KOHTUJURISTI ETTEPANEK

YVES BOT

esitatud 17. mail 2017(1)

Kohtuasi C‑171/16

Trayan Beshkov

menetluses osales:

Sofiyska rayonna prokuratura

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sofiyski Rayonen sad (Sofia esimese astme kohus, Bulgaaria))

Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Raamotsus 2008/675/ÜVJP – Liikmesriikides tehtud varasemate süüdimõistvate kohtuotsuste arvessevõtmine – Mõiste „uus kriminaalmenetlus“ – Täideviimise muutmise mittelubamine liikmesriigil, kes on algatanud uue kriminaalmenetluse seoses varasema süüdimõistva kohtuotsusega






1.        Käesolevas kohtuasjas palutakse Euroopa Kohtul esimest korda tõlgendada nõukogu 24. juuli 2008. aasta raamotsuse 2008/675/ÜVJP, mis käsitleb Euroopa Liidu liikmesriikides tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste arvessevõtmist uutes kriminaalmenetlustes,(2) sätteid.

2.        Täpsemalt on Euroopa Kohtul palutud täpsustada mõistet „kriminaalmenetlus“ nimetatud raamotsuse artikli 3 lõike 1 tähenduses. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib nimelt teada, kas nimetatud mõiste hõlmab menetlust, mille ese on ühes liikmesriigis mõistetud karistuse täideviimine, mille puhul tuleb arvesse võtta teise liikmesriigi kohtus tehtud varasemat süüdimõistvat kohtuotsust.

3.        Lisaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas selle sama sättega on vastuolus põhikohtuasjas käsitletavad siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette, et süüdimõistetud isik ei saa esitada vahetult taotlust teise liikmesriigi kohtu varasema süüdimõistva kohtuotsuse arvessevõtmiseks.

4.        Viimaseks puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmas küsimus siseriikliku kohtu poolt teise liikmesriigi kohtus tehtud niisuguse varasema süüdimõistva kohtuotsuse arvessevõtmise konkreetset viisi, millest tulenev karistus on juba täielikult täide viidud.

5.        Käesolevas ettepanekus täpsustan kõigepealt, et minu arvates selleks, et võtta liikmesriigis uue kriminaalmenetluse käigus vastavalt raamotsuse 2008/675 sätetele arvesse kohtuotsust, mis pärineb vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala teisest liikmesriigist, ei ole vaja seda eelnevalt tunnustada niisuguse erimenetluse kohaselt, nagu on sätestatud Nakazatelno‑protsesualen kodeks’is (Bulgaaria kriminaalmenetluse seadustik).

6.        Seejärel selgitan põhjuseid, miks raamotsuse 2008/675 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et „kriminaalmenetlus“ selle sätte tähenduses kujutab endast menetlust, mille ese on liikmesriigi kohtus mõistetud karistuse täideviimine, mille puhul tuleb võtta arvesse teise liikmesriigi kohtu varasemat süüdimõistvat kohtuotsust. Teen ka Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et seda sama sätet tuleb tõlgendada nii, et süüdimõistetud isik võib esitada vahetult taotluse teise liikmesriigi kohtu varasema süüdimõistva kohtuotsuse arvessevõtmiseks.

7.        Selgitan edaspidi, miks minu arvates tuleb tõlgendada nimetatud raamotsuse artikli 3 lõikeid 1 ja 3 nii, et nendega on vastuolus põhikohtuasjas käsitletavad siseriiklikud õigusnormid, milles on sätestatud, et siseriiklik kohus vaatab uue kriminaalmenetluse käigus läbi teise liikmesriigi kohtus mõistetud ja juba täide viidud karistuse, et määrata vabadusekaotuslik liitkaristus, mis sisaldab kõnealuses teises liikmesriigis mõistetud karistust.

8.        Viimaseks peab minu arvates siseriiklik kohus selleks, et tagada nimetatud raamotsuse kasulik mõju, kohaldama vajaduse korral ning raamotsuse sõnastuses ette nähtud tingimusi ja piiranguid arvestades selle sama raamotsuse artikli 3 lõigete 1, 3 ja 5 sätteid koosmõjus raamotsuse põhjendustega 8 ja 9.

I.      Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus

9.        Raamotsuse 2008/675 põhjenduses 1 on märgitud, et vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomise ja arendamise eesmärk eeldab, et nii uute kuritegude ärahoidmiseks kui ka uute kriminaalmenetluste käigus oleks võimalik võtta liikmesriikides tehtud süüdimõistvaid kohtuotsuseid käsitlevat teavet arvesse ka väljaspool süüdimõistvat liikmesriiki.

10.      Nimetatud raamotsuse põhjendustes 8 ja 9 on sedastatud:

„(8)      Kui kriminaalmenetluse käigus on ühes liikmesriigis kättesaadav teave teises liikmesriigis tehtud varasemate süüdimõistvate kohtuotsuste kohta, tuleks võimaluste piires vältida asjaomase isiku ebasoodsamat kohtlemist võrreldes olukorraga, kui varasemaks süüdimõistvaks kohtuotsuseks oleks olnud siseriiklik otsus.

(9)      Artikli 3 lõiget 5 tuleks muu hulgas tõlgendada koostoimes põhjendusega 8 nii, et kui siseriiklik kohus uues kriminaalmenetluses teises liikmesriigis eelnevalt määratud karistust arvesse võttes on arvamusel, et siseriikliku õiguse piires teatava raskusastmega karistuse määramine oleks õiguserikkuja suhtes asjaolusid arvestades ebaproportsionaalselt karm ning kui karistuse eesmärgi saab saavutada kergema karistuse kaudu, võib karistuse raskusastet vastavalt vähendada, kui selline vähendamine oleks olnud võimalik ka üksnes siseriiklikel juhtudel.“

11.      Nimetatud raamotsuse artiklis 2 on ette nähtud järgmist:

„Käesolevas raamotsuses kasutatakse järgmist mõistet „süüdimõistev kohtuotsus“ – igasugune kriminaalkohtu tehtud lõplik otsus, millega mõistetakse isik süüdi kuriteos.“

12.      Raamotsuse 2008/675 artiklis 3 on sätestatud:

„1.      Kõik liikmesriigid tagavad, et isiku vastu alustatud kriminaalmenetluses võetakse sama isiku kohta teistes liikmesriikides muudel asjaoludel tehtud varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid, mille kohta on saadud teavet vastavalt vastastikust õigusabi või karistusregistrite andmete vahetamist käsitlevatele kohaldatavatele õigusaktidele, arvesse sellises ulatuses, nagu siseriikliku õiguse kohaselt võetakse arvesse siseriiklikult tehtud varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid, ning neile antakse samaväärne õiguslik toime nagu siseriiklikult tehtud varasematele süüdimõistvatele kohtuotsustele.

2.      Lõiget 1 kohaldatakse kriminaalmenetluse kohtueelses etapis, kohtumenetluse käigus ning süüdimõistva kohtuotsuse täideviimisel eelkõige seoses kohaldatava menetluskorraga, sealhulgas seoses eelvangistuse, kuriteo määratlemise, karistuse liigi ja raskusastme määramise või kohtuotsuste täitmise korraga.

3.      Lõikes 1 ette nähtud teistes liikmesriikides tehtud varasemate süüdimõistvate kohtuotsuste arvessevõtmisel ei ole sekkuvat, tühistavat ega läbivaatavat toimet varasemate süüdimõistvate kohtuotsuste ega selliste otsuste suhtes, mis on seotud kohtuotsuste täideviimisega uut menetlust läbi viivas liikmesriigis.

4.      Vastavalt lõikele 3 ei kohaldata käesoleva artikli lõiget 1 sellisel juhul, kui varasem süüdimõistev kohtuotsus oleks olnud uut menetlust läbi viiva liikmesriigi kohtu tehtud otsus ja kui sellise varasema süüdimõistva kohtuotsuse arvessevõtmisel oleks olnud kõnealuse liikmesriigi õiguse kohaselt sekkuv, tühistav või läbivaatav toime varasemate süüdimõistvate kohtuotsuste või selliste otsuste täidesaatmise suhtes.

5.      Kui kuritegu, mille kohta on algatatud uus menetlus, pandi toime enne varasema süüdimõistva kohtuotsuse tegemist või täielikku täideviimist, ei ole lõigetel 1 ja 2 sellist toimet, mis kohustaks liikmesriike kohaldama kohtuotsuste tegemisele siseriiklikke eeskirju, mille toimel nende kohaldamine teises riigis tehtud süüdimõistvatele kohtuotsustele piiraks kohtunikku karistuse määramisel uues menetluses.

Siiski tagavad liikmesriigid, et muidu saavad nende kohtud sellistel juhtudel arvesse võtta teistes liikmesriikides tehtud varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid.“

B.      Bulgaaria õigus

13.      Vastavalt Nakazatelen kodeksi (karistusseadustik) alates 27. maist 2011 kehtiva redaktsiooni (edaspidi „karistusseadustik“) artikli 8 lõikele 2 võetakse jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust, mis on langetatud mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis teo kohta, mida loetakse Bulgaaria karistusseadustiku alusel süüteoks, arvesse igas sama isiku suhtes Bulgaarias algatatud kriminaalmenetluses.

14.      Nimetatud seadustiku artikli 23 lõige 1 näeb ette, et kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, või kui isik on enne ühe süüteo suhtes tehtud otsuse jõustumist pannud toime mitu süütegu, määrab kohus pärast iga süüteo eest eraldi karistuse mõistmist neist raskeima karistuse.

15.      Nimetatud seadustiku artikli 25 lõigete 1 ja 2 alusel on artikli 23 sätted kohaldatavad ka juhul, kui isiku suhtes on tehtud mitu eraldi süüdimõistvat kohtuotsust. Sellistel juhtudel arvatakse liitkaristusest maha ka tervikuna või osaliselt ära kantud karistus, kui karistus on mõistetud liitkaristusega sama liiki.

16.      Karistusseadustiku artiklis 24 on ka ette nähtud, et kui määratud karistused on samaliigilised, nagu on käesolevas kohtuasjas, võib kohus liitkaristust suurendada poole võrra, ületamata kahes aspektis ülemmäära, nimelt esiteks seda liiki süütegude puhul ette nähtud karistuste ülemmäära ning teiseks igal juhul kõige raskema karistuse puhul ette nähtud ülemmäära.

17.      Nakazatelno‑protsesualen kodeksi (kriminaalmenetluse seadustik) 2010. aasta redaktsiooni artikli 4 lõige 2 näeb ette, et teise riigi kohtu jõustunud kohtuotsust, mida ei ole Bulgaaria õiguse alusel tunnustatud, ei pööra Bulgaaria asutused täitmisele. Nimetatud artikli lõikes 3 on täpsustatud, et selle artikli lõiget 2 ei kohaldata, kui ratifitseeritud, avaldatud ja jõustunud rahvusvahelises lepingus, millega Bulgaaria Vabariik on liitunud, on sätestatud teisiti.

18.      Välisriigi kohtute süüdimõistvate otsuste tunnustamist ja täitmist reguleerivas jaotises on kõnealuse seadustiku artiklis 463 sätestatud, et välisriigi kohtu jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust tunnustavad ja täidavad Bulgaaria asutused juhul, kui Bulgaaria õiguse alusel loetakse tegu, millega seoses taotlus esitati, süüteoks ja teo toimepanija on Bulgaaria õiguse kohaselt süüvõimeline, kui süüdimõistev kohtuotsus on täielikus kooskõlas 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni põhimõtetega ja konventsiooni juurde kuuluvate protokollidega, mille Bulgaaria Vabariik on allkirjastanud, kui teo toimepanijat ei ole süüdi mõistetud poliitilises kuriteos või sellise teoga seotud kuriteos ega sõjakuriteos, kui Bulgaaria Vabariik ei ole tunnustanud mõne muu välisriigi süüdimõistvat kohtuotsust, mis on tehtud sama isiku suhtes sama süüteoga seoses ning kui süüdimõistev kohtuotsus ei ole vastuolus Bulgaaria karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku aluspõhimõtetega.

19.      Kõnealuse seadustiku artikli 466 lõige 1 näeb ette, et otsusel, millega tunnustatakse välisriigi kohtu süüdimõistvat otsust, on samaväärne õiguslik toime nagu Bulgaaria kohtu tehtud süüdimõistval otsusel.

II.    Asjaolud

20.      Landesgericht Klagenfurt’i (Klagenfurti esimese astme kohus, Austria) 13. detsembri 2010. aasta otsusega mõisteti Bulgaaria kodanik T. Beshkov süüdi tegude eest, mille puhul karistatakse süüteo tulemusena saadud vara omandamise, hoidmise või turustamise eest, ja mis pandi toime Austria territooriumil 14. novembril 2010 ning talle mõisteti 18 kuu pikkune vangistus, millest kuus kuud tuli ära kanda reaalselt ja 12 kuud tingimisi kolme aasta pikkuse katseajaga.

21.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et pärast seda, kui oli maha arvatud T. Beshkovi eelvangistuses viibitud aeg, kanti kuue kuu pikkune reaalne vangistus ära ajavahemikul 13. detsembrist 2010 kuni 14. maini 2011. Kolmeaastane katseaeg algas 14. mail 2011.

22.      Sofiyski Rayonen sadi (Sofia esimese astme kohus, Bulgaaria) 29. aprillil 2013 tehtud otsusega mõisteti T. Beshkovile ühe aasta pikkune vangistus selle eest, et ta pani 19. novembril 2008 Sofias toime teod, mida kvalifitseeritakse kehavigastuse ja tervisekahjustuse tekitamisena avalikku korda raskelt rikkuvatel ja ühiskonnavaenulikel motiividel.

23.      Kuna T. Beshkov varjab ennast Bulgaaria Vabariigi pädevate asutuste eest, ei ole kõnealust karistust täitmisele veel pööratud.

24.      Sofiyski rayonen sadi (Sofia esimese astme kohus) saabus 14. mail 2015 T. Beshkovi taotlus, mis oli saadetud tema lepingulise kaitsja kaudu ja milles ta palub karistusseadustiku artikli 23 lõike 1 ja artikli 25 lõike 1 kohaldamist. Ta soovib seega, et 29. aprillil 2013 tehtud otsusega määratud karistuse täideviimiseks määrataks talle üks vabadusekaotuslik liitkaristus, mis vastab Austria ja Bulgaaria kohtute poolt määratud karistustest kõige raskemale.

25.      Kuna mõistetud karistustest ühe on määranud välisriigi kohus, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas ta peab eelnevalt tunnustama Austria kohtu otsust või kas raamotsuse 2008/675 alusel ta võib või isegi peab rahuldama T. Beshkovi taotluse.

III. Eelotsuse küsimused

26.      Kuna Sofiyski Rayonen sadil (Sofia esimese astme kohus) oli kahtlusi liidu õiguse tõlgendamise suhtes, otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kuidas tuleb tõlgendada raamotsuses 2008/675 kasutatud mõistet „uus kriminaalmenetlus“, ja kas see menetlus peab olema tingimata seotud süü tuvastamisega toimepandud süüteo korral või võib see puudutada ka menetlust, milles teise liikmesriigi siseriikliku õiguse kohaselt loetakse muu karistus varasema kohtuotsusega mõistetud karistusega ärakantuks või arvatakse varasema kohtuotsusega mõistetud karistus muust karistusest maha või siis tuleb määrata selle eraldi ärakandmine?

2.      Kas raamotsuse 2008/675 artikli 3 lõiget 1 koostoimes põhjendusega 13 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt ei või menetlust teises liikmesriigis tehtud varasema kohtuotsuse arvessevõtmiseks algatada süüdimõistetud isik, vaid üksnes varasema süüdimõistva kohtuotsuse teinud liikmesriik või uut kriminaalmenetlust läbiviiv liikmesriik?

3.      Kas raamotsuse 2008/675 artikli 3 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, et riik, kes viib läbi uut kriminaalmenetlust, muudab varasema kohtuotsuse teinud liikmesriigi mõistetud karistuse täideviimise viisi, ja seda ka juhtudel, mil teise liikmesriigi siseriikliku õiguse kohaselt loetakse muu karistus varasema kohtuotsusega mõistetud karistusega ärakantuks või arvatakse varasema kohtuotsusega mõistetud karistus muust karistusest maha või siis tuleb määrata selle eraldi ärakandmine?“

IV.    Kohtujuristi analüüs

27.      Kuigi vormiliselt ei küsi eelotsusetaotluse esitanud kohus seda Euroopa Kohtule esitatud küsimuste sõnastuses, soovib ta teada, kas Landesgericht Klagenfurti (Klagenfurti esimese astme kohus) tehtud otsust tuleb eelnevalt tunnustada välisriigi otsusena vastavalt Nakazatelno‑protsesualen kodeksi artiklis 463 ette nähtud konkreetsele menetlusele.

28.      Nimetatud küsimuse olulisuse tõttu lisan selle oma arutluskäiku tavapärase ümbersõnastamise raames.

29.      Ilmselgelt tuleb minu arvates vastata eitavalt.

30.      Nii Austria Vabariigil kui ka Bulgaaria Vabariigil, kes on nimelt vabadusel, turvalisusel ning õigusel rajaneva ala liikmed, tuleb just vastastikuse tunnustamise põhimõtet kohaldada nimetatud alal kohtuotsuste liikumise ja kohaldamise raames ning vastavalt eeskirjadele, mis tulenevad niisugustest kehtivatest õigusaktidest, mida Euroopa Kohus on tõlgendanud. Seega tuleb meenutada, et 11. veebruari 2003. aasta kohtuotsusest Gözütok ja Brügge(3) alguse saanud kohtupraktika kohaselt peab liikmesriigi kohus vastastikuse tunnustamise tagajärjel aktsepteerima teise liikmesriigi kohtuotsust, nagu see oleks enda kohtuotsus, isegi kui siseriikliku õiguse alusel oleks lahendus erinev.

31.      Mis puudutab raamotsust 2008/675, mis viitab ise vastastikusele tunnustamisele oma põhjenduses 2, siis tuleb nentida, et selline eelnev tunnustamine ei oleks mitte üksnes vastuolus nimetatud raamotsuse sõnastuse endaga, mis ei kehtesta ühtegi sellist formaalsust, vaid ka eelmises punktis meenutatud põhimõtetega.

32.      Kõike eelnevat arvesse võttes tuleb tagasi tulla Euroopa Kohtule käesolevas kohtuasjas esitatud küsimuste juurde, mis on seotud ühe kõige tehnilisema ning järelikult kõige keerukama valdkonnaga karistusõiguses ja kriminaalmenetluses, nimelt karistuse mõistmise õigusega.

33.      Täpsemalt puudutavad eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõstatatud probleemid raamotsuse 2008/675 – mis näeb ette, et liikmesriigi siseriiklikud kohtud võtavad arvesse teises liikmesriigis kriminaalasjades tehtud otsuseid – rakendamist.

34.      Nimetatud arvessevõtmise kohustus on üks vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala – mida liit oma kodanikele pakub – olemasolust otseselt tulenev tagajärg.

35.      Selle ala konkreetne toimimine eeldab, et siseriiklikke õigusnorme ja praktikat võiks põimida nii, et need ei tekitaks vastuolusid, mis takistavad mitte üksnes vastastikuse tunnustamise protsessi, vaid ka loomulikku ja igapäevast kohtulikku koostööd. Vastupidisel juhul tekiksid territoriaalsed üksused, kus õigusrikkujatele oleks tagatud varjupaik, et hoida kõrvale teistes liikmesriikides tehtud vangistustaotluste ja seaduslikult mõistetud karistuste täitmise eest, või identsed olukorrad, mida käsitletakse erinevalt olenevalt sellest, kas süütegu või süüteod pandi toime ühel või teisel pool jõge, moodustades ühe neist piiridest, mille kaotamine on just vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala põhimõte.(4)

36.      Nimelt peab isegi ühtse ala mõiste karistusõiguses arvestama õigusrikkujate käitumise tegelikkust ja siseriiklike kohtute kohaldatavaid ühiseid eeskirju, mis moodustavad karistuse mõistmise õiguse üldpõhimõtted.

37.      Õigusrikkujad liiguvad ühel ja samal alal, nagu ausad kodanikud liiguvad liikmesriikide territooriumil. Liikmesriikides, nagu Euroopa Liidu sees, võivad nad toime panna üksikuid tegusid või tegude seeria. Siseriiklikes õigusnormides mõistetakse esimesi erinevalt võrreldes teistega. Tegude seeria puhul võib üldjuhul olla tegemist retsidiivi või süütegude kordumise või „süütegude reaalkogumiga“.

38.      Retsidiiv leiab õiguslikult aset juhul, kui pärast kriminaalkorras süüdimõistvat ja jõustunud – eriti täide viidud – kohtuotsust paneb õigusrikkuja uuesti toime süüteo, mis on identne eelmisega või mida sellisena kvalifitseeritakse seaduse alusel.

39.      Süütegude kordumine on võrreldav eelnevaga, mille oluline erinevus seisneb selles, et kõnealusel teisel juhul ei ole süütegu või süüteod, mis järgnevad esimesele süüdimõistvale kohtuotsusele, sarnased, nagu on märgitud eelmises punktis.

40.      Süütegude reaalkogum moodustub seevastu kõikidest toimepandud süütegudest, ilma et toimepandud süütegusid oleks lõpliku süüdimõistva kohtuotsusega ajaliselt eraldatud.

41.      Retsidiiv toob kaasa järgneva süüteo eest mõistetava karistuse ülemmäära suurenemise. Sellele lisandub varasemate karistuste peatamise tühistamise võimalus ning võimatus saada kasu teatud liiki soodusmeetmetest, nagu karistuse lihtsustatud peatamine. Kõnealune rangus on seletatav kaalutlusega, mille kohaselt esimese süüdimõistva kohtuotsusega teadvustas õigusrikkuja minimaalselt, et karistus süüteo eest oli tegelik, et see võis tema jaoks olla ebameeldiv ja et kuna see oli esimene kord, sai ta võib‑olla kasu armuandmismeetmest või kontrollist, mis kujutas endast tema jaoks võimalust alustada uuesti või järgida nüüdsest seaduslikku teed. Sellest seisukohast tähistab retsidiiv õigusrikkumise juurdumist, sest see on sama süütegu, mida on seejärel korduvalt toime pandud, ja ühiskonna tugevam reageering on seega põhjendatud.

42.      Süütegude kordumisest nähtub teatud süüteoliigi puhul vähemal määral juurdumist. Seega ei kaasne sellega järgnevate süütegude suhtes kohaldatava karistuse maksimaalset suurenemist, kuid siiski on põhjendatud, et suureneb karistuse rangus varasemate karistuste peatamise võimaliku tühistamisega ja võimalusega jääda karistamata tulevikus.

43.      Süütegude reaalkogumi korral on olukord teistsugune. Hoiatust, mis soodustab esimesest süüdimõistvast kohtuotsusest tekitatud teadvustamist, ei ole antud. Süütegude kordumisel ei või seega olla eespool välja toodud tähendus ja ühiskonna reageering ei või järelikult avalduda samas vormis.

44.      Kohtu jaoks esineb siiski mitu süütegu, mille suhtes kohaldatakse teoreetiliselt nii mitut eraldi karistust, kui on toime pandud süütegusid. Konkreetse olukorraga, millega ta seisab silmitsi, võib olla seotud kaks aspekti: kas kõik toime pandud teod on hõlmatud üheainsa menetlusega või on need eraldi menetluste esemeks; esimesel juhul käsitletakse probleemi ühes süüdimõistvas kohtuotsuses; teisel juhul tuleb kindlaks määrata, kas liita erinevad määratud karistused või mitte, ja siis kindlaks määrata, kuidas kohus, tehes otsuse karistuste kohaldamise kohta, võib või peab ühendama oma otsuse karistustega, mille kohta on otsuse teinud teine kohus.

45.      Kõnealused „teised“ kohtud pärinevad kõik samast liikmesriigist või vähemalt osaliselt erinevatest liikmesriikidest. Just nimelt selline on probleemistik põhikohtuasjas. Kõnealuse delikaatse probleemi jaoks leiab juba õnneks käitumisjuhise karistuse mõistmise õiguse üldpõhimõtete olemasolust.

46.      Karistuse täideviimine ise ei saa nimelt piirduda pelga vangistuspäevade väljaarvutamisega. Lisaks väärikuse küsimustele, mis puudutavad kinnipidamise olmetingimusi, peab karistuse täideviimine vastama ka karistuse poolt täidetava ülesande nõuetele.

47.      Tuletan meelde, et karistuse ülesanne, kuigi seda ei ole sellisena väljendatud Euroopa inimõiguste ja vabaduste kaitse konventsioonis ega Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, kannab siiski väärtust, mis väljendab arusaama nii inimsuhetest ühiskonnas kui ka inimese suutlikkusest ennast parandada ja uuesti kohaneda.

48.      Karistus, mis oli esialgu mõeldud kättemaksuks, on arenenud sanktsiooni suunas, mida peeti kõigepealt tasuks, seejärel hüvitiseks, ja lõpuks on tal kaasaegne kontseptsioon, mis peab võimaldama süüdimõistetul ühiskonnas uuesti kohaneda. Süütegude retsidiiv tõstatas kohe küsimuse selle ärahoidmisest. Väga kiiresti ilmnes, et õigusrikkuja kõrvale jäämine, mida vangistus endast kujutab ja mis teatud juhtudel on siiski vältimatu, võib kaugel sellest, et retsidiivi ära hoida, seda hoopis soodustada. Seega on karistusel välja kujunenud taaskohanemise ülesanne, mis on seotud karistuse täideviimise staadiumis karistuse individualiseerimise aluspõhimõttega.

49.      Süütegude reaalkogumiga olukorras – nagu käesoleval juhul – on just individualiseerimise põhimõte keskne teema. Kui liita matemaatiliselt kõik karistused, mis on mõistetud tegude eest, mis pandi toime ajal, kui mingit hoiatust ega vastutusele võtmist ei toimunud, võib see sageli osutuda õigusrikkuja isiku ja tegude toimepanemise asjaolude suhtes ebaproportsionaalseks ning on järelikult ebaõiglane. Ebaõiglane karistus tekitab tõenäolisemalt vastuhakku, seega retsidiivi, kui paranemist. Sellest tulenevalt on põhjendatud anda kohtunikule pädevus hinnata oma valdkonnas vajalikku individualiseerimist ja vastavalt seadusega kehtestatud piirangutele liita paremini karistusi, mida kohaldatakse süütegude suhtes, mis on toime pandud sellel õigusrikkuja eluperioodil.

50.      Kõnealused sanktsioonid võivad olla väga mitmekesised, millest mõned seisnevad näiteks lühikestes, aga reaalsetes karistustes, teised pikemates karistustes, mis on seotud ühekordse karistuse täitmise peatamise või katseajaga, eeldusel et kohtunik kasutab kaalutlusõigust, mis võimaldab tal plaanitavat lahendust kohandada tegude raskusele, nende toimepanemise asjaoludele ning õigusrikkuja isikule ja eelkõige tema vanusele.

51.      Lisaks, mis puudutab mitmes liikmesriigis asuvatelt kohtutelt pärinevate otsuste arvessevõtmist ja liitmist, siis iseärasusi, mis võivad vastavalt kohaldatavates õigusnormides eksisteerida, tuleb samuti järgida, kui need ei muuda küsitavaks liidu õiguse ühtsust, tõhusust ja esimust.

52.      Raamotsus 2008/675 näeb ette just selle põhimõtte.

53.      Kõnealuse raamotsuse põhjendustes 4 ja 5 on üheselt selgitatud, et siseriiklikest õigusnormidest, mis võtavad arvesse ainult siseriiklikes kohtutes tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste tagajärgi, tuleb kohtul kõrvale kalduda. Kõnealuse raamotsuse põhjendus 5 nimelt kehtestab liikmesriikide kohtutele kohustuse võtta arvesse liidu teistes kohtutes tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste tagajärgi, nagu arvestab siseriiklik õigus siseriiklike kohtute süüdimõistvate kohtuotsuste tagajärgi.

54.      Kõnealune nõue on selgelt seotud vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala realiseerumisega ning selle kaudu vastastikuse tunnustamisega, mis üksnes ei kohusta välisriigi otsust arvesse võtma, vaid seda ka järgima.

55.      Võttes arvesse kõnealust varasemat välisriigi kohtuotsust, ei saa kohus, kes langetab otsuse pärast nimetatud varasemat välisriigi kohtuotsust, viimati nimetatut ühel või teisel viisil muuta. See tähendab üheselt seda, et omaenda otsuse kohaldamiseks ei või viimase astmena kohtuasja läbivaatav kohus suurendada ega vähendada varasemat karistust ega tühistada karistuse täitmise peatamist, mis võib olla karistusega koos määratud. Raamotsuse 2008/675 artikli 3 lõige 3 sätestab kõnealuse põhimõtte.

56.      Asja viimasena lahendaval siseriiklikul kohtul tuleb lihtsalt anda nimetatud otsusele tagajärjed, mis antakse varasemale siseriiklikule otsusele.

57.      Hoolimata sellest tuleb analüüsida täpsemalt eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusi.

58.      Vastused, mida tuleb sellega seoses anda esimesele ja teisele küsimusele, ei tekita minu arvates raskusi.

59.      Mis puudutab esimest küsimust, siis algatatud menetlus on nimelt minu arvates vaieldamatult kriminaalmenetlus selles käsitletava valdkonna, see tähendab karistuse täideviimise tõttu. Menetlus võib olla kriminaalmenetlus, ilma et see käsitleks uut vastutusele võtmist. Siinkohal on küsimus karistuse täideviimises, mis on menetlus, millega kaasneb karistusõiguse lähenemisviis ja põhimõtted, ning eelkõige selle konkreetses eesmärgis, puudutades seega selle autonoomiat. Kui seadusandja oleks pealegi tahtnud, et raamotsust 2008/675 kohaldataks ainult kriminaalasjades vastutusele võtmiste suhtes, oleks ta kindlasti kasutanud täpset terminit „vastutusele võtmine“, aga mitte üldist terminit „menetlus“.

60.      Sellega seoses märgin, et mõiste „kriminaalmenetlus“ on määratletud raamotsuse 2009/315/JSK(5) artikli 2 punktis b kui „kohtueelne etapp, kohtumenetluse etapp ja süüdimõistva kohtuotsuse täitmine“. Kõnealune raamotsus ja raamotsus 2008/675 on tihedalt seotud, sest esimese eesmärk on hõlbustada liikmesriigis süüdimõistetud isiku kohta karistusregistris sisalduvate andmete vahetamist liikmesriikide vahel ja teine võimaldab seetõttu arvesse võtta niiviisi avalikustatud süüdimõistvat kohtuotsust või süüdimõistvaid kohtuotsuseid. Märgin veel, et raamotsuse 2008/675 sõnastus viitab korduvalt ja sõnaselgelt karistuse täideviimisele, mis minu arvates vaidluse lõpetab.(6)

61.      Mis puudutab teist küsimust, kuna viimati nimetatud raamotsus on seotud karistuse täideviimise ja individualiseerimisega, siis minu arvates tuleb ilmselgelt nii ühiskonna kui ka süüdimõistetu huvides kehtestada viimati nimetatud põhimõte, millest talle piisab, et ta saaks tugineda siseriiklikele õigusnormidele, mis näevad ette teises liikmesriigis tehtud varasema kohtuotsuse arvessevõtmise. Kuigi karistusel on taaskohanemise ülesanne, millele olen viidanud, on ilmne, et mõlemad huvid saavad kokku – õigusrikkuja huvi taasalustada õigel teel ja ühiskonna huvi jälgida õigusrikkujat vähem.

62.      Lisaks ei ole see, et temal seda õigust tunnustatakse, midagi muud, kui kohtusse pöördumise õiguse kohaldamine eelkõige seetõttu, et kohtu otsuse tagajärg võib olla karistuse parem individualiseerimine.

63.      Peale selle, nagu täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, näevad Bulgaaria siseriiklikud õigusnormid süüdimõistetule sõnaselgelt ette õiguse taotleda menetluse algatamist kohtutes selleks, et määrata kindlaks liitkaristus, mis vastab kõige raskemale mõistetud karistusele, kui kõik süüdimõistvad kohtuotsused on tehtud siseriiklikes kohtutes. Selle õiguse keelamine süüdimõistetule, kellele on määranud karistuse teise liikmesriigi kohus, võtaks raamotsuselt 2008/675 kasuliku mõju, sest algatus tuleks ainult prokuratuurilt, kes ei pruugi olla teadlik varasematest välisriigis tehtud süüdimõistvatest kohtuotsusest, millega oli muu hulgas tegu käesolevas kohtuasjas, ja kelle tegevusetus jätaks süüdimõistetu ilma ühe liitkaristuse määramise võimalusest. Lisaks diskrimineeritaks selle tagajärjel vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal sarnases olukorras olevaid õigussubjekte.

64.      Sellega seoses on siseriikliku õiguse järgi ainupädevus peaprokuröril seetõttu, et välisriigi kohtus süüdimõistmine peab olema eelnevalt tunnustatud. Nagu ma olen eespool rõhutanud, kehtestab vastastikuse tunnustamise põhimõte kohustuse tunnustada teises liikmesriigis tehtud varasemat süüdimõistvat kohtuotsust ilma ühegi muu formaalsuseta ja eelkõige ilma, et algatataks eelnev tunnustamismenetlus, nagu pakub välja eelotsusetaotluse esitanud kohus.

65.      Viimaseks rikutaks sellega võrdväärsuse põhimõtet, mis on samuti raamotsuse 2008/675 filosoofia alus. Neil asjaoludel tuleb minu arvates jätta kõnealust erinevat kohtlemist kehtestav siseriiklik õigusnorm üldse kohaldamata.

66.      Kolmas küsimus tekitab rohkem raskusi. Millised on lahendused, mida kohaldatakse niisugusele olukorrale, nagu on kõne all põhikohtuasjas? Meenutan, et määratluse kohaselt ei ole tegemist retsidiiviga ega üheainsa vastutusele võtmisega.

67.      Esiteks ei või matemaatiline summeerimine üksi olla vastuvõetav lahendus eespool selgitatud põhjuste ja üldpõhimõtete tõttu. Raamotsus 2008/675 ise oma põhjenduses 9 tunnustab niisuguse kohtu vabadust, kellele hagi esitati teisena, jätta kohaldamata varasema otsuse automaatse arvessevõtmise põhjal karistus, mis oleks ebaproportsionaalne, kui leebemalt karistades jääks see vastavusse karistuse eesmärgiga.

68.      Teiseks võib kohus summeerida kõige raskemate toimepandud süütegude eest ülemmäära piires määratud karistused.

69.      Kolmandaks võib ta leida, et esimene määratud karistus on piisav, ning määrata samalaadse ja samas suuruses karistuse, täpsustades, et see kehtib koos varem mõistetud karistusega. Kui kõnealust karistust, olgugi et mõistetud, ei ole veel täide viidud, tuleb seega kohtul, kellele hagi esitati teisena, algatada dialoog oma välismaa kolleegiga, et saada kindlust, et välisriigi kohus viib täide varem mõistetud karistuse, või paluda, et selle karistuse täideviimine usaldataks talle, otsus, mille peaks sel juhul tegema raamotsusega 2008/909/JSK(7) kehtestatud eeskirjade raames.

70.      Nii esimesel kui ka teisel juhul järgitakse välisriigi otsuse terviklikkust ja säilitatakse kõnealuse otsuse mõistnud kohtu suveräänsus.

71.      Neile tavapärastele ja liidus laialt levinud olukordadele lisanduvad teised olukorrad, mis tulenevad mõnedele siseriiklikele õigusnormidele iseloomulikest konkreetsetest sätetest.

72.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgituste põhjal on see nii Bulgaaria õiguses.

73.      Sellega seoses on kahetsusväärne, et Bulgaaria valitsus ega ka ükski teine valitsus ei pidanud vajalikuks korraldada oma osavõttu kohtuistungist, mille tõttu Euroopa Kohtul tuleb välja jätta see, mis esialgu oli plaanitud. Seetõttu, ilma et oleks saanud täpsustada olulisi üksikasju või kasutada niisuguste liikmesriikide analüüse, kelle kohtud seisavad seda laadi probleemidega silmitsi iga päev, jätkan oma arutluskäiku seda olukorda arvestades.

74.      Siseriiklikel õigusnormidel on eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud olukorras minu arvates järgmised iseärasused:

–      kohustavad kohut mõistma liitkaristust, mis on tavaliselt kahest määratavast karistusest kõige rangem karistus, mida võidakse muuta, sealhulgas raskendamise tähenduses vastavalt karistusseadustiku artiklile 24;

–      Bulgaaria siseriikliku õiguse alusel kõige rangem karistus, mis võib moodustada liitkaristuse, on Landesgericht Klagenfurti (Klagenfurti esimese astme kohus) mõistetud 18 kuu pikkune vangistus, millest 12 kuud on ette nähtud tingimisi, ja

–      keelavad kohtul võtta arvesse tingimisi karistust, sest siseriiklik seadus keelab kohaldada sellist meedet, kui T. Beshkovi on varem karistatud lisaks karistamisele Landesgericht Klagenfurti (Klagenfurti esimese astme kohus) otsuse alusel.

75.      Teen sellest järgmised järeldused: Bulgaaria karistuse täideviimiseks tuleb Austrias tehtud süüdimõistva otsuse arvessevõtmise tõttu muuta eespool kirjeldatud tingimustel Austria karistuse täideviimise viisi, mistõttu Bulgaaria kohtul tuleks näiteks liitkaristuse määramise raames muuta karistus reaalselt ärakantavaks.(8)

76.      Raamotsuses 2008/675 on aga välisriigi kohtuotsuse muutmine just keelatud selle pelga arvessevõtmise raames, nagu on täpsustatud kõnealuse raamotsuse artikli 3 lõikes 3 ette nähtud eeskirjas, milles on sätestatud, et varasema välisriigi kohtuotsuse arvessevõtmise tagajärg ei tohi olla läbivaatamine, millega oleks tegu, kui kohaldataks Bulgaaria siseriiklikke sätted.

77.      Kõnealune tähelepanek viib järeldusele, et Bulgaaria siseriiklik kohus ei või määrata liitkaristust oma siseriiklike õigusnormide kohaselt. Kõnealust raamotsust reguleerib nimelt võrdväärsuse põhimõte.(9) Kõnealuse põhimõtte kohaselt on teises liikmesriigis tehtud süüdimõistva kohtuotsuse arvessevõtmine asja lahendavale siseriiklikule kohtule kohustuslik uues kriminaalmenetluses üksnes siis, kui kõnealune arvessevõtmine on võimalik puhtalt riigisiseses olukorras.

78.      Seega jõuan järeldusele, et Bulgaaria kohus ei pea Landesgericht Klagenfurti (Klagenfurti esimese astme kohus) süüdimõistvat kohtuotsust arvesse võtma.

79.      Liitmine ei ole siinkohal vastavalt minu analüüsile sugugi võimalik, sest nimetatud küsimus tõusetub üksnes kahe süüdimõistva otsuse korral, millest ühte ei saa arvesse võtta.

80.      Sellest järeldub konkreetselt, et T. Beshkov peaks tegelikult mõistetud 12 kuu pikkuse reaalse vangistuse kandma ära Bulgaarias, millele lisandub Austrias juba kantud kuus kuud. Kõnealune olukord võib olla Bulgaaria kohtu arvates ülemäära karm.

81.      Arvestades karistuse ülesannet, mida olen eelnevalt meenutanud, võiks siseriiklik kohus seetõttu kasutada võimalust, mida pakub talle raamotsus 2008/675, et tagada karistuse individualiseerimise põhimõtte kohaldamine lähenemisviisiga, mis on seotud proportsionaalsuse põhimõttega.

82.      Kõnealuse raamotsuse artikli 3 lõikest 5, mida tuleb tõlgendada raamotsuse põhjenduste 8 ja 9 alusel, nähtub nimelt, et kui siseriiklikul kohtul ei ole võimalik kohaldada oma eeskirju – nagu on olukord käesolevas asjas –, ja see kohustab teda võtma ülemäärase otsuse – mida on minu arvates näha esitatud küsimusest –, on tal seega lubatud mõista leebem karistus, kui tema arvates võimaldavad seda süüteo toimepanemise asjaolud ja karistuse eesmärk on endiselt tagatud.

83.      Eespool käsitletud võimalused ja lahendused on üksnes näide minu arutluskäigust, sest igal juhul tuleb just siseriiklikul kohtul üksi määrata kindlaks Bulgaaria karistuse täideviimise viisid vastavalt oma siseriiklikule õigusele ja raamotsuses 2008/675 ette nähtud eeskirjadele.

V.      Ettepanek

84.      Eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Sofiyski rayonen sadi (Sofia esimese astme kohus, Bulgaaria) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1.      Selleks et võtta liikmesriigis uue kriminaalmenetluse käigus vastavalt nõukogu 24. juuli 2008. aasta raamotsuse 2008/675/ÜVJP, mis käsitleb Euroopa Liidu liikmesriikides tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste arvessevõtmist uutes kriminaalmenetlustes, sätetele arvesse kohtuotsus, mis pärineb vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala teisest liikmesriigist, ei ole vaja seda eelnevalt tunnustada niisuguse erimenetluse kohaselt, nagu on sätestatud Nakazatelno‑protsesualen kodeksis (Bulgaaria kriminaalmenetluse seadustik).

2.      Raamotsuse 2008/675 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et:

–        kriminaalmenetlus kujutab endast menetlust, mille ese on liikmesriigi kohtus mõistetud karistuse täideviimine, mille puhul tuleb võtta arvesse teise liikmesriigi kohtus tehtud varasemat süüdimõistvat kohtuotsust, ja

–        süüdimõistetud isik võib esitada vahetult taotluse teise liikmesriigi kohtu varasema süüdimõistva kohtuotsuse arvessevõtmiseks.

3.      Raamotsuse 2008/675 artikli 3 lõikeid 1 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas, millega on sätestatud, et siseriiklik kohus vaatab uue kriminaalmenetluse käigus läbi teise liikmesriigi kohtus mõistetud ja juba täide viidud karistuse, et määrata vabadusekaotuslik liitkaristus, mis sisaldab kõnealuses teises liikmesriigis mõistetud karistust.

4.      Selleks et tagada nimetatud raamotsuse 2008/675 kasulik mõju, peab siseriiklik kohus kohaldama vajaduse korral – ning raamotsuse sõnastuses ette nähtud tingimusi ja piiranguid arvestades – selle sama raamotsuse artikli 3 lõigete 1, 3 ja 5 sätteid koosmõjus raamotsuse põhjendustega 8 ja 9.


1      Algkeel: prantsuse.


2      ELT 2008, L 220, lk 32.


3      C‑187/01 ja C‑385/01, EU:C:2003:87.


4      „Tore õiglus küll, mida jõgi piirab! Tõde siinpool Püreneesid, vale teisel pool“, Pascal, B., „Mõtted“, Tallinn, Logos, 1998, lk 168.


5      Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsus, mis käsitleb karistusregistrite andmete vahetamise liikmesriikidevahelist korraldust ja andmete sisu (ELT 2009, L 93, lk 23).


6      Vt eelkõige kõnealune raamotsus, artikli 3 lõige 2.


7      Nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsus vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kriminaalasjades tehtud otsuste suhtes, millega määratakse vabadusekaotuslikud karistused või vabadust piiravad meetmed, nende Euroopa Liidus täideviimise eesmärgil (ELT 2008, L 327, lk 27).


8      Siinkohal tuletan meelde käesoleva ettepaneku punktis 73 selgitatud olukorda.


9      Vt kõnealune raamotsus, põhjendused 5–7.