EUROOPA KOHTU OTSUS

6. juuli 1982(*)

Riigi osalusega äriühingud – Nende ja riigi vaheliste finantssuhete läbipaistvus

Liidetud kohtuasjades

188/80

Prantsuse Vabariik, Prantsuse valitsuse esindaja: G. Guillaume ja Prantsuse valitsuse asendusesindaja: P. Moreau Defarges, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: Prantsuse suursaatkond, Luxembourg,

hageja,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: õigusnõunik B. van der Esch, keda abistas komisjoni õigustalituse ametnik G. Marenco, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: õigusnõunik O. Montalto, bâtiment Jean Monnet, Kirchberg, Luxembourg,

kostja,

keda toetasid

Madalmaade Kuningriik, esindaja: A. Bos,

ja

Saksamaa Liitvabariik, esindajad: liidu majandusministeeriumi kõrgem ametnik M. Seidel ja Oberlandesgericht Köln’i juures tegutsev advokaat A. Deringer,

189/80

Itaalia Vabariik, esindaja: diplomaatiliste erimeelsuste, välislepingute ja õigusloome osakonna juhataja A. Squillante, keda abistas avvocato dello Stato I. M. Braguglia, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: Itaalia suursaatkond, Luxembourg,

hageja,

keda toetas

Prantsuse Vabariik, esindaja: G. Guillaume, keda abistas asendusesindaja A. Carnelutti,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: õigusnõunik B. van der Esch, keda abistas komisjoni õigustalituse ametnik S. Fabbro, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: õigusnõunik O. Montalto, bâtiment Jean Monnet, Kirchberg, Luxembourg,

kostja,

keda toetasid

Madalmaade Kuningriik

ja

Saksamaa Liitvabariik,

190/80

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, esindaja: Treasury Solicitor W. H. Godwin, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: Suurbritannia suursaatkond, Luxembourg,

hageja,

keda toetas

Prantsuse Vabariik, esindaja: G. Guillaume, keda abistas asendusesindaja A. Carnelutti,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: õigusnõunik B. van der Esch, keda abistas komisjoni õigustalituse ametnik P. J. Kuyper, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: õigusnõunik M. Cervino, bâtiment Jean Monnet, Kirchberg, Luxembourg,

kostja,

keda toetasid

Madalmaade Kuningriik,

ja

Saksamaa Liitvabariik,

mille esemeks on komisjoni 25. juuni 1980. aasta direktiivi 80/723/EMÜ liikmesriikide ja riigi osalusega äriühingute vaheliste finantssuhete läbipaistvuse kohta (EÜT L 195, lk 35) tühistamine EMÜ asutamislepingu artikli 173 alusel,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president J. Mertens de Wilmars, kodade esimehed A. Touffait ja O. Due, kohtunikud P. Pescatore, A. J. Mackenzie Stuart, A. O’Keeffe, T. Koopmans, A. Chloros ja F. Grévisse,

kohtujurist: G. Reischl,

kohtusekretär: P. Heim,

on teinud järgmise

otsuse

[…]

 Õiguslik käsitlus

1       Euroopa Kohtu kantseleisse vastavalt 16., 18. ja 19. septembril 1980 saabunud hagiavaldustega algatasid Prantsuse, Itaalia ja Ühendkuningriigi valitsus EMÜ asutamislepingu artikli 173 esimese lõigu alusel kolm menetlust, mille eesmärk oli komisjoni 25. juuni 1980. aasta direktiivi 80/723/EMÜ liikmesriikide ja riigi osalusega äriühingute vaheliste finantssuhete läbipaistvuse kohta (EÜT L 195, lk 35) tühistamine. Saksamaa Liitvabariik ja Madalmaade Kuningriik astusid nendesse menetlustesse komisjoni nõuete toetuseks.

2       Asutamislepingu artikli 90 lõike 3 alusel vastu võetud direktiiv kohustab liikmesriike säilitama viie aasta jooksul kättesaadavana andmed, mis puudutavad riigi ametiasutuste poolt riigi osalusega äriühingutele riiklike vahendite kättesaadavaks tegemist, ning samuti need andmed, mis puudutavad nende vahendite tegelikku kasutamist nimetatud äriühingute poolt. Direktiivi põhjendustest selgub, et selle põhieesmärk on edendada asutamislepingu riigiabi puudutavate artiklite 92 ja 93 tõhusat kohaldamist riigi osalusega äriühingute suhtes. Lisaks rõhutatakse nendes põhjendustes riigi osalusega äriühingute ja eraettevõtjate võrdse kohtlemise põhimõtet ning samuti seda, et riigi osalusega äriühingute ja riikide finantssuhted peavad nende suhete keerukuse tõttu olema läbipaistvad.

3       Hagejateks olevate valitsuste esitatud väited võib vaatamata sellele, et need erinevad mõnes punktis, kokku võtta sisuliselt järgmiselt:

–       komisjoni pädevuse puudumine;

–       vajaduse puudumine ja proportsionaalsuse põhimõtte eiramine;

–       riigi osalusega äriühingute diskrimineerimine;

–       artiklite 90, 92 ja 93 rikkumine seeläbi, et direktiiv määratleb riigi osalusega äriühingu ja riigiabi mõisted;

–       EMÜ, ESTÜ ja Euratomi asutamislepingute kohaldamisala määratlevate õigusnormide eiramine;

–       põhjenduse puudumine ja võrdsuse põhimõtte eiramine osas, mis puudutab direktiivis ette nähtud erandeid.

 Esimene väide (komisjoni pädevuse puudumine)

4       Ühendkuningriigi valitsuse arvates rikkus komisjon vaidlusalust direktiivi vastu võttes põhimõtteid, mis reguleerivad pädevuse ja vastutuse jaotust ühenduse institutsioonide vahel. Asutamislepingu institutsioonilistest sätetest selgub, et kogu algne seadusandlik võim kuulub nõukogule, samal ajal kui komisjonil on üksnes järelevalve- ja täidesaatev pädevus. Niisugust pädevuste jaotust kinnitavad asutamislepingu spetsiifilised volitusnormid, millest peaaegu kõik annavad määruste ja direktiivide vastuvõtmise õiguse nõukogule. Eriti just konkurentsieeskirjade puhul võib märgata sellist vastutuse jaotust. Need sätted ise usaldavad järelevalveülesanded komisjonile, samal ajal kui viimane võib tegutseda seadusandjana vaid nõukogu õigusaktis sisalduva spetsiifilise ja otsese delegatsiooninormi piires.

5       Ühendkuningriigi valitsuse arvates tuleb asutamislepingu sätteid, mis erandina annavad komisjonile pädevuse võtta vastu direktiive, tõlgendada eespool toodud kaalutlusi silmas pidades. Tegemist ei ole sama liiki direktiividega kui need, mida võtab vastu nõukogu. Samal ajal kui viimased võivad sisaldada normatiivse iseloomuga üldsätteid, mis kehtestavad vajadusel liikmesriikidele uusi kohustusi, on esimeste eesmärk vaid parandada mingit konkreetset olukorda ühes või mitmes liikmesriigis. Artikli 90 lõike 3 puhul nähtub see piiratud eesmärk sätte sõnastusest, mille kohaselt „adresseerib” komisjon liikmesriikidele asjakohased direktiivid või otsused.

6       Asutamislepingu institutsioonilised sätted ei anna sellele seisukohale siiski mingit alust. Artikli 4 kohaselt osaleb komisjon ühenduse ülesannete täitmisel samamoodi nagu teised institutsioonid, kusjuures iga institutsioon tegutseb talle asutamislepinguga antud volituste piires. Peaaegu identses sõnastuses sellega, mida artiklis 145 on kasutatud nõukogu sama ülesande kirjeldamiseks, näeb artikkel 155 ette, et komisjonil on iseseisev otsustusõigus asutamislepingus ettenähtud viisil. Lisaks ei erista selle peatüki sätted, mis reguleerivad üldiselt institutsioonide vastu võetud õigusaktide tagajärgi ja sisu, ning eriti artikli 189 sätted niimoodi nagu Ühendkuningriik üldise kohaldamisalaga direktiive nendest, mis näevad ette vaid erimeetmeid. Nimetatud artikli esimese lõigu alusel on komisjonil nagu nõukogulgi õigus kooskõlas asutamislepingu sätetega anda direktiive. Sellest järeldub, et komisjonile asutamislepingu erisättega antud pädevuse piire ei saa tuletada üldpõhimõttest, vaid kõnealuse sätte – antud juhul artikli 90 – sõnastuse tõlgendusest, kusjuures sõnastust analüüsitakse lähtuvalt sätte eesmärgist ja kohast asutamislepingu ülesehituses.

7       Selles suhtes ei saa teha järeldusi asjaolu põhjal, et enamik muid asutamislepingu erisätteid, mis näevad ette üldise iseloomuga õigusaktide vastuvõtmise pädevuse, annavad selle pädevuse nõukogule, kes teeb otsuse komisjoni ettepaneku põhjal. Direktiivide vastuvõtmist käsitlevaid õigusnorme ei saa ka eristada selle põhjal, kas need kasutavad sõna „andma” või „adresseerima”. Artikli 189 kohaselt on nii nõukogu kui komisjoni direktiivid ja otsused adresseeritud adressaatidele, kes direktiivide puhul on tingimata liikmesriigid. Õigusnormi puhul, mis näeb korraga ette liikmesriikidele adresseeritud direktiivide ja otsuste vastuvõtmise, on sõna „adresseerima” lihtsalt kõige sobivam ühine väljend.

8       Et toetada komisjoni pädevuse puudumisel põhinevat väidet, kinnitavad kolm hagejateks olevat valitsust, et vaidlusaluses direktiivis sisalduvad normid oleks võinud anda nõukogu. Kuna direktiivi eesmärk on võimaldada komisjonil kontrollida seda, kas liikmesriigid täidavad kohustust teavitada teda artikli 93 lõike 3 alusel igasugusest riigiabi määramisest ja muutmisest ning kuna artikkel 94 annab nõukogule pädevuse kehtestada selle lõike kohaldamise tingimused, kuuluvad kõnealused normid nimetatud artikli kohaselt selle institutsiooni pädevusse. Igal juhul kuuluvad niisugused normid artikli 213 ja täiendava võimalusena artikli 235 kohaselt nõukogu volituste hulka. Et tegemist on niisiis valdkonnaga, milles on pädev nõukogu, ei saa hagejate arvates tunnustada asutamislepingu muude sätete alusel komisjoni konkureerivat pädevust.

9       Komisjon, keda toetab Saksamaa Liitvabariigi valitsus, rõhutab asjaolu, et direktiiv puudutab meetmeid, mis asetsevad artiklis 93 sätestatud menetlusest „eraldiseisvana” ning et sel põhjusel ei ole artikkel 94 kohaldatav. Ta märgib ka, et artikkel 213 ei puuduta teavet, mis on liikmesriikide käsutuses ja mille nad peavad vastavalt artiklis 5 ette nähtud üldisele koostöökohustusele komisjonile tema nõudmisel edastama. Ka artikkel 235 ei tule arvesse, sest see eeldab, et igasugune muu tegutsemisõigus puudub. Hollandi valitsus rõhutab omalt poolt artikli 90 spetsiifilisust ja autonoomset tähtsust.

10     Argumendid, mis hagejateks olevad valitsused rajavad artiklitele 213 ja 235, tuleb tagasi lükata. Nimelt ei takista asutamislepingu üld- ja lõppsätete peatükis asuv artikkel 213 volitusi, mis on komisjonile antud asutamislepingu erisätetega. Komisjoni osutatud põhjusel ei saa artiklit 235 pidada antud asjas kohaldatavaks.

11     Seevastu artiklil 94 põhineva argumendi hindamisel tuleb võrrelda selle artikli sätteid artikli 90 sätetega, arvestades nende artiklite esemeid ja eesmärke.

12     Selles osas tuleb tõdeda, et neil kahel sättel on erinev ese. Artikkel 94 kuulub sätete hulka, mis reguleerivad riigiabi valdkonda, ükskõik milline ei oleks selle abi vorm ja kes ka ei oleks selle saaja. Artikkel 90 puudutab vastupidi ainult ettevõtjaid, kelle tegevuse eest peavad riigid võtma erivastutuse mõju tõttu, mida nad võivad sellele tegevusele avaldada. Artikkel rõhutab, et nimetatud ettevõtjate suhtes kehtivad kõik asutamislepingu eeskirjad lõikega 2 tehtud täpsustusi arvesse võttes; see artikkel kohustab liikmesriike järgima neid eeskirju oma suhetes nende ettevõtjatega ja kehtestab komisjonile järelevalvekohustuse, mida võib vajaduse korral täita liikmesriikidele adresseeritud direktiivide ja otsuste vastuvõtmise teel.

13     Sellele esemete erinevusele lisandub erinevus, mis puudutab nende kahe õigusnormiga vastavalt nõukogule ja komisjonile antud pädevuse teostamise tingimusi. Artikkel 94 võimaldab nõukogul vastu võtta kõik artiklite 92 ja 93 kohaldamiseks vajalikud määrused. Seevastu komisjonile artikli 90 lõikega 3 antud pädevus piirdub direktiivide ja otsustega, mis on vajalikud selleks, et täita tõhusalt järelevalvekohustust, mille seesama lõige talle kehtestab.

14     Võrreldes pädevusega, mille annab nõukogule artikkel 94, teostatakse seda pädevust, mille annab komisjonile artikli 90 lõige 3, spetsiifilisel kohaldamisalal ja tingimustel, mis on kindlaks määratud vastavalt nimetatud artikli esemele. Sellest järeldub, et komisjoni pädevus anda vaidlusalune direktiiv sõltub temale artiklist 90 tuleneva järelevalvekohustusega kaasnevatest vajadustest ning et võimalus, et nõukogu kehtestab talle artikliga 94 antud üldvolitust kasutades mõne õigusakti, mis sisaldab riigi osalusega äriühingutele antava abi spetsiifilist valdkonda puudutavaid sätteid, ei takista komisjoni seda pädevust teostamast.

15     Kõigist nendest kaalutlustest järeldub, et hagejateks olevate valitsuste esimene väide tuleb tagasi lükata.

 Teine väide (vajaduse puudumine)

16     Prantsuse ja Itaalia valitsus vaidlustavad seda, et direktiivi normid on vajalikud selleks, et võimaldada komisjonil tõhusalt täita oma järelevalveülesannet, mis on talle artikliga 90 antud. Nad leiavad, et rahalisest küljest on riik ja riigi osalusega äriühingud täiel määral üksteisest õiguslikult lahutatud. Riigi ametiasutuste poolt viimaste käsutusse antud rahalised vahendid on näha eelarvet käsitlevatest õigusaktidest, samuti äriühingute bilanssidest ja aastaaruannetest. Demokraatlikus ühiskonnas on riigi ja riigi osalusega äriühingute vaheliste suhete puhul olemas vähemalt sama täielikke teabeallikaid kui need, mis puudutavad suhteid eraettevõtjatega, ning palju täpsemaid kui need, mis puudutavad eraettevõtjate omavahelisi suhteid.

17     Komisjon viitab direktiivi neljandale ja viiendale põhjendusele, mis kinnitavad, et komisjoni järelevalvekohustuse täitmist kipub segama riigi ametiasutuste ja riigi osalusega äriühingute vaheliste finantssuhete komplekssus ning et asutamislepingus sisalduva nii riigi osalusega äriühingutele kui eraettevõtjatele antava abi eeskirja õiglane ja tõhus kohaldamine on võimalik ainult siis, kui need finantssuhted on läbipaistvad. Euroopa Kohtu menetluses tõid nii komisjon kui ka Saksamaa Liitvabariigi valitsus näiteid, et tõestada, et need suhted ei ole piisavalt läbipaistvad selleks, et võimaldada komisjonil kindlaks teha riigi osalusega äriühingutele antava riigiabi olemasolu või puudumist.

18     Võttes arvesse riigi osalusega äriühingute vormide erinevust erinevates liikmesriikides ja nende tegevuste mitmekesisust, on nende finantssuhted riigi ametiasutustega ka paratamatult väga mitmekesised, sageli keerukad ja seetõttu raskesti kontrollitavad isegi avaldatud teabeallikate abil, millele viitasid hagejateks olevad valitsused. Selles olukorras ei saa eitada komisjoni vajadust püüda saada lisateavet nende suhete kohta, kehtestades ühised kriteeriumid kõikidele liikmesriikidele ja kõikidele kõnealustele äriühingutele. Mis puudutab nende kriteeriumide täpset kindlaksmääramist, siis hagejateks olevad valitsused ei tõendanud, et komisjon ületas talle artikli 90 lõikega 3 antud kaalutlusõiguse piire.

19     Sellest järeldub, et vajaduse puudumisel põhinev väide tuleb tagasi lükata. Sama kehtib etteheite suhtes, mille tegi komisjonile eelkõige Itaalia valitsus ja mis puudutab proportsionaalsuse puudumist.

 Kolmas väide (riigi osalusega äriühingute diskrimineerimine võrreldes eraettevõtjatega)

20     Prantsuse ja Itaalia valitsus väidavad, et nii artiklist 222 kui ka 90 selgub, et riigi osalusega äriühinguid ja eraettevõtjaid tuleb kohelda võrdselt. Direktiiv aga asetab esimesed ebasoodsamasse olukorda kui teised, eriti seetõttu, et see kehtestab riigi osalusega äriühingutele eelkõige spetsiifilisi raamatupidamiskohustusi, mida ei nõuta eraettevõtjatelt.

21     Selles suhtes tuleb meenutada, et võrdsuse põhimõte, millele valitsused viitavad riigi osalusega äriühingute ja eraettevõtjate suhete puhul üldiselt, eeldab, et need kaks rühma oleksid võrreldavas olukorras. Eraettevõtjad määravad oma tööstus- ja kaubandusstrateegia kindlaks kohaldatavate õigusaktidega kehtestatud piirides, võttes eelkõige arvesse kasumlikkuse nõudeid. Riigi osalusega äriühingute otsustele võivad seevastu avaldada mõju teistsugused tegurid, sest riigi ametiasutused, kes võivad neid otsuseid mõjutada, taotlevad üldise huvi eesmärke. Sellise mõju majanduslikud ja rahalised tagajärjed viivad selleni, et nende äriühingute ja riigi ametiasutuste vahel luuakse teatud kindlat tüüpi finantssuhted, mis erinevad ametiasutuste ja eraettevõtjate vahelistest suhetest. Kuna direktiiv puudutab just neid erilisi finantssuhteid, ei saa nõustuda diskrimineerimise olemasolul põhineva väitega.

 Neljas väide (artiklite 90, 92 ja 93 rikkumine seeläbi, et direktiiv määratleb riigi osalusega äriühingu ja riigiabi mõisted)

22     Prantsuse ja Itaalia valitsus väidavad, et direktiivi artiklid 2 ja 3 täiendavad ilma igasuguse õigusliku aluseta asutamislepingu artiklite 90, 92 ja 93 sätteid seeläbi, et määratlevad riigi osalusega äriühingu mõiste ja määravad kindlaks finantssuhted, mis võivad komisjoni arvates endast riigiabi kujutada.

23     Need etteheited ei ole põhjendatud. Mis puudutab direktiivi normidele alluvate finantssuhete kindlaksmääramist artiklis 3, siis piisab, kui tõdeda, et tegemist ei ole komisjoni katsega määratleda abi mõistet, mis esineb asutamislepingu artiklites 92 ja 93, vaid ainult sellega, et täpsustatakse finantstehinguid, millest komisjon peab vajalikuks olla informeeritud, et kontrollida, kas liikmesriik andis kõnealusele äriühingule abi, täitmata artikli 93 lõikes 3 sätestatud teavitamiskohustust. Nagu eespool teise väite puhul öeldud, ei ole leidnud tõendamist asjaolu, et komisjon ületas seda tehes talle artikli 90 lõikega 3 antud kaalutlusõiguse piire.

24     Mis puudutab riigi osalusega äriühingu mõiste „käesoleva direktiivi tähenduses” piiritleva artikli 2 sätteid, siis tuleb rõhutada, et nende sätete eesmärk ei ole määratleda see mõiste nii, nagu see esineb asutamislepingu artiklis 90, vaid kehtestada vajalikud kriteeriumid selleks, et piiritleda nende äriühingute rühm, kelle finantssuhete puhul riigi ametiasutustega kehtib direktiivis ette nähtud teavitamiskohustus. Selleks et hinnata seda piiritlemist, mis on pealegi hädavajalik, et tutvustada liikmesriikidele neile direktiivist tulenevate kohustuste ulatust, tuleb võrrelda kehtestatud kriteeriume kaalutlustega, millel põhineb komisjonile artikliga 90 kehtestatud järelevalvekohustus.

25     Direktiivi artikli 2 kohaselt mõistetakse riigi osalusega äriühingu all kõiki ettevõtjaid, kelle suhtes ametiasutused võivad otseselt või kaudselt kasutada valitsevat mõju. Teise lõigu kohaselt eeldatakse ametiasutuste valitsevat mõju juhul, kui sellistel asutustel on otseselt või kaudselt enamusosalus ettevõtja märgitud kapitalis või kontroll häälte enamuse üle või nad võivad määrata rohkem kui poole ettevõtte haldus-, juhtimis- või järelevalveorgani liikmetest.

26     Nagu Euroopa Kohus juba eespool märkis, lisati artikli 90 sätted asutamislepingusse mõju tõttu, mida riigi ametiasutused võivad avaldada riigi osalusega äriühingute majandustegevust puudutavatele otsustele. Niisugune mõjutamine võib toimuda kas rahalise osaluse või äriühingu juhtimist käsitlevate eeskirjade vormis. Valides needsamad kriteeriumid selleks, et määrata kindlaks finantssuhted, mille kohta ta peab suutma saada teavet, et täita talle artikli 90 lõikega 3 kehtestatud järelevalvekohustust, on komisjon jäänud talle sama sättega antud kaalutlusõiguse piiresse.

27     Sellest järeldub, et ka neljas väide tuleb tagasi lükata.

 Viies väide (EMÜ, ESTÜ ja Euratomi asutamislepingute kohaldamisala kindlaks määravate normide eiramine)

28     Prantsuse valitsus rõhutab, et direktiivi artiklis 2 sisalduv riigi osalusega äriühingu määratlus on täiesti üldise iseloomuga ning et vastavalt artiklile 4 energiasektori, sealhulgas tuumaenergia korral uraani tootmise ja rikastamise, kiiritatud kütuste ümbertöötlemise ja plutooniumit sisaldavate materjalide valmistamise väljajätmine lubavad arvata, et direktiivi kohaldatakse selle erandiga ESTÜ ja Euratomi asutamislepingute kohaldamisalasse kuuluvate riigi osalusega äriühingute suhtes. Kuna EMÜ asutamislepingu raames vastu võetud teisene õigusakt ei saa reguleerida valdkonda, mis kuulub teiste asutamislepingute õigusnormide kohaldamisalasse, taotleb Prantsuse valitsus täiendava võimalusena direktiivi tühistamist osas, milles see puudutab äriühinguid, mis kuuluvad ESTÜ ja Euratomi kohaldamisalasse.

29     Komisjon möönab, et EMÜ asutamislepingu artikli 232 lõike 1 kohaselt ja ESTÜ asutamislepingu eeskirjade tõttu, mis puudutavad selle lepingu kohaldamisalasse kuuluvatele äriühingutele antud abi, ei saa direktiivi kohaldada niisuguste äriühingute suhtes. Tuumasektori äriühingute osas märgib ta, et Euratomi asutamisleping ei sisalda riigiabi käsitlevaid õigusnorme. Selle sektori äriühingute suhtes kohaldatakse seega EMÜ asutamislepingu artikleid 92 ja 93 ja järelikult direktiivi, välja arvatud direktiivi artiklis 4 sõnaselgelt ette nähtud erandid.

30     EMÜ asutamislepingu artikli 232 lõike 1 sõnastuse kohaselt ei mõjuta selle lepingu sätted ESTÜ asutamislepingu sätete kohaldamist, eelkõige liikmesriikide õigusi ja kohustusi, kõnealuse ühenduse institutsioonide volitusi ning nimetatud lepinguga söe ja terase ühisturu toimimiseks ettenähtud eeskirju.

31     Kuna artikli 90 lõige 3 puudutab just institutsioonide volitusi ja kuna vaidlustatud direktiiv kehtestab liikmesriikidele kohustusi riigiabi valdkonnas, milles ESTÜ asutamisleping sisaldab ise eeskirju, mis on adresseeritud liikmesriikidele ning söe- ja teraseturul tegutsevatele äriühingutele, järeldub EMÜ asutamislepingu artiklist 232 otseselt, et vaidlusalust direktiivi ei saa kohaldada suhetele niisuguste äriühingutega. Sel põhjusel ei ole direktiiv selles küsimuses mingis mõttes õigusvastane, kuigi õigusliku selguse huvides oleks kahtlemata olnud parem, kui nende äriühingute väljajätmine tuleneks direktiivist endast.

32     Mis puudutab seevastu seoseid Euratomi asutamislepinguga, siis EMÜ asutamislepingu artikli 232 lõige 2 piirdub täpsustusega, et selle lepingu sätetega ei kalduta kõrvale Euratomi asutamislepingu sätetest. Prantsuse valitsus ei ole tõendanud, et direktiivi sätted kalduksid kõrvale Euratomi asutamislepingu sätetest. Sellest järeldub, et selle väitega ei saa nõustuda.

 Kuues väide (põhjenduse puudumine ja võrduse põhimõtte eiramine osas, mis puudutab direktiivis ette nähtud erandeid)

33     Lisaks energiasektorile jätab direktiivi artikkel 4 selle kohaldamisalast välja riigi osalusega äriühingud, mille kogu aastane netokäive eelneva kahe eelarveaasta jooksul on olnud väiksem kui 40 miljonit Euroopa arvestusühikut, samuti äriühingud, kes osutavad teenuseid, mille pakkumine tõenäoliselt ei mõjuta liikmesriikidevahelist kaubandust märgatavas ulatuses, ning vee-, transpordi-, postside-, ja telekommunikatsiooni- ning krediidisektori äriühingud.

34     Itaalia valitsuse arvates toovad need erandid kaasa põhjendamatu diskrimineerimise. Ta on seisukohal, et sektorisisesed erandid võivad olla lubatud vaid juhul, kui kõnealuses sektoris puudub ühendusesisene konkurents.

35     Jättes kõrvale asjaolu, et see väide püüab pigem laiendada direktiivi kohaldamisala, ei ole see väide põhjendatud. Direktiivi kaheteistkümnes põhjendus näitab nimelt, et välja tuleb jätta sektorid, milles konkurentsi ei toimu või mille suhtes juba kehtivad konkreetsed ühenduse sätted, mis tagavad piisava läbipaistvuse, ja nendesse sektoritesse kuuluvate riigi osalusega äriühingute suhtes, mille osas tuleks kehtestada erisätted, ning nende äriühingute suhtes, mille äritegevuse väike ulatus ei õigusta läbipaistvuse tagamiseks vajalikke halduskohustusi. Need kaalutlused, millest vähemalt üht saab kohaldada iga sektori suhtes, mis on direktiivi artikliga 4 välja arvatud, sisaldavad kõik piisavalt objektiivseid kriteeriume, et põhjendada direktiivi kohaldamisalast väljajätmist.

36     Seega tuleb järeldada, et kolme valitsuse esitatud hagid ei toonud esile tõendusmaterjali, mis võimaldaks põhjendada vaidlustatud direktiivi isegi osalist tühistamist. Seega tuleb need hagid jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

37     Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

38     Kuna kolm hagejateks olevat valitsust on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista neilt. Sama kehtib Prantsuse valitsuse kohta, kes on menetlusse astuja kohtuasjades 189–190/80.

39     Nende valitsuste hulgast, kes astusid menetlusse komisjoni nõuete toetuseks, taotles kohtukulude väljamõistmist hagejatelt vaid Hollandi valitsus. Seetõttu peavad Prantsuse Vabariik, Itaalia Vabariik ja Ühendkuningriik lisaks oma kohtukuludele kandma komisjoni ja Hollandi Kuningriigi kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS,

otsustab:

1.      Jätta hagid rahuldamata.

2.      Prantsuse ja Itaalia Vabariik ning Ühendkuningriik kannavad lisaks oma kohtukuludele ka komisjoni ja Hollandi Kuningriigi kohtukulud.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 6. juulil 1982 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.