EUROOPA KOHTU OTSUS

18. detsember 1997(*)

Direktiiv 91/156/EMÜ – Ülevõtmise tähtaeg – Mõju – Jäätmete mõiste

Kohtuasjas C-129/96,

mille esemeks on Euroopa Kohtule EÜ asutamislepingu artikli 177 alusel esitatud Belgia Conseil d’État’ taotlus nimetatud kohtus pooleliolevas kohtuvaidluses järgmiste poolte vahel:

Inter-Environnement Wallonie ASBL

versus

Région wallonne,

eelotsuse tegemiseks EMÜ asutamislepingu artiklite 5 ja 189 ning nõukogu 15. juuli 1975. aasta direktiivi 75/442/EMÜ jäätmete kohta (EÜT L 194, lk 39), muudetud nõukogu 18. märtsi 1991. aasta direktiiviga 91/156/EMÜ (EÜT L 78, lk 32), artikli 1 punkti a tõlgendamise küsimuses,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed C. Gulmann, H. Ragnemalm ja R. Schintgen, kohtunikud G. F. Mancini, J. C. Moitinho de Almeida, P. J. G. Kapteyn, J. L. Murray, D. A. O. Edward, J.‑P. Puissochet, G. Hirsch, P. Jann ja L. Sevón (ettekandja),

kohtujurist: F. G. Jacobs,

kohtusekretär: asekohtusekretär H. von Holstein,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–       Inter-Environnement Wallonie ASBL, esindaja: advokaat Jaques Sambon, Brüssel,

–       Belgia valitsus, esindaja: välisasjade, väliskaubanduse ja arengukoostöö ministeeriumi peanõunik Jan Devadder,

–       Saksamaa valitsus, esindajad: liitvabariigi majandusministeeriumi kõrgem ametnik Ernst Röder ja sama ministeeriumi ametnik Bernd Kloke,

–       Prantsuse valitsus, esindajad: välisministeeriumi õigusosakonna asedirektor Jean-François Dobelle ja sama ministeeriumi välisasjade abisekretär Romain Nadal,

–       Madalmaade valitsus, esindaja: välisministeeriumi õigusnõunik Adriaan Bos,

–       Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: Assistant Treasury Solicitor John E. Collins, keda abistas Derrick Wyatt, QC,

–       Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: õigustalituse ametnik Maria Condou Durande,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles 5. veebruari 1997. aasta istungil ära kuulanud suulised märkused, mille esitasid Inter-Environnement Wallonie ASBL (esindaja: Jacques Sambon), Prantsuse valitsus (esindajad: Jean-François Dobelle ja Romain Nadal), Madalmaade valitsus (esindaja: välisministeeriumi õigusnõuniku asetäitja Johannes Steven van den Oosterkamp), Ühendkuningriigi valitsus (esindaja: Derrick Wyatt, QC) ja komisjon (esindaja: Maria Condou Durande),

olles 24. aprilli 1997. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1       29. märtsi 1996. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse sama aasta 23. aprillil, esitas Belgia Conseil d’État EÜ asutamislepingu artikli 177 alusel kaks eelotsuse küsimust, mis käsitlesid EMÜ asutamislepingu artiklite 5 ja 189 ning nõukogu 15. juuli 1975. aasta direktiivi 75/442/EMÜ jäätmete kohta (EÜT L 194, lk 39), muudetud nõukogu 18. märtsi 1991. aasta direktiiviga 91/156/EMÜ (EÜT L 78, lk 32), artikli 1 punkti a tõlgendamist.

2       Nimetatud küsimused kerkisid üles seoses tühistamishagiga, mille mittetulundusühing Inter-Environnement Wallonie (edaspidi „Inter-Environnement Wallonie”) esitas Valloonia piirkondliku omavalitsuse 9. aprilli 1992. aasta mürgiseid ja ohtlikke jäätmeid käsitleva määruse (edaspidi „määrus”) tühistamiseks.

 Ühenduse õigusnormid

3       Direktiivi 75/442 eesmärk on ühtlustada jäätmekäitlust käsitlevaid siseriiklikke õigusakte. Seda on muudetud direktiiviga 91/156.

4       Direktiiviga 91/156 muudetud direktiivi 75/442 artikli 1 punktis a on jäätmete mõiste määratletud järgmiselt:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)      jäätmed — I lisas loetletud kategooriatesse kuuluvad mis tahes ained või esemed, mille valdaja kasutuselt kõrvaldab, kavatseb kasutuselt kõrvaldada või on kohustatud kasutuselt kõrvaldama.

Komisjon koostab artiklis 18 ette nähtud korda järgides hiljemalt 1. aprilliks 1993 nimekirja jäätmetest, mis kuuluvad I lisas loetletud kategooriatesse. Seda nimekirja vaadatakse korrapäraselt läbi ja vajadusel muudetakse sama korda järgides”.

5       Viimases sättes mainitud nimistu võeti vastu komisjoni 20. detsembri 1993. aasta otsusega 94/3/EÜ, millega kehtestatakse direktiivi 75/442 artikli 1 punkti a kohaselt jäätmete nimistu (EÜT 1994, L 5, lk 15). Kõnealuse nimistu sissejuhatuse punktis 3 osutatakse ühelt poolt sellele, et nimistu ei ole ammendav ning teiselt poolt sellele, et mingi materjali sisaldumine nimistus on kehtiv üksnes juhul, kui materjal vastab jäätmete määratlusele.

6       Direktiivi 75/442 muudetud versiooni artikli 9 lõikes 1 ja artiklis 10 nähakse ette, et iga rajatis või ettevõte, kes teeb II A lisas või II B lisas nimetatud toiminguid, peab saama loa pädevalt asutuselt. II A lisas käsitletakse jäätmete kõrvaldamistoiminguid ning II B lisas jäätmete taaskasutamisele suunatud toiminguid.

7       Direktiivi 75/442 muudetud redaktsiooni artiklis 11 nähakse loa saamise kohustuse suhtes ette järgmine erand:

„1.      Ilma et see piiraks nõukogu 20. märtsi 1978. aasta direktiivi 78/319/EMÜ (mürgiste ja ohtlike jäätmete kohta), viimati muudetud Hispaania ja Portugali ühinemisaktiga, kohaldamist, võib artiklis 9 ja 10 sätestatud loa taotlemisest vabastada:

a)      rajatised ja ettevõtted, mis kõrvaldavad oma jäätmeid nende tekkekohas;

ning

b)      rajatised ja ettevõtted, kes tegelevad jäätmete taaskasutamisega.

See vabastus kehtib ainult juhul, kui:

–       pädevad asutused on vastu võtnud üldeeskirjad iga tegevuse kohta, milles nähakse ette jäätmete liigid ja kogused ning tingimused, mille täitmisel võidakse tegevus loa nõudest vabastada,

ning

–       kui jäätmete liik ja kogus ning kõrvaldamis- ja taaskasutusmeetodid vastavad artiklis 4 sätestatud tingimustele.

2.      Pädevad asutused registreerivad lõikes 1 nimetatud rajatised ja ettevõtted.

[…]”.

8       Direktiivi 75/442 muudetud redaktsiooni artiklis 4 sätestatakse järgmist:

„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada jäätmete taaskasutamine ja kõrvaldamine viisil, mis ei sea ohtu inimeste tervist, mille käigus ei kasutata keskkonda ohustavaid protsesse ja menetlusi ning millega eelkõige:

–       ei ohustata vett, õhku, pinnast, taimi ega loomi,

–       ei tekitata mürast või haisust põhjustatud häiringuid,

–       ei kahjustata maapiirkondi ega erihuvi pakkuvaid kohti.

[…]”.

9       Direktiivi 91/156 artikli 2 lõike 1 esimese lõigu kohaselt pidid liikmesriigid direktiivi nõuetele vajalikud õigus- ja haldusnormid jõustama hiljemalt 1. aprilliks 1993 ning teatama sellest viivitamata komisjonile. Sama lõike teises lõigus on täpsustatud: „Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse meetmetesse või meetmete ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.”

10     Nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiivi 91/689/EMÜ ohtlike jäätmete kohta (EÜT L 377, lk 20) artikli 1 lõikes 3 viidatakse direktiivis 75/442 antud jäätmete määratlusele ning artikli 1 lõikes 4 antakse ohtlike jäätmete määratlus.

11     Direktiivi 91/689 artikli 3 lõigetes 1 ja 2 sätestatakse järgmist:

„1.      Direktiivi 75/442/EMÜ artikli 11 lõike 1 punktis a nimetatud vabastust loanõuetest rajatistele ja ettevõtetele, mis kõrvaldavad oma jäätmeid ise, ei kohaldata käesoleva direktiiviga reguleeritud ohtlike jäätmete suhtes.

2.       Direktiivi 75/442/EMÜ artikli 11 lõike 1 punkti b kohaselt võib liikmesriik loobuda nimetatud direktiivi artikli 10 kohaldamisest rajatiste ja ettevõtete suhtes, mis taaskasutavad käesoleva direktiiviga reguleeritud jäätmeid:

–       kui liikmesriik võtab vastu üldeeskirjad, milles loetletakse jäätmete tüüp ja kogus ning nähakse ette eritingimused (ohtlike jäätmete kontsentratsiooni piirväärtus jäätmetes, heitmete piirväärtused, tegevuse liik) ja muud taaskasutamise eri vormide teostamiseks vajalikud nõuded ja

–       kui jäätmete liik või kogus ja taaskasutamise meetodid on niisugused, et direktiivi 75/442/EMÜ artikliga 4 ettenähtud tingimused on täidetud.”

12     Direktiivi 91/689 artikliga 11 tunnistatakse alates 12. detsembrist 1993 kehtetuks nõukogu 20. märtsi 1978. aasta direktiiv 78/319/EMÜ mürgiste ja ohtlike jäätmete kohta (EÜT L 84, lk 43). Nõukogu 27. juuni 1994. aasta direktiivi 94/31/EÜ, millega muudetakse direktiivi 91/689 (EÜT L 168, lk 28), artiklis 1 lükatakse direktiivi 78/319 kehtetuks tunnistamine siiski edasi kuni 27. juunini 1995.

 Siseriiklikud õigusnormid

13     Valloonia piirkondliku volikogu 5. juuli 1985. aasta dekreedis jäätmete kohta, mida on muudetud 25. juuli 1991. aasta dekreediga (edaspidi „dekreet”), määratletakse artikli 3 punktis 1 jäätmeid järgmiselt:

„1)      jäätmed – I lisas loetletud kategooriatesse kuuluvad mis tahes ained või esemed, mille valdaja kasutuselt kõrvaldab, kavatseb kasutuselt kõrvaldada või on kohustatud kasutuselt kõrvaldama.”

14     Määruse artikli 5 lõige 1 sätestab:

„Loa saamise kohustus kehtib tööstusliku tootmise protsessist eraldiseisva mürgiste või ohtlike jäätmete kogumiseks, eelkäitlemiseks, kõrvaldamiseks või taaskasutamiseks mõeldud rajatise ehitamise ja kasutamise puhul [...]”.

15     Määruse preambulis viidatakse dekreedile, muudetud direktiivile 75/442 ning direktiividele 78/319 ja 91/689. Määruse artiklis 86 täpsustatakse, et määrus jõustub Moniteur belge’is avaldamise kuupäeval. Määrus avaldati 23. juunil 1992.

 Põhikohtuasja faktilised asjaolud

16     21. augustil 1992. aastal esitatud hagiavalduses palus Inter-Environnement Wallonie Belgia Conseil d’État’l tühistada määrus tervikuna või teise võimalusena tühistada selle teatavad sätted.

17     Eelotsusetaotluse esitamist käsitlevas otsuses tegi Conseil d’État otsuse Inter-Environnement Wallonie poolt esitatud kuuest väitest viie kohta ning tühistas määruse teatavad sätted.

18     Järelejäänud väites kinnitab Inter-Environnement Wallonie, et määruse artikli 5 lõige 1 rikub muudetud direktiivi 75/442 artiklit 11 ja direktiivi 91/689 artiklit 3, kuna selles arvatakse loa saamise korrast välja mürgiste või ohtlike jäätmete kogumiseks, eelkäitlemiseks, kõrvaldamiseks või taaskasutamiseks mõeldud rajatise ehitamine ja kasutamine, juhul kui nimetatud rajatis on „tööstusliku tootmise protsessi integreeritud”.

19     Väite esimeses osas kinnitab Inter-Environnement Wallonie, et direktiivi 75/442 artikkel 11 koostoimes direktiivi 91/689 artikliga 3 võimaldab teha erandi ettevõtjatele, kes korraldavad jäätmete taaskasutusse võtmist, üksnes nimetatud sätetes toodud tingimustel ja juhul, kui need ettevõtjad on pädevate asutuste juures registreeritud.

20     Selles suhtes on Conseil d’État arvamusel, et määruse artikli 5 lõige 1 on tõepoolest vastuolus muudetud direktiivi 75/442 artikliga 11 koostoimes direktiivi 91/689 artikliga 3.

21     Tõdedes, et määrus võeti vastu hetkel, mil direktiivi ülevõtmiseks määratud tähtaeg ei olnud veel lõppenud, küsib kohus, kuivõrd liikmesriigil on õigus selle perioodi kestel võtta vastu direktiiviga vastuolus olevaid õigusakte. Ta lisab, et Inter-Environnement Wallonie eitav vastus sellele küsimusele on vastuolus põhimõttega, mille kohaselt õigusakti seaduslikkust tuleb hinnata selle vastuvõtmise hetke kontekstis.

22     Väite teises osas kinnitab Inter-Environnement Wallonie, et määruse artikli 5 lõikes 1 sätestatud erand on vastuolus dekreediga, milles Inter-Environnement Wallonie arvates ei nähta ette erandit tööstuslikku tootmisprotsessi integreeritud toimingute suhtes.

23     Sellega seoses märgib Conseil d’État, et dekreedi artikli 3 punktiga 1 ja lisaga, millele nimetatud punktis viidatakse, kavatses seadusandja täpselt üle võtta muudetud direktiivi 75/442. Kuigi Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et jäätmed on mis tahes ained ja esemed, mille valdaja kasutuselt kõrvaldab või on kohustatud kasutuselt kõrvaldama, ilma et välistataks jäätmete taaskasutamist teiste isikute poolt, ei võimalda see kindlaks määrata, kas muudetud direktiivi 75/442 artiklis 1 osutatud ained või esemed, mis on otseselt või kaudselt integreeritud tööstusliku tootmise protsessi, on jäätmed nimetatud direktiivi artikli 1 punkti a tähenduses.

24     Neil asjaoludel esitas Conseil d’État Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas EMÜ asutamislepingu artiklitega 5 ja 189 on vastuolus see, kui liikmesriigid võtavad vastu 15. juuli 1975. aasta direktiiviga 75/442/EMÜ jäätmete kohta, muudetud 18. märtsi 1991. aasta direktiiviga 91/156/EMÜ, vastuolus olevaid sätteid nimetatud direktiivi ülevõtmiseks ettenähtud tähtajal?

Kas asutamislepingu samade sätetega on vastuolus see, kui liikmesriigid võtavad vastu ja jõustavad normi, mille mõte on nimetatud direktiivi ülevõtmine, kuid mille sätted tunduvad olevat direktiivi sätetega vastuolus?

2.      Kas nõukogu 18. märtsi 1991. aasta direktiivi 91/156/EMÜ, millega muudetakse direktiivi 75/442/EMÜ jäätmete kohta, I lisas osutatud ained, mis on otseselt või kaudselt integreeritud tööstusliku tootmise protsessi, on jäätmed nimetatud direktiivi artikli 1 punkti a tähenduses?”

 Teine küsimus

25     Teise küsimusega, mida tuleb käsitleda esimesena, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas asjaolu, et aine on otseselt või kaudselt integreeritud tööstusliku tootmise protsessi, välistab aine kuulumise jäätmete hulka muudetud direktiivi 75/442 artikli 1 punkti a tähenduses.

26     Muudetud direktiivi 75/442 artikli 1 punkti a sõnastusest tuleneb esmalt, et jäätmete mõiste kohaldamisala sõltub termini „kasutuselt kõrvaldama” tähendusest.

27     Muudetud direktiivi 75/442 sätetest ning eelkõige selle artiklitest 4 ja 8–12 ning II A ja II B lisast tuleneb veel, et see termin hõlmab nii aine või eseme kõrvaldamist kui ka selle taaskasutamist.

28     Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 58–61 märkis, näitavad muudetud direktiivi 75/442 I lisas loetletud jäätmekategooriad ning sama direktiivi II A ja II B lisas loetletud kõrvaldamise ja taaskasutamise viisid seda, et jäätmete mõiste ei välista põhimõtteliselt ühtki tüüpi jääkaineid, tööstusjääke või muid tootmisprotsessis tekkivaid aineid. Seda kinnitab ka komisjoni otsuses 94/3 toodud jäätmenimistu.

29     Sellega seoses tuleb esmalt täpsustada, et nagu selgub eelkõige muudetud direktiivi 75/442 artiklitest 9–11, kohaldatakse direktiivi mitte üksnes jäätmete kõrvaldamisele ja taaskasutamisele vastavas valdkonnas spetsialiseerunud ettevõtjate poolt, vaid ka jäätmete kõrvaldamisele ja taaskasutamisele jäätmed tekitanud ettevõtja poolt nende tekkekohas.

30     Teiseks tuleb märkida, et kuigi vastavalt muudetud direktiivi 75/442 artiklile 4 tuleb jäätmeid taaskasutada või kõrvaldada nii, et ei seataks ohtu inimeste tervist ning kasutamata keskkonda ohustavaid protsesse ja menetlusi, ei osuta miski direktiivi tekstis sellele, et direktiiv ei hõlma tootmisprotsessi integreeritud kõrvaldamistoiminguid ja taaskasutamisele suunatud toiminguid, mis ei ole inimeste tervisele ega keskkonnale ohtlikud.

31     Viimaks tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on juba varem võtnud seisukoha, et jäätmete mõistet muudetud direktiivi 75/442 artikli 1 tähenduses ei tule mõista nii, et see välistab majanduslikult taaskasutatavad ained ja esemed (vt 28. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑359/88: Zanetti jt, EKL 1990, lk I-1509, punktid 12 ja 13; 10. mai 1995. aasta otsus kohtuasjas C-422/92: komisjon v. Saksamaa, EKL 1995, lk I-1097, punktid 22 ja 23; ning 25. juuni 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-304/94, C-330/94, C-342/94 ja C-224/95: Tombesi jt, EKL 1997, lk I-3561, punktid 47 ja 48).

32     Eelnenud tähelepanekutest tulenevalt võib tootmisprotsessi integreeritud aineid käsitleda jäätmetena muudetud direktiivi 75/442 artikli 1 punkti a tähenduses.

33     Nagu Belgia, Saksamaa, Madalmaade ja Ühendkuningriigi valitsus õigesti märgivad, ei tähenda see järeldus, et ei tuleks eristada jäätmete taaskasutamist muudetud direktiivi 75/442 tähenduses selliste toodete tavalisest tööstuslikust töötlemisest, mis ei ole jäätmed, ükskõik kui keeruline selline eristamine ka ei oleks.

34     Teisele küsimusele tuleb seega vastata, et asjaolu, et aine on otseselt või kaudselt integreeritud tööstusliku tootmise protsessi, ei välista aine kuulumist jäätmete hulka muudetud direktiivi 75/442 artikli 1 punkti a tähenduses.

 Esimene küsimus

35     Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas EMÜ asutamislepingu artiklitega 5 ja 189 on vastuolus see, kui liikmesriigid võtavad direktiiviga 91/156 vastuolus olevaid meetmeid direktiivi ülevõtmise tähtaja jooksul.

36     Inter-Environnement Wallonie arvates tuleneb ühenduse õiguse ülimuslikkuse põhimõttest ja asutamislepingu artiklist 5, et isegi kui mõni liikmesriik otsustab ühenduse direktiivi üle võtta enne direktiivis sätestatud tähtaja möödumist, peab ülevõtmine olema direktiiviga kooskõlas. Otsustades 9. aprillil 1992. üle võtta direktiivi 91/156, oleks Région wallonne (Valloonia piirkond) seega pidanud järgima direktiivi.

37     Komisjon on samasugusel seisukohal ja rõhutab, et asutamislepingu artiklitega 5 ja 189 on vastuolus see, kui liikmesriigid võtavad direktiiviga 91/156 vastuolus olevaid meetmeid direktiivi ülevõtmiseks ette nähtud tähtaja jooksul. Ta täpsustab, et küsimus, kas konkreetse meetme mõte on direktiiv üle võtta, on käesoleval juhul asjakohatu.

38     Belgia, Prantsuse ja Ühendkuningriigi valitsus leiavad seevastu, et kuni direktiivi ülevõtmiseks ette nähtud tähtaja lõpuni võivad liikmesriigid oma äranägemise järgi vastu võtta siseriiklikke õigusnorme, mis ei ole direktiiviga kooskõlas. Ühendkuningriigi valitsus lisab siiski, et asutamislepingu artiklitega 5 ja 189 on vastuolus see, kui liikmesriik võtab meetmeid, mille tulemusel tal on võimatu või väga raske direktiivi korrektselt üle võtta.

39     Madalmaade valitsus on seisukohal, et direktiivi vastuvõtmine eeldab, et liikmesriigid ei saa teha enam midagi, mis võiks direktiivis ette nähtud tulemuse saavutamist raskendada. Ta leiab siiski, et liikmesriiki ei saa pidada asutamislepingu artiklite 5 ja 189 vastu eksinuks, kui ei ole kindel, nagu käesolevas asjas, et siseriiklikud õigusnormid on asjassepuutuva direktiiviga vastuolus.

40     Kõigepealt tuleb meenutada, et liikmesriigi kohustus võtta kõik vajalikud meetmed direktiivis ette nähtud tulemuse saavutamiseks on asutamislepingu artikli 189 kolmanda lõigu ja direktiiviga kehtestatud siduv kohustus (vt 1. veebruari 1977. aasta otsus kohtuasjas 51/76: Verbond van Nederlandse Ondernemingen, EKL 1977, lk 113, punkt 22; 26. veebruari 1986. aasta otsus kohtuasjas 152/84: Marshall, EKL 1986, lk 723, punkt 48, ning 24. oktoobri 1996. aasta otsus kohtuasjas C-72/95: Kraaijeveld jt, EKL 1996, lk I-5403, punkt 55). Kohustus võtta kõik üld- või erimeetmed on siduv kõigile liikmesriigi asutustele, k.a kohtutele nende pädevuse piires (vt 13. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C-106/89: Marleasing, EKL 1990, lk I-4135, punkt 8, ning eespool viidatud kohtuotsus Kraaijeveld jt, punkt 55).

41     Veel tuleb märkida, et põhikohtuasja aluseks olevate sündmuste toimumise ajal kehtinud EMÜ asutamislepingu artikli 191 teise lõigu kohaselt „Direktiivid ja otsused tehakse teatavaks neile, kellele need on adresseeritud, ning need jõustuvad sellisel teatavakstegemisel”. Sellest sättest tuleneb, et direktiivil on adressaatliikmesriigi suhtes õiguslikud tagajärjed alates teatamise hetkest.

42     Käesoleval juhul ning vastavalt üldisele tavale kehtestab direktiiv 91/156 ise tähtaja, mille möödumisel peavad liikmesriikides olema jõustunud direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid.

43     Et selle tähtaja mõte on eelkõige anda liikmesriikidele piisavalt aega võtta direktiivi ülevõtmiseks vajalikke meetmeid, ei saa neile riikidele ette heita, et nad ei ole direktiivi oma õiguskorda üle võtnud enne nimetatud tähtaja lõppu.

44     Samas peavad liikmesriigid just nimetatud tähtaja jooksul võtma vajalikud meetmed tagamaks, et selle tähtaja lõppedes saavutatakse direktiivis ette nähtud tulemus.

45     Seoses sellega tuleb märkida, et kuigi liikmesriigid ei pea neid meetmeid võtma enne ülevõtmistähtaja lõppu, tuleneb asutamislepingu artikli 5 teisest lõigust, artikli 189 kolmandast lõigust ja direktiivist endast, et liikmesriigid peavad hoiduma selliste sätete vastuvõtmisest, mis võivad tõsiselt kahjustada direktiiviga ette nähtud tulemuse saavutamist.

46     Siseriiklik kohus peab otsustama, kas see kehtib siseriiklike sätete kohta, mille seaduslikkuse hindamine on talle ülesandeks tehtud.

47     Hinnangu andmisel peab siseriiklik kohus uurima eelkõige seda, kas vaidlusaluste sätete mõte on direktiivi täielik ülevõtmine ning seda, millised on direktiiviga vastuolus olevate sätete kohaldamise konkreetsed tagajärjed ja ajaline kestus.

48     Näiteks kui vaidlusaluste sätete mõte on direktiivi lõplik ja täielik ülevõtmine, annab nende vastuolu direktiiviga põhjust arvata, et direktiivis ette nähtud eesmärki ei saavutata ettenähtud ajal, kui neid pole võimalik õigeaegselt muuta.

49     Samas võiks siseriiklik kohus arvesse võtta liikmesriigi õigust võtta vastu ajutisi sätteid või rakendada direktiivi etapikaupa. Sellisel juhul ei pruugi siseriiklike üleminekusätete vastuolu direktiiviga või direktiivi mõningate sätete ülevõtmise puudumine tähendada direktiivis ette nähtud tulemuse kahjustamist.

50     Seega tuleb esimesele küsimusele vastata, et EMÜ asutamislepingu artikli 5 teise lõigu, artikli 189 kolmanda lõigu ja direktiivi 91/156 kohaselt peab direktiivi adressaadiks olev liikmesriik direktiivis sätestatud ülevõtmise tähtaja jooksul hoiduma selliste sätete vastuvõtmisest, mis võivad tõsiselt kahjustada direktiiviga ette nähtud tulemuse saavutamist.

 Kohtukulud

51     Euroopa Kohtule märkusi esitanud Belgia, Saksamaa, Prantsusmaa, Madalmaade ja Ühendkuningriigi valitsuse ning Euroopa Ühenduste Komisjoni kohtukulusid ei hüvitata. Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS,

vastuseks küsimustele, mille talle 29. märtsi 1996. aasta määrusega esitas Belgia Conseil d’État, otsustab:

1.      Asjaolu, et aine on otseselt või kaudselt integreeritud tööstusliku tootmise protsessi, ei välista aine kuulumist jäätmete hulka nõukogu 15. juuli 1975. aasta direktiivi 75/442/EMÜ jäätmete kohta, muudetud nõukogu 18. märtsi 1991. aasta direktiiviga 91/156/EMÜ, artikli 1 punkti a tähenduses. 

2.      EMÜ asutamislepingu artikli 5 teise lõigu, artikli 189 kolmanda lõigu ja direktiivi 91/156 kohaselt peab direktiivi adressaadiks olev liikmesriik direktiivis sätestatud ülevõtmise tähtaja jooksul hoiduma selliste sätete vastuvõtmisest, mis võivad tõsiselt kahjustada direktiiviga ette nähtud tulemuse saavutamist.

Sévon

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 18. detsembril 1997 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.