EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
10. september 2014(*)
Eelotsusetaotlus – Direktiiv 93/13/EMÜ – Ebaõiglased lepingutingimused – Tarbijakrediidileping – Artikli 1 lõige 2 – Lepingutingimus, mis põhineb kohustuslikul õigusnormil – Direktiivi kohaldamisala – Artikli 3 lõige 1, artikkel 4, artikli 6 lõige 1 ja artikli 7 lõige 1 – Laenu tagamine hüpoteegiga – Võimalus realiseerida hüpoteek enampakkumisel müügi abil – Kohtulik kontroll
Kohtuasjas C‑34/13,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Krajský súd v Prešove (Slovakkia) 20. detsembri 2012. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 23. jaanuaril 2013, menetluses
Monika Kušionová
versus
SMART Capital a.s.,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja president M. Ilešič, kohtunikud C. G. Fernlund, A. Ó Caoimh, C. Toader (ettekandja) ja E. Jarašiūnas,
kohtujurist: N. Wahl,
kohtusekretär: ametnik M. Aleksejev,
arvestades kirjalikus menetluses ja 5. juuni 2014. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Slovakkia valitsus, esindaja: B. Ricziová,
– Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Kemper,
– Euroopa Komisjon, esindajad: A. Tokár ja M. van Beek,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 149, lk 22), arvestades Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artikliga 38 ning kohtuotsusega Simmenthal (106/77, EU:C:1978:49).
2 Eelotsusetaotlus on esitatud M. Kušionová ja SMART Capital a.s‑i (edaspidi „SMART Capital”) vahelise kohtuvaidluse raames, mille ese on hüpoteeklaenu lepingu tagatise realiseerimise tingimused ning selle lepingu tingimuste õiguspärasus.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Harta artikkel 7 sätestab, et „[i]gaühel on õigus sellele, et austataks tema era‑ ja perekonnaelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladust”.
4 Harta artikkel 38 näeb ette, et Euroopa Liidu poliitikaga tagatakse tarbijakaitse kõrge tase.
5 Harta artikli 47 esimeses lõigus on sätestatud:
„Igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus”.
6 Direktiivi 93/13 põhjendused 12–14 ja põhjendus 24 on sõnastatud järgmiselt:
„praegused siseriiklikud õigusaktid võimaldavad ette näha üksnes osalist ühtlustamist; käesolev direktiiv hõlmab eelkõige ainult neid lepingutingimusi, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud; liikmesriikidel peaks olema võimalus [EÜ asutamislepingu] sätteid arvesse võttes kindlustada tarbijatele kõrgem kaitstuse tase siseriiklike õigusnormide abil, mis on käesoleva direktiiviga ettenähtud õigusnormidest rangemad;
eeldatakse, et liikmesriikide [õigus‑ ja haldusnormid], millega vahetult või kaudselt määratakse kindlaks tarbijalepingute tingimused, ei sisalda ebaõiglasi tingimusi; seetõttu tundub, et käesoleva direktiiviga ei ole vaja reguleerida tingimusi, mis tulenevad kohustuslikest [õigus‑ ja haldusnormidest] […]; sõnastus „kohustuslikud [õigus‑ ja haldusnormid]” artikli 1 lõikes 2 hõlmab ka lepinguosaliste suhtes seadusega ettenähtud korras kohaldatavaid eeskirju, kui ei ole kokku lepitud teisiti;
liikmesriigid peavad siiski tagama, et lepingud ei sisaldaks ebaõiglasi tingimusi […];
[…]
liikmesriikide kohtutel või haldusasutustel peavad olema piisavad ja tõhusad vahendid, et ebaõiglaste tingimuste seadmist tarbijalepingutes takistada”.
[Direktiivi tsitaate on parandatud Euroopa Kohtus, kuna direktiivi eestikeelne tõlge on ekslik.]
7 Direktiivi 93/13 artikkel 1 näeb ette:
„1. Käesoleva direktiivi eesmärk on ühtlustada liikmesriikide õigus‑ ja haldusnormid, mis käsitlevad ebaõiglasi tingimusi müüja või teenuste osutaja ning tarbija vahel sõlmitud lepingutes.
2. Lepingutingimused, mis põhinevad kohustuslikel [õigus‑ ja haldusnormidel] […], ei kuulu käesoleva direktiivi reguleerimisalasse”.
8 Selle direktiivi artikli 4 lõikes 1 on sätestatud:
„Ilma et see piiraks artikli 7 kohaldamist, võetakse lepingutingimuse [ebaõiglase laadi] hindamisel arvesse lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laad[i, lepingu sõlmimise hetkel esinenud kõiki lepingu sõlmimisega seotud asjaolusid] ning kõi[ki] teis[i] kõnealuse või muu lepingu tingimus[i], millest see sõltub”.
9 Direktiivi artikli 6 lõikes 1 on ette nähtud, et „[l]iikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on […] tarbijaga sõlminud, ei ole [siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad […].”
10 Direktiivi artikli 7 lõige 1 näeb ette:
„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad”.
Slovaki õigus
11 Tsiviilseadustiku artikli 151j lõige 1 näeb ette:
„Kui tagatud laenu ettenähtud korras ja tähtaegselt ei tagastata, on võlausaldajal, kelle kasuks tagatis on seatud, õigus tagatis realiseerida. Tagatise realiseerimisel võib võlausaldaja, kelle kasuks tagatis on seatud, oma nõude rahuldada lepingus ettenähtud viisil või tagatisvara enampakkumisel müügi abil vastavalt eriseadusele[…] või nõuda oma nõude rahuldamist tagatisvara müügi abil vastavalt erisätetele[…], kui käesolevas seadustikus või mõnes eriseaduses ei ole sätestatud teisiti.”
12 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et äsja tsiteeritud lõige 1 sisaldab pärast sõnu „vastavalt eriseadusele” esimest joonealust märkust, milles viidatakse seadusele nr 527/2002, mis käsitleb vabatahtlikku müüki enampakkumisel ja millega täiendatakse Slovakkia riiginõukogu seadust nr 323/1992 notarite ja notaritegevuse kohta (notariaadiseadus), selle muudatustega arvestavas redaktsioonis (edaspidi „seadus vabatahtliku müügi kohta enampakkumisel”), ja pärast sõnu „vastavalt erisätetele” teist joonealust märkust, milles viidatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikule ja täitemenetluse seadustikule.
13 Tsiviilseadustiku artikkel 151m näeb ette:
„1) Kui eriseadusest ei tulene teisiti, võib võlausaldaja, kelle kasuks tagatis on seatud, tagatisvara müüa tagatislepingus ettenähtud viisil või enampakkumisel, kui tagatiseandjale ja võlgnikule, kui tegemist ei ole sama isikuga, tagatisvara realiseerimise alustamisest teatavakstegemisest on möödunud vähemalt 30 päeva. […].
2) Pärast seda, kui tagatisvara realiseerimise alustamine on teatavaks tehtud, võivad tagatiseandja ja võlausaldaja, kelle kasuks tagatis on seatud, kokku leppida, et võlausaldaja, kelle kasuks tagatis on seatud, võib tagatisvara müüa tagatislepingus kokkulepitud viisil või enampakkumisel ka enne lõikes 1 ette nähtud tähtaja möödumist.
3) Võlausaldaja, kelle kasuks tagatis on seatud ja kes on oma nõude rahuldamiseks alustanud tagatisvara realiseerimist tagatislepingus ette nähtud viisil, võib selle realiseerimise vältel igal ajal realiseerimisviisi muuta ja müüa tagatisvara enampakkumisel või nõuda oma nõude rahuldamist tagatisvara müügi abil vastavalt erisätetele. Võlausaldaja, kelle kasuks tagatis on seatud, peab tagatisvara realiseerimisviisi muutmisest tagatiseandjale teatama.”
14 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 74 lõike 1 kohaselt võib kohus kohaldada esialgse õiguskaitse vahendeid, kui pooltevahelisi suhteid on vaja ajutiselt korraldada või kui esineb oht, et kohtulahendi täitmine osutub võimatuks. Selle seadustiku artikli 76 lõike 1 kohaselt võib kohus kohaldada ühe poole suhtes esialgse õiguskaitse vahendeid eeskätt „selleks, et pool midagi teeks, hoiduks millegi tegemisest või võimaldaks midagi”.
15 Seadus vabatahtliku müügi kohta enampakkumisel määratleb artiklis 6 enampakkumise korraldaja järgmiselt: „isik, kes korraldab enampakkumise ja vastab käesolevas eriseaduses sätestatud tingimustele, millest tulenevalt on tal lubatud vastaval kutsealal tegutseda”, ja artikli 7 lõikes 1 enampakkumise taotleja nii, et tegemist on müüdava vara omaniku, võlausaldaja, kelle kasuks tagatis on seatud, või muu isikuga, kellel on eriseaduse alusel õigus taotleda enampakkumise korraldamist.
16 Konkreetsemalt seoses võlausaldajaga, kelle kasuks tagatis on seatud, näeb selle seaduse artikli 7 lõige 2 ette, et ta peab lisaks selle kirjalikku kinnitamist, et müüdava vara võib enampakkumisel müüa, kinnitama kirjalikult ka selle nõude olemasolu, suurust ja tagasimakse tähtaja möödumist, millega seoses taotletakse tagatisvara realiseerimist nimetatud seaduse alusel.
17 Kõnesoleva seaduse artikli 16 lõike 1 kohaselt võib vara enampakkumisel müüa üksnes enampakkumise taotleja ja müüja poolt allkirjastatud lepingu alusel.
18 Seaduse vabatahtliku müügi kohta enampakkumisel artikli 17 kohaselt peab müüja koostama enampakkumise kuulutuse. Kui müügi ese on korter, maja või muu kinnisvara, ettevõte või selle osa või kui enampakkumise alghind on üle 16 550 euro, avaldab müüja vähemalt 30 päeva enne enampakkumise algust kuulutuse avalike enampakkumiste registris ning edastab põhjendamatult viivitamata enampakkumise kuulutuse ministeeriumile selle avaldamiseks Kaubandusteatajas. Enampakkumise kuulutus edastatakse ka enamapakkumise taotlejale, võlausaldaja, kelle kasuks tagatis on seatud, võlgnikule ja enampakkumisel müüdava vara omanikule, kui viimase näol ei ole tegemist võlgnikuga.
19 Kui enampakkumise ese on korter, maja või muu kinnisvara, näeb selle seaduse artikli 20 lõige 13 ette, et müük enampakkumisel tuleb vormistada notariaalaktiga; notar peab sellesse akti lisama ka märkuse kohustuse kohta, mis lasub eelneval omanikul vastavalt sama seaduse artikli 29 lõike 2 esimesele lausele.
20 Kõnesoleva seaduse artikli 21 lõige 2 näeb ette, et selle seaduse sätete rikkumise korral võib isik, kes leiab, et tema õigusi on riivatud, taotleda kohtult müügi enampakkumisel tühistamist. Kohtule tühistamisnõude esitamise õigus kustub aga kolme kuu möödudes müügist enampakkumisel, välja arvatud juhul, kui tühistamist taotletakse põhjusel, et on toime pandud kuritegu, ja müüdi maja või korter, kus eelnev omanik ametlikult elas.
21 Selle seaduse artikli 21 lõikes 4 on täpsustatud, et selle kohtumenetluse pooled, mille raames nõutakse sama artikli lõike 2 alusel müügi enampakkumisel tühistamist, on müüja, ostja, eelnev omanik ja isik, kes väidab lõikele 2 tuginedes, et tema õigusi on riivatud.
22 Kui ostja ei täida oma kohustusi või kui kohus tühistab müügi, näeb nimetatud artikli 21 lõige 5 ette, et müük enampakkumisel on tühine alates päevast, mil see toimus.
23 Kui enampakkumisel müüakse vara seaduse vabatahtliku müügi kohta enampakkumisel artikli 20 lõike 13 alusel, näeb seaduse artikli 29 lõige 2 esiteks ette, et eelnev omanik on kohustatud põhjendamatult viivitamata andma enampakkumise eseme üle, kui enampakkumise kuulutuses sisalduvate tingimuste kohaselt esitatakse notariaalakti tõestatud koopia ja ostja isikut tõendav dokument. Seejärel peab müüja protokollima kohapeal müüdud vara üleandmise. Lõpetuseks peab selline protokoll sisaldama eeskätt vara seisukorra üksikasjalikku kirjeldust ning ülevaadet asjaoludest, mille raames müügi eseme ja vajadusel sellega kaasaskäiva varaga seotud õigused ja kohustused üle anti.
24 Kõnesoleva seaduse artikli 32 lõige 1 näeb ette, et kui õigusnormides ei ole teisiti ette nähtud, kannab müüja pärast hinna tasumist enampakkumise tulemi, millest on maha arvatud kulud ja võlausaldaja, kelle kasuks on seatud tagatis, nõuete rahuldamiseks vajalik summa, põhjendamatult viivitamata üle eelnevale omanikule.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
25 M. Kušionová sõlmis 26. veebruaril 2009 SMART Capitaliga tarbijakrediidilepingu 10 000 euro kohta. Laenu tagatiseks seati hüpoteek pere majale, kus M. Kušionová elab.
26 M. Kušionová esitas Okresný súd Humenné’le (Humenné esimese astme kohus) SMART Capitali vastu hagi, milles palus laenulepingu ja tagatislepingu tühistada; ta tugines väitele, et teda selle äriühinguga siduvad lepingutingimused on ebaõiglased. Esimese astme kohus tühistas osaliselt laenulepingu, tuvastades, et teatavad lepingutingimused olid ebaõiglased. Tagatisleping omakorda tühistati täies ulatuses. Mõlemad pooled esitasid selle otsuse peale apellatsioonkaebuse Krajský súd v Prešovele (Prešovi maakonna apellatsioonikohus).
27 Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab välja selgitama, kas tagatislepingu üks tingimus, st see tingimus, mis käsitleb tarbija kinnisvarale seatud hüpoteegi kohtuvälist realiseerimist, on ebaõiglane, ning ta tuletab meelde, et see tingimus võimaldab võlausaldajal hüpoteegi realiseerida mis tahes kohtuliku kontrollita.
28 Vastava hinnangu andmise raames täheldas eelotsusetaotluse esitanud kohus aga ka täiendavat raskust, mis tuleneb sellest, et asjaomane lepingutingimus põhineb kohustuslikul õigusnormil, st tsiviilseadustiku artiklil 151j.
29 Lepingutingimused, mille üle eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kontrolli teostama, võivad olla direktiivi 93/13 tähenduses ebaõiglased ja kuna üks neist põhineb õigusnormil, on see kohus seisukohal, et põhikohtuasja lahendus sõltub liidu õiguse tõlgendusest.
30 Neil tingimustel otsustas Krajský súd v Prešove menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [direktiivi 93/13] ja [direktiivi 2005/29] tuleb [harta] artiklit 38 arvestades tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm nagu tsiviilseadustiku artikli 151j lõige 1 koosmõjus põhikohtuasjas kohaldatavate muude õigusnormidega, mis annab võlausaldajale õiguse nõuda ebaõiglastel lepingutingimustel põhineva kohustuse täitmist, realiseerides tarbija kinnisvaratagatise ja ilma et kohus võiks lepingutingimusi hinnata, vaatamata sellele, et poolte vahel on vaidlus küsimuses, kas tegemist on ebaõiglase lepingutingimusega?
2. Kas esimeses küsimuses viidatud Euroopa Liidu õigusnormid välistavad sellise liikmesriigi õigusnormi kohaldamise nagu tsiviilseadustiku artikli 151j lõige 1 koosmõjus põhikohtuasjas kohaldatavate muude õigusnormidega, mis annab võlausaldajale õiguse nõuda ebaõiglastel lepingutingimustel põhineva kohustuse täitmist, realiseerides tarbija kinnisvaratagatise ja ilma et kohus võiks lepingutingimusi hinnata, vaatamata sellele, et poolte vahel on vaidlus küsimuses, kas tegemist on ebaõiglaste lepingutingimustega?
3. Kas Euroopa Kohtu otsust [Simmenthal, EU:C:1978:49] tuleb tõlgendada nii, et esimeses küsimuses nimetatud direktiivide eesmärgi saavutamise huvides, arvestades [harta] artiklit 38, peab liikmesriigi kohus jätma kohaldamata sellised siseriiklikud õigusnormid nagu tsiviilseadustiku artikli 151j lõige 1 koosmõjus põhikohtuasjas kohaldatavate muude õigusnormidega, mis annab võlausaldajale õiguse nõuda ebaõiglastel lepingutingimustel põhineva kohustuse täitmist, realiseerides tarbija kinnisvaratagatise ja ilma et kohus võiks lepingutingimusi hinnata, vältides selliselt lepingutingimuste omaalgatuslikku kohtulikku kontrolli, vaatamata sellele, et poolte vahel on vaidlus?
4. Kas [direktiivi 93/13] artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et tarbijaga – ilma et teda oleks nõustanud advokaat – sõlmitud lepingusse lisatud tingimus, mis annab võlausaldajale õiguse realiseerida kohtuväliselt ja kohtuliku kontrollita tarbija kinnisvaratagatis, rikub liidu õiguse üldpõhimõtet lepingutingimuste omaalgatusliku kohtuliku kontrolli kohta ja on seetõttu ebaõiglane ka juhul, kui see lepingutingimus põhineb liikmesriigi õigusnormil?”
Pärast eelotsusetaotluse esitamist toimunud areng
31 Slovakkia valitsus teavitas 5. juuni 2014. aasta kohtuistungil Euroopa Kohut sellest, et 1. aprilli 2014. aasta seaduse nr 106/2014 Z.z. vastuvõtmise tõttu, mis on kohaldatav kõigi parasjagu täitmisel olevate lepingute suhtes alates 1. juunist 2014, muutusid tagatiste realiseerimist reguleerivad menetluseeskirjad.
32 Eeskätt täiendati selle seaduse artikli V lõikega 7 seaduse vabatahtliku müügi kohta enampakkumisel artikli 21 lõiget 2 nii, et selle sõnastus on praegu järgmine:
„Kui tagatislepingu kehtivus vaidlustatakse või viidatakse käesoleva seaduse sätete rikkumisele, võib isik, kes väidab, et tema õigusi on sellise rikkumisega riivatud, taotleda kohtult müügi tühistamist […]”.
Eelotsuse küsimused
Eelotsuse küsimuste vastuvõetavus
33 Saksamaa valitsus on eelkõige seisukohal, et kaks esimest eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud eelotsuse küsimustest on vastuvõetamatud.
34 Ta väidab, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole esiteks esitanud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mis on vajalikud selleks, et Euroopa Kohus saaks anda nendele küsimustele tarviliku vastuse. Ühelt poolt ei kujuta tagatise ilma kohtuliku kontrollita realiseerimise võimalus endast küsimust, mis seonduks ebaausa kaubandustavaga. Teiselt poolt ei viita eelotsusetaotluse esitanud kohus konkreetselt direktiivi 2005/29 sätetele.
35 Ta väidab järgmiseks, et need küsimused on teoreetilised ja neile vastamine ei kuulu Euroopa Kohtu pädevusse. Nimelt ei ole SMART Capital veel tagatist realiseerinud; seega ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud olukorda olemas.
36 Lõpetuseks on ta seisukohal, et põhikohtumenetlus käsitleb laenulepingu ja tagatislepingu tühisust. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib aga tema arvates oma kahe esimese küsimusega pigem saada hinnangut selle kohta, kas siseriiklikud menetlusnormid on kooskõlas direktiiviga 93/13. Kuivõrd selle direktiivi eesmärk on ebaõiglasi lepingutingimusi käsitlevate liikmesriikide õigusnormide ühtlustamine, reguleeritakse sellega üksnes lepingutes seatud tingimusi, mitte siseriiklikus õiguses ette nähtud sellise tagatise realiseerimise tingimusi.
37 Slovakkia valitsus möönab, et eelotsusetaotluses esinevad teatavad lüngad, kuid leiab siiski, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu kaks esimest küsimust on vastuvõetavad. Euroopa Komisjon väitis omakorda kohtuistungil, et vastuvõetamatuse tingimused – nagu need on määratletud Euroopa Kohtu määruses SKP (C‑433/11, EU:C:2012:702) – ei ole käesolevas kohtuasjas täidetud ning ta on seega seisukohal, et kõnealused kaks küsimust on vastuvõetavad.
38 Selles osas tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et liidu õiguse tõlgendamist puudutavad küsimused, mis siseriiklik kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille täpsuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, on eeldatavalt asjakohased. Euroopa Kohus saab siseriikliku kohtu esitatud eelotsusetaotluse läbi vaatamata jätta vaid siis, kui on ilmne, et taotletud liidu õiguse tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on oletuslik või kui Euroopa Kohtule ei ole teada talle esitatud küsimustele tarviliku vastuse andmiseks vajalikud faktilised või õiguslikud asjaolud (kohtuotsus Pohotovosť, C‑470/12, EU:C:2014:101, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).
39 Esiteks tuleb märkida, et esimene eelotsuse küsimus seondub tõepoolest lisaks direktiivile 93/13 ka direktiiviga 2005/29. Kuid, nagu märkis õigesti Saksamaa valitsus, eelotsusetaotluse esitanud kohus piirdub viimati nimetatud direktiivile viitamisega, ilma et ta tooks ära põhjuseid, miks selle tõlgendamine on põhikohtuasja lahendamiseks vajalik. Lisaks sellele ei ole ta täpsustanud ka seda, kuidas võiks põhikohtuasja hageja vaidlustatud tagatise realiseerimise menetlus kujutada endast ebaausat kaubandustava.
40 Seoses endiselt käesoleva eelotsusetaotluse esemega: see seondub direktiivi 93/13 artikli 1 lõike 2, artikli 3 lõike 1, artikli 4, artikli 6 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 ulatusega; tegemist on sätetega, millega liidu seadusandja nägi vastavalt ette väljajätmise selle direktiivi kohaldamisalast; ebaõiglase lepingutingimuse määratluse; reegli, mille kohaselt ebaõiglane lepingutingimus ei ole tarbijale siduv, ja täpsustas, et liikmesriigid tagavad, et oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine.
41 Seega vastatakse eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele üksnes direktiivi 93/13 sätteid arvestades.
42 Teiseks ei tähenda asjaolu, et tagatist ei ole veel täielikult realiseeritud, seda, et nimetatud küsimused on oletuslikud. Ühelt poolt rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et SMART Capital on tarbija suhtes astunud tõepoolest samme selleks, et müüa kinnisvara, millega laen tagati. Teiselt poolt ja hoolimata sellest, et tagatist ei ole veel täielikult realiseeritud, ei soovita esitatud küsimustega teada saada mitte niivõrd seda, kas müük on toimunud, vaid seda, kas võlausaldaja võib sel moel vara müüa ja kas võlgnikul on võimalik sellist tagatise realiseerimist kohtu teel vaidlustada.
43 Selles mõttes ei ole eelotsuse küsimused oletuslikud ja direktiivi sätete taotletud tõlgendus on põhikohtuvaidluse lahendamiseks vajalik.
44 Eelnevaga arvestades tuleb eelotsusetaotlus lugeda seega vastuvõetavaks.
Sisulised küsimused
Esimene, teine ja kolmas küsimus
45 On oluline täpsustada, et ehkki esimeses küsimuses viidatakse ainult harta artiklile 38, puudutab käesolev eelotsusetaotlus sisuliselt liidu õiguse asjakohase sättena harta artiklit 47 ja viitab sellele. Arvestades sellega, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolme esimese küsimuse eesmärk on selgitada välja tarbijakaitse tase ja tarbijate käsutuses olevad kohtuliku õiguskaitse vahendid, tuleb nimetatud säte arvata nende liidu õiguse sätete hulka, mille tõlgendamist eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult taotleb.
46 Oma kolme esimese küsimusega, mida on sobilik analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kas harta artiklitega 38 ja 47 arvestades tuleb direktiivi 93/13 sätteid tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis annab võimaluse nõuda võimalikult ebaõiglastel lepingutingimustel põhineva võlanõude sisse, realiseerides kohtuväliselt tarbija kinnisvaratagatise. Jaatava vastuse korral soovib see kohus teada saada, kas see liikmesriigi õigusnorm tuleb vastavalt kohtuotsusest Simmenthal (EU:1978:49) tulenevale kohtupraktikale jätta kohaldamata.
47 Esiteks tuleb meenutada, et harta artikkel 38 näeb ette, et liidu poliitikaga tagatakse tarbijakaitse kõrge tase. Harta artikkel 47 sätestab õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus. Nendest sätetest tulenevad kohustused on direktiivi 93/13 rakendamisel siduvad (vt selle kohta kohtuotsus Pohotovosť, EU:C:2014:101, punkt 52).
48 Teiseks on Euroopa Kohus oma kohtupraktikas juba asunud seisukohale, et direktiiviga 93/13 rakendatav kaitsesüsteem lähtub eeldusest, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või teenuste osutaja eelnevalt koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (kohtuotsused Pohotovosť, EU:C:2014:101, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika, Kásler ja Káslerné Rábai, C‑26/13, EU:C:2014:282, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Sánchez Morcillo ja Abril García, C‑169/14, EU:C:2014:2099, punkt 22).
49 Seoses tarbijatega sõlmitud laenulepingutega kaasneva tagatise realiseerimisega tuleb tõdeda, et direktiiv 93/13 ei sisalda ühtegi viidet tagatise realiseerimisele.
50 Väljakujunenud kohtupraktikast aga tuleneb, et kui liidu õiguses ei ole ühtlustatud liikmesriikide sundtäitmise mehhanisme, tuleb iga liikmesriigi õiguskorras kehtestada sellised eeskirjad menetlusautonoomia põhimõttest lähtudes, kuid siiski nii, et need ei oleks vähem soodsad kui siseriikliku õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid sarnaseid olukordi reguleerivad eeskirjad (võrdväärsuse põhimõte) ja ei muudaks liidu õigusega antud õiguste teostamist tegelikult võimatuks või ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte) (vt selle kohta kohtuotsused Aziz, C‑415/11, EU:C:2013:164, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika, ja Pohotovosť, EU:C:2014:101, punkt 46).
51 Võrdväärsuse põhimõtte osas tuleb märkida, et Euroopa Kohtule ei ole teada ühtegi asjaolu, mis tekitaks kahtlusi, et põhikohtuasjas käsitletud õigusnormid ei ole selle põhimõttega kooskõlas.
52 Tõhususe põhimõtte osas olgu meenutatud, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et iga juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas mingi siseriiklik menetlusnorm muudab liidu õiguse kohaldamise tegelikult võimatuks või ülemäära keeruliseks, tuleb analüüsida, arvestades selle normi kohta menetluses tervikuna, vastava menetluse kulgu ning eripärasid erinevates liikmesriigi asutustes (kohtuotsus Asociación de Consumidores Independientes de Castilla y León, C‑413/12, EU:C:2013:800, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
53 Lisaks sellele ei saa selliste menetluste eritunnused, mis toimuvad siseriiklikus raamistikus ühelt poolt müüja või teenuste osutaja ning teiselt poolt tarbija vahel, kujutada endast elementi, mis võib mõjutada õiguskaitset, mis peab olema tagatud tarbijatele direktiivi 93/13 sätete alusel (vt selle kohta kohtuotsused Banco Español de Crédito, C‑618/10, EU:C:2012:349, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika, ja Aziz, EU:C:2013:164, punkt 62).
54 Seega on sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, oluline välja selgitada, millises ulatuses on nimetatud direktiiviga ette nähtud kaitset tegelikult võimatu või ülemäära keeruline kohaldada.
55 Käesoleval juhul tuleneb toimikust, et tsiviilseadustiku artikli 151m lõige 1 koostoimes seaduse vabatahtliku müügi kohta enampakkumisel artikli 17 lõikega 3 näeb esiteks ette, et müügi enampakkumisel saab vaidlustada 30 päeva jooksul pärast tagatise realiseerimisest teatamist ning teiseks, et isikul, kes sellise müügi läbiviimise õiguspärasuse vaidlustab, on sama seaduse artikli 21 lõike 2 alusel pärast müügi toimumist 3‑kuuline tähtaeg kohtusse pöördumiseks.
56 Kuid vaatamata sellele, et direktiiv 93/13 näeb müüja või teenuste osutaja ja tarbija vaheliste kohtuvaidluste puhul ette sellist vaidlust lahendava siseriikliku kohtu positiivse ja lepingupoolte välise sekkumise kohustuse (kohtuotsused Asbeek Brusse ja de Man Garabito, C‑488/11, EU:C:2013:341, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Pohotovosť, EU:C:2014:101, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika), ei saa tõhususe põhimõtte järgimine viia selleni, et korvatakse täielikult asjaomase tarbija täielik tegevusetus (vt selle kohta kohtuotsus Asturcom Telecomunicaciones, C‑40/08, EU:C:2009:615, punkt 47).
57 Arvestades kontrolli tulemusi, mis eelotsusetaotluse kohus peab veel läbi viima, ei ole põhikohtuasjas kõne all olevates liikmesriigi õigusnormides ette nähtud ja käesoleva kohtuotsuse punktis 55 kirjeldatud tähtaegade kombinatsioon võrreldav kohtuotsuses Banco Español de Crédito (EU:C:2012:349) kõne all olnud 20‑päevase tähtajaga ega selle kohtuasja asjaoludega, milles tehti kohtuotsus Aziz (EU:C:2013:164, punktid 57–59); nendes kohtuasjades oli tarbija hagi selliste meetmete peale juba ette nurjumisele määratud.
58 Pealegi on liikmesriigid selleks, et tagada direktiiviga 93/13 tarbijatele antud õigused, kohustatud selle direktiivi artikli 7 lõike 1 alusel eeskätt kehtestama kaitsemeetmed, et lõpetada ebaõiglaseks kvalifitseeritud tingimuste seadmine. Seda kinnitab lisaks selle direktiivi põhjendus 24, milles täpsustatakse selles osas, et liikmesriikide kohtutel ja haldusasutustel peavad olema piisavad ja tõhusad vahendid.
59 Konkreetsemalt peavad liikmesriigid vastavalt Euroopa Kohtu praktikale, mis käsitleb lojaalse koostöö põhimõtet, mis on nüüd ette nähtud ELL artikli 4 lõikes 3, eeskätt hoolitsema selle eest, et liidu õiguse rikkumise eest määratavad karistused – mille valikul on nad endiselt vabad – peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja ennetavad (vt selle kohta kohtuotsus LCL Le Crédit Lyonnais, C‑565/12, EU:C:2014:190, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).
60 Seoses esiteks tõhusa ja ennetava laadiga on Slovakkia valitsuse poolt Euroopa Kohtule esitatud kirjalikes seisukohtades täpsustatud, et sellise tagatise kohtuvälise realiseerimise menetluse raames võiks siseriiklik kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 74 lõike 1 ja artikli 76 lõike 1 alusel kohaldada esialgse õiguskaitse vahendit, mis keelab sellise müügi jätkamise.
61 Teiseks, nagu sai meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 31 ja 32, näib, et 1. aprilli 2014. aasta seadusega nr 106/2014, mis jõustus 1. juunil 2014 ning on kohaldatav kõigi sel kuupäeval parasjagu täitmisel olevate tagatislepingute suhtes, muudeti sellise lepingutingimuse suhtes kohaldatavaid menetluseeskirju, nagu on kõne all põhikohtuasjas. Eeskätt võimaldavat seaduse vabatahtliku müügi kohta enampakkumisel artikli 21 lõige 2 oma praegu kehtivas redaktsioonis tagatist käsitleva tingimuse kehtivuse vaidlustamise korral kohtul müügi tühistada; see aga asetaks tarbija tagasiulatuvalt olukorda, mis on praktiliselt analoogne tema esialgse olukorraga ning talle tekitatud kahju hüvitamine ei oleks seega piiratud ainult rahalise hüvitisega.
62 Seoses karistuse proportsionaalse laadiga tuleb erilist tähelepanu pöörata asjaolule, et põhikohtuasjas toimuva tagatise kohtuvälise realiseerimise menetluse esemeks olev vara on kinnisvara, mis on tarbija pere eluase.
63 Pere eluaseme kaotus mitte ainult ei kahjusta tõsiselt tarbija õigusi (kohtuotsus Aziz, EU:C:2013:164, punkt 61), vaid seab lisaks asjaomase tarbija pere eriti haavatavasse olukorda (vt selle kohta Euroopa Kohtu presidendi määrus Sánchez Morcillo ja Abril García, EU:C:2014:1388, punkt 11).
64 Selles osas on Euroopa Inimõiguste Kohus otsustanud esiteks, et eluaseme kaotus on õiguse kodu austamisele üks kõige raskemaid riiveid ning teiseks, et igal isikul, kes võib sellise riive ohvriks osutuda, peab põhimõtteliselt olema võimalik nõuda sellise meetme proportsionaalsuse kontrollimist (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus kohtuasjas McCann vs. Ühendkuningriik, avaldus nr 19009/04, punkt 50, CEDH 2008, ja kohtuasjas Rousk vs. Rootsi, avaldus nr 27183/04, punkt 137).
65 Liidu õiguses on õigus kodu austamisele harta artiklis 7 tagatud põhiõigus, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab direktiivi 93/13 rakendamisel arvesse võtma.
66 Seoses konkreetsemalt tagajärgedega, mis kaasnevad tarbija ja tema pere väljatõstmisega nende peamisest elukohast, on Euroopa Kohus juba rõhutanud, kui oluline on see, et pädeval siseriiklikul kohtul on võimalik kohaldada esialgse õiguskaitse vahendeid, mis võimaldaksid peatada ebaseadusliku hüpoteegi realiseerimise menetluse või selle läbiviimise välistada, kui selliste vahendite kohaldamine osutub vajalikuks, et tagada direktiiviga 93/13 ette nähtud kaitse tõhusus (vt selle kohta kohtuotsus Aziz, EU:C:2013:164, punkt 59).
67 Käesolevas kohtuasjas võib asjaolu, et pädeval siseriiklikul kohtul on võimalik kohaldada sellist esialgse õiguskaitse vahendit, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 60, kujutada endast piisavat ja tõhusat vahendit, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine; seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.
68 Esitatud kaalutlustest tuleneb, et direktiivi 93/13 sätteid tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis annab võimaluse nõuda võimalikult ebaõiglastel lepingutingimustel põhineva võlanõude sisse, realiseerides kohtuväliselt tarbija kinnisvaratagatise; seda tingimusel, et nimetatud õigusnorm ei muuda selle direktiiviga tarbijale ettenähtud õiguste kaitset tegelikult võimatuks või ülemäära keeruliseks; viimast asjaolu peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.
69 Arvestades kolme esimese küsimuse esimesele osale antud vastust ei ole vaja vastata nende küsimuste teisele osale, mis käsitleb kohtuotsusest Simmenthal (EU:C:1978:49) tuleneva kohtupraktika mõju siseriiklikele õigusnormidele, mis lubavad tagatise realiseerida kohtuväliselt.
Neljas küsimus
70 Oma neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kas direktiivi 93/13 artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et see välistab müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingus sisalduva tingimuse kohaldamise isegi siis, kui lepingutingimus põhineb õigusnormil.
71 Sissejuhatuseks tuleb selles osas kõigepealt meenutada, et asjaolu, et liikmesriigi kohus on eelotsuse küsimust esitades viidanud formaalselt ainult liidu õiguse teatud sätetele, ei takista Euroopa Kohut esitamast sellele kohtule kogu tõlgenduslikku teavet, mis võib viimasel aidata menetletavat kohtuasja lahendada, olenemata sellest, kas liikmesriigi kohus on konkreetsetele elementidele oma küsimustes viidanud või mitte. Sellisel juhul on Euroopa Kohtu ülesanne tuletada liikmesriigi kohtu esitatud teabest ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õiguse elemendid, mida on vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada (kohtuotsus Vicoplus jt, C‑307/09–C‑309/09, EU:C:2011:64, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).
72 Järgmiseks, kuivõrd eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab ulatuslikult selliste lepingutingimuste direktiivi 93/13 kohaldamisalast väljajätmisele, mis põhinevad siseriiklikel õigusnormidel, on oluline asuda seisukohale, et ehkki eelotsusetaotluses ei ole viidatud selle direktiivi artikli 1 lõikele 2, on neljandas eelotsuse küsimuses seda sätet siiski kaudselt, kuid vältimatult silmas peetud. Seetõttu tuleb käesolevat eelotsuse küsimust käsitada selliselt, et see käib direktiivi artikli 1 lõike 2 kohta.
73 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et Euroopa Kohus saab talle ELTL artikliga 267 antud liidu õiguse tõlgendamise pädevuse teostamisel tõlgendada üldisi kriteeriume, mida liidu seadusandja kasutab ebaõiglase lepingutingimuse mõiste määratlemisel (vt selle kohta kohtumäärus Pohotovosť, C‑76/10, EU:C:2010:685, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellele vaatamata on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne otsustada selliseid kriteeriume silmas pidades, kuidas tuleb konkreetselt kvalifitseerida teatav lepingutingimus kohtuasjale iseloomulikke asjaolusid silmas pidades. Sellest tuleneb, et Euroopa Kohus peab piirduma sellega, et annab eelotsusetaotluse esitanud kohtule juhised, millega viimane peab arvestama, kui ta hindab teatava lepingutingimuse ebaõiglast laadi (kohtuotsused Aziz, EU:C:2013:164, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika, Kásler ja Káslerné Rábai, EU:C:2014:282, punkt 45, ja kohtumäärus Sebestyén, C‑342/13, EU:C:2014:1857, punkt 25).
74 Kui direktiivi 93/13 artikli 1 lõikes 1 määratletakse selle direktiivi kohaldamisala, siis sama artikli lõikes 2 nähakse ette kohustuslikel õigus‑ ja haldusnormidel põhinevate lepingutingimuste direktiivi kohaldamisalast väljajätmine.
75 Selles osas soovitavad Slovakkia ja Saksamaa valitsus Euroopa Kohtul eelotsuse küsimusele vastata, et põhikohtuasjas kõne all olev lepingutingimus, st vabatahtlikku müüki enampakkumisel käsitlev tingimus, jääb direktiivi kohaldamisalast välja. Komisjon aga leiab vastupidi, et direktiivi 93/13 sätete kasulik mõju satuks ohtu, kui selline juhtum, nagu on kõne all põhikohtuasjas, jääks direktiivi kohaldamisalast välja.
76 Euroopa Kohtul on juba olnud juhust meenutada, et direktiivi 93/13 artikli 1 lõikega 2 nähakse ette kohustuslikel õigus‑ ja haldusnormidel põhinevate lepingutingimuste direktiivi kohaldamisalast väljajätmine (vt selle kohta kohtuotsus RWE Vertrieb, C‑92/11, EU:C:2013:180, punkt 25).
77 Tuleb meenutada, et nagu iga erandit, tuleb ka seda erandit – arvestades direktiivi eesmärki, milleks on tarbijate kaitse müüjate ja teenuste osutajate poolt tarbijalepingutesse lisatud ebaõiglaste lepingutingimuste eest – tõlgendada kitsalt.
78 Käesoleval juhul tuleneb kohtuotsusest RWE Vertrieb (EU:C:2013:180), et direktiivi kohaldamisalast väljajäämiseks peab olema täidetud kaks tingimust. Esiteks peab lepingutingimus põhinema õigus‑ või haldusnormil ja teiseks peab selline norm olema kohustuslik.
79 Selles osas tuleb märkida, et selgitamaks välja, kas teatav lepingutingimus jääb välja direktiivi 93/13 kohaldamisalast, peab siseriiklik kohus kontrollima, kas asjaomane lepingutingimus põhineb siseriikliku õiguse normidel, mida kohaldatakse lepingupoolte vahel olenemata nende tahtest, või sellistel siseriikliku õiguse normidel, mida kohaldatakse teise võimalusena, see tähendab juhul, kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud (vt selle kohta kohtuotsus RWE Vertrieb, EU:C:2013:180, punkt 26).
80 Eelnevate kaalutlustega arvestades tuleb neljandale küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 1 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et müüja või teenuse osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingus sisalduv lepingutingimus jääb direktiivi kohaldamisalast välja ainult juhul, kui see lepingutingimus põhineb kohustuslikul õigus‑ või haldusnormil; seda asjaolu peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.
Käesoleva kohtuotsuse tagajärjed ajas
81 Slovakkia valitsus palub juhul, kui Euroopa Kohus peaks asuma seisukohale, et direktiivi 93/13 sätteid tuleb tõlgendada nii, et sellisele tagatise kohtuvälisele realiseerimisele, nagu on kõne all põhikohtuasjas, peab eelnema kohtulik kontroll, piirata oma kohtuotsuse tagajärgi ajas.
82 Arvestades kolmele esimesele küsimusele antud vastust ei ole Slovakkia valitsuse kõnealust taotlust vaja läbi vaadata.
Kohtukulud
83 Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
1. Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes sätteid tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis annab võimaluse nõuda võimalikult ebaõiglastel lepingutingimustel põhineva võlanõude sisse, realiseerides kohtuväliselt tarbija kinnisvaratagatise; seda tingimusel, et nimetatud õigusnorm ei muuda selle direktiiviga tarbijale ette nähtud õiguste kaitset tegelikult võimatuks või ülemäära keeruliseks; viimast asjaolu peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.
2. Direktiivi 93/13 artikli 1 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et müüja või teenuse osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingus sisalduv lepingutingimus jääb direktiivi kohaldamisalast välja ainult juhul, kui see lepingutingimus põhineb kohustuslikul õigus‑ või haldusnormil; seda asjaolu peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.
Allkirjad