Center a.s. vahel seoses ettekirjutustega, mille tegemist Delta Centerile põhikohtuasja hagejad oma intellektuaalomandi õiguste kaitseks taotlevad.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 2004/48 põhjendused 10 ja 23 on sõnastatud järgmiselt:
„(10) Käesoleva direktiivi eesmärk on ühtlustada liikmesriikide seadustikke, et tagada siseturul kõrge, võrdväärne ning ühetaoline kaitsetase.
[...]
(23) […] õiguste valdajal [peaks] olema võimalus taotleda kohtulikku tõkendit vahendaja vastu, kelle teenuseid kasutas kolmas osapool õiguste valdaja tööstusomandi õiguste rikkumiseks. Selliste tõkendite tingimused ja viisid tuleks määratleda liikmesriikide siseriiklikes õigusaktides. [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta] direktiiviga 2001/29/EÜ [autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (EÜT 2001 L 167, lk 10; ELT eriväljaanne 17/02, lk 32)] on sätestatud autoriõiguste ja nendega kaasnevate õiguste rikkumisega seotud kõikehõlmav ühtlustamistasand. Seega ei mõjuta käesolev direktiiv direktiivi 2001/29/EÜ artikli 8 lõiget 3.“
4 Direktiivi 2004/48 artikli 2, mis määratleb selle direktiivi kohaldamisala, lõikes 1 on sätestatud:
„Ilma et see piiraks meetmete kohaldamist, mida kohaldatakse või võidakse kohaldada [liidu] või siseriiklikes õigusaktides kuni selleni, et need meetmed soosivad enam õiguste valdajaid, kehtivad käesolevas direktiivis sätestatud meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid […] mis tahes intellektuaalomandi õiguste rikkumise kohta, nagu on sätestatud [liidu] õigusaktides ja/või vastava liikmesriigi siseriiklikes õigusaktides.“
5 Direktiivi 2004/48 II peatükis „Meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid“ on kuus jagu, millest 1. jaos „Üldsätted“ sisaldub muu hulgas artikkel 3, mis näeb ette:
„1. Liikmesriigid sätestavad vajalikud meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid käesolevas direktiivis kirjeldatud intellektuaalomandi õiguste jõustamise tagamiseks. Need meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid on õiglased ega ole asjatult keerulised või kulukad ega sisalda põhjendamatuid ajalisi piiranguid ega põhjendamatuid viivitusi.
2. Meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning neid rakendatakse viisil, mis võimaldab vältida tõkete loomist seaduslikule kaubandusele [...].“
6 Direktiivi 2004/48 II peatüki 5. jagu kannab pealkirja „Kohtuasja sisulisest otsustamisest tulenevad meetmed“. Sellesse jakku kuuluvad artiklid 10–12, mille pealkirjad on vastavalt „Parandusmeetmed“, „Kohtulikud tõkendid“ ja „Alternatiivsed meetmed“.
7 Direktiivi 2004/48 artikli 11 järgi:
„Liikmesriigid tagavad, et kohtuasutused võivad esitada rikkuja suhtes edasist rikkumist keelavad tõkendid, kui kohtuotsusega on leitud, et intellektuaalomandi õigusi on rikutud. Vastava siseriikliku seaduse korral tähendab allumatus kohtu tõkenditele korduvat rahalist trahvi koos tõkenditele allumise tagamisega. Ilma et see piiraks direktiivi 2001/29/EÜ artikli 8 lõike 3 kohaldamist, tagavad liikmesriigid lisaks, et õiguste valdajad võivad nõuda kohtulikke tõkendeid vahendajate suhtes, kelle teenuseid on kolmas isik intellektuaalomandi õiguste rikkumisel kasutanud.“
8 Direktiivi 2001/29 artikli 8 lõikes 3 on ette nähtud:
„Liikmesriigid tagavad, et õiguste valdajatel on võimalik taotleda kohtu ettekirjutust vahendajatele, kelle teenuseid kolmandad isikud kasutavad autoriõiguse või sellega kaasneva õiguse rikkumiseks“.
Tšehhi õigus
9 Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub, et direktiivi 2004/48 artikkel 11 on Tšehhi õigusesse üle võetud seaduse nr 221/2006, mis käsitleb intellektuaalomandi õiguste kaitset (zákon č. 221/2006 Sb., o vymáhání práv z průmyslového vlastnictví, edaspidi „seadus nr 221/2006“), §‑ga 4.
10 Seaduse nr 221/2006 § 4 lõikes 1 on ette nähtud:
„[Tööstusomandi] õiguste põhjendamatu rikkumise korral võib kahju kandnud isik taotleda kohtumäärust, millega kohustatakse rikkujat hoiduma tegevusest, millega rikutakse või võidakse rikkuda kõnealust õigust, ning rikkumise või rikkumise ohu tagajärjed likvideerima [...]“
11 Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võivad kahju kandnud isikud nõuda kohtumäärusega meetmete ettenägemist ka „mis tahes isiku suhtes, kelle vahendeid või teenuseid kasutab kolmas isik nende õiguste rikkumiseks“.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
12 Delta Center on turuala „Pražská tržnice“ (Praha turuhallid, Tšehhi Vabariik) rentnik. Ta annab kauplejatele allüürile erinevaid müügikohti sellel alal. Kauplejatega sõlmitud allüürilepingute kohaselt on kauplejate ülesanne järgida nende tegevusvaldkonda puudutavaid õigusnorme. Lisaks antakse kauplejatele tšehhi- ja vietnamikeelne teabeleht „Hoiatus kauplejatele“. Nimetatud teabelehes toonitatakse, et võltsitud kauba müümine on keelatud ja võib viia müügikoha üürilepingu ülesütlemiseni.
13 Põhikohtuasja hagejad toodavad ja turustavad kaubamärki kandvaid tooteid. Nad avastasid, et Praha turuhallides on müügil nende toodete võltsingud, ning pöördusid Městský soud v Praze (Praha linnakohus) poole nõudega, et Delta Centerile tehtaks ettekirjutus:
– hoiduda nimetatud hallide müügikohtade üürilepingute sõlmimisest või pikendamisest isikutega, kelle kohta on haldusasutuse või kohtu lõplikus otsuses tuvastatud, et nad on rikkunud või esineb oht, et nad rikuvad hagis mainitud kaubamärkidega kaitstud õigusi;
– hoiduda niisuguste lepingute sõlmimisest või pikendamisest, kui neis puudub tingimus, mis kohustaks kauplejat hoiduma hagejate intellektuaalomandi õiguste rikkumisest, või tingimus, et Delta Center saab lepingu nende õiguste rikkumise või rikkumise ohu korral üles öelda, ja
– esitada teatavatel hagejate nimetatud juhtudel kirjalik vabandus ja avaldada omal kulul teatis ajalehes Hospodářské noviny.
14 Městský soud v Praze (Praha linnakohus) jättis 28. veebruaril 2012 ettekirjutuste tegemise nõude rahuldamata. Ta leidis küll, et Delta Center on isik, „kelle vahendeid või teenuseid kasutab kolmas isik nende õiguste rikkumiseks“ seaduse nr 221/2006 § 4 lõike 3 tähenduses, kuid hagejate õigusi ei ole rikutud ning nende rikkumise ohtu ei esine, sest ostjatele on ilmne, et kõnealuste kaupade puhul on tegemist võltsinguga ning hagejad neid seega ei tooda ega turusta.
15 Hagejad esitasid selle otsuse peale kaebuse Vrchní soud v Prazele (Praha kõrgeim kohus).
16 Nimetatud kohus jättis ettekirjutuste tegemise nõude rahuldamata jätmise otsuse oma 5. detsembri 2012. aasta otsusega muutmata, kuid tegi seda esimese astme kohtu põhjendustest erinevatel põhjendustel. Tema hinnangul viiks seaduse nr 221/2006 § 4 lõikes 3 sisalduvate sõnade „[vahendid või teenused, mida kolmas isik kasutab] nende õiguste rikkumiseks“ ning direktiivi 2004/48 artiklis 11 sisalduvate sõnade „[teenused, mida kolmas osapool kasutas] intellektuaalomandi õiguste rikkumisel“ laiendav tõlgendamine absurdse olukorrani, mille korral võiks ka elektriga varustamine või kauplejale müügiloa andmine kujutada endast vahendit, mis võib rikkuda intellektuaalomandi õigusi.
17 Hagejad esitasid selle otsuse peale kaebuse Vrchní soud v Prazele (Praha kõrgeim kohus).
18 Nimetatud kohus märgib, et seaduse nr 221/2006 § 4 lõike 3 sõnastus vastab direktiivi 2004/48 artikli 11 kolmanda lause sõnastusele, ja tuletas meelde, et direktiivi ülevõtvat liikmesriigi õigusnormi tuleb niivõrd võimalik tõlgendada lähtuvalt direktiivi tekstist ja eesmärgist.
19 Seetõttu leidis Nejvyšší soud (kõrgeim kohus), et tema lahendatav kohtuvaidlus tuleb lahendada, arvestades tõlgendust, mille direktiivi 2004/48 artikli 11 kolmandale lausele andis Euroopa Kohus 12. juuli 2011. aasta kohtuotsuses L’Oréal jt (C‑324/09, EU:C:2011:474), kuid tõdes samas, et selle tõlgenduseni viinud kohtuvaidlus puudutas intellektuaalomandi õiguste rikkumist internetipõhises kauplemiskohas. Tekib küsimus, kas seda tõlgendust tuleb järgida ka juhul, kui intellektuaalomandi õigusi on rikutud füüsilisel turul.
20 Neil asjaoludel otsustas Nejvyšší soud (kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas turul pindu üürile andev isik, kes annab erinevatele kauplejatele kasutada müügilette ja alasid, kuhu võib müügilette paigutada, on direktiivi 2004/48 artikli 11 tähenduses vahendaja, kelle teenuseid kasutab kolmas isik intellektuaalomandi õiguste rikkumisel?
2. Kas turul pindu üürileandva isiku suhtes, kes annab kauplejatele kasutada müügilette ja alasid, kuhu võib müügilette paigutada, on võimalik rakendada meetmeid, mis on ette nähtud direktiivi 2004/48 artiklis 11, samadel tingimustel nagu need, mis Euroopa Kohus on sõnastanud [12. juuli 2011. aasta kohtuotsuses kohtuasjas L’Oréal jt, C‑324/09, EU:C:2011:474] seoses meetmete kehtestamisega internetipõhiste kauplemiskohtade haldajate suhtes?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
21 Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2004/48 artikli 11 kolmandat lauset tuleb tõlgendada nii, et selles sättes nimetatud vahendaja, „kelle teenuseid kasutas kolmas osapool intellektuaalomandi õiguste rikkumisel“, on turuhallide rentnik, kes annab nendes hallides asuvaid erinevaid müügikohti allkasutusse kauplejatele, kellest mõni kasutab oma müügikohta kaubamärkide võltsingute müümiseks.
22 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kohustab nii direktiivi 2004/48 artikli 11 kolmas lause kui ka selles sättes viidatud direktiivi 2001/29 artikli 8 lõige 3 liikmesriiki tagama, et vahendajat, kelle teenuseid kasutab kolmas isik intellektuaalomandi õiguste rikkumisel, saaks sõltumata vahendaja võimalikust vastutusest seoses vaidlusaluste faktiliste asjaoludega kohustada võtma lisaks rikkumise lõpetamisele suunatud meetmetele ka meetmeid, mille eesmärk on hoida ära seda laadi uusi rikkumisi (vt selle kohta eelkõige kohtuotsused, 12.7.2011, L’Oréal jt, C‑324/09, EU:C:2011:474, punktid 127–134, ning 24.11.2011, Scarlet Extended, C‑70/10, EU:C:2011:771, punktid 30 ja 31).
23 Selleks et kindlaks teha, kas ettevõtja saab kvalifitseerida „vahendajaks“ nimetatud sätete tähenduses, peab olema tõendatud, et ta pakub teenust, mida üks või mitu teist isikut võib kasutada ühe või mitme intellektuaalomandi õiguse rikkumiseks, ilma et oleks vaja, et tal on selle või nende isikutega eriline suhe (vt selle kohta kohtuotsus, 27.3.2014, UPC Telekabel Wien, C‑314/12, EU:C:2014:192, punktid 32 ja 35).
24 Niisugusele kvalifitseerimisele ei laiene ka tingimus, et kõnealune ettevõtja peab pakkuma muud teenust kui see, mida kasutab kolmas osapool intellektuaalomandi õiguste rikkumisel.
25 Nii on Euroopa Kohus e-kaubanduse valdkonnas otsustanud, et ühenduse pakkuja, kes piirdub kliendile üksnes internetiühenduse võimaldamisega muid teenuseid osutamata või faktilist kontrolli teostamata, pakub teenust, mida kolmas isik võib kasutada intellektuaalomandi õiguste rikkumiseks, ning ta tuleb kvalifitseerida „vahendajaks“ (vt selle kohta kohtumäärus, 19.2.2009, LSGGesellschaft zur Wahrnehmung von Leistungsschutzrechten, C‑557/07, EU:C:2009:107, punkt 43, ja kohtuotsus, 27.3.2014, UPC Telekabel Wien, C‑314/12, EU:C:2014:192, punkt 32).
26 Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et Delta Center on „Pražská tržnice“ turuhallide rentnik ja tegeleb majandustegevusega, mis seisneb selles hallis asuvate müügikohtade allkasutusse andmises. Niisuguse tasulise tegevuse puhul on tegemist teenuste osutamisega.
27 Vaidlust ei ole ka selle üle, et mõni kaupleja, kes on Delta Centerilt müügikohad allkasutusse võtnud, kasutab neid müügikohti turuhallide külastajatele kaubamärkide võltsingute pakkumiseks.
28 Ilma et oleks vaja kindlaks teha, kas teised teenuste pakkujad nagu eelotsusetaotluses hüpoteetiliselt mainitud ettevõtjad, kes varustavad õigusrikkujaid elektrienergiaga, kuuluvad direktiivi 2004/48 artikli 11 kolmanda lause kohaldamisalasse, tuleb igal juhul tõdeda, et ettevõtja, kes pakub kolmandale isikule üürile või allüürile võtmiseks turu müügikohti, mille tõttu viimased omandavad nendele kohtadele juurdepääsu ja pakuvad seal müügiks kaubamärkide võltsinguid, tuleb kvalifitseerida selle sätte tähenduses vahendajaks, „kelle teenuseid kasutas kolmas osapool intellektuaalomandi õiguste rikkumisel“.
29 Seejuures ei ole tähtsust asjaolul, kas müügikohtade kasutusse andmine puudutab internetipõhiseid kauplemiskohti või niisugust füüsilist kauplemiskohta nagu turuhallid. Direktiivist 2004/48 ei ilmne nimelt, et selle kohaldamisala oleks piiratud e-kaubandusega. Lisaks nõrgestataks selle direktiivi põhjenduses 10 nimetatud eesmärki tagada siseturul kõrge, võrdväärne ning ühetaoline intellektuaalomandi kaitse tase oluliselt see, kui ettevõtjale, kes annab kolmandale isikule juurdepääsu niisugusele füüsilisele turukohale, nagu on käsitlusel põhikohtuasjas ja kus need kolmandad isikud pakuvad müügiks kaubamärkide võltsinguid, ei saaks teha nimetatud direktiivi artikli 11 kolmandas lauses nimetatud ettekirjutusi.
30 Eelnevat arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2004/48 artikli 11 kolmandat lauset tuleb tõlgendada nii, et selles sättes nimetatud vahendaja, „kelle teenuseid kasutas kolmas osapool intellektuaalomandi õiguste rikkumisel“, mõistega on hõlmatud ka turuhallide rentnik, kes annab nendes hallides asuvaid erinevaid müügikohti allkasutusse kauplejatele, kellest mõni kasutab oma müügikohta kaubamärki kandvate võltsitud kaupade müümiseks.
Teine küsimus
31 Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2004/48 artikli 11 kolmandat lauset tuleb tõlgendada nii, et tingimused, mille kohaselt saab teha selles sättes nimetatud ettekirjutuse vahendajale, kas annab üürile turuhallide müügikohti, on identsed tingimustega, mis Euroopa Kohus sõnastas 12. juuli 2011. aasta kohtuotsuses L’Oréal jt (C‑324/09, EU:C:2011:474) seoses internetipõhiste kauplemiskohtade haldajatele teha võidavate ettekirjutustega.
32 Nimetatud kohtuotsuse punktis 135 tõdes Euroopa Kohus esmalt viitega direktiivi 2004/48 põhjendusele 23, et selliste ettekirjutuste, mille liikmesriigid peavad nimetatud direktiivi artikli 11 kolmanda lause alusel ette nägema, kohaldamise üksikasjad – nagu tingimused ja viisid – tuleb määratleda liikmesriikide siseriiklikes õigusaktides.
33 Järgmiseks täpsustas ta, et liikmesriikide eeskirjad tuleb koostada selliselt, et need teeks võimalikuks direktiivi 2004/48 eesmärkide saavutamise. Selleks peavad ettekirjutused vastavalt nimetatud direktiivi artikli 3 lõikele 2 olema tõhusad ja hoiatavad (kohtuotsus, 12.7.2011, L’Oréal jt, C‑324/09, EU:C:2011:474, punkt 136).
34 Viimaseks otsustas Euroopa Kohus, et ettekirjutused peavad olema õiglased ja proportsionaalsed. Seetõttu ei tohi need olla ülemäära kulukad ega luua tõkkeid seaduslikule kaubandusele. Vahendajalt ei saa ka nõuda, et ta teostaks oma klientide üle üldist ja pidevat järelevalvet. Seevastu võib vahendaja olla sunnitud võtma meetmeid, mille eesmärk on vältida uusi samalaadseid rikkumisi sama kaupleja poolt (vt selle kohta kohtuotsus, 12.7.2011, L’Oréal jt, C‑324/09, EU:C:2011:474, punktid 138–141).
35 Seetõttu asus Euroopa Kohus seisukohale, et ettekirjutuse direktiivi 2004/48 artikli 11 kolmanda lause tähenduses võib teha ainult juhul, kui see tagab õiglase tasakaalu intellektuaalomandi kaitse ja seadusliku kaubanduse tõkete puudumise vahel (vt selle kohta kohtuotsus, 12.7.2011, L’Oréal jt, C‑324/09, EU:C:2011:474, punkt 143).
36 Kuigi kohtuasjas, milles tehti 12. juuli 2011. aasta kohtuotsus L’Oréal jt (C‑324/09, EU:C:2011:474), tuli Euroopa Kohtul direktiivi 2004/48 artikli 11 kolmandat lauset tõlgendada seoses ettekirjutustega, mis võidakse teha internetipõhiste kauplemiskohtade vahendajale, tõlgendas ta seda artiklit, arvestades nimetatud direktiivi artiklis 3 ette nähtud üldisi sätteid, võtmata arvesse asjassepuutunud kauplemiskoha laadiga seotud kaalutlusi. Kõnealusest artiklist 3 ei tulene ka, et selle kohaldamisala oleks piiratud olukordadega, mis on iseloomulikud internetipõhistele kauplemiskohtadele. Samas nähtub kõnealuse artikli 3 sõnastusest, et see on kohaldatav kõigile nimetatud direktiivis ette nähtud meetmetele, sealhulgas selle direktiivi artikli 11 kolmandas lauses ettenähtuile.
37 Eelnevat arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2004/48 artikli 11 kolmandat lauset tuleb tõlgendada nii, et tingimused, mille kohaselt saab teha selles sättes nimetatud ettekirjutuse vahendajale, kas osutab turuhallide müügikohtade üürileandmise teenust, on identsed tingimustega, mis Euroopa Kohus sõnastas 12. juuli 2011. aasta kohtuotsuses L’Oréal jt (C‑324/09, EU:C:2011:474) seoses internetipõhiste kauplemiskohtade haldajatele teha võidavate ettekirjutustega.
Kohtukulud
38 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta artikli 11 kolmandat lauset tuleb tõlgendada nii, et selles sättes nimetatud vahendaja, „kelle teenuseid kasutas kolmas osapool intellektuaalomandi õiguste rikkumisel“, mõistega on hõlmatud ka turuhallide rentnik, kes annab nendes hallides asuvaid erinevaid müügikohti allkasutusse kauplejatele, kellest mõni kasutab oma müügikohta kaubamärki kandvate võltsitud kaupade müümiseks.
2. Direktiivi 2004/48 artikli 11 kolmandat lauset tuleb tõlgendada nii, et tingimused, mille kohaselt saab teha selles sättes nimetatud ettekirjutuse vahendajale, kes osutab turuhallide müügikohtade üürileandmise teenust, on identsed tingimustega, mis Euroopa Kohus sõnastas 12. juuli 2011. aasta kohtuotsuses L’Oréal jt (C‑324/09, EU:C:2011:474) seoses internetipõhiste kauplemiskohtade haldajatele teha võidavate ettekirjutustega.
Allkirjad