EUROOPA KOHTU OTSUS

13. juuli 1966(*)

Liidetud kohtuasjades 56/64 ja 58/64,

Établissements Consten S.A.R.L., asukoht Coubervoie (Seine), esindaja: advokaat J. Lassier, Cour d’appel de Paris, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis: advokaadibüroo J. Welter, rue Willy-Goergen 6,

hageja kohtuasjas 56/64,

ja

Grundig-Verkaufs-GmbH, asukoht Fürth (Baieri), esindaja: tegevdirektor Max Grundig, keda abistasid H. Hellmann ja K. Pfeiffer, Kölni advokatuur, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis: advokaadibüroo A. Neyens, rue des Glacis 9,

hageja kohtuasjas 58/64,

keda toetasid:

Itaalia Vabariigi valitsus, esindaja: välisministeeriumi diplomaatiliste küsimuste osakonna juhataja asetäitja A. Maresca ministri õigustes, keda abistas riigi kohtujuristi asetäitja P. Peronaci, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: Itaalia Suursaatkond Luxembourgis, rue Marie-Adélaïde 5,

menetlusse astuja mõlemas kohtuasjas,

Saksamaa Liitvabariigi valitsus, esindajad: Ministerialrat U. Everling, ja Regierungsrat H. Peters, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: Saksamaa Liitvabariigi Suursaatkonna kantselei Luxembourgis, boulevard Royal 3,

menetlusse astuja kohtuasjas 58/64,

versus

Euroopa Majandusühenduse Komisjon, esindajad: õigusnõunikud G. Le Tallec (kohtuasi 56/64) ja J. Thiesing (kohtuasi 58/64), kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis: Euroopa ühenduste täitevorganite õigustalituse sekretariaat, place de Metz 2,

kostja,

keda toetasid:

Willy Leissner S.A., asukoht Strasbourg, esindaja: C. Lapp, Strasbourgi advokatuur, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis: notar H. Glaesener, rue Glesener 20,

ja

UNEF S.A.R.L., asukoht Pariis, esindajad: advokaat R. Collin, Cour d’appel de Paris ja advokaat P. A. Franck, Cour d’appel de Bruxelles, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis: advokaadibüroo E. Arendt, rue Willy-Goergen 6,

menetlusse astujad,

mille esemeks on nõue tühistada komisjoni 23. septembri 1964. aasta otsus EMÜ asutamislepingu artiklis 85 sätestatud menetluse kohta (IV/A-00004-03344 „Grundig-Consten”),

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president Ch. L. Hammes, kodade esimehed L. Delvaux ja W. Strauß, kohtunikud A. M. Donner, A. Trabucchi (ettekandja), R. Lecourt ja R. Monaco,

kohtujurist: K. Roemer,

kohtusekretär: A. Van Houtte,

on teinud järgmise

otsuse

[…]

 Põhjendused

 Vaidlustatud akti liigi kindlaksmääramisega seotud väide

Hageja Consten tugineb väitele, et on rikutud olulisi menetlusnorme, kuna Euroopa Ühenduste Teatajas avaldatud tekst on liigitatud direktiiviks, samas kui sellist akti ei saa adresseerida üksikisikutele.

Kui akt on suunatud nimeliselt osutatud ettevõtjatele, on autentne üksnes adressaatidele teatavaks tehtud tekst.

Kõnealuses tekstis on sõnastus „komisjon on vastu võtnud käesoleva otsuse”.

Seepärast on see väide põhjendamatu.

 Kaitseõiguste rikkumisega seotud väide

Hageja Consten kaebab, et komisjon on rikkunud kaitseõigusi, sest talle ei ole edastatud kõiki toimiku dokumente.

Hageja Grundig esitab sama väite eelkõige seoses Prantsusmaa ja Saksamaa asutustelt saadud kahe teatisega, mida komisjon on oma otsuse tegemisel arvestanud.

Asutamislepingu artikli 85 kohaldamisega seotud komisjoni menetlus on haldusmenetlus, mis eeldab, et asjaomased pooled saavad enne otsuse tegemist esitada oma märkused vastuväidete kohta, mida komisjon peab vajalikuks neile esitada.

Selleks tuleb neid teavitada faktilistest asjaoludest, millel need vastuväited põhinevad.

Kogu toimiku sisu ei ole siiski vaja edastada.

Käesoleval juhul ilmneb, et komisjoni 20. detsembri 1963. aasta esildis sisaldab kõiki faktilisi asjaolusid, mis on vajalikud esitatud vastuväidete tuvastamiseks.

Hagejatele on selle esildise koopia nõuetekohaselt edastatud ja neil oli võimalik esitada oma kirjalikke ja suulisi märkusi.

Vaidlustatud otsus põhineb ainult kõnealuse menetluse esemeks olnud vastuväidetel.

Hageja Consten arvab, et otsusega rikutakse kaitseõigusi ka sellega, et ei võeta arvesse komisjonile hageja esitatud peamisi väiteid, eelkõige taotlusi edasiste uurimiste tegemiseks.

Sellise kohtuvälise menetluse puhul ei ole haldusasutus kohustatud põhjendama poolte väidete tagasilükkamist.

Seega ei ilmne, et komisjoni menetluse käigus oleks poolte kaitseõigusi rikutud.

Kõnealune väide on seega põhjendamatu.

 Väide, mis on seotud rikkumise konstateeringuga otsuse resolutiivosas

Saksamaa valitsus toetab väidet, et olulist menetlusnormi on rikutud sellega, et asutamislepingu artikli 85 rikkumist käsitlev konstateering oleks pidanud sisalduma üksnes otsuse preambulis, mitte resolutiivosas.

See konstateering on aluseks poolte kohustusele rikkumine lõpetada.

Konstateeringu mõju asjaomaste ettevõtjate õiguslikule olukorrale ei sõltu selle asukohast otsuses.

Kõnealusest väitest ei selgu seega kaitset vajav õigustatud huvi ja see tuleb järelikult tagasi lükata.

 Väited, mis on seotud artikli 85 lõike 1 kohaldatavusega ainuõiguslike turustuslepingute suhtes

Hagejad on seisukohal, et artikli 85 lõikes 1 sätestatud keeld on kohaldatav üksnes niinimetatud horisontaalkokkulepete suhtes.

Itaalia valitsus arvab samuti, et ainuõiguslikud turustuslepingud ei kujuta endast tegelikult „ettevõtjatevahelisi kokkuleppeid” selle sätte tähenduses, sest pooled ei ole võrdses seisus.

Nende lepingute suhtes võib konkurentsivabadust kaitsta üksnes asutamislepingu artikli 86 põhjal.

Asutamislepingu artiklite 85 ja 86 sõnastus ei anna alust väita, et kummalegi artiklile tuleb määrata selge kohaldamisala vastavalt lepinguosaliste majandustasandile.

Artikliga 85 osutatakse üldiselt kõikidele kokkulepetele, mis kahjustavad konkurentsi ühisturul, ega eristata neid kokkuleppeid selle järgi, kas need on sõlmitud samal majandustasandil tegutsevate konkurentide vahel või eri tasandil tegutsevate ja omavahel mittekonkureerivate isikute vahel.

Põhimõtteliselt ei saa sellist vahet teha, kui seda ei ole tehtud asutamislepingus.

Lisaks sellele ei saa kõrvale jätta artikli 85 võimalikku kohaldamist ainuõigusliku turustuslepingu suhtes üksnes seepärast, et ainumüügiõiguse andja ja kontsessionäär ei ole omavahel konkurendid ja nad ei ole võrdses seisus.

Artikli 85 lõike 1 tähenduses võivad konkurentsi kahjustada peale poolte omavahelist konkurentsi piiravate kokkulepete ka niisugused kokkulepped, mis takistavad või piiravad konkurentsi, mis võiks toimida ühe poole ja kolmanda isiku vahel.

Seepärast ei ole oluline, kas kokkuleppe pooled on võrdses seisus või mitte, kui kõne all on nende majanduslik seisund ja funktsioon.

See kehtib eelkõige siis, kui pooled võiksid sellise kokkuleppega, takistades või piirates toodete puhul toimivat konkurentsi kolmandate isikute osas, püüda luua või tagada endale põhjendamatut eelist tarbija või kasutaja arvel, mis on vastuolus artikli 85 üldeesmärkidega.

Seega on võimalik, et ilma turgu valitseva seisundi kuritarvitamiseta võib eri tasandil ettevõtjate vahel sõlmitud kokkulepe mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ja selle kokkuleppe eesmärgiks või tagajärjeks võib samal ajal olla konkurentsi takistamine, piiramine või kahjustamine, mistõttu selle suhtes on kohaldatav artikli 85 lõikes 1 sätestatud keeld.

Peale selle oleks mõttetu võrrelda toodete edasimüüjaga sõlmitud ainuõigusliku turustuskokkuleppega seotud tootja olukorda, kelle kohta kehtib artikkel 85, sellise tootja olukorraga, kes on oma toodete turustamise mingil viisil, näiteks kaubandusesindajaid kasutades, ühendanud ettevõtte tegevusega, mistõttu tema suhtes ei ole artikkel 85 kohaldatav.

Need olukorrad on õiguslikult erinevad.

Neid tuleb erinevalt hinnata, sest kaks turustusorganisatsiooni, millest üks on ühendatud tootja ettevõttega, teine aga mitte, ei pruugi olla sama tõhusad.

Kuigi artikli 85 sõnastuse alusel kohaldatakse keeldu mitme ettevõtja vahel sõlmitud kokkuleppele juhul, kui teised tingimused on täidetud, ja keeld ei kehti juhul, kui üksikettevõtja ühendab oma turustusvõrgu oma äriettevõttega, ei tulene sellest siiski, et tootva ja turustava ettevõtja vahel sõlmitud kokkuleppel põhinevat lepingulist olukorda tuleks vastuolus nimetatud artikliga ja vaid majandusliku sarnasuse tõttu, mis ei ole täielik, pidada seaduslikuks.

Kuigi esimesel juhul on asutamislepingu artikli 85 eesmärgiks jätta ettevõtte sisemine struktuur puutumata ja seada see artikli 86 alusel kahtluse alla vaid juhul, kui tegemist on tõsise juhtumiga, millega kaasneb turgu valitseva seisundi kuritarvitamine, ei saa sama reservatsiooni kohaldada, kui konkurentsi takistamine tuleneb kahe erineva ettevõtja vahel sõlmitud kokkuleppest, mis tuleb üldiselt keelata.

Lõpetuseks, selline tootja ja edasimüüja vaheline kokkulepe, millega võidakse püüda taastada liikmesriikidevahelise kaubanduse siseriiklikke vaheseinu, võib nurjata ühenduse põhieesmärgid.

Asutamisleping, mille preambuli ja sisu eesmärgiks on kaotada riikidevahelised tõkked ning mille mitmetest sätetest ilmneb range suhtumine nende taastamisse, ei saa lubada ettevõtjatel selliseid tõkkeid uuesti rajada.

Artikli 85 lõige 1 on ette nähtud selle eesmärgi saavutamiseks isegi eri majandustasandil olevate ettevõtjate vahel sõlmitud kokkulepete puhul.

Esitatud väited on seega põhjendamatud.

 Nõukogu määrusel nr 19/65 põhinev väide

Hageja Grundig tõstatab küsimuse, kas artikli 85 lõikes 1 sätestatud keeld kehtis kõnealuse kokkuleppe suhtes enne, kui võeti vastu nõukogu määrus nr 19/65 asutamislepingu artikli 85 lõike 3 kohaldamise kohta teatavate kokkulepete suhtes.

Hageja esitas selle väite esimest korda oma repliigis.

Asjaolu, et nimetatud määrus võeti vastu pärast avalduse esitamist, ei õigusta sellist viivitamist.

Tegelikult tähendab see väide, et komisjon ei oleks pidanud enne selle määruse vastuvõtmist kohaldama artikli 85 lõiget 1, sest tal puudusid volitused erandite andmiseks kokkuleppeliikide alusel.

Kuna kõnealune olukord oli tekkinud juba enne määruse nr 19/65 vastuvõtmist, ei saa see määrus olla kodukorra artikli 42 tähenduses uueks asjaoluks, mis võiks õigustada selle väite hilinenud esitamist.

Väide on seega vastuvõetamatu.

 Väited, mis on seotud mõistega „kokkulepped, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust”

Hagejad ja Saksamaa valitsus väidavad, et komisjon on tõlgendanud valesti mõistet „kokkulepe, mis võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust” ja ei ole tõendanud, et nimetatud kaubandus oleks kõnealuse kokkuleppeta olnud ulatuslikum.

Kostja vastab, et see artikli 85 lõike 1 nõue on täidetud, kui kokkuleppe tulemusel areneb liikmesriikidevaheline kaubandus muul viisil, kui see oleks arenenud ilma kokkuleppest tuleneva piiranguta, ja kui kokkulepe hakkab teataval määral mõjutama turutingimusi.

Kostja arvates ongi käesoleval juhul sellega tegemist, eriti pidades silmas kõnealusest kokkuleppest tulenevaid takistusi ühisturul seoses Grundigi toodete ekspordiga Prantsusmaalt ja impordiga Prantsusmaale.

Mõistega „kokkulepe, mis võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust” soovitakse konkurentsiõiguses määratleda ühenduse õiguse ja siseriikliku õiguse vahelisi piire.

Selles ulatuses, milles kokkulepe võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, on kõnealusest kokkuleppest tingitud konkurentsi nõrgenemise suhtes kohaldatav artiklis 85 sisalduv ühenduse õiguse keeld; vastupidisel juhul keeld sellele ei laiene.

Seoses sellega on eriti oluline teada, kas kokkulepe võib otse või kaudselt, tegelikult või võimalikult ohustada liikmesriikidevahelist kaubavahetust viisil, mis võiks kahjustada riikidevahelise ühtse turuga seotud eesmärkide saavutamist.

Kuigi kokkuleppe tulemusel suureneks oluliselt riikidevahelise kaubanduse maht, ei saa välistada võimalust, et kokkulepe võib „mõjutada” sellist kaubandust eespool märgitud viisil.

Käesoleval juhul mõjutab Grundigi ja Consteni vaheline leping, millega takistatakse teistel ettevõtjatel peale Consteni importida Grundigi tooteid Prantsusmaale ja keelatakse Constenil reeksportida neid tooteid teistesse ühisturu riikidesse, vaieldamatult liikmesriikidevahelist kaubandust.

Nendest kaubavahetusvabaduse piirangutest ja ka piirangutest, mis võivad kolmandate isikute suhtes tuleneda sellest, et Consten on Prantsusmaal registreerinud kaubamärgi GINT, millega Grundig tähistab kõiki oma tooteid, piisab kõnealuse nõude täitmiseks.

Järelikult tuleb esitatud väited tagasi lükata.

 Konkurentsi piiramise kriteeriumiga seotud väited

Hagejad ja Saksamaa valitsus väidavad, et kuna komisjon on piirdunud vaid Grundigi toodete kontrollimisega, põhineb otsus valel arusaamal konkurentsist ja artikli 85 lõikes 1 sätestatud keelust.

Seda kontseptsiooni kohaldatakse eelkõige sarnaste, kuid eri kaubamärgiga toodete vahelise konkurentsi suhtes.

Komisjon oleks pidanud enne artikli 85 lõike 1 kohaldatavaks kuulutamist võtma „mõistliku tõlgendamise põhimõtte” (rule of reason) alusel arvesse vaidlusaluse lepingu majanduslikku mõju eri kaubamärgiga toodete vahelisele konkurentsile.

Hageja arvates eeldatakse, et vertikaalsed ainuõiguslikud turustuskokkulepped ei kahjusta konkurentsi, ja käesolev juhtum ei anna ainet selle eelduse ümberlükkamiseks.

Vastupidi, kõnealune leping on suurendanud konkurentsi sarnaste, kuid eri kaubamärgiga toodete vahel.

Konkurentsivabaduse põhimõte käsitleb konkurentsi eri tasandeid ja aspekte.

Kuigi konkurents tootjate vahel on üldiselt märgatavam kui sama kaubamärgiga toodete edasimüüjate vahel, ei tähenda see, et viimasena nimetatud konkurentsi piirava kokkuleppe kohta ei kehtiks artikli 85 lõikes 1 sätestatud keeld ainult seetõttu, et kokkulepe võib suurendada tootjatevahelist konkurentsi.

Peale selle ei pea artikli 85 lõike 1 kohaldamisel arvesse võtma kokkuleppe konkreetset mõju, kui selle eesmärgiks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi.

Seepärast ei ole asjaolu, et vaidlustatud otsuses puudub analüüs kokkuleppe mõju kohta sarnaste, kuid eri kaubamärgiga toodete vahelisele konkurentsile, otsuse puuduseks.

Seega tuleb veel kaaluda, kas on põhjendatud, et vaidlustatud otsusega on kohaldatud artikli 85 lõikes 1 sätestatud keeldu vaidlusaluse kokkuleppe suhtes üksnes Grundigi toodete turustamiseks loodud konkurentsipiirangu tõttu.

Vaidlustatud otsusega kindlakstehtud rikkumine tuleneb täielikust territoriaalsest kaitsest, mis on nimetatud lepinguga loodud Consteni kasuks Prantsusmaa seaduste alusel.

Hagejad soovisid seega kaotada kõik konkurentsivõimalused Grundigi toodete hulgimüügitasandil lepingus täpsustatud territooriumil kahe peamise meetodi abil.

Kõigepealt kohustus Grundig isegi mitte kaudselt tarnima kolmandatele isikutele lepinguga määratud piirkonnale ettenähtud tooteid.

Selle kohustuse piirav mõju on ilmne, kui seda käsitleda seoses ekspordikeeluga, mis peale Consteni kehtib ka kõikide teiste Grundigi ainukontsessionääride ning Saksamaa hulgimüüjate puhul.

Teiseks on Consten Prantsusmaal registreerinud kaubamärgi GINT, millega Grundig tähistab kõiki oma tooteid, selleks et suurendada vaidlusalusele kokkuleppele omast kaitset Grundigi toodete paralleelse, Prantsusmaale suunduva impordi vastu, lisades sellele ka tööstusomandi õigusest tuleneva kaitse.

Seetõttu ei saa ükski kolmas isik ilma märkimisväärse riskita importida teistest ühenduse liikmesriikidest Grundigi tooteid Prantsusmaale edasimüümiseks.

Kostjal oli õigus võtta arvesse kogu Grundigi sel viisil rajatud süsteemi.

Lepingulise olukorra määratlemiseks tuleb leping asetada majanduslikku ja õiguslikku konteksti, milles see poolte vahel on sõlmitud, ja seda ei saa käsitleda lubamatu sekkumisena õiguslikesse toimingutesse või olukordadesse, mis ei olnud komisjoni menetluse esemeks.

Eespool kindlakstehtud olukorra tagajärjel on Prantsusmaa turg isoleeritud ja see võimaldab nõuda kõnealuste toodete puhul tõhusa konkurentsi eest kaitstud hinda.

Peale selle, mida edukamalt tootjad suudavad tarbija silmis oma kaubamärgiga eristuda, seda enam väheneb tootjatevahelise konkurentsi tõhusus.

Kuna turustuskulud hõlmavad märgatava osa kogu omahinnast, on oluline soodustada konkurentsi ka vahendajate vahel.

Vahendaja jõupingutusi soodustab sama kaubamärgiga toodete edasimüüjate vahel valitsev konkurents.

Kuna kokkuleppe eesmärgiks on seega isoleerida Grundigi toodete Prantsusmaa turg ja säilitada kunstlikult väga tuntud kaubamärgiga toodetele eraldi siseriiklikud turud ühenduse piires, tähendab see konkurentsi kahjustamist ühisturul.

Seepärast on õigustatud vaidlustatud otsuse seisukoht, et kokkuleppega rikutakse artikli 85 lõiget 1, kõik edasised kaalutlused, olgu need siis seotud majandusandmetega (hinnaerinevused Prantsusmaa ja Saksamaa vahel, käsitletud seadmeliigi tüüpilisus, Consteni kantud üldkulude tase) või nende kriteeriumide täpsustamisega, mida komisjon kasutas Prantsusmaa ja Saksamaa turu olukorra võrdlemisel, või kokkuleppe võimaliku soodsa mõjuga, ei võimalda eespool nimetatud piirangute tõttu mingil juhul leida teistsugust artikli 85 lõikele 1 vastavat lahendust.

 Keelu ulatusega seotud väide

Hageja Grundig ja Saksamaa valitsus kaebavad, et komisjon ei ole vaidlustatud otsuse resolutiivosas jätnud keelu alt välja neid lepingutingimusi, mis mingil viisil ei piira konkurentsi, ja nii on komisjon jätnud rikkumise määratlemata.

Vaidlustatud otsuse põhjendavast osast ja nimetatud otsuse artiklist 3 ilmneb, et resolutiivosa artiklis 1 tuvastatud rikkumine ei tulene Grundigi kohustusest täita otsetarneid Prantsusmaale üksnes Constenile.

Kõnealune rikkumine tuleneb tingimustest, millega püütakse peale selle ainuõiguse andmise takistada siseriiklikele seadustele toetudes Grundigi toodete paralleelimporti Prantsusmaale, kehtestades ainukontsessionäärile täieliku territoriaalse kaitse.

Artikli 85 lõike 2 sätet, mille kohaselt artikli 85 põhjal keelatud kokkulepped on algusest peale tühised, kohaldatakse üksnes nendele kokkuleppeosadele, mille suhtes kehtib keeld, või tervele kokkuleppele, kui need osad on kokkuleppest lahutamatud.

Komisjon oleks seepärast pidanud piirduma vaidlustatud otsuse resolutiivosas rikkumise tuvastamisega ainult keelu alla kuuluvate kokkuleppeosade suhtes või sätestama otsuse põhjendavas osas põhjused, mille alusel ta leidis, et need osad on kokkuleppest lahutamatud.

Otsuse artiklist 1 ilmneb aga, et rikkumine puudutab kokkulepet tervikuna, kuigi komisjon ei ole nõuetekohaselt põhjendanud, miks oli vaja tunnistada terve kokkulepe kehtetuks, samas kui ei ole kindlaks tehtud, et kõik tingimused oleksid rikkunud artikli 85 lõike 1 sätteid.

Niisugune olukord, mis leiti olevat vastuolus artikli 85 lõikega 1, tuleneb pigem 1. aprillil 1957. aastal sõlmitud täielikku territoriaalset kaitset käsitleva lepingu teatavatest eritingimustest ja kaubamärgiga GINT seotud lisakokkuleppest kui kõigi kokkuleppe tingimuste koostoimest ehk kokkuleppe üldmõjust.

Vaidlustatud otsuse artikkel 1 tuleb seepärast tühistada ulatuses, milles see tunnistab ilma mõjuva põhjuseta artikli 85 lõike 2 põhjal tühiseks kõik kokkuleppe tingimused.

 Kaubamärki GINT käsitleva kokkuleppe rikkumise tuvastamisega seotud väited

Hagejate väitel on komisjon rikkunud EMÜ asutamislepingu artikleid 36, 222 ja 234 ning ületanud oma volituste piire, teatades, et kaubamärgi GINT registreerimist Prantsusmaal käsitleva kokkuleppe eesmärgiks oli tagada Constenile täielik territoriaalne kaitse, ja välistades sellega vaidlustatud otsuse resolutiivosa artiklis 3 Consteni võimalused kasutada siseriikliku kaubamärgiõiguse alusel oma õigusi paralleelimpordi tõrjumiseks.

Hagejad väidavad eelkõige, et kritiseeritud mõju konkurentsile ei tulene kokkuleppest, vaid kaubamärgi registreerimisest Prantsusmaa seaduste kohaselt, mis annab kaubamärgi omanikule algsed õigused, millest siseriikliku õiguse alusel tuleneb täielik territoriaalne kaitse.

Constenil on lepingu alusel ainuõigus kasutada Prantsusmaal kaubamärki GINT, mida võib samamoodi kasutada teistes riikides, ja selle eesmärgiks on võimaldada kontrolli paralleelimpordi üle ja seda importi tõkestada.

Järelikult püütakse kokkuleppega, mille alusel Grundig kõnealuse kaubamärgi omanikuna rahvusvahelise registreeringu alusel volitas Constenit registreerima seda kaubamärki Prantsusmaal Consteni nimel, piirata konkurentsi.

Kuigi Constenit käsitatakse kaubamärgi GINT registreerimise põhjal Prantsusmaa seaduste alusel selle kaubamärgiga seotud õiguste algse omanikuna, registreeriti kaubamärk siiski Grundigiga sõlmitud kokkuleppe alusel.

Seepärast on artikli 85 lõike 1 keeld nimetatud kokkuleppe suhtes kohaldatav.

Kõnealune keeld ei oleks tõhus, kui Consten saaks jätkata kaubamärgi kasutamist samal eesmärgil kui ebaseaduslikuks tunnistatud kokkuleppe eesmärk.

Asutamislepingu artiklid 36, 222 ja 234, millele hagejad viitavad, ei välista ühenduse õiguse mõju siseriiklike tööstusomandi õiguste kasutamisele.

Asutamislepingu artikkel 36, mis piirab asutamislepingu I jaotise 2. peatüki kaubanduse liberaliseerimise eeskirjade ulatust, ei piira artikli 85 kohaldamisala.

Artiklis 222 piirdutakse täpsustusega, et „käesolev leping ei mõjuta mingil viisil omandi õiguslikku režiimi liikmesriikides”.

Vaidlustatud otsuse resolutiivosa artiklis 3 sisalduv ettekirjutus hoiduda siseriiklikust kaubamärgiõigusest tulenevate õiguste kasutamisest, et tõkestada paralleelimporti, ei mõjuta nende õiguste andmist, vaid piirab nende kasutamist niipalju, kui on vaja artikli 85 lõikest 1 tuleneva keelu jõustamiseks.

Komisjoni pädevus nõukogu määruse nr 17/62 artiklis 3 sätestatud ettekirjutuse tegemiseks on kooskõlas nende ühenduse konkurentsieeskirjade sisuga, millel on vahetu toime ja mis on üksikisikutele vahetult siduvad.

Seepärast, et kõnealustel eeskirjadel on kirjeldatud olemus ja funktsioon, ei luba need kuritarvitada siseriiklikust kaubamärgiõigusest tulenevaid õigusi, selleks et kahjustada ühenduse konkurentsiõigust.

Asutamislepingu artikkel 234, mille eesmärgiks on kaitsta kolmandate riikide õigusi, ei ole käesoleval juhul kohaldatav.

Seega on eespool nimetatud väited põhjendamatud.

 Väited, mis käsitlevad asjassepuutuvate kolmandate isikute ärakuulamata jätmist

Hagejad ja Saksamaa valitsus märgivad, et vaidlustatud otsuse resolutiivosa artikkel 3 kehtib tegelikult kogu Grundigi toodete turustamise kohta ühisturul.

Sellega on komisjon ületanud oma volitusi ja jätnud tähelepanuta tõsiasja, et kõikidel asjaomastel isikutel on õigus olla ära kuulatud.

Eespool nimetatud otsuse artikliga 3 kehtestatud keeld, mille alusel Grundig ei tohi takistada oma edasimüüjatel ja ainukontsessionääridel eksportida Prantsusmaale, tuleneb täieliku territoriaalse kaitse keelust, mis kehtestati Consteni kasuks.

See keeld ei ületa järelikult menetluse piire, mis lõppes artikli 85 lõike 1 kohaldamisega Grundigi ja Consteni vahelisele kokkuleppele.

Lisaks sellele ei mõjuta vaidlustatud otsus vahetult Grundigi ning teiste hulgimüüjate ja kontsessionääride kui Consten vahel sõlmitud kokkulepete õiguslikku kehtivust.

Sellega piiratakse Grundigi tegevusvabadust vaid seoses tema toodete Prantsusmaale suunatud paralleelimpordiga.

Komisjonil on soovitav võimalikult laiendada oma uurimist, et see hõlmaks ka õigussubjekte, keda tema otsused võivad mõjutada, aga üksnes huvi takistada ebaseaduslikuks tunnistamast kokkulepet, mille pooled nad ei ole, et neil säiliksid kokkuleppest tulenevast olukorrast de facto pärinevad soodustused, ei anna siiski piisavalt alust selleks, et Grundigi teistel kontsessionääridel tekiks õigus olla komisjoni algatusel kaasatud Consteni ja Grundigi vahelist suhet käsitlevasse menetlusse.

Järelikult on see väide põhjendamatu.

 Artikli 85 lõike 3 kohaldamisega seotud väited

 Kohaldamise tingimused

Hagejad, keda mitmes punktis toetab ka Saksamaa valitsus, väidavad muu hulgas, et kõik erandi kohaldamise tingimused, mille olemasolu vaidlustatud otsuses eitati, on käesoleval juhul täidetud.

Kostja lähtub eeldusest, et asjaomaste ettevõtjate kohustus on tõendada, et erandi tegemiseks vajalikud tingimused on täidetud.

Ettevõtjatel on õigus selleks, et komisjon vaatab nõuetekohaselt läbi nende taotlused artikli 85 lõike 3 kohaldamiseks.

Selle tarbeks ei või komisjon piirduda üksnes nõudmisega, et ettevõtjad tõendaksid erandi andmiseks vajalike tingimuste täitmist, vaid peab hea haldustava kohaselt kasutama oma vahendeid õiguslikult oluliste asjaolude kindlakstegemiseks.

Peale selle hõlmab komisjoni volituste kasutamine kindlasti majandusküsimuste mitmekülgset hindamist.

Nende hinnangute kohtulik kontroll peab võtma arvesse nende laadi ning piirduma faktiliste asjaolude ja komisjoni tehtud õiguslike järelduste kontrollimisega.

See kontroll keskendub eelkõige otsuste põhjendustele, milles peavad olema täpsustatud faktid ja kaalutlused, millel nimetatud hinnangud põhinevad.

Vaidlustatud otsuses on märgitud, et erandi andmisest keeldumise peamine põhjus seisneb selles, et artikli 85 lõike 3 punkti a tingimus ei ole täidetud.

Saksamaa valitsus väidab, et nimetatud otsus ei anna vastust küsimusele, kas teatavad tegurid, eelkõige ettetellimine ning garantii- ja müügijärgsed teenused, mille soodsat mõju tunnistas ka komisjon, säiliksid puutumatuna täieliku territoriaalse kaitse puudumise korral.

Vaidlustatud otsuses tunnistatakse üksnes oletusena, et kõnealune ainuõiguslik turustuskokkulepe parandab tootmist ja turustamist.

Seejärel käsitletakse vaidlustatud otsuses küsimust, „kas ainuõigusliku turustuskokkuleppe tõttu toimunud kaupade turustamise parandamist ei ole võimalik enam saavutada, kui lubatakse paralleelimporti”.

Pärast ettetellimise, turuvaatluse ning garantii- ja müügijärgsete teenustega seotud argumentide kontrollimist järeldati otsuses, et „ühtegi muud põhjust, mis viitaks täieliku territoriaalse kaitse vajalikkusele, ei ole esitatud ega ilmnenud”.

Küsimusele, kas kõnealuste kaupade tootmine ja turustamine on paranenud, mis on nõutav erandi andmiseks, tuleb vastata vastavalt artikli 85 mõttele.

Kõigepealt ei saa seda paranemist samastada kõigi eelistega, mida pooled kokkuleppest oma tootmis- ja turustustegevuseks saavad, need eelised on üldiselt vaieldamatud ja näitavad, et kokkulepe on igati vajalik selliselt mõistetud parandamiseks.

Selline subjektiivne meetod, mille puhul „parandamise” mõiste sõltub kõnealuse lepingulise suhte erijoontest, ei sobi kokku artikli 85 eesmärkidega.

Ka tõsiasi, et asutamislepingus on sätestatud, et konkurentsipiirang peab olema kõnealuse parandamise puhul „hädavajalik”, näitab selgelt, kui oluline peab selline parandamine olema.

Parandamine peab eelkõige tooma objektiivselt märgatavat kasu, mis korvaks kokkuleppest tingitud negatiivse mõju konkurentsile.

Saksamaa valitsuse väide, mis põhineb eeldusel, et kõik kokkuleppe osaliste arvates paranemiseks vajalikud kokkuleppeosad tuleb säilitada puutumatuna, eeldab, et küsimusele, kas need kokkuleppeosad on soodsuse kõrval ka hädavajalikud kõnealuste kaupade tootmise ja turustamise parandamiseks, on antud juba jaatav vastus.

Seepärast püütakse selle väitega nõrgendada hädavajalikkuse nõuet ja segada poolte erihuvid asutamislepingus silmas peetud objektiivse parandamisega.

Hinnates talle läbivaatamiseks esitatud kokkuleppe üksikosade suhtelist tähtsust, peab komisjon hindama nii nende tõhusust võrreldes kaupade tootmise ja turustamise objektiivselt tuvastava paranemisega kui ka otsustama, kas tulemus on piisav kinnitamaks, et vastavad konkurentsiga seotud piirangud on hädavajalikud.

Väide, mille kohaselt tuleb kõik pooltevahelised kokkulepped säilitada puutumatuna ulatuses, milles need võivad mõjutada soovitavat paranemist, on vastuolus eespool esitatud seisukohaga.

Seepärast ei saa Saksamaa Liitvabariigi valitsuse väite alusel, mis põhineb valedel eeldustel, kummutada komisjoni hinnangut.

Hagejad väidavad, et paralleelimpordi lubamine tähendaks seda, et ainuesindaja ei saaks enam esitada ettetellimusi.

Kõigile tulevaste müügivõimalustega seotud prognoosidele on omane teatav ebakindlus.

Prognoos peab ju põhinema mitmel muutuval ja ebakindlal teguril.

Paralleelimpordi lubamine võib tõepoolest tähendada suurenenud riski kontsessionäärile, kes esitab kindlaid ettetellimusi kaubakoguste kohta, mida ta suudab enda arvates edasi müüa.

Selline risk on aga omane igale kaubandustegevusele ja seega ei ole erikaitse selles osas põhjendatud.

Hagejad väidavad, et komisjon ei ole konkreetsete tõsiasjade põhjal käsitlenud, kas on võimalik pakkuda garantii- ja müügijärgseid teenuseid ilma täieliku territoriaalse kaitseta.

Nad rõhutavad eelkõige seda, et Grundigi kaubamärgi maine seisukohalt on oluline, et kõigi turuletoodud Grundigi seadmete puhul oleks võimaldatud vastavad teenused.

Paralleelimpordi lubamise korral peaks Consten keelduma nende teenuste osutamisest seadmete puhul, mille on importinud tema konkurendid, kes ise ei osuta neid teenuseid rahuldaval tasemel.

Niisugune keeldumine ei vastaks aga samuti tarbijate huvidele.

Tasuta garantiiteenuse kohta märgitakse otsuses, et ostja saab tavaliselt oma õigust sellisele teenusele kasutada üksnes oma tarnija juures ja temaga kokkulepitud tingimustel.

Hagejad ei vaidlusta seda väidet kuigivõrd.

Kartused kahju suhtes, mis võib ebapiisava teeninduse tõttu mõjutada Grundigi toodete mainet, ei ole käesoleval juhul põhjendatud.

Consteni põhikonkurent äriühing UNEF, kes alustas Grundigi toodete müüki Prantsusmaal hiljem kui Consten ja kes on pidanud võtma märkimisväärse riski, pakub siiski tasuta garantiiteenuseid ja tasulisi müügijärgseid teenuseid tingimustel, mis tervikuna ei paista olevat Grundigi kaubamärgi mainet kahjustanud.

Peale selle ei takista miski hagejatel vastava reklaami abil teavitada oma tarbijaid teenustest ja muudest eelistest, mida Grundigi toodete ametlik turustusvõrk suudab neile pakkuda.

Seega ei ole õige, et Consteni tehtud reklaam peaks tooma samas ulatuses kasu ka paralleelimportijatele.

Järelikult on hagejate esitatud väited põhjendamatud.

Hagejad kaebavad, et komisjon ei ole käsitlenud küsimust, kas täielik territoriaalne kaitse on endiselt hädavajalik selleks, et seoses Grundigi toodete Prantsusmaa turule toomisega Consteni kantud suured kulud saaks kaetud.

Kostja vastab, et enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist ei saanud ta kunagi teavet turuletoomisega seotud kuludest, mida ei olnud kaetud.

Seda kostja märkust ei ole vaidlustatud.

Komisjon ei ole kohustatud omal algatusel seda punkti uurima.

Lisaks tähendab hagejate väide sisuliselt, et kontsessionäär ei oleks heaks kiitnud kokkulepitud tingimusi ilma täieliku territoriaalse kaitseta.

See tõsiasi ei ole siiski kuidagi seotud artikli 85 lõikes 3 nimetatud turustamise parandamisega.

Järelikult ei saa selle väitega nõustuda.

Hageja Grundig väidab, et ilma täieliku territoriaalse kaitseta ei oleks ainuedasimüüja valmis kandma turuvaatluseks vajalikke kulusid, sest tema jõupingutuste tulemusest võivad kasu saada paralleelimportijad.

Kostja vastab, et turuvaatlus, mille eesmärgiks on eelkõige võimaldada Prantsusmaa tarbija soovitud tehniliste muudatuste tegemist Prantsusmaale eksporditavate toodete puhul, on kasulik üksnes Constenile.

Consten ainuõigusliku kontsessionääri seisundis, mida vaidlustatud otsuses ei ole kahtluse alla seatud, oleks ainus ettevõtja, kes saab vastu võtta spetsiaalselt Prantsusmaa turule kohandatud tehniliste omadustega tooteid.

Järelikult on see väide põhjendamatu.

Väited, mis on esitatud otsuse selle osa kohta, mis on seotud artikli 85 lõike 3 punkti a tingimuste esinemisega käesoleval juhul, ei ole eraldi ega tervikuna võttes hästi põhjendatud.

Kuna kõik artikli 85 lõikes 3 sätestatud erandi andmiseks vajalikud tingimused peavad olema täidetud, ei ole erandi andmise muude tingimustega seotud väiteid vaja läbi vaadata.

 Tingimusliku erandi andmata jätmine

Hageja Grundig, kes arvab, et erandi andmisest keeldumine põhineb täielikul territoriaalsel kaitsel Consteni kasuks, väidab, et komisjon oleks pidanud nõukogu määruse nr 17/62 artikli 7 lõike 1 alusel lubama vähemalt ainuõiguslikku turustuslepingut, tingimusel et paralleelimporti ei kahjustata.

Sellise tingimusliku erandi puudumisel läheb vaidlusaluse otsuse resolutiivosa kaugemale selle põhjendavast osast ja isegi oma eesmärgist, milleks on keelata täielik territoriaalne kaitse.

Vaidlustatud otsuse osalise tühistamise tõttu on ära langenud käesoleva väite edasise arutelu ese.

 Kohtukulud

Kodukorra artikli 69 lõike 3 alusel võib Euroopa Kohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks.

Nii on see ka käesoleval juhul.

Kohtukulud jäävad seega ühelt poolt hagejate ning menetlusse astujate Itaalia Vabariigi ja Saksamaa Liitvabariigi valitsuse ja teiselt poolt kostja ning menetlusse astujate äriühingute Leissner ja UNEF kanda.

Võttes arvesse menetlusdokumente,

kuulanud ära ettekandja-kohtuniku ettekande,

kuulanud ära poolte kohtukõned,

kuulanud ära kohtujuristi ettepaneku,

võttes arvesse Euroopa Majandusühenduse asutamislepingut, eriti selle artikleid 3, 36, 85, 86, 222 ja 234,

võttes arvesse nõukogu määrusi nr 17/62 ja 19/65,

võttes arvesse protokolli Euroopa Majandusühenduse Kohtu põhikirja kohta,

võttes arvesse Euroopa Kohtu kodukorda,

EUROOPA KOHUS,

jättes rahuldamata kõik ulatuslikumad ja vastuolulised nõuded, otsustab:

1.      Tühistada osaliselt Euroopa Majandusühenduse Komisjoni 23. septembri 1964. aasta otsus, mis käsitleb menetlust asutamislepingu artikli 85 alusel (IV-A/00004-03344, „Grundig-Consten”) ja mis on avaldatud Euroopa Ühenduste Teatajas 20. oktoobril 1964 (lk 2545/64), kuivõrd selle artiklis 1 teatatakse, et 1. aprillil 1957. aastal sõlmitud leping tervikuna, kaasa arvatud rikkumisega mitteseotud lepinguosad, rikub artikli 85 sätteid.

2.      Jätta ülejäänud osas hagid 56/64 ja 58/64 põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

3.      Hagejad, kostja ja menetlusse astujad kannavad ise oma kohtukulud.

Otsuse langetas Euroopa Kohus 13. juulil 1966 Luxembourgis.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 13. juulil 1966 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.