AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (esimene koda)

8. juuli 2008

Kohtuasi F‑76/07

Gerhard Birkhoff

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Avalik teenistus – Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Ravikindlustus – Ravikulude hüvitamine – Ratastooli asendamine – Avaliku Teenistuse Kohtu kontrolli ulatus

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, millega komisjoni endine ametnik G. Birkhoff palub tühistada nõuete büroo 8. novembri 2006. aasta otsuse, millega ei antud eelnevat luba, mis on õigusnormide alusel vajalik ratastooli ostmisega seotud kulude hüvitamiseks.

Otsus: Tühistada nõuete büroo 8. novembri 2006. aasta otsus. Jätta kõik kohtukulud komisjoni kanda.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Ravikindlustus – Ravikulud – Hüvitamine

(Personalieeskirjad, artikkel 59 ja artikli 72 lõige 1; II lisa artikkel 7; ravikindlustuseeskirjad, artiklid 20 ja 27)

2.      Ametnikud – Hagi – Hagi otsuse peale, millega on rikutud õigusnormi, kuid mida võib õigustada muu põhjendus – Asjaolu, mis ei takista tühistamist – Erand – Administratsiooni piiratud pädevus

1.      Kuigi ühenduste kohtul on keeruline kontrollida nõuete büroode meditsiiniekspertide arstlike hinnangute põhjendatust, ei ole need hinnangud ka juhul, kui need on antud nõuetekohaselt, siiski lõplikud ning need kuuluvad ühenduste kohtu kontrolli alla vastupidi personalieeskirjade II lisa artiklis 7 ette nähtud töövõimetuskomitee või personalieeskirjade artiklis 59 ette nähtud sõltumatu arsti arstlikele hinnangutele. Institutsiooni arsti ühepoolsed arstlikud hinnangud ei oma pooltevahelise tasakaalu ja objektiivsuse tagatisi, kui töövõimetuskomitee hinnangud, arvestades nende koosseisu, või sõltumatu arsti hinnangud, arvestades seda, kuidas asjaomane arst on määratud. Lisaks ei näe personalieeskirjad ega ühiseeskirjad ette, et nõuete büroo meditsiiniekspertide arstlikke hinnanguid ravikulude hüvitamise taotluste kohta saab vaidlustada meditsiini valdkonda kuuluvas instantsis, millel on samad tasakaalu ja objektiivsuse tagatised kui töövõimetuskomiteel või sõltumatul arstil.

Seetõttu teostab ühenduste kohus kontrolli – mis on küll piiratud, kuid mille raames saab uurida faktiliste asjaolude hindamise vigu, õigusnormi rikkumisi ning ilmseid hindamisvigu – nõuete büroo otsuste üle mitte lubada hüvitada ravikulusid, mis on ette nähtud Euroopa ühenduste ametnike ravikindlustuseeskirjades, ning selle aluseks oleva nõuete büroo meditsiinieksperdi arvamuse üle.

(vt punktid 50–52)

Viited:

Euroopa Kohus: 21. mai 1981, kohtuasi 156/80: Morbelli vs. komisjon (EKL 1981, lk 1357, punktid 15–20); 19. jaanuar 1988, kohtuasi 2/87: Biedermann vs. kontrollikoda (EKL 1988, lk 143, punkt 8).

Esimese Astme Kohus: 23. märts 1993, kohtuasi T‑43/89: Gill vs. komisjon (EKL 1993, lk II‑303, punkt 36); 11. mai 2000, kohtuasi T‑34/99: Pipeaux vs. parlament (EKL AT 2000, lk I‑A‑79 ja II‑337, punktid 29 ja 30); 12. mai 2004, kohtuasi T‑191/01: Hecq vs. komisjon (EKL AT 2004, lk I‑A‑147 ja II‑659, punktid 64–78); 23. november 2004, kohtuasi T‑376/02: O vs. komisjon, (EKL AT 2004, lk I‑A‑349 ja II‑1595, punkt 29).

Avaliku Teenistuse Kohus: 22. mai 2007, kohtuasi F‑99/06: López Teruel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 74–76); 18. september 2007, kohtuasi F‑10/07: Botos vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 40–50).

2.      Ametnike kaebuste puhul ei takista asjaolu, et administratsiooni otsust, millega on rikutud õigusnormi, võib õigustada muu põhjendus, selle otsuse tühistamist. Olukord oleks teine siis, kui administratsioonil ei oleks üldse kaalutlusõigust ning kui seetõttu ei oleks vaidlustatud otsuse tühistamisel muud mõju kui kohustada administratsiooni võtma tühistatud otsusega sisu poolest identse uue otsuse. Põhjendust, mille administratsioon vaidlustatud otsuse tegemisel selle aluseks tõi, saab kohtumenetluses asendada üksnes juhul, kui administratsioonil oli asjaomase otsuse tegemisel piiratud pädevus.

(vt punkt 64)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 12. detsember 1996, kohtuasi T‑99/95: Stott vs. komisjon (EKL 1996, lk II‑2227, punkt 32).