AVALIKU TEENISTUSE KOHTU PRESIDENDI MÄÄRUS

18. detsember 2009

Kohtuasi F‑92/09 R

U

versus

Euroopa Parlament

Avalik teenistus – Ajutiste meetmete kohaldamine – Teenistusest vabastamise otsuse kohaldamise peatamine – Kiireloomulisus – Fumus boni iuris

Ese:      EÜ artikli 242, EÜ artikli 243, EA artikli 157 ja EA artikli 158 alusel esitatud hagi, millega U palub esiteks peatada parlamendi 6. juuli 2009. aasta otsuse, millega ta teenistusest vabastati, kohaldamine, ning teiseks ajutiste meetmete kohaldamist.

Otsus: Peatada 6. juuli 2009. aasta otsuse hageja teenistusest vabastamise kohta kohaldamine kuni menetlust lõpetava Avaliku Teenistuse Kohtu otsuse vastuvõtmiseni. Vajadus eraldi otsustada hageja taasintegreerimist puuduvate nõuete ning nende nõuete kohta, millega taotletakse kõikide vajalike meetmete võtmist tema õiguste ja huvide tagamiseks, on ära langenud. Kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.

Kokkuvõte

1.      Ajutiste meetmete kohaldamine – Kohaldamise peatamine – Ajutised meetmed – Kohaldamise tingimused – Fumus boni iuris – Kiireloomulisus – Kumulatiivne iseloom – Analüüsimise järjekord ja kontrollimise viis

(ELTL artiklid 278 ja 279; Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord, artikli 102 lõige 2)

2.      Ajutiste meetmete kohaldamine – Kohaldamise peatamine – Kohaldamise tingimused – Tõsine ja korvamatu kahju – Tõendamiskoormis

(ELTL artikkel 278; Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord, artikli 102 lõige 2)

3.      Ametnikud – Töötasu – Peretoetused – Ülalpeetava lapse toetus – Isiku käsitamine ülalpeetava lapsena

(Personalieeskirjad, VII lisa artikli 2 lõige 4 ja artikli 17 lõige 2)

4.      Ametnikud – Ebapädevuse tõttu teenistusest vabastamine – Hoolitsemiskohustus

1.      Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 102 lõike 2 järgi tuleb ajutiste meetmete kohaldamise taotluses nimetada eelkõige kiireloomulisust põhjendavad asjaolud ning fakti‑ ja õigusväited, mis esmapilgul õigustavad taotletava ajutise meetme kohaldamist (fumus boni iuris).

Need kiireloomulisusega ja fumus boni iuris’ega seotud tingimused on kumulatiivsed, nii et ajutiste meetmete kohaldamise taotlus tuleb jätta rahuldamata, kui üks neist ei ole täidetud.

Tervikhindamise läbiviimisel kuulub ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustavale kohtunikule ulatuslik kaalutlusõigus ja vabadus määrata kohtuasja asjaolusid arvestades kindlaks viis, kuidas ja millises järjekorras tuleb erinevate tingimuste täidetuse üle otsustada, sest ükski ühenduse õigusnorm ei kohusta teda ajutiste meetmete võtmise vajaduse hindamisel kasutama valmis analüüsiskeemi.

(vt punktid 40–42)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 9. august 2001, kohtuasi T‑120/01 R: De Nicola vs. EIP (EKL AT 2001, lk I‑A‑171 ja II‑783, punktid 12 ja 13).

Avaliku Teenistuse Kohus: 31. mai 2006, kohtuasi F‑38/06 R: Bianchi vs. Euroopa Koolitusfond (EKL AT 2006, lk I‑A‑1‑27 ja II‑A‑1‑93, punktid 20 ja 22).

2.      Kuigi puhtalt rahalist kahju ei või põhimõtteliselt pidada korvamatuks ega isegi raskesti korvatavaks, kui selle eest on hiljem võimalik maksta rahalist hüvitist, on ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku ülesanne iga üksikjuhu asjaolusid arvestades hinnata, kas kohaldamise peatamise taotluse esemeks oleva otsuse viivitamatu täitmine võib põhjustada hagejale tõsise ja korvamatu kahju, mida ei saa heastada isegi otsuse tühistamisega põhimenetluses.

Selles suhtes peab ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik hageja olukorrale omaseid asjaolusid arvestades veenduma, kas tal on olemas rahasumma, mis võimaldab tal kuni põhikohtuasjas otsuse langetamiseni tavalistes tingimustes teha vajalikud kulutused oma esmaste vajaduste rahuldamiseks.

(vt punktid 47, 49 ja 50)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 30. november 1993, kohtuasi T‑549/93 R: D vs. komisjon (EKL 1993, lk II‑1347, punkt 45); 10. veebruar 1999, kohtuasi T‑211/98 R: Willeme vs. komisjon (EKL AT 1999, lk I‑A‑15 ja II‑57, punkt 37); 28. november 2003, kohtuasi T‑200/03 R: V vs. komisjon (EKL AT 2003, lk I‑A‑317 ja II‑1549, punkt 57).

3.      Personalieeskirjade VII lisa artikli 2 lõige 4 näeb ette, et iga isikut, keda ametnik on seaduslikult kohustatud ülal pidama ja kelle ülalpidamine nõuab suuri kulusid, võib erandjuhul ametisse nimetava asutuse või ametiisiku põhjendatud eriotsusega, mis põhineb tõendavatel dokumentidel, käsitada ülalpeetava lapsena. Siiski asjaolu, et ametnik ei ole taotlenud tema perekonnaliikme käsitamist ülalpeetava lapsena nende sätete alusel, ei võimalda tuvastada, et ametnik ei abista rahaliselt tema päritoluriiki jäänud perekonda.

Pealegi näeb personalieeskirjade VII lisa artikli 17 lõige 2 ette, et ametnikud võivad lasta üle kanda osa oma töötasust teise liikmesriiki kui see, kus nad oma ametiülesandeid täidavad, ülalpeetavale lapsele või isikule, kelle puhul ametnik esitab tõendeid selle kohta, et tal on kohustus selliste isikute ees kohtu või pädeva haldusasutuse otsuse põhjal. Hoolimata sellest ei võimalda ka asjaolu, et ametnik ei ole väitnud, et ta vastab nendes sätetes mainitud eritingimustele selleks, et osa tema töötasust kantaks üle tema päritoluriiki jäänud perekonnale, tuvastada seda, et ametnik oma perekonda rahaliselt ei toeta.

(vt punktid 59 ja 60)

4.      Administratsioonil on hoolitsemiskohustus, kui on kahtlus, et ametniku raskused oma ametiülesannete täitmisel on meditsiinilist laadi, ning see kohustus seisneb selles, administratsioon peab tegema pingutusi selle kahtluse hajutamiseks enne ametniku ametist vabastamise otsuse tegemist.

Pealegi kajastub see nõue parlamendi sise-eeskirjades, mis ise käsitlevad ametnike ametialase ebapädevuse võimalike juhtumite tuvastamise ja lahendamise suhtes kohaldatavat parandusmenetlust, kuna sise-eeskirja artikkel 8 näeb ette, et teatud tingimustel peab lõplik hindaja pöörduma parlamendi meditsiinitalituse poole, kui talle on teada asjaolud, mille põhjal võib ilmneda, et ametnikule etteheidetud käitumine on meditsiinilist päritolu.

Lisaks on kohustused, mis tulenevad administratsiooni hoolitsemiskohustusest, oluliselt suuremad, kui tegemist on sellise ametniku eriolukorraga, kelle puhul on kahtlus tema vaimses tervises ja seetõttu tema võimes adekvaatselt oma huve kaitsta, ning seda veelgi enam siis, kui asjaomast isikut ähvardab teenistusest vabastamine ning ta on seega kaitsetus seisundis.

(vt punktid 75–77)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 26. veebruar 2003, kohtuasi T‑145/01: Latino vs. komisjon (EKL AT 2003, lk I‑A‑59 ja II‑337, punkt 93).

Avaliku Teenistuse Kohus: 13. detsember 2006, kohtuasi F‑17/05: de Brito Sequeira Carvalho vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑1‑149 ja II‑A‑1‑577, punkt 72).