Associazione Nazionale GranoSalus - Liberi Cerealicoltori & Consumatori (Associazione GranoSalus) 15. aprillil 2019 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (esimene koda) 14. veebruari 2019. aasta otsuse peale kohtuasjas T-125/18: Associazione GranoSalus versus komisjon

(kohtuasi C-313/19 P)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellant: Associazione Nazionale GranoSalus - Liberi Cerealicoltori & Consumatori (Associazione GranoSalus) (esindaja: advokaat G. Dalfino)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Väited ja peamised argumendid

1.    Apellatsioonkaebus on esitatud Üldkohtu määruse peale ELTL artikli 263 neljanda lõigu ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 alusel, koostoimes Euroopa Inimõiguste kaitse konventsiooni artiklitega 6 ja 13.

2.     Apellant väidab kõigepealt, et rikutud on ELTL artikli 263 neljandat lõiku, sest Üldkohus ei võtnud arvesse, et Associazione GranoSalus’il on hagi esitamise õigus seetõttu, et see õigus on tema liikmetel isiklikult, kuna vaidlustatud rakendusmäärus (EL) nr 2017/2324 „puudutab neid otseselt ja isiklikult“, olles „halduse [üldakt], mis puudutab [neid] otseselt ja ei [vaja] rakendusmeetmeid“.

Selle kohta märgib kutseühendus, et Üldkohus on viidatud sätet kohaldanud vääralt, sest tema hinnangul ei olnud isikliku puutumuse tingimused täidetud, kuna „väidetavalt kahjustab vaidlustatud akt hageja teatud liikmeid just nende tarbija ja liidu kodaniku üldise staatuse tõttu“ (kohtumääruse punkt 57).

Apellandi GranoSalus liikmete niisugune määratlus on aga väär, arvestades kutseühenduse põhikirja, millest tuleneb, et selle ühenduse liikmed ja nende kaudu ka kutseühendus esindavad ja edendavad tarbijate ja põllumajandustootjate kaitse huvi muu hulgas tegevuste kaudu, mille eesmärk on „võidelda eelkõige liidu tasandil taseme mükotoksiinide ja muude saasteainete taseme võimaliku tõusu vastu, et kaitsta tarbijate, eriti laste tervist“.

Kuna isikliku puutumuse tingimus on täidetud ja see tingimus on kumulatiivne otsese puudumuse tingimusega, on Üldkohtu otsus sellest aspektist väär, kuivõrd see on jäetud arvesse võtmata.

3.    Kutseühendus väidab ka, et Üldkohus asus oma määruses ka vääralt seisukohale, et otsese puutumuse nõue, mis on ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa kohaselt hagi vastuvõetavuse eeldus, ei olnud täidetud, kuna väidetavalt on olemas vaidlustatud määruse (EL) nr 2017/2324 riigisisesed rakendusmeetmed, ning ta põhjendas oma otsust selle küsimuses „toimeainet glüfosaat sisaldavate taimekaitsevahendite suhtes liikmesriikide antud turuleviimise lubade pikendamisega“, kuivõrd niisugused lubade pikendamised on käsitatavad „vaidlustatud akti rakendusmeetmena ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses“ (vaidlustatud määruse punktid 84 ja 85).

Selle hinnangu ekslikkust näitab nendes aktides tõendatud asjaolu, et liikmesriik, kus kutseühendus ja selle liikmed asuvad (Itaalia), rakendas määrust (EL) nr 2017/2324 tervishoiuministri 19. detsembri 2017. aasta teatega, millega lihtsalt automaatselt pikendati toimeaine glüfosaat luba perioodiks, mis ei ületanud 5 aastat, pikendades samas ka toimeainet glüfosaat sisaldavate taimekaitsevahendite lube kuni 5. detsembrini 2022, ilma mingi kaalutletud hinnanguta kasvõi osas, mis puudutab määruse (EL) nr 2017/2324 I ja II lisas ette nähtud tehnilisi ettekirjutusi.

Kutseühendus väidab selle kohta, et isegi kui pidada ministri 19. detsembri 2017. aasta teadet rakendusmeetmeks, ei võtnud Üldkohus arvesse asjaolu, et see sama teade ei olnud riigisiseses kohtus vaidlustatav akt, kuna selle edasikaebamine ei ole Itaalia õiguse ja asjakohase kohtupraktika kohaselt võimalik (Consiglio di Stato (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) 9. novembri 2005. aasta kohtuotsus nr 6243).

4.     Kutseühendus vaidlustab kohtumääruse ka ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa rikkumise tõttu, kuna Üldkohus ei võtnud arvesse hagi eset, nagu see on määratletud hagiavalduses. Kutseühendus märgib selle kohta, et Üldkohus ei võtnud arvesse seda, et otsene mõju, mida vaidlustatud määrus avaldas kutseühingule ja selle kaudu ka tema liikmetele, tulenes toimeaine glüfosaat võimalikust kantserogeensusest (Rahvusvahelise Vähiuurimiskeskuse 20. märtsi 2015. aasta uurimistulemused, mis määruses (EL) nr 2017/2324 kõrvale jäeti), ja selle toimeaine heakskiitmine on ainult liidu pädevuses ega saa olla liikmesriikide pädevusse kuuluva loa ese, sest taimekaitsevahendi riigisisese loa puhul ei anta hinnangut toimeainele glüfosaat, mis on juba „eelnevalt“ liidu poolt heaks kiidetud, mis järelikult välistab selle, et Itaalia riigil oleks pädevus lubada või keelata taimekaitsevahendi turuletoomine viitega toimeainele glüfosaat. Käesolevas asjas uuris Üldkohus ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimases lauseosas ette nähtud tingimusi, võtmata arvesse vaidluses esitatud argumente, nimelt et glüfosaadi jääke leidub põhjavees, toidus (pastas) ja pinnases, ning et selle toimeaine turule lubamine toob kahju territooriumile, liikmesriikide kodanikele ja huvidele, mida kaitsevad kutseühendus ja selle kaudu tema liikmed.

Üldkohus oleks pidanud seega kontrollima kahjustamist eespool viidatud artikli 263 tähenduses selle asjaolu seisukohast ja kutseühenduse olukorra aspektist, arvestades ka tema liikmete õiguslikku staatust, mida ta aga kohtumääruses ei teinud.

5.    Tuginedes eeltoodule vaidleb kutseühendus vastu ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tõlgendusele, mille andis Üldkohus ja mis jätab selle sätte toimeta ja on vastuolus liisu seadusandja tahtega. Selle kohta viitab apellant ettepanekutele, mille on esitanud kohtujuristid mitmes menetluses (vt muu hulgas ettepanekud kohtuasjas C-456/13 P, kohtuasjas C-583/11 P ja liidetud kohtuasjades C-622/16 P–C-624/16 P) ja mille kohaselt jätab niisugune kitsas tõlgendus ELTL artiklilt 263 mõtte ja toime.

Arvestades eeltoodut väidab kutseühendus, et Üldkohtu poolt vaidlustatud määruses antud ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tõlgendus läheb ilmselgelt vastuollu põhiõiguste harta artikliga 47 („Igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus. Igaühel on õigus õiglasele […] asja arutamisele […]“) ning Euroopa inimõiguste kaitse konventsiooni artikliga 6 (Õigus õiglasele kohtumenetlusele) ja artikliga 13 (Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile), ning see takistab seega ette nähtud võimalust pöörduda Üldkohtu poole otsese puutumuse olemasolul niisuguses faktilises olukorras ning kahjustab põhjendamatult liidu õigusega kehtestatud õiguste kaitse süsteemi.

Apellandi nõuded

Kutseühendus GranoSalus palub Euroopa Kohtul tühistada Üldkohtu 15. veebruari 2019. aasta kohtumäärus kohtuasjas T-125/18 – mis tunnistas hagi vastuvõetamatuks ja välistas kutseühenduse liikmete hagi esitamise õiguse esiteks põhjusel, et väidetavalt ei puuduta vaidlustatud määrus neid isiklikult, ja teiseks põhjusel, et vastu on võetud riigisisesed rakendusmeetmed, mis välistab ka otsese mõju – ning sellest tulenevalt tunnistada vastuvõetavaks rakendusmääruse (EL) nr 2017/2324 tühistamise hagi ja seega hagis esitatud taotlused meetmete võtmiseks, sealhulgas uurimistoimingute tegemise taotlused, ning saata asi tagasi Üldkohtule asja sisuliseks lahendamiseks.

____________