EUROOPA KOHTU OTSUS

10. mai 1995(*)

Teenuste osutamise vabadus – EMÜ asutamislepingu artikkel 59 – Telefoni teel finantsteenuste pakkumise keeld

Kohtuasjas C-384/93,

mille esemeks on Euroopa Kohtule EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel esitatud College van Beroep voor het Bedrijfsleven’i taotlus nimetatud kohtus pooleliolevas kohtuvaidluses järgmiste poolte vahel:

Alpine Investments BV

ja

Minister van Financiën,

eelotsuse tegemiseks EMÜ asutamislepingu artikli 59 tõlgendamise kohta,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed F. A. Schockweiler, P. J. G. Kapteyn ja C. Gulmann, kohtunikud G. F. Mancini, J. C. Moitinho de Almeida, J. L. Murray, D. A. O. Edward (ettekandja) ja J.‑P. Puissochet,

kohtujurist: F. G. Jacobs,

kohtusekretär: ametnik L. Hewlett,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–       Alpine Investments BV, esindajad: advokaadid G. van der Wal ja W. B. J. van Overbeek, Hoge Raad der Nederlanden,

–       Madalmaade valitsus, esindaja: välisministeeriumi õigusnõunik A. Bos,

–       Kreeka valitsus, esindajad: riikliku õigusnõukogu abiõigusnõunik V. Kontolaimos ja riikliku õigusnõukogu volitatud esindaja V. Pelekou,

–       Ühendkuningriigi valitsus, Treasury Solicitor’s Department’i ametnik J. D. Colahan ja barrister P. Duffy,

–       Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: õigustalituse ametnikud B. Smulders ja P. van Nuffel,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles 29. novembri 1994. aasta kohtuistungil ära kuulanud Alpine Investments BV, Madalmaade valitsuse (esindaja: välisministeeriumi õigusnõunik J. S. van den Oosterkamp), Belgia valitsuse (esindaja: välisministeeriumi haldusdirektor J. Devadder), Kreeka valitsuse, Ühendkuningriigi valitsuse (esindaja: barrister C. Vajda) ja Euroopa Ühenduste Komisjoni suulised märkused,

olles 26. jaanuari 1995. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1       College van Beroep voor het Bedrijfsleven (edaspidi „College van Beroep”) esitas 28. aprilli 1993. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse sama aasta 6. augustil, EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel mitu eelotsuse küsimust asutamislepingu artikli 59 tõlgendamise kohta.

2       Need küsimused kerkisid hagi raames, mille esitas Alpine Investments BV Madalmaade rahandusministeeriumi keelu peale võtta eraisikutega ilma nende eelneva kirjaliku nõusolekuta ühendust telefoni teel, et pakkuda neile erinevaid finantsteenuseid (tegevus, mida nimetatakse cold calling).

3       Põhikohtuasja hageja Alpine Investments BV (edaspidi „Alpine Investments”) on Madalmaade õiguse alusel asutatud äriühing, kelle registrijärgne asukoht on Madalmaades ja kes on spetsialiseerunud kaupade futuurlepingutele.

4       Kaupade futuurlepingu pooled kohustuvad ostma ja müüma teatud koguse kindla kvaliteediga kaupa hinnaga ja kuupäeval, mis määratakse kindlaks lepingu sõlmimise hetkel. Pooltel ei ole siiski kavatsust kaupa tegelikult vastu võtta ega kätte toimetada, vaid nad sõlmivad lepingu ainult lootuses kasutada ära hinnakõikumisi lepingu sõlmimise hetke ja kauba kättetoimetamise kuu vahelisel perioodil, mis on võimalik, kui futuuriturul sõlmitakse enne kauba kättetoimetamise kuu algust esimesele tehingule vastupidine tehing.

5       Alpine Investments pakub kaupade futuurlepingute alal kolme liiki teenuseid: portfelli haldamine, investeerimisnõuanded ja klientide tellimuste edasiandmine maakleritele, kes tegutsevad kaupade futuuriturgudel nii ühenduses kui väljaspool seda. Tal on kliente mitte ainult Madalmaades, vaid ka Belgias, Prantsusmaal ja Ühendkuningriigis. Siiski ei ole tal ühtegi tegevuskohta väljaspool Madalmaid.

6       Põhikohtuasja asjaolude asetleidmise hetkel reguleeris finantsteenuseid Madalmaades 30. oktoobri 1985. aasta Wet Effectenhandel (väärtpaberitega kauplemise seadus, edaspidi „WEH”). Selle seaduse artikli 6 lõige 1 keelas kõigil isikutel olla vahendajaks väärtpaberitehingutes, kui neil ei ole vastavat luba. Artikli 8 lõige 1 lubas rahandusministril eritingimustel sellest keelust erandeid teha. Siiski võis artikli 8 lõike 2 kohaselt kehtestada erandile „piiranguid ja tingimusi, et võidelda ebasoovitavate suundade vastu väärtpaberikaubanduses”.

7       Põhikohtuasja kostja, st rahandusminister, tegi 6. septembril 1991 äriühingule Alpine Investments erandi, et viimane saaks esitada tellimusi ühele konkreetsele maaklerile, kes oli Merill Lynch Inc. Erandis oli täpsustatud, et Alpine Investments peab järgima kõiki eeskirju, mis rahandusminister võib lähitulevikus tema ja ta potentsiaalsete klientide kontakteerumise kohta vastu võtta.

8       Rahandusminister tegi 1. oktoobril 1991 üldise otsuse keelata kõikidel finantsvahendajatel, kes pakuvad investeeringuid kaubabörsivälises futuuridega kauplemises, võtta oma potentsiaalsete klientidega ühendust cold calling’u meetodil.

9       Madalmaade valitsuse sõnutsi võeti see otsus vastu arvukate kaebuste tulemusena, mis rahandusminister sai 1991. aasta jooksul investeerijatelt, kes olid selles valdkonnas teinud ebaõnnestunud investeeringuid. Kuna neid kaebusi esitasid osaliselt ka teiste liikmesriikide investeerijad, laiendas minister keeldu teenustele, mida Madalmaade ettevõtjad osutasid teistes riikides, et kaitsta Madalmaade rahandussektori mainet.

10     Neil asjaoludel keelas rahandusminister 12. novembril 1991 Alpine Investments’il võtta potentsiaalsete klientidega ühendust telefoni teel või isiklikult, välja arvatud juhul, kui viimased on eelnevalt andnud sõnaselgelt ja kirjalikult teada, et lubavad endaga sel viisil ühendust võtta.

11     Alpine Investments esitas vaide ministri otsuse peale, mis keelas cold calling’u. Kuna selle tagajärjel asendati talle tehtud erand 14. jaanuaril 1992 teise erandiga, mis lubas tal teha tellimusi ühele teisele maaklerile, kelleks oli Rodham ja Renshaw Inc., ning kuna selle erandi puhul oli tal samuti keelatud tegeleda cold calling’uga, esitas ta 13. veebruaril 1992 uue vaide.

12     Rahandusminister jättis oma 29. aprilli 1992. aasta otsusega Alpine Investments’i vaide rahuldamata. Sama aasta 26. mail esitas Alpine Investments kaebuse College van Beroep’ile.

13     Kuna Alpine Investments rõhutas eelkõige, et cold calling’u keeld on vastuolus asutamislepingu artikliga 59, sest puudutab teistes liikmesriikides kui Madalmaad asuvaid potentsiaalseid kliente, esitas College van Beroep Euroopa Kohtule selle sätte kohta mitu küsimust:

„1.      Kas EMÜ asutamislepingu artiklit 59 tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab ka teenuseid, mida teenuste osutaja pakub telefoni teel ja ka osutab liikmesriigist, kus ta asub, (potentsiaalsetele) klientidele, kes asuvad mõnes teises liikmesriigis?

2.      Kas eelmainitud artikli sätted laienevad ka tingimustele ja/või piirangutele, mis reguleerivad kõnealust seaduslikku kutsetegevust või ettevõtlust teenuste osutaja asukohaliikmesriigis, kuid mida ei kohaldata samal viisil ja määral nimetatud kutsetegevusele või ettevõtlusele kõnesolevate teenuste (potentsiaalsete) tarbijate asukohaliikmesriigis ning mis võivad seetõttu teenuste osutamisel (potentsiaalsetele) klientidele, kelle asukoht on mõnes teises liikmesriigis, olla teenuste osutajale takistuseks, mida ei kohaldata nendele, kes osutavad sarnaseid teenuseid ja kelle asukoht on selles teises liikmesriigis?

Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, siis:

3.      a) Kas tarbijakaitse ja Madalmaade finantsteenuste maine hoidmise huve, millel rajaneb säte, mille eesmärk on võidelda ebasoovitavate suundadega väärtpaberikaubanduses, võib pidada üldise huvi olulisteks kaalutlusteks, mis õigustavad eelmises küsimuses nimetatud takistust?

b) Kas erandnorm, mis keelab tegevuse, mida kutsutakse cold calling, on objektiivselt vajalik selleks, et kaitsta eelmainitud huvisid, ja proportsionaalne taotletud eesmärgiga?”

14     Esiteks tuleb märkida, et kui eeldada, et kaupade futuuriturgudel sõlmitud tehingutele saab kohaldada nõukogu 10. mai 1993. aasta direktiivi 93/22/EMÜ väärtpaberiturul pakutavate investeerimisteenuste kohta (EÜT L 141, lk 27), siis see on vastu võetud pärast põhikohtuasja asjaolude asetleidmist. Lisaks ei kohaldata nõukogu 20. detsembri 1985. aasta direktiivi 85/577/EMÜ tarbija kaitsmise kohta väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral (EÜT L 372, lk 31) ei telefoni teel sõlmitud lepingutele ega väärtpaberilepingutele (artikli 3 lõike 2 punkt e).

15     Euroopa Kohtule esitatud küsimusi tuleb seega arutada vaid asutamislepingu sätetest lähtudes, mida kohaldatakse teenuste osutamise vabaduse valdkonnas. Siinkohal on selge, et kuna Alpine Investments osutab teenuseid tasu eest, siis on need tõepoolest niisugused teenused, mida hõlmab EMÜ asutamislepingu artikkel 60.

16     Oma esimeses ja teises küsimuses tahab eelotsust taotlev kohus sisuliselt teada, kas cold calling’u keelamine kuulub asutamislepingu artikli 59 kohaldamisalasse. Jaatava vastuse korral soovib ta oma kolmandas küsimuses teada, kas see keeld on ikkagi õigustatud.

 Esimene küsimus

17     Siseriikliku kohtu esimene küsimus koosneb kahest osast.

18     Esiteks küsib ta, kas asjaolu, et kõnesolevad teenused on lihtsalt pakkumised ja neil ei ole veel kindlat adressaati, takistab asutamislepingu artikli 59 kohaldamist.

19     Selles osas tuleb rõhutada, et teenuste osutamise vabadus muutub illusoorseks, kui siseriiklikud õigusnormid võivad teenuste pakkumist vabalt piirata. Teenuste osutamise vabadust käsitlevate sätete kohaldamine ei saa seega sõltuda sellest, kas eelnevalt on juba olemas kindel adressaat.

20     Teiseks tuleb selgitada, kas artikkel 59 puudutab teenuseid, mida nende osutaja pakub telefoni teel isikutele, kes asuvad mõnes muus liikmesriigis, ning mida ta osutab ümber paiknemata sellest liikmesriigist, kus ta ise asub.

21     Antud juhul pakub ühes liikmesriigis asuv teenuste osutaja teenuseid tarbijale, kes asub teises liikmesriigis. Artikli 59 sõnastustest selgub, et just seetõttu ongi tegemist teenuste osutamisega selle sätte tähenduses.

22     Järelikult tuleb esimesele küsimusele vastata, et asutamislepingu artiklit 59 tuleb tõlgendada nii, et see puudutab teenuseid, mida teenuste osutaja pakub telefoni teel ja ka osutab ümber paiknemata sellest liikmesriigist, kus ta ise asub, (potentsiaalsetele) klientidele, kes asuvad mõnes teises liikmesriigis.

 Teine küsimus

23     Oma teises küsimuses tahab siseriiklik kohus teada, kas liikmesriigi õigusnorm, mis keelab selle territooriumil asuvatel teenuste osutajatel oma teenuste pakkumiseks helistada potentsiaalsetele klientidele, kes ei ole selleks soovi avaldanud ja kes asuvad mõnes teises liikmesriigis, kujutab endast teenuste osutamise vabaduse piirangut asutamislepingu artikli 59 tähenduses.

24     Kõigepealt tuleb rõhutada, et kõnesolevat keeldu kohaldatakse piiriüleste teenusepakkumiste puhul.

25     Et vastata siseriikliku kohtu küsimusele, tuleb arutada järgemööda kolme probleemi.

26     Esiteks tuleb teha kindlaks, kas keeld võtta telefoni teel ühendust potentsiaalsete klientidega, kes asuvad mõnes teises liikmesriigis ega ole selleks eelnevat nõusolekut andnud, võib olla teenuste osutamise vabaduse piirang. Selles osas juhib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtu tähelepanu asjaolule, et nendele teenuste osutajatele, kes asuvad samades liikmesriikides, kus potentsiaalsed teenuste tarbijad, ei kehti tingimata sama keeld või vähemalt mitte samadel tingimustel.

27     Tuleb märkida, et ainuüksi asjaolu põhjal, et teised liikmesriigid kohaldavad samalaadsete teenuste osutajatele vähem rangeid õigusnorme kui need, mis kehtivad antud territooriumil, ei saa otsustada, et selline keeld, millega on tegemist käesoleva põhikohtuasja puhul, on teenuste osutamise vabaduse piirang artikli 59 tähenduses (vt selle kohta 14. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas C­379/92: Peralta, EKL 1994, lk I-3453, punkt 48).

28     Siiski jätab selline keeld kõnesolevad ettevõtjad ilma kiire ja vahetu turunduse ja teistes liikmesriikides asuvate potentsiaalsete klientidega ühenduse võtmise meetodist. Seetõttu võib see olla piiriüleste teenuste osutamise vabaduse piirang.

29     Teiseks tuleb kaaluda, kas seda järeldust võib muuta asjaolu, et kõnesoleva keelu on kehtestanud liikmesriik, kus asub teenuste osutaja, ja mitte liikmesriik, kus asub potentsiaalne teenuste tarbija.

30     Asutamislepingu artikli 59 esimene lõik keelab üldiselt ühenduse piires kõik teenuste osutamise vabaduse piirangud. Järelikult puudutab see säte mitte ainult vastuvõturiigi kehtestatud piiranguid, vaid ka päritoluriigi piiranguid. Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et ettevõtja võib suhetes oma asukohajärgse liikmesriigiga tugineda teenuste osutamise vabadusele, kui teenuseid osutatakse isikutele, kes asuvad mõnes teises liikmesriigis (vt 17. mai 1994. aasta otsus kohtuasjas C-18/93: Corsica Ferries, EKL 1994, lk I-1783, punkt 30; eespool viidatud kohtuotsus Peralta, punkt 40; 5. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas C­381/93: komisjon v. Prantsusmaa, EKL 1994, lk I-5145, punkt 14).

31     Sellest tuleneb, et ainult seepärast, et cold calling’u meetodi keelu kehtestas liikmesriik, kus teenuste osutaja asub, ei jää see veel asutamislepingu artikli 59 kohaldamisalast välja.

32     Lõpuks tuleb kaaluda mõningaid Madalmaade valitsuse ja Ühendkuningriigi valitsuse esitatud argumente.

33     Viimased rõhutavad, et kõnesolev keeld ei kuulu asutamislepingu artikli 59 kohaldamisalasse, sest see on üldiselt kohaldatav meede, ei ole diskrimineeriv ning selle eesmärk või tagajärg ei ole siseriikliku turu asetamine soodsamasse olukorda võrreldes teiste liikmesriikide teenuste osutajatega. Kuna see keeld puudutab aga vaid teenuste pakkumise viisi, on see sarnane müügiviisi reguleerivate meetmetega, mis ei ole diskrimineerivad ega kuulu otsuse Keck ja Mithouard (24. novembri 1993. aasta otsus kohtuasjas C-267/91 ja C-268/91, EKL 1993, lk I ­6097, punkt 16) kohaselt EMÜ asutamislepingu artikli 30 kohaldamisalasse.

34     Neid argumente ei saa toetada.

35     Kuigi on tõsi, et selline keeld, millega on antud põhikohtuasjas tegemist, on üldist laadi ega ole diskrimineeriv ning selle eesmärk ega tagajärg ei ole siseriikliku turu asetamine soodsamasse olukorda võrreldes teiste liikmesriikide teenuste osutajatega, ei tähenda see veel, et see keeld ei saaks moodustada, nagu eespool märgitud (vt punkt 28), piiriüleste teenuste osutamise vabaduse piirangut.

36     Selline keeld ei sarnane õigusnormidega, mis puudutavad niisuguseid müügimeetodeid, mida kohtuotsuses Keck ja Mithouard peeti asutamislepingu artikli 30 kohaldamisalasse mittekuuluvaiks.

37     Nimetatud kohtupraktika kohaselt ei saa liikmesriikidevahelist kaubavahetust takistada see, kui teistest liikmesriikidest pärit toodetele kohaldatakse siseriiklikke õigusnorme, mis piiravad või keelavad importiva liikmesriigi territooriumil teatud müügimeetodeid, kui neid kohaldatakse esiteks kõikidele riigi territooriumil tegutsevatele ettevõtjatele ning teiseks, kui need mõjutavad õiguslikult ja faktiliselt ühtemoodi kodumaiste ja teistest liikmesriikidest pärit toodete turustamist. Selle põhjuseks on asjaolu, et oma olemuselt ei piira see viimaste juurdepääsu importiva liikmesriigi turule ega takista sellist juurdepääsu rohkem, kui see takistab kodumaiste toodete puhul.

38     Keelu, millega on antud juhul tegemist, on aga kehtestanud liikmesriik, kus asuvad teenuste osutajad, ning see puudutab mitte ainult pakkumisi, mis tehakse isikutele, kes asuvad selle liikmesriigi territooriumil või paiknevad teenuste tarbimiseks ümber, vaid ka pakkumisi, mis tehakse teiste liikmesriikide territooriumil asuvatele isikutele. Seega sõltub juurdepääs teenuste turule teistes liikmesriikides otseselt sellest keelust. Niisiis võib see takistada teenustega kauplemist ühenduse piires.

39     Teisele küsimusele tuleb seega vastata, et liikmesriigi õigusnorm, mis keelab oma territooriumil asuvatel teenuste osutajatel oma teenuste pakkumiseks helistada teistes liikmesriikides asuvatele potentsiaalsetele klientidele, kes ei ole selleks soovi avaldanud, kujutab endast teenuste osutamise vabaduse piirangut asutamislepingu artikli 59 tähenduses.

 Kolmas küsimus

40     Oma kolmandas küsimuses soovib siseriiklik kohus teada, kas cold calling’u keelamine on põhjendatud üldise huvi ülekaalukate põhjustega ning kas seda võib pidada objektiivselt vajalikuks ja taotletud eesmärgiga proportsionaalseks.

41     Madalmaade valitsus rõhutab, et cold calling’u keelamisega kaubabörsivälises futuuridega kauplemises püütakse esiteks hoida Madalmaade finantsturgude mainet ja teiseks kaitsta investeerijaid.

42     Kõigepealt tuleb märkida, et finantsturud mängivad majandussubjektide rahastamises olulist rolli ja et arvestades kaupade futuurlepingute spekulatiivset ja keerukat olemust, põhineb nende turgude nõuetekohane toimimine suuresti investorite usaldusel. See usaldus sõltub eriti kutsetegevust puudutavate õigusnormide olemasolust, mille eesmärk on tagada finantsvahendajate pädevus ja usaldusväärsus, sest investorite käekäik sõltub nendest väga suurel määral.

43     Lisaks on tõsi, et kuigi tarbijakaitset teistel territooriumidel ei pea tagama Madalmaade ametiasutused, mõjutab selle kaitse iseloom ja ulatus siiski otseselt Madalmaade finantsteenuste head mainet.

44     Siseriikliku finantssektori hea maine hoidmine võib niisiis olla ülekaalukas üldise huvi põhjendus, mis võib õigustada finantsteenuste osutamise vabaduse piiranguid.

45     Mis puudutab kõnesoleva piirangu proportsionaalsust, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad teenuste osutajatele seatud nõuded olema taotletava eesmärgi seisukohast sobivad ega tohi minna kaugemale, kui on selle saavutamiseks vajalik (vt 25. juuli 1991. aasta otsus kohtuasjas C-288/89: Collectieve Antennevoorziening Gouda jt, EKL 1991, lk I-4007, punkt 15).

46     Nagu Madalmaade valitsus cold calling’u suhtes täiesti õigesti märkis, ei saa eraisik, kes ei ole telefonivestluseks ette valmistatud, hankida teavet talle pakutavate tehingute iseloomust tulenevate riskide kohta ega võrrelda pöörduja teenuste kvaliteeti ja hinda konkurentide omadega. Kuna kaupade futuuriturg on väga spekulatiivne ja raskesti mõistetav investoritele, kes seda valdkonda hästi ei tunne, tuleks neid säästa kõige agressiivsematest müügimeetoditest.

47     Alpine Investments arvab, et cold calling’u keelamine Madalmaade valitsuse poolt ei ole siiski vajalik, sest teenuste osutaja liikmesriik peaks usaldama vastuvõtjariigi järelevalvet.

48     See argument tuleb tagasi lükata. Nimelt on liikmesriik, kust helistatakse, parimas olukorras, et cold calling’ut reguleerida. Isegi kui vastuvõtjariik soovib cold calling’u keelata või kehtestada sellele mõningad tingimused, ei saa ta takistada ega kontrollida telefonikõnesid, mis tulevad mõnest teisest liikmesriigist, tegemata selle riigi pädevate ametiasutustega koostööd.

49     Järelikult ei saa cold calling’u keelamist liikmesriigi poolt, kust helistatakse, eesmärgiga kaitsta investorite usaldust selle liikmesriigi finantsturgude vastu, pidada turgude usaldusväärsuse tagamise eesmärgi saavutamisel sobimatuks.

50     Alpine Investments esitab muu hulgas vastuväite, et üldine keeld, mille kohaselt ei tohi klientidega ühendust võtta telefoni teel, ei ole Madalmaade ametiasutuste taotletavate eesmärkide seisukohast vajalik. Tarbija tõhusaks kaitsmiseks piisaks sellest, kui maaklerfirmad registreeriksid kohustuslikus korras need ootamatud telefonikõned. Sellised normid on muuseas vastu võtnud Ühendkuningriigi Securities and Futures Authority (väärtpaberi- ja futuurtehingute järelevalvet teostav ametiasutus).

51     Seda seisukohta ei saa toetada. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 88 õigesti märkis, ei tähenda asjaolu, et üks liikmesriik kehtestab vähem ranged eeskirjad kui mõni teine, veel seda, et viimased on ebaproportsionaalsed ja seega ühenduse õigusega vastuolus.

52     Alpine Investments rõhutab lõpetuseks, et cold calling’u keeld on üldise iseloomuga ega võta seetõttu arvesse üksikute ettevõtjate käitumist ja kehtestab seega ilma vajaduseta kohustuse ka ettevõtjatele, kelle peale tarbijad ei ole kunagi kaevanud.

53     Ka see argument tuleb tagasi lükata. Cold calling’u keelu kitsendamine sel viisil, et seda rakendatakse minevikukäitumise pärast vaid mõnede ettevõtjate puhul, ei pruugi olla piisav, et saavutada eesmärk taastada ja hoida investorite üldist usaldust siseriikliku väärtpaberituru vastu.

54     Igal juhul on kõnesolevatel õigusnormidel piiratud kohaldamisala. Esiteks keelab see ainult võtta ühendust potentsiaalsete klientidega telefoni teel või isiklikult ilma nende eelneva kirjaliku nõusolekuta, muud kontakteerumismeetodid on endiselt lubatud. Teiseks mõjutab see meede suhteid potentsiaalsete, aga mitte olemasolevate klientidega, kellele jääb võimalus anda kirjalik nõusolek edasiste kõnede suhtes. Lõpuks on see keeld võtta telefoni teel ühendust, kui selleks ei ole soovi avaldatud, piiratud vaid turuga, kus tuvastati kuritarvitusi, antud juhul kaupade futuurlepingute turuga.

55     Eelnevaid kaalutlusi arvestades ei ole ilmnenud, et cold calling’u keeld oleks taotletava eesmärgi suhtes ebaproportsionaalne.

56     Seega tuleb kolmandale küsimusele vastata, et asutamislepingu artikliga 59 ei ole vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis selleks, et kaitsta investorite usaldust siseriiklike finantsturgude vastu, keelab helistamise potentsiaalsetele teistes liikmesriikides asuvatele klientidele, kes ei ole selleks soovi avaldanud, selleks et neile pakkuda kaupade futuurlepingutesse investeerimise teenuseid.

 Kohtukulud

57     Euroopa Kohtule märkusi esitanud Belgia valitsuse, Madalmaade valitsuse, Kreeka valitsuse ja Ühendkuningriigi valitsuse, samuti Euroopa Ühenduste Komisjoni kohtukulusid ei hüvitata. Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kulude jaotuse siseriiklik kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS,

vastuseks College van Beroep voor het Bedrijfsleven’i 28. aprilli 1993. aasta määrusega esitatud küsimustele, otsustab:

1.      EMÜ asutamislepingu artiklit 59 tuleb tõlgendada nii, et see puudutab teenuseid, mida teenuste osutaja pakub telefoni teel ja ka osutab ümber paiknemata sellest liikmesriigist, kus ta asub, potentsiaalsetele klientidele, kes asuvad mõnes teises liikmesriigis.

2.      Liikmesriigi õigusnorm, mis keelab oma territooriumil asuvatel teenuste osutajatel oma teenuste pakkumiseks helistada teistes liikmesriikides asuvatele potentsiaalsetele klientidele, kes ei ole selleks soovi avaldanud, kujutab endast teenuste osutamise vabaduse piirangut asutamislepingu artikli 59 tähenduses.

3.      Asutamislepingu artikliga 59 ei ole vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis selleks, et kaitsta investorite usaldust siseriiklike finantsturgude vastu, keelab helistamise potentsiaalsetele teistes liikmesriikides asuvatele klientidele, kes ei ole selleks soovi avaldanud, selleks et neile pakkuda kaupade futuurlepingutesse investeerimise teenuseid.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 10. mail 1995 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: hollandi.