EUROOPA KOHTU OTSUS

12. mai 1998(*)

EÜ asutamislepingu artiklid 8a, 48 ja 51 – Mõiste „töötaja” – Määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikkel 4 – Lapsekasvatustoetus – Mõiste „perehüvitis” – Määruse (EMÜ) nr1612/68 artikli 7 lõige 2 – Mõiste „sotsiaalne soodustus” – Elamisloa omamise nõue

Kohtuasjas C-85/96,

mille esemeks on Euroopa Kohtule EÜ asutamislepingu artikli 177 alusel esitatud Bayerisches Landessozialgericht’i (Saksamaa) taotlus nimetatud kohtus pooleliolevas kohtuvaidluses järgmiste poolte vahel:

María Martínez Sala

ja

Freistaat Bayern,

eelotsuse tegemiseks nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. juuni 1983. aasta määrusega (EMÜ) nr 2001/83 (EÜT L 230, lk 6), mida on omakorda muudetud nõukogu 30. oktoobri 1989. aasta määrusega (EMÜ) nr 3427/89 (EÜT L 331, lk 1), artiklite 1 ja 2, artikli 3 lõike 1 ja artikli 4 lõike 1 punkti h tõlgendamise kohta ning nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT L 257, lk 2) artikli 7 lõike 2 tõlgendamise kohta,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed C. Gulmann, H. Ragnemalm ja M. Wathelet, kohtunikud G. F. Mancini, J. C. Moitinho de Almeida, P. J. G. Kapteyn, J. L. Murray, D. A. O. Edward (ettekandja), J.‑P. Puissochet, G. Hirsch, P. Jann ja L. Sevón,

kohtujurist: A. La Pergola,

kohtusekretär: vanemametnik H. A. Rühl,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–       María Martínez Sala, esindaja: Bonnis asuva Hispaania Suursaatkonna Leiter der Rechtsstelle Antonio Pérez Garrido,

–       Saksamaa valitsus, esindajad: liitvabariigi majandusministeeriumi Ministerialrat Ernst Röder ja sama ministeeriumi Oberregierungsrat Bernd Kloke,

–       Hispaania valitsus, esindaja: riikliku õigustalituse abogado del Estado Luis Pérez de Ayala Becerril,

–       Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: õigusnõunik Peter Hillenkamp ja õigustalituse ametnik Klaus-Dieter Borchardt,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles 15. aprilli 1997. aasta kohtuistungil ära kuulanud suulised märkused, mille esitasid M. Martínez Sala (esindaja: Antonio Pérez Garrido), Saksamaa valitsus (esindaja: Ernst Röder), Hispaania valitsus (esindaja: Luis Pérez de Ayala Becerril), Prantsuse valitsus (esindaja: välisministeeriumi õigusosakonna välisasjade sekretär Claude Chavance), Ühendkuningriigi valitsus (esindaja: barrister Stephen Richards) ja komisjon (esindaja: Klaus-Dieter Borchardt),

olles 1. juuli 1997. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1       2. veebruari 1996. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse sama aasta 20. märtsil, esitas Bayerisches Landessozialgericht EÜ asutamislepingu artikli 177 alusel neli eelotsuse küsimust selle kohta, kuidas tõlgendada nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. juuni 1983. aasta määrusega (EMÜ) nr 2001/83 (EÜT L 230, lk 6), mida on omakorda muudetud nõukogu 30. oktoobri 1989. aasta määrusega (EMÜ) nr 3427/89 (EÜT L 331, lk 1), artikleid 1 ja 2, artikli 3 lõiget 1 ja artikli 4 lõike 1 punkti h, ning nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT L 257, lk 2) artikli 7 lõiget 2.

2       Need küsimused kerkisid üles kohtuasjas, mille poolteks olid M. Martínez Sala ja Freistaat Bayern ning mille aluseks oli Freistaat Bayern’i keeldumine maksta M. Martínez Salale lapsekasvatustoetust tema lapse kohta.

 Ühenduse õigus

3       Määruse nr 1612/68 artikli 7 lõikes 2 sätestatakse, et töötajal, kes on liikmesriigi kodanik, on teise liikmesriigi territooriumil samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel.

4       Määruse nr 1408/71 artikli 1 punkti a alapunkti i kohaselt on „töötaja” määruse tähenduses isik, „kes on kohustuslikult või vabatahtlikult jätkuvalt kindlustatud ühe või mitme riski suhtes, mida hõlmavad töötajate või füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalkindlustusskeemide liigid”. Artiklis 2 sätestatakse, et määrust kohaldatakse „töötajate või füüsilisest isikust ettevõtjate suhtes, kelle suhtes kehtivad või on kehtinud ühe või mitme liikmesriigi õigusaktid”.

5       Määruse nr 1408/71 artikli 3 lõige 1 sätestab: „Liikmesriigi territooriumil elavatel isikutel, kelle suhtes on kohaldatav käesolev määrus, on liikmesriigi õigusaktide alusel samasugused kohustused ja õigus saada samasuguseid hüvitisi kui kõnealuse liikmesriigi kodanikel, arvestades käesoleva määruse erisätteid.”

6       Määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punkti h kohaselt kohaldatakse määrust „kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad […] perehüvitis[i]”. Määruse artikli 1 punkti u alapunkti i kohaselt on „perehüvitised” „kõik perekonna väljaminekute katmiseks antavad rahalised või mitterahalised hüvitised, mida antakse artikli 4 lõike 1 punktis h osutatud õigusaktide alusel, välja arvatud II lisas osutatud spetsiaalsed sünnitoetused”.

7       Määruse nr 1408/71 I lisa I punkti „Töötajad ja/või füüsilisest isikust ettevõtjad (määruse artikli 1 punkti a alapunktid ii ja iii) alapunkt C („Saksamaa”) sätestab:

„Kui vastavalt käesoleva määruse III jaotise 7. peatükile perehüvitisi andev pädev asutus on Saksamaa asutus, siis käesoleva määruse artikli 1 punkti a alapunktis ii määratletud tähenduses:

a)      „töötaja” on töötuse vastu kohustuslikult kindlustatu või iga isik, kes sellise kindlustuse tõttu saab ravikindlustuse alusel rahalisi hüvitisi või nendega võrreldavaid hüvitisi;

b)      füüsilisest isikust ettevõtja on iga füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev isik, kes on kohustatud:

–       ühinema vanaduskindlustusega või tasuma vastavaid sissemakseid füüsilisest isikust ettevõtjate kindlustusskeemi raames

         või

–       ühinema kindlustusskeemiga kohustusliku pensionikindlustuse raames.”

 Saksa õigusaktid ning Euroopa sotsiaal- ja meditsiiniabi konventsioon

8       Saksamaal on lapsekasvatustoetus mitteosamakseline hüvitis, mis on osa perepoliitika valdkonnas rakendatavatest meetmetest, ning seda antakse 6. detsembri 1985. aasta Bundeserziehungsgeldgesetz’i (lapsekasvatustoetuste ja lapsevanemapuhkuse seadus, BGBl. I, lk 2154, edaspidi „BErzGG”) alusel.

9       25. juuli 1989. aasta versioonis (BGBl. I, lk 1550), mida on muudetud 17. detsembri 1990. aasta seadusega (BGBl. I, lk 2823), sätestab BErzGG artikli 1 lõige 1, et lapsekasvatustoetust võib saada iga isik, 1) kelle alaline või peamine elukoht on selle seadusega hõlmatud territooriumil, 2) kelle peres on tema eestkoste alla kuuluv laps, 3) kes hoolitseb lapse eest ja kasvatab teda ning 4) kes ei tööta või ei tööta täistööajaga.

10     BErzGG artikli 1 lõike 1 punktis a sätestatakse, et „mittekodanikul, kes soovib saada lapsekasvatustoetust, peab olema elamisõigus (Aufenthaltsberechtigung) või elamisluba (Aufenthaltserlaubnis)”. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Bundessozialgericht’i väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on elamisõigus üksnes isikul, kellel on välismaalaste ameti väljastatud vormikohane dokument, mis tõendab, et isikul on olnud õigus riigis elada hüvitiseperioodi algusest peale; tõendist selle kohta, et isik on esitanud elamisloa taotluse, ei piisa selleks, et pidada isikut elamisõigust omavaks eespool nimetatud sätte tähenduses.

11     Euroopa Nõukogu poolt 11. detsembril 1953. aastal vastu võetud Euroopa sotsiaal- ja meditsiiniabi konventsiooni (mis jõustus Saksamaal 1956. aastal ning Hispaanias 1983. aastal) artikkel 1 sätestab: „Konventsiooniosaline tagab, et teise konventsiooniosalise kodanikule, kes seaduslikult viibib tema territooriumil, mille suhtes kohaldatakse konventsiooni, ja kellel ei piisa elatusvahendeid, osutatakse tema territooriumil kehtivates õigusaktides ettenähtud sotsiaal- ja meditsiiniabi tema kodanikuga võrdselt ja samadel tingimustel.”

12     Nimetatud konventsiooni artikli 6 punkt a sätestab: „Konventsiooniosaline ei saada tema territooriumil seaduslikult elavat teise konventsiooniosalise kodanikku kodumaale tagasi ainult sel põhjusel, et kodanik vajab abi.”

 Põhikohtuasi

13     8. veebruaril 1956 sündinud María Martínez Sala on Hispaania kodanik, kes elab alates 1968. aasta maist Saksamaal. Ta on Saksamaal töötanud erinevatel töökohtadel mõningate vahedega aastatel 1976–1986 ning seejärel 12. septembrist 1989 kuni 24. oktoobrini 1989. Sellest ajast alates on ta saanud sotsiaalabi, mida Bundessozialhilfegesetz’i (liitvabariigi sotsiaalabi seadus) alusel on maksnud Nürnbergi linn ja Landratsamt Nürnberger Land.

14     Kuni 19. maini 1984 sai M. Martínez Sala erinevatelt pädevatelt asutustelt elamislubasid, mis kehtisid selle ajani peaaegu katkestusteta. Hiljem on ta saanud ainult tõendeid selle kohta, et ta on taotlenud elamisloa pikendamist. Bayerisches Landessozialgericht märgib oma eelotsusetaotluses, et 11. detsembri 1953. aasta Euroopa sotsiaal- ja meditsiiniabi konventsioon keelab asjaomast isikut riigist välja saata. 19. aprillil 1994 sai kõnealune isik elamisloa kehtivusajaga kuni 18. aprillini 1995 ning sama aasta 20. aprillil pikendati seda aasta võrra.

15     1993. aasta jaanuaris, ajal, mil M. Martínez Salal polnud elamisluba, taotles ta Freistaat Bayern’ilt oma samal kuul sündinud lapsele lapsekasvatustoetust.

16     21. jaanuari 1993. aasta otsusega lükkas Freistaat Bayern taotluse tagasi põhjendusega, et taotlejal puudus nii Saksa kodakondsus, elamisõigus kui ka elamisluba.

17     21. märtsi 1994. aasta kohtuotsusega lükkas Sozialgericht Nürnberg tagasi M. Martínez Sala poolt 13. juulil 1993 eespool nimetatud otsuse peale esitatud kaebuse, põhjendades otsust sellega, et kaebajal puudus elamisluba.

18     8. juunil 1994 kaebas M. Martínez Sala kohtuotsuse edasi Bayerisches Landessozialgericht’i.

19     Arvestades seda, et ei saa välistada, et isik võib tugineda määrustele nr 1408/71 ja nr 1612/68, et tunnustataks tema õigust saada lapsekasvatustoetust, otsustas Bayerisches Landessozialgericht menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas Saksamaal elav Hispaania kodanik, kes on mõningate vaheaegadega töötanud kuni 1986. aastani ja on edaspidi – kui välja arvata lühike tööperiood aastal 1989 – saanud sotsiaaltoetust Bundessozialhilfegesetz’i (liitvabariigi sotsiaalabi seadus) alusel, oli 1993. aastal endiselt töötaja määruse (EMÜ) nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 tähenduses või määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 2 tähenduses koostoimes artikliga 1?

2.      Kas lapsekasvatustoetus, mida antakse lapsekasvatustoetuste ja lapsevanemapuhkuse seaduse (BErzGG) alusel, on määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punktis h osutatud perehüvitis, millele Saksamaal elavatel Hispaania kodanikel on õigus samadel tingimustel nagu Saksamaa enda kodanikel vastavalt määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 3 lõikele 1?

3.      Kas lapsekasvatustoetus, mida antakse lapsekasvatustoetuste ja lapsevanemapuhkuse seaduse (BErzGG) alusel, on sotsiaalne soodustus määruse (EMÜ) nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 tähenduses?

4.      Kas lapsekasvatustoetuste ja lapsevanemapuhkuse seadus (BErzGG) on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, kui teiste liikmesriikide kodanikele on lapsekasvatustoetuse saamise eelduseks seatud vormikohase elamisloa olemasolu, isegi kui kõnealustel kodanikel on õigus Saksamaal elada?”

20     Kõigepealt tuleb vastata teisele ja kolmandale küsimusele, seejärel esimesele küsimusele ning viimasena neljandale küsimusele.

 Teine ja kolmas küsimus

21     Teise ja kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas selline hüvitis nagu lapsekasvatustoetus, mida antakse BErzGG alusel automaatselt isikutele, kes vastavad teatavatele objektiivsetele kriteeriumidele, ilma et individuaalselt ja kaalutlusõigust kasutades hinnataks isiku konkreetseid vajadusi, ning mille eesmärgiks on katta perekonna väljaminekuid, kuulub ühenduse õiguse kohaldamisalasse kui perehüvitis määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punkti h tähenduses või kui sotsiaalne soodustus määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 tähenduses.

22     10. oktoobri 1996. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C‑245/94 ja C‑312/94: Hoever ja Zachow (EKL 1996, lk I‑4895) leidis Euroopa Kohus, et selline hüvitis nagu lapsekasvatustoetus, mida antakse BErzGG alusel automaatselt isikutele, kes vastavad teatavatele objektiivsetele kriteeriumidele, ilma et individuaalselt ja kaalutlusõigust kasutades hinnataks isiku konkreetseid vajadusi, ning mille eesmärgiks on katta perekonna väljaminekuid, tuleb käsitada perehüvitisena määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punkti h tähenduses.

23     Saksamaa valitsus väidab, et Euroopa Kohus peaks selle tõlgenduse ümber vaatama, ning viitab oma kirjalikes märkustes märkustele, mis ta esitas eespool viidatud kohtuasjas; kohtuistungil aga viitas Saksamaa valitsus märkustele, mis ta esitas kohtuasjas C‑16/96: Mille-Willsmann. Kuna Bundessozialgericht tühistas oma eelotsusetaotluse pärast eespool viidatud Hoeveri ja Zachowi kohtuotsuse kuulutamist, kustutati 14. aprilli 1997. aasta määrusega kohtuasi C‑16/96 registrist.

24     Kuna Saksamaa valitsus ei täpsustanud eespool viidatud Hoeveri ja Zachowi kohtuotsuse aspekte, mis tema arvates tuleks uuesti läbi vaadata, ega esitanud läbivaatamist õigustavaid põhjusi, tuleb uuesti kinnitada, et sellist hüvitist nagu lapsekasvatustoetus, mida antakse BErzGG alusel automaatselt isikutele, kes vastavad teatavatele objektiivsetele kriteeriumidele, ilma et individuaalselt ja kaalutlusõigust kasutades hinnataks isiku konkreetseid vajadusi, ning mille eesmärgiks on katta perekonna väljaminekuid, tuleb käsitada perehüvitisena määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punkti h tähenduses.

25     Mis puutub sotsiaalse soodustuse mõistesse, mida käsitletakse määruse nr 1612/68 artikli 7 lõikes 2, siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hõlmab see kõiki töölepinguga seotud või mitteseotud soodustusi, mida antakse oma riigi kodanikest töötajatele põhiliselt selle alusel, et neil on objektiivsete kriteeriumide alusel töötaja staatus, või lihtsalt selle alusel, et nad elavad riigi territooriumil, ning mille laiendamine teiste liikmesriikide kodanikest töötajatele hõlbustab nende liikumist ühenduse piires (vt 27. märtsi 1985. aasta otsus kohtuasjas 249/83: Hoeckx, EKL 1985, lk 973, punkt 20).

26     Vaidlusalune lapsekasvatustoetus on soodustus, millele on õigus ka osalise tööajaga töötajatel. Seega on tegemist sotsiaalse soodustusega määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 tähenduses.

27     Tuleb lisada, et kuna määrus nr 1612/68 on üldiselt kohaldatav selles osas, mis puudutab töötajate vaba liikumist, siis võib selle artikli 7 lõiget 2 kohaldada sotsiaalsetele soodustustele, mis kuuluvad samal ajal ka määruse nr 1408/71 kohaldamisalasse (vt 10. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑111/91: komisjon v. Luksemburg, EKL1993, lk I-817, punkt 21).

28     Seega tuleb teisele ja kolmandale küsimusele vastata, et selline hüvitis nagu lapsekasvatustoetus, mida antakse BErzGG alusel automaatselt isikutele, kes vastavad teatavatele objektiivsetele kriteeriumidele, ilma et individuaalselt ja kaalutlusõigust kasutades hinnataks isiku konkreetseid vajadusi, ning mille eesmärgiks on katta perekonna väljaminekuid, kuulub ühenduse õiguse esemelisse kohaldamisalasse kui perehüvitis määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punkti h tähenduses ja kui sotsiaalne soodustus määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 tähenduses.

 Esimene küsimus

29     Esimese küsimusega soovib siseriiklik kohus sisuliselt teada, kas ühe liikmesriigi kodanikku, kes elab teises liikmesriigis, kus ta on töötanud ning kus ta on hiljem saanud sotsiaalabi, tuleb pidada töötajaks määruse nr 1612/68 või määruse nr 1408/71 tähenduses.

30     Kõigepealt tuleb meenutada, et BErzGG kohaselt on lapsekasvatustoetuse määramise eelduseks see, et isik ei tööta või ei tööta täisajaga. Nimetatud tingimus piirab nende isikute ringi, kellel on õigus saada lapsekasvatustoetust ning keda tuleb samal ajal pidada töötajaks ühenduse õiguse tähenduses.

31     Edasi tuleb märkida, et töötaja mõiste ühenduse õiguses ei ole ühetähenduslik, vaid varieerub vastavalt valdkonnale, kus seda mõistet kohaldatakse. Nii ei vasta EÜ asutamislepingu artiklis 48 ja määruses nr 1612/68 kasutatav töötaja mõiste tingimata EÜ asutamislepingu artiklis 51 ja määruses nr 1408/71 kasutatavale töötaja mõistele.

 Töötaja asutamislepingu artikli 48 ja määruse nr 1612/68 tähenduses

32     Asutamislepingu artikli 48 ja määruse nr 1612/68 tähenduses tuleb töötajaks pidada isikut, kes osutab teatava aja jooksul teisele isikule tema juhtimise all teenuseid, mille eest ta saab tasu. Kui töösuhe on lõppenud, lõpeb põhimõtteliselt ka isiku töötaja staatus, arvestades siiski ka sellega, et ühelt poolt võib staatusel olla teatav mõju ka pärast töösuhte lõppu ning teiselt poolt, et reaalselt tööd otsivat isikut tuleb samuti pidada töötajaks (vt selle kohta 3. juuli 1986. aasta otsus kohtuasjas 66/85: Lawrie-Blum, EKL 1986, lk 2121, punkt 17; 21. juuni 1988. aasta otsus kohtuasjas 39/86: Lair, EKL 1988, lk 3161, punktid 31–36; ning 26. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑292/89: Antonissen, EKL 1991, lk I‑745, punktid 12 ja 13).

33     Lisaks tuleb meenutada, et kui ühe liikmesriigi kodanikust töötaja, kes on töötanud teise liikmesriigi territooriumil, jääb sinna edasi pärast vanaduspensioni väljateenimist, siis tema järglastele, kes on saanud 21-aastaseks, ei ole enam tema ülalpidamisel ega oma töötaja staatust, ei laiene võrdse kohtlemise õigus määruse nr 1612/68 artikli 7 tähenduses seoses vastuvõtva liikmesriigi õigusaktides ette nähtud sotsiaalhüvitisega (vt 18. juuni 1987. aasta otsus kohtuasjas 316/85: Lebon, EKL 1987, lk 2811).

34     Käesolevas asjas ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus edastanud piisavalt andmeid, et Euroopa Kohus saaks kontrollida, kas eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes on põhikohtuasja hageja olukorras olev isik töötaja asutamislepingu artikli 48 ja määruse nr 1612/68 tähenduses, näiteks selle alusel, et ta otsib tööd. Seega peab nimetatud küsimust uurima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

 Töötaja määruse nr 1408/71 tähenduses

35     Vastavalt määruse nr 1408/71 artiklile 2 kohaldatakse määrust töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate suhtes, kelle suhtes kehtivad või on kehtinud ühe või mitme liikmesriigi õigusaktid ja kes on mõne liikmesriigi kodanikud, ning nende pereliikmete suhtes.

36     Nii on isikul töötaja staatus määruse nr 1408/71 tähenduses, kui ta on kohustuslikult või vabatahtlikult kindlustatud kas või ühe riski suhtes, mida hõlmavad määruse nr 1408/71 artikli 1 punktis a osutatud sotsiaalkindlustuse üld- või eriskeemid, ning seda sõltumata töösuhte olemasolust (vt selle kohta 31. mai 1979. aasta otsus kohtuasjas 182/78: Pierik II, EKL 1979, lk 1977, punktid 4 ja 7, ning 9. juuli 1987. aasta otsus liidetud kohtuasjades 82/86 ja 103/86: Laborero ja Sabato, EKL 1987, lk 3401, punkt 17).

37     Seetõttu leiab komisjon, et hagejat tuleb pidada määruse nr 1408/71 tähenduses töötajaks juba seetõttu, et ta oli kindlustatud Saksamaal kohustusliku pensionikindlustuse alusel ning et sotsiaalabiasutus tagas talle ja tema lastele ravikindlustuse ning tasus vastavad kindlustusmaksed.

38     Ka Prantsuse valitsus oli kohtuistungil seisukohal, et põhikohtuasja hagejat võib pidada töötajaks ühenduse sotsiaalkindlustusõiguse tähenduses, kuna ta oli – ja on võib-olla ikka veel – Saksa pensionikindlustusskeemi alusel kindlustatud.

39     Saksamaa valitsus märgib siiski, et määruse nr 1408/71 I lisa I punkti alapunkti C („Saksamaa”) kohaselt võib perehüvitiste valdkonnas, kuhu kuulub ka kõnealune toetus, pidada töötajaks üksnes töötuse vastu kohustuslikult kindlustatut või isikut, kes sellise kindlustuse tõttu saab ravikindlustuse alusel rahalisi hüvitisi või nendega võrreldavaid hüvitisi.

40     Kohtuistungil rõhutas komisjon ka seda, et 30. jaanuari 1997. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C‑4/95 ja C‑5/95: Stöber ja Piosa Pereira (EKL 1997, lk I‑511) seati kahtluse alla väide, mille kohaselt määruses nr 1408/71 ette nähtud kindlustusest üheainsa riski suhtes piisab, et isikul oleks töötaja staatus määruse tähenduses.

41     Sellega seoses tuleb märkida, et eespool viidatud Stöberi ja Piosa Pereira kohtuotsuse punktis 36 leidis Euroopa Kohus, et miski ei takista liikmesriikidel anda peretoetuste saamise õigust üksnes isikutele, kes kuuluvad solidaarsesse süsteemi erikindlustusskeemi kaudu, kõnealusel juhul füüsilisest isikust ettevõtjate pensionikindlustusskeemi kaudu.

42     Määruse nr 1408/71 I lisa I punkti alapunkti C („Saksamaa”) kohaselt, millele viitab sama määruse artikli 1 punkti a alapunkt ii, võib määruse nr 1408/71 III jaotise 7. peatükis ette nähtud perehüvitiste määramisel pidada töötajaks määruse artikli 1 punkti a alapunkti ii tähenduses üksnes isikuid, kes on töötuse vastu kohustuslikult kindlustatud, või isikuid, kes sellise kindlustuse tõttu saavad ravikindlustuse alusel rahalisi hüvitisi või nendega võrreldavaid hüvitisi (12. juuni 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑266/95: Merino García, EKL 1997, lk I‑3279).

43     Nagu kõnealuse sätte sõnastusest selgelt nähtub, täpsustab või piirab määruse nr 1408/71 I lisa I punkti alapunkt C töötaja mõistet sama määruse artikli 1 punkti a alapunkti ii tähenduses üksnes määruse III jaotise 7. peatükis sätestatud perehüvitiste määramise puhul.

44     Võttes arvesse, et põhikohtuasja hageja olukorda ei reguleeri ükski III jaotise 7. peatüki säte, ei saa tema suhtes kohaldada I lisa I punkti alapunkti C piirangut, mistõttu see, kas ta on töötaja määruse nr 1408/71 tähenduses, tuleb kindlaks määrata üksnes sama määruse artikli 1 punkti a alapunkti ii alusel. Niisiis on nimetatud isikul töötaja staatusega seotud õigused, kui selgub, et ta on kohustuslikult või vabatahtlikult kindlustatud kas või ühe riski suhtes määruse nr 1408/71 artikli 1 punktis a nimetatud sotsiaalkindlustuse üld- või eriskeemi alusel.

45     Kuna eelotsusetaotluses ei ole esitatud piisavalt andmeid selleks, et Euroopa Kohus saaks arvesse võtta kõiki põhikohtuasja seisukohalt olulisi asjaolusid, siis peab eelotsusetaotluse esitanud kohus välja selgitama, kas põhikohtuasja hageja kuulub asutamislepingu artikli 48 ja määruse nr 1612/68 või määruse nr 1408/71 isikulisse kohaldamisalasse.

 Neljas küsimus

46     Neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas ühenduse õigusega on vastuolus see, kui üks liikmesriik nõuab teiste liikmesriikide kodanikelt lapsekasvatustoetuse saamiseks vormikohase elamisloa esitamist.

47     See küsimus lähtub eeldusest, et põhikohtuasja hagejal on õigus asjaomases liikmesriigis elada.

48     BErzGG kohaselt peab vaidlusaluse lapsekasvatustoetuse saamiseks olema hüvitise saamise teistele, sisulistele tingimustele vastava isiku alaline või tavaline elukoht Saksamaa territooriumil.

49     Teise liikmesriigi kodanik, kellel on õigus Saksamaa territooriumil elada ja kes seal elab, täidab nimetatud tingimuse. Selles suhtes on ta samasuguses olukorras nagu Saksamaa territooriumil elav Saksamaa kodanik.

50     BErzGG sätestab siiski, et erinevalt Saksamaa kodanikest peab välismaalastel, sealhulgas ka teiste liikmesriikide kodanikel, vaidlusaluse toetuse saamiseks olema kindlat tüüpi elamisluba. Selgub, et tõendist, et on esitatud elamisloa taotlus, ei piisa, ehkki selline tõend tõendab selgelt, et riigis viibimine on seaduslik.

51     Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib lisaks, et „puhtadministratiivsetel põhjustel tekkinud viivitus [sellise elamisloa] andmisel võib oluliselt kahjustada Euroopa Liidu kodanike õigusi”.

52     Kuigi ühenduse õigusega ei ole vastuolus, kui üks liikmesriik nõuab tema territooriumil seaduslikult viibivatelt teiste liikmesriikide kodanikelt, et neil oleks alati võimalik esitada riigis viibimise õigust tõendav dokument, kuivõrd samasugune kohustus kehtib ka oma riigi kodanikele seoses isikutunnistusega (vt selle kohta 27. aprilli 1989. aasta otsus kohtuasjas 321/87: komisjon v. Belgia, EKL 1989, lk 997, punkt 12, ning 30. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑24/97: komisjon v. Saksamaa, EKL 1998, lk I‑2133, punkt 13), siis ei kehti sama tingimata juhul, kui liikmesriik nõuab teiste liikmesriikide kodanikelt, et lapsekasvatustoetuse saamiseks peab neil olema elamisluba, mille väljastamine sõltub riigiasutusest.

53     Riigis viibimise õiguse tunnustamise seisukohalt saab elamisloal olla vaid deklaratiivne ja tõendav tähendus (vt selle kohta 8. aprilli 1976. aasta otsus kohtuasjas 48/75: Royer, EKL 1976, lk 497, punkt 50). Kohtutoimikust aga selgub, et elamisloal on lapsekasvatustoetuse saamiseks õigust loov tähendus.

54     Sellest järeldub, et kui üks liikmesriik nõuab teise liikmesriigi kodanikult, kes soovib saada sellist toetust nagu vaidlusalune toetus, õigust loova tähendusega dokumendi esitamist, mille väljastab selle liikmesriigi enda asutus, kusjuures oma riigi kodanikelt ei nõuta ühtki sellist dokumenti, siis on tegemist ebavõrdse kohtlemisega.

55     Asutamislepingu kohaldamisalas ning õigustavate asjaolude puudumisel on sellise ebavõrdse kohtlemise puhul tegemist EÜ asutamislepingu artiklis 6 keelatud diskrimineerimisega.

56     Saksamaa valitsus möönis kohtuistungil, et BErzGG-s kehtestatud tingimus kujutab endast ebavõrdset kohtlemist asutamislepingu artikli 6 tähenduses, kuid rõhutas samas, et põhikohtuasja faktid ei kuulu asutamislepingu esemelisse ega isikulisse kohaldamisalasse, mistõttu põhikohtuasja hageja ei saa sellele sättele tugineda.

57     Mis puutub esemelisse kohaldamisalasse, siis tuleb viidata esimese, teise ja kolmanda küsimuse vastustele, millest nähtub, et põhikohtuasjas vaidlusalune lapsekasvatustoetus kuulub vaieldamatult ühenduse õiguse esemelisse kohaldamisalasse.

58     Mis puutub isikulisse kohaldamisalasse, siis juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks esimesele küsimusele antud vastust silmas pidades otsustama, et põhikohtuasja hageja on töötaja asutamislepingu artikli 48 ja määruse nr 1612/68 tähenduses või määruse nr 1408/71 tähenduses, oleks vaidlusalune ebavõrdne kohtlemine vastuolus asutamislepingu artiklitega 48 ja 51.

59     Vastasel juhul väidab komisjon, et alates 1. novembrist 1993, mil jõustub Euroopa Liidu leping, on põhikohtuasja hagejal igal juhul õigus teises liikmesriigis viibida EÜ asutamislepingu artikli 8a alusel, mis sätestab: „Igal Liidu kodanikul on vastavalt käesolevale lepingule ja selle rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutele ja tingimustele õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil.” EÜ asutamislepingu artikli 8 lõike 1 kohaselt on Euroopa Liidu kodanik iga isik, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus.

60     Tuleb siiski rõhutada, et käesoleval juhul ei ole vaja uurida, kas põhikohtuasja hageja saab tugineda asutamislepingu artiklile 8a, et nõuda asjaomases liikmesriigis viibimise õiguse tunnustamist, kuna on fakt, et tal on juba õigus selles riigis elada, ehkki loa väljastamisest keelduti.

61     Ühe liikmesriigi kodanikuna, kes elab seaduslikult teise liikmesriigi territooriumil, kuulub põhikohtuasja hageja asutamislepingu Euroopa kodakondsust käsitlevate sätete isikulisse kohaldamisalasse.

62     Asutamislepingu artikli 8 lõikes 2 aga seotakse Euroopa Liidu kodaniku staatusega asutamislepingus ette nähtud õigused ja kohustused, mille hulka kuulub ka lepingu artiklis 6 ette nähtud õigus mitte olla diskrimineeritud kodakondsuse alusel asutamislepingu esemelises kohaldamisalas.

63     Sellest järeldub, et Euroopa Liidu kodanik, kes, nagu põhikohtuasja hageja, elab seaduslikult vastuvõtva liikmesriigi territooriumil, võib tugineda asutamislepingu artiklile 6 kõigis olukordades, mis kuuluvad ühenduse õiguse esemelisse kohaldamisalasse, sealhulgas ka olukorras, kus liikmesriik viivitab tema territooriumil seaduslikult elavatele isikutele antava toetuse määramisega või keeldub selle määramisest põhjendusega, et isikul puudub dokument, mida ei nõuta selle riigi oma kodanikelt ning mille väljastamisega riigiasutus võib viivitada või sellest keelduda.

64     Kuna ebavõrdne kohtlemine kuulub asutamislepingu kohaldamisalasse, ei saa seda pidada õigustatuks. Tegemist on hageja diskrimineerimisega otseselt tema kodakondsuse alusel ning Euroopa Kohtule ei ole esitatud ühtki sellise ebavõrdse kohtlemise õigustust.

65     Neljandale küsimusele tuleb seega vastata, et ühenduse õigusega on vastuolus see, kui üks liikmesriik nõuab teiste liikmesriikide kodanikelt, kellel on õigus tema territooriumil elada, lapsekasvatustoetuse saamiseks siseriikliku asutuse väljastatud vormikohase elamisloa esitamist, samas kui selle riigi oma kodanikel peab ainult olema selles riigis alaline või tavaline elukoht.

 Kohtukulud

66     Euroopa Kohtule märkusi esitanud Saksamaa, Hispaania, Prantsuse ja Ühendkuningriigi valitsuse ning komisjoni kohtukulusid ei hüvitata. Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kulude jaotuse nimetatud kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS,

vastuseks küsimustele, mis talle 2. veebruari 1996. aasta määrusega esitas Bayerisches Landessozialgericht, otsustab:

1.      Selline hüvitis nagu lapsekasvatustoetus, mida antakse Bundeserziehungsgeldgesetz’i alusel automaatselt isikutele, kes vastavad teatavatele objektiivsetele kriteeriumidele, ilma et individuaalselt ja kaalutlusõigust kasutades hinnataks isiku konkreetseid vajadusi, ning mille eesmärgiks on katta perekonna väljaminekuid, kuulub ühenduse õiguse esemelissekohaldamisalasse kui perehüvitis nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes (muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. juuni 1983. aasta määrusega (EMÜ) nr 2001/83, mida on omakorda muudetud nõukogu 30. oktoobri 1989. aasta määrusega (EMÜ) nr 3427/89) artikli 4 lõike 1 punkti h tähenduses ning kui sotsiaalne soodustus nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires artikli 7 lõike 2 tähenduses.

2.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kindlaks määrata, kas põhikohtuasja hageja kuulub EÜ asutamislepingu artikli 48 ja määruse nr 1612/68 või määruse nr 1408/71 isikulisse kohaldamisalasse.

3.      Ühenduse õigusega on vastuolus see, kui üks liikmesriik nõuab teiste liikmesriikide kodanikelt, kellel on õigus tema territooriumil elada, lapsekasvatustoetuse saamiseks siseriikliku asutuse väljastatud vormikohase elamisloa esitamist, samas kui selle riigi oma kodanikel peab ainult olema selles riigis alaline või tavaline elukoht.

Sevón

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. mail 1998 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: saksa.