KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JULIANE KOKOTT
esitatud 15. septembril 2016(1)
Kohtuasi C‑503/15
Ramón Margarit Panicello
versus
Pilar Hernández Martínez
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Secretario Judicial del Juzgado de Violencia sobre la Mujer Único de Terrassa (naistevastase vägivalla juhtumitega tegeleva Terrassa kohtu kohtusekretär, Hispaania))
Eelotsusetaotlus – Pöördumine Euroopa Kohtusse – Liikmesriigi kohus – Mõiste – Kohtusekretär – Maksmata tasu nõuete täitemenetlus – Advokaaditasud – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13 – Ebaausad kaubandustavad tarbijate suhtes – Direktiiv 2005/29 – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele ja õiglasele kohtulikule arutamisele – Põhiõiguste harta artikkel 47
I – Sissejuhatus
1. Käesolevas eelotsusemenetluses on sisuliselt tegemist küsimusega, kas liikmesriigi menetlus advokaaditasude lihtsustatud korras sissenõudmiseks („maksmata tasu nõuete täitemenetlus“) on kooskõlas direktiiviga 93/13 ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes(2).
2. See küsimus, mis kerkib ka mitmes muus kohtuasjas, mida Euroopa Kohus praegu menetleb, on Hispaanias väga tähtis, kuna Hispaanias on Euroopa Kohtu vastust oodates praegu peatatud mitu maksmata tasu nõuete täitemenetlust.(3)
3. Enne kui Euroopa Kohus saab asuda kõnealust küsimust käsitlema, peab ta siiski kontrollima, kas eelotsusetaotluse esitanud kohtusekretäri (secretario judicial), kellele on tehtud ülesandeks kõnealune menetlus läbi viia, saab pidada kohtuks ELTL artikli 267 tähenduses.
4. Juhul kui Euroopa Kohus peaks seda kinnitama, annaks käesolev menetlus talle võimaluse arendada edasi oma praktikat, mis käsitleb konkreetseid nõudeid liidu õiguses sätestatud tarbijakaitsenormide tõhusaks järgimiseks siseriiklikes kiirmenetlustes ja sundtäitmise menetlustes. Siinjuures palutakse Euroopa Kohtul esitada oma seisukoht lisaks direktiivile 93/13 ka direktiivi 2005/29, mis käsitleb ebaausaid kaubandustavasid,(4) ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 47 kohta.
II – Õiguslik raamistik
A – Liidu õigus
1. Direktiiv 93/13
5. Direktiivi 93/13 artikkel 4 on sõnastatud järgmiselt:
„1. […] võetakse lepingutingimuse hindamisel arvesse […] ning viidatakse lepingu sõlmimisel kõigile sellega kaasnevatele asjaoludele […].
2. Tingimuste õiglase või ebaõiglase iseloomu hindamine ei ole seotud lepingu põhiobjekti mõiste, hinna ja tasu piisavuse ega vastutehinguna pakutavate teenuste[ga] […], kui kõnealused tingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles.“
6. Direktiivi 93/13 artikli 6 lõige 1 sätestab järgmist:
„1. Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on oma siseriiklike õigusaktide alusel tarbijaga sõlminud, ei ole tarbijale siduvad ning leping on kõnealustel tingimustel lepinguosalistele jätkuvalt siduv ainult juhul, kui seda on võimalik jätkata nii, et see sisaldab ebaõiglasi tingimusi.“
7. Direktiivi 93/13 artikli 7 lõiked 1 ja 2 sätestavad järgmist:
„1. Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.
2. Lõikes 1 nimetatud vahendite hulka kuuluvad sätted, mille kohaselt isikud ja organisatsioonid, kellel on liikmesriigi õiguse alusel õigustatud huvi tarbijat kaitsta, võivad kooskõlas siseriikliku õigusega pöörduda kohtute või pädevate haldusasutuste poole, kes otsustavad üldiseks kasutamiseks mõeldud lepingutingimuste ebaõigluse üle ning võivad kohaldada asjakohaseid ja tõhusaid vahendeid, et lõpetada selliste tingimuste jätkuv kasutamine.“
8. Vastavalt direktiivi 93/13 artikli 3 lõikele 3 sisaldab direktiivi lisa soovituslikku ja mittetäielikku loetelu tingimustest, mida võib pidada ebaõiglasteks. Nimetatud lisa punkti 1 alapunktis q on nimetatud tingimused, mille eesmärk või tagajärg on „jätta tarbija ilma õigusest võtta õiguslikke meetmeid või kasutada mis tahes muud õiguskaitsevahendit või tarbija kõnealust õigust piirata, eelkõige nõudes, et tarbija kasutaks vaidluste lahendamiseks üksnes arbitraažimenetlust, mida õigusnormidega ei reguleerita, lubamatult piirata tarbijale kättesaadavaid tõendeid või panna tarbijale tõendamiskohustus, mis kohaldatava seaduse alusel peaks olema teise lepinguosalise ülesanne.“
2. Direktiiv 2005/29
9. Direktiivi 2005/29 artikli 3 lõige 2 sätestab järgmist:
„2. Käesolev direktiiv ei piira lepinguõiguse kohaldamist ja eelkõige lepingu kehtivust, koostamist ja mõju käsitlevate eeskirjade kohaldamist.“
10. Direktiivi 2005/29 artikli 6 lõike 1 punktis d on „Eksitav tegevus“ määratletud järgmiselt:
„1. Kaubandustava loetakse eksitavaks, kui see sisaldab valeandmeid ja on seetõttu ebaõige või muul moel, sealhulgas oma üldise esitusviisi tõttu, petab või tõenäoliselt petab keskmist tarbijat ühe või mitme alltoodud punkti osas, isegi kui teave on faktiliselt õige, ning kui see mõlemal juhul paneb või tõenäoliselt paneb keskmise tarbija tegema tehinguotsust, mida ta muidu ei oleks teinud:
[…]
d) hind või hinna arvutamise viis või konkreetse hinnaeelise olemasolu“.
11. Artikli 7 lõikes 1 on „Eksitav tegevusetus“ määratletud järgmiselt:
„1. Kaubandustava loetakse eksitavaks, kui see konkreetses olukorras, võttes arvesse kõiki selle iseärasusi ja asjaolusid ning kommunikatsioonivahendiga seotud piiranguid, jätab välja olulise teabe, mida keskmine tarbija antud olukorras vajab teadliku tehinguotsuse tegemiseks ja seega paneb või tõenäoliselt paneb keskmise tarbija tegema tehinguotsust, mida ta muul juhul ei teeks.“
12. Vastavalt artikli 7 lõike 4 punktile c loetakse
„4. [o]stukutse puhul […] oluliseks alljärgnev teave, kui see ei ilmne juba kontekstist:
[…]
c) hind […]“.
13. Direktiivi 2005/29 artikkel 11 sätestab järgmist:
„1. Liikmesriigid tagavad piisavad ja tõhusad meetmed ebaausate kaubandustavade vastu võitlemiseks, et tugevdada käesoleva direktiivi sätete järgimist tarbijate huvides.
Selliste meetmete hulka kuuluvad õigusnormid, mille kohaselt isikud ja organisatsioonid, sealhulgas konkurendid, kellel on vastavalt siseriiklikele õigusaktidele ebaausate kaubandustavade vastu võitlemiseks õigustatud huvi, võivad:
a) võtta õiguslikke meetmeid selliste ebaausate kaubandustavade vastu
ja/või
b) pöörduda selliste ebaausate kaubandustavade asjus haldusasutuse poole, kes on pädev kaebuste üle otsustama või algatama asjakohase kohtumenetluse.
[…]“.
14. Direktiivi 2005/29 artikkel 12 on sõnastatud järgmiselt:
„Liikmesriigid annavad kohtutele või haldusasutustele artiklis 11 ette nähtud tsiviil- või haldusmenetlustega seoses volitused:
a) nõuda, et ettevõtja esitaks tõendid kaubandustavaga seotud faktiliste väidete täpsuse kohta, kui selline nõue on konkreetse juhtumi asjaolude põhjal asjakohane ettevõtja ja teiste menetlusosaliste õigustatud huve arvesse võttes;
ja
b) lugeda faktilisi väiteid ebatäpseteks, kui punkti a kohaselt nõutud tõendeid ei ole esitatud või kui kohus või haldusasutus peab neid ebapiisavateks.“
B – Hispaania õigus
15. Kuna nii analüüsides küsimust, kas kohtusekretäri võib pidada kohtuks, kui ka käsitledes eelotsuse küsimusi, mis puudutavad Hispaania õiguse kooskõla ELi õigusnormidega, on vaja uurida Hispaania õiguse asjaomaseid sätteid, tuleb need sätted järgnevalt esitada.
1. Ley Orgánica 6/1985 del Poder Judicial
16. Ley Orgánica 6/1985 del Poder Judicial’i (konstitutsiooniline seadus kohtute kohta, edaspidi „kohtute seadus“)(5) V osa II jaotises (artiklid 440–469bis), mille pealkiri on „Kohtusekretäri amet“ (Del cuerpo de los secretarios judiciales), on sätestatud kohtusekretäride õiguslik seisund ja ülesanded.
17. Pärast käesoleva menetluse aluseks oleva nõude esitamist muudeti kohtute seadust konstitutsioonilise seadusega 7/2015(6) ja kohtusekretäridele (secretarios judiciales) anti uus nimetus letrados de la administración de justicia. Kooskõlas konstitutsioonilises seaduses 7/2015 sätestatud üleminekukorraga ja väidetega, mille on esitanud käesoleva menetluse pooled, kes lähtuvad sellest, et nimetatud seadusega tehtud muudatused on viivitamata kohaldatavad, kasutatakse järgnevalt kohtute seaduse sätteid nende konstitutsioonilise seadusega 7/2015 muudetud redaktsioonis. Arusaadavuse huvides kasutatakse eelotsusetaotluse esitanud organi kohta siiski ka edaspidi nimetust kohtusekretär (secretario judicial).(7)
18. Vastavalt kohtute seaduse artiklile 440 on kohtusekretärid justiitsministeeriumi alluvuses olevad ametnikud, kes on kohtumõistmise teenistuses. Kohtute seaduse artiklid 442 ja 450 sätestavad, et kohtusekretäri ameti kandidaadid valitakse välja ja nimetatakse ametisse konkursi korras. Kohtute seaduse artikli 443 lõikes 2 on ammendavalt loetletud juhtumid, mil kohtusekretär vabastatakse ametist. Need juhtumid puudutavad eelkõige kriminaalkorras süüdimõistmist või distsiplinaarkaristusena ametist vabastamist. Lisaks sätestab kohtute seaduse artikli 468c lõike 2 teine lõik koostoimes artikli 468a lõikega 1, et kohtusekretäri võib ametist vabastada ainult loetletud juhtudel, mil tegemist on teenistuskohustuste raske rikkumisega. Lõpuks sätestab kohtute seaduse artikkel 446 kohtusekretäride hääletusest hoidumise ja taandamise korra, mis on peaaegu täielikus vastavuses kohtunikke puudutava korraga.
19. Veel sätestab kohtute seaduse artikli 452 lõike 1 esimene lause, et kohtusekretärid järgivad oma ametiülesannete täitmisel alati seaduslikkuse ja erapooletuse põhimõtteid, teostavad oma tõestamispädevust iseseisvalt ja sõltumatult ning peavad kõigi neile usaldatud ülesannete täitmisel juhinduma ametialaselt kõrgemalseisva juhi üldistest korraldustest. Kohtute seaduse artikli 452 lõike 1 teine lause sätestab, et kohtusekretäride ülesandeid ei saa (välja arvatud kohtute seaduse artikli 451 lõikes 3 nimetatud tõendamispädevus) delegeerida.
20. Lõpuks sätestab kohtute seaduse artikli 465 punkt 8, et kohtusekretäridest ametialaselt kõrgemal seisvad isikud ei või neile anda juhtnööre seoses kohtusekretäride pädevuses olevate pooleliolevate menetlustega:
„Secretarios de Gobierno pädevusse:
8) […] ei kuulu ka konkreetsete juhtnööride andmine seoses konkreetsete kohtuasjadega, mille raames kohtusekretär tegutseb tõestajana või teostab oma menetluse korraldamise ja juhtimise pädevust.“
2. Kuninga dekreet (Real Decreto) 1608/2005
21. Kuninga dekreet (Real Decreto) 1608/2005 por el que se aprueba el Reglamento Orgánico del Cuerpo de Secretarios Judiciales (kuninga dekreet 1608/2005, millega kiidetakse heaks kohtusekretäre kui organeid käsitlev määrus, edaspidi „kuninga dekreet 1608/2005“),(8) reguleerib samuti kohtusekretäre puudutavat korda.
22. Kuninga dekreedi 1608/2005 artikli 16 punkt h ja artikli 21 punkt 2 kinnitavad veel kord, et kohtusekretäridest ametialaselt kõrgemal seisvad isikud ei või neile anda juhtnööre seoses kohtusekretäride pädevuses olevate pooleliolevate menetlustega. Kuninga dekreedi 1608/2005 artikli 16 punkt h on sõnastatud järgmiselt:
„Secretarios de Gobierno pädevuses on vastavalt konkreetsele tegevusvaldkonnale:
h) […] nad ei tohi anda ka konkreetseid juhtnööre seoses konkreetsete kohtuasjadega, mille raames kohtusekretär tegutseb tõestajana või teostab oma menetluse korraldamise ja juhtimise pädevust.“
23. Kuninga dekreedi 1608/2005 artikli 21 punkt 2 sätestab:
„Secretario General de la Administración de Justicia pädevusse kuulub:
2) […]
[…] nad ei tohi anda ka konkreetseid juhtnööre seoses konkreetsete kohtuasjadega, mille raames kohtusekretär tegutseb tõestajana või teostab oma menetluse korraldamise ja juhtimise pädevust.“
24. Vastavalt kuninga dekreedi 1608/2005 artikli 81 lõike 1 punktile a on igal kohtusekretäril õigus ametniku staatuse säilimisele ning sellele, et ta saab tegelikult täita temale kui kohtusekretärile pandud ülesandeid ning teda saab ametist kõrvaldada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja seaduses kindlaks määratud tingimustel.
3. Ley 1/2000 de Enjuiciamento Civil
25. Maksmata tasu nõuete täitemenetlus, mida põhikohtuasi puudutab, on reguleeritud seaduses 1/2000 tsiviilkohtumenetluse kohta (Ley 1/2000 de Enjuiciamento Civil, edaspidi „tsiviilkohtumenetluse seadustik“).(9) Muudatustega, mis viidi tsiviilkohtumenetluse seadustikku seadusega 13/2009,(10) anti kohtunike koormuse vähendamise eesmärgil(11) esialgu kohtunike pädevusse kuulunud menetluse läbiviimise ainupädevus üle kohtusekretäridele. Seejuures ei muudetud menetluse kulgu käsitlevaid sätteid.
26. Pärast käesoleva menetluse aluseks oleva hagi esitamist muudeti tsiviilkohtumenetluse seadustikku seadusega 42/2015(12). Seeläbi tehtud muudatused ei ole aga vastavalt seaduses 42/2015 sätestatud üleminekukorrale kohaldatavad pooleliolevate menetluste suhtes. Seega on tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgnevad sätted nende käesoleva menetluse suhtes kohaldatavas redaktsioonis esitatud nii, nagu need kehtisid enne muutmist seadusega 42/2015.(13)
27. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 34 määrab kindlaks maksmata tasu nõuete täitemenetluse esindajate puhul, kes esindavad kliente kohtus, ning selle lõike 2 teine ja kolmas lõik sätestavad järgmist:
„2. […]
Kui esindatav esitab selle tähtaja jooksul vaidlustuse, hindab kohtusekretär arvet, menetlustoimikut ning esitatud dokumente, ja teeb kümne päeva jooksul otsuse, milles määrab kindlaks esindajale makstava summa; kohtusekretär teavitab ka sellest, et kui tasumist selle otsuse teatamisest viie päeva jooksul ei toimu, siis pööratakse otsus täitmisele.
Eelmises lõigus viidatud otsust ei ole võimalik edasi kaevata, kuid see ei mõjuta – isegi mitte osaliselt – kohtuotsust, mis võidakse teha hilisemas tavamenetluses.“
28. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 35 reguleerib maksmata tasu nõuete täitemenetlust advokaatide puhul ja sätestab järgmist:
„1. Advokaat võib nõuda oma esindatavalt tasu maksmist, mida tal on kohtuasjaga seoses õigus saada, esitades üksikasjaliku arve ja vormikohaselt teada andes, et tasu kuulub maksmisele ja on veel maksmata.
2. Pärast nõude kättesaamist nõuab kohtusekretär võlgnikult nimetatud summa ja menetluskulude tasumist või arve vaidlustamist kümne päeva jooksul; seejuures teavitatakse teda sellest, et juhul, kui võlgnik tasu ei maksa ja nõuet ei vaidlusta, pööratakse otsus täitmisele.
Kui võlgnik selle tähtaja jooksul advokaaditasu vaidlustab, kuna selle nõudmiseks ei ole alust, kohaldatakse artikli 2 teise ja kolmanda lõigu sätteid.
Kui advokaaditasu vaidlustatakse, kuna see on liiga suur, kohandatakse tasu eelnevalt kooskõlas artikli 241 ja järgmiste artiklite sätetega, ning tehakse otsus, milles määratakse maksmisele kuuluv summa ja seejuures teavitatakse võlgnikku, et kui tasumist ei toimu viie päeva jooksul otsuse teatavakstegemisest, pööratakse otsus täitmisele; kohandamist ei toimu, kui advokaat tõendab vaidlustaja poolt eelnevalt kirjalikult heakskiidetud kulueelarve olemasolu.
Nimetatud otsust ei ole võimalik edasi kaevata, kuid see ei mõjuta – isegi mitte osaliselt – kohtuotsust, mis võidakse teha hilisemas tavamenetluses.
3. Kui võlgnik ei esita määratud tähtaja jooksul vaidlustust, määratakse täitmine arvel esitatud summas, millele lisanduvad kohtukulud.“
29. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 206 „Lahendite liigid“ (Clases de resoluciones) lõige 2 sätestab:
„2. Kohtusekretäride tehtavaid lahendeid nimetatakse meetmed ja otsused.“
30. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 207 „Menetlust lõpetavad kohtulahendid. Jõustunud kohtulahendid. Formaalne seadusjõud“ (Resoluciones definitivas. Resoluciones firmes. Cosa juzgada formal) on sõnastatud järgmiselt:
„1. Menetlust lõpetavad lahendid on lahendid, millega lõpetatakse menetlus esimeses astmes ja lahendid, milles tehakse otsus nende peale esitatud edasikaebuse kohta.
2. Jõustunud kohtulahendid on need kohtulahendid, mida ei saa edasi kaevata kas seepärast, et see ei ole seadusega ette nähtud, või kui on ette nähtud, siis seepärast, et selleks seaduses määratud tähtaeg on möödas, ilma et pooled oleksid edasi kaevanud.
3. Jõustunud kohtulahendid omandavad seadusjõu ja menetluse läbiviinud kohus, kes lahendi tegi, on nendes otsustatuga igal juhul seotud.
4. Kui kohtulahendi edasikaebamiseks ette nähtud tähtajad on möödas, ilma et lahendit oleks vaidlustatud, siis lahend jõustub ja omandab seadusjõu, millest tulenevalt on menetluse läbiviinud kohus, kes lahendi tegi, selles otsustatuga igal juhul seotud.“
31. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 222 „Materiaalne seadusjõud“ (Cosa juzgada material) lõige 1 sätestab:
„1. Jõustunud kohtuotsuste seadusjõud, olgu tegu siis hagi rahuldamise või rahuldamata jätmisega, välistab seaduse kohaselt hilisema menetluse, mille ese on identne selle menetluse esemega, milles see seadusjõud tekkis.“
32. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 246 lõige 1, millele viitab tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 35 lõike 2 kolmas lõik, sätestab järgmist:
„1. Kui advokaaditasu vaidlustatakse, kuna see on liiga suur, kuulatakse asjasse puutuv advokaat ära viie päeva jooksul, ja kui ta tasu vähendamisega nõutud ulatuses ei nõustu, saadetakse kohtutoimik või vajalik osa sellest advokatuurile arvamuse saamiseks.“
33. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 517 „Täitetoiming. Täitedokument“ (Acción ejecutiva. Títulos ejecutivos) lõige 1 ja lõike 2 punkt 9 sätestavad:
„1. Täitetoiming tehakse täitmiseks sobiva dokumendi alusel.
2. Täitmiseks sobivad on üksnes järgmised dokumendid:
[…]
9. Muud menetluslahendid ja dokumendid, mis selle või mõne muu seaduse alusel võivad olla täitmise aluseks.“
34. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 552 „Täitmisest keeldumine. Edasikaebus“ (Denegación del despacho de la ejecución. Recursos) lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Kui kohus leiab, et täitmise määramiseks seadusega nõutavad eeldused ja nõuded ei ole täidetud, teeb ta kohtumääruse, millega täitmise määramisest keeldutakse.
Kui kohus on seisukohal, et artikli 557 lõikes 1 nimetatud täitedokumendis sisalduv teatud lepingutingimus on ebaõiglane, kuulab ta pooled ära 15 päeva jooksul. Pärast poolte ärakuulamist teeb kohus lahendi viie tööpäeva jooksul vastavalt artikli 561 lõike 1 punktis 3.ª sätestatule.“
35. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 556 „Menetluslike või vahekohtu lahendite või vahendusmenetluse kokkulepete täitmise vaidlustamine“ (Oposición a la ejecución de resoluciones procesales o arbitrales o de los acuerdos de mediación) lõiked 1 ja 2 sätestavad:
„1. Kui täitedokument on süüdimõistev kohtu- või vahekohtulahend või vahendusmenetluse tulemusena saavutatud kokkulepe, võib võlgnik kümne päeva jooksul pärast nõude täitmisele pööramise kohtumääruse teatavaks tegemist selle kirjalikult vaidlustada, väites, et ta on kohtuotsuses, vahekohtuotsuses või kokkuleppes määratu maksnud või täitnud, mida ta peab dokumendiga tõendama.
Ta võib vastuväitena tugineda ka täitmistoimingu aegumisele ja lepingutele või tehingutele, milles on täitmise vältimiseks kokku lepitud, tingimusel et kõnealused lepingud ja tehingud on vormistatud notariaalselt.
2. Lõikes 1 nimetatud juhtudel esitatud vastulause täitmist ei peata.“
36. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 557 „Nende täitedokumentide täitmise vaidlustamine, mis ei ole kohtu- ega vahekohtudokumendid“ (Oposición a la ejecución fundada en títulos no judiciales ni arbitrales) lõike 1 punkt 7.ª ja lõige 2 sätestavad järgmist:
„1. Kui täitmine määratakse artikli 517 lõike 2 punktides 4, 5, 6 ja 7 nimetatud täitedokumentide alusel või sama artikli lõike 2 punktis 9 nimetatud muude täitmisele pööratavate dokumentide alusel, siis võib võlgnik esitada sellele eelmises artiklis ette nähtud ajal ja vormis vastuväite ainult juhul, kui vastuväide rajaneb ühel järgmistest alustest:
[…]
7.ª täitedokument sisaldab ebaõiglasi tingimusi.
2. Kui esitatakse eelmises lõikes osutatud vastuväide, peatab kohtukantselei täitmise menetlust korraldava meetmega.“
III – Asjaolud ja eelotsusetaotlus
37. Lapse isikuhooldusõigust käsitleva vaidluse lahendamiseks viis Juzgado de Violencia sobre la Mujer Único de Terrassa (Terrassa kohus, mis tegeleb naistevastase vägivalla juhtumitega) Pilar Hernández Martínezi hagi alusel läbi menetluse nr 206/2013. P. Hernández Martínez lasi ennast nimetatud menetluses esindada advokaadil Ramón Margarit Panicello’l. R. Margarit Panicello esitas 27. juulil 2015 Juzgado de Violencia sobre la Mujer Único de Terrassa kohtusekretärile tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 35 alusel nõude viia advokaaditasu sissenõudmiseks läbi maksmata tasu nõuete täitemenetlus.
38. Kohtusekretär, kelle ülesanne on viia läbi maksmata tasu nõuete täitemenetlus, kahtleb nimetatud menetluse kooskõlas liidu õigusega, kuna asjaomased liikmesriigi õigusnormid ei anna talle võimalust omal algatusel kontrollida, kas sõlmitud leping sisaldab ebaõiglasi tingimusi või kas advokaat on kasutanud ebaausaid kaubandustavasid. Samuti ei ole nende õigusnormide kohaselt lubatud esitada muid tõendeid peale nõuet põhjendavate dokumentide või eksperdihinnangute.
39. Neil asjaoludel otsustas kohtusekretär menetluse peatada ja esitada Euroopa Liidu Kohtule (edaspidi „Euroopa Kohus“) järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [tsiviilkohtumenetluse seadustiku] artiklid 34 ja 35 ning artikli 207 lõiked 2, 3 ja 4, mis reguleerivad maksmata tasu nõuete (jura de cuentas) täitemenetlust, on vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47, kuivõrd need välistavad kohtuliku kontrolli võimaluse? Jaatava vastuse korral:
Kas kohtusekretär on [tsiviilkohtumenetluse seadustiku] artiklites 34 ja 35 sätestatud menetluse raames „kohus“ Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 267 tähenduses?
2. Kas [tsiviilkohtumenetluse seadustiku] artiklid 34 ja 35 on vastuolus direktiivi 93/13[…] artikli 6 lõikega 1 ja artikli 7 lõikega 2 ning direktiivi 2005/29[…] artikli 6 lõike 1 punktiga d ning artiklitega 11 ja 12, kuna need välistavad ametiisiku omal algatusel toimuva kontrolli selle üle, kas advokaatide ja selliste füüsiliste isikute vahel, kes tegutsevad oma kutsealast erineval eesmärgil, sõlmitud lepingud sisaldavad ebaõiglasi tingimusi või ebaausaid kaubandustavasid?
3. Kas [tsiviilkohtumenetluse seadustiku] artiklid 34 ja 35 on vastuolus direktiivi 93/13 […] artikli 6 lõikega 1, artikli 7 lõikega 2 ning lisa punkti 1 alapunktiga q, kuna need ei võimalda maksmata tasu nõuete täitemenetluses [mis toimub halduskorras] tõendeid esitada, et küsimust lahendada?“
IV – Hinnang
40. Kontrollida tuleb küsimust, kas kohtusekretäri võib funktsioonis, mida ta maksmata tasu nõuete täitemenetluses täidab, pidada kohtuks ELTL artikli 267 tähenduses. Kui see on nii, siis tuleb Euroopa Kohtul otsustada, kas kohtusekretär peab maksmata tasu nõuete täitemenetluses ebaõiglaste tingimuste või ebaausate kaubandustavade olemasolu omal algatusel kontrollima. Maksmata tasu nõuete täitemenetluse ülesehitus on seega kõigi käesolevas eelotsusemenetluses tõstatud küsimuste jaoks otsustava tähtsusega. Seetõttu tuleb kõigepealt anda kõnealusest menetlusest lühiülevaade.
A – Maksmata tasu nõuete täitemenetlus, mille viib läbi kohtusekretär
41. Maksmata tasu nõuete täitemenetlus, mis on sätestatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklites 34 ja 35, annab advokaadile võimaluse saada maksmata tasu nõuete täitmisele pööramist lubav täitedokument, ilma et toimuks kõnealuste nõuete hindamist, kui võlgnik oma vaidlustusega ei anna selliseks hindamiseks alust. Selle poolest sarnaneb käesolev menetlus kohtuasjades Banco Español de Crédito ja Finanmadrid käsitletud maksekäsumenetlusega. Viimati nimetatud menetlus näeb nimelt ette ka menetluse algatamise initsiatiivi kostjale ülekandmise – nn inversion du contentieux (vaidluse ümberpööramine) –, mille puhul tuleb võistlev menetlus algatada maksekäsu saajal, et takistada maksekäsu täitmisele pööratavaks muutmist.(14)
42. Maksmata tasu nõuete täitemenetlus, mis võeti kasutusele just nimelt selleks, et sisse nõuda teatava kohtumenetluse raames tasuda tulevat advokaaditasu, ei ole advokaadi ainus võimalus oma tasu sissenõudmiseks. Nimetatud tasu on võimalik sisse nõuda ka tavapärases kohtu- või maksekäsumenetluses.
43. Maksmata tasu nõuete täitemenetluse peab läbi viima selle kohtu kohtusekretär, kelle juures toimuvas menetluses advokaat oma esindatavat esindas, ja nimetatud menetluse ainus eesmärk on advokaaditasu sissenõudmine kohtuasja raames osutatud teenuste eest.
1. Kohtusekretäri läbiviidud maksmata tasu nõuete menetluse käik
44. Kui advokaat esitab kohtusekretärile advokaaditasu nõude, hindab see, kas nõuded on vastavuses teenustega, mida advokaat kohtumenetluses osutas, ja välistab nõuded, mida ei saa hüvitada.(15) Seepeale kohustab ta võlgnikku arvet tasuma. Kui viimane arvet ei vaidlusta, määratakse täitmine.
45. Seevastu juhul, kui võlgnik nõude vaidlustab, hindab kohtusekretär arvet, menetlustoiminguid ning esitatud dokumente, ja teeb seejärel otsuse, milles määratakse kindlaks, kui suur summa tuleb advokaadile maksta.(16)
46. Kui nõue vaidlustatakse seetõttu, et see on liiga suur, ja puudub vaidlustaja poolt heaks kiidetud eelarve, siis määrab kohtusekretär nõude suuruse kindlaks tasu kohandamise raames, mis on sätestatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 241 ja järgmistes artiklites; see näeb vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklile 246 ette võimaluse võlausaldaja ära kuulata ja esitada küsimus arutamiseks advokatuurile.(17)
47. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklites 34 ja 35 on vastavalt nende sõnastusele sätestatud sõnaselgelt ainult vaidlustamise korral, et kohtusekretär teeb advokaaditasu nõude kindlaksmääramiseks otsuse (decreto). Siiski teeb kohtusekretär otsuse ka siis, kui ta hindab advokaadi esitatud arvet, välistab vajaduse korral nõudeid, mida ei hüvitata, nõuab võlgnikult vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 35 lõike 2 esimesele lõigule arve tasumist, kui nõue muutub seetõttu, et seda ei ole vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 35 lõikele 3 vaidlustatud, täitmisele pööratavaks. Seetõttu tähistab väljend „kohtusekretäri otsus“ edaspidi nii tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklites 34 ja 35 sõnaselgelt ette nähtud otsust, kui ka otsustust, mida kohtusekretär teeb, kui nõuab võlgnikult tema hinnatud arve tasumist ja see nõue on muutunud täitmisele pööratavaks, sest seda ei ole vaidlustatud. Võib eeldada, et ka see otsustus toimub otsuse (decreto) kujul.
2. Kohtusekretäri otsuse mõju
48. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklitele 34 ja 35 ei ole otsust, mille kohtusekretär maksmata tasu nõuete täitemenetluses teeb, võimalik edasi kaevata, kuid see ei mõjuta kohtuotsust hilisemas menetluses. Seega saab advokaaditasu nõuet, mille kohtusekretär on kindlaks määranud, hilisemas tavamenetluses muuta. Kohtusekretäri otsusel on seega ainult formaalne, kuid mitte materiaalne seadusjõud.
49. Formaalne seadusjõud tähendab nimelt tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 207 kohaselt ainult seda, et kohtulahendit ei saa edasi kaevata, kuna see ei ole seadusega ette nähtud või selleks määratud tähtaeg on lõppenud. Materiaalne seadusjõud tähendab seevastu vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 222 lõikele 1, et asjaomase kohtulahendi sisu on ka hilisemate menetluste jaoks siduv.
50. Asjaolu, et maksmata tasu nõuete täitemenetluses kohtusekretäri tehtaval otsusel puudub materiaalne seadusjõud, ei takista siiski mingil juhul selle otsuse täitmisele pööramist. Nii on võlgnik tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklite 34 ja 35 kohaselt kohustatud tasuma kohtusekretäri määratud summa viie päeva jooksul, kuna vastasel korral pööratakse otsus täitmisele.
3. Kohtusekretäri otsuse täitmisele pööramine
51. Mis puudutab täitmisele pööramist, siis näeb Hispaania õigus olenevalt täitmisele pööratavate nõuete olemusest ette kaks erinevat täitemenetlust. Kui tegemist on „menetluslike“ või vahekohtu otsustega(18) ning vahendusmenetluse käigus saavutatud kokkulepetega, saab isik, kes vaidlustab nõude täitmisele pööramise, vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 556 lõigetele 1 ja 2 tugineda vastuväite raames, millel ei ole edasilükkavat mõju, ainult kohustuse täitmisele või täitetoimingu aegumisele või poolte kokkuleppele. Seevastu juhul, kui tegemist ei ole kohtuotsustega ega vahekohtu otsustega,(19) sätestab tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 557 edasilükkava mõjuga võimalused vastuväidet esitada, mis ulatuvad tunduvalt kaugemale ja mis eelkõige lubavad tugineda sellele, et leping sisaldas ebaõiglasi tingimusi. Peale selle kontrollib kohtunik, kellele on vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 552 lõikele 1 selliste nõuete täitmisele pööramine ülesandeks tehtud, ebaõiglast tingimuste olemasolu omal algatusel.(20)
52. Näib, et küsimus, millisesse neist kahest kategooriast tuleb kohtusekretäri maksmata tasu nõuete täitemenetluses tehtud otsus liigitada, ei ole piisavalt selge. Hispaania valitsus on seisukohal, et kõnealune otsus kuulub tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 557 nimetatud otsuste hulka, mis ei ole kohtuotsused ega vahekohtu otsused. Tema sõnul järeldub sellest, et kõnealuse otsuse täitmisele pööramise raames peab kohtunik, kes tegeleb täitmisele pööramisega, ebaõiglaste tingimuste olemasolu omal algatusel kontrollima. See seisukoht on Hispaania valitsuse esitatud argumentide üks põhialuseid nii osas, mis puudutab küsimust, kas kohtusekretäri võib pidada kohtuks, kui ka esitatud eelotsuse küsimustele vastamisel.
53. Hispaania valitsuse esitatud argumentidega on siiski raske nõustuda. Seda seetõttu, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetes täitmisele pööramise kohta (artiklid 517, 556 ja 557) esitatud viidete ahelast nähtub, et kohtusekretäri otsused tuleb täitmisele pöörata samamoodi nagu kohtuotsused.
54. Hispaania valitsus põhjendab oma seisukohta sellega, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 557 viitab otsuste määratlemiseks, mis ei ole kohtuotsused ega vahekohtu otsused, sama seadustiku artikli 517 lõikele 2, mis omakorda määratleb kõik täitmisele pööratavad dokumendid ja mille punktis 9 on nimetatud „muud „menetluslikud“ lahendid ja dokumendid, mis on vastavalt sellele […] seadusele täitmisele pööratavad“,(21) mille hulka kuuluvad tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklite 34 ja 35 alusel tehtud otsused.
55. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 557 lõige 1 viitab siiski ainult tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 517 lõike 2 punktis 9.º nimetatud muudele „täitmisele pööratavatele dokumentidele“,(22) mitte aga seal samuti mainitud „„menetluslikele“ lahenditele“ („resoluciones procesales“). Nende suhtes kohaldatakse nimelt tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklit 556, milles on otsesõnu käsitletud just nimelt „menetluslike lahendite“ täitmisele pööramist.
56. Pealegi ei kuulu otsused („decretos“), mille kohtusekretär teeb vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklitele 34 ja 35 maksmata tasu nõuete täitemenetluses, artikli 517 lõike 2 punktis 9.º nimetatud „täitmisele pööratavate dokumentide“, vaid samas sättes nimetatud „„menetluslike“ lahendite“ („resoluciones procesales“) hulka. Seda seetõttu, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 206 lõikele 2 kuuluvad kohtusekretäri tehtud otsused („decretos“) sama organi tehtud lahendite („resoluciones“) hulka. Seega on otsused, mille kohtusekretär teeb maksmata tasu nõuete täitemenetluses („decretos“), kahtlemata „„menetluslikud“ lahendid“ („resoluciones procesales“) tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 556 tähenduses ja seega tuleb need täitmisele pööramise eesmärgil võrdsustada kohtuotsustega.
57. Hispaania valitsus ei suutnud sellele tõlgendusele, mis tugineb tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete selgele sõnastusele, esitada kohtuistungil hoolimata konkreetsest järelepärimisest põhjendatud vastuargumente: ta piirdus ebamäärase viitega nende sätete „süstemaatilisele tõlgendamisele“, ilma et ta oleks esitanud täpseid märkusi asjaomaste sätete sõnastuse kohta.
58. Vastupidi neile väidetele kinnitab siiski ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku süstemaatiline tõlgendamine, et maksmata tasu nõuete täitemenetluses tehtavate kohtusekretäri otsuste suhtes kohaldatakse nende täitmisele pööramise eesmärgil samamoodi nagu kohtuotsuste suhtes tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 556 sätestatud korda. Seda seetõttu, et seadusega 13/2009, millega anti maksmata tasu nõuete täitemenetlus kohtusekretäride pädevusse,(23) asendati ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 556 pealkiri „Kohtu või vahekohtu lahendite […] täitmise vaidlustamine“ (Oposición a la ejecución de resoluciones judiciales o arbitrales) pealkirjaga „„Menetluslike“ või vahekohtu lahendite või […] täitmise vaidlustamine“ (Oposición a la ejecución de resoluciones procesales o arbitrales); nagu seaduse 13/2009 preambulis on sõnaselgelt märgitud, tehti seda eesmärgiga arvestada nimetatud seadusega kohtusekretäridele antud uut pädevust. Seetõttu tähistab mõiste „„menetluslikud“ lahendid“ (resoluciones procesales), nagu on märgitud seaduse 13/2009 preambulis, nüüd nii kohtuotsuseid kui ka kohtusekretäride otsuseid.(24)
59. Need selgitused tõendavad vastupidi Hispaania valitsuse seisukohale Hispaania seadusandja tahet mitte üksnes anda maksmata tasu nõuete täitemenetlus, mis varem kuulus kohtunike pädevusse, kohtusekretäride pädevusse, vaid hoolitseda ka selle eest, et selles menetluses tehtavad kohtusekretäride otsused oleksid samamoodi nagu kohtuotsused vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklile 556 täitmisele pööratavad.
60. Seega tuleb käesolevas eelotsusemenetluses lähtuda sellest, et otsused, mille kohtusekretärid maksmata tasu nõuete täitemenetluses teevad, on täitmisele pööramise osas samaväärsed kohtuotsustega. See tähendab, et täitmisele pööramise raames ei ole ette nähtud kohustust omal algatusel kontrollida, kas esineb ebaõiglasi tingimusi, ega võimalust esitada edasilükkava mõjuga vastuväidet, mis tugineb selliste tingimuste esinemisele.
B – Eelotsusetaotluse vastuvõetavus
61. Enne kui asun käsitlema küsimust, kas eespool lühidalt kirjeldatud maksmata tasu nõuete täitemenetlus on liidu õigusega kooskõlas, uurin kõigepealt küsimust, kas kohtusekretäril on õigus esitada eelotsusetaotlust, ning käsitlen muid vastuvõetavusega seotud küsimusi.
1. Kohtusekretäri õigus esitada eelotsusetaotlust
62. Kohtusekretär avaldab eelotsusetaotluses kahtlust, kas teda võib pidada kohtuks ELTL artikli 267 tähenduses, kuna vormiliselt ei ole ta Hispaanias osa „kohtuvõimust“, vaid justiitsministeeriumi teenistuses olev ametnik. Viimaks jaatab ta siiski oma pädevust esitada eelotsusetaotlust. Samal ajal, kui komisjon seda hinnangut jagab, vaidleb Hispaania valitsus sellele ägedalt vastu.
63. Küsimust, kas eelotsusetaotluse esitanud organ kujutab endast kohut ELTL artikli 267 tähenduses, tuleb hinnata üksnes liidu õiguse alusel. Seetõttu ei ole määrava tähtsusega kõnealuse organi klassifitseerimine liikmesriigi õiguse alusel. See kehtib ka hinnangu suhtes, mis on antud teatud organile liikmesriigi kohtupraktikas ja seega Hispaania konstitutsioonikohtu praktikas, millele viitas kohtusekretär käesolevas menetluses ja mille üle toimus debatt kohtuistungil; nimetatud kohtupraktikas ei klassifitseeritud otsust, mille kohtusekretär tegi muus kui käesolevas menetluses, kohtuotsuseks Hispaania konstitutsioonikohtu menetlust käsitlevate õigusnormide tähenduses.
64. Selleks et liidu õigusnormide alusel hinnata, kas teatud organit võib pidada kohtuks, on seevastu määrava tähtsusega mitu asjaolu, nagu organi asutamine seaduse alusel, alalisus, kohtualluvuse kohustuslikkus, menetluse võistlevus, õigusnormide kohaldamine selle organi poolt ning tema sõltumatus.(25)
65. Pealegi võib liikmesriigi kohus saata asja Euroopa Kohtule vaid juhul, kui tegemist on poolelioleva vaidlusega ja see kohus peab menetluse raames tegema kohtuotsuse jõudu omava lahendi.(26)
66. Seega tuleb küsimusele, kas organ võib Euroopa Kohtule eelotsusetaotlust esitada, vastata kriteeriumide põhjal, mis puudutavad nii tema asutamist kui ka ülesandeid. Nii võib liikmesriigi organit pidada „kohtuks“ ELTL artikli 267 tähenduses, kui ta täidab õigusemõistmise ülesandeid, samal ajal ei saa teda kohtuna tunnustada muude, eeskätt haldusülesannete täitmisel.(27)
67. Järelikult on selleks, et teha kindlaks, kas liikmesriigi organit, kellele seadusega on antud eri laadi ülesanded, tuleb pidada „kohtuks“ ELTL artikli 267 tähenduses, vaja kontrollida, mis laadi ülesandeid ta täidab konkreetses õiguslikus kontekstis, millega seoses ta Euroopa Kohtu poole pöördub.(28)
68. Käesoleval juhul tuleb seega kontrollida, kas kohtusekretäri tuleb just nimelt funktsioonis, mida ta vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklile 35 täidab maksmata tasu nõuete täitemenetluses, pidada kohtuks ELTL artikli 267 tähenduses.
69. Probleemi ei teki kõigepealt seoses sellega, et kohtusekretäri institutsioon on asutatud seaduse alusel ja see on alaline.(29) Lisaks ei teki tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklites 34 ja 35 reguleeritud maksmata tasu nõuete täitemenetluse puhul mingit kahtlust, et kohtusekretär kohaldab õigusnorme.
70. Käesoleval juhul on seevastu vaieldav kõnealuse organi sõltumatus ning küsimus, kas kõnealune maksmata tasu nõuete menetlus on võistlev menetlus, milles tehtud otsused on kohustuslikud ja mille raames tuleb teha kohtuotsuse jõudu omav lahend.
a) Kohtusekretäri sõltumatus
71. Kohtunike sõltumatuse mõiste sisaldab väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kahte aspekti: välist ja sisemist.
72. Mis puudutab kõigepealt sõltumatuse sisemist aspekti, siis on see seotud erapooletuse mõistega ja selle eesmärk on võrdse distantsi säilitamine menetlusosaliste ja nende vastavate huvide vahel menetluse eset arvestades.(30)
73. Kohtusekretäri sisemine sõltumatus on maksmata tasu nõuete täitemenetluses tagatud sellega, et ta tegutseb advokaadi ja selle esindatava suhtes sõltumatu kolmanda isikuna. Lisaks sätestab kohtute seaduse artikli 452 lõike 1 esimene lause, et ta täidab oma ülesandeid igal ajal erapooletult. Ja lõpuks olgu mainitud, et kohtusekretäre puudutav õiguskord, mis käsitleb hääletusest hoidumist ja taandamist, on peaaegu täielikus vastavuses kohtunikke puudutava korraga.(31)
74. Mis puudutab sõltumatuse välist aspekti, siis eeldab see, et organ, kes on pädev tegema otsuseid, oleks kaitstud välise sekkumise või surve eest, mis võiks ohtu seada selle liikmete otsustamise sõltumatuse neile lahendamiseks antud vaidluste osas.(32)
75. Samuti eeldavad need sõltumatuse ja erapooletuse tagatised selliste normide olemasolu, mis puudutavad muu hulgas organi koosseisu, nimetamist, ametiaega ning ka liikmete hääletamisest hoidumise, taandamise ja tagasikutsumise aluseid ning mis lubavad ümber lükata üksikisiku põhjendatud kahtlusi selles osas, kas nimetatud organ on väljaspool väliste tegurite haardeulatust, ja selles osas, kas nimetatud organ on tema ees olevate huvide suhtes neutraalne. Kohtupraktika kohaselt on eelotsusetaotluse esitanud organi sõltumatuse tingimuse täidetuks lugemiseks eelkõige nõutav, et selle organi liikmete tagasikutsumise juhud oleksid kindlaks määratud sõnaselgete õigusnormidega.(33)
76. Kohtusekretäride kohta tuleb kõigepealt tõdeda, et need nimetatakse ametisse konkursi korras. Lisaks on igal kohtusekretäril õigus ametniku staatuse säilimisele ning sellele, et ta saab täita tegelikult kohtusekretäridele kui ametnike rühmale pandud ülesandeid ning teda saab ametist kõrvaldada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja seaduses kindlaks määratud tingimustel.(34) Lõpuks tuleb märkida, et kohtusekretäri võib ametist vabastada ainult kriminaalkorras süüdimõistmise korral või teenistuskohustuste raske rikkumise juhtudel, mis on seaduses ammendavalt loetletud ja piisavalt täpselt määratletud.(35)
77. Pealegi ei saa kohtusekretäride pädevust maksmata tasu nõuete täitemenetluse läbiviimiseks delegeerida teistele ametnikele.(36) Eelkõige määravad kohaldatavad sätted aga kindlaks, et kohtusekretärid tegutsevad konkreetses menetluses ainuüksi neile antud pädevuse alusel, mitte aga ülaltpoolt antud juhtnööride järgi. Nii ei või kõrgemalseisev isik, nagu kohtusekretär oma eelotsusetaotluses sõnaselgelt rõhutab, mingil juhul mõjutada pooleliolevaid menetlusi või anda kohtusekretäridele juhtnööre seoses konkreetsete kohtuasjadega.(37) Olenemata sellest, et kohtusekretäridel on liikmesriigis ametniku ja mitte kohtuniku staatus ning vaatamata sellele, et kohtusekretärid peavad üldiselt täitma ülaltpoolt antud korraldusi,(38) on nad seega oma ülesannete täitmisel, mis neile on konkreetses maksmata tasu nõuete täitemenetluses usaldatud, kahtlemata sõltumatud.
78. Vastupidi seisukohale, mida Hispaania valitsus kohtuistungil väljendas, tuleb sellega seoses lähtuda sellest, et õigusnormid, mis keelavad hierarhias kõrgemal asuvatel talitustel anda kohtusekretäridele juhtnööre seoses konkreetsete kohtuasjadega,(39) puudutavad ka maksmata tasu nõuete täitemenetlust. Kõnealustes õigusnormides on küll nimetatud ainult kohtusekretäri tõestamispädevust ja nimetatud organi pädevust teha otsuseid menetluse juhtimiseks. Nende õigusnormide sõnastus pärineb siiski veel ajast, mil maksmata tasu nõuete täitemenetluse läbiviimise pädevus oli kohtusekretäridele veel üle andmata. Seega ei ole kahtlust, et põhimõtet, mille kohaselt ei või anda juhtnööre, tuleb konkreetsel juhul kohaldada analoogia alusel ka nende otsuste suhtes, mida kohtusekretär peab tegema maksmata tasu nõuete täitemenetluses.
79. Kohtusekretäridel on seega eespool nimetatud kriteeriume arvestades nii oma seisundi kui ka maksmata tasu nõuete täitemenetluses ette nähtud ülesannete täitmise osas piisavalt tagatisi, et vastata sõltumatuse kriteeriumile.
80. Hispaania valitsuse vastupidise seisukohaga, mis tugineb üksnes kohtute seaduse artikli 452 sõnastusele, mille kohaselt tegutsevad kohtusekretärid üksnes oma tõestamispädevuse raames iseseisvalt ja sõltumatult, samal ajal kui oma muude ülesannete täitmisel peavad nad juhinduma kõrgemalseisva juhi üldistest korraldustest, ei saa seetõttu nõustuda. Muu hulgas tuleb selle kohta märkida, et ka viimati nimetatud sätte sõnastus on pärit veel ajast, mil maksmata tasu nõuete täitemenetluste läbiviimise pädevus oli kohtusekretäridele veel üle andmata, ega võta seega veel arvesse nimetatud organi uusi, kohtulikku laadi ülesandeid.
81. Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades ilmneb, et kohtusekretär on olenemata asjaolust, et ta on justiitshaldusasutuse teenistuses olev ametnik, maksmata tasu nõuete täitemenetluses piisavalt sõltumatu, et teda võib pidada kohtuks ELTL artikli 267 tähenduses.
b) Kohtusekretäri ülesanded maksmata tasu nõuete täitemenetluses
82. Seoses küsimusega, kas kohtusekretäri võib pidada kohtuks, on käesolevas maksmata tasu nõuete täitemenetluses poolte vahel vaidlus nii osas, mis puudutab kõnealuse menetluse võistlevust, kui ka osas, mis puudutab selles tehtud otsuste kohustuslikkust või küsimust, kas menetluse raames tuleb teha kohtuotsuse jõudu omav lahend.
83. Mis puudutab esimest aspekti, siis tuleb kõigepealt tõdeda, et maksmata tasu nõuete täitemenetlusel on igal juhul võistleva menetluse jooni.(40) Kõnealuse menetluse raames on küll teoreetiliselt võimalik, et advokaat saab ilma, et toimuks tema nõuete hindamist võistleva menetluse raames, nõuete täitmisele pööramist lubava juriidilise dokumendi, kui võlgnik tasu nõuet ei vaidlusta.(41) Hiljemalt pärast seda, kui teine lepingupool on advokaaditasu vaidlustanud, muutub menetlus võistlevaks, kuivõrd kohtusekretär ei pea sel juhul mitte üksnes hindama advokaadi nõudeid, vaid viimase ka ära kuulama.(42)
84. Hispaania valitsuse väidete kohaselt ei ole maksmata tasu nõuete täitemenetluse aluseks siiski kohtulik vaidlus, mille kohta kohtusekretär peab tegema otsuse. Nimetatud organ piirdub nimelt advokaadi osutatud teenuste kontrollimisega ja summa määramisega, mille esindatav peab advokaadile maksma.
85. Arvestades seda, et maksmata tasu nõuete täitemenetluses menetletakse siiski igal juhul kohtuvaidlust, nimelt vaidlust, mis on seotud tegelikult või väidetavalt maksmata advokaaditasu maksmise nõudega, tuleb kõnealune vastuväide tagasi lükata.(43) Nimetatud nõude täitmisele pööratavaks tunnistamisega või selle kindlaksmääramisega lahendab kohtusekretär seega kõnealuse kohtuasja. Seejuures tegeleb ta esitatud dokumentide alusel nõuet kontrollides vältimatult ka tõendite hindamisega ning nõude põhjendatuse teatava hindamisega. See tuvastus ei ole vastuolus asjaoluga, et järgnevalt käsitletavates eelotsuse küsimustes tõstatatakse küsimus, kas maksmata tasu nõuete täitemenetluses toimunud hindamine ja tõendite esitamine on kooskõlas tarbijakaitset käsitlevate liidu õigusnormidega.
86. Ka asjaolu, et maksmata tasu nõuete täitemenetluse läbiviimine anti üle kohtusekretäridele, et vabastada kohtunikud ülesannete täitmisest, mis ei kuulu õigusemõistmise põhivaldkonda, ei räägi kõnealuse menetluse võistlevuse vastu. See peab paika seda enam, et menetluse käik ja lõpliku otsuse täitmisele pööratavus jäeti maksmata tasu nõuete täitemenetluse üleandmisel kohtusekretäridele muutmata.(44) Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, vallandas just asjaolu, et maksmata tasu nõuete menetluse läbiviimine anti üle kohtusekretäridele, liikmesriigi tasandil debati selle üle, kas õigusriigi põhimõtetega on kooskõlas kohtulaadse pädevuse üleandmine justiitsorganitele. Lõpuks tuleb märkida, et ka maksmata tasu nõuete menetluse kaasnevus ja sõltuvus eelnevalt läbiviidud kohtumenetlusest(45) ei tõenda, et maksmata tasu nõuete täitemenetlus, mis selles osas sarnaneb ka Euroopa Kohtus tuntud kohtukulude kindlaksmääramise menetlusega, ei kujuta endast võistlevat menetlust poolelioleva kohtuasja lahendamiseks.
87. Mis puudutab maksmata tasu nõuete täitemenetluses tehtud otsuste kohustuslikkust, tuleb lisaks tuvastada, et kohtusekretäri pädevus selle menetluse raames ei olene pooltevahelisest kokkuleppest, ja tema otsused on viimastele siduvad.(46)
88. Esiteks on otsused, mida kohtusekretär maksmata tasu nõuete täitemenetluses teeb, kohustuslikud, kuna seaduses on kõnealuse menetluse toimumine ette nähtud, ja seetõttu sõltumatu kõigist pooltevahelistest kokkulepetest. Seega ei ole asjaoluga, et advokaat võib oma tasu sissenõudmiseks kasutada ka muid menetlusi, vastuolus maksmata tasu nõuete täitemenetluse käsitamine kohustusliku menetlusena: seda seetõttu, et niipea kui advokaat sellise menetluse algatab, on asjaomane esindatav automaatselt sellesse kaasatud, ilma et ta saaks sellele vastu vaielda. Sellega seoses tuleb muu hulgas rõhutada, et Euroopa Kohus on juba kohtuotsuses Consorci Sanitari del Maresme tunnustanud valikulist jurisdiktsiooni kohustusliku jurisdiktsioonina.(47) Käesolev kohtuasi on selle poolest sarnane.
89. Isegi juhul, kui vaidlusalune advokaaditasu nõue, nagu kohtuistungil märgitud, võib samal ajal olla nii maksmata tasu nõuete täitemenetluse kui ka tavamenetluse ese ning see ei muuda antud menetlust pooleliolevaks, ei kujutaks see asjaolu endast argumenti, mis ei lubaks maksmata tasu nõuete täitemenetluses pidada kohtusekretäri kohtuks. Vastasel korral tuleks küsimärgi alla seada ka paralleelselt kohtusekretäriga vaidlusalust nõuet menetleva tavakohtu staatus kohtuna.
90. Teiseks ei saa ka argumendid, mille Hispaania valitsus esitab maksmata tasu nõuete täitemenetluses tehtud otsuse mõjuga seoses, seada küsimärgi alla kõnealuse otsuse kohustuslikkust või seda, et see omab kohtuotsuse jõudu.
91. Kõigepealt ei takista puuduv materiaalne seadusjõud(48) käesoleval juhul tegemast järeldust, et maksmata tasu nõuete täitemenetluses tehtud otsus on kohtuotsus. Seda seetõttu, et olenemata võimalusest vaidlustada kohtusekretäri otsus hiljem eraldi menetluse raames, avaldab kohtusekretäri otsus maksmata tasu nõuete täitemenetluse pooltele kahtlemata samasugust mõju nagu kohtuotsus. Kuna nimetatud otsust ei saa vaidlustada, on sellel nimelt formaalne seadusjõud ning seega tekib selle alusel võlgniku jaoks autonoomselt täitmisele pööratav maksekäsk või võlausaldaja jaoks autonoomse tagajärjena kohustus leppida nõude vähendamisega.(49) Seega võib seda otsust teatud määral võrrelda esialgse õiguskaitse menetlustes tehtavate otsustega. Need on samuti viivitamata täitmisele pööratavad ega mõjuta siiski hilisemas põhikohtuasja menetluses tehtavat otsust.
92. Mis puudutab tegelikku täitmisele pööramist, siis ei leia kinnitust Hispaania valitsuse argument, mille kohaselt ei kujuta endast nõuete täitmisele pööramist lubavat juriidilist dokumenti mitte kohtusekretäri otsus, vaid advokaadi tasu arve. Seda seetõttu, et isegi juhul, kui on tegemist maksekorraldusega esialgu nõutud summas, on siiski vaja läbi viia maksmata tasu nõuete täitemenetlus, et muuta advokaadi esitatud arve nõuete täitmisele pööramist lubavaks juriidiliseks dokumendiks.
93. Sellega seoses annab eespool esitatud arutelu maksmata tasu nõuete täitemenetluses tehtud otsuse täitmisele pööramist käsitlevate sätete üle(50) alust oletada, et kõnealuse täitmise suhtes kohaldatakse samasugust korda nagu kohtuotsuste täitmise suhtes. Seega on võlgnikul eelkõige keelatud takistada sundtäitmist edasilükkava mõjuga vastuväidet esitades. Nimetatud seisukoht on mõjuv tõend selle kohta, et tegemist on kohtuotsuse jõudu omava lahendiga.
94. Lõpuks tuleb märkida, et küsimus, kas kohustus kontrollida ebaõiglaste tingimuste olemasolu kuulub kohtusekretäri pädevusse või – nagu arvab Hispaania valitsus – täitmisele pööramisega tegeleva kohtuniku pädevusse, ei ole vastamisel küsimusele, kas kohtusekretäri võib pidada kohtuks, tähtis. Seda seetõttu, et küsimuse, kas maksmata tasu nõuete täitemenetluse kulgu ja sellele järgnevat täitmist arvestades on liidu õigusnormide alusel nõutav, et kohtusekretär kontrollib ebaõiglaste tingimuste esinemist, peab Euroopa Kohus lahendama eelotsuse küsimuste sisulisel hindamisel.
95. Kokkuvõttes olen seetõttu arvamusel, et kohtusekretär kujutab endast maksmata tasu nõuete täitemenetluses kohut ELTL artikli 267 tähenduses, kuna ta lahendab menetluse raames kohtuasja sõltumatult ja iseseisvalt ning teeb kohtuotsuse jõudu omava lahendi.
2. Muud küsimused vastuvõetavuse kohta
96. Samal ajal kui komisjon tõstatab küsimuse, kas Euroopa Kohtul on piisavalt teavet, et vastata kohtusekretäri esitatud eelotsusetaotlusele, on Hispaania valitsus seisukohal, et Euroopa Kohtule esitatud küsimused tõlgendamise kohta ei ole põhikohtuasja lahendamisel asjakohased.
a) Eelotsusetaotluse piisav põhjalikkus
97. Küsimusele selle kohta, kas kohtusekretäri esitatud teave on piisav, tuleb lõppkokkuvõttes vastata jaatavalt, nagu seda teeb komisjon. Seda seetõttu, et vaatamata eelotsusetaotluse lühidusele ei ole selles kirjeldatud mitte ainult lahendatava kohtuasja ja kõnealuse menetluse laadi ning probleemi, mis seisneb oletuses, et esindatavat ei teavitatud teenuse maksumusest, vaid ka maksmata tasu nõuete täitemenetluse õiguslikke aluseid ning kohtusekretäri kahtlusi, kas nimetatud menetlus on kooskõlas liidu õigusnormidega, mille tõlgendamist ta palub.
98. Väited, mida Hispaania valitsus kohtuistungil veel ohtrasõnaliselt esitas ja mille kohaselt ei andnud kohtusekretär piisavalt teavet advokaadi ja tema esindatava kokkulepitud tingimuste laadi kohta, tuleb seetõttu tagasi lükata. Nende vastuväidete esitamisest nähtub muu hulgas, et aru ei ole saadud sellest, et käesoleva eelotsusetaotlusega seoses ei pea Euroopa Kohus arvamust avaldama mitte selle kohta, kas teatud tingimused on kooskõlas direktiiviga 93/13, vaid selle kohta, kas maksmata tasu nõuete täitemenetlus on selle direktiiviga kooskõlas.
99. Seega on kohtusekretäri selgitused põhikohtuasja õigusliku ja faktilise raamistiku kohta piisavad, et anda tarvilik vastus esitatud küsimustele. Peale selle andsid need pooltele tegeliku võimaluse esitada selgitusi. Seda tõendab ka Euroopa Kohtule esitatud selgituste sisu.
100. Kuigi eespool esitatud märkused põhinevad intensiivsel uurimisel, kinnitavad need vaid kohtusekretäri lühidalt sõnastatud märkusi. Kui Hispaania valitsus ei oleks esitanud lõppkokkuvõttes põhjendamatuid kahtlusi eelotsusetaotluses esitatud andmetes, oleks uurimisest võinud loobuda.
b) Eelotsuse küsimuste asjakohasus põhikohtuasja lahendamisel
101. Hispaania valitsus väidab, et põhikohtuasja lahendamiseks ei ole vaja tõlgendada direktiive 93/13 ja 2005/29 ega harta artiklit 47.
i) Direktiivi 93/13 tõlgendamise asjakohasus
102. Mis puudutab kõigepealt direktiivi 93/13, siis leiab Hispaania valitsus, et esitatud küsimused on kohtusekretäri tehtava otsuse seisukohast ebaolulised. Seda seetõttu, et ebaõiglaste tingimuste olemasolu kontrollimine ei ole mitte viimati nimetatud organi ülesanne, vaid seda peab järgnevalt tegema täitmisele pööramisega tegelev kohtunik.
103. See vastuväide tuleb tagasi lükata.
104. Esiteks ei ole, nagu eespool kirjeldatud,(51) mingil juhul tõendatud, et kohtusekretäri otsuse täitmisele pööramisega tegelev kohtunik peab omal algatusel kontrollima, kas leping võis sisaldada ebaõiglasi tingimusi.
105. Teiseks on direktiiv 93/13 vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kohaldatav neile õigusnormidele, mis puudutavad liikmesriigi kohtu pädevust kontrollida, kas sõlmitud leping sisaldab ebaõiglasi tingimusi.(52) Seega kuulub maksmata tasu nõuete täitemenetlus, mille viib läbi kohtusekretär, nimetatud direktiivi kohaldamisalasse. Küsimus, kas viimati nimetatud organ või järgnevalt otsuse täitmisega tegelev kohtunik on kohustatud ebaõiglaste tingimuste olemasolu omal algatusel kontrollima, võib seega olla oluline osas, mis puudutab maksmata tasu nõuete täitemenetluse kooskõla direktiiviga 93/13. Seda küsimust tuleb aga arutada esitatud eelotsuse küsimuste sisulise kontrollimise raames, mitte selle kontrolli raames, mis hõlmab eelotsuse küsimuste asjakohasust ja seega vastuvõetavust.
ii) Direktiivi 2005/29 tõlgendamise asjakohasus kohtuasja lahendamiseks
106. Mis puudutab direktiivi 2005/29, siis ei näe see Hispaania valitsuse arvates ette, et liikmesriigi kohtute kohtunikud peavad ebaausate kaubandustavade olemasolu omal algatusel kontrollima, vaid kohustab liikmesriike üksnes tagama erimeetmed ebaausate kaubandustavade vastu võitlemiseks.
107. Nende väidete esitamisest nähtub, et Hispaania valitsus mõistab siiski vääriti ka eelotsusetaotluse vastuvõetavuse ja sisulise hinnangu vahelist eraldusjoont. Seda seetõttu, et küsimus, kas direktiiv 2005/29 nõuab, et liikmesriigi kohtud kontrolliksid ebaausate kaubandustavade olemasolu omal algatusel, puudutab direktiivi enda tõlgendamist ja mitte selle asjakohasust põhikohtuasja lahendamiseks. Küsimuse puhul, kas teatud õigusakti tõlgendamine on eelotsuse küsimusele vastamisel vajalik, ei ole aga tegemist selle õigusakti tõlgendamisega, vaid eelküsimusega selle kohta, kas selline tõlgendamine on kõnealusele olukorrale liidu õiguse alusel hinnangu andmiseks vajalik.
108. Selle kohta märgib kohtusekretär käesoleval juhul oma eelotsusetaotluses sõnaselgelt, et dokumentidest ei nähtu, et R. Margarit Panicello teavitas P. Hernández Martínezit eelnevalt oma teenuse maksumusest. Seetõttu näib kohtusekretärile, nagu ta järgnevalt märgib, kaheldav nõuda P. Hernández Martínezilt suhteliselt suure summa tasumist, ilma et oleks võimalik kontrollida, kas asjaolu, et teda jäeti teenuse maksumusest teavitamata, kujutab endast ebaausat kaubandustava.
109. Lisaks kehtib direktiiv 2005/29, mis käsitleb ebaausaid kaubandustavasid, ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausate kaubandustavade suhtes enne ja pärast teenusega seonduva äritehingu sõlmimist ja selle ajal.(53) Tuginedes Euroopa Kohtu praktikale direktiivi 93/13 kohta tuleb advokaadi ja tema esindatava vahel sõlmitud lepingut õigusteenuste osutamise kohta pidada teenust puudutavaks kaubandustehinguks direktiivi 2005/29 tähenduses.(54)
110. Seega juhul, kui kohtusekretär tuvastaks, et R. Margarit Panicello ei teavitanud oma esindatavat tegelikult oma teenuse maksumusest ja see pani viimase tegema tehinguotsust, mida ta muul juhul ei oleks teinud, tuleks teenuse maksumusest teavitamata jätmist käsitada ebaausa kaubandustavana direktiivi 2005/29 tähenduses.(55)
111. Eeltoodust ei nähtu, et direktiivi 2005/29 tõlgendamise küsimusel puudub seos põhikohtuasja asjaolude või esemega või ei ole see kohtuasja lahendamisel asjakohane.(56)
iii) Harta artikli 47 asjakohasus põhikohtuasja lahendamisel
112. Hispaania valitsuse arvates ei kuulu maksmata tasu nõuete täitemenetlus vastavalt harta artiklile 51 harta kohaldamisalasse, kuna advokaaditasude sissenõudmist reguleerivad õigusnormid liidu õiguses puuduvad. Seega ei saa harta artikli 47 tõlgendamine olla põhikohtuasja lahendamisel asjakohane.
113. Nende väidetega ei saa nõustuda.
114. Kohtuotsusest Åkerberg Fransson tuleneb nimelt, et juhul kui siseriiklikud õigusnormid kuuluvad liidu õiguse kohaldamisalasse, peab Euroopa Kohus, kelle poole on pöördutud eelotsuse saamiseks, andma kõik tõlgendamiseks vajalikud juhised, et liikmesriigi kohus saaks hinnata kõnealuste õigusnormide vastavust põhiõigustele.(57)
115. Käesolevas asjas ei ole kahtlust, et sätted, mis reguleerivad maksmata tasu nõuete täitemenetlust, kuuluvad liidu õiguse kohaldamisalasse, kuna põhiasjas kõne all olev leping sõlmiti advokaadi ja tarbija vahel ning seega kuulub see direktiivi 93/13 kohaldamisalasse.(58) Lisaks on nimetatud direktiiv kohaldatav neile õigusnormidele, mis puudutavad liikmesriigi kohtu pädevust kontrollida, kas sõlmitud leping sisaldab ebaõiglasi tingimusi.(59)
116. Peale selle on Euroopa Kohus juba otsustanud, et liikmesriikide kohustus tagada õigused, mis on isikutel tulenevalt direktiivist 93/13 kaitseks ebaõiglaste tingimuste seadmise eest, tähendab seega kohtuliku kaitse nõuet, mida liikmesriigi kohus peab järgima ja mis on ette nähtud ka harta artiklis 47.(60)
117. Seetõttu tuleb hinnates küsimust, kas liikmesriigi teatavad õigusnormid on kooskõlas direktiivis 93/13 liikmesriigi kohtu kontrollipädevusele esitatud nõuetega, arvestada ka harta artiklis 47 ette nähtud kohtuliku kaitse nõuet.
118. Eelotsuse küsimused on seega lõppkokkuvõttes põhikohtuasja lahendamisel olulised.
3. Vahekokkuvõte
119. Seega on käesolev eelotsusetaotlus vastuvõetav ja Euroopa Kohus peab sellele vastama.
C – Eelotsuse küsimused
120. Järgnevalt käsitlen kõigepealt esimese eelotsuse küsimuse esimest osa ja teist eelotsuse küsimust, mis puudutavad maksmata tasu nõuete täitemenetluse kooskõla direktiividega 93/13 ja 2005/29 koosmõjus harta artikliga 47. Seejärel käsitlen kolmandat küsimust, millega soovitakse teada, kas eelkõige kohtusekretäri pädevus koguda maksmata tasu nõuete täitemenetluses tõendeid on kooskõlas direktiivis 93/13 sätestatud nõuetega.
1. Esimese eelotsuse küsimuse esimene osa ja teine eelotsuse küsimus
a) Liikmesriigi kohtute kontrollipädevusele direktiivi 93/13 alusel esitatavad nõuded ja võimalus kanda need üle direktiivile 2005/29
121. Kuna tarbijate ja kauplejate vahelist ebavõrdsust saab tasandada ainult kolmanda isiku positiivse sekkumisega, on liikmesriigi kohtute ülesanne tagada nende õiguste tõhusus, mis tulenevad tarbijatele direktiivist 93/13. Seetõttu peavad liikmesriigi kohtud omal algatusel kontrollima, kas direktiivi kohaldamisalasse kuuluv lepingutingimus on ebaõiglane.(61)
122. Teadaolevalt ei ole Euroopa Kohus seni veel otsustanud, kas selline kohustus esineb ka direktiivi 2005/29 alusel ja liikmesriigi kohus on seega kohustatud omal algatusel kontrollima ka ebaausate kaubandustavade olemasolu.
123. Komisjon on seisukohal, et direktiivi 93/13 puudutava asjaomase kohtupraktika saab üle kanda direktiivile 2005/29. Hispaania valitsus vaidleb seevastu ülekandmise võimalusele vastu, kuna tema arvates ei kohusta direktiivi 2005/29 artiklid 11 ja 12 liikmesriike mitte tagama, et omal algatusel viiakse läbi kohtulik kontroll ebaausate kaubandustavade üle, vaid nägema ette erimeetmed selliste kaubandustavade vastu võitlemiseks.
124. Küsimus, kas direktiivi 93/13 jaoks väljatöötatud põhimõtteid, mis käsitlevad liikmesriigi kohtute kohustust ebaõiglaste tingimuste olemasolu omal algatusel kontrollida, saab üldiselt üle kanda direktiivile 2005/29, võib käesolevas kohtuasjas siiski lahtiseks jääda.
125. Nagu kohtusekretäri esitatud andmetest nimelt nähtub, ei oleks asjaolu, et sellises olukorras nagu põhikohtuasi võib esineda ebaaus kaubandustava, mis seisneb teenuse maksumusest teavitamata jätmises, tähtis mitte iseenesest, vaid ainult küsimuse hindamisel, kas advokaadi ja tema esindatava vahel sõlmitud leping võis sisaldada ebaõiglasi tingimusi.
126. Sellega seoses kujutab teatud kaubandustava ebaausa olemuse tuvastamine üht pidepunkti paljude hulgas, millele saab tugineda lepingutingimuse ebaõigluse hindamisel, kuna vastavalt direktiivi 93/13 artikli 4 lõikele 1 võetakse lepingutingimuse hindamisel arvesse ning viidatakse lepingu sõlmimisel kõigile sellega kaasnevatele asjaoludele. Sellega ei ole vastuolus, et teatud kaubandustava ebaausa olemuse tuvastamine ei anna automaatselt ja iseenesest alust oletada, et teatav lepingutingimus on ebaõiglane, kuna direktiivi 2005/29 artikli 3 lõige 2 sätestab, et see direktiiv „ei piira lepinguõiguse kohaldamist ja eelkõige lepingu kehtivust, koostamist ja mõju käsitlevate eeskirjade kohaldamist“(62).
127. Seega peab liikmesriigi kohus sellises olukorras nagu käesolev võtma asjaolu kontrollimisel, kas leping võis sisaldada ebaõiglasi tingimusi, arvesse ka ebaausate kaubandustavade esinemise võimalust ja seega direktiivi 2005/29.
128. Sellest tuleb järeldada, et direktiivi 93/13 raames väljatöötatud põhimõtted, mis käsitlevad vajadust omal algatusel kontrollida, kas sõlmitud leping sisaldab ebaõiglasi tingimusi, tuleb sellises olukorras nagu põhikohtuasi üle kanda direktiivile 2005/29 osas, milles ebaõiglaste lepingutingimuste esinemise kontrollimisel direktiivi 93/13 tähenduses tuleb vältimatult arvestada ebaausate kaubandustavade esinemise kontrolli direktiivi 2005/29 tähenduses.
129. See ei ole vastuolus direktiivi 93/13 artikli 4 lõikega 2. Nimetatud säte näeb küll ette, et lepingutingimuste õiglase või ebaõiglase olemuse hindamine ei ole seotud hinna piisavuse ega vastutehinguna pakutavate teenustega. See kehtib siiski ainult juhul, kui kõnealused tingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles.
130. Sellises olukorras nagu käesolev on seega küll täiesti võimalik, et lepingutingimus, mille hindamisel võiks teenuse maksumusest teavitamata jätmine olla oluline, puudutab osutatud teenuse hinna kohasust. Siiski võib oletada, et sellisel juhul ei oleks kõnealune tingimus just nimelt koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles, mistõttu ei takistaks direktiivi 93/13 artikli 4 lõige 2 liikmesriigi kohtul hinnata kõnealuse tingimuse sisu.(63)
b) Maksmata tasu nõuete täitemenetluse kooskõla direktiiviga 93/13 koosmõjus direktiiviga 2005/29 ja harta artikliga 47
131. Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimese eelotsuse küsimuse esimest osa ja teist eelotsuse küsimust mõista nii, et kohtusekretär soovib teada, kas direktiiviga 93/13 koosmõjus direktiiviga 2005/29 ja harta artikliga 47 on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis käsitleb maksmata tasu nõuete täitemenetlust ja mis ei võimalda organil, kellele on tehtud ülesandeks otsuse tegemine, ebaõiglaste tingimuste või ebaausate kaubandustavade olemasolu omal algatusel kontrollida.
132. Direktiiviga 93/13 koosmõjus direktiiviga 2005/29 ja harta artikliga 47 on vastuolus menetlus, mis võimaldab ettevõtjal nõuda tarbija vastu esitatud nõude täitmisele pööramist, ilma et ebaõiglaste tingimuste või ebaausate kaubandustavade olemasolu täitmisele viiva menetluse üheski staadiumis omal algatusel hinnataks. Kui menetlus on jaotatud esimesse staadiumisse, milles koostatakse nõuete täitmisele pööramist lubav juriidiline dokument, ja teise staadiumisse, milles toimub tegelik täitmisele pööramine, siis tuleb ebaõiglaste tingimuste või ebaausate kaubandustavade olemasolu seega kontrollida vähemalt ühes staadiumis.(64)
133. Seda põhimõtet arvestades võib esmalt tekkida mulje, et on piisav, kui vastata kohtusekretäri küsimusele järgmiselt. Direktiiviga 93/13 koosmõjus direktiiviga 2005/29 ja harta artikliga 47 on maksmata tasu nõuete täitemenetlust läbi viiva kohtusekretäri puuduv võimalus hinnata lepingus sisalduva tingimuse ebaõiglast või ebaausat laadi vastuolus ainult siis, kui ka järgnevalt kohtusekretäri otsuse täitmisele pööramisega tegeleval kohtunikul ei ole õigust seda hinnata. See vastus oleks kooskõlas seisukohaga, mida käesolevas menetluses esindab Hispaania valitsus.
134. Sellist vastust ei saa siiski anda.
135. Nimelt, kui käsitleda maksmata tasu nõuete täitemenetluses tehtava otsuse tegemise ja selle otsuse täitmisele pööramise menetlust tervikuna, selgub, et ei ole otstarbekas lükata kontrolli ebaõiglaste tingimuste või ebaausate kaubandustavade olemasolu üle edasi täitmisele pööramise staadiumisse.(65) See tähendaks nimelt, et tarbijalt nõutaks eelnevas menetluses, milles koostatakse täitekorralduse nõuete täitmisele pööramist lubav juriidiline dokument, et ta tasuks nõude, mis võib põhineda ebaõiglastel lepingutingimustel või ebaausatel kaubandustavadel, kusjuures antakse teada, et juhul, kui ta seda ei tasu, pööratakse otsus täitmisele.
136. Seetõttu tuleb võimalus kontrollida ebaõiglaste tingimuste või ebaausate kaubandustavade olemasolu alles täitmisele pööramise staadiumis nii menetlusökonoomia kaalutlustel kui ka asjaomaste liidu õigusnormide tõhusat jõustamist arvestades tagasi lükata. Sellise edasilükkamise tõttu tekiks nimelt oht – mida ei saa alahinnata –, et arvestades kohtusekretäri tehtud otsuse loomulikku autoriteeti tasub võlgnik pärast selle otsuse kättesaamist nõude viivitamata, ilma et järgnev täitemenetlus oleks üldse vajalik. Seda seetõttu, et täitmisele pööratava otsuse olemasolu iseenesest avaldab tarbijale survet – mida ei saa alahinnata –, et see täidaks oma (arvatavad) maksekohustused, eelkõige siis, kui menetlus, milles koostatakse nõuete täitmisele pööramist lubav juriidiline dokument, on nagu käesoleval juhul võistlev menetlus, mille raames tuleb teha kohtuotsuse jõudu omav lahend. Peale selle ei või, nagu komisjon kohtuistungil õigesti rõhutas, maksmata tasu nõuete täitemenetluses esitatud vastuväidet mingil juhul samastada võimalusega vaidlustada kohtusekretäri otsus. See kehtib seda enam, et – nagu eespool kirjeldatud(66) – sellisel vastuväitel ei oleks maksmata tasu nõuete menetluses käesoleval juhul edasilükkavat mõju.
137. Kui näha ette, et kontrolli ebaõiglaste tingimuste või ebaausate kaubandustavade olemasolu üle ei tule korraldada mitte kohtusekretäri menetluse raames, vaid järgneva täitemenetluse raames, siis tähendaks see kiirendatud korras selliste nõuete tasumist, mille kohta on maksmata tasu nõuete täitemenetluses tehtud vastav dokument, kuid mis võivad siiski olla ebaõiglast või ebaausat laadi. Selline lahendus oleks ilmselgelt vastuolus tarbijate kaitsega, mida nõuab direktiiv 93/13 koosmõjus direktiiviga 2005/29 ja harta artikliga 47.
138. Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimese eelotsuse küsimuse esimesele osale ja teisele eelotsuse küsimusele järgmiselt. Direktiivi 93/13 koosmõjus direktiiviga 2005/29 ja harta artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugune siseriiklik õigusnorm, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, mille kohaselt ei või organ, kellele on tehtud ülesandeks viia läbi maksmata tasu nõuete täitemenetlus, omal algatusel hinnata advokaadi ja tarbija vahel sõlmitud lepingus sisalduva tingimuse ebaõiglast laadi või ebaausate kaubandustavade olemasolu.
2. Kolmas eelotsuse küsimus
139. Kolmanda eelotsuse küsimusega soovib kohtusekretär teada, kas maksmata tasu nõuete täitemenetlust käsitlevad sätted on vastuolus direktiiviga 93/13, kuna need piiravad nimetatud organi pädevust tõendeid koguda ja seega tarbija õigust tõendeid esitada.
140. Kõigepealt tekivad kahtlused, kas kõnealune küsimus on vastuvõetav, kuna kohtusekretär esitab oletusi selle kohta, et tema piiratud hindamisvolitused maksmata tasu nõuete täitemenetluses võivad takistada kontrollimast selliseid aspekte nagu lepingu tingimuste muutumine, nõutud advokaaditasu osaline maksmine või advokaaditasu maksmise tavad, mis ei ole seotud ebaõiglaste tingimuste olemasoluga. Siiski võiks kohtusekretäri küsimust mõista ka nii, et kohtusekretär soovib teada, kas tõendite kogumise piirangud maksmata tasu nõuete täitemenetluses on vastuolus direktiivi 93/13 tõhususega.
141. Liikmesriigi kohtutele antud ülesanne direktiivi 93/13 rakendamisel ei piirdu pelgalt võimalusega otsustada lepingutingimuste võimaliku ebaõiglase olemuse üle, vaid see hõlmab ka kohustust kontrollida seda küsimust omal algatusel.(67) Seega on liikmesriigi kohtutel direktiivi 93/13 raames tarbijate kaitsel tähtis osa. Peale selle tuleneb liidu õiguses kohtuliku kontrolli tõhususele esitatud nõuetest direktiivi 93/13 rakendamiseks üldiselt, et siseriiklikud menetlusnormid ei või liidu õigusega tarbijatele antud õiguste kasutamist muuta praktikas võimatuks või ülemäära keeruliseks.(68)
142. Olukord, kus kohtu käsutuses on andmed lepingutingimuste ebaõiglase laadi kohta, kuid kohus ei saa neid oma piiratud kontrollipädevuse tõttu kasutada, oleks seega ilmselgelt problemaatiline.(69)
143. Käesoleval juhul nähtub maksmata tasu nõuete täitemenetlust reguleerivatest tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetest, et kohtusekretär ei võta nõude hindamisel arvesse mitte ainult selle kohtumenetluse toimikut, mille läbiviimise eest advokaaditasu nõue esitatakse, vaid ka advokaadi esitatud arvet ning muid dokumente nagu eelarve või leping nõude hindamiseks. Lisaks peab kohtusekretär juhul, kui nõue vaidlustatakse, kuna see on liiga suur, advokaadi ära kuulama ja juhul, kui see ei nõustu nõude vähendamisega, edastama toimiku kontrollimiseks advokatuurile.(70) Need uurimisvolitused peaksid üldjuhul olema piisavad selleks, et kontrollida ja hinnata ebaõiglaste tingimuste esinemist.
144. Nagu komisjon rõhutab, võiks kaugemale ulatuv uurimispädevus, näiteks eelkõige võimalus tunnistajaid ära kuulata, olla ebaõiglaste tingimuste olemasolu tuvastamiseks äärmisel juhul vajalik vaid suuliselt sõlmitud lepingu korral. Komisjoni arvates saab tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid, arvestades neid käsitlevat Hispaania konstitutsioonikohtu praktikat, siiski tõlgendada kooskõlas liidu õigusnormidega niivõrd, et kohtusekretäri hindamisvolitused ulatuksid põhjendatud juhtudel dokumentaalsete tõendite kontrollimisest ka kaugemale ja võiksid seega hõlmata tunnistajate ärakuulamist.
145. Eeltoodud kaalutlustel teen ettepaneku vastata kolmandale eelotsuse küsimusele nii, et direktiiviga 93/13 ei ole vastuolus niisugune siseriiklik õigusnorm, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, kui selle õigusnormi kohaselt on lubatud koguda piisavalt tõendeid ebaõiglaste tingimuste olemasolu tõhusaks kontrollimiseks. Selle peab kindlaks tegema liikmesriigi kohus.
V – Ettepanek
146. Eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata secretario judicial del Juzgado de Violencia sobre la Mujer Único de Terrassa (naistevastase vägivalla juhtumitega tegeleva Terrassa kohtu kohtusekretär) küsimustele järgmiselt:
1. Kohtusekretäri tuleb seaduse 1/2000 artiklites 34 ja 35 reguleeritud menetluse raames käsitada kohtuna, kes on pädev esitama Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 267 alusel eelotsusetaotlust.
2. Direktiivi 93/13 koosmõjus direktiiviga 2005/29 ja harta artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugune siseriiklik õigusnorm, nagu on põhikohtuasjas vaidluse all, mille kohaselt ei või organ, kellele on tehtud ülesandeks viia läbi maksmata tasu nõuete täitemenetlus, omal algatusel hinnata advokaadi ja tarbija vahel sõlmitud lepingus sisalduva tingimuse ebaõiglast laadi või ebaausate kaubandustavade olemasolu.
3. Direktiiviga 93/13 ei ole vastuolus niisugune siseriiklik õigusnorm, nagu on põhikohtuasjas vaidluse all, kui selle õigusnormi kohaselt on lubatud koguda piisavalt tõendeid ebaõiglaste tingimuste olemasolu tõhusaks kontrollimiseks. Selle peab kindlaks tegema liikmesriigi kohus.