Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Supreme Court (Iirimaa) 25. märtsil 2020 – G.D. versus Commissioner of the Garda Síochána, Minister for Communications, Energy and Natural Resources ja Attorney General

(kohtuasi C-140/20)

Kohtumenetluse keel: inglise

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Supreme Court

Põhikohtuasja pooled

Hageja/Kaebaja: G.D.

Kostjad: Commissioner of the Garda Síochána, Minister for Communications, Energy and Natural Resources ja Attorney General

Eelotsuse küsimused

1.    Kas andmete üldise säilitamise kord – isegi kui selle suhtes kohaldatakse rangeid säilitamis- ja juurdepääsupiiranguid – on iseenesest vastuolus direktiivi 2002/58/EÜ1 artikliga 15, nii nagu seda artiklit on tõlgendatud harta alusel?

2.    Kas liikmesriigi kohtul on juhul, kui ta kaalub direktiivi 2006/24/EÜ2 kohaselt rakendatud ja andmete üldise säilitamise korda (mille suhtes kohaldatakse nõutavaid säilitamise ja/või juurdepääsuga seotud rangeid kontrollimeetmeid) puudutava riigisisese meetme vastuolu tuvastamist ja hindab eelkõige sellise korra proportsionaalsust, õigus arvestada asjaolu, et teenuseosutajatel on lubatud säilitada andmeid ärilistel eesmärkidel ja andmete säilitamine võib olla vajalik riikliku julgeoleku kaalutlustel, mis on direktiivi 2002/58/EÜ kohaldamisalast välja jäetud?

3.    Millistest kriteeriumidest peaks liikmesriigi kohus säilitatavatele andmetele juurdepääsu puudutava riigisisese meetme Euroopa Liidu õigusega ja eelkõige hartas sätestatud õigustega kooskõla kindlakstegemisel lähtuma, et hinnata, kas selline juurdepääsukord näeb ette vajaliku sõltumatu eelkontrolli, nagu on kindlaks määranud Euroopa Kohus oma praktikas? Kas liikmesriigi kohus võib sellega seoses hindamisel võtta arvesse ex post kohtuliku või sõltumatu kontrolli olemasolu?

4.    Kas liikmesriigi kohus on igal juhul kohustatud tuvastama riigisisese meetme vastuolu direktiivi 2002/58/EÜ artikliga 15, kui riigisisene meede näeb ette andmete üldise säilitamise korra kohaldamise raskete kuritegude vastu võitlemiseks ja kui liikmesriigi kohus on kõigi kättesaadavate tõendite põhjal järeldanud, et selline säilitamine on raskete kuritegude vastu võitlemise eesmärgi saavutamiseks oluline ja hädavajalik?

5.    Kui liikmesriigi kohus peab tegema järelduse, et riigisisene meede on vastuolus direktiivi 2002/58/EÜ artikliga 15, nii nagu seda artiklit on tõlgendatud harta alusel, siis kas tal on õigus piirata selle tuvastuse ajalist mõju, kui ta on veendunud, et selle tegemata jätmine „tekitab kaose ja kahjustab avalikke huve“ (kooskõlas käsitlusega, mida on järgitud näiteks kohtuotsuses R (National Council for Civil Liberties) vs. Secretary of State for Home Department ja Secretary of State for Foreign Affairs, [2018] EWHC 975, punkt 46)?

6.    Kas liikmesriigi kohus, kellel on palutud tuvastada riigisisese õigusakti vastuolu direktiivi 2002/58/EÜ artikliga 15 ja/või jätta see riigisisene õigusakt kohaldamata ja/või tuvastada, et selle õigusakti kohaldamine on rikkunud üksikisiku õigusi, võib menetluses, mis on algatatud selleks, et hõlbustada tõendite vastuvõetavusega seotud argumendi põhjendamist kriminaalmenetluses, või muul juhul keelduda seda tegemast seoses andmetega, mida säilitatakse vastavalt riigisisesele õigusnormile, mis on vastu võetud kooskõlas ELTL artiklis 288 sätestatud kohustusega võtta direktiivi sätted riigisisesesse õigusesse nõuetekohaselt üle, või piirata tuvastamist ajaga pärast direktiivi 2006/24/EÜ Euroopa Kohtu poolset kehtetuks tunnistamist 8. aprillil 2014?

____________

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiiv 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (EÜT 2002, L 201, lk 37; ELT eriväljaanne 13/29, lk 514).

2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta direktiiv 2006/24/EÜ, mis käsitleb üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste või üldkasutatavate sidevõrkude pakkujate tegevusega kaasnevate või nende töödeldud andmete säilitamist ja millega muudetakse direktiivi 2002/58/EÜ (ELT 2006, L 105, lk 54).