EUROOPA KOHTU OTSUS

21. september 1988(*)

Säästuhoiustelt saadava tulu maksuvabastust käsitlev riiklik meede – Pankadevaheline konkurents seoses hoiuste intressidega

Kohtuasjas 267/86,

mille esemeks on Euroopa Kohtule EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel esitatud Beveren’i kantoni Vredegerecht’i (Belgia) taotlus nimetatud kohtus pooleliolevas kohtuvaidluses järgmiste poolte vahel:

Pascal van Eycke, elukoht Beveren,

versus

Société anonyme ASPA, asukoht Antwerpen,

eelotsuse tegemiseks EMÜ asutamislepingu artiklite 59–66, 85, 86 ja 95 tõlgendamise kohta,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: koja esimees presidendi ülesannetes G. Bosco, koja esimees J. C. Moitinho de Almeida, kohtunikud, T. Koopmans, U. Everling, K. Bahlmann, Y. Galmot, C. N. Kakouris, R. Joliet ja F. A. Schockweiler,

kohtujurist: G. F. Mancini,

kohtusekretär: ametnik D. Louterman,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–       P. Van Eycke, esindaja: advokaat J. Cerfontaine, Antwerpen,

–       Belgia Kuningriik, esindajad: advokaadid G. Van Hecke ja K. Lenaerts ning R. Hoebaer ja R. Devyver,

–       Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: T. van Rijn, keda abistas R. Overhoff,

arvestades kohtuistungi ettekannet ja 25. novembri 1987. aasta kohtuistungil esitatut,

olles 28. aprilli 1988. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1       Oma 28. oktoobri 1986. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse sama aasta 30. oktoobril, esitas Bevereni kantoni (Belgia) Vredegerecht EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel kolm eelotsuse küsimust nimetatud asutamislepingu artiklite 59–66, 85, 86 ja 95 tõlgendamise kohta, et tal oleks võimalik hinnata, kas siseriiklikud õigusnormid, mis vabastavad intressituludelt makstavatest maksudest ainult teatud säästuhoiused, on kooskõlas ühenduse õigusega.

2       Need küsimused tõstatati P. Van Eycke (edaspidi hageja) ja Belgia krediidiasutuse aktsiaseltsi ASPA vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab intressimäära selle säästuhoiuse puhul, mille hageja kavatses ASPA‑s avada. Toimikust selgub, et olles tutvunud ASPA säästuhoiuste intressimäärade reklaamiga, läks hageja antud krediidiasutusse, et reklaamitud tingimustel seal säästuhoius avada. Kui ASPA seejärel teatas talle, et 13. märtsi 1986. aasta kuningliku dekreedi kohaselt on ta sunnitud kohaldama ebasoodsamaid tingimusi kui need, mida pakuti reklaamis, esitas hageja siseriiklikule kohtule hagi, milles ta palus tuvastada, et ASPA ei saa oma säästutingimuste muudatust põhjendada nimetatud kuningliku dekreediga, sest see dekreet rikub EMÜ asutamislepingu artiklit 85 ja sellele järgnevaid artikleid.

3       Selleks et eespool mainitud kuninglikku dekreeti paremini mõista, tuleb seda vaadelda selle õiguslikus ja majanduslikus kontekstis, mida saab iseloomustada sellega, et Belgias on üks osa säästuhoiuste tulusid juba pikka aega maksudest vabastatud, kusjuures see vabastus kehtestati sotsiaalsetel põhjustel ja selleks, et soodustada säästmist, ning selle põhikorda reguleeritakse tulumaksuseadustiku artikli 19 punktiga 7.

4       Kui 1980. aastate alguses viis üha rohkem hoiustamisega tegelevaid krediidiasutusi sisse kõrgete intressimäärade poliitika, tahtis Belgia valitsus piirata maksuvabastuse kohaldamisala ning kehtestas 28. detsembri 1983. aasta seadusega sellele teatava hulga tingimusi, mis tuli määratleda kuninglikus dekreedis.

5       29. detsembri 1983. aasta kuningliku dekreediga, mis võeti vastu eespool nimetatud seaduse rakendamiseks, kehtestati maksuvabastuse andmisele kaks tingimust: säästuhoiuse tulu pidi sisaldama esiteks baasintressi, mis ei tohtinud ületada kõnealusel turul rakendatavat madalaimat keskmist määra, ja teiseks usaldus- või kasvupreemiat, mille iga krediidiasutus võis vabalt kindlaks määrata.

6       Seejärel otsustasid Belgia rahandusküsimustega tegelevad ametivõimud, et konkurents usaldus- või kasvupreemiate valdkonnas on liiga terav ning vastuolus üldise intressimäärade languse tendentsiga, mis iseloomustab muid säästmise vorme. Kuna säästuhoiuste intressimäärade kõrgel hoidmine hoidis nendesamade ametivõimude arvates kõrgel ka laenuintressid, millel oli kahjulik mõju riigi majandustegevusele ja riigivõlale, saatis Belgia Pangakomisjon septembris 1985 krediidiasutustele soovituse, milles paluti piirata säästuhoiuse tulu. Soovituse tagajärjeks oli see, et 30. detsembril 1985 sõlmiti pankade, eraõiguslike hoiukassade ja riiklike krediidiasutuste vahel eneseregulatsiooni kokkulepe, mis kehtestas selle tulu ülemmääraks 7%.

7       Kuna kõik krediidiasutused ei järginud seda kokkulepet, otsustas rahandusminister sellise süsteemi kasuks, mille puhul riigiasutused määravad ise otseselt kindlaks eespool mainitud maksuvabastuse tingimused.

8       See süsteem kehtestati eespool mainitud 13. märtsi 1986. aasta kuningliku dekreediga, millega määrati otseselt kindlaks nii baasintressi kui ka usaldus- või kasvupreemia ülemmäär.

9       Selles kontekstis esitaski siseriiklik kohus põhikohtuasja poolte ühisel taotlusel Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas õiguslik regulatsioon, mis kehtestati 29. detsembri 1983. aasta kuningliku dekreediga ja mida kinnitati seda teatud määral kohandades 13. märtsi 1986. aasta kuningliku dekreediga tulu kohta, mida krediidiasutused võivad maksta säästuhoiustelt, st regulatsioon, millega – jätkates määruse vormis varasemaid pankadevahelisi kokkuleppeid või muud vastavat tegevust, mille eesmärk on säästuhoiuste tulu piiramine – määratakse see tulu (need tulud) kohustuslikult kindlaks:

a)      ühtse määrana kõigile turul osalejatele,

b)      lisaks piirina, millest turul osalejad peavad tulude kindlaksmääramisel kinni pidama,

sätestades, et vastasel juhul võivad nad täielikult kaotada maksusoodustused, mis kehtivad säästjatele tavaliste säästuhoiuste puhul, on kooskõlas ühenduse konkurentsieeskirjadega, mis on kehtestatud EMÜ asutamislepingu artikli 85 ja sellele järgnevate artiklitega?

2.      Kui vastus esimese küsimuse punktile a on jaatav, siis kas lisaks krediidiasutuste makstava baasintressi ühtsele määrale usaldus- ja/või kasvupreemia ülemmäära kohustuslik kehtestamine, kusjuures igasugune muu konkurentsivorm hoiuste kogumise valdkonnas on välistatud, kuna vastasel juhul kaotatakse esimeses küsimuses mainitud maksusoodustusrežiim (13. märtsi 1986. aasta kuninglik dekreet, artikkel 1), on kooskõlas ühenduse konkurentsieeskirjadega, mis on kehtestatud EMÜ asutamislepingu artikli 85 ja sellele järgnevate artiklitega?

3.      Kas maksusoodustuste tegemine, sealhulgas dividendimaksust täielik vabastamine, vaid Belgia frankidest koosnevate ja ainult Belgias asuvates krediidiasutustes paiknevate teatud säästuhoiuste kasuks kujutab endast diskrimineerimist sarnaste säästuhoiuste suhtes, mis on avatud krediidiasutustes, mille asukoht ei ole Belgias või mis koosnevad mingist muust valuutast või väärtpaberitest, ning kas selliste maksusoodustuste tegemine on kooskõlas EMÜ asutamislepingu artiklitega 59–66 ja 95?”

10     Põhikohtuasja asjaolude, siseriikliku õigusliku raamistiku ning Euroopa Kohtule esitatud märkuste täielikum ülevaade sisaldub kohtuistungi ettekandes. Neid toimiku materjale korratakse allpool üksnes Euroopa Kohtu arutluskäigu seisukohast vajalikus ulatuses.

 Euroopa Kohtu pädevus

11     Belgia valitsus väidab kõigepealt, et siseriikliku kohtu esitatud eelotsusetaotlus ei ole vastuvõetav, sest terve rida asjaolusid viitab sellele, et põhikohtuasi on puhtfiktiivne. Teiseks leiab ta, et taotletud ühenduse õiguse tõlgendus ei saa antud juhul mitte mingil viisil kaasa aidata põhikohtuasja lahendamisele. Nimelt ei takista 13. märtsi 1986. aasta kuninglik dekreet kuidagi äriühingul ASPA kohaldamast oma varasemaid hagejale soodsamaid hoiustamistingimusi ega ole seega kuidagi seotud põhikohtuasjaga.

12     Sellest seisukohast lähtudes tuleb märkida, et eelotsusetaotluses esitatud faktiliste asjaolude põhjal ei ole ilmselge, et tegemist on fiktiivse vaidlusega.

13     Belgia valitsuse teise argumendi suhtes piisab, kui meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt – mida kinnitab 12. juuni 1986. aasta otsus liidetud kohtuasjades 98, 162 ja 258/85: Bertini, (EKL 1986, lk 1893) – on siseriikliku kohtu ülesanne kohtuasja asjaolusid silmas pidades eelotsuse küsimuse vajalikkust hinnata.

14     Neil põhjustel tuleb siseriikliku kohtu esitatud küsimused läbi vaadata.

 Esimene ja teine küsimus

15     Neid küsimusi tuleb mõista nii, et nendega soovitakse sisuliselt teada, kas siseriiklik seaduse või määruse norm, millega vabastatakse tulumaksuga maksustamisest teatud liiki säästuhoiuste hulgast vaid nendelt hoiustelt saadav tulu, mille puhul ei ületata määrusega kindlaks määratud intressi ja preemia ülemmäärasid, on kooskõlas liikmesriikidele EMÜ asutamislepingu artiklis 5 koostoimes artikli 3 punktiga f ja artikliga 85 kehtestatud kohustustega.

16     Siinkohal tuleb meenutada, et iseenesest puudutavad artiklid 85 ja 86 vaid ettevõtjate käitumist ega eelda, et liikmesriigid peaksid võtma mingeid seaduse või määrusena võetavaid meetmeid. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast nähtub siiski, et asutamislepingu artiklid 85 ja 86 koostoimes artikliga 5 panevad liikmesriikidele kohustuse mitte jõustada ega säilitada meetmeid, isegi mitte seaduse või määrusena võetavaid meetmeid, mis võivad kõrvaldada ettevõtjate suhtes kohaldatavate konkurentsieeskirjade kasuliku mõju. Sama kohtupraktika kohaselt on see nii juhul, kui mõni liikmesriik teeb kohustuseks sõlmida artikliga 85 vastuolus olevaid kokkuleppeid või soodustab niisuguste kokkulepete sõlmimist või tugevdab selliste kokkulepete mõju või siis võtab oma õigusaktidelt nende riikliku iseloomu ja delegeerib eraettevõtjatele õiguse võtta vastu otsuseid, mis suunavad majandust.

17     Kõigepealt tuleb märkida, et eelotsusetaotluse kohaselt esines enne kõnealuste õigusnormide vastuvõtmist pankadevahelisi kokkuleppeid või kooskõlastatud tegevust, mille eesmärgiks oli piirata säästuhoiuste tulu. Kuid ei nende andmete ega Euroopa Kohtule esitatud märkuste põhjal ei ole võimalik järeldada, et kõnealuste õigusnormide eesmärk oli uute kokkulepete sõlmimiseks või uute tegevuste rakendamiseks kohustamine või nende soodustamine. Selleks et hinnata Euroopa Kohtu praktikas välja kujunenud kriteeriumide alusel nende õigusnormide tegelikku kohaldamisala, tuleks seega kaaluda esiteks, kas nende eesmärk on tugevdada juba varem olemas olevate kokkulepete mõju, ning teiseks, kas esineb asjaolusid, mis võtavad neilt riikliku iseloomu.

18     Esimese küsimuse puhul piisab, kui märkida, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt peavad õigusnormid selleks, et neid võiks pidada varem olemas olevate kokkuleppe mõju tugevdavaks, piirduma sellega, et võtavad üle tervikuna või osaliselt ettevõtjate vahel sõlmitud kokkulepete tingimused, kohustades või õhutades ettevõtjaid nende järgimist tagama. Kuigi säästuhoiuste suhtes kehtiva maksusoodustuse täielik kaotamine on oluline ajend kõnealuste õigusnormide järgimiseks, ei saa eelotsusetaotluses esitatud asjaolude põhjal järeldada, et need õigusnormid üksnes kinnitasid hoiuste tulude piiramise meetodit ja ülemmäärade taset, mis olid kehtestatud varasemate kokkulepete ja tegevusega. Siiski peab siseriiklik kohus seda küsimust uurima, kui tal on selles osas mingeid kahtlusi.

19     Mis puudutab teist küsimust, siis kõnealustest õigusnormidest selgub, et ametivõimud on jätnud endale õiguse ise kindlaks määrata säästuhoiuste intresside ülemmäärad ega ole seda õigust delegeerinud ühelegi eraettevõtjale. Seega on õigusaktil riiklik iseloom. Seda ei sea kahtluse alla asjaolu, mida rõhutab põhikohtuasja hageja, et 13. märtsi 1986. aasta kuningliku dekreedi preambulist selgub, et viimane võeti vastu pärast kooskõlastamist krediidiasutuste assotsiatsioonide esindajatega.

20     Esimesele ja teisele küsimusele tuleb seega vastata, et siseriiklik seaduse või määruse norm, millega vabastatakse tulumaksuga maksustamisest teatud liiki säästuhoiuste hulgast vaid nendelt hoiustelt saadav tulu, mille puhul ei ületata määrusega kindlaks määratud intressi ja preemia ülemmäärasid, ei ole vastuolus liikmesriikidele EMÜ asutamislepingu artiklis 5 koostoimes artikli 3 punktiga f ja artikliga 85 kehtestatud kohustustega, tingimusel et siseriiklik kohus teeb kindlaks, et see õigusnorm ei piirdu sellega, et üksnes kinnitab hoiuste tulude piiramise meetodit ja intresside ülemmäärade taset, mis on kehtestatud varasemate kokkulepete ja kooskõlastatud tegevusega.

 Kolmas küsimus

21     Selle küsimusega soovib siseriiklik kohus sisuliselt teada, kas siseriiklik seaduse või määruse norm, mis teeb eespool kirjeldatud maksusoodustuse vaid sellistele säästuhoiustele, mis koosnevad siseriiklikust valuutast ja paiknevad krediidiasutustes, mille asukoht on kõnealuses liikmesriigis, on kooskõlas EMÜ asutamislepingu artiklitega 59–66 ja 95.

22     Mis puudutab küsimust, kas selline maksusäte, mis puudutab teatud liiki säästuhoiustelt, mida hoitakse pangas, saadavat tulu, on kooskõlas EMÜ asutamislepingu artikli 59 ja sellele järgnevate artiklitega, mis käsitlevad teenuste vaba liikumist, siis tuleb märkida, et asutamislepingu artikli 61 lõike 2 kohaselt liberaliseeritakse kapitali liikumisega seotud pangandusteenused rööbiti kapitali liikumise järkjärgulise liberaliseerimisega.

23     Säästuhoiuste moodustamine kuulub aga kapitali liikumise valdkonda, mille nimi on „jooksevkontode ja hoiuste moodustamine ja täiendamine, krediidiasutustes olevate jooksevkontode või hoiuste kontojääkide repatrieerimine ja kasutamine” ning mis on vastavalt nõukogu 11. mai 1960. aasta esimese direktiivi, mis võeti vastu asutamislepingu artikli 67 rakendamiseks (EÜT 43, 12.7.1960, lk 921), I lisa nimekirjas D ja nõukogu 17. novembri 1986. aasta direktiiviga 86/566, millega muudeti esimest direktiivi (EÜT L 332, lk 22), asendatud I lisa nimekirjas C. Neid kapitali liikumisi ei ole veel liberaliseeritud.

24     Järelikult ei saa antud juhul tegemist olla EMÜ asutamislepingu nende sätete rikkumisega, mis puudutavad pangandusteenuste vaba liikumist kapitali liikumise valdkonnas.

25     Mis puudutab viimaks EMÜ asutamislepingu artikli 95 kohaldamist kõnealusele maksualasele regulatsioonile, siis piisab, kui märkida, et diskrimineerivate või protektsionistlike sisemaksude keeld, mis selles artiklis on ette nähtud, hõlmab vaid teiste liikmesriikide „tooteid”. Säästuhoiused, mis on ühes või teises valuutas, kuuluvad aga, nagu eespool mainitud, EMÜ asutamislepingu artikli 61 lõike 2 ja artikli 67 kohaldamisalasse. Need ei ole seega tooted sama asutamislepingu artikli 95 mõistes.

26     Seega tuleb kolmandale küsimusele vastata, et siseriiklik seaduse või määruse norm, mis teeb eespool kirjeldatud maksusoodustuse vaid sellistele säästuhoiustele, mis koosnevad siseriiklikust valuutast ja paiknevad krediidiasutustes, mille asukoht on kõnealuses liikmesriigis, ei ole vastuolus EMÜ asutamislepingu artiklitega 59–66 ja 95.

 Kohtukulud

27     Euroopa Kohtule märkused esitanud Belgia Kuningriigi ja Euroopa Ühenduste Komisjoni kulusid ei hüvitata. Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS,

vastuseks küsimustele, mis talle oma 28. oktoobri 1986. aasta otsusega esitas Bevereni kantoni Vredegerecht, otsustab:

1.      Siseriiklik seaduse või määruse norm, millega vabastatakse tulumaksuga maksustamisest teatud liiki säästuhoiuste hulgast vaid nendelt hoiustelt saadav tulu, mille puhul ei ületata määrusega kindlaks määratud intressi ja preemia ülemmäärasid, ei ole vastuolus liikmesriikidele EMÜ asutamislepingu artiklis 5 koostoimes artikli 3 punktiga f ja artikliga 85 kehtestatud kohustustega, tingimusel et siseriiklik kohus teeb kindlaks, et see õigusnorm ei piirdu sellega, et üksnes kinnitab hoiuste tulude piiramise meetodit ja intresside ülemmäärade taset, mis on kehtestatud varasemate kokkulepete ja kooskõlastatud tegevusega.

2.      Siseriiklik seaduse või määruse norm, mis teeb eespool kirjeldatud maksusoodustuse vaid sellistele säästuhoiustele, mis koosnevad siseriiklikust valuutast ja paiknevad krediidiasutustes, mille asukoht on kõnealuses liikmesriigis, ei ole vastuolus EMÜ asutamislepingu artiklitega 59–66 ja 95.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 21. septembril 1988 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: hollandi.