Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale Amministrativo Regionale per il Lazio (Itaalia) 29. mail 2019 – Irideos SpA versus Poste Italiane SpA

(kohtuasi C-419/19)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunale Amministrativo Regionale per il Lazio

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: Irideos SpA

Vastustaja: Poste Italiane SpA

Eelotsuse küsimused

1.    Kas äriühingut Poste Italiane s.p.a. tuleks [kirjeldatud] tunnuste põhjal lugeda 2016. aasta seadusandliku dekreedi nr 50 artikli 3 lõike 1 punkti d ja ühenduse direktiivide (2014/23/EL1 , 2014/24/EL2 ja 2014/25/EL3 ) tähenduses „avalik-õiguslikuks isikuks“?

2.    Kas see äriühing – kelle avalik-õigusliku isikuna määratlemine peab iseenesest toimuma direktiivi 2014/25/EL kohaselt hankeseadustiku II osa eeskirjade kohaselt – on kohustatud korraldama riigihankemenetluse ainult siis, kui hange on otseselt seotud direktiivi 2014/25/EL kohaste spetsiifiliste sektorite tegevusaladega, arvestades et tal on täielik läbirääkimisvabadus ja tema suhtes kohaldatakse ainult eraõiguse eeskirju selliste lepingute puhul, mis kitsas mõttes nende sektoritega seotud ei ole, võttes arvesse direktiivi 2014/23/EL põhjenduses 21 ja artiklis 16 sõnastatud põhimõtteid (Corte di Cassazione (kassatsioonikohtu) üldkogu […] 2018. aasta otsus nr 4899 ja viimases osas Consiglio di Stato (kõrgeima halduskohtuna tegutseva riiginõukogu) üldkogu […] 2011. aasta otsus nr 16)?

3.    Kas sellesama äriühingu suhtes on juhul, kui ta on määratletav avalik-õigusliku isikuna, muude kui spetsiifiliste sektorite lepingute korral kohaldatav hoopis ülddirektiiv 2014/24/EL (seega hanke-eeskirjad) ja seda ka siis, kui ta tegeleb oma asutamisest saadik toimunud arengu tulemusel tegevustega, mis kujutavad endast peamiselt ettevõtlust ja mis toimuvad konkurentsi tingimustes, nagu näib tulenevat [10. aprilli 2008. aasta kohtuotsuses Ing. Aigner (C-393/06)], sest teistsugune tõlgendus on hankijate sõlmitud lepingute puhul vastuolus direktiiviga 2014/24/EL; direktiivi 2014/23/EL põhjenduses 21 ja artiklis 16 on teisalt sätestatud ainult üks võimalus välistada, et ettevõtjad, kes tegutsevad tavapärastel turutingimustel, on avalik-õiguslikud isikud, samas kui nendesamade õigusnormide põhjal koostoimes on siiski selge, et esmajärjekorras tuleb lähtuda üksuse asutamise etapist, kus see oli mõeldud rahuldama „üldist huvi pakkuvaid vajadusi“ (mis käsitletaval juhul veel eksisteerivad ega ole veel kadunud)?

4.    Kas siis, kui on tegemist asutustega, kus tegeldakse nii spetsiifilise sektoriga seotud kui ka muude tegevusaladega, tuleb konkreetse üldist huvi pakkuva teenuse seisukohast „vajalikkuse“ mõistet tõlgendada siiski mittekitsendavalt (nagu on siiani leitud riigisiseses kohtupraktikas vastavalt […] Consiglio di Stato (kõrgeima halduskohtuna tegutseva riiginõukogu) üldkogu 2011. aasta otsusele nr 16), mis on vastuolus direktiivi 2014/25/EL põhjenduses 16 ning artiklites 6 ja 13 sätestatud põhimõtetega, mis viitavad kohaldatava regulatsiooni kindlakstegemiseks hankeseadustikus reguleeritud tegevusala hanke „eesmärgiks“ olemisele. Seepärast tuleb selgitada välja, kas kõik tegevusalad, mis on asjaomases sektoris vajalikud, võivad olla ajaomase spetsiifilise sektori hanke „eesmärgiks“ – ka vähem seotuna, nagu see on iseloomulik väljajäetud sektoritele, – olenevalt hankija tahtest (seega sh lepingute puhul, mis puudutavad korralist ja erakorralist hooldust, puhastusteenuseid, sisseseade paigaldamist ning asutuste majahoidja- ja valvuriteenuseid või muid nende kasutusi kui see on teenus klientidele), nii et erasektori teenusteks jäävad ainult „muud“ tegevusalad, millega avalik-õiguslik või eraõiguslik isik võib vabalt tegelda täiesti erinevates valdkondades ja mille suhtes kohaldatakse eranditult tsiviilseadustikku ja tsiviilkohtute praktikat (seda viimast tüüpi on näiteks siin asjakohase osas kindlasti Poste Italiane pangateenus, kuid seda ei saa samavõrra öelda elektroonilise side seadmete tarnimise ja kasutamise kohta, kui see toimub kontserni kogu tegevuse huvides, ehkki on väga vajalik just pangandustegevuseks). Lisaks ei tundu tarbetu rõhutada „tasakaalustamatust“, mille tekitab praegu ülekaalukas kitsendav tõlgendus, mille tõttu valitsevad ehitustööde või teenuste hankelepingute sõlmimist puudutavas osas samastatavate või sarnaste sektorite haldamisel täiesti erinevad reeglid: ühelt poolt väga ranged tagatised, mida hankeseadustik nõuab teise lepingupartneri kindlaksmääramisel, teiselt poolt ettevõtja täielik sõltumatus läbirääkimistel, kes võib vabalt sõlmida lepinguid üksnes oma majandushuvidest lähtudes, ilma igasuguste läbipaistvustagatisteta, mida nõutakse spetsiifilistes sektorites ja väljajäetud sektorites?

5.    Kas lõpuks võib hankemenetluse korraldamine – nii riigisisesel kui ka ühenduse tasandil ette nähtud avalikul moel – hankeseadustiku alusel omada tähtsust hanke eesmärgi kindlaksmääramisel või seostamisel konkreetse spetsiifilise sektoriga mõiste „vajalikkus“ alusel eelnevas neljandas küsimuses toodud laias tõlgenduses, või teise võimalusena, kas vastuväidet, et asi ei allu halduskohtule, mille on esitanud isik, kes korraldas hankemenetluse, või isikud, kes osalesid selles menetluses edukalt, võib pidada õiguste kuritarvitamiseks [põhiõiguste] harta artikli 54 tähenduses, kuivõrd tegemist on käitumisega, mis iseenesest küll ei mõjuta kohtualluvust (vt selle kohta ka Consiglio di Stato (kõrgeima halduskohtuna tegutseva riiginõukogu) üldkogu […] 2011. aasta otsus nr 16), kuid millel on siiski tähtsust seoses kahju hüvitamise ja kohtukuludega, sest see kahjustab selles hankes osalejate õiguspärast ootust, kui nad ei osutu edukateks pakkujateks ja esitavad kohtule kaebuse?

____________

1     Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta (ELT 2014, L 94, lk 1).

2     Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2014, L 94, lk 65).

3     Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/25/EL, milles käsitletakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste riigihankeid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2004/17/EÜ (ELT 2014, L 94, lk 243).