EUROOPA KOHTU OTSUS

26. märts 1987(*)

Üldised tariifsed soodustused – Tühistamishagi – Õiguslik alus – Ühenduse õigusaktide põhjendamise kohustus

Kohtuasjas 45/86,

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: õigusnõunik Peter Gilsdorf, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: õigustalituse ametnik Georges Kremlis, bâtiment Jean Monnet, Kirchberg, Luxembourg,

hageja,

versus

Euroopa Ühenduste Nõukogu, esindaja: õigustalituse peadirektor Jean-Louis Dewost, keda abistas kaasesindajana nõukogu õigustalituse nõunik John Carbery, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: Euroopa Investeerimispanga õigusosakonna juhataja Jörg Käser, boulevard Konrad-Adenauer 100, Luxembourg,

kostja,

mille esemeks on nõukogu 17. detsembri 1985. aasta määruse (EMÜ) nr 3599/85, millega kohaldatakse üldised tariifsed soodustused 1986. aastaks teatavate arengumaadest pärit tööstustoodete suhtes, ning nõukogu 17. detsembri 1985. aasta määruse (EMÜ) nr 3600/85, millega kohaldatakse üldised tariifsed soodustused 1986. aastaks arengumaadest pärit tekstiiltoodete suhtes, tühistamine,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president A. J. Mackenzie Stuart, kodade esimehed Y. Galmot, C. Kakouris, T. F. O’Higgins ja F. Schockweiler, kohtunikud G. Bosco, T. Koopmans, U. Everling, K. Bahlmann, R. Joliet, ja G. C. Rodríguez Iglesias,

kohtujurist: C. O. Lenz,

kohtusekretär: ametnik D. Louterman,

arvestades kohtuistungi ettekannet ja 2. detsembril 1986 toimunud suulist menetlust,

olles 29. jaanuari 1987. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1       Komisjon algatas Euroopa Kohtu kantseleisse 17. veebruaril 1986 saabunud hagiavaldusega EMÜ asutamislepingu artikli 173 esimese lõigu alusel menetluse nõukogu 17. detsembri 1985. aasta määruse nr 3599/85, millega kohaldatakse üldised tariifsed soodustused 1986. aastaks teatavate arengumaadest pärit tööstustoodete suhtes, ning nõukogu 17. detsembri 1985. aasta määruse nr 3600/85, millega kohaldatakse üldised tariifsed soodustused 1986. aastaks arengumaadest pärit tekstiiltoodete suhtes (EÜT L 352, lk 1 ja 107), tühistamiseks.

2       Asjaolud ning poolte väited ja argumendid on esitatud kohtuistungi ettekandes. Kohtutoimiku materjalid leiavad alljärgnevalt käsitlemist vaid niivõrd, kuivõrd see on vajalik Euroopa Kohtu arutluskäigu seisukohalt.

3       Mis puudutab nõukogu kahtlusi komisjoni huvi suhtes algatada menetlust ja seega hagi vastuvõetavuse osas, siis piisab, kui sedastada, et asutamislepingu artikkel 173 teeb selget vahet ühelt poolt ühenduse institutsioonide ja liikmesriikide hagi esitamise õiguse ning teiselt poolt füüsiliste ja juriidiliste isikute hagi esitamise õiguse vahel, kusjuures selle artikli esimene lõik annab komisjonile ja igale liikmesriigile õiguse esitada tühistamishagi nõukogu iga määruse peale, ilma et selle õiguse kasutamine oleks seotud tingimusega, mille kohaselt tuleb tõendada oma huvi menetluse algatamise vastu. Seega on hagi vastuvõetav.

4       Komisjon esitab oma hagi toetuseks kaks väidet, mis tema arvates moodustavad üheainsa etteheite: täpse õigusliku aluse puudumine, mis esiteks iseenesest ongi juba asutamislepingu artikli 190 rikkumine ning mis antud juhul tähendab samal ajal ka asutamislepingu rikkumist seetõttu, et selle tulemuseks on ühehäälset otsust nõudva hääletuskorra kasutamine asutamislepingu artikli 113 järgi rakendatava hääletuskorra asemel, mis komisjoni arvates on ainus õige õiguslik alus.

5       Asutamislepingu artikkel 190 näeb ette, et „nõukogu ja komisjoni määrustes, direktiivides ja otsustes märgitakse põhjendused, millel need rajanevad”. Euroopa Kohtu praktikast (eelkõige 7. juuli 1981. aasta otsus kohtuasjas 158/80: Rewe, EKL 1981, lk 1805) selgub, et põhjendamiskohustuse täitmiseks peavad ühenduse õigusaktides olema esitatud faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele tuginedes institutsioon need vastu võttis, nii et Euroopa Kohus saaks teostada oma kontrolli ning et nii liikmesriigid kui ka huvitatud isikud teaksid, millistes tingimustes ühenduse institutsioonid asutamislepingut kohaldasid.

6       Niisiis tuleb kontrollida, kas vaidlustatud määrused vastavad nendele nõuetele.

7       Selles küsimuses arvas nõukogu, et kuigi õiguslik alus on ebatäpselt viidatud, annavad määruste põhjendused piisavalt alternatiivset teavet nõukogu taotletavate eesmärkide kohta, mis puudutavad ühtaegu nii kaubanduspoliitikat kui ka arenguabipoliitikat.

8       Nendest elementidest ei piisa siiski selleks, et teha kindlaks, millisel õiguslikul alusel nõukogu tegutses. Kuigi määruste põhjendustes viidatakse vajadusele parandada arengumaade juurdepääsu soodustusi andvate maade turgudele, piirdutakse nendes väitega, et viieteistkümneaastase kogemuse järel on vajalikuks osutunud ühenduse üldiste soodustuste süsteemi kohandamine. Veelgi enam, nõukogu poolt Euroopa Kohtule edastatud teabest nähtub, et väljendit „võttes arvesse asutamislepingut” kasutati seetõttu, et sobiva õigusliku aluse valiku osas esines lahkarvamusi. Selle väljendi eesmärk oligi niisiis jätta kõnesolevate määruste õiguslik alus ebamääraseks.

9       Asjaolu, et ei viidata asutamislepingu ühelegi konkreetsele sättele, ei tarvitse tõepoolest olla oluline puudus, kui akti õiguslikku alust saab kindlaks määrata selle muude elementide põhjal. Selge viide on siiski hädavajalik, kui selle puudumisel jääb täpne õiguslik alus huvitatud isikutele ja Euroopa Kohtule segaseks.

10     Vastuseks Euroopa Kohtu küsimusele ütles nõukogu, et vaidlustatud määrusi vastu võttes kavatses ta tugineda asutamislepingu artiklitele 113 ja 235. Nõukogu selgitas, et ta kaldus kõrvale komisjoni ettepanekust viidata ainuüksi artiklile 113, sest oli veendunud, et vaidlusalused määrused ei järgi ainult kaubanduspoliitilisi, vaid ka olulisi arengupoliitilisi eesmärke. Arengupoliitika rakendamine väljub artikli 113 raamidest ning nõuab tuginemist artiklile 235.

11     Tuleb märkida, et ühenduse pädevuse jaotuse süsteemis ei saa akti õigusliku aluse valik sõltuda ainult mingi institutsiooni veendumusest aktiga taotletava eesmärgi kohta, vaid see peab põhinema objektiivsetel elementidel, mida saab kohtulikult kontrollida.

12     Antud juhul ei olnud õiget õiguslikku alust puudutav väitlus mitte ainult vormiline, arvestades, et asutamislepingu artiklid 113 ja 235 sisaldavad erinevaid õigusnorme, mis käsitlevad nõukogu seisukoha kujundamise viise, ning et õigusliku aluse valik võib seega mõjutada vaidlustatud määruste sisu määratlemist.

13     Artikli 235 sõnastuse põhjal võib järeldada, et selle artikli võib akti õiguslikuks aluseks valida vaid juhul, kui asutamislepingu mitte ükski teine säte ei anna ühenduse institutsioonidele selle akti vastuvõtmiseks vajalikke volitusi.

14     Seetõttu tuleb kontrollida, kas nõukogul olid antud juhul vajalikud volitused, et võtta vaidlustatud määrused vastu ainuüksi asutamislepingu artikli 113 alusel, nagu väidab komisjon.

15     On selge, et vaidlusaluste määrustega kehtestatud tariifsed soodustused on artikli 113 tähenduses „tariifimäärade muutmine”. Nõukogu arvab siiski, et määruste eesmärgid arenguabipoliitika valdkonnas väljuvad ühtse kaubanduspoliitika raamidest.

16     Kõigepealt tuleb rõhutada, nagu Euroopa Kohus on juba nentinud, et kaubanduspoliitika mõistel on sama sisu, ükskõik, kas seda kohaldatakse riigi või ühenduse rahvusvahelise tegevuse valdkonnas (11. novembri 1975. aasta arvamus 1/75, EKL 1975, lk 1355).

17     Seos kaubanduse ja arengu vahel on tänapäeva rahvusvahelistes suhetes järk-järgult tugevnenud, nagu seda on tunnistatud ÜRO tegevuse raames, eelkõige ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsil (UNCTAD), ning üldist tolli- ja kaubanduskokkulepet (GATT) koostades, nimelt lülitades sellesse kokkuleppesse IV osa, mille pealkiri on „Kaubandus ja areng”.

18     Nii kujuneski välja mudel, mille alusel loodi ühenduse üldiste soodustuste süsteem, mida osaliselt rakendati vaidlusaluste määrustega. See süsteem väljendab rahvusvaheliste kaubandussuhete uut kontseptsiooni, milles on oluline roll arengueesmärkidel.

19     Määrates oma artiklis 110 ja järgnevates artiklites kindlaks ühise kaubanduspoliitika põhijooned ja teostamise vahendid, on asutamisleping võtnud arvesse võimalikke arenguid. Nõnda toob artikkel 110 kaubanduspoliitika eesmärkide hulgas ära kaasaaitamise „maailmakaubanduse harmoonilisele arengule”, mis eeldab, et seda poliitikat kohandatakse rahvusvaheliste suhete kontseptsioonide võimalikele muutustele. Samuti näevad artiklid 113–116 ette mitte ainult selle, et institutsioonid võtavad vastu õigusakte ja ühendus sõlmib lepinguid kolmandate riikidega, vaid ka ühismeetme „majandusalaste rahvusvaheliste organisatsioonide raames”, kusjuures see väljend on piisavalt üldine selleks, et selle alla mahuksid rahvusvahelised organisatsioonid, mis võivad tegelda kaubandusprobleemidega arengupoliitika huvides.

20     Euroopa Kohus on juba tunnistanud, et seose tõttu arenguprobleemidega ei lakka õigusakt kuulumast ühise kaubanduspoliitika valdkonda, nii nagu asutamisleping seda valdkonda määratleb. Ta on leidnud, et ühine kaubanduspoliitika ei oleks enam tõhus, kui ühendus ei saaks kasutada meetmeid, mis ulatuvad kaugemale ainult väliskaubanduse traditsioonilisi aspekte mõjutavatest vahenditest. Kui „kaubanduspoliitikat” mõistetakse nii, on see määratud järk-järgult oma tähtsust minetama (4. oktoobri 1979. aasta arvamus 1/78, EKL 1979, lk 2871).

21     Siit järeldub, et vaidlusalused määrused on ühise kaubanduspoliitika valdkonda kuuluvad õigusaktid, ning kuna nõukogu oli pädev neid vastu võtma asutamislepingu artikli 113 alusel, ei olnud tuginemine artiklile 235 põhjendatud.

22     Eelnevast järeldub esiteks, et vaidlustatud määrused ei vasta asutamislepingu artiklis 190 sätestatud põhjendamisnõuetele, ning teiseks ei ole need vastu võetud õigel õiguslikul alusel. Seega tuleb need tühistada.

23     Arvestades aga konkreetse juhtumi asjaolusid ning õiguskindluse nõudeid, tuleb tühistatud määruste tagajärjed vastavalt asutamislepingu artikli 174 teisele lõigule tunnistada kehtivaiks.

 Kohtukulud

24     Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud. Kuna nõukogu on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS

otsustab:

1.      Tühistada nõukogu 17. detsembri 1985. aasta määrus nr 3599/85, millega kohaldatakse üldised tariifsed soodustused 1986. aastaks teatavate arengumaadest pärit tööstustoodete suhtes, ning nõukogu 17. detsembri 1985. aasta määrus nr 3600/85, millega kohaldatakse üldised tariifsed soodustused 1986. aastaks arengumaadest pärit tekstiiltoodete suhtes (EÜT L 352, lk 1 ja 107).

2.      Lugeda tühistatud määruste tagajärjed kehtivaiks.

3.      Mõista kohtukulud välja nõukogult.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 26. märtsil 1987 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.