EUROOPA KOHTU OTSUS

21. september 1989(*)

Tühistamishagi – Konkurentsiõigus – Määrus nr 17 – Uurimine – Põhiõigus kodu puutumatusele – Põhjendused – Karistusmaksed – Menetlusnormide rikkumine

Liidetud kohtuasjades 46/87 ja 227/88,

Hoechst AG, Saksamaa õiguse alusel asutatud äriühing, asukoht Frankfurt, esindaja: advokaat Hans Hellmann, Köln, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: Marc Loesch’i büroo, rue Zithe 8, Luxembourg,

hageja,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: õigusnõunik Norbert Koch, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: komisjoni õigustalituse ametnik Georgios Kremlis, Centre Wagner, Luxembourg,

kostja,

mille esemeks on nõue tühistada juhtumites IV/31.865 – PVC ja IV-31.866 – polüetüleen vastu võetud järgmised komisjoni otsused:

–       15. jaanuari 1987. aasta otsus K(87)19/5, mis käsitleb uurimist nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 (EÜT 13, lk 204) artikli 14 lõike 3 tähenduses,

–       3. veebruari 1987. aasta otsus K(87)248, millega määratakse karistusmakse määruse nr 17 artikli 16 alusel,

–       26. mai 1988. aasta otsus K(88)928, millega määratakse karistusmakse lõppsumma määruse nr 17 artikli 16 alusel,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president O. Due, kodade esimehed T. Koopmans, R. Joliet, T. F. O’Higgins ja F. Grévisse, kohtunikud Sir Gordon Slynn, G. F. Mancini, C. N. Kakouris, F. A. Schockweiler, J. C. Moitinho de Almeida, G. C. Rodríguez Iglesias, M. Diez de Velasco ja M. Zuleeg,

kohtujurist: J. Mischo,

kohtusekretär: ametnik B. Pastor,

arvestades kohtuistungi ettekannet ja 8. detsembril 1988 suulises menetluses esitatut,

olles 21. veebruari 1989. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1       Hoechst AG esitas vastavalt 16. veebruaril 1987 ja 5. augustil 1988 Euroopa Kohtu kantseleisse saabunud hagiavaldustega EMÜ asutamislepingu artikli 173 teise lõigu alusel kaks hagi, milles ta palus tühistada komisjoni poolt juhtumites IV/31.865 – PVC ja IV-31.866 – polüetüleen nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 (esimene määrus, millega rakendatakse asutamislepingu artikleid 85 ja 86 (EÜT 13, lk 204)) alusel vastu võetud kolm otsust. Esimene hagi puudutab 15. jaanuari 1987. aasta otsust K(87)19/5, mis käsitleb uurimist nõukogu määruse nr 17 artikli 14 lõike 3 tähenduses, ja 3. veebruari 1987. aasta otsust K(87)248, millega määratakse karistusmakse määruse nr 17 artikli 16 alusel. Teine hagi puudutab 26. mai 1988. aasta otsust K(88)928, millega määratakse karistusmakse lõppsumma määruse nr 17 artikli 16 alusel.

2       Kuna komisjonil oli andmeid, mis võimaldasid tal oletada, et teatud ühenduse polüvinüülkloriidi (PVC) ja polüetüleeni tootjate ja tarnijate vahel on kokkulepped või kooskõlastatud tegevus nende toodete hindade ja tarnekvootide kindlaksmääramise osas, siis otsustas ta uurida mitut ettevõtjat, kaasa arvatud hageja, ning võttis viimase suhtes vastu eespool nimetatud 15. jaanuari 1987. aasta vaidlustatud otsuse (edaspidi „uurimise alustamise otsus”).

3       Komisjon püüdis 20., 22. ja 23. jaanuaril 1987 kõnealust uurimist läbi viia, kuid hageja keeldus uurimisele allumast põhjendusega, et see kujutab endast ebaseaduslikku läbiotsimist. Sama seisukohta väljendas hageja oma vastuses teleksile, milles komisjon nõudis, et ta uurimisele alluks, ja teatas, et vastasel juhul määrab ta karistusmakse 1000 eküüd iga viivitatud päeva eest. Seejärel võttis komisjon vastu eespool nimetatud 3. veebruari 1987. aasta vaidlustatud otsuse, milles ta määras hagejale eespool mainitud karistusmakse (edaspidi „karistusmakse määramise otsus”).

4       Amtsgericht Frankfurt am Main jättis 12. veebruari 1987. aasta otsusega Bundeskartellamt’i (Saksamaa konkurentsiamet), kellelt oli vastavalt määrusele nr 17 palutud abi läbiotsimist puudutava loa saamiseks, taotluse rahuldamata põhjusel, et kohtule ei olnud esitatud faktilisi asjaolusid, mis oleksid võinud toetada oletust kokkulepete või kooskõlastatud tegevuse olemasolu kohta.

5       Euroopa Kohtu president jättis 26. märtsi 1987. aasta määrusega rahuldamata hageja taotluse peatada uurimise alustamise otsuse ja karistusmakse määramise otsuse täitmine.

6       Bundeskartellamt sai 31. märtsil 1987 Amtsgericht Frankfurt am Main’ilt läbiotsimiseks loa, mis oli väljastatud komisjoni nimele. Komisjon viis uurimise läbi 2. ja 3. aprillil 1987.

7       Pärast seda, kui ta oli hagejale andnud võimaluse oma seisukohti väljendada ja oli ära kuulanud konkurentsi piiravat tegevust ja turgu valitsevat seisundit käsitleva nõuandekomitee, kinnitas komisjon eespool nimetatud 26. mai 1988. aasta vaidlustatud otsuses (edaspidi „karistusmakse kinnitamise otsus”) lõpliku karistusmakse summas 55 000 eküüd, st 1000 eküüd iga päeva eest alates 6. veebruarist kuni 1. aprillini 1987, nimetatud kuupäevad kaasa arvatud.

8       Vaidluse tausta, menetluse käigu ning poolte väidete ja argumentide täielikum ülevaade sisaldub kohtuistungi ettekandes. Neid toimiku materjale korratakse allpool üksnes Euroopa Kohtu arutluskäigu seisukohast vajalikus ulatuses.

 Uurimise alustamise otsus

9       Hageja tugineb uurimise alustamise otsust vaidlustades kolmele väitele, mis tulenevad komisjoni uurimisvolituste piiride ületamisest, põhjenduse puudumisest ja läbiviidud menetluse õigusvastasusest.

 a) Komisjoni uurimisvolitused

10     Hageja leiab, et vaidlusalune otsus on õigusvastane osas, milles see lubab komisjoni ametnikel võtta meetmeid, mida hageja nimetab läbiotsimiseks, mida ei näe ette määruse nr 17 artikkel 14 ja mis rikuvad ühenduse õiguses tunnustatud põhiõigusi. Ta lisab, et kui nimetatud sätet tuleks tõlgendada sellisena, et see annab komisjonile läbiotsimisvolitused, siis oleks nimetatud säte õigusvastane seetõttu, et oleks vastuolus põhiõigustega, mille kaitsmine nõuab, et läbiotsimised toimuksid üksnes kohtu eelneval loal.

11     Komisjon väidab, et volitused, mis talle on antud määruse nr 17 artikliga 14, hõlmavad meetmeid, mis mõne liikmesriigi õiguse kohaselt kuuluvad läbiotsimise mõiste alla. Ta leiab sellegipoolest, et põhiõigustest tulenevad kohtuliku kaitse nõuded – mida ta põhimõtteliselt ei vaidlusta – on täidetud, kui uurimise alustamise otsuse adressaatidel on võimalus esiteks vaidlustada need otsused Euroopa Kohtus ja teiseks taotleda nende täitmise peatamist ajutiste meetmete kohaldamise korras, mis võimaldab Euroopa Kohtul kiiresti kontrollida, kas määratud uurimine ei ole omavoliline. Selline kontroll on võrdväärne kohtu eelneva loaga.

12     Sellise vaidluse puhul tuleb enne komisjonile määruse nr 17 artikliga 14 antud uurimisvolituste laadi ja ulatuse analüüsimist märkida, et nimetatud artiklile ei saa anda sellist tõlgendust, mis viiks ühenduse õiguse üldpõhimõtete ja täpsemalt põhiõigustega vastuolus olevate tulemusteni.

13     Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on põhiõigused selliste üldiste õiguspõhimõtete lahutamatu osa, mille järgimise tagab Euroopa Kohus, tuginedes liikmesriikide ühistele põhiseaduslikele tavadele ja rahvusvahelistele instrumentidele, mille raames liikmesriigid on teinud koostööd või millega nad on ühinenud (vt eelkõige 14. mai 1974. aasta otsus kohtuasjas 4/73: Nold, EKL 1974, lk 491). 4. novembri 1950. aasta Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonil (edaspidi „Euroopa inimõiguste konventsioon”) on selles suhtes eriline tähtsus (vt eelkõige 15. mai 1986. aasta otsus kohtuasjas 222/84: Johnston, EKL 1986, lk 1651).

14     Määruse nr 17 artikli 14 tõlgendamisel tuleb muu hulgas arvesse võtta nõudeid, mis tulenevad kaitseõiguse järgimisest – põhimõttest, mille põhiõiguslikku olemust on Euroopa Kohtu praktikas korduvalt rõhutatud (vt eelkõige 9. novembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 322/81: Michelin, EKL 1983, lk 3461, punkt 7).

15     Tuleb täpsustada, et kuigi on tõsi, et nimetatud otsuses märkis Euroopa Kohus, et kaitseõigust tuleb järgida haldusmenetlustes, mis võib viia karistuse määramiseni, tuleb vältida ka olukorda, kus seda õigust kahjustataks pöördumatult eeluurimise raames, eriti seoses uurimistega, mis võivad olla otsustavad ettevõtjate käitumise ebaseaduslikkuse tõendamisel, selleks et ettevõtjaid vastutusele võtta.

16     Järelikult, kuigi teatavad kaitseõigused on seotud üksnes võistleva menetlusega, mis järgneb vastuväiteteatisele, siis teisi õigusi, näiteks õigust õigusabile ning advokaadi ja kliendi vahelise kirjavahetuse konfidentsiaalsuse tagamisele (mida Euroopa Kohus tunnustas 18. mai 1982. aasta otsuses kohtuasjas 155/79: AM & S, EKL 1982, lk 1575), tuleb järgida alates eeluurimise staadiumist.

17     Kuna hageja on tuginenud ka nõuetele, mis tulenevad põhiõigusest kodu puutumatusele, tuleks silmas pidada, et kuigi sellist õigust tuleb füüsiliste isikute eluruumi puhul ühenduse õiguskorras tunnustada kui liikmesriikide õiguse ühist põhimõtet, ei kehti sama ettevõtjate puhul, kuna liikmesriikide õigussüsteemides esineb märgatavaid lahknevusi selle kaitse laadi ja ulatuse suhtes, mis tagatakse äriruumidele ametivõimude sekkumise eest.

18     Teistsugust järeldust ei saa teha Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklist 8, mille lõikes 1 sätestatakse, et „igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu ja kodu ning korrespondentsi saladust”. Nimetatud artikli kaitse objekt puudutab inimese isikliku vabaduse kasutamist ning seda ei saa seetõttu äriruumidele laiendada. Lisaks tuleb tõdeda, et puudub Euroopa Inimõiguste Kohtu vastav praktika.

19     Samas peab kõikides liikmesriikide õigussüsteemides avaliku võimu sekkumisel iga isiku – nii füüsilise kui juriidilise – erategevusse olema õiguslik alus ja seadusest tulenev põhjendus ning seega näevad nimetatud süsteemid ette, kuigi erineval viisil, kaitse omavolilise või ebaproportsionaalse sekkumise eest. Sellise kaitse nõuet tuleb tunnustada kui ühenduse õiguse üldpõhimõtet. Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Kohus kinnitas, et tema pädevuses on kontrollida, kas komisjoni poolt ESTÜ asutamislepingu raames toimetatud uurimised on ülemäärased (14. detsembri 1962. aasta otsus liidetud kohtuasjades 5–11 ja 13–15/62: San Michele jt, EKL 1962, lk 859).

20     Määruse nr 17 artikli 14 alusel komisjonile antud uurimisvolituste laadi ja ulatust tuleb seetõttu vaadelda eespool mainitud üldpõhimõtteid silmas pidades.

21     Nimetatud artikli lõige 1 volitab komisjoni läbi viima ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste puhul kõik vajalikud uurimised ning täpsustab, et „selleks on komisjoni poolt volitatud ametnikel õigus:

a)      kontrollida raamatupidamis- ja teisi äridokumente;

b)      teha koopiaid või väljavõtteid raamatupidamis- ja äridokumentidest;

c)      nõuda kohapeal suulisi selgitusi;

d)      siseneda ettevõtja kõikidesse ruumidesse, territooriumile ja transpordivahenditesse”.

22     Sama artikli lõigetes 2 ja 3 nähakse ette, et uurimist võib toimetada kirjaliku volituse esitamisel või sellise otsuse alusel, millega kohustatakse ettevõtjaid uurimisele alluma. Nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, võib komisjon nende kahe võimaluse vahel valida vastavalt iga juhtumi eripärale (26. juuni 1980. aasta otsus kohtuasjas 136/79: National Panasonic, EKL 1980, lk 2033). Nii kirjalikus volituses kui ka otsuses peab olema nimetatud uurimise objekt ja eesmärk. Olenemata järgitavast menetlusest on komisjon kohustatud uurimisest eelnevalt teavitama selle liikmesriigi pädevat asutust, mille territooriumil uurimine toimub, st asutust, kellega vastavalt artikli 14 lõikele 4 tuleb enne uurimist määrava otsuse vastuvõtmist konsulteerida.

23     Vastavalt sama artikli lõikele 5 võivad komisjoni ametnikke nende ülesannete täitmisel abistada selle liikmesriigi pädeva asutuse ametnikud, mille territooriumil uurimine toimub. Abistada lubatakse kas asutuse enda või komisjoni taotlusel.

24     Lõpuks on lõike 6 kohaselt siseriiklike asutuste abi uurimise toimetamiseks vajalik juhul, kui ettevõtja uurimisega ei nõustu.

25     Nagu Euroopa Kohus märkis eespool nimetatud 26. juuni 1980. aasta otsuses (punkt 20), nähtub määruse nr 17 seitsmendast ja kaheksandast põhjendusest, et artikliga 14 komisjonile antud volituste eesmärk on võimaldada komisjonil täita talle EMÜ asutamislepinguga antud ülesannet tagada konkurentsieeskirjade järgimine ühisturul. Nagu nähtub asutamislepingu preambuli neljandast lõigust, artikli 3 punktist f ning artiklitest 85 ja 86, on nende eeskirjade ülesanne vältida seda, et konkurentsi kahjustataks üldiste huvide ning eraettevõtjate ja tarbijate huvide vastaselt. Määrusega nr 17 komisjonile antud volituste kasutamine aitab seega toimida asutamislepinguga ette nähtud konkurentsisüsteemil, mille järgimine on ettevõtjatele kohustuslik. Eespool viidatud kaheksandas põhjenduses täpsustatakse, et sel eesmärgil peab komisjon olema kogu ühisturu piires volitatud nõudma sellise informatsiooni esitamist ja viima läbi uurimisi, „mis on vajalikud”, et välja selgitada eespool viidatud artiklite 85 ja 86 rikkumised.

26     Nii määruse nr 17 eesmärk kui ka komisjoni ametnikele antud volituste loetelu artiklis 14 näitavad, et uurimise ulatus võib olla väga lai. Selles suhtes on ettevõtja mis tahes ruumidesse, territooriumile või transpordivahenditesse sisenemise õigus erilise tähtsusega, kuna see peab võimaldama komisjonil koguda tõendeid konkurentsieeskirjade rikkumise kohta paikadest, kust selliseid tõendeid tavaliselt leida võib – nimelt ettevõtja äriruumidest.

27     Kõnealune sisenemise õigus muutuks kasutuks juhul, kui komisjoni ametnikud peaksid piirduma sellega, et paluvad esitada sellised dokumendid või toimikud, mida nad oskavad eelnevalt täpselt kindlaks teha. Vastupidi, see õigus eeldab volitusi otsida mitmesuguseid andmeid, mis ei ole veel teada või mis ei ole täielikult kindlaks tehtud. Ilma selliste volitusteta oleks komisjonil võimatu koguda uurimiseks vajalikku teavet, kui ta põrkuks asjaomaste ettevõtjate koostööst keeldumisega või takistava hoiakuga.

28     Kuigi määruse nr 17 artikliga 14 antakse komisjonile laialdased uurimisvolitused, kehtivad nende volituste kasutamise suhtes tingimused, millega tagatakse asjaomaste ettevõtjate õigustega arvestamine.

29     Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et komisjonil on kohustus nimetada uurimise objekt ja eesmärk. See kohustus on põhimõttelise tähtsusega nõue mitte üksnes selleks, et näidata asjaomaste ettevõtjate ruumides korraldatava uurimise põhjendatust, vaid ka selleks, et ettevõtjatel oleks võimalik mõista oma koostöökohustuse ulatust, säilitades samal ajal oma kaitseõiguse.

30     Tuleb märkida ka seda, et komisjoni uurimisvolituste kasutamise tingimused erinevad sõltuvalt komisjoni valitud menetlusest, asjaomaste ettevõtjate hoiakust ja liikmesriigi asutuste sekkumisest.

31     Määruse nr 17 artiklis 14 käsitletakse kõigepealt uurimist, mille puhul asjaomased ettevõtjad teevad koostööd kas vabatahtlikult kirjaliku volituse esitamise korral või uurimise alustamise otsusest tuleneva kohustuse alusel. Viimati nimetatud juhul – millega on tegemist käesolevas asjas – on komisjoni ametnikel muu hulgas volitused kohustada ettevõtjaid neile esitama dokumendid, mida nad on palunud esitada, siseneda nende näidatud ruumidesse ning kohustada ettevõtjaid näitama nende määratud panipaikade sisu. Seevastu ei või nad jõudu kasutades siseneda ruumidesse ega avada panipaiku ega sundida ettevõtte töötajaid neile sellist juurdepääsu võimaldama ega toimetama läbiotsimist ilma ettevõtte juhtkonna loata.

32     Olukord on hoopis teistsugune, kui komisjon põrkub asjaomaste ettevõtjate vastuseisuga. Sel juhul võivad komisjoni ametnikud artikli 14 lõike 6 alusel otsida ettevõtjatega koostööd tegemata igasugust uurimiseks vajalikku teavet liikmesriigi asutuste abil, kellel on kohustus anda neile nende ülesannete täitmiseks vajalikku abi. Kuigi abi nõutakse üksnes juhul, kui ettevõtja teatab oma vastuseisust, tuleb lisada, et seda võib taotleda ka ettevaatusabinõuna, et hoida ära ettevõtja võimalik vastuseis.

33     Artikli 14 lõikest 6 tuleneb, et igal liikmesriigil on õigus määrata tingimused, mil liikmesriigi asutused komisjoni ametnikele abi pakuvad. Sellega seoses on liikmesriigid kohustatud tagama komisjoni tegevuse tõhususe, järgides samal ajal eespool nimetatud üldpõhimõtteid. Sellest tuleneb, et nendes piirides määratletakse ettevõtja õigustega arvestamise tagamiseks kohased menetlusnormid siseriiklikus õiguses.

34     Järelikult, kui komisjon kavatseb liikmesriigi asutuste abil rakendada uurimismeetmeid asjaomaste ettevõtjatega koostööd tegemata, peab ta järgima siseriiklikus õiguses sel eesmärgil ette nähtud menetluslikke tagatisi.

35     Komisjon peab jälgima, et siseriikliku õiguse alusel pädeva asutuse käsutuses oleksid kõik vajalikud andmed, mis võimaldaksid tal tema pädevusse kuuluvat järelevalvet teostada. Tuleb rõhutada, et nimetatud asutus – olenemata sellest, kas see on kohtuasutus või mitte – ei või sellisel juhul asendada komisjoni hinnangut määratud uurimise vajalikkuse kohta enda omaga, sest faktilistele ja õiguslikele asjaoludele antud komisjoni hinnangu õiguspärasust võib kontrollida üksnes Euroopa Kohus. Seevastu on liikmesriigi asutuse pädevuses – pärast seda, kui ta on uurimise alustamise otsuse autentsuses veendunud – uurida, ega kavandatavad sunnimeetmed ei ole uurimise objekti seisukohast omavolilised või ülemäärased, ning tagada nende meetmete kohaldamisel siseriiklike õigusnormide järgimine.

36     Eespool esitatut silmas pidades tuleb tõdeda, et meetmed, mida vaidlustatud uurimise alustamise otsus lubas komisjoni ametnikel rakendada, ei ületanud volitusi, mis neil on määruse nr 17 artikli 14 alusel. Kõnealuse otsuse artiklis 1 piirdutakse vaid sellega, et pannakse hagejale kohustus „võimaldada komisjoni volitatud ametnikel siseneda ettevõtja ruumidesse tavapärasel tööajal, esitada kontrollimiseks ja koopiate tegemiseks uurimise objektiga seotud äridokumente, mida nimetatud ametnikud nõuavad, ja anda viivitamata selgitusi küsimustes, mida ametnikud esitada võivad”.

37     On tõsi, et Euroopa Kohtu menetluse käigus väitis komisjon, et tema ametnikel on uurimise käigus õigus toimetada läbiotsimist liikmesriigi asutuste abita ja järgimata siseriiklikus õiguses ette nähtud menetluslikke tagatisi. Määruse nr 17 artikli 14 selline väär tõlgendamine ei muuda siiski nimetatud sätte alusel vastu võetud otsuseid õigusvastaseks.

38     Väide, mis tuleneb komisjoni uurimisvolituste piiride ületamisest, tuleb seega tagasi lükata.

 b) Põhjendused

39     Hageja väidete kohaselt rikutakse uurimise alustamise otsusega asutamislepingu artiklit 190 ja määruse nr 17 artikli 14 lõiget 3, kuna otsus on ebatäpne, seda eriti uurimise objekti ja eesmärgi osas.

40     Tuleb meenutada, et nagu Euroopa Kohus leidis juba eespool viidatud 26. juuni 1980. aasta otsuses (National Panasonic, punkt 25), määratleb määruse nr 17 artikli 14 lõige 3 uurimist määrava otsuse põhjenduste põhielemendid, nähes ette, et otsuses „nimetatakse uurimise objekt ja eesmärk, määratakse kuupäev, millal uurimine algab, ja märgitakse artikli 15 lõike 1 punktis c ja artikli 16 lõike 1 punktis d ettenähtud trahvid ning õigus otsuse läbivaatamisele Euroopa Kohtus”.

41     Nagu eespool märgitud, kujutab komisjoni kohustus määratleda uurimise objekt ja eesmärk endast asjaomase ettevõtja kaitseõiguse peamist tagatist. Sellest tuleneb, et uurimise alustamise otsuse põhjendamise kohustuse ulatust ei või piirata kaalutlustel, mis on seotud uurimise tõhususega. Selles suhtes tuleb täpsustada, et kuigi on tõsi, et komisjon ei ole kohustatud edastama uurimise alustamise otsuse adressaadile kogu tema käsutuses olevat teavet arvatavate rikkumiste kohta ega andma nendele rikkumistele täpset õiguslikku kvalifikatsiooni, peab komisjon siiski selgesti näitama, milliseid oletusi ta kontrollida kavatseb.

42     Tuleb tõdeda, et kuigi vaidlustatud uurimise alustamise otsuse põhjendused on koostatud väga üldsõnaliselt ja oleksid võinud olla täpsemad, andes selles suhtes alust kritiseerimiseks, sisaldavad need siiski määruse nr 17 artikli 14 lõikes 3 ette nähtud põhielemente. Kõnealune otsus sisaldab eelkõige teavet, mis viitab teatavate EMÜ polüvinüülkloriidi ja polüetüleeni (sealhulgas LdPE, kuid mitte ainult selle) tootjate ja tarnijate kokkulepete või kooskõlastatud tegevuse olemasolule ja rakendamisele nimetatud toodete hindade, koguste või müügieesmärkide suhtes. Otsuses märgitakse, et sellised kokkulepped ja tegevus võivad kujutada endast asutamislepingu artikli 85 lõike 1 tõsist rikkumist. Vastavalt kõnealuse otsuse artiklile 1 peab hageja „alluma uurimisele, mis puudutab tema võimalikku osalemist” nendes kokkulepetes või kooskõlastatud tegevuses ning sellest tulenevalt võimaldama komisjoni ametnikel siseneda oma ruumidesse ja kontrollimise eesmärgil esitama „uurimise objektiga seotud” äridokumente või lubama neist koopiaid teha.

43     Neil asjaoludel tuleb põhjenduse ebapiisavusest tulenev väide tagasi lükata.

 c) Otsuse vastuvõtmise menetlus

44     On selge, et vaidlustatud uurimise alustamise otsus võeti vastu nn volitamismenetluse teel, mis on ette nähtud komisjoni 5. novembri 1980. aasta otsusega, mis annab konkurentsiküsimustega tegelevale komisjoni liikmele volituse võtta vastavalt määruse nr 17 artikli 14 lõikele 3 komisjoni nimel ja vastutusel vastu otsus, mis nõuab ettevõtjatelt uurimisele allumist. Oma 23. septembri 1986. aasta otsuses kohtuasjas 5/85: AKZO Chemie v. komisjon (EKL 1986, lk 2585) on Euroopa Kohus juba leidnud, et see volitamisotsus ei kahjusta liitmislepingu artiklis 17 ette nähtud kollegiaalsuse põhimõtet.

45     Hageja peab siiski vajalikuks, et Euroopa Kohus vaataks uuesti läbi selle volitamismenetluse õiguspärasuse, mis hageja arvates on vastuolus põhimõttega nulla poena sine lege. Ta väidab, et komisjon on üksnes sisemise haldusmeetme kaudu muutnud sellise rikkumise koosseisu tunnuseid, mis võivad kaasa tuua trahvi vastavalt määruse nr 17 artiklile 15, sest eespool nimetatud 5. novembri 1980. aasta otsuse jõustumisest alates tähendab see rikkumine keeldumist uurimisest, mille määrab üksainus komisjoni liige, mitte – nagu varem – komisjon kui kollegiaalne organ.

46     Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi on õige, et komisjoni otsusega ei või muuta neid tingimusi, mille esinemisel võib määruse nr 17 artikli 15 alusel trahve määrata, ei olnud sellise muudatuse tegemine eespool viidatud volitusotsuse eesmärk ega tulemus. Kuivõrd volitamise süsteem ei kahjusta uurimise alustamise otsuste puhul kollegiaalsuse põhimõtet, tuleb volituse alusel tehtud otsuseid vaadelda komisjoni otsustena määruse nr 17 artikli 15 tähenduses.

47     Menetluse õigusvastasusest tulenev väide tuleb seega tagasi lükata.

48     Kuna mitte ühegi uurimise alustamise otsuse vastu esitatud väitega ei saa nõustuda, tuleb nimetatud otsuse tühistamise nõue rahuldamata jätta.

 Karistusmakse määramise otsus

49     Hageja väidete kohaselt rikuti karistusmakse määramise otsuse vastuvõtmisel olulisi menetlusnorme, kuna komisjon võttis nimetatud otsuse vastu asjaomast ettevõtjat eelnevalt ära kuulamata ning konkurentsi piiravat tegevust ja turgu valitsevat seisundit käsitleva nõuandekomiteega konsulteerimata.

50     Komisjon leiab vastupidi, et olulisi menetlusnorme ei ole rikutud, kuivõrd eespool viidatud ärakuulamine ja konsulteerimine toimusid enne karistusmakse lõplikku kinnitamist.

51     Tuleb märkida, et vastavalt määruse nr 17 artikli 19 lõikele 1 on enne mitmesuguste otsuste, sealhulgas artiklis 16 ette nähtud karistusmaksete määramise otsuste vastuvõtmist nõutav asjaomaste isikute ärakuulamine, selleks et anda neile võimalus „esitada oma seisukoht küsimustes, mis on kutsunud esile komisjoni vastuväiteid”.

52     Seisukohtade ärakuulamine on kaitseõiguse oluline element. See on vajalik, et „tagada ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele õigus esitada uurimise raames märkusi kõigi etteheidete suhtes, mida komisjon kavatseb nende vastu oma otsustes arvesse võtta” (komisjoni 25. juuli 1963. aasta määruse nr 99/63, mis käsitleb nõukogu määruse nr 17 artikli 19 lõigetega 1 ja 2 ettenähtud ärakuulamisi, kolmas põhjendus (EÜT 127, lk 2268)). [Siin ja edaspidi on osundatud määrust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

53     Konkurentsi piiravat tegevust ja turgu valitsevat seisundit käsitleva nõuandekomitee kohta näeb eespool viidatud artikli 16 lõige 3 ette, et „tuleb kohaldada artikli 10 lõikeid 3–6”. Need sätted reguleerivad kõnealuse nõuandekomitee pädevust, koosseisu ja sellega konsulteerimise korda.

54     Vastavalt eespool viidatud määruse nr 99/63 artiklile 1 „enne konsulteerimist konkurentsi piiravat tegevust ja turgu valitsevat seisundit käsitleva nõuandekomiteega korraldab komisjon ärakuulamise vastavalt määruse nr 17 artikli 19 lõikele 1”. Selle sättega kinnitatakse, et asjaomaste ettevõtjate ärakuulamine ja nõuandekomiteega konsulteerimine on vajalik samades olukordades.

55     Selleks et kindlaks teha, kas komisjon oli kohustatud hageja ära kuulama ja eespool nimetatud komiteega konsulteerima enne karistusmakse määramise otsuse vastuvõtmist, tuleb meenutada, et määruse nr 17 artikli 16 alusel karistusmaksete kinnitamisel on tingimata kaks etappi. Nimetatud artikli lõikes 1 viidatud esimese otsusega määrab komisjon karistusmakse teatud hulga arvestusühikutena iga viivitatud päeva eest alates komisjoni määratud kuupäevast. Kuna selles otsuses ei määrata karistusmakse kogusummat, siis ei saa seda täitmisele pöörata. Summa saab lõplikult kinnitada üksnes uue otsusega.

56     Seega on kohustus asjaomane ettevõtja ära kuulata ja konsulteerida konkurentsi piiravat tegevust ja turgu valitsevat seisundit käsitleva nõuandekomiteega täidetud, kui ärakuulamine ja konsulteerimine toimuvad enne karistusmakse lõplikku kinnitamist, nii et nii asjaomasel ettevõtjal kui ka nõuandekomiteel on võimalus oma seisukohti tõhusalt avaldada kõigi asjaolude kohta, mida komisjon karistusmakse määramisel ja selle lõppsumma kinnitamisel arvesse võtab.

57     Pealegi tooks nõue viia nimetatud ärakuulamised ja konsulteerimine läbi enne seda, kui võetakse vastu otsus, millega määratakse karistusmakse uurimisele allumast keeldunud ettevõtjale, kaasa nimetatud otsuse vastuvõtmise hilisemal kuupäeval ning kahjustaks uurimise alustamise otsuse tõhusust.

58     Eelnevast tuleneb, et karistusmakse määramise otsuse vastuvõtmisel ei ole olulisi menetlusnorme rikutud. Seega tuleb nimetatud otsuse tühistamise nõue rahuldamata jätta.

 Karistusmakse lõppsumma kinnitamise otsus

59     Hageja väidete kohaselt tuleb 26. mai 1988. aasta vaidlustatud otsusega kinnitatud karistusmakse lõppsummat vähendada kahel põhjusel.

60     Ta väidab kõigepealt, et komisjon oleks pidanud arvutamisel jätma arvestamata ajavahemiku, mil Euroopa Kohtus toimus ajutiste meetmete kohaldamise menetlus, mille kaudu hageja taotles uurimise alustamise otsuse täitmise peatamist. Komisjon on käitunud vastupidiselt enda seisukohale, kuna ta oli teatanud, et ta on valmis sellise otsuse täitmise edasi lükkama seni, kuni Euroopa Kohus asjas otsuse teeb.

61     Selles suhtes piisab, kui märkida, et menetluse käigus komisjoni poolt tehtud sellesisuline avaldus puudutas üksnes hoiakut, mille ta oleks võinud edaspidi võtta, kui Euroopa Kohtus toimunud ajutiste meetmete kohaldamise menetlus oleks tema väite kohaselt tunnistatud kohaseks viisiks teostada komisjoni määratud uurimise üle esialgset kohtulikku kontrolli. Seetõttu ei saa sellisel avaldusel käesolevas asjas olla mingit mõju karistusmakse lõppsumma kinnitamisele.

62     Teiseks leiab hageja, et lõppsumma on ebaproportsionaalne, kuna hageja tegutses vaid selliste kõrgemalseisvate huvide nimel, mis on seotud õiguspärase ja põhiseadusele vastava uurimismenetluse tagamisega.

63     Sellega seoses tuleb tõdeda, et hageja ei piirdunud üksnes sellega, et vaidles vastu konkreetsetele meetmetele, mis tema arvates ületasid komisjoni ametnike volituste piire, vaid keeldus ka igasugusest koostööst talle suunatud uurimise alustamise otsuse täitmisel.

64     Niisugust käitumist, mis on vastuolus ühenduse õiguse subjektidele pandud kohustusega tunnustada institutsioonide aktide täielikku toimet seni, kuni Euroopa Kohus ei ole nende tühisust tuvastanud, ja pidada neid akte täitmisele pööratavaks seni, kuni Euroopa Kohus ei ole otsustanud nende täitmist peatada (vt eelkõige 13. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 101/78: Granaria, EKL 1979, lk 623, punkt 5), ei saa õigustada kõrgemalseisvate õiguslike huvidega.

65     Kõigist Euroopa Kohtu poolt arvesse võetud asjaoludest tuleneb, et karistusmakse summat ei ole põhjust vähendada. Nõue tuleb seega rahuldamata jätta.

66     Kõigest eelnevast järeldub, et hagid tuleb rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

67     Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS

otsustab:

1.      Jätta hagid rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja hagejalt.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 21. septembril 1989 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: saksa.