ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)

12. juuli 2019(*)

Riigiabi – Abikava, mida Prantsusmaa rakendas õigusvastaselt aastatel 1994–2008 – STIF-IDFi antud investeeringutoetused – Otsus, millega kuulutatakse abikava siseturuga kokkusobivaks – Eelis – Avaliku teenindamise kohustuste täitmisega kaasnevate kulude hüvitamine – ELTL artikli 107 lõige 1 – Põhjendamiskohustus

Kohtuasjas T‑738/17,

Syndicat Transport Île de France (STIF-IDF), asukoht Pariis (Prantsusmaa), esindajad: avocat B. Le Bret ja avocat C. Rydzynski,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Armati, C. Georgieva-Kecsmar ja T. Maxian Rusche,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada osaliselt komisjoni 2. veebruari 2017. aasta otsus (EL) 2017/1470 abikava SA.26763 2014/C (ex 2012/NN) kohta, mida Prantsusmaa rakendas Région Île-de-France’i bussiveoettevõtjate suhtes (ELT 2017, L 209, lk 24),

ÜLDKOHUS (esimene koda),

koosseisus: president I. Pelikánová, kohtunikud V. Valančius ja U. Öberg (ettekandja),

kohtusekretär: E. Coulon,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Hageja Syndicat Transport Île de France (STIF-IDF) on avalik-õiguslik haldusasutus, mis asutati 7. jaanuari 1959. aasta määrusega nr 59‑151 Pariisi piirkonna reisijateveo korralduse kohta (ordonnance no 59-151 relative à l’organisation des transports de voyageurs dans la région parisienne; JORF 10.1.1959, lk 696), mida on hiljem muudetud.

2        Austusena, mis korraldab reisijate regulaarse ühistranspordi teenust Région Île-de-France (Prantsusmaa) territooriumil, koordineerib ja rahastab hageja ühistranspordi teenust, mille tagavad Régie autonome des transports parisiens (RATP), Société nationale des chemins de fer français (SNCF) ja eraõiguslikud ettevõtjad, mis kuuluvad organisation professionnelle des transports d’Île-de-France (Optile) võrku.

3        13. detsembri 2006. aasta otsuses nr 2006/1161 nägi hageja ette kahe eri tüüpi järjestikuse lepingu sõlmimise, et määratleda uus lepinguline korraldus kõikidele Région Île-de-France’i regulaarbussiliinidele. I tüüpi leping sõlmiti maksimaalselt neljaks aastaks ajavahemikuks 2007 kuni 2010 või 2011 ning II tüüpi leping (edaspidi „CT 2 leping“) ülejäänud perioodiks, kuni 31. detsembrini 2016.

4        CT 2 lepingud sõlmiti hageja ja Région Île-de-France’is ühistranspordi regulaarteenust pakkuvate eraõiguslike ettevõtjate (edaspidi „lõplikud abisaajad“) kahepoolsete läbirääkimiste tulemusena. Hageja ning ühe ja sama ettevõtja vahel võidi sõlmida mitu CT2 lepingut. Iga CT 2 lepingu artikkel 53‑3 nägi ette, et hageja maksab lepingule alla kirjutanud ettevõtjale rahalist toetust CT2 lepingu artiklis 5‑2 ette nähtud avaliku teenindamise kohustuste täitmise eest.

5        CT 2 lepingu alusel hageja poolt lõplikele abisaajatele makstava rahalise toetuse osa C2 pidi katma abisaajate kõik investeerimiskulud, mille nad teevad eelnevalt hageja poolt heaks kiidetud investeerimiskava alusel.

6        17. oktoobril 2008 esitati Euroopa Komisjonile kaebus väidetavalt õigusvastaste riigiabi kavade kohta, mis seisnesid teatud bussiveoettevõtjate suhtes rakendatud abimeetmetes, mida võttis aastatel 1994–2008 oma territooriumil Région Île-de-France ja seejärel alates 2008. aastast samal territooriumil hageja ning milleks muu hulgas oli CT 2 lepingu alusel antav C2 toetus.

7        11. märtsi 2014. aasta kirjas teatas komisjon Prantsuse Vabariigile oma otsusest algatada ELTL artikli 108 lõike 2 alusel ametlik uurimismenetlus. Selle otsuse avaldamisel Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2014, C 141, lk 38) palus komisjon asjasse puutuvatel isikutel esitada selgitused uuritavate abimeetmete kohta.

8        30. aprillil 2014 esitas oma selgitused komisjonile Prantsuse Vabariik. Kõigi asjasse puutuvate isikute, sealhulgas hageja selgitused edastati Prantsuse Vabariigile, kes neid ei kommenteerinud.

9        21. juunil 2016 esitasid seitsmest asjasse puutuvast isikust neli komisjonile ühisavalduse, milles täpsustati nende seisukohti pärast seda, kui oli vastu võetud 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Andersen (C‑303/13 P, EU:C:2015:647). 9. novembril 2016 täiendas Région Île-de-France oma selgitusi.

10      2. veebruaril 2017 lõpetas komisjon ametliku uurimise, mis on ette nähtud ELTL artikli 108 lõikes 2, ja võttis vastu otsuse (EL) 2017/1470 abikava SA.26763 2014/C (ex 2012/NN) kohta, mida Prantsusmaa rakendas Région Île-de-France’i bussiveoettevõtjate suhtes (ELT 2017, L 209, lk 24; edaspidi „vaidlustatud otsus“).

11      Vaidlustatud otsuses leidis komisjon muu hulgas, et abikava, mille moodustasid CT 2 lepingute täitmiseks lõplike abisaajate poolt tehtavate investeerimiskulude katmiseks hageja makstavad C2 toetused (edaspidi „vaidlusalune abikava“) olid siseturuga kooskõlas. Ta järeldas aga, et kuna vaidlusaluse abikava alusel antud abist ei teatatud – mille tõttu tuli see kvalifitseerida „uueks abiks“ –, oli seda kava rakendatud õigusvastaselt, rikkudes ELTL artikli 108 lõiget 3.

12      Vaidlustatud otsuse resolutsiooni artiklid 3 ja 4 on järgmised:

Artikkel 3

Abikava, mida [Prantsuse Vabariik] STIF-i poolt CT2 lepingu[te] osa C2 alusel makstud toetustena ebaseaduslikult rakendas, on siseturuga kokkusobiv.

Artikkel 4

Käesolev otsus on adresseeritud Prantsuse Vabariigile.“

 Menetlus ja poolte nõuded

13      Hageja esitas käesolevas asjas Üldkohtu kantseleile hagiavalduse 3. novembril 2017, nõudes ELTL artikli 263 alusel vaidlustatud otsuse osalist tühistamist.

14      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus ainult osas, milles komisjon määratleb CT 2 lepingute alusel makstud C2 toetused „[ebaseaduslikult rakendatud abikavaks]“;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

15      Komisjon palub Üldkohtul:

–        esimese võimalusena tunnistada hagi vastuvõetamatuks;

–        teise võimalusena jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

 Vastuvõetavuse analüüs

16      Komisjon, kes ei esitanud vastuvõetamatuse vastuväidet eraldi dokumendiga Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõike 1 alusel, nõuab hagi vastuvõetamatuks tunnistamist seetõttu, et hagejal puudub hagi esitamise õigus ja põhjendatud huvi.

17      Hageja vaidleb komisjoni argumentidele vastu. Ta on seisukohal, et kuigi ta ei ole vaidlustatud otsuse adressaat, on tal käesoleval juhul õigus hagi esitada.

18      Selle kohta olgu meenutatud, et Euroopa Liidu Kohtul on õigus iga kohtuasja asjaolusid arvestades hinnata, kas hagi võib korrakohase õigusemõistmise kaalutlustel sisulistel põhjustel rahuldamata jätta, ilma et eelnevalt lahendataks hagi vastuvõetavuse küsimus (26. veebruari 2002. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Boehringer, C‑23/00 P, EU:C:2002:118, punktid 51 ja 52, ning 14. septembri 2015. aasta kohtuotsus Brouillard vs. Euroopa Kohus, T‑420/13, ei avaldata, EU:T:2015:633, punkt 18).

19      Käesoleva asja asjaoludel leiab Üldkohus, et menetlusökonoomia kaaltulustel tuleb kõigepealt analüüsida hagi põhjendatust, võtmata eelnevalt seisukohta selle vastuvõetavuse küsimuses.

 Sisuliste küsimuste analüüs

20      Hageja põhjendab hagi sisuliselt kahe väitega. Esimene väide puudutab ELTL artikli 107 lõike 1 rikkumist, kuna komisjon järeldas vaidlustatud otsuses väidetavalt vääralt, et vaidlusalune abikava ei täida 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuse Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) punktides 88–93 ette nähtud kriteeriumidest (edaspidi „Altmarki kriteeriumid“) neljandat, mistõttu on see säte sellele abikavale kohaldatav. Teine väide puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist, põhinedes argumendil, et komisjon ei ole piisavalt üksikasjalikult esitanud põhjuseid, miks ta vaidlustatud otsuses leidis, et vaidlusalune abikava ei täitnud Altmarki neljandat kriteeriumi.

21      Selle kohta tuleb meenutada, et põhjenduste puudumisele või ebapiisavusele tugineva väitega soovitakse tõendada oluliste menetlusnormide rikkumist ja seetõttu tuleb seda niisugusena analüüsida eraldiseisvalt hinnangust, mis antakse vaidlustatud otsuse põhjenduste ebatäpsusele, mida tuleb kontrollida selle otsuse põhjendatuse analüüsimisel (vt selle kohta 2. aprilli 1998. aasta kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, C‑367/95 P, EU:C:1998:154, punkt 67, ning 15. detsembri 2005. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, C‑66/02, EU:C:2005:768, punkt 26).

22      Eeltoodust tuleneb, et teist väidet, milles palutakse tuvastada põhjendamiskohustuse rikkumine, tuleb analüüsida enne esimest väidet, mis puudutab vaidlustatud otsuse sisulist õiguspärasust.

 Põhjendamiskohustuse rikkumine

23      Oma teises väites leiab hageja sisuliselt, et komisjon ei esitanud vaidlustatud otsuses piisavalt üksikasjalikult põhjuseid, miks tema hinnangul ei täitnud vaidlusalune abikava Altmarki neljandat kriteeriumi.

24      Täpsemalt väidab hageja, et Altmarki neljanda kriteeriumi kohta esitatud komisjoni analüüs ei sobi kokku komisjoni järeldusega ülehüvitamise puudumise kohta, millele ta jõudis Altmarki kolmanda kriteeriumi analüüsis. Ta leiab, et kuna ülemäärast hüvitamist ei esinenud, tähendab see vaieldamatult, et C2 toetused olid territoriaalüksusele kõige odavamad ja et neljas Altmarki kriteerium on täidetud.

25      Hageja hinnangul ei ole komisjon ka selgitanud, miks võrdleva kuluanalüüsi läbiviimiseks koostatud ettevõtjate valim ei olnud esinduslik hästi korraldatud juhtimisega ettevõtjate seisukohast 24. juuli 2003. aasta kohtuotsusest Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) tuleneva kohtupraktika tähenduses. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 220 kinnitas komisjon – jättes tähelepanuta asjaolud, millest teda teavitati –, et „ei saa olla kindel, et STIFi esitatud valim on esinduslik, kui pidada silmas hästi juhitud ettevõtteid“.

26      Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu. Ta meenutab, et Altmarki neli kriteeriumi on üksteisest erinevad. Ta leiab ka, et vaidlustatud otsus ja eriti Altmarki neljanda kriteeriumi analüüs on piisavalt põhjendatud.

27      Siinkohal tuleb viidata ELTL artikli 296 teisele lõigule, milles on sätestatud, et õigusaktides esitatakse nende vastuvõtmise põhjused. Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 kohaselt kätkeb õigus heale haldusele asutuste kohustust põhjendada oma otsuseid.

28      Samuti nõuab „riigiabiks“ kvalifitseerimine, et kõik ELTL artikli 107 lõikes 1 ette nähtud tingimused oleksid täidetud. Nii eeldab riigiabiks kvalifitseerimine muu hulgas seda, et ettevõtjale oleks antud teatud eelis (vt selle kohta 22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus EasyPay ja Finance Engineering, C‑185/14, EU:C:2015:716, punktid 35 ja 36 ning seal viidatud kohtupraktika).

29      Selles osas tuleneb väljakujunenud praktikast, et riigi sekkumine ei ole riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, kui selleks on hüvitise maksmine teenuste eest, mida osutavad hüvitist saavad ettevõtjad avaliku teenindamise kohustuse täitmiseks, nii et need ettevõtjad ei saa tegelikkuses rahalist eelist ja nimetatud sekkumise tagajärjel ei teki neil ettevõtjatel seega soodsamat konkurentsiseisundit võrreldes nendega konkureerivate ettevõtjatega (vt 22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus EasyPay ja Finance Engineering, C‑185/14, EU:C:2015:716, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

30      Kuid selleks, et konkreetsel juhul ei saaks seda hüvitist riigiabiks kvalifitseerida, peavad olema täidetud Altmarki kriteeriumid.

31      Niisiis, esiteks peab abi saav ettevõtja olema reaalselt vastutav avaliku teenindamise kohustuse täitmise eest ja see kohustus peab olema täpselt määratletud. Teiseks peavad hüvitise suuruse arvutamise parameetrid olema eelnevalt objektiivselt ja läbipaistvalt kindlaks määratud. Kolmandaks ei tohi hüvitis olla suurem, kui on vajalik avaliku teenindamise kohustuse täitmisest tulenevate kulude täielikuks või osaliseks katmiseks. Neljandaks peab sobiva hüvitise tase olema kindlaks määratud selliste kulude analüüsi alusel, mida keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja asjassepuutuva avaliku teenindamise nõudluse rahuldamiseks vajalike sobivate vahenditega varustatud ettevõtja oleks nende kohustuste täitmiseks kandnud.

32      Sellest tuleneb, et riigi sekkumine, mis ei vasta ühele või mitmele eespool punktis 31 loetletud kriteeriumile, võib olla käsitatav riigiabina ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses (vt selle kohta 24. juuli 2003. aasta kohtuotsus Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, C‑280/00, EU:C:2003:415, punkt 94).

33      Käesolevas asjas tuleb täheldada, et vastupidi sellele, mida väidab hageja, esitas komisjon vaidlustatud otsuses piisavalt üksikasjalikult põhjused, miks ta leidis, et vaidlusaluse abikava puhul ei ole Altmarki neljas kriteerium täidetud. Täpsemalt, komisjon märkis vaidlustatud otsuse põhjenduses 220, et kuigi hageja võrdlev kuluanalüüs, mille ta viis läbi enne CT 2 lepingute sõlmimist, tugineb täpsetele arvandmetele ja näitab sõitjateveoturu põhjalikku tundmist, keskendus see analüüs muutuvteguritele, mis on abiks käitamiskulude läbirääkimistel, mitte aga selleks, et tagada, et C2 toetustest kaetavad kulud vastavad nendele, mida kannaks keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimisega ja sobivate vahenditega varustatud ettevõtja 24. juuli 2003. aasta kohtuotsusest Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) tuleneva kohtupraktika tähenduses.

34      Vastupidi sellele, mida väidab hageja, nähtuvad komisjoni sellest põhjenduskäigust selgelt põhjused, mille alusel ta järeldas, et vaidlusalune abikava ei täida Altmarki neljandat kriteeriumi.

35      Samuti tuleb tagasi lükata hageja argument selle kohta, et komisjon ei selgitanud, miks ei olnud võrdleva kuluanalüüsi läbiviimiseks koostatud ettevõtjate valim esinduslik hästi korraldatud juhtimisega ettevõtjate seisukohast 24. juuli 2003. aasta kohtuotsusest Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) tuleneva kohtupraktika tähenduses, kuna komisjon tuvastas vaidlustatud otsuse põhjenduses 220 sisuliselt, et ükski toimikus olev tõend ei luba tal järeldada, et see valim selle kriteeriumi täidab, ja kuna hageja ei olnud esitanud mingeid täpsustusi tõendite osas, mida ta väidetavalt haldusmenetluse käigus esitas.

36      Nimelt kinnitas hageja lihtsalt oma seisukohtades, mille ta esitas vastuseks komisjoni otsusele algatada vaidlusaluse abikava suhtes ametlik uurimismenetlus, et võrdlev kuluanalüüs oli koostatud „provintsiettevõtjate kohta, kellega leping sõlmiti päras nende võrdlemist“, ning seejärel kvalifitseeriti need ettevõtjad „keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimisega ja sobivate vahenditega varustatud ettevõtjateks“, ilma et oleks täpsustatud asjaolusid, mis sellele järeldusele lubasid jõuda.

37      Neil asjaoludel ei saa komisjonile ette heita, et ta esitas vaid kokkuvõtliku analüüsi selle kohta, kas hageja poolt võrdleva kuluanalüüsi läbiviimiseks valitud ettevõtjate valim oli esinduslik hästi korraldatud juhtimisega ettevõtjate seisukohast 24. juuli 2003. aasta kohtuotsusest Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) tuleneva kohtupraktika tähenduses.

38      Mis puudutab hageja argumente vaidlustatud otsuses esitatud komisjoni analüüsi põhjenduskäigu osade väidetava kokkusobimatuse kohta, siis tuleb täheldada, et tõesti, Altmarki kolmas ja neljas kriteerium on tihedalt seotud, kuna mõlemad nõuavad, et määrataks kindlaks kulud, tulud ja kasu, mis tekivad avaliku teenindamise kohustuse täitmisest (vt selle kohta 12. veebruari 2008. aasta kohtuotsus BUPA jt vs. komisjon, T‑289/03, EU:T:2008:29, punkt 246).

39      Kuid niisuguse tiheda seose olemasolu ei välista Altmarki nelja kriteeriumi erinevust üksteisest, ning selleks, et hüvitis ei oleks kvalifitseeritav riigiabiks, peavad need olema kumulatiivselt täidetud (vt selle kohta 15. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Abertis Telecom Terrestre ja Telecom Castilla-La Mancha/Commission, T‑37/15 ja T‑38/15, ei avaldata, EU:T:2016:743, punkt 76).

40      Käesolevas asjas tuleb igal juhul asuda seisukohale, et vaidlustatud otsuses ei analüüsinud komisjon vaidlusalust abikava Altmarki kolmanda tingimuse seisukohast. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 218 märkis komisjon vaid, et pärast seda, kui C2 toetuste vastavus esimesele Altmarki kriteeriumile on välja selgitatud, tuleb kontrollida nende vastavust teisele, kolmandale ja neljandale Altmarki kriteeriumile, ning kuivõrd tegemist on kumulatiivsete kriteeriumidega, piirdub ta selle tuvastamiseks, et vaadeldavate toetustega antakse majanduseelis, tõendamisega, et neljas kriteerium ei ole täidetud, ning sellele järeldusele ta ka vaidlustatud otsuse põhjenduses 221 jõudis.

41      Neid asjaolusid arvestades tuleb järeldada, et hageja argumendid väidetavalt vastuolulise komisjoni hinnangu kohta seoses esiteks Altmarki kolmanda kriteeriumiga ja teiseks Altmarki neljanda kriteeriumiga, põhinevad vaidlustatud otsuse vääral tõlgendusel, mistõttu on need edutud.

42      Seega tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei ole rikkunud ELTL artiklis 296 ette nähtud põhjendamiskohustust.

43      Teine väide tuleb tagasi lükata.

 Hinnang vaidlusalusele abikavale Altmarki neljanda kriteeriumi seisukohast

44      Oma esimeses väites leiab hageja, et vaidlusaluse abikava analüüsimisel Altmarki neljanda kriteeriumi seisukohast on komisjon vaidlustatud otsuses rikkunud mitu korda õigusnormi ja teinud hindamisvigu.

45      Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

46      Olgu meenutatud, et vastavalt Altmarki neljandale kriteeriumile peab juhul, kui avaliku teenindamise kohustusi täitvat ettevõtjat ei valitud konkreetsel juhul avalikus hankemenetluses, mis võimaldab välja valida kandidaadi, kes suudab asjassepuutuvaid teenuseid osutada territoriaalüksusele kõige odavamalt, sobiva hüvitise tase olema kindlaks määratud analüüsi alusel, milles võrreldakse kulu, mida keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja asjassepuutuva avaliku teenindamise nõudluse rahuldamiseks vajalike sobivate vahenditega varustatud ettevõtja oleks nende kohustuste täitmiseks kandnud, arvestades nende kohustuste täitmisega seotud tulu ja mõistlikku kasu (24. juuli 2003. aasta kohtuotsus Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, C‑280/00, EU:C:2003:415, punkt 93).

47      Käesolevas asjas asus komisjon seisukohale, et Altmarki neljas kriteerium ei ole täidetud. Täpsemalt leidis ta vaidlustatud otsuses, et vaidlusaluse abikava alusel makstud C2 toetusi ei arvutatud välja nii, et analüüsis oleks võrreldud kulu, mida kannaks hästi korraldatud juhtimisega ettevõtja 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuse Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) tähenduses, kui ta võtaks endale kohustuse samu teenuseid osutada.

48      Hageja märgib esimesena, et erinevalt sellest, mida komisjon vaidlustatud otsuses järeldas, oli tema kuluanalüüsis kasutatud ettevõtjate valim esinduslik hästi korraldatud juhtimisega ettevõtjate seisukohast 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuse Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) tähenduses. Ta kinnitab, et see valim hõlmas lisaks veoettevõtjatele, kellega ta oli sõlminud I tüüpi lepingud, ühistranspordi ettevõtjaid, kes täitsid sarnaseid avaliku teenindamise ülesandeid väljaspool Région Île-de-France’i, ja need ülesanded olid neile pandud avatud, läbipaistva ja mittediskrimineeriva võistleva pakkumismenetluse tulemusena.

49      Teisena leiab hageja, et komisjon oleks pidanud järeldama, et tema võrdlev kuluanalüüs võimaldas tagada, et lõplike abisaajate investeerimiskulud vastasid nendele, mida oleks kandnud keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja sobivate vahenditega varustatud ettevõtja 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuse Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) tähenduses.

50      Kolmandana on hageja seisukohal, et komisjon jättis arvesse võtmata vahendid ja meetodid, mida hageja kasutas enne C2 toetuste kindlaksmääramist, et kontrollida, et need summad ei ületaks kulusid, mida kannaks keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja sobivate vahenditega varustatud ettevõtja 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuse Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) tähenduses.

51      Neljandana kinnitab hageja, et komisjon ei omistanud piisavalt suurt tähtsust hilisematele kontrollidele, mida ta lõplike abisaajate suhtes teostas. Selle kohta täpsustab ta, et CT 2 lepingud nägid ette lõplike abisaajate tehtavate kulutuste pideva kontrolli süsteemi, mis võimaldas kontrollida sõidukite, mille ostu rahastati CT2 lepingute alusel makstavatest C2 toetustest, olemasolu, kategooriat ja nõuetele vastavust.

52      Viiendana heidab hageja komisjonile ette seda, et ta ei võtnud arvesse haldusmenetluse käigus esitatud turu-uuringut (hagiavalduse lisa A 7), millest nähtub, et lõplike abisaajate keskmine kilomeetri hind oli võrreldav väljaspool Région Île-de-France’i tegutsevate ettevõtjate hinnaga.

53      Komisjon kinnitab, et ta võttis hageja poolt enne CT 2 lepingute sõlmimist tehtud võrdlevat kuluanalüüsi nõuetekohaselt arvesse. Ta leiab aga, et ükski toimikus olev tõend ei luba tal järeldada, et valim, mille hageja aluseks võttis, oli esinduslik keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja sobivate vahenditega varustatud ettevõtja seisukohast 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuse Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) tähenduses. Samuti leiab ta, et selles analüüsis kasutatud tõhususe keskmised näitajad ei võimalda eristada vahendite käitamise kulusid nendesse vahenditesse investeerimise kuludest.

54      Selle kohta tuleb esiteks märkida, et metoodilised vahendid, mida hageja kasutas enne C2 toetuste suuruse kindlaksmääramist, et CT 2 lepingute läbirääkimised edukalt lõpule viia, nagu ka erinevad hilisemad kontrollid, mille ta lõplike abisaajate poolt tehtud investeeringute kontrollimiseks läbi viis, ei ole asjakohased või vähemalt ei piisa neist selleks, et Altmarki neljanda kriteeriumi raames kindlaks teha, kas hüvitiste summa määratleti kulude alusel, mida keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja sobivate vahenditega varustatud ettevõtja oleks kandnud, et täita nõutud avaliku teenindamise kohustust.

55      Nimelt aitasid hageja kasutatud metoodilised vahendid ainult tagada CT 2 lepingute edukad läbirääkimised ja kontrollida lõplike abisaajate tegelikke kulusid. Konkreetsemalt täpsustab hageja oma menetlusdokumentides, et metoodilised vahendid, mida kasutati enne makstavate toetuste C2 osa suuruse kindlaksmääramist, võimaldasid teostada eraldi iga toetatud võrgu kuluanalüüsi läbirääkimiste käigus, mis toimusid CT 2 lepingute raames. Kuid hageja ei tõenda, et need samad vahendid võimaldasid tal tagada, et nendele abisaajatele makstud hüvitise summa vastas Altmarki neljanda kriteeriumi nõuetele. Mis puudutab hilisema kontrolli süsteemi, mille hageja seadis sisse selleks, et tagada lõplike abisaajate osutatavate teenuste tõhusus ja kvaliteet, siis tuleb asuda seisukohale, et see ei ole asjasse puutuv selle kontrollimisel, kas toetuste C2 osa, mis maksti välja enne seda kontrolli, oli kindlaks määratud kulude alusel, mida keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja sobivate vahenditega varustatud ettevõtja oleks kandnud, et täita nõutud avaliku teenindamise kohustust.

56      Teiseks tuleb täheldada, et hageja ei esita muid piisavalt täpsed tõendeid, mille alusel tuvastada, et ta viis läbi vajalikud kontrollid veendumaks, et ettevõtjaid, keda ta oma võrdlevas kuluanalüüsis kasutas, saab pidada hästi korraldatud juhtimise ja sobivate vahenditega varustatud ettevõtjateks 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuse Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) tähenduses.

57      Nagu märgib õigesti komisjon, on hageja sisuliselt seisukohal, et kuna need Région l’Île-de-France’ist väljaspool asuvad ettevõtjad, kelle ta oli oma kuluanalüüsi koostamiseks valinud, pidid osalema võistlevas pakkumismenetluses vastavalt 29. jaanuari 1993. aasta seaduse nr 93‑122 korruptsiooni vältimise ning majandustegevuse ja avalike menetluste läbipaistvuse kohta (loi no 93-122 relative à la prévention de la corruption et à la transparence de la vie économique et des procédures publiques; JORF 30.1.1993, lk 1588; edaspidi „Sapin’ seadus“) nõuetele, tuli neid ettevõtjaid automaatselt pidada hästi korraldatud juhtimisega ettevõtjateks 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuse Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) tähenduses.

58      Ent kohtupraktikast tuleneb, et välja arvatud juhul, kui avaliku teenindamise kohustust täitev ettevõtja valitakse avalikus hankemenetluses, nõuab Altmarki neljas kriteerium, et hüvitise suuruse kindlaksmääramise parameetrid põhineksid keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja asjassepuutuva avaliku teenindamise nõudluse rahuldamiseks sobivate vahenditega varustatud ettevõtja näitel (vt selle kohta 24. septembri 2015. aasta kohtuotsus Viasat Broadcasting UK vs. komisjon, T‑125/12, EU:T:2015:687, punkt 82).

59      Selle kohta tuleb meenutada, et niisugune ettevõtja tuleb kindlaks teha selleks, et optimeerida hüvitise summa, mida saab pidada asjasse puutuva avaliku teenindamise kohustuse täitmiseks sobivaks, ja selleks, et vältida nimetatud hüvitise arvutamisel lähtumist ebatõhusa ettevõtja suurtest kuludest.

60      Käesolevas asjas täpsustas küll hageja, et ta põhines oma võrdlevas kuluanalüüsis niisuguste ettevõtjate keskmistel väärtustel või suhtarvudel, kes lisaks lihtsale osalemisele Sapin’ seaduses ette nähtud võistlevas pakkumismenetluses ka võitsid nendes menetlustes õiguse leping sõlmida, kuid ta ei esita konkreetset teavet selle menetluse läbiviimise korra kohta, märkides vaid, et see on oma tagajärgedelt ja eesmärgilt sarnane avaliku hanke menetlusele.

61      Täpsemalt kinnitab hageja, et võistleval pakkumismenetlusel, mis nähti ette Sapin’ seadusega, oli „positiivne mõju, mida näitas vastavas sektoris [avalike teenuste osutamiseks volituste andmise] hinna odavnemine ja kulutõhusus“. Kuid hageja ei tõenda seda, kuidas konkreetsemalt see menetlus ja täpsemalt valikukriteeriumid, millest selles kontekstis lähtuti, võimaldasid sarnast samal tasemel võistlemist, mis esineb hankelepingute sõlmimiseks avaliku hanke menetlustes. Ta ei esita ka mingeid täpsustusi väidetava hinna odavnemise kohta ega selgita, kuidas see võimaldas tal tagada, et Sapin’ seaduses ette nähtud menetluse lõpus sõlmitud lepinguid täitsid ettevõtjad, kes olid võitnud nende lepingute sõlmimise õiguse territoriaalüksusele kõige odavamalt.

62      Sellele lisandub asjaolu, et hageja arvesse võetud andmed, nimelt muu hulgas andmed keskmise kilomeetri hinna kohta (hagiavalduse lisa A 7), ei võimalda eristada investeerimiskulusid, mis on ainsana asjasse puutuvad võrdluses C2 toetusena eraldatava summaga, kuivõrd muud kulud jäävad võrdlevas kuluanalüüsis kasutatud ettevõtjate kanda. Hageja täpsustab ka selle kohta, et tema analüüsitud niisuguste ettevõtjate lepingud, kes tegutsesid väljaspool Région Île-de-France’i, ei sisaldanud „kahtlemata“ kõiki investeerimiskulusid, konkreetsemalt sõiduvahendite omandamisega seotud kulusid.

63      Neid asjaolusid arvestades järeldas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 220 õigesti, et hageja võrdlevas kuluanalüüsis keskenduti põhjalikumalt käitamisega seotud teguritele, nagu busside sõidukiirus või juhi töötundide arv sõiduki kohta, mis olid küll abiks käitamiskulude läbirääkimistel ja C1 toetuste määratlemisel (mida samuti anti CT 2 lepingute alusel ja mille eesmärk oli just hüvitada tekkivaid käitamiskulusid), kuid mis ei võimaldanud tagada, et C2 toetustest kaetavad investeerimiskulud vastavad kuludele, mida kannaks keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimisega ja sobivate vahenditega varustatud ettevõtja 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuse Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) tähenduses.

64      Seetõttu tuleb järeldada, et hageja esitatud tõendid ei võimalda tuvastada, et vaidlusaluse abikava hindamisel on komisjon vaidlustatud otsuses rikkunud õigusnormi või teinud hindamisvea Altmarki neljanda kriteeriumi seisukohast.

65      Kuna 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuses Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) ette nähtud kriteeriumid on kumulatiivsed, piisas sellest, et komisjon tõendab ühe kriteeriumi täitmata jätmist, et järeldada, et vaidlusalune abikava annab lõplikele abisaajatele majandusliku eelise ja on seetõttu riigiabi kava ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

66      Seega tuleb esimene väide tagasi lükata ja hagi tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

67      Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

68      Kuna hageja on käesolevas asjas kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejalt, kes ühtlasi kannavad ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Syndicat Transport Île de France’i (STIF-IDF) kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

Pelikánová

Valančius

Öberg

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. juulil 2019 Luxembourgis.

Allkirjad



Sisukord



*      Kohtumenetluse keel: prantsuse.