24. aprillil 2020 esitatud hagi – Euroopa Komisjon versus Euroopa Liidu Nõukogu

(kohtuasi C-180/20)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: M. Kellerbauer, T. Ramopoulos)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

Hageja nõuded

Tühistada nõukogu 17. veebruari 2020. aasta otsus (EL) 2020/2451 Euroopa Liidu nimel võetava seisukoha kohta ühelt poolt Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ning nende liikmesriikide ja teiselt poolt Armeenia Vabariigi vahelise ulatusliku ja laiendatud partnerluslepingu alusel moodustatud partnerlusnõukogus seoses partnerlusnõukogu, partnerluskomitee, allkomiteede ja muude partnerlusnõukogu loodud organite kodukorra vastuvõtmisega ning allkomiteede loetelu koostamisega kõnealuse lepingu (välja arvatud selle II jaotise) kohaldamiseks („nõukogu otsus 2020/245“), ning nõukogu 17. veebruari 2020. aasta otsus (EL) 2020/2462 Euroopa Liidu nimel võetava seisukoha kohta ühelt poolt Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ning nende liikmesriikide ja teiselt poolt Armeenia Vabariigi vahelise ulatusliku ja laiendatud partnerluslepingu alusel moodustatud partnerlusnõukogus seoses partnerlusnõukogu, partnerluskomitee, allkomiteede ja muude partnerlusnõukogu loodud organite kodukorra vastuvõtmisega ning allkomiteede loetelu koostamisega kõnealuse lepingu II jaotise kohaldamiseks („nõukogu otsus 2020/246“);

mõista kohtukulud välja Euroopa Liidu Nõukogult.

Väited ja peamised argumendid

Komisjon väidab, et i) ulatusliku ja laiendatud partnerluslepingu II jaotise väljajätmine nõukogu otsuse 2020/245 reguleerimisalast; ii) eraldi nõukogu otsuse 2020/246 vastuvõtmine, mis käsitleb ainult ulatusliku ja laiendatud partnerluslepingu II jaotist ja mille sisuline õiguslik alus on ELL artikkel 37; ning iii) ELTL artikli 218 lõike 8 teise lõigu lisamine, mille kohaselt nõukogu teeb otsuseid ühehäälselt, kui leping hõlmab valdkonda, mille puhul liidu õigusakti vastuvõtmisel on nõutav ühehäälsus, on vastuolus aluslepinguga Euroopa Kohtu praktikas antud tõlgenduses.

Käesoleva hagi põhjenduseks esitatakse järgmised argumendid:

Esiteks tuleb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt nõukogu otsuse ELTL artikli 218 lõikel 9 kohaselt lepingus sätestatud organis liidu nimel võetavate seisukohtade kohta materiaalõiguslik alus kindlaks määrata lepingu kui terviku raskuspunkti arvesse võttes. Ulatuslik ja laiendatud partnerlusleping käsitleb peamiselt kaubandus- ja arengukoostööd ning kaubandust veoteenuste valdkonnas, samas kui ulatusliku ja laiendatud partnerluslepingu ja ÜVJP vahelised seosed ei ole piisavalt olulised selleks, et lepingu materiaalõiguslik alus võiks olla ÜVJP, lepingut tervikuna arvesse võttes. Seega eksis nõukogu, valides otsuse 2020/246 õiguslikuks aluseks ELL artikli 37, ning see otsus võeti valesti vastu, tuginedes ühehäälsuse nõudele.

Teiseks ei ole liidu institutsioonidel lubatud jagada õigusakti kunstlikult erinevateks osadeks ja moodustada selliselt erinevad osad, millel on vastavalt erinevad raskuspunktid, ning veel vähem on neil lubatud kalduda kõrvale ELL artiklis 13 kehtestatud nõudest, et iga institutsioon tegutseb talle aluslepingutega antud volituste piires ning vastavalt nendes sätestatud korrale, tingimustele ja eesmärkidele. Kui nõukogu määrab ELTL artikli 218 lõike 9 kohaselt kindlaks lepingus sätestatud organis liidu nimel võetavad seisukohad lepingu kõikide sätete osas selle organi tegevust reguleerivate normide kohta, siis ei saa olla põhjendatud nõukogu otsuse jagamine kaheks eraldi otsuseks. Kuna ulatuslikus ja laiendatud partnerluslepingus ei tehta vahet menetlusnormidel, mida kohaldatakse siis, kui asjaomased organid tegutsevad II jaotise alusel või kui need tegutsevad ulatusliku ja laiendatud partnerluslepingu muude jaotiste alusel, siis eksis nõukogu, võttes vastu kaks nõukogu otsust, millest üks käsitleb ainult ulatusliku ja laiendatud partnerluslepingu II jaotist.

____________

1 ELT 2020, L 52, lk 3.

2 ELT 2020, L 52, lk 5.