Kreeka Vabariigi 17. detsembril 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kolmas koda) 4. oktoobri 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-272/16: Kreeka Vabariik versus Euroopa Komisjon

(kohtuasi C-797/18 P)

Kohtumenetluse keel: kreeka

Pooled

Apellant: Kreeka Vabariik (esindajad: G. Kanellopoulos, E. Leftheriotou ja A. Vasilopoulou)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul rahuldada apellatsioonkaebus; tühistada vaidlustatud Euroopa Liidu Üldkohtu 4. oktoobri 2018. aasta otsus kohtuasjas Τ-272/16, osas, milles apellandi hagi jäeti rahuldamata; rahuldada Kreeka Vabariigi 25. juunil 2016 esitatud hagi; tühistada Euroopa Komisjoni 17. märtsi 2016. aasta rakendusotsus 2016/417/EÜ1 osas, milles sellega (a) määrati finantskorrektsioonid summas 166 797 866,22 eurot taotlusaastate 2012-2013 kohta tootmiskohustusega sidumata otsetoetuste sektoris ning (b) määrati üldine finantskorrektsioon summas 3 880 460,50 eurot eelarveaastate 2010-2013 kohta maaelu arengu sektoris – EAFRD teljed 1 + 3 – investeeringutele suunatud meetmed 125 ja 121 (2007-2013); ning mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitab apellant kuus väidet.

A. Mis puudutab seda vaidlustatud kohtuotsuse osa, milles käsitletakse hagi esimest, teist ja kolmandat väidet ja mis puudutab tootmiskohustusega sidumata otsetoetuste sektoris määratud finantskorrektsiooni, siis esitab apellant kolm väidet.

Apellatsioonkaebuse esimese väite kohaselt tõlgendati ja kohaldati karjamaa definitsiooni puudutavas vääralt komisjoni 21. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 796/20042 artiklit 2; samuti väidab apellant, et vaidlustatud kohtuotsuse põhistus on ebapiisav ja asjakohatu.

Apellatsioonkaebuse teise väite kohaselt tõlgendati vääralt suuniseid VI/5330/97 seoses küsimusega, kas 25% finantskorrektsiooni määramise tingimused on täidetud; samuti tõlgendati ja kohaldati apellandi väitel vääralt määruse (EÜ) nr 73/20093 artikleid 43, 44 ja 137, esitati ebapiisav ja vastuoluline põhjendus ning moonutati lepitusorgani koondaruannet.

Apellatsioonkaebuse kolmandas väites märgib apellant, et tõlgendati ja kohaldati vääralt: määruse (EÜ) nr 1290/20054 artikli 31 lõiget 2, asjassepuutuvaid suuniseid, ne bis in idem põhimõtet ja proportsionaalsuse põhimõtet ning väidab, et põhistus oli ebapiisav ja vastuoluline.

B. Mis puudutab hagi neljandat ja viiendat väidet käsitlevat vaidlustatud kohtuotsuse osa, milles on kõne all maaelu arengu programmi 125. meetme sektoris määratud finantskorrektsioon, siis selle kohta on apellatsioonkaebuses esitatud kaks väidet. Esimeses neist (apellatsioonkaebuse neljas väide) väidab apellant, et tõlgendati ja kohaldati vääralt nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 5 artikli 71 lõikeid 2 ja 3 ja et vaidlustatud kohtuotsuse põhistus on ebapiisav ja asjakohatu; teises väites (apellatsioonkaebuse viies väide) väidab apellant, et vaidlustatud kohtuotsuses tõlgendati ja kohaldati vääralt määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikli 31 lõiget 4 ja et vaidlustatud kohtuotsuse põhistus on ebapiisav ja asjakohatu.

C. Viimaseks, mis puudutab seda vaidlustatud kohtuotsuse osa, milles lükati tagasi hagi kuues ja seitsmes väide, mis käsitlesid maaelu arengu programmi 121. meetme kohta määratud finantskorrektsiooni, siis väidab apellant apellatsioonkaebuse kuuendas väides, mis on jagatud kaheks osaks, et tõlgendati ja kohaldati vääralt komisjoni määruse nr 817/20046 artiklit 73 ning esitati ebapiisav põhjendus ja moonutati tõendeid.

____________

1 ELT 2016, L 75, lk 16.

2 ELT 2004, L 141, lk 18; ELT eriväljaanne 03/44, lk 243.

3 ELT 2009, L 30, lk 16.

4 ELT 2005, L 209, lk 1.

5 ELT 2005, L 277, lk 1.

6 ELT 2004, L 153, lk 31; ELT eriväljaanne 03/46, lk 87.