Avalike Teenistujate Ametiühingute Euroopa Föderatsiooni (EPSU) 19. detsembril 2019 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (üheksas koda) 24. oktoobri 2019. aasta otsuse peale kohtuasjas T-310/18: EPSU ja Goudriaan versus komisjon

(kohtuasi C-928/19 P)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: Avalike Teenistujate Ametiühingute Euroopa Föderatsioon (EPSU) (esindajad: solicitor R. Arthur, barrister K. Apps)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Jan Willem Goudriaan

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

tunnistada apellatsioonkaebus vastuvõetavaks;

tühistada vaidlustatud otsus;

tühistada komisjoni 6. märtsi 2018. aasta otsus;

mõista komisjonilt välja apellandile apellatsioonimenetluses ja Üldkohtus toimunud menetluses tekkinud kohtukulud.

Väited ja peamised argumendid

Apellant väidab, et apellatsioonkaebus tuleb tunnistada vastuvõetavaks, sest Üldkohus rikkus õigusnormi.

1. väide: ELTL artikli 155 lõike 2 kohaselt nõukogu otsusega vastu võetud direktiivid on oma laadilt seadusandlikud

Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta kirjeldas ELTL artiklite 154 ja 155 kohast menetlust nii, et seda kasutades ei ole võimalik võtta vastu oma laadilt seadusandlikke õigusakte.

Euroopa Kohtu kohtupraktikas on sedastatud, et teise menetluse teel vastu võetud aktidel on sama laadi õiguslikud tagajärjed, mis muudel direktiividel.

Lissaboni lepinguga ei vähendatud sotsiaalpartnerite rolli ega muudetud teise menetluse kaudu vastu võetud meetmete laadi.

Meetmed, mis on vastu võetud nõukogu otsusega kehtestatud direktiiviga, on oma laadilt seadusandlikud.

Meetmed, mis on vastu võetud nõukogu otsusega kehtestatud direktiiviga, on seadusandlikud aktid.

Alternatiivselt, kui nõukogu otsusega vastu võetud direktiivid ei ole seadusandlikud aktid (see on vaidlustatud), siis:

kujutavad need endast teatud tüüpi lex specialis’t, mis on oma põhiolemuselt seadusandlik, mitte täidesaatev;

nad saavad tuua kaasa samu õiguslikke tagajärgi, mis enne 2007. aastat.

Üldkohus rikkus seega õigusnormi, kui ta lükkas tagasi apellandi esimese väite.

2. väide: ELTL artiklite 154-155 tõlgendamine

Üldkohus tegi vea ELTL artikli 154 ja artikli 155 lõike 2 grammatilisel, kontekstipõhisel ja teleoloogilisel tõlgendamisel.

Tõlgendus, mille Üldkohus ELTL artikli 155 lõikele 2 andis, ei järgi selle sätte selget sõnastust.

Üldkohus oleks pidanud asuma seisukohale, et kui tööturu osapoolte kokkuleppe sõlmisid representatiivsed tööturu osapooled ja kui see kokkulepe ei ole õigusvastane, siis on komisjonil kohustus esitada kokkuleppe tekst nõukogule, et tehtaks ELTL artikli 155 lõike 2 teise lõigu kohane otsus.

Üldkohus oleks pidanud leidma, et tööturu osapoolte kokkuleppe rakendusmeetodi valiku teevad tööturu osapooled, mitte komisjon.

Üldkohus oleks pidanud otsustama, et nõukogul on pädevus otsustada, et ta ei tee ELTL artikli 155 lõike 2 teise lõigu kohast otsust, aga et komisjonil ei ole niisugust pädevust.

Üldkohus tõlgendas vääralt ELTL artiklite 154 ja 155 kohast institutsionaalset tasakaalu, laiendades komisjoni pädevusi kaugemale viidatud õigusnormides sõnaselgelt sätestatust ja tõlgendades vääralt ELL artiklite 13 ja 17 toimet.

Üldkohtu tõlgendus läheb vastuollu ELTL sotsiaalpoliitikat käsitleva X jaotise kontekstiga ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 28.

Üldkohus tõlgendas vääralt Üldkohtu kohtuotsust UEAPME, andes komisjonile laialdasema poliitilise kaalutlusõiguse kui komisjonil selle õige tõlgenduse kohaselt oleks.

Üldkohus andis väära hinnangu parlamendi rollile ELTL artiklite 154 ja 155 kohases menetluses.

Üldkohus tegi seega vea, kui ta lükkas tagasi apellandi esimese nõude.

3. väide: soodne suhtumine komisjoni otsusesse

Üldkohus tegi vea, kui ta leidis, et komisjoni on otsuse tegemisel laialdane kaalutlusõigus. Nii toimides Üldkohus:

tõlgendas vääralt ELTL artikleid 154 ja 155 ja tööturu osapoolte vahelise menetluse laadi, ning

tõmbas ekslikke paralleele Euroopa kodanikualgatusega.

Üldkohus tegi seega vea, kui ta lükkas tagasi apellandi teise väite.

4. väide: komisjoni otsuses sisalduvate põhjenduste suhtes võetud seisukoht

Üldkohus eksis, kui ta otsustas, et komisjoni otsuse lühike põhistus oli seaduslik.

Komisjoni 6. märtsi 2018. aasta kirjas antud põhjendused olid õiguslikult ja faktiliselt väärad.

Komisjon jättis selgitamata, miks ta kaldus kõrvale oma varasemas kirjavahetuses ja avaldatud teatistes antud kinnitustest.

Kirjas esitatud põhjendused ei olnud samad, millele komisjon tugines enda kaitseks kohtuistungil. Need põhjendused olid õiguslikult ja faktiliselt väärad.

Komisjon ei ole toiminud kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 41.

____________