KOHTUJURISTI ETTEPANEK

YVES BOT

esitatud 15. veebruaril 20071(1)

Kohtuasi C‑386/05

Color Drack GmbH

versus

LEXX International Vertriebs GmbH

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberster Gerichtshof (Austria))

Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Artikli 5 punkti 1 alapunkt b – Kohtualluvus erandjuhtudel lepingutega seotud asjades – Müük – Kauba üleandmise kohtade paljusus ühes liikmesriigis





1.        Eelotsusetaotlus käsitleb esmakordselt nõukogu määruse (EÜ) nr 44/2001(2) artikli 5 punkti 1 tõlgendamist; kõnealuses punktis on sätestatud eeskirjad, mis käsitlevad kohtualluvust erandjuhtudel [edaspidi kasutatud mõiste „kohtualluvus erandjuhtudel” asemel täpsemat vastet „erikohtualluvus”] lepingutega seotud asjades ning mis kalduvad kõrvale põhimõttest, et kohtualluvus on seotud kostja alalise elukohaga.

2.        Kõnealuse sätte alapunktis b on sätestatud, et juhul kui kohtuasi on seotud rahvusvahelise müügilepinguga, võib hageja kaevata kostja selle paiga kohtusse, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda.

3.        Käesolevas asjas on arutusel, kas kõnealune säte on kohaldatav, ning kui on, siis kuidas on see kohaldatav juhul, kui hagi puudutab kaupa, mis on üle antud mitmes kohas ühe liikmesriigi territooriumil.

4.        Käesolevas ettepanekus toetan ma seisukohta, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkt b on kohaldatav juhul, kui tegemist on kauba üleandmise kohtade paljususega, tingimusel et kõik need kohad asuvad ühe liikmesriigi territooriumil. Näitan ka, et juhul kui hagi puudutab eranditult kõiki tarneid, siis küsimus, kas hageja võib kaevata kostja ükskõik millisesse kauba üleandmise koha järgsesse kohtusse või peab ta valima mõne konkreetse koha järgse kohtu, kuulub siseriikliku õiguse reguleerimisalasse, ning et juhul kui siseriiklikus õiguses ei ole vastavaid eeskirju, võib hageja kaevata kostja omal valikul ühte kauba üleandmise koha järgsetest kohtutest.

I.      Õiguslik raamistik

5.        Määrus nr 44/2001 on vastu võetud EÜ asutamislepingu IV jaotise sätete alusel, mis annavad Euroopa Ühendusele pädevuse võtta tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö raames meetmeid, mis on vajalikud ühisturu nõuetekohaseks toimimiseks.

6.        Selle eesmärk on asendada 27. septembri 1968. aasta Brüsseli konventsioon kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(3) kõigis liikmesriikides.(4) Määrus nr 44/2001 jõustus 1. märtsil 2002. Seda kohaldatakse üksnes kohtumenetluste suhtes, mis on algatatud pärast määruse jõustumist, ning dokumentide suhtes, mis on ametlikult koostatud või ametlike dokumentidena registreeritud pärast määruse jõustumist.(5)

7.        Kõnealuse määruse aluseks on suuresti võetud Brüsseli konventsioon, millega ühenduse seadusandja soovis tagada tõelist järjepidevust.(6) Määrus võtab üle konventsioonis sätestatud kohtualluvuse eeskirjade süsteemi, mis rajaneb põhimõttel, et kohtualluvus on seotud kostja alalise elukohaga, ning millele lisanduvad erandliku kohtualluvuse või konkureeriva pädevuse eeskirjad.

8.        Määruse nr 44/2001 artikli 2 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesoleva määruse kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata.”

9.        Määruse nr 44/2001 artikkel 5 on sõnastatud järgmiselt:

„Isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib teises liikmesriigis kaevata:

1)      a)     lepingutega seotud asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus;

b)      kui ei ole kokku lepitud teisiti, käsitatakse käesoleva sätte kohaldamisel asjaomase kohustuse täitmise kohana:

–        müügi puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda,

–        teenuste osutamise puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või kus neid oleks tulnud osutada;

c)      kui ei kohaldata punkti b, kohaldatakse punkti a;

[…]”.

II.    Põhikohtuasi

10.      Põhikohtuasja poolteks on äriühing Color Drack GmbH,(7) mille asukoht on Schwarzach’is (Austria), ja äriühing LEXX International Vertriebs GmbH,(8) mille asukoht on Nürnbergis (Saksamaa).

11.      Color Drack ostis LEXX International Vertriebilt päikeseprille, mille eest ta ise täiel määral tasus, kuid mille ta lasi LEXX International Vertriebil otse üle anda oma klientidele eri kohtades Austrias.

12.      Seejärel saatis Color Drack müümata jäänud prillid LEXX International Vertriebile tagasi ning palus sellel äriühingul hüvitada summa 9291,56 eurot koos intresside ja lisakuludega. Kuna kõnealust summat ei makstud, esitas Color Drack 10. mail 2004. aastal rahalise nõudega hagi LEXX International Vertriebi vastu oma asukohajärgsele kohtule Bezirksgericht St. Johann im Pongau’le (Austria).

13.      See kohus leidis, et tal on asja lahendamiseks määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b kohaselt territoriaalne pädevus. Kohus otsustas, et müümata jäänud kauba tagasivõtmise puhul on arvesse võetav kohustuse täitmise koht Color Dracki asukoht. Samuti rahuldas kõnealune kohus hagi sisuliselt.

14.      Landesgericht Salzburg (Austria), kellele esitas apellatsioonkaebuse LEXX International Vertrieb, tühistas selle kohtuotsuse põhjendusel, et esimese astme kohtul ei olnud territoriaalset pädevust.

15.      Apellatsioonikohus leidis, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunktis b on ette nähtud üksainus seotuse koht seoses kõigi müügilepingust tulenevate nõuetega, k.a ostuhinna hüvitamise taotlemisega pärast kauba tagastamist. Kõnealuse kohtu arvates ei ole võimalik selle sätte alusel autonoomselt kindlaks määrata sellist seotuse kohta juhul, kui kaup on üle antud mitmele kliendile Austria eri kohtades.

16.      Landesgericht Salzburg järeldas sellest, et kui määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkt b ei ole kohaldatav, siis tuleb kõnealuse määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti c alusel kohaldada sama määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti a sätteid. Vastavalt viimati nimetatud sätetele oleks Color Drack pidanud oma rahalise nõude esitama Nürnbergi kohtule, mis on pädev kui selle paiga kohus, kus tuleb täita hagi aluseks olev kohustus.

17.      Oberster Gerichtshof (Austria), kuhu Color Drack otsuse edasi kaebas, otsustas menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b tõlgendamise kohta.

18.      Eelotsusetaotluses selgitab kõnealune kohus, et ta tõlgendab asjaomast sätet järgmiselt. Esiteks tuleb seda tõlgendada kitsalt, kuna see sätestab erikohtualluvuse. Teiseks näeb määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkt b erinevalt Brüsseli konventsiooni artikli 5 punktist 1 kõigi müügilepingust või teenuste osutamise lepingust tulenevate nõuetega seoses ette üheainsa seotuse koha. Kolmandaks on just koht, kus lepingu täitmine aset leidis, rahvusvahelise kohtualluvuse määrav kriteerium.

19.      Oberster Gerichtshofi seisukohalt ei oleks esimeses astmes Color Dracki hagi menetlenud kohtu pädevuses kahtlust, kui kogu kaup oleks kõnealusele äriühingule üle antud Schwarzachis. Kuid ta esitab küsimuse, kas see pädevus kehtib ka juhul, kui kaupa ei antud üle mitte ainuüksi selle kohtu tööpiirkonnas, vaid ostja liikmesriigi eri kohtades.

20.      Nendest küsimustest lähtudes otsustas Oberster Gerichtshof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [määruse nr 44/2001] artikli 5 punkti 1 alapunkti b tuleb tõlgendada nii, et ühes liikmesriigis asuva vallasasjade müüja, kes vastavalt teises liikmesriigis asuva ostjaga sõlmitud kokkuleppele andis kauba üle ostja asukoha liikmesriigi eri kohtades, võib ostja kaevata seoses lepingust tuleneva nõudega, mis puudutab kõiki (osalisi) tarneid, ühe sellise (lepingu täitmise) koha kohtusse ostja valikul?”

III. Õiguslik analüüs

21.      Oberster Gerichtshof tõstis oma eelotsusetaotluses esile, et tema otsuste peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata. Seega on ta vastavalt EÜ artiklile 68 pädev esitama Euroopa Kohtule eelotsusetaotlust määruse nr 44/2001 sätte tõlgendamise kohta.

22.      Samuti on selge, et määrus nr 44/2001 on käesolevas asjas kohaldatav, kuna leping, millel põhineb Color Dracki hagi, on müügileping, ning kõnealune hagi esitati rahalise nõudega hagina pärast 2002. aasta 1. märtsi.

23.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus koosneb kahest küsimusest. Esiteks tahab kõnealune kohus teada, kas määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkt b on kohaldatav juhul, kui kaup on vastavalt poolte vahel sõlmitud kokkuleppele üle antud mitmes ühe liikmesriigi territooriumil asuvas kohas.

24.      Teiseks, juhul kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul täpsustada, kas juhul, kui hagi puudutab kõiki tarneid, võib hageja kaevata kostja omal valikul ühte kauba üleandmise koha järgsetest kohtutest.

25.      Vaatlen teineteise järel mõlemat küsimust.

A.      Määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b kohaldamine juhul, kui tegemist on kauba üleandmise kohtade paljususega ühe liikmesriigi territooriumil

26.      LEXX International Vertrieb ning Saksamaa ja Itaalia valitsus väidavad, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkt b ei ole kohaldatav juhul, kui tegemist on kauba üleandmise kohtade paljususega.

27.      Saksamaa valitsus väidab, et kõnealuse sätte kohaldamine käesoleval juhul oleks vastuolus selle sätte sõnastusega, milles mainitakse vaid üht kauba üleandmise kohta.(9) Saksamaa valitsuse arvates läheks selline kohaldamine ka vastuollu määruse ülesehitusega. Ta väidab, et kuna vaidlusaluse sätte näol on tegemist erikohtualluvust käsitleva normiga, tuleb seda tõlgendada kitsalt. Ta põhjendab oma väiteid ka kõnealuse määruse artikli 5 punkti 1 alapunktiga c, mille alusel kõnealuse määruse artikli 5 punkti 1 punkti a kohaldatakse juhul, kui kõnealuse sätte punktis b ette nähtud tingimused ei ole täidetud.

28.      Saksamaa valitsus, keda toetab Itaalia valitsus, viitab ka määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b eesmärgile. Ta kinnitab, et kõnealuse sätte eesmärk on võimaldada lepingupooltel kindlaks määrata kohus, kes on pädev menetlema asjaomasest lepingust tulenevaid hagisid, ning vältida olukorda, kus pädevaid kohtuid on mitu. Ta väidab, et kõnealune säte ei puuduta mitte ainult liikmesriigi kohtute rahvusvahelist pädevust, vaid ka nende territoriaalset pädevust.

29.      Saksamaa ja Itaalia valitsus rõhutavad, et juhul kui kaup on üle antud mitmes kohas, ei ole võimalik määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunktis b sätestatud kriteeriumide alusel kindlaks määrata ühtainsat kohustuse täitmise kohta ning see, kui hagejal lubatakse esitada hagi ühes kauba üleandmise kohas või igas sellises kohas, oleks vastuolus asjaomase sätte eesmärgiga.

30.      Itaalia valitsus märgib veel, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punktis 1 ette nähtud pädevust puudutav valikuvõimalus võeti vastu korrakohase õigusemõistmise tagamiseks. Itaalia valitsuse arvates ei oleks seega lepingust tuleneva kohustuse täitmise kohtade paljususe korral võimalik kindlaks määrata kohta, kus side vaidluse eseme ja pädeva kohtu vahel on kõige tugevam.

31.      Saksamaa valitsus väidab lõpuks, et tema analüüs on kooskõlas Euroopa Kohtu seisukohaga kohtuotsuses Besix,(10) milles Euroopa Kohus otsustas, et Brüsseli konventsiooni artikli 5 punktis 1 ette nähtud valikuline kohtualluvus lepingutega seotud asjades ei ole kohaldatav juhul, kui tegemist on nõudega, mis käsitleb teo tegemata jätmise kohustust, millel ei ole geograafilisi piiranguid.

32.      Ma ei nõustu selle analüüsiga. Ma arvan nagu ka Ühendkuningriigi valitsus ja Euroopa Ühenduste Komisjon, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunktis b ette nähtud valikuline kohtualluvus on kohaldatav juhul, kui kaup on vastavalt poolte kokkuleppele üle antud mitmes kohas ühe liikmesriigi territooriumil.

33.      Põhjendan oma seisukohta määruse nr 44/2001 artikli 5 punktis 1 sätestatud süsteemiga ning kõnealuse määruse eesmärkidega koostoimes Brüsseli konventsioonis sätestatud valikulise kohtualluvuse süsteemiga lepingutega seotud asjades, ning kõnealuse süsteemi põhjustatud raskustega.

34.      Enne nende põhjenduste esitamist pean ma esile tooma põhjused, miks minu arvates ei anna määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b sõnastus käsitletavale küsimusele vastust.

1.      Määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b sõnastus

35.      Erinevalt Saksamaa valitsusest arvan ma, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b sõnastus ei võimalda lahendada küsimust, kas kõnealuse sättega ette nähtud valikuline kohtualluvus kuulub kohaldamisele juhul, kui tegemist on kauba üleandmise kohtade paljususega.

36.      Ma ei usu, et vastuse sellele küsimusele saab tuletada viitest ühele ainsale kauba üleandmise kohale, sellisena nagu see ilmneb lausest „[koht] liikmesriigis, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda.”

37.      Küsimus, millele vastus tuleb leida, puudutab kõnealuse sätte materiaalset kohaldamisala. See kohaldamisala on vaidlusaluses sättes kindlaks määratud mõistega „müük” ning mitte lauseosaga „[koht] liikmesriigis, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda” Kõnealune lauseosa sätestab üksnes territoriaalse pädevuse kriteeriumi juhul, kui tegemist on müügiga. Selles täpsustatakse, milline on kohustuse täitmise koht, mis tuleb võtta aluseks sellise lepingu puhul pädeva kohtu kindlaksmääramisel.

38.      Lisaks on määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunktis b sätestatud, et hageja võib esitada oma hagi kauba üleandmise koha „kohtusse”. Asjaomase liikmesriigi kohtute territoriaalse pädevuse ulatuse kohaselt, sellisena nagu see on kindlaks määratud selle liikmesriigi siseriiklike õigusnormidega, võivad kõnealuse liikmesriigi eri kohtades aset leidnud tarned jääda ühe kohtu tööpiirkonda. Kauba üleandmise kohtade paljusus ühe liikmesriigi territooriumil ei tähenda seega tingimata seda, et pädev peaks olema rohkem kui üks kohus.

39.      Järelikult, kui peaksime tuginema ainult määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b sõnastusele ja selles esitatud viitele ühele ainsale kauba üleandmise kohale, kerkiks ikkagi küsimus, kas kõnealune säte on kohaldatav juhul, kui kõik tarned on aset leidnud ühe kohtu tööpiirkonnas.

40.      Arvan, et eelnevatest märkustest nähtub, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b sõnastusest ei ole võimalik saada selgeid ja täpseid viiteid, mis võimaldaksid vastata küsimusele, kas kõnealune säte on kauba üleandmise kohtade paljususe puhul kohaldatav ning kui jah, siis mil viisil.

41.      Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui ühenduse õiguse sätte sõnastusest üksinda ei piisa selleks, et määrata kindlaks, kuidas seda antud olukorras tuleb mõista ja kohaldada, tuleb seda tõlgendada nende õigusnormide süsteemist ja eesmärkidest lähtuvalt, mille hulka ta kuulub.(11) Käesolevale küsimusele tuleb seega vastus leida määruse nr 44/2001 ülesehitust ja eesmärke arvesse võttes.

2.      Määruse nr 44/2001 artikli 5 punktis 1 sätestatud süsteem ja kõnealuse määruse eesmärgid

42.      Nagu ma juba mainisin, põhineb Brüsseli konventsiooni asendav määrus nr 44/2001 suuresti nimetatud konventsioonil ning on selle järglane. Nimetasin ka seda, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkt 1 kujutab endast kõnealuse konventsiooni artikli 5 punkti 1 sisuga võrreldes uuendust.

43.      Selleks et täielikult mõista selle uuenduse ulatust ning järeldusi, mis sellest uuendusest tuleb teha määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b kohaldamise tingimuste kohta, tuleb meenutada Brüsseli konventsiooniga kehtestatud süsteemi, mis puudutab valikulist kohtualluvust lepingutega seotud asjades, ning kõnealuse süsteemi põhjustatud raskusi, mida ühenduse seadusandja soovis kõnealuse määrusega lahendada.

a)      Brüsseli konventsiooniga kehtestatud süsteem, mis puudutab valikulist kohtualluvust lepingutega seotud asjades, ja selle tõlgendamine kohtupraktikas

44.      Liikmesriigid võtsid Brüsseli konventsiooni vastu EÜ asutamislepingu artikli 220(12) alusel, mille kohaselt kutsutakse liikmesriike üles astuma vajaduse korral üksteisega läbirääkimistesse, et tagada oma kodanike hüvanguks kohtu- ja vahekohtuotsuste vastastikuse tunnustamise ja täitmise formaalsuste lihtsustamine.

45.      Brüsseli konventsiooni eesmärk on vastavalt selle preambulile kehtestada lihtsad eeskirjad, mille eesmärk on lihtsustada kohtuotsuste vaba liikumist. Euroopa Kohtu arvates on kõnealuse konventsiooni eesmärk „osalisriikide kohtute kohtualluvuse eeskirjade ühtlustamine, vältides [...] sama õigussuhte arutamiseks pädevate kohtute paljusust, ning ühenduses elavate isikute õigusliku kaitse tugevdamine, võimaldades samaaegselt hagejal lihtsal moel kindlaks teha kohtu, kuhu ta võib pöörduda, ja kostjal mõistlikult ette näha, millisesse kohtusse teda võib kaevata.”(13)

46.      Brüsseli konventsiooni eesmärk on seega vältida sama õigussuhte arutamiseks pädevate kohtute paljusust, ühtlustades liikmesriikide kohtute rahvusvahelist pädevust käsitlevad eeskirjad lihtsate sätete abil, mis võimaldavad pooltel hõlpsalt pädeva kohtu kindlaks teha.

47.      Nimetatud eesmärgid viiakse ellu kõnealuse konventsiooni artikliga 2, milles on sätestatud põhimõte, et pädev kohus on kostja elukoha kohus.

48.      Kõnealuse konventsiooni osalised on sätestanud, et sellest põhimõttelisest pädevusest võib kõrvale kalduda. Nad on kehtestanud palju eeskirju, mis käsitlevad kohtualluvust erandjuhtudel ning millest mõned on kohustuslikud eeskirjad, näiteks kinnisvara, kindlustuse või tarbijalepingutega seotud asjades, mõned aga valikulise kohtualluvuse eeskirjad, mis on sätestatud Brüsseli konventsiooni artiklis 5 ning mida kohaldatakse eelkõige lepingutega seotud asjades, ülalpidamiskohustusega seotud asjade puhul või kahju hüvitamisega seotud nõuete puhul.

49.      Need erikohtualluvust käsitlevad eeskirjad võeti vastu konkreetse eesmärgi saavutamiseks. Kõnealuses artiklis 5 sätestatud eeskirjade puhul soovisid osalised võimaldada hagejal esitada oma hagi kohtusse, mis oleks füüsiliselt kõige lähemal kohtuasja asjaoludele ning millel oleks seega parimad eeldused kõnealuste asjaolude hindamiseks. Kõnealused eeskirjad põhinevad vastavalt P. Jenard’i ettekandele(14) „arusaamal, et vaidluse ja seda lahendava kohtu vahel on tugev side.”

50.      Brüsseli konventsiooni artikli 5 algses versioonis oli sätestatud, et kostja võib lepinguga seotud asjades kaevata „selle paiga kohtusse, kus tuli täita kohustus.”

51.      Euroopa Kohus on täpsustanud esiteks, millist kohustust tuleb arvesse võtta ja teiseks, kuidas tuleb määrata kindlaks kõnealuse kohustuse täitmise koht.

52.      6. oktoobri 1976. aasta otsuses kohtuasjas De Bloos(15) leidis Euroopa Kohus, et arvesse võetav kohustus on kohustus, mis vastab lepingulisele õigusele, millel hageja hagi põhineb.(16) Seega on tegemist lepingust tuleneva kohustusega, mis on konkreetselt hagi aluseks või teiste sõnadega kohustusega, mille täitmata jätmisele tuginetakse.

53.      Samal päeval tehtud otsuses kohtuasjas Tessili(17) otsustas Euroopa Kohus, et koht, kus täideti või tuli täita hagi aluseks olev kohustus, tuleb kindlaks määrata õiguse alusel, mida asja lahendaval kohtul tuleb vaidlusalusele kohustusele kohaldada vastavalt kollisiooninormidele.

b)      Brüsseli konventsiooni artikli 5 punktist 1 tulenevad probleemid

54.      Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkt 1, nagu seda on kohtupraktikas tõlgendatud, on andnud alust paljudele kriitilistele kommentaaridele. Kõnealusest sättest tingitud raskuste hulgas on kolm puudust, mis takistavad konventsiooni eesmärkide saavutamist ning mis minu arvates omavad tähtsust käesolevas kohtuvaidluses.

55.      Esimene puudus on oht, et sama lepinguga seotud kohtuasjade menetlemiseks pädevaid kohtuid on mitu.

56.      Nagu ma eespool mainisin, on Brüsseli konventsiooni eesmärk vältida nii palju kui võimalik ühe lepingu puhul pädevate kohtute paljusust, et vältida otsuste vasturääkivust ja lihtsustada kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist väljaspool liikmesriiki, kus need on tehtud.(18)

57.      Kuid eespool viidatud kohtuotsuste De Bloos ja Tessili koos kohaldamise tagajärg võib olla see, et hagid, mis põhinevad erinevatel kohustustel, kuid mis tulenevad samast lepingust, kuuluvad eri liikmesriikide kohtute pädevusse. Kõnealuse kohtupraktika kohaselt lahutatakse ühest lepingust tulenevad kohustused ning hagi aluseks oleva kohustuse täitmise koht tuleb kindlaks määrata õiguse alusel, mida asja lahendaval kohtul tuleb kohaldada vaidlusalusele kohustusele vastavalt kollisiooninormidele.

58.      Kohtuotsuse Leathertex(19) aluseks olnud kohtuasi on hea näide kõnealuse kohtupraktika tagajärgedest. Selles kohtuasjas esitas Belgia äriühing, kes oli tegutsenud Itaalias asuva äriühingu Leathertex agendina, selle äriühingu vastu Belgias hagi, milles nõudis esiteks saamata jäänud tasu maksmist ning teiseks hüvitist lepingu ette teatamata lõpetamise eest. Vastavalt Belgia õiguse kollisiooninormidele tuli kohustus maksta hüvitist lepingu lõpetamise eest täita Belgias, tasu maksmise kohustus aga tuli täita Itaalias. Kõnealuses kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et vastavalt eespool viidatud kohtuotsustest De Bloos ja Tessili tulenevale kohtupraktikale oli Belgia kohtul õigus menetleda vaid nõuet maksta hüvitist lepingu lõpetamise eest, teine nõue aga kuulub Itaalia kohtute pädevusse.

59.      Euroopa Kohus on püüdnud kõnealuse kohtupraktika mõju piirata. Kohtuotsuses Shenavai(20) asus Euroopa Kohus seisukohale, et sellisel konkreetsel juhul, kui hageja hagi aluseks on mitu samast lepingust tulenevat kohustust, võib asja menetlev kohus oma pädevuse kindlaksmääramiseks kohaldada põhimõtet accessorium sequitur principale.(21)

60.      Kuid oht, et pädevaid kohtuid on mitu, jääb püsima juhul, kui asjaomased kohustused leitakse olevat samaväärsed, nagu on eespool viidatud kohtuasjas Leathertex. Sellisel juhul ei ole Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 alusel sama kohus pädev menetlema tervikuna sellist hagi, mis põhineb kahel samast lepingust tuleneval samaväärsel kohustusel, kui kõnealuse kohtu asukohariigi kollisiooninormide kohaselt tuleb üks kõnealustest kohustustest täita selles riigis ja teine teises osalisriigis.

61.      Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 teine puudus on selle rakendamise keerukus ning seega lepinguosaliste ebapiisav võimalus selle tulemusi ette näha.

62.      Nagu ma eespool mainisin, on Brüsseli konventsiooni eesmärk see, et keskmiselt informeeritud kostjal oleks võimalik mõistlikult ette näha, millisesse kohtusse, mis ei ole tema alalise elukoha järgse liikmesriigi kohus, võib teda kaevata.(22) Kõnealuse konventsiooni eesmärk on ühenduses asuvate füüsiliste ja juriidiliste isikute õigusliku kaitse tugevdamine, nähes ette ühised kohtualluvuse eeskirjad, mis suudavad tagada kindluse konkreetset vaidlust menetleda võivate erinevate siseriiklike kohtute pädevuse jaotuses.(23)

63.      Selleks et ettevõtjatel oleks võimalik kõnealuste eeskirjade kohaldamise tulemusi ette näha, peavad need eeskirjad olema äärmiselt lihtsad. Kuid pädeva kohtu kindlaksmääramine nii, nagu see on sätestatud eespool viidatud kohtuasjades De Bloos ja Tessili, eeldab, et asja menetlev siseriiklik kohus teostaks palju keerukaid analüüse, mille tulemust ei ole lepingupooltel võimalik lihtsalt ette näha.

64.      Nii näiteks peab asja menetlev kohus kõigepealt määratlema lepingust tuleneva kohustuse, mis on hagi aluseks. Juhul kui hageja hagi põhineb mitmel kohustusel, tuleb kohtul otsustada, kas nende vahel on alluvussuhe, mis võimaldaks kõnealusel kohtul vastavalt eespool viidatud kohtuotsusele Shenavai menetleda hagi tervikuna.

65.      Seejärel peab asja menetlev kohus välja selgitama, millist õigust kohaldatakse hagi aluseks olevale kohustusele vastavalt kollisiooninormidele. Vajadusel peab ta viitama lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsioonile, mis avati allakirjutamiseks 19. juunil 1980. aastal Roomas.(24)

66.      Vastavalt kõnealuse konventsiooniga kehtestatud süsteemile kohaldatakse lepingule lepinguosaliste valitud õigust. Juhuks kui selles ei ole kokku lepitud, on kõnealuses konventsioonis sätestatud põhimõte, mille kohaselt kohaldatakse lepingule selle riigi õigust, millega leping on tihedamini seotud, ning konventsioonis eeldatakse, et erandid välja arvatud, on selleks riik, kus lepingu sõlmimise hetkel on lepingule iseloomuliku kohustuse täitja alaline elu- või asukoht.

67.      Selliselt välja valitud materiaalõigus võib olla ka mõni rahvusvaheline konventsioon, mille asjaomane liikmesriik on allkirjastanud ja ratifitseerinud, nagu näiteks ÜRO konventsioon kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta, mis allkirjastati Viinis 11. aprillil 1980.

68.      Kohaldatava materiaalõiguse alusel peab kohus kindlaks määrama lepingust tuleneva vaidlusaluse kohustuse täitmise koha. Kohus võib ennast pädevaks tunnistada vaid juhul, kui kõnealune koht kuulub tema territoriaalsesse kohtualluvusse.

69.      Kõnealune meetod on seega mitmekihiline ning selle raames tuleb kohaldada rahvusvahelisi konventsioone, millest igaühe tõlgendamine võib omakorda osutuda keerukaks.(25)

70.      Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 kolmas puudus on see, et pädeva kohtu kindlaksmääramisel arvesse võetavad eeskirjad ei ole kõige paremad selleks, et määrata kindlaks kohus, kellel on menetletava kohtuasjaga kõige tihedam seos.

71.      Märkisin eespool, et kõnealuses sättes hagejale antud võimalusega teha erand kostja elu- või asukohajärgse kohtu pädevuse üldpõhimõttest soovitakse saavutada seda, et hageja saaks esitada hagi kohtule, mis on kõige lähemal kohtuasja asjaoludele.

72.      See eesmärk tuleb küll viia kooskõlla õiguskindluse tagamise eesmärgiga ning täpsemalt etteaimatavuse eesmärgiga, mida taotleb ka Brüsseli konventsioon ning mille ülimuslikkust läheduse eesmärgi suhtes on Euroopa Kohus tunnistanud. Lisaks ei ole see, et kohtu ja kohtuasja vahel on seos, iseenesest Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 kohane pädevuse kriteerium, kuna kõnealuses sättes sõnaselgelt mainitud pädevuse kriteerium on kohustuse täitmise koht.(26)

73.      Õiguskindluse tagamise eesmärgi ülimuslikkus läheduse eesmärgi suhtes võib seega õigustada seda, et konkreetsel juhul ei ole kohus, kellele hageja Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 alusel hagi esitab, mitte see, kellel on kohtuasjaga kõige tihedam side.

74.      Kuid probleem, mis tekib kõnealuse sätte rakendamisel, on üldisem. Probleem seisneb selles, et kriteeriumid, mida tuleb kohaldada eespool viidatud kohtuotsustest De Bloos ja Tessili tuleneva kohtupraktika kohaselt, ei ole kindlaks määratud läheduse eesmärgi alusel.

75.      Kui kohaldada kohustuse täitmise koha kindlaksmääramise meetodit, mis on määratletud Euroopa Kohtu praktikas, tuleb kõnealune koht kindlaks määrata, kohaldades liikmesriikide materiaalõigust või mõnda kõnealust materiaalõigust ühtlustavat rahvusvahelist konventsiooni, ning nende tekstide eesmärk ei ole kohtualluvuse kindlaksmääramine. Sellest järeldub, et juhul kui on tegemist rahasumma maksmisega, on kohus, kes kõnealuse meetodi kohaldamisel pädevaks loetakse, kas võlgniku või võlausaldaja elu- või asukoha kohus vastavalt sellele, kas kohaldatava siseriikliku õiguse kohaselt tuleb summa tasuda võlgniku või võlausaldaja elu- või asukohas.

76.      On õige arvata, et igal juhul omandab läheduse eesmärk tõelise mõtte ning on tõeliselt täidetud vaid juhul, kui pädev kohus on see kohus, kelle tööpiirkonnas leiab aset lepingu lepingujärgne või tegelik täitmine. Kõnealuse kohtu pädevus on selliselt õigustatud seetõttu, et kuna kõnealune kohus asub lepingule iseloomuliku kohustuse täitmise koha lähedal, on tal kõige paremini võimalik hinnata poolte esitatud materiaalseid tõendeid või ütlusi ning vajadusel ise fakte tuvastada.

77.      Neid kaalutlusi arvestades tuleb analüüsida määruses nr 44/2001 sätestatud uut valikulise kohtualluvuse süsteemi lepingutega seotud asjades ning selle taotletavaid eesmärke.

c)      Määruses nr 44/2001 sätestatud uus valikulise kohtualluvuse süsteem lepingutega seotud asjades

78.      Määruse nr 44/2001 eesmärke vaadeldes võime tõdeda, et sarnaselt kõikide meetmetega, mis on võetud õigusalase koostöö valdkonnas tsiviilasjades, on ka kõnealuse määruse eesmärk vastavalt EÜ artiklile 65 parandada ja lihtsustada olemasolevaid eeskirju.

79.      Seega on kõnealuse määruse eesmärk, nagu nähtub selle põhjendustest 2 ja 11, ühtlustada eeskirjad kohtualluvuste konflikti kohta tsiviil- ja kaubandusasjades selliste kohtualluvuse eeskirjade abil, mis on „hästi etteaimatavad”.

80.      Mis puutub kõnealuste eeskirjade sisusse, siis lähtuvad need nagu Brüsseli konventsioonis põhimõttest, et tavaliselt on kohtualluvus seotud kostja alalise elukohaga ning seepärast, nagu on märgitud määruse nr 44/2001 põhjenduses 11, peab see kohtualluvus alati olemas olema. Samuti nagu kõnealuses konventsioonis, peab lisaks sellele põhimõttelisele kohtualluvusele olema kohtualluvusel ka muid aluseid.

81.      Selle kohta kinnitab ühenduse seadusandja otse, et niisugust erikohtualluvust põhjendab just kohtu ja menetluse lähedus. Nagu nähtub määruse nr 44/2001 põhjendusest 12, on kõnealune erikohtualluvus lubatud tiheda seose puhul kohtu ja menetluse vahel või selleks, et aidata kaasa korrakohasele õigusemõistmisele.

82.      Nende erinevate eesmärkide saavutamise huvides erineb määruses nr 44/2001 sätestatud valikulise kohtualluvuse süsteem lepingutega seotud asjades oluliselt Brüsseli konventsioonis sätestatud süsteemist.

83.      Nii on määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunktis b sätestatud sõltumatu kohtualluvuse kriteerium nende kahe lepingutüübi jaoks, mis esinevad rahvusvahelistes kaubandussuhetes kõige sagedamini, s.t müügilepingute ja teenuste osutamise lepingute jaoks.

84.      Lisaks on mõlemal juhul kõnealuse sõltumatu kohtualluvuse kriteeriumiks lepingule iseloomuliku kohustuse täitmise koht, s.t kauba üleandmise koht müügilepingute puhul ja teenuse osutamise koht teenuste osutamise lepingute puhul.

85.      Analüüsi käesolevas etapis saame teha järgmised järeldused määruse nr 44/2001 artikli 5 punktis 1 sätestatud süsteemi ja kõnealuse määruse eesmärkide kohta.

86.      Esiteks: müügilepingute ja teenuste osutamise lepingute puhul moodustavad just määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b sätted omamoodi erikohtualluvust käsitleva „põhimõttelise” eeskirja. Kõnealuse määruse artikli 5 punkti 1 alapunktis a sõnastatud säte, mis kordab eelnevat Brüsseli konventsiooni eeskirja,(27) on nende kahe nimetatud lepingutüübi puhul selgelt teisejärguline. Kõnealuse määruse artikli 5 punkti 1 alapunktis c ongi otse öeldud, et kõnealuse sätte alapunkti a kohaldatakse vaid juhul, kui ei kohaldata alapunkti b.

87.      Teiseks: määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunktis b sätestatud erikohtualluvust käsitlev eeskiri on ette nähtud kohaldamiseks kõikidele lepingul põhinevatele hagidele. Teiste sõnadega, nagu nähtub komisjoni 14. juulil 1999 Euroopa Liidu nõukogule esitatud määruse ettepaneku(28) seletuskirjast, soovis ühenduse seadusandja teha lõpu samal lepingul põhinevate hagide menetlemiseks pädevate kohtute paljususele.

88.      Kauba üleandmise koht ja teenuse osutamise koht on nüüd kohtualluvuse kriteerium kõikide hagide puhul, mis võidakse esitada müügilepingu või teenuste osutamise lepingu alusel. Seda kohaldatakse olenemata sellest, milline on hagi aluseks olev kohustus, ning ka juhul, kui hagi esemeks on mitu kohustust.

89.      Sellest järeldub, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b kohaldatakse hagile, mille ese on nagu käesolevas asjas kauba ostuhinna hüvitamine selle tagasivõtmise tingimuse alusel. Sama moodi analüüsis küsimust ka eelotsusetaotluse esitanud kohus, kelle arvates määruse nr 44/2001 artikli 5 punkt 1 näeb ette üheainsa seotuse asjaolu kõigi lepingust tulenevate nõuete puhul ja seega ka kõigi lepingust tulenevate kõrvalnõuete puhul nagu need, mida käsitletakse käesolevas kohtuasjas.

90.      Kolmandaks: samamoodi nagu Brüsseli konventsiooniga sätestatud süsteemi puhul, ei ole määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b kohase kohtualluvuse kriteeriumiks iseenesest see, et kohtu ja menetluse vahel on seos. Kõnealune seos on vaid põhjendus, millel rajaneb erikohtualluvus. Kohtualluvuse kriteerium on kas kauba üleandmise või teenuste osutamise koht.

91.      Sellest järeldub, et kõnealuse sätte peamine eesmärk on õiguskindlus, mille kohaselt ühised kohtualluvuse eeskirjad peavad olema hästi etteaimatavad. Valides kohtualluvuse kriteeriumiks sõltumatu kriteeriumi, hülgab ühenduse seadusandja eespool viidatud kohtuotsusest Tessili tuleneva keeruka süsteemi lepingu täitmise koha kindlaksmääramiseks. Ning valides sõltumatuks kriteeriumiks tõiga, mis on enamasti selgelt faktiline ning mida lepingupooltel on seega lihtne kindlaks määrata, võimaldab ühenduse seadusandja neil mõistlikult ette näha, millisesse kohtusse, mis ei ole kostja alalise elukoha järgse liikmesriigi kohus, võivad nad lepingust tuleneva vaidlusega pöörduda.

92.      Määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunktis b sätestatud süsteemi puhul on seega õiguskindlus tagatud, kuna lepingupooled teavad, et kõik kõnealusest lepingust tulenevad hagid võib esitada kauba üleandmise koha kohtule või teenuste osutamise koha kohtule.

93.      Lisaks võetakse kõnealuse süsteemi puhul paremini arvesse erikohtualluvuse põhjendust, kuna pädev kohus on see, kelle tööpiirkonnas tuleb täita lepingule iseloomulik kohustus. Järelikult juhul, kui leping on täidetud või on selle sisulist täitmist alustatud, on pädev kohus tõesti enamikul juhtudel füüsiliselt kõige lähemal tõenditele, mis võivad vaidluse lahendamisel olulised olla.

94.      Nüüd tuleb analüüsida, kas sellist süsteemi saab kohaldada ning kas see vastab määruse nr 44/2001 eesmärkidele juhul, kui tegemist on kohustuse täitmise kohtade paljususega ühes liikmesriigis.

d)      Määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b kohaldamine juhul, kui tegemist on kauba üleandmise kohtade paljususega ühes liikmesriigis

95.      Esitatud põhjendustest lähtudes tuleb selleks, et vastata küsimusele, kas määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkt b on kohaldatav juhul, kui tegemist on kauba üleandmise kohtade paljususega, tegelikult analüüsida küsimust, kas sellisel juhul saab täita hea etteaimatavuse eesmärki.

96.      Arvan, et see eesmärk on täidetav, kui kõik tarned leidsid aset ühe liikmesriigi territooriumil.

97.      Selleks et määrata kindlaks, millisele etteaimatavuse tasemele võib kostja tugineda määruse nr 44/2001 alusel, tuleb minu arvates vaadelda kõnealuse määruse peamist eesmärki.

98.      Kõnealuse määruse peamine eesmärk on vastavalt selle põhjendusele 2 ühtlustada kohtualluvuste kollisiooninormid tsiviil- ja kaubandusasjades ning lihtsustada vorminõudeid, et ühes liikmesriigis tunnustataks ja täidetaks teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuseid.

99.      Määrusega soovitakse lahendada rahvusvaheliste vaidluste kohtualluvuse kollisioonid. Nagu Ühendkuningriigi valitsus õigustatult märgib, määrab määrus nr 44/2001 kindlaks liikmesriikide kohtute rahvusvahelise pädevuse. Kõnealuse määruse eesmärk on seega vältida olukorda, kus mitmes liikmesriigis algatatakse samal ajal menetlused ning kus kahes sellises liikmesriigis tehtud otsused on vastuolus.

100. Määruse nr 44/2001 selline eesmärk on selgelt väljendatud määruse artiklis 2, mille kohaselt isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, tuleb kaevata „selle liikmesriigi kohtutesse”. Kõnealuse määruse artikli 5 punkti 1 alapunktis b on omakorda sätestatud, millistel tingimustel võib erandina kõnealuse määruse artiklist 2 sellise isiku „teises liikmesriigis [kohtusse] kaevata”. Määrus nr 44/2001 nagu ka Brüsseli konventsioon(29) reguleerib seega rahvusvahelise kohtualluvuse kollisioone liikmesriikide õiguskordade vahel.

101. Seega asjaolu, et ühe liikmesriigi territooriumil on mitu kauba üleandmise kohta ning on võimalus, et mitu kõnealuse liikmesriigi kohut on pädevad vaidlust lahendama, ei sea ohtu määruse nr 44/2001 eesmärgi täitmist. Isegi kui oletada, et kauba üleandmise kohtade paljususe tõttu võib olla mitu pädevat asjaomase liikmesriigi kohut, asuvad kõik kõnealused kohtud ikkagi samas liikmesriigis. Seega ei ole ohtu, et eri liikmesriikide kohtud võtaksid vastu otsused, mis oleksid omavahel vastuolus.

102. Muidugi võib sellele analüüsile vastu väita, et määrusel nr 44/2001 ei ole ainult rahvusvaheline ulatus vaid teatud määral ka „territoriaalne” ulatus. Nii näiteks ei ole kõnealuse määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti b alusel pädev kohus mitte ükskõik milline asjaomase liikmesriigi kohus. Ühenduse seadusandja soovis, et vaidlust lahendav kohus oleks sisuliselt pädev siseriiklik kohus, kelle tööpiirkonnas kaup üle anti või teenuseid osutati.

103. Kuid see täpsustus peaks siiski vaid tagama selle, et pädev siseriiklik kohus on kindlasti kohus, kellel on üldiselt kõige tihedam seos kohtuvaidluse materiaalsete asjaoludega. See eesmärk ei jää tähelepanuta juhul, kui tegemist on kauba üleandmise kohtade paljususega ühes liikmesriigis. Kui hagi puudutab nagu käesolevas asjas eranditult kõiki tarneid, siis on kõigil kohtutel, kelle tööpiirkonnas üks või mitu kõnealust tarnet aset leidis, ühesugune tihe seos kohtuvaidluse materiaalsete asjaoludega. Seega on läheduse eesmärk täidetud olenemata sellest, milline on see kohus kõnealustest kohtutest, kelle poole hageja pöördub, ning kellele tuleb esitada kõik lepingupooli siduvast lepingust tulenevad hagid.

104. Sellest järeldub, nagu komisjon on õigustatult märkinud, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b kohaldamine juhul, kui tegemist on kauba üleandmise kohtade paljususega ühes liikmesriigis, on kooskõlas läheduse eesmärgiga, mis on erikohtualluvuse eeskirja aluseks.

105. Ning kui ma nüüd lõpuks vaatlen küsimust kostja konkreetse olukorra vaatevinklist, siis ei usu ma ka, et kõnealuse valikuvõimaluse kohaldamine juhul, kui tegemist on kauba üleandmise kohtade paljususega ühes liikmesriigis, oleks vastuolus kaitsega, mida kostjal on õigus oodata määruse nr 44/2001 kohaselt.

106. Kostja, kes on rahvusvahelise müügilepingu üks pool, peab arvestama võimalusega, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunktiga b hagejale antud valikuvõimaluse alusel kaevatakse ta selle liikmesriigi kohtusse, kus ei ole tema alaline elu- või asukoht. Kostja teab, et kõnealuse sätte kohaselt võib hageja kaevata ta lepingule iseloomuliku kohustuse täitmise koha kohtusse. Käesolevas kohtuasjas pidi kõnealuse kauba Austrias üle andnud LEXX International Vertrieb teadma, et vaidluse korral võib Color Drack kaevata ta Austria kohtusse.

107. Arvan, et kostja seisukohast ei ole erilist vahet, kas tarneid on üks või on neid mitu, nii et ka pädevaid kohtuid võib ühes liikmesriigis olla mitu. Rahvusvahelise vaidluse osapooleks oleva äriühingu või eraisiku peamine raskus seisneb oma huvide kaitsmises teises liikmesriigis. Selline äriühing või eraisik peab valima endale esindaja, kellega ta saab suhelda ning kes valdab kohalikku keelt ning tunneb kõnealuse liikmesriigi kohtute menetlus- ja töökorda. Kui kostja on endale esindaja leidnud ning otsustanud teda usaldada, siis see, kas kõnealune esindaja esindab teda asjaomases liikmesriigis ühe või teise linna kohtus, ei mõjuta tegelikult muud kui tema kulusid.

108. Ning veel – kauba üleandmise kohtade paljususe puhul ühes liikmesriigis saab kostja, kes neid kohti teab, kuna need on lepingus kindlaks määratud, kohaldatavate siseriiklike eeskirjadega tutvudes ette aimata, millistesse kõnealuse liikmesriigi kohtutesse teda võidakse kaevata.

109. Lõpuks, analüüsides määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b ulatust, tuleb meenutada, et lepingupooled saavad kõnealuses sättes ette nähtud pädevust puudutava valikuvõimaluse kasutamise võimalust kitsendada või seda välistada. Näiteks võivad nad ühisel kokkuleppel paljudest kauba üleandmise kohtadest välja valida ühe koha, mida tuleb pidada kohtualluvuse kriteeriumiks. Määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunktis b on nimelt sätestatud, et sõltumatu kohtualluvuse kriteeriume kohaldatakse juhul, „kui ei ole kokku lepitud teisiti”.

110. Samuti võivad lepingupooled nimetada kõnealusest lepingust tulenevate vaidluste lahendamiseks pädeva kohtu või pädevad kohtud, sõlmides selleks kokkuleppe kohtualluvuse kohta määruse nr 44/2001 artiklis 23 nõutud vormis.

111. Neid kaalutlusi silmas pidades arvan, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunktis b sätestatud valikuline kohtualluvus on kohaldatav kauba üleandmise kohtade paljususe korral juhul, kui kõnealused kohad asuvad ühe liikmesriigi territooriumil.

112. Arvan, et selline seisukoht ei ole vastuolus lahendusega, milleni Euroopa Kohus jõudis eespool viidatud kohtuasjas Besix.

113. Kõnealuse kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas oli küsimus selles, kas Brüsseli konventsiooni artikli 5 punktis 1 sätestatud valikuline kohtualluvus on kohaldatav juhul, kui hagi aluseks olev kohustus on ainuõigusklausel, millega kaks ettevõtjat võtsid üksteise suhtes kohustuse tegutseda ühiselt riigihankelepingu raames ning mitte siduda end teiste partneritega.

114. Euroopa Kohus otsustas, et niisugune valikuline kohtualluvus ei olnud sellises olukorras kohaldatav, kuna vaidlusalune lepingust tulenev kohustus oli teatud teo tegemisest hoidumise kohustus, millel ei olnud geograafilisi piiranguid. Niisiis sedastas Euroopa Kohus, et ei ole võimalik kindlaks määrata ühtainsat lepingu täitmise kohta, kuna asjaomast kohustust tuli täita kõikides liikmesriikides.

115. See lahendus ei ole minu arvates ülekantav juhul, kui kõik lepingu täitmise kohad asuvad ühes liikmesriigis.(30)

116. Nüüd tuleb analüüsida küsimust, kas määruse nr 44/2001 alusel võib hageja esitada hagi omal valikul ühele kauba üleandmise kohtade järgsetest kohtutest või peab ta selle esitama ühe kindla lepingu täitmise koha kohtule.

B.      Küsimus, kas määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b alusel võib hageja esitada hagi omal valikul ühele kauba üleandmise kohtade järgsetest kohtutest või peab ta selle esitama ühe kindla lepingu täitmise koha kohtule

117. Komisjon väidab, et juhul kui eri tarnete hulgas on üks, mis on oma olemuselt peamine, ning ülejäänud tunduvad olevat teisejärgulised, siis peab hageja esitama hagi peamise tarne koha kohtule. Juhul kui peamine tarne puudub, võib hageja kaevata kostja omal valikul ühte kauba üleandmise koha järgsetest kohtutest.

118. Komisjon teeb seega ettepaneku kohaldada seoses määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunktiga b eespool viidatud kohtuotsuses Shenavai esitatud peamise kohustuse ja kõrvalkohustuse eristamist.

119. Ma ei poolda komisjoni ettepanekut järgmistel põhjustel.

120. Esiteks arvan ma, et kõnealune ettepanek ei leia tuge määrusest nr 44/2001.

121. Kõnealuse määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti b eesmärk on – nagu eespool märgitud – määrata ainult üks kohus ühest lepingust tulenevate hagide menetlemiseks. Selles on ka sätestatud, et kõnealune kohus on lepingule iseloomuliku kohustuse täitmise koha kohus, selleks et pooled saaksid selle hõlpsalt kindlaks määrata ning et see oleks valdavalt kohus, millel on kohtuvaidluse asjaoludega kõige tihedam seos.

122. Olen juba märkinud, et määrusega nr 44/2001 taotletav etteaimatavuse eesmärk on saavutatud juhul, kui kõik lepingu täitmise kohad asuvad ühes liikmesriigis, kuna sel juhul kostja teab, et kui ei ole kokku lepitud teisiti, saab teda kaevata ühte lepingu täitmise kohtade kohtutest.

123. Samuti olen eespool märkinud, et juhul kui hagi puudutab eranditult kõiki tarneid, siis on kõigil kohtutel, kelle tööpiirkonnas tarne aset leidis, ühesugune tihe seos kohtuvaidluse asjaoludega. Läheduse eesmärk, mis on määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 aluseks, on siis ühtmoodi täidetud, olenemata sellest, millisesse kauba üleandmise koha järgsesse kohtusse hageja kostja kaebab.(31)

124. Nendest kaalutlustest lähtudes arvan, et määrusest nr 44/2001 ei leia head põhjendust, miks võtta kasutusele uusi kriteeriume, mille alusel määrata kindlaks kohus, kelle poole tuleks pöörduda kauba üleandmise kohtade paljususe puhul siis, kui hagi puudutab kõiki tarneid.

125. Teiseks olen arvamusel, et komisjoni väite kohaselt toimimise tagajärg oleks see, et määruses nr 44/2001 sätestatud valikulist kohtualluvust lepingutega seotud asjades puudutava süsteemi puhul võetaks uuesti kasutusele keerukad kriteeriumid, millest ühenduse seadusandja on selgelt soovinud loobuda. Lepingupooltel oleks väga raske selgelt kindlaks määrata, millal tarne omandab peamise olemuse. Selline määratlus sõltuks taas täpsustustest, mis saaksid tuleneda vaid kohtupraktikast.

126. Sellepärast ei usu ma, et määruses nr 44/2001 leiduks õigustust selliste kriteeriumide sätestamisele, nagu komisjon on soovitanud selleks, et määrata kindlaks, millisesse kauba üleandmise koha järgsetest kohtutest tuleb kostja kaevata.

127. Samas ei usu ma ka seda, et määrus nr 44/2001 annaks hagejale õiguse esitada oma hagi ükskõik millisesse kauba üleandmise koha järgsetest kohtutest. Ma ei arva, et kõnealuse määruse eesmärk on tagada hagejale selline valikuvabadus. Minu arvates taotleb kõnealuse määruse artikli 5 punkti 1 alapunkt b seda, et hageja võiks kaevata kostja ühte kauba üleandmise koha järgsetest kohtutest ning et see kohus lahendaks kõik samast lepingust tulenevad vaidlused. Teiste sõnadega: kõnealuse sätte kohaselt peab hagejal olema võimalus kaevata kostja kohtusse, mille tööpiirkonnas tarne aset leidis, ning see kohus peab olema ainus siseriiklik kohus, kes on pädev lahendama kõiki lepingupooli siduvast müügilepingust tulenevaid vaidlusi.

128. Kuid küsimus, kas kõik need kohtud, mille tööpiirkonnas tarne aset leidis, on pädevad menetlema hagi, mis puudutab kõiki tarneid, või on sellise vaidluse lahendamiseks pädev üks kindel kohus nende hulgast, kuulub minu arvates selle liikmesriigi menetlusautonoomiasse, kelle territooriumil kaubad üle anti.

129. See tähendab, et ainult siis, kui kõnealuse liikmesriigi õiguses ei ole ette nähtud erikohtualluvuse eeskirju, võib hageja kõiki tarneid puudutava hagi puhul kostja kaevata omal valikul ühte kauba üleandmise koha järgsetest kohtutest.

130. Neid asjaolusid arvestades teen ettepaneku vastata Oberster Gerichtshofi esitatud küsimusele, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkt b on kohaldatav kauba üleandmise kohtade paljususe korral juhul, kui kaup on vastavalt poolte vahel kokku lepitule üle antud mitmes kohas, mis asuvad ühe liikmesriigi territooriumil. Juhul kui hagi puudutab kõiki tarneid, kuulub küsimus, kas hageja võib kostja kaevata omal valikul ühte kauba üleandmise koha järgsetest kohtutest või peab ta valima mõne konkreetse koha järgse kohtu, selle liikmesriigi siseriikliku õiguse reguleerimisalasse, kelle territooriumil kaubad üle anti. Juhul kui kõnealuse liikmesriigi õiguses ei ole ette nähtud erikohtualluvuse eeskirju, võib hageja kaevata kostja omal valikul ühte kauba üleandmise koha järgsetest kohtutest.

IV.    Ettepanek

131. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberster Gerichtshofi esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 5 punkti 1 alapunkt b on kohaldatav kauba üleandmise kohtade paljususe korral juhul, kui kaup on vastavalt poolte vahel kokku lepitule üle antud mitmes kohas, mis asuvad ühe liikmesriigi territooriumil. Juhul kui hagi puudutab kõiki tarneid, kuulub küsimus, kas hageja võib kostja kaevata omal valikul ühte kauba üleandmise koha järgsetest kohtutest või peab ta valima mõne konkreetse koha järgse kohtu, selle liikmesriigi siseriikliku õiguse reguleerimisalasse, kelle territooriumil kaubad üle anti. Juhul kui kõnealuse liikmesriigi õiguses ei ole ette nähtud erikohtualluvuse eeskirju, võib hageja kaevata kostja omal valikul ühte kauba üleandmise koha järgsetest kohtutest.


1 – Algkeel: prantsuse.


2 – Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42).


3 – (EÜT 1972, L 299, lk 32). Konventsiooni on muudetud 9. oktoobri 1978. aasta konventsiooniga Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ühinemise kohta (EÜT L 304, lk 1; muudetud tekst lk 77), 25. oktoobri 1982. aasta konventsiooniga Kreeka Vabariigi ühinemise kohta (EÜT L 388, lk 1) ja 26. mai 1989. aasta konventsiooniga Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi ühinemise kohta (EÜT L 285, lk 1) ning 29. novembri 1996. aasta konventsiooniga Austria Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi ühinemise kohta (EÜT 1997, C 15, lk 1). Neljast eespool viidatud ühinemiskonventsiooniga muudetud konventsioonist on avaldatud konsolideeritud versioon (EÜT 1998, C 27, lk 1; edaspidi „Brüsseli konventsioon”).


4 – Kolm liikmesriiki – Taani Kuningriik, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik – said nõusoleku mitte osaleda põhimõtteliselt EÜ asutamislepingu IV jaotise alusel võetud meetmetes. Siiski nõustusid Iirimaa ja Ühendkuningriik end siduma määrusega nr 44/2001 (vt määruse põhjendus 20). Ka Taani Kuningriik nõustus kohaldama määrust nr 44/2001 vastavalt 19. oktoobri 2005. aasta lepingule, mis kiideti heaks nõukogu 20. septembri 2005. aasta otsusega 2005/790/EÜ Euroopa Ühenduse ja Taani Kuningriigi vahelise kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist tsiviil- ja kaubandusasjades käsitleva lepingu Euroopa Ühenduse nimel allkirjastamise kohta (ELT L 299, lk 61). Määruse nr 44/2001 artikli 68 kohaselt kehtib Brüsseli konventsioon endiselt ka liikmesriikide territooriumi selle osa puhul, mis ei kuulu asutamislepingu kohaldamisalasse vastavalt asutamislepingu artiklis 299 esitatud määratlusele. Lõpetuseks, määrus nr 44/2001 kehtib alates 2004. aasta 1. maist Euroopa Liidu kümne uue liikmesriigi suhtes.


5 – Määruse artikkel 66.


6 – Määruse nr 44/2001 põhjendus 19.


7 – Edaspidi „Color Drack”.


8 – Edaspidi „LEXX International Vertrieb”.


9 – Saksamaa valitsus viitab selles küsimuses saksakeelsele versioonile („der Ort in einem Mitgliedstaat”), ingliskeelsele versioonile („the place in a Membre State”) ning prantsuskeelsele versioonile („le lieu d’un État membre”).


10 – 19. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑256/00: Besix (EKL 2002, lk I‑1699).


11 – 16. mai 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑63/00: Schilling ja Nehring (EKL 2002, lk I‑4483, punkt 24), samuti 10. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑491/01: British American Tobacco (Investments) ja Imperial Tobacco (EKL 2002, lk I‑11453, punktid 203–206 ja seal viidatud kohtupraktika). Vt hiljutise kohaldamise kohta 14. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑283/05: ASML (EKL 2006, lk I‑12041, punktid 16 ja 22).


12 – Nüüd EÜ artikkel 293.


13 – 13. juuli 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑125/92: Mulox IBC (EKL 1993, lk I‑4075, punkt 11).


14 – EÜT 1979, C 59, lk 1 ja 22.


15 – Otsus kohtuasjas 14/76: De Bloos (EKL 1976, lk 1497, punktid 11 ja 13).


16 – Seda tõlgendust kinnitati siis, kui sõlmiti 9. oktoobri 1978. aasta konventsioon Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ühinemise kohta, millega muudeti teatavate keeleversioonide puhul Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 selleks, et täpsustada, et kohustus, mille täitmise koht määrab kindlaks pädeva kohtu lepingutega seotud asjades, on „hagi aluseks olev kohustus” (pr k „l’obligation qui sert de base à la demande”). Sama väljendit on kasutatud ka määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunktis a.


17 – 6. oktoobri 1976. aasta otsus kohtuasjas 12/76: Tessili (EKL 1976, lk 1473, punkt 13).


18 – Eespool viidatud kohtuotsus Besix (punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).


19 – 5. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑420/97: Leathertex (EKL 1999, lk I‑6747).


20 – 15. jaanuari 1987. aasta otsus kohtuasjas 266/85: Shenavai (EKL 1987, lk 239).


21 – Ibidem (punkt 19).


22 – Eespool viidatud kohtuotsus Besix (punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).


23 – Ibidem (punkt 25).


24 – EÜT L 266, lk 1, edaspidi „Rooma konventsioon”. Kuna Brüsseli konventsioon sisaldab pädevust puudutavaid valikuvõimalusi, mis võimaldavad hagejal valida eri liikmesriikide kohtute vahel, oli liikmesriikidel alust karta, et hageja otsustab esitada oma hagi teatavale kohtule vaid sel põhjusel, et selle kohaldatav õigus oleks talle kõige soodsam. Rooma konventsiooni eesmärk on vähendada seda ohtu, mida üldiselt nimetatakse forum shopping’uks (meelepärase kohtualluvuse valimine), määrates kindlaks selle siseriikliku materiaalõiguse, mida asja menetlev kohus peab kohaldama. Rooma konventsiooniga soovitakse seega saavutada, et lahendus oleks põhimõtteliselt sama, olenemata sellest, millise kohtu pooled valivad. Kõnealust konventsiooni kohaldati Euroopa Liidu viieteistkümnes liikmesriigis enne 1. mai 2004. aasta laienemist. Kõnealusel kuupäeval Euroopa Liiduga ühinenud kümme liikmesriiki kirjutasid Rooma konventsioonile alla 14. aprillil 2005. aastal. 14. jaanuaril 2003. aastal algatas komisjon menetluse, et kõnealune konventsioon muudetaks määruseks. 15. detsembril 2005. aastal esitas ta sellekohase määruse ettepaneku (ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I määrus) (KOM(2005) 650 (lõplik)).


25 – Vt eelkõige Rooma konventsiooniga seoses probleemne suhe kõnealuse konventsiooni artikli 4 lõike 2, milles on sätestatud eeldus, et kohaldatakse selle riigi õigust, kus on lepingule iseloomuliku kohustuse täitja alaline elu- või asukoht, ning selle konventsiooni artikli 4 lõike 5 vahel, milles on sätestatud, et see eeldus tuleb jätta tähelepanuta, kui kõikidest asjaoludest nähtub, et leping on tihedamalt seotud teise riigiga.


26 – 29. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑288/92: Custom Made Commercial (EKL 1994, lk I‑2913, punktid 14 ja 15).


27 – Meenutan, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunktis a on sätestatud, et „isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib teises liikmesriigis kaevata lepingutega seotud asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus.”


28 – Ettepanek: nõukogu määrus (EÜ) kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades [KOM(1999) 348 (lõplik)].


29 – Vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Besix (punkt 25).


30 – Lahendus, milleni Euroopa Kohus jõudis eespool viidatud kohtuasjas Besix, oleks minu arvates ülekantav juhul, kui kauba üleandmise kohad asuksid eri liikmesriikides. Sellistel asjaoludel ei ole määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunktis b sätestatud valikuline kohtualluvus minu arvates kohaldatav, kuna etteaimatavuse eesmärki ei saaks täita, sest kõnealuse sätte alusel võimalikud pädevad kohtud asuksid mitme liikmesriigi territooriumil. Arvan ka, et sellisel juhul, võttes arvesse kohtualluvuse eeskirjade etteaimatavuse eesmärki, mida taotleb määrus nr 44/2001, ning kõnealuse määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti a kohaldamise raskusi, ei saaks kohaldada ka viimati nimetatud sätet. Kuna viimati nimetatud säte on oma olemuselt selgelt teisejärguline, tuleks seda kohaldada vaid sellises olukorras, mida komisjon nimetas 1999. aastal esitatud määruse ettepanekus, ehk siis juhul, kui kaupade üleandmise või teenuste osutamise koht asub kolmandas riigis. Juhul kui kaubad on üle antud või teenuseid on osutatud mitmes liikmesriigis, saaks minu arvates pädev kohus olla vaid kostja alalise elu- või asukoha kohus kooskõlas määruse nr 44/2001 artiklis 2 sõnastatud põhimõttega.


31 – Olukord oleks teistsugune juhul, kui hagi puudutaks spetsiifiliselt ühe või mitme kindla tarne kaupu. Arvan, et sellisel juhul kohustaks läheduse eesmärk, mis on määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 aluseks, hagejat esitama oma hagi kõnealuste kaupade üleandmise koha kohtusse või ühte sellistest kohtutest.